3-18-830/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-830

Haldusasi

Kaavere Kaubandus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite

ja Informatsiooni Ameti 22. detsembri 2017. a otsuse nr

13-6/1495 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametilt kahju summas 1 899 400 euro

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaavere Kaubandus OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kaavere Kaubandus OÜ,

esindaja v.adv Rene Varul

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja v. adv. Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Kaavere Kaubandus OÜ kaebuse muutmise vastuvõtmisest.

2. Tagastada Kaavere Kaubandus OÜ 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendi lisana

esitatud Linika OÜ arve ja väljavõte äriplaanist.

3. Jätta Kaavere Kaubandus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. juuni 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA 22. detsembri 2017. a otsusega nr 13-6/1495 jäeti kolmandat korda rahuldamata kaebaja

taotlus põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsa-saadustele lisandväärtuse andmise

investeeringutoetuse saamiseks. Kaebaja oli saavutanud PRIA kahe varasema keelduva otsuse

tühistamise halduskohtus.

2. PRIA leidis, et kuna eelmise programmiperioodi (Maaelu arengukava 2007-2013)

põllumajandustoodetele

ja

mittepuidulistele

metsasaadustele

lisandväärtuse

andmise

investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid on kõik ära kasutatud ja 2014-2020

programmperioodi vahendite arvelt ei ole lubatud Maaelu arengukava 2007-2013 taotlusi

rahuldada, siis ei ole võimalik taotlust rahuldada. Otsuse õigusliku alusena viitas PRIA Euroopa

Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud

redaktsiooni (ELÜPS v.r) § 62 lg 2 p-le 2. Lisaks on PRIA tuvastanud asjaolud, mis tooks samuti

kaasa taotluse rahuldamata jätmise ELÜPS v. r § 62 lg 2 p-i 4 alusel, sest 13. juulil 2017 läbi viidud

kontrollis ilmnes, et taotleja ei ole investeeringu teostamisega alustanud.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas Kaavere Kaubandus OÜ 25. aprillil 2018 Tartu

Halduskohtule kaebuse, milles palub PRIA 22. detsembri 2017 otsuse nr 13-6/1495 tühistada ja

mõista PRIA-lt kaebaja kasuks hüvitis 1 899 400 euro.

Kaebuse kohaselt esitas kaebaja toetusetaotluse 2012. aastal. Vastavalt saanuks taotluse

rahuldamata jätmisel tugineda ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p-le 2 samuti 2012. aastal, mitte hiljem. PRIA

peab vaidluse ajaks reserveerima toetusesummad, mis tuleks kohtuvaidluse kaotamise korral

taotluse esitajale välja maksta, olenemata sellest, kui kaua kohtumenetlus võiks aega võtta.

Kui kohus leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, siis on PRIA tekitanud kaebajale kahe

varasema õigusvastase kohtute poolt tühistatud haldusaktiga (PRIA 19. septembri 2012. a otsus ja

PRIA 5. juuli 2013. a otsus) kahju. PRIA on keeldunud alusetult toetuse määramisest, kuigi oleks

pidanud tegema toetuse määramise otsuse juba 2012. aastal. Kahjuks on ettenähtud toetuse summa

1 899 400 eurot, mis jäi PRIA õigusvastase tegevuse tulemusel määramata ja kaebajale välja

maksmata. Kaebaja on täitnud kõik toetuse saamise tingimused ja talle määratud hindepunktid

pidid tagama täissummas toetuse määramise. Seetõttu ei saa öelda, et tal puudub subjektiivne õigus

toetuse nõudmiseks. Toetus on käsitletav kaebaja varana, mis PRIA õigusvastaste haldusaktidega

on temalt sisuliselt ära võetud.

4. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgituse kohaselt on põhjendamatu on kaebaja ootus, et PRIA oleks pidanud

toetusesumma vaidluse ajaks säilitama olukorras, kus Maaelu arengukava 2007-2013 perioodi

konkreetse toetusmeetme rahalised vahendid on ära kasutatud. Ka Euroopa Kohus on

investeeringutoetust puudutava kahju hüvitamise asjaga seonduvalt välja toonud, et liikmesriigil

puudub kohustus kehtestada abikava, mille eesmärk on rahastada projekte, mis on Euroopa Liidu

kaasrahastatavast toetuse saamise võimalusest põhjendamatult ilma jäänud.

Riigikohus tuvastas 22. juuni 2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-4-17 ELÜPS v.r. § 62 lg 2 p 4 eelduste

mittetäidetuse kaebaja suhtes üksnes valeandmete esitamist puudutavas osas ega analüüsinud seda,

kas taotleja on mõjutanud taotluse menetlemist muul õigusvastasel viisil, mille PRIA on

tuvastanud käesolevas asjas vaidlustatud otsuse p-s 2.

Kaebaja on esitanud RVastS § 3 lg-s 1 nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude. Seega

ta alles kasutab kahju tekkimise vältimisele suunatud õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole alust

nõuda kahju hüvitamist RVastS § 7 lg-le 1 tuginedes. PRIA tegevusega ei ole kaebajale kahju

tekitatud. Kaebaja taotlus oleks jäänud rahuldamata ka varasemates kohtumenetluses tuvastatud

kaalutlusvigade puudumise korral. Kaebajal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks,

mistõttu ei saa tekkida ka õigustatud ootust, et talle määratakse toetus.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 8. oktoobri 2018. a otsusega Tartu Halduskohus jättis Kaavere Kaubandus OÜ kaebuse

rahuldamata.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja taotluse rahuldamata jätmine

ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 ning põllumajandusministri 27. juuli 2010. a määruse nr 85

„Põllumajandustoodetele

ja

mittepuidulistele

metsasaadustele

lisandväärtuse

andmise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“

(määrus nr 85) § 11 lg 6 p 2 alusel toetusteks ettenähtud eelarvevahendite puudumise tõttu on

õiguspärane. PRIA ei saanud toetusetaotluse uuel lahendamisel jätta arvestamata muutunud

asjaolusid ehk seda, et programmiperioodi investeeringutoetuse meetme rahalised vahendid olid

selleks hetkeks ära kasutatud. Tulenevalt ELÜPS § 126 lg-st 3 pidi vastustaja kohaldama

31. detsembrini 2014 kehtinud ELÜPS redaktsiooni ning vastavalt ka ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2. 16.

Vastustaja on õigesti viidanud komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 335/2013 artikkel 41b lg-le 1,

mis sätestab, et kui programmile ja/või meetmele eraldatud summa kasutatakse ära enne määruse

(EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 1 sätestatud abikõlblikkuse lõppkuupäeva, et tohi liikmesriigid

võtta endale uusi juriidilisi kohustusi abisaajate suhtes. Õigusaktidest ei tulene PRIA-le kohustust

toetusetaotluse rahuldamata jätmise vaidlustamise korral taotletud toetuse summat kohtuvaidluse

ajaks reserveerida. Kuna Maaelu arengukava 2017-2013 ei näinud ette Euroopa Liidu Nõukogu

määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 89 kohast viisi lisafinantseerimiseks Eesti poolt, siis ei ole

taotlust võimalik rahuldada ka Eesti poolse lisafinantseerimise kaudu.

7. Asjaolu, et vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas täiendavalt kontrollinud, kas

kaebaja toetusetaotluse rahuldamata jätmiseks võiksid esineda ka muud täiendavad asjaolud, ei

muuda haldusakti õigusvastaseks. Halduskohus ei hinnanud PRIA täiendavaid põhjendusi

sisuliselt, sest eelarveliste vahendite puudumise tõttu tuleks ka nõuetele vastav taotlus jätta

rahuldamata.

8. Kaebajale tekitatud kahjuks ei saa olla taotletud toetusesumma. Kaebajaga nõustudes ning

määramata toetussummat kahjuna käsitledes rikastuks kaebaja alusetult, sest saaks toetussumma

kahju hüvitisena ilma oma kohustusi täitmata. PRIA menetluse puhul on tegemist riigilt rahalise

toetuse taotlemisega ja isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Seega ei saanud PRIA

tegevus antud juhul kaebaja omandiõigust riivata. Isikul on õigus nõuetekohasele menetlusele

tema toetusetaotluse läbivaatamisel. Kaebaja kahju saaks seonduda eelkõige tema taotluse

menetlusega, kuid kaebaja ei ole taolisi kulusid välja toonud vaatamata sellele, et kohus talle

selleks võimaluse andis. Kaebaja ei ole investeeringu teostamisega alustanud. Seega ei saa kahju

seisneda ka projekti ettevalmistusega seonduvate võimalike kulutuste tegemises.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaavere Kaubandus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

8. oktoobri 2018. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

10. Kaebaja leiab jätkuvalt, et PRIA-l on õigus tugineda ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2 alusele ja

ettekäändele raha puudumisele vaid konkreetsel eelarveaastal, mil toetusetaotlus esitatakse. PRIA

ei ole esitanud andmeid, et kaebaja taotluse katteks mõeldud raha oleks ära kasutatud ja/või

suunatud mõne muu taotluse rahastamiseks. Seega saab eeldada, et toetussumma endiselt säilinud.

Siinjuures tuleb lähtuda õiguse üldpõhimõtetest ja seaduse mõttest, mille kohaselt on taotlejal

positiivse kohtulahendi puhul õigus toetussummade saamiseks, ükskõik, kui kaua aega

kohtuvaidlused ka võtaksid. Halduskohtu otsuse loogikat järgides saaks PRIA endale õigustuse

tõkestada ükskõik, millise taotluse rahuldamine läbi kohtuvaidluste ja sellele kulunud aja.

Kui kohus leidis, et PRIA on haldusakti täiendavalt põhjendanud (vaidlustatud otsuse p-d 2 ja 3),

oleks kohus igal juhul pidanud ka neid põhjendusi kontrollima ja andma oma seisukoha, kuna see

on oluline kasvõi alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel.

Kaebajale tekitatud kahju seisneb selles, et kui PRIA ei oleks 19. septembri 2012. a otsusega (ja

5. juuli 2013. a otsusega) õigustamatult keeldunud toetuse määramisest, siis oleks säilinud

rahalised vahendid toetuse väljamaksmiseks. Kaebaja on viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr

3-3-1-77-04, mille p-s 16 on leitud, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on

võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Eeskätt

haldusorgan peab tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud

sama koormavad tagajärjed.

Õigusteoorias on väljendatud, et ebaõigus ei saa tekitada õigust, mis tähendab antud kontekstis

seda, et PRIA järjekindel õigusvastane keeldumine ja 6 aastat kohtumenetlusi ei saa PRIA-le anda

võimalust öelda, et selline „ajavõitmine“ on talle loonud õiguspärase aluse toetuse

mittemääramiseks ja ühtlasi vabastaks PRIA igasugusest muust vastutusest (antud juhul kahju

hüvitamise kohustusest).

Kaebaja peab talle tekitatud kahjuks toetuse summat 1 899 400 eurot, mis jäi välja maksmata.

Kuna kaebaja on täitnud kõik toetuse saamiseks vajalikud tingimused ja talle määratud

hindepunktid pidid talle tagama täissummas toetuse määramise, siis ei saa öelda, et tal puudunuks

üldse subjektiivsed õigused toetuse nõudmiseks või sellele pretendeerimiseks. PRIA otsusega

määratav toetus (kui eeldused selleks on täidetud) on käsitletav kaebuse esitaja varana ja see

kuulunuks kaebuse esitajale pärast temapoolsete kohustuste täitmist väljamaksmisele. 30. aprilli

2019. a menetlusdokumendis leidis kaebaja, et talle tekkinud kahjuks on toetuse taotlemise kulu

1000 eurot ja aastatel 2013. kuni 2015. saamata jäänud äritulu kokku 1 532 741 eurot.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

12. Vastustaja selgitab, et toetusmeetme eelarvevahendid jaotati ära nende taotlejate vahel, kes

samas taotlusvoorus taotlesid põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele

lisandväärtuse andmise investeeringutoetust ning vastasid toetuse saamiseks sätestatud

tingimustele, kelle suhtes tehti taotluse rahuldamise otsused ning kes asusid investeeringuid ellu

viima. Vastustajal puudus kohustus kaebaja tarvis vahendeid reserveerida. ELÜPS v.r § 62 lg 2 p 2

kohaselt tehakse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui toetuse liigi või tegevuse rahastamise

eelarve jääk ei võimalda teha enam ühtegi taotluse rahuldamise otsust

Arvestades, et kaebaja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et talle tekkinud varaline kahju on

justnimelt taotletud toetusesumma, mitte aga kaebaja tehtud õigusabikulud või kahju

ebamõistlikult pika aja jooksul taotluse lahendamise eest vms, ei ole kaebaja hüvitamiskaebuse

rahuldamine valdavat Riigikohtu praktikat arvestades võimalik. Seega on ka kahju hvitamise nõue

põhjendatult rahuldamata jäetud.

Vastustaja palub jätta tähelepanuta kaebaja 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis esitatud uued

asjaolud ja tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebajale toetuse maksmise võimalikkust kaevatava

otsuse andmise ajal ning selgitanud kaebaja kahju hüvitamise nõude võimalikku alust ja eset.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

14. Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et 22. detsembri 2017. a otsuse

andmisel on PRIA alusetult tuginenud asjaolule, et programmiperioodi (Maaelu arengukava 2007-

2013) toetusmeetme rahalised vahendid on ära kasutatud ja 2014-2020 programmperioodi

vahendite arvelt ei ole lubatud Maaelu arengukava 2007-2013 toetuse taotlusi rahuldada. Kaebaja

hinnangul ei ole vastustaja tõendanud rahaliste vahendite ärakasutamist ning ELÜPS

v.r § 62 lg 2 p 2 on kohaldatav üksnes toetuse esitamise aastal, mitte taotluse kohta kolmanda

otsuse tegemisel viis aastat hiljem.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

15. Riigikohus

selgitas1

programmi

perioodi

2007-2013

Maaelu

Arengu

Euroopa

Põllumajandusfondist (EAFRD) antava maaelu arengu toetuse maksmise ja määramise kohta

1 Vt RKHK 2. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-16-1048 (p-d 9-11)

pärast 31. detsembrit 2015, et Nõukogu 20. septembri 2005 määruse (EÜ) nr 1698/2005

art 71 lg-st 1 tulenevalt ei ole lubatud programmiperioodiks 2007-2013 ette nähtud EAFRD toetust

pärast 31. detsembrit 2015 välja maksta ning järelikult ei võinud sellist toetust 2016. aastal ka

enam määrata. Keeld kehtib, sõltumata sellest, kas liikmesriik oli meetmele eraldatud summa enne

31. detsembrit 2015 ära kasutanud või mitte, samuti sõltumata sellest, kas taotluste hindamisel

tehtud vea tõttu toetuseta jäänud isikule toetuse määramist või maksmist saab pidada abisaaja

suhtes uue juriidilise kohustuse võtmiseks komisjoni 15. detsembri 2006. a määruse (EÜ) nr

1974/2006 art 41b lg 1 tähenduses.

Seejuures on ekslik asjas nr 3-16-1048 avaldatud ringkonnakohtu seisukoht, et määruse

nr 1974/2006 art 41b lg-st 1 koosmõjus määruse nr 1698/2005 art 71 lg-ga 1 tuleneb, et

liikmesriigil on keelatud pärast 31. detsembrit 2015 võtta endale uusi juriidilisi kohustusi

abisaajate suhtes, kuid maaelu arengukava 2007-2013 raames enne 31. detsembrit 2015 toimunud

taotlusvoorus õigusvastaselt toetuseta jäänud isikule toetuse maksmist ei saa pidada uue juriidilise

kohustuse võtmiseks ning seega on sellise toetuse maksmine pärast 31. detsembrit 2015

õiguspärane.

16. Määruse nr 85 § 1 kohaselt on põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele

lisandväärtuse andmise investeeringutoetus määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa

Põllumajandusfondist (EAFARD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 18 lg 4 alusel heaks

kiidetud „Eesti maaelu arengukavaga 2007–2013” kohase toetusega. Kaebaja taotletud toetus on

seega EAFRD toetus. Vastavalt on käesolevas asjas samuti kohalduv määruse (EÜ) nr 1698/2005

art 71 lg-s 1 sätestatud keeld maksta programmiperioodi 2007-2013 toetus välja hiljem kui

31. detsembril 2015. Sama keelu kohaldamine vaidlusalusele toetusmeetmele tuleneb otseselt ka

määrusest nr 85, mille § 5 lg 4 p 17 järgi ei ole abikõlbulikud muud kulud, mis on vastuolus

määruse (EÜ) nr 1698/2005 art-ga 71.

Kuna tegemist on absoluutse keeluga, siis ei saanud vastustaja 22. detsembril 2017 kaebaja

taotluse uuel läbivaatamisel seda rahuldada sõltumata sellest, kas kaebaja oli täitnud toetuse

taotlemise tingimused või mitte. Keelust erandi tegemise võimalust ei ole ette nähtud ka juhuks,

kui isiku taotlus on varem õigusvastaselt rahuldamata jäetud, mis on kaasa toonud taotluse uue

läbivaatamise pärast määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Toetuse

määramine kaebajale ei oleks olnud lubatav isegi juhul, kui vastustaja oleks kaebaja soovitu

kohaselt reserveerinud kaebaja taotletud toetuse summa taotluse varasema rahuldamata jätmise üle

peetud vaidluse ajaks. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline tuvastada, kas vastustaja kasutas

toetusmeetme rahalised vahendid tervikuna ära või mitte.

17. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustajal ei olnud kohustust vaidlusaluse toetuse summa

reserveerimiseks. Vastustaja ei ole kaebaja taotluse lahendamisel kordagi teinud otsust taotluse

rahuldamise kohta, millega ta toetusmeetmele ette nähtud rahaliste vahendite jaotamisel saanuks

ja pidanuks arvestama. Seega oli vastustaja kohustatud järgima määruse nr 85 lg-tes 1 ja 2 ning

ELÜPS § 60 lg 5 p-s 2 sätestatut ning rahuldama taotluste hindamise tulemusel koostatud taotluste

paremusjärjestuse alusel parimad nõuetele vastavad taotlused. Toetuse määramisega võttis

vastustaja aga endale kohustuse ka vastav toetus välja maksta. Regulatsioon ei näe ette võimalust,

et vastustaja vähendaks toetusmeetme alusel taotluste rahastamise summat, jättes osa vahenditest

ootele, vastavalt sellele, kui suures ulatuses taotluste rahuldamata jätmise otsuseid vaidlustatakse

vaide ja/või halduskohtumenetluses.

18. Vaidlustatud otsuses on vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja taotluse rahuldamine pärast

programmiperioodi 2007-2013 lõppu ei ole lubatav ning lubatav ei ole ka toetuse määramine

programmiperioodi 2014-2020 rahaliste vahendite arvel. Seega on vastustaja esile toonud määruse

(EÜ) nr 1698/2005 art 71 lg 1 kohaldamise faktilise aluse. Otsuses õigusliku aluse nimetamata

jätmine ei too aga kaasa otsuse tühistamist, sest faktilise aluse esinemises vaidlust ei ole ja

vastustajal puudub seetõttu õiguspärane võimalus teistsuguse sisuga otsuse tegemiseks.

19. Kaebaja leiab õigesti, et olukorras, kus vastustaja on kahel korral õigusvastaselt jätnud

rahuldamata kaebaja taotluse toetuse saamiseks, on kaebajal õigus hüvitisele vastustaja

õigusvastase tegevusega tekitatud ulatuses vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1.

Samas on ekslik kaebaja seisukoht, et PRIA õigusvastaste otsuste andmisega on rikutud kaebaja

õigust toetusele tema taotletud summa ulatuses. Kohtupraktikas on järjepidevalt leitud, et taotlejal

ei ole subjektiivset õigust toetusele enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist PRIA poolt.

Riigikohus pidas vajalikuks seda põhimõtet veelkord rõhutada2 just käesoleva asjaga sarnastel

asjaoludel kahju hüvitamise nõude kohta tehtud otsuses, märkides, et isikul ei teki subjektiivset

õigust saada toetust ainuüksi põhjusel, et toetuse saamiseks esitatud taotlus vastab toetuse saamise

tingimustele. Samuti ei loo subjektiivset õigust otsus, millega tunnistati sellise taotluse

rahuldamata jätmise otsus kehtetuks. Kui puudub alus kahelda, et isikule oleks toetus määratud ja

ta oleks projekti nõuetekohaselt ellu viinud, võib isikul olla õigus nõuda lisaks toetuse taotlemisega

seotud kulude hüvitamisele ka toetusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamist (nt tulu,

mille isik oleks teeninud põllumajandustoodete müügist; tuluks võib olla ka äriühingu vara

suurenemine seoses investeeringu tegemisega).

20. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebajale tekkinud kahju samastatav taotletud, kuid määramata

jäänud toetuse summaga. Hüvitatav on üksnes sellise negatiivse tagajärje saabumine, mille

põhjuseks on kaebaja õiguste rikkumine. Halduskohus on põhjendatult selgitanud, et toetuse

summa hüvitamisel asetataks kaebaja paremasse olukorda, kui see, milles ta oleks olnud vastustaja

õigusvastase tegevuseta. Kaebaja saaks sel juhul toetuse summa ilma toetuse kasutamisega

kaasnevate kohustusteta. Kaebaja taotletud toetus on riigiabi, mis antakse ettevõtjale toetusmeetme

eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja käsitlus toetuse summast kahjuna on ilmselgelt vastuolus

toetuse otstarbega ning riigiabi põhimõtetega üldiselt.

Kuna kaebajal on õigus sellele, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt, siis RVastS § 7 lg 1

tähenduses saavad kaebaja kahjuks olla eelkõige toetuse taotlemisel tehtud kulutused ning juhul,

kui on selge, et PRIA õiguspärase tegevuse korral oleks kaebajale toetus määratud, siis ka

kulutused projekti ettevalmistamisele. Riigikohtu seisukohast tulenevalt võib olla hüvitatav ka

saamata jäänud tulu. Ringkonnakohus märgib siiski, et tulenevalt põhjusliku seose nõudest on

RVastS § 7 lg 1 järgi hüvitatav üksnes selline kahju, mis on tekkinud isiku õiguse rikkumise

tagajärjel. Seetõttu olukorras, kus isikul puudub subjektiivne õigus toetusele, on vähemalt

kaheldav, kas saamata jäänud tuluna saab olla hüvitatav toetuse kasutamisel teenitav tulu või

soetatav vara.

21. Millise kahjuliku tagajärje hüvitamist kaebusega nõuda, on kaebaja otsustus. Kohus saab kahju

hüvitamise nõude läbi vaadata ainult selles ulatuses, milles kaebaja kahju hüvitamist nõuab

(HKMS § 2 lg 3, § 41 lg 1 ls 2). Sellises olukorras ei saa kohus omal algatusel asuda kahju nõuet

kaebaja asemel sisustama. Vaidluse korral tuleb kahju tekkimist ja ulatust tõendada kaebajal

(HKMS § 59 lg 1). Vaatamata sellele, et halduskohus 10. septembri 2018. a määruses kaebuse

sellele puudusele otsesõnu tähelepanu juhtis, jäi kaebaja kahjunõude määratlemisel seisukohale,

et talle tekkinud kahju on saamata jäänud toetuse summa. Kaebaja ei väitnud, et ta oleks kandnud

kulutusi toetuse taotlemisel või projekti ettevalmistamisel või kaotanud tulu toetuse määramata

jätmise tõttu. Samuti ei esitanud kaebaja tõendeid, millest ilmneks negatiivne muutus kaebaja

varalises sfääris. Kui kahju tekkimine ei ole tuvastatav, siis tuleb kohtul jätta hüvitamiskaebus

rahuldamata, kuna kahju on hüvitamiskohustuse kohustuslik element, mille puudumisel puudub

ka hüvitamiskohustus.

22. 30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis muutis kaebaja oma varasemat seisukohta talle

tekkinud kahju koosseisu kohta, leides, et kahjuks on toetustaotluse esitamise kulu ja 2013. kuni

2015. aasta kavandatud ärikasum. Seega soovib kaebaja muuta kaebust, s.t muuta

2 Vt RKHK 2. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-16-1048 (p-d 16 ja 17)

hüvitamiskaebuse alust. Tulenevalt HKMS § 49 lg-st 1 võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni.

Sama paragrahvi teise lõike järgi pärast nimetatud tähtaega, sealhulgas apellatsiooni- või

kassatsioonimenetluses, võib kaebuse nõuet või alust muuta HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud

tingimustel ja üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme

kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi rikkumisel madalama

astme kohtu poolt. Kaebaja on kaebuse muutmise põhjusena viidanud Riigikohtu 2. aprilli 2019. a

otsusest asjas nr 3-16-1048 ilmnenud õiguskäsitlusele. Ringkonnakohus leiab, et lahendis toodud

seisukoht, et kaebajal puudub subjektiivne õigus toetusele ning toetuse määramisest õigusvastase

keeldumisega tekitatud kahju ei võrdu määramata jäetud toetuse summaga, ei ole mõjuvaks

põhjuseks kaebuse muutmiseks HKMS § 49 lg 2 mõttes. Tegemist ei ole asjaolude muutumisega

kohtumenetluse ajal. Viidatud õiguslik käsitlus oli kaebajale teada vastustaja seisukohtadest juba

hiljemalt kaebuse menetlemisel halduskohtus. Kahju määratlemise probleemile ja tõendamise

vajadusele juhtis halduskohus kaebaja tähelepanu täiendavalt 10. septembri 2018. a määruses.

30. aprilli 2019. a menetlusdokumendis toodud kaebuse aluste esiletoomine ei olnud seega

takistatud juba halduskohtus. Seetõttu ei võta ringkonnakohus kaebuse muutmist vastu ja tagastab

ühtlasi muudetud kaebuse aluse tõendamiseks esitatud tõendid.

Kui leida, et kaebaja muutunud seisukoht talle tekkinud kahju olemusest ei ole kaebuse muutmine,

siis eeltoodud asjaoludel tuleb väited jätta tähelepanuta ja tõendid tagastada vastavalt HKMS §

198 lg-le 3.

23. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukord, kus toetuse määramistest õigusvastase

keeldumise korral programmiperioodi möödudes langeb toetuse määramise võimalus ära,

tõepoolest jätab teoreetilise võimaluse vastustaja kuritarvitusteks toetuse määramisel. Samas

kehtib haldusorganile seaduslikkuse põhimõte ning ei ole alust eeldada PRIA tahtlikku

õigusvastast tegevust toetuste määramisel. Vastustaja tegevuse õiguspärasuse garantiiks on ühelt

poolt taotlejate võimalus kaitsta oma õigusi kaebuse esitamisega halduskohtule, teiselt poolt on

maaeluministeeriumi pädevuses halduskontrolli teostamine vastustaja tegevuse üle ning Euroopa

Liidu akrediteeritud makseagentuurina allub PRIA Euroopa Komisjoni kontrollile nii aruandluse

kui ka kohapealsete kontrollide läbiviimise kaudu. Sellega on olemas piisavad meetmed PRIA

pahatahtliku tegevuse ärahoidmiseks. Üksikul juhul isiku huve oluliselt riivava tulemuse

saabumine paraku siiski ei ole välistatud.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta. Liinavabrik

OÜ menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Riigikohtu 11.08.2020 lahend

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. mai 2019. a otsus ja Tartu Halduskohtu

8. oktoobri 2018. a otsus kahjunõuet puudutavas osas. Saata asi tühistatud osas Tartu

Halduskohtule uueks arutamiseks.

3. Tagastada kautsjon.