2-18-3301/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-3301

Tsiviilasi

AS Valga Haigla hagi A.D. vastu kinnisasja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.D. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.D. (isikukood XXXXXXXXXXX ),

seaduslik

esindaja

L.D.

,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Piret Pallo

Vastustaja (hageja): AS Valga Haigla (registrikood

10351752), esindaja advokaat Karin Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. novembril 2018. a

otsus osas, milles kohus hagi rahuldas. Teha asjas uus

otsus, millega jätta täielikult rahuldamata AS Valga

Haigla hagi A.D. vastu kinnisasja ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks.

2. Rahuldada A.D. apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud AS-i Valga Haigla kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus

kindlaks pärast asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Valga Haigla (hageja) esitas A.D. (kostja) vastu hagi kinnisasja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks. Hageja palus kohustada kostjat vabastama XXXXXX asuv kinnistu, sh sellel

paiknevate hoonete otsene ja kaudne valdus.

Hageja ja kostja eestkostja L.D. sõlmisid 20.10.2014 tähtajatu hooldusteenuse lepingu, millega

hageja võttis endale kohustuse pakkuda kostjale hooldusteenust. Hageja osutab hooldusteenust

XXXXXX linn kinnistul, kus hageja omab hoonestusõigust.

Kuna koostöö hageja ja kostja eestkostja vahel oli probleemne, eestkostja süüdistas hagejat

alusetult ja takistas hageja tööd, teavitas hageja 03.10.2016 esmakordselt kostja eestkostjat lepingu

korralisest ülesütlemisest, milles selgitas, et hageja loeb lepingu hiljemalt 6 kuu jooksul lõppenuks.

Hageja palus tegeleda kostjale uue hooldusasutuse otsimisega. Toimusid kohtumised hageja,

kostja eestkostja, Sotsiaalkindlustusameti (SKA) ning kohaliku omavalitsuse osavõtul. Hageja ei

asunud koheselt nõudma hooldatava isiku asutusest äraviimist, vaid andis täiendavaid tähtaegu,

seetõttu väljastas SKA suunamisotsused hageja juurde ühe-kahe kuu kaupa.

2017. a sügiseks ilmnes, et eestkostja uue teenusepakkuja otsimisega ei tegele ega ilmuta ka tahet

mõistlikuks koostööks. Hageja avaldas 25.09.2017 nõupidamisel eestkostja ja SKA-ga, et hageja

lõpetab hoolduslepingu korraliselt alates 31.10.2017 ning samas lepiti kokku, et hiljemalt

30.11.2017 korraldab eestkostja hooldatava äraviimise hageja hooldusasutusest, st vabastab

valduse. Suuliselt kokkulepitu kinnitamiseks saatis hageja 27.10.2017 osapooltele kirjaliku teatise

nr 1-18/87, milles viitas, et loeb lepingu lõppenuks 31.10.2017.

Korralise lepingu lõpetamise korral ei ole vaja mõjuvat põhjust ning avaldus lepingu

ülesütlemiseks on pooltel kätte saadud. Seega on 20.10.2014 leping korraliselt üles öeldud. Igal

juhul sai kostja ülesütlemisest teadlikuks 27.10.2017 teatisest. Vastavalt lepingu p 4.4 lõppes

leping korraliselt 28.11.2017. Kuna kostjal puudub lepingust või seadusest tulenev alus hageja

kinnisasja valdamiseks, siis tuli kostjal valdus vabastada hiljemalt 30.11.2017.

Hagejal on küll kuni 09.11.2021 kehtiv luba osutada teenust, kuid see ei anna kostjale alust hageja

kinnisasja valdamiseks pärast hooldusteenuse lepingu korralist lõpetamist. Kostja õigus viibida

hageja valduses ei saa tuleneda halduslepingust hageja ja SKA vahel ning samas puudub ka SKA

suunamisotsus. 31.10.2017 tegi SKA suunamisotsuse, millega määras kostja hageja juurde

teenusele tähtajaga kuni 30.11.2017 põhjusel, et alates 30.11.2017 tuleb valdus vabastada.

14.11.2017 tegi SKA eestkostjale ettepaneku, mille kohaselt kostjale on tagatud alates 01.12.2017

koht Lõuna-Läänemaa tervishoiu ja Sotsiaalhoolekande Keskuses. Seega oli võimalik kostja

paigutada uude kohta alates 01.12.2017, mida eestkostja ei teinud.

Seaduses pole ettenähtud isikule absoluutset õigust saada teenust seal, kus ta seda ise soovib (kodu

lähedal). Tegemist ei ole ühepoolse õigussuhtega, kuna olulised on ka teenuse osutaja mõistlikud

huvid. Hetkel ei ole hagejal võimalik teenust osutada. Kostja eestkostja ründav käitumine personali

suhtes on viinud selleni, et personal keeldub kostjale teenust osutamast tavapärasel viisil.

Hageja arvates ei ole Tartu Halduskohtu 01.10.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-572 praeguse

vaidluse lahendamisel siduv. Pole SKA kehtivat suunamisotsust kostja teenuse suunamiseks

hageja juurde. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 71 lg 1 p 2 järgi väljastab SKA

suunamisotsuse, kui teenuse osutajal on olemas vaba koht. SKA peab tegema küll uue otsuse

suunamise osas, kuid peab sealjuures arvestama vabade kohtade olemasoluga. Hagejale on

väljastatud tegevusluba 20 patsiendi hooldamiseks ja need on täidetud. Kostjale

21. suunamisotsust seega ei ole võimalik teha. Hageja viitas, et kostja viibib jätkuvalt nende juures,

kus tal pole isegi enam ruumi. Hageja märkis, et kostja saab küll sama teenust mis eelnevalt, kuid

riik oma osa hetkel ei rahasta. Omaosalus on tasutud.

Hageja tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-tele 1 ja 2. Kostjal puudub lepingust või seadusest

tulenev alus hageja kinnisasja valdamiseks. Hooldusteenuse leping on lõppenud ning kostjal

puudub kehtiv suunamisotsus.

2. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja ei valda hageja kinnistut õigusliku aluseta ja

hagejal puudub õigus nõuda kinnisasja vabastamist.

Eestkostja kui kostja ema seisis oma lapse eest. Kostjal on esinenud hooldushaiglas viibimise ajal

kehavigastusi (5 traumat), mille kohta hageja ei ole mõistlikke selgitusi andnud. Kostja ei nõustu

väitega, nagu oleks eestkostja tegevuse tõttu häiritud ja takistatud teenuse osutamine.

SKA 31.10.2017 otsusest ei nähtu, et kostja oleks määratud hageja juurde hooldusele tähtajaga

vaid kuni 31.11.2017. Hagile lisatud otsuse puhul on tegemist erihooldekandeteenuse osutamise

otsusega,

millega

rahuldati

kostja

taotlus

riigieelarvest

rahastatava

ööpäevaringse

erihooldusteenuse saamiseks sügava liitpuudega isikule isikliku rehabilitatsiooniplaani alusel kuni

09.11.2021. Kostja ei nõustu ka sellega nagu oleks hooldusleping poolte vahel korralise

ülesütlemisega lõppenud 28.11.2017, pigem nähtub 31.10.2017 otsusest, et SKA on pikendanud

kostja viibimist hageja juures kuni 2021. aastani.

Hoolduslepingu p 4.1 on sätestatud, et leping on tähtajatu või kehtib kuni ajani, mil

hooldusasutusel on kehtiv luba osutada hooldust vajava isiku erivajadustest lähtuvat teenust. SKA

ja hageja vahel on sõlmitud erihooldusteenuse osutamise haldusleping nr 18-11/13, kus on kirjas,

et teenuse osutajal on õigus keelduda talle suunatud isikule teenuse osutamisest kui ollakse võlgu

või puudub tegevusluba. Käesolevalt puuduvad mõlemad alused. Haldusleping kehtib alates

01.03.2017 kuni 28.02.2022. Seega puudub kostja hinnangul SKA ja hageja vahelisest lepingust

tulenevalt alus hageja poolt kostjale teenuse mitteosutamiseks ja lepingu lõpetamiseks. Leping

öeldi üles juba enne, kui tuli SKA otsus kostja suunamise kohta. Seetõttu ei olnud hageja poolt

seaduslik ega õigustatud lepingu ülesütlemine.

Ei ole põhjendatud nõuda, et eestkostja oleks pidanud oma tütre paigutama alates 01.12.2017 uude

hooldusasutusse, mis asub tegelikust elukohast väga kaugel. Eestkostjale läheks oma lapse

külastamine väga kalliks ja ta ei saaks oma last nii tihti külastada. Lisaks tuleb arvestada kostja

enda tahtega ning kostja tahtis viibida just hageja juures, kus ta on viibinud juba üle 3 aasta. Lisaks

on kostjal krambid, mille tõttu on hea kui ta viibib haigla läheduses, kus on arstiabi kättesaadav.

Vale oleks see, kui teenuse osutaja saab oma suva järgi otsustada, millise kliendi ta võtab teenusele

ja tõrjub nt ebameeldivamaid ja suuremat hoolitsust vajavaid või ka vähem rahakaid kliente.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat vabastama 7 päeva jooksul aadressil

XXXXXX linn asuv kinnisasi, sh sellel paikenvate hoonete otsene ja kaudne valdus. Maakohus

jättis rahuldamata hageja taotluse tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks.

Kohus leidis, et hagejal on kinnisasja omanikuna õigus esitada vindikatsioonihagi AÕS § 80

alusel.

Asja materjalidest nähtub, et hageja osutas kostjale hooldusteenust, mille käigus tekkisid hageja

töötajate ning kostja eestkostja vahel korduvalt konfliktid ning hageja soovis lepingu lõpetamist

(kirjavahetus tl 5-7, 10, 15-16).

Hageja on teavitanud eestkostjat lepingu ülesütlemisest 03.10.2016, lugedes selle lõppenuks

hiljemalt 6 kuu pärast teate kättesaamist (tl 10). Hageja jätkas ka pärast selle tähtaja möödumist

kostjale hooldusteenuse osutamist.

Hageja on teavitanud eestkostjat 25.09.2017 suuliselt hoolduslepingu korralisest ülesütlemisest

alates 31.10.2017 ning saatnud eestkostjale 27.10.2017 kirjaliku teate lepingu korralise

ülesütlemise kohta alates 31.10.2017 (tl 5-7). Kostja ei ole vaidlustanud 27.10.2017 korralise

ülesütlemise teate saatmist hageja poolt ega teate kättesaamist.

Hooldusteenuse osutamise lepingu p 4.4 järgi on minimaalne korralisest ülesütlemisest

etteteatamise tähtaeg 1 kuu. Kohtu hinnangul on hageja öelnud lepingu korraliselt ja kehtivalt üles

hiljemalt 27.10.2017 teatisega, leping lõppes TsÜS § 136 lg 3 arvestades 1 kuu möödumisel, st

27.11.2017 ning alates 28.11.2017 kehtiv leping kostjale hooldusteenuse osutamiseks hageja

juures puudub.

SKA teavitas 14.11.2017 kirjaga (tl 15) eestkostjat, et hooldusteenuse osutamine hageja juures

lõpeb 30.11.2017.

Lepingu p 4.7 järgi kohustus eestkostja korraldama kostja edasise hooldamise hiljemalt teenuse

lõppemise päeval, mis hõlmab kohtu hinnangul ka hageja kinnisasja, sh hoonete ja ruumide

valduse vabastamist. Kostja ei ole valdust kuni käesoleva ajani vabastanud.

Kohtu hinnangul on leping üles öeldud kehtivalt, leping on lõppenud ning kostjal puudub lepingust

tulenev õigus hageja kinnisasja, sh sellel asuvate hoonete valdamiseks alates hiljemalt 01.12.2017.

Hooldusteenuse osutamise lepingu ülesütlemise kehtivuse üle otsustades ei ole asjakohane lähtuda

SKA ja hageja vahel sõlmitud halduslepingust. Hageja ja eestkostja on kostja hooldamiseks

sõlminud võlaõigusliku lepingu, mille puhul on olemas poolte nii lepingust endast kui seadusest

tulenev õigus leping korraliselt üles öelda.

Kostja on vaidlustanud hageja väite, et SKA suunas kostja hageja juurde hooldusele kuni

30.11.2017. Kohus märkis, et peale hageja enda menetlusdokumentide nimetatakse seda kuupäeva

hooldusteenuse osutamise lõppkuupäevana käesolevas tsiviilasjas esitatud SKA 14.11.2017 kirjas

eestkostjale (tl 15), viitega 25.09.2017 Valga haiglas toimunud nõupidamisele, kus see kuupäev

kokku lepiti. Nõupidamise toimumist ega sellel kokkulepitud hooldusteenuse osutamise tähtaega

ei ole kostja vaidlustanud.

Kostja esitatud menetlusdokumentidest haldusasjas nr 3-18-522 nähtuvalt on kostja taotlenud

muuhulgas jätkata kostja toetamist riigieelarve rahalistest vahenditest alates 01.12.2017, st kostja

on ise lähtunud asjaolust, et hooldusteenusele suunamine SKA poolt lõppes 30.11.2017 (tl 27).

Tartu Halduskohtu 01.10.2018 otsusest haldusasjas nr 3-18-572 (tl 80-83) nähtuvalt on

halduskohus lugenud kostja hageja juures erihooldusteenusel viibimise ajaks 20.10.2014-

30.11.2017.

Kohus luges eelnevaga tõendatuks, et kostja erihooldusteenusele suunamine lõppes 30.11.2017.

Kohtu hinnangul puudub alates 01.12.2017 kehtiv SKA suunamisotsus, millega kostja oleks

suunatud saama erihooldusteenust hageja juures. Kostjal puudub kohtu hinnangul ka seadusest

tulenev alus hageja kinnisasja valdamiseks. Kohus rahuldas hageja nõude ning kohustas kostjat

vabastama 7 päeva jooksul hagejale kuuluv kinnisasi XXXXXX , sh kinnisasjal paiknevate

hoonete otsene ja kaudne valdus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ulatuses, milles kohus kohustas kostjat vabastama XXXXXX asuv kinnisasi ning

jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada kostja taotlus menetluse peatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejal puudub õiguslik alus hooldusteenuse osutamise lepingu

ülesütlemiseks. Kohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta halduslepingu nr 18-11/13, mille

p-s 3.3.2 on kirjas alused, mis annavad teenuse osutajale õiguse teenuse osutamisest keeldumiseks.

Halduslepingus sätestatud teenuse osutamisest keeldumise alused ei ole antud juhul täidetud.

Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TsMS § 356 lg 1. Tartu Halduskohus rahuldas 01.10.2018

määrusega haldusasjas nr 3-18-572 kostja kaebuse ning tühistas SKA 13.12.2017 otsuse ja

16.02.2018 vaideotsuse ja kohustas SKA-d otsustama kostjale suunamisotsuse väljastamise

küsimus 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates. Tartu Ringkonnakohus tegi 21.02.2019

otsuse, millega jättis Tartu Halduskohtu 01.10.2018 otsuse muutmata. Maakohus jättis menetluse

peatamise taotlused rahuldamata. Kostja hinnangul sõltub käesoleva tsiviilasja õige lahendamine

täielikult või vähemalt osaliselt haldusasjas nr 3-18-572 lahendist.

5. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal puudub õiguslik alus hageja kinnisasja valdamiseks ning

valdus tuleb vabastada. Halduslepingust nr 18-11/13 ei tulene kostjale õigust hageja kinnisasja

valdamiseks. Kostja ei ole toonud välja ühtegi õiguslikku alust, mis võimaldaks tal otse tugineda

halduslepingule.

Haldusasjast nr 3-18-572 ei saa tekkida apellandile seaduslikku alust hageja kinnisasja

valdamiseks, mistõttu ei mõjuta haldusasja nr 3-18-572 tulemus vähimalgi määral käesolevat

tsiviilasja.

Arvestades, et pooltevaheline teenuse hooldusteenuse osutamiseleping oli kehtivalt lõppenud,

seadusest ei tulenenud kostjale alust hageja kinnisasja valdamiseks, tuli kohtul hageja nõue

rahuldada ning kohustada kostjat valdust vabastama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu osas, milles kohus

hagi rahuldas. Ringkonnakohus peab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel võimalikuks teha asjas uus otsus

ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata.

7. Hagi on rajatud asja väljanõudmisele võõrast ebaseaduslikust valdusest. AÕS § 80 kohaselt on

omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Seejuures on omaniku

nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest

oma valdusse. Sisuliselt on tegemist kostja vastu suunatud väljatõstmise hagiga.

Hageja näol on tegemist raviasutusega, kus on olemas tingimused kostjale sobiva ja vajaliku

erihoolekandeteenuse osutamiseks.

Kostja on täisealine, sügava liitpuudega isik. Kuna talle on määratud eestkostja, siis TsÜS § 8

lõikes 3 sätestatud eelduse kohaselt on tema teovõime piiratud kogu ulatuses, milles talle

eestkostja on määratud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja vajab oma seisundist tulenevalt pidevat

ööpäevaringset erihooldusteenust. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et kostja ise ei ole mingil

moel võimeline avaldama oma arvamust hoolekandeteenusel viibimise asjaolude ja tingimuste

kohta. Samuti ei tulene asja materjalidest, et hagejal oleks mistahes etteheiteid kostja enda

käitumise suhtes hooldusteenusel viibides. Vastupidi, kostja vajab igakülgset ööpäevaringset

erihooldusteenust oma vaimse seisundi ja sügava puude tõttu, seega ei saagi talle tema käitumist

mingil viisil ette heita. Kostjaga hoolduslepingu lõpetamise soovi on hageja põhjendanud ainuüksi

sellega, et laabunud ei ole koostöö kostja seadusliku esindajaga, s.o eestkostjaga.

8. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on jõustunud Tartu Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-18-

572, millega rahuldati A.D. kaebus ja tühistati Sotsiaalkindlustusameti 13.12.2017. a otsus ning

16.02.2018. a vaideotsus nr 1.1-12.3/32. Halduskohtu otsusega kohustati SKA-d otsustama

kostjale suunamisotsuse väljastamise küsimus AS-i Valga Haigla 30 päeva jooksul halduskohtu

otsuse jõustumisest arvates. Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.02.2019.a otsusega

samas haldusasjas jäeti Tartu Halduskohtu otsus muutmata ja Sotsiaalkindlustusameti

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Haldusasjas tehtud kohtuotsusest tuleneb, et kuna kostja vastab asja materjalidest nähtuvalt kõigile

SHS 3. peatüki 3. jaos nimetatud teenust saama õigustatud isikutele esitatavatele nõuetele, siis

puudub Sotsiaalkindlustusametil üldjuhul kaalumisruum ning tal on kohustus teha asjaomane

suunamisotsus. Samas ei ole siiski välistatud ka eitava otsuse tegemine, kui mõni suunamisotsuse

väljastamise eeldustest SHS § 71 lõike 1 järgi on täitmata – mh kui erihoolekandeteenuse osutajal,

kelle juurde isik soovib teenust saama minna, puudub selleks vaba koht.

Ehkki Sotsiaalkindlustusameti 13.12.2017 otsus keelduda A.D. t suunamast erihoolekandeteenuse

saamiseks AS-i Valga Haigla ning ka 16.02.2018. a vaideotsus on halduskohtumenetluses

osutunud ebaseaduslikeks, ei võimalda see ilmselt kõrvaldada hoolekandeteenuselt teisi isikuid,

kes on vahepealse aja jooksul saanud enda kasutusse vaba koha, millele oli õigustatud hageja.

9. Ringkonnakohus märgib, et Sotsiaalkindlustusametil on põhimõtteliselt võimalik otsustada

A.D. suunamine teenusele AS-i Valga Haigla nii tagasiulatuvalt (alates detsembrist 2017) kui ka

edasiulatuvalt, s.o alates uue otsuse tegemisest. Positiivse otsuse tegemise korral langeks mõlemal

juhul täielikult ära hagi ese. Isegi üksnes edasiulatuva otsuse puhul ei oleks võimalust tõsta isikut

ajutiselt n-ö tagasiulatuvalt raviasutusest välja, kui edaspidi on tema viibimine selles asutuses

asjaomase suunamisotsusega kaetud.

Tsiviilasja lahendaval ringkonnakohtul ei ole praeguse seisuga võimalik hinnata, kas

Sotsiaalkindlustusamet teeb positiivse suunamisotsuse või mitte. Samas ei ole käesoleva hagi

lahendamine ka üheselt sõltuvuses Sotsiaalkindlustusameti poolt kostja teenusele suunamise kohta

tehtavast otsusest. Sellega seoses ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda täiendavalt

apellatsioonkaebuses toodud etteheiteid, mille kohaselt maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata

kostja taotlused menetluse peatamiseks kuni haldusasja nr 3-18-572 lahendamiseni.

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja on käesoleval juhul valinud väära

õiguskaitsevahendi olukorras, kus hageja huvid ja õigused ei ole kostja poolt ohustatud ega vaja

kaitset. Kostja vastu AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude esitamine ei ole õiguslikult

põhjendatud, kuna kostjale ei ole alust heita ette hageja omandiõiguse rikkumist. Ringkonnakohus

on juba eelpool viidanud asjaoludele, et hageja ei ole teinud ainsatki etteheidet kostja enda

käitumisele või tegevusele hoolekandeasutuses viibides, vaid etteheited on seotud üksnes kostja

seadusliku esindaja (eestkostja) käitumisega. Praeguses kontekstis ei ole võimalik omistada

seadusliku esindaja käitumist eestkostetavale, kes on sügava liitpuudega ööpäevaringset abi vajav

isik.

Kostja viibimine erihoolekandeteenuse saamiseks hagejale kuuluval kinnisasjal ei saanud ühtlasi

muutuda

ebaseaduslikuks

selle

tagajärjel,

et

Sotsiaalkindlustusamet

keeldus

oma

halduskohtumenetluses ebaseaduslikuks osutunud otsustega jätkamast kostja suunamist

erihoolekande teenuse saamiseks AS-i Valga Haigla.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on õiguslikult põhjendamatu hageja seisukoht, et poolte vaheline

hooldusteenuse osutamise leping on lõppenud korralise ülesütlemise tulemusena. Sellisele

seisukohale jõudis ekslikult ka maakohus.

Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.02.2019.a otsuse kohaselt ei ole sotsiaalhoolekande

valdkonnas sõlmitavate lepingute objektiks see, kas teenuse osutaja soovib inimesele teenust

osutada või millisel viisil peab teenuse saaja või tema seaduslik esindaja teenuse osutamise raames

käituma. Teenuse osutajal ei ole seega alust keelduda inimesele sobiva teenuse valikust ega

teenuse osutamise algusaja määramisest põhjendusel, et inimesele teenuse varasemal osutamisel

on olnud probleeme tema seadusliku esindaja käitumisega. Samuti on erihoolekande teenuse

osutamisel esmatähtsad abi vajava isiku vajadused, eelistada tuleb talle võimalikult kättesaadavaid

abimeetmeid ning lähtuda abimeetme rakendamise tulemuslikkusest abi vajava isiku ja vajaduse

korral pere ja kogukonna seisukohast.

Seega ei allu erihoolekandeteenuse osutamiseks sõlmitud lepingud täies ulatuses tsiviilõiguses

kehtivale lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtetele. Samuti ei saa niisuguste lepingute

puhul eeldada poolte võrdsust.

12. Hageja tugines poolte vahel 20.10.2014. a sõlmitud hooldusteenuse osutamise lepingu (tl 13-

14) punktile 4.4, mille kohaselt on lepingu pooltel õigus leping korraliselt üles öelda, teatades

sellest teisele osapoolele ette vähemalt üks kuu enne lepingu lõppemist.

Kostja on vastu vaielnud hageja väitele hoolduslepingu korralise ülesütlemisega lõppemise osas.

Kostja hinnangul saanuks hagejale tuleneda õigus hooldusteenuse osutamise leping üles öelda

üksnes SKA ja hageja vahel sõlmitud erihoolekandeteenuse osutamise halduslepingust.

Ringkonnakohus nõustub, et kehtiva halduslepingu alusel abi vajavale isikule hoolekandeteenust

osutaval raviasutusel ei saa olla piiramatut õigust öelda hoolduslepingut korraliselt üles, ilma, et

selleks esineks äärmiselt tõsiseltvõetav põhjus. Kostja on oma 25.05.2018. a menetlusdokumendis

tuginenud ka asjaolule, et niisugusel juhul tekiks vastuvõetamatu olukord, kus teenuseosutaja asub

omal valikul otsustama, kas ja millisele patsiendile ta soovib teenust osutada ja kellele eelistab

teenust mitte osutada. Seega on ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt hooldusteenuse osutamise

korralist ülesütlemist võimaldavale lepingusättele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega

(TsÜS § 138, VÕS § 6). Tegemist on õiguse teostamisega teise poole (kostja) huve arvestamata

enda kaitsmisväärse huvi puudumisel.

Seega ei esine aluseid, mis võimaldaksid rahuldada hagi kostja väljatõstmiseks hagejale kuuluvalt

kinnisasjalt XXXXXX .

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hagi täies ulatuses rahuldamata.

13. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus, rahuldanud hagi osaliselt, jättis menetluskulud poolte endi kanda ega määranud

kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Riigikohtu praktika (nt tsiviilasi nr 2-15-8794, p 14) kohaselt ei ole mõistlik tõlgendada

TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka

alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme

kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue,

osaliselt või täielikult vastupidise otsuse.

Sellest lähtudes ei määra ringkonnakohus rahaliselt kindlaks poolte vajalikke ja põhjendatud ning

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses. Põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud kahes kohtuastmes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus

asjas tehtud lõpplahendi jõustumisel.

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/