2-18-8381/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-8381

Tsiviilasi

Swedbank AS-i hagi Oleg Malatini vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7459 eurot 65 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Malatini apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Oleg Malatin (isikukood XXX), esindaja

Raivo Edala

Vastustaja (hageja): Swedbank AS (registrikood 10060701),

esindaja Külli Reinfeld

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Oleg Malatini apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 18. detsembri 2018 otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Menetluskulude jaotuse määrab

maakohus lõpplahendiga.

3. Jätta Oleg Malatini vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank AS (hageja) esitas 31. mail 2018 Viru Maakohtule hagi Oleg Malatini (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 5984 eurot 85 senti,

sissenõutavaks muutunud intressi 185 eurot 33 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

põhinõudelt 809 eurot 39 senti, sissenõutavaks muutunud viivise varakindlustuselt 1 euro 29

senti ning seadusjärgse viivise põhinõudelt alates 29. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. veebruaril 2008 laenulepingu nr 08-018449-

EV, millega hageja andis kostjale laenu 19 186 eurot. Intressimäär oli Euro 5-aastane intress +

2% ning laenu tagastamise lõpptähtpäev 15. jaanuar 2023. Lepingu tagatiseks seati hüpoteek

Tamara Gyrdymovale kuuluvale korteriomandile asukohaga XXX Jõhvi linn Ida-Virumaa.

Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, andis hageja kostjale 17. aprilli 2017

kirjaga täiendava tähtaja võlgnevuse 667 eurot 24 senti tasumiseks ning avaldas, et kui kostja

võlgnevust ei tasu, loeb hageja laenulepingu lõppenuks. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu

luges hageja laenulepingu ülesöelduks ja kogu nõue muutus sissenõutavaks. Kohtutäitur müüs

8. veebruaril 2017 tagatisvara hinnaga 5150 eurot, millest hagejale laekus 4216 eurot. Kostja

tasus laenumaksetena kokku 17 515 eurot 25 senti ning kostja pensioniosakutest laekus 622

eurot 43 senti. 28. mai 2018 seisuga on hageja nõue kostja vastu kokku 6980 eurot 86 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja võlgnevus on tingitud hageja kliendivaenulikust

suhtumisest. Kui kostjal tekkis probleem laenu tagasimaksmisega, teavitas ta hagejat ja pakkus

võlgnevuse tasumiseks kompromissi. Hageja kostja pakkumisele ei reageerinud. Kostja pidi

laenulepingu lisaks oleva laenu tagasimakse graafiku järgi hagejale 2023. aastaks tagasi

maksma 23 211 eurot 17 senti. Hageja on laenulepingust tulenevate kohustuste katteks saanud

26 600 eurot 28 senti, seega puudub kostjal hageja ees võlgnevus ja hageja on kostja arvel

alusetult rikastunud 3589 euro 11 sendi ulatuses. Nõude esitamine kostja vastu on vastuolus

hea usu põhimõttega. Hageja nõue on tõendamata. Hagejal puudus õiguslik alus laenulepingu

ülesütlemiseks ja vajadus hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 18. detsembri 2018 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja võlgnevuse 6980 eurot 86 senti ning viivise põhinõudelt (5984 eurolt 85 sendilt)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29. maist 2018 kuni

põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus selgitas, et vastuväiteid täitemenetluse toimingute suhtes korteriomandi müümisel

tuli kostjal esitada täitemenetluses.

Kohtule esitatud maksegraafiku kohaselt oli kostja alates 15. märtsist 2008 kohustatud tasuma

laenu põhiosa ning intressi 163 eurot 5 senti kuus ning alates 15. jaanuarist 2012 oli igakuise

laenumakse suurus 174 eurot 55 senti. Laenu kogusumma koos intressidega oli 15. märtsi 2008

seisuga 29 184 eurot 81 senti. 16. novembril 2011 muudeti seoses intressimäära muutmisega

maksegraafikut ning 15. jaanuari 2012 seisuga oli tasumata laenu suurus 16 576 eurot 19 senti.

Hagejale on laenulepingu katteks laekunud kokku 22 353 eurot 69 senti, mis koosneb laenu

tagasimaksetest, täitemenetluses korteri müügi arvelt saadud 4216 eurost ning kostja

väärtpaberikontolt võetud 622 eurost 43 sendist.

Hageja võlgnevuse arvestus 28. mai 2018 seisuga põhineb laenulepingust tulenevatel nõuetel

ning arvestuse tegemisel on lähtutud kostja tagasimaksetest. Maakohus jättis tähelepanuta

kostja esitatud käsikirjalised võlgnevuse tasumise arvestused, kuna neid ei saa lugeda

tõenditeks. Võlgnevuse tasumine on tõendatud maksekorralduste ja konto väljavõtetega.

Maakohus jättis tähelepanuta ka hageja esitatud maksekäsu kui asjasse mittepuutuva tõendi.

Kostja on hagivastuses tunnistanud, et ei tasunud kolme kuu vältel laenu tagasimakseid. Hageja

saatis kostjale 17. veebruaril 2017 lepingu ülesütlemise teate ja andis kostjale kooskõlas

VÕS § 416 lg-ga 1 tähtaja võlgnevuse tasumiseks 4. maini 2017. Kostja sellele ei reageerinud.

Kuna täidetud olid laenulepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused, on

ülesütlemine kehtiv. Laenulepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kogu laenu

tagastamise nõue. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus maksekohustust. Üldjuhul eeldatakse,

et rikkumine ei ole vabandatav.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt pidi hageja tõendama, et kostja on talle võlgu.

Kostja on kohtule esitanud maksekorraldused, millest nähtub, et ta on laenulepingust tulenevad

kohustused täies ulatuses täitnud. Hageja ei ole põhistanud, miks ta maksekorraldusi ei tunnista.

Laenumaksete tasumist ei tõenda mitte laenumaksete graafik, vaid see, et kostja kandis

laenumaksed hageja arvelduskontole. Maakohus ei ole kindlaks teinud, kas kostja on

laenukohustuse tegelikult täitnud, jättes hagejalt välja nõudmata kostja laenu tagasimakseid

kajastavad pangakontode väljavõtted. Sellega on maakohus rikkunud materiaalõiguse norme ja

toiminud vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Maakohus ei toimetanud 14. novembri 2018 kohtunõuet kostjale kätte tema tegelikku elukohta,

vaid lasi selle kohtukordnikul jätta kostja juhututtava postkasti. Samas olid maakohtule teada

kostja tegelikud kontaktandmed. Kostjal on pikaaegsete lähetustega töö ning ta oli kohtunõude

tegemise ja täitmiseks antud tähtajal kodust eemal. Maakohus ei proovinud kostjaga ühendust

võtta muude teabekanalite vahendusel. Kostja ei saanud seetõttu kohtunõuet täita, mida kinnitab

ka kostja tütre Ksenija Malatina kirjalik seletus.

Tagatisvara omanik Tamara Gyrdymova on üle 80-aastane ning ei saanud oma east ning

juriidilise hariduse ja eesti keele oskuse puudumisest tulenevalt aru menetlusdokumentidest,

neile vastamise vajadusest ning vastamata jätmise õiguslikest tagajärgedest. Kostja sai

täitemenetlusest teada juhuslikult pärast täitemenetluse lõppu. Maakohtu väide, et kostja pidi

oma vastuväited esitama täitemenetluses, on seega põhjendamatu.

Maakohus ja hageja ei ole järginud menetlusdokumentide menetlusosalistele kättetoimetamise

korda. Sellega on riivatud kostja kaitseõigust kohtumenetluses.

Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ta ei nõustu kostja väitega võlakohustuse täitmise

kohta, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning hageja jääb kõigi oma

varasemalt esitatud seisukohtade ja tõendite juurde.

Maakohus on õigesti märkinud, et vastuväited täitemenetluse toimingutele tuli kostjal esitada

täitemenetluses.

Kostja ei ole maa- ega ringkonnakohtu menetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks kogu

võlgnevuse tasumine.

Kostja on 3. detsembril 2018, s.o pärast 14. novembri 2018 kohtunõude kättesaamist, esitanud

kohtule arve-kviitungi nr 29/06-2018, kus on kostja aadressina märgitud XXX, Narva. Lisaks

on kostja avaldanud selle enda elukohana kõigis varasemates menetlusdokumentides. Ksenija

Malatina seletused on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta.

Isegi kui kostja sai kohtunõude kätte pärast selles määratud tähtaja möödumist, ei esitanud

kostja oma seisukohti ka tagantjärele ega palunud kohtult täiendavat tähtaega. Kostja pole

avaldanud, millised seisukohad tal esitamata jäid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

otsust olulises ulatuses põhjendanud, maakohus on asja menetlemisel rikkunud

selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg

1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse

osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. Maakohus tegi asjas otsuse 18. detsembril 2018. Kostja esitas 14. jaanuaril 2109 vastuväite

maakohtu tegevusele. Ringkonnakohus jätab kostja vastuväite rahuldamata.

Kostja märgib vastuväites maakohtu tegevuse peale, et maakohus ei ole kostjale edastanud

14. novembri 2018 kohtunõuet. Kostja leidis lisaks, et kohus ei ole lahendanud kostja taotlust

hageja pangakonto ja registrite väljavõtete esitamise kohta. Nimetatud väidetele tugineb kostja

ka apellatsioonkaebuses.

14. novembri 2018 kohtunõuet prooviti kostjale kätte toimetada aadressil, mille ta oli vastuses

hagile enda elukohaks märkinud. Kostja on nimetatud aadressi märkinud oma elukohaks

13. septembri 2018 avalduses ja 3. detsembril 2018 kohtule esitatud arve-kviitungil õigusabi

eest tasumise kohta. Varasemalt oli kostja samal aadressil isiklikult kätte saanud kohtu 12. juuli

2018 kohtunõude ja hiljem ka maakohtu 18. detsembri 2018 otsuse. Kostja väidetav tegelik

elukoht

XXX

on

kostja

poolt

esmakordselt

märgitud

alles

14. jaanuari

2019

menetlusdokumendis, s.o juba pärast maakohtu otsuse tegemist.

Vastuväites kohtu tegevusele väidab kostja täiendavalt, et kohus ei ole lahendanud kostja

taotlust hageja pangakonto ja registrite väljavõtete esitamise kohta, kuigi kostja on seda

korduvalt taotlenud ja kohtul on uurimiskohustusest tulenevalt kohustus dokumente hagejalt

nõuda. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et jättes hagejalt välja nõudmata kostja laenu

tagasimakseid kajastavad pangakontode väljavõtted, ei ole maakohus kindlaks teinud, kas

kostja on laenukohustuse täitnud. Maakohtu menetluses on kostja esitanud üksnes vastuse

hagile ja seal ei ole vastavasisulist selgesõnalist taotlust esitatud.

8. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel 7. veebruaril 2008 sõlmitud laenulepingust,

mille alusel andis hageja kostjale laenu 19 186 eurot. Kostja väitel on ta oma kohustuse hageja

ees täies ulatuses täitnud ning hagejal puudub nõue kostja vastu. TsMS § 230 lg 1 esimese lause

järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Seega tuleb hagejal tõendada kostja kohustuse olemasolu ning kui kostja

väidab, et ta on oma kohustuse kostja ees täitnud, tuleb tal seda tõendada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas, mis puudutavad hageja

vastuväiteid kostja nõudele seoses tagatiseks oleva kinnisvara võõrandamisega. Vastuväited

täitemenetluses tehtud toimingutele tuleb esitada täitemenetluses.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja

selgitamata ning on kohtu selgitamiskohustust rikkunud. Tsiviilasjas on esitatud vaid

hagiavaldus, kostja vastus sellele ning hageja seisukoht kostja vastusele. Maakohus on küll

andnud 14. novembri 2018 kohtunõudega pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade

esitamiseks, kuid pooled ei ole sisulisi seisukohti enam esitanud.

Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping nr 08-018449-EV on oma sisult

tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Maakohus on aga menetluses jätnud tähelepanuta, et

tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist.

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida

seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12; Riigikohtu

19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 15).

Hagiavalduses nimetatud nõude aluseks oleva laenulepingu p 3.17.5. kohaselt on pooled

leppinud kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse poolte vahel sõlmitud laenulepingud

nr 07-198659-EG, nr 07-152618-RK, nr 07-186334-VL, nr 07-020192-VL ja nr 07-078949-VL

ning lepingu p 3.17.6 kohaselt leppisid pooled kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse kostja

ja Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i vahel sõlmitud laenuleping nr 0500872/55st.

Kuigi hageja esitatud laenukaardi väljavõtte kohaselt (I kd, tl 23) on kostjale kogu

laenulepingujärgne laenusumma välja makstud, saab lepingu sisust järeldada, et laenuleping on

vähemalt osaliselt mõeldud poolte vahel ja ka kostja ja kolmanda isiku vahel varem sõlmitud

laenulepingute refinantseerimiseks. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust)

sisust lähtudes, mille maakohus on jätnud tegemata.

Pooled ei vaidle, et kostjal tekkisid laenu tagastamisega raskused ning kostja sattus

makseviivitusse, mistõttu saab temalt nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Praeguses

vaidluses on hageja nõude osaks muuhulgas ka viivis. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist

lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega

viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd

laenulepingu

sõnastusest

tulenevalt

võis

olla

tegemist

vanade

laenulepingute

refinantseerimisega, pole välistatud, et vanade laenulepingute järgne võlgnevus võis juba

sisaldada intressi ja viivist, millelt praeguse vaidluse esemeks oleva laenulepingu järgi tuli

maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib hageja olla arvestanud viivist.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas tegemist võis

olla refinantseerimislepinguga või mitte. Laenulepingu p-des 3.17.5. ja 3.17.6. on pooled

leppinud kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse varasemad kostja kohustused, ning maakohus

on tuvastanud, et vastavad kohustused kustutati.

11. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust.

Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse

asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Tarbijakrediidilepingu

puhul tuleb aga üldjuhul kaitsta tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õigusi, mistõttu tuleks

kohtul kaaluda, kas tarbijat esindab praeguses kohtumenetluses asjatundlik isik.

Laenulepingu kohaselt oli laenusumma tagastamise alguskuupäevaks 15. märts 2008 ja

lõpptähtpäevaks 15. jaanuar 2023. Maakohus on kohtuotsuse põhjendustes tuvastanud, et kostja

on laenukohustuse katteks tasunud laenu põhiosa tagasimakseid 15. märtsist 2008 kuni

19. märtsini 2018 (lepingu kogukestvus oli ligikaudu viisteist aastat, millest kostja tasus seega

nõuetekohaselt kümme aastat), kohustuse katteks on arvestatud täitemenetluses korteri müügist

saadu, samuti on kohustuse täitmiseks kasutatud pensionikontolt arvestatud summat.

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele. Kuigi lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist

võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna

seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust, saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka

varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. Krediidiandja peab üldjuhul tagama, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“ (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-21710, p 25.3).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asjas kindlaks teinud hageja nõude kujunemist ega

kostja poolt nõude katteks laekumiste teostamist. Kostja on vastuses hagiavaldusele

vaidlustanud nõudesumma kujunemise arvestuskäiku. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tuleb

oma nõuet asja uuel läbivaatamisel täpsustada. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid laenulepingu

7. veebruaril 2008, millega hageja andis kostjale laenu 19 186 eurot, kostja kohustus laenu

tagastama ning tasuma laenult intressi Euro 5-aastane intress + 2% (I kd, tl 7–8). Esialgse

maksegraafiku järgi tuli kostjal tagastada laenu kokku 19 186 eurot ning maksta intressi 9 998

eurot 81 senti (I kd, tl 91–94). Pooled on 13. oktoobril 2009 sõlminud laenulepingu lisa (I kd,

tl 111–114), millega muuhulgas muudeti intressimäära ning uueks intressimääraks lepiti kokku

Euro intress + 4%.

Maakohus, tuginedes kostja pangakonto väljavõtetele, maksekorraldustele, täitemenetluses

arvestatud summale ning pensionikontolt arvestatud summale, on leidnud, et laenulepingu

katteks on laekunud kokku 22 353 eurot 69 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastav maakohtu seisukoht põhjendamata ega tugine tsiviilasjas

esitatud tõenditele. Maakohus leidis, et kostja poolt esitatud maksekorralduste (I kd, tl 147–

185) kohaselt on laenulepingu kohaseid makseid sooritatud summas 6607 eurot 52 senti. Kostja

esitas kokku 78 maksekorraldust, millistel on selgituseks märgitud vaidlusaluse laenulepingu

number (v.a 21. mai 2016 maksekorraldus, I kd, tl 152) ning maksekorralduste järgsed summad

on keskmiselt ca 150 eurot, s.o kokku üle 10 000. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht,

et kostja poolt esitatud maksekorraldustega on tõendatud maksete sooritamine vaid summas

6607 eurot 52 senti. Maakohus ei ole põhjendanud, kas ja mis põhjustel on kohus jätnud ühe

või teise maksekorralduse arvestamata. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, millise summa

tasumine on tõendatud kostja konto väljavõtetega. Maakohus ei ole kontrollinud kostja poolt

tasutud summade hageja erinevate nõuete vahel jagunemist.

Kostja on viidanud hageja poolt hea usu põhimõtte rikkumisele (hagivastuse p-d 3, 5 ja 6, I kd,

tl 46–47). Hagiavaldusele lisatud laenukaardi väljavõtte kohaselt lisaks põhisummale, intressile

ja viivisele on nõude hulka arvestatud lepingutasu, lepingu lisatasu, varakindlustus ning

menetlustasu. Hageja ei ole nimetatud nõuete summade kujunemist selgitanud.

TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks

teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause).

12. Hagiavalduses ei ole üheselt ja selgelt välja toodud, mis ajast on kostja sattunud

makseviivitusse ning millal hagejal tekkis viivise arvestamise õigus. Hagiavaldusest saab

järeldada, et kostjal tekkisid maksevõlgnevused 2016 aasta lõpus – 2017 aasta alguses, sest

hagiavalduse kohaselt saatis hageja kostjale ja tagatisvara omanikule teatise lepingust tuleneva

võlgnevuse kohta 17. aprillil 2017 (hagiavalduse p 2.7., teatised I kd, tl 14–15). Kostja

kinnitusel on ta üldjuhul maksnud laenumakseid lepingukohaselt ning laenu tagasimaksete

häire tekkis 2016. aastal (hagivastuse p 3. I kd, tl 46). Hageja laenukaardi väljavõtte kohaselt

on viiviseid aga arvestatud juba alates jaanuarist 2009 (I kd, tl 30 pöördel). Hageja ei ole

hagiavalduses väitnud, et laenulepingu sõlmimisest veebruaris 2008 kuni teatiste edastamiseni

aprillis 2017 oleks kostja täitnud laenukohustusi ebakorrektselt. Hagejal tuleb nõude

kujunemist selgitada. Kostja on hageja nõude kujunemise juba hagile vastuses vaidlustanud

(vastus hagile p 4, I kd, tl 47, vastus hagile p 7, I kd, tl 48).

Kui kostja tugines asjaolule, et kostja üritas hagejaga maksehäirete tekkimisel kokkuleppele

jõuda, tuli kostjal seda ka tõendada (TsMS § 230 lg 1). Maakohus ei ole tõendamiskohustust

kostjale selgitanud, vaid asus otsuses seisukohale, et kostja väide hageja soovimatuse

kokkuleppe saavutamise kohta on väär. Asjaolu, et hageja saatis kostjale teatise võlgnevuse

kohta, ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul poolte läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimise

kohta.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks olulised

asjaolud välja selgitamata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus

oma väiteid tõendada.

13. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

Ringkonnakohus võimaldas 23. jaanuari 2019 määrusega tasuda Oleg Malatinil riigilõiv

osamaksetena. Viimane osamakse 150 eurot tuleb Oleg Malatinil tasuda 20. aprillil 2019.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke