3-18-940/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-940

Haldusasi

Ilotrükk OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.04.2018

korralduste

nr

13-2.3/1236

ja

nr

13-2.3/1237

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks

täita jõustunud kohtuotsuseid

Menetlusosalised

Kaebaja – Ilotrükk OÜ, volitatud esindaja v.adv

Toomas Pikamäe

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Andreas Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ilotrükk OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Ilotrükk OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5.

oktoobri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-940 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-18-940

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ilotrükk OÜ esitas 17.11.2015 Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse intressi

arvestamiseks ja tasumiseks maksuhalduri poolt õigusvastaselt kinnipeetud 49 353,21 euro

suuruselt summalt. Maksuhaldur tagastas 25.11.2015 Ilotrükk OÜ ettemaksukontole 49

334,57 eurot (s.o Ilotrükk OÜ ettemaksukonto vabade vahendite või äriühingul tekkinud

tagastusnõuete arvelt perioodil 07.07.2011‒02.11.2012 Ilotrükk OÜ maksuvõla katteks tehtud

tasaarvestuste summa), mida ei arvestatud MTA 17.02.2015 ja 29.04.2015 maksuotsustega

kindlaks tehtud maksuvõlgade katteks seoses haldusasjades nr 3-15-556 ja 3-15-1249

kohaldatud esialgse õiguskaitsega.

2. MTA jättis 11.12.2015 otsusega nr 8-3/007017 Ilotrükk OÜ taotluse rahuldamata.

3. Ilotrükk OÜ esitas 11.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 11.12.2015 otsuse

tühistamiseks ja maksuhalduri kohustamiseks maksta Ilotrükk OÜ-le alusetult tasaarvestatud

maksusummalt intressi 39 695,40 eurot või alternatiivselt kohustada maksuhaldurit maksma

Ilotrükk OÜ-le intressi 49 341,58 euro suuruselt maksusummalt (haldusasi nr 3-16-84).

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31.08.2017 otsusega nr 3-16-84 Ilotrükk OÜ kaebuse

osaliselt, kohustades maksuhaldurit arvutama ja tasuma Ilotrükk OÜ-le 15 tööpäeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest arvates maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg-s 1 sätestatud

intressi alusetult tasaarvestatud 49 341,58 eurolt. Ringkonnakohus mõistis MTA-lt Ilotrükk

OÜ kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks kokku 3731,40

eurot. Riigikohtus jättis 27.03.2018 otsusega MTA kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse muutmata ning mõistis MTA-lt Ilotrükk OÜ

kasuks välja menetluskulud 907,20 eurot.

5. Ilotrükk OÜ esitas 02.04.2018 MTA-le taotluse intresside tasumiseks. Ilotrükk OÜ muutis

oma varem esitatud taotlust ja palus tasuda kohtuotsusega väljamõistetud intressid ja

menetluskulud Madara 14 OÜ kontole EE902200221062418707 Swedbank AS-s.

6. MTA rahuldas 05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 Ilotrükk OÜ taotluse, arvestas Ilotrükk

OÜ kasuks intressi enammakstud maksusummalt kokku 39 985,86 eurot ning kohustus

kandma Ilotrükk OÜ kasuks arvestatud intressi tema poolt märgitud Madara 14 OÜ kontole.

7. MTA arestis 16.04.2018 korraldusega nr 13-2.3/1236 Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK)

poolt Ilotrükk OÜ-le tehtavast väljamaksest 39 985,86 eurot ja kohustas RTK-d kandma

Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse ja MTA 05.04.2018 otsuse nr 8-3/001757 alusel

Ilotrükk OÜ kasuks enammakstud maksusummalt arvestatud intressi 39 985,86 eurot Ilotrükk

OÜ maksuvõla katteks MTA pangakontole.

8. MTA arestis 16.04.2018 korraldusega nr 13-2.3/1237 RTK poolt Ilotrükk OÜ-le

tehtavast väljamaksest 4638,60 eurot, kohustas RTK-d kandma Tallinna Ringkonnakohtu

31.08.2017 otsuse alusel Ilotrükk OÜ kasuks välja mõistetud 3731,40 eurot Ilotrükk OÜ

3-18-940

3(9)

maksuvõla katteks MTA pangakontole ning Riigikohtu 27.03.2018 otsuse alusel Ilotrükk OÜ

kasuks välja mõistetud 907,20 eurot Ilotrükk OÜ maksuvõla katteks MTA pangakontole.

9. Ilotrükk OÜ esitas 10.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.09.2018)

MTA 16.04.2018 korralduste nr 13-2.3/1236 ja nr 13-2.3/1237 tühistamiseks ning MTA

kohustamiseks täita jõustunud kohtuotsuseid. Lisaks esitas Ilotrükk OÜ taotluse MTA-le

jõustunud kohtuotsuse täitmata jätmise eest trahvi määramiseks.

MTA 16.04.2018 korraldused on õigusvastased, sest maksuhaldur on ilma õigusliku aluseta

arestinud summad, mida ta on kohustatud tasuma, hoides sel viisil jõustunud kohtuotsuste

täitmisest kõrvale. Korraldused rikuvad Ilotrükk OÜ põhiseaduse §-s 32 sätestatud

omandipõhiõigust, kuna korralduste tõttu ei saa Ilotrükk OÜ kasutada jõustunud

kohtulahendiga asjas nr 3-16-84 väljamõistetud ja jõustunud kohtulahendite täitmiseks antud

05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 välja arvutatud intresse ja menetluskulusid.

Korraldused sisaldavad lubamatuid täitmistoiminguid. Maksuhaldur on korraldustega

arestinud enda kohustusi ja kohustanud RTK-d tasuma maksuhalduri poolt võlgnetava summa

maksuhaldurile endale. Selline arestimine ei ole MKS § 130 lg 1 p-i 3 ega täitemenetluse

seadustiku (TMS) §-de 111 ja 118 kohaselt võimalik. Maksuhaldur on ise TMS-i mõttes nii

sissenõudja kui ka kohtutäitur. Selline konstruktsioon on raskesti hoomatav ning täiesti

ebavajalik, mis iseloomustab seda, miks TMS § 111 ei saa ette näha sissenõudja nõude aresti.

RTK ei saa olla maksuhaldur MKS-i mõttes ega olnud ka menetlusosaline haldusasjas nr 3-

16-84. Tegelikult on nii RTK kui ka maksuhaldur üks isik ‒ Eesti Vabariik. Seega ei saaks

RTK olla ka kolmandaks isikuks, kuivõrd tegemist ei ole iseseisvate õigusvõimeliste

juriidiliste isikutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 mõttes. Seega ei ole TMS §

111 kohaselt korraldustega arestitud nõuete arestimine võimalik, kuivõrd maksuhaldur on

arestides talle antud pädevust ületanud ja arestinud enda nõudeid, mis ei ole TMS § 111

kohaselt arestitavad. Nii MTA kui RTK on oma põhimääruste alusel Rahandusministeeriumi

valitsemisalasse kuuluvad valitsusasutused. Järelikult ei ole nende näol tegemist eraldiseisvate

juriidiliste isikutega ning nad ei ole õigussubjektid.

Jõustunud kohtuotsustest tulenevalt pidi maksuhaldur välja arvutama ja tasuma Ilotrükk OÜ-le

15 tööpäeva jooksul alates Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse jõustumisest MKS §

116 lg-s 1 sätestatud intressi. Maksuhaldur arvutas küll tasutava intressi välja, kuid

korraldusega nr 13-2.3/1236 arestis Ilotrükk OÜ intressi. Riigikohus on määruses nr 3-3-1-79-

13 selgitanud, et maksukohustuslase intressinõue erineb tavalisest tagastusnõudest (MKS §

33) ning MKS § 116 lg-st 6 tuleneb, et maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur

kannaks intressi tema pangakontole, mitte ettemaksukontole. Sisuliselt tuleneb MKS § 116 lg-

st 6 maksuhaldurile juhis, et maksukohustuslase intressinõue kuulub maksukohustuslase poolt

näidatud pangakontole tasumisele ning ei ole arestitav. Seda toetavad ka Riigikohtu

selgitused, mille kohaselt on arestitav maksukohustuslase pangakonto pärast seda, kui

maksuhaldur on sinna oma kohustused täitnud. Järelikult on Riigikohus silmas pidanud, et

intressinõuet

ennast

ei

saa

arestida.

Seega

ei

toeta

olemasolev

kohtupraktika

maksukohustuslase intressinõude arestimise võimalust ning intressinõue tuleb üldjuhul MKS

§ 116 lg 6 kohaselt maksukohustuslasele 15 tööpäeva jooksul tasuda.

Maksuhaldur on korraldusega nr 13-2.3/1236 sisuliselt tasaarvestanud enda kohustuse Ilotrükk

OÜ ees maksukohustuslase maksuvõlaga. Arestimine on vale meede. Maksuhaldur oleks

pidanud nõude tasaarvestamisel lähtuma maksunõuete ja -kohustuste täitmise tasaarvestamise

reeglitest (MKS § 105). Täiendavalt ei ole selline arestimine ega tasaarvestamine võimalik

TMS-s sätestatud regulatsiooni tõttu (TMS § 221 lg 2). Järelikult ei saa maksuhaldur

tasaarvestada ega arestida nõuet alusel, mis on aset leidnud enne kohtulahendi jõustumist.

3-18-940

4(9)

Maksuhaldur on intressi tagastamise nõude ja menetluskulude hüvitamise nõude arestinud

maksuvõlgade tõttu, mis on tekkinud enne jõustunud kohtuotsuseid.

TMS § 112 lg 1 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata nõuetele, mida ei saa loovutada. Ükski

seadus ei sätesta, et halduskohtumenetluses vastustajalt väljamõistetud menetluskulude nõue

oleks loovutatav nõue. Seega ei ole halduskohtumenetluses tekkinud avalik-õiguslik

menetluskulude nõue TMS § 112 lg 1 järgi arestitav ning korraldus nr 13-2.3/1237 on

õigusvastane (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2006 otsus nr 3-04-318).

Maksuhaldur on Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse ja Riigikohtu 27.03.2018 otsuse

täitnud osaliselt. Maksuhaldur arvutas 05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 välja Ilotrükk OÜ-

le makstava intressi, kuid kohtuotsusega pandud intressi tasumise kohustust ja menetluskulude

hüvitamise kohustust ei ole maksuhaldur tänaseni täitnud. Lisaks jõustunud kohtuotsustele

kohustab teda selleks ka maksuhalduri enda poolt välja andud haldusakt, mis on kehtiv ning

mida pole enam võimalik vaidlustada. Seetõttu palub kaebaja kohustada MTA-d viivitamata

täitma haldusasjas nr 3-16-84 talle pandud kohustused ehk tasuma maksuhalduri 05.04.2018

otsusega nr 8-3/001757 kindlaks määratud intressid ja kohtuotsustega Ilotrükk OÜ kasuks

välja mõistetud menetluskulud. Maksuhalduril puudub õigus MKS § 116 lg-s 1 sätestatud

intressi või menetluskulude hüvitamise üle otsustada. Maksuhaldur on asunud otsima

võimalusi jõustunud kohtuotsuste täitmisest kõrvalehoidmiseks ja on asunud väljamõistetud

summasid õigusvastaselt arestima. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja HKMS § 248 lg 1

alusel määrata MTA-le trahv jõustunud kohtuotsuste mittetäitmise eest.

10. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Maksuhaldur on 05.04.2018 otsusega arvestanud kaebaja kasuks intressi ning kandnud selle

tema taotluse alusel üle Madara 14 OÜ arvelduskontole. Samas on maksuhaldur kasutanud

temale MKS § 130 lg 1 p-ga 3 antud õigust pöörata sissenõue kaebaja rahalistele õigustele,

arestides kaebajale tehtavad väljamaksed ning kohustades RTK-d kandma arestitud summad

kaebaja maksuvõla katteks MTA pangakontole. Seega on väär kaebaja väide, et korraldused

on antud ilma õigusliku aluseta.

Maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi ettemaksukonto asemel

tema pangakontole. Samas on ekslik kaebaja väide, et selle makse arestimine ei ole võimalik.

Kaebaja viidatud Riigikohtu seisukoht jaatab, et maksukohustuslase pangakonto on arestitav

pärast seda, kui maksuhaldur on sinna oma kohustused täitnud. Praegusel juhul täitis

maksuhaldur oma kohustuse arvestada ja maksta kaebajale intressi. Peale vastava toimingu

tegemist ja andmete infosüsteemi sisestamist tekkis RTK-l kohustus teha väljamakse kaebaja

näidatud pangakontole. Kaebajal oli maksuvõlg ning seetõttu tegi maksuhaldur RTK-le

korraldused kaebajale mõeldud väljamaksete arestimiseks. Sisuliselt on vaidlusalused

korraldused samad, mis tehakse pankadele maksuvõlgade sissenõudmise menetluste raames.

Nõude arestimise puhul on maksuhalduril õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel

kohustuse täitmist enda kasuks (TMS § 118 lg 1) ja seadusest tulenev õigus teha väljamaksete

arestimiseks korraldusi igasugustele kolmandatele isikutele.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka kaebaja käsitus, et maksuhaldur on korraldustega

sisuliselt tasaarvestanud enda kohustuse kaebaja ees maksuvõlaga ja kaebaja menetluskulude

nõude maksuhalduri vastu. Maksuhalduri trahvimiseks puudub alus.

11. Tallinna Halduskohus jättis 05.10.2018 otsusega kaebuse ja kaebaja taotluse MTA-le

rahatrahvi määramiseks rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

3-18-940

5(9)

Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse ja Riigikohtu 27.03.2018 otsuse alusel kaebaja

kasuks tehtavad väljamaksed on kaebaja rahaline õigus, millele saab MKS § 130 lg 1 p-i 3

alusel sissenõude pöörata (TMS § 111 ja § 118 lg 1). Ühestki õigusnormist ei tulene kohustust

arestida maksukohustuslase rahaline õigus pärast seda, kui rahalise õigusega seotud summa on

üle kantud maksukohustuslase pangakontole. Seega on õiguse arestimine õiguspärane ka

olukorras, mil ülekannet tehtud ei ole. Asjaolu, kas nõude omajal on nõue panga või mõne

muu isiku vastu, ei muuda nõude olemust.

Sarnaselt ettemaksukonto arestimisele on maksuhalduril MKS § 131 järgi õigus arestida ka

pangakonto. Kaebaja viidatud Riigikohtu 23.01.2014 määruse nr 3-3-1-79-13 p-st 12 ei saa

järeldada, et intressi saamise õiguse arestimine on MKS § 130 lg 1 p-i 3 alusel keelatud enne

intressisumma ülekandmist maksukohustuslase pangakontole. Viidatud Riigikohtu lahendis

oli maksuhaldur tasunud intressi ettemaksukontole, mitte määruskaebuse esitaja pangakontole.

Riigikohus leidis, et maksuhaldur pidanuks intressi tasuma pangakontole. Samas märkis

Riigikohus p-s 11, et sõltumata intressi tasumisest ettemaksukontole oli see rahalise õigusena

siiski arestitav.

MTA korralduste resolutsioonidest nähtub, et praeguses asjas ei arestitud rahalisi õigusi, mis

kaebajal olid MTA suhtes kohtuotsustest tulenevalt, vaid kaebaja rahalised õigused RTK poolt

tehtavate väljamaksete suhtes. Teisisõnu oli 16.04.2018 korralduste nr 13-2.3/1236 ja 13-

2.3/1237 tegemise ajal kaebaja suhtes kohustatud isikuks mitte MTA, vaid RTK. MTA oli

selleks ajaks oma kohustused kaebaja ees täitnud ning kandnud vastavad andmed kaebaja

kasuks arvestatud intressi andmebaasi, millega vastav info liikus töötlemiseks RTK-sse. Pärast

seda tekkis RTK-l kohustus teha väljamakse kaebaja poolt näidatud pangakontole.

Kaebaja on valel arusaamal, et MTA ja RTK on üks ja sama isik (riik). Rahandusministri

06.10.2008 määruse nr 29 „Maksu- ja Tolliameti põhimäärus“ § 1 kohaselt on MTA

Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja

mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ette nähtud alustel ja

ulatuses. Riigihalduse ministri 14.11.2017 määruse nr 84 „Riigi Tugiteenuste Keskuse

põhimäärus“ § 1 kohaselt on RTK Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv

valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab täidesaatvat riigivõimu seaduses

ettenähtud alusel ja ulatuses. Kuna MTA-l ja RTK-l on eraldi põhimäärused ning tegemist on

valitsusasutustega, on tegemist on kahe eraldiseisva isikuga. MTA on teostanud täpselt sellise

loogikaga arestimise, nagu TMS § 111 ette näeb. Tegemist ei ole raskesti hoomatava ega

ebavajaliku konstruktsiooniga rahalise õiguse arestimiseks, kuna MTA ja RTK on

vaidlusalustes korraldustes selgelt eristatavad isikud.

MTA poolt kaebaja rahaliste õiguste arestimine oli õiguspärane ning MTA 16.04.2018

korraldus nr 13-2.3/1236 ja 16.04.2018 korraldus nr 13-2.3/1237 ei kuulu tühistamisele.

Eelnevaga ei väida kohus, et MTA ei olnud kaebaja suhtes millekski kohustatud, vaid on

seisukohal, et MTA oli kohtuotsustest tulenevad kohustused 16.04.2018 korralduste andmise

ajaks juba täitnud.

Menetluskulude hüvitamise puhul on tegemist MTA-le vahetult kohtuotsusest tuleneva

rahalise kohustusega, mille täitmiseks ei pidanud MTA eraldiseisvat haldusakti andma.

Intressi tasumise kohustus tuleneb MKS § 116 lg-st 1. MTA rahuldas 05.04.2018 otsusega nr

8-3/001757 kaebaja taotluse intressi arvestamiseks, arvestas kaebaja kasuks intressi

enammakstud maksusummalt kokku 39 985,86 eurot ning otsustas kanda kaebaja kasuks

arvestatud intressi tema taotluse alusel Madara 14 OÜ arvelduskontole. MTA täitis

05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse resolutsiooni

p-st 3.3 tuleneva kohustuse täielikult. Kohtuotsustega välja mõistetud menetluskulude kohta ei

3-18-940

6(9)

ole MTA 05.04.2018 otsusega analoogset otsust teinud, kuid selleks puudus ka vajadus, sest

kohustus

kaebaja

menetluskulude

hüvitamiseks

tulenes

vahetult

kohtuotsustest.

Vaidlusalustest korraldustest tuleneb, et kaebajale väljamakstavad summad olid ülekannete

teostamiseks edastatud RTK-le. See tähendab, et väljamaksete tegemise küsimus oli MTA

poolt lõplikult otsustatud ja MTA mõjusfäärist väljunud. Seega sõltus kaebaja poolt

vaidlusaluste summade kättesaamine RTK-st ja vaidlusaluste korralduste tegemise aja seisuga

ei saanud rääkida enam kaebaja rahalisest nõudest MTA vastu. Juhul, kui MTA ei oleks

vastavat nõuet arestinud, oleks RTK kohustuse reaalselt ka täitnud. Eeltoodust tulenevalt

puudub alus MTA kohustamiseks täita jõustunud kohtuotsuseid ja kohustamisnõue jääb

rahuldamata. Seetõttu puudub ka alus kaebaja taotluse rahuldamiseks ja vastustajale

kohtulahendi täitmata jätmise eest rahatrahvi määramiseks. Kohtu eelnevat seisukohta

kinnitab täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2018 määrus haldusasjas nr 3-15-3202 (p

17).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. Ilotrükk OÜ palub 02.11.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue

otsusega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud

menetluskulud.

Maksuhalduril ei ole võimalik enda kohustusi kaebaja ees MKS § 130 lg 1 p 3-i alusel

arestida. Nõuete arestimisel tuleb lähtuda TMS-st. TMS §-dest 111 ja 118 tuleneb, et

arestitavad on kolmanda isiku kohustused võlgniku ees. TMS ega teised täitemenetlust

reguleerivad õigusaktid ei reguleeri aga sissenõudja (käesoleval juhul maksuhalduri)

kohustuste sissenõudja enda poolt arestimist. Samuti puuduvad MKS-s mistahes erisätted selle

kohta, mis eeltoodut erinevalt reguleeriks. Kohus ei ole kaebaja väiteid käsitlenud.

Kaebaja ei ole väitnud, et korraldusega nr 13-2.3/1236 arestitud nõue oleks oma olemuselt

selline, mida ei saa arestida. Puudub lihtsalt õiguslik alus, mille järgi maksuhaldur võiks oma

enda nõudeid arestida. Täiendavalt on kaebaja välja toonud, et korraldusega nr 13-2.3/1237

arestitud menetluskulude nõue ei olegi arestitav, mida kohus ei ole otsuses üldse käsitlenud.

Samuti on jäänud käsitlemata sellise tasaarvestuse lubatavus.

Halduskohus on materiaalõigust valesti kohaldades ja põhjendamiskohustust rikkudes jõudnud

järeldusele, et maksuhaldur ja RTK on eraldiseisvad isikud. Maksuhaldur ja RTK on

käsitatavad ühe isikuna ehk Eesti Vabariigina (TsÜS § 25 lg 2). Viidates, et RTK-l ja

maksuhalduril on põhimäärused, mis sätestavad, et tegemist on valitsusasutustega, on kohus

ise möönnud, et tegemist on asutustega ning neid ei ole loodud seaduse alusel. Järelikult ei ole

tegemist avalik-õiguslike juriidiliste isikutega, vaid sama isiku ehk riigiga.

Halduskohus on otsuse p-s 41 üllatuslikult leidnud, et maksuhaldur on otsuse täielikult

täitnud, sest kaebajale väljamakstavad summad olid ülekannete teostamiseks edastatud RTK-

le. Selline käsitus ei ole õige. Kohtu seisukoht, et pärast info sisestamist ei ole maksuhaldur

kaebaja ees enam millekski kohustatud, vaid kohustus tekib RTK-l, on paljasõnaline ja seda ei

toeta ükski seadus. Täiendavalt on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited selle kohta,

millal loetakse maksukohustused täidetuks (MKS § 105 lg 1, VÕS § 91 lg 3). Määrav ei ole

mitte see, kas ja millal on võlgniku kontot debiteeritud ehk n-ö raha kontolt maha võetud, vaid

oluline on üksnes see, millal jõudis võlgnetav summa võlausaldaja valdusesse ehk millal

kaebaja poolt taotluses näidatud kontot krediteeriti vastavas ulatuses. Need normid on otseses

vastuolus kohtuotsuse p-i 41 seisukohaga.

3-18-940

7(9)

Kuivõrd MTA tagastas intressisumma aluseks oleva põhisumma, st maksusumma 49 334,57

eurot 25.11.2015 kaebajale, siis ei ole millegagi põhjendatud intressisumma arestimine.

Seisukoht, et intressi arestimine on õiguspärane, on vastuolus intressi kui aktsessoorse

kõrvalkohustuse olemusega.

Menetluskulude hüvitamise nõue ei ole arestitav. Avalik-õiguslikud nõuded ei ole

loovutatavad, kui seaduses ei ole selle kohta selgelt sätestatud normi. Seda seisukohta kinnitab

ka kohtupraktika. Kohus on jätnud kaebaja need väited tähelepanuta.

Maksuhaldur on kaebajalt kohtuotsusega väljamõistetud kohustuste arestimisega sisuliselt

tasaarvestanud enda kohustuse kaebaja ees maksukohustuslase maksuvõlaga. Samas ei ole

tasaarvestamine MKS § 128 lg-s 1 viidatud teiste täitemenetlust reguleerivate õigusaktide

järgi võimalik. TMS § 221 lg 2 välistab jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summade

tasaarvestamise.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et maksuhaldur on haldusasjas nr 3-16-84 tehtud

kohtulahendid täitnud. Seetõttu palub kaebaja kohustada maksuhaldurit jõustunud

kohtuotsuseid täitma ning määrata maksuhaldurile trahv jõustunud kohtuotsuste mittetäitmise

eest.

13. MTA palub 05.12.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud.

Seadusest tulenev volitus enda nõudeid arestida tuleneb maksuhaldurile MKS § 130 lg 1 p-st

1. Puudub täpsustav norm, mis reguleeriks tehnilises mõttes hetke, millal maksuhaldur võib

või peab viidatud aresti teostama. Samuti puudub norm, mis reguleeriks rahaliste vahendite

arestimise võimalikkust mõnes infosüsteemis, kus raha liikumise kohta on kanne parajasti

tehtud. Vastustaja hinnangul ei ole sissenõudmistoimingute täpsustamine nii täpse astmeni

vajalik. Arvestades, et volitusnorm eksisteerib, selle rakendamine on praktikas võimalik ning

selle

eesmärgipärasel

tõlgendamisel

realiseerub

seadusandja

eesmärk

(maksuvõla

sissenõudmine läbi rahaliste õiguste arestimise), ei saa olla mõistlikku kahtlust, et

vaidlusalune sissenõudmise protseduur on seaduse tasandil piisavalt täpselt ja selgelt

reguleeritud. Rahalise nõude arestimist praegusel juhul toimunud asjaoludel kinnitab selgelt

ka Riigikohtu seisukoht määruse nr 3-3-1-79-13 p-des 11 ja 12. Kaebaja tõlgendus viidatud

Riigikohtu lahendi osas on väär. Ei saa järeldada, et intressi saamise õiguse arestimine on

MKS § 130 lg 1 p-i 3 alusel keelatud enne intressisumma ülekandmist maksukohustuslase

pangakontole.

Kaebaja lähtub väärast eeldusest, et RTK ja MTA on üks ja sama isik. Nii RTK kui MTA on

seaduse alusel loodud valitsusasutused ja neid ei ole võimalik samastada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamiseks.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et MTA-l puudus RTK poolt tehtavate

väljamaksete (intress ja menetluskulud) arestimiseks õiguslik alus ning see oli vastuolus

kohtupraktikaga. Vastupidi – Riigikohtu määruse nr 3-3-1-79-13 p-des 11 ja 12 on Riigikohus

konkreetselt viidanud, et intressi arestimine on võimalik sätte alusel, mis on praegu sätestatud

MKS § 130 lg 1 p-s 3: MTA-l on lubatud täitetoiminguna pöörata sissenõuet rahalistele

3-18-940

8(9)

õigustele sama seadusega või täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras,

viitega TMS §-le 111, ning sarnaselt ettemaksukonto arestimisele on maksuhalduril MKS §

131 järgi õigus arestida ka pangakonto. Ehkki viidatud asjas oli intressinõue täidetud

maksukohustuslase ettemaksukontole, ei muuda see sisuliselt seisukohta, et maksuhalduril on

põhimõtteliselt võimalik MKS § 130 lg 1 p 3 alusel arestida intressi (st, nagu kaebaja märgib

– arestida enda kohustusi maksukohustuslase ees) sõltumata sellest, et kaebaja arvates puudub

n-ö kolmas isik TMS § 111 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul võib TMS §-s 111

märgitud kolmanda isikuna käsitada maksuhaldurit, sest TMS § 111 kontekstis peab „kolmas

isik“ suhestuma eelkõige võlgnikuga ning kogu TMS on üles ehitatud kohtutäituri kui

täitetoimingu teostaja positsioonilt lähtuvalt. Asjaolu, et intressi osas ning MKS § 130 lg 1 p-i

3 ja TMS §-i 111 kohaldades langevad „kohtutäitur“ ja „kolmas isik“ kokku maksuhalduri

isikus, ei välista nende sätete kohaldamist ja intressi arestimist maksuhalduri poolt. MKS

annab maksuhaldurile pädevuse ja õigusliku aluse aresti seadmiseks, TMS selle pädevuse

sisustamiseks menetlusliku raamistiku. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud Riigikohtu

määruse p-s 11 esitatud seisukoht kohaldatav sõltumata sellest, kas intressinõue täidetakse

maksukohustuslase pangakontole või ettemaksukontole või millisel ajahetkel arest teostatakse

– kas pärast ülekande reaalset sooritamist või pärast ülekande tegemise kohustuse üleandmist

RTK-le ja enne ülekande reaalset sooritamist. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive

intensiivsuse kontekstis on küsimustel, kes aresti teostab (kas kohtutäitur või maksuhaldur) ja

kust raha arestitakse (kas ettemaksukontolt, pangakontolt või enne raha jõudmist sinna),

üksnes tehniline tähendus. Eeltoodud seisukohtadest tulenevalt ei ole ka arutlus teemal, kas

MTA ja RTK on käsitatavad eraldiseisvate avalik-õiguslike juriidiliste isikutena või mitte,

üldse

asjakohane.

Samuti

on

praeguse

vaidluse

kontekstis

asjassepuutumatu

apellatsioonkaebuse p-s 2.5 esitatud arutlus intressist kui kõrvalkohustusest.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et MTA 05.04.2018 otsusega, millega

maksuhaldur otsustas rahuldada Ilotrükk OÜ taotluse, arvestada Ilotrükk OÜ kasuks intressi

enammakstud maksusummalt kokku summas 39 985,86 eurot ja kanda Ilotrükk OÜ kasuks

arvestatud intress tema taotluse alusel Madara 14 OÜ arveldusarvele, saab lugeda Tallinna

Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse intressi puudutava osa (resolutsiooni p 3.3)

täidetuks. Põhjus, miks intressisumma ei jõudnud reaalselt kaebaja poolt näidatud

pangakontole, ei olnud see, et maksuhaldur oleks kohtuotsuse jätnud täitmata, vaid asjaolu, et

enne reaalse ülekande tegemist pangakontole oli maksuhaldur vastava rahalise nõude

arestinud 16.04.2018 korralduse nr 13-2.3/1236 alusel. Menetluskulusid puudutavas osas

(16.04.2018 korraldus nr 13-2.3/1237) puudus maksuhalduril vajadus sarnase otsuse

andmiseks,

sest

menetluskulude

kandmise

kohustus

tulenes

MTA-le

otse

menetlusseadustikust. Mõlema rahalise nõude arestimist pidas ringkonnakohus otsuse

eelnevas punktis õiguspäraseks ka enne raha ülekandmist kaebaja poolt näidatud

pangakontole. Arvestades, et arestitud summade ulatuses on kaebaja maksuvõlg aresti

tulemusel väiksem, on maksuhaldur oma kohustuse kaebaja ees sisuliselt täitnud. Rahaliste

nõuete arestimise tõttu ei ole kaebaja viidatud MKS § 105 lg 1 ja VÕS § 91 lg 3 praegusel

juhul kohaldatavad.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et menetluskulude hüvitamise nõue ei ole arestitav.

Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud menetluskulude hüvitamise nõue on kaebaja rahaline

õigus MKS § 130 lg 1 p 3 tähenduses, mis on loovutatav. Varasemas kohtupraktikas pole

peetud võimalikuks rahuldada avalik-õiguslikku kahjunõuet, mille on esitanud muu isik kui

kannatanu, sest subjektiivsete õiguste rikkumine pole loovutatav. Jõustunud kohtuotsuse

puhul säärast erisust ei esine. Menetluskulude hüvitamise nõude arestimist sarnasel viisil nagu

praeguses haldusasjas on ringkonnakohus ka oma varasemas praktikas aktsepteerinud (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2018 määrus nr 3-15-3202, p 17).

3-18-940

9(9)

18. Asjakohatud on apellatsioonkaebuse p-s 2.7 toodud seisukohad tasaarvelduse lubamatuse

kohta. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur tasaarveldanud kaebaja rahalisi kohustusi

tagastusnõudega (MKS § 105), vaid sooritanud rahalise nõude aresti maksuvõla sundkorras

sissenõudmisel (MKS § 130 lg 1 p 3). Sundkorras ei täideta mitte kohtulahendit, vaid kaebaja

maksuvõlga.

19. Eelnevat kokku võttes ei ole MTA 16.04.2018 korralduste tühistamiseks, MTA

kohustamiseks ning MTA-le trahvi määramiseks alust. Ilotrükk OÜ apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).

20. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)