1-19-1827/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

1-19-1827

• • • •

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Harju Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 20.03.2019.a Tallinnas

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Sekretär

Prokurör

Kaitsja

Süüdimõistetu

Kriminaalasi

Kohtuistungi aeg ja koht

1-19-1827

kohtunik Kristina Väliste

Leili Merila

Piret Paukštys

Leelo Viil

U.G , isikukood: XXX (Rootsi

Kuningriigi ik: 821128-0394), viimane teadaolev elukoht:

xxxx

ajal kannab isik vangistust Rootsi

, käesoleval

Kuningriigis; kodakondsus: Eesti Vabariik; emakeel: eesti

keel.

Rootsi Kuningriigi Vangla- ja kriminaalhooldusameti

taotlus U.G ületoomiseks karistuse jätkamiseks

Eesti vabariigis

avalik kohtuistung 14.03.2019.a Tallinnas, Harju

Maakohtu Tallinna kohtumajas

RESOLUTSIOON

1. KrMS § 48911 lg 1 p 1 alusel tunnistada lubatavaks U.G suhtes tehtud Rootsi

Kuningriigi Svea ringkonnakohtu 20.10.2017.a otsuse nr B 7148-17 täitmine Eesti

Vabariigis ning määrata, et U.G poolt kuulub ärakandmisele vangistus 5 (viis)

aastat, mille kandmise alguseks lugeda tema vahi alla võtmise päev, s.o 07.03.2017.a.

2. M

ja tema kaitsjale,

äärus väljastada U.G-le

Riigiprokuratuurile, Justiitsministeeriumile ning Tallinna Vanglale.

Edasikaebamise kord

M

, mil isik

ääruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruskaebuse alates päevast

kohtumäärusest teada sai või pidi teada saama, määruse koostanud kohtule.

Asjaolud:

Justiitsministeerium edastas 05.03.2019.a Harju Maakohtule menetlemiseks Rootsi Kuningriigi

Vangla- ja kriminaalhooldusametist saabunud tunnistuse U.G suhtes tehtud Rootsi

Kuningriigi Svea ringkonnakohtu 20.10.2017.a. kohtuotsuse nr B 7148-17 tunnustamiseks ja

U.G ületoomiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis. Kohtuotsus

jõustus 20.12.2017.a.

14.03.2019.a. toimunud kohtuistungil m

et kohtuotsuse tunnustamisest

ärkis prokurör,

keeldumiseks aluseid ei esine. Isik on Rootsis süüdi tunnistatud raskes maksukuriteos ja teda

karistati 5-aastase vangistusega. See tegu on KarS § 3891 lg 2 järgi kuritegu ka Eestis ning seega

on täidetud KrMS § 50835 tingimus. Rootsis antud kuriteo eest mõistetud 5 aastat vangistust

vastab Eestis analoogse teo eest ettenähtud karistusele. Samuti on täidetud KrMS § 50836 p 2

tingimus karistuse täideviimiseks Eestis, kuna U.G on Eesti Vabariigi kodanik ja

tema alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis. Nimelt nähtub U.G kirjalikust

avaldusest, et tema alaline elukoht on Rootsis. U.G suhtes tehtud kohtuotsus sisaldab

mh ka

U.G

tema väljasaatmist ja sisenemiskeeldu kuni 13 juuli 2025.a. Seega on alusetu ka

kirjalikus seisukohas märgitu, et karistuse kandmise jätkamine Rootsis soodustab tema

sotsiaalset rehabiliteerumist. Olukorras, kus isik ei saa pärast vabanemist oma elu Rootsis

jätkata, ei saa karistuse kandmine Rootsis soodustada tema sotsiaalset rehabilitatsiooni.

Eeltoodu alusel palus prokurör tunnustada Rootsi Kuningriigi Svea ringkonnakohtu kohtu

20.10.2017.a. otsust U.G suhtes, lugedes U.G poolt Eesti Vabariigis

täidetavaks karistuseks vangistuse 5 aastat ning karistuse kandmise alguseks tema vahi alla

võtmise päev s.o 07.03.2017.a.

Kaitsja selgitas, et tema kaitsealune on kategooriliselt vastu, et ta Rootsist välja saadetakse.

Kuigi isiku suhtes on selline otsus tehtud, siis see ei ole obligatoorses vormis. Kohus saab

arvestada seda, mida isik ise on oluliseks pidanud. Kaitsja peab oluliseks, et U.G ei ole

otsusega nõustunud ja taotleb teistmismenetlust. Seega on ilmnenud uued asjaolud. Kaitsja

leiab, et Rootsist eemal olles on U.G-l problemaatiline oma õigusi kaitsta, tal on

tihedad sidemed Rootsiga. Isik on omandamas Rootsi passi, õpib rootsi keelt, ka on seal tema

pere, s.o elukaaslane ja laps. Kaitsja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendus sellisele

olukorrale, kus on võimalik tingimisi ennetähtaegne vabanemine, mis toimub Rootsis teistel

tingimustel kui Eestis, võib olla oluline rikkumine. Rootsis on kaitsja sõnul vangistuse

kandmisest vabanemine võimalik kiiremini ja kui rikkumisi pole, siis ka automaatselt. Kaitsja

selgitab, et EIK on mh rõhutanud, et kui eeldatav karistamisest vabastamine toimub erinevatel

aegadel ja tingimustel, siis see võib olla oluline rikkumine. Kaitsja palub arvestada vastuväiteid,

mitte tunnustada otsust ja mitte võtta otsuse täitmist siia üle; kui peab täiendavaid andmeid

koguma, siis kohus võib neid küsida päringutega Rootsist.

Määruse motiivid:

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära prokuröri ja kaitsja seisukohad ning tutvunud asja

materjalidega, tuvastas, et Rootsi Kuningriigi Kriminaalsanktsioonide Amet on edastanud

tunnistuse, millega taotleb Eesti Vabariigi kodaniku U.G suhtes tehtud Rootsi

2(5)

Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ja temale mõistetud karistuse täideviimist Eesti

Vabariigis. U.G-le mõisteti Rootsi Kuningriigi Svea ringkonnakohtu 20.10.2017

otsusega viie aasta pikkune vangistus. Samuti kohaldati tema suhtes Rootsist väljasaatmist ning

talle on kehtestatud Rootsi sisenemise keeld kuni 13. juulini 2025.a (tl 12). Kohtuotsus on

praeguseks jõustunud. U.G mõisteti süüdi raskes maksukuriteos, mis seisnes lühidalt

järgnevas: U.G on grupis koos teise isikuga esitanud 2015. ja 2016. aastal

maksudeklaratsioonides tahtlikult ebaõigeid andmeid aruandeperioodide veebruar 2015 kuni

juuni 2016 kohta ja sellega tekkis oht, et riigil jääb käibemaksupettuse tõttu maksutulu

laekumata 24 690 000 SEK suuruses summas. Kuritegu kvalifitseeriti Rootsi maksusüütegude

seaduse (1971:69) § 2 ja § 4 kohaselt raske maksukuriteona.

KrMS 50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine

lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste

kohaselt. Kõnealune kuritegu on kuriteoks ka Eestis ning kvalifitseeritav KarS § 389

1 lg 2 järgi.

Nimelt karistatakse Eesti Vabariigis maksuhaldurile valeandmete esitamise eest eriti suurele

kahjule vastava summa osas ühe kuni seitsmeaastase vangistusega. KarS § 12

-

1 p 3 kohaselt on

eriti suureks kahjuks kahju, mis ületab 400 000 eurot. Rootsis on isik süüdi tunnistatud

süüdistuses, mis hõlmas 24 690 000 SEK-le vastavat kahju, s.o ligikaudselt enam kui 2,3

miljonit eurot. U.G-le mõisteti Rootsi Kuningriigis viie aasta pikkune vangistus, mis ei

ületa Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei

kuulu temale Rootsi Kuningriigis mõistetud karistus muutmisele.

KrMS § 50838 lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja

mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetud isik on KrMS §

50836

-

lg s 1 nimetatud isik. KrMS § 50836 lg 1 p 2 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud

karistuse täide, kui süüdimõistetu on Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole

Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva

kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. Nimetatud põhimõte on kooskõlas ka

Nõukogu raamotsusega 2008/909/JSK (art 4 lg 1, art 6 lg 2; edaspidi:

Praegusel

raamotsus).

juhul on saanud isik oma arvamuse esitada nii Rootsis (kohtule edastatud tunnistuse ja sellele

lisatud kirjaliku seisukoha kaudu), kui kaitsja vahendusel käesoleval kohtuistungil. Esitatud

materjalidest nähtuvalt U.G enda Eestisse ületoomist ei soovi, kuna tal on tugevad

sidemed Rootsi Kuningriigis, kus ta on elanud alates 2011. aastast, kus tal oli elukoht ja kus tal on

pere, mis koosneb naisest ja viimase lapsest. Ta on lisanud, et tal on Rootsi isikukood, tal on

seal riiklik üürikorter ja ta soovib Rootsi passi taotleda. Samuti soovib ta Rootsis oma kohtuasja

ülevaatamist ja Eestisse saadetuna on tal keeruline suhelda politseiuurija ja advokaadiga.

Kuivõrd talle mõistis karistuse Rootsi, siis on tal karistuse kandmise seal tõenäoliselt parem, kui

Eestis, kus teda milleski ei süüdistata. Samuti pole Eestis samasuguste tingimustega vanglat

nagu Rootsis.

Kohus märgib, et eelkõige on kohtule siduv asjaolu, et U.G on Eesti Vabariigi

kodanik. Kohtule teadaolevalt ei ole ta ühegi teise riigi kodanik. Tema suhtes on tehtud

süüdimõistvas kohtuotsuses lõplik otsus Rootsi Kuningriigist väljasaatmiseks. Ühtlasi

kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu kuni 13.07.2025.a. Vastav kohtuotsus on tervikuna

jõustunud. Seetõttu ei saa U.G ka teoreetiliselt karistuse kandmiselt vabanemisel

Rootsis jätkata senisel moel oma pereelu ega oleks tal võimalik seal peale vangistust

resotsialiseeruda, sh asuda tööle või saada elukoht. Väljasaatmisotsus on lõplik. Eelnevat

arvestades ei ole ette näha, et karistuse täideviimine Rootsis aitaks isiku sotsiaalsele

rehabilitatsioonile paremini kaasa kui Eestis - ka isiku Rootsis ennetähtaegsel vabanemisel või

karistuse ärakandmisel kaasneks isikule koheselt vältimatu Rootsist väljasaatmine ja

sissesõidukeeld. Tunnistuse kohaselt isik viibis kohtulikul arutamisel, mille tulemusena

süüdimõistev otsus tehti (tl 17). Seega kõik süüdimõistetu poolt toodud argumendid olid

3(5)

eelduslikult ka otsust tegevale kohtule teada. Sellele vaatamata annab kohus hinnangu ka

U.G ja tema kaitsja kaalutlustele. U.G väidab, et tal puudub Eestis elu ja

töökoht. Kohus märgib, et seoses vangistuses viibimisega puudub isikul hetkel elu ja töökoht

-

ka Rootsis. Samuti nähtub rahvastikuregistri väljavõttest, et isik omab kehtivat sissekirjutust

xxxx. Seega ei ole süüdimõistetu ennast Eestist väljakirjutanud. Samuti tuleb tähele panna, et

seoses vahistuse ja hilisema vangistuse kandmisega ei ole tema senine pereelu enam igal juhul

juba praegu endine. Kohus möönab, et Rootsis on tal ilmselgelt suuremad võimalused seal elava

elukaaslase ja viimase lapsega kohtumisteks, kuid sellised kohtumised ei ole välistatud ka

Eestis. Vangistu

-

sseaduses on sätestatud nii lühi kui pikaajaliste kokkusaamiste võimalused

Eestis. Samuti leiab kohus, et süüdimõistetu ei saa ise valida, millises vanglas ta karistust kanda

soovib. Asjaolul, kas Rootsi vanglas on paremad tingimused või millise riigi vanglas meeldib

kinnipeetavale enam viibida, ei oma õiguslikult tähtsust, kuivõrd Tallinna vangla jt Eesti vanglad

vastavad samamoodi terves Euroopa Liidus kehtivatele nõuetele. Puutuvalt Rootsi passi

taotlemisse, leiab kohus, et süüdimõistetul oli võimalik taotleda Rootsi passi kogu selle

perioodi vältel, mis ta on Rootsis elanud, nii et asjaolu, et ta seda nüüd on tegema asunud või

soovib seda teha, ei oma kohtu jaoks tähtsust.

Samuti on Eesti

U.G-l

õiguskorras olemas võimalused ennetähtaegseks vabastamiseks ning

on õigus neid realiseerida. Selliste võimaluste erinevused ei ole isiku karistuse

kandmiseks ületoomist välistavaks asjaoluks ega takistuseks ei raamotsuse ega

kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Samuti ei ole kohtule teadaolevalt vastupidisele

seisukohale jõutud ka EIK praktikas. Ka kaitsja ei nimetanud ühtegi konkreetset lahendit selles

küsimuses. Kohus rõhutab, et Eesti Vabariik ei saa kohtuotsuse tunnustamise menetluses muuta

teise riigi jõustunud kohtuotsuse sisu. Tuleb tähele panna, et kohtuotsuse tunnustamine toimub

välisriigi jõustunud kohtuotsuse suhtes nn järelkontrollina (ex post) ja seda nii karistuse

täideviimise küsimuse, kui ka karistuse kandmiselt tingimusliku või ennetähtaegse vabastamise

osas. Raamotsuse art 17 lg 1 kohaselt reguleeritakse karistuse täideviimist täidesaatva riigi

õigusega. Sama põhimõte avaldub KrMS § 50843

-

lg s 1, mis näeb ette, et karistuse

täideviimisele, sealhulgas ennetähtaegsele või tingimisi vabastamisele, kohaldatakse Eesti

õigust. Eelpool nimetatut arvestades ei ole hetkel seega põhjust teoretiseerida ka isiku

võimaliku karistuse ja selle kandmiselt vabastamise üle Eesti Vabariigis.

Kohus märgib, et kuigi kaitsja ja süüdimõistetu on viidanud U.G puudutavatele

käimasolevatele kohtumenetlustele, sh teistmismenetlusele, on praegusel hetkel Rootsi

Kuningriigi Svea ringkonnakohtu 20.10.2017.a otsuse nr B 7148-17 näol tegemist jõustunud

kohtulahendiga, mille osas on koostatud vabaduskaotusliku karistuse tunnistus ja esitatud see

ühes Rootsi Kuningriigi Vangla- ja kriminaalhooldusameti taotlusega Eesti Vabariigile

menetlemiseks. Seejuures ei ole teada, et isik peaks mainitud menetlustes isiklikult osalema.

Teada on aga see, et kuna Rootsi ametiasutused on väljaandmisotsustusest teadlikud ja

vabaduskaotusliku karistuse tunnistus on koostatud 10.10.2018.a (tl 21) ning isiku kaitsja

Rootsis on nendele kolmele menetlustele ka viidanud (tl 89-90), ei ole Rootsi pädev ametiasutus

näinud probleemi selles, et isik võidakse pärast 10.10.2018.a. riigist välja saata ja et ta asub

karistus kandma Eesti Vabariigis. Kuivõrd raamotsuse ega ka Eesti kriminaalmenetlusõiguse

kohaselt ei mõjuta teistmise taotluse esitamine kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist, ei esine ka

takistusi nende küsimuste lahendamiseks praeguses asjas. Seega jäävad ka need väited

kohtuotsuse täitmise lubatavaks tunnistamise seisukohast tagajärjetuks.

Eeltoodust tulenevalt KrMS § 489n lg 1 p 1 kohaselt tuleb tunnistada Rootsi Kuningriigi Svea

ringkonnakohtu kohtu 20.10.2017.a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks U.G-le

mõistetud karistuse täitmise osas ning määrata, et U.G-l

kuulu

ärakandmisele 5 aastat vangistust, millise karistuse kandmise alguseks lugeda tema vahi alla

võtmise päev 07.03.2017.a.

Kohus juhindub KrMS § 145, § 48911 lg 1 p 1, § 50835,§ 50836 lg 1 p 2, § 50839, § 508

Kristina Väliste

kohtunik