2-14-62394/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

1(16)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-62394

Tsiviilasi

Osaühingu MRF Vool hagi Osaühingu ECOBER vastu

10 208 euro 26 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu ECOBER apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

11 229 eurot 9 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Osaühing MRF Vool (registrikood

11463163), esindaja vandeadvokaat Kaire Aus

Kostja

(apellant)

Osaühing

ECOBER

(registrikood

10377190), esindajad juhatuse liige RT ja vandeadvokaat

Margo Põbo

Istungi toimumise aeg

21.03.2019

Istungil osalenud isikud

Apellandi esindajad juhatuse liige RT ja vandeadvokaat

Margo Põbo ning vastustaja esindaja

vandeadvokaat Kaire Aus

RESOLUTSIOON:

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

2(16)

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus osas, millega hageja põhinõue rahuldati

7175 eurot 75 senti ületavas ulatuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja põhinõue 7175 eurot 75 senti

ületavas osas rahuldamata ning jaotada sellega seoses uuesti maakohtu menetluses

kantud menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega

kohus jättis hageja nõude alates 12.12.2014 sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks

rahuldamata.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

2) Välja mõista kostjalt Osaühing ECOBER hageja Osaühing MRF Vool kasuks

põhivõlg 7175 eurot 75 senti.

3) Välja mõista kostjalt Osaühing ECOBER hageja Osaühing MRF Vool kasuks

11.12.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1020 eurot 83 senti. Jätta

rahuldamata hageja nõue alates 12.12.2014 sissenõutavaks muutuva viivise

väljamõistmiseks.

5. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud 30% ulatuses hageja Osaühingu

MRF Vool kanda ning 70% ulatuses kostja Osaühingu ECOBER kanda.

6. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1.

11.12.2014 esitas Osaühing MRF Vool (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse

Osaühingu ECOBER (kostja) vastu. Hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt

põhinõude 10 208 eurot 26 senti, 11.12.2014 seisuga viivise 2706 eurot 77 senti ning

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

3(16)

viivise 0,01% päevas põhinõudelt alates 12.12.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja

vähendas 02.10.2017 menetlusdokumendis viivisenõuet ning palus 11.12.2014 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise välja mõista summas 1020 eurot 83 senti ning alates

12.12.2014 sissenõutavaks muutuva viivise määras 0,022% päevas arvestatuna

põhinõudelt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.06.2013 alltöövõtulepingu nr 130613/1

(leping;

töövõtuleping).

Hageja

kohustuseks

oli

teostada

hotelli

St.

Peterburi

konverentsikeskusele (aadress Hospidali 6a, Pärnu) lepingu p-s 1.1. kirjeldatud tööd vastavalt

Teleprojekt OÜ projektile töö nr TJ-2273-11.12 ja RR Elekter OÜ projektile töö nr 621112.

Tööd olid järgmised: paigaldada valve-, tulekahjusignalisatsioonisüsteem, arvutivõrk,

televisiooni võrk, videovalvesüsteem, LCD-ekraani kaabeldus, helindussüsteem, esinejate

piltide televisiooni võrku saatmise kaabeldus, tugevvoolupaigaldis. Lepingu kogumaksumus

on välja toodud lepingu lisades 1 ja 2 ning 01.08.2013 ja 30.08.2013 hinnapakkumistes.

Hageja pidi tööd tegema ajavahemikul 17.06.2013–15.09.2013. Eelnimetatud tööde

teostamist tõendavad alljärgnevad arved koos aktidega ja kostja poolt arvete tasumised: 

arve nr 71 (2183 eurot 42 senti), akt nr 1 (arve tasutud 17.07.2013); 

arve nr 79 (10 140 eurot), akt nr 2 (arve tasutud 13.08.2013); 

arve nr 92 (4734 eurot 17 senti), akt nr 3 (arve tasutud 10.09.2013); 

arve nr 95 (17 448 eurot 97 senti), akt 4 (arve tasutud 12 000 euro ulatuses 31.10.2013

ja 5448 eurot 97 sendi ulatuses28.11.2013); 

arve nr 1 (3235 eurot 92 senti), akt nr 5; 

arve nr 30 (9472 eurot 34 senti), nõrkvoolusüsteemide üleandmise-vastuvõtmise akt nr

110404/1 ja akt nr 6.

Hageja on vastavalt teostatud töödele eelpool nimetatud arved ja teostatud tööde aktid kostjale

esitatud. Kostja ei ole akte allkirjastanud. Arve nr 1 eest on tasumata 735 eurot 92 senti. Arve

nr 30 on tasumata täies ulatuses.

Hageja on kostja poole pöördunud korduvalt kirjalike meeldetuletustega tasuda arved nr 1 ja

nr 30. 14.07.2014 esitas hageja kostjale nõude, milles tuletatakse kostjale meelde, et kostjal

on hageja ees võlgnevus 10 208 eurot 26 senti. See paluti tasuda hiljemalt 18.07.2014. Kostja

nimetatud arveid ei tasunud. 18.07.2014 esitas hageja kostjale arve nr 67 tasumata arvetelt

viivise kohta, kokku 1119 eurot 27 senti. Seisuga 11.12.2014 kostja arveid nr 1, nr 30 ja nr 67

ei ole tasunud. 11.12.2014 seisuga oli kostja viivitanud arve nr 1 tasumisega 190 päeva ja arve

nr 30 tasumisega 230 päeva ning viivis kokku oli 2706 eurot 77 senti.

KOSTJA VASTUS HAGILE

2. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on sõlmitud töövõtuleping. Lepingujärgsed suhted ei ole

lõppenud ega lõpetatud. Seetõttu on nõude esitamine ennatlik.

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

4(16)

Kostja ei ole saanud arvete nr 1 ja nr 30 aluseks olevaid akte. Samuti ei teadnud kostja arvest

nr 30 enne kohtumenetlust midagi ja ei teadnud üldse, et hageja sellise arve väljastas.

Vaidlusalustel arvel olevaid töid ei ole kostja vastu võtnud, kuivõrd need ei ole valmis ning

kostjale üle andnud. Kostja andis hagejale võimaluse oma töö lõpetada. Kostjal oli alust

arvata, et hageja ei püsi talle antud tööde tegemise tähtajas, nagu oli juhtunud eelnevatel

kordadel. Viivitus oli hagejale omane käitumisviis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 kohaselt

ei ole nõue sissenõutavaks muutunud.

Samuti ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja viitas küll võlgnevuse

tasumata jätmisele, ent ei lisanud hagile sellekohaseid tõendeid. Tõendid esitas hageja

peamiselt kostja kohustuste nõuetekohase täitmise kohta. Tõendatud ei olnud ka, et

11.04.2014 nõrkvoolusüsteemide üleandmis-vastuvõtmisakt oleks kostjale kätte toimetatud,

kostja oleks olnud selle koostamisest teadlik või tööde sisulisest vastuvõtmisest keeldunud.

Kuivõrd seda ei ole juhtunud, ei saanud hageja seda ka tõendada. Kostja tasus hagejale kõigi

kokkulepitud, nõuetekohaselt teostatud ja vastuvõetud tööde eest kokku 34 506 eurot 56 senti.

Kui hageja oleks tööd nõuetekohaselt teostanud, lõpetanud, üle andnud ja arve väljastanud,

oleks kostja selle eest ka tasunud.

Lisaks esitas kostja alternatiivselt tasaarvestusavalduse. Kostja leidis, et juhul kui kohus

rahuldab hagiavalduse osaliselt või täielikult, on tal õigus tasaarvestada hageja nõude (kohtu

poolt määratud suuruses) töövõtulepingu p-st 6 tuleneva leppetrahvinõudega.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

3. Harju Maakohus rahuldas 08.06.2018 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhinõude 10 208 eurot 26 senti ning viivise 1020 eurot 83 senti. Menetluskulus

jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus selles, et pooltevahelise lepingu

kohaselt tuli tööd teostada ajavahemikul alates 17.06.2013 kuni 15.09.2013. Samuti selles, et

tööd tehti hilinemisega. Hilinemine ei tulenenud hagejast, vaid oli tingitud peatöövõtja tööde

graafiku venimisest ja omaniku soovidest paljudeks muudatusteks. Kui laed olid tegemata, ei

saanud sinna andureid paigaldada ning samuti ei saa andureid paigaldada värvimata seinale.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et tööde ajaline hilinemine ei sõltunud hagejast. Tegemist

oli kostja viivitusega. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele kostja protsessuaalne

tasaarvestusavaldus.

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt oli ebausutav kostja väide selle kohta,

et ta ei saanud hagejalt arvet nr 30, kui kostja oli kõik ülejäänud arved kätte saanud.

Tööl olid puudused: kaks kaamerat ei töötanud ning serverikapp ei olnud korras, kaameratel

puudusid kasutusjuhendid. Ekspertiisiaktis esile toodud puudused ei tõendanud maakohtu

hinnangul, et tööd olid tööde üleandmisel lõpetamata. Ekspert tutvus töödega 05.05.2017,

kuid tööd olid lõpetatud ja üle antud 2014. a oktoobris ja detsembris. Kostja oli kaameraid

kasutanud 2,5 aastat ning eksperdi väljatoodud vead said tekkida üksnes kostjapoolsest

ebaõigest kasutusest (eelkõige kaamerate ja videojälgimisega seonduv). Samuti kostja ei

taganud serveriruumis seadmetele piisavalt turvalisust, et seadmed laitmatult töötaksid.

Juhul kui kostja leidis, et hageja osutatud tööd ei vasta lepingutingimustele, tulnuks tal sellest

hagejat teavitada. Esimene kord, kui kostja kirjalikult teatas tehtud tööde puudustest, oli

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

5(16)

kirjalik vastuses hagiavaldusele (s.o 14.03.2016). Kostja tegutsedes majandus- ja

kutsetegevuses ning pidi seetõttu võimalikult täpselt kirjeldama hagejale töid, mis olid

lepingutingimustele mittevastavad.

Kokkulepitud tööd anti kostjale üle 11.04.2014. Kostja väitel ta teatas kirjalikult hagejale töö

tingimustele mittevastavusest 14.03.2016, s.o 1 aasta ja 11 kuud hiljem. Seda tähtaega ei

saanud maakohtu arvates mõistlikuks lugeda. Kostja minetas töö lepingutingimustele

mittevastavusele tuginemise õiguse ning kostja esitatud vastavad väited olid asjakohatud ning

tuli jätta täies ulatuses tähelepanuta.

Kostja ei ole põhinõude arvutusele vastuväiteid esitanud. Hageja vähendas hagiavalduses

esitatud sissenõutavaks muutunud viivisenõuet ja palus kohtul välja mõista viivis 1020 eurot

83 senti. Nimetatud summa vastas poolte kokkuleppele lepingus. Maakohus ei näinud

võimalust pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivisenõude rahuldamiseks, sest

poolte vahel oli kokkulepe, et viiviste nõue ei tohi ületada 10% arve maksumusest. Sellise

nõude hageja juba esitas ning see kuulus rahuldamisele.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on esitanud kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsuse hagi rahuldatud ulatuses, viiviste ja menetluskulude väljamõistmise osas

ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagiavalduse osalisel või täielikul rahuldamisel palub kostja

tasaarvestada kostja nõue hageja vastu selliselt, et tasaarvestuse tulemusel loetakse poolte

vastastikused nõuded kattuvas osas täidetuks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus rajas otsuse poole seletusele, mis ei ole vande all antud. 02.05.2018 toimunud

istungil kuulati tunnistajana üle isiku JF. Maakohus ei ole otsustanud

JF kui juhatuse liikme (s.o menetlusosalise) ülekuulamist. JF on 02.05.2018 tunnistajana ütlusi

andes eksitanud nii kohut kui ka teisi menetlusosalisi ning väitnud, et on üksnes vastustaja

osanik ja tööline. Tegelikkuses on JF olnud juba alates 13.02.2008 hageja juhatuse liikmeks.

Seega on JF tunnistajana ütlusi andes esitanud kohtule valeandmeid enda seotusest hagejaga

ning tema ülekuulamist menetlusosalisena vande all ei ole taotletud ning ka kohus ei ole

otsustanud tema ülekuulamist menetlusosalisena. Seega tuleb jätta kõik tunnistaja JF ütlused

tõendikogumist välja. Kuivõrd kohus on otsuses paljude asjaolude põhjendamisel lähtunud

üksnes JF ütlustest, on vaidlustatav otsus rajatud tõendamata asjaoludele, mh on tõendamata

asjaolu, et tööde ajaline hilinemine oli tingitud kostjast ning asjaolu, et eksperdi poolt

nimetatud vead said tekkida üksnes kostjapoolsest ebaõigest kasutusest.

Tunnistaja ütlustega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et puudused, mis olid ekspertiisi

tegemise hetkel, on tekkinud asjaolust, et kostja on tehtud tööde käigus paigaldatud seadmeid

väidetavalt ebaõigesti kasutanud. Tuginedes läbiviidud ekspertiisile ei ole kuidagi võimalik

asuda seisukohale, et tööd on lõpetatud.

Kostja ei nõustu kohtu järeldustega, et ekspertiisis väljatoodud puudused ei tõenda, et tööd

olid õigeks ajaks lõpetamata. Ekspertiis viidi asjas läbi eesmärgiga teha kindlaks, kas kõik

töövõtulepingus kokkulepitud tööd on teostatud või mitte. Maakohus asus seisukohale, et

eksperdi poolt tuvastatu, et tööd olid puudustega ja lõpetamata, ei oma tähtsust, sest ekspertiis

teostati 2,5 aastat pärast tööde väidetavat lõpetamist. Selliselt muudab maakohtu järeldus

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

6(16)

kostja hinnangul ekspertiisi teostamise mõttetuks. Sellisel juhul ei oleks pidanud ekspertiisi

üldse teostama, kuivõrd see oma tulemusest asja ei mõjuta. Kohus rikkus menetlusnormi,

jättes hindamata ekspertiisiakti sisu, millest nähtub üheselt, et väidetavalt tööde üleandmise-

vastuvõtmise ajahetkel oli rida töid lõpetamata. Tähtsust ei oma kohtu järeldus sellest, et tööde

ajaline hilinemine oli tingitud kostja viivitusest, kuivõrd osa töid ei ole lõpetatud käesoleva

ajani.

Tõendamata on asjaolu, et hageja teostatud töödele on puudused tekkinud kostja kasutamise

tagajärjel. Ekspertiisiakti peatükis IV p-des 23–36 on loetletud tööd, mis ei vasta

lepingutingimustele.

Tegemist ei saa olla puudustega, mis on tekkinud kostjapoolsest kasutamisest, vaid tegemist

on tegemata töödega või nõuetele mittevastavate töödega. Kuivõrd ekspertiisiaktiga tuvastati,

et osa seadmeid, mis on aktis näidatud, on tegelikkuses paigaldamata, on põhjendatud

järeldused, et neid ei olnud sinna juba tööde teostamise ajal paigaldatud. Lähtudes asjaolust,

et osa seadmeid jäi hagejal tööde teostamise hetkel paigaldamata, on meelevaldne teha

järeldusi, et puudused on tekkinud kostjapoolsest kasutamisest. Kokkulepitud tööd ei ole

lõpetatud, seega ei saa lugeda neid kostja poolt vastuvõetuks, mistõttu ei ole tasunõue

sissenõutavaks muutunud. Igasuguse arve tasumise aluseks oli tööde valmimine ja tööde

üleandmine kostjale. Seda hageja teinud ei ole, seega ei ole ka põhjendatud tasunõuded.

Maakohus jättis põhjendamata, mille alusel on võimalik asuda seisukohale, et kokkulepitud

tööd anti kostjale üle 11.04.2014. Kostja ei ole aktides 5 ja 6 nimetatud töid vastu võtnud.

Hageja paljasõnaliste väidete kohaselt edastati aktid koos arvetega kostja esindajale.

Nimetatud asjaolu hageja kuidagi tõendanud ei ole. Ilmselt ei ole ka arvete koostamise ajal

neid akte olemas olnud. Akt nr 5 on väidetavalt koostatud perioodi oktoober-detsember 2013

teostatud tööde kohta ja akti enda kohaselt on tööd kontrollimiseks esitatud juba enne viidatud

perioodi algust, ehk siis 01.10.2013. Kontrollimiseks ei ole võimalik esitada töid, mida ei ole

veel tegema hakatud. Akti nr 5 järgi on koostatud arve nr 1, mis on koostatud 20.01.2014, mis

ilmselgelt tõendab seda, et hageja väited on ebaõiged ja eksitavad ning akti nr 5 ja arvet nr 1

ei ole hagejale koos esitatud. Kostja tasus arve nr 1 osaliselt ja seda põhjusel, et töid korrektselt

üle antud ei olnud. Kostja tasus nimetatud arve sellises ulatuses, mida tal oli võimalik

kontrollida või vastuvõetuks lugeda. Samuti ei ole kostjale mingisugusel viisil edastatud arvet

nr 30. Seega ei ole kostjal olnud võimalust tööde vastuvõtmiseks ning tööde kvaliteedi

kontrollimiseks. Tööd ei olnud valmis ning olid kostjale üle andmata, seega puudus hagejal

ka igasugune alus arve esitamiseks.

Hageja koostas 11.04.2014 nõrkvoolusüsteemide üleandmis-vastuvõtmise akti, kuid ei ole

lisanud tõendeid, et see oleks ka kostjale kätte toimetatud või et kostja oleks selle koostamisest

teadlik või tööde sisulisest vastuvõtmisest keeldunud. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 637 lg-

t 5, mõistes kostjalt välja summad tööde eest, mida ei ole hageja lõpetanud.

Kostja on hagejat teavitanud puudustest korduvalt, samuti ka kirjalikult, kuid oluliselt varem

kui seda leidis kohus. Kostja on hagejat teavitanud, et ta ei saa töid enne vastu võtta, kui need

on täies ulatuses lõpetatud. Asjaolu, et kostja esindaja on teavitanud esinenud puudustest

suusõnaliselt, ei tähenda, et ta ei oleks neile tähelepanu juhtinud. Kostja teavitas hagejat tööde

puudustest kirjalikult 12.02.2015 esitatud hagiavalduse vastuses. Kohus rajas oma järeldused

hageja valedele faktiväidetele.

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

7(16)

Hageja tekitas puudused vähemalt raske hooletuse tõttu, seega oli kostjal õigus tugineda tööde

lepingutingimuse mittevastavusele, sõltumata sellest, kas on mittevastavusest teavitanud või

mitte.

Hageja on keeldunud tehtud tööde parandamisest ning parandamise asemel esitanud

pahatahtlikult hagi kostja vastu, seetõttu asub kostja seisukohale, et hageja on pooltevahelist

lepingut oluliselt rikkunud.

Arve tasumise kohustus saab tekkida alles tööde valmimisest. Kuna tööd ei ole valmis, on

kostja õigustatud keelduma arve tasumisest, ning seega ei ole tekkinud ka viivisenõuet. Juhul

kui hagejal oleks tekkinud viiviste nõue, jääb kostjal esitatud viivisesumma arusaamatuks.

Hageja ei ole esitanud viiviste arvutuskäiku. Hageja on nõudnud viiviseid 0,22 % päevas kuni

hagiavalduse esitamiseni ehk kuni 11.12.2014. Arve nr 1 maksetähtaeg oli 03.02.2014,

hagiavaldusest nähtuvalt on kostjal tasumata eelnimetatud arvest summa 735 eurot 92 senti.

Seega perioodi 04.02.2014–11.12.2014 eest tuleks kostjal tasuda arve nr 1 maksmisega 311

päeva viivitamise eest 30 eurot 35 senti (735,92*0,00022*311). Arve nr 30 (947 eurot 34

senti) maksetähtaeg oli 25.04.2014, seega ajavahemiku 25.04.2014– 11.12.2014 eest tuleks

kostjal tasuda arve nr 30 maksmisega 230 päeva viivitamise eest 479 eurot 30 senti

(9472,34*0,00022*230). Seega kokku oleks viivisenõue maksimaalselt 509 eurot 65 senti.

Oluline on siinkohal ka märkida, et isegi juhul, kui hageja oleks esitanud kostjale

nõuetekohase arve (mida ta teinud ei ole), ei pea kostja viivist tasuma aja eest, mil ta

õigustatult keeldub oma kohustuste täitmisest (VÕS § 113 lg 4). Arve tasumise kohustus saab

tekkida alles tööde valmimisest. Tööd ei ole valmis, seega on kostja õigustatud keelduma arve

tasumisest. Kohus jättis ebaõigesti kohus kohaldamata VÕS § 113 lg 4.

Kohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse. Maakohus on

protsessuaalse tasaarvestusavalduse jätnud rahuldamata üksnes seetõttu, et väidetavalt viibis

tööde lõpetamine kostja tõttu. Kohus ei ole seejuures hinnanud erinevaid dokumentaalseid

tõendeid ega arvestanud asjaoluga, et osa töid on tänase päevani lõpule viimata.

Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 197 lg 2, mille alusel lõpevad tasaarvestuse

tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.

Lepingu p-st 6 tuleb tasaarvestuse kokkulepe. 14.03.2016 on kostja oma menetlusdokumendis

esitanud

tasaarveldusavalduse.

Tasaarveldusavalduse

alusel

tuleb

hageja

nõudest

tasaarveldada kokku hageja tööde tegemise viivitamise eest 10 108 eurot 35 senti.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 7175 eurot 75 senti ületavas ulatuses.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi vastavas osas rahuldamata

ning jaotab uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Muus osas tuleb jätta

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Maakohtu otsus on

TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud osas, millega kohus jättis hageja nõude alates 12.12.2014

sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

8(16)

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse resolutsioonis on eksitavalt märgitud, nagu rahuldanuks kohus hagi

tervikuna. Otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus rahuldanud täies ulatuses küll hageja

põhinõude, kuid viivisenõude on kohus rahuldanud osaliselt, 1020 euro 83 sendi ulatuses.

Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude alates 12.12.2014 sissenõutavaks muutuva

viivise saamiseks.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt

ei saanud maakohus asja lahendamisel arvestada JF ütlustega. Äriregistri elektroonilise

teabesüsteemi põhjal on õige apellatsioonkaebuses märgitu, et JF on olnud hageja juhatuse

liige alates ühingu asutamisest 13.02.2008 ja oli seda seega ka tunnistajana ütluste andmise

ajal maakohtu menetluses. TsMS § 251 lg 1 järgi võib tunnistajana üle kuulata iga inimese,

kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas

menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Kuivõrd JF on hageja juhatuse liige, ei saanud

teda järelikult tunnistajana üle kuulata ning tema tunnistajana antud ütlused ei saa TsMS §

229 lg-te 1 ja 2 järgi olla hagimenetluses tõendiks. See maakohtu viga eraldi võetuna ei too

siiski kaasa maakohtu otsuse tühistamist.

Kolleegium lisab, et kohus oleks võinud JF TsMS § 268 järgi vande all üle kuulata, kui hageja

oleks seda taotlenud ja kostja isiku ülekuulamisega nõustunud. Praegusel juhul aga ei nähtu

asja materjalidest, et hageja oleks JF vande alla ülekuulamist maakohtus taotlenud. Samuti ei

ole maakohus JF vande all üle kuulanud omal algatusel (TsMS § 2681).

9. Maakohus on õigussuhte õigesti kvalifitseerinud töövõtulepinguna (VÕS § 635 lg 1

mõttes). Hageja põhinõue on nõue raha maksmise kohustuse täitmiseks, mis võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole

kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes). Lisaks tuleb

vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude

maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel, mille järgi

võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

10. Maakohus on otsuses mh tuvastanud, et poolte vahel on 13.06.2013 sõlmitud

alltöövõtuleping nr 130613/1, mille alusel kohustus hageja tegema Pärnu linnas Hospidali 6a

asuvas konverentsikeskuses erinevaid nõrk- ja tugevvoolutöid vastavalt lepingu lisaks olevale

hinnapakkumisele. Hageja pidi tööd lõpetama 15.09.2013, kuid selleks ajaks töid ei

lõpetanud.

Nende

asjaolude

üle

ei

ole

kolleegiumi

hinnangul

vaidlust

ka

apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5).

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

9(16)

11. Pooled on vaielnud selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda töövõtulepingu alusel

hageja poolt väljastatud arve nr 1 (mille aluseks oli akt nr 5; I kd, tl 29) ning arve nr 30 (mille

aluseks olid aktid nr 110404/1 ja nr 6; I kd, tl-d 33; 37) põhjal kokku 10 208 eurot ning kui

see kostja kohustus on sissenõutavaks muutnud, siis kas kostjal on õigus nõue tasaarvestada

enda töövõtulepingu p-st 6 tuleneva leppetrahvinõudega. Selle üle vaidlevad pooled ka

apellatsioonimenetluses.

12. Eelmärgitut arvestades

käsitleb

kolleegium

järgnevalt

hageja

tasunõude sissenõutavust ning seda, kas ja millises ulatuses võib kostjal olla alus tasu

maksmisest keelduda (I),

võtab seejärel

seisukoha

kostja poolt

alternatiivselt esitatud tasaarvestusavalduse osas (II) ning hageja viivisenõuet

puudutavate apellatsioonkaebuse väidete osas (III). Lõpuks otsustab kohus menetluskulude

jaotuse üle (IV). I.

13. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg

7) töö valmimisest ning kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on

tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest

tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Pooltevaheline töövõtuleping ei sisalda seaduses

sätestatust põhimõtteliselt erinevaid kokkuleppeid. Kui võlausaldaja on talle kohustuse

täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik,

täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö

vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab

tõendama tellija.

Seega on VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi töövõtja tasunõude sissenõutavuse seisukohalt oluline

esmalt see, kas tellija on töö vastu võtnud või saab ta lugeda töö vastuvõtnuks. Pooled on asjas

vaielnud selle üle, kas kostja on arvete nr 1 ja nr 30 aluseks olevates aktides (aktid nr 5, nr

110404/1 ja nr 6) nimetatud tööd vastu võtnud või saab need tööd lugeda vastuvõetuks.

Tõendamiskoormus lasub nende tööde vastuvõtmise osas TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes hagejal.

14. Maakohtu otsuse järelduste kohaselt on hageja tasunõue muutnud küll sissenõutavaks,

kuid maakohtu otsusest jääb ringkonnakohtu hinnangul kokkuvõttes ebaselgeks, kas ja millal

kostja on vaidlusalused tööd vastu võtnud või millal saab lugeda need vastu võetuks.

Kolleegiumi hinnangul tuleb tööd lugeda VÕS §-s 638 ja töövõtulepingu p-s 5.1 sätestatut

arvestades vastuvõetuks viie tööpäeva möödumisel 11. aprillist 2014, s.o 18. aprillil 2014.

14.1. VÕS § 638 esimese lause järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma,

kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt

tavaline. Töö loetakse paragrahvi teise lause alusel vastuvõetuks ka juhul, kui

tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud

mõistliku tähtaja jooksul. Töövõtulepingu p-s 5.1 on pooled kokku leppinud,

et tellija on kohustatud viie tööpäeva jooksul aktsepteerima või motiveeritult

tagasi lükkama teostatud tööde aktid, samuti aktid töövõtjast sõltumatute

ajaliste hilinemiste kohta. Juhul kui tellija ei ole nimetatud tähtaja jooksul

ülaltoodud vormis reageerinud esitatud aktidele, loetakse aktsepteerituks ja

tellija poolt vastuvõetuks.

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

10(16)

14.2. Hageja ei ole väitnud ning asjas ei ole ka tuvastatud, et kostja oleks

vaidlusaluste arvete aluseks olevaid teostatud tööde akte aktsepteerinud nende

allkirjastamisega või muul moel. Samas võib lugeda eelkõige tunnistaja MP

ütlustega (I kd, tl 225) tõendatuks, et aktid hageja juhatuse liikme poolt kostja

juhatuse liikmele üle anti. Tunnistaja kinnistusel oli ta lõppakti (elektritööde

akti) üleandmise juures. Seega on töid kostjale vastuvõtmiseks pakutud. Ka

kostja juhatuse liige ise on maakohtu 02.05.2018 istungil kinnitanud, et hageja

poolt püüti talle akte ja arveid üle anda, kuid ta ei võtnud neid vastu (I kd, tl

222 pöördel, esimene lõik). Akti nr 5 üleandmist kinnitab kolleegiumi

hinnangul ka asjaolu, et kostja on selle akti alusel esitatud arve nr 1 osaliselt

tasunud. Ringkonnakohtu hinnangul sai kostja akteeritud tööde tegelikku

valmidust tõsikindlalt kontrollida ainult akti alusel ning kostja vastupidised

väited ei ole eluliselt usutavad.

14.3. Samuti nähtub toimikust, et Pärnu linnas Hospidali 6a asuv hoone, milles

hageja töövõtulepingu alusel töid teostas, on renoveerimise järgselt läbinud

edukalt Päästeameti kontrolli ning hoonele on väljastatud ka kasutusload (I kd,

tl-d 73, 74 ja 75). Kostja juhatuse liige kinnitas 21.03.2019 ringkonnakohtu

istungil, et hoones asuv konverentsikeskus hakkas 2014. a suvest tööle (II kd,

tl 28). Juhul kui tööd oleksid hageja poolt jäänud olulises osas tegemata, ei

saaks konverentsikeskust kolleegiumi hinnangul sihipärastelt kasutada ning

tõenäoliselt ei oleks väljastatud hoonele ka kasutuslubasid.

14.4. Tõenditest ei nähtu, et kostja oleks talle esitatud akte töövõtulepingu p-s 5.1

sätestatud tähtaja jooksul või ka hiljem (enne kohtumenetlust) motiveeritult

tagasi lükanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks pärast 2014.

a aprilli nõudnud hagejalt tööde lõpetamist või parandamist. Asjaolul, et kostja

ei ole ülalviidatud akte enda väitel vastu võtnud, ei ole asja lahendamise

seisukohalt määravat tähtsust.

14.5. Seega tuleb lugeda tööd kostja poolt vastuvõetuks.

15. Töö vastuvõetuks lugemine iseenesest ei mõjuta tellija õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Samas tuleb

arvestada, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse

VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus

täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka

lepingukohane ja täielik ning tellija peab tõendama tööde lepingutingimustele mittevastavust

ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist.

15.1. Praegusel juhul tõendavad kostja taotlusel kohtu määratud ekspertiisi

järeldused mitmete puuduste esinemist. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on

ekspert ML tuvastanud mh järgmised peamised puudused hageja teostatud

töödes (I kd, tl-d 159–164): 

videojälgimissüsteemis puudub pilt kahelt kaameralt, mis takistab süsteemi kasutamist

nende kaamerate vaateväljas asuvate objektide tuvastamiseks;

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

11(16) 

videojälgimissüsteemi pole võimalik üle arvutivõrgu ühenduda, kuna süsteem ei ole

õigesti häälestatud; 

vastuvõturuumis olevatele kaamerate vaateväli on umbes 25% ulatuses varjatud

seinavalgustitega ja kaameratele mõjusid pimestavalt vaateväljas olevad sisselülitatud

seinavalgustid; 

serveri kinnitamiseks ei ole kasutatud paigaldussüsteemi, toetussiine vms; 

paigaldatud seadmekapp ei vasta videojälgimise serveri mõõtudest tingitud nõuetele ja

vajadustele (valitud serveri sügavuse tõttu peaks olema kasutatud seadmekappi

sügavusega 800 mm; videojälgimise server ei mahu korrektselt seadmekappi); 

serverikapp ei ole sisustatud nõuetekohaselt (seadmed ja kaablid on valdavas enamuses

nõuetekohaselt tähistamata; videojälgimise server on korrektselt toestamata ja

kinnitamata ning ulatub kapi tagaosast välja); 

videokaamerate vaheadapterid jm seotud väiksemad seadmed ei toetu korrektselt

seadmeriiulile, vaid ripuvad kaablite ja juhtmete otsas rippudes; serverikapis olevad ja

sellesse sisenevad kaablid ripuvad suvaliselt, korralikult kinnitamata; juhtmed

serverikapis ei ole paigaldatud ja kinnitatud nõuetekohaselt; võrgukaablid ripuvad

suvaliselt, kohati sellise rippe tagajärjel ei ole täidetud nõuded paigaldusraadiustele; 

kaablid serverikapis ei ole markeeritud nõuetekohaselt (vastavalt lepingu osaks olevale

projektile pidid kõik kaablid, ühenduspesad ja otsastamisseadmed olema varustatud

tähistusega, mis on vee- ja kulumiskindel ning loetav).

15.2. Kolleegium märgib, et kuigi ekspert on tuvastanud töödes puuduliku kvaliteedi

kõrval ka kvantitatiivseid puudusi, ei saa siiski asuda seisukohale, et

lepingujärgsed tööd oleks hagejal üldse lõpetamata (nagu väidab kostja). Seega

on tegu mitte lepingu täitmata jätmisega, vaid mittevastavava täitmisega (töö

mittevastavusega lepingutingimustele VÕS § 641 lg-te 1 ja 2 tähenduses). Ka

kostja ise ei ole oma vastavates väidetes järjekindel, pidades nt

videojälgimissüsteemi täiendava häälestamise vajadust ja serverikapi

ebaõigeid mõõte samaaegselt nii lõpetamata tööks kui ka puudustega tööks (vt

nt kostja 12.10.2017 menetlusdokument; I kd, tl-d 188–190).

15.3. VÕS § 642 lg 1 järgi vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse

eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale

ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Kolleegiumi

hinnangul ei ole tõendatud hageja väited, nagu oleks ülalviidatud puudused

tekkinud kostja enda tegevuse või tegevusetuse tõttu pärast tööde üleandmist

(VÕS § 642 lg 1). Kõnealuste puuduste osas ei ole alust seda ka eeldada.

Maakohus on selles osas jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise ning rajanud

järeldused JF ütlusele. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa viimaseid asjas tõendina

arvestada.

15.4. Samas ei ole kostja praeguses asjas tuginenud ühelegi töö puudustest

tulenevale hageja nõuet välistavale õiguskaitsevahendile. Leppetrahvinõue,

millele kostja alternatiivselt tugineb, seondub tööde tähtaegse lõpetamata

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

12(16)

jätmisega, mitte tööde mittevastavusega lepingutingimustele (vt ka otsuse p-d

18 jj). Kolleegium rõhutab, et kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija

keelduda n-ö lõplikult üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu

kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS §

646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib

tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes

lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti

vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust

taganedes (vt nt Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).

15.5. Käesolevas asjas ei ole kostja välja toonud, et tal oleks töö puudustega seonduv

rahaline nõue hageja vastu, mille ta sooviks tasunõudega tasaarvestada. Samuti

ei ole kostja alandanud hinda ega töövõtulepingust taganenud. Eelmärgitut

arvestades ei saa kostja tasu maksmisest keeldumisel tugineda edukalt ka VÕS

§ 111 lg-le 1. Selle sätte järgi võib tellija keelduda tasu maksmast, kuni töövõtja

on täitnud oma vastastikuse kohustuse, selle täitmist pakkunud või andnud

täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg-le

1 tuginemiseks peab tellijal samuti olema õigus vastusooritusele. Töövõtja

lepingutingimustele mittevastava soorituse korral, esmajoones kvantitatiivselt

osalise või ebakvaliteetse täitmise korral tagatakse kohustuse täitmisest

keeldumise õigusega esmajoones tellija nõudeid kohaseks täitmiseks, st

esmajoones lepingutingimustele mittevastava täitmise asendamiseks või

parandamiseks VÕS § 108 lg 6 mõttes. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1

tuginedes keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema

mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta nõuab (vt nt Riigikohtu

28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).

16. Seega on vaidlusalune tasunõue ringkonnakohtu hinnangul sissenõutavaks muutunud

ning kostjal ei ole õigus puudustele tuginedes keelduda lepingujärgse tasu maksmisest.

17. Kolleegium lisab, et kostja võib olla VÕS § 644 lg 3 alusel kaotanud õiguse töö

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, kuna ei ole mittevastavusest hagejat mõistliku

aja jooksul teavitanud ega mittevastavust kirjeldanud (VÕS § 644 lg-d 1 ja 2). Arvestades, et

töövõtuleping on sõlmitud kostja majandustegevuses, nõustub kolleegium maakohtuga, et

puudustest ei ole teavitatud mõistliku aja jooksul. Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti

tuvastanud, et kostja teavitas hagejat puudustest alles 14.03.2016. Nõustuda ei saa

apellatsioonkaebuse väitega, et kostja teavitas puudustest juba esimeses, 12.02.2015 esitatud

hagivastuses (I kd, tl 64–66). Selles vastuses on kostja keskendunud hagi tõendamatusele,

kuid konkreetseid puudusi ei ole vastuses välja toodud. Samas ei oma VÕS § 644 lg 3

kohaldamine ringkonnakohtu ülalesitatud põhjendusi arvestades asjas määravat tähtsust.

Lisaks tuleks hinnata seda, kas kostja võiks VÕS § 645 regulatsioonist lähtudes

lepingutingimustele

mittevastavusele

tugineda,

vaatamata

sellele,

et

ta

tööde

lepingutingimustele

mittevastavusest

õigeaegselt

ei

teatanud.

Menetlusökonoomia

kaalutlustest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda teha.

Iseenesest õige on ka kostja poolt märgitu, et akti nr 5 koostamise kuupäev (01.10.2013) ei

ühti sisuliselt aktil märgitud tööde teostamise ajavahemikuga (2013. a oktoober–detsember),

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

13(16)

kuid sellel ei ole määravat tähtsust ringkonnakohtu lõppjärelduste osas tööde vastuvõetuks

lugemise ajahetke osas (18.04.2014). Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et

kuupäev aktil nr 5 on inimliku eksimuse tõttu ebaõigesti märgitud. Õige kuupäevaks tuleks

lugeda 01.04.2014 (II kd, tl 28).

II.

18. Kostja on esitanud menetluses ka n-ö protsessuaalse tasaarvestusavalduse (I kd, tl-d

113–114) ning hilisemas menetluses seda täpsustanud (I kd, tl-d 244 pöördel–245). Kostja

leiab, et juhul kui kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt või täielikult, on tal õigus

tasaarvestada hageja nõue (kohtu poolt määratud suuruses) töövõtulepingu p-st 6 tuleneva

leppetrahvinõudega suuruses 10 108 eurot 35 senti. Töövõtulepingu p-st 6 tuleneb, et kui

töövõtja ei jõua töid tähtajaks (s.o 15.09.2013) valmis, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt viivist

üleandmisega viivitatud päevade eest määras 0,5% tööde maksumusest päevas iga viivitatud

päeva eest. Lepingu sama punkti järgi võib tellija nimetatud viivise maha arvestada töövõtjale

tasumisele kuuluvast summast. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud käsitluse kohaselt

oli kostja aktis nr 5 nimetatud tööde tegemisega viivituses vähemalt 92 päeva ning sellisel

juhul on viivisesumma kokku on 1488 eurot 52 senti, aktis nr 6 märgitud töödega

lõpetamisega viivitas hageja vähemalt 182 päeva ning sellisel juhul on viivisesumma kokku

on 8619 eurot 83 senti. Kokku moodustab leppetrahvinõue 10 108 eurot 35 senti. Hageja ei

ole kostja leppetrahvi arvestuskäigule eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud.

19. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel

on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2

esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas

ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 teise

lause järgi ei ole tingimuslikult tehtud tasaarvestusavaldus kehtiv. Hagimenetluses

tasaarvestusavalduse esitamine alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ei ole

kohtupraktika järgi tingimuslik VÕS § 198 teise lause mõttes, st selline tasaarvestusavaldus

on lubatav (vt nt Riigikohtu 27.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 10).

20. Pooltel ei ole iseenesest vaidlust selles, et hageja töid töövõtulepingu p-s 1.2

kokkulepitud tähtajaks (15.09.2013) ei lõpetanud. Maakohus ei ole kostja protsessuaalset

tasaarvestusavaldust rahuldanud, kuna leidis, et tööde ajaline hilinemine ei sõltunud hagejast.

Maakohtu hinnangul oli tegemist tellija (kostja) viivitusega. Maakohus on nende järelduste

tegemisel tuginenud mh JF ütlustele, mis ei ole aga asjas lubatav tõend. Sõltumata JF ütlustega

arvestamisest ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja tööde lõpetamisega viivitanud ning sellega lepingut rikkunud.

20.1. Lepingupooled peavad omavahelistes suhtes järgima hea usu ja mõistlikkuse

põhimõtteid. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse

rikkumisele

võlgniku

poolt

ega

kasutada

sellest

tulenevalt

õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda

tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta

kannab. Teisalt on võlgnik VÕS § 102 järgi kohustatud võlausaldajale teatama

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

14(16)

kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele

viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.

20.2. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et pooled oleksid töövõtulepingus kokku

lepitud tööde teostamise tähtaega hiljem muutnud. Hageja väidete kohaselt

viibis tööde lõpetamine kostja tellitud lisa- ja muudatustööde tõttu, samuti

põhjusel, et hageja ei saanud õigel ajal kätte tööfronti (oodati vajalike eeltööde

lõpetamist). Osaliselt neid hageja väiteid tunnistaja MP ütlused (I kd, tl 225)

ka kinnitavad. Samas leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus tellija soovib

lisatöid või tahab teha muudatusi varem kavandatud töödes (st muudab algseid

juhiseid), peab töövõtja tellijat teavitama, et soovitud lisa- või muudatustööd

takistavad tööde kokkulepitud ajaks lõpetamist. Korrektne oleks vormistada ka

tööde tähtaja osas lepingumuudatus. Samuti peaks heauskselt käituv töövõtja

teavitama tellijat töövõtjast mittesõltuvatest tööde tegemise takistustest. Ka

töövõtulepingu p 5.1 näeb ette aktide vormistamise töövõtjast sõltumataute

ajaliste hilinemiste kohta.

20.3. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjat teavitanud, et viimase

soovid lisa- ja muudatustööde tegemiseks tingivad ka tööde lõpetamise

kokkulepitud tähtaja edasilükkumise, samuti et esinevad töövõtjast

mittesõltuvad tööde tegemise takistused. Hageja väited sellesisuliste suuliste

teavituste kohta ei ole tõendatud. Seega vastutab hageja kolleegiumi hinnangul

tööde õigeaegse lõpetamata jätmise eest.

21. Kolleegium märgib, et töövõtulepingu p-s 6 nimetatud viivis tööde teostamise tähtaja

ületamise eest on õiguslikult leppetrahv VÕS § 158 tähenduses, kuna viivist on VÕS § 113 lg

1 järgi võimalik nõuda üksnes raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisel. VÕS § 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Ringkonnakohus on nimetatud õiguslikku käsitlust pooltele 21.03.2019 istungil ka selgitanud

(II kd, tl 27 pöördel).

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja praegusel juhul kaotanud VÕS § 159 lg 2

alusel õigust leppetrahvi nõuda. Sellele ei ole hageja menetluses ka tuginenud.

23. Samas on hageja taotlenud leppetrahvi vähendamist (nt I kd, tl-d 208–209). Hageja on

pidanud leppetrahvi ekslikult küll viiviseks, kuid kohus ei ole asja lahendamisel seotud poole

õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksma

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. VÕS § 162 lg-s 1 sätestatust leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 162 lg 2). Leppetrahvi vähendamine on seaduse

alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt Riigikohtu

21.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12).

23.1. Ringkonnakohus leiab, et kostja nõutavat leppetrahvi tuleb vähendada.

Kolleegiumi hinnangul oli viivituse pikkusest sõltuv kumuleeruv leppetrahv

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

15(16)

töövõtulepingu p-s 6 kokku lepitud eelkõige kohustuse täitmise tagamiseks –

töövõtja sundimiseks tööde tähtaegsele lõpetamisele. Seetõttu ei saa tellija huvi

tagatud kohustuse täitmise vastu mõõta ainult võimaliku tekkinud varalise

kahjuga. Kahju puudumine võib siiski olla aluseks leppetrahvi vähendamisele,

kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega (vt ka Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p

17). Siiski tuleb hinnata eelkõige seda, kas leppetrahvi ulatus õigustab

võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu.

23.2. Kolleegiumi hinnangul kostja huvi kohustuse täitmise vastu 10 108 euro 35

sendi suurust leppetrahvi ei õigusta. Kostja oleks saanud 15. septembriks 2013

hageja poolt lõpetamata tööd tellida vajadusel ka mõnelt kolmandalt ettevõtjalt

(ning nõuda hiljem kulude hüvitamist hagejalt). Samuti oli kostja 15.09.2013

seisuga töövõtulepingu järgseid töid olulises ulatuses teostanud (aktid nr 1, nr

2 ja nr 3; I kd, tl-d 18, 21 ja 24) ning oktoobris akteeriti töid veel 17 448 euro

97 sendi ulatuses (akt nt 4; I kd, tl 30). Toimikust ei nähtu, et ühe lepingupoole

majanduslik seisund oleks teise omast oluliselt parem.

23.3. Kostja ei ole ka välja toonud, et tal oleks tekkinud hageja viivituse tõttu kahju.

Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada mõistlikuks ja õiguste heauskse

teostamise põhimõttega kooskõlas olevaks olukorda, kus leppetrahvinõue

võimaldaks tellijal töövõtja poolt valmis tehtud tööde eest tasumist

märkimisväärses osas vältida. Kostja on hoone, milles hageja töid teostas,

2014. a suvel kasutusele võtnud, kuid leppetrahvinõue (10 108 eurot 35 senti)

võimaldaks jätta ligikaudu 22% lepingu koguhinnast (44 931 eurot 22 senti)

hagejale tasumata. Tuleb ka silmas pidada, et leppetrahvi nõudmine ei välista

kostja jaoks enamiku teiste õiguskaitsevahendite kasutamist (VÕS § 101 lg 2).

24. Kolleegiumi hinnangul tuleb eelmärgitut arvestades leppetrahvi 70% võrra, s.o 3032

euro 51 sendini, vähendada. Tasaarvestades hageja tasunõude 10 208 eurot 26 senti kostja

leppetrahvinõudega 3032 euro 51 senti, jääb hageja põhinõude suuruseks 7175 eurot 75 senti

(VÕS § 197 lg-d 1 ja 2). Selles osas tuleb hagi rahuldada.

III.

25. Viivisenõude on maakohus 1020 euro 83 sendi ulatuses põhjendatult rahuldanud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

26. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja leiab ekslikult, et hageja on nõudnud viivist

seadusjärgses (s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud) määras. Asja materjalidest

nähtuvalt on hageja nõudnud viivist töövõtulepingu p-st 3.3 lähtudes, mille järgi on töövõtjal

õigus nõuda tasumisega viivitamisel viivist määras 0,1% tasumata summast iga tasumisega

viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% esitatud arve maksumusest. Hageja on koos

algse hagiga esitanud ka seisuga 11.12.2014 sissenõutavaks muutunud viivise arvestuse (I kd,

tl 36). Menetluse käigus on hageja 11.12.2014 seisuga sissenõutavaks muutnud viivisenõuet

vähendanud 1020 euro 83 sendini, kuna ei saa lepingu p-st 3.3 lähtudes nõuda viivist rohkem

kui 10% arve summast (I kd, tl 185). Hageja on palunud lisaks välja mõista ka viivise 0,022%

Tsiviilasi nr: 2-14-62394

16(16)

päevas alates 12.12.2014 kuni põhinõude täitmiseni, aga selles osas on maakohus jätnud hagi

rahuldamata ja vastavas osas on maakohtu otsus jõustunud.

27. Iseenesest võib vähemalt osaliselt nõustuda hageja väitega, et kuni tööde vastuvõetuks

lugemiseni 18.04.2014 ei pidanud kostja VÕS § 113 lg 4 järgi viivist tasuma. Samuti tuleb

arvestada, et hageja tasunõue on 3032 euro 51 sendi ulatuses VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud

juba enne 18.04.2014. Samas on põhivõlalt 7175 eurot 75 senti juba ajavahemiku 19.04.–

11.12.2014 eest töövõtulepingu p-s 3.3 sätestatud määras arvestatud viivis 1700 eurot 65 senti,

seega rohkem kui 1020 eurot 83 senti.

IV.

28. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on TsMS § 162 lg-st

1 lähtudes jätnud kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab sellest lähtudes põhjendatuks jaotada

mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele. Kolleegium lähtub seejuures põhivõlana nõutud summa rahuldamise

ulatusest, sest viivis sõltub otseselt vastava põhinõude edukusest. Hageja on esitanud nõude

põhivõla saamiseks kokku summas 10 208 eurot 26 senti, mis käesoleva otsusega rahuldatakse

7175 euro 75 sendi (s.o ca 70 %) ulatuses. Eelmärgitut arvestades peab kolleegium TsMS §

163 lg-st 1 lähtudes põhjendatuks jätta menetluskulud 30% ulatuses hageja kanda ning 70%

ulatuses kostja kanda.

29. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist

suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes

apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

30. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv