2-18-2351/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17.12.2018 otsus ning saata asi tagasi esimese astme

kohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas YY (kostja) vastu 13.02.2018 hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 014/2017/2006. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

23.04.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-2351

Kohtuasi

XX hagi YY vastu täiteasjas 014/2017/2006

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.12.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Apellatsioonkaebuse hind

XX apellatsioonkaebus

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

Anastasia Nezgovorova

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Ilya Zuev

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Hageja esitas ka hagi tagamise taotluse, mille kohus 22.03.2018 rahuldas ja peatas

täitemenetluse täiteasjas nr 014/2017/2006 osaliselt.

Hageja suhtes oli algatatud täitemenetlus Tallinna kohtutäituri Marek Laanemetsa juures

(täiteasi nr 014/2017/2006). Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16659 ja sissenõudja avalduse esitas kohtutäiturile DD.

Viidatud tsiviilasja kohtuvaidluse pooled olid DD, OÜ ŠARLE KINNISVARA ja XX ning

kohtuotsusega mõisteti hagejalt 9 000 eurot välja DD-le. Kusjuures viidatud otsusega DD

kasuks välja mõistetud 9 000 eurot oli DD-le NN poolt tasutud 19.11.2017, mida tõendas

viimase kirjalik kinnitus. Esmalt arvas hageja, et DD poolt nõude loovutamine hagejale ei

toimunud õiguspäraselt ja hiljem loobus sellest väitest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja oli täitemenetluses õige sissenõudja, sest DD loovutas nõude kostjale. Hageja ei andnud

Tallinna

Ringkonnakohtu

27.10.2017

otsusega

tsiviilasjas

nr 2-15-16659

hagejalt

väljamõistetud summat DD-le ja seda väidetavalt kinnitav dokument oli võltsitud. DD viibis

kinnituse väidetava allkirjastamise ajal välismaal.

Maakohtu otsus

3. Kohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jättis kohus

poolte endi kanda.

Pooltel ei olnud vaidlust selles, et 11.12.2017 algatati hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas

nr 014/2017/2006 DD avalduse alusel. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu

27.10.2017 otsus, millega jõustus Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659,

kus mõisteti hagejalt DD kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni

põhivõla tasumiseni. Viidatud nõude loovutas DD 11.01.2018 kostjale. Seega oli täiteasjas

nr 014/2017/2006 sissenõudja kostja.

Pooltel oli vaidlus, kas kostja nõue oli rahuldatud, s.t kas DD sai 19.11.2017 NN-lt 9 000 eurot.

Tunnistajana ülekuulatud NN väitis, et andis 9 000 eurot 19.11.2017 DD-le võlgnevuse katteks.

Tunnistaja DD väitis, et tema ei saanud NN-lt 9 000 eurot ja ei viibinud 19.11.2017 Eestiski.

Kinnitusel olev allkiri ei kuulunud temale. Vaid tunnistajate vastuolulistele ütlustele tuginedes,

ei olnud võimalik lugeda tuvastatuks, et võlakirjal olev allkiri oli võltsitud. Tunnistaja NN

ütlused raha üleandmise kohta olid kogumis tõendatud kohtule esitatud võlakirjaga, milles DD

kinnitas NN-lt 9 000 euro saamist hageja võlgnevuse katteks.

Seega oli tõendatud, et täiteasjas nr 014/2017/2006 oli kostja põhinõue hageja vastu rahuldatud

19.11.2017, s.o enne täitemenetluse algatamist, kuid vaidlust ei olnud, et viivisenõuet hageja

kostjale ei tasunud. Seega tuli hageja nõue, tunnistada lubamatuks hageja suhtes algatatud

täitemenetlus asjas nr 014/2017/2006, jätta rahuldamata.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg-ga 4 tühistas kohus hagi tagamise

meetme kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses

või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Maakohus küll leidis, et täitedokumendi alusel väljamõistetud 9 000 eurot oli hageja poolt

tasutud ja seda enam nõuda ei saanud, kuid see ei nähtunud otsuse resolutsioonist. Eelnev võis

kaasa tuua nõude kordustäitmise.

Veel leidis maakohus ebaõigesti, et sundtäitmine viivisenõude osas oli lubatav. 19.11.2017

kinnituses tõdes DD, et tal ei ole mitte mingeid finantsilisi pretensioone hageja vastu. Maakohus

jättis eelneva ebaõigesti lahendi tegemisel arvesse võtmata.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ja saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jaotas

ebaõigesti tõendamiskoormise ning jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis

tõi kaasa tervikuna ebaõige lahendi tegemise. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja

uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13;

23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42).

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised

ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud

tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja

arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

Hageja esitas maakohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel põhjusel, et ta oli täitnud NN kaudu sundtäidetavast

dokumendist tuleneva DD nõude, mille DD oli VÕS § 164 lg 1 alusel 11.01.2018 kostjale

loovutanud. Täitedokumendiks oli Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsus, millega jõustus

Harju Maakohtu 21.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16659, kus mõisteti hagejalt DD kasuks

välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni.

Oma väite kinnitamiseks esitas hageja venekeelse dokumendi pealkirjaga „Pасписка“, millest

nähtus DD kinnitus, et ta sai NN-lt 19.11.2017 hageja võla tasumise näol 9 000 eurot ning pärast

seda ei omanud ta hageja vastu mingeid finantsilisi pretensioone. Dokumendil oli väidetavalt

DD allkiri. Kostja oli seisukohal, et allkiri oli võltsitud, s.t DD NN-lt 9 000 eurot ei saanud ja

vastupidist kirjeldavat dokumenti DD ei allkirjastanud. Oma väidet põhistas kostja sellega, et

DD viibis 19.11.2017 välismaal.

Sellises olukorras jagas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus selgitas

20.06.2018 toimunud istungil menetlusosalistele, et kui kostja esitab 19.11.2017 antud

dokumendi võltsituse vastuväite, peab võltsitust tõendama kostja (lk 86 pöördel). Riigikohus

on korduvalt selgitanud, et kui dokumentaalse tõendi ehtsus on kahtluse alla seatud (võltsitust

on põhistatud), tähendab see dokumendi esitanud poole jaoks temale tõendamiskoormuse

langemist mh dokumendi ehtsuse osas, s.t dokumendi võltsitust väitev pool ei pea dokumendi

võltsitust tõendama (vt nt Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10).

Eelnev tähendab omakorda, et kohtul tuleb pooltele dokumendivõltsimise kahtluse korral anda

võimalus dokumendi ehtsuse kohta tõendeid esitada (vt nt Riigikohtu 23.09.2015 otsust asjas

nr 3-2-1-79-15, p 10). Esmajoones tuleb kohtul selgitada ekspertiisi määramise vajadust

dokumendi võltsituse kontrollimiseks (TsMS § 277 lg 4 teine lause). Kui dokumendi ehtsus

jääb ebaselgeks, loetakse dokument võltsituks ja dokumenti tõendina ei arvestata (vt nt

Riigikohtu 14.09.2016 otsust asjas nr 3-2-1-63-16, p 10).

Pelgalt kahe tunnistaja vastuolulistele ütlustele tuginedes ei olnud võimalik tuvastada

19.11.2017 kinnituskirja ehtsus praeguses asjas. Kui maakohus oleks selgitamiskohustust

korrektselt täitnud ja hageja oleks teadvalt jätnud ekspertiisitaotluse esitamata, oleks maakohus

pidanud jätma 19.11.2017 kinnituskirja tõendikogumist välja.

Veel rikkus maakohus menetlusõigusnorme, kui jättis pooltega arutamata 19.11.2017

kinnituskirja tähenduse kostja viivisenõudele. Praegusel juhul arutleti menetluses üksnes selle

üle, kas hageja oli NN kaudu DD-le üle andnud 9 000 eurot, jättes tähelepanuta, et hageja palus

täiteasjas nr 014/2017/2006 sundtäitmine tervikuna lubamatuks tunnistada ja täitedokumendiks

olevas otsuses mõisteti hagejalt DD kasuks välja 9 000 eurot ja viivis põhivõlalt (9 000 eurolt)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 05.11.2015 kuni põhivõla tasumiseni.

Eelneva arutamine pooltega oli seda olulisem, et vaidlusaluses dokumendis on lause, mille

kohaselt ei ole DD-l mitte mingeid finantsilisi pretensioone hageja vastu. Viidatud lauset oli

võimalik mitmeti mõista (nt kinnitus kehtis üksnes põhinõude kohta ja viivisenõuet see ei

hõlmanud, DD loobus viivisenõudest vms) ning selle sisustamiseks tuli kohtul menetlusosaliste

abil 19.11.2017 kinnituskirja tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Maakohus käsitles

viivisenõuet esmakordselt alles kohtuotsuses.

Ülal kirjeldatud põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks

lahendamiseks. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul eelnevale lisaks silmas pidada, et

kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Kui kohus tuvastab, et hageja andis 9 000 eurot DD-le üle,

mistõttu on selles osas sundtäitmine lubamatu, kuid lubatav on täitemenetluse jätkamine

viivisenõude osas, tuleb seda resolutsioonis kajastada, s.t võimalik on ka sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi osaline rahuldamine.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing