2-17-11051/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. märts 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-11051

Tsiviilasi

Anna Nicola Magidi hagi Kristina Birki vastu 123 630

euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

123 630 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anna Nicola Magidi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Anna Nicola Magid (isikukood XXX),

lepingulised esindajad Nikolai Gontšarov ja vandeadvokaat

Anti Aasmaa

Vastustaja (kostja): Kristina Birk (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 12. oktoobri 2018. a otsus

muutmata.

2. Jätta Anna Nicola Magidi apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Anna

Nicola Magidi kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab Viru

Maakohus kindlaks pärast käesolevas tsiviilasjas

lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Anna Nicola Magid (hageja) esitas Kristina Birki (kostja) vastu hagi võlgnevuse 123 630 euro

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.01.2013 laenulepingu, millega võlgnik soovis

refinantseerida oma olemasolevaid kinnisvara laene summas 125 000 eurot. Hageja andis kostjale

laenu 123 623 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama 31.12.2016. Kui tuvastamist ei leia kohustus

laen tagastada hiljemalt 31.12.2016, esitas hageja 13.01.2017 ja 14.01.2017 e-kirja teel kostjale

teated, mis on materiaalses mõttes käsitatavad laenulepingu ülesütlemise avaldusena. Lisaks

edastati 21.02.2017 nõue võlgnevuse tasumiseks ja pankrotihoiatus.

Juhul, kui laenulepingu olemasolu ei leia tuvastamist, tuleb summa tagastada alusetu rikastumise

sätete alusel.

Hageja on võlasuhte pooleks seetõttu, et Nikolai Gontšarov tegutses üldvolikirja alusel hageja

nimel ja tema esindajana ning seetõttu tema pangakontolt need ülekanded kostja pangakontole

tehti. Tal oli ka õigus sõlmida laenulepingud hageja nimel kostjaga.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja märkis, et tsiviilasjas nr 2-17-4909 jäeti ajutine pankrotihaldur nimetamata ning lõpetati

asjas menetlus. Tuvastati, et hageja kontolt hageja isa N. Gontšarovi poolt kostjale tehtud

ülekannete näol ei olnud tegemist laenu, vaid omavahel lähisuhetes olnud hageja isa ning võlgniku

omavahelise regulatsiooniga majapidamisega jms seotud ülekannetega.

Vale on hageja väide, justkui oleks hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping kostja

laenukohustuste refinantseerimiseks. Kostja ei ole hagejaga sõlminud kokkuleppeid mistahes

vormis. Kostja hagejat ei tunne ega ole hagejaga isiklikult kohtunud või suhelnud. Olukorras, kus

laenusuhe puudus, on vale väide, et kostja oli kohustatud laenu tagastama 31.12.2016. Tsiviilasjas

nr 2-17-4909 väitis hageja, justkui oleks hageja ja kostja nn laenu tagastamise tähtajas

esmakordselt kokku leppinud 26.-27.12.2016 väidetavalt Rakveres toimunud kohtumisel. Samuti

väitis hageja lepinguline esindaja, et „võlausaldaja nimel tegi laenu ülekandeid tema isa ja nende

kolme vahel on sõlmitud suuline laenuleping“.

Hageja arvelduskontolt on teostatud kostja arvelduskontole sagedasi ülekandeid. Ülekannete

selgitus „makse“, ülekannete suurus ning ülekannete ebaregulaarsus viitab, et tegemist ei olnud

mitte laenusuhtega, vaid igapäevaste kulude katteks ja/või kingitusena kostjale antud toetusega.

Pooled ei ole kunagi käsitlenud tehtud makseid laenuna. Hageja väited laenulepingu sõlmimise

kohta on vastuolulised. Hageja ei ole konkretiseerinud, millal, kelle vahel ja kus kokkulepe sõlmiti

ning millisel moel lepiti kokku laenusuhte tingimused. Dokumentaalsed tõendid laenusuhte

olemasolu ei kinnita, vaid viitavad, et hageja arvelduskonto tegelik kasutaja N. Gontšarov toetas

kostjat lähisuhtest tingituna rahaliselt.

Hageja on soovinud võlasuhte kvalifitseerida laenulepinguna ning alternatiivselt alusetust

rikastumisest tuleneva võlasuhtena. Samas ei ole hageja tõendanud kummagi suhte kohaldamise

eelduseks olevaid asjaolusid. Laenusuhte olemasolu tõendamise koormis lasub hagejal.

Raha ülekannete näol on tegemist kinketehinguga või alternatiivselt mittetäieliku kohustuse

täitmisega. Kostja ja N. Gontšarovi vahel olid pikaajalised lähedased suhted, mille kestel on

N. Gontšarov regulaarselt ja vabatahtlikult kostjat rahaliselt toetanud. Tingituna mh N. Gontšarovi

keerulisest iseloomust halvenesid poolte suhted ning 2016. a talvel teatas kostja N. Gontšarovile

soovist suhe lõpetada. N. Gontšarov reageeris kostja soovile äärmiselt emotsionaalselt ning

ähvardustega. Hagiavalduse esitamine on isikliku solvumise tagajärg ning reaktsioon kostja

soovile suhe lõpetada.

Asjaolu, et kostjale on teostatud erinevaid ülekandeid hageja arvelduskontolt, ei tähenda, et sellega

tekiks hageja ja kostja vahel õigussuhe. Hageja nimele avatud arvelduskontot, millelt on teostatud

hagiavalduses viidatud ülekanded kogusummas 123 630 eurot, käsutab faktiliselt hageja isa

N. Gontšarov. N. Gontšarov on kostjat kui lähedast isikut toetanud vabatahtlikult ning tema poolt

kolmandate isikute kontodelt tehtud ülekannete näol on õiguslikult tegemist kinkega, st nende

eesmärgiks oli kostjat kui kingisaajat muul viisil rikastada.

N. Gontšarov on kostjale ülekandeid teinud enda lähedaste ning erinevate enda lähikondsetega

seotud äriühingute kontodelt. Eluliselt usutav ei ole, justkui oleks kõik tehingud toimunud

dokumenteerimata laenusuhte raames. Olukorras, kus kostja ja N. Gontšarovi vahel olid lähedased

suhted, ei ole kostja toetamises midagi tavapäratut. Küll aga on pahatahtlik N. Gontšarovi soov

asuda faktiliselt tehtud ülekandeid tagasiulatuvalt ümber sisustama. Kostja võis N. Gontšarovi

varasemast käitumisest eeldada, et kostjale või tema lähikondsetele tasutud summasid ei kavatseta

tagasi nõuda. Kostja ja N. Gontšarovi vaheline suhe kestis 2000-ndate aastate algusest kuni 2016. a

lõpuni. Kogu suhte kestel toetas N. Gontšarov kostjat materiaalselt ja regulaarselt. Ülekandeid

tehti erinevate kulutuste katteks, et võimaldada kostjale elustandardit, mida N. Gontšarov pidas

põhjendatuks. Kostja rahaline toetamine toimus N. Gontšarovi vabast tahtest, kusjuures sageli tegi

viimane kostjale rahalisi ülekandeid, kui kostja palus seda mitte teha. Ka enne 01.01.2013 on

kostjale tehtud ülekandeid mh hageja arvelduskontolt. Vastavaid summasid ei ole tagasi nõutud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjale tehti hageja kontolt rahaülekandeid ajavahemikul

05.02.2013 kuni 31.10.2016 kokku summas 123 623 eurot (I kd, tl 6-10). Ülekannete faktiliseks

tegija oli hageja isa N. Gontšarov.

Kohus leidis, et kuivõrd vaidlusalused ülekanded on tehtud hageja pangakontolt, on tegemist õige

hagejaga. Hageja isa N. Gontšarov ei saaks esitada raha tagastamise nõuet praeguse hageja asemel

ka juhul, kui tema on faktiliselt ülekannete tegijaks.

Pooled vaidlevad, kas ülekannete tegemise aluseks oli poolte vahel sõlmitud laenuleping või olid

ülekanded N. Gontšarovi poolse mittetäieliku kohustuse täitmine kostja ees tulenevalt

nendevahelistest lähedastest suhetest.

Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu olemasolu. Käesoleval juhul ei ole hageja

tõendanud kokkuleppe sõlmimiseks vajalikke vastastikuseid tahteavaldusi ega seda, et võlgnik

soovis refinantseerida olemasolevaid kinnisvaralaene summas 125 000 eurot. Samuti pole

tõendatud, et kokkulepe sõlmiti 01.01.2013 ning et pooled leppisid kokku summa tagastamise

tingimustes ja laenu tagastamise ajas. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et pooled leppisid

kokku kostja kinnisvaratehingute rahastamises selliselt, et kostja kontole kanti ebaregulaarsetel

kuupäevadel erinevaid summasid. Kohtu hinnangul ei ole millegagi tõendatud ega ka eluliselt

usutav, et hageja ja kostja, kes kostja väitel kunagi isegi kohtunud ei ole, omavahel laenulepingu

sõlmida võisid. Seda isegi juhul, kui hageja esindajana tema isa kokkuleppe sõlmimisel osales.

Kuivõrd laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, tuleb kontrollida, kas hageja nõudeõigus võib

tuleneda alusetust rikastumisest. Tuvastamist on leidnud, et kostjale on üle antud raha. Alusetu

rikastumise nõude eelduseks on, et üleandja soovis üleandmisega täita kohustuse saaja ees. Kohtu

hinnangul ei ole tõendatud, et hageja või hageja isa enda arvates kostja ees mingit kohustust täitsid.

Kostja poolt esitatud tõenditega, s.o kostja poolt vande all antud seletusega (II kd, tl 129 pöördel

- 132) ning tunnistajate ütlustega (II kd, tl 132 pöördel - 133 pöördel ning tl 134 - 134 pöördel)

ning väljavõtetega hageja ja N. Gontšarovi vestlustest (I kd, tl 117-122; 124-125, 197, 204-205,

209-212), on tõendatud, et N. Gontšarov ja kostja olid lähedastes suhetes ning et summad kanti

kostjale üle tema elujärje parandamiseks ja igakuiste kulutuste kandmiseks. N. Gontšarov tegi

ülekandeid ka kostja tütre kontole (I kd, tl 208). Kostja ja N. Gontšarovi kirjavahetusega on

tõendatud kostja väide, et käesoleva kohtuasja alustamine võis olla N. Gontšarovi poolne

emotsionaalne reaktsioon sellele, et tema ja kostja suhe lõppes (I kd, tl 113-116, 193-194, 195).

Kohus leidis, et välistatud ei ole, et kostja hageja kontolt saadud rahast muu hulgas ka enda

kinnisvara laene finantseeris (II kd, tl 15-19, 24-47, 48-59, 109-117), kuid tõendatud ei ole, et

ülekannete tegemise eesmärgiks oli mingit kindlat kostja kohustust täita aidata. Veelgi enam,

kostja esitatud kirjavahetusest nähtub, et kostja keelas N. Gontšarovil endale kingituste tegemise

(I kd, tl 196, 207), mis tõendab seda, et ülekanded tehti N. Gontšarovi vabast tahtest ilma, et

selleks mingit kokkulepet oleks olnud.

Isegi kui jaatada, et tegemist võis olla mingi kohustuse täitmisega, oli kohtu hinnangul tegemist

mittetäieliku kohustusega. Mittetäielik kohustus on täidetav ainult vabatahtlikult, selle täitmine ei

allu sundtäitmisele. Juba üleantut ei saa tagasi nõuda kui alusetut rikastumist. Muu hulgas või

mittetäielik kohustus tekkida olukorras, kus teise isiku käsutusse on antud summad tingimusel, et

seda õigustavad isiklikud suhted poolte vahel. Nagu juba tõendamist on leidnud, olid kostja ja

N. Gontšarovi vahel just sellised isiklikud suhted.

Kohus leidis, et tõendid (I kd, tl 13-14, 108-111) selle kohta, et hageja on esitanud kostja osas ka

avalduse pankrotimenetluse algatamiseks, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.

Kuivõrd alusetu rikastumise nõude olemasolu ei ole tuvastatud, ei pidanud kohus vajalikuks

hinnata hageja aegumise vastuväidet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada täielikult

ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 123 630 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja märkis, et ei tugine apellatsiooniastmes enam laenulepingu olemasolule, vaid palub

rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et ei ole tõendatud, et hageja või hageja isa enda arvates kostja

ees mingit kohustust täitsid. Sooritusega VÕS § 1028 tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui

soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust või pooltevahelist lepingulist

suhet või kui üleandja arvab, et üleandmise vastuvõtmisega aktsepteerib teine pool pakkumist

lepingu sõlmimiseks või selle muutmiseks, ent teine pool ei saa pakkumisest sellisel viisil aru ning

lepingulist suhet ei teki või seda ei muudeta üleandja poolt soovitud viisil. Antud juhul arvas

hageja ekslikult, et kandes kostja arvele 123 623 eurot, täidab ta pooltevahelist laenulepingut.

Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust

raha tagasi saada.

Ei piisa üksnes sellest, et kohus mehaaniliselt loetleb, mis leheküljel toimikus mingid tõendid

paiknevad, kuid ei ole aru saadav, mis järelduse ja mis põhjusel kohus neist teinud on. Kohus ei

ole sisuliselt tõendeid hinnanud s.o jätnud hindamata ka hageja esitatud vastuväited neile.

Ühtlasi ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tegemist oleks olnud mittetäieliku kohustusega VÕS

§ 4 tähenduses. Hageja ei vaidlusta, et ülekanded tegi kostjale tema kontolt N. Gontšarov. Samas

eitab N. Gontšarov asjaolu, et tal olid kostjaga lähedased suhted. Tegemist oli sõpradega, kes

töötasid ühiselt. VÕS § 1028 lg 2 p 1 tuleb tõlgendada pigem kitsendavalt ning selle kohaldamist

õigustavad ennekõike juhud kus isikud on omavahel pereliikmed ja/või moodustavad ühise

leibkonna. N. Gontšarov on olnud alates 30.06.1979 abielus Alla Gontšarovaga. Neil on ühine

leibkond ja eluase. Kostjaga ei ole N. Gontšarov kunagi ühist leibkonda moodustanud ega

lähedastes suhetes olnud. Tavapärasest sõprusest lähedasemat suhet ei tõendanud ka tunnistajate

ütlused. Tegemist on kostja lähikondsetega, millest tulenevalt tuleb nende ütlustesse juba seetõttu

suhtuda kriitiliselt. Ühtlasi võisid ka kostja kohtus vande all antud ütlused olla kantud soovist

vabaneda kohustuste täitmisest.

Kostja ei ole tõendanud, et iga konkreetne makse oleks olnud tehtud kinkena. Kostja ei ole

tõendanud kinkelepingu olemasolu.

Kostja ei ole tõendanud, et esitatud vestluste teiseks pooleks oleks olnud N. Gontšarov. Puuduvad

mistahes andmed, mis annaks võimaluse identifitseerida vestluse teise poolena hageja isa. Seetõttu

tuleb kostja poolt esitatud tõendeid, milles ta enese arusaamas vestleb N. Gontšaroviga jätta

arvestamata. Ka sisuliselt hinnates ei tõenda käesoleval ajal hageja hinnangul esitatud tõendid

kostja ja tema isa lähedasemaid suhteid kui tavaline sõprus. Kostja teeb esitatud tõendite alusel

meelevaldseid järeldusi. Miski ei viita esitatud vestlustes sellele, et konkreetsete maksete näol

olnuks tegemist kingitustega. Kostja esitab üksikuid vestlusi väidetavalt mahukatest vestlustest.

Samas ei esita kostja väidetavaid vestlusi täies ulatuses, mis võimaldaks tuvastada nende konteksti

ja eesmärgi. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, et ei rahuldanud hageja taotlust

nõuda vastav kirjavahetus välja kostjalt tervikuna 03.05.2018 määrusega.

Hageja esitas 07.05.2018.a menetlusdokumendis nimetatud tehingud, millest on näha, et peale

seda kui raha on hageja poolt kostjale kantud, siis samal päeval või üksikud päevad hiljem on see

kantud kostja erinevate võlgnevuste katteks. Hageja soovib viidatud tehingutega tõendada, et

kostja kasutas hagejalt saadud rahasummasid kinnisvara soetamiseks kasutatud laenumaksete

teenindamiseks.

5. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning jääb tervikuna esimese astme

menetluses esitatud seisukohtade juurde.

Puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja ei ole kunagi laenulepingut sõlminud. Lisaks ei vaidlusta

hageja asjaolu, et hageja arvelduskontot käsutas faktiliselt hageja isa N. Gontšarov ning et

N. Gontšarov oli mh isikuks, kes tegi kostja arvelduskontole kõik käesolevas menetluses vaidluse

all olevad ülekanded.

Hagejal puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks kostja suhtes. Sõltumata pangaülekannete

õiguslikust kvalifikatsioonist saab vaidlusaluste ülekannetega seoses mistahes õigussuhe

eksisteerida üksnes N. Gontšarovi ja kostja vahel ning hagejal puudub õiguslik alus nõuete

esitamiseks kostja vastu. Asjas ei ole kogutud mistahes tõendeid, et N. Gontšarov oleks ülekandeid

teostades või kostjaga muul viisil suheldes tegutsenud hageja nimel (st viimase esindajana) ja/või

soovinud ülekannete teostamisega tekitada mistahes õigusi või kohustusi hagejale. Hageja

nõudeõigust kostja vastu ei tekita üksnes asjaolu, et konkreetseid ülekandeid kostjale on tehtud

hageja nimele avatud arvelduskontolt. N. Gontšarovi poolt hageja arvelduskontolt ülekannete

teostamise näol on tegemist õiguslikus mõttes kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS

§ 78 tähenduses.

Maakohtu seisukohad hageja nõudeõiguse osas on vastuolulised, kuna ühelt poolt nõustub

maakohus põhjendatult sellega, et hageja arvelduskontolt ülekannete teostamisel täitis

N. Gontšarov kas mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg 1 tähenduses või tegi kinke (st mõlemal

juhul oli hageja arvelduskontolt maksete tegemine suunatud N. Gontšarovi kohustuste

täitmisele/õiguste teostamisele), kuid teiselt poolt leiab maakohus siiski, et teoreetiline nõudeõigus

tehtud maksete tagasinõudmiseks kuulub hagejale kui N. Gontšarovi ja kostja suhtes kolmandale

isikule. Kostjale arusaadavalt on hageja nõudeõigus kostja suhtes igal juhul välistatud olukorras,

kus maakohus on tuvastatud, et hageja kui kolmanda isiku arvelduskontolt teostati makseid

N. Gontšarovi kui võlgniku (VÕS § 78 tähenduses) kohustuste täitmiseks. Kostja viitas

analoogsele vaidlusele Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 9).

Alusetu on hageja väide, justkui oleks hageja kostja arvelduskontole perioodil 01.01.2013 kuni

31.10.2016 kokku 123 623 ulatuses ülekandeid tehes ekslikult arvanud, et ta täidab laenulepingut.

Hageja ei ole kostja arvelduskontole isiklikult kunagi mitte ühtegi ülekannet teinud. Hageja

arvelduskontot käsutas N. Gontšarov, kelle poolt on tehtud ka kõik vaidlusalused ülekanded. Asjas

puuduvad mistahes tõendid, millest nähtuks, et väidetavalt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid

oleks hageja või N. Gontšarovi poolt kunagi laenuna käsitletud ja/või kostjalt nende tagastamist

nõutud enne, kui kostja teatas N. Gontšarovile soovist lähisuhe lõpetada. Hageja ei ole tõendanud

alusetu rikastumise asjaolusid.

Maakohus on põhjendanud otsuses toodud järeldusi asjas kogutud tõenditega. Samuti ei pea kostja

tõsiseltvõetavaks hageja katseid seada kahtluse alla asjaolu, et kostja poolt esitatud erinevate

sidevahendite kaudu peetud vestluste teiseks pooleks oli faktiliselt N. Gontšarov. Hageja ei

vaidlustanud maakohtu menetluses kordagi N. Gontšarovi ja kostja vaheliste vestluste toimumist,

vaid vastupidiselt üritas korduvalt kohtu kaudu välja nõuda kostja poolt väljavõtteliselt esitatud

suhtlust terviklikul kujul. Lisaks on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et viidatud vestlused

on toimunud kostja ja N. Gontšarovi vahel ning kirjeldanud mh seda, milliste sidevahendite kaudu

(nt Skype vms) on vestlused toimunud ja millisel moel konkreetsed väljatrükid on teostatud.

Hageja peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt saab kostjale ülekannete

teostamise alternatiivselt kinkele kvalifitseerida mittetäieliku kohustuse täitmisena. Nii asjas

kogutud kirjalikud tõendid kui ka tunnistajate ja kostja vande all antud ütlused kinnitavad

ümberlükkamatult pikaajaliste intiimsete lähisuhete olemasolu vastavate isikute vahel. Hageja

seisukoht, mille kohaselt tuleks VÕS § 1028 lg 2 p 1 tõlgendada kitsendavalt, ei põhine õiguslikul

regulatsioonil ega kohtupraktikal.

Hageja möönis, et vähemalt osa tehtud maksetest olid või võivad olla käsitletavad kinkena.

Asjakohane ei ole hageja viide kinkelepingu vorminõuete väidetavale rikkumisele. Suhtlusest

nähtub, et tegemist oli eraeluliste ja olemuselt n-ö romantiliste kingitustega nagu ehted ja muud

aksessuaarid.

Põhjendamatu on etteheide maakohtule seoses hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata

jätmisega. Taotlus oli konkretiseerimata. Ometigi osales N. Gontšarov menetluses hageja

esindajana ning saanuks soovi korral selgitada toimunud vestluste tegelikku konteksti ja eesmärki.

Kostja ei vajanud hageja kontol laekunud summasid laenumaksete tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on lõppjärelduste osas seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Järgides maakohtu otsuse põhjendusi ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel

oma käesolevas otsuses.

7. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu seisukohad on mõneti vastuolulised küsimuses, kas

väidetav võlasuhe tekkis hageja ja kostja vahel või hageja isa N. Gontšarovi ja kostja vahel. Asja

materjalidest nähtuvalt tehti ülekanded kostja pangakontole hageja nimel olevalt pangakontolt,

kuid kannete faktiliseks tegijaks oli hageja isa N. Gontšarov. Viimati nimetatud asjaolu kinnitab

hageja sõnaselgelt ka apellatsioonkaebuses.

Maakohus asus seisukohale, et hagi on esitatud õige isiku poolt ainuüksi lähtudes asjaolust, et raha

ülekanded tehti hageja pangakontolt. Sellises olukorras ei saanuks maakohtu hinnangul

N. Gontšarov ise kostja vastu raha tagastamise nõuet esitada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õiguslikult siiski välistatud käsitlus, kus hageja ja tema isa

vahelisest kokkuleppest (sisesuhtest) tulenevalt kasutas N. Gontšarov hageja pangakontot

tehinguteks, mille tagajärjed on omistatavad just N. Gontšarovile endale ja mitte hagejale. Ehkki

pangaga sõlmitud arvelduskonto lepingu alusel tekivad õiguslikud suhted üksnes panga ja kliendi

vahel, ei ole praeguses asjas vaidluse all küsimus, millisel isikul oli panga suhtes nõudeõigus

arvelduskontol olevate rahaliste vahendite käsutamiseks. Seega ei pea ringkonnakohus välistatuks,

et N. Gontšarov saanuks ise esitada hagi kostja vastu ülekantud summade tagastamiseks,

tõendades, et tegemist oli temale kuuluvate rahaliste vahenditega ja tal oli kokkulepe Anna

Magid’iga konto kasutamiseks.

Nii on ka Riigikohus oma 26.11.2014. a tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 9-10) tehtud otsuses

leidnud, et ühe isiku arvelduskontolt tehtud maksed võivad olla teostatud teise isiku käsundi alusel

ning kui käsundussuhte olemasolu leiab kinnitust, siis tuleb soorituse tegijaks lugeda

käsundiandja.

8. Ebaselgus ei ole aga viinud maakohut ebaõigetele järeldustele. Kohus on TsMS §-i 5 järgides

menetlenud asja poolte esitatud asjaoludest lähtudes.

Lahendades hageja nõuet algselt alternatiivsena esitatud alusetu rikastumise sätete alusel

(apellatsiooniastmes ei ole enam tuginetud väitele, justkui oleks hageja ja kostja vahel olnud

laenuleping) on maakohus põhjendatult võtnud arvesse asjaolu, et kostjale tehtud rahaülekanded

pärinesid tegelikult N. Gontšarovilt. Seega asjaolu, et hageja ja kostja vahel puudus konkreetne

võlaõiguslik suhe, ei too siiski automaatselt kaasa hagi rahuldamist. Maakohus on seega siiski

arvestanud, et hageja ja tema isa vahel oli omakorda käsundilaadne kokkulepe, mille alusel hageja

isa kasutas teatud perioodil tütre pangakontot omal äranägemisel ülekannete tegemiseks ning

nende ülekannetega seoses ei tekkinud võlasuhteid hageja ja kostja vahel. Ringkonnakohus

nõustub kostja seisukohaga, et asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et N. Gontšarov

oleks ülekandeid tehes või muul viisil kostjaga suheldes tegutsenud hageja esindajana ning et tema

tegevusest pidid tulenema õigused ja kohustused hagejale.

Mittevaieldav asjaolu, et hageja pangakonto käsutajaks vaidlusaluste ülekannete tegemisel oli

hageja isa N. Gontšarov, välistab hagi rahuldamise VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest sel juhul ei olnud

tegemist mitte hageja, vaid tema isa poolse sooritusega kostjale (vt ka Riigikohtu eelviidatud otsus

p 10).

Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi enda seisukohad menetluses vastukäivad. Kinnitades, et

ülekannete faktiliseks tegijaks oli hageja isa N. Gontšarov, väidab apellant (hageja) samas siiski,

et oli ülekandeid tehes ekslikul arvamusel, et raha kostja pangakontole kandmisega täidab ta

pooltevahelist laenulepingut. Ringkonnakohus nõustub siinjuures täielikult maakohtu seisukoha ja

põhjendustega, et asjas esitatud materjalide kohaselt puuduvad igasugused viited lepingulistele

suhetele hageja ja kostja vahel (sh läbirääkimised lepingu sõlmimiseks, tahteavalduste vahetamine

jms) ning seetõttu ei saa pidada eluliselt usutavaks, et hagejal võinuks üldse tekkida eksiarvamus,

mille kohaselt oli tal tekkinud kohustus anda kostjale laenu kokku summas 123 623 eurot.

9. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena

peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena,

ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-

11, p 34; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1

kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja

milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).

Teisalt on Riigikohus oma 27.03.2008. a otsuses nr 3-2-1-11-08 (p 11) rõhutanud seisukohta, et

kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha

tagasi saada. Praeguses asjas ei ole aga võimalik asuda seisukohale, et hageja oleks tõendanud

enda poolse soorituse kostjale. Ehkki ülekanded tehti hageja kontolt, oli ülekannete faktiliseks

tegijaks hageja isa N. Gontšarov.

10. Ehkki käesoleva vaidluse esemeks ei ole N. Gontšarovi nõue kostja vastu, märgib

ringkonnakohus vastuseks apellatsioonkaebusele siiski järgmist.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud etteheited maakohtule tõendite hindamisel, mille

tulemusena jõudis kohus seisukohale, et kostja ja N. Gontšarovi vahel olid lähedased suhted ning

rahaülekanded toimusid selle suhtega seoses. Kohus on viidanud tõenditele, seejuures ei ole kohtul

kohustust tõendite sisu kohtuotsusesse ümber kirjutada. Maakohtu veendumuse kujunemine on

viidatud tõendite pinnal jälgitav. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata

maakohtu põhjendusi.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt N. Gontšarovi ja kostja vahel võis olla mittetäieliku kohustuse

võlasuhe VÕS § 4 tähenduses, vastab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 10),

mille kohaselt on tunnustatud mittetäieliku kohustuse tekkimise võimalikkust olukorras, kus teise

isiku käsutusse on antud märkimisväärsed summad tingimusel, et seda õigustavad isiklikku laadi

suhted poolte vahel.

Arvestades N. Gontšarovi poolt kostjale tehtud ülekannete perioodi (05.02.2013 – 31.10.2016) ja

kogusumma suurust ei ole eluliselt usutavad apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu olnuks

tegemist koos töötanud sõprade vahelise laenusuhtega. Ei ole tõendatud, et N. Gontšarov oleks

kogu perioodi vältel väljendanud, et raha on mõeldud üksnes laenuks ning ta eeldab selle

tagastamist. Lähedaste suhete olemasolu ei välista iseenesest see, et N. Gontšarov on alates

1979. aastast abielus ja elab ühises leibkonnas koos oma abikaasaga.

11. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väidetega, justkui oleks kaheldav, kas kohtule esitatud

sõnumivahetuse väljatrükkide teiseks pooleks oli üldse N. Gontšarov. Esmalt ei ole vaidluse all

asjaolu, et N. Gontšarov tegi aastate vältel hageja arvelduskonto kaudu kostjale rahaülekandeid

ning hageja on ka möönnud, et tegemist oli sõbralike suhetega koos töötanud isikute vahel. Seega

on ootuspärane, et rahaülekandeid puudutati mh ka sõnumivahetuses. Seejuures on võimalik

tähendada ka sõnumites lubatud ülekannete kattuvust kostja pangakontole toimunud laekumistega

(nt 06.09.2016 – 08.09.2016 sõnumivahetus I kd tl 118-119 ja kostja kontoväljavõte II kd tl 45p).

Apellant ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis muudaks sõnumite pärinemise N. Gontšarovilt

ebausutavaks ning mis tingiks kostjale selles osas täiendava tõendamiskoormise asetamise.

Ringkonnakohtu hinnangul on alusetud etteheited maakohtule menetlusnormi kohaldamisel osas,

milles kohus jättis rahuldamata hageja taotluse kohustada kostjat esitama tema ja N. Gontšarovi

vahelised sõnumivestlused ajavahemikul 01.01.2013 – 31.12.2016 tervikuna. Tegemist on nelja

aasta pikkuse perioodiga. Hageja ei põhistanud oma taotluses, et sellises mahus vestluste esitamine

oleks käesoleva tsiviilasja lahendamisel asjakohane.

12. Kostjal ei lasunud käesolevas asjas tõendamiskoormist tõendamaks, et iga konkreetne makse

oleks tehtud kinkena. Ringkonnakohus märgib siiski, et VÕS § 261 lõikest 2 tulenevalt võidakse

kinkeleping sõlmida ka kirjalikku vormi järgimata, kui kinkija täidab kinkelepingu järgse

kohustuse. Arvestades kostjale tehtud rahaliste ülekannete pikka perioodi ja sarnast iseloomu on

võimalik, et kinkeleping sõlmiti kaudsete tahteavalduste vahetamise teel ning see hõlmas mitte

üksnes ühekordseid makseid, vaid sama õiguslik tähendus laienes ka hilisematele sarnastele

ülekannetele.

Apellant on seejuures möönnud, et osa ülekandeid võisid olla käsitatavad kinkena ka juhul, kui

eeldada, et tegemist oli üksnes n-ö sõbrasuhete ja mitte lähemate isiklike suhetega. Samas ei ole

välja toodud, millised ülekanded kuuluksid sellesse kategooriasse. Kinkena tehtud maksete puhul

ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks kinkijale alust neid tagasi nõuda.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et hagi rahuldamiseks ei anna alust asjaolu,

et kostja võis osa rahast kasutada muu hulgas enda varaliste kohustuste katteks, sh

kinnisvaralaenude rahastamiseks. Põhistatud ega tõendatud ei ole, et kostjal oleks olnud kohustus

kasutada saadud raha teatud kindlal otstarbel.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Menetlusosalised on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjad ning ka vastuväited

vastaspoole menetluskulude suhtes.

Maakohus on oma otsuses menetluskulud üksnes jaotanud, jättes menetluskulud hageja kanda,

kuid ei ole kindlaks määranud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt

määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Seega ei määra tulenevalt TsMS § 174 lõikest 4 ka ringkonnakohus käesolevalt kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulude rahalist suurust, vaid seda teeb Viru Maakohus tsiviilasjas

lõpplahendi jõustumisel TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/