2-17-3948/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

12. aprill 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-3948

Tsiviilasi

Nord Homes OÜ hagi Scandic Materials OÜ vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 9. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Nord Homes OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

43 750,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Nord Homes OÜ (registrikood

12577041), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Marko Pikani

Kostja (apellant): Scandic Materials OÜ (registrikood

12871800), lepinguline esindaja Reet Vokk

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 1. aprillil 2019, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 9. novembri 2018 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Kostja 12. detsembri 2018 apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud ring-

konnakohtus jätta kostja kanda.

4. Märkida kõigi seniste menetluskulude jaotus järgmiselt:

4.1. menetluskulud maakohtus jätta 93% ulatuses kostja kanda ning 7% ulatuses

hageja kanda;

4.2. hageja 15. juuni 2017 apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta 93%

ulatuses kostja kanda ning 7% ulatuses hageja kanda;

4.3. kostja 29. septembri 2017 kassatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta kostja

kanda;

4.4. kostja 12. detsembri 2018 apellatsioonkaebuse menetlemise kulud jätta kostja

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (9)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED, NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETUSE KÄIK

1. Nord Homes OÜ (hageja) esitas 13. märtsil 2017 Harju maakohtule hagi Scandic

Materials OÜ (kostja) vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Hageja palub mõista kostjalt

hageja kasuks välja 37 752,60 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

6 206,50 eurot ja edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise.

1.1. Põhinõude kujunemise osas tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

Buildtech OÜ (edaspidi „hageja õiguseellane“) ja Scandic Rock OÜ (edaspidi

„võlgnik“) sõlmisid 2014. aasta suvel siseviimistlusmaterjalide – Magrock MgO

plaatide (edaspidi „plaadid“) müügilepingu. Plaadid paigaldati valmivasse ühepere-

elamusse (edaspidi „elamu“);

-

mõni nädal pärast paigaldamist ilmnesid plaatidel puudused (roostetamine kinnitus-

kohtades, pragunemine jne). Võlgnik tarnis uued plaadid defektsete väljavahetamiseks

2014. aasta lõpus. Hageja õiguseellane asendas plaadid elamu seintel ja lagedel;

-

asendusplaatide paigaldamise järgselt ilmnesid samad puudused uuesti ja hageja

õiguseellane pöördus 25. veebruaril 2015 taas võlgniku poole pretensiooniga;

-

võlgnik rikkumist ei kõrvaldanud ja hageja õiguseelane esitas 15. juunil 2015 korduva

pretensiooni. Seejärel avaldas võlgnik, et tarnitud plaadid on nn teise sordi plaadid,

millel ei ole ettenähtud omadusi;

-

hageja õiguseellane koostas elamu puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde

teostamiseks hinnakalkulatsiooni, mille kohaselt on plaatide puuduste kõrvaldamiseks

vajalikud kulutused 37 752,60 eurot.

1.2. Hageja õiguseellane loovutas oma nõude võlgniku vastu hagejale, sellest teavitati nii

võlgnikku kui ka kostjat. Hageja esitas võlgnikule 11. märtsil 2016 nõudekirja ja nõudis kahju

hüvitamist. Korduva nõudekirja koos pankrotihoiatusega esitas hageja 3. mail 2016, andes

täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Võlgnik kahju ei hüvitanud.

1.3. Hageja väidab, et võlgniku ettevõtte läks üle kostjale, mistõttu vastutavad võlgnik ja

kostja kahju hüvitamise eest solidaarselt. Selles osas tõi hageja võlgniku ja kostja võrdlusena

esile järgmist:

-

osanike ja juhatuse liikmete ring praktiliselt kattub, sest mõlemad ühingud on tihedalt

seotud kolme füüsilise isikuga – IM, AL ja ÜJ:

o kostja asutajad ja osanikud on IM ja Interbauen OÜ ning juhatuse liikmed on

IM, AL ja ÜJ. Viimased kaks on ühtlasi Interbauen OÜ juhatuse liikmed,

mõlemad ka selle asutajad, AL on jätkuvalt Interbauen OÜ osanik ning ÜJ oli

osanik alates asutamisest kuni 18. novembrini 2010;

3 (9)

o võlgniku asutajad on Interbauen OÜ (ehk AL ja ÜJ), Niemi Invest OÜ (mille

ainuosanik ja juhatuse liige on IM) ning TK. IM oli võlgniku juhatuse liige

18. septembrist 2013 – 11 aprillini 2016 ja ÜJ 5. veebruarist 2014 –

11. aprillini 2016.

