1-08-15240/18 · Tallinna Ringkonnakohus

1-08-15240

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht Kohtukoosseis Sekretär Apelleeritud kohtuotsus

Apellant Prokurör Kaitsja Kannatanute esindaja

RESOLUTSIOON

15. detsembril 2009.a.,Tallinn Jüri Paap, Ivi Kesküla, Paavo Randma Maaria Rei

Harju Maakohtu 15.10.2009.a. kohtuotsus O.V süüdistuses prokurör Rainer Amur Rainer Amur adv. Toomas Pilt adv. Indrek Sirk

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.10.2009.a.

kohtuotsus O.V süüdimõistmises KarS §

423 lg 1 järgi ja talle mõistetud karistuse osas.

2. Tunnistada O.V süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

3. Määrata, et KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäetakse mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui O.V ei pane 18 kuulise katseaja kestel toime

EDASIKAEBUS uut tahtlikku kuritegu ja täidab Tallinna Vangla Harju kriminaalosakonna kriminaalhooldusametniku

järelevalve all KarS § lg ettenähtud kontrollnõudeid.

4. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta O.V-lt mootorsõiduki juhtimisõigus 2 (kaheks) aastaks.

5. Muus osas kohtuotsus jätta muutmata.

6. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

7. K. K. nõue 1920 krooni esinduskulude väljamõistmises jätta riigi kanda.

Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras

Riigikohtule päeva jooksul. Selle õiguse

kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati

O.V , sünd. XXX, Eesti kodanik, varem

kriminaalkorras karistamata, elukoht XXXXXXXXX XXX XXXXXX XXXXXXXX XXXXX XXXXXXXX X,

süüdi sõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest KarS § 423 lg 1 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi kuulise katseajaga ühes allutamisega kriminaalhooldusametniku järelevalvele.

Maakohus tegi kindlaks, et O.V, juhtides 03.12.2007.a. kella 12.00 ajal

Harjumaal Rae vallas Jüri-Aruküla teel Jüri suunas AS-le S. Ü. kuuluvat mootorsõidukit Ford Transit registrimärgiga xxx xxx ja rikkudes Liikluseeskirja (edaspidi LE) §-de 44 ja 64 nõudeid, sõitis kaubiku parema esinurga ning tiivaga otsa samas suunas tee parempoolsel äärel liikunud vanurile, 79-aastasele V. J., kes saadud kehavigastuste tõttu suri haiglas 15.02.2008.a. Maakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei olnud juhi liikumiskiirus LE § 123 tähenduses, vaid tähelepanematus jalakäija täpse asetsemise ja oma sõiduki gabariitide suhtes.

Otsasõit ei toimunud tahtlikult, vaid ettevaatamatusest kergemeelsuse vormisolles märganud jalakäijat, lähenes talle sirgjooneliselt, ohu hindamisel ei olnud vajalikult tähelepanelik ja kohusetundlik.

Apellatsioon ja taotluse sisu

Prokurör leiab apellatsioonis, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja süüdlasele karistuse mõistmisel ei arvestanud piisavalt KarS § 56 lg 1 nõuetega. Seetõttu palub kohtuotsus tühistada teo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas, uue kohtuotsusega tunnistada O.V süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja karistada teda 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, sellest koheselt ärakandmisega 6 kuud ja ülejäänud 2 aastat tingimisi 3 aastase katseajaga ühes allutamisega kriminaalhooldusametniku järelevalvele. Lisakaristusena palub apellant võtta O.V-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks.

Kaebaja leiab, et lisaks maakohtu hinnangule, et O.V rikkus LE §-de 44 ja

64 nõudeid, rikkus ta ka LE § 123 nõudeid. Selles nimetatud kohustus valida ohutu sõidukiirus ei tähenda üksnes seda, et ei tohi ületada antud teelõigul lubatud suurimat kiirust, vaid ka seda, et valitud sõidukiirus peab tagama kõikide teiste liiklejate ohutuse ja arvestab erinevate tekkida võivate liiklusoludega, vajadusel peab juht vähendama kiirust või peatuma.

Veel leiab prokurör, et kõnesolev liikluseeskirja nõuete rikkumine pandi toime kaudse tahtlusega- O.V on pikaajaline juhtimiskogemus; ta sai aru, et jalakäija on sirgjooneliselt tee ääres liikuv vanainimene; jalakäija viibimine tema sõidusuunas oli talle ettenähtav takistus ja otsasõit ei saanud olla kaubiku juhi jaoks ootamatu, mingeid juhtimist takistavaid asjaolusid ei esinenud ja tal olid kõik võimalused otsasõitu vältida; ta ei muutnud oma sõiduki liikumistrajektoori, ei vähendanud sõidukiirust ja ei hoidnud jalakäijaga ohutut külgvahet; samal ajal vastassuunas liikunud sõiduki juht võttis oma sõiduki rohkem tee äärde, et vastutulev kaubik saaks jalakäijast ohutult mööduda.

Prokurör leiab, et süüdlasele karistuse mõistmisel pole maakohus piisavalt järginud karistuse üldpreventiivset eesmärki ja selle eripreventiivset mõju

O.V suhtes. Tema kahetsus ei ole siiras, mida näitab tema käitumine vahetult peale jalakäijale otsasõitu (peatus alles peale 20 meetri läbimist, ei kutsunud kiirabi, peale politseile seletuse andmist jätkas töötamist

ekspediitorina) ja hiljem (ei püüdnud selgitada kannatanu isikut või tema lähedasi, ei ole pakkunud neile mingit tuge, ei täitnud lubadust hakata kahjusid hüvitama, ei vabandanud kannatanute ees).

Apellant ei nõustu maakohtu hinnanguga, et kannatanu V. J. liikus LE nõuete vastaselt valel teepoolel. Formaalselt on see küll õige, kuid see pole liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses ja ei saa selliselt mõjutada süüdistatavale mõistetavat karistust. Lisaks 11-le karistamisele liiklusalaste väärtegude eest enne kõnesolevaid sündmusi on teda 5 korda karistatud liiklusrikkumiste eest pärast seda.

Ei saa nõustuda O.V-le lisakaristuse kohaldamata jätmisega põhjusel, et sellega kaasnev töökoha kaotus välistab kannatanutele hüviste maksmiselähtuda tuleb toimepandud kuriteo raskusest ja hinnata süüdlase kõiki liiklusrikkumisi, vaatamata võimaluste olemasolule pole O.V asunud kahjunõudeid rahuldama kohtueelse menetluse ajal.

Kannatanute esindaja toetas prokuröri taotlust.

Süüdistatav ja tema kaitsja palusid apellatsioon jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

1. Kuna kõnesolevate tegude tõendatust ja O.V käitumises süü olemasolu pole apellatsioonis vaidlustatud, siis puudub vajadus neid asjaolusid käesolevas kohtuotsuses käsitleda. Oluline siinjuures on korrata, et O.V nägi tema teepoolel asfaltteel võimalikult selle ääres samas suunas otse liikuvat jalakäijat selliselt, et vajaduse korral oleks tal olnud võimalus auto peatada enne jalakäijani jõudmist. Samuti pole vaidlustatud kindlakstehtut, et seda ohtu märgates süüdistatav ei muutnud sõidukiirust ega liikumistrajektoori. Süüdistust isikuvastase kuriteo toimepanemises pole esitatud, raske tagajärginimese surmsaabus ettevaatamatusest.

2. LE § 7 lg 1 kohaselt liikluses osalev jalakäija on liikleja, nagu ka sõitja ja juht. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluvatelt fotodelt nähtub, et arutuseloleval ajal ja kohas oli jalakäijate liiklemiseks ettenähtud teeosal jalgsi käimine lumeolude tõttu oluliselt raskendatud, mistõttu jalakäija V. J. liikus sõidutee äärmisel parempoolsel serval. Juht O.V märkas jalakäijat piisavalt varakult. Puudub alus arvata, et juhi edasine käitumine oleks olnud teistsugune juhul, kui jalakäija oleks asunud samas kohas vastu O.V poolt juhitud auto liikumissuunda st. formaalselt õigel teepoolel. See kehtib ka juhul, kui kannatanu poleks väidetavalt marsruuttaksot oodates liikunud vaid seisnud, st et jalakäija paiknemine ja liikumissuund ei oma saabunud tagajärjes tähtsust.

3. O.V käitumise hindamisel on vaidlusalusteks küsimusteksmilliseid

LE nõudeid ta rikkus, kas ta rikkus neid tahtluse või ettevaatamatuse vormis, kuidas tuleb tegu kvalifitseerida ja milline karistus vastab tema süüle ja teistele KarS § 56 lg-s 1 nimetatud kindlakstehtud asjaoludele.

4.1. Pole vaidlustatud, et O.V rikkus LE § 44 /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/ ja § 64 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/ nõudeid. Süüdistatav, olles saanud aru, et sõidutee serval liigub vanur, juhtis sõidukit jalakäijat ohustades ja talle kahju tekitades.

4.2. Erinevad on hinnangud LE § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/ rikkumise osas. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus süüdistuse seda osa õigestiraske tagajärje põhjustas mitte valitud sõidukiirus vaid tema suhtumine liiklussituatsiooni, LE §-s 123 nimetatud asjaolud arutuse all oleval juhul ei nõudnud juhti sõiduki liikumiskiirust muutma või sõidukit peatama, jalakäija ei kujutanud sellist takistust, millest möödumine sõidukiirust alandamata ilma kellelegi liikluses osalejale kahju tekitamata oli võimatu.

5.1. Süüdistus lähtus seisukohast (selle juurde jäi prokurör oma apellatsioonis), et süüdistatav rikkus LE § 44, 64 ja 123 nõudeid kaudse tahtlusena. Maakohtu hinnangul seevastu rikuti liiklusnõudeid kergemeelsusenaohtu märgates ei olnud süüdistatav piisavalt tähelepanelik ja kohusetundlik. Ringkonnakohtu arvates eksis maakohus O.V käitumise subjektiivsete tunnuste hindamisel ja edasiselt materiaalõiguse kohaldamisel.

5.2. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Ettevaatamatuse intensiivsem liikkergemeelsuson teo subjektiivne tunnus, kus isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (KarS § 18 lg 2). Nähtub, et mõlemal juhulkaudse tahtluse ja kergemeelsuse korralnäeb isik ette tagajärge, peab seda võimalikuks. Kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-142-05, 3- 1-1-4-08), on korduvalt asutud seisukohale et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seevastu kergemeelsuse puhul isik loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje saabumata jäämisele. Järeldub, et kõnesoleval kahe subjektiivse suhtumise piiritlemisel tuleb igal konkreetsel juhul selgitada, kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse.

5.3. Käesoleva kriminaalasja materjalidest järeldub, et aastatepikkust transpordivahendi juhtimise kogemust omav O.V, nähes küll tagajärje saabumise võimalust, ei muutnud liikumistrajektoori lootuses, et möödub jalakäijast ohutult. Ringkonnakohtu arvates polnud see lootmine seotud juhi tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riskita hindas ebaõigesti tema poolt juhitud sõiduki külgvahet jalakäijaga. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena, mitte aga kergemeelsusena.

6. Käesoleva kohtuotsuse punktides 5.1.- 5.3. toodud käsitlusest tuleneb, et O.V käitumine arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab KarS § 422 lg 1 dispositsioonilemootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm.

7.1. Erinevalt maakohtupoolsest kuriteo kvalifikatsioonist, milles sätestatakse alternatiivkaristus (rahaline karistus või vangistus), nähakse KarS § 422 lg 1 tunnustel kuriteo korral karistus üksnes vangistusena. Selle kestvuse määramisel lähtub ringkonnakohus maakohtuga samast põhimõttestsanktsiooni keskmisest määrast, mis KarS § 422 lg 1 puhul on 2,5 aastat. Samuti nõustub ringkonnakohus apelleeritud kohtuotsuse käsitlusega vangistuse täielikule täitmisele pööramata jätmises. Apellatsioon, milles taotletakse karistuse osaliselt kohest reaalset kandmist, ei sisalda midagi, mis ei olnud maakohtus uurimise all ja mida poleks karistuse mõistmisel kaalutud.

7.2. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et O.V suhtes tuleb kohaldada lisakaristustmootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kolleegiumi arvates on positiivselt hinnatav, et süüdistatav on püüdnud rahuldada käesolevast kuriteost tulenevad tema tööandaja nõudmised ning et ta täidab kohustusi perekonna ja krediidiasutuse ees. Samas aga tema suhtumine arutuseloleva teo vastaspoolessekannatanu olukorda ja hukkunu lastessejätab soovida enamat. Nähtub, et just kannatanute arvamus, et O.V pole üles näidanud mingitki huvi või kaastunnet seoses tema süül saabunud inimese surmaga, oli aluseks mittevaralise nõude esitamisele (maakohus rahuldas hagi osaliselt).

Karistusõiguslikult on aga veelgi olulisem kindlakstehtu ise- O.V tahtliku käitumise tagajärjel hukkus inimene. Lisaks sellele on ta rohkearvuliselt toime pannud veel teisi liiklusalaseid süütegusid, neist viis väärtegu pärast arutuse all olevat kuritegu. Seejuures pole õige määratleda, et tegemist on suhteliselt vähetähtsate rikkumistega, nagu on hinnatud maakohtu apelleeritud kohtuotsuses. Need rikkumised omaette võetuna pole küll tekitanud vahetut ohtu liiklejatele, kuid näitab süüdistatava suhtumist õiguskorda laiemalt.

8. Käesolevas asjas esindas kannatanut K. K.t adv. Indrek Sirk, kellele kannatanu tasus 1600 krooni, millele lisandus käibemaks, seega kokku 1920 krooni. Esindaja taotleb selle summa väljamõistmist kannatanu kasuks. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud summa KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik, ehkki ületab riigiabi korras esindamise korral makstava esindustasu takse. Apellatsioonimenetlus algatati prokuröri kaebuse alusel. Vastavalt seadusele kannab menetluskulud sellisel juhul riik. Esinduskulu nõude rahuldamise seaduslikuks aluseks on KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2.

9. Kohtuotsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 4 p 1 alusel osaliselt tühistada, uue otsusega tunnistada süüdistatav süüdi raskemas kuriteos ja mõista talle raskem karistus ja kohaldada lisakaristust; apellatsioon rahuldada osaliselt.

Jüri Paap Ivi Kesküla Paavo Randma