2-17-18110/46 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

29.04.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-17-18110

Tsiviilasi

KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) hagi First

Telecom

Trading

OÜ

(likvideerimisel)

vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

7 054 400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) (registrikood

11901315), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Kostja First Telecom Trading OÜ (likvideerimisel)

(registrikood

10620229),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Kedli Anvelt ja vandeadvokaat Paul

Varul

Menetlustoimingu tegemise viis

Kohtuistungil 27.09.2018, 17.01.2019 ja 25.03.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2. Tühistada 05.12.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud, millega

kohus määras arestida First Telecom Trading OÜ-le (likvideerimisel) kuuluva

xxx OÜ osa nimiväärtusega 20 000 EEK hageja KCF Valdus OÜ kasuks ning

blokeerida First Telecom Trading OÜ-le (likvideerimisel) kuuluv xxx OÜ osa

nimiväärtusega 1 238 eurot Eesti väärtpaberite keskregistris.

3. Kohtuotsuse p 2 jõustub ja kuulub täitmisele alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta kõik menetluskulud KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kanda.

5. Määrata

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

pärast

käesoleva

kohtuotsuse jõustumist.

2(7)

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise tähtajatu laenulepingu, mille

alusel hageja kandis kostjale 1. juunil 2010 üle 94 000 000 Eesti krooni. 14.12.2016 teatas

hageja kostja likvideerimismenetluses laenulepingu ülesütlemisest VÕS § 398 lg 1 alusel

ning esitas kostjale nõude laenu tagastamiseks summas 6 007 694,96 eurot ning laenult

arvestatud intressi 185 547,25 eurot tasumiseks. Tasumise kohustus tekkis 14.02.2017, kui

möödus kaks kuud ülesütlemise etteteavitamise tähtajast.

2. Hagejal ei olnud raha ülekandmise ajal kostja ees kohustusi, mille katteks saaks ülekantud

raha pidada. Kostja poolt tuginetud kohustuste aluseks olevatel lepingutel (20.10.2010

kohustuste ülevõtmise leping, 22.10.2010 OÜ xxx vastu nõude loovutamise leping,

1.06.2010 xxx võlakirjade müügileping) ei ole kostja allkirju, mistõttu ei saa need olla

kehtivad, sest lepingute sõnastuse järgi peavad lepingud olema mõlema poole poolt

allkirjastatud. Kohustuste ülevõtmise lepingu alusel ei saanud hagejal kohustusi olla, sest

puuduvad tõendid, et OÜ-l xxx, kelle kohustused üle võeti, olid kohustused kostja ees.

Samuti sõlmiti kohustuste ülevõtmise leping enam kui 4 kuud pärast ülekande tegemist,

mistõttu ei saanud ülekande aluseks olla veel sõlmimata lepingust tulenevad kohustused.

Nõuete loovutamise lepingu osas ei saavutanud pooled kokkulepet nõuete loovutamise tasu

suuruses, mis kinnitab, et lepingu sõlmimine jäi üksnes lepingu projekti koostamise faasi.

Hagejale teadaolevalt ei eksisteerinud ka ühtegi aluskohustust, mida hageja eelnimetatud

kahe lepingu alusel kostja suhtes üle võttis. Isegi kui lepingud oleksid kehtivad, siis oleks

kostjal tekkinud õigus nõuded ülekantud summaga tasaarvestada, kuid intressi tasumise

kohustus kuni tasaarvestuseni oleks endiselt jäänud üles.

3. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 6 007 694,96 eurot, intressid

summas 185 547,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 380 542,21 eurot ning

viivis põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kui kohus leiab, et suulist laenulepingut ei sõlmitud,

peaks kohus kontrollima hagi rahuldamise võimalust alusetu rikastumise sätete alusel.

4. Vastusena kostja vastuväidetele leidis hageja, et laenulepingu olemasolu tõendab

ülekande selgitus „vastavalt lepingule“ ja asjaolu, et nõuete loovutamise lepingus on

märgitud laenu andmist omandajalt loovutajale ning laenu osalist tagastamist. Makse

selgituse „vastavalt lepingule“ määras kindlaks just kostja mitte hageja. Kui kostja oleks

tahtnud ülekannet muude kohustuste katteks, oleks see arvatavasti selgituses ka kajastunud.

Kuna tegemist oli tähtajatu laenulepinguga, siis ei ole tähtis, millal hageja hakkas laenu tagasi

nõudma.

5. Kostja väited suuliste lepingute kohta, mis vormistati hiljem, on vastuolus lepingute

tekstiga. Kohustuste ülevõtmise lepingu kohaselt ei olnud kostjalt ülevõetud kohustused enne

ülekande tegemist veel tekkinud. Seega ei olnud võimalik nende kohustuse ülevõtmises enne

ülekande tegemist suuliselt kokku leppida. Sama kehtib ka nõuete loovutamise lepingu puhul,

milles kostjal polnud ülekande tegemise ajal nõudeid, mida loovutada. Hageja jääb

seisukohale, et nõuete ja kohustuste üleandmise ja loovutamise lepingud pidi olema kirjalikus

vormis, sest nõudeid ja kohustusi tekitavates algsetes lepingutes oli kokku lepitud kirjalikus

3(7)

vormis, ning puuduvad asjaolud, mille põhjal oleksid pooled pidanud lepingute kehtivuseks

piisavaks ainult ühe poole allkirja.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

6. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab,

et hageja pole välja toonud ühtegi faktilist asjaolu, millest saaks tuletada poolte tahet sõlmida

suulist laenulepingut või lepingu sõlmimist.

7. Kostja arvates tehti ülekanne hageja kohustuste täitmiseks kostja ees. Hageja kohustused

kostja ees tulenesid kolmest lepingust, mis vormistati kirjalikult pärast ülekande tegemist

ning on hageja esindaja poolt allkirjastatud. Kohustuste ülevõtmise lepinguga võttis hageja

üle xxx OÜ ja xxx OÜ kohustused kostja ees kokku summas 27 804 249,17 Eesti krooni.

Nõuete loovutamise lepingu alusel omandas hageja kostjalt nõuded summas 37 466 731,11

Eesti krooni OÜ xxx vastu, loovutustasu tuleneb lepingust. Võlakirjade müügilepingu alusel

ostis hageja kostjalt 28 729 019,77 Eesti krooni eest xxx võlakirju. Eelnimetatud kolme

lepingu alusel moodustusid hagejal kohustused kostja ees kokku summas 94 000 000,05

Eesti krooni, mis vastab summa poolest ülekantud summale.

8. Eelnimetatud kolm lepingut on kehtivad. Lepingutele ei tulene seadusest ega muudest

allikatest kohustuslikku kirjalikku vormi. Kummalegi poolele jäi teise lepingupoole

allkirjaga versioon, mis on tavapärane lepingute allkirjastamise praktika. Seega piisab

lepingute kehtivuseks hageja kui lepingutega kohustatud isiku allkirjast. Kui lepingute

aluseks olevaid kohustusi poleks olemas olnud, poleks hageja lepinguid allkirjastanud.

Lepingute sõlmimist kinnitab hageja poolt allkirjastatud tasaarvestuste protokoll. Samuti

kinnitab kohustuste olemasolu ja täitmist hageja endise juhatuse liikme ning kostja

likvideerijaga seotud äriühingute vahel 30.04.2010 sõlmitud kokkulepe ning 10.04.2013

sõlmitud kokkuleppe lisa, mille kohaselt kolmest lepingust tulenevaid nõudeid vähendati

ülekande arvelt.

9. Kostja arvates pole eluliselt usutav, et ülekanne ei olnud mõeldud kohustuste täitmiseks,

kuigi summad kattuvad ning et hageja andis kostjale laenu olukorras, kus kostjal olid hageja

vastu sissenõutavaks muutunud nõuded. Suulise laenulepingu sõlmimise kohta puuduvad

igasugused tõendid nt e-kirjad kokkuleppe ettevalmistamiseks. Hageja on likvideerimisel

alates 2011. aastast, mistõttu oleks likvideerija pidanud hakkama sisse nõudma äriühingu

võlgu, kuid hageja ei ole ülekannet kuni 2016. aastal nõude esitamiseni võlana käsitlenud.

Ülekande selgituses on märge „vastavalt lepingule“ ning puudub igasugune viide

laenulepingule. Seega kui eelnimetatud kolm lepingut ei ole kehtivad, saaks hagejal olla nõue

alusetu rikastumise alusel, kuid see nõue on aegunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

11. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

12. Hageja on esitanud nõude kostja vastu suulisest laenulepingust tuleneva kohustuste

täitmiseks. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja

4(7)

laenulepingu kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS §

108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest

tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st

see on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt 01.06.2010 kostja kontole tasutud

94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot) selgitusega „vastavalt lepingule“ on tasutud

suulise laenulepingu alusel või hageja täitis ülekantud summaga enda kohustust kostja ees.

Seega on vaidlus selle üle, millisel õiguslikul alusel hageja 94 000 000 krooni kostjale üle

kandis.

14. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise

teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu

jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud

siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha

tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste

tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe

olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo nr 3-2-1-109-11).

15. Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja seega esmalt tõendama, et

tema ja kostja vahel sõlmiti kehtiv suuline laenuleping. Kostja on praegusel juhul kogu

menetluse kestel väitnud, et ta ei ole laenulepingut sõlminud, kuna hageja ei andnud

01.06.2010 ülekandega kostjale laenu, vaid tegemist oli 20.10.2010, 22.10.2010 ja

01.06.2010 lepingutes nimetatud hageja enda kohustuste täitmisega kostja eest. Seega väidab

kostja, et ta ei ole 94 000 000 krooni ülekandmiseks laenuna tahteavaldust teinud. Kuna

hageja nõuab raha laenulepingu alusel, pidi hageja tõendama, et poolte vahel sõlmiti kehtivalt

laenuleping. Alles pärast laenulepingu tõendamist tekib kostjal kohustus tõendada, et hagejal

ei ole õigust raha tagasi saada.

16. Hageja on esitanud laenulepingu tõendamiseks maksekorralduse, millest nähtub, et

hageja kandis 01.06.2010 kostja arvelduskontole 94 000 000 krooni (so 6 007 694,96 eurot)

selgitusega „vastavalt lepingule (tl 8). Pooled selle üle ka ei vaidle, et hageja on kostja

arvelduskontole teinud nimetatud summas makse. Kostja nõustub 01.03.2017 kirjas ülekande

tegemisega, kuid leiab, et tegemist ei ole suulise laenulepingu alusel antud laenuga, vaid

kohustuse täitmisega kostja ees (tl 11). Kohus leiab, et üksnes rahasumma ülekandmine

kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepingut sõlmituks. Hageja leiab ka, et

laenulepingu sõlmimist tõendab 22.10.2010 nõuete loovutamise leping, milles preambula

punktis d on ühemõtteliselt kirjas, et omandaja (hageja) on andnud 01.06.2010 loovutajale

(kostjale) laenu ning, et kostja ei ole laenusummat lepingu sõlmimise kuupäevaks tagastanud

(tl 18). Kohus leiab, et nimetatu ei tõenda suulise laenulepingu sõlmimist 94 000 000 krooni

(so 6 007 694,96 eurot) osas. Samuti selgitas 17.01.2019 toimunud kohtuistungil tunnistaja

H R, et nõuete lepingus on räägitud laenust, aga laenuga tegemist ei olnud ning ta on ta

sellesse suhtunud lohakalt ja ei ole seda tähele pannud. O K ihujurist A V koostas lepingu

teksti (tl 174 pöördel).

17. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et hageja kohustused kostja ees tulenesid kolmest

lepingust, mis vormistati kirjalikult pärast ülekande tegemist ning on hageja esindaja poolt

5(7)

allkirjastatud. 20.10.2010 kohustuste ülevõtmise lepinguga võttis hageja üle xxx OÜ ja xxx

OÜ kohustused kostja ees kokku summas 27 804 249,17 Eesti krooni (tl 17). 22.10.2010

nõuete loovutamise lepingu alusel omandas hageja kostjalt nõuded summas 37 466 731,11

Eesti krooni OÜ xxx vastu, loovutustasu tuleneb lepingust (tl 18). 01.06.2010 võlakirjade

müügilepingu alusel ostis hageja kostjalt 28 729 019,77 Eesti krooni eest xxx võlakirju (tl

19). Eelnimetatud kolme lepingu alusel moodustusid hagejal kohustused kostja ees kokku

summas 94 000 000,05 Eesti krooni, mis vastab summa poolest hageja poolt kostjale

ülekantud summale. Samuti on 94 000 000 krooni tasumine 20.10.2010 kohustuste

ülevõtmise lepingus, 22.10.2010 nõuete loovutamise lepingus ja 01.06.2010 võlakirjade

müügilepingus nimetatud kohustuste katteks tõendatud väärtpaberkorraldusega, A V ja K V

e-kirjadega ning 22.12.2010 e-kirja manuses oleva tabeliga (tl 137-140).

18. Kohus nõustub kostja väitega, et ei saa olla juhuslik, et hageja poolt kostjale üle kantud

summa 94 000 000 krooni kattub hageja kohustuste summaga kostja ees. Eluliselt usutav ei

ole ka asjaolu, et kostja võttis hagejalt laenu 94 000 000 krooni olukorras, kus kostjal oli

samas summas hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid. Samuti ei ole kohtu

hinnangul usutav, et 94 000 000 krooni suurune laen anti üksnes suulise lepingu alusel, ilma

eelneva ettevalmistava kirjavahetuseta. Kohus on veendunud, et juhul kui poolte tahe oli

sõlmida laenuleping, siis oleks nii suure laenusumma puhul märgitud selgituseks

„laenuleping või laen“, aga mitte liiga üldsõnaliselt „vastavalt lepingule“. Samuti näitab

laenulepingu puudumist asjaolu, et hageja hakkas väidetavat laenu tagasi nõudma alles kuue

aasta möödudes. Juhul, kui oleks laenuga tegemist olnud, siis hageja ei oleks kuus aastat

laenu tagasi nõudmisega oodanud.

19. Kohus on seisukohal, et kõik kolm lepingut (20.10.2010 kohustuste ülevõtmise leping,

22.10.2010 nõuete loovutamise leping ja 01.06.2010 võlakirjade müügileping) on kehtivad

Lepingutele ei tulene seadusest ega muudest allikatest kohustuslikku kirjalikku vormi ning

pooled ei ole ka lepingutes kokku leppinud kohustuslikus lepingu sõlmimise vormis. Hageja

ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kummalegi poolele jäi teise lepingupoole allkirjaga

versioon. Õiguslikult ei ole oluline, kas lepingupool on talle jäänud eksemplaridele alla

kirjutanud. Nimetatud lepingute kehtivus on tõendatud hageja poolt 22.10.2010

allkirjastatud tasaarvestuste protokolliga (tl 81). Samuti ei välista 01.06.2010, 20.10.2010 ka

22.10.2010 lepingute kehtivust ega täitmist asjaolu, et need vormistati pärast 01.06.2010

ülekande tegemist. Tasaarvestuse protokollist nähtuvalt võttis hageja 20.10.2010 sõlmitud

kohustuste ülevõtmise lepingule üle xxx OÜ kohustused summas 27 804 249,17 krooni.

Sama protokolli p 2 kohaselt on hageja teinud 01.06.2010 kostjale ülekande summas

94 000 000 krooni. Samuti kinnitab 94 000 000 krooni kohustuste olemasolu ja täitmist

hageja endise juhatuse liikme ning kostja likvideerijaga seotud äriühingute vahel 30.04.2010

sõlmitud kokkulepe ning 10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisa, mille kohaselt kolmest

lepingust tulenevaid nõudeid vähendati ülekande arvelt (tl 90-92).

20. Hageja leiab, et kohtul ei ole võimalik 30.04.2010 kokkuleppe punktile 14.4 tugineda,

kuna seda väidet ei ole varem esitatud. Kostja mainis vastuses hagile 30.04.2010 sõlmitud

kokkulepet ja sellele 10.04.2013 sõlmitud lisa, mis hõlmab kõiki hageja (nüüdseks endise)

juhatuse liikme O Kga seotud äriühingute kohustusi kostja (nüüdseks endise) juhatuse liikme

ja likvideerija M V seotud äriühingute ees ning milliste kohustustega O K ja temaga seotud

äriühing AS xxx kokkuleppe ja kokkuleppe lisa sõlmimisel ühinesid. Seega mainis kostja

kokkulepet ja selle lisa vastuses hagile ning esitas nimetatud dokumendid ka koos vastusega

kohtule. 27.09.2018 toimunud eelistungil seletas kostja nimetatud tõendid täpsemalt lahti.

10.04.2013 sõlmitud kokkuleppe lisast nähtub, et lepingutest tulenevad nõuded on hageja

poolt 01.06.2010 94 000 000 krooni ülekandmisega täidetud (tl 92 pöördel). O K on hageja

seadusliku esindajana kokkuleppe allkirjastanud ning allkirjastamist vaidlustanud ei ole.

6(7)

Samuti ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks väite alusel, et hagejal ei ole kostja ees

muid kohustusi.

21. Kohus täitis 27.09.2018 toimunud korraldaval kohtuistungil selgitamiskohustust ning

selgitas, et hagejal tuleb täiendavalt tõendada, et poolte vahel oli suuline laenuleping, sh

tõendada, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku laenu andmises (tl 112

pöördel). Ükski hageja poolt täiendavalt esitatud tõend laenusuhet ei tõenda. Kohtu ette

toodud asjaolud on vaid üldsõnalised. Ka ei selgitanud hageja ega toonud kohtu ette

täpsustavaid asjaolusid selle kohta, et poolte tahe oli kokku leppida ja pooled leppisid kokku

laenu andmises. Kohus leiab, et hageja poolt 22.10.2018 esitatud H Ri 31.05.2010 e-kiri ei

tõenda, et ülekantud 94 000 000 krooni puhul oleks tegemist suuliselt sõlmitud

laenulepinguga (tl 118). Nimetatud kirjast ei nähtu, et tegemist oleks suulise laenulepingu

sõlmimisega. Tunnistaja H R andis ütlusi selle kohta, et selgitusega „vastavalt lepingule“

pidas ta silmas aprillis sõlmitud kokkulepet ja selle punkti 14.1 (tl 173 pöördel).

22. Kohus ei nõustu hagejaga, et laenulepingu sõlmimist tõendavad hageja tolleaegse

juhatuse liikme O K poolt 17.02.2019 kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et 01.06.2016

ülekande puhul oli tegemist laenuga. O K ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Kohus

nõustub kostja seisukohaga, et tunnistaja H Ri ütlused tõendavad, et 01.06.2010 tehtud

ülekandega täitis hageja 20.10.2010, 22.10.2010 ja 01.06.2010 lepingutes nimetatud

kohustusi kostja ees. Samuti on tunnistaja H R ütlused kooskõlas ka kirjalike tõenditega ja

seetõttu usaldusväärsed. Tõendeid, mis võimaldaksid teha järeldusi poolte tahteavalduste

kohta sõlmida vaidlusaluse summa suhtes laenuleping, hageja kohtu arvates täiendavalt

esitanud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kostjaga suulise laenulepingu

VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning hagi tuleb laenulepingu alusel raha saamiseks jätta

tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellest tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka intressi- ja

viivisenõue.

23. Hageja on hagis tuginenud raha nõudmisel ka alusetu rikastumise õigusele juhuks, kui

kohus ei tuvasta poolte vahel laenusuhet. Kostja esitas nimetatule aegumise vastuväite.

Hageja alternatiivnõudena nõuet alusetu rikastumise sätete alusel ei esitanud. Hageja avaldas

27.09.2018 toimunud korraldaval istungil, et hageja eeldusel ei ole sellel mõtet, kuna tundub,

et see on aegunud (tl 112 pöördel). Kohus leidis, et laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja

vahel ei ole tõendatud. Seega kui 01.06.2010 üle antud raha lugeda alusetuks soorituseks

kostjale, on selle väljaandmise nõue aegunud. Arvestades kostja aegumise vastuväidet, jääks

hageja alusetu rikastumise nõue rahuldamata aegumise tõttu. Alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus täidetakse väidetavalt

olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu

alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude

olemasolust (RKTKo 18.03.2015, nr 3-2-1-180-14, p 12). Seega algab alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg alusetute maksete tegemisega (RKTKo 17.02.2016, nr 3-2-

1-169-15, p 10). TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et

tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja on teinud kostjale makse 01.06.2010.

Seega nõue oleks aegunud 01.06.2013 ning aegumistähtaeg on möödunud. Tulenevalt TsÜS

§ 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud.

24. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tühistab kohus 05.12.2017

määrusega seatud hagi tagamise abinõud käesoleva kohtuotsusega. TsMS § 442 lg 5 kohaselt

otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel

lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

Harju Maakohus rahuldas 05.12.2017 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks osaliselt ja

määras arestida First Telecom Trading OÜ-le (likvideerimisel) kuuluva xxx OÜ osa

7(7)

nimiväärtusega 20 000 EEK hageja KCF Valdus OÜ kasuks ja kanda käsutuskeelu nähtavaks

tegemiseks keelumärge äriregistrisse. Samuti määras kohus blokeerida First Telecom

Trading OÜ-le kuuluv xxx OÜ osa nimiväärtusega 1 238 eurot Eesti väärtpaberite

keskregistris. Riigikohus on märkinud, et just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5

esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi

rahuldamata jätvat kohtuotsust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-09, p 40). Seega määrab

kohus hagi tagamise tühistamise jõustumise siduvaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisega.

MENETLUSKULUD

25. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

26. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik

Põhjendusi muudetud Tallinna RK 20.12.2019 lahendiga.