2-17-13716/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.04.2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-13716

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi

Saaremaa

Laevakompanii

(pankrotis) hagi aktsiaseltsi Saarte Liinid vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20.06.2018 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

733 966,54 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis)

apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii

(pankrotis) (registrikood 10214334), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Marko

Pilv

Kostja: aktsiaselts Saarte Liinid (registrikood

10216057), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul

Keres

Istungi toimumise aeg

01.03.2019

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja

Marko Pilv ning kostja esindaja vandeadvokaat Paul

Keres

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 20.06.2018 otsuse põhjendusi muuta, jättes otsuse resolutsiooni

muutmata.

2. Aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta Aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) kanda.

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

4. Aktsiaselts Saarte Liinid apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks määrata

1363 eurot.

5. Välja mõista Aktsiaseltsilt Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) Aktsiaselts

Saarte Liinid kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 1363 eurot. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu,

mille

tegemiseks

ta

menetlusabi

taotleb.

Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200

eurot.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis, hageja) esitas 14.09.2017 hagi (hagi

täiendus 04.04.2018) aktsiaseltsi Saarte Liinid (kostja) vastu kahju 676 715 euro

hüvitamiseks, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2966,42 eurot

ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt saatis maaklerfirma KRISALE SHIPBROKERS A/S

(menetluses: Krisale) 20.12.2016 hagejale järelepärimise laeva ST. OLA (IMO

7109609, menetluses: laev) prahtimiseks Fääri saartele reisijateveoks koos

meeskonnaga alates 15.02.2017 sadamate Torshavn ja Tvoroyr vahel. Järelepärimise

kohaselt oli laeva vaja vähemalt 4 nädalaks, millele võis lisanduda veel 1 nädal, s.o

kokku kuni 35 päevaks. Hageja tegi ettevalmistusi pakkumise esitamiseks ja

läbirääkimiste pidamiseks, kuid läbirääkimised katkesid detsembris 2016 tulenevalt

laeva arestimisega merivõla katteks. Pärnu Maakohtu 30.12.2016 hagi tagamise

määruse alusel arestiti laev ja laevakinnistusraamatusse kanti keelumärge laeva

käsutamise keelamiseks. 13.02.2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus

hagi tagamise määruse.

3. Laeva omanik oli ajavahemikul 06.07.2016–15.05.2017 Osaühing St. Ola Maritime

(registrikood 14074781, kustutatud 12.01.2018, menetluses: omanik), kes prahtis laeva

hagejale ja hageja prahtis laeva edasi TS Laevad OÜ-le. Krisale pöördumise ajal ei

teostanud laev enam TS Laevad OÜ-le liinivedu, vaid seisis sadamas ning oli

planeeritud kasutamiseks muul eesmärgil hageja majandustegevuses.

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

4. Laeva oli varem korduvalt lühiajaliste teenuste osutamiseks kasutatud Islandil ja Fääri

saartel tavaliselt teenindavate laevade asenduseks. Sobilikke laevu oli Fääri saarte

läheduses väga vähe ja ST. OLA oli üheks selliseks. Kuna laev lõpetas 31.11.2016

regulaarse liiniveo ja laeva omanik soovis pärast seda laeva müüa või prahtida, oli

laevandussektoris teada, et selline laev on hetkel vaba ja kasutamiseks saadaval. Kuna

Krisale oli varem hagejaga koostööd teinud ning oli teadlik laeva sobivusest ja

saadaval olekust, esitas Krisale hagejale ettepaneku teha pakkumine prahtimisteenuse

osutamiseks, mis pidi lisaks laevale hõlmama ka pädevat ja kogenud laevameeskonda.

5. Laev pidi alates 15.02.2017 Fääri saartel teenust osutama, kuid aresti tõttu ei olnud

hagejal võimalik pakkumises osaleda. Hagejale tekkis eeltoodu tõttu kahju. Krisale

22.03.2017 e-kirjast nähtuvalt sõlmis ta prahtimislepingu analoogse laevaga hinnaga

35 000 eurot päev. Hageja prahtis laeva viimati Fääri saartele 2008 ja siis oli

prahilepingu hinnaks 11 000 eurot päevas. Arvestades elukalliduse kasvu ja

majanduskeskkonna olulist muutumist, on viimase 9 aasta jooksul kasvanud ka

laevade prahitasud.

6. Hageja hinnangul oli laeva põhjendamatu arestimine käsitletav otsese majandus- ja

kutsetegvusse sekkumisena, sest laeva arestimise tulemusena muutus hagejal selle

kasutamine tulu teenimise eesmärgil võimatuks. Hageja tõendas, et laeva oli varem

korduvalt lühiajaliselt välja prahitud ning tema omadused rahvusvahelisel tasandil

teada. Seega oli laev uut prahilepingut silmas pidades tehniliste parameetrite poolest

sobilik prahtimiseks.

7. Laeva omanikul ei olnud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § 6 lg-s 12 sätestatud

tunnistusi, seega ei olnud omanikul võimalik laeva mehitada ega opereerida. Hageja

omab vastavuse tunnistust ja seetõttu oli võimalik laeva prahtimine läbi hageja, kes

oleks tegelenud ka laeva mehitamise ja opereerimisega. Kuna laeval puudus ilma selle

meeskonna ja kasutuseta sisuline väärtus majandustegevuseks, siis oli oluline laev

välja prahtida, et seeläbi tulu teenida. Sadamas seisev laev tekitab üksnes kulusid, sest

laeva tuleb pidevalt nö töökorras ja käigus hoida. Laeva ei jäeta ka tavapäraselt ilma

meeskonna ja hoolduseta sadamasse seisma, sest see mõjub halvasti laeva tehnilisele

seisukorrale. Juhul kui laeva ei hooldata ja puudub nõuetekohane meeskond, kes oskab

laeva opereerida, on laeva välja prahtimine keeruline, sest see eeldab sellise huvilise

olemasolu, kes on huvitatud üksnes laevast ja omab ise vastavat laeva tundvat

meeskonda. Seda kinnitab ka Krisale pakkumine, milles sooviti laeva koos konkreetsel

laeval varasemat kogemust omava pädeva meeskonnaga. Laeva sooviti kasutada

lühiajaliselt (kuni 35 päeva), kuid sobiva meeskonna komplekteerimine ja laeva

kasutamiseks välja õpetamine on kulukas ja aeganõudev. Seetõttu on tavapärane, et

lühiajaliste prahilepingute korral soovitakse laeva koos pädeva meeskonnaga.

8. Ebausutavad olid kostja väited, et ta ei teadnud, kes on laev omanik, kes teenuse

pakkuja ja kuidas laevu opereeritakse. Kostja teadis, kes oli laeva omanik, laeva

prahtimise ja liinivedudega seotud asjaolusid ning seda, et hagi tagamise ajal laev

liinivedu ei teostanud, vaid seisis sadamas. Seega pidi kostja aru saama, et laeva

arestimisel tekib kahju nii laeva omanikule (saamata jäänud prahiraha laeva eest) kui

ka hagejale (saamata jäänud raha laeva opereerimise ja mehitamise eest). Kostja

sekkus laeva arestimisega otseselt hageja majandus- ja kutsetegevusse ning takistas

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

hagejal tulu teenida. Kostja tegevus oli käsitletav vähemalt raske hooletusena ja ei

esinenud ühtegi õigusvastasust välistavat asjaolu VÕS § 1045 lg 2 mõttes.

9. Kahju suuruse arvutamisel lähtus hageja Krisale 22.03.2017 e-kirjas mainitud

prahilepingu hinnast 35 000 eurot päevas. Kuna pakkumuse kohaselt oleks 30-päevane

leping olnud garanteeritud, oleks 35 000 euro suuruse päevatasu korral olnud lepingu

kogumaksumus 1 050 000 eurot. 30-päevase prahilepingu korral oleks laeva välja

prahtimisega seotud hageja kulud moodustanud 373 285 eurot, seega kandis hageja

kostja tegevuse tõttu kahju 676 715 eurot.

Kostja vastuväited

10. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

11. Hageja ei olnud kahjustatud isikuks, kahju sai tekkida laeva omanikule, kes on

vastavast nõudest loobunud. Hageja ei tõendanud, et tal oli õigus laeva edasi prahtida.

Paljasõnaline oli ka hageja väide, et omaniku samata jäänud tulu nõue on hageja

saamata jäänud tulu nõudest erinev.

12. Hageja väited, et kostja oleks pidanud ette nägema, et laeva arestimisega tekib

hagejale kahju, olid vastuolulised. Kostja ei saanud kuidagi teada, et laeva arestimise

ajal oli laev laevapereta prahitud hagejale, kuna laeva ei olnud kantud laevapereta

prahitud laevade registrisse ja laevakinnistusraamatu kannetest ei ole võimalik

tuvastada hageja seost laevaga.

13. Hagejal ei olnud VÕS §-st 1049 tulenevat nõuet kostja vastu. Hagiavaldusest ega

täiendatud hagiavaldusest ei selgu, millist konkreetset kostja tegu pidas hageja

õigusvastaseks. Hageja ei esitanud asjaolusid, mis oleks näidanud tema

majandustegevuse seiskumist. Hageja paljasõnalised arutlused selle kohta, et laeval

puudub ilma selle meeskonna ja kasutuseta sisuline väärtus majandustegevuseks ning

seetõttu on oluline laev välja prahtida, et sellelt tulu teenida, ei viita asjaolule, et

hageja majandustegevuseks oli laeva väljaprahtimine. Ja isegi, kui see nii oli, siis

sellisel juhul vastutab tuluteenimise võimaluse kaotuse eest omanik, kes ei suutnud

hageja ees tagada laeva vaba liikumist ja kasutust.

14. Asjaolu, et hageja oli laeva prahtinud aastatel 2002–2008 Fääri saartele, ei omanud

tähtsust, kuna viidatud perioodil kuulus laev hagejale. Hageja ja TS Laevad OÜ vahel

sõlmitud prahileping kinnitab küll, et hageja on laeva prahtinud, kuid ei tõenda seda,

et hagejal oleks võimalus laeva prahtida Krisale pakkumuskutse alusel. Hageja ei

tõendanud VÕS § 128 lg-st 4 tulenevat saamata jäänud tulu kahjuna hüvitamise nõude

olemasolu. Hageja esile toodud asjaolud olid tõendamata või ei puutunud käesolevasse

vaidlusesse. Hageja ei tõendanud laeva edasiprahtimise võimalust ega laeva

prahtimiseks tehtavaid ettevalmistusi. Kostja hinnangul ei olnud hagejal kavatsust

laeva prahtida, kuna hageja väide, et ta ei saanud pakkumust esitada viitab asjaolule, et

hageja ei teinud ettevalmistusi laeva prahtimiseks.

15. Isegi juhul, kui hagejat saaks pidada kahjustatud isikuks, tekkis hagejale kahju

ainuüksi hagejast tulenevatel asjaoludel. Laev arestiti 10 päeva pärast seda, kui Krisale

küsis pakkumist laeva prahtimiseks ning pärast seda, kui tähtaeg pakkumuse

esitamiseks oli möödunud. Arvestades asjaolu, et hageja nurjas laeva prahtimisele

suunatud lepingueelsed läbirääkimised ise ning jättis Krisale poolt määratud tähtajaks

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

vastamata veel ajal, mil kostja ei olnud laeva arestimiseks kohtusse pöördunud, leidis

kostja, et hageja kahjunõue kuulub sellisel juhul VÕS § 139 lg-st 1 tuleneva põhimõtte

alusel vähendamisele nullini.

Esimese astme kohtu otsus

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja määras kindlaks kostja menetluskuludena

7980,40 eurot ning mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja.

17. Asjas oli vaidlus selle üle, kas laeva arestimise tõttu tekkis kahju hagejale või laeva

omanikule. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei tõendanud, et tal oli õigus ja

võimalus laeva välismaale prahtida ning et selline õigus ja võimalus oli ainult hagejal,

mitte omanikul. Omaniku ja hageja vahel sõlmitud prahilepingu (I kd, tl 121) p-st 3

nähtub, et prahtijad ei anna laeva allrentniku kasutusse ilma omaniku kirjaliku

nõusolekuta. Seega selleks, et hagejal oleks olnud õigus ja võimalus laeva välismaale

prahtida, oleks hageja pidanud enne saama omaniku kirjaliku nõusoleku. Sellist

dokumenti hageja kohtule ei esitanud. Samuti ei esitanud hageja tõendeid selle kohta,

et hageja ja omaniku vahel oleks vastava nõusoleku saamiseks pärast Krisalelt saadud

pakkumuskutset läbirääkimisi alustatud või et omanik oleks olnud valmis nõusolekut

andma. Pigem nähtub esitatud tõenditest just vastupidine, sest omanik pidas

prahilepingu sõlmimist just enda ärivõimaluseks ning selle minetamisest tulenevat

väidetavat kahjunõuet endale kuuluvaks (I kd, tk 43), mida ta endale kuuluvana ka

käsutas, andes kompromissilepingus kinnituse sellest loobumise kohta (I kd, tl 40).

Hageja väited, et selle kõige taustal oli omanik loovutanud antud tulu teenimise

võimaluse hagejale, ei olnud maakohtu hinnangul tõendatud.

18. Ka asjaolu, et hagejat võiks pidada laeva reederiks MSOS § 2 p 9 mõttes ei tõenda

seda, et hagejal oli reaalne võimalus ja kavatsus laeva Krisalele prahtida. Hageja

osutas omanikule laeva mehitamise ja opereerimise teenust. Operaatoriteenuse

osutamiseks ongi hagejale väljastatud ISM koodeksi kohane sertifikaat. Laeva omanik

võib valida, kas ta viib ise ennast vastavusse ISM koodeksis sätestatud tingimustega

või tellib meresõiduohutuse alase korraldamise ja tehnilise teenindamise isikult, kelle

vastavust on Veeteede Amet juba tunnistanud ning maksab talle sellise korraldamise

eest tasu, ent laeva võib oma majandustegevuses kasutada, sh välja prahtida, siiski

omanik. Laeva arestimisega seoses ei muutunud hagejale võimatuks tehnilise

teenindamise ja meresõidualase ohutuse tagamine.

19. Laeva saanuks laevapereta prahtida ka omanik, mida kinnitab 06.07.2016 prahileping,

mille kohaselt omanik prahtis laeva hagejale üheks aastaks.

20. Maakohus leidis, et 30.08.2016 prahileping ja 01.12.2016 artikkel väljaandes Läänlane

(I kd, tl 124 pöördel–132 pöördel) ei tõenda seda, et kahju saanuks tekkida hagejale.

Asjaolu, et hageja prahtis 30.08.2016 laeva TS Laevad OÜ-le, ei tõenda, et hagejal oli

õigus ja võimalus prahtida laeva ka Krisalele pärast seda, kui prahileping hageja ja TS

Laevad OÜ vahel lõppes. Asjaolu, et Krisale saatis pakkumuskutse hagejale, ei viita

samuti sellele, et hageja oleks saanud laeva Krisalele väljaprahtida.

21. Hageja väide, et ta soovis pakkumist tegelikult esitada jaanuari alguses, ei olnud

maakohtu arvates tõsiseltvõetav, sest laevamaaklerit sellisest kavatsusest ei teavitatud

ega kooskõlastatud temaga pakkumuse hilisemat esitamist. Arvestades seda, et

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

tunnistaja Kjeld Winther Jorgenseni (maakler) sõnul oli hageja Fääri saarte prahtijate

huvist laeva vastu teadlik juba oktoobri lõpus 2016 ja hageja pidas seda võimalust

hagiavalduse kohaselt erakordselt tulusaks, ei ole selline riskantne käitumine sellises

majandustegevuses eluliselt usutav.

22. VÕS § 127 lg 4 mõttes ei olnud Fääri saarte prahtijatega lepingu sõlmimata jäämise

põhjuseks mitte laeva arestimine 30.12.2016, vaid pakkumise esitamata jätmine. Kuna

hageja ei teinud ettevalmistusi viisil, mis vastanuks temale saadetud ettepanekule

prahilepingu sõlmimiseks, ei kannatanud ta ka laeva arestimisest saamata jäänud tulu

näol kahju. Sellega langeb ära ka kahju suuruse arvestus selle prahilepingu järgi,

millega analoogne laev Fääri saari teenindama läks.

23. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud hageja väited, et omaniku poolt saamata

jäänud tulu nõue on hageja saamata jäänud tulu nõudest erinev. Hageja ja omaniku

vahel sõlmitud prahilepingust nähtub, et hageja kohustus omanikule tasuma

5000 eurot päevas ning sama lepingu p-st 2 nähtub, et prahtimisraha võib

tasaarveldada tasumata ostuhinnaga, mida omanikud (s.o OÜ St. Ola Maritime)

võlgnevad prahtijatele (s.o hageja) tulenevalt laeva müügilepingust. Seega kohustus

hageja omanikuga sõlmitud prahilepingu kohaselt omanikule igal juhul tasuma

5000 eurot päevas, sõltumata sellest, kas ta prahib laeva edasi või mitte (või siis olid

poolte vahelised nõuded juba tasaarvestatud), mistõttu on paljasõnalised hageja väited,

et laeva prahtimise võimatusest Krisalele tekkis omanikul kahju saamata jäänud tuluna

150 000 eurot.

24. Vaidlus puudus selles, et laev kuulus selle arestimise ajal omanikule. Kostjale

teadaolevalt oli laeva reederiks Väinamere Liinid OÜ (VML). Ka kostja ja VML-i

vahelises sadamateenuste osutamise lepingus ei olnud viidet sellele, et VML teostab

oma lepingust tulenevaid kohustusi koostöös hagejaga. Kostja möönis, et äärmisel

juhul võis talle olla ette nähtav kahju, mis tekib laeva omanikule saamata jäänud

prahiraha eest ning seda on omanik ka laeva arestimisega seotud Tallinna

Ringkonnakohtu 14.03.2017 määruse peale esitatud kaebuses avaldanud ning hiljem

sellest kahjunõudest loobunud.

25. Omaniku juhatuse liige TR on ühtlasi ka hageja juhatuse liige. Seega pidi mõlema

äriühingu juhatuse tasandil olema juba omaniku määruskaebuse esitamise ajaks selge,

millisele ühingule väidetavast laeva prahtimise võimaluse nurjumisest kahju võis

tekkida. Omanik viitas kostja kinnitusel küll selles kohtumenetluses hagejale kui laeva

prahtija otsimisega tegelevale isikule, asudes siiski seisukohale, et ebaõnnestunud

laeva prahtimise tehingu tõttu Krisalega on saamata jäänud tulu näol kahju kandnud

omanik ainuisikuliselt. Omanik ning kostja sõlmisid tsiviilasjas nr 2-16-19440

kompromissi, mille p-s 8 kinnitas omanik, et ei esita kostja vastu laeva arestimisega

seoses kahjunõudeid tingimusel, et laev vabastatakse arestist ning laeva kasutamise ja

käsutamise piirang ning Eestis kinnipidamine lõppeb. Kompromisslepinguga

määratletud tingimused on täidetud.

26. Omaniku (ja hageja ning VML-i) seaduslik esindaja T. R oli läbirääkimistesse läbivalt

kaasatud ning ta ei avaldanud kordagi hageja esindajana, et kahju võiks muuhulgas

olla tekkinud hagejale. Vastupidi, näiteks 15.03.2017 saatis T. R kostjale e-kirja,

milles teatas, et VML-le ja omanikule on tekkimas suured kahjud ja kutsus kostjat

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

läbirääkimistele. Kordagi ei ole T. R teavitanud kostjat sellest, et kahju võiks olla

tekkimas või olla tekkinud ka hagejale ning isegi pärast kompromissi sõlmimist ja

laeva vabastamist saatis T. R 04.05.2017 hagejale kuuluvalt meiliaadressilt hageja,

omaniku ja VML-i seadusliku esindajana e-kirja, milles tänas „/…/kõiki

konstruktiivse koostöö eest“. T. R esitas hageja ja VML-i esindajana pärast

kompromissi sõlmimist kompromissilepingus nõutava kinnituse, kinnitades sellega

ühtlasi hageja nõustumist kompromissiga ja välistades mistahes kahjunõuded. Eelnev

kinnitas maakohtu hinnangul hageja vastuolulist käitumist.

27. Hageja nõue ei vasta VÕS § 1049 kohaldamise eelduseks olevatele tingimustele.

Hageja ei selgitanud piisavalt veenvalt, millist kostja tegevust ta peab õigusvastaseks.

Hageja hinnangul arestis maakohus tsiviilasjas 2-19-19440 laeva ekslikult ja see on

tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrusega, millega ringkonnakohus

maakohtu määruse tühistas. Kuid see ei tõenda kostja õigusvastast tegu. Kostja ja

omaniku

vahel

sõlmitud

kompromissist

nähtuvalt

esitas

kostja

Tallinna

Ringkonnakohtu määrusele kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmist Riigikohus

otsustada ei jõudnud, kuna vaidlus tsiviilasjas 2-16-19440 lõppes poolte

kompromissiga, millega vabastati laev aresti alt, mistõttu asjaolu, kas tegemist oli

„eksliku“ arestimisega või mitte, ei saanud tegelikult kohtuvaidluse käigus lõplikku

hinnangut. Maakohus nõustus kostja käsitlusega, et tsiviilasjas nr 2-16-19440 Tallinna

Ringkonnakohtu 13.02.2017 määruse jõusse jätmisega ei andnud T. Ri poolt esindatud

äriühingud hinnangut kostja tegevuse õigusvastasusele, vaid pidasid seda sisuliselt

tehniliseks vahendiks kompromissi eesmärkide saavutamiseks.

28. Hageja ei tõendanud, et kostjale oli teada, et hageja kasutas temale mittekuuluvat laeva

majandustegevuses. Asjaolu, et hageja on laeva Fääri saartele prahtinud aastatel 2002–

2008 ei olnud käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna sellel ajal kuulus laev

hagejale. Hageja ja TS Laevad OÜ vahel 30.08.2016 sõlmitud prahilepingu alusel on

hageja prahtinud laeva TS Laevad OÜ-le, kuid kõnealune leping ei tõenda, et hageja

oleks saanud laeva prahtida ka Krisale pakkumuskutse alusel. Ka asjaolu, et laev

lõpetas regulaarse liiniveo ja laevandussektoris oli selline asjaolu teada, ei tõendanud

hageja võimalust laeva prahtimisest tulu teenida.

29. Maakohus nõustus kostjaga selles, et olukorras, kus kostja taotlusel arestiti maakohtu

poolt teisele isikule kuuluv laev, mida hagejal oli väidetavalt õigus prahtida, ei saa

pidada kostja tegevust vahetult suunatuks hageja majandus- või kutsetegevuse

seiskamisele. Ei ole tõendatud, et kostja oli teadlik omaniku mistahes tehingutest

hagejaga ja seetõttu kostja ei saanud mõistlikult võttes arvestada hagejale mis tahes

liiki tekkiva kahjuga.

30. Maakohus leidis, et kostja tegevus ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 2 p 1 mõttes,

kuna õigus laeva arestida tuleneb merinõude omajale seadusest. Laev oli alates

30.12.2016 Pärnu Maakohtu määruse alusel arestitud kostja merinõude tagamiseks.

Pooled ei vaielnud, et tsiviilasjas nr 2-16-19440 sõlmitud kompromissilepingu

kohaselt vabastati laev viivitamatult pärast piisava tagatise andmist ning omaniku

seaduslik esindaja ei andnud kordagi mõista, et laeva arestimisega seoses võiks

mistahes muul isikul peale tema olla kahjunõudeid hageja vastu.

8(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

31. Hageja kahju hüvitamise nõue oli tõendamata. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 4 on

saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt

tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Hageja ei tõendanud, et tal oli kindel kavatsus ja võimalus

laeva Krisale pakkumiskutse alusel välismaale prahtida.

32. Hageja arvutas oma saamata jäänud tulu kolmanda isikuga sõlmitud lepingu põhjal.

Hageja prahtis viimati laeva Fääri saartele hinnaga 11 000 eurot päevas, seega kolm

korda väiksema tasuga, kui saamata jäänud tulu arvutuses aluseks võetud 35 000 eurot

päevas. Asjaolu, et kolmandatel isikutel oli võimalik selline leping sõlmida, ei

tähenda, et sama võimalus oleks olnud hagejal. Maakler selgitas, et laeva prahiraha

suurust mõjutab ka laeva kaugus selle tööleasumise kohast, mistõttu on Kreekast Fääri

saartele prahitud laeva prahitasu kõrgem kui Eestist prahitud laeval. Lisaks märkis

maakler, et ta andis laeva väljaprahtimise võimalusest teada laeva omanikule 2016.

aasta oktoobri teises pooles ning ta pidas ka läbirääkimisi laeva omanikuga.

33. Vaidlusalusel perioodil ehk detsembris 2016 oli Osaühing St. Ola Maritime ise

huvitatud laeva väljaprahtimisest sama Krisale pakkumiskutse alusel ning heitis

03.04.2017 määruskaebuses tsiviilasjas nr 2-16-19440 kostjale ette endale sama kahju

tekitamist, mida käesolevas menetluses nõuab kostjalt hageja. Kostja seadusliku

esindaja VVi vande all antud ütlustest nähtub mh, et enne käesolevas asjas hagi

esitamist ei pöördunud hageja kostja poole oma väidetava kahjunõudega, küll aga

esitas samal alusel samas ulatuses kahjunõude laeva omanik, kes sellest nõudest

loobus.

34. Kostjal on õigus selles, et kuna hageja oleks vastavalt enda ja omaniku vahel sõlmitud

prahilepingule saanud laeva Krisalelt saadud pakkumuskutse alusel sõlmitava

prahilepingu alusel väljaprahtida üksnes omaniku nõusolekul, siis olukorras, kus

omanik väidetavalt soovis ise prahilepingut sõlmida ja kandis enda sõnul selle

nurjumise tõttu kahju, ei ole võimalik, et sama võimalust oleks saanud kasutada ka

hageja. Kuna prahilepingu saanuks asjas uuritud tõendite põhjal sõlmida vaid laeva

omanik ja hageja ei olnud pakkumise esitamise tähtajaks omanikult laeva

väljaprahtimiseks nõusolekut saanud ega küsinudki, siis ei olnud hageja laeva

prahtimisest tulu teenimiseks vajalikke ettevalmistusi VÕS § 128 lg 4 mõttes teinud.

Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole hageja suhtes ühtegi õigusvastast tegu toime

pannud, on põhjendamatu ka hageja viivisenõue.

35. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjat esindas

vandeadvokaat Paul Keres, kelle ajakulu oli 56,8 tundi ja teenuse tunnihind 140,50

eurot ilma käibemaksuta, kokku kulu 7980,40 eurot. Maakohus pidas õigusabi mahtu

põhjendatuks ja rahuldas kostja taotluse täies ulatuses.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

36. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

37. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal puudus õigus laeva väljaprahtimiseks, kuna

omanik ei olnud andnud selleks nõusolekut. Samuti on väär maakohtu seisukoht, et ei

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

ole eluliselt usutav, et omanik oleks valmis vastava sisulist nõusolekut andma.

Omanik omandas laeva 06.07.2016 ning prahtis selle baerboat-charter (ilma

laevapereta) lepingu alusel hagejale. Omaniku äriplaaniks oli laeva võimalikult tulus

majandamine selle väljaprahtimise kaudu või alternatiivselt laeva müümine. Omanik

oli üksnes ühte laeva omav äriühing, millel puudus tehniline ja kutsealane pädevus

laeva mehitamiseks ja opereerimiseks ning pädev meeskond ehk tegemist oli sisuliselt

holding ettevõttega. Kõik laeva mehitamiseks ja opereerimiseks vajalik oli olemas

hagejal, mistõttu eeldas omaniku poolt laeva välja prahtimine koostööd hagejaga.

Hageja prahtis laeva edasi TS Laevad OÜ-le kuni 30.11.2016. Kuna alates 30.11.2016

jäi laev seisma, otsisid omanik ja hageja laevale uut prahilepingut. Hageja juhatuse

liikme ütlustega on tõendatud vajaliku nõusoleku olemasolu. Omanik andis hagejale

põhimõttelise nõusoleku laeva prahtimiseks, kui hageja oleks jõudnud konkreetse

pakkumuse esitamiseni, oleks nõusolek kirjalikult vormistatud. Maakohus on hageja

juhatuse liikme T. Ri ütlused tähelepanuta jätnud ja on tõendeid valikuliselt hinnanud.

Arusaamatu ja ebaloogiline on maakohtu järeldus, et omanik ei oleks hagejale andnud

nõusolekut laeva väljaprahtimiseks. Otsusest ei selgu, miks kahtles maakohus T. Ri

ütlustes. Asjaolu, et T. R ei olnud allkirjastanud dokumenti nõusoleku andmiseks, ei

tähenda, et ta ei olnud sellise nõusoleku andmiseks valmis. Õige ei ole maakohtu

arusaam, et omanik ei olnud huvitatud laeva väljaprahtimisest hageja kaudu. Otsusest

ei selgu, millistest faktilistest asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt on maakohus jõudnud

sellisele järeldusele. Hageja hinnangul on just eluliselt usutav, et omanik oli valmis

andma hagejale nõusoleku laeva väljaprahtimiseks, sest seeläbi oleksid mõlemad tulu

teeninud.

38. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja pidas alates oktoobrist-novembrist 2016

läbirääkimisi Krisalega, kuid käsitles maakleri ütlusi valikuliselt. Maakler kinnitas

ütlusi andes, et tema hinnangul oli laev kõige sobilikum Fääri saarte teenindamiseks.

Samu asjaolusid kinnitas vande all ka T. R. Lisaks tõendavad varasemad

prahilepingud, et laev sobib Fääri saari teenindama. Hageja tõendas, et tal oli reaalne

võimalus prahilepingu sõlmimiseks.

39. Maakohus leidis ekslikult, et vaidlust ei olnud selle üle, millal hageja pidi Krisalele

pakkumuse tegema. Hageja on kogu menetluse jooksul väitnud, et pakkumuse võis

teha veel jaanuari alguses 2017, kuid kostja seisukoht on olnud, et pakkumus tuli teha

hiljemalt 21.12.2016. Maakler selgitas, et tema hinnangul võis pakkumuse teha ka

jaanuari alguses ja tema ootas pakkumust veel jaanuari alguses. Kui maakler oleks

teadnud, et pakkumuse tähtaeg on 21.12.2016, ei oleks ta pakkumust jaanuaris 2017

oodanud. Lisaks on eluliselt ebausutav, et Krisale andis hagejale pakkumuse

tegemiseks aega vaid ühe päeva. Prahileping Fääri saari teenindava laevaga sõlmiti

alles märtsis 2017, seega oleks hageja jaanuaris esitatud pakkumist käsitletud

asjakohasena. Maakohus on eeltoodu tähelepanuta jätnud ega selgitanud, kuidas oleks

hagejal olnud võimalik lõplik pakkumine ühe päevaga koostada. Samuti ei selgitanud

maakohus, milliste asjaolude ja tõendite pinnalt ta tuvastas, et Krisale ei oleks

jaanuaris tehtud pakkumist vastu võtnud.

40. Maakohtu järeldus, et laeva oleks saanud prahtida ka ilma laevapereta, on vastuolus

tõenditega. Kuna Krisale oli huvitatud neile sobiva laeva prahtimisest koos pädeva

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

meeskonnaga, jääb arusaamatuks maakohtu arutluskäik selle üle, et teoreetiliselt oleks

saanud laeva prahtida ka ilma meeskonnata. Maakohus jättis tähelepanuta tunnistaja

sellekohased ütlused, mille kohaselt lühiajaliste prahilepingute puhul on tavapärane, et

soovitakse laeva koos pädeva meeskonnaga, kuna laeva meeskonna väljaõpetamine on

aeganõudev ja kulukas.

41. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud tulu teenimise võimalust läbi

laeva prahtimise. Kostja taotluse tõttu arestiti laev ja kanti laevakinnistusraamatusse

käsutamise keelumärge. Kui laev arestist vabanes oli pakkumise esitamise aeg

möödunud ja Krisale oli prahilepingu kolmanda isikuga sõlminud. T. R selgitas, et

hageja alustas juba detsembris 2016 ettevalmistusi pakkumise esitamiseks. Kuna laev

enne pakkumise tegemist arestiti, pidi hageja loobuma pakkumuse esitamisest.

Maakohus leidis paljasõnaliselt, et T. Ri ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus ei

arvestanud ka maakleri vande all antud selgitusega, et maakler pöördus veel märtsis

2017 hageja poole küsimusega, miks hageja läbirääkimised lõpetas.

42. Maakohus nõustus ekslikult kostja paljasõnaliste väidetega, mille kohaselt ei teadnud

kostja, milline kahju võib hagi tagamise tõttu tsiviilasja 2-16-19440 hagejale tekkida

ja et kahju võib tekkida nii laeva omanikule kui ka hagejale. Kostja tegutseb alates

1994. aastast ja tema põhitegevusala on regionaalsete sadamate haldamine ja

arendamine ja ta on teadlik, kes laevadega opereerib. Ebaõige on maakohtu järeldus,

mille kohaselt ei olnud kostjal võimalik laevapereta väljaprahitud laevade registrist

laeva andmeid kontrollida, sest laeva polnud sinna kantud. Kostja esitas oma väite

tõendamiseks Veeteede Ameti 12.04.2018 kirja, millest nähtub üksnes see, et laev ei

olnud viidatud registrisse kantud. Kiri ei tõenda aga seda, et vastava registreeringu

olemasolu oli laeva puhul üldse kohustuslik.

43. Apellant vaidlustas maakohtu järelduse, et hagejal ei ole võimalik nõuda kostjalt kahju

hüvitamist tulenevalt omaniku ja kostja vahel tsiviilasjas 2-16-19440 sõlmitud

kompromissist. Maakohtu seisukohad on vastuolulised, leides esmalt, et tõendamist ei

leidnud asjaolu, et prahilepingut oli võimalik sõlmida ja teisalt väidab, et prahilepingu

sõlmimata jätmise tõttu on kahju tekkinud omanikule, kes on kõikidest nõuetest kostja

vastu loobunud. Laeva omanik loobus kompromissiga vaid enda kahju hüvitamise

nõudest kostja vastu, omanik ei saanud kompromissi sõlmides loobuda hageja kahju

hüvitamise nõudest kostja vastu. Hagejal ja omanikul tekkisid kahju hüvitamise

nõuded erinevatel alustel – omanik oleks saanud tulu teenida laeva prahtimisest ja

hageja laeva opereerimise kaudu.

44. Ebaõiged on maakohtu otsuse põhjendused, mille kohaselt ei ole kostja hagejale kahju

tekitanud, hageja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu talle tekitatud kahju ja

kostja tegevuse vahel ning laeva põhjendamatu arestimine ei ole käsitletav majandus-

ja kutsetegvusse sekkumisena. Laeva arestimise tagajärjel muutus laeva kasutamine

tulu teenimiseks võimatuks. VÕS § 1049 kohaldamisalasse jääb ka olukord, kus

õigusvastase tegevuse tagajärjel seiskub majandustegevus osaliselt. Majandustegevuse

osalise seiskumisena on käsitletav ka olukord, kus hageja pidi loobuma väga suure

summa teenimise võimalusest laeva põhjendamatu arestimise tõttu. Ekslik on

maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud oma majandustegevuse seiskumise fakti.

Hageja ei ole väitnud, et ta majandustegevus seiskus täielikult, küll aga on hageja

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

tõendanud, et tal oli reaalne võimalus laeva prahtimisega tulu teenida. Maakohus jättis

tähelepanuta, et hageja majandustegevus ei hõlmanud ainult laeva, vaid ka pädevat

meeskonda, keda laeva arestimise tõttu ei olnud koos laevaga võimalik prahtida.

45. Maakohus ei põhjendanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes ta leidis, et

hageja poolt kahju hüvitamise nõude aluseks võetud summa (35 000 eurot päevas) on

liiga suur ja põhjendamatu ning et hagejale ei oleks sellist summat makstud. Kui

Krisale oli valmis maksma kolmandale isikule 35 000 eurot päevas, siis on tõenäoline,

et ta oleks maksnud sama summa ka hagejale. Isegi kui maakohus leidis, et hageja

poolt arvutustes kasutatud päeva prahitasu summa on liiga suur, ei välista see

automaatselt hagi rahuldamist, kohtul on võimalik hüvitamisele kuuluva kahju

summat omal äranägemisel vähendada.

Vastus apellatsioonkaebusele

46. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

47. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimiku

materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi

muuta, jättes muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise kohta.

48. Vaidluse lahendamisel võtab kolleegium aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud,

milles ei olnud poolte vahel vaidlust:

1. Laev ST. OLA kuulus Osaühingule St. Ola Maritime, mis praeguseks on registrist

kustutatud ja mis prahtis 2016 laeva ilma meekonnata hagejale. Hageja prahtis

laeva koos meeskonnaga edasi äriühingule, mis tegi liinivedusid Eesti sadamate

vahel. Laev tegi vedusid kuni 30.11.2016.

2. Pärnu Maakohus arestis 30.12.2016 hagi tagamise määrusega kostja avalduse

alusel laeva sadamatasude nõude tagamiseks (tsiviilasi nr 2-16-19440).

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.02.2017 määrusega maakohtu 29.12.2016

hagi tagamise määruse. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, kuid loobus

sellest, sest laeva omanik ja kostja leppisid võla tasumise osas kokku.

4. Hageja ei olnud tsiviilasjas nr 2-16-19440 menetlusosaline.

49. Hageja väitis, et seoses laeva arestimisega ei saanud ta prahtida laeva alates märtsist

2017 maaklerifirma Krisale kaudu, kes oli hagejale 2016. aasta sügisel vastava

pakkumise teinud. Hagejale tekkis kahju saamata jäänud tuluna.

50. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega tuli kohtul tuvastada, kas hagejale on

tekkinud kahju, kostja tegevus ja selle õigusvastasus ning põhjuslik seos tekkinud

kahju ja kostja tegevuse vahel. Juhul, kui üks eelloetletud eeldustest ei ole täidetud, ei

kuulu hageja nõue rahuldamisele.

51. Kahju osas leiab kolleegium, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel võis talle tekkida

saamata jäänud tuluna kahju, kuna laeva prahtimisel Fääri saartele oleks olnud hagejal

võimalik saada tulu. Hageja oli laeva omanikult laeva ilma meekonnata prahtinud

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

õigusega seda edasi prahtida. Ebaõige on kostja käsitlus, millega maakohus nõustus, et

kahju sai tekkida ainult laeva omanikule. Laeva prahtimine toimub tasu eest ja hageja

on toonud esile asjaolud, et tal oli võimalik laeva prahtida. Kuna hageja on laeva

omanikult prahtinud ja mehitanud ning tal oli õigus laeva edasi prahtida, siis sellise

tegevuse takistamine võis hagejale kahju tekitada. Hageja kahju ei sõltunud sellest, kas

laeva omanikul tekkis ka kahju või mitte. Laeva omanikule kahju tekkimine ei välista,

et ka hagejale võis kahju tekkida. Enne kahju suuruse tuvastamist kontrollib

ringkonnakohus ülejäänud lepinguvälise kahju hüvitamise eelduste olemasolu.

52. Vaidlust ei ole, et laev arestiti kohtu määrusega kostja taotlusel. Hageja käsitles

kohtule hagi tagamise taotluse esitamist kostja õigusvastase tegevusena.

53. VÕS § 1045 lg 1 p 6 järgi on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega. VÕS § 1049 järgi teise isiku

majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise

põhjustamine loetakse õigusvastaseks, kui see toimus tegevusse õigusvastase

ähvarduse, lubamatu boikoti, demonstratsiooni või streigiga sekkumise tagajärjel või

muul viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele.

Hageja

väidete

kohaselt

seiskas

kostja

taotlusel

laeva

arestimine

tema

majandustegevuse. Kolleegium leiab, et VÕS §-s 1049 sätestatud õigusvastane

tegevus eeldab otsest suunatust tagajärjele, s.t hageja majandustegevuse vähemalt

osalisele seiskamisele ja teadlikkust asjaolust, et laeva arestimisel võib seiskuda just

hageja majandustegevus ja kostja peab soovima sellise tagajärje saabumist.

Kolleegiumi arvates ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et kostja oli teadlik või pidi

olema teadlik, et hageja on omanikult laeva prahtinud ja tal on võimalik seda oma

majandustegevuses kasutada. Vaidlust ei ole, et laeva omanikuna oli kantud

laevakinnistusraamatusse Osaühing St. Ola Maritime ja veeteede ameti peetavas

registris puudusid andmed selle kohta, et laev on omaniku poolt ilma meekonnata

hagejale prahitud. See, et laev eelnevalt kuulus hagejale ja hageja osutas sellega Eestis

veoteenust,

ei

anna

alust

järeldada,

et

kostja

pidi

eeldama

ka

pärast

laevakinnistusraamatus omanikukande muutmist, et hageja opereerib laeva. Vaidlust

ei ole selles, et hageja oli omanikult prahitud laeva edasi prahtinud teisele äriühingule

(TS Laeva OÜ), kes liinivedusid tegi. Seega ei saa kolleegiumi arvates hageja esitatud

asjaoludest järeldada, et kostja tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse

seiskamisele.

54. Samuti välistab VÕS § 1049 järgi õigusvastasuse see, kui kostja tegevus kohtule oma

nõude täitmise tagamiseks laeva arestimise taotluse esitamisel ei olnud õigusvastane.

Sama tuleneb ka VÕS § 1045 lg 2 p-st 1. Kostja esitas 29.12.2016 Pärnu Maakohtule

avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist Osaühingule St. Ola Maritime kuuluva

laeva ST. OLA arestimiseks merivõlaga tagatud merinõude tagamiseks, kuna kostjal

oli nõue laeva opereerinud OÜ Väinamere Liinid vastu, kellele kostja osutas

sadamateenust, mille eest oli tasumata 892 410,76 eurot, millele lisandusid

kõrvalnõuded. Nõue oli esitatud laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 72, § 74 lg 1 p 4, §

781 p 13 ja § 782 lg 2 p 5 järgi. Kostja väitis taotluses, et nõuded on tekkinud laeva

reederi OÜ Väinamere Liinid vastu. Maakohus rahuldas 30.12.2016 määrusega

taotluse (I kd, tl 11-13). Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrusega tühistati

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

maakohtu määrus ja jäeti hagi tagamise taotlus rahuldamata (I kd, tl 14-17).

Ringkonnakohus leidis, et tõendatud ei ole, et OÜ Väinamere Liinid oli laeva reeder.

Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, kuid loobus

sellest põhjusel, et laeva omanik ja kostja sõlmisid kohtuvälise kompromissi kahju

hüvitamise kohta. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaoludel ei saa kostja tegevust

laeva arestimisel pidada õigusvastaseks. Merivõlaga tagatud merinõude olemasolu oli

aluseks, et esitada kohtule taotlus laeva arestimiseks. TsMS § 381 lg 2 järgi peab hagi

tagamise avalduse esitanud isik hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid ainult

põhistama ja kui hiljem selgub, et teatud asjaolud ei leidnud tõendamist, ei muuda see

hagi tagamist taotlenud isiku tegevust õigusvastaseks. Hagi tagamisega tekitatud kahju

hüvitamist ette nägeva TsMS § 391 analoogia kohaldamine ei ole kolleegiumi arvates

menetlusvälise isiku puhul võimalik. Lisaks nõuab hageja saamata jäänud tulu

hüvitamist, kuid TsMS § 391 järgi kuulub hüvitamisele ainult otsene varaline kahju

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p-d 11-14).

55. Kuna kostja tegevus laeva arestimisel ei olnud VÕS § 1045 lg 1 p 6 ja § 1049 järgi

õigusvastane, siis hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu ja ülejäänud

kahju hüvitamise eelduste, sh ka kahju suuruse, tuvastamine ei ole vajalik.

Ringkonnakohus muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi ja jätab otsusest

välja ülejäänud põhjendused kahju hüvitamise eelduseks olevate muude asjaolude

kohta. Eeltoodu tõttu ei ole vajalik vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele maakohtu

otsuse ülejäänud põhjenduste kohta.

56. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta

ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja (apellandi) kanda.

57. Kostja (vastustaja) taotluse kohaselt on tema apellatsiooniastme menetluskulud 1730

eurot ilma käibemaksuta, millest 1728 eurot on kulud lepingulisele esindajale ja 2

eurot registripäringule. Kostjat esindas ringkonnakohtu menetluses vandeadvokaat

Paul Keres, kes osutas õigusabiteenust 11,4 tundi. Taotluse kohaselt on keskmine

teenuse tunni hind 145 eurot. Esindaja kulutas 0,4 tundi maakohtu otsuse analüüsile,

0,5 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele, 4 tundi apellatsioonkaebusele vastuse

koostamisele, menetluskulude tagatise taotluse koostamisele 3,5 tundi, kohtuistungiks

ettevalmistamisele 2 tundi ja kohtuistungile 1 tunni. Hageja leidis, et kostja lepingulise

esindaja tunnitasu määr on kohtupraktikat arvestades liiga kõrge ja põhjendatud ei ole

3,5 tunni ajakulu eest hüvitise saamine menetluskulude katteks tagatise nõudmise

taotluse koostamise eest, kuna kohus jättis taotluse rahuldamata.

58. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja

põhjendatud ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja poolt loetletud tegevustest ei saa

ajaliselt lugeda täies ulatuses dokumendi sisu ja mahtu arvestades vajalikuks 3,5 tundi

menetluskulude

tagatise

taotluse

koostamiseks

ja

selles

osas

vähendab

ringkonnakohus vajalikku ja mõistlikku aega 1,5-le tunnile. Ringkonnakohtule

24.01.2019 esitatud taotluse sisuline osa oli 1 lehekülg ja sellest nähtus ainult see, et

kostja on tutvunud hageja pankrotihalduri ettekandega. Vaatamata selle, et taotlus jäeti

ringkonnakohtu poolt rahuldamata, leiab ringkonnakohus, et kostjal oli õigus taotlus

esitada, kuna talle sai teatavaks hageja pankrotistumine. Ülejäänud aega saab pidada

põhjendatuks. Seega on apellatsiooniastmes kostja põhjendatud ja vajalik ajakulu

14(14)

Tsiviilasi nr: 2-17-13716

kokku 9,4 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 145 eurot, millises ulatuses

palus kostja menetluskulud hüvitada, on vastavuses tavalise vandeadvokaadi osutatava

õigusteenuse turuhinnaga. Kolleegium märgib, et kostja taotlusele lisatud arve

kohaselt oli kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot, kuid menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kostja taotluses märgitud teenuse

tunnihinnast. Taotlusest ei nähtu, millise registripäringu kulu oli 2 eurot, mistõttu tuleb

selles osas jätta taotlus rahuldamata. Seega on kokku kostja vajalik ja põhjendatud

menetluskulu 1363 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kinnitas, et ta on

käibemaksukohustuslane.

59. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb kostja taotlusel hagejalt kostja kasuks

väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja

mõista viivis.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Imbi Sidok-Toomsalu

Mati Maksing