2-14-60590/98 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2019. a

Tsiviilasja number

2-14-60590

Tsiviilasi

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi IMB

Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri

Tiia Kalause ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse vastu

nõude tunnustamiseks IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi

(pankrotis) pankrotimenetluses

IMB

Puidutoodete

Aktsiaseltsi

(pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi Danske Bank A/S

(Eesti filiaali kaudu) vastu pandiõiguse tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 50 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. jaanuari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus

IMB Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotihalduri Tiia

Kalause vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

22. mai 2018. a

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja/vastuhagis kostja): Danske Bank A/S (Eesti

filiaali

kaudu)

(registrikood

11488826),

esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Vastuapellant (kostja I/vastuhageja): IMB Puidutoodete AS

(pankrotis) (registrikood 10127871) pankrotihaldur Tiia

Kalaus, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

Vastustaja (kostja III): Maaelu Edendamise Sihtasutus

(registrikood 90000245), esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

RESOLUTSIOON

1. Asendada esialgne kostja Swedbank AS menetluses

kostjaga Maaelu Edendamise Sihtasutus.

2. Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause vastuapellatsioonkaebus

osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 3. jaanuari 2017. a

otsus osas, milles maakohus jättis IMB Puidutoodete

Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause

vastuhagi tervikuna läbi vaatamata.

4. Jätta IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi läbi vaatamata

pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude

osas.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada IMB

Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri

Tiia Kalause vastuhagi osaliselt s.o toimingute kehtetuks

tunnistamise osas ja lugeda maakohtu otsuse resolutsioon

tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

5.1. Jätta Danske Bank AS (Eesti filiaali kaudu) hagi IMB

Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalause

ja Maaelu Edendamise SA vastu nõude tunnustamiseks

IMB Puidutoodete AS (pankrotis) pankrotimenetluses

rahuldamata.

5.2. Rahuldada IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi toimingute

kehtetuks tunnistamise osas.

5.3. Tunnistada kehtetuks kõik IMB Puidutoodete AS-i

(pankrotis) toimingud, millega Danske Bank A/S-il (Eesti

filiaali kaudu) tekkis pandiõigus varale koosseisus:

haagis MAZ; järkamisliin E.Baier P.S 33; järkamisliin 2;

lintsaag

Jonsereds

BK-G

[sh

komplekti

kuuluv

terituspink CKS-150 ja tongimistangid POR 420];

murutraktor John Deer X110; nelikanthöövel Weinig

Unimat

22;

paksushöövel;

saag-järkamissaag;

saagjärkamissaag; tapimasin Tapita; tapipuur platesaag;

terituspink

Weinig

Rondomat;

tõstuk

Toyota;

käsikahveltõstuk Rocla; tõstuk Rocla; tõstuk Rocla;

puidutöötlemisseade Melektra; kuivatikambrid (3 tk);

Katlamaja).

Tunnistada kehtetuks vara üleandmine, sh valduse ja

omandi üleandmine OÜ-le Tudulinna Süsi (pankrotis)

koosseisus: (haagis MAZ; järkamisliin E.Baier P.S 33;

järkamisliin 2; lintsaag Jonsereds BK-G (sh komplekti

kuuluv terituspink CKS-150 ja tongimistangid POR 420);

murutraktor John Deer X110; nelikanthöövel Weinig

Unimat

22;

paksushöövel;

saag-järkamissaag;

saagjärkamissaag; tapimasin Tapita; tapipuur platesaag;

Terituspink

Weinig

Rondomat;

tõstuk

Toyota;

käsikahveltõstuk Rocla; tõstuk Rocla; tõstuk Rocla;

puidutöötlemisseade Melektra; kuivatikambrid (3 tk);

Katlamaja).

5.4. Jätta IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis)

pankrotihalduri Tiia Kalause vastuhagi läbi vaatamata

pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude

osas.

5.5. Jätta menetluskulud maakohtus Danske Bank AS

(Eesti filiaali kaudu) kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

6. Jätta Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) vastuväide

kohtu tegevusele rahuldamata.

7. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Danske Bank AS

(Eesti filiaali kaudu) kanda.

8. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

9. Jätta Riigikohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu; hageja) esitas 10. novembril 2014 Viru Maakohtule

IMB Puidutoodete Aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalause (kostja I),

Swedbank AS (kostja II) ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse (kostja III) vastu hagi, milles

palus

tunnustada

hageja

285 000 euro

suurust

asjaõiguslikku

täitmisnõuet

IMB

Puidutoodete AS (pankrotis) (IMB) pankrotimenetluses pandiga tagatud esimese järjekoha

nõudena. Hageja palus jätta enda menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate

menetluskulud nende endi kanda.

Hageja väitel sõlmisid hageja õiguseellane ja Osaühing Tudulinna Süsi (pankrotis; TS)

4. aprillil 2008 kommertspandi seadmise lepingu, mida muudeti 10. veebruaril 2011 ja mille

alusel koormati TS-i vara hageja kasuks 285 000 euro suuruse kommertspandiga TS-i

kohustuste täitmise tagamiseks. 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu

(müügileping), mille alusel võõrandas IMB osa oma varast (masinad, seadmed jms)

(vaidlusalune vara) TS-ile. Eelnimetatud kommertspant ulatus ka müügilepingu alusel üle

antud varale. Pärast müügilepingu sõlmimist kuulutati välja nii IMB kui ka TS-i pankrot. TS-i

pankrotimenetluses selgus, et kostja I ja TS-i 2. detsembri 2013 kokkuleppe (2013 kokkulepe)

alusel tagastas TS müügilepingu alusel üleantud vallasvara IMB pankrotivarasse. Tegemist oli

sisuliselt iseseisva käitisega puidu kuivatamiseks ja saematerjali tootmiseks. Tagastatud vara

väärtuseks loeti 182 090 eurot. Hageja kommertspant jäi üle antud varale püsima

(kommertspandiseaduse (KomPS) § 6 lg 2).

Hageja

esitas

TS-i

pankrotimenetluses

nõudeavalduse

353 641 eurot

25 senti,

sh

kommertspandiga tagatud nõue 285 000 eurot, mis on pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1

p 1 järgi ka pandiga tagatud nõudena tunnustatud. Hageja esitas IMB pankrotimenetluses

nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja kommertspandiga tagatud 285 000 euro

suurust nõuet IMB pankrotimenetluses asjaõigusliku täitmisnõudena ja rahuldada see

pandieseme arvel esimese järgu nõudena. Võlausaldajate üldkoosolekul esitasid nõudele

vastuväited kostjad.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad leidsid, et kokkuleppega tagastati vara IMB pankrotivarasse, mida saab lugeda

tagasivõitmise tagajärjeks ehk tagasitäitmiseks. Viru Maakohus tunnistas 16. oktoobri 2015

otsusega tsiviilasjas nr 2-15-1309 müügilepingu kehtetuks. Nimetatud otsusega võideti tagasi

nii kohustus- kui ka käsutustehing ning need tehingud on algusest peale kehtetud. Seega ei

saanud TS müügilepingu alusel vara omandada ning hagejal ei saanud tekkida ka

kommertspanti selle vara suhtes. 29. maist 2008 on IMB vallasvarale esimesele järjekohale

seatud kostja II kasuks kommertspant 255 647 eurot ja teisele järjekohale kostja III kasuks

kommertspant 447 382 eurot. See tähendab, et vara võõrandamisel TS-le jäid kostjate II ja III

kommertspandid kehtima.

Kostjate hinnangul väljus tehing igapäevase majandustegevuse raamest ja TS ei olnud IMB

käsutusõiguse suhtes heauskne. Kui hagejal on tekkinud pandiõigus, järgneb see kostjate II

ja III õigustele ning hageja nõuet ei saa tunnustada esimesel järjekohal.

3. Kostja I esitas 25. märtsil 2015 hageja vastu vastuhagi, milles palus tunnistada kehtetuks

kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja

omandi üleandmine TS-le ning tuvastada, et hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust.

Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud

varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise

nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). Täidetud on PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused

toimingute, mille alusel tekkis hagejal varale pandiõigus, tagasivõitmiseks. 1. novembri 2012

müügileping kahjustas IMB võlausaldajate huve. Müügileping sõlmiti 2. oktoobril 2013, s.o

vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri määramist. Sisuliselt võõrandas IMB

oma koguvarast 84% tasuta. Tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.

Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud kostja I kanda.

Hageja arvates on vastuhagi alusetu, tõendamata ja esitatud valesti hageja vastu. Hageja ei

olnud müügilepingu pooleks. Kuna hageja ja TS-i vahel ei ole õigusjärglust, on täitmata

PankrS § 116 lg 2 p 2 nõude eeldused. PankrS § 116 lg 4 on asjassepuutumatu. PankrS § 114

järgi puuduvad ka sisulised alused hagejale antud tagatise tagasivõitmiseks. Vastuhagi nõue

on ebaselge, tuvastusnõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna põhihagi lahendamisel tuleb kohtul

niikuinii hinnata, kas hagejal on tekkinud pandiõigus.

Kostjad II ja III taotlesid 7. jaanuaril 2016 maakohtus kostja II asendamist menetluses

kostjaga III, kuivõrd kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on loovutatud

kommertspant. Hageja asendamisele vastu ei vaielnud ja edasises menetluses ei ole kostja II

osalenud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 3. jaanuari 2017 otsusega hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi

vaatamata. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus põhihagis hageja kanda ja vastuhagis kostja I kanda summaliselt neid

kindlaks määramata.

Maakohtu otsuse kohaselt ei toimunud 2013 kokkuleppega tagasivõitmist pankrotiseaduse

mõistes ja sellele tehingule ei laiene PankrS §-st 119 tulenevad tagasivõitmise õiguslikud

tagajärjed. Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada üksnes kohus.

Müügileping on tunnistatud kehtetuks hilisema maakohtu jõustunud otsusega, mis on

dokumentaalseks tõendiks. Kohtuotsusega tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud

müügitehing hõlmas nii kohustus- kui ka käsutustehingut. Müügilepingu kehtetus tulenes

PankrS § 111 lg 1 p-st 1, lg-test 2 ja 3 ning §-st 117, mille puhul ei saa kohustustehingu

kehtetuse korral käsutustehing kehtida. See oleks vastuolus tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamise mõtte ja eesmärgiga. Tagasivõitmise tagajärjed on realiseerunud 2013

kokkuleppega. Kommertspant ei saa tekkida õigusliku aluseta omandatud varale. Kuna

müügileping on algusest peale kehtetu, ei ole TS-il tekkinud omandiõigust üleantud varale ja

ei saanud tekkida ka kommertspanti. Hageja kommertspandi ja IMB vara koormanud

kommertspantide ulatust ja lõppemist ei ole seetõttu vaja käsitleda. Kuivõrd hagejal ei

tekkinud varale pandiõigust, ei ole seda võimalik ka tagasi võita. Maakohus jättis vastuhagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

5. Hageja

esitas

maakohtu

otsuse

peale

apellatsioonkaebuse

ja

kostja I

vastuapellatsioonkaebuse.

Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja

saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohus ei ole käsutustehingut kehtetuks tunnistanud. Tsiviilasjas nr 2-15-1309 taotles

kostja I 1. novembri 2012 müügilepingu, s.o kohustustehingu kehtetuks tunnistamist ja kohus

tunnistas kehtetuks vaid kohustustehingu. Seega on hageja kommertspant, mis ulatus varale

KomPS § 2 lg 2 alusel samaaegselt TS poolt vara omandamisega, kehtiv.

Maakohus omistas tagasivõitmisele ebaõiged tagajärjed. Vallasasjade omandiõiguse

käsutustehingu kehtetuse korral tekiks hagejal õigus nõuda vallasasi välja võlgnikult asja

omandanud isikult kui asja ebaseaduslikult valdajalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1

kohaselt. Kui kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-1309 oleks tagasiulatuvalt ära kaotanud TS

omandiõiguse varale, oleks hageja omandanud pandiõiguse heauskselt (AÕS § 2821 lg 1 ja 2).

Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 457 lg-t 1, omistades tsiviilasja nr 2-15-1309 lahendile

siduvuse hagejale, kes menetluses ei osalenud. Maakohus ei tuvastanud, et vara oleks üle

antud kinkena või, et selle hind oleks ebamõistlikult madal, mistõttu ei olnud alust

PankrS § 111 lg 1 p 1, lg 2 ja lg 3 kohaldamiseks. Kui müügihinda ei tasutud, on müüjal ostja

vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue.

Kostja I palus vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus

jättis vastuhagi läbi vaatamata, ja rahuldada vastuhagi või saata asi tühistatud osas

maakohtule.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt kui maakohus jättis põhihagi ebaõigesti rahuldamata, on

vastuhagi jäetud ebaõigesti läbi vaatamata. Kui hagejal on tekkinud pandiõigus, palub kostja I

tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks toiming, millega hagejal tekkis pandiõigus.

Kostja I on tagasivõitmise nõude esitatud tähtaegselt (PankrS § 118 lg 2) ning hageja on TS

eriõigusjärglane. Arvestades, et hageja omandas pandiõiguse tasuta, siis on kostjal I

PankrS § 116 lg 2 järgi alus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue ning tagasivõitmise

alused on PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi täidetud. TS on IMB lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 5

alusel, mistõttu tuleb eeldada, et TS teadis, et IMB kahjustas 1. novembri 2012 tehinguga

teadlikult võlausaldajate huve.

Kostjad I ja III vaidlesid vastu apellatsioonkaebusele ning hageja

vaidles vastu

vastuapellatsioonkaebusele. Kostjad palusid jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning

hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palus

menetluskulud jätta kostjate I ja III kanda ning kostjad palusid jätta menetluskulud hageja

kanda.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. oktoobri 2017 otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata

ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda ja vastuapellatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostja I

kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata

pankrotihalduri vastuhagi pandiõiguse tagasivõitmiseks ning jättis vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata.

7. Hageja

esitas

ringkonnakohtu

otsuse

peale

kassatsioonkaebuse

ja

kostja

I

vastukassatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused täies

ulatuses ning saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Kostja I palus

tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti kostja I vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata, ning vastuapellatsioonkaebus rahuldada ja rahuldada vastuhagi või saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjad palusid jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Hageja palus jätta vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja palus jätta

kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud kostjate I ja III kanda ning vastukassatsiooniga

seotud kulud kostja I kanda. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda.

8. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

28. märtsi 2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ja

saatis tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus jättis menetluskulude

jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Riigikohus märkis, et kostjat II ei ole menetluses korrektselt asendatud. Riigikohus ei lugenud

asendamise taotluse kohta selge seisukoha võtmata jätmist oluliseks menetlusnormi

rikkumiseks ja lähtus samuti sellest, et kostja II menetluses ei osale. Riigikohus märkis, et

asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus eelnimetatud puuduse kõrvaldada ja kostja II

asendamise ka menetluslikult korrektselt vormistada.

Riigikohus ei nõustunud hagejaga, et kostja I vastukassatsioonkaebus tuleks jätta läbi

vaatamata ning et läbi vaatamata tulnuks jätta ka tema vastuapellatsioonkaebus. Riigikohus

leidis, et kui maakohus jätab sellises olukorras hagi rahuldamata ja vastuhagi läbi vaatamata

ning hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses hagi rahuldamata jätmist, ei pea kostja selleks, et

tagada vastuhagi lahendamine, esitama omakorda vastuapellatsioonkaebust vastuhagi läbi

vaatamata jätmise peale. Riigikohtu arvates tuleb vastuhagi lahendada, kui ringkonnakohus

peaks apellatsioonkaebuse muidu rahuldama. Maakohtu otsuse tühistamine toob vältimatult

kaasa ka sellise vastuhagi läbivaatamata jätmise tühistamise. Seega puudus kostjal vajadus

eraldi tingimusliku vastuhagi läbi vaatamata jätmist vaidlustada. Samas ei anna see alust jätta

kostja I vastuapellatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata ega rahuldamata.

Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole kassatsioonimenetluses

vaidlustanud:

1) 4. aprillil 2008 sõlmisid hageja (õiguseellane) ja TS kommertspandi seadmise lepingu,

millega seati hageja kasuks TS-i varale kommertspant, mis kanti 9. aprillil 2008 registrisse

esimesele järjekohale; 10. veebruaril 2011 suurendasid lepingupooled kommertspandi

summat 285 000 euroni, mis kanti registrisse 14. veebruaril 2011;

2) 28. mail 2008 sõlmisid IMB, kostja II ja kostja III kommertspandi seadmise lepingu, mille

alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele järjekohale vastavalt 4 000 000

krooni ja 7 000 000 krooni, kusjuures kostja II kasuks seatud kommertspant asub eespool;

3) 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB

vaidlusaluse vara TS-ile;

4) 2. detsembril 2013 sõlmisid kostja I ja TS kokkuleppe, mille kohaselt tagastas TS

vaidlusaluse vara IMB pankrotivarasse;

5) TS-i pankrotimenetluses on tunnustatud hageja nõue 353 641 eurot 25 senti, sellest

285 000 eurot kommertspandiga tagatud nõudena;

6) hageja esitas IMB pankrotimenetluses 285 000 euro suuruse nõudeavalduse

kommertspandist tuleneva asjaõigusliku täitmisnõudena ning palus rahuldada nõue

pandieseme arvel esimese järgu nõudena. Kostjad vaidlesid nõude tunnustamisele vastu.

Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hagejal on kommertspandiga tagatud nõuded TS-

i vastu. Poolte vahel on vaidlus, kas neid nõudeid tagab kommertspant IMB varale. Kuigi

tagatud isiklikud nõuded võivad olla tunnustatud TS-i pankrotimenetluses, ei tähenda see, et

see otsus seoks IMB pankrotihaldurit või võlausaldajaid.

Hageja kasuks ei ole IMB varale kommertspanti seatud. Kommertspant oli hageja kasuks

seatud TS-i varale. IMB varale sai see laieneda vaid juhul, kui vaidlusalune vara kuulus

kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile. Kostjad ei ole vaidlustanud, et vaidlusalusele varale ei

laienenud kommertspant KomPS § 2 lg 3 järgi, eeldusel, et TS selle vara omandas. TS sai

vaidlusaluse vara müügilepingu alusel IMB-lt üleandmisega. Juhindudes KomPS § 2 lg-st 2,

saab lähtuda sellest, et hageja kommertspant laienes vaidlusalusele varale, kui TS selle

omandas. Kostjad on vaidlustanud vara omandamist eelkõige põhjendusega, et vara

omandamise käsutustehing on tunnistatud kehtetuks.

Hageja pandiõigus vaidlusalusele sai varale lõppeda, kui: 1) TS võõrandas vara tavapärase

majandustegevuse raames või 2) IMB oli TS-i käsutusõiguse suhtes heauskne ning

3) kommertspandiga koormatud vara ei moodustanud ettevõtet või käitist.

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise kohtuotsus on kujunduslik otsus. See

mõjutab otseselt vaidlustatud tehingu pooli, kuid ei saa mõjutada muid isikuid. Seetõttu ei saa

eelnimetatud kohtulahendile tugineda hageja nõuet lahendades ka kui dokumentaalsele

tõendile vara omandamise tehingu kehtetuse kohta, kuna hageja ei olnud selles kohtuasjas

menetlusosaliseks ega ka vaidlustatud tehingu (müügileping) pooleks. Hageja pandiõiguse

muutmiseks kostjate väidetud põhjusel tulnuks vaidlustada hageja pandiõiguse tekkimist või

laienemist vaidlusalusele varale, mida kostja I vastuhagiga ka tegi. Vastuhagi lahendades saab

tugineda tsiviilasjas nr 2-15-1309 tehtud otsusele kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272

tähenduses (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 21).

Riigikohus märkis lisaks, et kohtud on põhjendamatult lähtunud sellest, et müügilepingu

tagasivõitmise tulemusel on kehtetu ka vara omandiõiguse üleandmise asjaõigusleping

(käsutustehing). Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st

vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut). Vara üleandmisel sai

pant sellele kaasa minna.

Pooled ei vaidle, et müügilepingu alusel saadu tagastas TS IMB pankrotivarasse juba enne

tehingu kehtetuks tunnistamist, st ajal, kui müügileping veel kehtis. Kohtud ei ole tuvastanud

asjaolusid, mis annaks alust arvata, et 2013 kokkuleppe alusel vara tagastamise ajal oleks

müügileping olnud muul põhjusel kehtetu.

Riigikohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse vara TS-ile

müügilepingu alusel üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele ja kas vara IMB

pankrotivarasse tagastamisel jäi kommertspant sellele püsima.

Toimikust nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et 2013. a kokkuleppe alusel vara üleandmine

väljus tavapärase majandustegevuse raamest. Hageja on menetluses olnud ka seisukohal, et

IMB-le üleantud vara moodustas enamuse TS-i materiaalsest vallasvarast ning ühtlasi

moodustas käitise (I kd, tl 7, 8). Pooled vaidlevad selle üle, kas IMB oli TS-i käsutusõiguse

suhtes heauskne. Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata

sellest, et omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. See tähendab, et vaidlusalune

vara võib olla koormatud hageja kasuks ja TS-i võlgade tagamiseks sõltumata sellest, et

kokkuleppe

alusel

asjade

tagastamisel

sai

asjade

omanikuks

IMB.

Hageja

kommertspandiõiguse laienemist IMB-lt TS-ile üleantud varale ei välista asjaolu, et sama vara

koormasid juba kostjate II ja III kasuks seatud kommertspandid. Küll aga on hageja

kommertspant sellisel juhul kostjate kommertspantidest järjekohas tagapool (analoogia alusel

AÕS § 281 lg 3).

Kohtud ei ole kostjate II ja III kommertspantide edasikestvust vaidlusaluse vara

võõrandamisel

IMB-lt

TS-ile

ega

tagasivõõrandamisel

tuvastanud.

Kui

kostjate

kommertspandid ei lõppenud, oli hageja kommertspandiõigus järjekohas tagapool kostjate

omast, vaatamata sellele, et KomPS §-de 5 ja 6 järgi kommertspandi edasikehtimisel

järjekohta näitavaid registrikandeid ei tehta (Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-109-04, p 24). Kuigi hageja kommertspant oli registrisse kantud varem, siis

konkreetne vara oli müügilepingu täitmise ajal kommertspandiga koormatud juba kostjate

kasuks. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et hageja oleks saanud esimese järjekohaga

pandi. Riigikohus märkis, et kuigi käesoleva kohtuvaidluse tulemusena võib saada tuvastatud,

et hageja kommertspant vaidlusalusele varale küll laienes, ei pruugi sellel olla tagapoolse

järjekoha tõttu hageja jaoks majanduslikku väärtust ka siis, kui pandiõigust tagasi ei võideta.

Lisaks hagile tuleb uuesti lahendada ka vastuhagi. Maakohus jättis vastuhagi läbi vaatamata

seetõttu, et hagejal ei tekkinud pandiõigust vaidlusalusele varale, mistõttu ei ole võimalik seda

ka tagasi võita (maakohtu otsuse p 42). Ringkonnakohus jättis maakohtus otsuse ka selle osas

muutmata.

Kui hagi tuleks muidu rahuldada, tuleb vastuhagi sisuliselt lahendada ja sõltuvalt

tagasivõitmise nõude lahendamisest hinnata ka hageja pandiõiguse laienemist vaidlusalusele

varale ja selle üleminekut koos varaga IMB-le. KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant

ka varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi

laienemisega varale seaduse jõul ja kostja I soov ongi tunnistada kehtetuks pandi laienemine

sisuliselt samadel põhjustel, miks ta esitas hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Riigikohtu arvates on see lubatav ja tõenäoliselt ka ainus viis laiendamaks müügilepingu

alusel vara üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge hagejale.

Sisuliselt on kommertspandi laienemine kolleegiumi arvates sarnane seadusjärgse

pandiõigusega, mille tagasivõitmist on kolleegium varem tunnustanud (vt Riigikohtu 23.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08, p 13).

Riigikohus märkis, et kommertspandi tekkimise aluseks olevate toimingute kehtetuks

tunnistamise kõrval puudub kostjal I eraldi tuvastushuvi hageja pandiõiguse puudumise

tunnustamise vastu.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

9. Hageja arvates on ringkonnakohus vääralt asunud seisukohale, et ringkonnakohus peab

vastuhagi ise lahendama.

Hageja leidis seoses vastuhagiga, et pandiõiguse tagasivõitmiseks puudus õiguslik alus.

toimingu kehtetuks tunnistamiseks kostja I poolt soovitud viisil peavad esinema PankrS § 114

lg 1 p-des 2 ja 3 esitatud eeldused. PankrS § 110 kohaldamisele kuuluda ei saa, kuna § 114 ei

võimalda toiminguid kehtetuks tunnistada. 2012.a müügitehing iseenesest ei olnud

võlausaldajate huve kahjustav PankrS § 111 mõttes.

Kostja 1 ei esitanud tsiviilasjas 2-15-1309 ka väidet, et vara müügihind summas 182 090

eurot ei vastaks vara turuväärtusele või et kõrvalekalle turuväärtusest oleks sedavõrd suur, et

tehingule tuleks omistada kinke iseloom PankrS § 111 lg 3 alusel ja selliseid asjaolusid kohus

ka ei tuvastanud. Kohus leidis tsiviilasjas 2-15-1309, et võlausaldajate huve on kahjustatud

sellega, et müügihind jäi tasumata (Viru Maakohtu 16.10.2016 otsuse 2-15-1309 p 10). Kohus

ei tuvastanud, et see oli algusest peale poolte kavatsus. Riigikohus on oma praktikas korduvalt

rõhutanud, et müügilepingu järgi müügihinna tasumata jätmine ei muuda müügilepingut

pankrotivõlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks. Kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on

müüjal ostja vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue. Üksnes selle tõttu, et müügilepingut

ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks (vt nt

Riigikohtu lahendid 3-2-1-39-08 p 15, 3-2-1-113-09 p 9).

PankrS § 116 antud juhul ei kohaldu. Hageja ei ole TS-i eriõigusjärglane ega ka PankrS § 116

lg-s 4 nimetatud isik.

KompS § 5 lg 1 esimese lause järgi hageja kasuks vaidlusaluseid esemeid koormav

kommertspant 02.12.2013 tehinguga ei lõppenud.

Hageja esitas 1. märtsil 2019 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele asja menetlemisel.

10. Kostjad leiavad, et hageja on ebaõigesti asunud seisukohale, et vaidlus jätkub ainult

vastuapellatsioonkaebuse

lahendamise

küsimuses.

Ringkonnakohtul

tuleb

esimeses

järjekorras hinnata apellatsioonkaebuse põhjendatust ja alles seejärel, juhul kui hageja

apellatsioonkaebus rahuldatakse, lahendada vastuapellatsioonkaebus. Riigikohus on ära

lähendanud hageja kaebuse seonduvalt menetluslike, vara käsutusõiguse ja tsiviilasjas nr 2-

15-1309 kohtuotsuse siduvuse küsimustega. Antud asjaolude üle enam ei vaielda. Hageja hagi

saab lahendada ainult apellatsioonkaebuse piirides.

Kui hagejal on pandiõigus, siis asub see tagapool MES-le kuuluvast pandiõigusest.

Vaidlusaluse vara tagastamisel IMB-le ei jäänud kommertspant püsima. Hageja kasuks ei ole

IMB varale kommertspanti seatud. Kommertspant oli hageja kasuks seatud TS-i varale. IMB

varale sai see laieneda vaid juhul, kui vaidlusalune vara kuulus kommertspandi kehtivuse ajal

TS-ile. See, et IMB varale laienes kommertspant, ei tähenda, et kommertspant jäi pärast vara

tagastamist IMB varale kehtima. Hageja ei ole tõendanud, et pant jäi pärast IMB-le vara

tagastamist kehtima.

Kostjad paluvad jätta tähelepanuta kõik hageja väited, mille kohaselt on TS poolt tagastatud

vara käitis, IMB oli TS käsutusõiguse suhtes pahauskne ning vaidlusalune vara müüdi

väljaspool TS tavapärast majandustegevust, kuivõrd hageja ei ole eelnevalt viidatud väiteid

varasemalt esitanud.

Hageja pandiõigus asub taga pool MES-le kuuluvast pandiõigusest. Vaidlusalusele varale oli

seatud kommertspant Swedbank AS-i ja MES kasuks. Kuivõrd tehing, millega IMB vara

võõrandati, väljus IMB igapäevasest majandustegevusest, toimus tasuta ning TS pidi teadma,

et vara arvel oleks võimalik rahuldada IMB võlausaldajate nõuded, jäid Swedbank AS-i ja

MES kasuks seatud pandiõigused kehtima.

Hageja seisukoht, et tehinguga, millega IMB võõrandas vara TS-le, ei võõrandatud käitist, aga

tehinguga, millega TS andis vara IMB-le tagasi, võõrandati käitis, on ebaõige. Kuivõrd vara

kogum ei ole muutunud, siis on mõlema tehingu puhul tegemist käitisega. Kui hagejal on

IMB varale pandiõigus, siis paluvad kostjad tuvastada pandiõiguse järjekoht ning tunnustada

hageja pandiõigust esimeses järgus, kolmandal järjekohal.

Hageja on TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel omandanud varale tasuta

pandiõiguse ning seega on kostjatel õigus esitada hageja vastu tagasivõitmise nõue

(PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4). 1. novembri 2012. a müügileping kahjustas IMB võlausaldajate

huve. Tehing tehti vähem kui aasta enne IMBle ajutise pankrotihalduri määramist. IMB

võõrandas tasuta enda vara ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis kostja I vastuhagi

rahuldamata. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab

kostja I vastuhagi toimingute kehtetuks tunnistamise osas. Ringkonnakohus jätab kostja I

vastuhagi läbi vaatamata pandiõiguse tekkimise puudumise tuvastamise nõude osas.

Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotuse maakohtus ning jätab kõik menetluskulud

maakohtus hageja kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

12. Kostjad II ja III taotlesid maakohtus kostja II asendamist menetluses kostjaga III (II kd, tl

157). Asendamist taotleti põhjusel, et kostja II loovutas oma nõude kostjale III, samuti on

loovutatud kommertspant (II kd, tl 155-162). Hageja teatas, et ei vaidle asendamisele vastu

(III kd, tl 1-5).

Ringkonnakohus leiab, et kostja III on menetluses astunud kostja II eriõigusjärglaseks ning

kostja II on asendatud kostjaga III.

13. Hageja palub IMB pankrotimenetluses tunnustada enda asjaõiguslikku täitmisnõuet

285 000 eurot pandiga tagatud tunnustatud esimese järjekoha nõudena. Riigikohus leidis, et

selliselt esitatud pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue kõrvuti

isiklike nõuetega on lubatav. Nõude sisuks on õiguse tunnustamine osaleda pandiga

koormatud vara võõrandamisest saadava tulemi jaotamisel tagatud kohustuste katteks.

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

14. Hageja kasuks oli seatud kommertspant TS-i varale. Riigikohus selgitas, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas vaidlusaluse vara TS-ile müügilepingu alusel üleandmisel

laienes hageja kommertspant sellele ja kas vara IMB pankrotivarasse tagastamisel jäi

kommertspant sellele püsima.

IMB varale sai TS-i varale seatud kommertspant laieneda vaid siis, kui vaidlusalune vara

kuulus kommertspandi kehtivuse ajal TS-ile. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide põhjal

võib asuda seisukohale, et nimetatud eeldus kommertspandi tekkimiseks oli täidetud.

1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas IMB

vaidlusaluse vara TS-ile. KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant kogu koormatavale

varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja

omandab pärast pandikande tegemist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult järeldanud, et TS-i varale hageja kasuks

seatud kommertspant ei saanud laieneda IMB-le müügilepingu alusel üleantud varale, kuna

see vara oli omandatud õigusliku aluseta. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 1. novembri

2012 müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine tsiviilasjas nr 2-15-1309

mõjutas asja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu (käsutustehingu) kehtivust. Kostjad ei

ole menetluses esile toonud neid asjaolusid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et IMB

poolt vara üleandmisel TS-le oli maakohtu poolt lisaks müügilepingule tunnistatud kehtetuks

ka käsutusleping. Lisaks on müügilepingu alusel saadu tagastatud TS-i poolt IMB

pankrotivarasse juba enne tehingu kehtetuks tunnistamist.

Kostjad ei ole ka ringkonnakohtus asja uuel menetlemisel tuginenud asjaoludele, mille põhjal

võiks asuda seisukohale, et hageja õiguseellase kasuks 4. aprillil 2008 seatud kommertspant ei

oleks laienenud 1. novembri 2012 müügilepingu alusel IMB poolt TS-le üleantud

vaidlusalusele varale, seega tekkis TS-l varale pandiõigus.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et vara tagastamisel IMB pankrotivarasse 2. detsembril

2013 kostja I ja TS vahel sõlmitud kokkuleppe alusel jäi kommertspant sellele püsima.

Kommertspant võib KomPS §-de 5 ja 6 alusel varale püsima jääda sõltumata sellest, et

omandiõigus läheb üle isikule, kellele vara üle anti. KomPS § 6 lg 2 järgi kommertspandiga

koormatud vara, mis moodustab ettevõtte või käitise, üleminekul jääb kommertspant sellele

püsima. Käitis tähendab ettevõtte osa, mis on organisatsiooniliselt terviklik üksus

(VÕS § 185). Kostja I väljendas vastuses hagile sisulise vastuväitena hageja nõudele (I kd, tl

155), et isegi kui vara puhul oleks tegemist olnud käitisega, siis oli vara juba eelnevalt

koormatud kostjate II ja III kasuks. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole aga sellel hageja

kommertspandiõiguse tekkimise puhul tähendust.

Hageja on menetluses olnud seisukohal, et IMB-le üleantud vara moodustas enamuse TS-i

materiaalsest vallasvarast ning ühtlasi moodustas käitise, kuna see on tervik, mida on

võimalik kasutada omavahelises koostoimes saematerjali tootmiseks ja puidu kuivatamiseks

(I kd, tl 7, 8). Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et üleantud vallasvara

moodustas kogu TS-i vallasvarast 89,5% ning vaid üks päev pärast kokkuleppe sõlmimist

võeti TS-i osanike koosolekul vastu otsus TS lõpetamiseks ja alustati äriühingu likvideerimist

(hageja esitatud TS-i äriregistri väljatrükk, I kd, tl 129).

Seega on ringkonnakohus seisukohal, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud osas, milles

hageja tugines asjaõigusliku täitmisnõude olemasolule IMB pankrotimenetluses pandiga

tagatud nõudena.

16. Hageja kommertspandiõiguse laienemine IMB-lt TS-ile üleantud varale ei sõltu sellest,

kas sama vara on juba koormatud kostjate II ja III kasuks seatud kommertspantidega, sellest

sõltub vaid hageja nõude järjekord. Arvestades seda, et kostja I on hageja pandiõiguse

tekkimise vaidlustanud, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kontrollida pandiga

tagatud nõuete järjekohta alles siis, kui on lahendatud kostja I vastuhagi. Juhul, kui vastuhagi

on põhjendatud, ei ole hagejal kehtivat kommertspandiga tagatud nõuet, mistõttu puudub

vajadus pandiga tagatud nõuete järjekorra kindlakstegemiseks.

17. Kostja I palus vastuhagis tunnistada kehtetuks kõik IMB toimingud, millega hagejal tekkis

vaidlusalusele varale pandiõigus, sh valduse ja omandi üleandmine TS-le ning tuvastada, et

hagejal ei tekkinud nimetatud varale pandiõigust.

Kostja I on esitanud vastuhagis ka tuvastusnõude hageja pandiõiguse tekkimise puudumise

kohta. Riigikohus leidis, et kommertspandi tekkimise aluseks olevate toimingute kehtetuks

tunnistamise kõrval puudub kostjal I eraldi tuvastushuvi hageja pandiõiguse puudumise

tunnustamise vastu, seega tuleb kostja I vastuhagi jätta TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel selles osas

läbi vaatamata.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja I vastuhagi tuleb rahuldada. Riigikohtu hinnangul on

kostja I vastuhagi lubatav ja tõenäoliselt ka ainus viis laiendamaks müügilepingu alusel vara

üleandmise asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise õiguslikku tagajärge hagejale.

KomPS § 2 lg 2 kohaselt ulatub kommertspant ka varale, mille ettevõtja omandab pärast

pandikande tegemist. Tegemist on sisuliselt pandi laienemisega varale seaduse jõul ja kostja I

soov ongi tunnistada kehtetuks pandi laienemine sisuliselt samadel põhjustel, miks ta esitas

hagi müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

18. Kostja I arvates on hageja TS-i eriõigusjärglane, hageja on müügilepingu alusel

omandanud varale tasuta pandiõiguse ning seega on kostjal I õigus esitada hageja vastu

tagasivõitmise nõue (PankrS § 116 lg 2 p 2, lg 4).

4. aprillil 2008 sõlmisid hageja (õiguseellane) ja TS kommertspandi seadmise lepingu,

millega seati hageja kasuks TS-i varale kommertspant, mis kanti 9. aprillil 2008 registrisse

esimesele järjekohale. 28. mail 2008 sõlmisid IMB, kostja II ja kostja III kommertspandi

seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks kommertspant esimesele

järjekohale. 1. novembril 2012 sõlmisid IMB ja TS müügilepingu, mille alusel võõrandas

IMB vaidlusaluse vara TS-ile. Kostja I väitel kahjustas 1. novembri 2012 müügileping IMB

võlausaldajate huve. Tehing tehti vähem kui aasta enne IMB-le ajutise pankrotihalduri

määramist 2. oktoobril 2013. Sisuliselt võõrandas IMB tasuta 84% oma koguvarast ja

tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.

Hageja väitel ei ole hageja TS õigusjärglaseks saanud, kuna õigusjärglusena saab mõista

üksnes asjaomase õigusliku positsiooni täieliku üleminekuna ühelt isikult teisele, mille

raames lõpeb õiguse üleandja õiguslik seisund asjaomase eseme suhtes ning selle omandab

täielikult tema õigusjärglane. Kui õigus antakse üle osaliselt, siis ei ole hageja seisukoha järgi

tegemist õigusjärglusega, vaid lihtsalt üksikute õiguste käsutamisega. Pandipidaja ei ole

omaniku õigusjärglane, kuna tal puudub omaniku täielik õiguslik võim asja üle (AÕS § 68 lg

1).

Ringkonnakohus leiab, et hageja õiguslik käsitlus on ekslik ning hageja on TS-i

eriõigusjärglane. Eriõigusjärgluse mõistet ei tule tõlgendada kitsalt. Eriõigusjärglus võib

õiguskirjanduse järgi (vt nt BeckOK ZPO/Gruber, 31. Ed. 1.12.2018, ZPO § 325 Rn. 4, 5)

tekkida ka siis, kui see kujutab endast üksnes õiguseellase õiguste vähenemist. Seega on

õigusjärglusega tegemist ka siis, kui ei anta üle mitte omandit, vaid ainult pandiõigus,

ooteõigus või asja valdus. Ka hageja viidatud allikas (Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa

seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, § 6 komm.) ei välista

õiguspositsioonide osalist üleandmist. Seega võib hageja kui TS-i eriõiguslase vastu esitada

tagasivõitmise nõude PankrS § 116 lg 1 kohaselt.

19. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 13, et vaidlusaluse vara 1. novembri 2012 müügilepingu

alusel TS-ile üleandmisel laienes hageja kommertspant sellele. PankrS § 109 lg 1 järgi

tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks

võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis

kahjustab võlausaldajate huve.

Riigikohus ei ole oma lahendis täpsemalt selgitanud, missugused on need toimingud, mille

kehtetuks tunnistamist saab kostja taotleda. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2015 otsusega on

tunnistatud kehtetuks IMB ja TS vahel 1. novembril 2012 sõlmitud vara müügileping.

Ringkonnakohtu hinnangul saab seetõttu kostja I vastuhagi olla suunatud kehtetu

müügilepingu alusel toimunud asjaõigusliku tehingu (valduse ja omandi üleandmine) ning

selle tagajärjel vaidlusalusele varale pandiõiguse tekkimise kehtetuks tunnistamisele.

Riigikohus tugines oma varasemates lahendites väljendatud seisukohale ja leidis, et

kommertspandi laienemine on sarnane seadusjärgse pandiõigusega, mille tagasivõitmist on

Riigikohus tunnistanud.

20. PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve. IMB-le nimetati ajutine haldur 2. oktoobril 2013. a. (II kd,

tlk 61) ning müügileping, mille täitmise tagajärjel tekkis hagejal pandiõigus selle alusel

üleantud varale, tehti 1. novembril 2012. a. Seega on pandiõigus tekkinud vähem kui ühe

aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Ringkonnkohus on seisukohal, et kostja I on menetluses tõendanud, et 1. novembri 2012

sõlmitud vaidlusaluse vara võõrandamise (asjaõiguslik omandi üleminek) kahjustas IMB

võlausaldajate huve. Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-1309 16. oktoobril 2015 tehtud

otsuses tunnistanud müügilepingu kehtetuks. Riigikohus leidis, et vastuhagi lahendades saab

kostja I tugineda sellele kohtuotsusele kui dokumentaalsele tõendile TsMS § 272 tähenduses

(otsuse p 22.2). Maakohus on nimetatud otsuse põhjendustes leidnud, et müügilepingul on

kinke iseloom ning vara on antud TS-le üle ilma vastusooritust saamata. Seega on IMB-le

kuulunud vara vähenenud oluliselt, hageja ei vaielnud sellele vastu, et sisuliselt võõrandas

IMB tasuta 84% oma koguvarast ja tehinguga välistati IMB edasine majandustegevus.

21. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 13, et käsutustehing, mille alusel võõrandati

vaidlusalune vara TS-le, ei olnud maakohtu 16. oktoobri 2015 otsusega kehtetuks tunnistatud.

Kostja I on esitanud praeguses menetluses hagi kehtetu müügilepingu alusel asjaõigusliku

omandi ülemineku ja sellele pandiõiguse tekkimise kehtetuks tunnistamiseks. Põhimõtteliselt

tugineb kostja oma nõudes samasugustele asjaoludele, mis olid aluseks 1. novembri 2012

müügilepingu kehtetuks tunnistamisele tsiviilasjas nr 2-15-1309. Asjaõigusliku tehingu

kehtetuks tunnistamiseks samade eeldustel mis müügilepingu puhul, peab olema üldjuhul

tegemist vigade identsusega. Abstraktsiooniprintsiibi erandiks on aga ka juhtumid, kus

tehingud on omavahel sõltuvuses või neid saab vaadelda ühe ühtse tehinguna.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on nii müügilepingul kui ka asjaõiguslikul tehingul

sama õiguslik alus, mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine sõltuvusse

käsutustehingust. IMB andis vaidlusaluse vara üle eeldusel, et müügileping kehtib. Kui vara

tagastati TS-i poolt IMB pankrotivarasse, märgiti sellele alusena 1. novembri 2012

müügileping. Seega soovisid pooled anda vaidlusalune vara müügilepingu alusel üle vaid siis,

kui müügileping on kehtiv. Pooltevaheline kokkulepe vara tagastamiseks pankrotivarasse (II

kd, tl 87) tõendab aga ka seda, et pooled on vara tagastamisel (seega asjaõigusliku tagajärje

saavutamisel) võtnud aluseks PankrS § 109 lg-s 1; § 110 lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatu, mis

annab võimaluse tunnistada kehtetuks võlausaldajate huve kahjustav tehing, praegusel juhul

1. novembril 2012 sõlmitud müügileping. Seega on asjaõiguslik vara omandi tagasi IMB-le

ülekandmine toimunud üksnes selle tõttu, et pooled on võtnud aluseks müügitehingu

kehtetuks tunnistamise sätted pankrotiseaduse alusel. Nimetatud müügileping ning selle alusel

toimunud võõrandamine on käsitletav ka ühtse ühise tehinguna.

Kuna asjaõiguslik vaidlusaluse vara omandi üleminek on kehtetu, ei laienenud sellele ka

hageja pandiõigus.

22. Ringkonnakohus leiab, et kostja I on menetluses tõendanud IMB võlausaldajate

kahjustamist vara TS-le võõrandamisega. 28. mail 2008 oli IMB, kostja II ja kostja III

sõlminud kommertspandi seadmise lepingu, mille alusel seati kostjate II ja III kasuks

kommertspant

esimesele

järjekohale

vastavalt

summadega

4 000 000 krooni

ja

7 000 000 krooni. Hageja ei ole esitanud sisulisi põhjendatud vastuväiteid sellele, et IMB

võõrandas 84% oma koguvarast, ilma et oleks tasu vastu saanud ning vähendas IMB

pandipidajate õigusi saada oma nõudeid rahuldatud. IMB võlausaldajate huve kahjustab ka

vara üleandmisel TS-le selle suhtes tekkinud pandiõigus, kuivõrd pandiõigus vähendas vara

väärtust.

23. PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik

kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 117 lg 2 p 5 järgi on juriidilisest isikust

võlgniku lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi.

Nii IMB kui ka TS juhatus kui ka omanikud kattusid. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid

kostja I vastuhagis esitatule, mille kohaselt oli vara võõrandamise seisuga IMB juhatuse

liikmeks Ivar Teeväli ja TS juhatuse liikmeteks Ivar Teeväli, Madis Nõmmik ja Mati

Uibomets. Vara võõrandamise seisuga olid IMB aktsionärideks Ivar Teeväli, kellele kuulus

50% äriühingust, ja Mati Uibomets, kellele kuulus ülejäänud 50% äriühingust. Vara

võõrandamise seisuga olid TS osanikeks Ivar Teeväli, kellele kuulus 33,(3)% äriühingust,

Madis Nõmmik, kellele kuulus 33,(3)% äriühingust, ja Mati Uibomets, kellele kuulus 33,(3)%

äriühingust.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga I, et TS on IMB lähikondne. TS ja IMB on 2. detsembri

2013 kokkulepet allkirjastades kinnitanud, et: „PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel on OÜ Tudulinna

Süsi IMB Puidtoodete AS (pankrotis) lähikondne.“. Seega on kostja põhjendatult esile

toonud, et kuna nii IMB ja Tudulinna Süsi juhatus kui ka omanikud kattuvad, võib järeldada,

et IMB ning Tudulinna Süsi tegutsesid teineteise kasuks majanduslikus mõttes

kooskõlastatuna ja IMB on TS lähikondne.

24. Hageja esitas tsiviilasja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus 6. detsembril 2018 taotluse

kuulata tunnistajana üle Ivar Teeväli, nõuda pankrotihaldur Tiia Kalauselt välja vastuhagi p-

des 2.1.–2.18. nimetatud esemete omandamise müügilepingud ja p-s 2.19. nimetatud

katlamaja rajamise töövõtuleping ning määrata finantsekspertiis, tuvastamaks, milline oli

2008 Eesti Vabariigis tegutsevate kommertspankade poolt välja antud tagamata

arvelduslaenude keskmine intressimäär võrreldes kommertspandiga tagatud arvelduslaenude

keskmise intressimääraga. Ringkonnakohus jääb oma 8. jaanuari 2019 määruses väljendatud

seisukoha juurde, et nimetatud taotlused ei ole põhjendatud ja ei korda määruse p-s 4 toodud

põhjendusi. Muid tõendeid hageja ringkonnakohtu menetluses esitanud ei ole.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et puudub igasugune mõistlik põhjendus selle kohta, miks

sõlmisid TS ja IMB kokkuleppe müügilepingu alusel saadud vara tagastamiseks ilma IMB

poolse tehingu tagasitäitmise kohustuseta, kui IMB sai TS-lt väidetavalt tehingu eest

vastusoorituse.

25. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

26. Ringkonnakohus jätab hageja 1. märtsi 2019 vastuväite ringkonnakohtu tegevusele

rahuldamata.

Ringkonnakohus võttis kostja taotluse suhtes tunnistaja ülekuulamiseks, tõendite kogumiseks

ja finantsekspertiisi määramiseks seisukoha 8. jaanuari 2019 määruses ning jääb selles

määruses toodud seisukohtade juurde ega korda neid.

Vastuseks hageja seisukohale, et kohus ei saanud määrata asja kirjalikku menetlusse

lahendamiseks märgib ringkonnakohus, et kuna hageja taotlus tunnistaja ringkonnakohtus

ülekuulamiseks jäeti rahuldamata, asjas on peetud kaks kohtuistungit, on poolte õigus saada

kohtu poolt ärakuulatud, olnud menetluses tagatud.

Hageja on menetluskulude nimekirja ringkonnakohtule esitanud.

27. Kostja I vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning

vastuhagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude

jaotust maakohtus. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 ning tulenevalt asjaolust, et hageja hagi jääb

rahuldamata ning kostja I vastuhagi rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud maakohtus

jätta hageja kanda.

Seoses

hageja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

ning

kostja

I

vastuapellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause

kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu

määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi,

määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida

on võimalik määrata asja materjalide alusel.

Riigikohus leidis vaidlust lahendades menetluskulude jaotuse osas, et kuna asi saadetakse

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise

lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ringkonnakohus

leiab,

et

kuivõrd

hageja

kassatsioonkaebus

ja

kostja

I

vastukassatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta

poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1 alusel).

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/