3-18-1596/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1596

Haldusasi

A.Si kaebus ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise

võimaldamata jätmise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – A.S (ik xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja adv

Marko Tammann

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.Si

apellatsioonkaebus

ning

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada A.Si apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus menetluskulude osas (resolutsiooni

p 3) ning teha selles osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja A.Si kasuks

menetluskulu katteks 15 (viisteist) eurot. Ülejäänud esimese kohtuastme menetluskulud

jätta menetlusosaliste endi kanda.

4. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 23.11.2018 otsus muutmata.

5. Jätta A.Si apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) Eesti Vabriigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

3-18-1596

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.S peeti kahtlustatavana kinni 04.10.2017 ning vahistati 06.10.2017 kohtumääruse alusel

kahtlustatuna karistusseadustiku § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritava kuriteo (narkootilise ja

psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine isikute grupis suure varalise kasu

saamise eesmärgil) toimepanemises. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 06.10.2017 määrusega

piirati A.Si lühiajalisi kokkusaamisi ning kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust kuni kohtu

alla andmiseni.

2. A.S esitas 02.05.2018 Tallinna Vanglale taotluse ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise

võimaldamiseks oma elukaaslase ja nende ühise lapsega (sünd. 24.08.2016).

3. Tallinna Vangla jättis 11.05.2018 otsusega nr 5-11/18/11060-1 A.Si taotluse osaliselt

rahuldamata, võimaldades A.Sil kohtuda 18.05.2018 elukaaslase ja lapsega vaheseinaga

eraldatuna.

06.10.2017 kohaldatud lisapiirangud A.Si suhtlemisele tühistati osaliselt 18.12.2017 ning

sellest ajast alates on taotlejal olnud võimalik suhelda elukaaslasega telefoni ja kirja teel ning

lühiajalistel kokkusaamistel. Alates 09.02.2018 on taotlejal lubatud kohtuda ka oma lapsega.

Suhtluspiirangud kehtisid kuni 16.03.2018. Alates 2018. aasta jaanuarist on taotleja viibinud

seitsmel lühiajalisel kokkusaamisel elukaaslasega. Vangla ei ole kaebajale teinud takistust

saada lapsega kokku klaasist vaheseinaga eraldatuna. Tallinna Vangla senise praktika järgi on

lühiajalisi kokkusaamisi ilma vaheseinata võimaldatud põhjendatud taotluste alusel

erakorraliste peresündmuste (nt lapse sünni) puhul ning pikaajaliselt vahi all viibinud

vahistatutele, arvestades kohaldatud suhtlemiskeelu kestust.

Vaheseinaga eraldamata kokkusaamiste lubamisel peab vangla arvestama eelvangistuse

täideviimise korraga ja võimaliku ohuga vangla julgeolekule. Keelatud ainete ja esemete

vanglasse sattumise vältimiseks kasutusel olevad läbiotsimise meetodid ja vahendid ei

võimalda igakordselt tuvastada peidetud esemeid ja maandada julgeolekuriski miinimumini.

21.03.2018 leiti ja võeti taotlejale saabunud kirjast ära 18 õhukest sigaretipaberit. Kirja saatjaks

oli märgitud taotleja elukaaslane. Viimase selgituste kohaselt ei olnud tema kirja saatjaks, vaid

tema ja taotleja nime kasutas ära A.Si kambrikaaslase elukaaslane suhtlemiskeelust kõrvale

hoidmiseks. Seda asjaolu ei ole vanglal võimalik tagantjärele kontrollida. Praegusel juhul

kaalub vajadus tagada vangla turvalisus ja julgeolek üles taotleja ning tema elukaaslase ja lapse

huvid lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks ilma klaasist vaheseinata.

4. A.S esitas 11.05.2018 otsusele vaide koos alternatiivse mittevaralise kahju hüvitamise

taotlusega. Tallinna Vangla jättis vaide 10.07.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/135-2

rahuldamata ning 06.08.2018 otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

5. A.S esitas 09.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 11.05.2018 otsuse

ja 10.07.2018 vaideotsuse tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks vaadata tema 02.05.2018

taotlus uuesti läbi ning mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

1)

Vaheseinata kokkusaamise mittevõimaldamine rikub kaebaja õigust perekonnaelu

kaitsele (põhiseaduse § 26), täpsemalt kaebaja õigust hoida perekondlikke sidemeid. Kaebajal

3-18-1596

3(10)

on õigustatud ootus kohtuda oma lapsega vahetult, mitte vaid läbi vaheseina. Väikese lapse

puhul on füüsiline kontakt vanemaga eriliselt oluline nii lapse kui ka vanema huvides. Kaebaja

õiguste piiramine ei ole legitiimse eesmärgi – vangla julgeoleku tagamine – suhtes mõõdukas.

Keelatud ainete ja esemete sattumist vanglasse saab vältida ka kokkusaajate läbiotsimise ja

järelevalve abil. Pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid

takistusi pereliikmete kooselule (Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-45-05, p 16).

2)

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud vaheseina kasutamist kokkusaamistel

põhjendatuks üksnes äärmuslikel juhtudel. Lapse ja vangistuses viibiva vanema eraldamiseta

lühiajalised kohtumised peaksid olema reegel, mitte erand. Kaebaja õiguste riive on intensiivne,

arvestades, et kaebaja on vahi all viibinud juba üle üheksa kuu. Vahistuse jätkudes muutub

perekonnaelu riive üha intensiivsemaks ning seda kaalukamad peavad olema vangla

argumendid vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamiseks.

3)

Vangla peab taotlust lahendades hindama nii vahistatust kui ka temaga kohtuvast isikust

lähtuvat ohtu. Kaebaja ja tema elukaaslase puhul ei saa ohuriski pidada suureks. Asjaolust, et

kaebajat süüdistatakse narkootikumide käitlemises, ei järeldu automaatselt, et kaebaja soovib

narkootilisi aineid vanglasse toimetada. Kaebaja tegeleb sõltuvusest vabanemise nimel ning on

esitanud MTÜ-le Lootuse Küla avalduse võõrutusprogrammis osalemiseks. Vangla 11.05.2018

otsuses mainitud kirja tubakapaberitega saatis kaebaja nimele tema kambrikaaslase

elukaaslane, kes soovis kaebaja kaudu kambrikaaslasele kirja ja tubakapaberid edastada. See

tegu ei ole kaebajale etteheidetav ning ei saa olla vaheseinata kokkusaamise võimaldamisest

keeldumise aluseks. Kui vangla oleks tõsimeeli leidnud, et kaebaja on selle intsidendiga seotud,

oleks vangla pidanud kaebaja suhtes algatama distsiplinaarmenetluse. Seda ei ole vangla teinud.

4)

Olukord, kus vahistatule ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi, võib EIK ja Riigikohtu

praktikat arvestades olla kaebuses toodud asjaoludel põhiseadusvastane. Seda enam on põhjust

võimaldada kaebajale lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata. Ka vangla ise on pidanud

vaheseinata lühiajalist kokkusaamist pikaajalise kokkusaamisega võrreldavaks alternatiiviks

(haldusasi nr 3-18-1754).

5)

Asja lahendamisel on vaja kontrollida vangistusseaduse (VangS) § 24 lg 2 teise lause ja

vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 31 lg 2 põhiseaduspärasust.

6. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vastavalt VSKE § 31 lg-le 2 eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik

klaasist vaheseinaga. VSKE § 31 lg 21 p 3 järgi võib eraldamiseta kokkusaamise võimaldada

vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja

eesmärgil. Eraldamiseta kokkusaamised toimuvad vangla korraldatavate ürituste raames, nt iga-

aastased koolilõpuaktused, emadepäeva tähistamine vms perepäev. Põhjendatud juhtudel

võimaldab vangla eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ka kinni peetava isiku taotluse alusel.

Vastavalt VSKE § 33 lg-s 3 sätestatule tuleb eraldamiseta kokkusaamise vajadust põhjendada.

Kehtiv õigus ei sätesta kinni peetava isiku subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega

klaasist vaheseinata ruumis. Kokkusaajate klaasist vaheseinaga eraldamine on reegel, millest

põhjendatud juhtudel on vanglal kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Sellise

normistiku legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine (Tartu Ringkonnakohtu

09.11.2016 otsus asjas nr 3-15-2989). Erandi tegemisest võib keelduda, kui kokkusaamisega

kaasneb täiendav julgeolekuoht.

2) Vangla keeldus eraldamiseta kokkusaamise võimaldamisest muu hulgas 21.03.2018 aset

leidnud intsidendi tõttu, mil kaebajalt võeti ära tema elukaaslase poolt kirja teel saadetud 18

sigaretipaberit. Seda, et kaebaja elukaaslase nimel saatis kirja hoopis tema kambrikaaslase

elukaaslane, hakkas kaebaja väitma alles pärast vangla 30.04.2018 otsuse kättesaamist, millega

3-18-1596

4(10)

keelduti kaebajale loa andmisest eraldamiseta kokkusaamiseks. Kaebaja kambrikaaslase

elukaaslane edastas 04.05.2018 vanglale seletuskirja, milles ta kinnitab, et sigaretipaberite

saatjaks oli tegelikult tema ning kiri oli adresseeritud A.Sile lootuses, et selle sisu jõuab kaebaja

kambrikaaslaseni, kelle suhtes kehtis suhtlemiskeeld. Ka kaebaja elukaaslane väitis vanglale

08.05.2018 edastatud avalduses, et tema ei saatnud kaebajale kõnealust kirja. Kuna vanglal olid

kirja saatja kohta vastuolulised andmed ning otsuse tegemise ajaks ei olnud keelatud esemete

saatmise asjaolud selged, ei saanud vangla seda intsidenti kaebaja 02.05.2018 taotluse

lahendamisel arvestamata jätta.

3) Kohtupraktika kohaselt on eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamise

otsustamisel oluline kaal vahistusaja pikkusel. Tallinna Halduskohus on leidnud, et analoogselt

VSKE §-s 45 sätestatud kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega võiks

vahistatule eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise mõistlikuks ajavahemikuks olla näiteks kuus

kuud (29.03.2016 otsus asjas nr 3-16-86). Taotluse esitamise hetkeks oli kaebuse esitaja olnud

vahi all ca seitse kuud. Elukaaslasega suhtlemispiirangute lõppemisest oli möödunud ca neli ja

pool kuud ning tütrega ca kaks ja pool kuud. Kaebaja vahistusaeg ei olnud taotluse menetlemise

hetkel oluliselt pikem kui VSKE §-s 45 sätestatud kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks ettenähtud tähtaeg. Lisaks tuleb arvestada, et kaebajal oli teisi võimalusi

pereliikmetega aktiivseks suhtlemiseks ja peresidemete säilitamiseks – suhtlemine telefoni ja

kirja teel ning vaheseinaga eraldatud lühiajalised kokkusaamised.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2018 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Tallinna

Vangla 11.05.2018 otsuse ja 10.07.2018 vaideotsuse ning kohustas Tallinna Vanglat vaatama

kaebaja 02.05.2018 taotlus uuesti läbi 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

(resolutsiooni p 1). Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning

menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3).

1)

Tulenevalt VSKE § 31 lg-st 2 on kinnipeetava ja kokkusaamisele tulnud isiku eraldamine

klaasist vaheseinaga reegel, millest vangla võib põhjendatud juhtudel teha VSKE § 31 lg 21

alusel erisusi. Seega ei sätesta kehtiv õigus kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele

pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Kohtupraktika kohaselt on säärase normistiku

legitiimseks eesmärgiks julgeolekuriskide vähendamine (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-3-

1-40-14, p 15). Kuna VSKE ega VangS ei täpsusta, mida peetakse silmas vangla poolt

korraldatavate tegevuste all, tuleb lugeda sellega hõlmatuks põhimõtteliselt kogu kinnipidamise

korraldus, mitte üksnes mingisuguses kindlas formaadis vangla korraldatavad üritused.

Järelikult on võimalik VSKE § 31 lg 21 p-s 3 sätestatud erandi tegemine, kui külaliseks on

VangS § 23 lg-s 1 nimetatud isik ning see on vajalik kinni peetava isiku sotsiaalsete sidemete

katkemise vältimiseks.

2)

Vangistuses viibiva isiku õigus lühiajalisele kokkusaamisele on PS § 26 kaitsealas

(Riigikohtu 08.05.2014 määrus nr 3-3-1-12-14, p 13). PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu

puutumatus hõlmab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses

(Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10, p 43). Abikaasade/elukaaslaste ja nende laste

vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele

piirangute tegemine peab olema proportsionaalne. Lisaks kinni peetava isiku õigustele tuleb

arvestada ka lapse õigust kohtuda oma vanemaga, seades esile lapse huvid (ÜRO lapse õiguste

konventsiooni art 3 ja art 9 p 3). Õiguskantsler on leidnud, et kinni peetavate isikute

külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega

peaksid olema reegliks, mitte erandiks.

3)

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et 11.05.2018 seisuga olid neil vastuolulised andmed

sigaretipaberitega kirja kohta. Vastustaja ei ole näidanud, et vangla oleks pärast 08.05.2018

seletuse saamist kogunud selle intsidendi kohta täiendavaid tõendeid. Arvestades, et 18.06.2018

3-18-1596

5(10)

võimaldati kaebajale ja tema elukaaslasele ilma vaheseinata kokkusaamine, jääb ebaselgeks,

mis vahepeal muutus. Samade faktiliste asjaolude pinnalt ei tohiks vangla erineval ajal teha

erinevaid otsuseid, jättes kaalumata poolte huvid. Sõltumata sellest, kes oli kirja tegelik saatja,

oleks ebaõiglane karistada selle adressaati ehk kaebajat.

4)

Vangla oleks pidanud põhjalikumalt kaaluma, kas vaheseinata kokkusaamise

võimaldamisest keeldumine on proportsionaalne kaebaja, tema lapse ja elukaaslase õiguse

suhtes perekonnaelu puutumatusele. VSKE § 31 lg 21 p-st 3 tuleneb vanglale kohustus

pikaaegselt vahi all viibinud isikule mõistlike ajavahemike järel korraldada tegevusi, mille

raames on selleks soovi avaldanud kinnipeetaval võimalus ilma vaheseinaga eraldamata

kohtuda vähemalt oma kõige lähedasemate perekonnaliikmetega, kui selle vastu ei räägi

mingisuguseid iseäranis kaalukaid asjaolusid. Selliseks tegevuseks nimetatud sätte tähenduses

võib olla ka lühiajalise kokkusaamise korraldamine tingimustes, kus isikud saavad küll

järelevalve all, ent ilma neid eraldava füüsilise tõkketa kokku saada. Eriti tuleks selliseid

kokkusaamisi soodustada laste ja nende vanemate vahel. Usutav on vastustaja seisukoht, et

vanglas kasutatavad läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda alati usaldusväärselt

tuvastada peidetud esemeid ja vähendada julgeolekuriski nullini, kuid praegusel juhul ei kaalu

julgeolekurisk üles kaebaja ja tema lapse ning elukaaslase huvi vahetu suhtlemise vastu. On

üldteada asjaolu, et väikese lapsega kontakti loomiseks on füüsiline lähedus vältimatu

eeltingimus. Arvestades, et laps võib isa pika eemaloleku tõttu võõristada, peab kokkusaamisel

viibima ka lapse ema. Kokkusaamisel tuleb tagada, et laps saaks ka reaalselt otsese kontakti

võimalust kasutada. Vangla ei ole vaidlustatud otsuses neid asjaolusid kaalunud ega

põhjendanud, miks ta leiab, et vanglas julgeoleku tagamine kaalub üles kaebaja ning tema

elukaaslase ja lapse õiguse perekonnaelu puutumatusele.

5)

Vahistatud isiku puhul esineb võimalus, et teda ei mõisteta süüdi ning temalt vabaduse

võtmine osutub alusetuks. Järelikult on vahistatud isiku puhul oluline tagada tema sotsiaalsete

ja perekondlike sidemete säilimine. Kaebajale ei kehti enam kriminaalmenetlusest tulenevaid

piiranguid suhtlemisele, kuid ometi on ta halvemas olukorras kui süüdimõistetu, sest

vahistatutele ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Seda olukorda on võimalik

kompenseerida VSKE § 31 lg-s 21 sätestatud erandite kohaldamisega. Vangla ei pea

eraldamiseta kokkusaamisi võimaldama sama sageli kui lühiajalisi kokkusaamisi

pereliikmetega. Mõistlik ajavahemik eraldamiseta kokkusaamise võimaldamiseks ei saa olla

pikem kui kuus kuud, arvestades, et karistust kandvale kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt

sellise ajavahemiku jooksul pikaajaline kokkusaamine. Sellise sagedusega ilma vaheseinata

kokkusaamise võimaldamine ei saa vangla jaoks kujutada sellist julgeolekuohtu, mis kaaluks

üles vahistatu õiguse perekonnaelu kaitsele. Samuti ei tekita need vanglale ülemäära suurt

halduskoormust.

6)

Kaebaja taotlus VangS § 24 lg 2 ja VSKE § 31 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks

ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

7)

Kahju hüvitamise taotlus ei ole põhjendatud, kuna kaebaja ei ole näidanud, milles seisneb

talle õiguste rikkumisega tekkinud kahju. Samuti ei ole kaebaja õiguste rikkumine niivõrd

intensiivne, et see peaks kaasa tooma mittevaralise kahju hüvitamise rahas. Kaebaja õigused

saavad taastatud vangla poolt uue kaalutletud otsuse tegemisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. A.S palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus jättis

rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõude, ja teha asjas uus otsus, millega kaebus

täielikult rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu

äranägemisel.

3-18-1596

6(10)

1)

Kohus jättis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendamatult rahuldamata.

Vaheseinata kokkusaamise võimaldamisest tekkinud hingelisi kannatusi pole kaebajal võimalik

tõendada. Kaebaja laps oli taotluse esitamise ajal vaid aasta ja seitsme kuu vanune ega olnud

võimeline kaebajaga kokkusaamisel telefoni teel suhtlema. On üldteada asjaolu, et vanema ja

lapse vahelise füüsilise kontakti puudumisel võib laps vanemast võõrduda. Lapsega vahetu

kontakti puudumine mõjutas kaebajat eriliselt raskelt, kuna vangistuses viibides ei saanud ta

oma läbielamisi leevendada asendustegevustega, mis on võimalikud vabaduses viibivatele

inimestele.

2)

Halduskohus kohaldas valesti riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 1, PS §-i 25 ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 8. PS §-s 25 sätestatud

moraalse kahju hüvitisel on lisaks kompensatoorsele ka tõrjuv eesmärk, st kahjuhüvitise

väljamõistmine aitab ära hoida tulevasi õiguste rikkumisi.

3)

Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja tasutud

riigilõiv (250 eurot) hõlmas ka tühistamisnõudeid, mille halduskohus rahuldas. Riigilõivu

väljamõistmiseks ei pea menetluskulude nimekirja esitama. Sõltumata sellest, kas kahju

hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele või mitte, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

riigilõiv 30 eurot.

9. Tallinna Vangla vaidleb A.Si apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata.

1)

Halduskohus jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise

nõude.

2)

HKMS § 101 lg-te 1 ja 2 järgi on menetluskuluks mh riigilõiv. HKMS § 109 kohaselt

tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

Seadus ei tee riigilõivu osas erandit. Kuna kaebaja ei esitanud menetluskulude nimekirja, jättis

halduskohus kaebaja menetluskulud õigesti tema enda kanda.

10. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles

kaebus rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

1)

Halduskohus tõlgendas VSKE § 31 lg 21 p-i 3 ebaõigesti. See säte ei kohusta vanglat

konkreetseid tegevusi korraldama, ei reguleeri selliste tegevuste sagedust ega seo tegevuste

võimaldamist kinnipidamisajaga. Vastupidisele seisukohale ei ole alust asuda ka VangS § 23

lg 2 alusel, mis paneb vanglale üldise kohustuse soodustada vanglavälist suhtlemist ja

peresidemete säilitamist.

2)

Halduskohus ei põhjendanud, millele tugineb tema seisukoht, et vangla on taotluse

lahendamisel ebaõigesti arvestanud 21.03.2018 juhtumiga, kus kaebajale adresseeritud

ümbrikust leiti sigaretipaberid. Kaebaja asus alles 01.05.2018 väitma, et sigaretipaberid saadeti

tema kambrikaaslasele. Kuna selle asjaolu tõttu oli vanglal põhjust kahelda elukaaslaste väidete

õigsuses, on vaidlustatud otsuses õigesti märgitud, et 11.05.2018 seisuga olid sigaretipaberite

saatmist puudutavad tõendid vastuolulised. Vaheseinata kokkusaamise mittevõimaldamine ei

ole kinni peetava isiku karistamine, vaid on seotud julgeoleku tagamisega vanglas. Erandi

tegemise otsustamisel peab vangla hindama nii kinni peetava isiku kui ka temaga kokku saava

isiku tausta. Praegusel juhul ei saanud julgeolekukaalutlustel kaebajale eraldamiseta

kokkusaamist lubada. Vangla võimaldas kaebajal elukaaslasega kohtuda klaasist vaheseinaga

eraldatult. See, et viimane ei võtnud kokkusaamisele kaasa nende ühist last, ei ole etteheidetav

vanglale.

3-18-1596

7(10)

3)

Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et 18.06.2018 seisuga, mil kaebajal võimaldati lapse

ja elukaaslasega ilma eraldamiseta kokkusaamine, ei olnud asjaolud võrreldes 11.05.2018

otsuse tegemise ajaga muutunud. Vanglal tuli uue taotluse lahendamisel arvestada vahistuse

kestusega.

4)

Halduskohtu otsus on ka vastuoluline: ühest küljest heidab kohus vanglale ette

põhjenduste puudumist, teisest küljest leiab kohus, et vangla nimetatud julgeolekurisk ei kaalu

üles kaebaja huvi kohtuda elukaaslase ja lapsega ilma vaheseinaga eraldamata. Halduskohus on

asunud teostama kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtuotsuse resolutsioonis on halduskohus

kohustanud vanglat kaebaja 02.05.2018 taotlust uuesti lahendama, kuid on kohtuotsuse

põhjendavas osas sisuliselt teinud kaalutlusotsuse vangla eest ära.

11. A.S vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Pereliikmetega, iseäranis lastega ilma vaheseinata kokkusaamisi mitte võimaldades eirab

vangla järjepidevalt EIK praktikat. Vangla teeb oma apellatsioonkaebuses etteheiteid üksikute

halduskohtu otsuse lausete kohta, jättes arvestamata konteksti. Kohus ei ole vangla eest

kaalutlusotsust teinud, vaid on kontrollinud vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Esmalt lahendab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (I), seejärel kaebaja

A.Si apellatsioonkaebuse (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III).

I

13. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub tühistamis- ja kohustamisnõudeid puudutavas osas halduskohtu

seisukohtadega ja järgib neid ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata

(HKMS § 201 lg 4).

14. VSKE § 31 lg 1 sätestab, et lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil

kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve

all. VSKE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik

(kokkusaaja) kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas klaasist

vaheseinaga. VSKE § 31 lg 21 p-st 3 tulenevalt võib vangla eraldamiseta kokkusaamist

võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega

ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida

kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 23 lg 2 kohaselt soodustab

vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul saab VSKE § 31 lg 21 p 3 tõlgendada selliselt, et see annab

vanglale laia kaalutlusruumi pereliikmetega eraldamata kokkusaamise võimaldamisel. Oma

apellatsioonkaebuses ei ole vangla vaielnud vastu kohtu seisukohale, et vangla poolt

korraldatava tegevusena saab käsitada ka lühiajalist kokkusaamist. Asjaolust, et kaebajale

võimaldati eraldamiseta kokkusaamine 18.06.2018 ning tegemist polnud erisündmusega,

järeldub, et vangla tõlgendab ka praktikas nimetatud sätet laiendavalt. Iseäranis oluline on

eraldamiseta kokkusaamise võimaldamine vahistatute jaoks, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei

võimaldata. Halduskohus on ka õigesti rõhutanud lapse huve ning seda, et väikelapsega kontakti

loomiseks on vältimatult vajalik füüsiline kokkupuude. Läbi klaasist vaheseina, kasutades

telefoni, ei ole vanemal mõistlikult võimalik alla kahe aastase lapsega suhelda ega selleks

3-18-1596

8(10)

vajalikku lähedustunnet luua. Ringkonnakohus nõustub ka õiguskantsleri seisukohaga, et kinni

peetavate isikute külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja

eelkõige lastega peaksid olema reegliks, mitte erandiks1. Vangla ei ole vaidlustatud otsuse

tegemisel arvestanud nende asjaoludega ega kaebaja vahistuse kestusega, mis otsuse tegemise

ajaks oli enam kui seitse kuud. Seoses vastustaja väitega, et vangla on korduvalt võimaldanud

kaebajal elukaaslase ja lapsega vaheseinaga eraldatult kokku saada, märgib ringkonnakohus, et

selline kokkusaamise viis ei asenda eraldamata kokkusaamist – eriti juhul, kui tegemist on

väikese lapsega.

16. Riigikohus on leidnud, et lühiajaliste kokkusaamiste normistiku legitiimseks eesmärgiks on

julgeolekuriskide vähendamine. VSKE §‑ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel tuleb vanglal

hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski

määratlemisel saab arvestada muu hulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka

ohte kinnipeetava suhtes. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast

isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise

põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-3-1-40-14, p-d 15 ja

16).

17. Vangla on eraldamiseta kokkusaamise mittevõimaldamist põhjendanud julgeolekuriskiga,

täpsemalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete sattumise võimalusega vanglasse. Neid aineid

on tavapärase kompamise teel toimuva läbiotsimise käigus keeruline avastada, mistõttu ei saa

julgeolekuohtu läbiotsimisega täies ulatuses minimeerida. Kaebajat süüdistatakse suures

koguses kokaiini vahendamises ning kaebaja on ise tunnistanud oma narkosõltuvust. Vangla on

leidnud, et kaebaja ja tema elukaaslase kokkusaamise puhul esineb keelatud ainete või esemete

vanglasse sattumise oht, kuna 21.03.2018 leiti kaebajale tema elukaaslase poolt saadetud kirjast

sigaretipaberid, mis on vanglas keelatud. Vaidlustatud otsuses on viidatud kaebaja elukaaslase

08.05.2018 pöördumisele, mille kohaselt ei olnud tema kirja saatjaks, vaid selle saatis kaebaja

kambrikaaslase elukaaslane lootuses, et kiri jõuab kaebaja kambrikaaslaseni, kelle suhtes

rakendati suhtlemispiirangut. Sama kinnitas kaebaja kambrikaaslase elukaaslane oma

01.05.2018 ja 07.05.2018 seletuskirjades. Vangla ei ole nendele selgitustele hinnangut andnud,

vaid on üksnes märkinud, et kaebaja elukaaslase pöördumises väidetud asjaolusid pole võimalik

tagantjärele kontrollida. Samuti on vangla viidanud, et kaebaja teavitas kambrikaaslase

elukaaslase poolt tema nimele kirjade saatmisest vanglat alles pärast seda, kui ta sai kätte

30.04.2018 otsuse, millega samuti keelduti kaebajale eraldamiseta kokkusaamise

võimaldamisest. Vaidlustatud otsuses ei ole märgitud, milline on vangla seisukoht 21.03.2018

intsidendi kohta, arvestades asjaosaliste selgitusi. Vangla on otsuses viidanud keelatud ainete,

eelkõige narkootiliste ja psühhotroopsete ainete vanglasse sattumise ohule, kuid otsusest ei

selgu, kas vanglal on tõsiselt alust arvata, et kaebaja elukaaslase kaudu võivad vanglasse sattuda

keelatud ained või esemed. Kohtumenetluses on vastustaja märkinud, et vanglal olid kirja saatja

kohta vastuolulised andmed ning otsuse tegemise ajaks ei olnud sigaretipaberite saatmise

asjaolud selged. Samas ei ole vastustaja selgitanud, millised asjaolud vajasid täiendavat uurimist

või tõendamist. 11.05.2018 otsuses on vangla märkinud, et tal ei ole võimalik kontrollida

kaebaja elukaaslase väidet, et kaebaja nimele saadetud kiri oli venekeelne, mida kaebaja

elukaaslane enda kinnitusel ei valda. Asjaosaliste selgitused esitati vanglale enne VSKE § 35

lg-s 2 sätestatud tähtaja saabumist ning nende põhjal oli vanglal võimalik kaaluda, kas pidada

neid usutavaks või mitte.

18. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui vangla kahtles kaebaja, tema elukaaslase ja

kambrikaaslase elukaaslase seletuste tõele vastavuses põhjusel, et kaebaja ei olnud enne

1 Õiguskantsleri 2014. aasta kontrollkäigu Viru Vanglasse kokkuvõte, lk 19. Kättesaadav:

http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_viru_vangla_1.pdf.

3-18-1596

9(10)

30.04.2018 otsuse kättesaamist vanglat teavitanud kambrikaaslase elukaaslase poolt kaebaja

elukaaslase nime all saadetud kirjadest, pidi vangla sellegipoolest põhjendama, miks kaalub

sellest intsidendist tulenev väidetav oht vangla julgeolekule üles kaebaja õiguse saada ilma

eraldamiseta kokku oma lapsega, kellega tal pole olnud vahetut kokkupuudet juba enam kui

seitse kuud. Arvestades, et kõigest veidi enam kui kuu aega pärast 11.05.2018 otsuse tegemist

võimaldati kaebajal elukaaslase ja lapsega eraldamiseta kokku saada, ei pidanud vangla

julgeolekuohtu ilmselt väga suureks.

19. Halduskohus ei ole vastustajale ette heitnud vaidlustatud otsuses põhjenduste täielikku

puudumist. Samuti ei ole kohus teostanud kaalutlusõigust vangla eest, vaid on toonud välja

kaalutlusvead 11.05.2018 otsuses. Uut otsust tehes tuleb vanglal arvestada kõiki olulisi

asjaolusid, sealhulgas kohtuotsuses nimetatud asjaolusid.

II

20. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on jätnud kaebaja kahju hüvitamise nõude õigesti

rahuldamata.

21. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et mittevaralise kahju tekkimist pole üldjuhul võimalik

tõendada. Kohtupraktika kohaselt piisab, kui kaebaja tõendab asjaolusid, millega seadus seob

mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11,

p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest aga ei järeldu, et igasuguse RVastS § 9 lg-s 1

nimetatud õiguse rikkumise korral peaks kannatanule välja mõistma kahjuhüvitise.

22. 02.05.2018 taotluse esitamise ajaks oli kaebaja viibinud vahi all ligi seitse kuud. Esimene

võimalus lapsega kokku saada avanes kaebajal 2018. aasta veebruaris, kui prokuratuur tühistas

kaebaja suhtes kehtivad suhtlemispiirangud kaebaja last puudutavas osas. Vangiregistri

väljavõtetest (tl 32-34) nähtuvalt registreeris vangla korduvalt kokkusaamised kaebaja lapsega,

kuid need jäid ära, kuna ema ei võtnud last kokkusaamisele kaasa. 18.06.2018 viibis kaebaja

lühiajalisel kokkusaamine lapsega ilma klaasist vaheseinata. Seega toimus kaebaja soovitud

viisil kokkusaamisel vaid üks kuu pärast 11.05.2018 otsusega võimaldatud eraldatud

kokkusaamise toimumist ning kaheksa ja pool kuud pärast kaebaja vahi alla võtmist. Kui lugeda

eraldamiseta kokkusaamiste võimaldamise minimaalseks sageduseks kord poole aasta jooksul

– sellise sagedusega võimaldatakse VSKE § 45 alusel kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi

– on vangla selle nõude täitnud, sest esimene eraldamiseta kokkusaamine võimaldati kaebajale

pool aastat pärast elukaaslase osas suhtluspiirangu tühistamist. Õigusvastase 11.05.2018

otsusega tekitatud kaebaja õiguste riivet ei ole alust pidada väga intensiivseks. Igal juhul ei

saanud 18.05.2018 eraldamiseta kokkusaamise ärajäämine tekitada kaebajal selliseid hingelisi

kannatusi, mida peaks kompenseerima rahalise hüvitise väljamõistmisega. Kaebaja on saanud

pärast suhtlemispiirangu osalist tühistamist elukaaslasega kohtuda reeglina kaks korda kuus,

samuti suhelda temaga telefoni ja kirja teel. Seega ei ole kaebaja olnud oma perest täiesti

isoleeritud.

23. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda

eraldamiseta kokkusaamist, vaid tal on õigus nõuda kaalutlusvigadeta otsuse tegemist.

Tühistamis- ja kohustamisnõuete rahuldamisega on see kaebaja õigus taastatud.

24. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust ka menetluskulude osas. Kaebaja menetluskuluks

halduskohtus oli kaebuselt tasutud riigilõiv 250 eurot. Muude menetluskulude kohta kaebaja

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud. Halduskohus jättis kaebaja

menetluskulud tema enda kanda, kuna kaebaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist.

Ringkonnakohus märgib, et riigilõivu väljamõistmiseks pole vaja kohtule esitada

kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-12 p 71 ja seal

3-18-1596

10(10)

viidatud kohtupraktika). Seega oleks halduskohus pidanud vastustajalt välja mõistma riigilõivu

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 104 lg 1 teise lause

kohaselt on kaebaja tasunud riigilõivu 250 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 3).

Tühistamis- ja kohustamisnõude esitamisel ilma hüvitamisnõudeta oleks tulnud tasuda 15 eurot

(RLS § 60 lg 1). Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuded rahuldati, tuleb vastustajalt kaebaja

esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 15 eurot. Ringkonnakohus muudab

selles osas halduskohtu otsust.

III

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna

Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest

vabastatud. Ringkonnakohus vabastas kaebaja menetlusabi korras 250 euro suuruse riigilõivu

tasumisest. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu jääb HKMS § 118 lg 3 esimese lause

kohaselt riigi kanda. Muude menetluskulude kohta pole pooled ringkonnakohtule

kuludokumente esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)