3-18-731/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.03.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-731

Haldusasi

RAHAUS OÜ kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve

Ameti 05.04.2018 otsusele nr 6-25/18-001619-008 ning ameti

kohustamiseks ja keelamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja: RAHAUS OÜ, volitatud esindaja Madis Truber

Vastustaja: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.04.2019.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on RAHAUS OÜ kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti (varasem Tarbijakaitseamet) 05.04.2018 otsuse nr 6-25/18-001619-008

õigusvastasuse tuvastamiseks ning vastustaja keelamiseks ja kohustamiseks. Vastustajaks on

tunnistatud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA).

2. Kaebuse kohaselt tegi TTJA 12.03.2018 kaebajale ettekirjutuse nr EK-RKV-2018-0027,

juhtides tähelepanu õigusrikkumistele veebipoe www.e-moobel24.ee haldamisel. Ettekirjutuses (tl

25-30) kohustas TTJA kaebajat:

1) tagama tarbijatele asjakohane klienditeenindus sh tagama tarbijale kaebuste lahendamise

menetluse (ettekirjutuse p 2.1);

3-18-731

2(6)

2) viima garantiitingimused kooskõlla võlaõigusseaduse (VÕS) sätetega (ettekirjutuse p 2.2.

ja selle alapunktid):

3) esitama VÕS-is sätestatud lepingueelne teave (ettekirjutuse p 2.3 ja selle alapunktid):

4) viia veebileht www.e-moobel24.ee kooskõlla tarbijakaitse seaduse (TKS) § 4 lg-ga 3, VÕS

§ 621 lg-ga 5 ja § 622 lg-ga 3 (ettekirjutuse p 2.4 ja selle alapunktid):

5) vastama Tarbijakaitseameti koostatud küsimustele (ettekirjutuse p 3 ja selle alapunktid).

2.1. Ettekirjutuses sisaldus ka sunniraha hoiatus, mille kohaselt, juhul kui kaebaja ei täida

ettekirjutust hiljemalt 15.03.2018, määrab TTJA kaebajale sunniraha kuni 1500 eurot. TJJA

selgitas, et sunniraha võib määrata korduvalt kuni ettekirjutuse täitmiseni. Sunniraha tasumata

jätmisel alustatakse selle sissenõudmiseks täitemenetlust ning siis lisanduvad sunnirahale ka

täitemenetlusega seotud kulud.

3. TTJA pikendas kaebaja palvel ettekirjutuse täitmise tähtaega kuni 02.04.2018. Kaebaja teavitas

02.04.2018 vastustajat sellest, et on ettekirjutuse enamuses osas täitnud, esitas vastused

ettekirjutuse p-s 3 tõstatatud küsimustele ning palus ettekirjutuse p 2.4.1 (veebilehel tuleb tarbijale

anda teavet eesti keeles) täitmise tähtaega pikendada kuni 02.07.2018.

4. TTJA tegi 05.04.2018 otsuse nr 6-25/18-001619-008 ja määras kaebajale sunniraha 500 eurot

ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise eest (tl 12-15). Kaebaja otsusega ei nõustunud ja esitas

kaebuse halduskohtusse.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Kohus määras 18.02.2019 asja lahendamiseks kirjalikus

menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

6. Kaebaja ei nõustu sunniraha määramisega järgmistel põhjustel:

6.1. Vastustaja on eiranud õiguskindluse põhimõtet, mille kohaselt peab halduse tegevus olema

kodanikule võimalikult ettenähtav. Sunniraha määramine oli kaebajale üllatav, kuna eelnevalt oli

vastustaja esindaja telefonivestluse käigus väljendanud mõistvust, et 4000 tootekirjeldust ei saa

sedavõrd lühikese ajaga eesti keelde tõlkida ning oli nõus ettekirjutuse p 2.4.1 täitmise tähtaja

pikendamisega.

6.2. Vastustaja on rikkunud nii hea halduse põhimõtet kui ka õigust õiglasele korraldusele ja

menetlusele (põhiseaduse (PS) § 14). Õigus korraldusele ja menetlusele väljendab ideed, et õige

menetluse aitab kaasa õige tulemuse saavutamisele. Haldusmenetlus peab olema aus — riigiga

suheldes ei tohi isikut üllatada ootamatult langetatavate ebasoodsate otsustega.

6.3. Vastustaja on eiranud nõustamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36 lg 1).

Vastustaja oleks pidanud kaebajat nõustama ja selgitama puuduseid ettekirjutuse täitmisel, seda

eriti olukorras, kus kaebajal oli telefonivestlusest vastustajaga tekkinud teistugune ootus. Kaebajal

oli arusaam ja veendumus, et koostöös vastustajaga saavad kõik ettekirjutuses viidatud puudused

likvideeritud ilma, et kaebajat sanktsioneeritaks.

6.4. Otsusest ei selgu, et ettekirjutuse esialgset täitmise tähtaega (15.03.2018) pikendati kuni

02.04.2018, seega jääb mulje nagu ei oleks kaebaja korraldust tähtaegselt täitnud. Kaebaja esitas

02.04.2018 uue taotluse ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamiseks, sellele vastustaja vastanud ei

ole.

6.5. Otsuses viidatud sätted (TKS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg 4)

ei saa olla sunniraha määramise õiguslikuks aluseks, tegemist on ettekirjutuse tegemise õiguslike

alustega.

6.6. Sunniraha võib rakendada vaid kohustuse täitmisele sundimiseks (vt Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-31-15, p 17). Kaebaja on teinud ettekirjutuse täitmiseks omaltpoolt kõik. Kui ettekirjutuses

3-18-731

3(6)

märgitud kohustus täideti puudustega teadmatusest, ei saa sellest järeldada, et kohustust ei soovita

täita. Kaebajale määratud sunniraha ei täida oma eesmärki - mõjutada kaebajat ettekirjutust täitma,

kuna kaebaja on oma parema äranägemise järgi seda juba teinud.

6.7. Sunniraha otsus on motiveerimata ning rikutud on selgitamiskohustust (HMS § 36 lg 1).

Otsuses ei ole selgitatud, millised kohustused millises osas täitmata jäid ja kuidas ettekirjutuse

punkte täita tuleks. Otsuse põhjendusest võib üksnes järeldada, et kaebaja on mingis osas

ettekirjutuse täitmata jätnud ja mingis osas ettekirjutuse punkte valesti tõlgendanud. Otsuses

puudub kirjeldus sellest, kuidas kaalutlusotsusele, s.o sunniraha määramisele, jõuti. Sunniraha

otsus on seepärast kaalutlusvigadega (vt HMS § 54) ja ebaproportsionaalne.

Vastustaja seisukohad

7. Vastustaja tegevus on olnud õiguspärane, ettekirjutus kui haldusakt on kehtiv ja kuulub

täitmisele ning sunniraha rakendamine on põhjendatud. Enne ettekirjutuse tegemist edastas

vastustaja kaebajale teate haldusmenetluse algatamise kohta, milles teavitas kaebajat

konkreetsetest õigusrikkumistest. Ühtlasi andis vastustaja kaebajale võimaluse teates toodud

rikkumised ilma ettekirjutuseta lõpetada. Samuti andis vastustaja kaebajale võimaluse oma

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja teatele ei reageerinud ning oma arvamust ega

vastuväiteid ei esitanud.

8. Ettekirjutust kaebaja ei vaidlustanud, mistõttu on ettekirjutuse näol tegemist kehtiva

haldusaktiga, mille resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Ettekirjutuse p 2

kohaselt kohustati kaebajat lõpetama tarbijatele ebaõige informatsiooni edastamine seoses kaupade

tarnimisega ning eksitava kauplemisvõtte kasutamine TKS § 15 lg 1 ja 7 ning § 16 lg 6 p 1 ja 2

mõttes. Resolutiivosas tõi vastustaja välja konkreetsed rikkumised (kokku 16 rikkumist). Kaebaja

on jätnud täitmata kuus ettekirjutuses märgitud kohustust:

8.1. kaebaja ei ole esitanud VÕS § 54 lg 1 p-st 9 tulenevat kohustuslikku lepingueelset teavet

maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise korra kohta ning asja kättetoimetamise, teenuse

osutamise või muu soorituse tegemise aja kohta (ettekirjutuse p 2.3.1);

8.2. kaebaja ei ole täitnud VÕS § 622 lg-st 3 tulenevat kohustust. Veebipoes ei ole funktsioon,

millega tarbija vormistab ostu, tähistatud sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne

muu samasuguse ühemõttelise sõnastusega (ettekirjutuse p 2.4.3);

8.3. kaebaja on jätnud kõrvaldamata seadusega vastuolus olevad piirangud seoses tarbija 14-

päevase taganemisõigusega. VÕS § 56 lg 1 alusel võib tarbija sidevahendi abil sõlmitud lepingust

taganeda põhjust avaldamata 14 päeva jooksul ning sellest sättest ei saa tarbija kahjuks kõrvale

kalduda (ettekirjutuse p 2.2.1);

8.4. kaebaja on jätnud kõrvaldamata puudused seoses sõna „garantii“ kasutamisega. TKS § 11

kohaselt on keelatud kasutada kauba pakkumisel mistahes vormis sõna „garantii“ või muud

samatähenduslikku sõna, kui selle tähendus ei vasta VÕS-s müügigarantii või töövõtugarantii kohta

või muus õigusaktis garantii kohta sätestatule (ettekirjutuse p 2.3.6);

8.5. kaebaja on jätnud muutmata kohtuvälise kaebusi lahendava asutuse aadressi. Tarbijavaidluste

komisjon ei asu aadressil Rahukohtu 2, vaid Pronksi 12 Tallinnas (ettekirjutuse p 2.3.9);

8.6. kaebaja ei ole kõrvaldanud vastuolu TKS § 4 lg-ga 3, mille kohaselt peab tarbijale antav teave

olema eesti keeles, kui tarbija ei ole nõustunud selle esitamisega mõnes muus keeles. Veebipoe

tootekirjeldused on vene keeles, samuti on nn ostukorvis info osaliselt vene keeles. Venekeelne on

ka kaebaja e-poe kiirvestluse vorm (ettekirjutuse p 2.4.1).

9. Kaebajal on olnud võimalik ettekirjutusega tutvuda ning küsida täiendavaid selgitusi ja juhiseid

ettekirjutuse täitmiseks. 02.04.2018 kirjaga soovis kaebaja ettekirjutuse täitmise tähtaega

pikendada vaid tootekirjelduste tõlkimiseks (ettekirjutuse p 2.4.1), kaebaja väitis, et on muus osas

3-18-731

4(6)

ettekirjutuse täitnud. Kaebaja ei ole kogu menetluse vältel esitanud täiendavaid küsimusi ega

viidanud,et talle on midagi jäänud ebaselgeks. Kaebajal on olnud õigusteadmistega lepinguline

esindaja juba haldusmenetluses, kes ka ei ole vastustajale täiendavaid küsimusi esitanud.

10. Vastustajalt ei saanud nõuda sunniraha määramise otsuse põhjendamist. Sunniraha otsus on

toiming. Kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku

põhjendamist (HMS § 108 lg 1). Seega sunniraha rakendamist tuleb põhjendada siis, kui adressaat

seda nõuab. Kaebaja pöördus e-kirjaga vastustaja poole 06.04.2018 ning vastavad selgitused

sunniraha määramise kohta esitati kaebajale 10.04.2018 (tl 16-19).

11. Käesoleval juhul ei esinenud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg-s 3 sätestatud

sunnivahendi rakendamist keelavaid aluseid. Kaebajat hoiatati ettekirjutuses sunniraha

rakendamise võimaluse (ATSS § 7 lg 1) ja rakendatava sunniraha suuruse (ATSS § 7 lg 5) eest.

Kaebajal oli reaalselt võimalik ettekirjutust selles antud tähtaja jooksul täita. Seega olid sunniraha

eeldused täidetud ning sunniraha määramine ei olnud õigusvastane.

11.1. Vastustaja ei ole andnud signaali, et kaebajale sunniraha ei määrata. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid oma vastupidise väite kinnitamiseks.Vastustajal ei ole võimalik rahuldada taotlusi, mis

toovad kaasa tahtliku menetluse venimise. Olukord, kus tarbijatele esitatav teave on eksitav,

ebaselge või puudub üldse, kahjustab oluliselt tarbijale seadusega antud õigusi ning piirab tarbijate

õigust teha teadlikke ja kaalutletud tehinguotsuseid.

11.2. Sunnivahendi rakendamise põhjuseks on kaebaja poolt ettekirjutusega pandud kohustuse

täitmata jätmine. Vastustaja teostas kaebaja 02.04.2018 kirjas väidetu kontrollimiseks kaebaja

veebilehel järelkontrolli ning tuvastas, et ettekirjutus oli eelviidatud punktide osas täitmata. Otsus

sunniraha määramise kohta on tehtud kõigi täitmata ettekirjutuse punktidega seoses.

11.3. Arvestades juhtumi olulisust ja rikkumise asjaolusid, oli sunniraha proportsionaalne. Kuna

ettekirjutus oli täitmata ka täiendavaks tähtajaks, määras vastustaja kaebajale sunniraha summas

500 eurot, mis on vastustaja hinnangul proportsionaalne ning vastab ettekirjutuse täitmata jätmise

määrale. Vastustaja kontrollis ka 18.06.2018 ettekirjutuse täitmist ning tuvastas, et enam kui kolm

kuud pärast ettekirjutuse tegemist oli ettekirjutus samas mahus endiselt täitmata.

12. Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse eesmärgiga vältida kehtiva haldusakti (ettekirjutuse)

täitmist, kuna asjakohaseid faktilisi põhjendusi keelamiskaebuse esitamiseks kaebaja esitanud ei

ole. Asjakohaste põhjenduste puudumise tõttu ei ole vastustajal võimalik esitada

keelamiskaebusele vastuväiteid.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

14. Kaebaja on vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse õiguspärasuse, kuid ei ole

vaidlustanud sunniraha määramise otsuse aluseks olevat ettekirjutust. Seega on jõustunud

ettekirjutusega tuvastatud, et kaebaja pani oma veebilehel toime õigusrikkumisi, mille

kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutus oli kaebajale täitmiseks kohustuslik.

15. Sunniraha rakendamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud

toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite

järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei

teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega

piirdub sisuline kohtulik kontroll käesoleval juhul kaalutlusreeglitest kinnipidamise hindamisega.

16. Sunniraha rakendamise õiguslikud alused on sätestatud ATTS-is, mille § 2 lg 1 kohaselt

rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja

3-18-731

5(6)

jooksul täitmata. ATSS § 10 lg 1 näeb ette, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa,

mille adressaat peab tasuma, kui ta jätab ettekirjutusega pandud kohustuse hoiatuses märgitud

tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 8 lg 1 täpsustab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui

adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning seda ei ole hoiatuses märgitud

tähtaja jooksul täidetud ning ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid. ATSS § 8

lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada siis, kui sunni rakendamise alused on ära langenud

(p 1) või ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (p 2), samuti siis, kui

sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (p 3) või kui halduskohus peatab sunnivahendi

rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 4).

17. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et sunniraha määramine on õigusvastane, sest otsuse

kirjeldavas osas ei ole viidatud ettekirjutuse kõikidele punktidele, ettekirjutuse täitmise tähtaja

pikendamisele ning et otsus on sisuliselt motiveerimata.

17.1. Sunniraha rakendamine on toiming, mitte haldusakt (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-

72-14 p 11). Sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja sunniraha rakendamise otsust põhjendama

haldusaktile esitatud nõuetele vastavalt. Toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine,

põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel

vaide- või kohtumenetluses. Kaebaja pöördus 06.04.2018 vastustaja poole selgituste saamiseks (tl

15) ning vastustaja esitas 10.04.2018 kaebajale ka asjakohased selgitused (tl 16-19). Samuti on

vastustaja sunniraha määramist veelkord põhjendanud kohtumenetluse käigus kaebusele esitatud

vastuses ning selgitanud, et kaebaja veebilehel 02.04.2018 teostatud järelkontrolli käigus selgus,

et kaebaja täitis ettekirjutuse üksnes osaliselt. Seega ei ole vastustaja põhjendamisnõudeid

rikkunud.

17.2. Lisaks on vastustaja sunniraha määramise otsuse kirjeldavas osas ettekirjutuse sisu lühidalt

välja toonud. Samuti on vastustaja selgelt viidanud, et sunniraha määramise põhjuseks on asjaolu,

et paikvaatlusel on fikseeritud ettekirjutuse p 2 alapunktide 2.2.1; 2.3.1; 2.3.6, 2.3.9; 2.4.1 ja 2.4.3

täitmata jätmine või täitmises eksimine.

18. Kaebaja leiab, et juhul, kui vastustaja oleks sunniraha määramisel viidanud etttekirjutuse

asjakohastele punktidele, oleks sellest selgunud kohustuste maht, mida kaebaja pidi täitma

ebamõistlikult lühikese aja jooksul. Selgitan, et asjaolu, et kaebaja peab ettekirjutuse täitmise

tähtaega ebamõistlikult lühikeseks, ei saa olla lahendatava haldusasja esemeks, kuna kaebaja ei ole

ettekirjutust vaidlustanud ning ettekirjutus on kehtiv haldusakt. Lisaks on kohtupraktikas

rõhutatud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kohus

kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud,

kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist

välistavat asjaolu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16).

19. Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on sunniraha rakendamisega teda teatud moel

sanktsioneerinud. Sunnivahendi rakendamine ei ole karistuslik meede (ATSS § 3 lg 2). Tegemist

on haldusmeetmega, mille eesmärgiks on isiku sundimine temale pandud kohustuse täitmiseks.

Isikul on võimalik sunniraha määramist vältida ettekirjutuse täitmise läbi. Kuna kaebaja parandas

veebilehel andmed üksnes osaliselt ning kuna ettekirjutuses sisaldus sunniraha määramise hoiatus,

olid täidetud sunnivahendi rakendamise eeldused (ATSS § 2 lg 1, § 8 lg 1).

20. Ainetud on kaebaja väited seoses vastustaja poolse väidetava selgitamiskohustuse rikkumisega.

Ehkki selgitamiskohustus kannab endas menetlusosalise informeerimise funktsiooni, on selle

sisustamisel eelkõige määravaks menetlusosalise tahe selgitusi saada (HMS § 36). Kui

menetlusosaline selgituste saamise soovi ühelgi viisil ei väljenda, ei saa haldusorganilt selgitamist

ka nõuda. Praegusel juhul on vastustaja teavitanud kaebajat ettekirjutuse menetluse algatamisest.

Kusjuures kaebajale on selgitatud, milles vastustaja hinnangul õigusrikkumine täpselt seisnes ning

kaebajale on antud võimalus rikkumine kõrvaldada ilma ettekirjutuseta. Lisaks anti kaebajale

võimalus esitada omapoolsed vastuväited ja arvamus. Vastustaja kinnitusel kaebaja vastustaja

3-18-731

6(6)

poolsele teatele ei reageerinud. Kaebaja taolist vastustaja väidet menetluse kestel tõenditega ümber

lükanud ei ole. Seepärast tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ei ole selgituskohustust täitmata

jätnud.

21. Asja materjalidest ei ilmne ka vastustaja sõnamurdlikkust. Kaebaja väited telefonivestluses

vastustaja poolt lubatu kohta on jäänud paljasõnaliseks. Esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja

esitas vastustajale 19.03.2018 taotluse ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamiseks kuni 02.04.2018

(tl 7-8). Vastustaja nõustus taotlusega ja pikendas ettekirjutse täitmise tähtaga kaebaja poolt

soovitud aja võrra (tl 9). 02.04.2018 esitas kaebaja uue taotluse (tl 10-11), milles taotles tähtaja

pikendamist üksnes seoses ettekirjutuse p 2.4.1 täitmisega (tootekirjelduste tõlkimise kohustusega).

Sealjuures kinnitas kaebaja, et on muus osas ettekirjutuse täitnud. Sunniraha määramise otsusest

ilmneb, et sunniraha määrati kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu suuremas ulatuses kui

kaebaja 02.04.2018 taotluses märgitud ettekirjutuse p 2.4.1 osas. Seega ei saa sunniraha määramist

põhjendamatuks pidada sõltumata isegi juhul, kui asuda seisukohale, et TTJA oleks pidanud enne

sunniraha määramise otsust kaebaja 02.04.2018 taotluse osas seisukoha võtma. Sunniraha määrati

kaebajale ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 mitmete alapunktide ebakohase täitmise eest

kogumis.

22. Kaebaja seiuskoht, et TTJA on sunniraha määramise õigusliku alusena viidanud õigusaktidele,

mis on ettekirjutuse tegemise, mitte sunniraha määramise aluseks, ei tingi sunniraha määramise

õigusvastaseks tunnistamist. TTJA on muuhulgas viidanud KKS § 23 lõikele 4, mis näeb ette

sunniraha määramise õiguse ning sunniraha määramise aluseks olnud asjaoludele (ettekirjutuse

täitmata jätmine). Sunniraha otsust saab pidada kontrollitavaks ning mõistlikult tegutsevale isikule

arusaadavaks.

23. Sunniraha suurust ei saa pidada ka ebaproportsionaalseks, arvestades ettekirjutuse olulisust ja

rikkumise asjaolusid. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et sunniraha määramine oleks

ebaproportsionaalne tema majanduslikust seisundist tulenevalt. Sunniraha rakendamise eest

hoiatati kaebajat ettekirjutuses, kaebajal oli seda ettekirjutuse nõuetekohase täitmisega võimalik

vältida.

24. Kuna vastustaja toiming kaebajale sunniraha määramisel oli õiguspärane, puudub alus

rahuldada kaebajat nõuet keelata vastustajal edaspidi sunniraha määramine kaebajale. ATSS § 2 lg

2 järgi võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt

rakendada. Kaebajal oli KorS § 23 lg 3 järgi talumiskohustus tema suhtes seaduse alusel kohaldatud

riikliku järelevalve meetme suhtes. Kaebaja käitumist ettekirjutuse jätkuval rikkumisel ei saa

kuidagi pidada selliseks, mis tingiks sunniraha määramise õigusvastasuse.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema

enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma