2-17-130791/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Helina Luksepp

Kohtujurist

Beata Skitiba

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

04.aprill 2019, Tallinn

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-130791

Tsiviilasi

Mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond

hagi Sonrisa OÜ vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

760,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse

Fond (registrikood 80206477, asukoht Mustamäe tee 46,

Tallinn 10621);

Hageja lepinguline esindaja: Jüri Aava (isikukood

36907240225,

mittetulundusühing

Eesti

Liikluskindlustuse Fond, e-post jyria@lkf.ee);

Kostja: Sonrisa OÜ (registrikood 11724089, asukoht

Mustamäe tee 201 - 4, Tallinn 12912 ), seaduslik esindaja

juhatuse liige D P (isikukood xxxx), e-post xxxx

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sonrisa OÜ (registrikood 11724089) taotlus tunnistada liikluskindlustuse

seaduse § 57 p 1 esimene alternatiiv koostoimes sama seaduse §-ga 7 lg 3

põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Mõista

kostjalt

Sonrisa

OÜ-lt

(registrikood

11724089)

hageja

mittetulundusühingu Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja tagasinõude

korras kahju hüvitamiseks 560,06 eurot.

4. Jätta hagi rahuldamata nõude käsitluskulu 200 euro nõudes.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1.

Jätta menetluskulud 74% ulatuses kostja kanda ja 26 % ulatuses hageja

kanda.

5.2.

Mõista

kostjalt

Sonrisa

OÜ-lt

(registrikood

11724089)

hageja

mittetulundusühingu

Eesti

Liikluskindlustuse

Fond

kasuks

välja

menetluskulu hüvitamiseks 236,5 eurot (74 % riigilõivust ja dokumentaalse

tõendi tõlkekulust).

5.3.

Määrata kindlaks, et kostjal menetluskulud puuduvad.

6. Kohtuotsus toimetada kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Menetluse käik

1. Mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (hageja/LKF) esitas 20.12.2017 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Sonrisa OÜ-lt (kostja/OÜ) 760,06 euro

saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 10.01.2018 kostjale makseettepaneku, mis on kätte toimetatud

11.01.2018 aadressil xxxx. Kostja esitas 24.01.2018 vastuväite ja seetõttu lõpetas Pärnu

Maakohtu maksekäsuosakond 02.03.2018 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja

nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Vastavalt Harju Maakohtu 02.03.2018 määrusele esitas hageja 13.03.2018 hagiavalduse

koos lisadega ja tasus täiendavat riigilõivu (kokku 175 eurot). Hageja esitas täpsustavad

dokumendid 19.03.2018.

3. Harju Maakohus võttis hagi 20.03.2018 määrusega menetlusse. Kostja vastas hagile

30.04.2018. Hageja esitas kostja vastuse osas arvamuse 10.05.2018.

4. Kohus määras 31.08.2018 kirjaga pooltele tähtajad ja tegi ettepaneku asjaolusid täpsustada.

Hageja vastas 03.09.2018.

5. Kohus määras 28.02.2019 kirjaga pooltele lõplikud tähtajad ja teatas lahendi tegemise aja.

Kostja esitas 01.03.2019 taotluse dokumentide edastamise kohta (kohus lahendas 04.03.2019).

Hageja vastas kohtule 01.03.2019. Kostja esitas täiendavad seisukohad 13.03.2019.

Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud

6. 13.03.2018 esitatud hagis soovib hageja kostjalt saada tagasinõude korras 760,06 eurot, mis

moodustub kannatanule väljamakstud liikluskahjust ja Rohelise kaardi sisereeglite alusel

makstavast käsitluskulust.

7. Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud:

 Ü S põhjustas 17.07.2016 kostjale kuuluva sõidukiga xxxx reg märgiga xxxx Soomes,

Xxxxs liiklusõnnetuse. Vastutuse määras Soome politsei. Kostja tsiviilvastutus oli

liiklusõnnetuste ajal kindlustamata.

 Hageja hüvitas 26.06.2017 Soome Rohelise kaardi Büroole A I Uile tekitatud

liikluskahju summas 560,06 eurot ja vastavalt Rohelise kaardi sisereeglite punktile 5.1.3

kahjukäsitluskulu 200 eurot.

 Soome Rohelise Kaardi Büroo tasus kannatanule 510,06 eurot, mis koosnes kannatanu

poolt kantud omavastutusest 500 eurot ja sõiduki remondis oleku aja eest 10,06 eurot

ning kannatanu vabatahtliku sõidukikindlustuse kindlustusandjale omavastutuse osa

ületava osa summas 50 eurot. Käsitluskulude tasumise kohustus tuleneb Rohelise

Kaardi reeglitest ning riikidevahelisel arveldamisel on 200 eurot miinimumsumma.

 Hageja esitas kostjale 29.06.2017 tagasinõude summas 760,06 eurot. Kahju põhjustanud

sõiduk oli liiklusõnnetuse hetkel ajutiselt registrist kustutatud. Kostja oli liiklusõnnetuse

hetkel sõiduki omanik ning liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 3 kohaselt

kindlustuskohustusega isikuks. Kostja mõistlikul tähtajal LKFile tagasinõuet ei tasunud.

 Hageja on kostjale esitanud nõude LKindlS § 57 p 1 alusel seetõttu, et kostja kustutas

sõiduki ajutiselt registrist ja lõi sellega olukorra, kus ta muutus kindlustuskohustusega

isikuks ning vastutav seetõttu LKF-i ees.

 Kahju hüvitamise kohustus tulenes LKF-il Rohelise Kaardi reeglitest. Kannatanule

tekitatud kahju hüvitas Soome Rohelise Kaardi Büroo ja LKF-il lasus Soome Büroole,

koos käsitluskuludega, hüvitise tagasimaksmise kohustus. Seda seetõttu, et kahju

põhjustaja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse hetkel kindlustamata.

 Kahju hüvitamisel kohaldati Soome õigust, kuid tagasinõude esitamise korral kohaldub

Eesti õigus.

 Hageja hinnangul on nii LKindlS § 57 p 1 p 1 kui ka § 7 lg 3 Põhiseadusega (PS)

kooskõlas ning peab seega kostja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve,

põhjendamatuks.

8. Hageja taotleb menetluskulude jätmist kostja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 175

eurot ja tõlkekulud 111,60 eurot.

Kostja vastuväited hagile

9. Kostja vaidleb oma 30.04.2018 vastuses hagile vastu leides, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja avaldas, et kostja ei võta ühtegi hagiavalduses toodud asjaoludest omaks. Hagi on

põhjendamata ja tõendamata. Kostja on esitanud hagile järgmisi vastuväiteid:

 Kostja hinnangul kuulub kohaldamisele Soome õigus;

 Liiklusõnnetuse põhjustamine sõidukiga xxxx ei ole hageja poolt tõendatud. Sisuliselt

on tegemist kindlustusjuhtumi põhjustamisega tuvastamata jäänud sõidukiga, mille

puhul ei ole hüvitamiskohustust.

 Kostja ei ole käsitletava mootorisõiduki valdaja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks

mootorsõiduki omanik. Liiklusõnnetuse ajal oli liiklusõnnetuses osaleva mootorsõiduki

valdaja Ü S. Seega eeldatakse, et ta on mootorsõiduki omanik.

 Kostja ei ole kindlustuskohustusega isik, kuna vastavalt liiklusregistri andmetele on

käsitletaval mootorsõidukil vastutav kasutaja ning sel juhul lasub kindlustuskohustus

vastutavale kasutajale.

 Hageja ei ole tõendanud, et ta hüvitas kannatanule tekitatud kahju. Tõendamata on kahju

suurus, põhjuslik seos, kostja vastutus. Hageja kahju kalkulatsioon on ebaselge. Hagejal

ei olnud õigust hüvitada kannatanule väidetavalt tekkinud kahju, kuna kindlustusjuhtum

toimus Soomes. Samuti poleks pidanud kindlustusandja hüvitama kannatanule

omavastutuse osa.

 Kostjale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel esitab hageja kostja vastu

käsitluskulu summas 200 eurot ning kuidas ja millise metoodika järgi on see välja

arvutatud.

 Väidetav kahju ei ole normi kaitsealas. Kahju ei ole kostja jaoks ettenähtav.

 Alternatiivselt taotleb kostja VÕS § 139 ja/või VÕS § 140 lg 1 kohaldamist.

10. Kostja taotleb kõikide menetluskulude jätmist hageja kanda. Kostja vaidleb hageja

tõlkekuludele vastu.

Kostja taotlus põhiseadusliku järelevalve algatamiseks

11. LS § 57 p 1 esimene alternatiiv (rakendades seda koostoimes LS § 7 lg-ga 3) on

põhiseadusevastane. Nimetatud normide koostoimes rakendamine tekitab olukorra, milles

õigustamatult riivatakse (rikutakse) mootorsõiduki omaniku põhiõigusi, eelkõige PS §-s 32

sätestatud omandiõigust. Olukorras, kui mootorsõidukit omavoliliselt või muul viisil ilma

õigusliku aluseta valdab teine isik (nt. varguse, müügi- või muu lepingu erakorralise

ülesütlemise/lepingust taganemise korral, kuid tagasitäitmata jätmisel) peab mootorsõiduki

omanik, kes on ühtlasi kindlustuskohustusega isik LKindlS § 7 lg 3 järgi, valima kahe

alternatiivi vahel:

 Selleks, et vältida/välistada LKindlS § 7 lg 3 koostoimes § 57 p-ga 1 võimalikku

kohaldamist, jätkata edasi tasuma kindlustusmakseid või automaatse liikluskindlustuse

kindlustusmakseid määratlemata aja jooksul (sisuliselt kuni mootorsõiduki valduse

tagasisaamiseni või kindla teadmiseni, et sõiduk ei osale liikluses). Sellisel juhul

LKindlS § 57 p 1 koostoimes LKindlS § 7 lg-ga kohaldamine on välistatud, kuid

mootorsõiduki omanik kannab põhjendamatut kulu, eriti siis, kui tegemist on varastatud

mootorsõidukiga ja varga isik ei ole tuvastatud (ei ole selge, kelle vastu esitada

vindikatsiooni- või muu nõue);

 Selleks,

et

vältida/välistada

liikluskindlustuse

maksete

tasumist,

kustutada

mootorsõiduk ajutiselt liiklusregistrist, kuid riskida, et Hageja või sarnaseid eesmärke

täitev organisatsioon esitab mootorsõiduki omaniku vastu nõude LKindlS § 57 p 1 ja §

7 lg 3 alusel.

12. Kannatanul puudub deliktiõiguslik nõue kostja vastu. Seega ei saa rääkida ka sellest, et

hagejale läks üle kannatanu nõue kostja vastu. Sellisel juhul võib LKindlS § 57 p 1 koostoimes

LKindlS § 7 lg-ga 3 pidada n-ö trahviks selle eest, et keegi kolmas õigusvastaselt, omavoliliselt

või muul viisil õigusliku aluseta kasutab mootorsõidukit. Nimelt on LKindlS § 57 p 1 esimese

alternatiivi koostoimes LKindlS § 7 lg 3 rakendamise võimalikkus on üksnes hageja

majanduslike huvide kaitse mootorsõidukite omanike omandiõiguse arvel, mis on imselgelt

ebaproportsionaalne (ei ole vajalik ega proportsionaalne stricto sensu). Kostja on seisukohal, et

niivõrd suure ja sisuliselt kontrollimata riski kandmapanek mootorsõiduki(te) omaniku(te)le on

ebaproportsionaalne ning vastuolus PS §-dega 32 ja 11. Lähtuvalt eeltoodust ning tuginedes

PSJKS § 9 lg-le palub kostja kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist LKindlS § 57 p 1

(koostoimes LKindlS § 7 lg-ga 3) suhtes.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

13. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, menetluse kestel poolte esitatud

täiendavad seisukohad ning uurinud asjas esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt. Menetluskulud jagab kohus menetlusosaliste vahel proportsionaalselt hagi

rahuldatud osaga. Kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

14. Kohus selgitab, et hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning

otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud

esile tooma pooled. Sama tuleneb TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja § 394 lg 2 p-st 3 (vt ka Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317; 06.03.2019).

15. Kohus selgitab asjaoludest tuleneva nõude kvalifitseerimise kohta, et kohus kohaldab õigust

tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud poolte õiguslike

väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p

21; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15).

16. Soome sõidukikindlustuse keskuse poolt 23.08.2016 EKF-ile saadetud dokumentide alusel

(milles sisaldub xxxx eeluurimis aruanne /tõlge t lk 53 pöördel ja 54/; Xxxx Oy remondikulude

kalkulatsioon 09.08.2016 /t lk 56 pöördel/ ja A I Ui liiklus-ja sõidukikahju avaldus /t lk 54

pöördel jj/); tuvastab kohus järgmist:

-

Soomes xxxx elav A U ja tema juhitud sõiduauto xxxx ning Eesti numbrimärgiga xxxx

sõiduauto, mida juhtus Ü S, osalesid 17.07.2016 kl 15:15 Soomes Xxxxs toimunud

liiklusõnnetuses (LÕ); t lk 48 pöördel ja 53 pöördel.

-

Xxxx on uurimisaruandes märkinud, et kuriteos kahtlustatav Ü S on sündinud Eestis,

kodakondsus teadmata, tal puudus juhtimisõigus ja patrull on kohapeal nõudnud Ü S

karistust juhtimisõiguseta juhtimise eest.

-

Soome sõidukikindlustuse keskuse kahjukäsitluse andmetel (t lk 52 pöördel jj) Ü Sl

liikluskindlustus puudub, ning ta on sõidukiga xxxx põhjustatud liikluskahju eest

ainuvastutav.

-

Kahjuteate kohaselt on Ü S süü omaks võtnud, põhjustatud on aineline kahju A Ui

sõiduautole (t lk 56).

-

Xxxx Oy remondikalkulatsiooni kohaselt kulub LÕ tõttu tekitatud kahju

likvideerimiseks 550 eurot, millest arvestatakse maha omavastutus 500 eurot (t lk 56

pöördel).

-

Soome sõidukikindlustuse keskus on 23.08.2016 hüvitanud A Uile kahju 510,96 eurot,

mis seisneb omavastutuse hüvitamises 500 eurot ja hüvitis sõiduki kasutamise

võimaluse kaotamise eest 10.06 eurot. Xxxx Oy-le on Soome sõidukikindlustuse keskus

hüvitanud 50 eurot (t lk 81).

-

Maanteeameti 09.03.2018 teate kohaselt on kostjale kuuluv sõiduk xxxx numbrimärgiga

xxxx olnud omaniku avalduste alusel ajutiselt registrist kustutatud ajavahemikul

15.07.2016-20.08.2017 (t lk 42).

-

LKF on 26.06.2017 võtnud vastu hüvitamisotsuse, millega on liikluskindlustuse

juhtumis osalejateks loetud kostjale kuuluv sõiduk xxxx, registrimärgiga xxxx, mida

juhtis Ü S, kes vastutab kahju hüvitamis eest. Kannatanuks on A I U. LKF hüvitab

sõidukikahju 560,06 eurot ja käsitluskulu 200 eurot Soome sõidukikindlustuse

keskusele (t lk 38).

17. Rohkem tõendeid ei ole kohtule esitatud. Vaidlus on selle üle:

1) Kas LÕ-s osales kostjale kuuluv sõiduauto xxxx numbrimärgiga xxxx,

2) kas nimetatud sõiduauto üldse kuulub kostjale,

3) kas asjas kohaldub Eesti õigus,

4) kas kostjal oli LÕ toimumise ajal kindlustuskohustus,

5) kas hageja on kannatanule kahju hüvitanud,

6) kui suur on kahju.

18. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 1 ja 2 ning LkindlS § 8 lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt

Euroopa Liidu (EL) õigusaktide alusel kindlaks teha vaidlusele kohaldatav õigus, kuna LÕ

toimus Soomes.

Poolte vahel puudub leping ning hageja nõue kostja vastu on oma olemuselt kahju hüvitamise

nõue ehk tsiviilõiguslik nõue ja seega kuulub kohaldamisele määrus (EÜ) nr 864/2007

lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II). Osundatud määruse

artikkel 4 p 1 alusel kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise

võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju

põhjustanud sündmus aset leidis ning olenemata sellest, millises riigis ilmnevad sündmuse

kaudsed tagajärjed.

19. Kohtu hinnangul tekkis kahju praegusel juhul Soomes: kahju põhjustanud liiklusõnnetus

toimus Soomes ja ka kahju kannatanud sõiduk oli registreeritud Soomes ja selle omanik elab

Soomes.

Kahju kannatanud A Uile ongi kahju hüvitatud Soome seaduste alusel ja kohaselt

(Liikennevakuutuslaki ehk liikluskindlustuse seaduse § 32, 46 kohaselt peab Soome

liikluskindlustuse keskus hüvitama kahju, mis on põhjustatud liiklusõnnetusega Soomes, mille

on põhjustanud muu, kui Soome püsiva asukohaga sõiduauto rikkudes kindlustuskohustust.

Liikennevakuutuslaki § 74 p 5 alusel on Soome liikluskindlustuskeskusel õigus nõuda

kannatanule hüvitatud summat tagasi LKF-ilt, kes on LkindlS § 10 lg 2 alusel Rohelise Kaardi

Büroo Nõukogu liige ja rohelise kaardi büroo Eestis ja kes on LkindlS § 69 lg 1 p 3 alusel

kohustatud hüvitama kahju, mis on põhjustatud kindlustamata sõidukiga.

20. Euroopa Kohtu kohtuasjas nr C587/15 tehtud lahendi kohaselt (vt kohtujurist M B

23.03.2017 ettepanek) on Rohelise kaardi sise-eeskirjad Komisjoni otsuse 2003/564/EÜ lisaks

ja seega on need sise-eeskirjad EL õiguskorra osa.

Rohelise kaardi sise-eeskirjade artikkel 5 käsitleb asjaomaste büroode vahel tagasimaksmise

tingimusi. Artikli 6 kohaselt garanteerib iga liikluskindlustuse rahvuslik büroo selle, et tema

liikmed hüvitavad iga summa, mida nõutakse vastavalt artikli 5 sätetele.

21. Seega on kannatanule A Uile hüvitatud kahju Soome ja EL õiguse kohaselt ning samuti on

LKF hüvitanud Soome liikluskindlustuse keskusele kannatanule välja makstud kahju vastavalt

Soome seadustele ja EL õigusele (eelkõige Rohelise kaardi sise-eeskirjade artiklile 6 ja 5

tuginedes,

aga

ka

direktiivi

2009/103/EÜ

(mootorsõidukite

kasutamise

tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta) artiklile

10 ja 11 tuginedes).

22. Direktiivi

nr

2000/26/EÜ

(mootorsõidukite

kasutamise

tsiviilvastutuskindlustust

käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise ning nõukogu direktiivide 73/239/EMÜ ja

88/357/EMÜ muutmise kohta e Neljas liikluskindlustuse direktiiv) art 6 p 2 kohaselt lähevad

LKF-ile, kui organile, kes on maksnud Soome liikluskindlustuse keskusele kahjuhüvitise, üle

kannatanu õigused õnnetuse põhjustanud isiku või tema kindlustusseltsi vastu niivõrd, kuivõrd

kannatanu elukohariigi hüvitusorgan on maksnud hüvitist antud isiku- või varakahju eest. Iga

liikmesriik on kohustatud tunnustama seda regressiõigust, nagu selle näeb ette iga teine

liikmesriik.

Osundatust ja ka Euroopa Kohtu kohtuasjas C-587/15 tehtud lahendist tuleneb, et regressinõude

suguse kahjuhüvitise nõude menetlemist ja sisu reguleerib täielikult selle liikmesriigi õigus, kus

see nõue esitati (Kohtujurist M B ettepanek kohtuasjas nr C-587/15 p 104 ja p 114).

Seda kinnitab ka Rooma II artikkel 19 nõudeõiguse ülemineku kohta.

Seega tagasinõudele, mis LKF-il võib olla kahju põhjustanud isiku või mõne muu isiku vastu,

kohaldub Eesti õigus.

23. Samas märgitakse Euroopa Kohtu kohtuasjas C-587/15 kohtujuristi ettepanekus ka seda, et

EL põhiõiguste harta artikli 47 kohased poolte õigused tõhusale õiguskaitsevahendile ja

õiglasele kohtulikule menetlusele tuleb tagada ehk kostjatel peab olema võimalus vaielda vastu

väitele vastutuse tekkimise kohta ja nõutava kahjuhüvitise summale. See võimalus tuleb anda

kas õnnetuse toimumise liikmesriigis peetavas kohtumenetluses (kui niisugune menetlus on

algatatud) või regressinõude esitamise liikmesriigis peetavas kohtumenetluses.

Osundatust ilmneb kohtu arvates ka LkindS § 57 p 1 kooskõla PS-iga, kuna kostjale on tagatud

õigus, et regressinõue realiseeritakse eesti seadustele vastavalt, muuhulgas tuleb kohaldada ka

kahju hüvitamist reguleerivaid norme ja kostja saab esitada kõik oma vastuväited, mis tal

nõudele on.

Seega on kostjale tagatud põhiseaduslik õigus tõhusale õiguskaitsele ja ka omandi kaitsele.

24. Hageja on esitanud nõude LkindlS § 57 p 1 alusel, mille kohaselt on LKF-il tagasinõude

õigus kindlustuskohustusega isiku või sõiduki valdaja vastu, kui kindlustusjuhtum põhjustati

sõidukiga, mille suhtes kindlustuskohustus oli täitmata, välja arvatud juhul, kui

kindlustusjuhtum põhjustati automaatse liikluskindlustusega sõidukiga.

25. Hagi asjaolude kohaselt oli LÕ põhjustanud sõiduki omanik õnnetuse toimumise hetkel

kostja ja LkindlS § 7 lg 3 alusel kindlustuskohustusega isik.

26. LkindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud

isikul. Sama § lg 3 kohaselt on muudel juhtudel kindlustuskohustuse täitmise eest vastutav

sõiduki omanik omandiõiguse tekkimisest arvates.

LkindlS § 3 lg 2 ja § 4 p 1 järgi ei tohi liikluses kasutada sõidukit, millel ei kohustuslikku

liikluskindlustust.

27. Maanteeameti 09.03.2018 teatise kohaselt oli kostja see, kes xxxx numbrimärki kandva

sõiduki xxxx ajutiselt registrist kustutas (15.07.2016) ja siis kande registris taastas

(20.08.2017).

Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimuste ja korra (Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrus nr 19) § 3 lg 1 kohaselt teeb Maanteeamet

registritoiminguid reeglina sõiduki omaniku või tema esindaja taotluse alusel.

Maanteeameti kinnitusel on kõnealuse sõidukiga seotud registritoiminguid teinud selle omanik

ehk kostja.

Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et xxxx numbrimärki oleks vahepeal kandnud mõni teine

sõiduauto või et numbrimärk või sõiduauto xxxx oleks varastatud või muul viisil omaniku tahte

vastaselt tema valdusest välja läinud. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud ega tõendatud.

Kostja ei ole väitnud, et ta on sõiduki võõrandanud või et see on temalt varastatud. Kostja ei

väida ka seda, et ta on sõiduki müünud Ü Sle (isik, kes oli LÕ põhjustamisel ajal registrimärki

xxxx kandva sõiduki juht). Kostja sedastab vaid, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 alusel

tuleks Ü S kui sõiduki valdaja omandit eeldada.

28. Kostjal on õigus, et Soome liikluskindlustuskeskuse poolt LKF-ile saadetud dokumendid (t

lk 47-57) ei sisalda üheski kohas viidet sellele, millise sõidukiga LÕ põhjustati – seda

markeeritakse vaid Eesti numbrimärgi äranäitamisega. Kuna seda numbrimärki kandis Eestis

kostjale kuuluv sõiduauto xxxx, siis muude andmete puudumisel on kohtu arvates loogiline

järeldada, et LÕ-s osales kostjale kuuluv sõiduauto xxxx numbrimärgiga xxxx.

29. LKF-i kohustust hüvitada kannatanule tekkinud kahju, on kohus käsitlenud käesoleva

otsuse punktides 19, 20, 21 ja 22 ning see kohustus tuleneb EL õigusest ja ka LkindlS § 69 lg

2. 30. Kuna kostja on kohtule esitatud tõendite järgi (Maanteeameti 09.03.2018 teatis, t lk 42)

sõiduki omanik ja muid tõendeid ega asjaolusid pole kohtule esitatud, siis on kostja LkindlS §

7 lg 3 järgi kindlustuskohustusega isik, kellele kuuluv sõiduk osales liikluses ja sõidukit

juhtinud Ü S põhjustades 17.07.2016 Soomes Xxxxs liiklusõnnetuse. See on LkindlS § 3 lg 2

rikkumine.

31. LkindlS § 57 p 1 alusel on hagejal nõue kostja vastu ning seejuures on hagejal õigus valida,

kas ta esitab tagasinõude kindlustuskohustusega isiku või sõiduki valdaja vastu.

Kohus viitab siinkohal ka Euroopa Kohtu lahendile 04.09.2018 kohtuasjas nr C-80/17, mille

kohaselt võib siseriiklik õigusakt sätestada, et kui õnnetuses osalenud sõiduki omanik ei ole

täitnud siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust see sõiduk kindlustada, nagu käesolevas

asjas, võib hüvitusorgan esitada regressinõude peale õnnetuse põhjustanud isiku või isikute ka

sõiduki omaniku vastu, sõltumata omaniku tsiviilvastutusest õnnetuse toimumise eest (p 56).

32. LkindlS § 26 lg 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 3 alusel loeb kohus

hüvitatavaks kahjuks kannatanu omavastutuse osa 500 eurot, mille kannatanu pidi ise maksma

kahju saanud sõiduki taastamiseks (Soome liikluskindlustuse keskus maksis sõidukit

remontinud Xxxx Oy-le 50 eurot ja remondiarve ülejäänud osa (500 eurot) maksis kannatanu

ise, mille Soome liikluskindlustuse keskus hüvitas otse sõiduki omanikule A Uile. Vt ka t lk

81). Ka sõiduki taastusremondi eest Soome liikluskindlutuse keskuse makstud 50 eurot loeb

kohus hüvitamisele kuuluvaks kahjuks.

33. LkindlS § 26 lg 1 ja 2 ja VÕS § 132 lg 3 alusel loeb kohus põhjendatud hüvitatavaks kahjuks

ka hüvitise sõiduki kasutamise võimaluse kaotuse eest summas 10,06 eurot. Kohtu hinnangul

on tegemist asja parandamisega seotud vajaliku ja mõistliku kulutusega.

34. Kohus nõustub kostjaga selles, et Rohelise kaardi sise-eeskirjade artikkel 5 p 1.3 alusel

hageja poolt nõutud nõude käsitlemise tasu suuruse arvutamise metoodikat ei ole hagis esile

toodud. Kohtu hinnangul ei piisa pelgalt hageja väitest, et riikidevahelisel arveldamisel on 200

eurot miinimumsumma.

Kohtu hinnangul ei piisa pelgalt faktist, et hageja on sellises ulatuses käsitluskulu Soome

liikluskindlustuse keskusele hüvitanud. Kostjal peab olema võimalik aru saada ja vastuväiteid

esitada, kui nõude kujunemine ja suurus ei ole arusaadav või tõendatud.

Hageja ei ole tõendanud, et põhjendatud nõude käsitluskulu suurus on 200 eurot. Rohelise

kaardi sise-eeskirjade artikkel 5 p 1.3 kohast metoodikat käsitlustasu suuruse kujunemise kohta

ei ole kohtule esitatud.

35. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt, kostjalt tuleb tagasinõude korras LkindlS §

57 p 1 alusel välja mõista kahju hüvitamiseks 560,06 eurot. Hagi jääb rahuldamata nõude

käsitluskulu 200 euro välja mõistmiseks. Kohus jätab käesoleva otsuse punktis 23 toodud

motiividel rahuldamata kostja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

LkindlS § 57 p 1 (koostoimes LkindlS §-ga 7 lg 3) põhiseadusevastaseks tunnistamise nõudes.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

36. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel (TsMS § 173 lg 1).

37. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna kohus rahuldab hagi ümardatult 74 % ulatuses, siis jäävad poolte menetluskulud 74 %

ulatuses kostja kanda ja 26 % ulatuses hageja kanda (vt ka TsMS § 162 lg 1).

38. Kohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel.

39. Hageja on 01.03.2019 menetlusdokumendis välja toonud, et tema menetluskulu on riigilõiv

175 eurot ja tõlkekulu 111,60 eurot.

Kohus tuvastab tsiviilasja materjalide alusel, et hageja on kandnud tõlkekulu OÜ Xxxx.03.2018

arve alusel 111,60 eurot (t lk 58) ja OÜ Xxxx 10.05.2018 arve alusel 33 eurot (t lk 83). Kokku

on tõlkekulu seega 144,60 eurot. OÜ Xxxx arvete sisu vastab tõlgitud dokumentidele ja kohtu

hinnangul on tuvastatav, et tõlgitud on käesoleva tsiviilasja juurde hageja poolt esitatud

dokumentaalseid tõendeid.

40. TsMS § 138 lg 2 ja § 139 alusel on riigilõiv põhjendatud kulutus ja see tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

41. TsMS § 138 lg 1, § 143 p 1 ning p 2 ja § 144 p 2 alusel on dokumentaalse tõendi tõlkimisega

seotud kulud põhjendatud menetluskulu ja see tuleb kostjal hagejale hüvitada.

42. Hageja menetluskulu kokku on seega 319,6 eurot (riigilõiv 175 eurot + tõlkekulu 144,6

eurot).

43. Kostjal tsiviilasja materjalidest nähtuvaid menetluskulusid pole.

44. Arvestades menetluskulude jaotust 74/26, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele

236,5 eurot (s.o 74% summast 319,6 eurot).

45. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1,2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende

suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

kohtunik