Nende

volitused

juhatuse

liikmetena

lõppesid

11. aprillil 2016, kui määrati võlgniku juhatuse liikmeks ettevõtete likvideerija

TN;

o võlgniku endised juhatuse liikmed IM ja ÜJ on mõlemad kostja juhatuse

liikmed, kolmas juhatuse liige on AL. Interbauen OÜ, kellele kuulus ½ võlgniku

osadest, omab 3/5 kostja osadest. Võlgniku endise osaniku Niemi Invest OÜ

ainuosanik omakorda on IM, kellele kuulub ülejäänud 2/5 kostja osadest;

o vahetult enne likvideerija juhatuse liikmeks astumist ja seniste juhatuse liikmete

eemaldamist on Interbauen OÜ (ehk AL ja ÜJ) ja Niemi Invest OÜ (ehk IM),

võõrandanud oma osad võlgnikus TN kontrollitavale Diara OÜ-le.

-

identiteet (ärinimi, koduleht, kontaktandmed, tegutsemiskoht, seotud isikud jms) on

äravahetamiseni sarnane:

o mõlemad ühingud kasutavad reklaami- ja müügikanalina ühte ja sama kodulehte

www.magrock.eu;

o kodulehel on kontaktandmetena märgitud võlgniku andmed, müügikoha aadress

on Pärnu mnt 142 Tallinnas ja lao aadress Põhjaranna tee 16A Maardus; e-posti

aadressid on XXX ja XXX;

o kostja aadress on äriregistri andmetel Pärnu mnt 142 Tallinnas, kuhu on

registreerud ka Interbauen OÜ. Samal aadressil oli võlgniku müügisalong ja

kostja tegutseb nüüd samal aadressil;

o varasemalt oli kontaktandmete all lisaks eeltoodule IMi jt seotud isikute

andmed;

o võlgnik kasutas ja kostja kasutab viidatud e-posti aadresse ja telefoninumbreid,

mh on telefoninumbrid on jätkuvalt avaldatud ka http://magrock.eu/kontakt/;

-

majandustegevus kattub täielikult ja on võlgnikult kostjale üle läinud:

o mõlema ühingu tegevusala on sanitaarseadmete jm ehitusmaterjalide hulgi-

müük;

o kostja asutati

30. juunil 2015 ja hagi

esitamise

ajaks oli

võlgnik

majandustegevuse

lõpetanud

ning

kostja

jätkanud

täpselt

sama

majandustegevust

o IM kinnitas 3. augusti 2016 kirjas, et kuigi asutatud on uus ühing, tegutsetakse

jätkuvalt sama tegevusega, st kaubamärgiga Magrock seonduvad õigused on üle

läinud kostjale, kes jätkab Magrock toodete müüki;

o TN kinnitas, et võlgnikul puudub majandustegevus ja kavas ei ole ka tulevikus

majandustegevusega tegelema hakata ehk teisisõnu on võlgnik oma tegevuse

lõpetanud ja kostja kui uue juriidilise keha alt jätkatakse majandustegevust.

1.4. Võlgnik on varatuks muudetud ja tal pole vara, mille arvelt kohustusi täita, mistõttu

hageja esitab nõude üksnes kostja vastu.

1.5. Põhinõue muutus sissenõutavaks hiljemalt hageja õiguseellase 25. veebruari 2015 e-kirja

saatmisest võlgnikule. Sellest ajast oli võlgnik teadlik kahju tekitamisest ja selle hüvitamise

kohustusest. Võlgnik viivitas rahalise kohustuse täitmisega, millest tulenevalt on hagejal õigus

nõuda samast ajast viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4 (9)

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1. Kostjale ei ole üle läinud võlgniku struktureeritud majandustegevus (ressursside organi-

seeritud grupeering, mille eesmärgiks on tegelda majandustegevusega), sh ka võlgniku ja

hageja õiguseellase vahel sõlmitud leping ja sellest tulenev vastutus. Hageja esile toodud

sarnasuste osas märkis kostja järgmist:

-

kahe või kolme füüsilise isiku seos mitme samas valdkonnas tegutseva ettevõttega ning

kostja registrijärgse aadressi samasus võlgniku müügisalongi asukohaga on iseenesest

lubatav ega tähenda, et pärast ühe ettevõtte tegevuse lõpetamist jätkab selle ettevõtte

tegevust ettevõttes tegutsenud füüsilise isiku kaudu teine ettevõte;

-

sama telefoninumbri ja meiliaadressi kasutamine ei tõenda ettevõtte üleminekut. Isiku

kontakti näol on tegemist personaalsete seostega selle isikuga, mida ei saa kuidagi

siduda muuga, kui konkreetse isikuga. Isik ei pea oma kontakte muutma, st omandama

uusi telefoninumbreid iga uue juriidilise isikuga seostumisel;

-

kostja seadusliku esindaja 3. augusti 2016 e-kiri tõendab, et kostja ei ole jõudnud

muuta andmeid kodulehel. Kui Magrock nimetusega domeeni oli võimalik kasutama

hakata, st see ei olnud ühegi teise isiku kasutada, siis kostja leidis, et soovib sellise

nimetusega domeeni kasutaja olla, kuna ta on üks, kes sellise nimetusega plaate müüb;

2.2. Hageja ei tõendanud kahju hüvitamise nõude eelduseid, eelkõige kahju olemasolu ja

põhjuslikku seost. Seetõttu on paljasõnaline hageja väide, nagu oleks võlgnik jätnud täitmata

tehingust tuleneva kohustuse. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda, et hageja on plaadid

ostnud võlgnikult, plaadid oleksid puudustega ja need oleks välja vahetatud.

3. Maakohus jättis hagi 16. mai 2017 otsusega rahuldamata (viidatud otsuse resolutsiooni

p 1). Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava kulu

summa (p 2). Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse kohtuistungi

protokolli parandamiseks (p 3).

4. Hageja 15. juuni 2017 apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus

30. augusti 2017 otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse

ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning saatis asja samale maakohtule uuesti

lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

5. Riigikohus jättis 22. novembri 2017 määrusega kostja 29. septembri 2017 kassatsioon-

kaebuse menetlusse võtmata ja kaebusega seonduvad menetluskulud kostja kanda.

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus rahuldas hagi 9. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 40 730,29 eurot, sh kogu nõutud põhivõla 37 752,60 eurot,

aga sissenõutavaks muutunud viivisena 2 977,69 eurot, lisaks viivise põhivõla summalt alates

13. märtsist 2017 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskuludest jättis maakohus 93% kostja

kanda ja 7% hageja kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

6.1. Maakohus tuvastas, et

-

nii võlgnik kui ka kostja on klassikalised mikroettevõtted, mille tegevus on suunatud

konkreetse kaubamärgi toodete jaemüügile, st Magrock toodete müügile. Mõlema

tegevusala on äriregistri kohaselt sanitaarseadmete jm ehitusmaterjalide hulgimüük;

-

võlgnik ja kostja on seotud kolme füüsilise isikuga: IM, AL ja ÜJ. Kostja asutajad ja

osanikud on IM ja Interbauen OÜ ning juhatuse liikmed IM, AL ja ÜJ. Viimased kaks

neist on ühtlasi Interbauen OÜ juhatuse liikmed ja asutajad. AL on jätkuvalt

Interbauen OÜ osanik ja ÜJ oli osanik alates asutamisest kuni 19. novembrini 2010;

5 (9)

-

varasemalt olid IM ja ÜJ võlgniku juhatuse liikmed, aga 11. aprillil 2016 määrati

võlgniku juhatuse liikmeks TN. Vahetult enne seda võõrandasid Interbauen OÜ (AL ja

ÜJ) ning Niemi Invest OÜ (IM) oma osad võlgnikus TN kontrollitavale Diara OÜ-le;

-

võlgniku ja kostja kontaktandmed on samad ning võlgniku domeen läks üle kostjale;

-

võlgniku 2014. aasta ja kostja 2015. aasta olulisimad majanduslikud näitajad olid

peaaegu identsed, sh müügitulu, käive, kulud, kasum ja tööjõukulud;

-

võlgnik ja kostja kasutasid samu ruume (müügisalongi, laoruumi) ning mistahes vara,

mis asus laoruumides või poes, samuti rendilepingud poeruumide ja laoruumide osas

on üle läinud kostjale.

6.2. Maakohus tugines Riigikohtu ja Euroopa Kohtu praktikale ning leidis tuvastatud

asjaoludel, et võlgniku ettevõte on varjatult üle antud kostjale. Kostja ei tõendanud, et ettevõte

ei ole temale üle läinud. Kostja jätkab võlgniku tegevust samades ruumides, sama identiteediga,

samade isikute ja vahenditega ning täpselt sama majandustegevust ehk Magrock toodete müüki.

Järelikult on ettevõtte ülemineku kriteeriumid täidetud. Varjatud üleandmise puhul ei sõlmita

lepinguid vara ja õiguste üleandmiseks, vaid lihtsalt ühe äriühingu majandustegevus lõpetatakse

ning alustatakse sama tegevusega uue äriühinguna.

6.3. Täiendavalt tuvastas maakohus järgmist:

-

hageja õiguseellane ja võlgnik sõlmisid 2014. aasta suvel Magrock MgO plaatide

müügilepingu, mille täitmise tulemusel paigaldati plaadid valmivasse elamusse;

-

plaatidel ilmnesid defektid ja hageja õiguseellane pöördus võlgniku poole kahju

hüvitamiseks. Võlgnik pöördus kindlustusandja poole, kes maksis talle välja hüvitise;

-

võlgnik tarnis uued plaadid, kuid ka need olid defektsed ja hageja õiguseellane esitas

uue pretensiooni. Võlgnik pöördus teistkordselt kindlustusandja poole, kuid hüvitist

enam välja ei makstud, kuna võlgnik oli tahtlikult ja teadlikult oma kliente petnud;

-

hageja õiguseellase kalkulatsiooni kohaselt kulus defektsete plaatide eemaldamiseks ja

asendustööde teostamiseks 37 752,60 eurot;

-

hageja õiguseellane loovutas oma nõude võlgniku vastu hagejale.

6.4. Maakohus kohaldas VÕS § 115 lg 1, § 127 ja § 128 ning leidis, et võlgnik vastutab

lepingu rikkumise eest. Tulenevalt ettevõtte üleminekust vastutab solidaarselt ka kostja.

Võlgnik rikkus lepingut, sest müüs plaate, mis ei ole sobilikud kasutamiseks Eesti tingimustes.

Võlgnik oli teadlik, et plaadid paigaldatakse Eestis asuvasse elamusse. Ühtlasi teadis ta, et

plaadid peavad olema selleks sobilikud. Tulenevalt VÕS § 115 lg-st 1 vastutab võlgnik lepingu

rikkumise eest, kui ta ei tõenda ega põhjenda, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 mõttes.

Tegemist ei olnud vääramatu jõu olukorra või mistahes muu olukorraga, mis võiks võlgniku

rikkumist vabandada. Kostja ei tõendanud ega põhjendanud, et rikkumine oleks vabandatav.

Kuna üleantud plaadid olid defektsed ja sihtotstarbeliselt kasutuskõlbmatud, siis tekkis

võlgnikul kohustus hüvitada lepingu rikkumisest tuleneva kahju (puuduste kõrvaldamiseks

vajalikud kulutused). Kahju on põhjuslikus seoses lepingurikkumisega: kui võlgnik poleks

hageja õiguseellasele üle andnud defektseid plaate, ei oleks neid elamusse paigaldatud ega

esineks vajadust plaatide väljavahetamiseks ja elamus puuduste kõrvaldamiseks.

6.5. Maakohus lähtus hageja esitatud kalkulatsioonist defektsete plaatide eemaldamise ja

asendustööde teostamise vajalike kulude ja tööde kohta ning leidis, et kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista 37 752,60 eurot. Kostja ei tõendanud, et kulu võiks olla kalkulatsioonis

märgitust väiksem. Arvestades töö ulatust (välja tuleb vahetada kõik plaadid pesuruumis, elu-

ja magamistoas) on usutav, et töö tegemiseks tuleb perel ajutiselt elamispinnalt koos mööbli ja

sisustusega lahkuda. See toob paratamatult kaasa ajutise eluruumi ja kolimise kulud.

6 (9)

6.6. Viivise arvestamisel kohaldas maakohus VÕS § 113 lg 1 teist lauset ja tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 367.

Hageja esitas 11. märtsil 2016 võlgnikule nõudekirja, milles palub kahju hüvitada hiljemalt

18. märtsiks 2016. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kahju hüvitamist enne nõudnud. Seega

muutus nõue sissenõutavaks 19. märtsil 2016, mitte aga hageja osundatud 25. veebruaril 2015.

ning põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 19. märts 2016 – 12. märts 2017

summas 2 977,69 eurot. Seega rahuldas kohus hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise nõude osaliselt. Alates 13. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni tuleb kostjal tasuda

viivist nõutud määras.

6.7. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Esiteks ei ole ettevõtte üleminekut toimunud ja seda pole tõendatud. Kostja viitab

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedipõhimõttele ja Riigi-

kohtu 20. oktoobri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09 p-le 12 ning leiab, et kuna ettevõtte

ülemineku eeldus on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb

omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja

õigused. Hageja ei esitatud tõendeid, mis võimaldaks kohtul anda õigusliku hinnangu ettevõtte

ülemineku kohta kostjale. Konkreetselt esitas kostja vaidlustatud otsusele järgmised etteheited

(kaebuse osa II p 11 alapunktid 1–12):

-

maakohus ei põhjendanud, kuidas sama kaubamärgiga toodete müümine tõendab ette-

võtte varjatud üleminekut. Kostja on selgitanud, et ettevõtteid, kes müüvad Magrock

kaubamärgi tooteid, on kümneid; kaebuses esitas kostja ka nende näidisloetelu;

-

otsusest ei selgu, millistele andmetele tuginedes maakohus väidab, et Magrock MgO ja

Magrock Silver ehitusplaadid on praktiliselt identsed. Need on erinevad tooted ja seda

eelkõige koostisainete osas. Kõige olulisem vahe on selles, et MgO plaat sisaldab

magneesiumkloriidi (MgCl2), mida Silver plaat ei sisalda. Keemiline koostis on

oluline, sest erinevad ained reageerivad omavahel erinevalt, millest tulenevalt on

omakorda erinevad nende paigaldamismeetodid, -vahendid, -tingimused jm;

-

sedastades, et kostja on vahetult peale võlgniku tegevuse lõpetamist pakkunud mitte

ainult Magrock Silver plaate, vaid ka MgO plaati, on kohtu seisukohad vastuolulised,

sest eelnevalt asus ta seisukohale, et need on identsed tooted. Kohus ei pööranud

tähelepanu asjaolule, et Magrock kaubamärgiga toodetakse erinevaid tooteid, ega

tuvastanud, millisele MgO plaadile viitas IM oma kirjas;

-

kahe või kolme füüsilise isiku seos mitme samas valdkonnas tegutseva ettevõttega ning

kostja registrijärgse aadressi samasus võlgniku müügisalongi asukohaga on lubatav ega

tähenda, et pärast ühe ettevõtte tegevuse lõpetamist jätkab selle tegevust ettevõttes

tegutsenud füüsilise isiku kaudu teine ettevõte. Samade isikute olek teise äriühingu

juhatuse liikmeteks ei ole samastav ettevõtte üleminekuga VÕS § 180 tähenduses;

-

otsusest ei selgu, kuidas võlgniku majandustegevuse lõpetamine saab tõendada uue

juriidilise keha alt majandustegevuse jätkamist;

-

kohus ei põhjendanud ega viidanud tõendile, kui sedastas, et võlgniku ja kostja

kontaktandmed ühtivad ning võlgniku domeen on üle läinud kostjale;

7 (9)

-

kostja ei tegutse Tallinnas aadressil Pärnu mnt 142 ja ta ei pidanud seda kui negatiivset

asjaolu tõendama, vaid hageja pidi tõendama, et kostja just seal tegutseb. Juriidilise

aadressi sarnasus ei tähenda veel samal aadressil tegutsemist;

-

meelevaldne on maakohtu seisukoht, et sama telefoninumbri ja meiliaadressi

kasutamine tõendab ettevõtte üleminekut. Tegemist on füüsilise isiku kontakt-

andmetega ja ta ei pea neid muutma, kui seob ennast uue juriidilise isikuga. Samuti ei

tõenda ettevõtte üleminekut sama domeeni kasutuselevõtt. Keegi teine domeeni ei

kasutanud ja kostja soovis seda kasutada, sest müüb Magrock plaate;

-

arusaamatu on ka järeldus, et domeeni ja meiliaadressi kasutamisega on tõendatud, et

kostja on üle võtnud laoruumid ja müügisalongi;

-

ettevõtte üleminekut ei saa järeldada pelgalt võrreldes kostja 2015. aasta ja võlgniku

2014. aasta majandusaasta aruandeid. Pealegi ei sarnane kostja näitajad võlgniku

varasemate käibenäitajatega. Hageja ei tõendanud, et võlgniku töötaja jätkas tööd

kostja juures;

-

tõenditel ei rajane järeldus, et samu ruume (müügisalongi ja laoruumi) kasutas enne

võlgnik ja nüüd kostja. Sama aadressi kasutamine ei tähenda, et kasutatakse sama

pinda;

-

kostjale ei ole üle antud võlgniku vallasasju. Kostja ei omandanud võlgniku kaupa ja

vastupidise kohta puuduvad tõendid.

7.2. Teiseks pole tõendatud, et hageja ostis võlgnikult Magrock plaate. Maakohus ei

käsitlenud kostja vastuväiteid seoses müügilepingu puudumise ja kahju hüvitamise nõude

eelduste täitmata jätmisega, vaid lähtus kahju hüvitamise nõude rahuldamisel algsest

müügilepingust. Selle alusel tekkinud kahju hüvitas kindlustus. Uut müügilepingut plaatide

soetamiseks ei sõlmitud, võlgnik andis need heast tahtest ja müüs ainult kinnitusvahendid. Neil

kaalutlustel ei saa hageja tugineda müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumisele.

8. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

10. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult kostja. Kostja selgitas kaebuse

osa II sissejuhatavas lõigus ja p-s 1, et ta soovib vaidlustada hagi rahuldamist ja

menetluskuludest 93% kostja kanda jätmist. Kuna kostjal ka puudub huvi vaidlustada maakohtu

otsust osas, millest hagi jäi rahuldamata ja menetluskulud osaliselt hageja kanda, siis on selles

osas maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud (vrd Riigikohtu

26. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-16, p 12 kolmas lõik). Kaebus ei sisalda väiteid,

et maakohus oleks eksinud menetluskulude jaotamisel, kui sisuline lahend on õige.

Ringkonnakohtul tuleb kostja kaebuse alusel niisiis kontrollida, kas kostjalt hageja kasuks

37 752,60 euro ja sellelt alates 19. märtsist 2016 viivise väljamõistmine oli põhjendatud.

11. Esmalt tuleb kontrollida kaebuse kahe osaväite lubatavust.

11.1. Esimese väite raames loetleb kostja äriühingute nimed, kes müüvad Magrock kauba-

märgiga tooteid. Hageja leiab, et see väide esitati esimest korda alles kaebuses. Kostja avaldas

ringkonnakohtu istungil, et ta ei ole teiste müüjate loetelu varem avaldanud põhjusel, et

maakohtu otsus oli talle kõnealuses osas üllatav.

Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Kostja märkis hagivastuse p-s 4.6, et sama toodet võivad

müüa mitmed isikud ja see ei anna alust järeldada ettevõtte üleminekut. Kostja sai ise otsustada,

millise ulatusega ta väite esile toob. Seega ei saa ringkonnakohus arvestada kaebuse loeteluga

äriühingutest, kes väidetavalt samuti müüvad Magrock kaubamärgiga tooteid.

8 (9)

11.2. Samuti esimese väite raames toob kostja esile, et ta ei tegutse samal aadressil kus

varasemalt tegutses võlgnik, st Tallinnas Pärnu mnt 142. Hageja märgib, et varasema menetluse

jooksul ei ole kostja selles osas ühtegi vastuväidet esitanud. Kostja avaldas ringkonnakohtu

istungil, et ta on vastuväite esitanud seeläbi, et osundas registri- ja tegutsemisaadressi

erinevusele ning hageja väidete tõendamata jätmisele.

Ringkonnakohus ka selles osas kostjaga ei nõustu. Hagile vastates märkis kostja oma aadressiks

Pärnu mnt 142, Tallinn. Kostja ei nimetanud vastuses ega järgnevates menetlusdokumentides,

et see ei ole tema tegelik aadress. Järelikult ei saa kostja alles kaebuses asuda väitma, et ta

tegelikult kõnealusel aadressil ei tegutse.

12. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas

vaidlustamata asjaoludena võlgniku ja kostjaga seotud isikud, hageja õiguseellase ja võlgniku

vahelise müügilepingu sõlmimise ja täitmise asjaolud, plaatidel puuduste esinemise ja nõude

loovutamise. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud ja ringkonnakohus

saab neist kaebuse lahendamisel lähtuda.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus tuvastas õigesti esiteks

ettevõtte ülemineku võlgnikult kostjale ning teiseks hageja õiguseellase kahju hüvitamise

nõude eeldused. Tuvastatud asjaoludest tegi kohus õige järelduse, et ettevõtte kostjale üle-

mineku ja hagejale nõude loovutamise tagajärjel saab hagi põhinõudes rahuldada. Nõude-

summa kujunemist ja viivise arvutust ei ole kaebusega vaidlustatud.

14. Kostja käsitleb kaebuse esimeses väites ettevõtte ülemineku tuvastamise eeldusi liiga

kitsalt. Maakohus järgis vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 4 sama õiguskäsitlust nagu

kirjeldab kostja kaebuses, sh kohaldas TsÜS § 6 lg 3 ja viitas asjakohasele kohtupraktikale.

Kostja mittenõustumine kohtu järeldustega ei muuda neid veel valeks.

14.1. Nagu ringkonnakohus märkis 30. augusti 2017 otsuse p-s 12.5 Riigikohtu ja Euroopa

Kohtu praktikale ning erialakirjandusele viidates, on ettevõtte ülemineku osas rakendatavad

tingimused kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid, mida ei saa hinnata

eraldiseisvatena. Seda põhimõtet on maakohus õigesti järginud.

14.2. Eraldivõetuna võib olla õige, et sama kaubamärgiga tooteid müüvad mitmed ettevõtted;

võlgniku ja kostja pakutavad sortimendid on mõneti erinevad; sama füüsilise isiku osalemine

mitme juriidilise isiku juhtimisel ning töötajate ja juhtorganite liikmete kontaktandmete

kokkulangemine ei tähenda veel ettevõtte ega majandustegevuse ühtsust või üleminekut ning

võlgnik ei andnud kostjale üle kaupa. Siiski ei saa nende üksikute aspektide najal teha

käesoleval juhul järeldust, et ettevõte ei ole võlgnikult kostjale üle läinud.

14.3. Kostja ei vaidlustanud maakohtus, et nii tema kui võlgniku majandustegevuse sisu on

Magrock plaatide turustamine, kusjuures esineb seoseid mõlema äriühingu osanike ja juhtide

kaudu ning vähemalt osaliselt on kontaktandmed samad, sh kasutati sama veedomeeni. Neid

asjaolusid käsitles maakohus vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-des 5.1–5.3 ning viitas

sealjuures tõenditele piisava täpsusega toimiku lehekülgede või dokumentide nimetamise

kaudu. Maakohtu otsus ei sisalda ebaloogilisi järeldusi, sh pole maakohus hinnanud ruumide

kasutamist kontaktandmete ülemineku põhjal – nende asjaolude koos käsitlemine otsuse ühes

punktis on põhjendatud ja maakohus liigendas teksti kohaselt lõikudeks. Tervikuna annab

maakohtu otsuse viidatud osas tuvastatu alust eeldada ettevõtte varjatud üleminekut ja seetõttu

pöördus tõendamiskoormis kostja kahjuks ringi. Seda oli maakohus menetluse kestel kostjale

selgitanud ja kostja ei väida kaebuses, et tõendamiskoormise muutmine oli talle üllatuslik.

Niisiis pidanuks kostja ise esile tooma ja tõendama, et võrreldavate äriühingute majandus-

tegevuse sisu (sh sortimendid), tegutsemiskohad ja kontaktandmed on erinevad.

9 (9)

14.4. Maakohus analüüsis vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 5.4 piisava põhjalikkusega

võlgniku ja kostja majandusaasta aruandeid. Lisaks võttis maakohus põhjendatult arvesse

asjaolu, et võlgniku majandustegevuse lõppemine langeb ajaliselt kokku kostja väga sarnase

majandustegevuse algusega. Ainetu on kaebuse etteheide, et maakohus pidanuks täpsemalt

tuvastama ühe töötaja töölepingu ülemineku. Käesoleva juhtumi asjaoludel on koostoimes

teiste asjaolude ja tõenditega piisav sedastada, et kõnealuste äriühingute majandusnäitajad ja sh

tööjõukulud olid võrdlusperioodil väga sarnased. Kuigi lepingute ülevõtmine on ettevõtte

ülemineku hindamisel üks tingimus, siis vastavalt eespool p-s 14.1 viidatule ei ole see üksi veel

määrava tähtsusega. Vastavalt eelmises punktis kirjeldatud tõendamiskoormisele oli kostja

ülesanne näidata, et töölepingu isikulist ega sisulist üleminekut ei ole toimunud, aga seda kostja

ei teinud.

15. Kostja kaebuse teine väide ei ole samuti põhjendatud. Maakohus tuvastas vaidlustatud

otsuse põhjendava osa p-s 6.3 mh, et hüvitise nn algse müügilepingu täitmisel tekkinud kahju

eest maksis kindlustusandja välja võlgnikule. Võlgniku juhatuse liige on 28. märtsi 2016

e-kirjas samuti kinnitanud, et varasem kindlustushüvitis maksti välja võlgnikule (I kd tl 43).

Seda kostja kaebusega kahtluse alla ei seadnud ega viidanud ka tõenditele, millest nähtuks, et

hüvitis maksti hageja õiguseellasele. Kui algse müügilepingu täitmisel rikkus võlgnik oma

kohustusi ja tarnis ebakvaliteetsed plaadid ning sai sellele vastava hüvitise kindlustusandjalt,

siis oli müügilepingust tulenev põhikohustus endiselt kohaselt täitmata. Hageja õiguseellane ja

võlgnik selle lepingu pooltena ei pidanud sõlmima uut lepingut, vaid võlgnikul oli jätkuvalt

kohustus tarnida lepingutingimustele vastavad plaadid. Hagi ongi rajatud väitele, et võlgnik

seda kohustust endiselt kohaselt ei täitnud, st rikkus sama lepingut uuesti samal viisil. See ei

välista hageja nõude rahuldamist.

16. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsustatud kulujaotus hõlmab lisaks menetlusele esimese

astme kohtus ka asja uuele läbivaatamisele eelnenud apellatsioonimenetlust, aga kostja

kassatsioonkaebusega seonduvad kulud on juba jaotatud Riigikohtu 22. novembri 2017

määrusega. Maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt ja TsMS § 174 lg 4 kohaselt ei

tee seda ka ringkonnakohus, vaid kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja

jooksul pärast otsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm