2-17-5822/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-5822

Tsiviilasi

A.B. ja N.B. hagi A.B. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Apellatsioonkaebuse hind kummagi hageja osas 1692 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse

hind

kummagi

hageja

osas

423 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste

liigid

A.B. apellatsioonkaebus

A.B. ja N.B. vastuapellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant / vastuapellatsioonis vastustaja (kostja): A.B.

(isikukood XXX), lepinguline esindaja Vladimir Kolga

Vastustajad / vastuapellandid (hagejad):

1. A.B. (isikukood XXX)

2. N.B. (isikukood XXX)

Hagejate seaduslik esindaja N.B., lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2018 otsus

muutmata.

2. Jätta A.B. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta

A.B.

ja

N.B.

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.B. (hageja I) ja N.B. (hageja II) (hagejad/lapsed) esitasid 12.04.2017 hagi A.B. (kostja) vastu

elatise saamiseks kehtivas elatise miinimummääras. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja oma lapsi

vabatahtlikult toetanud alates 25.03.2017. Laste ema on püüdnud leppida kostjaga kokku, et kostja

tasuks elatist vabatahtlikult, kuid kokkulepet ei ole saavutatud.

Hagejad selgitasid, et nende tegelik elukoht on Eesti Vabariigis ning seetõttu tuleb elatise

väljamõistmisel ja selle suuruse kindlaksmääramisel kohaldada Eesti Vabariigis kehtivat seadust.

Hagejad kinnitasid, et hagiavalduse esitamisest 2017. aasta aprillist on kostja tasunud elatisena

kokku 2200 eurot. Kuivõrd 2017. aastal oli elatise miinimummääraks 235 eurot lapse kohta kuus

ning alates 01.01.2018 250 eurot lapse kohta kuus, on kostja tasunud seaduses sätestatud summast

vähem 665 eurot. Hagejad paluvad välja mõista kostjalt hagejate ülalpidamiseks elatis alates hagi

esitamisest kehtivas elatise miinimummääras kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

Ajal, kui kostja elas koos perega, oli perekonna elukohaks Valgas Tähe 11 asuv korter, mis kuulus

kostja emale. Pärast abielusuhete lõppemist lahkus hagejate seaduslik esindaja koos lastega

korterist. Hagejate seaduslik esindaja üüris Valgas X asuva korteri ning hagejad elavad seal ka

praegu. Laste tegelik elukoht on olnud teada ka kostjale, kuid soovist tasuda elatist väiksemas

määras on kostja asunud seda vaidlustama.

Hagejate seaduslik esindaja oli ja on valmis lahendama vaidluse kompromissiga selliselt, et

igakuine elatise määr oleks 180 eurot lapse kohta kuus, kuid paraku ei ole kostja sellega

nõustunud. Kostja on esitanud väite, et tema sissetulek ei võimalda tasuda elatist nõutud määras,

kuna sel juhul ei oleks tal võimalik katta oma hädavajalikke väljaminekuid. Hagejatel on alust

selles väites kahelda. Kostja on tasunud kahel kuul elatist hagejate nõutud määras ilma, et see oleks

talle kaasa toonud raskeid majanduslikke tagajärgi. Seejärel „avastas“ kostja, et kohaldada tuleb

Läti Vabariigi seadust ning edaspidi on talle perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 nõuete täitmine

väidetavalt võimatu.

Kostja on töötanud pikemat aega Rootsi Kuningriigis, omandanud sõiduki, puhanud välismaal

ning kasutanud käesolevas vaidluses õigusabi 850 euro eest. Ülalpidamiskohustusega oleks kostja

pidanud arvestama enne muude kohustuste võtmist. Kuna kostja on pidanud endale jõukohaseks

eluasemelaenu tasumist, suhteliselt suuri kommunaalkulusid, kallist sõiduautot, õigusabi ning

puhkusereise, siis viitab tema elatustase sellele, et ka laste ülalpidamiskohustuse täitmine on soovi

korral võimalik.

Hagejad soovivad elatist alates 01.04.2017. Pärast seda kuupäeva on kostja täitnud

ülalpidamiskohustust osaliselt. Vaid kahel kuul (2017. aasta juuli ja august) ei ole kostja elatist

tasunud viidates sellele, et pooled leppisid 27.06.2017 toimunud kohtuistungil nii kokku.

Kokkulepe lähtus aga eeldusest, et lapsed elavad 2017. aasta juulis ja augustis koos isaga, kuid

lapsed seda ei soovinud ning seetõttu ei õnnestunud ka kokkulepet ellu viia. Seega palusid hagejad

mõista elatis välja alates 01.04.2017 arvestades seejuures kostja tasutut.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on ta püüdnud hagejate seadusliku

esindajaga saavutada kokkulepet elatise tasumiseks, kuid see ei ole õnnestunud, hagejate seaduslik

esindaja ei ole kostja SMS-idele vastanud. Ei vasta tõele, et kostja ei ole oma lapsi vabatahtlikult

toetanud. Hagejad ei esitanud kohtule andmeid oma kulutuste kohta, mistõttu kostjale ei ole teada

kui palju hagejate esindaja reaalselt kulutab hagejate ülalpidamiseks.

Kostja leidis, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna Tartu Maakohus ei ole

pädev asja lahendama. Hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik, kus lastele on tagatud

hariduse saamise võimalus (lapsed õpivad Läti Vabariigis XX) ja kus lastele on tagatud

tervishoiuteenused. Hagejad on ennatlikult ja täiesti asjatult pöördunud kohtusse elatise saamiseks

olukorras, kus kostja on laste ülalpidamiskohustust täitnud ning on valmis seda ka edaspidi täitma

igakuiste maksetena.

Kostja rõhutas, et kuna hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik tuleb elatise summa

kindlaksmääramisel arvestada kõiki aluseid, mis võimaldavad määrata elatise suuruse kindlaks

väiksemas summas kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras.

Kostja keskmised igakuised kohustused ja kulud kokku on 797 eurot, millest eluasemele kulub

513 eurot, toidule kulub 207 eurot, muud kulud 77 eurot (sh hügieenitarbed, riietus, kütus jne.)

Kostja igakuine sissetulek sõltub kostja igakuisest tööhõivest (tükitöö), seega kostja keskmine

igakuine sissetulek 987 eurot (netosumma). Arvestades eeltoodut puudub kostjal võimalus maksta

kummalegi hagejale elatist 250 eurot kuus.

Arvestada tuleb ka mõlema vanema majanduslikku seisundit ning võtta arvesse last kasvatava

vanema poolt saadavaid peretoetusi (lapsetoetus ja lasterikka pere toetus).

Kostja tõi esile ka Riigikohtu 09.06.2017 otsuse nr 3-2-1-35-17, p-s 30 märgitu, et praeguseks

ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga

kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud

ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista

väiksemas ulatuses. Kostja palus määrata elatise alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 80 %

igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast alates 01.04.2017 kuni hagejate täisealiseks

saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Hagejad on esitanud hagiavalduse elatise saamiseks kehtivas alammääras alates 01.04.2017.

Kostja on elatise suurusele vastu vaielnud ning leidnud, et põhjendatud on kostjalt hagejate kasuks

välja mõista elatis Lätis kehtiva elatise miinimummäära järgi ning tuginenud alternatiivselt

erinevatele alustele elatise vähendamiseks. Kohus on andnud varasemas menetluses hinnangu

kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kohta.

Kohtule ei ole teada, et hagejate emal oleks rohkem lapsi kui hagejad ning lasterikka pere toetus

on perehüvitiste seaduse § 21 alusel ette nähtud peredele, kus kasvab kolm ja enam last. Samuti ei

ole kostja menetluses esile toonud ega tuginenud asjaolule, et teda on tabanud töövõime kaotus.

Maksu- ja Tolliameti 16.08.2018 teatisest tuleneb, et 01.02.2018 kuni 31.07.2018 on kostjale

tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete

mahaarvamist väljamakseid 6900 eurot, s.o ühe kuu sissetulek on 1150 eurot. Kostja Swedbanki

konto väljavõttelt nähtub, et lisaks laekuvale töötasule on kostja kontole laekunud ka

sularahamaksed: 2018. aasta 14. juunil kokku 800 eurot, 19. juunil 500 eurot, 11. juulil 850 eurot,

16. juulil 340 eurot, 19. juulil 200 eurot ja 16. augustil 450 eurot. Seega on kostjale laekunud raha

ka lisaks töötasule.

Kohus nõustus hagejate seisukohaga, et kostja püüab näidata enda võimekust elatist tasuda

tegelikust väiksemana. Oluline on ka vanema võimekus teenida sissetulekut ja arvestada tuleb

kohustatud vanema elulaadi. Hagejad on toonud esile, et kostja on töötanud pikemat aega Rootsi

Kuningriigis, omandanud sõiduki, puhanud välismaal ning kasutanud praeguses vaidluses

õigusabi 850 euro eest.

Kostja on kohtule esitanud tõendi selle kohta, et sõiduauto AUDI A6 ALLROAD QUATTRO

(2009. aasta väljalase) on talle kingitud. Kohtu hinnangul ei näita sõiduauto kinkimine kostjale

seda, et kostjal ei ole võimalik elatist tasuda, vastupidi võiks öelda, et kostja on selle arvelt

säästnud mõistlikult ning ta ei ole pidanud ise kulutama raha auto ostmiseks.

Maanteeametilt saadud andmetel kuulub kostjale Volkswagen BORA Variant (2002. aasta

väljalase), eelnimetatud AUDI A6, Paadiveok Respo, Madel Stema ja Väikelaev Progress 4. Kohtu

hinnangul on kalastamine hobina vastuvõetav, kuid olukorras, kus kostja püüab enda varalist

olukorda näidata võimalikult väiksena, ei ole mõistlik omada väikelaeva. Selle võõrandamisest on

võimalik saada ülalpidamist nii endale kui alaealistele lastele.

Samuti on kostja esitanud tõendi selle kohta, et tal on laenumakse kohustus. Kostja elukohaks on

eramaja Valga linnas ning laenukohustus on eluasemelaen. Lisaks on menetluses esitatud tõendid

selle kohta, et kostja käib puhkusereisidel. Kostja selgitas, et puhkusereiside eest tasuvad sõbrad.

Kohtu hinnangul säästab kostja raha ka puhkusereiside arvelt, kui ta ise nende eest ei tasu ja saab

seda enam panustada oma sissetulekust oma laste ülalpidamiseks.

Siiski pidas kohus hagejate nõuet põhjendatuks osaliselt, s.o 80 % ulatuses kehtivast elatise

miinimummäärast. Kohtu hinnangul ei tähenda PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna

„ühetaoliselt“, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate

isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi

ülalpeetavate

vajaduste

rahuldamiseks

(Riigikohtu

19.10.2015

määrus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-119-15). Ülalpidajale endale kui täisealisele isikule peab tema teenitavast sissetulekust

jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema selline

rahaline reserv, mis tagaks ootamatute kulude katmise kasvõi osaliselt. Samuti peab üle 40-aastane

inimene mõtlema ka pensionisäästude peale, et mitte ise pensionieas langeda abivajaja rolli. Seega

ei pea kohus õigeks, et kostja sissetulek tuleb automaatselt jagada tema enda ja ülalpidajate vahel,

et teada saada kostja enda võimekus elatist tasuda. Riigikohus on märkinud, et miinimumpalk (mis

on aluseks elatise suuruseks) ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend

elatise määramiseks. Seega on praeguses asjas põhjendatud kostjalt välja mõista 80 % elatise

miinimummäärast. Kostja, kes saab Eesti keskmise töötasuga (I kvartal 2018. a 1242 eurot bruto)

võrreldavat töötasu, ei peaks üldjuhul tasuma oma laste ülalpidamiseks rohkem kui pool oma

sissetulekust, sest muidu võib tema enese tavaline ülalpidamine saada kahjustatud. Kohtu

hinnangul on kostja võimekus teenida sissetulekut 1000-1100 euro eest kuus ning kohtu

väljamõistetud elatis ei moodusta tema sissetulekust 50 %.

Hagejate seaduslik esindaja on kohtule kinnitanud, et tema sissetulek on 1100-1200 eurot.

Praeguses asjas ei tule kalduda kõrvale vanemate võrdsest kohustusest oma last ülal pidada,

kuivõrd kostja sissetulek on samas suurusjärgus.

Kostja on esile toonud, et arvestada tuleb lastele makstavate toetustega. PKS § 101 lg-st 1 ei

tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist

üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada vastavalt perehüvitiste

seadusele lapsevanema kaudu perehüvitisi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2017 lahend

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).

Kohtupraktikas

on

arvestatud

lapse

vajaduste

kindlaksmääramisel

Tartu

Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a uuringuga „Lapse ülalpidamiskulude

arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (RAKE uuring). RAKE uuringus leiti, et aastatel

2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti,

et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud

miinimummäär. Arvestades tarbijahinna muutust 9,6 % perioodil 2012-2018, saab lugeda

keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 305 eurot kuus.

Kehtiv õigus paneb kostjale kohustuse ülal pidada oma lapsi 500 euro eest kuus (alates 01.01.2019

aga 540 euro eest kuus) mis aga kohtu hinnangul ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise arusaamaga

laste ülalpidamiseks vajatava kohta. Lapsel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda neile

ülalpidamist. Seega kui kostja tasub kummagi hageja ülalpidamiseks 80 % elatise alammäärast ja

samaväärse summa panustab rahaliselt hageja seaduslik esindaja ning riigi poolt saadav

lapsetoetus (55 eurot hageja kohta) on hagejate kulud kaetud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Kostja on tõendanud, et täidab vabatahtlikult hagejate ülalpidamise kohustust, mistõttu puudub

alus hagi rahuldamiseks.

Hagiavalduse juurde ei olnud lisatud ühtegi tõendit, seega ei tea kostja, kui palju raha hagejate

seaduslik esindaja reaalselt hagejate ülalpidamiseks kulutab.

Hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik. Ei vasta tõele, et hagejate elukohaks on Valga

linn. Hagejate registreeritud elukohaks on Frica Rozina iela 1-1, Valka LV-4701, Läti Vabariik.

Hagejad õpivad Läti Vabariigis asuvas XX. Asjaolu, et laste ema, kelle peamine töökoht asub

samuti Läti Vabariigis, on registreerinud end Eesti Vabariigi Valga linnas asuvasse korterisse

asukohaga X, mis kuulub tema õele, ei anna alust lugeda seda korterit tema ja laste peamiseks

elukohaks, millega isik on kõige enam seotud. Seega tuleb edastada elatishagi Läti Vabariigi

maakohtule.

Vaatamata kostja motiveeritud seisukohtadele ei ole kohus analüüsinud, kas kostja sissetulekutest

piisab kostja vajaduste rahuldamiseks.

5. Hagejad (vastustajad) ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks.

Tõepoolest on kostja hagejaid materiaalselt toetanud, kuid tasutud summad on olnud ebapiisavad

ning laekunud ebaregulaarselt. Kostja tasutud summad on jäänud oluliselt alla elatise alammäära,

ehkki kostjal on materiaalsed võimalused piisava elatise tasumiseks.

Hagejate seaduslikule esindajale kuulub Valga linnas Leiva 3 kinnistu, kus lapsed tegelikult

elavad. Asjaolu, et nad õpivad Läti Vabariigis Valka linnas asuvas gümnaasiumis ja nende ema

töötab samas linnas, ei tähenda seda, et nende elukoht oleks Lätis. Valga ja Valka on tihedalt

seotud ning paljud elanikud õpivad või töötavad ühes riigis, kuid elavad teises riigis. Ajal, kui

kostja elas koos oma lastega, oli nende elukoht samuti Eestis. Hagejad elasid Lätis vaid lühikest

aega pärast lahutust, kuni nende ema leidis üüripinna Valgas X.

Kostja viidatud õiendid Läti Vabariigi rahvastukuregistrist on väljastatud 17.08.2017 ning ei

kajasta enam tegelikku olukorda. Käesolevaks ajaks on mõlemate alaealiste elukohaks Leiva 3,

Valga linn. Nimetatud asjaolu ei saa olla kostjale teadmata, kuna ta keeldus andmast oma

nõusolekut laste elukoha määramiseks ning Tartu Maakohtu 30.11.2018 määrusega anti hagejate

seaduslikule esindajale selles osas ainuotsustusõigus.

6. Hagejad (vastuapellandid) esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles

paluvad maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus määras elatise suuruseks miinimummäärast

väiksema elatise hageja kohta kuus. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja

elatis alates 01.04.2017 kuni 31.12.2017 235 eurot kuus ning alates 01.01.2018 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäärast ühe lapse kohta. Menetluskulud apellatsiooniastmes paluvad

hagejad jätta kostja kanda.

Hagejate hinnangul ei esine kostja puhul PKS § 102 lg 2 nimetatud mõjuvaid põhjendusi elatise

vähendamiseks. Kogutud tõendid ei kinnita, et kostja puhul võiks esineda mõni PKS § 102 lg 2

tingimustele vastav erandlik asjaolu elatise määra vähendamiseks.

Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud kostja varalist olukorda ning möönnud, et kostja on

suuteline soovi korral lastele elatist tasuma. Muu hulgas on maakohus leidnud, et kostja on

püüdnud näidata oma tulusid tegelikest väiksemana, samuti on kostja püüdnud saavutada kõigi

vahenditega elatise määra vähendamist (väited selle kohta, et alaealised elavat tegelikult Läti

Vabariigis, mida on järjekordselt esitatud ka apellatsioonkaebuses). Samas on maakohus

järgnevalt leidnud, et hagi tuleb rahuldada vaid osaliselt ning elatis tuleb välja mõista seaduses

sätestatud miinimummäärast väiksema summana. Selline järeldus ei tulene kohtu poolt tuvastatud

asjaoludest. Kõike eeltoodut arvestades leiavad hagejad, et maakohus on põhjendamatult

vähendanud ülalpidamiseks välja mõistetud elatise määra alla PKS § 101 sätestatud miinimumi

ning otsus tuleks selles osas tühistada.

7. Kostja (vastuapellatsioonis vastustaja) palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Kostja leiab, et hagejate nõuded on kostja elukorraldust ülemäära kahjustavad. Elatise

väljamõistmine on suunatud lapse vajaduste rahuldamisele, aga mitte elatist maksva vanema

halvemasse varalisse olukorda sattumine. Seetõttu on käesolevas asjas oluline välja selgitada,

missugune on mõlema vanema varaline seisund.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus

jätab

maakohtu

otsuse

muutmata

ning

apellatsioonkaebuse

ja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioon- ega vastuapellatsioonkaebuses toodud

väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

9. Esmalt

võtab

ringkonnakohus

seisukoha

kohtualluvuse

osas,

sest

kostja

on

apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et asi tulnuks lahendada Läti kohtus. Juhul, kui kohus

on hagiavalduse ekslikult menetlusse võtnud ning asi ei allu tegelikult Eesti kohtule, on kohtul (sh

kõrgema astme kohtul) hiljem võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel.

Ringkonnakohus saab kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust mh apellatsioonkaebuse alusel,

kuivõrd kostja vaidlustas kohtualluvust juba esimese astme kohtus (TsMS § 75 lg 4).

Kostja on seisukohal, et hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik ning seega tulnuks asja

lahendada Läti kohtus. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud, et kohtualluvuse

kontrollimisel tuleb käesolevalt kohaldada Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009,

18. detsember 2008, kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise

ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ülalpidamismäärus). Ülalpidamismääruse

artikkel 3 sätestab mh, et liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:

a) selle riigi kohtud, kus on kostja harilik viibimiskoht (ingl k habitual residence); või

b) selle riigi kohtud, kus on õigustatud isiku harilik viibimiskoht.

Ülalpidamismääruse artiklis 3 punktides a – d on sätestatud alternatiivsed alused, mille järgi võib

kohtualluvust määrata. Käesoleval juhul on hagejad otsustanud pöörduda kostja hariliku

viibimiskoha järgsesse kohtusse. Seega tuligi maakohtul kontrollida, kas ülalpidamismäärus

sätestab võimaluse Eesti kohtul kostja vastu esitatud elatise nõuet lahendada.

Maakohus palus kostjal 23.04.2018 selgitada, kas kostja elukoht on või ei ole Eesti Vabariigis

(I kd, tl 133), mille peale kostja vastas, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostja elukoht on Eesti

Vabariigis Valga linnas.

Seega on järelikult täidetud ülalpidamismääruse artikkel 3 punkti a eeldus, st elatise nõuet võib

arutada Eesti kohus seetõttu, et kostja harilik viibimiskoht on Eestis.

Eeltoodust tulenevalt ei olnudki vaja maakohtul kontrollida, kas hagejate harilik viibimiskoht on

Lätis või Eestis, kuna artikkel 3 punktist a tuleneb Eesti kohtule kohtualluvus. Järelikult leidis

maakohus õigesti, et käesolev asi allub Eesti kohtule.

Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta hagejate vastusele lisatud tõendid, s.o

väljatrüki kinnistusraamatust ja Tartu Maakohtu 30.11.2018 määruse tsiviilasjas nr 2-18-13266.

Nimetatud tõenditega soovivad hagejad tõendada, et nende harilik viibimiskoht asub Eestis, kuid

nagu selgitatud, ei oma antud asjaolu kohtualluvuse osas tähtsust.

10. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud asjas Eesti õigust.

Eesti

õiguse

kohaldamine

tuleneb

ülalpidamismääruse

artiklist 15

koosmõjus

ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava õiguse 23.11.2007. aasta Haagi protokolli (2007. aasta

Haagi

protokoll)

artikkel 4

lg-st 3.

Ülalpidamismääruse

artikkel 15

sätestab,

et

ülalpidamiskohustuse suhtes kohalduv õigus määratakse kindlaks vastavalt 2007. aasta Haagi

protokollile. 2007. aasta Haagi protokolli artiklist 3 tuleneb üldreegel, mille järgi kohaldatakse

ülalpidamiskohustuste suhtes õigustatud isiku hariliku viibimiskoha (ingl k habitual residence)

riigi õigust. Küll aga sätestab artikkel 4 lg 3, et olenemata artiklist 3 kohaldatakse juhul, kui

õigustatud isik on pöördunud kohustatud isiku harilikuks viibimiskohaks oleva riigi pädeva

asutuse poole, nimetatud asutuse asukoha riigi õigust.

Kuivõrd hagejad pöördusid Eesti kohtu poole, s.o kostja hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole,

tuligi maakohtul järelikult kohaldada Eesti õigust.

11. Kostja on seisukohal, et elatise nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna kostja on tõendanud, et

täidab vabatahtlikult hagejate ülalpidamise kohustust. Hagiavalduse kohaselt ei ela kostja

hagejatega koos alates 25.03.2017. Kostja esitatud maksekorraldustest ja pangakonto väljavõttest

nähtub, et kostja on hagejate seadusliku esindaja pangakontole kandnud 18.04.2017 470 eurot

(I kd, tl 19), 08.05.2017 470 eurot (I kd, tl 20), 12.06.2017 470 eurot (I kd, tl 28), 11.09.2017

180 eurot (I kd, tl 43) ja 11.10.2017 180 eurot (I kd, tl 180); 10.11.2017 180 eurot (I kd, tl 96),

10.12.2017 180 eurot (I kd, tl 98 pöördel), 30.01.2018 180 eurot (I kd, tl 101), 12.02.2018

180 eurot (I kd, tl 102 pöördel), 26.03.2018 180 eurot (I kd, tl 105).

2017. aastal oli PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatis 235 eurot kuus ja 2018. aastal

250 eurot kuus. Seega 2017. aasta aprillis, mais ja juunis maksis kostja 2017. aastal kehtinud

miinimummääras elatist (s.o 235 eurot kummagi hageja kohta). Edaspidi on kostja tasunud küll

regulaarselt elatist (v.a 2017. aasta juulis ja augustis), kuid valdavalt on ülekantud summa olnud

miinimumist oluliselt väiksem ning alates septembrist 2017 on kostja tasunud elatist 180 eurot, s.o

90 eurot kummagi hageja kohta.

Arvestades, et olulise osa vaidlusalusest perioodist on kostja elatist tasunud mõlema hageja kohta

kokku tunduvalt alla miinimummäära, ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks oma ülalpidamise

andmise kohustust hagejate ees nõuetekohaselt täitnud. Elatise hagi rahuldamiseks on põhjust ka

juhul, kui elatise maksmise kohustust ei ole küll täielikult täitmata jäetud, kuid kohustust on

rikutud ebapiisava ja ülalpeetavate vajadusi mittearvestavas suuruses elatise maksmisega.

12. Põhjendamatu on kostja etteheide, et hagejate seaduslik esindaja ei ole esitanud andmeid selle

kohta, kui suuri kulusid ta hagejate suhtes kannab. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust

arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (Riigikohtu 07.02.2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12).

Seega ei tulnud hagejatel oma kulutusi miinimumelatise nõude ulatuses tõendada.

13. Ebaõige on ka kostja väide, et maakohus ei ole tuvastanud hagejate seadusliku esindaja

sissetulekute suurust. Vastupidi, maakohus tuvastas põhjenduste p-s 31 hagejate seadusliku

esindaja sissetuleku suuruse ning leidis, et ei saa kõrvale kalduda vanemate võrdsest kohustustest

oma last ülal pidada, kuivõrd kostja ja hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on samas

suurusjärgus.

14. Seega jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja märkis, et juhul, kui ringkonnakohus

leiab, et kostja on ikkagi kohustatud ülalpidamist andma, siis palub kostja saata tsiviilasi uueks

arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 3 alusel saab ringkonnakohus asja tagasi saata üksnes juhul, kui kohtuotsus

tühistatakse kas osaliselt või täielikult ning ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. Tegemist on

ringkonnakohtu õiguse mitte kohustusega ning asja tagasisaatmine ei sõltu sellekohase taotluse

esitamisest. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks kostja

apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel ning seega ei tule ka asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saata.

15. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et esinevad mõjuvad

põhjused elatise suuruse vähendamiseks alla miinimummäära.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama

tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval

põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib

olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps.

Riigikohus on 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651 p-s 12 selgitanud, et PKS § 102 lg 2

neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades

hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või

mitte (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 15; 16.01.2013 otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Muuhulgas ei ole PKS § 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära,

arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui

asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud

huve arvestades piisavalt kaalukad (vt ka Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p 13; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb

arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise

eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused

rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 28.1).

16. Alljärgnevalt hindab ringkonnakohus, kas maakohus on kaalunud lapse ja kohustatud vanema

huvisid ning hinnanud, et miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaks hagejate

igapäevased vajadused rahuldatud ja arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 07.02.2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13).

Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 80 % elatise alammäärast. Alates

2019. aastast on elatise alammäär 270 eurot (s.o pool töötasu alammäärast, milleks on 540 eurot).

Järelikult tuleb maakohtu otsuse kohaselt tasuda kostjal mõlemale hagejale elatist 216 eurot kuus.

Samas ulatuses on ka hagejate seaduslikul esindajal kohustus hagejaid ülal pidada ning lisaks saab

hagejate seaduslik esindaja lapsetoetust 55 eurot mõlema hageja kohta.

Seega on maakohus hinnanud, et kummagi hageja ülalpidamiseks on piisav 487 eurot (s.o

216 eurot + 216 eurot + 55 eurot) kuus ning selliselt on hagejate vajadused kaetud. Maakohus

viitas seejuures RAKE uuringule koosmõjus tarbijahinna muutusega, et keskmine ülalpidamiskulu

lapse kohta võib olla 305 eurot kuus.

Iseenesest on õige hagejate märkus, et RAKE uuring põhineb 2010-2012. aasta andmetel. Samas

on maakohus võtnud arvesse tarbijahinnaindeksi muutust. Lisaks ei ole maakohus leidnud, et laste

vajadused piirduvadki üksnes 305 euroga kuus, vaid leidnud, et selleks on mõlema vanema poolt

tagatav 80 % miinimumelatis, millele lisandub lapsetoetus, s.o 2019. aastal 487 eurot kuus. Seega

ei ole maakohus andnud RAKE uuringule põhjendamatult suurt kaalu, vaid on käsitlenud seda

abistava materjalina. Mh on hagejad ka ise pakkunud kompromissina välja elatise suurusega

180 eurot kuus, mis viitab sellele, et hagejate vajadused saaksid kaetud ka kui kostja tasuks elatist

180 eurot kuus. Seega puudub alus arvata, et elatis 216 eurot kuus ühe hageja kohta kahjustaks

hagejate huve või arengut.

17. Lisaks lapse vajaduste hindamisele on maakohus hinnanud põhjalikult kostja huve ja

varanduslikku seisu. Ainuüksi asjaolu, et maakohus märkis, et kostja on püüdnud oma

sissetulekuid näidata väiksemana, ei välista automaatselt, et siiski võib esineda mõjuv põhjus

elatise vähendamiseks alla miinimumi. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on ligilähedane

keskmise töötasuga ning seetõttu ei peaks ta tasuma laste ülalpidamiseks rohkem, kui pool oma

sissetulekust, et tema enda tavaline ülalpidamine kahjustada ei saaks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud ja kaalunud

asjaolusid elatise väljamõistmiseks alla kehtestatud miinimummäära ning leidnud, et esiletoodud

asjaolud tingivad elatise vähendamise alla miinimumi. Maakohus on oma kaalutlustes arvestanud

laste huvidega, aga ka kostja huvidega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väljamõistetav

elatis võimaldab hagejate piisavat ülalpidamist ja arengut, samas ei ole kostjale ebamõistlikult

koormav, ega pane kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku

elustandardit.

Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.

18. Kuivõrd nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, on

ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/