2-17-124330/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-124330

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu võla saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 6. märtsi 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3115,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Margot Maksing

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Harju Maakohtu 6. märtsi 2019 otsuse peale esitatud YY

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta YY kanda.

Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. XX (hageja) esitas 30. oktoobril 2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

YY (kostja) vastu 2445,73 euro saamiseks. Seoses kostja poolt makseettepanekule vastuväite

esitamisega anti nõue 7. detsembri 2017 määrusega üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

18. jaanuaril 2017 esitas hageja kostja vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla

671,18 eurot, intressi 2358,82 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

2 (5)

32,21 eurot ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhivõlalt alates 19. jaanuarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja, kostja ja HLÜ Geldex Eesti (Geldex) sõlmisid 5. oktoobril 2016 tarbijakrediidilepingu

nr L61005-2, mille tingimustel andis Geldex hagejale ja kostjale laenu 24 000 eurot. Pooled on

Geldexi suhtes solidaarvõlgnikud. 18. jaanuari 2017 seisuga on sissenõutavaks muutunud 15

osamakset alates 5. novembrist 2016 kuni 5. jaanuarini 2018. Kokku on sissenõutavaks

muutunud osamaksed 6060 eurot, sh põhivõlg 1342,36 eurot ja intress 4717,64 eurot.

Hageja on 18. jaanuari 2018 seisuga tasunud kõik eelnevalt nimetatud 15 sissenõutavaks

muutunud osamakset. Hagejale kui solidaarkohustuse täitnud võlgnikule on üle läinud Geldexi

nõue kostja vastu (välja arvatud hagejale endale langevas osas). Kostja on hagejale võlgu ½

igast osamaksest ehk laenu põhiosa 671,18 eurot ja intressi 2358,82 eurot, st kokku 3030 eurot.

Kostja oleks pidanud laenu osamaksed tagastama lepingus kokku lepitud kuupäevadel.

Osamaksed muutusid sissenõutavaks igakuiselt alates 5. novembrist 2016. Kostja osamakseid

ei tagastanud ega tasunud ka ½ osamaksetest hagejale. Seega on hagejal ka viivisenõue

osamaksetega viivitatud aja eest.

Pooled ei ole kokku leppinud, et kuigi nad võtavad koos laenu, kohustub omavahelises suhtes

laenu tagastama ainult hageja.

Laenu ei võetud hageja huvides. Laen on võetud nii varasemate laenude refinantseerimiseks

kui ka hageja kinnisasjal parandustööde tegemiseks. Laenusummast 24 000 eurost vähemalt

12 000 eurot kulus kostja poolt ja kostja tarbeks võetud laenude ja järelmaksude

refinantseerimiseks. Kostja oli võtnud erinevaid laene ja järelmakse, mida ta ei suutnud

tagastada. Laenu võtmise eesmärk oli väiksemate laenude kustutamine ja maja remontimine.

Hagejal üksinda ei oleks olnud vaja sellises ulatuses laenu. Esimeses laenutaotluses oli kirjas,

et võetakse laenu kostja liisingute refinantseerimiseks. Seda laenu kasutati sihtotstarbeliselt.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Poolte abielu on lahutatud ja vararežiimiks oli varalahusus. Pooltevahelisest kokkuleppest ja

kohustuse olemusest tuleneb teisiti kui on sätestatud VÕS §-s 69 lg-tes 1 ja 2, mistõttu

omavahelises õigussuhtes ei ole kostja kohustatud hagejale tagasi maksma pooles ulatuses

laenu põhiosa ja intressi, mida on hageja tasunud Geldexile.

Laenu 24 000 eurot sai enda käsutusse terves ulatuses hageja. Kostja pole laenust endale saanud

midagi. Sel põhjusel on hageja nõue hea usu põhimõttega vastuolus. Hagi rahuldamisel tekib

olukord, et hageja saab laenust 24 000 eurot tulenevad hüved (eelmiste laenude kustutamine,

hageja kinnistu parendamine) ja saab ka kostja käest poole saadud laenust ning intressist.

Kostja tegi hagejaga abielus olles oma lahusvara arvel parendusi hageja lahusvaraks olevale

elamule ning finantseeris oma lahusvara arvel samasse elamusse majapidamises oluliste

kodumasinate ostmist. Kõik parendused ja kodumasinad on praegusel ajal hageja otseses

valduses. Osaliselt tegi kostja need parendused järelmaksude ja tarbijakrediidilepingute abil.

Kostjale teadaolevalt nimetatud krediidi- ja järelmaksulepingud lõpetati hageja poolt pärast

vaidlusaluse laenu saamist.

Hageja lubas kostjale, et muudab abieluvararežiimi selliselt, et kostja saab elamu mingis osas

endale. Laen oli mõeldud elamu parendamiseks. Hageja kontolt oktoobris 2016. a väljaminev

makse 4605 eurot läks krediidilepingu lõpetamiseks, mis oli seotud küttesüsteemi

paigaldamisega elamusse. Ülejäänud raha on läinud mööbli ostmiseks ja haljastuse tegemiseks.

Hageja on vägivaldne, mistõttu kostjal puudub võimalus asjade kättesaamiseks XXX kinnistult.

MAAKOHTU OTSUS JA SELLE PÕHJENDUSED

3 (5)

3. Harju Maakohus rahuldas 6. märtsi 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 671,18 eurot, intressi 2358,82 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 32,21 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhivõlalt alates 19. jaanuarist 2018 kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2213,17 eurot (s.o 300

eurot riigilõiv + 1913,17 eurot õigusabikulud 14 t ja 43 min õigusabi eest tunnitasuga 130 eurot

koos käibemaksuga) ja VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud viivise.

Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgnevate asjaolude osas: hageja, kostja ja

Geldex sõlmisid 5. oktoobril 2016 tarbijakrediidilepingu nr L61005-2, mille tingimustel

Geldex andis hagejale ja kostjale laenu 24 000 eurot; hageja ja kostja on Geldexi

laenukohustuse suhtes solidaarvõlgnikud; 18. jaanuari 2017 seisuga on sissenõutavaks

muutunud 15 osamakset summas 6060 eurot, sh põhivõlg 1342,36 eurot ja intress 4717,64

eurot; hageja on 18. jaanuari 2018 seisuga tasunud kõik eelnevalt nimetatud 15 sissenõutavaks

muutunud osamakset.

Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled peavad Geldexi laenukohustuse täitma võrdsetes osades

ning kas hagejal on poole kohustuse osas kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõue.

Kohus tugines VÕS § 69 lg-tele 1 ja 2 ja leidis, et kui solidaarvõlgnike omavaheline kokkulepe

puudub ja kui ka muid vastutuse ulatuse ebavõrdselt jagunemise asjaolusid ei õnnestu

tuvastada, jaguneb vastutus solidaarvõlgnike sisesuhtes võrdselt. Kostja ei ole tõendanud, et

pooltel oli kokkulepe selles, et vastutus nende sisesuhtes ei jaguneks võrdselt.

Asjaolu, kes solidaarvõlgnikest sai saadud laenu enda käsutusse, ei muuda VÕS § 69 lg-s 1

sätestatud võrdse vastutuse põhimõtet. Kohustuse olemusest tulenevalt on võimalik poolte

võrdse vastutuse põhimõttest kõrvale kalduda. Selleks tuleb hinnata, mis eesmärgil oli Geldexilt

laen võetud ja kuidas seda kasutati. Kohus tuvastas, et kõnealust laenu kasutati osaliselt poolte

ühise elukoha renoveerimiseks ning osaliselt kostja nimel varasemalt võetud laenude ja

liisingute refinantseerimiseks. Tõendatud ei ole kostja vastuväide, et ta oleks varasemalt võtnud

laene, millega oleks ostetud vara XXX kinnistu renoveerimiseks, parendamiseks või

sisustamiseks.

VÕS § 69 lg 1 puhul tuleb poolte võrdsusest kõrvalekaldumise asjaolusid hinnata

solidaarkohustuse võtmisel. Seetõttu ei oma tähtsust, milliseks kujunes poolte suhe pärast

laenukohustuse võtmist. Samuti ei ole asjakohane kostja väide, et hageja on vägivaldne ja kostja

ei saa oma asju kätte. Asjade kättesaamise raskus või selle võimatus ei muuda poolte vahel

solidaarkohustuse võtmisest ja selle täitmisest tekkivat võlasuhet. Vaidlust ei ole selles, et

solidaarkohustuse võtmise ajal olid pooled abielus ja XXX kinnistu oli poolte ühiseks

elukohaks. Kooselust tulenevate kohustuste kandmisest ei saa tuletada ühe või teise poole

õiguste kuritarvitamist seoses sellega, kes ja kui palju panustas kooselu ajal. Ühist majapidamist

omavate isikute puhul ei saa eeldada, et kulutused ühisele majapidamisele peaks jagunema

võrdselt. Eelduslikult ongi poolte võimalused selleks erinevad. Samuti ei saa solidaarkohustuse

võtmisel poolte sisesuhtes poolte vahelise võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda põhjusel, et

poolte suhted hiljem halvenesid ja kooselu purunes. Sellist riski ei saa solidaarkohustuse

võtmisel ühegi solidaarvõlgniku kanda jätta. Tulenevalt sellest, et tegemist oli ühist

majapidamist omavate abikaasadega, ei ole asjakohane kostja väide, et hageja pangakontode

arestimise tõttu ei saanud hageja ise laenu võtta ja seetõttu pidi seda tegema kostja.

Maakohus ei tuvastanud erandlike asjaolude esinemist, et poole omavahelises suhtes vastutuse

jagamisel VÕS § 69 lg-s 1 sisalduvast üldpõhimõttest kõrvale kalduda. Tuvastatud asjaoludel

on osa laenust võetud ühise kooselu ajal poolte kasutuses oleva elamu parendamiseks ning osa

laenust kostja varasemate laenude refinantseerimiseks.

4 (5)

Maakohus leidis, et hageja poolt nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hea

usu põhimõtte üheks funktsiooniks on õiguste kuritarvitamise keeld. Hageja väitel on Geldexilt

võetud laenu kasutatud osaliselt kostja varasemate laenude refinantseerimiseks. Kostja väitel

olid tema varasemad kohustused seotud XXX kinnistu parendamisega. Maakohtu hinnangul ei

ole kostja tõendanud, et tegemist oli XXX kinnistu jaoks võetud laenudega. Samuti ei ole kostja

tõendanud oma väidet, et hageja lubas muuta abieluvararežiimi selliselt, et kostja saab elamu

mingis osas endale. Kostja väide selle kohta, et hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks

Geldexilt saadud laenu kasutanud sihtotstarbe kohaselt, ei oma hageja käitumise heausksuse

hindamisel tähtsust. Asjas saab tähtsust omada ainult see, kas antud laenust on kasu saanud

hageja ainuisikuliselt või mitte. Käitumist ei muuda pahauskseks see, kui kohustuse täitnud

solidaarvõlgnik realiseerib oma seadusest tulenevat nõuet.

Eeltoodust tulenevalt on kostjal kohustus tasuda hagejale pool hageja tasutud 15 osamaksest

summas 6060 eurot, s.o kokku 3030 eurot, millest põhiosa moodustab 671,18 eurot ja intress

2358,82 eurot.

Põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Hageja väitel muutusid osamaksed sissenõutavaks

igakuiselt alates 5. novembrist 2016. Kohus nõustus hageja käsitlusega. TsMS § 367 alusel on

põhjendatud ka hageja edasiulatuva viivise nõue. Kohus rahuldas hageja sissenõutavaks

muutunud viivise nõude 32,21 eurot ning samuti edasiulatuva viivisenõude.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas 4. aprillil 2019 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

vaidlustatud otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga VÕS § 69 lg 1 kohaldamisel, et tähtsust ei oma,

milliseks kujunes poolte suhe pärast laenukohustuse võtmist. Samuti ei nõustu kostja, et asjas

ei oma tähtusust, et hageja on vägivaldne ja kostja ei saa oma asju endisest ühisest elukohast

kätte. Maakohus jättis ebaõigesti hinnangu andmata kostja vastuväidetele seoses hageja

vägivaldsusega. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et ta ei ole saanud mingit osa ega hüve

poolte ühiselt võetud laenust. Seega on hagi rahuldava otsuse jõustumine kostja suhtes

ebaõiglane ning vastuolus kehtiva õigusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2¹

alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.

6. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis

vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista

kostjalt välja põhivõla 671,18 eurot, intressi 2358,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

32,21 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhinõude täitmiseni. Tegu on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos viivisenõudega 4000 eurot.

TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja

menetlemisel tegi. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637

lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse

põhimõtetest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

5 (5)

kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid.

7. Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Tsiviilasja materjale, maakohtu

otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades, ei ole maakohus kolleegiumi

hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates

asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda

maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Apellatsioonkaebuses kostja sisuliselt

kordab oma varasemas menetluses esitatud väiteid, selgitusi ja arusaamu nii faktilistest

asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on kostja õiguslikku tähtsust omavaid väiteid

otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud

ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

8. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS § 637 lg 21 järgi alust apellatsioonkaebust

menetleda.

9. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles

menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale

apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on õigus

taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg

4 järgi.

10. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kuna dokumendid

on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus

tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele. Kuna

ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega,

loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

11. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest