1-18-5166/78 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

1-18-5166

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2019.a, Paide kohtumaja

Kriminaalasja number

1-18-5166

Kohtukoosseis

kohtunik Indrek Nummert

Kohtuistungi sekretär

Evi Goldschmidt

Kriminaalasi

BB süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ja QOÜ süüdistuses KarS

§ 209 lg 3 järgi üldmenetluse korras

Ringkonnaprokurör

Aarne Pruus

Süüdistatav

BB

Isikukood või sünniaeg:

xxxxxxxxxxx

Elu- või asukoht ja aadress: xxxxxx xxxx, xxxxxxx

Kodakondsus: EV

Haridus:

xxxxxxxxx

Emakeel:

eesti keel

Töökoht või õppeasutus:

Q OÜ, juhatuse liige

Karistatus:

varem kriminaalkorras karistamata

Tõkend:

ei kohaldatud

Kontaktandmed:

x, x

Kaitsja

vandeadvokaat Margo Põbo, kokkuleppel

Süüdistatav

Q OÜ

Esindaja nimi: juhatuse liige BB

Registrikood: xxxxxxxx

Asukoht ja aadress: xxxxx xxxxxx, xxxxxxx, xxxxxxxx

xxxxxxx, xxxxxx xx xxxx

Kontaktandmed:

x, x

Kaitsja

vandeadvokaat Marko Pilv, kokkuleppel

1 (18)

1-18-5166

Kannatanud

kannatanu XX, seaduslik esindaja CC (x)

kannatanu OO

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 309, § 311 – 312, 314, § 181 lg 1, §

182 lg 5 kohus

o t s u s t a s :

1. Õigeks mõista BB kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.

2. Õigeks mõista Q OÜ kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 3 järgi.

3. Menetluskulud

Välja mõista Eesti Vabariigilt BB kasuks seoses õigeksmõistva kohtuotsusega KrMS § 181 lg 1

alusel kokkuleppel kaitsja õigusabi osutamisega seotud kulud summas 6780 (kuus tuhat

seitsesada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga).

Välja mõista Eesti Vabariigilt Q OÜ kasuks seoses õigeksmõistva kohtuotsusega KrMS § 181

lg 1 alusel kokkuleppel kaitsja õigusabi osutamisega seotud kulud summas 11 630 (üksteist

tuhat kuussada kolmkümmend) eurot (s.o käibemaksuta).

Rahuldada kaitsjate taotlus, mille kohaselt XX hagi menetlemisega tekkinud BB ja Q OÜ

õigusabikulud tuleb jätta XX kanda, juhindudes KrMS § 182 lg 5, TsMS § 168 lg 1 ja § 177 lg

2. Seeläbi välja mõista XX menetluskuludena:

BB kasuks 180 (sada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga);

Q OÜ kasuks 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot (s.o käibemaksuta).

KrMS § 182 lg 5 alusel jätta riigi kanda OO riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud

summas 123,60 eurot.

KrMS § 182 lg 5 alusel jätta riigi kanda XX riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud

kokku summas 1112,16 eurot.

4. Tõkendit ei ole kohaldatud.

5. Asitõendeid ei ole.

Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult

seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse

kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt

apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki

kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu

Maakohtule.

2 (18)

1-18-5166

Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva

jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või

koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik

esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15).

Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt

apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist.

Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 29.04.2019 kell 15.00.

Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 20.05.2019

kell 16:00 Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantseleis.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

BB on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema Q OÜ esindajana, kes igapäevaselt tegeleb

metsamaade ostmisega, millest tulenevalt oli ta kursis ka O ja XX kuulunud HHH, LLL ja

AAA kinnistute tegeliku turuhinnaga, kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära XX (kes

põeb raskel kujul väljendunud nõdrameelsust) tervislikku seisundit ning kogenematust

kinnistu turuhinna hindamisel ja esitas XX tegelikkusele mittevastavat teavet müügitehingu

sisu ja kinnistute tegelike väärtuste osas, väites XX, et kinnistute turuväärtus on 38 000 eurot.

Tegelikult oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot, LLL kinnistu turuväärtus 28 800 eurot

ja AAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot.

XX tervislik seisund takistas tal adekvaatselt mõista müügilepingu sisu ning hinnata ja

kontrollida kinnistute tegelikku väärtust. BB puhul on aga tegemist professionaalse isikuga,

kes tegeleb metsamaade ostmisega ja kes sellest tulenevalt on headest kommetest tulenevalt

kohustatud teist kogenematut osapoolt teavitama müügitehingu täpsest sisust ning kinnistute

õigest turuhinnast.

XX tekkis BB selgituste tulemusena arusaam, et müügiobjektiks on HHH (reg osa X) kinnistu

jagamise teel tekkinud kaks maatükki suurusega 3,6 ha ja 2,9 ha (tumedas tekstis prokuröri

25.03.2019 süüdistusakti täiendused).

04.04.2016 edastas BB Paide notarile tehingu teostamiseks aga ka selliste kinnistute

registriosa ja katastriüksuse numbrid, mille müümises ei olnud nad XX kokku leppinud.

BB saatis x notari e-posti aadressile X e-kirja, milles märkis müüdavateks objektideks

HHH kinnistu 2 maatükki hinnaga 7000 eurot, LLL kinnistu hinnaga 11 000 eurot ja

AAA kinnistu hinnaga 20 000 eurot ning nimetatud kinnistute registriosa ja

katastriüksuse numbrid.

Olles BB poolt eksitusse viidud müüdavate objektide turuväärtuse ja mahu osas, müüsid

OO ja XX 07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, lisaks HHH kinnistu jagamise teel tekkinud

kahele maatükile ka LLL ja AAA kinnistu ning seda oluliselt alla turuhinna, s.o 38 000 euro

eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks

7000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000

eurot, kokku 38 000 eurot.

Q OÜ juhatuse liikme BB teadlikkust kinnistute tegelikust turuhinnast näitab tema poolt

müügitehingu päeval, s.o 07.04.2016 eelnimetatud kinnistute müügipakkumuse

esitamine OÜ-le W ning sellele järgnev kinnistute edasimüümine W OÜ-le kuus päeva

hiljem 67 000 euro võrra kallimalt, s.o 13.04.2016 105 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, LLL kinnistu

3 (18)

1-18-5166

müügihinnaks 30 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 55 000 eurot, kokku 105 000

eurot.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 sätestab, et tehing on heade kommetega

vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu

tulenevalt kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. BB Q OÜ esindajana põhjustas varalise kasu

saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel OO ja XX

varalist kahju vähemalt 67 000 eurot (arvutuskäik: edasimüügihind 105 000 eurot miinus XX

makstud müügihind 38 000 eurot).

Seega, põhjustades varalise kasu saamise eesmärgil OO ja XX tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju suures ulatuses (vähemalt 67 000 eurot), pani

BB toime KarS § 209 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kelmuse.

Q OÜ on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et Q OÜ juhatuse liige BB, kes igapäevaselt

tegeleb metsamaade ostmisega, millest tulenevalt oli ta kursis ka OO ja XX kuulunud HHH,

LLL ja AAA kinnistute tegeliku turuhinnaga, kasutas varalise kasu saamise eesmärgil ära XX

(kes põeb raskel kujul väljendunud nõdrameelsust) tervislikku seisundit ning kogenematust

kinnistu turuhinna hindamisel ja esitas XX tegelikkusele mittevastavat teavet müügitehingu

sisu ja kinnistute tegelike väärtuste osas, väites XX, et kinnistute turuväärtus on 38 000 eurot.

Tegelikult oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot, LLL kinnistu turuväärtus 28 800 eurot

jaAAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot.

XX tervislik seisund takistas tal adekvaatselt mõista müügilepingu sisu ning hinnata ja

kontrollida kinnistute tegelikku väärtust. BB puhul on aga tegemist professionaalse isikuga,

kes tegeleb metsamaade ostmisega ja kes sellest tulenevalt on headest kommetest tulenevalt

kohustatud teist kogenematut osapoolt teavitama müügitehingu täpsest sisust ning kinnistute

õigest turuhinnast.

XX tekkis BB selgituste tulemusena arusaam, et müügiobjektiks on HHH (reg osa x) kinnistu

jagamise teel tekkinud kaks maatükki suurusega 3,6 ha ja 2,9 ha.

04.04.2016 edastas BB x notarile tehingu teostamiseks aga ka selliste kinnistute

registriosa ja katastriüksuse numbrid, mille müümises ei olnud nad XX kokku leppinud.

BB saatis x notari e-posti aadressile x e-kirja, milles märkis müüdavateks objektideks

HHH kinnistu 2 maatükki hinnaga 7000 eurot, LLL kinnistu hinnaga 11 000 eurot ja

AAA kinnistu hinnaga 20 000 eurot ning nimetatud kinnistute registriosa ja

katastriüksuse numbrid.

Olles BB poolt eksitusse viidud müüdavate objektide turuväärtuse ja mahu osas, müüsid

OO ja XX 07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, lisaks HHH kinnistu jagamise teel tekkinud

kahele maatükile ka LLL ja AAA kinnistu ning seda oluliselt alla turuhinna, s.o 38 000 euro

eest. Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks

7000 eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000

eurot, kokku 38 000 eurot.

Q OÜ juhatuse liikme BB teadlikkust kinnistute tegelikust turuhinnast näitab tema poolt

müügitehingu päeval, s.o 07.04.2016 eelnimetatud kinnistute müügipakkumuse

esitamine OÜ-le W ning sellele järgnev kinnistute edasimüümine W OÜ-le kuus päeva

hiljem 67 000 euro võrra kallimalt, s.o 13.04.2016 105 000 euro eest. Kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot, LLL kinnistu

müügihinnaks 30 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 55 000 eurot, kokku 105 000

eurot.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 1 sätestab, et tehing on heade kommetega

4 (18)

1-18-5166

vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu

tulenevalt kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. BB Q OÜ esindajana põhjustas varalise kasu

saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel OO ja XX

varalist kahju vähemalt 67 000 eurot (arvutuskäik: edasimüügihind 105 000 eurot miinus XX

makstud müügihind 38 000 eurot).

Seega, BB tekitades Q OÜ juhatuse liikmena varalise kasu saamise eesmärgil, tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel O ja XX varalist kahju vähemalt 67 000

eurot, pani Q OÜ toime KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kelmuse.

Kohtuistungil prokurör nõudis BB esitatud süüdistuses süüdimõistmist ja karistamist KarS §

209 lg 2 p 3 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud, mida KarS § 73 lg 1, 3 alusel mitte pöörata

täitmisele, juhul kui BB 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu. OÜ-le

Q taotles prokurör karistuseks rahalist karistust 60 000 eurot.

Kaitsjad ja süüdistatav taotlesid õigeksmõistvat kohtuotsust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et BB ja OÜ Q

süüdistused vastavalt KarS § 209 lg 2 p 3 ja KarS § 209 lg 3 järgi ei ole tõendamist leidnud.

Käesolevas asjas puudub vaidlus alljärgnevas, mis on ka esitatud tõenditega tõendatud:

1) 07.04.2016 sõlmitud notariaalselt tõestatud avaldusega kinnisasjade müügi- ja

asjaõiguslepinguga ning kinnistamisavaldusega on tõendatud, et XX ja OO müüsid

07.04.2016 Q OÜ-le, keda esindas BB, HHH kinnistu (2 maatükki), LLL ja AAA kinnistu.

Kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt oli HHH kinnistu müügihinnaks 7000

eurot, LLL kinnistu müügihinnaks 11 000 eurot ja AAA kinnistu müügihinnaks 20 000 eurot,

kokku 38 000 eurot. Nimetatud summa maksmine XX on tõendatud ka tema ja Q OÜ

pangakonto väljavõtetega. Notaritasude Kinnistute andmed nähtuvad kinnistusregistri

väljavõtetest;

2) eelnimetatud tõendiga on ka tõendatud, et HHH ja LLL kinnistud kuulusid XX ja OO

ühisvara hulka, mistõttu oli tehingu tegemiseks vaja mõlema isiku nõusolekut;

3) LLL, AAA ja HHH kinnistute müüki nimetatud summa eest kinnitab ka süüdistatav BB.

enda kohtueelses menetluses antud ütlustes, mis avaldati kohtuistungil. Kohtuistungil BB

ütlusi ei andnud;

4) 13.04.2016 notariaalselt tõestatud kinnistute müügilepinguga ja asjaõiguslepingutega on

tõendatud, et Q OÜ (esindaja BB) müüs 13.04.2016 OÜ-le W AAA kinnistu hinnaga 55 000

eurot, LLL kinnistu hinnaga 30 000 eurot ning HHH kinnistu hinnaga 20 000 eurot.

Kinnistute andmed ning nende võõrandamise aeg on tõendatud ka kinnistusraamatu

väljavõtetega. Edasimüüki kinnitab ka BB enda ütlustes;

5) 13.04.2016 müügitehingut kokku summas 105 000 eurot kinnitab ka tunnistajana

ülekuulatud M. M;

6) Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja 04.08.2017 määrusega asjas 2-17-11041 on XX

määratud ajutine eestkostja esialgse õiguskaitse korras. 05.10.2017 määrusega seati X X üle

5 (18)

1-18-5166

eestkoste ning eestkostjaks määrati CC, kes on eestkostjana muuhulgas kohustatud kaitsma

eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ja huve;

7) tsiviilasja nr 2-17-11041 raames 01.09.2017 tehtud ambulatoorse ekspertiisiaktiga nr x on

tõendatud, et ekspertiisiakti tegemise aja seisuga XX põeb dementsust, ei ole võimeline aru

saama enda tegude tähendusest, neid juhtima ning selline võimetus on kestev. Nimetatud akt

koostati eestkoste määramiseks kohtumenetluses, milles XX määrati eestkoste.

8) menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et XX seisund oli kohtumenetluse ajaks

muutunud selliseks, et tema poolt ütluste andmine polnud enam võimalik.

9) vaidlust ei ole ka selles, et pärast süüdistatavatega tehtud tehinguid 2016 aasta suvel sai XX

UUU kinnistu omanikus, seega tegi kehtiva tehingu (või vähemalt on seaduslik esindaja

tehingu heakskiitnud).

KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest

teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses,

s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu

eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised

asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid,

mille kohta väär väide esitatakse (RK otsus asjas nr 3-1-1-98-09).

Selleks, et kohus saaks tuvastada, et kannatanut on petetud, talle on tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutus loodud, mille tagajärjel ta on eksimusse sattunud, tuleb esmalt tuvastada,

milline oli petmistoiming ning kas tegemist oli väära väitega. Tuleb silmas pidada, et

eksimusse sattumine kelmuse puhul peab oleme toimunud süüdistatavate pettusliku tegevuse

läbi. Kui kannatanu on eksimuses süüdistatava tegevusega mitte seotud põhjustel ja seetõttu

kannatas kahju ei ole tegemist kelmusega.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et notariaalselt tõestatud kinnisasja

võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu olemasolu iseenesest ei välista kelmuse

toimepanemist, lähtuda tuleb sellest, kas on tuvastatud kelmuse objektiivse koosseisu

obligatoorne element – pettus (vt RK otsused nr 3-1-1-87-09; 3-1-1-3-10).

Kaitsjad on juba eelmenetlusest saati olnud seisukohal, et süüdistusakt ei vasta nõutele ning

nende seisukohad süüdistusele on olnud jätkuvalt samad alates eelmenetlusest kuni

kohtuvaidlusteni.

Kui kahtlused peavad olema kõrvaldatavad tõendites, siis veelgi enam on mõeldamatu

kaitseõiguse seisukohast, kui kahtlused jäävad kõrvaldamata süüdistuse poolt püstitatud

erinevates versioonides.

Kohus nõustub kaitsjatega, et süüdistuses on esitatud petmistoimingutena käsitletavate

tegevustena mitmeid verisoone, mis on vastuolulised ja lausa üksteist välistavad:

1) BB viis XXeksitusse HHH, LLL ja AAA kinnistute turuväärtuse osas, väites, et nende

turuväärtus on 38 000 eurot;

6 (18)

1-18-5166

2) BB viis XX eksitusse, luues talle mulje, et müügieseme objektiks on ainult HHH

kinnistu jagamisena tekkinud 2 kinnisasja;

3) BB viis XX eksitusse seeläbi, et leppis kokku ainult HHH kinnistu jagamise

tulemusena tekkiva 2 kinnistu müügis, kuid edastas notarile ka teiste kinnistuste

andmed ostu-müügilepingu sõlmimiseks;

4) BB viis XX ja OO eksitusse HHH, LLL ja AAA kinnistuste turuväärtuse osas, mille

tagajärjel müüsid isikud kinnistud nende turuväärtusest oluliselt odavamalt, s.t 38 000

euro eest.

Esimese versiooni tõesus – eksimusse viimine turuväärtuse osas, eeldaks seda, et XX ja BB

leppisid kokku kõigi kinnistute müügis hinnaga 38 000 eurot, sest vastasel juhul ei saanud

toimuda eksitusse viimist.

Süüdistusakti kohaselt oli HHH kinnistu turuväärtus 29 000 eurot,LLL kinnistu turuväärtus 28

800 eurot ja AAA kinnistu turuväärtus 85 245 eurot, seega kokku 143 045 eurot.

Teise versiooni puhul oleks müügihind, s.o 38 000 eurot tegelikust süüdistusakti järgsest

turuhinnast, s.o 29 000 eurot, kõrgem. Seega versioon 2 kohaselt ei oleks saanud süüdistatav

hinna osas tegelikkusele mittevastavat teavet esitada ja sellega kannatanule ebaõiget

ettekujutust luua. Versioonid 1 ja 2 on täiesti erinevad (ühel juhul eksitati isikut kinnistute

väärtuse osas, teisel juhul müüdavate kinnistute arvu osas) ja ei saa samaaegselt tõesed olla.

Kannatanu eksitusse viimine saab toimuda üksnes konkreetsete faktiliste asjaolude suhtes.

Kolmanda versiooni kohaselt sisuliselt BB ei viinud XX eksitusse mitte tehingu tingimusi ja

hinda kokku leppides vaid alles notaris, kus ostu-müügilepingus olid kajastatud LLL, AAA ja

HHH kinnistud, mitte ainult HHH kinnisasja jagamise teel tekkivad 2 kinnistut. Eeltoodud

versioon välistab versioonid 1 ja 2 ning tähendaks, et eksimusse viimine toimus alles notaris,

mitte BB ei viinud XX eksitusse tehingu tingimusi ja hinda kokku leppides.

Neljas versioon lisab petmistoimingu adressaadina XX lisaks veel OO. Versioonides 1-3 ei

ole OO väidetavat eksitusseviimist süüdistusaktis käsitletud. Kas, kuidas ja millal toimus OO

väidetav eksitamine jääb süüdistusaktis täiesti selgusetuks ning selle kohta ei ole esitatud ka

ühtegi tõendit sellise hüpoteetilise olukorra selgitamiseks.

Prokuröri süüdistuskõne ja ka kannatanu XX seaduslik esindaja CC lähtuvad muuhulgas

versioonist, mille kohaselt kannatanud said aru, et müüakse vaid üks alla 10 ha suurune

maatükk (sisuliselt võib olla tegemist süüdistusversiooniga nr 2, millise kohaselt jättis BB

mulje, et müügieseme objektiks on ainult HHH kinnistu jagamisena tekkinud 2 kinnisasja).

Sealjuures süüdistuse kohaselt BB kasutas ära XX tervislikku seisundit ja kogenematust, O O

selles osas mainitud ei ole.

Kohus leiab, et kannatanu HH seadusliku esindaja CC väited menetluses on paljuski üksnes

emotsionaalsed ja absoluutselt süüdistusse mittepuutuvad. Sealhulgas kannatanu seadusliku

esindaja üldistatud väited süüdistatavate tulu ja rahade liikumise kohta, väidetavate maksude

tasumata jätmise kohta – selliste väidete esitamine ja uurimine väljub süüdistuse raamest.

7 (18)

1-18-5166

Kohus saa seetõttu võtta nendes väidetes mingeid seisukohti ega tuvastada asjaolusid. Samuti

on paljasõnalised süüdistused notari kohta üksnes teatud kirjavigade tõttu lepingutes, mis

kannatanu esindaja väitel sisuliselt justkui viitaks piisavalt notari poolt kuriteos osavõtule.

Kannatanu esindaja on viidatud oma kõnes mitmetele asjaoludel, mis ei olnud üldse kohtuliku

uurimise esemeks. Tegemist on täiesti ülepiiri läinud, ülemääraste üldistustega väidetega ning

asjaolude üledramatiseerimisega. Kohus arutab asja üksnes esitatud süüdistuste järgi.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla

vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, määrates ära piiri, millest kohus asja

arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis

piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-24-05, p 14; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. detsembri 2008. a otsust

kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 30; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2009. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08, p 9). Seejuures ei ole kohtul puudulikult koostatud

süüdistuse pinnalt võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada

sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu

üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14).

Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab

aru saama, milles teda süüdistatakse (RK 05.04.2012 otsus asjas nr 3-1-1-25-12).

Kui tõendite uurimisel tekkivad põhjendatud kõrvaldamata kahtlused ning neid ei õnnestu

kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel

langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult

uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt RK otsus nr 3-1-1-82-06, p 11).

Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel

tõusetunud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub

kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (RK otsus nr 3-1-1-113-12).

Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et BB

oleks mingilgi moel XX ja OO teadlikult ja tahtlikult kinnistute objektiivse turuväärtuse või

müüdavate kinnistute arvu osas eksitusse viinud. Tõendamist ei ole leidnud, et XX ja OO ei

oleks aru saanud, millise sisuga lepingu nad sõlmivad. Ainuüksi asjaolu, et tegemist oli eakate

inimestega, ei saa automaatselt tähendada, et neil oleks puudulik arusaamisvõime.

BB kohtueelsel menetlusel avaldatud ütlustega on tõendatud, et ta tegi XX pakkumise, mille

kohaselt oli ta valmis vaidlusalused kinnistud ära ostma 38 000 euro eest, millega XX

nõustus. BB ei ole kirjeldanud tegevusi, millest saaks järeldada, et ta oleks XX eksitusse

viinud ei kinnitute hinna ega nende arvu osas. BB ütluste kohaselt käis ta kõik kinnistud, mida

soovis osta, koos kannatanuga jalgsi läbi. Asjaolu, et tema kui ostja käis kannatanuga enne

notarit kohapeal metsaga tutvumas, ei ole kuidagi kriminaalne. BB ütlustes puudub alus

kahelda, kuigi kannatanu seadusliku esindaja väitel ei saanud XX enda tervisest tulenevatel

8 (18)

1-18-5166

asjaoludel pikki maid kõndida ning seega ei saa olla see võimalik, et nad koos käisid metsa

üle vaatamas. Kohus leiab, et kannatanu esindaja väited XX diagnoositud haigustest ei tõenda

automaatselt, et ta pikka maad käia ei suutnud või teha vajalik tutvustus metsa müügiks.

Sõnad „pikki maid“ on samuti suhteline mõiste ja lõppastmes on see ostja ning müüa

otsustada, milline on piisav ülevaade asjadest, mida soovitakse saada ja anda.

KrMS § 292 lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi

ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning KrMS § 63 lg 1

kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Ekspert A. T

andis kohtuistungil ütlusi enda poolt 27.06.2018 tehtud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti nr 57 selgitamiseks. A. T ütluste kohaselt ta ei saa hinnata täpselt seda,

millisest kuupäevast alates isik teovõimetuks muutus. Eksperdi selgituste kohaselt ei ole

tegelikult võimalik tagasiulatuvalt täpselt tuvastada, mis kuupäeval isik teovõimetuks muutus,

sest seda saab vaid oletada aga 100 % täpselt määratleda pole võimalik. Ekspert selgitas, et

pelgalt isikuga vesteldes ei ole võimalik tuvastada dementsust. Kohus leiab, et seega ei ole

tõendamist leidnud, et XX oleks tehingu sõlmimise ajal 07.04.2016 olnud teovõimetu või

isegi mingiski mõttes piiratud teovõimega. Ka süüdistusaktis ei ole märgitud, et XX oleks

olnud tehingu tegemise ajal täiesti teovõimetu.

Süüdistusakti kohaselt XX põdes tehingu sõlmimise ajal raskel kujul väljendunud

nõdrameelsust. Ekspertiisiakti selgitamisel eksperdi ütlustega ei ole see aga tõendamist

leidnud. Samuti ei ole eelnev tõendamist leidnud ka XX meditsiinidokumentidega, milles on

diagnoositud XX mitmeid haigusi, kuid enne tehingu sõlmimist ei ole diagnoositud

dementsust, seda on tehtud esmakordselt 2016.a maikuus. Seega ei ole asjas ka tõendeid, mis

kinnitaksid, et isik oli tehingu tegemise ajal nõdrameelne. Samuti ei ole teada, millises

ulatuses dementsus esines isikul 2016.a maikuus, kui tal see esmakordselt diagnoositi.

Kuna XX poolt kohtumenetluse ajal ütluste andmine ei olnud võimalik, avaldati KrMS § 291

lg 1 p 3 alusel tema kohtueelses menetluses antud ütlused. XX andis kohtueelses menetluses

ütlusi alles 20.07.2017, s.o enam kui aasta pärast vaidlusaluse tehingu sõlmimist.

Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et XX oleks kohtueelses menetluses ütluste andmise

ajal olnud täiesti teovõimetu. A. T ütluste kohaselt terviseinfosüsteemi andmetel diagnoositi

XX esmakordselt vaskulaarset dementsust 2016.a mai kuus. Kohus on seisukohal, et ekspert

ei ole öelnud, et isikut saab lugeda teovõimetuks alates 26.05.2016 ehk ajast mil XX

esmakordselt diagnoositi vaskulaarne dementsus, kuigi kaitsjad on väitnud vastupidist (kaitsja

viide 05.04.2019 kohtuistungi protokollile lk 5). Kohus on seisukohal ja tuginedes ka eksperdi

ütlustele kogumis, et dementsuse diagnoos ei tähenda automaatselt, et isik vajaks eestkostet ja

oleks ka täiesti teovõimetu. Sellised süüdistuse vastupidised väited eeldavad piisava

konkreetsusega tuvastamise võimalust, mis puudub. Määravaks on see, et eksperdi ütluste

kohaselt talle esitatud dokumentatsiooni alusel ei saa leida kinnitust süüdistuse väidetele.

Seega on XX kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavaks tõendiks. Samas XX ütlustega

ei ole tõendatud tema eksitusse viimine BB poolt ning kannatanu ütlused riimuvad selles osas

9 (18)

1-18-5166

süüdistatava ütlustega. XX on ülekuulamise alguses selgitanud, et ta ei mäleta mitu kinnistut

ja millise hinnaga ta BB nimelisele isikule müüs. Tehingu hinna kokkuleppimise osas on XX

selgitanud, et BB pakkus talle kinnistute eest välja konkreetse hinna ja ütles, et see on summa,

mida ta saab maksta. XX ei ole enda ütlustes öelnud, et ta ei oleks tahtnud metsa sellises

ulatuses müüa nagu ta seda tegi.

XX ütleb üldiselt metsa kohta, et ega ta väga algul müüa ei tahtnud aga BB käis peale. Hinna

pakkus BB, ta ütles, et see on hind, mida ta saab maksta. BB sõnul oli see tema metsamaa just

seda hinda väärt, millega ta lõpuks müüs. Mida täpsemalt pealekäimine tähendas, seda

kannatanu selgitanud kohtueelsel uurimisel ei ole ning kannatanu selliseid ütlusi ei saa

käsitleda eksimusse viimisena.

XX enda ütluste kohaselt küsis käesoleva süüdistuse esemeteks olevate kinnistute kohta V. K

arvamust.

Tunnistaja V. K ei teadnud kõnealuse tehingu kohta ütlusi anda, kuid on avaldanud, et XX

küsis temalt nõu UUU kinnistu erastamisega seoses ning sellel ajal, 2016 kevadel, tema

meelest XX ei saanud enam aru, millest räägitakse ning ajas erinevaid kinnistuid segi.

Tunnistaja ütlused ei tõenda, et kannatanud soovisid müüa vaid üht kinnistut ning tunnistaja

on avaldanud vaid enda subjektiivset arvamust XX arusaamisvõime kohta, milline oli tema

mulje, mis ei saa aga olla tunnistaja ütluste esemeks. Tunnistaja ei ole kirjeldanud, milles see

seisnes, et „XX ei saanud asjadest aru, et rääkis üht ja mõtles teist asja“, peale selle, et ta ajas

kinnistud segi. Kohus arvestab, et ekspert A. T on öelnud, et pelgalt isikuga vesteldes ei olegi

võimalik antud juhtumil dementsust tuvastada. Samuti on ta lisanud, et dementsus kulgeb

lainetega. Esmakordselt on aga XX dementsus diagnoositud 2016 maikuus ning tõendeid ei

ole, et isik oleks olnud dementne enne seda. Tuleb vaadata kontseksti, millisesse situatsiooni

teema mahutus. XX oli mitmeid kinnistuid, ning ta oli nendega tegeldes aktiivne, mida

kinnitab ka asjaolu, et 2016 aasta suvel erastas ta UUU kinnistu. Samas kinnistute sassi

ajamine ei saa tähendada, et isik oleks kuidagi nõdrameelne, selle kinnitamiseks peaks olema

väljatoodud konkreetseid asjaolusid isiku käitumises, mis sellist väidet kinnitaks. Tegelikult ei

saa ka välistada, et süüdistatav oli eksimusse viidud hoopiski kannatanu poolt, kui ta ei

pidanud arusaama, et inimene ütleb üht aga (hiljem) mõtleb teist ning sellest ei ole võimalik

aru saada. Asjaolusid arvestades, ülekuulamisel rohkem kui aasta aega pärast müügitehingut,

võiski kannatanu juba ajada sassi, milliste kinnistute kohta ta V. K nõu küsis.

Kannatanu OO kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta ei viibinud BB ja XX vaheliste

vestluste juures kui BB ja XX leppisid omavahel kokku tehingu sisus ja hinnas. Seda on ütlusi

andes kinnitanud ka BB ja XX. OO kinnitas selgesõnaliselt, et tema kohtus BB nimelise

isikuga esmakordselt alles notaris tehingut tehes. Kannatanuna ütlusi andes ei väitnud OO

kordagi, et BB oleks XX või teda ennast kuidagi eksitusse viinud. Ometigi eeldas notaris

tehingu sõlmimine mõlema isiku nõusolekut, sest HHH ja LLL kinnistud kuulusid XX ja OO

ühisvara hulka.

10 (18)

1-18-5166

OO kohtuistungil algselt väitis, et müüdi vaid üks kinnistu ning seda rääkis talle XX.

Kuulduste tõendina selliseid ütlusi kasutada ei saa, puuduvad KrMS § 66 lg 2-1 p 1-4 alused

ning tuleb lähtuda sellest, kuidas OO müüdavate kinnistute arvust ise aru sai. Tunnistaja mälu

värskendamiseks avaldati kaitsja taotlusel tema tunnistajana ülekuulamise protokollist lõik

selle kohta, et ta on kohtueelses menetluses 19.07.2017 andnud ütlusi, et müüdi kinnistuid

(mitmuses). Kohtuistungil tunnistaja vastas küsimusele, mis seal lepingus kirjas oli, vastas, et

ta ei mäleta neid asju. Kannatanu ütlusi osas, et müüdi vaid üks kinnistu, kohus seega

arvestada ei saa, kuna tunnistajale ei meenunud asjaolud ning lõpuks nentis, et ta ei mäleta

neid asju. OO ütlusest ei tulene, et BB oleks neid kuidagi eksimusse viinud ka enne notarit

seoses kinnistute hinnaga.

OO kohtuistungil kinnitas, et oli XX abielus ning tegemist oli ühisvaraga, seega pidi tema

samuti minema notarisse. OO ütluste kohaselt notari poolt lepingu ettelugemine võttis aega

umbes poolteist tundi. OO ütlused, et ta notari juttu ei süvenenud, näitab lihtsalt tehingu

heakskiitu ning seda ei saa süüdistatavale ette heita. OO ei osanud ütlusi andes selgitada, kas

XX võis olla tehingu tegemise ajal teovõimetu või mitte ning milline oli tema

arusaamisvõime. Küll aga on ta öelnud, et ta notaris eriti ei süvenenud just seetõttu, et küll X

teab ise kõike. Kohus leiab, et sellest saab üksnes järeldada, et XX arusaamisvõimega oli OO

meelest kõik korras ning selles ei olnud alust kahelda.

Vaidlus puudub selles, et ostja saatis notarile enne tehingut ka täpsustavad andmed tehingu

kohta e-kirjaga (II kd tl 140). Ei kohus ega istungil ülekuulatud notar ei pea seda tavapäratuks

ja kogu tehing selgitatakse veel notaris ju üle.

Notarist tunnistaja E. N ütlustega on tõendatud, et ta selgitas lepingu sisu ning, et müüakse

kolme kinnistut. Kahtlusi XX teovõimes tal ei tekkinud. Kohus peab E. N ütlusi

usaldusväärseteks, kuna need riimuvad BB ütlustega. Kohtul ei ole selliseid tõendeid, mis

lükkaks need ütlused ümber. Kannatanud pidid notaris aru saama, et müüakse kolme

kinnistut. Notar istungil andis ütlusi sellegi kohta, et veelgi hiljem nendest tehingutest, s.o

suvel 2016 kinnitas ta tehingu H. XX (nn UUU kinnistu, kaitsjate esitatud kinnistusraamatu

väljavõtte kohaselt 15.07.2016 – II kd tl 146) ning siis samuti ei olnud alust kahelda tema

teovõimes. Veelgi põhilisem on see, et notar E. N ütluste on olnud XX tema kliendiks nii enne

kui pärast süüdistuses toodud tehinguid. Eeltoodu annab kohtu arvates alust arvata, e E.N sai

hinnata XX seisundit adekvaatselt, mis lubas tal tehingut teha ja notaril see kinnitada.

Müügilepingu sisu on kohtu hinnangul arusaadav, punktide kaupa on välja toodud lepingu

esemed (punktid 1.1-1.3). Arusaamatuks ei muuda lepingut asjaolu, et kinnistute nimed on

erinevatel lehekülgedel. Kirjavead lepingus ei ole kohtu hinnangul määrava tähendusega ning

ei tähenda, et XX ja OO ei oleks saanud lepingust aru. Notar andis ütlusi, et lepingu

selgitamine ei tähenda sõna-sõnalt juriidilise teksti ette lugemist, vaid selgitamine toimub

isikutest lähtuvalt neile arusaadaval viisil.

Asjaolu, et BB saatis M. M, OÜ Wvolitatud esindajale, juba 07.04.2016 SMS-i kinnistute

numbritega, selline tegevus ei ole BB kohtu hinnangul etteheidetav. Ka M. M on enda

11 (18)

1-18-5166

ütlustes kinnitanud, et tegemist oli täiesti tavapärase tehinguga. Käesolevasse süüdistusse ei

puutu, et AAA kinnistu oli OÜ W andmebaasis juba enne BB poolt müügipakkumise saamist

ning samuti, mis asjaoludel oli M. M volitatud OÜ W esindama, seega kohus jätab neid

asjaolusid tõendavad tõendid - e-kiri ja notariaalselt tõestatud volikiri – tõendikogumist välja.

Süüdistusse ei puutu ning tõendikogumist jätab kohus välja ka BB isikliku pangakonto

väljavõtte ning OÜ W pangakonto väljavõtte.

Tõendamist on seega leidnud üksnes, et BB tegi XX ostupakkumise, millise kohaselt ta oli

valmis kolm kinnistut ära ostma 38 000 euro eest ning selle summa ta ka maksis.

Petmistoiming see ei ole ning karistusõigluslikku vastutust ainuüksi ostupakkumise tegemine

ning müüja poolt sellega nõustumine kaasa tuua ei saa.

Asjaolu, et XX pöördus 04.09.2016 politseisse põhjusel, et raiutakse temale kuuluvat metsa

ning ei saanud aru, et ta oli metsamaad suvel maha müünud tõendavad vaid seda, et tema

tervis oli 04.09.2016 sedavõrd halb, et ta ei saanud aru, millised metsamaad on ta maha

müünud ning millised talle kuuluvad. Eelnev ei tõenda aga, et müügitehingu tegemise ajal

oleks tema tervislik seisund olnud selline, et ta ei saanud tehingu sisust aru.

Süüdistusakti kohaselt BB oli professionaalne isik, kes tegeles metsamaade ostmisega ning

sellest ja headest kommetest tulenevalt oli kohustatud teist poolt teavitama müügitehingu

täpsest sisust ja kinnistute õigest turuhinnast.

Petmistoimingut ei saa sisustada ainuüksi viitega heade kommetega vastuolus olevale

tehingule. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et ükski tehing ei saa olla heade

kommete vastane ainuüksi seetõttu, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt (vt

Riigikohtu otsus nr 3-1-1-25-17, p 54). Kui tehing ka oleks heade kommetega vastuolu tõttu

tühine, siis on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse

raames. Isegi kui kõnealune tehing oleks heade kommetega vastuolus, siis ei täida heade

kommetega vastuolus olev tehing mitte kuidagi KarS § 209 süüteokoosseisu ega saa tõendada

kelmuse toimepanemist.

Süüdistusakti kohaselt kasutas BB ära ka XX kogenematust. Samas ei ole avatud, milles

väidetav kogenematus seisnes. Süüdistusaktis ei ole ette heidetud OO kogenematuse

ärakasutamist, kuigi HHH kinnistu ja AAA kinnistu olid nende ühisomandis. Seega kohus ei

saa OO osas ei saa kohus üldsegi selliseid asjaolusid tuvastada. Kohus on seisukohal, et

kogemuste ega kogenematuse näitajaks ei saa olla üksnes isiku vanus. Tõendamist ei ole

leidnud, et XX puuduks üldiselt elukogemus või esineksid asjaolud, mis toovad kaasa

kogenematuse (nt vaimne piiratus tehingu sõlmimise ajal). Kohus nõustub kaitsjatega, et ei

saa tugineda kogenematusele üksnes seetõttu, et isik pole enne tehingu tegemist selle aluseks

olevate asjaoludega piisavalt tutvunud. Kogenematusele ei saa tugineda ka hooletusest tehtud

tehingu tagajärjel ebasoodsasse olukorda sattumise puhul. Vastupidisele seisukohale asudes

tuleks möönda, et iga isik, kes läheb notarisse kinnisvaratehingut tegema võiks tugineda

kogenematusele väites, et tema pole ekspert hindamaks kinnisasja turuväärtust ja kuna tal

vastav kogemus puudub, siis järelikult on ta kogenematu.

12 (18)

1-18-5166

Samuti ei saa öelda, et XX pelgalt juhuslikult mitme metsakinnistu omanikuks oli ja lisaks

soetas veel uue kinnistu 15.07.2016, s.o pärast süüdistuses toodud tehinguid ning metsaga

seotud tehingutest seetõttu ikkagi midagi ei saanud teada ega kogemusi omada. Selline

süüdistuse käsitlus on vastuoluline ja ei lähtu tuvastatud asjaoludest. Lisaks XX (II kd tl 145

pöördel) oli füüsilisest isikust ettevõtja ja teinud avalduse veel mais 2016 ja e-äriregistri

teabesüsteemi andmetel on ta registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana lausa alates 26. mai

2016 (II kd tl 145). Kas ta tegi seda ise või isegi kui selle tegi tema eest ära keegi lähedastest,

kinnitab see kohtu siseveendumust, et ka faktiliselt või lähendaste arvates ei olnud XX

tegelikult sel perioodil arusaadavalt dementne või piiratud teovõimega. Liiatigi kui süüdistus

lausa väidab raskel kujul väljendunud nõdrameelsust, millest justkui kõik XX kokku

puutunud isikud pidid koheselt mõistma. See iseloomustab XX hakkamasaamist ja

arusaamisvõimet ka varasema, s.o süüdistuses toodud aja kohta.

Seega jäävad lõpuni kõrvaldamata kahtlused ja vastamata süüdistuses püstitatud hüpotees

esitatud tõendite alusel, kui aprill 2016 isegi kannatanu XX pikaaegses kooselus olev

lähedane - abikaasa OO ei saanud aru XX puudulikust arusaamisvõimest, samuti notar

pooleteist tunni selgitava tegevuse vältel ning lisaks veel sama notar tehingut kinnitades sama

aasta juulis 2016 XX, kuidas saab eeldada, et sellest sai aru süüdistatav kannatanuga nii

minimaalse kokkupuute korral. Lisaks sellele jäävad kõrvaldamata kahtlused ka seetõttu, et

eksperdi ütluste pinnalt kulges XX haigus lainetena ja polnud võimalik tuvastada tema

arusaamisvõimes puudujääke tavapärasel suhtlusel ilma meditsiiniliste erioskusteta. Isegi kui

oletuslikult ehk igasugu tõendita väita, et haigus oli alanud ja kulgenud juba aprillis 2016, ka

sellisel juhul kulgenuks see ju nn lainetega ehk kahtlused jäävad kõrvaldamata igal juhul.

Lisaks kui vaadata asjaolusid veelgi kaudsemalt ja kaugemale, siis 16.03.2015 väljastas

psühhiaater XX teatise, et tal psüühilises seisundis ei ole olulisi häireid ja vastunäidustused

mootorsõiduki juhtimiseks puuduvad.

Kuigi kohus kelmuse objektiivse koosseisu esimest obligatoorset elementi – pettusust ei

tuvastanud, peab kohus siiski vajalikuks peatuda tekitatud varalist kahju ning selle ulatust

tõendavatel tõenditel. Kelmuse objektiivse koosseisu tunnuseks on varaline kahju, mis tuleb

süüdistuses konkreetselt määratleda ning mis peab tõendatav olema. Käeoleval juhul on lisaks

esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 3 järgi, mille normatiivne koosseisutunnus on kahju suur

ulatus.

Kohtule on esitatud ka M OÜ poolt koostatud metsa väärtuse hindamise aktid nr X; XX ja X.

Nimetatud aktides on märgitud, et tuleb arvestada ka sellega, et kinnistutel lasus osaliselt ka

looduskaitselisi piiranguid – metsise elupaik. Selle kohta andis ütlusi ka kahtlustatav BB

kohtueelses menetluses, nimetades ekslikult seda tedre elupaigaks, mis sisulist vahet

looduskaitselises mõttes ei oma. Antud piirangute osas poolte vahel vaidlus ei ole. Lisaks on

märgitud see ka notariaallepingus (II kd tl 18).

13 (18)

1-18-5166

Kaitsja pool istungil selgitas BB subjektiivset külge, et BB lähtus hinna pakkumisel

tehinguliste väärtuste pinnaühiku mediaanhinnast xxxx vallas ning sellise statistika on Maa-

ameti kodulehel aastate kaupa avaldatud (II kd tl 141). Nimetatud perioodil oli xxxx vallas

mediaanhind pinnaühiku hektar kohta 1540,98 eurot. Kui BB soovis soetada metsakinnistuid

kokku 34,5 hektari ulatuses, siis nende kinnistute mediaanväärtuseks sai BB hinnata 53157,60

eurot, mis on 26-27% ulatuses kõrgem kui pakutud hind XX. Kohus leiab, et tegemist on

kaitsja poole poolt väga konkreetselt tõenditega põhistatud asjaoludega. Käesolevas asjas ei

ole ühegi tõendiga ümber lükatud nimetatud kaitsja poole versiooni, et selliselt ei ole võimalik

hinda määratleda või sellist statistikat ei olnud olemas. Seega nimetatud kaitsja tõendid hinna

määramise kohta saab kohus aluseks võtta.

Kohus nõustub kaitsjaga, et ka selline kasumimarginali lisamine on ilmselt täiesti tavapärane

ja ei ole tegemist ebamõistlike hinnakääridega. Võttes aluseks mediaanhinna, siis võimalik

hinnavahe tegeliku tehingu ja eeldatava turuhinna vahel oli suurusjärgus 15 000 eurot, mis ei

ületa kuidagi suurt ulatust karistusõiguslikus mõttes. Seega ei ole tõendatud ka kelmuse

kuriteokoosseisu järgminegi obligatoorne tunnus, s.o kannatanule kahju tekkimise fakt ning

kahju ulatus.

Siiski M OÜ poolt koostatud metsa väärtuse hindamise aktid nr X; X ja X ei ole tõenditeks,

millega saaks tõendada metsakinnistute väärtust. Eraettevõte ei saa anda sellist arvamust,

sellise arvamuse andmiseks peab olema tegemist spetsialistiga ning väärtus peab olema

kindlaks tehtud tehingu toimumise aja seisuga. Samuti on hindamisaktide kohaselt hindamise

alusena koostatud metsainventeerimise andmeid, mis on registreeritud riiklikus metsaregistris.

Tehingu tegemise ajal kehtinud metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimääruse

(redaktsiooni kehtivus kuni 14.10.2016) § 3 kohaselt metsaregistri andmetel on üksnes

informatiivne tähendus, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus

sellist tõendit hinna määratlemisel aluseks võtta ning see tuleb kõrvale jätta. Samas prokuröri

süüdistusaktis toodud väide, et turuväärus oli HHH kinnistul 29 000 eurot, LLL kinnistul 28

800 eurot ja AAA kinnistul 85 245 eurot, kokku seega 143 045 eurot, ei põhine isegi mitte

sellel tõendil. Seega süüdistus ei ole arusaadav ka süüdistaja enda esitatud tõenditega

kõrvutades. Kohus leiab, et kaitsjate väide aktidel allkirjade puudumise kohta oleks kohtu

hinnangul tulnud esitada võistlevas menetluses varem kui kohtuvaidlustes. Samas ei ole sellel

asjaolul enam määravat tähtsust, sest antud aktid ei tõendaks ka allkirjade korral esitatud

süüdistust.

Lisaks süüdistusakti kohaselt oli kinnistute väidetav turuväärtus kokku oli 143 045 eurot, kuid

väidetavatele kannatanutele tekitatud kahju arvestamisel on prokurör lähtunud hoopis sellest,

et Q OÜ müüs kinnistud 13.04.2016 edasi W OÜ-le hinnaga 105 000 eurot (edasimüügihind

105 000 eurot miinus XX makstud müügihind 38 000 eurot).

Tõendeid, millega oleks tõendatud konkreetsete kinnistute turuväärtus 07.04.2016 tehingu aja

seisuga kasvõi süüdistuses toodud ligilähedases määras, kohtule esitatud ei ole. Konkreetne

kinnistute edasimüügihinna fakt antud juhtumil ei saa olla nende turuväärtus ehk kohalik

keskmine müügihind TsÜS § 65 alusel. See on üksikjuhtum turul, keskmist hinda ei saa

14 (18)

1-18-5166

määratleda üksikult üldisele (induktiivselt) vaid üldistatud kogumi kaudu (deduktiivselt).

Kohus on seda ka juba antud võistleva kohtumenetluse eelmenetluses pooltele selgitanud. Ka

prokuratuuri seisukohtadele „kahju“ tuvastamise osas on kogu kohtumenetluse läbivalt kaitsja

pool esitanud vastuväiteid.

Seega esitatud tõendite ja süüdistuse alusel ei oleks võimalik ka teoreetiliselt vara väärtust ja

väidetavat kahjusummat süüdistuse järgi tuvastada, sest eeldused on valed ja ei põhine

seadusel. Süüdistuse tõendamine on prokuratuuri ülesanne. Kuna ei ole tõendatud kasvõi

mõnda kuriteo objektiivset tunnust, siis lisaks sellele tuleb märkida, et lepinguvabaduse

põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta

lepingu sõlmib. Nimetatud printsiip tuleneb ka PS §-st 32, mille alusel on igaühel õigus enda

omandit vabalt vallata, käsutada ja käsutada.

Seeläbi pole keelatud ka turuhinnast näiteks nn mediaanhinnast kõrgema hinnaga

edasimüümine ning sellest ei saa süüdistuse loogikat nö laenates ja tagasi peegeldades ehk

parafraseerivalt omakorda järeldades väita, et W OÜ oleks nt sattunud kelmuse ohvriks

turuhinnast kallimalt ostes. Enda huve, võimalusi, sh äririske ja kulusid peavad pooled ise

hindama. Võimalusel võib müüa kallimalt edasi, kui on ostjaid ning teatud riskide või

vajaduse vm tõttu võib müüa ka oluliselt odavamalt tegelikust hinnast. Üldreeglina pole

keelatud turuhinnast kallimalt/odavamalt müüa või osta - leppida kokku mistahes hinnas ja

mistahes seaduslikul ja lepinguvabadusest lähtuval põhimõttel. Samas võib nt lepingus kokku

leppida, et müük toimub keskmise turuhinnaga, mida antud juhul ei tehtud.

Eeltoodust tulenevalt, kuna ei ole täidetud KarS § 209 järgi ühtegi kuriteokoosseisu tunnust,

siis tuleb BB kogu esitatud süüdistuses õigeks mõista.

OÜ Q süüdistus

Q OÜ-d süüdistatakse KarS § 209 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. KarS §

14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime

pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku

huvides. Kuna juriidilise isiku juhatuse liikme, BB, käitumises puuduvad KarS § 209 lg 2 p 3

süüteokoosseisu tunnused, siis on igal juhul välistatud ka Q OÜ karistusõiguslik vastutus

KarS § 209 lg 3 järgi. Kohus mõistab seega Q OÜ kogu esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 3

järgi õigeks.

Menetluskulud

KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik,

arvestades käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS 182 lg 5 kohaselt

tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse muudel põhjustel läbi vaatamata jätmise korral jaotab kohus tsiviilhagi või

15 (18)

1-18-5166

avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisega tekkinud kulud kõiki asjaolusid arvestades

kannatanu ja riigi vahel.

Kohus märgib, et käesolevas asjas on kannatanutele XX ja OO määratud esindaja riigi

õigusabi korras kohtueelses menetluses. Riigi õigusabi saab teatud juhtudel määrata üksnes

kohus. Asja materjalidest ei nähtu, et riigi õigusabi oleks määratud kannatanutele kohtu poolt

vastavalt RÕS §-le 10 lg 5 ja KrMS §-le 41 lg 3. Samuti, et esinesid alused riigi õigusabi

määramiseks RÕS § 6 lg 22 ning KrMS § 41 lg 31 järgi. Samas on kannatanutele riigiõigusabi

määratud ja jätkatud seda osaliselt ka kohtumenetluses.

Kaitsjad on esitanud taotluse välja mõista kannatanult XX põhjendamatu hagi menetlemisega

tekkinud BB ja Q OÜ õigusabikulud. Kohus on seisukohal, et taotlus on põhjendatud.

Käesolevas kriminaalasjas esitas kannatanu XX esindaja S. S tsiviilhagi 26.10.2017. Samas

tsiviilkohtule oli esitatud hagi samadel alustel juba 08.11.2017. Süüdistusakt saabus kohtule

21.06.2018. Kannatanu teatas, et võtab tagasi kriminaalmenetluses hagi alles 04.09.2018

eelistungil. Kohtueelse uurimise lõpetamisel oli kannatanu esindajatel õigus tutvuda

toimikuga ja esitada taotlusi. Keegi teine kannatanu esindajate eest antud taotlust esitada ei

saa. Süüdistusakt esitati kohtule alles 21.06.2018.a.

Kuivõrd hagi ei olnud tagasi võetud, siis on selge, et selline passiivsus on toonud kaasa

kaitsjatele eraldi töötamise ja seisukohavõtmise vajaduse kaudu. Nimelt, enne eelistungit

koostasid kaitsjad 29.08.2018 kaitseakti, milles on põhjalikult käsitletud ka hagi puudutavat

(kaitseakti lk 13-15). Kannatanu seaduslik esindaja või määratud advokaat ei ole varasemalt

esitanud taotlust hagi tagasivõtmise kohta menetlejale kohtueelsel uurimisel, kohtule ei ole

esitatud selle kohta ühtegi tõendit, et see nii oleks olnud.

Kui tsiviilhagi oleks tagasi võetud juba kohtueelsel uurimisel, siis sellisel juhul kohus saanud

kaitsjatelt küsida seisukohta süüdistustele ilma hagita. Asjaolu, et kriminaalmenetlus oli

alustatud ja hagi kohtueelsel uurimisel esitatud, oli kannatanu esindajatele teada. Samaselt

eeltooduga, kui kannatanu oleks viimaks siiski otsustanud, et soovib ikkagi hagi menetlemist

kriminaalmenetluses ja oleks hagi tagasi võtnud hoopis tsiviilkohtus, pidanuks ta hüvitama

pooltele kulud, mis on tekkinud juba tsiviilkohtus. Antud juhul on kannatanu esindajad

soovinud liialt kaua jätta endale võimalus ümberotsustamiseks või jäänud passiivseks.

Kohus leiab, et kannatanu on selliselt tekitanud põhjendamatuid menetluskulusid teistele

isikutele, mis ei saa jääda sellisel juhul seaduse alusel riigi kanda. Kohus ei tuvastanud, et

kannatanute suhtes oleks toimepandud kuritegu süüdistatavate poolt, eestkostja ja esindajast

vandeadvokaadi poolt antud hagi tagasivõtmise avaldusega liialt kaua ootamise vm tõttu oleks

äärmiselt ebaõiglane, kui nimetatud kulud peaks tasuma riik. Eeltoodu alusel ei saa pidada, et

antud kulude hüvitamine oleks ebaõiglane kannatanule, sest see on olnud kannatanu

esindajate otsuse või otsustamatuse tagajärg.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaitsjate taotlus rahuldada, mille kohaselt XX hagi menetlemisega

tekkinud XX ja Q OÜ põhjendatud õigusabikulud tuleb jätta XX kanda, juhindudes KrMS §

182 lg 5, TsMS § 168 lg 1 ja § 177 lg 2.

Kohus analüüsib esmalt kaitsjate poolt esitatud menetluskulude suuruse mõistlikkust ning

seejärel otsustab selle jaotuse.

Käeolevas asjas on füüsilisel ja juriidilisel isikul kaitsjad erinevatest õigusbüroodest, kuid

kaitseakti koostamisel on nad omavahel konsulteerinud ning koostanud ühise kaitseakti.

16 (18)

1-18-5166

Ühisosa otsimine kaitsjate seisukohtades ei ole keelatud ja võib olla vajalik kaitsetegevus ning

ühisele seisukoha esitamine, ei tähenda seda, et sellele ei eelnenud tööprotsessi ning tegemist

on pelgalt ühe kaitsja töö nö kopeerimisega teisele. Kaitsetasu väljamaksmise eelduseks ei saa

olla vaid fakt, et kaitsjatel peavad olema erinevad kaitsehüpoteesid ja –versioonid ning

ühisosa ei otsita ja see puudub.

Kohtupraktikas on seisukoht, et kui ühel menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat,

arvatakse KrMS § 175 lg-s 2 sätestatu kohaselt menetluskulude hulka neile makstud tasu

suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku

suurusega tasu (21.06.2013 otsus asjas nr 3-1-1-63-13). Antud juhul ei ole tegu aga sellise

juhtumisega. Kui üks on juriidilise ja teine füüsilise isiku kaitsja, see ei tähenda seda, et

hinnatakse vaid ühe kaitsja tööd. Seadus nõuab, et mõlemal isikul peab olema eraldi kaitsja.

Kohus on seisukohal, et kuigi Q OÜ tegutses süüdistuse kohaselt ainuomaniku ja juhatuse

liikme BB vahendusel, ei saa õiguslikult siiski kahte erinevat isikut - juriidilist ning füüsilist

isikut samastada ning lähtuda eeltoodud praktikast, mis räägib olukorrast, kus ühel

menetlusosalisel on mitu kaitsjat. Kahtlustataval on õigus omada ja valida ise endale kaitsja

ning KrMS § 45 lg 4 kohaselt on üldmenetluses süüdistataval kohustuslik omada kaitsjat, kas

nende positsioon kattub teiste kaitsjatega või mitte, ei saa sellest järeldada, et kaitsetööd

erinevatest isikute ja büroodest kaitsjate puhul tehtaks vähem või kaitse on ebavajalik.

Kaitsjate poolt välja toodud tunnitasud on kohtupraktikaga kooskõlas. Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidanud uuemas praktikas mõistlikuks kaitsjatasu

määraks isegi 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks (11.10.2017 otsus asjas nr 1-15-

11024, p 29). M. Põbo ühe töötunni tasumäär on 100 eurot, millele lisandub käibemaks ja M.

Pilvel 150 eurot, millele lisandub käibemaks.

Samuti on väljatoodud ülevaatlikult ja üksikasjalikult kulude sisu, mis asja mahtu ja keerukust

on põhjendatud. Kaitsjate tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud.

Käesoleva kriminaalasja keerukuse on tinginud ka süüdistusakt, sh kohtumenetluse käigus

täiendatud süüdistusakt, mille tekstist tulenevalt oli erinevaid süüdistusversioone palju. Lisaks

oli menetluses väga aktiivne kannatanu esindaja osavõtt, sh taotluste ja seisukohtade esitamise

kaudu. Eeltoodud asjaolud kokku eeldavad ka väga põhjalikku ettevalmistust ja tööd kohtus.

Kõik kaitsjate argumendid süüdistusakti kohta on olnud põhjendatud. Kaitseakti koostamiseks

on kummalgi kaitsjal kulunud 7 tundi, kokku 14 tundi, mis on kohtu hinnangul põhjendatud.

Vandeadvokaat A. Pilve poolt esitatud arvete spetsifikatsioonidest nähtub, et menetluskulu

hulka on arvestatud ka kaitsjate omavahelisi konsultatsioone. Eeltoodu saab antud juhul

kuuluda põhjendatult kaitsetegevuseks vajaliku analüüsiva töö hulka. Võrdluseks samaselt kui

prokuratuur on otsinud ühisosa ja kooskõlastanud tegevusi kannatanu esindajaga kohtus, ei

saa pidada seda ebavajalikuks tööks võistlevas menetluses antud kaitsetegevuses. Kohus on

seisukohal, et antud juhul selline osutatud õigusteenus on olnud vajalik ja selle maht vastavalt

spetsifikatsioonile on põhjendatud. KrMS § 47 lg 2 kohaselt kaitsja on kohustatud kasutama

kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust

õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud

kriminaalasjas vajalikku õigusabi.

Kaitsekõne on küll suuresti kattuv, kuid süüdistus on esitatud kahele erinevale isikule –

juriidilisele ja füüsilisele ning kokku ajamaht kaitsekõne teeside koostamiseks (M. Pilvel 5

17 (18)

1-18-5166

tundi ja 20 minutit ning M. Põbol 6 tundi) on põhjendatud arvestades asja keerukust, mahtu

ning ka teeside pikkust.

Põhjendatud on ka sõidukulud. Kaitsja M. Pilv kutsetegevuse koht asub Tallinnas,

kohtuistungid toimusid aga Pärnu Maakohtu Pärnu ja Paide kohtumajas. M. Põbo

kutsetegevuse koht asub Pärnus ning sõidukulud on esitatud suunal Pärnu-Paide-Pärnu, mis

on põhjendatud.

Q OÜ kasuks tuleb menetluskulud välja mõista käibemaksuta, kuna Q OÜ on registreeritud

käibemaksukohustuslasena ning äriühingul on võimalik osutatud õigusteenuse eest väljastatud

arvete alusel teenuse lisatud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata (RK 20.04.2015

otsus asjas nr 3-1-1-23-15).

Kaitsjate menetluskulud tuleb jaotada kannatanu XX ja riigi vahel ning vastavalt välja mõista

järgmiselt:

1) kohus määrab kindaks, arvestades töötunde, mis on kulunud kaitseakti koostamisele

mõlemal kaitsjal, et põhjendatud ja piisav ajamaht tsiviilhagi osas seisukoha andmisele

on kummalgil kaitsjal 1 tund ja 30 minutit. Seeläbi tuleb välja mõista XX

menetluskuludena BB kasuks 180 (sada kaheksakümmend) eurot (s.o koos

käibemaksuga); Q OÜ kasuks 225 (kakssada kakskümmend viis) eurot (s.o

käibemaksuta);

2) kokkuleppel kaitsjate õigusabi osutamisega seotud menetluskulud ülejäänud osas tuleb

välja mõista Eesti Vabariigilt KrMS § 181 lg 1 alusel - BB kasuks summas 6780 (kuus

tuhat seitsesada kaheksakümmend) eurot (s.o koos käibemaksuga) ning Q OÜ kasuks

summas 11 630 (üksteist tuhat kuussada kolmkümmend) eurot (s.o käibemaksuta).

Arvestades, et riigi õigusabi on kannatanutele juba kohtueelses menetluses siiski osutatud

ning kohus on XX välja mõistnud BB ja Q OÜ kasuks viimastel tekkinud õigusabikulusid

seoses põhjendamatu hagi menetlemisega, leiab kohus, et ülejäänud kannatanute

menetluskulud saab jätta riigi kanda KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 5 alusel. Seega tuleb jätta

riigi kanda OO riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud summas 123,60 eurot ja XX

eriigi õigusabi korras määratud esindaja kulud kokku summas 1112,16 eurot.

Tõkend, tsiviilhagi ja asitõendid

Tõendit ei ole kohaldatud. Tsiviilhagi on keeldutud menetlusse võtmast 14.09.2018.a

määrusega. Asitõendid asjas puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Nummert

Kohtunik

18 (18)