2-17-5403/93 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.12.2018 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta CCCC kanda, v.a XX-le riigi õigusabi osutanud

vandeadvokaat Urmas Arumäe kulud, mille kohus jätab Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja, laps) esitas 05.04.2017 hagi Harju Maakohtusse CCCC (kostja, isa) vastu elatise

suurendamiseks pooleni Vabariigi Valituses kehtestatud kuupalga alammäärast. Ühtlasi palus ta

kanda elatisraha hageja seadusliku esindaja CC arvelduskontole hiljemalt iga kalendrikuu

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

23.04.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-5403

Kohtuasi

XX (X) hagi CCCC (CC) vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.12.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

CCCC apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

863,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja

CC,

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostja

CCCC

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kaupo Süvaoja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

viimaseks kuupäevaks järgneva kalendrikuu eest ette ja anda hageja seaduslikule esindajale

ainuõigus elatise kasutamiseks ja käsutamiseks lapse ülalpidamiseks.

Hageja sündis XX.XX.XXXX ning tema vanemad olid kostja ja CC (seaduslik esindaja, ema).

Hageja vanemad elasid eraldi ja hageja elas koos emaga, kellel oli hageja suhtes ka

ainuhooldusõigus. Kostja lapse kasvatamises ei osalenud. 28.04.2010 Pärnu Maakohtu Haapsalu

kohtumaja määrusega tsiviilasjas nr 2-09-59625 mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis 2 175

krooni (139,01 eurot) kuus.

Elatise väljamõistmise ajaga võrreldes olid elatise suuruse määramise aluseks olnud asjaolud

oluliselt muutunud. Esimene lahend, kus hageja kasuks mõisteti kosjalt elatis välja, tehti ajal, kui

hageja oli 11-kuune imik. Enam kui seitsme aasta jooksul oli tõusnud elukallidus ja suurenenud

esmatarbekaupade ja kommunaalteenuste hinnad. Samuti oli laps suuremaks kasvanud ja temast

oli saanud eelteismeline. Koos temaga olid kasvanud ka toidukulud, kulud riietele ja jalanõudele

ning raamatutele, mänguasjadele. Lisandunud olid kulud, mis kaasnesid koolis käimisega (alates

2016. hakkas hageja koolis käima). Laps käis koolis, kus oli rõhk loovusel ja informaatikal. Tema

jaoks oli oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris, kinos ja trennis (ujumistrennis). Ka

miinimumpalk oli vahepealsetel aastatel oluliselt tõusnud (2010. aastal oli see 278,02 eurot, 2017.

aastal 470 eurot).

Samas oli hageja seadusliku esindaja varaline seisund aastate jooksul oluliselt halvenenud. Alates

04.06.2015 lõpetati temaga tervisliku seisundi tõttu tööleping ning alates 19.08.2015 oli ta

püsivalt osaliselt töövõimetu ja keskmise puudega. Halva tervisliku seisundi tõttu tekkis vajadus

ümberõppeks, mistõttu asus hageja seaduslik esindaja õppima päevases osakoormusega õppes

XXX rätsepaks. Tema sissetuleku moodustasid töövõimetuspension, puudetoetus ja peretoetus.

Lisaks on kohalik omavalitsus andnud ühekordseid toetusi seoses pere raske majandusliku

olukorraga. Ka on korduvalt saadud abi Euroopa Liidu toiduabilt. Lisaks sai ta abi lähedastelt.

Hageja emale kuulus üks korter, kus pere elas. Samuti kuulus talle graažiboks, kus hoidis pere

autot Škoda Fabia, hoidiseid, lapse jalgratast, suuski jms. Tema nimele oli registreeritud veel üks

auto, kuid see ei olnud tema valduses ja selle asukoht oli teadmata.

Kostja varaline seisund oli seevastu paranenud. Elatise väljamõistmise ajal kostja ei töötanud.

Alates 2016. aasta novembrist töötas kostja tähtajatu töölepingu alusel Y OÜ-s automaaler-

lukksepana. Eluliselt ei olnud usutav, et kostja sissetulek oli nii väike, kui oli märgitud tema

töölepingus. Kostja oli suuteline ka tasuvamat tööd tegema. Teise lapse olemasolu ei olnud

automaatne alus väiksema elatise väljamõistmiseks kui seadusjärgses miinimummääras.

Siinkohal tuli arvestada ka kostja teise lapse emaga ja tema sissetulekuga ning ühte last ei tohtinud

teisele eelistada, s.t elatist tuli mõlemale võrdselt võimaldada.

Hageja igakuised keskmised kulud olid kokku 528,63 eurot, millest eluasemekulud 114,6 eurot,

toidukulud 120 eurot, kulud riidetele ja jalanõudele 30 eurot ning haridusele 17 eurot, hügieeni-

ja tervishoiukulud 63 eurot (ravimid 3 eurot, hügieen 2 eurot, juuksur 8 eurot, psühhoterapeut

50 eurot), vaba aja kulud 32,59 eurot, kulud huvitegevusele 119 eurot, sideteenusele 14,44 eurot

ning transpordile 18 eurot. Neid aitas hageja seaduslikul esindajal kanda viimase ema (hageja

vanaema), täiskasvanud poeg ja tema isa ning onu oma perega. Ka on hageja seaduslik esindaja

võtnud ots otsaga kokku tulemiseks laenu, kui kostja perioodil aprill 2010 kuni detsember 2016

hoidis kuritahtlikult kõrvale lapse ülalpidamise kohustuse täimiseks (sel perioodil karistati kostjat

kolmel korral karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi).

Vastuseks kostja väitele, et hageja kasuks oli kostja emalt välja mõistetud 51 euro suurune elatis,

mida tuli nõude lahendamisel arvestada, märkis hageja, et kostja ema ei olnud sentigi elatist

maksnud. Samuti ei saanud miinimummääras elatisenõude lahendamisel arvestada riiklike

peretoetustega ja kui sai, siis ainult pooles määras.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Kostja ei olnud suuteline tasuma taotletud

määras elatist kahjustamata enda ja oma teise alaealise lapse ülalpidamisest. Pealegi olid hageja

vajadused osaliselt kaetud riigipoolse toetuse ja kostja ema tasutava elatisega.

Kostja oli osaliselt töövõimetu ja töötas Y OÜ-s osalise tööajaga, kus tema töötunni tasu oli

3,05 eurot (bruto) ning tal oli teine laps, kellele tal tuli samuti ülalpidamist võimaldada. Seda

enam, et hageja elukaaslane ja teise lapse ema ei saanud olla kohustatud hagejat üleval pidama.

Samuti oli kostja suhtes algatatud arvukalt täitemenetlusi, millele kulus kostja raha. Kostja ei

tohiks kohtulahendi tõttu sattuda raskemasse olukorda, kui ta praegu oli.

Seevastu sai hageja vähemalt 50 euro suurust lapsetoetust ning tema kasuks oli kohus hageja

vanaemalt SS-lt tsiviilasjas nr 2-16-2980 välja mõistnud 51 euro suuruse asenduselatise.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja muutis kostjalt hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-09-59625

väljamõistetud elatise suurust, seda suurendades alates 05.04.2017 kuni hageja täisealiseks

saamiseni pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Elatis tuli tasuda hageja

seadusliku esindaja arvelduskontole iga kuu eest ette eelneva kuu viimaseks kuupäevaks. Ühtlasi

määras kohus, et perioodil 05.04.2017-18.12.2018 kostja tasutud elatis kuulub väljamõistetud

elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, v.a hagejale antud riigi

õigusabi kulud, mis jättis riigi kanda.

Menetluses tuvastati, et hageja oli kostja laps, kes sündis 10.12.2008. Hageja elas koos emaga,

kellel oli hageja suhtes ainuhooldusõigus. Tsiviilasjas nr 2-09-59625 koostati 28.04.2010

maksekäsk, millega kohustati kostjat tasuma hagejale elatist 2 175 krooni (139,01 eurot) kuus

alates 13.11.2009 kuni hageja täisealiseks saamiseni 10.12.2026.

Hageja palus muuta 28.04.2010 lahendiga välja mõistetud elatise suurust ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras, sest maksekäsu ajal oli hageja 11-kuune

imik, kuid hagi menetlemise ajal 9,5-aastane kooliskäiv eelteismeline. Vahepeal oli elukallidus

olulisel määral tõusnud ning suurenenud esmatarbekaupade ja kommunaalteenuste hinnad.

Oluliselt oli muutunud ka miinimumtöötasu. Halvenenud oli hagejaga koos elava lapsevanema

varaline seisund. Alates 19.08.2015 oli hageja ema püsivalt töövõimetu ja keskmise puudega.

Samas oli kostja varaline seisund paranenud. Elatise väljamõistmise ajal kostja ei töötanud, kuid

alates 2016. aasta novembrist töötas ta ametlikult tähtajatu töölepingu alusel.

Kohus leidis, et kuna tsiviilasjas nr 2-09-59625 tehti 28.04.2010 maksekäsk mh põhjusel, et kostja

ei esitanud makseettepanekule vastuväiteid, võttis kostja sellega omaks, et toona olid hageja

igakuised kulud 4 350 krooni (278,02 eurot). Praeguses asjas märkis hageja oma igakuiste

kulutustena kulutusi eluasemele 114,60 eurot, toidule 120 eurot, riidetele ja jalanõudele 30 eurot,

haridusele 17 eurot, hügieenile ja tervishoiule 63 eurot, vabale ajale 32,59 eurot, huvitegevusele

119 eurot, sideteenusele 14,44 eurot ning transpordile 18 eurot. Kokku seega 528,63 eurot.

Väljatoodud kulud olid mõistlikud ja põhjendatud.

Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele esinesid ka õiguslikud muudatused. Nimelt oli 2010.

aastal elatiseasjas tehtud lahendi aluseks olnud kuupalga alammäär 4 350 krooni ja seega elatise

miinimummäär 2 175 krooni (139,01 eurot). Igal järgneval aastal oli kuupalga alammäär ja ühes

sellega ka elatise miinimummäär suurenenud ning maakohtu otsuse tegemisel ajal oli elatise

miinimummäär 250 eurot. Seega oli praegusel juhul elatise suurendamine põhjendatud.

Kostja oli veendumusel, et esines majanduslik põhjus, mistõttu ei saanud temalt sedavõrd suurt

elatist välja mõista. Nimelt oli tal veel üks ülalpeetav, kellele ta oli notariaalse kokkuleppe alusel

kohustatud maksma elatist miinimummääras. Hagejale miinimumelatise väljamõistmisel satuks

kostja teine laps kehvemasse olukorda. Kostja suhtes olid algatatud mitmed täitemenetlused (sh

elatisevõlgnevuse osas), mille tõttu ei olnud kostja võimeline hagejale suuremat elatist tasuma.

Kostja ei olnud majanduslikult valmis hagejat toetama.

Kohus tuvastas, et hageja seaduslikul esindajal oli üks alaealine laps. Talle oli Hooneühistu A

liige ja talle kuulus korter. Samuti omas ta kahte sõiduautot ja ta oli kolmanda kasutaja. Ta ei

töötanud ja talle oli määratud osaline töövõime ning tuvastatud keskmine puue. Tema sissetulek

moodustus pensionist 175,94 eurot kuus ja sotsiaaltoetusest 64,95 eurot. Perioodil 23.03.2017-

23.03.2018 oli tema kontole laekunud ka Tallinna linna poolt makstavaid erinevaid toetusi ja

lapsetoetus 50 eurot.

Kostjal oli kaks alaealist last. Ta töötas äriühingu Y OÜ, kus ta väidetavalt teenis 3,05 eurot

(bruto) tunnis. Tal ei olnud seoseid äriühingutega ja talle ei kuulunud kinnisvara. Kostjale kuulus

üks sõiduauto ja ta oli kahe elukaaslasele kuuluva auto kasutaja. Kohus tuvastas, et kostja töötasu

laekus kostja elukaaslase arvelduskontole. Samuti laekus kostja elukaaslase kontole kostjale Eesti

Töötukassa poolt makstud töövõimetoetus. Lisaks oli kostja elukaaslase kontole toimunud

erinevaid sularaha sisse- ja väljamakseid. Kostja elukaaslase arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt

oli kostja ja kostja elukaaslase kuue kuu keskmine sissetulek kokku vähemalt 3 870,21 eurot

(23 221,24/6). Seega ei olnud kostja keskmiselt halvemas majanduslikus olukorras.

Eelnevast nähtuvalt ei esinenud asjas erandlikke asjaolusid, mis oleksid andnud aluse elatise

vähendamiseks alla miinimummäära. Tõendamata oli, et hagejale elatise maksmisel jääb kostja

teine laps vähemkindlustatuks. Samuti ei olnud kostja majanduslik seis selline, mis ei oleks

võimaldanud hagejale elatist miinimummääras tasuda.

Väljamõistetavat elatist ei saanud praegusel juhul vähendada lapsetoetuse võrra. Kui seadusandja

eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole

lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud

vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Erandlikke asjaolusid praeguses asjas ei

esinenud.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda, v.a lapsele osutatud riigi õigusabi kulud, mis tulid jätta riigi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Lahend ei olnud täidetav, sest kostja ei olnud majanduslikus mõttes suuteline sedavõrd suurt

elatist hagejale maksma. Tema töötasu oli 3,05 (bruto) eurot tunnis ja ei olnud alust arvata, et

tema tasu lähitulevikus suureneks, muud vara tal ei olnud. Samas oli tal ka teine alaealine laps ja

mitu täitemenetlust (sh u 10 000 euro suurune elatisevõlg) ning ta oli osaliselt töövõimetu. Kui

jõusse oleks jäänud varasem lahend, oleks kostja olnud suutine vähehaaval oma võlgnevust

kustutama. Praeguse lahendi pinnalt see võimalik ei olnud. Kohus ei saanud arvestada kostja

elukaaslase arveldusarvetel kajastatuga. Seevastu jättis kohus ebaõigesti tähelepanuta asjaolu, et

hageja seaduslik esindaja ei tõendanud enda sissetulekuid ja panust lapsele. Samuti leidis kohus

ebaõigesti, et praegusel juhul ei saanud arvestada lapsetoetusega.

Menetluskulud oleks kostja halva majandusliku seisundi tõttu pidanud jätma poolte endi kanda.

Hageja vastuväited

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kostja maakohtu järeldusi osas, milles maakohus

tuvastas, et esinesid TsMS § 459 lg-s 1 nimetatud asjaolud 2010. aastal tsiviilasjas nr 2-09-59625

tehtud lahendi muutmiseks, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis 2 175 krooni

(139,01 eurot) kuus. See tähendab, et apellatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selle üle, et oluliselt

olid muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel oli tehtud nõude

rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud olid tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Samuti ei

vaidlustanud

kostja

hageja

igakuiste

keskmiste

kulude

suurust,

mis

hageja

menetlusdokumentidest nähtuvalt olid 2018. aasta algul kokku 528,63 eurot.

Kostja kaebusest nähtub, et ta ei nõustu maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et

praeguses asjas ei esinenud PKS §-s 102 nimetatud tingimusi kostja poolt hageja

ülalpidamiskohustuse vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ning 50-eurost

lapsetoetust ei saanud väljamõistetava elatise puhul arvesse võtta. Ringkonnakohus kirjeldatud

kriitikaga ei nõustu ja on seisukohal, et maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse

norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles otsuses kõiki seisukohti ja selgitas piisava põhjalikkusega

ning jälgitavalt, miks tuli hagi rahuldada tervikuna ja kostja poolt hagejale makstavat elatist

suurendada pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Maakohtu otsus

vastab TsMS §-s 438 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub esimese astme

kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Iseenesest on õige, et ülalpidamiskohustust omava isiku halb majanduslik seisund ja teise alaealise

lapse olemasolu, kes jääks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, on asjaolud, mis

võivad tingida seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise tasumise kohustuse. Samas

tuvastas maakohus õigesti, tuginedes mh kostja elukaaslase arvelduskontol kajastuvale, et

PKS § 102 kohaldamiseks alus puudus. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 102 kohaldamine on

võimalik üksnes juhul, kui menetlusosalise viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades

piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017

otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

Kostja väitis, et tema ainus sissetulek pärineb Y OÜ-st saadavast töötasust (tunnitasu 3,05 eurot).

Kohtu kogutud tõenditest nähtuvalt saab kostja Y OÜ-lt igakuist tasu, mis laekub kostja

elukaaslase arvelduskontole, keskmiselt 470 eurot kuus. Lisaks laekub elukaaslase kontole kostja

töövõimetoetus, mis oli 2018. aasta jaanuaris 493,94 eurot, veebruaris 167,09 eurot ja märtsis

150,92 eurot (I kd lk 200-217 pöördel). Maksu- ja Tolliameti andmetel oli kostja ametlik

netosissetulek perioodil 01.03.2017-28.02.2018 8 302,88 eurot, s.o keskmiselt 691,9 eurot kuus

(I kd lk 185). Lisaks toimus kostja elukaaslase arvelduskontol arvukalt sularaha sisse- ja

väljamakseid, mis andsid aluse arvata, et kostja sissetulek pärines lisaks ka mitteametlikest

allikatest. Maakohus leidis õigesti, et kuivõrd kostja ja tema elukaaslase kuue kuu keskmine

kuusissetulek oli vähemalt 3 870,21 eurot (23 221,24/6), ei olnud kostja keskmiselt halvemas

majanduslikus olukorras. Seda hoolimata asjaolust, et kostjal oli vähenenud töövõime.

Ka ei olnud põhjust arvata, et hagi rahuldamise korral võiks jääda kostjaga kooselav alaealine laps

vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Esiteks tuvastas maakohus õigesti kostja pere

võrdlemisi hea majandusliku seisundi, mis võimaldas mõlemale kostja lapsele üheväärset

seaduses sätestatud minimaalset ülalpidamist võimaldada. Seejuures arvestas kohus korrektselt ka

kostja elukaaslase panusega kostja ja tema elukaaslase ühise lapse ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu

07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018 otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11;

25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Teiseks oli oluline, et kostja sõlmis 15.02.2017

elukaaslasega notariaalse kokkuleppe, millega kostja kohustus maksma kostjaga kooselavale

ühisele lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras ning andis nõusoleku alluda kohesele

sundtäitmisele (I kd lk 72-73) ja missugust kohustust kostja arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt

võrdlemisi kohusetundlikult täitis.

Kolmanda asjaoluna, mis tingis kostja seisukoha järgi PKS § 102 kohaldamise, oli tõsiasi, et

kostjal oli hageja ees tekkinud u 10 000 euro suurune elatisevõlg perioodil, kui ta kuritahtlikult

hoidus elatise maksmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelneva näol tegu asjaoluga, millega

on võimalik PKS § 102 kohaldamisel arvestada. Võlg tekkis kostja enese kuritahtliku tegevuse

tulemusena, mille vastutuse raskust ei ole õiglane panna hageja õlule.

Kostja heitis maakohtule ette veel seda, et maakohus jättis tähelepanu pööramata hageja

seadusliku esindaja sissetulekutele ja hageja ülalpidamise panusele. Hageja seaduslik esindaja

kirjeldas menetlusdokumentides põhjalikult enda sissetulekuid ja neid kontrollis kohus ka

iseseisvalt, kajastades uurimistulemusi vaidlustatud otsuses. Kuivõrd kostja ei vaidlustanud

hageja igakuiste kulude suurust (528,63 eurot) ja kostja aktiivselt nende kandmises ei osalenud,

oli eluliselt usutav, et hageja kulud kandis temaga kooselav lapsevanem. Tehes seda enda

lähedaste abiga. Kostjast on küüniline eelnev kahtluse alla seada olukorras, kus tema hageja

kulusid kanda ei soovi ja on aastaid nende kandmisest hoidunud.

Viimase apellatsioonkaebuse väite osas, et kohus jättis ebaõigesti kostjalt väljamõistetavalt

elatiselt maha arvestamata riikliku lapsetoetuse, märgib ringkonnakohus järgmist. Peretoetuste

maksmise fakt ei anna iseenesest alust vähendada elatist alla miinimummäära, vaid elatise

vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud,

et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (Riigikohtu 09.06.2017 otsus asjas

nr 3-2-1-35-17, p 28.2; 28.03.2018 otsus asjas nr 2-16-11905, p 19). Praegusel juhul leidis

maakohus veenvalt, et mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks peretoetuse võrra ei esinenud.

Kuivõrd maakohus rahuldas õigesti hagi, jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel korrektselt

menetluskulud kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samas on ka õige, et teatud juhtudel on

hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmisel korral kohtul õigus jätta menetluskulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seda näiteks juhul, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Praegusel juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esinenud.

Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ka

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda, v.a hagejale riigi õigusabi

osutanud advokaadi kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 4 ei määra

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ja need määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing