2-18-4270/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

22.03.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-4270

Kohtuasi

XX (X) kaebus Tallinna kohtutäituri Arvi Pingi

(Pink) 22.02.2018 ja 08.03.2018 otsustele

täiteasjades nr 024/2014/344 ja 024/2014/340

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.09.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Lennart Oja

Puudutatud isik I Eesti Vabariik Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu (registrikood 70008747),

esindaja Reelika Aidnik

Puudutatud isik II Tallinna kohtutäitur Arvi Pink

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.09.2018 määrus ning teha uus määrus, millega

rahuldada XX kaebus kohtutäitur Arvi Pingi 22.02.2018 ja 08.03.2018 otsuste peale

täiteasjades nr 024/2014/344 ja 024/2014/340.

2. Tühistada Tallinna kohtutäitur Arvi Pingi 22.02.2018 ja 08.03.2018 otsused

täiteasjades nr 024/2014/344 ja 024/2014/340 ning kohustada kohtutäitur Arvi Pinki

20.02.2018 avalduse ja 05.03.2018 kaebuse uuesti läbi vaatama.

3. Rahuldada määruskaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda, v.a maa- ja

ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mis jätta Tallinna kohtutäitur Arvi Pingi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. XX (avaldaja, võlgnik) esitas 19.03.2018 maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Arvi

Pingi (puudutatud isik II, kohtutäitur) 22.02.2018 ja 08.03.2018 otsustele täiteasjades

nr 024/2014/344 ja 024/2014/340. Võlgnik palus tühistada kohtutäituri 22.02.2018 otsuse,

millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku 20.02.2018 avalduse ja 08.03.2018 otsuse,

millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku 05.03.2018 kaebuse. Menetluskulud palus

võlgnik jätta kohtutäituri kanda.

Täiteasi nr 024/2014/340 algatati Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveameti kaudu

(sissenõudja)

avalduse

ja

PPA

korrakaitsepolitseiosakonna

14.10.2013

otsuse

nr 2230,13,047500 alusel. Nõude sisuks oli 54 eurone rahatrahv, millele lisandusid täitekulud.

Täiteasi nr 024/2014/344 algatati sissenõudja avalduse ja PPA korrakaitsepolitseiosakonna

14.10.2013 otsuse nr 2230,13,047423 alusel. Nõude sisuks oli 21 eurone rahatrahv, millele

lisandusid täitekulud.

Sissenõudja nõuete täitmiseks arestis kohtutäitur 07.02.2018 võlgnikule makstava

vanemahüvitise 20% ulatuses. Võlgnik esitas 20.02.2018 kohtutäiturile avalduse, milles palus

jätta kinni pidamata võlgniku sissetulekust 473,34 eurot, sest võlgnikul oli kaks ülalpeetavat

(kaks alaealist last). Kohtutäitur tegi 22.02.2018 avalduse kohta otsuse, millega jättis avalduse

rahuldamata. Võlgnik sai otsuse kätte 22.02.2018 ning esitas sellele 05.03.2018 kaebuse.

Kohtutäitur tegi võlgniku kaebuse suhtes 08.03.2018 otsuse, millega jättis kaebuse

rahuldamata.

Võlgniku hinnangul ei saanud kohtutäitur tema sissetulekust arestida osa, mis jäi alla

kehtestatud toimetuleku piiri. 2018. aastal oli selleks piiriks 140 eurot. Kuivõrd võlgnik pidas

ülal kahte last, suurenes mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta 1/3 võrra palga

alammäärast kuus. Seega ei olnud kohtutäituril õigus pidada kinni võlgniku sissetulekut

473,34 euro (140 + 333,34) ulatuses. Kui võlgniku ülalpeetavate puhul lähtuda samuti

toimetuleku piirist, siis oli võlgniku sissetuleku osa, millest kinnipidamisi teha ei saanud, veel

suurem, s.o kokku 476 eurot (140 + 336).

Võlgnikul puudus muu sissetulek kui vanemahüvitis 500 eurot. Kuivõrd vanemahüvitis kulus

igakuiselt täielikult enda ja laste ülalpidamisele, puudusid võlgnikul vabad rahalised vahendid

nõuete täimiseks. Kohtutäituri läbi viidud arestimise tulemusel arestiti võlgniku sissetulekust

100 eurot.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud võlgniku

kanda. Kohtutäitur arestis vanemahüvitise 20% ulatuses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132

lg 12 alusel. Võlgnik ei tasunud võlgnevust nelja aasta jooksul kestnud täitemenetluses ja tema

viimase aasta sissetulek oli läbivalt alla seadusjärgse kuupalga alammäära. Kohtutäitur pidi

tagama täitemenetluse sujuva toimumise ja kohustus tarvitusele võtma kõik TMS-is lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks, mida kohtutäitur ka tegi. Arestimisakti koopia edastati

avaldajale 08.02.2018 e-posti aadressil XXX@hotmail.com. Võlgnik sai vanemahüvitise

arestimisest teada 08.02.2018, mistõttu võis esitada kaebuse kohtutäituri tegevusele hiljemalt

19.02.2018. Võlgniku 20.02.2018 avaldust ja 07.03.2018 avaldust/kaebust käsitles kohtutäitur

selgitustaotlustena. Seega ei vaidlustanud võlgnik tähtaegselt kohtutäituri arestimisakti, milles

kohtutäitur teavitas kohtutäituri otsuse peale 10 päeva jooksul kaebuse esitamise võimalusest.

3. Sissenõudja leidis, et temal oli täitemenetluses passiivne roll ja ta ei saanud reguleerida

täitemenetluse läbiviimist, kohtutäituri tegevust täitemenetluses ega täitemenetluse kulude

suurust. Siiski palus ta jätta kaebus rahuldamata. Juhul kui kohus peaks kaebuse rahuldama,

palus sissenõudja menetluskulusid temalt välja mõistmata jätta.

Maakohtu lahend

4. Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Võlgniku nõude alus oli TMS § 218 lg 1, mille kohaselt kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse

peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates 10 päeva jooksul kaebuse

maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale

ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Seega sai kohtutäituri

otsuseid kohtus vaidlustada üksnes juhul, kui oli läbitud nõuetekohane kohtueelne kohtutäituri

otsuste ja tegevuse vaidlustamise kord.

Kohtutäitur koostas täiteasjades 07.02.2018 vanemahüvitise arestimise aktid ja saatis need

võlgnikule 08.02.2018, kes kinnitas nende kättesaamist 08.02.2018. Võlgnik saatis 20.02.2018

kohtutäiturile avalduse sissetulekust 473,34 euro kinnipidamata jätmiseks, millele vastati

22.02.2018 ja jäeti avaldus rahuldamata. Võlgnik sai vastuse kätte samal kuupäeval ja esitas

selle peale kaebuse 05.03.2018, millele vastati 08.03.2018. Võlgnik tõlgendas kohtutäituri

vastuseid otsustena. Kohtutäitur tõlgendas võlgniku pöördumisi selgitustaotlustena.

Kohtu hinnangul oli võlgniku 20.02.2018 pöördumine käsitletav TMS § 133 lg 1 järgi esitatava

avaldusena, mis tuli TMS § 217 lg 1 alusel esitada täiturile 10 päeva jooksul. Võlgnik hilines

avalduse esitamisega (tähtaeg möödus 19.02.2018). Kohtutäituri 22.02.2018 otsustust võis

käsitleda otsusena, mida sai TMS § 218 lg 1 sätestatud korras 10 päeva jooksul maakohtus

vaidlustada, s.t praegusel juhul hiljemalt 05.03.2018. Võlgnik seda ei teinud, vaid esitas

teistkordselt kaebuse kohtutäituri tegevusele. Ühe ja sama täituri tegevuse ning akti peale ei saa

esitada rohkem kui kahte kaebust: ühe täiturile ja selle rahuldamata jätmise korral ühe kohtule.

Kohus luges võlgniku 05.03.2018 kaebuse kaebuseks kohtutäituri 22.02.2018 tegevuse peale

ning kohtutäituri 08.03.2018 vastuse kohtutäituri otsuseks kaebus rahuldamata jätta.

Avaldaja tugines kolmes avalduses/kaebuses sellele, et kohtutäitur arestis tema sissetulekust

(vanemahüvitis) enam, kui seadus võimaldas. Asja materjalidest nähtus, et võlgniku igakuine

sissetulek oli vanemahüvist 500 eurot, millest kohtutäitur arestis 07.02.2018 aktide alusel 100

eurot. Täitemenetluses täidetavate rahatrahvide suurus oli kokku 75 eurot, mis oli täitmata neli

aastat. Vaidlust ei olnud, et võlgnikul oli kaks alaealist ülalpeetavat ja täiteasjades ei täideta

elatisenõuet. Ka ei olnud vaidlust selles, et eeldused TMS § 132 lg 12 kohaldamiseks olid

täidetud. Küsimuse all oli ainult TMS § 132 lg 12 ja lg 2 tõlgendamine.

Kohus leidis, et kohtutäituri 22.02.2018 ja 08.03.2018 otsuste vaidlustamisel ei saanud avaldaja

tugineda sellele, et kohtutäituri 07.02.2018 vanemahüvitise arestimise aktid olid

ebaseaduslikud. Eelneva välistas TMS § 217 lg 6, mille kohaselt juhul, kui menetlusosaline ei

esita TMS § 217 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem

asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses ja asjaolu, et võlgnik esitas avalduse

vanemahüvitise arestimise akti vaidlustamiseks hilinemisega.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel võlgniku

kanda.

Määruskaebus

5. Võlgnik palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega avaldus rahuldada.

Menetluskulud palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda.

Kohtu käsitlus kaebeõiguse regulatsioonist oli ebaõige. Sissetuleku arestimise akti muutmiseks

selliselt, et võlgnikule oleks tagatud arestimisele mittekuuluv sissetulek, tuleb võlgnikul esitada

esmalt täiturile vastav avaldus (TMS § 133 lg 1). Kui täitur seda avaldust ei rahulda, on

võlgnikul õigus teise abinõuna esitada täiturile TMS § 217 lg 1 kohane kaebus. Ning kui täitur

kaebust ei rahulda, on võlgnikul kolmanda sammuna võimalik esitada kaebus kohtule. Eelnev

tuleneb ka Riigikohtu lahendist 3-2-1-110-16, p 17.

Võlgnik esitas 20.02.2018 avalduse tähtaegselt. TMS-is ei ole tähtaega TMS § 133 lg-s 1

sätestatud avalduse esitamiseks. Võlgniku õigus saada kätte minimaalne enda ja oma

ülalpeetavate n-ö ellujäämiseks vajaminev rahasumma, on õigus, mida ei saa kaotada avalduse

tähtaegse esitamata jätmise tõttu. See õigus on võlgnikul igal ajal. Kui avalduse esitamisele

rakenduks 10-päevane tähtaeg, siis täitur ennistas selle, kui lahendas avalduse.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja

määruskaebusele vastamiseks.

7. Kohtutäitur palus jätta määruskaebus rahuldamata. Ka ei olnud enam võlgniku eesmärki

võimalik saavutada, sest võlgniku vanemahüvitise maksmine lõppes 28.02.2018 ning

Sotsiaalkindlustusamet tagastas 07.02.2018 koostatud arestimisaktid 05.07.2018.

8. Sissenõudja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda.

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab,

et vastavalt TsMS § 667 lg-le 2 tuleb maakohtu määrus tühistada ja tühistatud osas teha asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele.

Menetlusosaliste vahel ei olnud vaidlust selles, et võlgniku 20.02.2018 pöördumine kohtutäituri

poole oli käsitletav TMS § 133 lg 1 järgi esitatava avaldusena. Maakohtu määruse keskmes oli

küsimus, mis aja jooksul tuleb kohtutäiturile esitada TMS § 133 lg 1 teises lauses kirjeldatud

avaldus aresti alt vabastamiseks sissetuleku osa, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet

pöörata. Vastuse sellele küsimusele annab kõnealuse sätte mõtte sõnastamine.

Seadusandja on viidatud regulatsiooni eesmärgina välja toonud võlgniku õiguste kaitse. Nimelt

tegutseb kohtutäitur tihti töötasu, pensioni või muud sissetulekut arestides pimesi ja esineb

võimalus, et esialgsetele andmetele tuginedes arestib kohtutäitur rohkem, kui on võlgnikule

ettenähtud mittearestitav miinimum. Juhul kui võlgnik esitab kohtutäiturile dokumendid ja

tõendid selle kohta, et arestimisele mittekuuluv summa peaks olema suurem, tuleb kohtutäituril

TMS § 133 alusel selline arestimisakti kolme tööpäeva jooksul tühistada ulatuses, mis

võlgnikule mittearestitava miinimumi tagab.

Seega ei ole TMS § 133 lg 1 alusel esitatava avalduse eesmärgiks kaevata kohtutäituri peale,

sest kohtutäitur on toiminud ebaõigesti, vaid anda kohtutäiturile vajalik teave, et tal oleks

võimalik täitemenetluses tagada mh võlgniku õiguste kaitse. Seda ka juhul, kui aastaid pärast

sissetuleku arestimist asjaolud muutuvad, nt sünnib võlgniku perre uus laps, mistõttu

mittearestitava sissetuleku osa suureneb. Regulatsiooni eesmärgiga ei ole kooskõlas maakohtu

tõlgendus, et TMS § 133 lg-s 1 nimetatud avaldus tuleb esitada sarnaselt kaebustega kohtutäituri

otsuse ja tegevuse peale kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või

pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest (TMS § 217 lg 1). Kuivõrd seaduses ei ole

otsesõnu piiratud perioodi, mil võlgnik võib esitada TMS § 133 lg 1 alusel avalduse, tuleb

lähtuda sellest, et kõnealuseid avaldusi võib esitada tähtajatult.

Ülal kirjeldatud avalduse esitamisel ja sellele kohtutäiturilt negatiivse tagasiside saamisel, on

võlgnikul õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel (vt ka

Riigikohtu 16.11.2016 määrust asjas nr 3-2-1-110-16, p 17). Siinkohal juhib ringkonnakohus

tähelepanu sellele, et TMS § 217 lg 1 käsitleb kaebuse esitamist kohtutäiturile, s.t kohustuslikku

kohtueelset menetlust. Kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale maakohtule

edasikaebamise võimalus on sätestatud TMS § 218 lg-s 1. Seega ei ole õige ka järgmine

maakohtu seisukoht, et pärast TMS § 133 lg-s 1 sätestatud avalduse esitamist ja sellele

negatiivse tagasiside saamist tuleb kohe kohtule kaebus esitada ning vastasel juhul minetab

võlgnik õiguse rikkumisele tugineda.

Seega on ringkonnakohus seisukohal, et pärast sissetuleku arestimist on võlgnikul õigus esitada

TMS § 133 lg 1 alusel avaldus arestimisele mittekuuluva sissetuleku aresti alt vabastamiseks,

mis tuleb kohtutäituril lahendada kolme tööpäeva jooksul. Kui kohtutäitur avaldust ei rahulda,

on võlgnikul õigus kümne päeva jooksul alates päevast, kui võlgnik sai või pidi teada saama

kõnealusest kohtutäituri otsusest, esitada kohtutäiturile kaebus. Kui kohtutäitur kaebust ei

rahulda, võib võlgnik esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse

maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub.

Kuivõrd võlgnik sai sissetuleku arestimisest teada 08.02.2018, esitas 20.02.2018 kohtutäiturile

avalduse sissetulekust 473,34 euro kinnipidamata jätmiseks, millele vastati 22.02.2018 ja jäeti

avaldus rahuldamata, võlgnik sai vastuse kätte samal kuupäeval ja esitas selle peale

kohtutäiturile kaebuse 05.03.2018 (esmaspäeval), millele vastati 08.03.2018 ning kohtusse

esitas võlgnik kaebuse kohtutäituri otsusele 19.03.2018 (esmaspäeval), toimis võlgnik

tähtaegselt ning tema kaebus tuli kohtul ka sisuliselt läbi vaadata.

Võlgniku ja kohtutäituri vahel on vaidlus selles, kuidas tuleb tõlgendada TMS § 132 lg-t 12.

Esmajoones on küsimus, kas TMS § 132 lg 12 rakendamisel tuleb arvestada TMS § 132 lg-s 2

sätestatuga. Võlgnik arvas, et tuleb ja kohtutäitur arvas, et ei tule. Ringkonnakohus on

seisukohal, et TMS § 132 lg 12 rakendamisel tuleb arvestada TMS § 132 lg-s 2 sätestatuga. See

tähendab, et kui võlgniku muust varast ei ole võimalik võlausaldaja nõudeid rahuldada, võib

arestida ühes kuus kuni 20% sissetulekust, mis ei ole suurem kui TMS § 132 lg-s 1 nimetatud

sissetulek (miinimumpalk), millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik

elatusmiinimum ja üks kolmandik palga alammäärast iga ülalpeetava kohta. Eelnev oli

regulatsiooni loomisel seadusandja tahe ja viidatud sätete mitmeti mõistetavuse vältimiseks ja

õigusselguse suurendamiseks jõustus 10.06.2018 TMS-i muudatus, millega sätestati

sõnaselgelt, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvestatakse TMS § 132 lg-s 12 nimetatud 20%

võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud TMS § 132 lg 2 kohaselt mittearestitav summa

iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

Seega tuleb tühistada kohtutäituri 22.02.2018 otsus, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

võlgniku 20.02.2018 avalduse ja 08.03.2018 otsus, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

võlgniku kaebuse.

Menetluskulude jaotus

13. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TMS § 172 lg 1 alusel jätta võlgniku,

kui isiku, kelle huvides lahend tehakse, kanda, v.a maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv,

mille kohus jätab TsMS § 172 lg 10 alusel menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti,

s.o kohtutäituri kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing