2-15-12636/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

1(14)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.05.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-12636

Tsiviilasi

OÜ Transway hagi XX vastu 3009 euro 82 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.11.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3284 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) OÜ Transway (registrikood

11593090), lepinguline esindaja Marko Jaani

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Sorga

Istungi toimumise aeg

18.04.2019

Istungil osalenud isikud

Apellandi esindaja vandeadvokaat Margus Sorga ja

vastustaja lepinguline esindaja Marko Jaani

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.11.2018 otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 775 eurot 88

senti ületavas ulatuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue maakohtu otsuse tegemise

aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks 775 eurot 88 senti ületavas

osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta (täiendada) otsuse põhjendusi.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

2(14)

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Harju Maakohtu 20.11.2018 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks

sõnastuseks:

"1. Rahuldada OÜ Transway hagi XX vastu osaliselt.

2. Mõista kostja XX-lt välja hageja OÜ Transway kasuks põhivõlg 3009 eurot

82 senti ning kohtuotsuse tegemise ajaks (20.11.2018) sissenõutavaks muutunud

viivis 775 eurot 88 senti.

3. Mõista XX-lt välja OÜ Transway kasuks alates 21.11.2018 sissenõutavaks

muutuv viivis tasumata põhivõlalt (2940 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase

täitmiseni."

5. Mõlemas kohtuastmes (sh apellatsioonimenetluses) kantud menetluskulud jätta

kostja XX kanda.

6. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. OÜ Transway (hageja) esitas 25.08.2015 AS-i Suwem (Suwem) ja XXi (kostja) vastu

Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista Suwemilt ja kostjalt solidaarselt

välja hageja kasuks põhivõla 2940 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 38 eurot 6 senti, samuti viivise 2940 eurolt alates 26.08.2015 kuni

kohustuse täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti

palus hageja mõista Suwemilt välja võla sissenõudmiskulud 40 eurot ning kostjalt

kahjuhüvitise (kohtumenetluse eelsed õigusabikulud) 69 eurot 82 senti, millest 40

euro ulatuses on nõue solidaarne Suwemiga. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt Suwem ja kostja kanda.

2. Suwemi vastu esitatud nõuete menetlemisest on kohtud keeldunud, kuna Suwem osas

on välja kuulutatud pankrot ja menetlus on jätkunud vaid kostja suhtes (I kd, tl-d 48–

49).

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

3(14)

3. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmiti hageja ja Suwemi vahel (keda esindas

kostja) 30.04.2015 ja 25.05.2015 veolepingud. Hageja täitis oma lepingulised

kohustused, kuid Suwem teenuste eest ei tasunud. Suwemil tekkis veotasu maksmata

jätmise tõttu hageja ees võlgnevus kokku summas 2940 eurot, millele lisanduvad

viivised. Kostja oli lepingute sõlmimise ajal ja nõude sissenõutavaks muutumise ajal

Suwemi juhatuse liige.

Hageja leiab, et Suwem täitmata kohustuste eest vastutab kostja (kui Suwem juhatuse liige).

Hageja väitel oli Suwem muutnud veolepingute sõlmimise ajaks püsivalt maksejõuetuks

ning juhatuse liikmel tulnuks äriseadustiku (ÄS) § 306 lg-st 3¹ tulenevalt esitada hiljemalt

20.04.2015 ühingu pankrotiavaldus. Kui hageja oleks teadnus Suwemi halvast

majanduslikust olukorrast, ei oleks veolepinguid üldse sõlmitud või nõutud 100% ettemaksu.

Hageja pöördus võlgnevuse sissenõudmiseks Bene Est Law Office OÜ poole, kes esitas

hagejale arve õigusteenuse osutamise eest (sissenõudmisega seotud kulu 59 minuti eest) 69

eurot 82 senti. Hageja lepingulise esindaja Bene Est Law Office OÜ poolt 22.07.2015

esitatud nõuetega on tõendatud, et hagejale on osutatud kohtueelset õigusabi. Bene Est Law

Office OÜ arvega nr 1835 on tõendatud, et hagejal tuli tasuda nõuete koostamise eest. Kostja

ega Suwem ei ole hagejale õigusabikulusid hüvitanud.

KOSTJA VASTUVÄITED

4. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja hinnangul oli hagi tõendamata. Hageja ei saanud hagi esitamise ajal väita, et ta ei

saanud oma nõudeid rahuldada Suwem vara arvel, mis andnuks talle õiguse pöörduda

nõudega otse kostja poole.

Kostja ei rikkunud Suwem juhatuse liikmena oma kohustusi. Hageja tugines hagis väitele,

et kostja rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust, st jättis selle 20 päeva jooksul alalise

maksejõuetuse ilmnemisest esitamata. Hageja väited Suwem maksejõuetuse kohta ei vasta

tõele. Suwem esitas pankrotiavalduse 30.06.2015 ehk koheselt, kui selgus, et maksejõuetus

oli püsiv. Juhatuse liige ei viivitanud pankrotiavalduse esitamisega. Suwem alalise

maksejõuetuse seisund tekkis juunis 2015. Juhatus tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega.

Asjaolu, et enne veolepingu sõlmimist oli Suwemil mitmesuguseid võlgnevusi, ei

tähendanud seda, et Suwem oleks olnud ajutiselt või püsivalt maksejõuetu. Hageja pidanuks

põhistama, kas Suwemil oli – kui jah, siis millisel kuupäeval – netovara vähem kui pool

aktsiakapitalist. Seda hagist ei selgunud. Hageja väited Suwem netovara puudutavas osas ei

vastanud tõele: Suwem kohustused olid ka pankrotiavalduse esitamise ajal vaid veidi

väiksemad kui tema vara (s.o aktiva).

Hageja esitas väite, et Suwem ei oleks tohtinud veoteenust osutada, kuna tal oli mitmeid

võlgnevusi. Nt 01.04.2015 seisuga maksukohustusi 12 522 eurot. Kostjale jäi arusaamatuks,

miks hageja üldse nõustus veoteenust osutama, kui ta teadis Suwem kohustustest, aga sellele

vaatamata oli nõus teenust osutama.

Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

4(14)

5. Maakohus rahuldas 20.11.2018 otsusega hagi kostja vastu ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 3009 eurot 82 senti ning kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 800 eurot 97 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja 2940 euro

suuruselt põhivõlalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 20.11.2018

kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Juhatuse liikme vastu deliktiõiguse sätete alusel nõude esitamise eelduseks ei saa pidada

varasemalt hageja nõude rahuldamata jätmist äriühingu vara arvelt. Kohtu hinnangul ei

olnud kostja seisukoht, et hagejal oli nõue eelkõige Suwem (pankrotis) vastu ja kostja vastu

oli hagejal nõue üksnes juhul, kui ta ei saanud oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara arvel,

selles osas asjakohane. Eeltoodust tulenevalt analüüsis kohus järgnevalt hagi rahuldamist

kostja suhtes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust

ja kas see põhjustas hagejale kahju. Pooled ei vaielnud selle üle, et Suwem oli hagi esitamise

ajaks püsivalt maksejõuetu. Seega oli ilmne, et Suwem ei suutnud vara puudumise tõttu täita

kohustusi enda võlausaldajate ees ehk oli maksejõuetu. Sellest tingituna kuulutati

07.09.2015 välja Suwem pankrot. Määravaks asjaoluks oli see, millal Suwem püsiv

maksejõuetus tekkis.

Kuivõrd asjatundja AJ esitas enda arvamuse tingimuslikult, lähtudes eeldatavast AS SEB

Pank (SEB Pank) poolt Suwem mittekrediteerimise otsuse tegemise ajast, ja hagejal puudus

ligipääs Suwem raamatupidamisdokumentidele, et saada tõendeid tingimuse kinnituseks või

ümberlükkamiseks, oleks nimetatud eelduse ebaõigsust saanud ja pidanud tõendama kostja.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14 tehtud lahendis sedastanud, et kahtlust

äriühingu maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt

äriühingu majandusliku seisundi paranemisele. Selliseid andmeid kostja ei esitanud. Kostja

esitatud tõendid ei lükanud ümber asjatundja arvamustes esitatud väiteid, et Suwem

maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015. Hinnates asjatundja arvamust kui tõendit

koosmõjus tõenditena kogutud Suwem raamatupidamisdokumentidega, luges maakohus

asjatundja arvamustega tõendatuks, et Suwem maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015.

Suwem pankrotiavaldus tulnuks esitada mitte hiljem kui 20.04.2015. Kostja väiteil esitas ta

pankrotiavalduse kohtule 30.06.2015. 07.09.2015 Tartu Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 215-

9836 tehtud pankroti väljakuulutamise määruse kohaselt esitas kostja korrektse (täiendatud)

pankrotiavalduse 24.07.2015. Samas, olenemata sellest, kummal kuupäeva pankrotiavaldus

esitatuks lugeda, oli ilmne, et seda ei esitatud õigeaegselt ehk 20 päeva jooksul püsiva

maksejõuetuse olukorra tekkimisest. Seega kostja rikkus pankrotiavalduse õigeaegse

esitamise kohustust ja sõlmis hagejaga veolepingud 30.04.2015 ja 25.05.2015, s.o ajal, mil

Suwem oli juba tegelikult püsivalt maksejõuetu.

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja osutas Suwemile veoteenust. See asjaolu oli ka

tõendatud, kuid Suwem selle eest ei tasunud. Hageja esitas võlgnevuse osas Suwemile

17.05.2015 arve nr 261427 1560 eurot ja 26.06.2015 arve nr 262098 1380 eurot. Pooled ei

vaidlnud selle üle, et Suwemil tekkis hageja ees veolepingutest tulenevalt võlgnevus kokku

2940 eurot, millele lisandusid viivised. Nõue oli tasumata. Hagejal tekkis kahju saamata

jäänud veotasudena.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

5(14)

Kuivõrd Suwem ei täitnud enda kohutusi hageja ees, pöördus hageja võlgnevuse

sissenõudmiseks Bene Est Law Office OÜ poole. Viimane koostas 22.07.2015 Suwemile ja

kostjale meeldetuletused võlgnevuse tasumiseks/kahju hüvitamiseks, paludes võlgnetava

tasuda/kahju hüvitada kohtuväliselt. Suwem ega kostja ei tõendanud, et nad oleksid hagejale

kohtueelsed õigusabikulud hüvitanud. Professionaalse õigusabi kasutamine tekkinud

olukorras oli mõistlikult võttes vajalik, sest võinuks ära hoida hilisema kohtuvaidluse.

Kantud kulud olid maakohtu hinnangul õigusabi turul keskmiselt nõutavaid tasusid

arvestades mõistliku suurusega. Õigusabi kulude kandmisega tekkis hagejal kahju 69 eurot

82 senti.

Hageja nõue tugines asjaolul, et Suwem (keda esindas kostja) tellis 30.04.2015 ja 25.05.2015

teenust rahvusvaheliseks kaubaveoks olukorras, kus Suwem oli juba püsivalt maksejõuetu,

kuid kostja ei olnud veel esitanud pankrotiavaldust. Seega aktsiaselts tegi tehinguid

olukorras, kus objektiivselt oli selge, et äriühing oli pankrotis ja aktsiaseltsi

pankrotimenetlus oli vältimatu. Pankrotiavaldust esitamata jättes oli kostja jätnud

kolmandatele isikutele mulje, et tegemist oli maksejõulise äriühinguga. Hageja selgitas, et

kui kostja oleks täitnud temal lasuva juhatuse liikme kohustuse ja esitanud õigeaegselt

pankrotiavalduse, nähtunuks see ka registrikannetest ja hageja ei oleks hoolsalt käituva

isikuna Suwemile teenust osutanud või oleks seda teinud vaid ettemaksu tasumise korral.

Hagejal ei olnud võimalik tõendada enda tahet sõlmida lepingut Suwemiga vaid juhul, kui

äriregistrist ei nähtunud pankrotimenetluse alustamine. Samas pidas maakohus eluliselt

usutavaks, et hoolsalt tegutsev ettevõtja kontrollis avalikult kättesaadavate registrite alusel

endalt teenuseid telliva äriühingu tausta ning osutas ettemaksu nõudmata teenuseid vaid

neile äriühingutele, kelle suhtes ei olnud käimas pankrotimenetlust. Eeltoodu alusel leidis

maakohus, et hagejal tekkinud kahju (veolepingute alusel saamata jäänud raha) oli

põhjuslikus seoses kostja teoga (pankrotiavalduse esitamata jätmine). Samuti oli põhjuslikus

seoses õigusabikulude teke hagejal, sest kostja rikkumiseta puudunuks eelduslikult vajadus

neid kulutusi teha.

Maakohus ei tuvastanud kostja tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Hoolikas

juhatuse liige esitanuks õigeaegselt kohtule ärihingu pankrotiavalduse. Kostja seda ei teinud.

Kostja ei tõendanud süü puudumist ja kohus ei tuvastanud süüd välistavaid asjaolusid,

mistõttu maakohus leidis, et kostja oli kahju tekitamises süüdi.

Hagejal tekkis seadusjärgses määras viivisenõue Suwem vastu kohtuotsuse tegemise aja

seisuga (20.11.2018) 800 eurot 97 senti. Maakohus leidis, et hagi tuleb ka selles osas

rahuldada. Samuti oli maakohtu hinnangul põhjendatud viivisenõue TsMS § 367 alusel.

Maakohus märkis, et õigusabikulude hüvitamise nõudelt (69 eurot 82 senti) viivise tasumist

ei ole hageja hagi palvepunktides nõudnud.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

6. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse

täielikult tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus rajas vääralt otsuse eeldusele, et Suwem oli maksejõuetu 31.03.2015. Ühtki

tõendit maksejõuetuse tekkise kohta ei esitatud. Maakohus ei saanud oma otsust rajada

oletusetele.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

6(14)

Oluline on välja selgitada, kuna Suwem muutus alaliselt maksejõuetuks. Dokumentaalse

tõendina esitatud asjatundja AJ arvamus oli tingimuslik: Suwem oli maksejõuetu 31.03.2015

juhul kui SEB Pank oli otsustanud kuupäevaks 31.03.2015 keelduda arvelduskrediidi

pikendamisest. Asjatundja ei teadnud, kas selline otsus oli vastu võetud ning kas sellest oli

Suwemile teavitatud. Maakohus ja asjatundja andsid samaväärse kaalu olukorrale, kui

äriühing on alaliselt maksejõuetu ja ajutiselt maksejõuetu. Selle asjaolu eristamine on

praeguses tsiviilasjas olulise kaaluga, kuid sisuliselt on see küsimus jäänud analüüsimata nii

maakohtu kui ka asjatundja poolt. Maakohus jättis analüüsimata ka kostja poolt 14.05.2018

menetlusdokumendis välja toodud asjaolud ja hindamata sellele lisatud tõendid. Sellega

rikkus maakohus TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtuotsuse

tegemise. Kostja palub ringkonnakohtul neid asjaolusid ja tõendeid hinnata, sest nende

asjaolude ja tõenditega on põhistatud ja tõendatud, et 31.03.2015 ei olnud SEB Pank

otsustanud keelduda arvelduskrediidilepingu pikendamisest, kuid just sellele asjaolule on

asjatundja AJ rajanud oma arvamuse ning maakohus rajas sellele oletusele oma kohtuotsuse.

SEB Pank võttis aprillis 2015 vastu otsuse Suwem arvelduskrediidilepingu pikendamiseks.

Asjaolu, et SEB Pank ikkagi keeldus arvelduskrediidilepingu pikendamise lepingu

sõlmimisest selgus 14.05.2015. Samal kuupäeval pöördus Suwem panga poole täiendava

sooviga lepingu pikendamiseks 6 kuu võrra, mille kohta esitas pangale kirjaliku taotluse.

Mingisugust kirjalikku või e-kirjana teadet Suwemile ei saadetud. Isegi kui kostja oleks

pidanud tõendama panga teatamise aega, siis negatiivset asjaolu ei saa ega pea kostja

tõendama. Igasugused väited asjatundja arvamuses ja kohtuotsuses, et SEB Pank saatis

Suwemile teate kirjalikult või e-kirja teel aegsasti, on alusetud ja spekulatiivsed. Nendele ei

saa rajada kohtuotsust.

Hageja pidi tõendama ja usutavaks tegema selle, kas SEB Pank oli 31.03.2015 seisuga

võtnud vastu otsuse, et Suwemiga arvelduskrediidilepingut ei pikendata, ning kas sellest siis

ka Suwemit vastavalt teavitati. Hageja ei ole kohtule selliseid tõendeid esitanud. Samuti ei

ole hageja esitanud taotlust tõendite kogumiseks, et vajadusel nõuda SEB Pangalt välja tõend

selle kohta, millel Suwemit teavitati arvelduskrediidilepingu mittepikendamisest.

Lisaks eeltoodule oleks maakohus pidanud välja selgitama kõik asjas tähtsust omavad

asjaolud, selgitama kostjale asjaolusid ja tegema ettepaneku esitada tõendeid, muu hulgas

selgitama välja, kuidas Suwemi teavitamine lepingu mittepikendamisest toimus.

Asjatundja AJ ei ole erapooletu ning seetõttu tuleb tema asjatundja arvamus jätta

tähelepanuta. SEB Pank sõlmis 18.03.2015 Suwemiga majandustegevuse finantseerimiseks

faktooringulepingu. Ei ole usutav, et pank oleks nõustunud sõlmima faktooringulepingut

sisuliselt samal ajal kui ta pidas Suwemit maksejõuetuks. Eeldades asjatundja väidete

õigsust, pidas asjatundja tõenäoliseks olukorda, kus pank sõlmis 18.05.2015

faktooringulepingu tähtajaga 14.09.2015 ja teisalt võttis SEB Pank hiljemalt 31.03.2015

vastu otsuse, et Suwemiga arvelduskrediidilepingut ei pikendata. Selline olukord on

ebatõenäoline.

Samas kinnitab asjatundja ise oma arvamuses ka, et tõenäoliselt ei olnud Suwem 18.03.2015

maksejõuetu.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

7(14)

SEB Pank viis märtsis 2015 läbi Suwemi auditi ning selle tulemusena sõlmitud

faktooringuleping ei anna alust väita, et audit oleks andnud halbu tulemusi ning et SEB Pank

saanuks 31.03.2015 vastu võtta otsuse arvelduskrediidilepingu mittepikendamiseks. AS SEB

Pank ütles faktooringulepingu üles alles 25.05.2015. See kinnitab samuti, et SEB Pank ei

otsustanud ega teavitanud Suwemit märtsis (või ka aprillis) lepingu mittepikendamisest. On

usutav, et vastasel juhul oleks faktooringuleping üles öeldud tunduvalt varem ja selliselt, et

see oleks samuti lõppenud mitte hiljem kui 15.05.2015.

Asjatundja AJ väited on ebausutavad ning näitavad tema kallutatust ja soovi näidata Suwemit

maksejõuetuna. 05.06.2018 kohtule esitatud teises arvamuses on asjatundja võtnud üle

hageja esindaja rolli, asudes väitlema kostja 14.05.2018 vastustega, sooviga iga hinna eest

põhjendada Suwemi maksejõuetust. Asjatundja lasi end hagejast mõjutada ning kirjutas

arvamusse lubamatult eelduse ja spekulatsiooni. Kui asjatundjale ei olnud teada, millisel ajal

SEB Pank arvelduskrediidilepingu mittepikendamisest teatas, pidanuks ta ka arvamusse

kirjutama, et maksejõulisus sõltub lepingu pikendamise otsuse tegemisest. Suwemi

maksejõuetuse teemal spekuleerimine ei ole kohane. Asjatundja arvamusest ei nähtu üldse,

millised küsimused hageja talle esitas. Suwem maksejõuetuse tekkimise hetk on selles asjas

otsustava tähtsusega ja seda saab tuvastada vaid erapooletu eksperdi arvamusega. AJ

arvamus ei ole eelpool toodud põhjustel erapooletu ja tuleb jätta tõendina arvestamata.

Arvelduskrediidilepingu lõppemise päev oli 15.05.2015 ja järelikult ei saanud Suwem enne

maksejõuetuks muutuda, isegi kui selline lepingu mittepikendamise otsus oleks varem vastu

võetud. Arvelduskrediidilepingust tulenev nõue ei muutunud sissenõutavaks 31.03.2015,

vaid alles 15.05.2015. Isegi kui 31.03.2015 SEB Pank oleks teatanud lepingu

mittepikendamisest, siis oleks Suwemil olnud võimalik 31.03.–15.05.2015 leida endale uus

krediteerija. Ei oleks olnud alust rääkida Suwemi alalisest maksejõuetusest enne 15.05.2015.

Juhatuse liikmel ei ole enne alalise maksejõuetuse tekkimist pankrotiavalduse esitamise

kohustust. Seetõttu ei olnud kostjal kohustust esitada pankrotiavaldust ka 20.04.2015, isegi

kui eeldada hageja väidete ja asjatundja väidete õigsust.

Suwem ei olnud alaliselt maksejõuetu ka 15.05.2015 järgselt. Asjatundja AJ väitis

30.04.2018 arvamuses, et ei olnud reaalne, et teised pangad oleksid olnud nõus Suwemi

laenu refinantseerima. See väide ei ole õige. Suwem ei olnud ka pärast 15.05.2015 alaliselt

maksejõuetu. Nimelt tegi Swedbank AS (Swedbank) 12.06.2015 Suwemi kasuks

laenuotsuse arvelduskrediidile (180 000 eurot), investeerimislaenule (75 000 eurot) ja

ekspordifaktooringule (180 000 eurot). Laenulepingut ei sõlmitud, sest pank soovis garantiid

kahelt Suwemi aktsionärilt (OÜ-lt Infano ja OÜ-lt Jupoman), kuid aktsionärid ei soovinud

garantiid anda. See krediidipakkumus sai teoks seetõttu, et Suwemi juhtkond asus koheselt

pärast 15.05.2015 otsima täiendavaid võimalusi laenu refinantseerimiseks, sest SEB

Pangaga oli lepingu pikendamine vaatamata 14.05.2015 taotlusele kaheldav. Pikemad

läbirääkimised kujunesidki välja Swedbankiga, kes uuris Suwemi majandustegevust ja

varalist seisu põhjalikult. Suwem sõlmis 18.06.2015 ja 25.06.2015 Swedbankiga

faktooringulepingu. Swedbank ei oleks nõustunud sõlmima faktooringulepingut

maksejõuetu isikuga. Suwem ei saanud vastu võtta Swedbank krediteerimispakkumist, sest

pank soovis aktsionäridelt garantiid. Kõik aktsionärid garantiid andma ei nõustunud.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

8(14)

30.06.2015 seisuga oli selge, et täiendavaid tagatisi ei ole võimalik saada. Samal päeval

esitas Suwem pankrotiavalduse.

Lisaks ei olnud Suwemi netovara 30.06.2015 seisuga (187 672 eurot) väiksem ÄS §-s 301

sätestatud miinimumist (Suwemi aktsiakapital oli 240 000 eurot).

Hagejalt veoteenuse tellimisega 30.04.2015 ja 25.05.2015 teenis Suwem müügitulu kokku

48 843 eurot, mis kogu ulatuses Soome kliendi Veken Kaluste OY poolt ka tasuti. Transporti

tellimata oleks kogu müügitulu jäänud saamata ja Suwem pankrotivara oleks olnud selle

võrra väiksem. Analoogiliselt oleks juhatuse liige nendel asjaoludel olnud õigustatud tegema

makseid kolmandatele isikutele ka pärast maksejõuetuse ilmnemist (ÄS § 306 lg 31).

7. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ning

maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 775 eurot 88

senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja

nõude otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks 775 eurot 88

senti ületavas osas rahuldamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta (täiendada) otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Hageja põhinõue on võlausaldaja kahjunõue juriidilise isiku juhatuse liikme vastu.

Hageja heidab kostjale ette Suwemi pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustuse

rikkumist. Maakohus on õigesti leidnud, et nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 7 alusel. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh

juhul, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Üheks seadusest

tulenevaks kohustuseks VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes on ÄS § 306 lg-st 31 tulenev juhatuse

liikme kohustus

esitada

aktsiaseltsi

püsiva maksejõuetuse

korral

aktsiaseltsi pankrotiavaldus.

10. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses ning ringkonnakohus ei ole

TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus eksinud viivisenõude rahuldamisel.

10.1. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise

lause kohaselt loetakse viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja vastu esitatud kahjunõude osas

tulnuks arvestada ka VÕS § 113 lg-s 2 sätestatuga, millest tulenevalt saab kahju

hüvitamise nõude puhul arvestada võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

9(14)

maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Maakohus ei ole VÕS § 113 lg-ga 2 otsuse

tegemisel arvestanud.

10.2. Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt viivist alates ajast, mille

Suwemile esitatud arvetel märgitud nõuded muutusid sissenõutavaks (I kd, tl 4).

Hageja sellise käsitlusega on nõustunud ka maakohus. Kuivõrd nõue kostja vastu on

kahju hüvitamise nõue (mitte lepingu täitmise nõue), saaks kostjalt nõuda viivist

alates ajast, mil hageja kostjale nõudest teatas. Hageja väidetest ja esitatud tõenditest

nähtuvalt on hageja kostjale kahjunõudest teatanud 22.07.2015 saadetud nõudekirjas

(I kd, tl 29–30). Kuivõrd ühe Suwemile esitatud arve (arve nr 262098) tasumise

tähtpäev ei olnud 22.07.2015 veel saabunud ning nõudekirjas on antud kostjale kahju

hüvitamiseks tähtaeg kuni 05.08.2015, saab VÕS § 113 lg-tes 1 ja 2 sätestatut

arvestades kahjunõudelt viivist arvestada alates 06.08.2015.

10.3. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis 2940 euro

tasumisega viivitamise eest ajavahemikul alates 06.08.2015 kuni maakohtu otsuse

tegemiseni 20.11.2018 on 775 eurot 88 senti. Ringkonnakohus on kasutanud viivise

arvestamiseks

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/

kättesaadavat

viivisekalkulaatorit.

Hageja nõue maakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks

tuleb eelmärgitut arvestades jätta 775 eurot 88 senti ületavas osas rahuldamata.

10.4. Kolleegium lisab, et viivis hageja poolt Suwemile esitatud arvete tasumisega

viivitamise eest võiks olla põhimõtteliselt käsitletav kostja poolt hagejale tekitatud

kahjuna. Praegusel hageja aga nõuet kostja vastu selliselt esitanud ei ole. Arvetelt

arvestatud viivis ei ole põhinõudega hõlmatud. Sellist järeldust toetab mh

hagiavalduses esitatud hagihinna arvestus (I kd, tl 12).

11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule eeskätt seda, et kohus on

jätnud nõuetekohaselt tuvastamata Suwemi püsiva maksejõuetuse tekkimise hetke. Kostja

hinnangul on maakohus jätnud kostja väited arvestamata ja tõendid hindamata ning rajanud

järeldused lubamatult eeldustele. Hageja poolt esitatud AJ arvamused tulnuks jätta

arvestamata, kuna need on kostja arvates ebausaldusväärsed.

12. Kolleegium iseenesest nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on

jätnud analüüsimata kostja poolt 14.05.2018 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 156–158) välja

toodud asjaolud ja samale menetlusdokumendile lisatud tõendid. Maakohus on vaidlustatud

otsuse p-s 27 üksnes märkinud, et kostja esitatud tõendid ei lükka ümber

AJ arvamustes esitatud väiteid, et Suwemi maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.03.2015. Selles

osas ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud. TsMS §

442 lg-st 8 tulenevalt peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja

faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda

tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik see viga apellatsioonimenetluses parandada ning

täiendada maakohtu otsust järgmiste põhjendustega.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

10(14)

12.1. Kohustuse rikkumise (õigusvastase teo) tuvastamise seisukohalt on oluline

püsiva maksejõuetuse tekkimise aeg. Sisuliselt samale seisukohale on asunud ka

maakohus vaidlustatud otsuse p-s 24. AJ on 30.04.2018 Suwemi maksejõuetuse

tekkimise aja kohta koostatud kirjalikus arvamuses (II kd, tl-d 147–154) asunud

kokkuvõttes seisukohale, et Suwem oli maksejõuetu hiljemalt 31.03.2015, eeldusel,

et SEB Pank oli selleks hetkeks otsustanud keelduda Suwemi arvelduskrediidi laenu

(mis oli Suwemi jaoks oluline rahastamisallikas) pikendamisest. Arvamuse kohaselt

puudus AJ-l teadmine, mis kuupäeval nimetatud otsus SEB Panga poolt langetati,

kuid tõenäoliselt toimus see AJ hinnangul 2015. a märtsis või varem.

Ülalviidatud 14.05.2018 menetlusdokumendi ja selle lisadega on kostja soovinud näidata,

et 31.03.2015 seisuga ei olnud SEB Pank veel otsustanud keelduda Suwemi

arvelduskrediidilepingu pikendamisest ning Suwem ei olnud hagejalt vedude tellimise ajal

püsivalt maksejõuetu.

Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt 14.05.2018 esitatud tõenditest ei selgu, millal SEB

Pank nimetatud otsuse tegi. Need ei anna kolleegiumi hinnangul alust ka järeldada, et otsus

tehti AJ poolt arvatust hiljem.

12.2. Kostja väidete kohaselt viis SEB Pank märtsis 2015 Suwemis läbi auditi,

mille tulemusena sõlmis Aktsiaselts SEB Liising (SEB Liising) 18.03.2015

Suwemiga faktooringlepingu tähtajaga 14.09.2015 (II kd, tl-d 160–161). Asjaolu, et

SEB Liising pidas 18.03.2015 võimalikuks sõlmida Suwemiga faktooringlepingu

lisakokkuleppe, ei lükka ringkonnakohtu hinnangul iseenesest ümber AJ arvamustes

märgitut. 18.03.2015 seisuga ei pruukinud Suwem veel olla püsivalt maksejõuetu.

Lisaks nähtub kostja esitatust, et SEB Liising on otsustanud juba 25.05.2015

faktooringulepingu üles öelda. Ülesütlemise teates (II kd, tl 165) on viidatud

lepingupunktidele, mis annavad aluse lepingu lõpetamiseks valeandmete ja muu

ebaõige info esitamise tõttu. Kostja esindaja ei osanud SEB Liisinguga sõlmitud

faktooringulepingu ülesütlemise asjaolusid ringkonnakohtu 18.04.2019 istungil

täpsemalt selgitada (III kd, tl 86). Ei ole välistatud, et SEB Liising heitiski Suwemile

ette valeandmete esitamist faktooringlepingu pikendamise taotlemisel märtsis 2015.

Kostja on Suwemi juhatuse liikmena palunud 14.05.2015 SEB Pangale saadetud kirjas

pikendada arvelduskrediidi lepingut (I kd, tl 163). Samas ei nähtu asja materjalidest, et SEB

Pank oleks otsustanud lepingut pikendada.

12.3. Swedbank on küll teinud Suwemi taotluse alusel 12.06.2015 laenuotsuse

arvelduskrediidile (180 000 eurot) ja investeerimislaenule (75 000 eurot), lisaks veel

ekspordifaktooringule (180 000 eurot) (II kd, tl-d 167–170). Laenulepingute

sõlmimiseks on aga Swedbank otsusest nähtuvalt nõudnud lisatagatisi, sh garantiid

Suwemi aktsionäridelt (kahelt aktsionärilt). Sellist tagatist ei ole aktsionärid kostja

väitel nõustunud andma.

Kostja väidete kohaselt seadis ka SEB Pank lepingu pikendamise eelduseks lisatagatiste

andmise aktsionäride poolt.

Pankade poolt uute laenude väljastamiseks või krediidi andmiseks esitatud tingimused

annavad ringkonnakohtu hinnangul pigem tunnistust sellest, et pärast 2015. a märtsi lõppu

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

11(14)

ei pidanud krediidiasutused Suwemit (iseseisvalt) enam krediidikõlbulikuks ja nõudsid

lisatagatisi. Ka AJ 30.04.2018 arvamuses esitatud järelduste kohaselt ei saanud Suwemi SEB

Pangast võetud arvelduskrediidi refinantseerimist mõne teise panga poolt pidada

tõenäoliseks. Suwem ei olnud võimeline iseseisvalt, omanike poolt pangale lisatagatiste

andmiseta, sellist laenu finantseerima. Swedbanki ja ilmselt ka SEB Panga poolt nõutud

tagatiste andmine oleks olnud aktsionäridele suur risk, arvestades Suwemi äritegevuse

kahjumlikkust ja tegevuse jätkamiseks vajaliku kapitali (laenu) suurust. Kostja väide, et

aktsionärid OÜ Infano ja OÜ Jupoman ei nõustunud garantiid andma üksnes põhjusel, et

garantiid ei küsitud kolmandalt aktsionärilt (KM), ei ole esiteks tõendatud ning teiseks ei ole

see ringkonnakohtu hinnangul ka eluliselt usutav. Tõenäolisem on see, et aktsionärid ei

soovinud enam Suwemiga seotud uusi riske võtta, kuna ei pidanud selle äritegevust

perspektiivseks ja makseraskusi ületatavateks.

12.4. Kostja leiab, et kuivõrd, et kuivõrd SEB Pangalt saadud laenu tagasimaksmise

tähtpäev saabus alles 15.05.2015, ei olnud Suwem kohustatud enne seda pangale

laenu tagastama, mistõttu ei saa rääkida maksejõuetusest enne 15.05.2015.

Käibekapitali vajadus tekkis kostja väitel alles pärast seda kuupäeva.

Arvestades AJ 30.04.2018 kirjalikus arvamuses ja 05.06.2018 koostatud kirjalikus

arvamustes (III kd, tl-d 21–24) esitatud seisukohti, ei olnud laenu tagastamise tähtpäeva

saabumisel Suwemi püsiva maksejõuetuse kujunemise seisukohalt määravat tähtsust.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu ka juhul, kui ta ei suuda

rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Suwemil oli juba 2015. a märtsi lõpu seisuga õigeaegselt tasumata

kohustusi ligikaudu 240 000 euro ulatuses. Seega tekkis Suwemil käibekapitali vajadus (st

vajadus raha järele, millega kohustusi täita) kindlasti enne kostja poolt väidetud kuupäeva.

12.5. Kostja on 14.05.2018 menetlusdokumendis väitnud, et Suwem pidas 2015. a-

l läbirääkimisi kahe olulisima kliendiga (kokku 40% käibest), et tõsta müügihinda.

Saksa klient hinnatõusu ei aktsepteerinud. Iisraeli klient nõustus 10% kõrgemate

hindadega alates maist 2015. Lisaks külastasid aprillis 2015 Suwemit kliendid

Hiinast, kes tegid koheselt ka tellimuse. Tellimus jäi aga täitmata käibekapitali

puuduse tõttu.

Need kostja väited on ringkonnakohtu hinnangul esiteks tõendamata. Teiseks on kostja

väited üldsõnalised, mistõttu ei ole võimalik otsustada väidetavate äriplaanide objektiivse

teostatavuse üle. Samuti puudub võimalus hinnata, kas need võinuks olla üldse piisavad juba

tekkinud makseraskuste ületamiseks.

12.6. Kostja on 14.05.2018 menetlusdokumendis välja toonud, et Suwem sõlmis

18.06.2015 ja 25.06.2015 Swedbankiga faktooringulepingud. Menetlusdokumendi

lisad iseenesest tõendavad faktooringulepingu ja selle lisakokkulepete sõlmimist

Swedbank Liising Aktsiaseltsiga (Swedbank Liising) (II kd, tl-d 171–173; 175).

Kostja leiab, et maksejõuetu isikuga ei oleks nõustutud faktooringulepingut sõlmima.

Kostja hinnangul näitab faktooringulepingute sõlmimine, et Suwemit ei saanud

mais-juunis 2015 pidada maksejõuetuks.

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

12(14)

Swedbank Liisinguga faktooringulepingute sõlmimise faktist ei saa ringkonnakohtu arvates

kostja soovitud järeldusi teha. Nimelt võib Swedbanki tehtud pakkumisest järeldada, et

Suwemile pakuti regressita eksportfaktooringut limiidiga 180 000 eurot (II kd, tl 167). AJ

05.06.2018

arvamuses

märgitust

saab järeldada,

et

regressita

faktooringfinantseerimise (milleks Swedbank Liisingu poolt Suwemiga sõlminud

ekspordifaktooringut saab pidada) puhul ei ole faktooringu kliendi (praegusel juhul

Suwemi) maksevõimel tähtsust ning Swedbank Liising ei ole seda lepingute sõlmimisel

tõenäoliselt hinnanud. Faktoori (Swedbank Liisingu) jaoks oli oluline Suwemi klientide

maksevõime ja krediidirisk ning faktoor kohaldas riski maandamiseks ka lepingujärgset

10%-list omavastutust (III kd, tl 24 pöördel). Seega ei saa kõnealuste faktooringulepingute

sõlmimisest järeldada, et Suwem ei olnud veel isegi mais-juunis 2015 püsivalt

maksejõuetu.

12.7. Kostja on tuginenud ka sellele, et Suwemi omakapital oli 30.06.2015 seisuga

187 672 eurot ning see ei olnud väiksem ÄS §-s 301 sätestatud miinimumist (Suwemi

aktsiakapital oli vaidlustamata asjaolude kohaselt 240 000 eurot).

Kolleegium märgib, et püsiva maksejõuetuse kindlakstegemisel ei saa keskenduda vaid

ühele kriteeriumile või (raamatupidamislikule) näitajale, vaid hinnata tuleb kõiki võlgniku

majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid nende kogumis. Samuti ei ole oluline

mitte äriühingu varade raamatupidamislik väärtus, vaid nende turuväärtus (harilik väärtus).

Ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise

andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib olla

tegemist eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust

õigesti. Ka praegusel juhul moodustasid suurema osa Suwemi varast lõpetamata toodang ja

seadmed. See nähtub nt 14.05.2018 menetlusdokumendile lisatud Suwemi varade

nimekirjast (II kd, tl-d 190–193) ja pankrotimäärusest (I kd, tl-d 42–46). Sellise vara puhul

võib selle müügiväärtus olla bilansilisest väärtusest madalam.

Sellest, et Suwemi varade tegelik väärtus oli väiksem bilansis märgitust, annab tunnistust

Suwemi pankrotihalduri 07.04.2016 vastus hageja esindajale, mille kohaselt ei ole pandiga

tagamata nõuete rahuldamine pankrotimenetluses halduri hinnangul tõenäoline (I kd, tl 96).

Halduri 06.12.2017 vastusest kohtule nähtub, et likviidset vara võlgnikul ei ole ning hetkel

ei ole võimalik katta isegi pankrotimenetluse kulusid (I kd, tl 138).

Lisaks tuleb arvestada juba viidatud PankrS § 1 lg-ga 2, mille kohaselt on võlgnik

maksejõuetu ka juhul, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

12.8. Asjaoludel, et Suwem teenis hagejalt veoteenuste tellimisega 30.04.2015 ja

25.05.2015 müügitulu ning need tehingu olid Suwemile kasulikud, ei ole hageja

nõude lahendamise seisukohalt tähtsust. Õiguslikult arusaamatu on ka kostja viide

ÄS § 306 lg 31 teisele lausele. Suwem ei ole vaidlustamata asjaolude põhjal hagejale

veoteenuse eest tasunud, st makseid teinud.

13. Põhjendamiskohustuse rikkumine ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi

hageja põhinõude rahuldamise osas. Ringkonnakohus järgib muus osas ka maakohtu otsuse

põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

13(14)

14. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus

veel järgmist.

14.1. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et AJ ei ole erapooletu ja seetõttu tuleb tema

kui asjatundja arvamused jätta tähelepanuta. AJ on riiklikult tunnustatud

finantsekspert. 30.04.2018 arvamuse lk-l 2 on AJ kinnitanud, et on lähtunud

arvamust koostades riiklikult tunnustatut eksperdilt nõutud ja eksperdi poolt antud

vandega kinnitatud põhimõtetest, milleks on ausus, antud hinnangu erapooletus,

arvamuses tuginemine eriteadmisele ning südametunnistusele. Samuti on AJ

märkinud, et arvamuses väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda tellija (st hageja)

seisukohtade ja huvidega. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille tõttu tuleks jätta

AJ esitatud arvamused tervikuna tõendina arvestamata (TsMS § 238 lg 5 teine lause).

See, et AJ järeldused toetavad eelkõige hageja väiteid, ei anna alust pidada AJt

erapoolikuks või tema antud arvamusi ebausaldusväärseteks.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

TsMS § 5 lg 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kostjal oli võimalus esitada omalt poolt taotlusi enda

positsiooni toetavate tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks. Kostja on seda ka teinud.

14.2. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, nagu ei oleks maakohus ja AJ

eristanud äriühingu alalist (püsivat) ja ajutist maksejõuetust. Maakohtu otsuse

põhjendusi ja AJ arvamusi tervikuna hinnates ei teki ringkonnakohtu hinnangul

mõistlikku kahtlust, et nii maakohtu kui ka AJ järeldused puudutavad Suwemi püsiva

maksejõuetuse tekkimist. Kuigi maksejõuetust ei ole alati nimetatud "püsivaks" või

"alaliseks", ei takista see kohtuotsuse või arvamuste mõistmist ega muuda kohtu

järeldusi vastuolulisteks.

14.3. Põhjendatud on kolleegiumi arvates ka maakohtu poolt vaidlustatud otsuse p-

des 26 ja 27 esitatud käsitlus, et kuivõrd asjatundja AJ esitas enda arvamuse

tingimuslikult (lähtudes eeldusest SEB Pank mittekrediteerimise otsuse aja osas) ja

hagejal puudus ligipääs Suwemi raamatupidamisdokumentidele, et saada tõendeid

tingimuse kinnituseks või ümberlükkamiseks, oleks eelduse ebaõigsust saanud ja

pidanud tõendama kostja.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Samas on hea usu põhimõttest

tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa

aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud,

peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt nt Riigikohtu 31.01.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 26; 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17).

Selline asjaolude tõendamise koormise jaotus võis siiski olla kostjale üllatav, arvestades mh

maakohtu eelnevaid selgitusi selle kohta, milliseid asjaolusid kumbi pool peab tõendama (I

kd, tl-d 97–99). Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse väidetest, et kostjal oleks seetõttu

jäänud mõni oluline asjaolu välja toomata või tõend esitamata. Ühtegi tõenduslikku taotlust

Tsiviilasi nr: 2-15-12636

14(14)

ei ole kostja apellatsioonimenetluses esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

pannud kostjale negatiivse asjaolu tõendamise kohustust.

Menetluskulude jaotus

15. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu

poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus küll tühistab käesoleva otsusega

maakohtu otsuse osaliselt viivisenõude rahuldamise osas, kuid põhinõude rahuldamist

puudutavas osas jääb vaidlustatud otsus muutmata.

16. Kuivõrd viivisenõue, mille osas ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab,

moodustab hageja nõuetest marginaalse osa, peab kolleegium põhjendatuks jätta ka

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

17. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

18. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv