3-18-1137/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. mai 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1137

Haldusasi

A, B, C, D, E ja F kaebus Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti

04.05.2018

projekteerimistingimuste

nr

1811802/01058 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad: A, B, C, D, E ja F, kaebajate esindaja A

Vastustaja: Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb

Kolmandad isikud: OÜ BREM Kinnisvarahooldus

(rg-kood 10327044); G (isikukood xxxxxxxxxx),

esindaja adv Indrek Kukk.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, 3. aprill 2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebajate ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda.

3. Välja mõista kaebajatelt A (isikukood: xxxxxxxxxxx), B (isikukood:

xxxxxxxxxx), C (isikukood: xxxxxxxxxx), D (isikukood: xxxxxxxxx), E

(isikukood: xxxxxxxxxx) ja F (isikukood: xxxxxxxxxxx) solidaarselt

menetluskulu summas 1144 eurot OÜ BREM Kinnisvarahooldus

(registrikood 10327044) kasuks.

4. Gi menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.06.2019.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ BREM Kinnisvarahooldus esitas 16.11.2015 Tallinna Linnaplaneerimise Ametile

(edaspidi

TLPA)

taotluse

projekteerimistingimuste

(edaspidi

PT)

väljastamiseks

kaubanduskeskuse püstitamiseks Tallinnas Pae tn 70/72/74 asuvale kinnistule.

TLPA väljastas 04.05.2018 projekteerimistingimused nr 1811802/01058 kaubanduskeskuse

püstitamiseks. Projekteerimistingimuste kohaselt on lubatud krundile püstitada üks ärihoone

(kaubanduskeskus) ehitusaluse pinnaga ca 5000 m² ja kõrgusega ca 9 m ning ühe maa-aluse

korrusega.

2. 06.06.2018 (koos 25.06.2018 kaebuse täpsustusega) esitasid A, B, C, D, E ja F Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

Tallinna

Linnaplaneerimise

Ameti

04.05.2018

projekteerimistingimuste nr 1811802/01058 tühistamiseks.

3. 05.09.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 03.04.2019 toimus asjas

kohtuistung.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitajad paluvad kaebuse rahuldada. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt

järgmised:

4.1. PT rikuvad kaebajate, kes kõik elavad vahetus naabruses Pae 70/72/74

kaubanduskeskusega, igaühe õigusi järgmistel põhjustel:

1)

PT planeeritud liikluskorraldus ei ole kooskõlas Pae asumi vajadustega ja halvendab

olemasolevat liikluskorraldust veelgi, mis langetab iga kaebaja elukvaliteeti nende elukohas;

2)

Ettenähtud suurte kaubaautode, teenindava personali ja külastajate sõidukite juurdepääs

kavandatavale kaubanduskeskusele kvartalisisese kitsa sõidutee kaudu on iga kaebaja elukoha

vahetus läheduses, tekitades liiklusohtlikke olukordi kaebajatele ja nende pereliikmetele;

3)

Suurenev liiklus kaebajate elukohtade vahetus läheduses suurendab saastatust ja müra.

4)

Parkimisprobleemi pole lahendatud terviklikult, vaid on olemasolevaid väheseid

parkimiskohti veelgi vähendatud ning osa parkimiskohti on vaid ümber kujundatud

olemasoleva haljastuse arvel, kohati elanike sõidukitele ettenähtud parkimiskohti läbides ja

olemasolevaid parkimiskohti likvideerides;

5)

Planeeritud parkimiskohtade vähenemine ca 35 parkimiskoha võrra võib jätta

konkreetselt kaebajate autod parkimiskohata või tekitab pingeid parkimiskohale „võidu

joostes", kes esimesena jõuab auto pargitud. Lahendamata on, kuidas pargivad ülejäävad 35

autot.

6)

Kavandatava

kaubanduskeskuse

haljastus

ei

vasta

Lasnamäe

elamualade

üldplaneeringus sätestatule, mis toob kaasa elu- ja looduskeskkonna kvaliteedi langemise.

Haljastuse osakaal ei vasta üldplaneeringus ettenähtule, olles 20% asemel 11%.

8)

Vähene haljastus ja vähe parkimiskohti ning läbimõtlemata suure koormusega liiklus

vähendavad kaebajate korterite väärtust, mis rikub otseselt kaebajate subjektiivseid õigusi.

9)

Lisaks on kaubanduskeskuse maa-aluse parkla rajamiseks vajalikud paekivi

lõhkamistööd. mis võivad kaasa tuua pöördumatuid kahjustusi kõrvalasuvate hoonete, sh

kaebajate elukohtade Pae 60, 64, 66 ja Paekaare 56, 58 ning Punane 19 vundamentidele.

hoonete kandekonstruktsioonidele, keskkonnale, kus kaebajad vahetult elavad. PT-s aga ei ole

ette nähtud vajalikke keskkonnamõjuhinnanguid.

PT menetluse käigus esitatud eskiislahendusest ei selgu, et oleks hinnatud võimalikku

kahjustavat mõju lõhkamistööde tegemisel kõrvalasuvate hoonete vundamentidele, hoonete

kandekonstruktsioonidele, keskkonnale.

10)

Keskkonnamõjuhinnanguteta lõhkamistööd võivad lisaks kaasa tuua saastatuse radooni

levimise tõttu, mis kaebajate elukohtade vahetu naabruse tõttu võib jõuda kaebajate

elukohtadeni Pae 60, 64, 66 ja Paekaare 56,58 ning Punane 19.

11)

Kõik eelpoolnimetatud asjaolud vähendavad Pae asumi atraktiivsust ning langetavad

potentsiaalselt Pae asumi elanike, sh kaebajate A, B, C, D, E ja F korterite hindasid -

potentsiaalsed ostjad ei soovi osta korterit asukohas, kus võivad aset leida määratlemata /

analüüsimata tagajärgedega ehitustööd.

12)

TLPA ei ole arvestanud kaebajate esitatud vastuväiteid ning pole vastanud kaebajate

vastuväidetele ning on jätnud edastamata õigel ajal projekteerimistingimustele lisatud

olulise dokumendi. Projekteerimistingimuste lisana esitas TLPA halduslepingu OÜ BREM

Kinnisvarahooldusega, millest polnud varem kedagi teavitatud, sh puudus kaebajatel võimalus

halduslepingule seisukohti/ vastuväited esitada. Sellega rikkus TLPA kaebajate subjektiivset

õigust olla ära kuulatud ja saada arvamust avaldada.

13)

PT kavandatav tegevus, mis ei vasta Lasnamäe üldplaneeringule ja ei järgi

projekteerimistingimuste menetlusele seatud nõudeid, osutab olulist negatiivset mõju

ümbruskonna elanikele, ettevõtetele ning üleüldiselt elu- ja looduskeskkonnale, kahjustades

selliselt kaebajate õigusi.

4.2. Väljastatud PT on vastuolus haldusmenetluses kehtivate õigusnormide ja põhimõtetega

ning rikuvad kaebajate subjektiivseid õigusi nagu omandiõigus ning õigus era- ja perekonnaelu

puutumatusele.

Samuti on ekslikult jäetud algatamata vaatamata suurele avalikule huvile detailplaneering Pae

tn 70 / 72 / 74 kaubanduskeskuse püstitamiseks ning väljastatud PT on vastuolus Lasnamäe

üldplaneeringu ja kehtivate õigusaktidega.

Projekteerimistingimustega kavandatav tegevus osutab olulist negatiivset mõju ümbruskonna

elanikele, ettevõtetele ning üleüldiselt elu- ja looduskeskkonnale, kahjustades selliselt kaebajate

õigusi.

4.3. Kaebajad leiavad, et antud juhul ei ole täidetud eeldused PlanS § 125 lg 5 rakendamiseks

ning läbi oleks tulnud viia detailplaneeringu menetlus.

Kaebajad märgivad, et tegemist on uue hoone ehitusega, projekteerimistingimused on vastuolus

Lasnamäe elamualade üldplaneeringuga roheala ulatuse osas (see peab olema vähemalt 20%,

milline nõue on täitmata), kavandatav ehitis ei sobi mahuliselt ja otstarbelt piirkonna

väljakujunenud keskkonda ning seda eriti lähtudes liikluse ja parkimise seisukohast.

Kaebajate hinnangul on läbiviimata vastavad mõjuhinnangud, mida oleks tulnud hinnata

planeerimismenetluse raames.

4.4. Kaebajad kordavad vastuseks vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele, et kaebuses on

põhjalikult välja toodud ja kirjeldatud, kuidas PT rikuvad kaebajate subjektiivseid õigusi nagu

omandiõigus (AÕS § 89, PS § 32) ning era- ja perekonnaelu puutumatus (PS § 26) - tänu

liikluskoormuse ja kvartalis tehtavatele suurtele laiendustele tekib elanike kodurahu häirivat

müra; suurenenud liiklus (sh kaubaautod) ja vähene haljastus toob kaasa elu - ja

looduskeskkonna kvaliteedi langemise; ehitusloa väljastamisel võivad lõhkamistööd kaasa tuua

kohalike elanike elukohadele pöördumatuid kahjustusi, mis kokkuvõttes rikuvad kaebajate

omandiõigust (langetab korterite väärtust-) ja era - ja perekonnaelu puutumatust (häirib

kodurahu). Kaebajad toovad välja, et ka kohtupraktikas on leitud, et müra normtaseme

ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-12

punkt 11).

Riigikohtu seisukoha järgi on projekteerimistingimuste kehtestamine ehitusloa andmisel

reguleeriva iseloomuga eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks need alused, millest

tuleb lähtuda ehitusprojekti koostamisel (14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16; 04.05.2006

otsus nr 3-3-1-28-06, p 8).

Seega on just käesolevas menetluses kaebajatel võimalus vaidlustada PT, sest nendega

määratakse siduvalt kindlaks ehitusprojekti koostamise alused. Hilisemalt ehitusloa menetluses

ei pruugi enam kaebajate õigused olla piisavalt efektiivselt kaitstud, sest need on

projekteerimistingimuste kehtima jäämisel suures osas ehitusloa andmise aluseks.

TLPA ise leiab, et Pae asumi piirkonnas on ulatuslikud probleemid liikluskorraldusega, kuid

on seisukohal, et olukorra parandamiseks tuleb alustada veel iseseisev detailplaneeringu

menetlus. Kaebajate hinnangul on ebaotstarbeks ja vastuolus HMS § 5 lõikes 2 sätestatud

haldusmenetluse põhimõttega algatada samas piirkonnas (Pae tn 70/72/74) uus

detailplaneeringu menetlus, kui käesoleval juhul oleks võimalik detailplaneeringu algatamisega

kogu piirkonna planeerimine terviklikult lahendada.

Samuti jääb kaebajatele arusaamatuks, kuidas on võimalik tulevikus nimetatud piirkonnas

liikluskorralduse lahendus eraldi detailplaneeringu menetluses kindlaks määrata. Eraldiseisva

detailplaneeringu algatamise menetluse korral ei ole Pae asumi piirkonna liikluskorraldust

võimalik

enam

muuta,

sest

Pae

tn

70/72/74

kaubanduskeskuse

rajamisega

projekteerimistingimustes toodud tingimustel muutub Pae kvartali (liiklus) korraldus oluliselt.

Kaebajatel on seetõttu tekkinud küsimus, kas siis juba rajatud muudatused (parkimisplatsid ja

rajatavad teed) plaanitakse uue detailplaneeringu menetluse algatamise korral lammutada ja

ümber teha.

4.5. Eespooltoodule tuginedes leiavad kaebajad, et käesoleval juhul ei ole TLPA PT menetluses

arvesse

võtnud

Pae

tn

70/72/74

piirkonnas

elavate

elanike

õigusi

ja

huve,

Projekteerimistingimuste väljastamisel on TLPA rikkunud HMS-is sätestatud kaalutlusõiguse

piire ning proportsionaalsuse põhimõtet ning rikutud on iga kaebaja kaebuses esitatud

subjektiivseid õigusi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses põhjendades oma

seisukohta järgnevaga:

5.1. Kaebusest ei selgu kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebajad on küll oma

kaebuse p-s 9 väitnud, et PT nr 1811802/01058 on vastuolus haldusmenetluses kehtivate

õigusnormide ja põhimõtetega ning rikuvad kaebajate selliseid subjektiivseid õigusi nagu

omandiõigus ning õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele, kuid kuidas täpselt vaidlustatud

projekteerimistingimused kaebajate omandiõigust ja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele

rikuvad, kaebajad ei selgita. Samuti ei ole kaebajad oma subjektiivsete õiguste rikkumise kohta

esitanud ühtegi tõendit.

5.2. Muus osas on kaebus esitatud kaebusena avalike huvide ja teiste isikute õiguste kaitseks,

mida HKMS § 44 lõikest 2 tulenevalt kaebajad teha ei saa.

Kaebajad avaldavad oma kaebuse p-s 10 arvamust, et projekteerimistingimustega kavandatav

tegevus osutab olulist negatiivset mõju ümbruskonna elanikele, ettevõtetele ning üldiselt elu-

ja looduskeskkonnale, kahjustades selliselt avalikku huvi. Vastustaja märgib, et kaebajad ei ole

esitanud siinkohal ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks. Kõik kaebajate väited on

paljasõnalised ja tõendamata.

Vastustaja rõhutab ka asjaolu, et antud juhul on tegemist väikesemahulise kaubanduskeskusega

– vaidlustatud projekteerimistingimuste p 4 kohaselt on suurim kõrgus olemasolevast

maapinnast ligikaudu 9 m, lubatud on üks maa-alune korrus. 9 meetrit tähendab kahte korrust

– seega maksimaalselt on lubatud kahe maapealse korruse ehitamine.

Projekteerimistingimuste p-i 3 kohaselt on lubatud suurim ehitisealune pind ligikaudu 5000 m².

Vastustaja toob siinkohal võrdluseks tõesti suured kaubanduskeskused Lasnamäel: Sikupilli

kaubanduskeskus (Tartu mnt 87) – ehitisealune pind 15 350 m2; Lasnamäe Centrum (Mustakivi

tee 13) – ehitisealune pind 23 345 m2; Ülemiste kaubanduskeskus (Suur-Sõjamäe tn 4) –

ehitisealune pind 48 382 m2.

Seega on kaebajate väited kavandatava kaubanduskeskuse olulise negatiivse mõju kohta

ümbruskonnale alusetud ja otsitud.

5.3. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust õiglaselt teostanud, sest ei ole

kaebajate ja teiste isikute vastuväiteid kaebajate soovitud viisil arvestanud. Vastustaja selgitab,

et vastuväidete arvestamata jätmine ei tähenda kaalutlusõiguse piiride ületamist, nagu arvavad

kaebajad. EhS § 31 lg 5 kohaselt juhul, kui projekteerimistingimuste eelnõu kohta esitatakse

kooskõlastamise või arvamuste avaldamise käigus märkusi, võtab pädev asutus neid

asjakohaselt arvesse või põhjendab arvestamata jätmist. Vastustaja on selgitanud arvestamata

jäetud vastuväidete arvestamata jätmise põhjusi põhjalikult oma 07.05.2018 kirjas nr 4-1/4109-

11, mis on esitatud kaebuse lisana (tl 15).

5.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega, et vaidlustatud projekteerimistingimused ei vasta

üldplaneeringule ja projekteerimistingimuste andmise asemel oleks tulnud algatada

detailplaneering.

PlanS § 125 lg 5 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus lubada detailplaneeringu

koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada

projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone

ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna

väljakujunenud

keskkonda,

arvestades

sealhulgas

piirkonna

hoonestuslaadi;

2)

üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas

projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või

laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega.

Projekteerimistingimustega kavandatav kaubanduskeskus aadressiga Pae tn 70 // 72 // 74 asub

Tallinna Linnavolikogu 21. oktoobri 2010. a otsusega nr 238 kehtestatud Lasnamäe elamualade

üldplaneeringu

kohaselt

keskuse

alal

(üldplaneering

kättesaadav

aadressil

https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Lasnamae-elamualade-uldplaneering

).

Üldplaneeringu

tekstilise osa lk-l 6 on selgitatud maakasutuse juhtotstarvet „keskus“ järgmiselt: „C – keskuse

ala – üldplaneeringus linnaosa tõmbekeskust tähistav ala, kus on tihedalt põimunud

korruselamute, ameti- ja valitsusasustuste, äri- ja büroohoonete, kultuuri- ja spordiasutuste,

haljasalade, rekreatsioonialade jms maad.“

Kinnistut, millele vaidlustatud projekteerimistingimused väljastati, ümbritsevad äri- ja

kaubanduspindadega kinnistud – seega sobib kavandatav kaubanduskeskus piirkonda nii

mahuliselt, otstarbelt kui hoonestuslaadilt. Vastustaja esitab lähiala skeemi, kus on ära näidatud

käsitletavat kinnistut ümbritsevad äri- ja kaubanduspindadega kinnistud (tl 103). Rõhutada

tuleb, et Pae tn 70 // 72 // 74 kinnistul asub ka praegu kaubandushoone.

Vaidlustatud projekteerimistingimustes on selgitatud järgmist: „Antud asukohas on Lasnamäe

I mikrorajooni keskuse (praegu Pae asumi keskus) planeeringu kohaselt kahele poole jalakäijate

teed ehk Pae promenaadi kavandatud tagasihoidliku mahuga kaubandushooned. /…/

12.02.2018 on ametile esitatud teisel pool Pae promenaadi asuva Lasnamäe kaubanduskeskuse

rekonstrueerimise projekt. Rekonstrueeritav kompleks koosneb kahest kokku ehitatud hoonest,

mis asuvad erinevatel kinnistutel Pae tn 76 ja Pae tn 78. Projektiga on ettenähtud säilitada

olemasolevad hoone mahud. Projekti mahus lahendatakse hoone uued sissepääsud, fassaadid,

ruumiplaneering,

sh

olemasoleva

keldriruumi

tehnilisteks

ruumideks

ja

töötajate

olmeruumideks muutmine, parkimine, liikluskorraldus ning heakord. Praegu tegutseb hoones

RIMI toidupood, Maxima X kauplus, toiduturg ning erinevad teenindus- ja kaubanduspinnad.

Kaubanduskeskus on ühekorruseline ja osaliselt keldrikorrusega.“

Seega oli projekteerimistingimuste väljastamine antud juhul igati õigustatud ning vastupidiselt

kaebajate arvamusele valiti kohane menetlus. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus

läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid

kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samas said kõik huvitatud isikud oma vastuväiteid ja

arvamusi projekteerimistingimuste menetluses avaldada – menetlus korraldati avatud

menetlusena. Kaebusele on lisatud kavandatava kaubanduskeskuse eskiislahenduse avaliku

arutelu protokoll 30. augustist 2016 (tl 39-40).

5.5. Kaebajad rõhutavad oma kaebuse p-s 19, et antud juhul on tegemist uue hoone ehitamisega,

mitte hoone laiendamisega. Samuti rõhutavad kaebajad, et uue kavandatud hoone maht on

tunduvalt suurem kui +33% olemasoleva hoone mahust. Kaebajate sellised rõhutused jäävad

vastustajale arusamatuks. Projekteerimistingimustes on selgelt öeldud, et need on antud hoone

püstitamiseks, mitte laiendamiseks. Täiesti meelevaldne on kaebajate väide, nagu ei võiks

projekteerimistingimusi PlanS § 125 lg 5 alusel anda, kui olemasolevat hoonet laiendatakse üle

33 protsendi. Midagi sellist PlanS § 125 lg 5 ei sätesta – PlanS § 125 lg 5 räägib kohaliku

omavalitsuse pädevusest lubada ehitada üks hoone ja seda teenindavad rajatised

projekteerimistingimuste alusel detailplaneeringu koostamise kohustuse korral, mis hõlmab nii

püstitamist kui laiendamist.

5.6. Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et vaidlustatud projekteerimistingimused on

üldplaneeringuga vastuolus seetõttu, et projekteerimistingimustega ettenähtud haljastusprotsent

on väiksem kui üldplaneeringuga lubatud.

Vastustaja selgitab, et vaidlustatud projekteerimistingimuste p-s 9.1 on öeldud järgmist: „/…/

projektiga kavandatav haljastuse protsent krundil võib olla ligikaudu 11% ja täpsustub

ehitusprojekti menetluses, kuna tegemist on juhusega, mille puhul olemasolev haljastuse

protsent krundil on üldplaneeringus nõutust oluliselt väiksem - 9,8%.“

Vastustaja on seisukohal, et kaebajad on oma kaebuses kehtestatud Lasnamäe elamualade

üldplaneeringu seletuskirja siinkohal ka puudulikult osundanud – kaebajad väidavad nimelt, et

alal, kus asub vaidlusalune kinnistu, peab haljastuse osakaaluks üldplaneeringu kohaselt olema

vähemalt 20 %. Tegelikult öeldakse üldplaneeringu seletuskirjas järgmist (lk 16): „Lasnamäe

segahoonestusaladel kehtivad järgmised haljastustingimused:

•

haljastusega alade osakaal kinnistul vähemalt 20%, selle hulka ei kuulu katuse-,

garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Üksikutel juhtudel võib kaaluda haljastuse

protsendi vähendamist.“

Seega on põhjendatud 20 %-st väiksem haljastusprotsendi lubamine – antud juhul on

projekteerimistingimusega haljastuse olemasolevat osakaalu suurendatud ning seda on

projekteerimistingimustes ka selgitatud.

5.7. Kaebajatel on väga suuri etteheiteid ka liikluskorraldusele kvartalis, jättes sealjuures

tähelepanuta, et ühele kinnistule projekteerimistingimustega (või ka detailplaneeringuga)

ehitusõiguse andmisega ei lahendata kogu kvartali liikluskorralduse ja tänavate seisukorra

probleeme, arvestades sealjuures, et vaidlusalusel kinnistul on ka praegu kaubandushoone.

Seetõttu ongi vaidlustatud projekteerimistingimustes selgitatud järgmist: „TLPA (amet) leiab,

et parema liikluslahenduse saamiseks tuleb koostada Pae tn 70 // 72 // 74 kinnistu ja selle lähiala

liikluskorralduse lahendus kvartalisiseste ja -vaheliste teedevõrgustike parandamiseks ning

vajadusel teedevõrgu täiendamiseks /…/.“

Sellele on viidatud TLPA 21.04.2016 kirjas nr 4-1/4109 – 7 (tl 104-106), kus on kvartali

liikluskorralduse lahendamise osas märgitud järgmist: „/…/ vajalik on taotleda

detailplaneeringu algatamist või koostada vastavalt Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ettepanekule

laiendatud ala liiklus-, haljastuse ja heakorralahendus näidates rekonstrueeritavate ja

laiendatavate tänavate ulatus.“ Vastupidiselt kaebajate arusaamale ei ole siin mõeldud

detailplaneeringu algatamist Pae tn 70 // 72 // 74 kinnistu osas, vaid kontekstist tulenevalt

detailplaneeringu algatamist kogu kvartali liiklusprobleemide lahendamiseks, mis on olemas

sõltumatult vaidlustatud projekteerimistingimustest, mis on antud uue kaubanduskeskuse

kavandamiseks praegu juba olemasoleva kaubanduskeskuse asemele.

Mis puudutab parkimist, siis selgitatakse projekteerimistingimustes järgmist: „Antud asukohas

on Lasnamäe I mikrorajooni keskuse (praegu Pae asumi keskus) planeeringu kohaselt kahele

poole

jalakäijate

teed

ehk

Pae

promenaadi

kavandatud

tagasihoidliku

mahuga

kaubandushooned. Elurajooni rajamise ajal ei olnud parkimisprobleemi, mis on tekkinud

autostumise tagajärjel. Kuna vajalikud parkimiskohad puuduvad ka kogu kvartali elamute

juures ja oluliselt on kasvanud kvartalisisene liiklus, siis oli vajalik üle vaadata kogu kvartali

liiklusskeem ja leida optimaalne lahendus. Seetõttu ei ole võimalik ehitada uut väikesemahulist

kaubanduskeskust maapealse osa laiendamise teel, vaid eelkõige on mõistlik rajada maa-alune

parkimiskorrus.“ Seega näevad projekteerimistingimused ette, et kaubanduskeskuse parkimine

tuleb lahendada läbi parkla ehitamise keldrikorrusele.

5.8. Kaebajad esitavad seoses liikluskorralduse ja parkimisega kaebuses selgelt eksitavaid ning

lausa absurdseid väiteid, väites näiteks et projekteerimistingimustega likvideeritakse ära osa

parkimiskohti (kaebajate arvates 35 kuni 37 parkimiskohta) ning et suuremahuliste

kaubavedude, teenindava personali ja külastajate sõidukite juurdepääs nähakse ette kohati

elanike sõidukitele ettenähtud parkimiskohti läbides.

Vastustaja selgitab, et midagi sellist projekteerimistingimustest ei tulene. Kui kaebajad viitavad

projekteerimistingimuste

taotlusega

esitatud

eskiisile,

siis

selgitab

vastustaja,

et

projekteerimistingimustega ei kinnitata taotlusega esitatud eskiisi, eskiisi eesmärgiks on

taotlust menetleva haldusorgani jaoks visualiseerida taotleja soove ja nägemust, milline võiks

välja näha projekteerimistingimustega kavandatav ehitis.

Ilmselt soovivad kaebajad kritiseerida 04.09.2017 Tallinna linna ja OÜ BREM

Kinnisvarahooldus vahel sõlmitud halduslepingut nr TKA128, mis ei kujuta endast vaidlustatud

projekteerimistingimusi – sellele lepingule projekteerimistingimustes vaid viidatakse. Kuigi

kaebajad on lisanud nimetatud lepingu ka kaebusele, on see esitatud ebaselges formaadis ja

vastustaja esitab selle uuesti (tl 107-109).

Vastustaja selgitab, et lepingu lisas 1 on konkreetsete tingmärkidega näidatud, millises osas

huvitatud isik (kolmas isik) peab välja ehitama täiendavad avalikult kasutatavad parkimiskohad

ja avalikult kasutatava juurdepääsutee – kõik see jääb väljapoole Pae tn 70 // 72 // 74 kinnistut.

Vastustaja selgitab, et uue projekteeritava ja ehitatava Pae tn 70//72//74 kaubanduskeskuse

rajamisel ei vähene kinnistul parkimiskohtade arv, samuti mitte selle ümbruses. Parkimine on

projekteerimistingimuste kohaselt, nagu eespool selgitatud, kavandatud keldrikorrusele, mille

lahendus veel puudub, kuna projekteerimistingimused on alles ehitusprojekti koostamise

aluseks.

Mis puudutab eelviidatud halduslepingut, siis halduslepingu kohaselt rekonstrueerimiseks

kavandatud tee laius on vastavalt ENSV ajal projekteeritule praegu ca 6 m ning see tee on

lähipiirkonna elanike poolt tihti kahelt poolt täis pargitud. Tallinna Kommunaalamet (kes on

halduslepingus Tallinna linna esindajaks) otsustas, et tee on vajalik kaasajastada 7 m laiuseks

ning vaja on rajada tee äärde vajalikud parkimiskohad. Liikluse parandamiseks vähendatakse

tee äärset mururiba, mis vastupidiselt kaebajate väidetele ei ole praegu haljasalana kasutuses

ega ka ei loeta haljasala hulka. Praegune olukord raskendab spetsautode ja avariimasinate

juurdepääsu õhtusel ajal. Lugeda omaalgatuslikult teedele pargitud autode asukohti

olemasolevateks

parkimiskohtadeks,

nagu

kaebajad

seda

teevad,

on

vale.

Projekteerimistingimustega kavandatava kaubanduskeskuse kõrval asub lisaks veel linnale

kuuluv ca 400 m2 suurune avalik parkimisplats, mis on kavas rekonstrueerida – laiendada ca

poole võrra.

Vastustaja lisab ka

Tallinna Transpordiameti 22.11.2016 seisukoha ja

Tallinna

Kommunaalameti 17.03.2017 seisukoha projekteerimistingimuste taotlusele (tl 110-112),

samuti Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.08.2016 kirja nr 4-1/4109-9 (tl 113-115), kus

antakse teada Pae tn 70//72//74 eskiislahenduse avalikust arutelust ja millele on lisatud liiklus-

, haljastus- ja heakorra lahenduse joonis.

5.9. Vastustaja selgitab, et Pae tn 70 // 72 // 74 kinnistul asub juba praegu kaubanduskeskus,

mida omakorda ümbritsevad teised kaubanduspindadega kinnistud. Samas on Tallinna

Linnavolikogu 21. oktoobri 2010. a otsusega nr 238 kehtestatud Lasnamäe elamualade

üldplaneeringu menetluses piirkonna keskkonnamõjude hindamine juba läbi viidud. Kui aga

ehitusloa taotlemise ajaks peaks ilmnema uusi asjaolusid, saab keskkonnamõju hindamise

algatamise üle otsustada ehitusloa menetluses (EhS § 42 lg 2).

5.10. Vastustaja leiab, et kaebajad ajavad seoses nende nõutud nõuetega maa-aluse osa

ehitamiseks ja võimalikest lõhkamistöödest tulenevate kahjulike mõjude leevendamiseks

projekteerimistingimused ehitusloaga segamini. PT on detailplaneeringuga sarnase

üldistusastmega. Ehitise ohutust tagavad meetmed nähakse ette ehitamise aluseks olevas

ehitusprojektis lähtuvalt EhS §-s 8 sätestatud ohutuse põhimõttest – ehitis, ehitamine ja ehitise

kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus peab olema ohutu, kusjuures ehitis,

ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus on ohutu, kui see ei

põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale.

5.11. Kokkuvõtteks leiab vastustaja, et kaebajate väited on paljasõnalised ja tõendamata.

Kaebus on esitatud populaarkaebusena, mida projekteerimistingimuste peale esitada ei saa.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

6. Kolmandad isikud leiavad, et kaebus on põhjendamatu ja ilmselt perspektiivitu. Kaebusest

ei nähtu kaebajate subjektiivsete õiguste riivet. Kaebajate esitatud väited, millele olulises osas

on tuginetud väidetavate õiguste riivet põhistades, ei vasta tõele ning on paljasõnalised.

Kolmandad isikud juhivad tähelepanu, et kõik väited, mida kaebajad on esitanud käesolevas

menetluses, saaksid asjakohased olla alles ehitusloa vaidluses.

PT vaidlustamine ei aita kaebajatel kolmandate isikute arvates mingil viisil kaebusega

taotletavat eesmärki saavutada. Kolmandad isikud on seisukohal, et kaebus tuleb kaebajatele

tagastada, kuna kaebus on esitatud eesmärgiga tühistada projekteerimistingimused, mille

kaitseks seaduseandja ei ole ette näinud riigi poolset kaitset. On ilmne, et

projekteerimistingimuste väljastamine ei saa tekitada mitte mingisuguseid negatiivseid

tagajärgi. Negatiivsed tagajärjed võivad äärmisel juhul kaasneda vaid ehitusloa väljastamise

järgselt teostatava ehitise püstitamisega, kui sedagi. Seega tuleb kaebus kolmandate isikute

arvates kaebajale kooskõlas HKMS § 121 lg 2 p 2 tagastada, kui ilmselgelt perspektiivitu.

6.1.

Kaebusest

ei

selgu,

milliseid

kaebajate

subjektiivseid

õigusi

vaidlustatud

projekteerimistingimused rikuvad.

6.2. Kolmandad isikud on seisukohal, et vastustaja ei ole eksinud materiaalõiguse ega ka

menetlusõiguse normide vastu ning projekteerimistingimused on väljastatud õigesti.

Seaduseandja mõte uue ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse jõustamisel 1. juulil 2015. a oli

selles, et muuta kogu planeerimis- ja ehitusprotsess lihtsamaks ja kiiremaks. Kui on täidetud

planeerimisseaduse § 125 lõike 5 nõuded – olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale

kavandatav hoone sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda,

arvestades sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi, ning üldplaneeringus on määratud vastava ala

üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmisealuseks

olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus

määratud muude tingimustega – siis on projekteerimistingimuste andmine hoone püstitamiseks

igati õigustatud. Projekteerimistingimustega kavandatav hoone sobitub igati olemasoleva

hoonestuslaadiga

ja

vastab

Lasnamäe

elamualade

üldplaneeringule

(

https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Lasnamae-elamualade-uldplaneering ).

Kaebajate katsed näidata kaebuses, justkui muudaksid vaidlustatud projekteerimistingimused

midagi

oluliselt,

on

suunatud

otseselt

kohtu

eksitamisele.

Ka

täna

asuvad

projekteerimistingimustega hõlmatud kinnisasjal äripinnad, kus toimub kaubandus ja teenuste

osutamine.

Kolmandad isikud rõhutavad, et kõik asjakohased insener-tehnilised lahendused leitakse

ehitusprojekti

koostamise

käigus

ning

tegemist

ei

ole

küsimustega,

mida

projekteerimistingimuste raames menetleda. Ehitisele esitatavad nõuded on loetletud

ehitusseadustiku § 12 lõikes 3, mille kohaselt tuleb ehitamisel arvestada ehitamisest mõjutatud

isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu.

Kaebajate väited, nagu ohustaksid projekteerimistingimused keskkonda, tervist või vara vms

on asjakohatud ja paljasõnalised ning ei ole üldse käesolevasse menetlusse puutuvad. Näiteks

haljastuse võimalikud lahendused on välja pakutud juba vaidlustatud projekteerimistingimustes

(võimalus konteinerhaljastuse kasutamiseks), kuid on ilmne, et konkreetne lahendus

lahendatakse ehitusprojektiga ning koostöös pädevate ametiasutustega.

Kolmandad isikud leiavad, et vastustaja on haldusakti sisu ja põhjendusi käsitlevas osas

põhjalikult kaalunud ja selgitanud kõiki kaebajate poolt esile tõstetud asjaolusid. Kohalik

omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil,

arvestama kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning tagama, et kaalutlusõiguse teostamine on

toimunud ratsionaalselt. Vastustaja on kolmandate isikute arvates käesoleval juhul esitanud

ratsionaalsed kaalutlused kõikidele kaebuses tõstatatud küsimustele ning kaalunud otsuse

vastuvõtmisel kaebajate huve, avalikku huvi ja ka kolmandate isikute huvisid. Asjaolu, et

vastustaja seisukohad kaebajatele ei meeldi, ei muuda vastavaid seisukohti veel ebaõigeks.

Kolmandate isikute hinnangul on olnud käesolevas planeerimismenetluses tagatud vastavalt

seadusele huvitatud isikute huvide arvesse võtmine ja tasakaalustamine. Aset on leidnud

huvitatud osapoolte kaasamine, arutelud ja avalikustamine. Vastupidisel juhul ei oleks kaebajad

saanud oma kaebuse lisadena esitatud vastuväiteid esitada. Väär on kaebajate seisukoht, et

projekteerimistingimuste väljastamine ei ole kooskõlas PlanS § 125 lg 5 sätestatuga, täidetud

on kõik seaduses sätestatud tingimused.

21.10.2010 otsusega nr 238 on kehtestatud Lasnamäe elamualade üldplaneering, mille kohaselt

on

muuhulgas

määratud

vastava

ala

üldised

kasutus-

ja

ehitustingimused,

sh

projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused. Viidatud otsuse lisa 1

seletuskirjast nähtuvalt on tegemist kohaliku tasemega tõmbekeskusega ning on loomulik, et

seda arendatakse edasi. Eeltoodut arvestades ei saanud kaebajatel olla õigustatud ootust, et

nende piirkonnas olemasolev olukord ja liikluskoormus säilib muutumatuna (Riigikohtu

lahendid nr 3-3-1-29-10 ja 3-3-1-12-07).

Kolmandad isikud leiavad, kokkuvõtvalt, et kaebajad ei ole suutnud veenvalt põhjendada,

millist kaebajate väidetavat õigust vaidlustatud haldusakt rikub. Samuti ei ole kaebajad suutnud

selgelt osundada õiguslikule alusele, mida haldusakti andes on rikutud. Seega puudub nii

isiklike õiguste kui ka avalike huvide rikkumine. Analoogset põhjendatud huvi ja subjektiivse

õiguse määratlematust on kohtupraktikas hinnatud kui asjaolu, millele tuginedes saab kaebust

pidada perspektiivituks (Riigikohtu lahend 3-3-1-3-06).

6.3. Kolmas isik palub välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale kokku

summas 1144 eurot (tl 142-146p, 150-151p).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et esitatud kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused ja põhjendab oma

seisukohta järgnevaga.

8. Kohus ei nõustu kaebust lahendama asudes kõigepealt kolmandate isikute esindaja väitega

kaebeõiguse ilmselgest puudumisest, mille tõttu tulnuks kaebus läbivaatamatult tagastada.

Kaebajad leiavad, et neil on kaebeõigus põhjusel, et ehitusprojekti aluseks olevate tingimuste

määramisel jäeti õigusvastaselt läbi viimata detailplaneeringu menetlus ning PT-ga

amortiseerunud kaubanduspindade asemele uue kaubanduskeskuse püstitamiseks määrati

tingimused selliselt, et süvendatakse piirkonna parkimis- ja liiklusprobleeme ning lubatud maa-

aluse korruse rajamiseks vajalikud lõhketööd ohustavad kaebajate kinnistuid. See mõjutab

kaebajate väidetel nende, kui PT-ga ehitusõiguse saanud kinnistu naabrite, õigusi.

Kohus leiab, et õige on vastustaja seisukoht, et EhS §-i 26 kohaselt asendavad PT-d

detailplaneeringut ehk neid on võimalik anda DP asemel, kui on täidetud selleks seaduses

toodud eeldused. Vahetult ehitamise õiguse annab siiski ehitusluba, mille saamiseks tuleb

koostada ehitusprojekt (EhS § 26 lg 1, § 38).

Kohus selgitab, et kaebajate väidete põhjendatust ja nendega seotud subjektiivsete õiguste

rikkumist ning kaebeõiguse olemasolu kaebuse menetlusse võtmiseks hinnatakse erinevate

normide alusel, kusjuures kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise väiteid, juhul, kui nende

rikkumine ei ole ilmselgelt välistatud, tuleb hinnata asja sisulisel läbivaatamisel.

9. Kohus leiab, et faktilistest asjaoludest ja menetluses esitatud kaebajate B, C, D, E ja F

põhjendustest ei nähtu, et PT-d võiks rikkuda nende subjektiivseid õigusi.

9.1. Nimetatud kaebajatest Ble, Cle, Dle kuuluvad kinnistud xxxxx, xxxxxx, xxxxxx ei külgne

PT-d saanud kinnistuga, vaid asuvad sellest sirgjooneliselt mõõtes ca 100 m kaugusel (vt Maa-

ameti kaardirakendus) ning PT-ga ei ole ette nähtud nt kaebajate kinnistu juurde viivate

tänavate sulgemist ega nende kinnistutel parkimist, samuti jääb kaebajate kinnistute ning PT

saanud kinnistu vahele üks hoone (vastavalt siis kahe esimese puhul Pae 68 hoone (kortermaja

ja kaubanduspinnad) ja kolmanda puhul Paekaare 60 hoone).

9.2. E elukoht on xxxxxx, mis asub ca 150 m kaugusel PT-d saanud kinnistust ning nende

kinnistute vahele jäävad Paekaare 58 ja Paekaare 60 hooned. F elukoht on xxxxxxx, mis asub

ca 75 m kaugusel PT saanud kinnistust ja millede vahele jääb Punane 21 kinnistu koos hoonega.

Kummagi viimati nimetatud kaebaja kinnistu ei külgne PT saanud kinnistuga.

9.3. Arvestades eeltoodut ei ole eluliselt usutav muude kaebuses toodud negatiivsete mõjude

jõudmine kõnealuste kinnistuteni. Samuti puudub neil subjektiivne õigus nõuda, et PT asemel

lahendatakse ehitusõiguse andmisega seotud küsimused detailplaneeringuga. Seega jääb

kaebajate B, C, D, E ja F kaebus rahuldamata seetõttu, et subjektiivsete õiguste rikkumine on

põhistamata ega ole eluliselt usutav.

10. A, kes elab xxxxxx ja kelle elukoht piirneb PT alaga subjektiivsete õiguste rikkumist tuleb

hinnata põhjalikumalt.

10.1. Esmalt märgib kohus, et kohtu hinnangul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et

ehitusõigus

teise

isiku

kinnistul

määratakse

projekteerimistingimuste

asemel

detailplaneeringuga.

Seadusandja

on

sätestanud

teadlikult

ja

selgetel

õigus-

ja

majanduspoliitilistel eesmärkidel (üldiselt - kiirendada ja lihtsustada planeerimis- ja ehitusloa

taotlemise menetlust ehitamissooviga arendajatele juhul, kui ilmselgelt puudub oluline avalikul

huvil põhinev põhjus tavapäraselt pikaajalise ja keeruka detailplaneeringumenetluse

läbiviimiseks üksikute hoonete püstitamisel teiste vahele) projekteerimistingimuste alusel

reaalsete ehitusõiguste määramise menetluse ja selle läbiviimise seaduslikud eeldused. Nende

eelduste

täitmisel

on

ehitada

soovival

isikul

subjektiivne

õigus

taotleda

projekteerimistingimuste andmist, kuid mitte sellest ehitisest puudutatud isikutel oma õiguste

kaitseks detailplaneeringu menetluse läbiviimist. Seadusandja on selliste tingimuste täitumisel

teadlikult välistanud seadusega detailplaneeringumenetluses igaühele kuuluva võimaluse

vaidlustada projekteerimistingimuste väljastamist avalikes huvides ja seetõttu ei ole kaebajal

erinevalt

detailplaneeringu

menetlusest

õigust

vaidlustada

projekteerimistingimuste

väljastamise otsust ulatuses, millega ei riivata kaebaja subjektiivseid õigusi. Siinkohal nõustub

kohus sisuliselt küll kaebaja väitega, et detailplaneeringu menetlus annab suuremad võimalused

oma ja ka teiste isikute huvisid kaitsta. Samas ei tähenda selline tõdemus, et kaebajale tekkiks

sellest tulenevalt subjektiivne õigus konkreetsele menetlusliigile. Menetlusliigi esmane valiku

õigus

käsitletavas

olukorras

on

seaduses

sätestatud

kriteeriumite

täitmisel

projekteerimistingimuste taotlejal. Selle teostamise võimalikkust (eelduste täitumist) ja

õiguspärasust peab oma pädevuse piires enne projekteerimistingimuste andmise menetluse

alustamist kontrollima planeerimisvolitust omav avaliku võimu asutus. Vale menetlusliigi valik

haldusmenetluses saaks kaebaja subjektiivsete menetluslike õiguste (ka avalike huvide

kaitsmise võimaluse) rikkumise kaasa tuua eelkõige juhul, kui projekteerimistingimuste

andmise menetluse läbiviimise otsustamisel ei ole täidetud selle läbiviimiseks seadusandja

poolt määratud eeldused ja/või tulenevalt seadusest on ehitusõiguse määratlemiseks vajalik läbi

viia detailplaneeringu menetlus. Ainult sel juhul jääb kaebaja ilma talle kuuluvatest seadusega

tagatud menetluslikest õigustest.

Tartu Ringkonnakohus on oma 10.10.2017 lahendis nr 3-16-2611 sarnases olukorras

selgitanud, et: „PlanS §-s 140 sätestatud igaühe õigus vaidlustada detailplaneeringu

kehtestamise otsus halduskohtus muu hulgas põhjusel, et planeering on vastuolus avaliku

huviga on erand üldisest, isiku õiguste rikkumisel põhinevast kaebekorrast ega loo õigust või

eeldust, et sama avar kaebeõigus eksisteerib muu ehitusõigust määratleva haldusotsustuse

suhtes. HKMS § 44 lg-st 2 tuleneva nõude tõttu ei saa avaliku huvi kaitseks kaebuse esitamise

õigust tuletada analoogia korras ega tõlgendamise teel sätete koosmõjus. PlanS § 125 lg 5 järgi

võib kohalik omavalitsus erandina lubada detailplaneeringu koostamise kohustuse korral

detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel ühe

hoone ja seda teenindavad rajatised samas lõikes nimetatud tingimuste täidetuse korral.

Erinevalt PlanS §-st 141 ei ole seaduses ette nähtud õigust vaidlustada projekteerimistingimuste

väljastamine avalikes huvides, näiteks põhjusel, et projekteerimistingimused on vastuolus

krundi ehitusõigusega. Vastavalt ei ole kaebajal õigust vaidlustada projekteerimistingimuste

väljastamise otsust, kui sellega ei riivata talle endale kuuluvat subjektiivset õigust.“

10.2. Kuna PT-le populaarkaebust esitada ei saa, siis jätab kohus käsitlemata kõik väited ja

põhjendused, mis lähtuvad avalikust huvist ja teiste isikute (eelkõige piirkonna elanike) õiguste

kaitsmisest.

HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema väited.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole oma subjektiivsete õiguste rikkumist veenvalt

põhistanud ega millegagi tõendanud. Kaebaja väited nt mürast ja ülemääraste ning

leevendamatute kahjulike mõjude tekkimisest on olukorras, kus ehitusprojekt on koostamata ja

ehitusluba väljastamata ehk ei ole teada, millist tehnoloogiat kavandatu elluviimiseks on vaja

rakendada, ilmselgelt oletuslikud.

11. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et projekteerimistingimused anti ühe eraomandis

oleva kinnistu hoonestamiseks ühe hoonega (tl 21-25, PT kaubanduskeskuse püstitamiseks Pae

tn 70/72/74).

Kuna kaebaja möönab kaebuses, et tegemist ei ole olemasoleva hoone (kaubanduspindade)

laiendamisega, vaid uue hoone püstitamisega, on asjakohatud kaebaja väited seoses üle 33%

laiendamist käsitlevate normidega.

12. Kaebuses on vaidluse all küsimus, kas PlanS § 125 lg 5 on käeoleval juhul kohaldatav.

PlanS § 125 lg 5 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus lubada detailplaneeringu

koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada

projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone

ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna

väljakujunenud

keskkonda,

arvestades

sealhulgas

piirkonna

hoonestuslaadi;

2)

üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas

projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või

laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega.

Viidatud norm annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Kohus märgib täiendavalt, et siinkohal

on õige vastustaja seisukoht, et lisaks eeltoodud normi rakendamise eelduste täidetusele tuleb

kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka haldusmenetluse üldpõhimõtetega (HMS § 5 lg 2 –

menetlusökonoomia).

13. Kaebaja on kaebuses väitnud, et PT kasutamine oli välistatud seetõttu, et tegelikult vajavad

lahendamist kogu ümbritseva kvartali liiklus- ja parkimisprobleemid. Kohus nõustub

vastustajaga, et ei ühe kinnistu PT-ga ega ka alternatiivina DP-ga ei lahendata kogu ümbritseva

kvartali

parkimis-

ega

liikluskorralduse

probleeme,

mis

on

tingitud

kunagiste

planeerimispõhimõtete järgi planeeritud elukeskkonna sobimatusest muutunud elustandardite

ja -keskkonnaga. Avalik võim ei saa eraomandis kinnistule omaniku tahet eirates määrata

pelgalt

avalikust

huvist

lähtuvat

ehitusõigust

ja

viia

selle

määramiseks

läbi

planeerimismenetlusi. Lisaks tuleks sellisel juhul enamasti planeerimismenetluse alusel läbi

viia avalike huvide rahuldamiseks ka sundvõõrandamismenetlus. On tõsi, et PT-ga ei tohi neid

probleeme ka oluliselt suurendada või muuta lahendamatuteks või võtta vastu lahendust, mis

oleks vastuolus kehtivate õigusnormidega. Antud juhul on vastustaja otsustanud lahendada

eraldi menetlustes eraomandis oleval kinnistul uue ehitise püstitamise vana asemel

(projekteerimistingimuste menetlus) ning peamiselt avaliku kasutusega või linna omandis

oleval alal parkimis- ja liiklusprobleemid, mille olemasolu osas vaidlus puudub

(detailplaneeringu menetlus). Selline otsus on otstarbekuse otsus ja kohtul puudub vastavalt

seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale õigus sellistesse avaliku võimu otsustesse

sekkuda.

14. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et 04.09.2017 sõlmis linn OÜ-ga Brem Kinnisvara

halduslepingu TKA128 (tl 18-20). Sellega võtab kolmas isik kohustuse sellel alal rajatiste

projekteerimiseks ja väljaehitamiseks (p 2.1, s.h tehnovõrgud alal, kuhu tuleb projekteerida ka

kolmandate isikute kinnistu teenindamiseks vajalik tehnovõrk) ning see tegevus on seotud

kaubanduskeskusele kasutusloa väljastamisega. PT-s (lk 6) on määratud avaliku kasutusega

rajatiste ehitusprojektide esitamise kohustus.

Kohus märgib, et kohtumenetluses esitatud kaebaja väited halduslepinguga võetud kohustuste

osas ei ole korrektsed. Kohus selgitab oma seisukohta kõigepealt sellega, et kaebaja on lugenud

kõik väljapoole vaidlusalust kinnistut jäävad, seda ümbritsevad, avaliku kasutusega tänavad ja

platsid uut kaubanduskeskust teenindavateks. Sellest seisukohast lähtudes tuleks need lugeda

ka kaebaja kortermaja teenindavateks tänavateks. Avaliku kasutusega tänavad vajavad remonti

ja uuendamist sõltumata sellest, kas need viivad mõne kaubanduskeskuseni ning vastavate

kokkulepete puudumisel eraisikutega tuleb seda finantseerida kohalikul omavalitsusel. Kohus

leiab, et käesoleval juhul on tõendamata kaebaja väide, et kohalik omavalitsus renoveerib

tänavaid ainult kolmandate isikute huvides.

Kohus märgib, et kui kaebaja oleks taotlenud enda kinnistule ehitusõigust ja talle oleks linna

poolt esitatud nõudmine lahendada oma kinnistu hoonestamisega koos ära kogu kvartali

parkimisprobleem (nt nähes oma kinnistule ette tasuta parkimiskohad kõigile ümbritsevatele

elanikele), oleks kaebaja sellist nõudmist ilmselgelt ja põhjendatult pidanud õigusvastaseks.

Oluline on aru saada, et PT-ga planeeritav ala on reeglina üks kinnistu, mitte elamukvartal.

Ometi leiab kaebaja sisuliselt, et kolmandad isikud peaksid oma kulul lahendama kogu kvartali

liikluskorralduse- ja parkimisprobleemid. Selline nõue ei vasta ilmselgelt õigusnormidele ja

eraomanike põhiseadusega tagatud õigusele oma omandi vabaks kasutamiseks. PT ülesanded

on siinkohal toodud EhS § 26 lg-s 4 (vrd PlanS § 126 lg 1) ja nende hulka ei kuulu laiemate

alade liiklus- ja parkimiskorralduse lahendamine.

15. Riigikohus on korduvalt selgitanud ulatusliku kaalutlusõigusega planeerimisotsuste

kohtuliku kontrolli piire, märkides, et kohus ei teosta erinevate huvide kaalumist haldusorgani

eest, ei muuda planeeringulahendust haldusorgani asemel ega otsusta planeeringulahenduse

otstarbekuse üle (RKHK lahendid asjas nr 3-3-1-23-16, nr 3-3-1-15-08, nr 3-3-1-8-02, nr 3-3-

1-9-98 jt).

Kohtu arvates on suur osa kaebaja väidetest seotud otstarbekuse küsimusega ehk kohtuliku

kontrolli alt välja jäävate kaalutlustega. Kohus saab lahendada õiguslikku vaidlust, mitte teha

haldusorgani eest otstarbekuse otsustusi.

16. Kaebaja välja toodud PlanS § 125 lg 5 p-st 1 tulenevate eelduste „ehitis sobitub mahuliselt

ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades sealhulgas piirkonna

hoonestuslaadi“ täidetuse hindamine on haldusorgani ulatusliku diskretsiooni osa, mille

kohtulik kontroll on piiratud.

Kuna vaidlusalusel kinnistul asub juba kaubanduskeskus, siis ei saa põhjendatult väita

(puudutatud isikute huvide seisukohast), et uue keskuse ehitamine olemasoleva amortiseerunud

keskuse asemele muudaks oluliselt olemasolevat olukorda. Kaebusest ei nähtu põhjendusi,

miks uus kaubanduskeskus (nt funktsioonilt, arhitektuurse lahenduse, kõrguse või korruselisuse

poolest) ümbritsevasse keskkonda ei sobi ning kuidas see seondub kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumisega. Praeguse kaubanduskeskuse pindala on kaebuse kohaselt 3274 m² ja

kavandatav on PT kohaselt ligi 5000 m², kusjuures uue keskuse puhul on parkimine viidud

laiendatavale

maa-alusele

korrusele.

Kaebusest

ei

nähtu

argumente,

miks

vana

kaubanduskeskuse asemele uue kaasaegse kavandamine oleks ümbritsevasse keskkonda

sobimatu (PlanS § 125 lg 5 p 1). Kohtu hinnangul on uue ja eeldatavasti kaasaegsema

kujundusega kaubanduskeskuse hoone (lõplik arhitektuurne lahendus selgub seejuures

ehitusprojektist) rajamine vana ja amortiseerunud hoone asemel pigem piirkonna atraktiivsust

suurendav ning keskkonna parendamine peaks ümbritseva kinnisvara väärtust pigem tõstma,

mitte langetama. Seega ei ole siinkohal tõendatud kaebaja väited omandiõiguse rikkumise tõttu.

Kohus leiab, et kaevatav haldusakt on viidatud eelduste osas ja kaebaja vastuväiteid arvestades

piisavalt põhjendatud, haldusorgani põhjendused ei ole meelevaldsed ega ebaratsionaalsed ja

kohus ei korda HKMS § 165 lg 2 alusel detailselt haldusorgani haldusmenetluse juba toodud

põhjendusi.

17. Kohus leiab, et täidetud on PlanS § 125 lg 5 p-st 2 tulenevad eeldused

projekteerimistingimuste andmiseks. Haldusaktis on viidatud Lasnamäe ÜP-le ja hinnatud

kooskõla sellega. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis toodud vastavate põhjendustega ega

pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 165 lg 2).

18. Kohus toob eraldi välja, et ei nõustu kaebajaga nagu oleks krundi kavandatav

haljastusprotsent (11,3%) vastuolus Lasnamäe üldplaneeringuga (ÜP). Kaebaja viitab kaebuses

ilmselt Lasnamäe ÜP seletuskirja p-le 2.2.1.4 (segahoonestusala haljastustingimused), mille

kohaselt haljastusega alade osakaal kinnistul on vähemalt 20%, selle hulka ei kuulu katuse-,

garaažipealne jm maapinnaga ühendamata haljastus. Üksikutel juhtudel võib kaaluda

haljastuse protsendi vähendamist.

Toodud üldplaneeringu sõnastusest nähtub, et see võimaldab haljastustingimuste määramisel

kaalutlusõigust. Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult arvestanud olemasolevat olukorda

PT-ga hõlmatud alal, kus senine haljastusprotsent oli 9,8 ja mille üle vaidlus puudub. Seega

suurendatakse PT-ga kinnistul võrreldes olemasoleva olukorraga haljastuse osakaalu. See,

kuidas olemasoleva olukorraga võrreldes olukorra mõningane paranemine kaebaja

subjektiivseid õigusi saaks kahjustada, kaebusest ei nähtu. Kaebajal puudub kohtu hinnangul

sellises olukorras õigus nõuda, et haldusorgan tema kinnisasja väidetava väärtuse tõstmiseks

ilma olemasolevat olukorda ja kolmanda isiku huve arvestamata kehtestaks ÜP-s ettenähtud

minimaalse haljastuprotsendi kolmanda isiku kinnistule. Kohus leiab, et vastustaja kaalutlused

haljastusprotsendi määramisel on arusaadavad ja mõistlikud ja vastustaja ei ole teinud

kaalutlusviga ÜP-s lubatud erandi rakendamisel. Kohus märgib siinkohal, et peab kaebaja

väidet haljastusprotsendi poolt tema kinnisasja väärtusele avalduvast mõjust paljasõnaliseks ja

arvestades seotud asjaolusid (senine haljastusprotsent ja kinnistute ja haljastuse võimalikud

asetused) eluliselt ebausutavaks.

19. Seoses parkimisküsimustega väidab kaebaja, et Punase tänava ääres, mis on planeeritud

sissepääsu kohaks kaubanduskeskusesse, pargivad praegu ca 35 autot. Punasel tänaval on

sissepääs ka parkimisalale, kus samuti pargib ca 35 autot. Sissepääs parkimisalale on

likvideeritav. Projekteerimistingimustele lisatud plaanil on aga ühel pool sõiduteed kavandatud

33 autokohta diagonaalis. Seega kaob kaebajat väitel väljas ca 35-37 parkimiskohta. Sellega

väheneb kaebajate parkimisvõimalus. PT näeb ette maa-aluse parkla, mis leevendab aga vaid

uue kaubanduskeskuse külastajate parkimisprobleeme.

Kohus on eelnevalt juba selgitanud, et ühe kinnistu PT-ga ei saa ja ei pea lahendama kogu

kvartali probleeme. Puudub vaidlus, et kaubanduspindadega seotud parkimine tuleb lahendada

oma kinnistul ning see peab vastama Tallinna linna kehtestatud parkimise arengukavale (vt PT

p 9.6). Parkimise viimine PT kohaselt suures osas maa-alusele korrusele leevendab eelduslikult

ka piirkonna parkimisprobleemi, sest vähendab uue keskuse kasutajate vajadust parkida

liiklemiseks mõeldud avaliku kasutusega tänavatel, kus sooviks parkida ka kaebaja. Siinkohal

märgib kohus, et parkimisõigus avaliku kasutusega tänaval oma kodu lähedal ei ole kaebaja

individuaalselt kaitstav subjektiivne õigus vaid eelkõige küsimus avaliku võimu poolt isikutele

pakutavast võimalikust mugavusest. Õigus parkida avalikul tänaval selleks liikluskorraldusega

ettenähtud tingimusi täites on kõigil sõidukite omanikel ja kasutajatel, kuid see ei tähenda, et

parkimiskohtade nappuse tingimustes oleks kellelegi antud eelis tulenevalt nende elukohast.

Vastustaja on siinkohal õigesti välja toonud, et parkimisprobleem, millele viitab kaebaja, on

tekkinud kaebaja elukohas eelkõige sellest, et selle ehitamisel ja planeerimisel ei olnud

võimalik arvesse võtta tänaseks kujunenud autostumise taset. Kohus märgib veelkord, et

nimetatud probleemi võimalikult optimaalseks lahendamiseks on vastustaja kohtu arvates

põhjendatult pidanud õigemaks suurema maa-ala kohta vastavaid küsimusi üldisemalt

lahendava planeeringu koostamist ja kehtestamist.

Kohtul ei ole alust kahelda, et PT-s ettenähtud parkimiskorruse projekteerimine ja ehitamine

on ehitustehniliselt võimalik. Selle täpsem lahendus nähakse ette ehitusprojektis. Lisaks

vähendavad kavandatavad jalgrattaparklad teataval määral vajadust tulla keskusesse autoga.

Kohus leiab parkimisküsimusega seotud asjaolusid hinnates, et kaebaja ei ole tõendanud, et PT

ei võimaldaks nõuetekohase ja õiguspärase parkimislahenduse projekteerimist kolmandate

isikute kinnistul, millega kaasneks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine.

Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebajad viitavad enda poolt kasutatavate

olemasolevate parkimiskohtade puhul omaalgatuslikult avaliku kasutusega tänavatele tekitatud

parkimisele ning jätavad samas tähelepanuta, et PT-ga kavandatava maa-ala kõrval asub linnale

kuuluv ca 400 m² suurune parkimisplats, mis on kavas rekonstrueerida (mh laiendada umbes

poole võrra). Vastustaja ei kinnita ka kaebuses esitatud väidet linna haljasalale uue

kaubanduskeskuse tarbeks parkimiskohtade kavandamisest (vt vastus kaebusele, p 8 tl 99).

Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, et juhul, kui liikluskorralduse ja parkimise

probleemid lahendatakse eraldi menetluses, pole kaebajal võimalust kaasa rääkida. Kui

liikluskorralduse ja parkimise lahendus kvartalis kaebajat otseselt puudutab, tuleb tagada talle

ärakuulamise võimalus. HMS § 11 lg 1 p 3 sätestab kohustuslikuna selliste isikute

(menetlusosalised) kaasamise, kelle õigusi või kohustusi võib haldusakt puudutada.

Menetlusosalise arvamus või vastuväited tuleb ära kuulata, kui sooritatav toiming võib õigusi

kahjustada (HMS § 40 lg 2).

20. Kohus toob eraldi välja, et keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) antud piirkonnale

on tehtud Lasnamäe ÜP menetluses, milles vaidlus puudub. Kaubanduskeskus asendatakse

uuega, s.t ei toimu avaliku kasutusega ja teistsuguse mõjuga objekti ehitamist tühjale maa-alale.

Seetõttu on vastustaja põhjendatult jätnud korduva hindamise tegemata ning selgitanud

kohtumenetluses, et kui keskkonnamõju hindamise (KMH) vajadus selgub ehitusloa

menetluses, siis see tehakse vastavalt EhS § 42 lg-s 2 sätestatule.

21. Kohus leidis juba eelnevalt, et paepinnase lõhkamisega seotud riske saab adekvaatselt

hinnata alles ehitusprojekti koostamisel, kuna PT eesmärgiks ei ole anda ehitustehnilist

lahendust maa-aluse korruse rajamiseks ja sellega võimalikult kaasnevate lõhkamiste

ohutusmeetmeid. Ehitamisel ajutiselt tekkivat täiendava müra täielikku vältimist piirkonnas,

mis häirib väidetavalt kaebaja kodurahu, ei saa käsitleda sellise subjektiivse õigusena, mis

välistaks PT väljastamise. On paratamatu,. Et üldjuhul toob tänapäeval ehitamine kaasa teatud

ajutise spetsiifilise müra (ehitusega kaasnev müra). Sellise müra tekitamine ja talumine on

reeglina mittevälditav ja kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tegu on müraga, mida tuleb

paratamatult taluda, sest vastasel juhul ei oleks võimalik tänapäevast tehnoloogiat kasutades

ehitada. Lisaks toob kohus siinkohal seoses müraga välja, et kaebaja väited müra normtaseme

ületamisest on tõendamata ja paljasõnalised. Ka ei too PT iseenesest kaasa kaebaja poolt

väidetud tagajärge – müra saab kaasneda üksnes ehitustegevusega ja kohtul puudub kahtlus, et

vajadusel nähakse ehitusloas ette meetmed müra vähendamiseks või selle tekitamiseks kindlal

ajavahemikul, et minimeerida ehitamisega kaasneva müra mõjusid ümbritsevale keskkonnale

ja inimestele.

22. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited inimesele kahjuliku

radooni võimalikust vabanemisest ehitamise käigus. Kohus märgib, et sisuliselt on need väited

ka paljasõnalised ja väheusutavad osas, mis puudutab radoonikoguse ületamist väljaspool

ehitatavat hoonet (vabas õhus). Radoon on üldteadaolevalt välisõhus kiirelt hajuv radioaktiivne

gaasilise aine ja selle mõjud ilmnevad eelkõige halva ventilatsioonilahendusega hoonetes, mitte

väliskeskkonnas, kus see kiiresti hajub. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et ehituse alal asuksid

tõenäoliselt mingid erakordselt suured seni avastamata radooni leiukohad ja seega ei ole kohtul

võimalik kaebaja väiteid välisõhus ehituse käigus leviva hakkava kahjuliku radoonikoguse osas

usutavaks pidada. Kaebaja ei ole viidanud ka õiguslikule alusele, millest tulenevalt peaks

ehitamise käigus välisõhku võimalik radooni eraldumine kaasa tooma PT väljastamisest

keeldumise. PT eesmärgiks on projekteerimiseks tingimuste andmine, mitte projekteerimine,

mille käigus koostatakse ehitusprojekt ja nähakse ette meetmed ehitamise ja ehitise ohutuse

tagamiseks.

Radooni poolt kavandatavas ehitises põhjustatava võimaliku kahju vältimiseks vajalikud

ehitustehnilised lahendused nähakse ette ehitusprojektis, kuid need seonduvad rajatava

kaubanduskeskuse kasutajatele nõuetekohase keskkonna tagamisega. Seega ei saa PT-es

hinnata, kas avalduda võivad väidetavad kahjulikud mõjud on piisavalt maandatud. Ainuüksi

sellest tulenevalt ei saa ka väita subjektiivsete õiguste rikkumist ja keelata PT väljastamist.

23. Kohus märgib seoses kaebaja poolt tõstatud halduslepingu sõlmimisega seotud küsimusele,

et kaebaja ei ole viidanud, millisel õiguslikul alusel ta peaks olema kaasatud halduslepingu,

mille pooleks ta ei ole, sõlmimise menetlusse. Samuti ei ole kohtule kehtivat õigust arvestades

arusaadav, mil viisil välistab sõlmitud haldusleping kaebaja kaasamise kolmandate isikute

kinnistu piirest väljas asuvate tänavate ja tehnovõrkude ehitamise võimaldamiseks

toimuvatesse menetlustesse. Lisaks märgib kohus, et taristut ei projekteerita ega ehitata vahetult

halduslepingu alusel.

24. Kohus toob kaebaja poolt seoses kaasamisega esitatud väidetega välja, et asja materjalidest

nähtub, et piirkonna korteriühistute ja ettevõtete sh Paekaare 60 korteriühistu (kus kaebaja A

elab) 12.05.2016 (tl 31-34), ja 23.08.2106 (tl 35-38) esitatud pöördumistele seoses PT

taotlusega on vastatud 07.05.2018 kirjas (tl 15-17). Viidatud kirjast ja kaevatavast haldusaktist

nähtub huvitatud isikute piisav ärakuulamine. 07.05.2018 kirjas on vastatud kaebaja kaebuses

tooduga võrreldes samasisulistele väidetele. Ka on korteriühistu, kus kaebaja elab koos teiste

isikutega, esitanud 22.01.2016 (tl 26 – 30) ühispöördumise samades küsimustes. Vastustaja

21.04.2016 kirjas (tl 104-106) ei ole erinevalt kaebaja väidetest, toetatud DP koostamise

vajadust, vaid selle viimasest lõigust nähtub, et menetluse valik on alles kaalumisel. Lasnamäe

LOV-s on 30.08.2016 toimunud eskiisi vastuväidete ja ettepanekute avalik arutelu (tl 39-40,

protokoll), kus samuti pole väidetud, et menetlus viiakse läbi DP menetlusena. Kohus leiab, et

juhul, kui haldusorgan on PT menetluses kuulanud ära piirkonna elanike ja ettevõtjate arvamuse

ja vastuväited ning põhjendanud nende arvestamata jätmist, ei järeldu sellest kaebaja

menetluslike õiguste rikkumine. Vastustaja on põhjendanud oma seisukohti ja ainuüksi nende

erinemine kaebaja omadest ei tähenda kaebaja õiguste rikkumist. Kohus peab vajalikuks

siinkohal märkida, et kaebaja ise ei ole toimunud PT menetluses enda nimel arvamust

avaldanud, vaid seda on teinud korteriühistu, kus kaebaja elab.

25. Kohus märgib kokkuvõtvalt, et kaebajad ei ole ei kaebuses ega ka kohtuistungil osanud

välja tuua ühtegi muud konkreetset subjektiivset õigust, mida projekteerimistingimuste

väljastamisega oleks rikutud, millega oleks rikutud nende omandiõigust ja milles see

omandiõiguse rikkumine seisneb, samuti ei esitanud kaebajad selle kohta ühtegi tõendit.

Järelikult puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja kaebus jääb kõigi kaebajate osas rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebajate menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt nende endi kanda. Vastustaja

menetluskulude taotlust esitanud ei ole. Kolmandad isikud osalesid menetluses vastustaja

poolel. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi

nagu poolele (HKMS § 108 lg 8).

Kolmanda isiku OÜ BREM Kinnisvarahooldus menetluskuluks on õigusabikulu, mille

summaks on taotluse kohaselt 1144 eurot (tl 142-146p, 150-151p). Kulude nimekiri ja arved

(OÜ-le Brem Kinnisvarahooldus) on esitatud. Alates 01.01.2018 ei ole vaja halduskohtus

esitada tasumist tõendavat dokumenti (HKMS § 109 lg 1ˡ).

Kohus leiab, et kulude vähendamiseks alust (HKMS § 109 lg 6) ei ole ning menetluskulu 1144

eurot tuleb kaebajatelt solidaarselt kolmanda isiku OÜ BREM Kinnisvarahooldus kasuks välja

mõista.

Kolmas isik G ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, seega jäävad tema

menetluskulud tema enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik