2-17-106720/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-17-106720

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.03.2019, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv

Tsiviilasi

Flameko OÜ hagi XX vastu 489 euro 65 sendi, võla

sissenõudmiskulude ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

601 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

Flameko

OÜ

(registrikood

11033913), lepinguline esindaja Jaanus Silm

Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Jana Kitter

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus osas, millega kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulud 40 eurot, ning teha ühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi vastavas osas rahuldamata. Samuti

tühistada

maakohtu

otsus

menetluskulude

jaotuse

ja

rahalise

kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks:

1) Rahuldada Flamenko OÜ hagi XX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

osaliselt.

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

2) Välja mõista XX-lt 522 eurot 33 senti, sh põhivõlg 489 eurot 65 senti

ja 16.05.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 32 eurot 68 senti

Flamenko OÜ kasuks.

3) Välja mõista XX-lt Flamenko OÜ kasuks alates 17.05.2017

sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõude (489 eurot 65 senti) tasumata

summalt kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) 7,5% ulatuses hageja

Flameko OÜ kanda ning 92,5% ulatuses kostja XX kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus

võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud

tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Flameko OÜ (hageja) esitas 03.04.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX-lt (kostja) 518 euro 68 sendi saamiseks. Kostja esitas

maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, mistõttu anti hageja nõue kostja vastu üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

17.05.2017 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 489 eurot

65 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 32 eurot 68 senti ja viivise alates 17.05.2017 põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 sätestatud suuruses kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tõi kostja, kes oli hageja töötaja, 18.01.2016 (enne

välislähetusse minemist) sõiduki Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXXXX

(sõiduk) hageja juurde remonti. Sõiduki remonti andmise kohta vormistati töökäsk nr

52107. Hageja täitis töökohustusi Euroopas ja viibis seoses välislähetusega Eestist eemal,

mistõttu väljastas hageja kostjale arve tehtud tööde eest alles 06.07.2016. Parandatud

sõiduk oli eelnevalt üle antud kostja tütrele. Kostja tööde osas pretensioone ei esitanud.

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

Jaanuaris 2016 kinnitas kostja hagejale sõnumiga, et viimase juures oli sõiduk remondis.

Hageja teostas sõiduki suhtes vajalikud remonttööd vigade kõrvaldamiseks ja saavutas

sellega kokkulepitud tulemuse. Hageja leiab, et on õigustatud saama töövõtjana töö eest

tasu 489 eurot 95 senti. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et töövõtja kõrvaldas

2016. a jaanuaris puudusi varem tehtud töös.

Kostja ei täitnud arve tasumise kohustust. Hagejal leiab, et tal on viivise nõudmise õigus.

Kostja oli viivituses alates 16.07.2016 kuni 16.05.2017 (s.o 305 päeva), mille eest

seadusjärgne viivis oli 32 eurot 68 senti. Lisaks taotles hageja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivist alates 17.05.2017 arvestatuna põhivõlalt seaduses

sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hageja taotles kostjalt välja mõista ka võla

sissenõudmise kulud 40 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi oli kostja

hinnangul tõendamata ja selle alusena toodud asjaolud ei vastanud tõele. Kostjale kuuluv

sõiduk oli hageja juures remondis perioodil 21.-23.12.2015. Remonttööd kajastusid

töökäsus nr 51621. Sõiduki remontimise ajal töötas kostja hageja juures autojuhina

välisvedudel. Kuna kostjal ei olnud nõutavat summat sõiduki remondi eest täies ulatuses

maksta, sõlmisid pooled laenulepingu 947 eurole. Reaalselt hageja kostjale laenu ei

andnud, laenuna vormistati kostja kohustus tasuda hagejale võlgnevus sõiduki remondi

eest. Kokkuleppel hagejaga arvati remondi eest tasumisele kuuluv raha maha hageja

palgast. 23.12.2015 tasus kostja sõiduki remondi eest sularahas 1000 eurot, mida tõendab

kostja pangakonto väljavõte. Vaatamata kostja nõudmistele, ei esitanud hageja kostjale

remondi eest tasumise dokumente. Peale detsembrit 2015 remontis hageja kostja sõidukit

taaskord perioodil 18.01.2016-19.02.2016, mil kostja pöördus hageja poole seoses

asjaoluga, et detsembris 2015 tehtud tööd ei olnud tehtud kvaliteetselt ja hageja

remonditud vead ilmnesid sõiduki mootori töös uuesti. Kostja pöördus hageja poole

garantii korras tööde osas ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks. Selleks koostati

18.01.2016 töökäsk nr 52107.

Hageja nõudis vaegtööde eest põhjendamatult tasu. Ebakvaliteetselt teostatud tööde

puudused pidi hageja parandama enda kulul.

Sõiduki remondiks sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu. 2015. a detsembris tehtud töö

kohta koostatud töökäsust nr 51621 nähtus kokkulepitud mootori remont (kõikide

rihmade

vahetus,

õlivahetus,

küünalde

vahetus,

veakoodide

ülevaatamine

ja

korrastamine, kui vajalik). Töökäsul oli ka kirjas, et kulukalkulatsioonid ei pruugi vastata

tegeliku arve summale, kuna võivad esineda varjatud lisatöid ja vajaminevaid varuosi.

Kalkulatsioon kehtis 14 päeva. Hageja vaatas sõiduki üle ja koostas töökäsu nr 51621,

mille kostja allkirjastas. Tööde maksumuseks lepiti kokku 1947 eurot, millest 1000 eurot

tasus kostja kohe sularahas ja 947 eurot vormistati laenuna. Laenu pidi kostja tasuma

maksegraafiku alusel. Laenumaksed arvestas hageja maha kostja töötasust. Kostja oli

õigus eeldada, et tööd teostati vastavalt kokkuleppele ja hageja likvideeris töövõtu korras

sõidukil olnud puudused.

4(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

Pärast tööde valmimist ja sõiduki üleandmist kostjale ilmnesid sõiduki pardaarvutis

fikseeritud mootori veateated, mis olid olemas ka sõiduki remonti andmise ajal 2015. a

detsembris ja remondi vajamise põhjuseks. Kostja pöördus hageja poole töövõtjana

puuduste kõrvaldamiseks. Tegemist oli töövõtja lepingutingimustele mittevastava tööga.

Kostjal oli põhjendatud ootus tööde garantiile tulenevalt hageja veebilehel märgitust

(garantii kõigile teenustele ja varuosadele 6-36 kuud olenevalt tööst ja detailist).

06.07.2016, s.o 5 kuud pärast vaegtööde tegemist, koostas hageja arve nr 208428. Hageja

viivisearvestus oli kostja hinnangul meelevaldne. Sellel puudus alus ja selge arvestuse

käik. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

MAAKOHTU OTSUS

3. Harju Maakohus rahuldas 08.06.2018 otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 562 eurot 33 senti, millest 489 eurot 65 senti oli põhivõlg, 40 eurot

võla sissenõudmiskulu ning 32 eurot 68 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka viivise alates 17.05.2017 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses ning menetluskulud 1055 eurot.

Maakohus kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu, mille alusel kostja

remontis sõidukit 2016. a jaanuaris. Hageja võttis 2016. a jaanuaris töö vastu. Tulenevalt

VÕS § 635 lg-st 1 oli hagejal kui töövõtjal kohustus teha kokkulepitud töö (lepingu

eesmärgiks oleva tulemuse saavutamine). Maakohus ei tuvastanud, et pooled oleksid

kokku leppinud töö omadustes. Seega hageja autode hooldusega tegeleva isikuna pidi

teadma, milleks kostja sõiduki remonttöid vajas ja et remonttööde käigus tuli kõrvaldada

kokkulepitud puudused.

Praegusel juhul puuduvad asjaolud, millest tulenevalt ei oleks kostjal tellijana tasu

maksmise kohustust.

Töökäskude võrdlemisest nähtuvalt olid detsembris 2015 ja jaanuaris 2016 tehtud tööd

erinevad. Jaanuaris ei tehtud seega töid detsembris tehtud tööde parandamiseks. Puudusid

tõendid selle kohta, et kostja oleks nõudnud hagejalt detsembris 2015 tehtud tööde

parandamist. Mootori läbipesuga seoses osad töö küll kattusid, kuid need ei olnud

eelnevalt tehtud tööde parandamine. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks jaanuaris 2016

teinud töid detsembris 2015 tehtud tööde parandamiseks või et detsembris 2015 oleks

hageja teinud töid, mis vajasid parandamist. Kostja sõiduk oli kastutatud sõiduk.

Detsembri 2015 ja jaanuari 2016 remonditööde vahelisel ajal oli sõiduk läbinud üle 2000

km, millest tulenevalt võisid sõidukil läbisõidu tagajärjel tekkida vead, mis vajasid

parandamist.

Kohtu määratud ekspertiisiga tuvastasid eksperdid, et töökäsule nr 52107 kirjutas töö

tellijana allkirja väga tõenäoliselt kostja.

Sõiduki hooldusajaloost nähtuvalt oli kostja sõiduk olnud hageja juures hooldusel

22.12.2015, 30.12.2015, 08.01.2016 ja 18.01.2016. Toiminguid võrreldes puudus alus

teha järeldusi, nagu oleks tulnud varem tehtut parandada. Kostja ei ole tõendanud, et ta

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

oleks hagejat teavitanud puudustest 2015. a detsembris tehtud töödes. Tulenevalt VÕS §

644 lg-st 3 puudus kostjal kohtu hinnangul õigus tugineda tööde mittevastavusele.

Laenulepingust nähtuvalt andis hageja kostjale sularahas laenu 947 eurot. Maksegraafiku

alusel oli kostjal kohustus laenusummad hagejale tasuda ajavahemikul 23.12.2015 –

10.06.2016. Võlgnevuse vormistamine laenuna on praktikas tavapärane ja seadusega

lubatud toiming. Laenuleping seondus aga 2015. a detsembri, mitte 2016. a jaanuari

töödega. Arve esitamine hilinemisega ei vabasta kostjat kohustusest tasuda tehtud tööde

eest.

Hagejal oli maakohtu hinnangul õigus saada kostjalt võla sissenõudmiskuludena 40 eurot

tulenevalt VÕS §-st 1131. Samuti oli hagejal viivise nõudmise õigus. Kostja oli viivituses

alates 16.07.2016 kuni hagi esitamiseni 16.05.2017 (s.o 305 päeva). Selle eest oli

seadusjärgne (s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras) viivis 32 eurot 68 senti.

Hageja viivisenõue oli kohtu hinnangul selge. TsMS § 367 alusel oli hagejal õigus saada

ka viivist alates 17.05.2017 põhivõlalt seaduses sätestatud alates suuruses põhivõla

tasumiseni.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

4. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, mille jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja väide, et kostja läbis sõidukiga ajavahemikul 23.12.2015–18.01.2016 üle 2600

km, on ebareaalne ega vasta tegelikkusele. Kostja ei läbinud selliseid vahemaid.

18.01.2016, kui kostjal tuli sõita taas töökohustuste täitmiseks Euroopasse, ilmnesid autol

vead, mis olid jäetud 21.12.2015–23.12.2015 parandamata. Kostja viis sõiduki uuesti

remonti oma tööandja juurde, teadmisega, et nüüd kõrvaldatakse garantiiremondi käigus

21.12.2015-23.12.2015 parandamata jäänud vead.

Ainuüksi asjaolu, et sõiduk oli hageja juures remondis enne 18.01.2016 kolmel korral

tõendab, et selle sõidukiga ei olnud võimalik läbida rohkem kui 2600 km. Seda põhjusel,

et sõiduk vajas pidevat järelremonti. Sõidukil esinesid tõsised puudused, millega oleks

pidanud tegelema garantii käigus. Samuti jagas hageja oma veebilehel klientidele

eksitavat informatsiooni, et teostatud tööde garantiiaeg on 6–36 kalendrikuud.

Hageja esitas 18.01.2016–19.01.2016 paranduste eest arve alles 16.07.2016 (s.o 5 kuud

hiljem). Ta põhjendas, arve esitamisega viivitamist sellega, et kostja viibis töökohustuste

tõttu Euroopas. Tegelikkuses esitati arve alles siis, kui kostja lahkus töölt hageja juurest.

Vastavalt käibemaksuseaduse §-le 19 oleks hagejal tulnud põhjendatud (ja tuginedes

äriühingu enda veebilehel esitatud garantiitähtaegadele) arve esitada hiljemalt

04.02.2016, deklareerida see 2016. a jaanuari käibedeklaratsioonis ja tasuda käibemaks.

Kostja ei tea, kas hageja täitis oma raamatupidamise kohustuse ja tasus õigeaegselt

käibemaksu. Kohtule esitas hageja dokumendid (sõiduki remondi ajaloo 2015. a

detsembrist) alles novembris 2017, kohtumenetluse käigus. Hageja jättis kostjale petliku

mulje, et tegemist oli garantiiremondiga.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasumäär käibemaksuga 120 eurot/tund ei vasta juristi

osutatud teenustasutasule ja seetõttu vaidleb kostja sellele täielikult vastu.

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

5. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebusega, vaidleb sellele vastu ning palub jätta

täies ulatuses rahuldamata. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulud 40 eurot. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi vastavas osas rahuldamata. Samuti tühistab

ringkonnakohus eelmärgitut arvestades maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas ning jaotab menetluskulud maakohtu määratust

erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Hagi alusena esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine)

on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga

(vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on

TsMS § 652 lg-st 8 tulenevalt pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (vt nt Riigikohtu

05.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39).

7.1.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et poolte vahel on

sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 tähenduses, mille alusel hageja remontis 2016. a

jaanuaris kostja sõidukit. Samas ei ole maakohus põhjendanud VÕS § 1131 kohaldamist,

mille alusel mõistis kostjalt hageja kasuks võla sissenõudmiskulud 40 eurot. Kõnealuse

sätte kohaldamise eeldusi ei ole maakohus tuvastanud. Kolleegium märgib, et VÕS §

1131 regulatsioon kuulub kohaldamisele majandus- või kutsetegevuses tegutseva

võlgniku puhul. VÕS § 1131 lg 4 järgi ei kohaldata paragrahvi tarbijast võlgnikule.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks sõlminud hagejaga

töövõtulepingu enda majandus- või kutsetegevuses. Vaidlusaluseid töid teostati kostja

isikliku sõiduki suhtes ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostjat pidada tarbijaks VÕS

§ 1 lg 5 tähenduses. Seega VÕS § 1131 alusel ei ole võimalik kostjalt võla

sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda.

7.2.

Sissenõudmiskulude hüvitamist tarbijast võlgniku suhtes reguleerib VÕS § 1132.

Lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

VÕS § 1132 lg 1 järgi tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks

muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5

eurot. Nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise

andja kohta 5 euro võrra. Hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on

saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Sissenõudmiskulude

hüvitamist pärast lepingu lõppemist reguleerivad VÕS § 1132 lg-d 1 ja 2. Kui kohustuse

täitmisega viivitamisest tekkinud võla sissenõudmisega seotud kahju suurus ületab

nimetatud hüvitise määrasid, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude

hüvitise määra ületava kahju hüvitamist üksnes erandlikel asjaoludel, eelkõige kui

sissenõudmistoimingud on olnud erakordselt keerukad (VÕS § 1132 lg 4).

7(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

7.3.

Asjaolusid, mis võimaldaksid sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 alusel,

ei ole hageja käesoleval juhul välja toonud. Hageja ei ole selgitanud, millest tema võla

sissenõudmiskulud praeguses asjas koosnevad ning kas ja kuna on saadetud kostjale

meeldetuletusi võla kohta. Seda ei ole hageja teinud ka pärast ringkonnakohtu poolt

13.02.2019 kirjas esitatud selgitusi (II kd, tl 17).

8. Eelmärgitut arvestades tuleb jätta hageja nõue võla sissenõudmiskulude saamiseks

rahuldamata.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Põhivõla ja viivise nõuete rahuldamisel on maakohus

materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus järgib nende nõuete rahuldamist puudutavas osas maakohtu otsuse

põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

10. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Maakohus on õigesti märkinud, et pooled vaidlevad selle üle, kas 2016. a

jaanuaris parandas hageja 2015. a detsembris tehtud töid või mitte ja kas kostjal on

kohustus tasuda hagejale 2016. a jaanuaris tehtud tööde eest. Hageja põhinõue on

töövõtulepingust tulenev tasunõude (VÕS § 108 lg 1), lisaks on hageja esitanud

viivisenõude tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise eest (VÕS § 113 lg 1).

Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija

põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Tasunõude rahuldamiseks tuleb kindlaks

teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas

kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku

kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Vastavalt

VÕS § 637 lg-le 4 muutub hageja tasunõue sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest

kostja poolt või alates ajast, kui töö loetakse vastuvõetuks. Hageja ja kostja poolt

menetluses esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et poolte vahel sõlmitud

töövõtulepingust tuleneks selles osas põhimõttelisi erisusi.

Maakohus järeldas, et hageja tegi kostja sõiduki suhtes 2015. a detsembris ja 2016. a

jaanuaris erinevad tööd, mistõttu ei saa 2016. a jaanuaris tehtud tööd olla tehtud selleks,

et parandada 2015. a detsembris tehtud töid. Samuti puudusid maakohtu hinnangul

tõendid selle kohta, et kostja oleks 2015. a detsembris tehtud tööde parandamist nõudnud.

Eelmärgitust lähtudes leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et kostjal on

kohustus tasuda hagejale 2016. a jaanuaris tehtud tööde eest.

10.2. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud esitatud ja kogutud tõendeid

kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442

lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väidetest ei selgu, milliseid

tõendeid on maakohus kostja hinnangul ebaõigesti hinnanud või milliste tõendite põhjal

tuleks kostja arvates teha maakohtust erinevad järeldused. Kolleegium ei pea võimalikuks

hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

10.3. Pooltel puudub vaidlus, et hageja esitas 2016. a jaanuaris tehtud tööde eest arve

alles 2016. a juulis (s.o 5 kuud hiljem), kuid sellel asjaolul ega apellatsioonkaebuses

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

viidatud maksuõiguslikel küsimustel ei ole hageja eraõiguslike nõuete lahendamise

seisukohalt tähtsust. Nagu eespool märgitud, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4

järgi sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest kostja poolt või alates ajast, kui töö

loetakse vastuvõetuks. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 2016. a jaanuaris tehtud töid

vastu võtnud või et nimetatud töödes esineksid puudused. Selliseid väiteid ei ole esitatud

ka apellatsioonkaebuses. Viivist hageja kõnealuse 5-kuulise ajavahemiku eest kostjalt ei

nõua.

Kolleegium märgib, et kostja ei ole järjepidev oma väidetes 2016. a jaanuaris tehtud

tööde eest esitatud arve kättesaamise aja osas. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et sai

arve kätte 16.07.2016. Maakohtu menetluses on kostja esindaja 15.05.2018 istungil

avaldanud, et kostja sai arve 06.07.2016 (I kd, tl 201 pöördel). Hageja väidete kohaselt

esitati kõnealune arve 06.07.2016.

10.4. Hageja ei ole menetluses iseenesest vaidlustanud kostja väidet, et hageja

veebilehel avaldatud info kohaselt oli teostatud tööde garantiiaeg 6–36 kalendrikuud.

VÕS § 650 lg-st 1 tuleneb, et töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse

(töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud

töö lepingutingimustele mittevastavusi. Töövõtugarantiile kohaldatakse vastavalt VÕS §-

des 230 ja 231 müügigarantii kohta sätestatut.

Samas ei ole maakohus praegusel juhul tuvastanud, et 2015. a detsembris tehtud töödes

oleks ilmnenud puudused (mittevastavused). Ka ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda

asja materjalid sellist järeldust teha. 2016. a jaanuaris tehtud tööde eesmärgiks ei olnud

puuduste kõrvaldamine varem tehtud töödes. 18.01.2016 töökäsust nr 52107 (I kd, tl 6)

ega muudest tõenditest ei nähtu, et kostja pöördus 2016. a jaanuaris hageja poole

ilmnenud puuduste garantii korras kõrvaldamiseks.

10.5. TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab

menetluskulude

jaotust

kindlaksmäärava

kohtulahendi

kohaselt

kandma

teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on

kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud

aja

ja

keerukuse

hindamise

osas.

Kõrgema

astme

kohus

saab

dikretsiooniotsustusse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14;

11.02.2015 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-43-10, p 19).

Maakohus on pidanud hageja esindaja tunnitasumäära 120 eurot (käibemaksuta)

põhjendatud ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus ületanud praegusel juhul diskretsiooni piire. Esindaja tunnitasu TsMS § 175 lg

1 järgi tuleb hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes. Kuigi TsMS § 218 lg

1 p-s 2 nimetatud muude lepinguliste esindajate tunnitasu on üldiselt advokaatidest

esindajate (TsMS § 218 lg 1 p 1) omast mõnevõrra väiksemad, ei ületa hageja tunnitasu

suurus oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

9(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-106720

Menetluskulude jaotus

11. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema

astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on hagi

rahuldanud ning jätnud menetluskulud sellest lähtudes TsMS § 162 lg 1 alusel täies

ulatuses kostja kanda.

12. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt

määratud kulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus ei arvesta viivisenõuet, kuna viivis sõltub

põhinõuete edukusest. Hageja põhinõuded 529 eurot 65 senti (489,65 + 40) rahuldatakse

käesoleva otsusega 489 euro 65 sendi ulatuses, st ligikaudu 92,5% ulatuses. Seetõttu on

ringkonnakohtu

hinnangul

põhjendatud

jätta

maakohtu

menetluses

ja

apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 7,5% ulatuses hageja kanda

ning 92,5% ulatuses kostja kanda.

13. Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega maakohtu otsusega

määratud menetluskulude jaotust, juhindub kolleegium menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15

tehtud otsuse p-des 19–22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest

Liis Arrak

Ele Liiv