2-17-7569/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-7569

Tsiviilasi

L.L. hagi OÜ Kivi Pagar vastu kutsehaigusega

põhjustatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 6988 eurot 83 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind 2415 eurot 42 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kivi Pagar apellatsioonkaebus

L.L. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (kostja):

OÜ Kivi Pagar (registrikood 10275070), lepinguline

esindaja Siiri Grünbaum

Vastustaja/vastuapellant (hageja): L.L. (isikukood

XXX), lepinguline esindaja Mihkel Leesment

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus osaliselt OÜ-lt Kivi Pagar L.L.

kasuks väljamõistetud kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise summa suuruse

(resolutsiooni p 2) ning väljamõistetud viivise suuruse (resolutsiooni p-d 5, ja 6) osas ning

teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks

kahjuhüvitis perioodi 28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti ning alates

16.04.2019 igakuine kahjuhüvitis summas 147 eurot 85 senti, jätta välja resolutsiooni p 3

esimese lõike viimane lause järgmises sõnastuses: „Arvestada indekseerimisel ümber alates

indekseerimise aasta alusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne

väljamakse“ ja välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks perioodi 10.11.2015 kuni

15.04.2019 eest sissenõutavaks muutunud viivis summas 693 eurot 6 senti ning viivis

kahjuhüvitiselt summas 4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni kohustuse täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitis

perioodi eest 28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti.

3.3. Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusega põhjustatud igakuine

kahjuhüvitis alates 16.04.2019 summas 147 eurot 85 senti.

3.4. Igakuise hüvitise perioodiline muutmine toimub järgmiselt:

3.4.1. Alates 01.04.2020 perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu

1233 eurot 93 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt Statistikaameti poolt avaldatava

Eesti

Vabariigi

majutuse

ja

toitlustuse

tegevusala

keskmise

brutokuupalga

juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt

Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. aprilliks.

3.4.2. Indekseeritud kuutasust (bruto) arvestada lähtuvalt L.L. kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest peab omakorda lahutama

L.L. igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav summa korrutada OÜ Kivi

Pagar osavastutuse protsendiga, s.o 55%.

3.5. Kohustada OÜ-t Kivi Pagar välja maksma igakuine hüvitis L.L. le kalendrikuu seitsme

esimese tööpäeva jooksul.

3.6. Kohustada L.L. teavitama OÜ-t Kivi Pagar viivitamatult kutsehaigusest tingitud

töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest.

3.7. Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks perioodi 10.11.2015 kuni 15.04.2019 eest

sissenõutavaks muutunud viivis summas 693 eurot 6 senti ning viivis kahjuhüvitiselt summas

4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

3.8. Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks kutsehaigusest tingitud otsene varaline

kahju summas 182 eurot 84 senti. Muus osas jätta L.L. nõue rahuldamata.

3.9. Välja mõista OÜ-lt Kivi Pagar L.L. kasuks mittevaraline kahju summas 1000 eurot.

3.10. Jätta rahuldamata pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud

tulu nõue.“

4. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Võtta asja materjalide juurde OÜ Kivi Pagar 10.11.2015 vastus kahju hüvitamise

avaldusele.

6. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.L. (hageja) esitas 15. mail 2017 Tartu Maakohtule hagi OÜ Kivi Pagar (kostja) ja Viljandi

Tarbijate Ühistu vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamises. Hageja ja Viljandi Tarbijate

Ühistu vahel sõlmitud kompromissi tõttu on menetlus 6. detsembri 2017 määrusega osaliselt

lõpetatud.

17. juuli 2018 menetlusdokumendis on hageja lõpliku nõudena palunud mõista kostjalt enda

kasuks välja kutsehaigusega tekitatud kahjuhüvitise (bruto) järgmiselt: kutsehaiguse

diagnoosimisest, s.o 28. novembrist 2014 kuni 31. märtsini 2018, summas 16 152 eurot 54 senti,

alates 1. aprillist 2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni ühekordse maksena ning alates kohtuotsuse

tegemisest igakuise hüvitise, vastavalt hageja arvestusmetoodikale:

- igakuise hüvitise suuruse arvestamise aluseks on kaotatud brutokuutöötasu 1104 eurot 48 senti,

mida tuleb iga-aastaselt indekseerida Maaeluministeeriumi iga-aastaselt avaldatava pagaritööstuse

ülevaatega. Indekseerimine tuleb läbi viia koheselt Maaeluministeeriumi andmete avaldamise

järel, kuid mitte hiljem kui üks kuu pärast andmete avaldamist. Indekseerimisel arvestatakse ümber

alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne

väljamakse;

- indekseeritud brutokuutasust arvestatakse hüvitise baasmääraks kutsehaigusest tingitud

töövõimekao protsendimäär, millest tuleb maha arvestada saadud töövõimetoetus;

- kostja kanda jääb 55% arvestatud hüvitisest.

Hageja on kohustatud teavitama kostjat koheselt töövõimekao määra ja töövõimetuspensioni

suuruse muutumisest ning kostja on kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma hüvitise

saamise kuu seitsmendaks tööpäevaks.

Samuti palus hageja lõplikus nõudes välja mõista kostjalt hagejale põhjustatud otsese varalise

kahju 656 eurot 38 senti, pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamisest tõttu saamata jäänud tulu

805 eurot 8 senti, viivise alates püsiva töövõimetuse diagnoosimisest, s.o 28. novembrist 2014

kuni 31. märtsini 2018 summas 1941 eurot 21 senti ja alates 1. aprillist 2018 0,022% päevas

summalt 16 152 eurot 54 senti kuni selle täieliku tasumiseni ning õiglase hüvitise kohtu

äranägemisel hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 1. oktoobrist 1992 kuni 3. oktoobrini 2014

kondiitrina. Hagejale määrati püsiv töövõimetus Tartu Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA)

otsusega alates veebruarist 2014. Hageja jätkas töötamist, kuid üha halvenev tervis sundis võtma

töövõimetusperioode. Kostja lõpetas 3. oktoobril 2014 töölepingu hagejaga viimase tervisest

tuleneval põhjusel.

Hagejal diagnoositi 28. novembril 2014 kutsehaigus. Kuna viimased 40 aastat oli hageja töötanud

vaid kondiitrina, oli ta olukorras, kus puudus ka ettevalmistus teistsuguse töö tegemiseks. Seetõttu

tuleb kostjalt mõista välja kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetulek alates töölepingu

lõpetamisest kuni hageja tervenemiseni.

Kostja ükskõikne käitumine ja hoolimatus põhjustasid hagejale suurel hulgal muret, vaimset valu

ja kannatusi. Füüsilist valu põhjustavad kutsehaigusest tulenevad terviseprobleemid alates 2014

kuni tänaseni. Selliste kannatuste põhjustamise eest on hagejal õigus nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist vähemalt hageja keskmise aastapalga ulatuses.

Vastavalt töötervishoiu arsti ettekirjutusele alustas hageja taastusraviga. Alates kutsehaiguse

diagnoosimisest kuni tänaseni on hageja käinud Viljandi Haiglas taastusraviprotseduuridel.

Hageja külastas taastusraviprotsessi kiirendamiseks ka ujulaid, taastusravikeskuseid ja SPA-sid.

Hageja tarvitab igapäevaselt valuvaigisteid, samuti retseptiravimeid. Kõik need kulutused tuleb

kostjalt välja mõista. Hageja otsese varalise kahju nõue on 656 eurot 38 senti.

Hagejal on ka 805 euro 8 sendi suurune saamata jäänud tulu nõue, kuna ta oli sunnitud lõpetama

ennetähtaegselt pensionifondi lepingu.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud põhjuslikku seost kostja

tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. Hageja kahju tekkis üldhaigestumisest. Nii nähtub SKA

otsusest, et vähemalt kuni 31. augustini 2015 on hageja püsiva töövõimetuse põhjuseks olnud

üldhaigestumine. Selliselt tekkinud kahju eest ei vastuta kostja. Lisaks märkis kostja, et kui hageja

töövõimekaotus on 40%, siis osalisest töövõimetusest tekkinud kahju võib nõuda maksimaalselt

40% ulatuses varasemast keskmisest kuupalgast. Otsese varalise kahju, mittevaralise kahju ja

pensionikindlustuse maksete lõppemise tõttu saamata jäänud tulu nõuded ei ole põhjendatud.

Kulutuste puhul ei ole selge, kas need on tehtud kutsehaiguse raviks. Kostja ei nõustu hageja

arvutatud keskmise palga suurusega. Samuti ei nõustu kostja hageja palga indekseerimisega.

Kostja juures ei ole kondiitritel ega teistel töötajatel perioodil 2014 kuni praeguse ajani palk üldse

tõusnud. Isegi kui hagejal ei oleks kutsehaigust, siis ei oleks tal võimalik saada töötasu 1132 eurot

24 senti. Kostja ei nõustu majutuse ja toitlustuse tegevusala palgatõusu indeksi kasutamisega, sest

see ei näita hagejaga samal tegevusalal töötavate kondiitrite keskmise brutopalga muutust ajas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. novembri 2018 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise perioodi 28. november 2014 kuni

16. november 2018 eest summas 6210 eurot 39 senti (bruto). Ülejäänud osas (9942 eurot 15 senti)

jäi hagi rahuldamata.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 17. novembrist 2018 perioodilise (igakuise)

hüvitise, mille arvestamise metoodika ning väljamaksmise kord on järgmine:

-

alates 17. novembrist 2018 tuleb perioodilise hüvitise väljamõistmisel võtta aluseks

kalendrikuu tasu 1172 eurot 94 senti (bruto), mida indekseerida iga-aastaselt

Statistikaameti poolt avaldatava Eesti Vabariigi majutus ja toitlustusalase keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb

läbi viia koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta

1. aprilliks. Arvestada indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud

hüvitis ja teha vähem tasutud osas ühekordne väljamakse.

-

indekseeritud kuutasust (bruto) arvestada lähtuvalt hageja kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest peab omakorda

lahutama hageja igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav summa korrutada

kostja osavastutuse protsendiga, s.o 55% (0,55).

-

kohustada kostjat välja maksma igakuine hüvitis hagejale kalendrikuu seitsme esimese

tööpäeva jooksul.

Maakohus

kohustas

hagejat

teavitama

kostjat

viivitamatult

kutsehaigusest

tingitud

töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja perioodi 15. mai 2017 kuni 16. november 2018 (k.a) eest sissenõutavaks

muutunud viivise 494 eurot 85 senti, viivise protsendina kahjuhüvitise osalt summas 4097 eurot

52 senti alates 17. novembrist 2018 kuni nimetatud rahalise kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras ja viivise alates 17. novembrist 2018 kuni kahjuhüvitise osa

summas 2112 eurot 87 senti tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Lisaks mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusest tingitud otsese varalise kahju 182 eurot

84 senti. Muus osas (473 eurot 54 senti) jättis maakohus nõude rahuldamata. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja ka mittevaralise kahju 1000 eurot ja jättis rahuldamata

pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata jäänud tulu nõude 805 eurot 8 senti.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja juures kondiitrina

perioodil 1. oktoobrist 1992 kuni 3. oktoobrini 2014. Perioodil 1. oktoobrist 1992 kuni 30. juunini

2002 tuleb kohaldada tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksit (TsK).

Maakohus asus seisukohale, et hagejal on kutsehaigus, mis põhjustab tal töövõime kaotuse 40%

ulatuses, st hagejal on säilinud töövõime 60% ulatuses. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse 2. detsembri 2014 teatise alusel on tuvastatav, et hagejal

on alates 28. novembrist 2014 töötervishoiuarst V. Pill diagnoosinud kutsehaiguse

ülekoormushaigusena, mida kirjeldavad õlavöötme müofastsiaalsed valud, lateraalne epikondüliit

mõlemal käel, karpaalkanali sündroom käel ja käte liigeste artrootilised muutused. Vastavat ei

lükka ümber ka varasemad hinnangud hageja töövõime kaotuse põhjuste kohta ning nende alusel

määratud toetused. Ka SKA 29. juuli 2015 otsuse alusel on tuvastatav, et ekspertarst H. Penu

arvates on hagejal kutsehaigus ning töövõimekaotus 40%. SKA 16. märtsi 2018 tõendiga on

tõendatud, et seoses töövõimereformiga on muutunud tervisekahjustusest tingitud töövõime

tuvastamise kord ning alates 1. jaanuarist 2017 SKA tööealistel isikutel arstlikku ekspertiisi ei

teosta ning töövõimekaotuse protsendi kohta otsuseid ei väljasta. Selle tõendi alusel on ühtlasi

tuvastatav, et hageja töövõime on ekspertarst I. Vipi arvamuse kohaselt kutsehaigusest tingituna

endiselt 40%. Sama seisukohta on SKA väljendanud ka hagejale 26. märtsil 2018 edastatud kirjas.

Need tõendid on maakohtu hinnangul usaldusväärsed. Asjaolu, et hageja võis olla lapsena rohkem

haige või nõrgema tervisega, ei andnud maakohtu arvates alust asuda seisukohale, et tegemist ei

ole kutsehaigusega. Kostja esitatud vastavasisulised tõendid kinnitavad oletatavaid probleeme

mandlitega ning nõrka silmanägemist.

Maakohus leidis, et kostja õigusvastane tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejal diagnoositud

kutsehaigusega ning kostja on süüdi tegevusetuses.

17. veebruari 2015 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte alusel on tuvastatav, et juba 2002. a

esinesid enamikul köögitöötajatest kaebused kaela- ja õlavöötmevaludele ning tööandjale tehti

ettepanek töökoha ergonoomilisele analüüsile ja korrigeerimisele. Ka hageja kirjeldustest, millele

tööinspektsioon on kokkuvõttes tuginenud, nähtub, et töölauad ei vastanud tema pikkusele ning

olid kohandatud lühemate kaastöötajate järgi, seetõttu hakkas taigna rullimine ja küpsiste

pritsimine ka kaelale ning kätele. Maakohus viitas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 45

alusel 14. juunil 2007 vastu võetud Vabariigi Valitsusele määruse nr 176 („Töökohale esitatavad

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“) §-le 2, samuti enne seda määrust kehtinud 21. detsembril

1999 vastu võetud Vabariigi Valitsusele määruse nr 402 („Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu

ja tööohutuse nõuded“) §-le 3. Kostja tegevusetus seisnes hageja isikut arvestava ergonoomilise

töökoha mittevõimaldamises pika perioodi jooksul.

Maakohtu hinnangul ei ole usaldusväärne kostja esitatud tõend hageja tervisekontrolli otsuse

kohta, kuna sellest ei selgu otsuse tegemise aeg. Kostja esitatud hageja tervisekontrolli 2008. a ja

2011. a otsuste ning 6. novembri 2002 akti alusel on tuvastatav, et hagejal on lubatud kondiitrina

töötada. Samas nähtub ka see, et tervishoiuarst on nii 2006. a kui 2011. a ohuteguritena hageja

töökohal välja toonud mh sundasendid, füüsilise koormuse, raskuste käsitsi teisaldamise.

Maakohus asus seisukohale, et kostja oli tööandjana hagejale ergonoomiliselt sobiliku töökoha

mittevõimaldamisel raskelt hooletu, kuna juba 2002. a osutati vastavale probleemile ning

köögitöötajate tervisekaebustele õla- ning kaelavöötmepiirkonnas, millel viitab kostja esitatud

töötajate tervisekontrolli akt.

Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hageja on töötanud 55% tööajast kostja juures.

Nimetatud protsent tuleb arvestada kostja kui ühe hageja tööandja osavastutuse määraks.

Maakohus viitas ajutise korra p-dele 11 ja 12. Kohtu hinnangul on hageja arvestus ning põhjendus

oma keskmise sissetuleku arvestuse kohta usaldusväärne ning arvestab kahju hüvitamise eesmärgi

olemusega. Maakohus lähtus hageja keskmisest palgast summas 855 eurot 32 senti. Maakohus ei

nõustunud hagejaga selles, et kostja peaks hüvitama talle kahju, mis ületab kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse määra. Kostja ei saa vastutada selle eest, et osalise töövõime säilimisele

vaatamata ei leidnud hageja tööd.

Maakohus leidis, et hageja viidatud maaeluministeeriumi ülevaadet ei saa hüvituse arvutamisel

aluseks võtta ja selle alusel kohtuotsust täita. Seda eelkõige põhjusel, et maaeluministeerium ei

kogu andmeid ega avalda ülevaateid kindla korra järgi. Samuti ei saaks kasutada iga-aastasel

indekseerimisel Statistikaameti avaldatavaid pagaritööstuse palgatõusu andmeid, sest neid

avaldatakse iga nelja aasta järel. Hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu ei või

indekseerimise tulemusel olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. Samas tuleb

arvestada võimalust, et hageja võinuks töötada mistahes tööandja juures toitlustusvaldkonnas.

Maakohtu hinnangul tuleb hüvitise indekseerimisel lähtuda hageja viimati saadud ja kohtu

tuvastatud keskmisest palgast 855 eurot 32 senti (bruto), mida indekseeritakse majutus- ja

toitlustuse tegevusala keskmise brutopalga iga-aastaselt avaldatava juurdekasvutempo

protsendiga.

Arvestades seda, et hagejal on kutsehaigusest tingitud tervisekahju 40% ulatuses, on hagejal

kutsehaigusest tingituna saamata jäänud tulu 16. novembri 2018 seisuga kogusummas

23 656 eurot 12 senti. Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale

28. novembril

2014

kuni

16. novembrini

2018

makstud

töötuskindlustushüvitis,

töövõimetuspension ja FIE-na saadud ettevõtlustulu (12 364 eurot 50 senti). Lähtuvalt enda

osavastutuse määrast (55%) tuleb kostjal hüvitada hagejale kahju perioodi 28. november 2014 kuni

16. november 2018 eest 6210 eurot 39 senti. Alates 17. novembrist 2018 tuleb perioodilise hüvitise

väljamõistmisel võtta aluseks kalendrikuu tasu 1172 eurot 94 eurot (bruto), mida indekseerida iga-

aastaselt Statistikaameti avaldatava Eesti Vabariigi majutus- ja toitlustusalase keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga, võrreldes eelmise perioodiga. Indekseerimine tuleb läbi viia

koheselt Statistikaameti andmete avaldamise järel, kuid mitte hiljem kui iga aasta 1. aprilliks.

Indekseerimisel arvestatakse ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tehakse

vähem tasutud osas ühekordne väljamakse. Indekseeritud kuutasust (bruto) arvestatakse lähtuvalt

hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määrast hüvitise baasmäär (hetkel 40%), millest

peab omakorda lahutama hageja saadud igakuise töövõimetoetuse. Arvestuse tulemusel saadav

summa tuleb jagada viisil, et kostja kanda jääb sellest 55%. Hageja on kohustatud kostjat

viivitamatult teavitama kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse

suuruse muutumisest. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud määrata, et kostja on

kohustatud igakuise hüvitise hagejale välja maksma kalendrikuu seitsme esimese tööpäeva

jooksul.

Maakohus asus seisukohale, et hageja esitatud tõendid kinnitavad lisakulude tekkimist osaliselt.

Hageja lisakuludeks on kulud raviteenustele, sh meditsiiniliselt näidustatud taastusravile,

ravimetele ning sõidukulid taastusraviasutusse. Kostja on kohustatud hüvitama hagejale vastavalt

oma vastutusmäärale (55%) eelkõige kutsehaigusega otseselt seonduvad usaldusväärselt

tõendatud kulutused. Kuna hagejale on määratud füsioteraapia basseinis, siis lisakuludena

märgitud erinevate ujulate kasutamine on samuti seotud hagejal esineva kutsehaiguse

leevendamisega ning on seega põhjendatud kulu. Seega on kostja kohustatud hagejale oma

vastutuse määra ulatuses hüvitama tekkinud mõistlikud lisakulutused, sh taastusravikulud,

füsioteraapiakulud, erinevate ujulate kasutamise kulud ning taastusravile sõitmise kulud. Samuti

on kostja kohustatud hüvitama spetsiifilist kutsehaigust leevendavad valuvastased preparaadid,

hoolimata sellest, kas need on retseptiravimid või mitte. Maakohus pidas põhjendatuks lisakulutusi

summas 332 eurot 44 senti. Kostjal tuleb lähtuvalt oma osavastutuse määrast hüvitada hagejale

182 eurot 84 senti.

Maakohus jättis lisakulutustena arvestamata dokumendid, millest ei ole võimalik välja lugeda

selget seost kutsehaigusega, sh kutsehaigusega mitteseotud ravimid, eriarstivisiit Maramaa

Kliinikusse, Viljandi Haigla visiidimaks, infrapunasaunade külastused ja erinevad SPA

külastused. Samuti ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista transpordikulu, kuna esitatud

tõenditelt ei ole võimalik välja lugeda nende tekkimise aega, kohta ja seost kutsehaigusega.

Maakohus leidis, et hageja nõue pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata

jäänud tulu hüvitamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas kutsehaigusega põhjustatud kahju

hüvitamise eesmärgi ega ulatusega.

Kahju hüvitamise nõudelt tuleb arvutada viivist VÕS § 113 lg 2 järgi. Maakohus asus seisukohale,

et esitatud asjaoludest ei ole ühemõtteliselt teada, millal on hageja teatanud kostjale oma nõudest.

Seetõttu tuleb arvestada viivist alates ajast, mil hageja esitas kostja vastu hagi (s.o alates 15. maist

2017). Alates 15. maist 2017 kuni 16. novembrini 2018 on viivis 494 eurot 85 senti. Alates

17. novembrist 2018 kuni 4097 euro 52 sendi tasumiseni tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätetatud määras. Ülejäänud osas jättis maakohus viivisenõude rahuldamata.

Kuna tsiviilkoodeks tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette

ei näinud, saab hageja nõuda mittevaralist kahju alates 1. juulist 2002 kuni kahju tekkinud

õigusvastase teo toimumise lõppemiseni. Maakohus viitas VÕS § 134 lg-tele 2 ja 5. Maakohus

tuvastas, et kostjal on hagejale kahju, s.o kutsehaiguse, tekkimise põhjustamises oma roll ning

kostja on kahju tekkimises ka süüdi. Kostja ei ole hagejale mittevaralise kahju tekkimise eeldust

oma väidete ega põhjendustega ümber lükanud. Tõendatud on hageja osalemine psühholoogilisel

nõustamisel 31. detsembril 2014. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda hageja väidetes, et

kutsehaigus on põhjustanud talle erinevate asjaolude kogumis muret, vaimset valu ja üleelamisi.

Maakohus pidas õiglaseks ja mõistlikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis

kostjalt välja kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitise 6210 eurot 39 senti ja alates

17. novembrist 2018 igakuise hüvitise, mida maakohus kohustas arvutama otsuse resolutsiooni

p-s 3 toodud metoodika alusel, võttes aluseks hageja töötasu 1172 eurot 94 senti kuus, mida tuleb

igal aastal indekseerimisega suurendada. Samuti vaidlustab kostja viivise, otsese varalise kahju ja

mittevaralise kahju väljamõistmise. Juhul, kui ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldab, palub

kostja muuta ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 ja panna hagejale kohustuse, et ta

peab kostjale esitama dokumendid selle kohta, mis perioodi kohta tal on kutsehaigus diagnoositud

ning ka selle kohta, kas ja kui suur kutsehaigusest põhjustatud töövõimekaotuse määr talle on

määratud ning kui suurt töövõimetoetust ta saab. Kostja vaidlustab maakohtu otsust

menetluskulude jaotuse osas.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ekslikult arvestanud perioodi

28. november 2014 kuni 31. detsember 2014 jäävate kuude arvuks 12. Sellest eksitusest tuleneb

otsuse resolutsiooni p-s 2 kostjalt välja mõistetud ekslikult liiga suur summa 6210 eurot 39 senti.

Seega on hageja saamata jäänud tulu igal juhul 3250 euro 22 sendi võrra väiksem. Kuna kahju

summa on arvutatud valesti, on valesti arvutatud ka viivis.

Maakohus on ületanud hageja nõude piiri. Hageja nõudis 17. juuli 2018 dokumendis igakuist

hüvitist, mille arvutamisel taotles võtta aluseks töötasu 1104 eurot 8 senti (bruto). Vaidlustatud

otsuses on selleks 1172 eurot 94 senti (bruto), mida tuleb igal aastal indekseerimisega suurendada.

Väljamõistetud hüvitis on suurem kui hageja nõue.

Maakohus ei ole tuvastanud hageja kahju suurust ega põhjuslikku seost kahju põhjustanud teo ja

tekkinud kahju vahel. Maakohtu järeldused on vastuolus kogutud tõenditega.

Maakohus on ebaõigesti arvutanud kahju alates 28. novembrist 2014. Ei ole tõendatud, et

kutsehaigus oleks põhjustanud hagejale töövõimetuse või muul moel saamata jäänud tulu alates

diagnoosimisest. 28. novembril 2014 ei otsustatud seda, kas kutsehaigus tekitas hagejale

töövõimetuse. Töövõime ekspertiis toimus eraldi protseduuridega. Tõenditest saab teha järelduse,

et hagejal oli enne kutsehaiguse diagnoosimist üldhaigusest põhjustatud osaline töövõime kaotus

40%. Kutsehaigus ei põhjustanud ega suurendanud hageja kahju kuni 31. augustini 2015.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 ning § 130 lg-s 1 sätestatud kahju

hüvitamise põhimõtteid. Maakohtu järeldused on vastuolus SKA otsustega.

Hagejal ei ole pärast 31. augustit 2017 kutsehaigust diagnoositud. Sellest tulenevalt puudub

põhjuslik seos hageja töövõime kaotuse ja kostja tegevuse vahel. Praeguse kutsehaiguse esinemise

kohta on hageja esitanud vaid SKA 16. märtsi 2018 tõendi, kuid selles puuduvad andmed selle

kohta, kas hagejal on kutsehaigus diagnoositud või mitte. Tõend on antud arst I. Vipi arvamuse

alusel. I. Vipi arvamust ei saa lugeda ekspertarsti arvamuseks TTOS § 23 lg 5 tähenduses.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hagejal on tuvastatud kutsehaigus tulevikus määramata

tähtajaks. Selline järeldus on vastuolus tõenditega. On oluline tuvastada, millal on kahju

põhjustatud üldhaigusest ja millal kutsehaigusest. Kostja palub ringkonnakohtul tuvastada

tähtajad, mille jooksul on hagejal kutsehaigus diagnoositud.

Kostja palub ringkonnakohtul teha uus otsus, mille resolutsioonis märkida tähtaeg, millal ja/või

mis tingimustel hüvitise maksmine lõpeb. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagejal on praegu

kutsehaigus, palub kostja märkida otsuses, et hüvitise maksmine lõpeb: 1) kui hageja

kutsehaigusest terveneb või 2) kui hageja ei esita tõendeid selle kohta, et töötervishoiuarst on tal

diagnoosinud kutsehaiguse ja mitme protsendi ulatuses on kutsehaigus põhjustanud hageja osalise

töövõimetuse.

Kostja ei nõustu maakohtu poolt saamata jäänud tulu ja hüvitise aluseks võetud hageja

indekseeritud kuupalga suurusega. Kostja viitab Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-15-16. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta asjaolud ja tõendid, mille

põhjal saab kindlaks teha hageja sissetuleku suuruse, mida ta oleks saanud ilma kutsehaiguseta.

Maakohus ei arvestanud tõendeid, mis näitavad hageja võimalikku töötasu suurust 2015-2018.

Hüvitise arvutamisel aluseks võetud indekseeritud töötasu on selgelt vastuolus kondiitrite tegelike

töötasu suuruse ja hageja tulevikus eeldatava sissetulekuga.

Kostja ei nõustu hageja töötasu indekseerimisega majutuse ja toitlustuse valdkonna palgatõusu

indeksiga. See ei näita hagejaga samal tegevusalal, s.o pagaritööstuses, töötajate keskmise

brutopalga muutust ajas. Majutuse ja toitlustuse valdkonnas on palgatõusu osas täiesti erinev ja

vastupidine tendents võrreldes pagaritööstusega. Arvutuste tulemusena saadud hageja 2018. a

keskmine kuupalk 1172 eurot 94 senti on palju suurem, kui pagaritööstuses, toitlustuses ja kostja

teistel kondiitritel. Kui kohus otsustab indekseerimise kasuks, tules leida muu indeks, mis näitaks

sama tegevusala palga muutumist ajas.

Samuti ei nõustu kostja sellega, et maakohus on kohustanud kostjat, et keskmise palga ja igakuise

hüvitise peab indeksiga ümber arvutama igal aastal alates aasta algusest. Kujunenud praktikas

arvutatakse hüvitis ümber aprillis. Kostja palub mitte kohustada teda indekseerimiseks tihedamini

kui kord aastat ja mitte varem kui alates aprillist, või kui andmeid selleks ajaks ei ole avaldatud,

siis hiljemalt ühe kuu jooksul pärast indeksi ja kõigi vajalike andmete avaldamist. Lisaks palub

kostja mitte kohustada teda alates aasta algusest hüvitist ümber arvutama ja tegema täiendavaid

lisamakseid.

Kostja on seisukohal, et viivis on arvutatud ebaõigesti.

Kuna kutsehaigus on hagejal diagnoositud ainult perioodil 28. novembrist 2014 kuni 31. augustini

2017, siis muul ajal tekkinud kahju ei ole kostja nõus hüvitama. Ei ole tõendeid põhjusliku seose

kohta kulutuste ja kostja tegevuse vahel. Kuna kutsehaigus on tõendamata, siis on põhjendamata

ja tõendamata ka see, et mittevaraline kahju oleks põhjustatud kutsehaigusest.

6. Hageja peab kostja apellatsioonkaebust õigeks osaliselt. Hageja nõustub apellatsioonkaebuse

p-s 5 toodud väitega, et maakohus on ekslikult võtnud 2014. a saamata jäänud tulu arvestamisel

arvesse 12 kuud, mitte ühe kuu. Hageja nõustub, et 3250 euro 22 sendi võrra on hageja saamata

jäänud tulu tegelikult väiksem kui see summa, mis on arvutatud vaidlustatud otsuses. Võib

nõustuda ka sellega, et selles osas on maakohus arvestanud ebaõigesti viivise. Muus osas hageja

apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta selle rahuldamata.

7. Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise perioodi

28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest summas 6210 eurot 39 senti (bruto). Tühistatud

osas palub hageja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega

põhjustatud kahjuhüvitis perioodi 28. november 2014 kuni 16. november 2018 eest summas

6478 eurot 77 senti. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja perioodi 15. mai 2017 kuni 16. november 2018 eest sissenõutavaks

muutunud viivise 494 eurot 85 senti. Tühistatud osas palub hageja teha uus otsus, millega mõista

kostja hageja kasuks välja viivis perioodi 22. oktoober 2015 kuni 16. november 2018 eest.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse p-s 68 ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust (VÕS § 127 lg-t 5), lahutades saamata jäänud tulust maha perioodil

28. novembrist 2014 kuni 16. novembrini 2018 FIE-na saadud ettevõtlustulu ja

töötuskindlustushüvitise. Hageja tulu FIE-na ei ole saadud kutsehaigusega talle kahju tekitamise

tagajärjel. Kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse määr on 40%, mistõttu on hageja õigus

vähemalt 60% ulatuses teenida lisatulu, mida ei tohi maha arvata kahju tekitamise tagajärjel saadud

kasuna. Ka töötuskindlustushüvitis ei ole saadud kutsehaigusega põhjustatud kahju tagajärjel.

Vaidlustatud otsuse p-s 67 on maakohus ekslikult arvestanud 2014. a eest 12-kuulise saamata tulu,

kuigi perioodi jäi vaid üks kuu. Selles osas nõustub hageja kostjaga. Arvestades seda, et kostja on

oma apellatsioonkaebuse p-s 5 märkinud, et saamata jäänud tulu on 3250 euro 22 sendi võrra

väiksem, tuleb saamata jäänud tulu suuruseks lugeda 20 405 eurot 9 senti. Sellest summast tuleb

VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hagejale perioodil 28. novembrist 2014 kuni 16. novembrini

2018 makstud töövõimetuspension 8626 eurot 31 senti. Lähtuvalt enda osavastutuse määrast

(55%) tuleb kostja hüvitada hagejale 6478 eurot 77 senti.

Vaidlustatud otsus on ebaõige ka viivise arvestuse osas. Maakohus oleks pidanud lähtuma kas

hagiavalduses esitatud asjaoludest või selgitama, et asjaolud vajavad täpsustamist ja tõendamist

(selgitamiskohustuse rikkumine). Vastuapellatsioonkaebusele on lisatud tõend selle kohta, et

hageja on 22. oktoobril 2015 esitanud kostjale kahjunõude. Sellest ajast tuleb arvestada ka viivist.

8. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsus tuleb tühistada osaliselt

kostjalt hageja kasuks väljamõistetud kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise summa suuruse

(resolutsiooni p 2) ning väljamõistetud viivise suuruse (resolutsiooni p-d 5, ja 6) osas ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis perioodi

28.11.2014 kuni 15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti ning alates 16.04.2019 igakuulise

kahjuhüvitise summas 147 eurot 85 senti; jätta välja resolutsiooni p 3 esimese lõike viimane lause

järgmises sõnastuses: „Arvestada indekseerimisel ümber alates indekseerimise aasta alusest

tasutud hüvitis ja tehakse vähem tasutud osas ühekordne väljamakse“ ja välja mõista kostjalt

hageja kasuks perioodi 10.11.2015 kuni 15.04.2019 eest sissenõutavaks muutunud viivis summas

693 eurot 6 senti ning viivis kahjuhüvitiselt summas 4496 eurot 66 senti alates 16.04.2019 kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 16. novembri 2018 otsuse muutmata.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg-le 5, sest selles

ei ole märgitud igakuulise kahjuhüvitise suurust pärast ühekordselt väljamõistetud kahjuhüvitise

perioodi, vaid ainult igakuulise kahjuhüvitise arvutamise metoodika. Ringkonnakohus kõrvaldab

maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise ja märgib otsuse resolutsiooni igakuise hüvitise

suuruse alates 16.04.2019.

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kuna apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsuse

resolutsiooni p-i 9 (jätta rahuldamata pensionikindlustuse ennetähtaegse lõpetamise tõttu saamata

jäänud tulu nõue summas 805 eurot 8 senti), siis ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

10. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles on vaidlustatud kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud kahjuhüvitise suurust perioodi 28.11.2014 kuni 16.11.2018 eest, samuti igakuulise

hüvitise arvutamise korda ning viiviste suurust. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

10.1. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus täiendaks maakohtu otsuse

resolutsiooni p-i 4 ja paneks hagejale kohustuse esitada kostjale dokumendid selle kohta, millise

perioodi kohta on tal kutsehaigus diagnoositud ning kas ja kui suur kutsehaigusest põhjustatud

töövõimekaotuse määr talle on määratud ja kui suur on töövõimetoetus.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kutsehaigusega põhjustatud kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb eelkõige tuvastada kutsehaiguse olemas. Kutsehaiguse

diagnoosimine on selline asjaolu, mida tuleb tuvastada asja lahendamisel ning asjakohatu on kostja

nõue panna hagejale kohustus esitada dokumente selle kohta, millise perioodi kohta on

kutsehaigus diagnoositud. Samuti tuvastatakse asja lahendamisel kutsehaigusest põhjustatud

töövõimekaotuse määr ja töövõimetoetuse suurus ning vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4

kohaselt on hagejale pandud kohustus teatada kostjale viivitamatult kutsehaigusest tingitud

töövõimekaotuse määra ja/või töövõimetoetuse suuruse muutumisest.

Asjakohatu on kostja taotlus märkida kohtuotsuse resolutsioonis tähtaeg, millal ja/või mis

tingimustel hüvitise maksmine lõpeb ning juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagejal on praegu

kutsehaigus, märkida otsuses, et hüvitise maksmine lõpeb: 1) kui hageja kutsehaigusest terveneb

või 2) kui hageja ei esita tõendeid selle kohta, et töötervishoiuarst on tal diagnoosinud kutsehaiguse

ja mitme protsendi ulatuses on kutsehaigus põhjustanud hageja osalise töövõimetuse.

Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata.

Siinkohal juhib ringkonnakohus kostja tähelepanu sellele, et kui kohus on kohustanud võlgnikku

maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise

aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis

on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei

arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb kohtuotsuse edasiulatuva

muutmise võimaluse ette TsMS § 459. Seega kui hageja on tervenenud kutsehaigusest, on kostjal

võimalik taotleda kohtuotsuse edasiulatuvat muutmist.

10.2. Alusetu on kostja väide, et maakohus on rikkunud asja lahendamisel hagi piire.

TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida

ei ole esitatud.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja täpsustatud nõuet (II kd tl 197) ei ole maakohus

ületanud nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tulenevalt maakohtu ja

hageja poolt kahjuhüvitise arvutamisel kohaldatud indeksist on indekseerimise tulemusena saadud

kuutasu erinev hageja poolt märgitust, kuid samas ei ole maakohus kostjalt välja mõistnud

kahjuhüvitist suuremas summas, kui nõue oli esitatud.

10.3. Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus ei ole tuvastanud hageja kahju suurust ega

põhjuslikku seost kahju põhjustanud teo ja tekkinud kahju vahel.

Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus, siis kahjuhüvitise saamiseks peab ta tõendama põhjusliku

seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Antud

juhul on maakohus tuvastanud, et hagejal on tekkinud kutsehaigus (maakohtu otsuse p 54). Samuti

on maakohus tuvastanud kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose kostja õigusvastase

tegevuse ja hagejal kutsehaigusega tekkinud kahju vahel (maakohtu otsuse p-d 56, 57, 58).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud hageja kutsehaiguse väljakujunemine kostja ja

Viljandi Tarbijate Ühistu juures töötades. Samuti on tõendatud kostja õigusvastane käitumine

(st töökaitse normide rikkumine) ja see, et kostja on hagejale kahju tekitamises süüdi.

Kuna kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate

juures (kostja ja Viljandi Tarbijate Ühistu), on vastutuse jagunemisel nende vahel lähtutud

osavastutuse põhimõttest ning kostja vastuse määraks on jäänud 55%. Vastutuse määra ulatuse

suhtes poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja kahju seisneb tervisekahjutuse tõttu saamata jäänud

tulus. Hageja nõuab kahjuhüvitisena sellise kahju hüvitamist, mis on tal tekkinud kutsehaiguse

tõttu töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasuna.

10.4. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et kutsehaiguse diagnoosimine ei ole selline asjaolu, mis

tooks isikule tingimata kaasa tervise kahjustamisest tekkinud kahju. Kutsehaigusega põhjustatud

tervisekahju hüvitamise nõude esitamise aluseks on siiski tervisekahjustusest tuleneva varalise

kahju tekkimine saamata jäänud tuluna.

Asja materjalide kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetatud tervisest

tulenevatel põhjustel 03.10.2014 ning hageja on pöördunud Töötukassasse, kus ta on võetud

töötuna arvele alates 07.10.2014 (kostja oli arvel kuni 05.04.2016). Arvestades töölepingu

lõpetamist 03.10.2014 oli hageja kutsehaiguse diagnoosimise ajaks 28.11.2014 tervisekahjustusest

tulenev kahju tekkinud ning ta oli õigustatud nõudma kostjalt kahjuhüvitiste alates 28.11.2014.

10.5. Ebaõige on ka kostja väide, et kuna 28. novembril 2014 ei otsustatud seda, kas ja kui suures

ulatuses kutsehaigus tekitas hagejale töövõimetuse, siis kutsehaigus ei põhjustanud ega

suurendanud hageja kahju kuni 31. augustini 2015 (s.o ajani, mil hageja töövõimetuse põhjuseks

oli kostja väitel üldhaigestumine 40 %).

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse 02.12.2014 teatisest

nähtuvalt on hagejal alates 28.11.2014 töötervishoiuarsti V. Pille poolt diagnoositud kutsehaigus

(I kd tl 25) ülekoormushaigusena, mida iseloomustavad õlavöötme müofastsiaalsed valud,

lateraalne epikondüliit mõlemal käel, karpaalkanali sündroom käel ja käte liigeste artrootilised

muutused. Varasemalt oli Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo

28.07.2014 otsusega

nr 1124505 tuvastatud hagejal üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse protsent 40%

kestusega üks aasta. Viidatud 28.07.2014 otsuses on ekspertarst Tiidrek Koemetsa poolt märgitud,

et „Õlavöötme ja selja ülekoormushaigus, ei suuda täiskohaga töötada, liigeste moondumine

vähene. Arvestatud mõju ametialasele töövõimele.“.

Ringkonnakohtu leiab, et kuna Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 28.07.2014 otsusega oli

määratud kindlaks töövõime kaotuse protsent, siis pärast kutsehaiguse diagnoosimist ei pidanud

hageja koheselt uuesti taotlema töövõime kaotuse protsendi kindlaksmääramist. Hagejal

diagnoositi kutsehaigus 28.11.2014, kusjuures kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks oli

1974-2014. Asjaolu, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 28.07.2014 otsuses oli märgitud

töövõime kaotuseks üldhaigestumine (mitte kutsehaigus), ei muuda töövõime kaotuse suurust

(40%). Kuna hagejal diagnoositi kutsehaigus ning tema töövõime kaotuse protsent sel ajal oli 40,

siis ole tal tekkinud kutsehaiguse tagajärjel kahju saamata tuluna.

Samuti on hilisemalt Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo 29.07.2015 otsuses nr 1245421

(I kd tl 32-32pöördel) tuvastatud, et hagejal on kutsehaigus tõttu töövõimekaotus 40%.

Kui kostja leiab, et hageja töövõime osaline kaotus 40 % ei ole seotud kutsehaigusega, vaid

üldhaigestumisega, siis peaks ta esitama vastavaid tõendeid (nt eksperdiarvamus selle kohta,

millises osas on töövõime osaline kaotus seotud kutsehaigusega ja millises osas üldhaigestumisega

jms), kuid antud juhul asjas sellised tõendid puuduvad. Asjaolu, et hageja töövõime osaline kaotus

oli seotud üldhaigestumisega, ei tõenda see, et kutsehaigus diagnoositi hiljem kui tuvastati osaline

töövõime kaotus.

Samuti ei tõenda nimetatud asjaolu Sotsiaalkindlustusameti Tartu Büroo otsuses nr P06441-4

märgitu, mille kohaselt on püsiva töövõimetuse põhjuseks üldhaigestumine. Otsus nr P06441-4 on

tehtud töövõimepensioni ümberarvutamiseks kuni 31.08.2015 ning ei puuduta töövõimekaotuse

protsendi ja põhjuse määramist.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti välja mõistnud kahjuhüvitise alates 28.11.2014.

10.6. Kostja seisukoha järgi ei ole hagejal pärast 31. augustit 2017 kutsehaigust diagnoositud ning

seetõttu on maakohus alusetud välja mõistnud hüvitise pärast 31.08.2017.

Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2018 tõendis kohaselt (II kd tl 147) alates 01.01.2017

Sotsiaalkindlustusamet tööealistel isikutel arstlikku ekspertiisi ei teosta ning töövõimekaotuse

protsendi kohta enam otsuseid ei väljasta. Tõendis on märgitud, et ekspertarst I. Vipi 16.03.2018

arvamuse kohaselt on hageja kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40% ulatuses.

Sotsiaalkindlustusameti 26.03.2018 kirjas nr 11-2/5939:7 (II kd tl 148) on märgitud, et ekspertarst

I. Vipi 16.03.2018 arvamuse kohaselt on hagejal tuvastatud töövõime kaotus kutsehaiguse tõttu

40% alates 20.07.2017.

Kuna töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 243 lõike 1 kohaselt tuvastab ekspertarst isiku

töövõime kaotuse ulatuse (protsentides) kutsehaiguse tõttu, siis oli ekspertarst I. Vipp seadusest

tulenevalt õigustatud tuvastama hagejal töövõime kaotuse ulatuse kutsehaiguse tõttu. Hagejal on

kutsehaigus diagnoositud 28.11.2014 ning kutsehaiguse tõttu töövõime kaotuse ulatuse määramine

ei eelda kutsehaiguse uuesti diagnoosimist. Seda, kas isik on kutsehaigusest tervenenud või on

kutsehaigus süvenenud, väljendub töövõime kaotuse ulatuses.

Seega on alusetu kostja väide, et kuna ei ole pärast 31. augustit 2017 hagejal kutsehaigust

diagnoositud, siis puudub alus hüvitise maksmiseks.

Arusaamatu on kostja taotlus ringkonnakohtule tuvastada tähtajad, mille jooksul on hagejal

kutsehaigus diagnoositud. Hagejal on kutsehaigus diagnoositud 28.11.2014 ning korduvalt ei

toimu kutsehaiguse diagnoosimist, vaid regulaarselt toimub kutsehaiguse tõttu töövõime kaotuse

ulatuse (protsendi) määramine.

10.7. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt on maakohus ekslikult

arvestanud perioodi 28. november 2014 kuni 31. detsember 2014 jäävate kuude arvuks 12.

Nimetatud kostja väitega on nõustunud ka hageja.

Maakohus on otsuse p-s 67 esitatud tabelis märkinud kutsehaigusest tingitud saamata jäänud tulu

suuruseks perioodi 28.11.2014 - 31.12.2014 eest 4105 eurot 54 senti ning ebaõigesti võtnud

arvestuse aluseks 12 kuud (kuigi perioodi pikkuseks on 1 kuu). Ringkonnakohus arvutab

käesolevas otsuses saamata jäänud tulu suuruse ja kõrvaldab maakohtu eksimuse.

10.8. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 63 asunud seisukohale, et hageja keskmine palk, millest

tuleb lähtuda kahjuhüvitise arvutamisel, on 855 eurot 32 senti. Apellatsioonkaebuses ja

vastuapellatsioonkaebuses ei ole nimetatud asjaolu vaidlustatud. Seega lähtub ka ringkonnakohus

kahjuhüvitise suuruse arvutamisel hageja keskmisest palgast 855 eurot 32 senti.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et keskmise kuusissetuleku arvutamise

metoodikana on võimalik kasutada ajutises korra sätteid (ajutise korra p-d 11,12).

10.9. Kostja ei nõustu maakohtu poolt saamata jäänud tulu ja hüvitise aluseks võetud hageja

indekseeritud kuupalga suurusega. Kostja väitel ei arvestanud maakohus tõendeid, mis näitavad

hageja võimalikku töötasu suurust 2015-2018. Samuti ei nõustu kostja hageja töötasu

indekseerimisega majutuse ja toitlustuse valdkonna palgatõusu indeksiga. Samas on kostja

esitanud küll apellatsioonkaebuses omapoolsed arvutused lähtudes keskmisest kuupalgast

pagaritööstuses ning keskmisest kuupalgast majutuse ja toitlustuse valdkonnas, kuid ei ole

esitanud omapoolset arvamust selle kohta, milline indeks kuuluks antud juhul kohaldamisele.

Hageja on taotlenud maakohtus kasutada kuupalga indekseerimisel tegevusalal „Majutus ja

toitlustus“ Statistikaameti poolt avaldatava keskmise brutokuutasu juurdekasvutempot võrreldes

eelmise perioodiga või Maaeluministeeriumi iga-aastaselt avaldatava pagaritööstuse ülevaadet.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-15-10683/64 tehtud otsuse p-s 23 asunud seisukohale, et

„Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt

makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud

sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise

brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga

muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida

tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku

muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni

seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal

teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1

ja 5).“

Maakohtu seisukoha kohaselt hageja viidatud Maaeluministeeriumi ülevaadet ei saa hüvituse

arvutamisel aluseks võtta ja seda eelkõige põhjusel, et Maaeluministeerium ei kogu andmeid ega

avalda ülevaateid kindla korra järgi. Samuti on maakohus leidnud, et ei saa kasutada iga-aastasel

indekseerimisel Statistikaameti poolt avaldatavaid pagaritööstuse palgatõusu andmed, sest neid

avaldatakse iga nelja aasta järel. Maakohus asus seisukohale, et hüvitise (töötasu) indekseerimisel

peab

arvestama

võimalust,

et

hageja

võinuks

töötada

mistahes

tööandja

juures

toitlustusvaldkonnas ning seetõttu lähtus maakohus indekseerimisel tuvastatud keskmisest palgast

855 eurot 32 senti (bruto), indekseerides seda majutus- ja toitlustuse tegevusala keskmise

brutopalga iga-aastaselt avaldatava juurdekasvutempo protsendiga.

10.10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hüvitise arvutamisel ei saa aluseks

võtta Maaeluministeeriumi ülevaadet. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et hagejaga samal

tegevusalal töötavateks isikuteks, kelle keskmise brutopalga muutust saab arvestada kahjuhüvitise

arvutamisel, on majutus- ja toitlustuse tegevusalal töötavad isikud.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on kostja seisukoht, mille järgi tuleks hageja

palk arvestada 2018. aastal samas suuruses, nagu see oli 2014. aastal. Arvestades möödunud

ajavahemiku pikkust ei ole kindlasti 2018. aastal kondiitrite palk sama mis 2014. aastal. Asjaolu,

et kostja väitel tema juures praegu töötavate kondiitrite palk on 2017 ja 2018 tõusnud vähesel

määral, ei anna alust asuda seisukohale, et hagejale hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda 2014. aasta

keskmisest palgast. Õige on maakohtu seisukoht, et hüvitise (töötasu) indekseerimisel peab

arvestama võimalust, et hageja võinuks tööle asuda mistahes mõne tööandja juures suurema

töötasu saamise eesmärgil. Seega ei ole kahjuhüvitise arvutamisel võimalik lähtuda vaid kostja

juures töötavate kondiitrite palkadest, vaid põhjendatud on kohaldada indeksit, mis oleks hageja

eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Selle kindlakstegemiseks

tuleb arvestada mh hageja töökohta ja võimalikke paikkondlikke palgaerisusi. Ringkonnakohus

nõustub kostja väitega, et sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et

talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida,

kuid samas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, kui suur oleks eelduslikult hageja töötasu

hüvitise saamise ajal. Seega on jäänud kostja väited paljasõnalisteks ja tõendatud ei ole hageja

rikastumine seeläbi, et kahjuhüvitise arvutamisel on lähtutud majutus- ja toitlustuse tegevusalal

töötavate isikute keskmise brutopalga muutusest.

10.11. Maakohus on küll vaidlustatud otsuses märkinud, et sissetuleku indekseerimine ei või viia

hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks

hüvitise saamise ajal teenida, kuid samas puuduvad otsuses vastavad põhjendused.

Maakohtu poolt kohaldatud indeksi kasutamisel oleks hageja töötasu 2015. aastal olnud 908 eurot

35 senti, 2016. aastal 997 eurot 37 senti, 2017. aastal 1092 eurot 12 senti ja 2018. aastal 1172 eurot

94 senti. Arvestades seda, et hageja keskmine palk ole 2014. aastal 855 eurot 32 senti, siis

2018. aastaks oli palgatõus 27% (317 eurot 22 senti). Ringkonnakohus leiab, et palgatõus 27%

nelja aasta jooksul ei anna alust asuda seisukohale, et hageja on rikastunud. Samuti arvestab

ringkonnakohus siinjuures indekseeritud brutopalga reaalset suurust.

10.12. Eesti Statistikaameti andmete oli perioodil 2014-2018 keskmine brutopalk ning selle

juurdekasvutempo (%) majutuse ja toitlustuse tegevusalal järgmine:

(http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PA001)

Aasta

Majutus ja toitlustusalane keskmine

brutokuupalk

Keskmise brutokuupalga

juurdekasvutempo, võrreldes eelmise

perioodiga (%)

2014

6,2

2015

9,8

2016

9,5

2017

7,4

2018

5,2

PA5211: Keskmine bruto- ja netokuupalk (tegevusala (EMTAK 2008), aasta ning näitaja)

10.13. Lähtudes eelnevalt tuvastatud hageja keskmisest palgast ja kutsehaigusest tingitud

töövõime kaotuse määra, on hagejal kutsehaigusest tingituna saamata jäänud tulu seisuga

15.04.2019 summas 21 635 eurot 5 senti:

Periood

Indeks

Kuutasu (bruto)

Perioodi

jäävate

kuude arv

Kutsehaigusest

tingitud

töövõimekaotuse

protsent

Saamata jäänud

tulu

28.11.2014-

31.03.2015

1,00

855,32

40%

1368,51

(855,32 x 4 x 0,4)

01.04.2015-

31.03.2016

1,062

908,35

(855,32 x 1,062)

40%

4360,08

(908,35 x 12 x 0,4)

01.04.2016-

31.03.2017

1,098

997,37

(908,35 x 1,098)

40%

4787,38

(997,37 x 12 x 0,4)

01.04.2017-

31.03.2018

1,095

1092,12

(997,37 x 1,095)

40%

5242,18

(1092,12 x 12 x 0,4)

01.04.2018-

31.03.2019

1,074

1172,94

(1092,12 x 1,074)

40%

5630,11

(1172,94 x 12 x 0,4)

01.04.2019 –

15.04.2019

1,052

1233,93

(1172,94 x 1,052)

0,5

40%

246,79

(1233,93 x 0,5 x 0,4)

KOKKU

21 635,05

10.14. Nimetatud summast tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel lahutada hagejale 28.11.2014 kuni

05.04.2019 makstud töötuskindlustushüvitis, töövõimetuspension ja FIE-na saadud ettevõtlustulu

(II kd tl 145, 158-160)

Periood

FIE-na teenitud

Tulu kokku

Töötuskindlustushüvitis

kokku

Töövõimetuspension/

töövõimetoetus

kokku

august 2017- 31.03.2018

538,59 eurot

28.11.2014-30.11.2015

3199,60 eurot

28.11.2014-15.05.2017

5006,02 eurot

16.05.2017-16.11.2018

3620,29 eurot

17.11.2018 -05.04.2019

1094,80 eurot

Kokku: 13 459,30

Töövõimetoetuse mahaarvamise järel tuleb kostjal lähtuvalt enda osavastutuse määrast (55%)

hüvitada hagejale kahju perioodi 28.11.2014-15.04.2019 eest summas 4496 eurot 66 senti

[(21 635,05-13 459,30) x 0,55].

Lähtudes eeltoodud arvutustest tuleb alates 16. aprillist 2019 kostjalt välja mõista hageja kasuks

igakuise kahjuhüvitisena 147 eurot 85 senti (aluseks on võetud töövõimetuspension 224 eurot

76 senti, vt hageja viimane menetlusdokument).

10.15. Kostja väite kohaselt on maakohus ebaõigesti kohustanud teda arvestama indekseerimisel

ümber alates indekseerimise aasta algusest tasutud hüvitis ja tegema vähemtasutud osas ühekordse

väljamakse.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga ja leiab, et õigustatud ei ole 1. aprilliks indekseeritud

kahjuhüvitise arvestamine aasta algusest tasutud hüvitise ümberarvestamiseks ja vähem tasutud

osas ühekordse väljamakse tegemine. 1. aprilliks indekseeritud kahjuhüvitis kuulub

väljamaksmisele siiski alates 1. aprillist ning aasta algusest tasutud hüvitis ei tule ümber arvestada.

Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 3.

10.16. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna kutsehaigus on hagejal diagnoositud vaid perioodil

28.11.2014 – 31.08.2017, siis muul ajal tekkinud varaline kahju ei ole põhjuslikus seoses

kutsehaigusega ning ei kuulu kostja poolt hüvitamisele. Ringkonnakohus selgitas käesoleva otsuse

p-s 10.6, et kutsehaigus diagnoositi 28.11.2014 ning asjas puuduvad tõendid selle kohta, et

käesoleval ajal on hageja tervenenud kutsehaigusest ning tema töövõime kaotus 40% on tingitud

üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest.

Maakohus on kostjalt välja mõistnud otsese varalise kahjuna 182 eurot 84 senti. Väljamõistetud

summast on kostja vaidlustanud kahte ujula kasutamise kulukviitungit ühel päeval (29.10.2016)

7 eurot 92 senti, kulu Magnivit B vitamiinidele (kulu suurus märkimata), samuti kulutusi, mille

puhul ei ole põhjendatud ega tõendatud, et kulutuste põhjuseks pole kutsehaigus.

Kuna kostja ei ole selgitanud, milliste konkreetsete kulutuste puhul, millised on maakohtu poolt

rahuldatud, ei ole põhjendatud ega tõendatud see, et need oleksid seostud kutsehaigusega, siis ei

saa ringkonnakohus sellele väitele vastata. Samuti ei ole kostja märkinud, millises konkreetses

summas kulu Magnivit B vitamiinidele ta peab põhjendamatuks ning seetõttu ei ringkonnakohus

ka selles osas seisukohta võtta. Maakohtu loetelust nähtub, et kohus pidas põhjendatuks

apteegiarvet 22.07.2016 (Arcoxia ja Magnivit B) summas 16 eurot 80 senti (I kd tl 69).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Samuti on maakohus õigesti pidanud

kutsehaigusega seotuks apteegiarvet 14.09.2015 (Magvit B Complex ja Olfen Depocaps Prolong

Caps) summas 15 eurot 17 senti (I kd tl 68) ja apteegiarvet 15.09.16 (Magvit B6) summas 5 eurot

25 senti (I kd tl 45).

Ebaõige on kostja väide, et maakohus on rahuldanud hageja nõude ühel päeva (29.10.2016) ujula

kasutamise kahe kuludokumendi alusel. Nähtuvalt maakohtu otsuse p-st 73 on maakohus lugenud

hageja nõude põhjendatuks ühe 29.10.2016 ujula kasutamise kuludokumendi alusel (mitte aga ei

ole aktsepteerinud ühel päeval kahekordset ujula kasutamist).

10.17. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna hageja kutsehaigus diagnoositi ainult perioodil

28.11.2014 – 31.08.2017, siis on tõendamata kutsehaigusest põhjustatud mittevaraline kahju.

Ringkonnakohus selgitas juba käesoleva otsuse eelmises punktis (p 10.16.) kostja seisukoha

ekslikkust kutsehaiguse diagnoosimise kohta ning ei pea vajalikuks oma põhjendusi korrata.

11. Vastuapellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud saamata jäänud tulust perioodil

28. november

2014

kuni

16. november

2018

FIE-na

saadud

ettevõtlustulu

ja

töötuskindlustushüvitise mahaarvamist ning viivise arvestust alates hagi esitamisest.

Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt viivise arvutamise alguskuupäeva osas.

11.1. Maakohus on õigesti kutsehaigusega põhjustatud kahjuhüvitise suuruse määramisel

arvestanud lisaks töövõimetuspensionile töötuskindlustushüvitist ja FIE-na saadud ettevõtlustulu

(maakohtu otsuse p 68) ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

Tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 130

lg 1 järgi hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt

töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju. Sellest johtuvalt on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju

perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida

ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Tervisekahju tõttu saamata jäänud sissetuleku

eest makstava hüvitise suurust mõjutavad muuhulgas ka tegelikult saadavad sissetulekud,

sh FIE-na saadav ettevõtlustulu ja töötuskindlustushüvitis.

11.2. Hageja väitel on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist alates hagiavalduse esitamisest, sest

hageja esitas kostjale kahjunõude 22. oktoober 2015 ning sellest ajast oleks tulnud ka hakata

arvestama viivist.

VÕS § 113 lg 2 järgi kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas

kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja

teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi.

VÕS § 113 lg 2 sätestab võrreldes üldreegliga hilisema viivisearvestuse algusaja. Viivisenõude

eelduseks ei ole see, et võlausaldaja teataks võlgnikule täpse nõude suuruse, reeglina piisab sellest,

kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude olemasolust.

Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et maakohus oleks pidanud lähtudes hagiavalduses

esitatust (tl 143-146) ja kostja vastuskirjast hagejale (II kd tl 149) täpsustama hageja nõuet viivise

väljamõistmiseks. Maakohus oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et kahjuhüvitiselt

viivise väljamõistmiseks alates püsiva töövõimetuse diagnoosimisest puudub õiguslik alus ning

välja selgitama, millal esitas hageja kostjale viivisenõude. Kuna maakohus seda ei teinud, siis

võtab ringkonnakohus asja juurde kostja 10.11.2015 vastuse kahju hüvitamise avaldusele (III kd

tl 21).

Viidatud vastuses on märgitud, millisele hageja avaldusele vastatakse (22.10.2015 avaldus).

Samas ei ole vastuse alusel võimalik tuvastada, millal sai kostja hageja viivisenõude kätte.

Viivisenõue saab muutuda siiski sissenõutavaks alles siis, kui võlgnik saab teadlikuks võlausaldaja

kavatsusest esitada tema vastu nõue. Lähtudes eeltoodust loeb ringkonnakohus, et hageja

kahjuhüvitisnõue muutus sissenõutavaks alates 10.11.2015 (kostja vastuse kuupäev), sest alates

sellest ajast oli kostja kindlasti teadlik sellest, et hagejal on kahjuhüvitisnõue tema vastu.

12. Lähtudes eeltoodust mõistab ringkonnakohus kahjuhüvitiselt välja viivise alates 10.11.2015

kuni otsuse tegemiseni 15.04.2019 ning alates 16.04.2019 viivise kahjuhüvitiselt 4496 eurot

66 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni.

Viivise arvestus on järgmine:

12.1. Periood 28.11.2014 – 10.11.2015

Perioodil 28.11.2014 – 31.03.2015 oli saamata jäänud tulu 1368 eurot 51 senti. Alates 01.04.2015

– 10.11.2015 oli saamata jäänud tulu 908,35 : 30 p x 224 p x 0,4 = 2712 eurot 94 senti. Kokku on

sel perioodil saamata jäänud tuluks 4677 eurot 37 senti.

Sellest summast tuleb lahutada samal perioodil saadud tasutud töövõimetushüvitis,

töötuskindlustushüvitis ja ettevõtlustulu (II kd tl 158-159) 5061 eurot 56 senti. Kuna see summa

ületab saamata jäänud tulu, siis viivist arvutada ei tule.

12.2. Periood 11.11.2015 – 15.04.2019

Väljamakse kuupäev

Täispalk

40%

töövõimetushüvitis

x 0,55

Viivis

11.11.2015

605,57

242,23

149,9

50,78

13,93

31.12.2015

908,35

363,34

158,37

112,73

29,68

31.01.2016

908,35

363,34

158,37

112,73

28,91

29.02.2016

908,35

363,34

158,37

112,73

28,19

31.03.2016

908,35

363,34

158,37

112,73

27,42

30.04.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

30,14

31.05.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

29,27

30.06.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

28,43

31.07.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

27,57

31.08.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

26,7

30.09.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

25,87

31.10.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

30.11.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

24,17

31.12.2016

997,37

398,95

167,4

127,35

23,31

31.01.2017

997,37

398,95

167,4

127,35

22,44

28.02.2017

997,37

398,95

167,4

127,35

21,66

31.03.2017

997,37

398,95

167,4

127,35

20,79

30.04.2017

1092,12

436,85

175,94

143,50

22,49

31.05.2017

1092,12

436,85

175,94

143,50

21,51

30.06.2017

1092,12

436,85

175,94

143,50

20,57

31.07.2017

1092,12

436,85

175,94

143,50

19,59

31.08.2017

1092,12

436,85

175,94

143,50

18,62

30.09.2017

1092,12

436,85

202,12

129,10

15,9

31.10.2017

1092,12

436,85

202,12

129,10

15,03

30.11.2017

1092,12

436,85

208,86

125,39

13,77

31.12.2017

1092,12

436,85

202,12

129,10

13,3

31.01.2018

1092,12

436,85

208,86

125,39

12,07

28.02.2018

1092,12

436,85

208,86

125,39

11,3

31.03.2018

1092,12

436,85

188,65

136,51

11,37

30.04.2018

1172,94

469,18

217,51

128,42

9,85

31.05.2018

1172,94

469,18

224,76

134,43

9,4

30.06.2018

1172,94

469,18

217,51

138,42

8,77

31.07.2018

1172,94

469,18

224,76

134,43

7,6

31.08.2018

1172,94

469,18

224,76

134,43

6,69

30.09.2018

1172,94

469,18

217,51

128,42

5,54

31.10.2018

1172,94

469,18

224,76

134,43

4,89

30.11.2018

1172,94

469,18

217,51

138,42

4,13

31.12.2018

1172,94

469,18

224,76

134,43

3,09

31.01.2019

1172,94

469,18

224,76

134,43

2,18

28.02.2019

1172,94

469,18

203,01

146,39

1,48

31.03.2019

1172,94

469,18

224,76

134,43

0,44

15.04.2019

616,97

246,79

112,38

73,93

-

Kokku on viivis periood 11.11.2015 – 15.04.2019 eest summas 693 eurot 6 senti.

13. Kuna apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, siis

jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson