3-18-240/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-240

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse

08.11.2017

korralduse nr 1694-k tühistamiseks ja Väina tee 21

tagastamismenetluse lõpetamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv abi Evelin Prunt

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge

Lumiste

Kolmas isik – YY, volitatud esindajad v.adv Jüri Sirel

ja adv Janne-Liisa Ottis

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. aprilli 2019. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri

2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-240 muutmata.

2. Mõista

XX-lt

välja

YY

apellatsiooniastme

menetluskulu

(seitsesada

viiskümmend kuus) eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.05.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-18-240

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

(ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 22.11.1993 otsusega nr 1284 tunnistati omandireformi

objektiks kinnistul aadressil Väina tee 21, Tallinn (endine registriosa nr 3973, maaüksus nr

169) asuvad ehitised ja maa ning vara osas õigustatud subjektiks EE.

2. Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korraldusega nr 199-k tagastati vara EE-le. Vara

üleandmise kohta koostati 31.03.1994 akt nr 4.

3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas 13.09.1999 otsusega nr 10954 enda 22.11.1993

otsuse nr 1284 ning jättis EE taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus

tunnistas 27.10.1999 korraldusega nr 7114-k Tallinna Linnavalitsuse 10.02.1994 korralduse nr

199-k kehtetuks.

4. Tallinna Linnakohus tuvastas 18.09.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2/3/30-1467/00, et

Tallinna Linnavalitsuse 31.03.1994 akt nr 4 on tühine ning tunnistas Tallinna linna

omandiõigust varale.

5. Tallinna linn sõlmis 29.05.2002 XX-ga müügi- ja asjaõiguslepingu Väina tee 21 asuvate

eluruumide erastamiseks.

6. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon (ÕVVTK) vaatas 14.04.2011 otsusega nr 12374 EE

vara tagastamise taotluse uuesti läbi seoses Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 7 lg 3 kehtivuse kaotamisega alates 12.10.2006. ÕVVTK tunnistas viidatud

otsusega vara omandireformi objektiks ning EE õigustatud subjektiks. Nimetatud otsusega on

lisaks kinnitatud vara tagastamise nõudeõiguse üleminekut EE-lt tema pärijale YY-le.

7. Tallinna Linnavalitsus jättis 23.05.2012 korraldusega nr 736-k EE vara tagastamise

taotluse rahuldamata, kuivõrd vara oli tagastamise otsustamise hetkel XX heauskses omandis

ning alustas vara kompenseerimise menetlust. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.10.2013

jõustunud otsusega asjas nr 3-12-1599 Tallinna Linnavalitsuse 23.05.2012 korralduse nr 736-

k. Tallinna Ringkonnakohus kohustas Tallinna Linnavalitsust uuesti EE vara tagastamise

avaldust läbi vaatama.

8. Tallinna Linnavalitsus võttis 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k vara Pirita Linnaosa

Valitsuse valitsemisele ja bilanssi. Korralduse p-ga 2 kinnitati Finantsplaneerimise OÜ

10.04.2014 ekspertarvamus vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse aluseks. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 22.06.2017 otsusega haldusasjas nr 3-14-52784 Tallinna

Linnavalitsuse 18.08.2014 korralduse nr 1217-k p-i 2. Otsus jõustus 25.07.2017.

3-18-240

3(11)

9. Tallinna Linnavalitsus otsustas 08.11.2017 korraldusega nr 1694-k kinnitada Väina

tee 21, endisel kinnistul nr 3973 asuva elamu kohta Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017

koostatud „Ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“ (töö nr

TR 1855/2017) ja võtta selle edaspidi aluseks Väina tee 21 elamu tagastamise taotluse

lahendamisel. Korraldusega tagastati Väina tee 21, endisel kinnistul nr 3973 asuvast elamust

70/100 mõttelist osa YY-le. Samuti määrati toimingud vara YY-le tagastamiseks.

10. XX esitas 01.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

08.11.2017 korralduse nr 1694-k tühistamiseks ja Väina tee 21 tagastamismenetluse

lõpetamiseks kohustamiseks.

Kaebajal on kaebeõigus. Kaebaja on alates 1969. a-st kasutanud Väina tee 21 ehitist enda

elukohana ning avaldanud vastustajale soovi eluruum erastada. Vaidlustatud korraldusega on

Tallinna linn otsustanud vara YY-le tagastada, mis välistab maareformi seaduse (MaaRS) § 20

lg 1 ja eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 lg 1 kohaselt vara kaebaja poolt erastamise

võimaluse. Tallinna linna ja ZZ vahelise üürilepingu sõlmimist on vastustaja kinnitanud ning

tõendanud. Kaebaja on üürisuhte aluseks olevatel dokumentidel märgitud kui ZZ

perekonnaliige. Üürileandja ja üürniku kinnitus üürisuhte olemasolu kohta on piisav

üürilepingu kehtivuse tõendatuks lugemiseks.

Vastustaja on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebajale ei antud enne vara tagastamise

küsimuse otsustamist võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Seda ei väära asjaolu,

et kaebaja on olnud teadlik vara tagastamise menetlusest. Kaebaja eeldas, et tal on võimalus

esitada arvamus ja vastuväited nii 2017. a ekspertarvamuse kui ka otsuse eelnõu osas.

Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (Kord) p-i 25 kohaselt oleks vastustaja

pidanud esmalt kindlaks määrama, millised asjaolud on vaja täiendavalt tõendada ja millised

materjalid täiendavalt hankida. Alles siis, kui kõik Korra p-s 24 nimetatud otsuse tegemise

aluseks olevad dokumendid on kogutud, oleks vastustaja saanud asuda kaaluma vara

tagastamist kolmandale isikule. Korraldus on tehtud kitsalt 2017. a ekspertarvamusele

tuginedes. Vara tagastamise toimikule ega menetluses kogutud täiendavatele tõenditele

haldusaktis viidatud ei ole. Kaebaja on juba 2015. a jaanuaris ja veebruaris esitanud

vastustajale ja Harju Maavalitsusele argumendid ja tõendid, miks EE ei saa olla õigustatud

subjektiks ja vara ei saa olla omandireformi objektiks. Need argumendid on jäetud

arvestamata. Vastustajal ei ole isegi korrektset toimikut ega ülevaadet asjas kogutud

tõenditest.

Haldusakt on õigusvastane vara tagastamist ettevalmistavas menetluses tehtud otsuste

õigusvastasuse tõttu. Kui vastustaja on otsustanud vara tagastamise, on ta kohustatud

kontrollima ka neid eeltoiminguid ja otsuseid, mis on viinud vara tagastamise otsustamiseni.

Vastustaja oleks pidanud haldusakti andmiseks arvestama ja hindama asjas kogutud materjale,

sh ÕVVTK 2011. a otsuse õiguspärasust (vt Korra p 16).

Vara tagastamise ettevalmistava menetluse ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

toimiku puudused välistavad vara YY-le tagastamise võimaluse. Toimikus puudub EE

tähtaegselt esitatud taotlus talle vara tagastamiseks. Lähtutud on AA poolt esitatud avaldusest.

Samas puudub toimikus tõend, et AA esitas taotluse enne 17.01.1992. Avaldusel olev allkiri ei

ole Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise

ja hindamise kord“ (Avalduste läbivaatamise kord) p-i 7 kohaselt tõestatud, millest tulenevalt

tuleb avaldus lugeda mitteesitatuks. Esineb kahtlus, et AA avaldus on võltsitud või esitatud

mittetähtaegselt. Taotluse esimesele koopiale lisatud postikviitung ei võimalda lugeda sinna

3-18-240

4(11)

kantud numbreid viisil, et tuvastada kuupäevaks 29.11.1991. Avalduste registreerimise

raamatu kohaselt võib tuletada, et avaldus esitati 1993. a-l. Isegi kui taotlus esitati 29.11.1991,

siis ei vasta taotlusel märgitud kuupäev Tallinna I Õigusnõuandla orderi nr 6917 märgitud

kuupäevale, mis on antud 24.12.1991. Eelnevat arvesse võttes ei ole EE õigustatud subjektiks

tunnistamisele eelnenud nõuetekohase vara tagastamise avalduse esitamist, mistõttu ei ole

Tallinna Linnavalitsus saanud vara tagastamist otsustada.

Vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Arhiivides ei ole leitud andmeid vara

natsionaliseerimise kohta ning ÕVVTK 2011. a otsuses ei ole tuvastatud natsionaliseerimise

aega ega alust ning vara omandireformi objektiks tunnistamist on põhjendatud üldsõnaliselt ja

vastuoluliselt. Seega on ÕVVTK 2011. a otsus Väina tee 21 omandireformi objektiks

tunnistamise kohta väär.

YY-l puudub vara tagastamise nõudeõigus. Kuna EE ei olnud õigustatud subjektiks, siis ei

saanud YY vara tagastamise nõudeõigust pärida. EE oli õigustatud subjekti alaneja sugulase

HH endine abikaasa, st ta ei vasta ORAS § 8 lg 3 p-i 1 tunnustele. Lisaks abiellus EE 1949. a-l

uuesti ja ei saanud seetõttu enam omada õigusi HH abikaasana. EE suri enne õigustatud

subjektiks tunnistamist ja ÕVVTK 2011. a otsus on tehtud postuumselt, mis läheb vastuollu

ORAS § 8 lg-st 5 tuleneva pärijate ringi laiendamise keeluga.

Haldusakt põhineb mittekohasel ekspertarvamusel. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on

ekspert ümber hinnanud 2014. a ekspertarvamuses tuvastatud uuenduste ja parenduste

väärtused. Samuti ei välista ekspertarvamuse olemasolu vastustaja uurimiskohustust ning

Korra sätete alusel ei ole see valla- või linnavalitsusele siduv. Vastustaja on vääralt asunud

seisukohale, et ehitis kuulub YY-le tagastamisele 70/100 mõttelises osas. Ringkonnakohtu

jõustunud otsuse asjas nr 3-14-52784 tulemusel tühistati 18.08.2014 korraldus nr 1217-k.

Mistahes muud otsust ei tehtud. Ringkonnakohus ei otsustanud siduvalt, millises ulatuses on

Väina tee 21 ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud.

Menetlus- ja vorminõuete rikkumine on toonud kaasa asja ebaõige lahendamise. Kuivõrd

vastustaja on ekslikult seisukohal, et tal puudub kohustus kontrollida ÕVVTK otsuse

õiguspärasust või ümber hinnata 2017. a eksperthinnangu järeldusi, siis on vastustaja

möönnud, et ta ei ole teostanud haldusakti andmiseks kaalutlusõigust ega kontrollinud vara

tagastamise eelduste täitmist.

11. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata.

ÕVVTK 2011. a otsus, millega on tuvastatud Korra p-s 19 nimetatud asjaolud, on õiguslikult

siduv vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustavale valla- või linnavalitsusele (nt

Riigikohtu lahendid nr 3-1-2-27-03, p 19; 3-3-1-51-01, p 4). ÕVVTK 2011. otsus on kehtiv

ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Vastustajal ei ole pädevust ega volitusi

tuvastada vara võõrandamise õigusvastasust, vara koosseisu, ega õigustatud subjekti. Seega ei

saanud vastustaja vaidlustatud korralduse andmisel otsustada, kas maakonnakomisjon on

õigesti tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasuse, õigustatud subjekti jms vara

tagastamisel tähtsust omavaid asjaolusid. ÕVVTK 2011. a otsuse õiguspärasus ei saa olla

kohtuvaidluse esemeks, kuna seda ei ole vaidlustatud.

Kaebaja etteheited maakonnakomisjoni otsusele on ka põhjendamatud. EE tütar AA esitas

notariaalselt tõestatud volikirja alusel oma ema nimel Väina tee 21 kinnistu tagastamise

avalduse. Kaebaja poolt esitatud avalduse koopiast nähtub avaldusele lisatud postikviitung

kuupäevaga 29.12.1991. Asjaolu, et avaldus on registreerimise raamatusse ekslikult kantud

29.11.1991, ei tähenda, et avaldust ei ole esitatud tähtaegselt (s.o enne 17.01.1992). Allkirja

3-18-240

5(11)

on kinnitanud Tallinna I Õigusnõuandla filiaali juhataja TL, kes oli avalduse esitamise ajal

vandeadvokaat, kellel oli õigus tõestada dokumentide ärakirju.

Väär on kaebaja arvamus, et vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Tallinna Linnaarhiiv ei

ole 14.11.2000 (I kd, tl 133) kirjas kinnitanud, et Väina tee 21 ehitist ei ole natsionaliseeritud,

vaid on nentinud, et puuduvad andmed Mere pst 169 (praegune Väina tee 21) maja

natsionaliseerimise kohta ning selgitatud, et 01.11.1940 ENSV Teatajas avaldatud Eesti NSV

Rahvakomissaride määrus majade natsionaliseerimise kohta oli juhend, mitte täidesaatev akt.

ÕVVTK 2011. a otsuses on õigesti tuvastatud Väina tee 21 ehitiste õigusvastane

võõrandamine.

Maakonnakomisjoni otsusest nähtuvalt on tõendatud, et EE oli endise omaniku lapse HH

abikaasa, kes on omandireformi õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 p-i 2 alusel. Kuna abielu

lõppes HH surmaga, on EE abikaasa esimese ringi pärija ning tema pärimisõigus ei lõppenud

uuesti abiellumisega.

Vastustaja ei nõustu, et vaidlustatud korraldus põhineb mittekohasel ekspertarvamusel.

Vaidlustatud korralduses on lähtutud Finantsplaneerimise OÜ 27.04.2017 koostatud

ekspertarvamusest, mis on koostatud haldusasjas nr 3-14-51784 kohtumääruse alusel. Kaebaja

oli nimetatud menetluses menetlusosaline ja tal oli võimalik esitada ekspertarvamusele

vastuväiteid, kuid kaebaja seda teinud ei ole.

12. YY palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja pole tõendanud kaebeõiguse olemasolu. Vastustaja poolt 02.03.2018 kohtule esitatud

korterikaardi kande kohaselt oli 1969. a-l üürnikuks ZZ. Kaebaja on ise esitanud kohtule Pirita

Linnaosa Valitsuse 29.01.2018 kirja (I kd, tl 135), milles on nimetatud, et Väina tee 21 asuva

elamu osalise tagastamise materjalide hulgas puudub XX ja Tallinna linna vahel sõlmitud

üürileping. Kaebaja ei ole siiani tõendanud üürisuhte olemasolu. Kaebaja ega ükski temaga

seotud isik ei ole vähemalt alates 1993. a-st, kui Väina tee 21 elamu tunnistati esmakordselt

omandireformi objektiks, tasunud üüri. On tõendatud, et kaebaja ei ela Väina tee 21 aadressil,

mis välistab üürnike õigustele tuginemise ORAS § 121 lg 8 järgi.

Subjektiotsus ja vara tagastamise otsus on õiguspärased ja kehtivad. Haldusasja nr 3-14-52784

kohtumenetluses viidi läbi uus ekspertiis Väina tee 21 ehitise säilimise hindamiseks. Kaebaja

ja ZZ osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena. Kaebaja vaidlustab

käesolevas asjas haldusasjas nr 3-14-52784 läbiviidud ekspertiisi tulemust, mida ta samas

haldusasjas ei vaidlustanud. Haldusasja nr 3-12-1599 menetlemisel on kohus tuvastanud, et

asjas tehtud subjektiotsus on kehtiv ja kaebajale siduv.

ÕVVTK toimikust nr 12441 nähtub, et kaebaja on aastate jooksul korduvalt tutvunud

toimikuga ja teinud sellest koopiaid, esitanud päringuid ja saanud vastuseid. Vaatamata sellele

püüab kaebaja jätta muljet, nagu oleksid tema esitatud avaldused jäänud tähelepanuta.

13. Tallinna Halduskohus jättis 24.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, mõistis

kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 2160 eurot ja jättis ülejäänud osas

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Vastustaja on esitanud koos 02.03.2018 menetlusdokumendiga korterikaardi, mille kohaselt

on alates 14.03.1969 korteri üürnik ZZ, samuti kaebaja poolt 14.06.1999 esitatud eluruumi

erastamise avalduse, mille kohaselt on eluruumi sisse registreeritud üürnik ZZ (I kd, tl

169‒170). Vastustaja on kinnitanud ja see nähtub ka 14.06.1999 avalduselt, et kaebaja on

taotlenud EES § 4 p-i 1 kohaselt eluruumi erastamist üürniku perekonnaliikmena. Seega

nähtub viidatud dokumentidest üheselt, et kaebaja on kasutanud eluruumi üürniku

3-18-240

6(11)

perekonnaliikmena. Vastustaja selgituste kohaselt sõlmis Tallinna linn kaebaja poolt esitatud

avaldusele tuginedes 29.05.2002 kaebajaga Väina tee 21 asuvate eluruumide erastamiseks

müügi- ja asjaõiguslepingu. Puudub alus kahelda selles, et vastustaja oleks viidatud lepingu

sõlminud olukorras, kus kaebajal oleks puudunud eluruumi erastamise õigus EES § 4 p-i 1

alusel. Asjaolule, et lepingu sõlmimise eelselt on tuvastatud erastamisõiguse olemasolu, viitab

otseselt lepingu p-s 6 sisalduv kinnitus, et müüja ja ostja vaheline üürileping kaotab kehtivuse

ostu-müügi lepingu notari poolt tõestamise hetkest ja eluruumi edasine haldamine toimub

vastavalt „Eluruumide erastamise korra“ p-le 11. Üürimaksete tasumise kviitungite

puudumine ei muuda õigussuhet olematuks olukorras, kus vastustaja on vastavat õigussuhet

üheselt kinnitanud. Kaebaja esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti 10.09.2018 kirjast 10-

6/977-k tuleneb, et rahvastikuregistri järgselt on kaebaja elukoht Väina tee 21, 12112 Tallinn,

mis rahvastikuregistri seaduse § 40 lg 6 kohaselt tähendab, et kaebajal on jätkuvalt vastustaja

nõusolek eluruumi kasutamiseks. Kolmanda isiku poolt viidatud tõendid, mille kohaselt on

2017. a-l saadetud kaebajale erinevaid dokumente aadressil Kuldnoka tee 1, Püünsi, Viimsi

vald, ei tõenda väidet, et kaebaja ei elanud eluruumis selle tagastamise hetkel (ORAS § 121 lg

8). Kaebajal on kaebeõigus Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korralduse nr 1694-k

vaidlustamiseks, kuna ta on EES § 4 p-i 1 alusel Väina tee 21 eluruum erastamise õigustatud

subjekt. Kaebaja kaebeõigust on jaatanud ka Tallinna Ringkonnakohus 07.03.2018 määruse p-

s 23.

ÕVVTK toimikust nr 12441 nähtub, et kaebaja on aastate vältel korduvalt tutvunud Väina tee

21 vara tagastamise menetluses koostatud toimikuga ja esitanud erinevaid teabepäringuid.

Kaebaja poolt praeguses haldusasjas esitatud väited on osaliselt kattuvad ka haldusasjades nr

3-12-1599, 3-14-50292 ja 3-14-52784 väljendatud seisukohtadega. Nii kaebaja kui vastustaja

olid viidatud menetlustes menetlusosalisteks. Ehkki kaebajale ei ole enne haldusakti andmist

saadetud haldusakti projekti ja antud võimalust esitada oma seisukoht, ei kujuta see antud

juhul menetlusnormi rikkumist, kuivõrd vastustajal on olnud kaebajaga Väina tee 21 asuva

vara tagastamise menetluses korduvalt kontakt ning kaebaja positsioon ja tõendid, millele

kaebaja soovib tugineda, olid vastustajale varasemas menetluses teada. Kuivõrd kaebaja oli

menetlusosaline haldusasjas nr 3-14-52784, mille menetluses viidi läbi ekspertiis ja mis on

vaidlustatud haldusakti üheks aluseks, siis oli kaebaja viidatud menetluses ekspertiisi

tulemustest teadlik. Seega ei saanud korralduse andmine olla kaebaja jaoks üllatuslik ja

haldusakti võis HMS § 40 lg 3 p-i 2 kohaselt anda ka ilma kaebajat ära kuulamata. Isegi kui

möönda formaalset ärakuulamise õiguse rikkumist haldusakti andmisele eelnevas menetluses,

siis arvestades eelpool toodud asjaolusid kogumis, ei mõjutanud rikkumine siiski haldusakti

sisulist õiguspärasust (HMS § 58).

Kaebaja etteheited seonduvalt ÕVVTK toimiku nr 12441 puudustega ei viita

uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse läbiviimisel. Puudused toimiku lehekülgede

numeratsioonis ei ole sellised, mis võimaldaksid arvata, et toimikust on kõrvaldatud asja

lahendamisel tähtsust omavaid dokumente või on lisatud vara tagastamise otsustamise järgselt

selliseid dokumente, mis ei olnud aluseks vara tagastamise otsustamisel. Ka kaebaja ei ole

viidanud olulistele dokumentidele, mis toimikus varasemalt olid, kuid mis kohtule esitatud

toimikus on puudu.

Korra p-de 19 ja 20 alusel tehtud otsus on vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustava

valla- või linnavalitsuse jaoks siduv (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-51-01, p 4). Viidatud

lahendi p-st 4 nähtub, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib eeldada, et komisjon oma

varasemalt tehtud lahendit uuesti läbi vaatama ei hakka. Viidatud lausest ei tulene, et valla-

või linnavalitsus saaks eirata maakonnakomisjoni otsust ning hinnata subjektiks tunnistatud

otsuses tuvastatud asjaolusid ümber, nagu leiab ekslikult kaebaja. Vastav pädevus on üksnes

komisjonil, kes saab erandlikel asjaoludel juba varasemalt tehtud otsusega lahendatud

3-18-240

7(11)

küsimused ümber vaadata. Korra p-i 14 kohaselt on vara tagastamise ettevalmistaja

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon, mitte valla-

või linnavalitsus. Selliselt on see toimunud ka Väina tee 21 vara tagastamise menetluses.

Ühelgi juhul ei ole vastustaja võtnud vastu otsuseid, mis kuuluvad vara tagastamise ja

kompenseerimise komisjoni pädevusse.

ÕVVTK 2011. a otsus on kehtiv ning selle resolutiivosa on vastustajale kohustuslik. Kuivõrd

kaebaja ÕVVTK 2011. a otsust ei vaidlustanud, siis on see siduv ja vastustaja ei saanud

08.11.2017 korralduse nr 1694-k andmisel uuesti hinnata vara võõrandamise õigusvastasust,

vara koosseisu ega õigustatud subjekti. Ka Tallinna Halduskohus on 11.12.2012 otsuse nr 3-

12-1599 p-s 22 leidnud, et vara õigusvastane võõrandamine on tuvastatud ÕVVTK Harju

maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega nr 12374, mis on kehtiv. Viidatud seisukohta ei

muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2013 otsusega. Haldusasjas nr 3-14-50292 tehtud

lahendis kinnitati viidatud seisukohta. Seega on ka vaidlustatud haldusakti andmisele

eelnevates kohtumenetlustes leidnud kinnitust, et ÕVVTK 2011. a otsus on kehtiv ja

vastustaja jaoks siduv. ÕVVTK toimikust lähtuvalt on kaebaja pöördunud vähemalt kahel

korral (22.01.2015 ja 18.02.2015) Harju Maavalitsuse poole ÕVVTK 2011. a otsuse

muutmiseks. Harju Maavalitsus on menetluse uuendamisest mõlemal juhul keeldunud ning

kaebaja ei ole keeldumist kohtus vaidlustanud. Seega ei saa kaebaja praeguses menetluses

enam tugineda väitele, et ÕVVTK 2011. a otsus ei ole õige. Kaebaja etteheited ÕVVTK 2011.

a otsusele ei ole ka sisuliselt põhjendatud.

Vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel on põhjendatult arvestatud Finantsplaneerimise OÜ

27.04.2017 koostatud ekspertarvamusega ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse

kohta. Asja materjalidest tulenevalt otsustas Tallinna linn 2014. a-l viia läbi haldusasjaga nr 3-

12-1599 ettenähtud ekspertiisi Väina tee 21 ehitise individualiseeritaval kujul säilimise

hindamise kohta, mille tulemusel võeti vastu 18.08.2014 korraldus nr 1217, mille kolmas isik

vaidlustas haldusasjas nr 3-14-52784. Viidatud kohtumenetluses viidi kohtumääruse alusel

läbi uus ekspertiis Väina tee 21 ehitise säilimise hindamiseks, kuivõrd Tallinna

Ringkonnakohus kahtles Finantsplaneerimise OÜ 10.04.2014 koostatud ekspertarvamuse

õigsuses. Kaebaja ja ZZ osalesid menetluses vastustaja poolel kolmandate isikutena ning neil

oli õigus ja võimalus esitada ekspertarvamuse osas vastuväiteid, kuid kaebaja seda ei teinud.

Tallinna Ringkonnakohus luges ekspertarvamusele tuginedes tuvastatuks, et vaidlusaluse

ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud 48% asemel

70%. Viidatud otsus jõustus edasi kaebamata 25.07.2017. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse

18.08.2014 korraldus nr 1217-k p 2 tühistati tulenevalt asjaolust, et viidatud korraldusega oli

ebaõigesti tuvastatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse protsent, ning

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 22.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-52784 (p 19), et

vaidlusaluse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on haldusmenetluses tuvastatud

48% asemel 70%, siis oli viidatud tuvastus asja uuesti läbi vaatavale haldusorganile

kohustuslik sõltumata sellest, et vastav tuvastus ei kajastunud kohtuotsuse resolutsioonis.

Seega sai vastustaja vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel lähtuda üksnes Finantsplaneerimise

OÜ 27.04.2017 koostatud ekspertarvamusest. Tallinna Linnavalitsuse 08.11.2017 korraldus nr

1694-k tugineb ekspertiisil, mida kaebaja ei ole vaidlustanud ning sellest tulenevalt on õigesti

tuvastatud, et kolmandale isikule kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele

70/100 mõttelises osas. Kuivõrd kõnealune ekspertarvamus on koostatud kohtumenetluses,

milles kaebaja osales, ja kohus on tuvastanud ehitise säilivuse, ei saa kaebaja tugineda alusele,

et vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal eksperthinnanguga tutvuda ja selle kohta omapoolset

seisukohta esitada.

3-18-240

8(11)

Et tühistamisnõude rahuldamiseks puudub alus ning vara tagastamine kolmandale isikule

vastab seadusele, puudub alus vastustaja kohustamiseks lõpetama Väina tee 21 vara

tagastamise menetlus, jättes taotluse vara tagastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14. XX palub 24.10.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue

otsusega kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohus

on

ebaõigesti

hinnanud

ärakuulamisõiguse

tagamise

õiguspärasust.

Haldusmenetluses osalemine ei välista HMS § 40 lg-st 1 tulenevat menetlusosalise

ärakuulamisõigust (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-49-14, p 24). Kaebaja on saanud vara

tagastamise aluseks olevate dokumentide ja olulise tähendusega asjaolude välja selgitamata

jätmisele tugineda alles kaebuses. Kui kaebajale oleks vaidlustatud korralduse eelnõu

edastatud enne haldusakti andmist, siis oleks kaebaja ka vara tagastamise toimikuga tutvunud

ja saanud vastuolud juba haldusmenetluses esile tuua. Rikkumine on mõjutanud asja

lahendamise tulemust. Lisaks ei selgu kohtuotsusest üheselt, millistest tõenditest on kohus

pidanud vajalikuks asjaolude tuvastamisel juhinduda.

Halduskohtu otsus on vastuolus HKMS § 158 lg-st 1 tuleneva kohustusega, kuivõrd kohus on

tuvastanud Väina tee 21 õigusvastase võõrandamise ilma seda kinnitavate tõendite

olemasoluta. Tõenditest ei nähtu mistahes teavet, mis kinnitaks, et MM-lt võeti Väina tee 21

tahtevastaselt ära või ta asetati olukorda, kus ta oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara

ära andma või maha jätma. Järelikult ei ole kohus saanud tuvastada vara õigusvastast

võõrandamist ORAS § 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja on esitanud kohtule mitu tõendit, mis

lükkavad ümber õigusvastaselt võõrandamise võimaluse: 1) Tallinna Linnaarhiiv on

22.09.1993 arhiiviteatises nr 70-1012 kinnitanud, et Väina tee 21 vara natsionaliseerimise

kohta ei leidu ENSV Teatajates ega arhiivi dokumentides mingeid andmeid; 2) Riigiarhiivi

27.03.2012 arhiiviteatise nr 18-7-3.6/1867/OM kohaselt ei ole leitud andmeid, et Väina tee 21

krundil asunud maja oleks 1940‒1941. a-l natsionaliseeritud; 3) Tallinna Linnaarhiiv on 2000.

a-l uuesti kinnitanud, et nendele teadaolevalt ei ole Väina tee 21 ehitist natsionaliseeritud.

Halduskohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et vara

tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud MM pöördus Saksamaalt tagasi Eestisse juba

1942. a-l. Kui MM oleks tõesti tundnud repressiooniohtu, siis ei oleks ta mõistlikult vaid ühe

aasta möödumisel Eestisse naasnud. Seetõttu ei ole välistatud, et MM andis Väina tee 21 vara

vabatahtlikult Tallinna Linna Hotellitrusti või muu kolmanda isiku valdusesse. Kuna vara

õigusvastaselt võõrandamise fakti tuvastamine on ORAS § 3 lg 1 alusel vara tagastamise

vältimatuks eelduseks, siis on kohus rikkunud ka uurimispõhimõtet.

Tulenevalt ÕVVTK 2011. a otsuse p-st 2 ning ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 3 oleks kohus

pidanud kaebuses esitatud nõude lahendamiseks tuvastama, kes oli Väina tee 21 ehitise endise

omaniku ehk MM pärija. Kohus on seevastu asunud hindama seda, kes kuulusid MM poja

endise abikaasa EE pärijate ringi. Kohus oleks pidanud välja selgitama, kes kuulusid ORAS §

7 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel õigustatud subjektide ringi 1980. a-l ehk pärandi avanemise seisuga.

Vara tagastamise nõudeõiguse pärijaks oleks saanud teoreetiliselt tunnistada ORAS § 8 lg 3 p-

i 1 alusel A.-MM, mitte YY. ORAS § 8 lg 5 kohaselt kehtib omandireformi õigustatud

subjektide laiendamise keeld. Kohtu põhjendused on sisuliselt väärad ka põhjusel, et vara

omaniku alaneja endine abikaasa ei kuulu ORAS § 8 kohaselt vara tagastamise nõudeõiguse

pärijate hulka.

Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ei ole kohtuotsus seaduslik. Kohus ei ole

tuginenud asjas kogutud ja uuritud tõenditele, vaid on lähtunud sellest, kas ja millises osas

3-18-240

9(11)

peab ta vastustaja ja kolmanda isiku väiteid usutavaks. Halduskohus on rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise nõuet, kuna otsus on vastuoluline ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole

järgitav. Arusaadav ei ole, kas kohus on pidanud ÕVVTK 2011. a otsust vaidlustatud

haldusakti andmiseks siduvaks või mitte. Kohtuotsuse põhjendused on ka sisuliselt ebaõiged

osas, milles kaebaja oleks kohtu hinnangul pidanud vaidlustama ÕVVTK 2011. a otsust.

Kaebajal puudus ÕVVTK 2011. a otsuse vaidlustamiseks õiguskaitsevajadus. ÕVVTK 2011.

a otsuse tegemise ajal kehtis XX ja vastustaja vahel 29.05.2002 sõlmitud Väina tee 21

müügileping eluruumide erastamiseks. Järelikult ei oleks saanud kaebaja mõistlikult ÕVVTK

2011. a otsust vaidlustada, sest seda ei oleks õiguste rikkumise puudumise tõttu menetletud.

Müügileping tühistati alles 30.10.2013 jõustunud kohtuotsusega ning sel hetkel oli ÕVVTK

2011. a otsuse vaidlustamise kaebetähtaeg möödunud.

15. Tallinna linn palub 22.11.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega põhjendustega ning jäädes varem esitatud

seisukohtade juurde.

16. YY palub 06.12.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes

varem esitatud seisukohtade juurde.

Kuivõrd vaidlustatud korralduse andmisel oli vastustaja teadlik kaebaja seisukohtadest, ei

olnud vastustajal kohustust kaebajat eraldi üle kuulata. Kaebaja on saanud esitada kõik

omapoolsed tõendid ja seisukohad ning neid on haldusakti koostamisel arvesse võetud. Kuna

kaebaja jättis 2017. a ekspertiisi tulemuse haldusasja nr 3-14-52784 raames tähtaegselt

vaidlustamata, puuduvad seaduslikud alused selle vaidlustamiseks praeguses haldusasjas.

ÕVVTK toimiku nr 12441 puudused ei viita uurimiskohustuse rikkumisele haldusmenetluse

läbiviimisel. Kaebaja etteheide on paljasõnaline. Vaidlustatud korralduse andmine ei olnud

kaebajale üllatuslik. Kaebaja esitas enne haldusakti andmist korduvalt pöördumisi ja oma

seisukohti tõendavaid dokumente ning oli mitme tagastamismenetlusega seotud haldusasja

menetlusosaline. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebaja on jätnud tähtaegselt vaidlustamata

ÕVVTK 2011. a otsuse. Otsus on siduv ja kehtiv ning vastustajal puudus alus vaidlustatud

korralduse andmisel hinnata vara võõrandamise õigusvastasust uuesti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Praeguse vaidluse lahendamisel on asjassepuutumatud ja tuleb jätta tähelepanuta kõik

kaebaja need väited, mis vaidlustavad kehtiva 14.04.2011 ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni

otsusega nr 12374 siduvalt kindlaks tehtud asjaolusid: Väina tee 21 asuvad ehitised ja 1600

m2 maad on omandireformi objekt (st, et Väina tee 21 ehitised ja maa olid õigusvastaselt

võõrandatud); MM oli Väina tee 21 omanik õigusvastase võõrandamise ajal; EE on Väina tee

21 suhtes omandireformi õigustatud subjekt ning tema nõudeõigus on päritav (st, et

nõudeõigus on pärimise teel üle läinud YY-le). Kuna ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni

14.04.2011 otsus on vaidlustamata ja seega kehtiv haldusakt, on tema resolutsioonis tuvastatu

täitmiseks kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele (haldusmenetluse seaduse § 60 lg

2) ning Tallinna linnal puudus õiguslik võimalus hakata viidatud asjaolusid ümber hindama

vara tagastamise küsimuse otsustamisel. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-27-03 märkinud, et

vara tagastamise menetlus koosneb järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse,

vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide

kindlaksmääramine, 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele

vara tagastamine. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse

3-18-240

10(11)

õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut

ja vara õigusvastast võõrandamist. ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema

poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada

ning õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on

komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama

ei hakata (p-d 8‒10). Tallinna linna pädevus ja õigus hinnata ümber ÕVVTK Harju

maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsusega kindlaksmääratud asjaolusid ei tulene ka kaebaja

poolt viidatud Korra p-dest 24 ja 25. P 24 viitab otsesõnu, et vara tagastamine otsustatakse

ÕVVTK komisjoni otsuse alusel ning p-s 25 märgitud võimalus täiendavate tõendite

hankimiseks puudutab üksnes vara tagastamise küsimusega seonduvat (nt, kas vara on endisel

individualiseeritaval kujul säilinud vms), kuid mitte seda, kas vara on üldse omandireformi

objekt ning kes on selle vara suhtes õigustatud subjekt. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-50-07

esitatud seisukohad ei ole aga üldse ülekantavad praeguse haldusasja lahendamisele – selles

asjas selgitas Riigikohus omandireformi läbiviimisel kahju tekkimise hetke ning erinevalt

praegusest vaidlusest saab kahju hüvitamise nõude rajada ka kehtiva haldusakti

õigusvastasuse väitele, mida hinnatakse asja sisulisel läbivaatamisel kooskõlas riigivastutuse

seaduse § 7 lg-s 1 sätestatud kahju vältimise ja kõrvaldamise kohustusega.

19. Ebaõige on kaebaja väide, et ta ei saanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011

otsust vaidlustada, sest see ei riku tema õigusi. Omandireformi vaidluste senise kohtupraktika

kohaselt on potentsiaalsel erastajal (üürnikul) kaebeõigus nn objekti- ja subjektiotsuse suhtes

koos sellise haldusakti või toimingu vaidlustamisega või pärast sellise tsiviilõigusliku

toimingu tegemist, mis muudab vara erastamise võimatuks (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-

1-9-96; 3-3-1-6-99; 3-3-1-52-99; 3-3-1-23-01). See tähendab, et kaebetähtaeg ka nn objekti-

ja subjektiotsuse suhtes hakkab jooksma isiku õigusi rikkuva haldusakti (nt vara tagastamise

korraldus) andmisest või toimingu tegemisest. Praeguse vaidluse kontekstis tähendab see, et

XX oleks pidanud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsuse vaidlustama

hiljemalt koos Tallinna linnavalitsuse 18.08.2014 korraldusega nr 1217-k, millega kinnitati

Väina tee 21 kohta koostatud 16.04.2014 ekspertarvamus ja määrati võtta see aluseks Väina

tee 21 tagastamise taotluse lahendamisel. Ekspertarvamuse kohaselt kuulus õigustatud

subjektile tagastamisele hoone säilinud väärtusele (48%) vastav mõtteline osa – 48/100.

Niisiis ei saa vastata tõele kaebaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud

seisukoht, et XX otsustas Tallinna linna 18.08.2014 korraldust mitte vaidlustada seetõttu, et

sellega oli otsustatud alustada kompenseerimise menetlust. XX ei vaidlustanud ÕVVTK

Harju maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsust pärast Tallinna linna 18.08.2014 korralduse

andmist, ei esitanud vastavaid seisukohti ka selle korralduse õiguspärasuse üle toimunud

kohtumenetluses (haldusasi nr 3-14-52784) ega ole esitanud selle otsuse tühistamise nõuet ka

praeguses haldusasjas. Asjaolu, et kaebaja oli tegelikkuses teadlik ÕVVTK Harju

maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsuse vaidlustamise vajalikkusest pärast Tallinna linna

18.08.2014 korralduse andmist, nähtub kaebaja lepingulise esindaja 22.01.2015 ja 18.02.2015

pöördumistest ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni poole.

20. Eelnevast tulenevalt on õige halduskohtu otsuse p-s 37 väidetu, et ÕVVTK Harju

maakonnakomisjoni 14.04.2011 otsus oli Tallinna linnale Väina tee 21 tagastamise

otsustamisel siduv ning seetõttu puudus halduskohtul ka vajadus kaebaja vastupidiseid väiteid

kohtuotsuses üksikasjalikult analüüsida. Asjaolu, et halduskohus seda siiski tegi, oli ilmselt

tingitud menetlusökonoomia põhimõttest ega muuda kohtuotsust seetõttu vastuoluliseks või

põhjendamiskohustust rikkuvaks ega ole aluseks ka halduskohtu otsuse muutmisele või

tühistamisele.

3-18-240

11(11)

21. Ärakuulamisõigust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 35

esitatud seisukohtadega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Tallinna linn ei kaldunud

08.11.2017 korraldust andes kõrvale haldusasja nr 3-14-52784 raames korraldatud

ekspertiisiga kindlaksmääratust ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2017 kohtuotsusega

tuvastatust. XX osales viidatud haldusasjas kolmanda isikuna. XX ei ole ka praeguses

kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid või seisukohti, mis seaksid kahtluse alla Tallinna

linna 08.11.2017 korralduse õiguspärasuse.

22. Eeltoodut kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et XX apellatsioonkaebus on

alusetu ja tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 200 p 1).

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad vastustaja

apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude

hüvitamiseks 756 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et kolmanda isiku taotlus

on põhjendatud

ning menetluskulude kandmine nõuetekohaselt tõendatud.

Ehkki

menetluskulude

nimekirjas

viitab

nimekiri

12.04.2019

ringkonnakohtu

istungiks

ettevalmistamise osas tsiviilasjale nr 2-17-18689, loeb ringkonnakohus selle ilmselgeks

ebatäpsuseks, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt lõppes viidatud tsiviilasi juba 14.03.2018

kohtumäärusega ning seega ei saanud 12.04.2019 toimuda ka selles asjas ringkonnakohtu

kohtuistungiks ettevalmistust. Küll aga toimus praeguses asjas kohtuistung 15.04.2019, mis

selgitab ka 12.04.2019 kohtuistungiks ettevalmistamise vajadust. Lisaks on kolmas isik

kinnitanud, et menetluskulud on kantud praeguse haldusasja raames seoses kohtumenetlusega

antud õigusabiga. Kolmanda isiku menetluskulude suurust peab ringkonnakohus mõistlikuks

ja põhjendatuks. Seega tuleb XX-lt mõista YY apellatsioonimenetluse kulude katteks välja

756 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)