1-18-6048/46 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2019, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-18-6048

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Kriminaalasi

XX süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ja YY

süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 28.veebruari 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör Leelet Kivioja

Süüdistatavad

XX ja YY (ankeetandmed Harju maakohtu otsuses)

Kaitsjad

Indrek Repnau ja adv. Risto Käbi

Prokurör

Leelet Kivioja

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 28. veebruarist 2019 XX ja YY

suhtes jätta muutmata.

Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Määrata

Advokaadibüroole

Heringson

GLO

vandeadvokaat

Risto

Käbi

poolt

YY-le

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 240 (kakssada nelikümmend)

eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

Mõista

apellatsioonimenetluses

valitud

kaitsjale

Indrek Repnalule makstud tasu katteks XX kasuks

Eesti Vabariigilt välja 480 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni

esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kannatanul on õigus kohtuotsust vaidlustada vaid

tsiviilhagi osas ja ta saab seda teha vaid advokaadist

esindaja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 28. veebruari 2019 otsusega mõisteti XX KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

esitatud süüdistuses ja YY KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses

õigeks.

Kannatanu Eesti Vabariigi, Siseministeeriumi (Politsei- ja Piirivalveameti) kaudu,

esitatud tsiviilhagi 3081,73 euro varalise kahju nõudes XX ja YY vastu jäeti KrMS §

310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti riigi kanda määratud kaitsja R. Käbi poolt osutatud õigusabi

kulud 1445,76 eurot. KrMS § 181 lg 1 alusel otsustas maakohus, et XX-le tuöeb

hüvitada lepingulisele kaitsjale makstud tasu summas 5640 eurot.

XX-le ja YY-le oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla vastavalt KarS § 201

lg 2 p 3 ja KarS § 201 lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes järgmistel

asjaoludel. XX, töötades Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liiklusametnikuna, kellele on riigi poolt pandud

avalikud ülesanded, seega olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõistes ja täites

ametialaseid ülesandeid, pani toime temale usaldatud ja valduses oleva võõra

vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, kasutades selleks PPA

logistikabüroo

majandushalduskeskuse

Põhja

majandustalituse

transpordi

vanemspetsialisti YY kaasabi. XX on 12.01.2015 allkirjastanud liiklusametniku

ametijuhendi (põhitöö nr 565). Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärgiks üleriigiline

liiklusohutuse tagamisega ja liiklusjärelevalvega seotud töölõigu arendamine,

tegevuse planeerimine, koordineerimine, aruandluse koostamine ja koolituste

läbiviimine. YY on 11.03.2015 digiallkirjastanud transpordi vanemspetsialisti

ametijuhendi (põhitöö nr 892). Ametijuhendi järgi oli ametikoha eesmärgiks

transpordialaste hooldus- ja remonditööde ning transporditeenuste korraldamine

Politsei- ja Piirivalveametis. YY on 11.03.2015 digiallkirjastanud transpordi

vanemspetsialisti ametijuhendi (põhitöö nr 892). Ametijuhendi järgi oli ametikoha

eesmärgiks transpordialaste hooldus- ja remonditööde ning transporditeenuste

korraldamine Politsei- ja Piirivalveametis.

KarS § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande

täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid

alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või

lepingu, nimetamise või valimise alusel. PPVS § 33 lg 1 kohaselt loetakse

politseiteenistuseks teenistust Politsei- ja Piirivalveametis; ning lg 2 kohaselt on

politseiteenistus avaliku teenistuse eriliik. Seega olid politseiametnikud XX ja YY

ametiisikuteks KarS § 288 lg 1 mõttes.

PPA-le kuuluv kaalude kontrollpink (inventari nr L2184) maksumusega 3 081.73 EUR

paiknes

Lääne-Harju

politseijaoskonna

territooriumil

liiklusjärelevalvekeskuse

garaažiboksis nr 4 (Rahumäe tee 6/1, Tallinn) ning oli Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse juhi MM vastutusalas, kuid

usaldatud seoses teenistusülesannete täitmisega XX kasutusse ja valdusesse.

YY osutas füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi XX õigusvastasele teole, nimelt

eelnevalt viimasega kooskõlastatult kasutas YY usalduse tekitamiseks ära oma

ametipositsiooni logistika valdkonnas ning samuti kasutades ära PPA mehhaaniku RR

teadmatust, tekitas viimases eksliku mulje, et kontrollpink on arvelt maha kantud ja

viiakse vanametalli kokkuostu. YY palus RR-l kaalude kontrollpink koos kinnitatud

raskustega garaažiboksist tõstuki abil välja viia ja toimetada see garaažide taha, mida

RR 25. juulil 2017 kella 14:38 paiku ka tegi.

Samuti XX-ga eelnevalt kooskõlastatult ja viimasel juuresolekul palus YY 11. augustil

2017 RR-l tuua garaažide tagant tõstuki abil kaalude kontrollpink ja tõsta see YY-le

kuuluvale järelhaagisele Tiki Treiler (reg nr XXXXXX), mis oli kinnitatud Auto100

Tallinn AS-ist (reg XXXXXXXX) eelnevalt YY poolt renditud ja tema kasutuses olnud

sõiduki Škoda Superb (reg nr XXXXXX) taha. Seejärel katsid YY ja XX kaalude

kontrollpingi presendiga ning lahkusid PPA territooriumilt.

Väheväärtusliku vara varahaldustarkvara Telvari andmetel ei olnud kaalude

kontrollpink tegelikkuses PPA varade nimekirjast maha kantud. Nii XX kaalude

kontrollpingi kasutajana kui YY logistika osakonna juhtiva ametnikuna pidid olema

teadlikud, millistel tingimustel on lubatud ’’PPA vara haldamise ja arvestamise korra’’

järgi väheväärtusliku vara võõrandamine või mahakandmine. Sedastatud asjaoludest

nähtuvalt eirasid nad teadlikult nimetatud PPA peadirektori käskkirjast tulenevaid

kohustusi, mh kasutada vara eesmärgipäraselt, otstarbekalt ja seaduslikult, tagades

selle säilimise.

Harju Maakohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et

-

Valdusena mõistetakse karistusõiguses, et isikul on asja üle tegelik võim,

olenemata sellest, kas tegemist on seadusliku või ebaseadusliku valdusega.

Usaldatud vara puhul on tegemist isiku õiguspädevuses oleva varaga.

Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt tähendab vara usaldamine vara

suhtes õiguspädevuse andmist ning õiguspädevus on õiguslik volitus vara

suhtes.

Usaldussuhe

võib

tekkida

kolmel alusel:

1)

seadusest

2)

ametiseisundist 3) tehingust. Seega tehnilist laadi ülesanded sh töövahendi

kasutamine ei anna isikule veel õiguspädevust.

-

kohtule ei ole esitatud ühtegi akti ega tõendit selle kohta, et kaalude kontrollpink

oleks XX vastutusalas või kasutuses. On esitatud küll vara üleandmise-

vastuvõtmise akt 27. septembrist 2017.a, kus mh on kaalude kontrollpingi kohta

märge, et puudub, SKB uurib. Antud akti on allkirjastanud VV ainuisikuliselt 5.

oktoobril 2017 Vara üleandja allkiri aktil puudub. Samas on politseiteenistusest

vabastamise käskkiri koostatud 1. septembril 2017, mille kohaselt oli XX tema

kätte usaldatud vara ja asjaajamise üle andma liiklustalituse juhile MM-le

hiljemalt 04.09.2017.a. 22.11.2017.a väljavõttest PPA varahalduse IS Telvar,

nähtub, et kaalude kontrollpink on soetatud väikevarana 09.12.2005 väärtusega

3081,73 ning vara vastutajaks on MM ja vara kasutajaks VV.

-

Kohtu hinnangul ei ole nimetatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga võimalik

tõendada, et XX nimetatud vara üle andis või jättis üle andmata, kuivõrd antud

akti koostamise ajaks ei töötanud XX enam Politsei- ja Piirivalveametis. Samuti

on antud akti allkirjastanud ainult vastuvõtja VV üks kuu peale XX ametist

vabastamist. Ka on kaitsja I. Repnau juhtinud tähelepanu asjaolule, et Politsei-

ja Piirivalveameti vastuskirjast nähtuvalt oli üleandmise ja vastuvõtmise aktis

üle antud kaalubuss registreerimismärgiga XXXXXX alates märtsis 2017.a kuni

käesoleva ajani hoopis Lõuna prefektuuri kasutuses. Seega on nimetatud

üleandmise ja vastuvõtmise akti näol tegemist paberiga, mis ei tõenda, et seal

toodud esemed oleks XX VV-le ka tegelikult üle andnud või üle andmata jätnud.

-

Samuti kinnitab asjaolu, et XX VV-le mingeid asju üle ei andnud, tunnistaja VV

kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt töötab hetkel liikluspolitseis

grupijuhina, enne töötas sellel ametikohal XX. XX andis lahkudes varad üle

enda ülemusele MM-le. Otse XX-lt midagi vastu võtnud ei ole. Varade

vastuvõtmise akti ise koostanud ei ole ja ei tea, kes selle koostas.

-

Süüdistatav YY kohtuistungil antud ütluste kohaselt temal tööalane seos

nimetatud kaalude kontrollpingiga puudus. Hetkel kui julgestuspolitsei ehk jupo

liideti PPA-ga oli tema see, kes nimetatud kaalude kontrollpingi Ädala tänavalt

Rahumäele kolis.

-

Liiklusametniku ametijuhendist, mille on XX allkirjastanud 12.01.2015.a,

nähtub,

et

liiklusametniku

teenistuskoha

eesmärgiks

on

üleriigiline

liiklusohutuse tagamine ja liiklusjärelevalvega seotud töölõigu arendamine,

tegevuse planeerimine, koordineerimine, aruandluse koostamine ja koolituste

läbiviimine. Samuti nähtub, et antud ametnikul alluvad puuduvad.

-

PPA vara haldamise arvestamise korra, peatükis I on üldsätted mh on ära

toodud vara eest vastutava ja vara kasutaja mõisted, samuti väheväärtusliku

vara mõiste. peatükk II on ära toodud vara eest vastutava isiku ja vara kasutaja

vastutus ning kohustused. Punkt 9 alapunkti 1 kohaselt on vara eest vastutav

isik – struktuuriüksuse juht, kes korraldab tema vastutusele antud vara

otstarbeka kasutamise. Alapunkt 3 kohaselt on vara kasutajaks teenistuja, kes

vahetult kasutab vara teenistusülesannete täitmiseks. Alapunkt 6 sätestab

väheväärtusliku vara mõiste, milleks on vara, mille maksumus on alla 5000 euro

(ilma käibemaksuta). Kuivõrd kaalude kontrollpingi soetusmaksumus jäi alla

5000 euro, siis oli tegemist väheväärtusliku varaga. PPA vara haldamise

arvestamise korras on ära toodud ka väheväärtusliku vara üleandmise kord,

mille

kohaselt

punktis

kohaselt

PPA

struktuuriüksuste

vaheline

väheväärtusliku vara üleandmine toimub üleandmis-vastuvõtmisaktiga, mis

edastatakse Delta kaudu allkirjastamiseks. Akt edastatakse digitaalselt

varahaldust korraldavale talitusele, vara üleandjale ja vara vastuvõtjale. Seega

toimus varade liikumine PPA üleandmise-vastuvõtmise aktidega, mis

registreeriti ka vastavas andmebaasis. Kohtule ei ole esitatud ühtegi akti ega

andmebaasi väljavõtet, mis kinnitaks, et kaalude kontrollpink oleks olnud

süüdistatav XX vastutusalas või antud tema valdusesse.

-

Seega nähtub kohtule esitatud tõenditest ning kohtuistungil kuulatud

tunnistajate ja süüdistatavate ütlustest üheselt, et kaalude kontrollpink oli

paigutatud garaažiboksi ning XX ametiülesannete täitmiseks kontrollpinki ei

kasutanud. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et

kaalude kontrollpink oli XX valduses või talle usaldatud, siis ei saanud

süüdistatav XX toime panna kaalude kontrollpingi omastamist.

Ka hindas maakohus, kas XX võis panna toime kaalude kontrollpingi varguse ja

leidis, et ka selles osas ei ole tema süü tõendamist leidnud.

-

esitatud videosalvestised saavad otsa hetkel, kui tõstuk on 11.08 kaalude

kontrollpingi raami kuhugi viimas. Ka ei ole kohtule esitatud andmebaasi

väljavõtteid, mis võiks kinnitada või ümber lükata, et XX oli kaalude kontrollpingi

kasutajaks ajavahemikul märts kuni september 2017.a. Kohtule esitatud

väljavõttest kuupäevaga 22.11.2017.a nähtub, et kaalude kontrollpingi eest

vastutajaks oli MM ja kasutajaks VV. Seega taolisi väljavõtteid peaks saama

teha ka eeltoodud ajavahemiku kohta, aga seda ei ole prokurör pidanud

vajalikuks. Prokuröri poolt esitatud tõenditest viitab ainult üks tõend, et kaalude

kontrollpingi toimetasid ära just XX ja YY ning selleks on tunnistaja RR

eeluurimisel antud ütlused. Kahjuks puudus kohtul võimalus RR kohtus

küsitleda ning seeläbi saada selgust tema ütlustes tekkinud ebakõladele.

Samuti viitas maakohus KrMS § 15 lõikele 3, mille kohaselt kohtulahend ei või

tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud

süüdistatavatel ega kaitsjatel võimalik küsitleda.

-

Tunnistaja RR ütlustes tekitas kohtul kahtlusi asjaolu, et andes 25.10.2017.a

ütlusi mäletas tunnistaja täpselt kuupäeva 25.07.2017.a, mil väidetavalt YY ja

XX koristasid garaažiboksi, kuid järgnevat kuupäeva, milleks oli väidetavalt

11.08.2017 ning mis oli ülekuulamisele lähemal, RR ei mäletanud ning isegi

pakkus, et tegemist võis olla ka septembriga. RR sõnade kohaselt 25.07.2017.a

eemaldas YY palvel plekid, mis olid paigaldatud kaalude kontrollpingi raamile,

et saaks tõstuki käpad läbi panna ja raami üles tõsta. Samas YY sõnade

kohaselt kolis just tema täiskomplektse kaalude kontrollpingi sinna ja oli teadlik,

et nimetatud eseme transpordiks ei olnud vajalik midagi eemaldada. Seega jääb

arusaamatuks, miks pidi YY RR-l transpordiks paluma plekid eemaldada,

samas kui ta ise on transportinud varasemalt antud kaalude kontrollpinki

täiskomplektselt, ilma sealt midagi eemaldamata. Kui YY selgitab kohtuistungil,

et kaalude kontrollpink paigutati 25.07.2017.a garaažide kõrvale, siis RR räägib

garaažide tagusest. RR ütlustest nähtub, et kaalude kontrollpingi palus YY

augusti lõpus, septembri alguses tuua ära garaažide tagant ning paigutada

järelhaagisele, millele siis YY koos XX-ga presentkatte peale tõmbasid. YY

sõnade kohaselt oli tegemist vinüülkattega ning töömehed peaksid presendil ja

vinüülkattel tegema väga lihtsalt vahet. Samuti ei ole kohtu hinnangul eluliselt

usutav, et kui XX ja YY kavandasid kaalude kontrollpingi vargust, siis kaasaksid

nad sellele tunnistaja. Arvestades XX ja YY erialaseid teadmisi, siis on eluliselt

usutavam, et vargus pandaks toime võimalikult väheste silmapaaride ees.

Seega isik, kellel on endal kõik oskused ja võimalused olemas juhtida tõstukit,

oleks transportinud tõstukiga kaalude kontrollpingi ise enda järelhaagisele, et

hiljem oleks võimalikult vähem tunnistajaid toime pandud vargusele.

Selgusetuks jääb ka asjolu, et miks RR pidas alguses vajalikuks kaalude

kontrollpingi tõstmisest vaikida. Kuna kontrollpingi äraviimise kohta politsei

territooriumilt on kohtule esitatud tõenditest vaid RR eeluurimisel antud ütlused,

mis on vastuolus nii YY kui ka XX riimuvate ütlustega, siis puuduvad kohtul

tõendid süüdistamaks YY ja XX kaalude kontrollpingi raami varguses.

Maakohus rõhutas, et süüdimõistvat kohtuotsust saab teha ainult siis, kui isikute süü

on ümberlükkamatult tõendatud. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas süüdistatavad

on tõenäolisemalt süüdi või mitte, vaid isikut saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui

kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää kahtlust. KrMS § 7 lg

3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus

tõlgendatakse tema kasuks. Süüdimõistev otsus langetatakse ainult siis, kui süü on

ümberlükkamatult tõendatud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui tõendite

uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste

kriminaalasjades sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada

otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust

vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kuivõrd XX teos ei ole tuvastatavad ka

ühegi teise kuriteo tunnused, siis tuleb XX kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista.

Kuna YY-le esitati süüdistus XX poolt toime pandud kuriteole kaasaaitamises ning

kuna XX ei ole kuritegu toime pannud, siis tulenevalt eeltoodust, tuleb ka YY talle

esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi õigeks mõista.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör L. Kivioja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, XX süüdimõistmist KarS § 201

lg 2 p 3 järgi ning YY süüdimõistmist KarS § 201 lg 2 p 3 - § 22 lg 3 järgi ning nende

karistamist vastavalt vangistusega 1 aasta ning vangistusega 10 kuud, mis mõlemad

jätta KarS § 73 alusel tingimisi, katseajaga 1 aasta. Lisaks taotleb apellant mõlemale

süüdistatavale KarS § 49 alusel lisakaristusena üheks aastaks politseiteenistuses

töötamise keelu kohaldamist ning tsiviilhagi rahuldamist. Apellandi hinnangul rikkus

kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtotsuse resolutiivosa järeldused ei

vasta

tõendamiseseme

asjaoludele.

Kohus

hindas

tõendeid

ühekülgselt,

pealiskaudselt, kallutatult, refereeris neid, kuid jättis konteksti asetamata ja sisuliselt

hindamata. Selliselt eksis kohus KrMS § 61 lg-tes 1,2 sätestatud tõendite hindamise

põhimõtete vastu ja rikkus kohtuotsuse põhistamiskohustust KrMS § 305 lg 1 mõttes.

Tegemist on oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2, § 339 lg 1 p-de 7,8 järgi.

Kohus leidis vääralt, et kaalude kontrollpink polnud XX vastutusalas või kasutuses.

Tunnistajate ütlused kinnitavad vastupidist. Tunnistaja KK andis ütlusi, et nägi viimati

kaalude kontrollpinki garaaži boksis mais 2017, pink oli komplektne, seda näitas talle

XX, kes ütles, et kontrollpingi kasutamiseks puudub vajadus. Pink oli MM vastutusalas,

tegelikkuses kaalugrupi kasutuses, mille juht oli XX. Sama kinnitas tunnistaja MM, kelle

ütluste kohaselt nägi ta kontrollpinki viimati juulis 2017, see oli komplektne. Pink oli

kaalude kontrollimiseks ja XX grupi kasutuses. Mingitest probleemidest seoses pingi

kasutamisega XX talle teada pole andnud. Tunnistaja SS kinnitas neid ütlusi, nägi pinki

viimati kevadel 2017, see oli komplektne. Seega tõendavad tunnistajate ütlused, et

XX-l oli võimalus kasutada kontrollpinki. Temal ja ta grupil oli tegelik valdus

kontrollpingi üle. Asjaolu, et süüdistatav otsustas pinki mitte kasutada, vaid tegi

kaalugrupi töö ära teiste tema valduses olnud vahenditega, ei muuda tegelikku valdust

olematuks. Kohus ei mõista juriidilise ega faktilise valduse olemust ega ka valduse

(eriti faktilise valduse) tekkimise mõistet. Valduse mõiste karistusõiguses ei ole

täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes

eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk

valitsemissoovi (3-1-1-46-08, 3-1-1-93-07). Kohus on küll märkinud, et kuivõrd valdust

kinnitavad tõendid puuduvad, siis tuleb hinnata, kas süüdistatavad võisid toime panna

varguse ja vargusele kaasaaitamise. Sisulist hindamist ega analüüsi sellele ei järgne.

Varahaldustarkvara TELVAR andmetel ei olnud kaalude kontrollpink PPA varade

nimekirjast maha kantud. Nii XX kaalude kontrollpingi kasutajana kui YY logistika

osakonna juhtiva ametnikuna pidid olema teadlikud, millistel tingimustel on lubatud

“PPA vara haldamise ja arvestamise korra” järgi väheväärtusliku vara võõrandamine

või mahakandmine. Niisiis eirasid nad teadlikult nimetatud PPA peadirektori käskkirjast

tulenevaid kohustusi, mh kasutada vara eesmärgipäraselt, otstarbekalt ja seaduslikult,

tagades selle säilimise.

Kohtuistungil on avaldatud tunnistaja RR kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS

§ 291 lg 1 p 1 alusel. Kohus leidis, et nendes esinevad ebakõlad seetõttu, et need ei

ühti süüdistatavate ütlustega, mis aga omavahel kattuvad (otsuse lk 11). Kohus leidis,

et ainult RR kohtueelses menetluses antud ütlused viitavad XX-le ja YY-le kui pingi ära

viinud isikutele. Kohus jättis tähelepanuta istungil uuritud videosalvestised. Salvestiste

sisu haakub täielikult tunnistaja RR ütlustega nii kuupäevade kui tegevuste osas.

Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine"

sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle kohaselt tähendab

enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo

toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta

seda teha kolmandal isikul. (3-1-1-49-16, 3-1-1-99-15, 1-13-5173/196). Nii

salvestistega kui tunnistaja RR ütlustega on tõendatud kaalude kontrollpingi politsei

territooriumilt välja toimetamine süüdistatavate tegevuse tagajärjel.

Kohus leiab, et tunnistaja ütlused tuleb seada kahtluse alla, kuivõrd tunnistaja mäletas

esimest kuupäeva, so 25.07.2017 täpselt, kuid ei mäletanud järgmist kuupäeva

11.08.2017, kuigi see oli ülekuulamisele lähemal. Samuti tekitab kohtul küsimusi

asjaolu, et YY sõnul viidi kontrollpink garaažide kõrvale, tunnistaja sõnul aga taha;

samuti oli YY sõnul oli treileri kate vinüülist, RR sõnul aga presendist. Lisaks leiab

kohus, et ei ole eluliselt usutav, et vargusele kaasataks kõrvaline isik, so RR. Samuti

jääb kohtule arusaamatuks, miks tunnistaja juhtunust alguses vaikis. Siinkohal

refereerib kohus tunnistaja ütlusi aga valikuliselt, kuivõrd jätab tähelepanuta, et

tunnistaja on selgitanud, et YY palus tal juhtunust vaikida ja alguses ta nii tegigi, sest

ei uskunud, et asi „nii suure kella külge läheb“. Samuti on tunnistaja kirjeldanud, miks

ta Y usaldas, nimelt oli tema mehhaanik, aga YY vastutas logistika eest ning käis tihti

nende juures garaažides. See kinnitab ka süüdistuse versiooni, et Y roll oli nimelt oma

autoriteedi abil hajutada võimalikud kahtlused ning lasta RR-l kontrollpink soovitud

kohta paigutada, et see hiljem järelkäruga minema toimetada. Kohus püüdis leida

tunnistaja ütluses „ebakõlasid“, mida seal tegelikult pole. Nii on kohus peatunud

tühistel detailidel, mis ei ole asja lahendamisel olulised ega sea tunnistaja ütlusi

kahtluse alla. Pigem on tegemist nö subjektiivse tajumise kriteeriumitega. Sisuliselt ei

oma tähtsust, kas treileri katet nimetatakse „vinüül“, „present“, „PVC“ või „koormakate“.

Samuti ei saa nõustuda, et esineb ebakõla, kui üks isik märgib, et kontrollpink viidi

„garaažide taha“, aga teine nimetab sama kohta „garaažide kõrvale“. Videolt nähtub,

et kontrollpink toimetatakse „ümber garaažide nurga“ ning leiab, et selline tõlgendus ei

lähe kummagi eelneva väitega vastuollu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui

isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste

ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti

on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused

süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest

tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas

see riimub teiste tõenditega (3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-

13, p 13).

Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate

ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes

väljendatud asjaolude elulist usutavust (3-1-1-74-05). RR ütlused riimuvad täielikult

objektiivse tõendiga ehk salvestisega. Tunnistaja ütlused on selged ja eluliselt

usutavad – kõrvutades neid teiste kogutud tõenditega formuleerub terviklik pilt, mis on

asjaolusid arvesse võttes loogiline ning selge. Kui tunnistaja oleks andnud valeütlusi,

ei oleks need ütlused olnud kooskõlas muude kriminaalmenetluses kogutud

tõenditega, mis ei ole isikulised (salvestis).

Kohus viitas KrMS § 15 lg-le 3. Siinkohal unustas kohus, et tõendi tähtsuse üle

otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende

koostoimet tunnistaja ütlustega. Nimelt tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15

lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise

seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud

tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida

rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida

olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks

tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-

d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest,

kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme

asjaolude kohta tõend teavet annab (3-1-1-41-13, p 10 ja 1-16-7179/127 p 13). RR

ütlused ei ole ainsad tõendid, mis süüdistatavate süüd kinnitavad. Need ütlused on

kooskõlas videosalvestistega.

Lisaks märgib apellant, et kannatanu esitas tsiviilhagi summas 3 081.73 eurot. Lisatud

on varahalduse infosüsteemi TELVAR väljavõte, millest nähtub maksumus 3081,73

eurot. Vara maksumust tõendab ka OÜ Vihur Auto päring fotodega ja vastus, millest

nähtub kaalude kontrollpingi valmistamise aeg, väärtus valmistamise ajal, samuti

samaväärse asja väärtus käesoleval hetkel, hind on esitatud täiskomplekse seadme

kohta, mis valmistamise ajal detsembris 2005 maksis ca 3 613 eurot ja hetkel maksaks

samaväärne seade 7 630 eurot. Kohtuistungil on tõendina uuritud ka varahaldus

talituse peaspetsialisti e-kirjavahetust maksumuse kohta, mis kinnitab PPA kaalude

kontrollpingi soetamise aega 09.12.2005, väärtust soetamise hetkel 3081,73 EUR ning

asjaolu, et vastavat seadet ei olnud 07.11.2017seisuga PPA varadest maha kantud.

Kannatanu PPA esindajana on üle kuulatud NN, kes on selgitanud, et kannatanu jääb

oma tsiviilhagi juurde, kuivõrd kõne all olevat kontrollpinki pole maha kantud.

Mahakandmise fakti otsustab komisjon, samuti viisi, kuidas mahakandmine toimub.

Samuti põhistas kannatanu tsiviilhagi sellega, et VÕS kohustab hüvitama asja tavalise

väärtuse ehk turuväärtuse (VÕS § 1037). PPA on võtnud hinnapäringu, mis oli ca 7000

EUR, seega tsiviilhagi jääb mõistlikkuse piiresse ning on õiglane. Tegemist ei ole

laiatarbekaubaga, mida saaks poest osta, vaid uue soetamiseks tuleks teha riigihange.

Antud hetkel oli aga kannatanult võetud võimalus üldse otsustada, mida kontrollpingiga

teha, kas kanda maha, remontida, kasutada jne. Niisiis ei olnud küsimus selles, millises

seisus oli ese, vaid selles, et see on minema toimetatud. Kontrollpink on arvele võetud

09.12.2005 ja selle osas on tehtud korralisi inventuure, kust see on nö läbi läinud,

väärtuse (hinna) osas pole andmebaasi TELVAR pole muudatusi tehtud.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.märtsi 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni

korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega 27.märtsini 2019.

Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatavate kaitsjad.

Süüdistatav XX valitud kaitsja I. Repnau taotleb jätta apellatsioon rahuldamata,

maakohtu otsus muutmata ning XX-le apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsekulude

hüvitamist summas 900 eurot.

Kaitsja leiab, et prokuröri käsitlus tõenditest on ekslik. Apellant väidab ebaõigesti, et

XX oli kaalugrupi juht. Ametijuhendist nähtuvalt oli XX alates tööle asumisest kuni

teenistusest vabastamiseni liiklusametnik. Samuti nähtub tema ametijuhendist, et tal

puuduvad alluvad. Seda kinnitavad tunnistaja MM ja XX ütlused. Lisaks on tunnistaja

SS kohtus kinnitanud, et vahetuks juhiks oli MM, mitte XX. Teenistuskoht peab olema

dokumentaalselt tõendatud, kuid XX osas puuduvad tõendid, et ta oleks olnud mõne

grupi juht. Nii jääb arusaamatuks, mida peab prokurör silmas XX grupi all. Seega on

ebaõige prokuröri väide nagu oleks SS olnud vastutav kaalude kontrollipingiga seotud

tegevuste eest enne XX kuni märtsini 2016, kuna SS on selgesõnaliselt öelnud, et

tema õigusjärglaseks oli MM, mitte XX. Tunnistaja MM kinnitas maakohtus, et tema

tööl oleku ajal kaalude kontrollpinki ei kasutatud.

Lisaks selgitab kaitsja, et avalike ülesannete täitmisele ei saa vastutusala määrata

suuliste ütlustega, kui selliseks tegevuseks on ette nähtud vastav kord. Kaalude

kontrollpink oli MM vastutusalas, kellel oli seega pingi kasutusõigus. PPA-s kehtis

varade kasutusse andmiseks erikord, mis oli kehtestatud PPA peadirektori 10.02.2017

käskkirjaga. Sellest nähtub, et nii põhivara kui ka väheväärtuslik vara antakse üle

üleandmise-vastuvõtmise aktiga, mille allkirjastavad nii üleandja kui ka vastuvõtja.

Seda on maakohtus kinnitanud tunnistaja MM, andis ka ütlusi, et ta ei mäleta, et tema

kui kaalude kontrollpingi vastutav kasutaja oleks selle XX kasutusse andnud. Varade

liikumist vastavalt ülalmainitud korras sätestatule on maakohtus ülekuulamisel

kinnitanud liiklusjärelevalvekeskuse juht KK. Sama nähtub ka PPA peadirektori poolt

kinnitatud vara haldamise ja arvestamise korrast, mille prokurör on teadlikult jätnud

tähelepanuta. Samuti nähtub andmebaasi TELVAR väljavõttest, et kaalude

kontrollpingi kasutajaks on VV, mitte XX. Pelgalt asjale ligipääsu omamise võimalus ei

tekita valdust asja üle. Prokurör on ka ise märkinud, et tsiviilõiguslik valdus ja

kriminaalõiguslik

valdus

täies

ulatuses

ei

kattu.

Samuti

on

prokurör

apellatsioonkaebuses kinnitanud, et XX ei kasutanud kaalude kontrollpinki, vaid tegi

töö ära tema valduses olevate muude vahenditega. Seega puudus XX-l

karistusõiguslikus mõttes valdus eelkõige valitsemissoovi puudumise tõttu. Põhjusel,

et nii süüdistusakti ja prokuröri väite kohaselt toimetas kaalude kontrollpingi garaažist

välja RR, ei saanud XX kaalude kontrollpingi valdajaks ka siis, kui RR teisaldas pingi

hoonest välja.

Prokurör pole selgitanud omastamistahte manifesteerimise asjaolusid, milline oli XX

roll pingi omastamisel. Samuti pole tõendatud, et XX viibis kuriteo sündmuskohas, s.o.

garaažiboksis nr 4. Videosalvestised ei haaku täielikult RR ütlustega. Videosalvestis

tõendab ainult, et XX viibis 25. juulil 2017 ja süüdistuses esitatud kellaajal oma

töökohal, mitte RR poolt tunnistajana ülekuulamisel mainitud sündmuskohas, s.o

liikluse garaažiboksis. 11. augusti 2017 osas ei haaku salvestis RR ütlustega. Selles

salvestises esinevad ligi kaheminutilised katkestused olulistel hetkedel. Nimelt tekib

tõstuk videosalvestusel eikuskilt garaažide ette ning liigub garaažide eest garaažide

kõrvale. Tagasiteel kaob tõstuk vahetult peale garaažide ette jõudmist sama järku

videosalvestuselt kui oli sinna ilmunudki. Sellelt salvestuselt ei ole võimalik tuvastada,

kust alustas tõstuk teekonda ning kus lõpetas.

Andmebaasi TELVAR väljavõte on ainus dokument, mis tõendab kahju suurust.

Prokurör ei ole tõendanud asjaolusid, mille kohaselt peaks selle, 2005. aastal soetatud

eseme turuväärtus (harilik väärtus) olema algse soetusväärtusega võrreldes isegi

oluliselt kõrgem, kuigi ese oli kasutuses üle 10 aasta. Rahandusministri 11.12.2003

määrusega nr 105 kehtestatud „Avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse

juhendi“ § 42 lg 2 kohaselt on masinate ja seadmete kasulikuks elueaks 5 – 10 aastat.

Seega amortiseerus kaalude kontrollpink täielikult hiljemalt 2015. aastaks. Asjaolu, et

pink ei olnud raamatupidamisarvestuses maha kantud ja andmebaasis TELVAR ei

olnud väärtust amortiseeritud, ei suurenda ega mõjuta pingi harilikku väärtust.

Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 3 esimesele lausele. Hariliku väärtuse

tõendamiskoormus lasub hagejal. Nimetatut kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

lahendis sätestatu 3-2-1-65-14). Sellest tulenevalt lasub nii kahju tekkimise ning

põhjuse ja tagajärje seose tõendamine hageja (kannatanu) kui ka kriminaalasjas

prokuratuuri tõendamiskoormise koosseisus. Puuduvad dokumendid kaalude

kontrollpingi soetamise kohta. Lisaks on kaitsjale arusaamatu, miks pöördus

uurimisasutus OÜ Vihur Auto poole, kelle pakutud maksumus (3613,25) ka ei kattu

TELVAR väljavõttest nähtuva maksumusega. Lisaks märgib kaitsja, et PPA ei ole

teinud riigihanke korda järgides hinnapäringuid.

Süüdistatava YY kaitsja advokaat R. Käbi taotleb samuti apellatsiooni rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Samuti palub kaitsja jätta YY-l tekkinud

apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Kaitsja leiab, et esinevad kõrvaldamata kahtlused üldse kuriteo objekti väärtuses, kuna

tegemist võib olla väheväärtusliku, s.o alla 200 euro maksva esemega.

Politseiametniku PP 17.10.2017 ettekande kohaselt oli raami väärtus vanametallina

väike. Puudub otsuarve ning süüdistuses märgitud väärtus lähtus terviklikust

kontrollpingist, praegu oli sellelt eemaldatud mitmed detailid, lisaks oli seade muutunud

töökõlbmatuks. OÜ-st V saadud vastuse kohaselt pidanuks pingi väärtus eurodes

olema 3613,25, mitte 3081,73 eurot. Nimetatud äriühingult saadud vastused ei tõendi

kahju suurust. Pakkumine ei arvesta ka seda, praegusel juhul oli pingilt elektroonika

eemaldatud. Lisaks kahtleb kaitsja kõnealuse äriühingu usaldusväärsuses, kuna

äriregistri andmete kohaselt on tegemist tõenäoliselt tegevuse lõpetanud äriühinguga.

Veel, pakkumise kohaselt on kontrollpink läinud 12 aastaga üle kahe korra kallimaks,

mis ei ole ootuspärane, arvestades üldiselt tehnoloogia hindu.

Ühtlasi selgitab kaitsja, et puuduvad tõendid, mille kohaselt pink oli antud XX

valdusesse. RR ütlused on ainsad tõendid, mis seostavad pingi kadumise XX ja YY-

ga. Videosalvestis langeb RR ütlustega kokku osaliselt, s.o et 25.07.2017 tõsteti

kaalude kontrollpingi raam garaažist välja ning toimetati teise kohta PPA territooriumil

ja et 11.08.2017 oli süüdistatava YY auto, millel oli järelkäru PPA territooriumil, sõites

sinna sisse ja hiljem välja. See eeldab, et RR ülekuulamine eelnes ega olnud oma

sisus mistahes sõltuvuses videosalvestistest, kuid selliseks eelduseks asjaolusid

arvestades alust ei ole. Kaitsja peab võimalikuks, et algselt vaatles uurimisasutus

videosalvestisi, sealt jõuti RR-ni, enne ülekuulamist näidati talle videosalvestist ja nii

kirjeldas RR nähtut. Lisaks leiab kaitsja, et RR ütlusi poleks tohtinud arvestada, kuna

täitmata on KrMS § 291 lg 3 eeldused. Nimelt kahtleb kaitsja RR usaldusväärsuses.

Esiteks selgitas RR ise, et varjas pingi kadumisega seotud asjaolusid, lootes, et see

teema möödub.

Teiseks selgitas RR, et tõstis PPA vara YY erasõiduki järelkärusse, mis näitab, et ta

osales ise kahtlases tegevuses. Samuti pole selge, mis asjaoludel RR ütlusi andma

jõudis. Kahtlusi tekitab, et 25.10.2017 ütlusi andes mäletas ta täpselt 25.07.2017

kuupäeva. Lihtne seletus selliseks täpsuseks on, et RR-le näidati ülekuulamise käigus

või enne seda valvekaamerate salvestusi, muuhulgas sellest päevast. Ülekuulamise

protokoll märget videomaterjali näitamise kohta RR-le aga ei sisalda. Kui RR-le näidati

valvekaamerate salvestisi, oli tal väga lihtne kirjeldada mh YY sõidukit ja selle järelkäru

juba videomaterjali enda alusel. Võimalikku uurija mõju näitab RR valmisolek rääkida

elektroonika eemaldatusest kaalude kontrollpingilt. Kõik, kes kaalude kontrollpinki

hästi teadsid (sh süüdistatavad ja tunnistaja SS) rääkisid, et mingit eraldi elektroonikat

(välja arvatud lüliti vintsi kasutamiseks) sellel ei olnud. Tõenäoliselt on uurija LL näinud

pilti kaalude kontrollpingist koos kaaluga ning pidanud kaalu ja seal olevat

elektroonikat pingi osaks. Seetõttu on tal õnnestunud panna pingile elektroonikat

juurde mõtlema ka OÜ V, mis väidetavalt selle pingi kunagi valmistas. Kui RR on valmis

samuti rääkima mingist elektroonikast (mida enam küljes ei olnud) seoses kaalude

kontrollpingiga, viitab see uurija eksimuse ülekandumisele tunnistajale, teisisõnu uurija

mõjule. Nagu kohtulikul uurimisel nähtus, siis mitmed RR-st palju tihedamini kaalude

kontrollpingiga kokku puutunud inimesed, kes kohtus tunnistajatena üle kuulati, ei

olnud üldse valmis pinki üksikasjalikult kirjeldama. RR aga räägib, et lisaks

elektroonikale olid teisaldamise hetkeks eemaldatud ka vints ja plekid. RR tööga

kaalude kontrollpingil igasugune seos puudus, mistõttu on küsitav, kas ta võis üldse

teada, mis seade see on ning millistest osadest koosnes enne seda, kui sellest oli alles

jäänud vaid raam.

Süüdistatav YY rääkis endale surve avaldamisest sisekontrolli töötajate poolt (millega

kaasnenuks kahtlustusest pääsemine) ning oletas sama RR suhtes. Seda teooriat

kinnitab asjaolu, et vaatamata RR tegevusele talle kahtlustust kaasaaitajana kunagi ei

esitatud. Võimalus, et RR ütlusi võis mõjutada uurija, sh et talle võidi ülekuulamisel või

eelnevalt näidata videosalvestusi, on juba iseenesest piisav, et välistada sellise

tunnistaja ütlused, keda ei ole saanud kohtus ristküsitleda. Kaitsja palubki jätta RR

ütlused tõendina arvestamata, kuna need pole lubatavad KrMS § 291 lg 3 p 1 järgi.

Kaitsja nõustub maakohtu kriitikaga RR ütluste osas. Ebakõlasid tema ütlustes võinuks

kõrvaldada ristküsitlusega, kuid see pole võimalik.

Kannatanu esindaja Eesti Vabariik Politsei- ja Piirivalveameti kaudu nõustub

apellatsiooniga, toetab selle taotlusi ja jääb tsiviilhagi juurde. Vara väärtuse säilimise

aspektist on oluline, et selle algne hind 3081,73 on jäänud iga-aastase inventuuri

järgselt samaks. Seega on summa 3 081,73 eurot õiglane hind vara väärtuse

kriteeriumina VÕS § 132 lõike 2 tähenduses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga,

kaitsjate kirjalike vastuväidetega, leiab, et maakohtu prokuröri apellatsioonis esitatud

väited ei saa olla aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtukolleegiumi

hinnangul

on

apellatsioonimenetluses

maakohtu

otsusest

vastupidise otsuse e süüdimõistva otsuse tegemisel kõige määravam see, kas XX oli

isik, kes lahkus vaidlusaluse võõra varaga PPA territooriumilt. Seejärel on oluline

küsimus, kas vaidlusalune kontrollpink oli tema valduses ning ta omastas valduses

oleva asja või murdis ta võõra valduse e kas sellisel juhul oleks tegemist

omastamisega või vargusega. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda

isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel.

Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu,

mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara

omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-49-16). Siinjuures osutab kohtukolleegium

süüdistusele, mis sisuliselt koosneb kahest süüdistatavatele etteheidetavast

käitumisaktist, millised on toime pandud erinevatel kuupäevadel e 25. juulil 2017 ja 11.

augustil 2017. Nimelt, süüdistuse kohaselt 25. juulil 2017 oli kontrollpink toimetatud

garaažiboksist välja ja tõstetud garaažide taha, 11. augustil 2017 aga viidud ära PPA

territooriumilt. Süüdistuse sisu ei anna kohtule informatsiooni sellest, millist käitumist

süüdistuse kohaselt käsitleda omastamistahte manifesteerimisena. Ka ei käsitlenud

seda küsimust prokurör oma süüdistuskõnes maakohtus. Küll aga väidab prokurör

apellatsioonis, mis seaduse kohaselt paneb paika piirid apellatsioonimenetluses, et

omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine"

sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt

tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada

teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta

seda teha kolmandal isikul. (3-1-1-49-16, 3-1-1-99-15, 1-13-5173/196). Prokurör

rõhutab, et antud juhul on nii salvestistega kui tunnistaja RR ütlustega tõendatud

kaalude kontrollpingi politsei territooriumilt välja toimetamine süüdistatavate tegevuse

tagajärjel. Kohtukolleegiumi hinnangul on seisukoht, et kontrollpingi tõstmine

garaaziboksist garaažide taha ei ole hinnatav omastamistahte manifesteerimisena ka

põhjendatud. Oma otsuses 3-1-1-99-15 selgitas Riigikohus, et omastamistahte

manifesteerimisega võib olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja

asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks

ebamõistlikult koormav (vt viidatud lahendi p 30). Seega lähtub kohtukolleegium oma

seisukoha

kujundamisel

sellest,

et

süüdistus

käsitleb

omastamistahte

manifesteerimisena kontrollpingi toimetamist territooriumilt välja.

Vaidlust ei ole selles, et XX oli ametiisik, et kontrollpink on kadunud ja et ka selle

pingiga seotud dokumentatsiooniga ei ole kõik korras.

Kohtukolleegiumil on tekkinud pärast süüdistuste sisuga, maakohtu otsusega ja

prokuröri apellatsiooniga tutvumist arusaam, et prokuröril puudub selge visioon sellest,

mis on oluline selleks, et süüdistada isikut omastamises. Väites, et XX omastas

kaalude kontrollpingi, on tema seisukohad paljasõnalised ning sisuliselt ei tõenda neid

asjaolusid, mis on KarS § 201 puhul olulised. Vaidlust ei ole selles, et kaalude

kontrollpink on vallasasi ja see oli XX jaoks võõras. KarS § 201 mõtte kohaselt on

omastamisena karistatav vaid sellise võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine, mis on süüdlase valduses. KarS § 201 teoobjektid on valduses olev võõras

vallasasi ja isikule usaldatud muu võõras vara. Maakohus on asjakohaselt oma

otsuses rõhutanud, et KarS § 201 kohaselt eristatakse isiku valduses oleva või talle

usaldatud vara omastamist. Need tunnused on teo kirjelduses esitatud alternatiivselt.

Järelikult ei saa isiku valduses või talle usaldatud vara omastamine esineda

üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes. Süüdistuses ei ole selles osas vahet tehtud.

Vähe sellest, et süüdistust sisustavad mõisted „usaldatud“, „kasutuses“, „valduses“, on

ka süüdistuse resolutsioon selline, mis ei anna selgust selles küsimuses. Nimelt, on

süüdistuse kohaselt XX pannud ametiisikuna toime temale usaldatud ja valduses oleva

võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise, so KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Ka apellatsiooni sisu selles osas midagi juurde ei anna.

Enne, kui hakata analüüsima apellatsiooni argumenteeritust karistusõiguslikust

seisukohast, peab kohtukolleegium vajalikuks kritiseerida apellatsiooni maakohtule

tehtud etteheidete osas, mis puudutavad kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi.

Apellant väidab, et esimese astme kohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, nimelt kohtotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt,

pealiskaudselt ning kallutatult. Prokuratuur peab vajalikus märkida, et kohus on

tõendeid küll refereerinud, kuid jätnud sisuliselt analüüsimata, st pole asetanud

tõendeid konteksti ega andnud neile sisulist hinnangut. Tõendite ümberjutustamine ja

ütluste stsenografeerimine ei tähenda tõendite hindamist. Kohus on selliselt eksinud

tõendite hindamise põhimõtete vastu KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 mõttes ning seeläbi

rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamiskohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes. Tegemist

on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, lisaks

ka KrMS § 339 lg 1 p 7, 8 tähenduses.

Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada neid Riigikohtu seisukohti, millised on juba

kohtupraktikas omaks võetud ning sellest tulenevalt enam selliseid põhimõttelisi vigu

apellatsioonides ei kohta. Nimelt, KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes rikkumisega on tegemist

juhul,

kui

kohtuotsus

on

täielikult

motiveerimata

otsuseks.

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse

põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse

ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi

tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad

rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse

puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui

terviku,

mitte

üksikute

põhjenduste

puudumisest.

Kohtuotsuse

põhjenduse

puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse

põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse

koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole

samastatav nende puudumisega.

Ka ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud

rikkumist, millele prokurör samuti apellatsioonis viitab.

Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt

KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust

tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis,

kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui

kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega,

ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest,

olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1-23-11;3-

1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole

tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles,

et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas

esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku.

Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse

põhiosas põhjendanud süüdistatavate süüdimõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult

nad õigeks mõistnud või vastupidi – põhjendanud õigeksmõistmist, kuid resolutiivosas

nad süüdi mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Kui aga juba viidatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 rikkumistele, siis on seaduse kohaselt

ainuvõimalik taotlus KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamine ja kriminaalasja

saatmine uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on

KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik

kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et

KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on

sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole

apellatsioonimenetluses lubatud.

Seega on prokuröri apellatsioon kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste osas vastuoluline

ning ei ole tõsiseltvõetav.

Mis aga puudutab prokuröri apellatsiooni selles osas, mida saaks käsitleda väidetena,

et kaalude kontrollpink oli XX valduses, siis prokurör põhjendab valduse olemasolu

alljärgnevate seisukohtadega.

-

Esmalt on kohus analüüsinud valduse mõistet ning vääralt leidnud, et kohtule

ei ole esitatud ühtegi akti ega muud tõendit selle kohta, et kaalude kontrollpink

oleks üldse olnud XX vastutusalas või kasutuses. Ehk siis prokurör samastab

valduse olemasolu vara vastutusalas olemisega või kasutuses olemisega.

-

Pink oli MM vastutusalas, aga tegelikkuses antud kasutada kaalugrupile, mille

juht oli XX. Tõendeid analüüsides tuleb prokurör järeldusele, et seega on

tunnistajate ütlustega tõendatud, et XX-l oli võimalus töö tegemiseks kasutada

kaalude kontrollpinki, st tal ja tema grupil (nn kaalugrupil) oli tegelik valdus

kontrollpingi üle. Jällegi valdust on põhjendatud sellega, et pink oli antud XX-le

kasutada.

-

Antud juhul saab märkida, et kohus ei mõista juriidilise ega faktilise valduse

olemust ning sisu ega ka valduse (eriti faktilise valduse) tekkimise mõistet.

Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse

mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu

asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (3-1-1-46-08, 3-

1-1-93-07). Heites maakohtule ette valduse olemusest mittearusaamist, ei ava

prokurör enda arusaama sellest, mis siis on see tegelik võim asja üle, soov seda

võimu teostada e valitsemissoov.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega prokuröri poolt

tõendatud enamat, kui seda, et XX-l oli seoses tööülesannetega juurdepääs

vaidlusalusele varale ning õigus seda kasutada. Prokurör on apellatsioonis väitnud, et

süüdistataval XX-l oli tegelik võim asja e kaalude kontrollpingi üle ja viidanud Riigikohtu

otsustele 3-1-146-08 ja 3-1-1-93-07. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa Riigikohtu

seisukohti kohaldada palja viitega Riigikohtu otsusele. Selleks, et hinnata, kas üks või

teine Riigikohtu seisukoht on ka asjakohane arutatavas kriminaalasjas mingi asjaolu

osas tuleb selgitada, kas tegemist on sarnaste või kuidagi kattuvate tehioludega.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-57-10 samuti juhtinud tähelepanu sellele, et

Riigikohtu seisukohtade n.ö. automaatne kohaldamine saab toimuda vaid olukorras,

kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse. Muudel juhtudel

on sellised viited sisutud. Kui rääkida omastamisest KarS § 201 mõttes ja seejuures

teokoosseisust, mis puudutab valduses oleva vallasasja omastamist, siis kohtupraktika

lubab väita, et selle kuriteokoosseisu tehiolud võivad olla äärmiselt erinevad.

Arutatavas kaasuses tuleb võtta seisukoht, milline suhe on ametnikul temale

ametiülesannete täitmiseks tööandja poolt kasutusse antud töövahenditega. Viidatud

Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohad ei ole praegusele kohtuasjale ülekantavad.

Prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas 3-1-1-93-07 on erinevalt käesoleva kaasusega

tegemist pahauskse valdusega ja küsimusega, kas isik oli kuriteoga saadud varale

kehtestanud valduse. Teises viidatud kriminaalasjas on aga süüdistuse sisuks olukord,

kus kasutati hoiulepingu alusel hoiul olevat vilja. Prokurör ei ole vaevunud

põhjendama, miks ta siiski viidatud Riigikohtu lahendeid asjakohaseks peab.

Selleks, et tagada süüdistuse kvaliteeti, peaks prokurör eelkõige endale süüdistuse

sisu selgeks tegema sellisel määral, et ta oleks võimeline seda kohtule adekvaatselt

esitama

e

põhjendama,

kuidas

tuvastatud

tehiolud

haakuvad

konkreetse

kuriteokoosseisu seisukohast oluliste asjaoludega. Kohtu jaoks ei ole piisav, kui

prokurör lihtsalt paljasõnaliselt deklareerib, et tegelik võim asja üle on olemas,

valitsemissoov on olemas jne. Prokuröri materiaalõiguslikud teadmised/seisukohad

määravad suurel määral võistlevas menetluses läbiviidava ristküsitluse sisu e kas

kohtumenetluses üldse uuritakse neid asjaolusid, mis on olulised süüdistuses

etteheidetava teo seisukohast. Kohtu roll on taandub võistlevas menetluses

tahaplaanile. Praeguses kriminaalasjas võib väita, et maakohtus toimunud menetluses

on n-ö kogu aur läinud sellele, et selgitada, milline suhe on dokumentide alusel

kontrollpingil ja XX-l.

Erinevalt prokurörist, väidab kohtukolleegium, et asja valdamiseks ei piisa sellest, et

ametiisikule on vara usaldatud ja tal on õigus kasutada seda vara.

Valdusena mõistetakse karistusõiguses, et isikul on asja üle tegelik võim, sealjuures

olenemata sellest, kas tegemist on seadusliku või ebaseadusliku valdusega.

Usaldatud vara puhul on tegemist isiku õiguspädevuses oleva varaga, kuid sellise

õigusliku volituse tekkimise aluseks peetakse ka isiku ametiseisundit.

Maakohus leidis, et kontrollpink ei olnud ei XX-le usaldatud vara, seda ei ole temale

kasutada antud ega see ei ole ka tema valduses. Maakohus oma otsuse tegemisel

lähtunud arusaamast, et kui vara ei ole usaldatud isikule ja pole tema kasutuses, siis

puudub ka valdus. Seetõttu on otsuses põhjalikult motiveeritud just seda, kas

kontrollpink oli XX-le usaldatud vara ka kas see oli temale kasutada antud. Riigikohtu

hinnangul (lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-40-11, p 24) ei saa isiku valduses või talle

usaldatud vara omastamine esineda üheaegselt sama kuriteo objekti suhtes.

Maakohus tuvastas, et kontrollpink ei olnud XX õiguspädevuses, sest ühestki

dokumendist ei nähtu, ta olnuks määratud selle eest vastutavaks isikuks.

Andmaks hinnangut, kas praeguses kriminaalasjas saab väita, et kaalude kontrollpink

oli XX valduses, peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Esiteks, mitte kõik

töövahendid, millised on töötajale usaldatud ja antud temale kasutada, ei ole

automaatselt tema valduses. Siinjuures selgitab kohtukolleegium näitlikult, mis on

oluline, et väita valduse olemasolu töövahendile. Töötajale antakse tööle asudes

kasutada mitmed töövahendid. Näiteks saab ta ametialaseks kasutamiseks

arvutikomplekti, sh eraldiseisva sülearvuti, mis asub tema töökabinetis, mobiiltelefoni,

millelt ta peab olema kättesaadav, koopiamasina, mis ei asu tema kabinetis vaid selle

vahetus läheduses. Need on kõik vahendid, millised on vajalikud just ametiülesannete

täitmiseks. Peale selle on tal näiteks veel õigus kasutada tööruumides neid asju, mis

ei klassifitseeru töövahenditena e kohvimasin, mikrolaineahi jne. Samas ei tähenda

see automaatselt, et kõik need asjad on tema valduses. Valdus omandatakse asja üle

tegeliku e faktilise võimu saamise teel. Kui omand on täielik võim asja üle, andes

omanikule õiguse asja vallata, kasutada ja käsutada, siis valdus on tegelik võim asja

üle. See tähendab, et konkreetne asi on valdaja käes või tema mõjusfääris ning ta

saab vabalt sellega ümber käia. Ehk siis, valdus e tegelik võim asja üle on midagi

vähemat, kui täielik või e valdajal ei ole õigust asja käsutada, kuid samas siiski midagi

enamat, kui seda on usaldatud ja kasutada antud vara. Tulles tagasi toodud näite

juurde väidab kohtukolleegium, et näites loetletud asjadest on sülearvuti ja

mobiiltelefon töötaja valduses, sest tal on tegelik võim nende üle. Tegelikku võimu

nende asjade üle iseloomustab see, et need on tema isiklikus kasutuses, seotud tema

isikuga e arvutil on number, mis on tööandja poolt seotud tema nimega ja samuti

mobiiltelefoni number. Arvuti asukoht on määratletud teatud ruumiga e tööandja

kabinetiga, mille võti on põhimõtteliselt ainult selle kabineti kasutajal (va koristaja ja

administratsioon). Nende asjadega saab töötaja n-ö vabalt ümber käia. Tal on õigus

neid endaga tööruumidest kaasa võtta. Mobiiltelefon peaks selle kasutuse eesmärgi

kohaselt olema lausa kohustuslikult töötajal pidevalt kaasas. Töötaja ei pea tööandja

käest üle küsima, kas ta võib mobiiltelefoni või sülearvuti koju, koolitusele jne kaasa

võtta. Ta on allutanud kehalise eseme oma isikliku ruumilise meelevalla alla.

Teostades tegelikku võimu sülearvuti ja mobiiltelefoni üle e viies need töökoha

territooriumilt välja, segunevad need asjad sisuliselt seaduslikult tema isiklikus

omandis olevate asjadega e näiteks asuvad tema kodus. Sama ei saa aga väita

koopiamasina/printeri kohta, mis asub kõigile ligipääsetavas ruumis, mida kasutavad

paljud töötajad ning mida ei saa ega ei või keegi selle kasutajatest-töötajatest endaga

koju kaasa võtta ilma tööandja loata. Sama kehtib ka kõigi kasutuses oleva

kohvimasina ja mikrouuni kohta. Ehk siis, väites, et kontrollpink oli XX kasutuses, ei

piisa sellest, kui väidetakse, et see oli temale usaldatud, oli tema kasutuses ja veel

enam, kui väidetakse, et sellega on ta ka omandanud tegeliku e faktilise võimu asja

üle.

Kohtukolleegiumi arvates on vaidlusalune kaalude kontrollpink samastatav toodud

näites koopiamasinaga e see kaalude kontrollpink ei olnud XX valduses. Tal ei olnud

tegelikku võimu selle kontrollpingi üle. Jah, tal oli õigus seda pinki tööülesannete

täitmiseks kasutada ning seejuures ei oma tähtsust, kas ta seda reaalselt kasutas või

mitte. Kontrollpink asus motokuuris e garaažiboksis, kuidas keegi seda ruumi nimetas.

Sinna oli juurdepääs paljudel töötajatel. Ruum oli lukustatud, kuid sisse pääses

ametitõendit-kaarti kasutades. Selles ruumis oli palju ka muud igapäevaselt

kasutatavat vara – kiibid, kiivrid, tolmuimeja sõiduki puhastamiseks, jalgrattad,

mootorrattad

jne.

Näiteks

kasutasid

seda

ruumi

igapäevaselt

patrullid

(patrullteenistuse juhi MM ütlused maakohtu istungil). Seega kohtukolleegiumi arvates,

mitte, et ainult ei ole püütudki avada süüdistuse sisu valduse olemasolu osas, vaid

seda ei olnud ka reaalselt.

Arvestades eeltoodut asub kohtukolleegium seisukohale, et isegi, kui lugeda

tõendatuks, et XX oli see isik, kes YY kaasabil ja RR ära kasutades viis kontrollpingi

politsei territooriumilt välja, siis hõivas ta selle e murdis võõras valduses oleva asja

senise valduse ja kehtestas asjale enda valduse. Seega saaks sellisel juhul kõne alla

tulla XX süüdimõistmine KarS § 199 lg 1 ettenähtud kuriteos.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et XX süü varguse toimepanemises ei

ole tõendatud. Vaidlus on selles, kas süüdistatavaid saab mõista süüdi tunnistaja RR

eeluurimisel antud ütluste alusel. Kohtuistungi toimumise ajaks oli tunnistaja surnud

ning tema ütlused avaldati kohtuistungil. Selleks, et vastu võtta tunnistaja ütlusi peavad

olema täidetud kõik järgmised tingimused:

1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi

usaldusväärsuses;

2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui

terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks;

3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele

vastuväiteid.

Olenemata kaitsja vastuväidetest võttis kohus tunnistaja ütlused vastu ja avaldas

need. Kohtukolleegiumi hinnangul on tunnistaja ütluste avaldamisel kohtus täidetud

kõik eeltoodud KrMS § 291 lg 3 tingimused. Samas ei tähenda nende tingimuste

olemasolu tunnistamine tõendi vastuvõtmise ja avaldamisega seda, et kohus saaks

automaatselt süüdimõistva kohtuotsuse rajada tunnistaja ütlustele.

Tõendi usaldusväärsuse küsimus tõusetub kohtus üldjuhul alles tõendite hindamisel

(KrMS § 61) - seega pärast seda, kui kohus on tõendi vastu võtnud ja selle avaldanud

ning see tõend on edukalt läbinud asjakohasuse ning lubatavuse testi. Sellises

olukorras tähendab tõendi tunnistamine usaldusväärseks eeskätt kohtu veendumust,

et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik

kriminaalmenetluses ka taasesitada. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu,

et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid

ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust,

vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses.

Kohus ei ole hilisemas tõendite sisulise hindamise protsessis tunnistanud tunnistaja

ütluseid usaldusväärseteks. Maakohus tuli tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et

tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele ei saa rajada süüdimõistvat

kohtuotsust e et XX süü selles, et tema oli isikuks, kes viis kontrollpingi süüdistuses

näidatud kuupäeval politsei territooriumist välja, on usaldusväärselt tõendamist

leidnud. Maakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused oma sisult vastuolulised ning neid

ei kinnita ka teised kohtule esitatud tõendid. Prokurör seevastu leiab, et kohtu poolt

uuritud salvestiste sisu haakub täielikult tunnistaja ütlustega nii kuupäevade, kui

tegevuste osas.

Õigus süüdistuse tunnistajat küsitleda kuulub aga õiglase kohtumenetluse

miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 §-s 3(d). Sarnases küsimuses on asjas Luc v.

Itaalia võtnud seisukoha Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu otsuse kohaselt rikub see,

kui süüdistus tugineb kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud

ütlustele, mille andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses

menetluses küsitleda, EIÕK art 6 garantiisid. Eelnev ei tähenda kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, küll aga seda, et isiku suhtes tehtud

süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku

ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. Riigikohtu otsuse 3-1-1-89-12

p-s 20 on selgitatud, kuidas otsustada selle üle, millal kohtulahend tugineb tõendile

„valdavas ulatuses“. Riigikohus märgib, et seda probleemi on käsitletud EIK praktikas

ja hiljuti ka suurkoja otsuses, mille kohaselt on tegemist sellise tõendiga, mis on

määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega

kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid,

otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem

on tunnistaja ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on,

seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk

tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery

vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda

muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.

Neid seisukohti kordas Riigikohus ka oma otsuse 3-1-1-41-13 p-des 9 ja 10.

Praeguses kriminaalasjas on prokuröri seisukohast tunnistaja ütluste sisu toetavateks

ja kinnitavateks tõenditeks kohtule esitatud ja kohtus vaadatud videosalvestised.

Seega on oluline anda hinnang, kas süüdistuse poolt viidatud tõendid e salvestised

omavad piisavalt tõenduslikku väärtust selleks, et väita, et süüdistus ja seega ka

taotletav süüdimõistev kohtuotsus ei tugine valdavas ulatuses ainult tunnistaja RR

ütlustele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlused on teatud

detailides vastuolulised ja nendele lõpliku hinnangu andmine saaks toimuda vaid

tunnistajat vahetult kohtus üle kuulates. Samas ei ole teatud vastuolude esinemine

mitte ainukeseks kriteeriumiks, mille alusel annab kohus hinnangu ütluste

usaldusväärsusele. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu

otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas

korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt

pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja

usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille

käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad

need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr

3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn

elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p

10).

Kohtukolleegium leiab, et süüdistuse poolt esitatud tõendite hulgas puudub selline

tõendite kogum, millega riimuksid tunnistaja RR ütlused kõige olulisemas asjaolus e

selles osas, kas XX viis YY kaasabil kontrollpingi politsei territooriumilt välja. Kui jätta

välja tõendite kogumist tunnistaja RR poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, siis

ülejäänud kohtus vahetult uuritud tõendid seda fakti ei tõenda. Ehk siis võib üheselt

väita, et süüdistus tugineb valdavas ulatuses just sellise tunnistaja ütlustele, keda

kohtus üle kuulata ei olnud võimalik. Apellandi poolt taotletav süüdimõistev kohtuotsus

tugineks samuti valdavas ulatuses sellele tõendile.

Salvestistelt ei ole näha, et tõstukilt, millele oli tõstetud kaalude kontrollpink politsei

territooriumil, oleks see edasi tõstetud YY järelhaagisele või, et see oleks olnud YY

järelhaagisel, kui YY politsei territooriumilt välja sõitis. Süüdistuse kohaselt viidi just

YY järelhaagisel kontrollpink politsei territooriumilt välja.

Hinnates salvestitelt nähtut võib järeldada, et süüdistatavad olid 11. augustil 2017 tööl

e liikusid politseiasutuse ruumides ja territooriumil, et nad suhtlesid omavahel ning et

nad lahkusid oma sõidukitega territooriumilt sh YY järelhaagisega. Samuti on näha, et

kontrollpink oli sel päeval RR poolt juhitavale tõstukile tõstetud. Süüdistuse järeldused

selles osas, et kontrollpink viidi välja YY järelhaagisel on oletuslikud.

Süüdistatavad on eitanud kontrollpingi väljaviimist politsei territooriumilt ning YY on ka

selgitanud, miks ta 11. augustil 2017 tuli töökohale järelhaagisega. Ta on väitnud, et

kuna tegemist oli palgapäevale järgnenud reedese päevaga, siis tahtis ta minna

ehituspoodidesse, kus just reedeti on allahindlused. YY ütluste kohaselt on ta ka varem

lugematuid kordi reedeti tööle järelkäruga tulnud. Süüdistatava YY ütlused on selles

osas usutavad ning tema ütluseid ei ole selles osas ka ümber lükatud e ei ole vaadatud

salvestisi eelnevatest reedestest päevadest.

Hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohtukolleegiumi hinnangul välistada seda, et

11. augustil 2017 YY järelkäru olemasolu töökohal ja samal ajal tõstuki liikumine koos

kontrollpingiga oli juhus. Samuti ei ole võimalik ümber lükata seda, et RR nähes, et

kontrollpink kedagi ei huvita, selle ise tõstukil territooriumilt välja toimetas.

Eeltoodut arvestades nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et XX süü selles, et tema

oli isik, kes toimetas kontrollpingi politseiasutuse territooriumilt välja, ei ole tõendatud,

tõenäosusteooriast e sellest, kas isik on tõenäolisemalt süüdi või süütu, kuna mõlemas

osas esineb arvestatav tõenäosus, süüdimõistmiseks ei piisa. Kuna XX süü tõendatud

ei ole, tuleb ta KrMS § 309 lg 2 alusel õigeks mõista. XX õigeksmõistmine toob

automaatselt kaasa ka YY, kui väidetava kuriteole kaasaaitaja õigeksmõistmise.

Maakohtu otsuse kõigi süüdistatavate osas on vaidlustanud prokurör, mis tähendab

seda, et süüdistatavate poolt kantud ja kandmisele kuuluvad apellatsioonimenetluse

kulud jäävad riigi kanda.

Kaitsjad esitasid alljärgnevalt taotlused.

Süüdistatava YY kaitsja adv. R. Käbi esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks.

Taotluses on kaitsetoimingute – vastuväidete koostamine ja esitamine prokuröri

apellatsioonile, sh maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumine ja projekti õigusabi

saajaga kooskõlastamine – peale kulunud 4 tundi, mille eest taotletav tasu on koos

käibemaksuga 240 eurot. Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks ning leiab, et

need kuuluvad hüvitamisele. KrMS § 185 lg 2 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda.

Süüdistatava XX lepingulise kaitsja I.Repnau taotluse kohaselt on temal kulunud

samade kaitsetoimingute peale 7 tundi ning tunnitasuks on 120 eurot. Otsuse nr 3-1-

1-60-14 p-s 10.1 on Riigikohus selgitanud, et …[kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle

otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud

õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud

kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende

koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on

seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste

eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p-

d 9-12)].

Kohtukolleegium peab tunnitasu hinda 120 eurot mõistlikuks. Samas ei saa

kohtukolleegium nõustuda XX kaitsja taotluses märgitud ajakuluga. Hinnates ajakulu

põhjendatust arvestab kohtukolleegium sellega, et kaitsja osales ka maakohtu istungil

ning prokuröri poolt kohtuvaidlustes esitatu oli temale teada. Prokuröri apellatsioon

kattub tema süüdistuskõnes esitatuga suures osas. Kui võrrelda XX kaitsja taotluses

märgitud toiminguid YY kaitsja taotluses esitatud toimingutega, on need kattuvad.

Kaitsjate seisukohad on sisuliselt sarnased ja ka nende pikkus on ühesugune.

Seejuures on YY kaitsjal kulunud 4 tundi e pea poole vähem aega, kui XX kaitsjal.

Asjaolu, et YY oli süüdistuse kaasaaitaja ja XX täideviija, ei saa samuti mõjutada

ajakulu. Süüdistused, mis neile esitatud on, on kattuvad ja kaasaaitaja kaitsja

kaitsetaktika on tegelikult enamuses üles ehitatud just täideviija süütuse tõendamisele.

Vaieldamatult võib süüdistatava poolt kaitseteenuseks makstud kaitsjaga kokku lepitud

summa olla ükskõik, kui kõrge, mis aga ei tähenda, et kohtuotsusega kogu makstud

tasu ka mõistlikuks tasuks loetakse ja hüvitatakse. Kohtukolleegium põhjendatuks

kaitsetoimingutele kulunud aja 4 tundi, mis tähendab, et süüdistatavale tuleb hüvitada

480 eurot.

Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1

p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse XX ja YY

suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/