1-18-4473/96 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

12. märts 2019

Kriminaalasja number

1-18-4473 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Artjom Golovanov süüdistuses KarS § 113 lg 1, § 404 lg 1,

§ 121 lg 1 ja § 263 lg 1 p 2 ning

Vitaly Ivanov süüdistuses KarS § 113 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi,

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 15. oktoobri 2018 otsus

Apellatsioonide esitajad

ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa, kannatanu V.K. ,

süüdistatav Vitaly Ivanovi kaitsja jurist Vitali Denikin

Prokurör

ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa

Süüdistatavad

Artjom Golovanov, isikukood: 38305252213, asukoht:

Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud

Vitaly Ivanov, isikukood: 38308067012, asukoht: Viru

Vangla; kriminaalkorras karistatud

Kaitsjad

vandeadvokaat Sergei Politšev, jurist Vitali Denikin

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 15. oktoobri 2018 otsus osaliselt, s.o

-

süüdistatava Artjom Golovanovi õigeksmõistmises KarS § 263 lg 1 p 2 järgi;

-

kannatanu Järva Tarbijate Ühistu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises;

-

süüdistatava Artjom Golovanovi kaitsjatasu summas 300 eurot riigi kanda

jätmises seoses tema osalise õigeksmõistmisega.

2. Süüdi tunnistada Artjom Golovanov süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ja

mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

3. Artjom Golovanovile Viru Maakohtu 15. oktoobri 2018 otsusega mõistetud

liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi jätta muutmata.

4. Rahuldada Järva Tarbijate Ühistu tsiviilhagi summas 69 (kuuskümmend üheksa)

eurot 93 senti ning mõista see välja Artjom Golovanovilt.

5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

6. Ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa apellatsioon rahuldada osaliselt,

kannatanu V.K. ja süüdistatav Vitaly Ivanovi kaitsja jurist Vitali Denikini

apellatsioonid jätta rahuldamata.

7. Mõista süüdistatav Artjom Golovanovilt Eesti Vabariigi kasuks välja

menetluskulud summas 300 (kolmsada) eurot.

8. Välja

mõista

Eesti

Vabariigilt

süüdistatav

Vitaly

Ivanovi

kasuks

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 960 (üheksasada

kuuskümmend) eurot, mis kanda üle I.I. (isikukood XXX) kontole nr XXX

(Swedbank).

9. Süüdistatav Vitaly Ivanovil ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskulud

seoses apellatsiooni koostamisega summas 1520 (üks tuhat viissada kakskümmend)

eurot jäävad süüdistatava enda kanda.

Süüdistataval Artjom Golovanovil tasuda väljamõistetud kaitsjatasu lisatud makseinfo alusel

1 (üks) aasta jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Artjom Golovanovit süüdistatakse:

1.1. KarS § 113 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi selles, et 26.11.2017 ajavahemikul 18.00 kuni 21.55,

ühise alkoholi tarvitamise ajal tekkinud konflikti käigus korteris aadressil XXX , Sillamäe,

grupis Vitaly Ivanoviga pärast seda, kui ta kõigepealt lõi rusikaga V.K. vähemalt kaks korda

pähe, mille tagajärjel kannatanu kukkus, peksis koos V. Ivanoviga V.K. rusikate ja jalgadega

valimatult üle kogu keha. Seejuures astudes peksmise käigus kannatanu rindkerele hüppas seal,

mille tulemusena tekitas kannatanule rindkere tömbi trauma koos rinnaku ja mõlemapoolsete

roiete hulgimurdudega, mille tüsistusena tekkis kannatanul äge kopsu-südame puudulikkus,

mille tulemusena kannatanu suri sündmuskohal. Seejärel koos V. Ivanoviga valas A.

Golovanov kannatanu üle süüteainet sisaldava vedelikuga ning süütas kannatanu põlema, mille

tulemusena tekitas tulekahju korteris aadressil XXX , Sillamäe. A. Golovanov ise koos V.

Ivanoviga põgenes sündmuskohalt. Korteri süütamisega seadis A. Golovanov ohtu kortermaja

XXX elanike elu ja tervise, sh alaealise A.A. elu ja tervise, kes toimetati vingumürgituse

kahtlusega kiirabisse. Tulekahjust tekkinud suits levis kortermaja koridori ning

naaberkorteritesse, mille tulemusena said naaberkorterid suitsukahjustusi ning kannatanud A.K.

ning A.K. on seoses sellega esitanud ka tsiviilhagid, summades 600 ja 2000 eurot.

1.2. KarS 121 lg 1 järgi selles, et tema, viibides Sillamäel 21.05.2016 kella 16.00 paiku Mere

pst-l, lõi tugeva rusikahoobiga T.K. näkku. Löögi tulemusel kannatanu kukkus maha ja kaotas

teadvuse. Oma tegevusega tekitas A. Golovanov kannatanule füüsilist valu ning

tervisekahjustuse (pindmine peavigastus, pealaenaha pindmine vigastus, huule ja suuõõne

pindmine vigastus, samuti lõi kannatanul välja kolm esihammast). Hammaste proteesimise eest

kulutas kannatanu 445 eurot ning samas summas on ta esitanud ka tsiviilhagi.

1.3. KarS § 263 lg 1 p 2 järgi selles, et tema 14.06.2017 ajavahemikus kella 17.07-17.42

helistas temale kuuluvalt mobiiltelefoni abonentnumbrilt X Häirekeskuse numbrile 112 ning

teatas, et kaupluses Konsum aadressil Viru pst 2a, Sillamäel viie minuti pärast toimub

plahvatus. Kaupluse juurde sõitsid politsei patrullekipaažid, kohale kutsuti päästjad ning

demineerijad. Inimesed evakueeriti kauplusest ning ruumid otsiti läbi leidmaks võimalikku

lõhkeseadet, kuid lõhkeseadet ei leitud. Kaupluses toimunud otsingute ajal katkestati töö

kaupluses ning seoses töötajate töötasudega, mida Järva Tarbijate Ühistu maksis oma kaupluse

töötajatele aja eest kui töötajad ei saanud töötada, on Järva Tarbijate Ühistu esitanud tsiviilhagi

summas 69,93 eurot. Nimetatud tegevusega rikkus A. Golovanov avalikku korda KorS § 55 lg

1 mõttes, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval

viisil.

2. Vitaly Ivanovi süüdistatakse KarS § 113 lg 1 ja KarS § 404 lg 1 järgi selles, et tema

26.11.2017 ajavahemikul 18.00 kuni 21.55, ühise alkoholi tarvitamise ajal tekkinud konflikti

käigus korteris aadressil XXX , Sillamäe, grupis A. Golovanoviga pärast seda, kui kõigepealt

A. Golovanov lõi rusikaga V.K. vähemalt kaks korda pähe, mille tagajärjel kannatanu kukkus,

peksis koos A. Golovanoviga V.K. rusikate ja jalgadega valimatult üle kogu keha. Seejuures

astudes peksmise käigus kannatanu rindkerele hüppas seal, mille tulemusena tekitas

kannatanule rindkere tömbi trauma koos rinnaku ja mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega,

mille tüsistusena tekkis kannatanul äge kopsu-südame puudulikkus, mille tulemusena

kannatanu suri sündmuskohal. Seejärel koos A. Golovanoviga valas V. Ivanov kannatanu üle

süüteainet sisaldava vedelikuga ning süütas kannatanu põlema, mille tulemusena tekitas

tulekahju korteris aadressil XXX , Sillamäe. V. Ivanov ise koos A. Golovanoviga põgenes

sündmuskohalt. Korteri süütamisega seadis V. Ivanov ohtu kortermaja XX elanike elu ja

tervise, sh alaealise A. A elu ja tervise, kes toimetati vingumürgituse kahtlusega kiirabisse.

Tulekahjust tekkinud suits levis kortermaja koridori ning naaberkorteritesse, mille tulemusena

said naaberkorterid suitsukahjustusi ning kannatanud A.K. ning A.K. on seoses sellega

esitanud ka tsiviilhagid, summades 600 ja 2000 eurot.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

3. Viru Maakohtu 15.10.2018 otsusega:

3.1. mõisteti A. Golovanov süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks. Sama kohtuotsusega

mõisteti A. Golovanov õigeks ka süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi osas, milles talle on ette

heidetavaks T. K pindmise peavigastuse ja pealaenaha pindmise vigastuse tekitamine ning

sellega füüsilise valu ning tervisekahjustuse põhjustamine 21.05.2016 kella 16.00 paiku.

Sama kohtuotsusega karistati A. Golovanovit KarS § 121 lg 1 järgi 5 kuu vangistusega, s.o T. K

näkku löömises, millega tekitas kannatanule huule ja suuõõne pindmine vigastuse, kolme

esihamba väljakukkumise ja füüsilise valu, KarS § 113 lg 1 järgi 8 aasta vangistusega ja KarS

§ 404 lg 1 järgi 3 aasta vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Golovanovile liitkaristuseks 8 aastat 6 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 17.08.2017 kuni

18.08.2017, s.o 2 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 8 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust,

mille alguseks loeti 30.11.2017.

3.2. V. Ivanov mõisteti süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi õigeks.

Sama otsusega karistati V. Ivanovi KarS § 404 lg 1 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 17.08.2016 kohtuotsuse

järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu võrra. V. Ivanovile mõisteti liitkaristuseks

kohtuotsuste kogumis 3 aastat 2 kuud vangistust, mille alguseks loeti 30.11.2017.

3.3. Maakohus jättis kannatanu Järva Tarbijate Ühistu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata.

Kannatanu T.K. tsiviilhagi rahuldada ning TsMS § 440 lg 1 alusel mõisteti A. Golovanovilt

välja kannatanu T.K. kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 445 eurot.

Kannatanu A.K. i tsiviilhagi rahuldati ja A.K. i tsiviilhagi rahuldada osaliselt. VÕS § 127, §

128, § 130, § 137, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 alusel mõisteti A. Golovanovilt ja V. Ivanovilt

solidaarselt välja kannatanu A.K. i kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 600 eurot ja

kannatanu A.K. i kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 638,99 eurot.

Kannatanu A.K. i tsiviilhagi jäeti osaliselt, s.o summas 1 361,01 eurot, rahuldamata.

4. Esmalt võttis maakohus seisukoha A. Golovanovi ja V. Ivanovi süüdistuses KarS § 113 lg 1

järgi.

4.1. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et 26.11.2017 kella 22 paiku toimus tulekahju

Sillamäel, XXX asuvas korteris, mille kustutustööde käigus leiti korterist hukkunu. Tulekahju

toimumist tõendab Päästeameti vastus ühes vastuse lisadega Politsei- ja Piirivalveametile, mille

kohaselt sai Päästeamet 26.11.2017 kell 21.52 väljakutse tulekahju kohta Sillamäel, XX

asuvasse majja, kus põleb 5-korruselise maja 4. korrusel asuv korter. Esimene päästemeeskond

jõudis sündmuskohale 26.11.2017 kell 21.57 ning päästjate kohale saabudes tuli 4. korruse

aknast musta suitsu. Korterisse sisenedes avastasid päästjad korteri elutoast lahtise tulekolde

(tuleleviku) diivani ja kapi juurest ning sealt lähedalt hukkunu. Kiirabikaardist (juhtum

1711261206) nähtuvalt fikseerisid sündmuskohal viibinud meedikud korterist leitud isiku

surma.

Hukkunu leidmist kinnitab ka 27.11.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll. Kõnealusest

protokollist ühes fototabeliga nähtub, et 26.11.2017 kell 23.30 viidi läbi vaatlus korteris

aadressil XX, Sillamäe ning kõrvuti tulekahju tagajärgede kirjeldamisega nähtub protokollist,

et korteri elutoa põrandal, elutoa ja korteri vaheukse ava ees, korteri vaheseinast 1,4 m kaugusel

paiknes meesterahva surnukeha. Surnukeha asetses paremal küljel, peaga elutoa ja magamistoa

vaheseina suunas, jalad põlvedest ning käed küünarnukkidest kõverdatud. Surnuveoakti nr

1375 kohaselt toimetati korterist leitud surnukeha Kohtla-Järvele aadressile Ravi tn 10c, mis on

vastavalt tundmatu surnukeha isikutuvastamise õiendile ja surnu ekspertiisiaktile EKEI Ida-

Eesti kohtuarstlik ekspertiisiosakond.

4.2. Kõrvuti kirjalike tõenditega tõendavad tulekahju toimumist 26.11.2017 õhtusel ajal

aadressil Sillamäe XXX ka menetlusse kannatanuna kaasatud kannatanud – A.K. , A.V. ja

O.B., tunnistajad S.S. ja I.I., kuid ka süüdistatav(ad) ise. Nii on isikulised tõendiallikad

kinnitanud oma vahetut viibimist sündmuskohal (kannatanud), või seal vahetus läheduses

viibimist (süüdistatavad), tulekahju olemasolu, ning S.S. politseitöötajana ning I. I päästetöid

läbiviinud päästeametnikuna kõrvuti tulekahjuga ka päästetööde käigus hukkunu leidmist.

4.3. Tundmatu surnukeha tuvastamise õiendi kohaselt tuvastati hukkunud isikuna V.K..

Hukkunu isik tuvastati V.K. ile äratundmiseks esitamise protokolli ning andmebaasi

andmetega. Seda, et V.K. võttis osa V.K. äratundmisest kinnitas V.K. ka kohtuistungil. Samuti

on maakohus tõendina vastu võtnud P. A läbi viidud äratundmiseks esitamise protokolli, millest

võttis osa ka V.K. , ja milles uurija tegi P. A ettepaneku vaadelda surnukeha, mis leiti pärast

kustutustöid korterist XXX, Sillamäel. P. A tundis talle esitatust surnukeha pikkuse,

kehaehituse, vasaku jala säärel, põlve all asuva ebasümmeetrilise ovaalse kujuga sünnimärgi

järgi ära V.K. , kes on sündinud 07.03.1987 ning elas aadressil Sillamäe, XXX . Seega saab

tuvastatuks lugeda, et korterist XXX , Sillamäe tulekahju kustutamise käigus leitud isik on

V.K..

4.4. Surnu ekspertiisiakti kohaselt on V.K. surma põhjuseks rindkere tömp trauma koos rinnaku

ja mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega, mille tüsistusena tekkis äge kopsu-südame

puudulikkus. Taolised vigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse.

Ekspertarvamuse kohaselt tekitati vigastused elupuhuselt, löökidest tömbi esemega (nt rusikate

ja/või kängitsetud jalgadega). Roidemurdude suhteline sümmeetrilisus ja rinnaku ristmurd

annavad eksperdi hinnangul aluse ka järelduseks, et traumamehhanismiks võis olla ka rindkere

kompressioon eest-taha suunas (näiteks selili lamavas asendis kannatanule rindkere peale

hüppamisel). Eksperdiuuringute tulemuste hindamise ja ekspertarvamuse põhjendavas osas

märkis ekspert, et saab väita, et kannatanu jäi tulekahjukoldesse surnuna. Ekspert välistas

sellegi, et tuvastatud ulatuses rindkere tömp trauma võis tekkida kukkumisel oma kasvu

kõrguselt. Maakohus märgib, et põhjuslik seos tulekahju ning V.K. surma vahel puudub ja

välistatud on seegi, et V.K. vigastused tekkisid kukkumisest tema enda kehapikkuse kõrguselt.

4.5. Süüdistuses püsitatud hüpoteesi kohaselt tekitasid V.K. l tuvastatud vigastused, mis

põhjustasid tagajärjena V.K. surma, V. Ivanov ja A. Golovanov.

Kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendid tõendavad, et V. Ivanov ja A. Golovanov viibisid

pühapäeval, s.o 26.11.2017, alates pärastlõunasest ajast V.K. korteris aadressil XXX ,

Sillamäel ja olid ka sideettevõtjatelt saadud andmete protokolli ja tunnistaja M.M. ütluste

kohaselt viimasteks, kes V.K. kontaktsena nägid.

M.M. ütlused V.K. ga kontakteerumise kellaaja osas on sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga võrreldes mõningases nihkes. Nimelt märgib M.M. , et tema ja V.K. vaheline

kontakt toimus umbes kella 17 või 16.30 paiku. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist

nähtub, et M.M. ja V.K. omavaheline viimane telefonikontakt toimus kell 16.06. Maakohus

leiab aga, et vaatamata M.M. nimetud kellaaja ebakõlale pole alust tema ütluste usaldusväärsust

kahtluse alla seada. Ei saa eeldada, et üks või teine isikuline tõendiallikas suudaks minutilise

täpsusega enam kui pool aastat hiljem selgitada, mis kell ta ühe või teise isikuga kontakteerus.

Lisaks avaldas M.M. , et kontakteerus V. V.K. ga mitte kell 17 vaid, kella 17 paiku, täpsustades,

et see võis olla ka varem, näiteks 16.30 paiku. Maakohtu hinnangul on sidettevõtjalt saadud

andmete protokollist nähtuv ligilähedane M.M. väljendatud kellaaja määratlusele, mistõttu ei

tõusetu küsitavusi M.M. ütluste usaldusväärsuses ning tema ütlused saavad olla sündmustiku

tuvastamise aluseks.

4.6. V. Ivanov ja A. Golovanov saabusid V.K. korterisse aadressile XXX , Sillamäe M.M. ga

lähedasel ajal, mida kinnitavad V. Ivanovi ütlused koostoimes sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga, milles kajastuvad isikutevahelised sideühendused ajavahemikul 26.11.2017-st

kuni 30.11.2017.

Nimelt avaldas V. Ivanov, et nad leppisid M.M. ga kokku kokkusaamise. Algselt pidi

kohtumine aset leidma Konsumi poe juures, ent seal kohtumist aset ei leidnud. Telefonikõne

käigus selgus, et M.M. viibib V juures ja nad otsustasid sinna minna. Kuna M.M. ja V. Ivanovi

vahelised kõned toimusid 26.11.2017 ajavahemikul kella 15.19st kuni kella 15.59ni, siis

analüüsides varasemaid ajamääratlusi, esineb alus järelduseks, et M.M. saabus V.K. korterisse

vaid lühikest aega enne V. Ivanovi ja A. Golovanovi saabumist. Sisuliselt viibisid nad kõik

V.K. korteris alates kella 16st või mõned minutid pärast seda.

Järgnevalt on V. Ivanovi, A. Golovanovi ja M.M. ühetaoliste ütluste pinnalt sedastatav, et peale

M.M. saabumist suundus V.K. M.M. lt saadud rahaliste vahendite eest alkoholi soetamiseks

kauplusesse, kust ostis viina, mida hiljem ühiselt V.K. korteris tarvitama asuti. Soetatud

alkoholi kogus varieerus 0,75st liitrist kuni 1 liitri viinani. M.M. ütlustele vastavalt lahkus tema

V.K. korterist kella 18 või 18.30 paiku. V. K läks teda saatma ning M.M. V.K. l mingeid

tervisekahjustusi või vigastusi ei näinud. Ka ei köitnud mõni muu asi V.K. juures tema

tähelepanu. Samal ajal jäid V.K. korterisse V. Ivanov ja A. Golovanov. M.M. ütluste kohaselt

tema lahkumise hetkeks korterisse alkoholi ei jäänud – ta andis V.K. le täiendavaid rahalisi

vahendeid, et viimane saaks koju tagasi minnes poest läbi minna, et sealt alkoholi juurde osta.

A. Golovanovi ütlustele tuginedes saab väita, et V.K. naasis tagasi oma koju mõne aja ehk ca

30-40 minuti pärast suure viinapudeliga, mida koos tarvitama hakati.

Seega järeldub, et 26.11.2017 kuni kella 18-18.30ni puudusid V.K. l kolmandatele isikutele

tajutavad tervisekahjustused või -vigastused ning koju naastes, mis võis A. Golovanovi ütluste

kohaselt olla umbes kella 18.30-19 paiku, oli V.K. tervislik seisund selline, mis võimaldas

V.K. l M.M. koju saata, poest alkoholi osta, korterisse naasta ja seal ühiselt Vasily Ivanovi ja

A. Golovanoviga alkoholi tarvitamist jätkata. Siinkohal on põhjust märkida, et edasine alkoholi

tarvitamine toimus kolme isiku, s.o V.K. , V. Ivanovi ja A. Golovanovi osavõtul ning kohtus

uuritud tõendid ei viita ühelegi muule isikule, kes oleks V.K. korteris samaaegselt viibinud või

oleksid muul viisil teadlikud või tajunud V.K. korteris järgnenud sündmuse käiku.

Kuna V.K. on surnud, oli surnud juba kohtueelse menetluse ajal, tema surma asjaolud on ka

menetluse alustamise ajendiks ning tema versioon toimunu kohta jääbki välja selgitama, siis

asjaoludest tulenevalt saab korteris toimunu baseeruda ja baseerub valdavas osas V. Ivanovi ja

A. Golovanovi avaldatule.

4.7. A. Golovanovi kohtuistungil avaldatu kohaselt tekkis tal V.K. ga erimeelsus/konflikt/tüli

V.K. elutingimuste ja eluoluga seonduvalt.

Mitmed isikulised tõendiallikad, sh nii süüdistatavad, korteris viibinud M.M. , kuid ka V.K.

naabrid kirjeldasid viimase korterit kui koristamata ja musta. Seejuures on need väited

kooskõlas ka vaatlusprotokollis kajastatuga, milles on otsesõnu märgitud, et vaatluse objektiks

olnud korter aadressil XXX , Sillamäe on pikka aega (ammu) koristamata.

A. Golovanovi sõnutsi tehti V.K. le märkus selle kohta, kuidas ta sellises korteris elab. A.

Golovanovi väite kohaselt muutus V.K. selle väljaütlemise peale pahuraks ja agressiivseks,

kasutas A. Golovanovi aadressil ebatsensuurseid sõnu ja viskas laual klaasis olnud viina või

vee talle näkku. Peale viimast kannatanu-poolset liigutust tõusis A. Golovanov püsti ja püsti

tõusis ka V.K. . Pärast püsti tõusmist lõi ta V.K. ühel korral rusikaga paremalt poolt oimu või

lõua piirkonda, tehes seda kiiresti, et V.K. teda lüüa ei jõuaks. Selle löögi järgselt V.K. kukkus.

V.K. hakkas püsti tõusma ning ta lõi veel ühel korral V.K. oimu piirkonda. V.K. kukkus ka

selle löögi järgselt ja V.K. l tekkis verejooks ninast ja huulest. Üritades uuesti tõusta, lõi ta V.K.

2 kuni 3 korda jalaga keha või kõhu piirkonda. Löögid olid erinevatesse kohtadesse ning

jalalöögid kannatanu suhted olid otse, suunaga ülevalt alla. Teise jalalöögi järgselt oli

kannatanu pikali ning A. Golovanov ei eita, et oli ka kolmas jalalöök. Jalalöökide järgselt

kukkus V.K. selili või külili, kuid tema vannituppa lahkudes oli V.K. selili. Maakohtu

küsimustele vastates täpsustas A. Golovanov, et jalalöögid võisid olla rinna, kõhu ja kubeme

piirkonda ning vähemalt üks jalalöökidest võis V.K. tabada rinnapiirkonda. Löögid, mida oli

2-3, olid ühetaolised, suunaga ülevalt alla. Pärast lööke pani ta tähele, et tema käsi on

veremäärdumisega ja ta suundus seda vannituppa maha pesema. Kannatanu jäi tema

jalalöökidest põrandale maha, lamades diivani kõrval peaga akna suunas.

Vannitoas viibimise ajal kuulis ta toast liikumist, ent mis seal täpsemalt toimus, ta ei tea. Umbes

5-10 minuti pärast vannitoast naastes nägi ta aga põrandal lebava V.K. juures V. Ivanovi, kes

seisis V.K. ülal või tema kõrval või lihtsalt tema poole kummardudes. Tema vannituppa

mineku järgselt oli V.K. asend muutunud. Samuti olid määrdunud V. Ivanovil seljas olnud

riided – jope, teksapüksid ning jalanõud. A. Golovanovi vannitoast väljumise järgselt V. Ivanov

midagi ei öelnud, vaid tema tuppa sisenedes keeras end näoga A. Golovanovi poole. A.

Golovanov kinnitas ka, et ta pole näinud, et V. Ivanov oleks V.K. löönud või viimasele muul

viisil tervisekahjustusi tekitanud.

Kujundades seisukohta eelkajastatu osas A. Golovanovi ütluste usaldusväärsuse kohta, leiab

maakohus, et kajastatud osas on A. Golovanovi ütlused usaldusväärsed ja neile ütlustele on

kohtul võimalik süüdistatavate süüküsimuse üle otsustades ka tugineda – ühtegi asjaolu, mis

võiks tingida kajastatud osas A. Golovanovi ütluste kahtluse alla seadmise, maakohus ei

sedastanud. Eelnevaga loeb kohus tõendatuks, et A. Golovanov lõi V.K. kahel korral rusikaga

näo/pea piirkonda ja niisamuti lõi ta V.K. le keha piirkonda 2-3 korda jalaga.

4.8. Menetluse käigus on tõendamist leidnud, et 26.11.2017 õhtul viibisid teiste seas

A. Golovanov ja V. Ivanov V.K. korteris, kus ühiselt alkoholi tarbiti. A. Golovanovi sõnade

kohaselt tekkis tal V.K. ga konflikt, mille käigus lõi A. Golovanov V.K. . Surnu ekspertiisiakti

kohaselt tuvastas ekspert V.K. surma põhjusena elupuhuselt tekitatud rindkere tömbi trauma

koos rinnaku ja mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega, mille tüsistusena tekkis äge kopsu-

südame puudulikkus. Sellised vigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse.

Kohtuistungil avaldas A. Golovanov kuhu ja mil viisil ta V.K. lõi. Kohtuistungil selgitas

kohtuekspert ekspertiisiga seoses (13.08.2018 kohtuistungi protokoll), et surnukehal tuvastatud

vigastused ei saanud usutavasti tekkida ühekordse löögi tagajärjel, kuna surnukehal tuvastati

mõlemapoolsed roiete murrud mitmel anatoomilisel joonel. On aga võimalik, et vigastused

tekkisid koostoimes rindkere peal hüppamise ja löökidega rindkere piirkonda, samuti on

võimalik ja pole välistatud, et kannatanule löödi otseseid lööke rindkere pihta. Kaitsja

küsimusele vastates täpsustas ekspert, et kannatanu vigastused võisid olla tekitatud nii

hüppamisega rindkere peale või otsese löögiga rindkere piirkonda või alternatiivselt nii

hüppamise kui ka otsese löögiga. Lisaks selgitas ekspert, et ta ei tuvastanud V.K. l näopiirkonna

vigastusi (verevalumeid), ent see ei tähenda, et verevalumeid seal polnud ning välistatud oleks

löömine näo piirkonda. Eksperdi selgituste kohaselt, tavapäraselt selleks, et tuvastada

nahaaluseid verevalumeid, tuleb nahka prepareerida. Selline tegevus on näopiirkonnas

haruldane, kuna kahjustab nägu. Konkreetsel juhul ei saanud näonahka prepareerida ka

põhjusel, et surnukeha nägu oli söestunud, mistõttu selle eraldamisel nahk pudeneks.

Kokkuvõtvalt märkis ekspert, et näopiirkonna verevalumid polnud nähtavad. Mis puudutab

vigastuste tekkemehhanismi, siis selgitas ekspert, et vigastus tekkemehhanismiga

kompressiooniga eest-taha tähendab seda, et rinnakumurd tekitati kannatanu selili asendis

viibides, ent roietemurrud on võimalik tekitada nii kannatanu külili või selili asendis olles.

Maakohus leiab, et A. Golovanovi kohtuistungil kirjeldatu puutuvalt V.K. löömisesse on

põhijoontes haakuv ja vastavuses V.K. l ekspertiisi käigus tuvastatud ning eksperdi poolt

kohtuistungil avaldatud vigastuste ja nende tekkemehhanismiga.

Maakohus möönas, et ekspertiisakt ei kajasta A. Golovanovi kirjeldatud näo/peapiirkonda

tehtud rusikalöökide olemasolu, ent tegemist pole ka asjaoluga, mis võiks kahtluse alla seada

A. Golovanovi ütlused. Nimelt märkis ekspert, et ta ei tuvastanud surnukehal näopiirkonna

verevalumeid, ent tõi välja ka põhjused, miks ta näopiirkonna verevalumite kohta kohaselt

vastata ei saanud. Samas tuvastati V.K. l elupuhuselt tekkinud nahaalune ja lihasesisene

verevalum paremal pool oimu-otsmiku-kuklapiirkonnas, millede osas täpsustas ekspert, et

viidatud verevalumid on tekitatud välise mõju toimel tõenäoliselt löökidest tömbi piiratud

esemega ja tulenevalt sellest, et verevalumid on ühesuurused, väga sarnased ehk

paranemistunnused nii pea piirkonna verevalumitel kui rindkere piirkonnas asetsenud

verevalumitel puudusid, siis on alust järelduseks, et need tekkisid ühel või samal ajal või

lühikese aja jooksul.

Võttes arvesse, et A. Golovanovi avaldatu kohaselt lõi ta V.K. kahel korral rusikaga näo

piirkonda, mille tagajärjel V.K. kukkus kahel korral enda kehapikkuse kõrguselt vastu

põrandat, st et rusikalöökidega kaasnenud hoog mõjus kukkumiskohale küllaldaselt intensiivse

jõuga ning seejärel lõi ta uuesti püsti tõusta soovinud V.K. 2-3 korda jalaga - kohtuistungil

näidatu kohaselt jalanõudes jalgadega täistallaga suunaga ülevalt alla erinevatesse keha

piirkondadesse ning seejuures ei välistanud A. Golovanov, et need löögid tabasid V.K. rindkere

piirkonda, siis on maakohus seisukohal, et kannatanul ekspertiisi käigus tuvastatud vigastused

tekkisid A. Golovanovi kirjeldatud viisil - kahel korral V.K. näo piirkonda löömisest ning

seejärel 2-3 korral V.K. keha, täpsemalt tema rindkere/ülakeha piirkonda suunatud jõulistest,

suunaga ülevalt alla, välisjalanõudes tehtud jalalöökidest.

4.9. Maakohus leiab, et hinnates V. Ivanovi ütlusi, V. Ivanov on eelkajastatuga seonduvalt

andnud üldjoonetes haakuvaid ütlusi, kinnitades mh, et tema V.K. ei löönud.

V. Ivanovi ütlustes köidab kohtu tähelepanu aga tema ütluste pealiskaudsus, nende abstraktsuse

aste ning piisava konkreetsuse ja detailsuse puudumine. Nii on V. Ivanovi vastused valdavalt

stiilis „ei mäleta“, „ei tea“, „ei pannud tähele“, „ei märganud“ jne. Nii möönab V. Ivanov küll

V.K. korteris viibimist, seal ühist alkoholi tarvitamist, seda, et A. Golovanovil ja V.K. l tekkis

konflikt, mille käigus kuulis ta helisid, mis on omased teise inimese löömisele, ent neid lööke

vahetult ta ise justkui ei näinud – väidetavalt ei näinud ta ei seda, kuhu A. Golovanovi löögid

kannatanut tabasid, kui palju neid lööke võis olla, kuidas reageeris kannatanu A. Golovanov

löökidele, kas kannatanu osutas mingit vastupanu, millisesse olukorda kannatanu löökide

järgselt jäi, ent niisamuti ei näinud ta, kas kannatanul tekkis ja oli A. Golovanovi näo- ja/või

peapiirkonda suunatud löökide järgselt verevalandus või et kas ka enda riided ja jalanõud olid

veremäärdumisega.

4.10. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et V. Ivanov kannatanu löömist ei näinud ja ta

kannatanu ning A. Golovanovi vahelist konflikti ja selle tagajärgi suuremal määral ei tajunud.

Nii V. Ivanov kui A. Golovanov kinnitasid istungil, et V.K. löömine leidis aset elutoas ehk

sealsamas ruumis, kus ühiselt alkoholi tarvitati. Sündmuskoha vaatlusprotokoll kajastab elutoa

mõõtmetena 3x4,8 m ehk tegemist on pigem väiksema suurusega toaga. Täiendavalt kinnitavad

A. Golovanovi ja V. Ivanovi endi ütlused, et ajal, mil A. Golovanov kannatanut lõi, viibis V.

Ivanov sealsamas, istudes kõrval asetsenud tugitoolis. Kuna V. Ivanovi ütlused on üldised,

samas pole neis sedastatav otsest vastuolu eelnevalt käsitletud tõenditega (eelkõige A.

Golovanovi ütlused), siis on maakohtul tõusetunud kahtlused selle kohta, kas V. Ivanovi

kohtuistungil avaldatu kajastab seda, mida ta ise vahetult 26.11.2017 õhtul V.K. korteris tajus

või tuginevad tema ütlused sellele, mida ta on menetluse käigus – võimalik, et toimikuga

tutvudes – teada saanud. Võimalik on seegi, et V. Ivanov ei soovinud kohtuistungil asjakohaseid

ja asjassepuutuvaid ütlusi mingitel kaalutlustel lihtsalt anda – märgitut ei saa aga talle tema

menetluslikust staatusest ette heita.

Vaatamata V. Ivanovi ütluste abstraktsusele, ei ole need ka vastuolus muude tõenditega, sh

A. Golovanovi ütlustega, mistõttu saavad V. Ivanov ütlused eelkajastatud aspektide osas olla

sündmustiku tuvastamise aluseks.

4.11. Süüdistuses püstitatud hüpoteesi kohaselt peksid A. Golovanov ja V. Ivanov V.K. käte

ja jalgadega valimatult üle keha ning lõpuks nad mõlemad, astudes V.K. rindkerele, hüppasid

seal.

Maakohtu veendumuse kohaselt süüdistuses püsitatu tõendamist leidnud ei ole ja etteruttavalt

on põhjust ka märkida, et kohtus uuritud tõendikogum ei võimalda V. Ivanovi siduda vähimalgi

määral V.K. vigastuste ja tervisekahjustamisega.

Maakohus märkis juba varasemalt, et esmajoones saavad korteris toimunu kohta anda

asjakohast informatsiooni A. Golovanov ja V. Ivanov. V. Ivanov eitas täielikult V.K. löömist

või muul viisil tema väärkohtlemist. A. Golovanov kinnitas, et lõi V.K. kahel korral

näo/piirkonda ja kahel kuni kolmel korral jalgadega (üla)keha piirkonda. A. Golovanov märkis

sedagi, et ta pole näinud, et V. Ivanov oleks V.K. löönud. Küll viibis veremäärdunud riiete ja

jalanõudega V. Ivanov maaslamanud V.K. juures, kui A. Golovanov vannitoast väljus.

4.12. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et 26.11.2017 õhtul, V.K. korteris viibides, oli V.

Ivanov riietunud tumedat värvi nahkjopesse, teksapükstesse ning kandis heledaid

spordijalanõusid Nike. Siinkohal olgu märgitud, et A. Golovanovi ütluste kohaselt viibitigi

korteris välisriietes ja -jalanõudes.

A. Golovanovi avaldatu kohaselt kandis V. Ivanov tol õhtul helekollaseid või helehalle

spordijalanõusid Nike, mis olid tema vannitoast väljumise järgselt veremäärdumisega.

Neidsamu riideid ja jalanõusid kandis V. Ivanov ka järgmisel hommikul, kui ühiselt tööle

mindi. Seda kinnitas kohtuistungil V. Ivanov ise ja see on kooskõlas ka 04.05.2018 koostatud

asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga, milles vaadeldi videosalvestusega CD plaati, mis

kajastab 27.11.2017 ajavahemikus kella 06.35st kuni 06.37ni Olerex Sillamäe tanklas toimunut.

Sellelt nähtub muuhulgas, kuidas kolm meesterahvast suunduvad üle veoautode ja busside

parkla tankla väljasõidu poole ning kolmas kõige lühem meesterahvas, kaadrist kõige viimane,

kannab seljas musta lühikest jopet, pähe tõmmatud kapuutsi, jalas tumedaid pükse ning heledaid

spordijalatseid. Ühist Rakveresse tööle sõitu 27.11.2017 varahommikul kinnitasid

kohtuistungil kõrvuti V. Ivanovi ja A. Golovanoviga ka D. P ja K. G.

Maakohus näitas A. Golovanovile kohtumenetluse käigus 11.12.2017 koostatud asitõendi

vaatlusprotokollide lisaks olevaid fototabeleid, milles A. Golovanov tundis ära V. Ivanovil jalas

olnud jalanõud, kuid niisamuti jope ja teksapüksid.

V. Ivanovile kuuluvaid spordijalanõusid Nike on menetluse käigus vaadeldud ning vaatluse

käigus tuvastati spordijalanõudelt veremäärdumised, mis leidsid kinnitust „Tetrabase“ testiga.

Uurimisasutus vaatles ka V. Ivanovil seljas olnud jopet ning sellelgi tuvastati veremäärdumisi.

Samuti vaatles uurimisasutus teksapükse, mis võeti ära 05.12.2017 koostatud sündmuskoha

vaatlusprotokolli kohaselt X, Rakvere asunud korteris olnud pesukausist. Neiltki leiti

veremäärdumisi.

Ekspertiisiakti nr 17E-GE1303 kohaselt võeti V. Ivanovi spordijalanõudelt kolm puuteproovi

(B170681 - spordijalanõude välispinnalt; B170682 – spordijalanõude sisepinnalt ja B174556 –

spordijalanõude sisepinnalt); V. Ivanovi nahkjope välispinnalt võeti kaks proovi – B170679 ja

B170680 ning V. Ivanovi teksapükstelt, mis võeti ära pesukausist võeti kaks proovi – B170683

ja B170684. Ekspertarvamuse kohaselt saadi V. Ivanovi jope välispinnalt võetud proovist

B170680 ning spordijalanõude väispinnalt võetud proovist B170681 DNA-analüüsid

täisprofiilid, mis on kokku langevad V.K. DNA-profiiliga, kuid mitte V. Ivanovi või A.

Golovanovi DNA-profiiliga. Samuti arvutati välja püstitatud hüpoteeside tõepärasuhe, saades

suhteks 1019. St, et antud DNAprofiili saamine on 1019 korda tõenäolisem, kui bioloogiline

materjal pärineb V.K. lt võrreldes sellega, kui bioloogiline materjal pärineb juhuslikult valitud

tundmatult isikult. V. Ivanovi nahkjopelt võetud teisest proovist nr-ga B170679 saadi

DNAanalüüsil enam kui ühelt isikult pärinev täisprofiil. Selles segaproovis on eristatav

peamine DNAprofiil, mis on kokku langev V.K. DNA-profiiliga ning mille tõepärasuse suhe

on juba varasemalt kajastatud 1019. Mis puudutab teisi proove, siis nähtub ekspertarvamusest,

et proovidest on DNA analüüsil saadud küll täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult,

ent need pole seostatavad mh V.K. ga või on alleelide arv olnud sedavõrd suur, mis ei võimalda

teha usaldusväärseid järeldusi.

Märgitust järeldub ühetaoliselt, et V. Ivanov on olnud V.K. ga kontaktis viisil, mis tegi

võimalikuks V.K. bioloogilise materjali - vere - sattumise V. Ivanovi jalanõudele ning jopele.

4.13. A. Golovanovi ütluste kohaselt viibis V. Ivanov V.K. kõrval, kui tema vannitoast väljus;

ent talle jäi mõistmatuks V. Ivanovi tegevus V.K. juures. V. Ivanov selgitas kaitsjale vastates,

et peale seda, kui A. Golovanov väljus toast (vannituppa), läks ta V.K. juurde, et V.K. diivanile

paigutada. Selleks võttis ta V.K. lt kinni käest või õlast, ent see ebaõnnestus. V.K. oli maas

pikali, norskas pisut, mingeid liigutusi ta ei teinud ja samuti ei palunud ta abi. V.K. oli V.

Ivanovi hinnangul kas joobeseisundist tulenevalt teadvusetu või oli tal midagi muud. Tema

üritas V.K. korduvalt ebaõnnestunult diivanile paigutada, lõi sellele lõpuks käega ja istus tagasi

tugitooli.

Maakohus märgib, et ühtegi tõendit, mis V. Ivanovi väidetu ümber lükkaks, kohtumenetluse

käigus uuritud ei ole.

4.14. Järgnevalt peatus maakohus täiendavalt V.K. l tuvastatud vigastustel (s.o surnu

ekspertiisiaktil ning eksperdi kohtuistungil antud ütlustel), tehes seda põhjusel, et süüdistuse

kohaselt peksid V. Ivanov ja A. Golovanov kannatanu V.K. valimatult jalgade ja rusikatega

üle kogu keha.

Analüüsides ekspertiisiakti, tuvastati ekspertiisi käigus V.K. l küll ohtrad vigastused rinnaku ja

roiete piirkonnas, s.o mitmed roiete murrud ühes verevalumitega, ent muid vigastusi, sh

verevalumeid, peale termiliste kahjustuste, keha ülejäänud kehapiirkondades tuvastatud ei ole.

Kuna V.K. l tuvastatud vigastused seonduvad mitmete roiete, sh rinnaku täieliku ristmurruga,

rinnakelme aluste verevalumitega ning roidevaheliste lihaste verevalumitega, kuid samuti

nahaaluses ja lihasesiseses verevalumis paremal pool oimu-otsmiku-kuklapiirkonnas, siis

puudus maakohtu hinnangul alus järelduseks, et V. Ivanov ja A. Golovanov peksid kannatanu

V.K. valimatult jalgade ja rusikatega üle kogu keha. Üle kogu keha jalgade ja rusikatega

valimatu peksmine tähendab maakohtu hinnangul seda, et ekspertiisi käigus pidanuks V.K. l

ilmnema tervisekahjustusi, verevalumeid vmt ka teistes keha piirkondades – nagu märgitud,

seda ekspertiisi käigus tuvastatud ei ole.

4.5. Lisaks kinnitavad kaudselt ka süüdistuses kirjeldatud viisil peksmise puudumist järgmised

tõendid: XXX , Sillamäe vaatlusprotokoll; V. Ivanovi spordijalanõudelt võetud proovile alusel

koostatud ekspertiisiakt nr 17E-GE1303; spordijalatsite vaatluse käigus 11.12.2017 koostatud

asitõendi vaatlusprotokoll.

4.6. Maakohus ei lugenud ka tõendatuks, et peksmise käigus astusid V. Ivanov ja A. Golovanov

kannatanu rindkerele, millel hüppasid.

Ekspertiisiaktis on tõepoolest peetud roidemurdude suhtelisest sümmeetrilisusest ja rinnaku

ristmurrust tulenevalt võimalikuks, et vigastuste traumamehhanismiks võis olla rindkere

kompressioon eest-taha suunas (näiteks selili lamavas asendis kannatanu rindkere peale

hüppamisest), ent kohtuistungil selgitas ekspert, et see on vaid üks võimalik versioon juhtunust.

Maakohtu veendumusel baseerub süüdistuse hüpotees kannatanu rindkerele astumise ja seal

hüppamise osas ekspertiisiaktis toodul, sest ühtegi muud tõendit, mille alusel prokuratuur sai

järelduse rindkerele astumise ja seal hüppamise kohta teha, vähemalt kohtule esitatud ei ole.

V. Ivanov ja A. Golovanov välistasid kannatanu rindkerele astumise ja seal hüppamise.

Tõendeid, mis nende väited ümber lükkaksid, maakohtule esitatud ja maakohtus uuritud pole.

Maakohus märgib ka, et ei pea eluliselt usutavaks, et kahe täiskasvanud isiku poolt nende

mõlema keharaskusega kannatanu rindkerele astumise ja seal hüppamisega oleksid tekkinud

just sellised vigastused, mida ekspertiisiga V.K. l tuvastati. Süüdistuses tooduga nõustumise

korral pidanuks kohtu veendumusel V.K. l tuvastatud vigastused olema eelduslikult veelgi

raskemad.

Kuna ühtegi tõendit, mis A. Golovanovi ütlused ümber lükkaks, ei ole, samuti ei ole täiendavaid

tõendeid, mis osutaks A. Golovanovi kirjeldatust erinevale ja/või täiendavale V.K. löömisele

ja/või peksmisele ning seejuures on maakohus seisukohal, et A. Golovanovi kirjeldus V.K. le

vigastuste tekitamise üksikasjade kohta on kooskõlas ekspertiisiaktis ja eksperdi poolt

kohtuistungil avaldatuga ehk et A. Golovanovi kirjeldatud viisil võisid V.K. le tekkida just need

vigastused, mida ekspertiisiakt kajastab, siis luges maakohus tõendatuks, et füüsilise vägivalla

kannatanu suhtes pani toime A. Golovanov ja tema teo tagajärjel kannatanu tekkinud

vigastused/tervisekahjustused on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega ehk V.K. surmaga.

4.7. Hinnates subjektiivset külge, leiab maakohus, et kohtuistungil on A. Golovanov

järjepidevalt märkinud, et tal puudus tahtlus V.K. tapmiseks - tema eesmärk oli V.K. võimaliku

vastupanuvõime mahasurumine.

Maakohus asus seisukohale, et tagajärje suhtes on vahetult põhjuslik süüdistatava poolt

kannatanu suhtes rakendatud vägivald. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt pole

aga ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise selliseks, mille puhul tuleks rääkida

toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes. Samuti on praktikas asutud seisukohale, et

subjektiivse külje avamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk välised tehiolud.

Tuvastatu ja tõendatu kohaselt lõi A. Golovanov kannatanut kahel korral rusikaga näo

piirkonda. Mõlema löögi järgselt kukkus kannatanu oma keha kõrguselt vastu põrandat. Peale

lööke näopiirkonda, lõi A. Golovanov kannatanut täiendavalt 2-3 korda jalgadega keha, s.o

ülakeha/rindkere piirkonda - ekspertiis ei tuvastanud, et mujal keha piirkonnas oleks olnud

kehalisele väärkohtlemisele viitavaid tunnuseid, mistõttu järeldub, et kõik A. Golovanovi

tehtud jalalöögid tehti ülakeha/rindkere piirkonda.

Analüüsides tehtud jalalööke, leiab maakohus, et A. Golovanovi tehtud jalalöögid olid tugevad

ja jõulised. A. Golovanovi avaldatu kohaselt oli tal löökide andmise ajal jalas välisjalanõud –

selliselt antavad jalalöögid põhjustavad juba iseenesest suuremat kahju, sest ühelt poolt annab

jalanõu raskus juurde löögijõudu ja teiseks jaotub/ulatub otsene löögijõud kogu jalanõu pinna

ulatusele (st löögijõuga on hõlmatud kogu jalanõu ulatus). Löögid andis ta viisil, kus löögi jalg

oli kõverdatud puusast 90 kraadise nurga alla ja löögi andis ta suunaga ülevalt alla. Samuti evib

vaadeldaval juhul tähtsust asjaolu, et A. Golovanov on pikaaegselt tegelenud poksiga. Eesti

keele seletav sõnaraamat defineerib poksi spordialana, kus sama kaalukategooria sportlast

sooritavad kinnastatud rusikatega teineteise pihta lööke. Seega järeldub, et A. Golovanovil on

vastav sportlik ettevalmistus ja spetsiifiline teadlikkus löökidest, löögimõjudest, n-ö keha

„õrnadest“ piirkondadest ja ka löökidega kaasuda võivatest tagajärgedest.

Kõike seda arvestades leiab maakohus, et A. Golovanovi tugevad ja jõulised löögid kannatanu

näopiirkonda ning hilisemad jalalöögid kannatanu rindkere piirkonda on välise vaatluse

tulemusel hinnatavad ohuna inimese tervisele.

Lisaks märgib kohus, et välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest

tapmiskoosseisu mõttes rääkida olukorras, kui isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis

võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese

surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus

süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses

eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et

kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii

surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt RKKKo nr

3-1-1-102-06, p 17). Vaadeldaval juhul muutus V.K. akontaktseks koheselt pärast löömist, ta

ei reageerinud pärast lööke enam millelegi, eksperdi hinnangul saabus V.K. surm

minutid/kümned minutid pärast tervisekahjustuse (rindkere tömbi trauma) saamist ja lisaks olid

saadud vigastused nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Seega oli V.K. löömine sedavõrd

intensiivne ja ulatuslik, et selles võib ette näha nii kannatanu surma saabumise võimalikuks

pidamist kui ka selle möönmist KarS § 16 lg 4 tähenduses.

4.8. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei sedasta.

A. Golovanovi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria, -psühholoogia kompleksekspertiisiakti

kohaselt ei tuvastatud A. Golovanovil psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

hõlmatud määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“; „ajutine raske

psüühikahäire“ või „muu raske psüühikahäire“. Neid häireid ei esinenud A. Golovanovil ka mh

26.11.2017, mis oleks takistanud või piiranud tal ümbrusest või oma tegude iseloomust

arusaamist ning sihipärast arutlemist või käitumist. Ka ei esinenud tal 26.11.2017 sellist

emotsionaalset seisundit, mis oleks oluliselt mõjutanud tema võimet ümbritsevast, oma

käitumisest või selle võimalikest tagajärgedest arusaamist.

5. Maakohus võtab seisukoha A. Golovanovi ja V. Ivanovi süüdistuses KarS § 404 lg 1 järgi.

5.1. Hinnates V. Ivanovi ja A. Golovanovi omavahelisi ütlusi pärast seda, kui A. Golovanov oli

väljunud vannitoast, leiab maakohus, et nende omavahelised ütlused ei ole täielikult haakuvad.

Maakohus luges tõendatuks, et V. Ivanov suundus pärast A. Golovanovi vannituppa minekut

V.K. juurde ja selle käigus määrdusid tema riided ka kannatanu verega. Ent põhjused, miks V.

Ivanov V.K. juurde suundus, luges maakohus ebausutavaks, ega pea võimalikuks neile

tuginemist sündmustiku tuvastamisel.

Ebausutavuse põhjusena märgib maakohus, et vaid mõni hetk enne, kui V. Ivanov põrandal

liikumatult lebanud V.K. juurde läks, oli V.K. saanud A. Golovanovilt mitmed jõulised löögid

näo/pea, kuid ka rindkere piirkonda. V. Ivanovi enda ütlused osutavad sellele, et nende löökide

suhtes jäi ta täielikult ükskõikseks ning sellele vähimatki tähelepanu ei pööranud. Samas

avaldas A. Golovanov, et tundes V. Ivanovi pikka aega, siis V. Ivanovi näol pole tegemist

isikuga, kes hakkaks esmaabi või mistahes muud abi kellelegi osutama.

Selle kontekstis muutuvad V. Ivanovi väited, et ta püüdis V.K. põrandalt diivanile saada

põhjusel, et võimalik tõmbetuul ei põhjustaks V.K. le neerude haigestumist või et V.K. l oleks

hommikul pehmem ning küljevaludeta ärgata, ebausaldusväärseks. Seega ei pea kohus

võimalikuks arvestada V. Ivanovi ütlusega osas, milles ta avaldas, et maas lamanud akontaktse

V.K. juurde minemise põhjuseks oli V.K. (hilisema) heaolu tagamine. Märgitu tähendab, et

V. Ivanovil pidid olema mingid muud põhjused, miks maas lamavale akontaktsele V.K. le

läheneda ja tema asendit hakata muutma.

Maakohtu veendumusel on need põhjused objektiivselt ka sedastatavad. Surnu ekspertiisiakti

kohaselt polnud eksperdil võimalik tuvastada V.K. täpset surmaaega, ent võttes arvesse

rinnakelmealuste ja pehmekoe siseste verevalumite ulatust, oli eksperdil põhjust arvata, et

rindkere tömp trauma tekitati lühikest aega enne surma saabumist, mis ei ole täpselt tuvastatav,

kuid võib olla määratav minutites või kümnetes minutites. Samuti, kuna V.K. l tuvastati

roidemurrud sh mitmel anatoomilisel joonel, siis selgitas ekspert täiendavalt, et roidemurdude

tekkimine mitmel anatoomilisel joonel raskendab tugevalt kannatanu seisundit, kuna sellega

kaasub nn paradoksaalne segment. St, et kui roie on murtud kahest kohast, näiteks rangluu

keskjoonel ja eesmisel kaelajoonel, siis sisse- ja väljahingamisel liigub murtud tükk

paradoksaalselt ehk kui sisse hingamisel tervel inimesel rindkere maht suureneb ja

väljahingamisel vastupidi – laieneb, siis paradoksaalne segment liigub vastupidi – sisse

hingamisel liigub ta sissepoole, välja hingamisel väljapoole. Esiteks raskendab see oluliselt

hingamist ning teiseks tekib suur risk rindkere lahtiseks traumaks ehk rinnakelme

rebenemiseks. Samuti märkis ekspert valuga seoses, et mingis piirkonnas valu tekkimise korral

püüab inimene selle kehaosa rahule jätta; hingamist aga inimene lõpetada ei saa.

Kuna V. Ivanov kinnitas istungil, et tema hinnangul, vaatamata A. Golovanovi väljendatule, et

V.K. võib olla surnud, oli V.K. elus, sest hingas – ta tundis ja tajus seda, siis järeldas maakohus

neist asjaoludest, et hingamine, mis muidu valdavalt mitte-midagi teadvale/mäletavale V.

Ivanovile meelde ei jäänud, pidi meelde jääma põhjusel, et see oli tavapäratu. Seega oli just

V.K. tavapäratu hingamine põhjuseks, miks läks V. Ivanov maas lamava ja akontaktse V.K.

juurde viimase asendi muutmiseks. Ehk teisisõnu, kuna hingamine on maakohtu veendumuse

kohaselt üldjuhul sedavõrd tavapärane, et sellele tähelepanu pööramine ilma konkreetse

põhjuseta on pigem kummaline ja mõistmatu, siis olukorras, kus V. Ivanov keskendus oma

ütlustes just hingamise olemasolule, osutab sellele, et hetkel, mil ta otsustas minna maas lamava

ja akontaktse V.K. juurde, teadvustas ta V.K. hingamise tavapäratust ja ebaloomulikkust. Kui

siia juurde lisada ka see, et pärast lööke saabus V.K. surm eksperdi hinnangul minutite/kümnete

minutite jooksul ning A. Golovanov viibis vannitoas peale V.K. löömist ca 5-10 minutit; sealt

edasi elutuppa tulles nägi ta V. Ivanovi V.K. juures viibivat ca 2 minuti jooksul, peale mida

järgis ise V.K. ca poole minuti jooksul ja avaldas seejärel V. Ivanovile kahtlust, et V.K. võib

olla surnud, siis järeldub eelnevast, et A. Golovanovi kahtlus, et V.K. võis olla surnud, oli igati

põhjendatud ja adekvaatne.

5.2. Hinnates A. Golovanovi ja V. Ivanovi ütlusi sündmuste edasise käigu osas, on põhjust

märkida, et nende ütluste pinnalt on järeldatav, et V.K. korterisse jäädi veel suhteliselt

lühikeseks ajaks. Seal viibitud aeg piirdus vaid A. Golovanovi poolt ühe sigareti suitsetamisega,

misjärel nad lahkusid korterist. Nende lahkudes jäi V.K. samasse paika, kus ta oli olnud,

mingeid tulekoldeid või lahtist tuld korterisse neist ei jäänud, nende lahkumine korterist toimus

kiirustades ning V.K. maja lähedal asunud bussipeatuses viibides nägid nad V.K. korteri

akendest tulemas musta suitsu. Seejuures on nad mõlemad tõsikindlalt ja kahtlusteta välistanud

korteri süütamise.

Kõrvutades A. Golovanovi ja V. Ivanovi ütlusi muude menetluse käigus kogutud tõenditega,

märgib maakohus etteruttavalt, et nende mõlema ütlused, milles need kajastavad sündmusi

peale V.K. võimaliku surma mõistmist/selle võimalikuks pidamist, on teiste tõenditega

valdavalt sobimatud, ühtset tervikut mittemoodustavad, mistõttu ei pidanud maakohus

võimalikuks neile ütlustele sündmustiku tuvastamisel täielikult tugineda ja nende ütlused

jäävad osaliselt tõendikogumist välja.

5.3. Analüüsides tuvastavat ajajoont, nähtub, et A. Golovanov, V. Ivanov ja M.M. saabusid

V.K. korterisse ca kella 16 paiku. M.M. lahkus V.K. korterist orienteeruvalt 18-18.30 paiku

ning V.K. saabus tagasi korterisse A. Golovanovi ütlustele tuginedes ca 18.30-18.40 paiku.

Peale seda jätkati kolmekesi alkoholi tarvitamist. A. Golovanovi ütluste kohaselt tekkis tal

mingi hetk soov minna koju ja selleks kontakteerus ta oma isaga, et isa talle järgi tuleks. Seda,

et A. Golovanov palus oma isal talle Gagarini tänava poe juurde järgi tulla, on kinnitanud ka

A.G. . Nimelt avaldas ta, et 26.11.2017 õhtusel ajal umbes kella 20 paiku suhtles ta oma poja

A. Golovanoviga telefoni teel ning viimane palus tal end koju toimetada. Tunnistaja kinnitas,

et on tema poolt avaldatud kellaajas kindel, kuna kohale jõudes ootas ta oma poega. Ta vaatas

kellaaega, sest poeg ei tulnud pika aja jooksul. Ta helistas veel ka üle, ent poeg vastas, et tuleb

kohe. Poeg, s.o A. Golovanov aga ei tulnudki; ta ootas poega ca 20 minutit. Poeg helistas umbes

kella 20 paiku ja ta sõitis ära kell 20.20. Enne ära sõitmist kontakteerus ta uuesti pojaga, et

teavitada, et tal pole võimalik kauem oodata.

Sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt kontakteerus A. Golovanov oma isa, s.o

A.G. kolmel korral, helistades talle kell 18.16; 18.45 ja 18.49. A. Golovanov avaldas, et isale

helistas ta enne konflikti toimumist, märkides täiendavalt, et kui isa kohale jõudis, helistas isa

talle; tema vastas isale, et tuleb kohe välja, ent kuna sel ajavahemikul toimuski konflikt, siis ta

välja ei läinudki.

Analüüsides kajastatud ajamääratlusi, tuleb nentida, et A.G. märgitud kellaaeg – kell 20 – ei

ühti sideettevõtjalt saadud andmete protokollis kajastatud kellaajaga ehk et tunnistaja avaldatud

kellaaeg erineb ca 1 tunni võrra. Muus osas ehk ütluste sisulises osas on A. Golovanovi ja A.G.

ütlused ühetaolised – sh põhimõttelises kooskõlas ka sideettevõtjalt saadud andmete

protokolliga. Nimelt nähtub, et A.G. helistas A. Golovanovile kell 18.50, 18.54, 18.58, 18.59

ja 19.03. Seejärel on olnud mõne-minutiline paus ning uus kõne on olnud 19.11. Seejärel on

olnud ca 15 minutiline paus ning uus kõne on olnud kell 19.27. Ühtlasi on mõlemad isikulised

tõendiallikad osutanud telefoniühendusele ka kella 22 paiku. Viide täiendavale

kontakteerumisele ka kella 22 paiku on kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga,

millest nähtub, et A. Golovanov helistas kahel korral, s.o 22.09 ja 22.12 oma isa A.G.

telefoninumbrile.

Tõusetunud olukorras asub maakohus seisukohale, et kellaaja määratluse osas, mis päädis A.G.

sõitmisega Gagarini tänava poe juurde, et sealt A. Golovanov peale võtta ja koju viia, pole

võimalik A.G. ütlustele tugineda. Maakohus ei pea kuivõrd võimalikuks, et sidettevõtjalt

saadud andmete protokollis esineks ebatäpsusi helistamiste kellaaegades. Seda esmalt põhjusel,

et üldiselt teadaolevalt salvestuvad kõnede kellaajad automaatselt ning võimaliku vea korral

peaks sideettevõtjad sellest koheselt teadlikuks saama. Maakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis

seaksid kahtluse alla sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kantud andmete õigsuse. Teiseks

kajastab sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ka A. Golovanovi ja A.G. vahelisi

telefonikõnesid kella 22 paiku. See on kooskõlas A. Golovanovi ja A.G. ütlustega. Maakohtu

hinnangul ei ole võimalik, et kella 22 paiku tehtud telefonikõned on korrektse ja isikuliste

tõendiallikate ütlustega haakuva ajamääratlusega, ent mõni tund varem tehtud kõnede osas on

protokollis toodu ebatäpne. Kuna eksimine on üldjuhul omane ja inimlik inimesele, siis asub

maakohus seisukohale, A.G. sai oma pojalt A. Golovanovilt telefonikõne viimasele Gagarini

tänavale järgi minekuks hiljemalt kell 18.49 ehk ajal, mis on kantud sideettevõtjalt saadud

andmete protokolli.

5.4. Maakohus märgib, et oluline on tuvastada võimalikult täpne kellaaeg, mil A. Golovanov

isaga kontakteerus ja isa talle järgi läks, kuna asjaolus, et A. Golovanovi ütlustele vastavalt

helistas ta oma isale ajal, mil konflikt V.K. ga oli olemata. Kuna selle väite ümberlükkamiseks

ühtegi alust ei esine, järeldab maakohus, et A. Golovanovi ja V.K. vaheline konflikt algas kõige

varem 18.49 ehk koheselt pärast seda, mil A. Golovanov isale järgi tulemiseks helistaks.

Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et A.G. tegi A. Golovanovile järjest mitmeid kõnesid.

Kõnede ajaline lähedus ja nende sagedus osutab maakohtu veendumusel asjaolule, et kõnesid

ei võetud ilmselt vastu. Kui A. Golovanovil oligi samaaegselt V.K. ga konflikt, peale mida läks

vannituppa käsi pesema, siis esines A. Golovanovil objektiivne võimatus kõnede

vastuvõtmiseks – ta tegeleski muude, tema tähelepanu köitnud tegevustega.

Samuti avaldas A. Golovanov, et kuigi isa tuli talle järgi, ta isaga ära ei läinud, sest konflikt oli

just toimunud ja ta ei saanud V.K. korterist koheselt lahkuda. Kuna sideettevõtjalt saadud

andmete protokoll koostoimes A. Golovanovi ja A.G. sisuliste ütlustega osutab sellele, et

telefonikõne, milles A.G. teavitas A. Golovanovi sellest, et ta ei saa poega enam kauem oodata

toimus kell 19.27, siis on kohus seisukohal, et sündmuste ahel, mis päädis V.K. surmaga, algas

18.49 ja oli hiljemalt 19.27ks lõppenud – hiljemalt kella 19.27ks pidas A. Golovanov

võimalikuks, et V.K. löömine võis kaasa tuua kõige raskemad tagajärjed ehk V.K. surma.

5.5. V. Ivanovi ja A. Golovanovi ütlused osutavad sellele, et peale V.K. seisundist arusaamist

viibisid nad V.K. korteris veel vaid mõningase aja, peale mida lahkuti kiirustades korterist. A.

Golovanov avaldas täpsustavalt, et peale V.K. seisundi tajumist süütas ta tuletikuga sigareti,

viskas tiku maha, tema suitsetas ära pool sigaretti, peale mida lahkuti korterist ja majast, ent

nende väljudes korteris lahtist tuld ei olnud. Maakohtu küsimustele vastas V. Ivanov, et peale

V.K. löömist viibiti korteris 15-20 minutit. Kuna maakohus loeb tõendatuks, et V.K. löömine

ja löömisega kaasnenud tagajärjed realiseerusid hiljemalt kella 19.27ks, siis tuleneb V. Ivanovi

ja A. Golovanovi ütlustest, et nad pidid olema lahkunud V.K. korterist hiljemalt 19.45ks. Seda

aga V. Ivanovi ja A. Golovanovi ütlustest erinevad tõendid ei kinnita ning ka nende endi ütlused

viitavad korteri lahkumisele hoopis hilisemal ajal ehk umbes kella 22 paiku.

5.6. A. Golovanov andis ütlusi selle kohta, et peale sigareti suitsetamist, tegi ta V. Ivanovile

ettepaneku korterist lahkumiseks. Tema lahkus korterist esimesena ja talle järgnes koheselt

V. Ivanov. Trepikojast väljumise järgselt läksid nad koos V. Ivanoviga bussipeatusesse, et sealt

edasi koju minna. Üle tänava minnes, tuli neile vastu kaks tütarlast, kes näitasid, et kortermaja

aknast tuleb suitsu. A. Golovanov keeras ennast ringi ja sai aru, et suits tuleb selle maja

korterist, kus nad olid viibinud ehk et põleb seesama korter. Lisaks märkis ta, et ise ei teavitanud

nad tänavalt nähtud põlengust põhjusel, et sel hetkel sõitis juba tuletõrje. Prokuröri küsimustele

vastas A. Golovanov, et palus isal järgi tulla kella 22 paiku, helistades enne konflikti toimumist

isale. Kuigi isa tuli talle järele ja isa helistas talle, ta isaga ära ei läinud, sest konflikt oli just

toimunud.

Analüüsides toodut, nendib maakohus taas, et A. Golovanovi esitatud verisooni kohaselt, mida

toetavad ka V. Ivanovi ütlused, pidid nad olema V.K. korterist lahkunud hiljemalt kella

19.45ks, sest just see on maksimaalne võimalik ajavahemik, mis mahutab n-ö V.K. seisundist

arusaamist, selle järgnenud sigareti suitsetamist ja kiiret korterist lahkumist. Samas nähtub

Päästeameti vastusest uurimisasutusele, et esimene päästeauto jõudis sündmuskohale kell

21.57. Seega, kui peaaegu koheselt pärast korterist väljumist nägid A. Golovanov ja V. Ivanov

päästeauto(de) saabumist, mis reageerisid korteri põlengule, kus nad vahetult viibinud olid, siis

pidid nad korterist väljuma mõni aeg enne kella 22.

Seega esineb V. Ivanovi ja A. Golovanovi ütlustes oluline vastuolu korterist lahkumise aja

kohta ehk teisisõnu, V. Ivanov ja A. Golovanov pole avaldanud kohtuistungil kogu versiooni

sündmuste kohta, mis toimus V.K. korteris pärast seda, kui A. Golovanovil tekkis kahtlus, et

V.K. võib olla surnud.

Maakohtu veendumusel see, et A. Golovanov ja V. Ivanov lahkusid V.K. korterist kella 22

paiku, on kooskõlas ka A.G. ütlustega, milles ta selgitas, et pojaga oli tal telefonitsi jutt

sellestki, et ta läheks pojale järgi kella 22 paiku. Sellest tema aga keeldus ja pojale ta kella 22

paiku järgi ei läinud. Kõnede toimumist kella 22 paiku, kinnitab ka sideettevõtjalt saadud

andmete protokoll, mille kohaselt on A. Golovanov helistanud kahel korral, s.o kell 22.09 ja

22.12 A.G. le. Osutatu kinnitab täiendavalt, et kella 22 paiku viibis A. Golovanov jätkuvalt

Gagarini tänava läheduses ning A. Golovanovi selgitus, et isa tuli talle küll kella 22 paiku järgi,

ent tol hetkel ei läinud ta isaga koju põhjusel, et kogu sündmus oli just juhtunud, on selgelt

tõendikogumisse sobimatu. A. Golovanov ja V. Ivanov jätsid kohtuistungil avaldamata ja

selgitamata oma tegevuse V.K. korteris alates kella 19.27st kuni ca kella 22-ni ehk

ajavahemiku kohta, mil A. Golovanovil tekkis kahtlus, et V.K. võib surnud olla ja seda ajani,

kui korterist tegelikkuses lahkuti ehk ca kuni kella 22ni.

Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et A. Golovanov ja V. Ivanov viibisid 20.11.2017

ca kuni kella 22ni V.K. korteris ning V.K. pärast A. Golovanovilt saadud lööke vähemalt

aktiivse elutegevuse tunnuseid ei ilmutanud ning kella 19.27ks tajusid nii A. Golovanov kui V.

Ivanov, et V.K. võib olla surnud.

5.7. Kohtumenetluses kuulati kannatanuna üle V.K. alumine naaber ehk A.V., kes avaldas, et

26.11.2017 alates umbes kella 19.30st kuulsid nad koos abikaasaga ülemise korruse korteri

elutoast ca tunni või pooleteise kestel löömise helisid. Need helid kostusid osade kaupa - 5-6

lööki seejärel ca 15-20 minutit vaikust, seejärel jälle löögid ning taaskord vaikus. A. V märgitu

kohaselt polnud need ka löögid, vaid see heli oli omane justkui millegi kukkumisele. Selle

juurde nad mingeid karjeid, samme või midagi täiendavalt ei kuulnud. Maakohus märgib, et

kohtumenetluses uuritud tõendid ei anna vastust küsimusele, millest ja millega tekitatud helisid

V.K. alumise korteri naabrid kuulsid. Siinkohal jääb kohus prokuratuurist eriarvamusele, et

alumise korruse naabritele kostunud helisid on võimalik seostada V.K. täiendava löömise või

muul viisil talle kehavigastuste tekitamisega. Sellekohased tõendeid kohtus esitatud ega uuritud

ei ole, V.K. l tuvastatud kehavigastused on maakohtu veendumusel kooskõlas A. Golovanovi

kirjeldatud viisil kannatanule suunatud löökide ja nendega kaasunud tagajärgedega ning

maakohus märkis juba varasemalt, et ekspertiisi käigus ei tuvastatud V.K. l

vigastusi/verevalumeid, mis osutaks tema suhtes täiendavate vägivallategude toimepanemisele.

Seega kõik järeldused, millega üritada sisustada alumise korteri naabritele kuulda olnud helisid,

saavad olla ja on oletuslikud.

Küll kinnitavad A. V ütlused, et pärast V.K. löömist ja viimase akontaktses seisundis põrandale

lebama jäämist jätkus tema korteris aktiivne tegevus. Ehk teisisõnu osutavad ja kinnitavad A.

V ütlused seda, et A. Golovanov ja V. Ivanov viibisid jätkuvalt V.K. korteris – neist erinevate

isikute olemasolu korteris kohtumenetluse käigus uuritud tõendid ei kinnita ja ka A. Golovanov

ja V. Ivanov pole avaldanud, et V.K. korteris oleks peale V.K. löömist viibinud veel keegi.

5.8. Maakohus leidis, et arvestades A. Golovanovi ütlusi ning vältimaks isiklikku vastutust teise

isiku surmaga lõppenud kehalise väärkohtlemise või eluvastase kuriteo toimepanemise eest,

asus A. Golovanov otsima n-ö väljapääsu ning selle üheks võimalikuks variandiks oli

luua/tekitada olukord, kus mitte just kõige säravamate elukommetega, asotsiaalsele eluviisile

kalduv, sagedasti alkoholi tarvitav ja ka tol õhtul alkoholi tarvitanud ning suitsetav V.K.

hukkus hooletu suitsetamise tagajärjel. Sellise versiooni esinemist kinnitavad maakohtu

hinnangul ka süüdistatavate maakohtus istungil antud ütlused ja seda iseäranis just V. Ivanovi

ütlusted. Mõlemad süüdistatavad on nende poolt antud teistest ütlustest erinevalt kirjeldanud

põhjalikult suitsetamisega seotud asjaolusid.

Nii kirjeldas A. Golovanov, et laual asetses tuhatoos, mis maha kukkus ja mis üles võeti; korteri

omanik viskas korduvalt maha suitsukoni, mida jalaga kustutas ja mille kohta A. Golovanov

märkuse tegi. Lisaks on A. Golovanov andnud küllaldaselt detailseid ütlusi selle kohta,

milliseid sigarette kannatanu suitsetas ja palju sigarette M.M. st pärast tema lahkumist

korterisse jäi. Samuti kinnitas ta, et suitsetas tol õhtul ka ise ja süütas sigareti välgumihkliga.

A. Golovanov kirjeldas sedagi, et pärast V.K. seisundi mõistmist süütas ta tuletikuga sigareti,

viskas tuletiku põrandale, see kukkus maha ja olles ära suitsetanud pool sigaretti, vaatas ta maha

ja nägi, et põlemist polnud. V. Ivanov aga avaldas, et korteris viibinud isikud suitsetasid kõik,

ise kustutas ta sigaretid võimalusel tuhatoosi, vahel kustutas jalaga põrandale, visates suitsukoni

põrandale - tema mäletamised kõnealusest õhtust on aga ähmased alkoholi tarvitamise tõttu.

Täiendavalt tugines V. Ivanov kohtumenetluses ütluste andmisel ka eksperdi väljendatule,

milles ekspert möönis, et V.K. l tuvastatud vigastustega oli viimane võimeline end teoreetiliselt

liigutama ehk tegema spontaansetest liigututest erinevaid teadlikke liigutusi - V.K. oli

võimeline teoreetiliselt liikuma ja ka sigaretti süütama. Samuti selgitas V. Ivanov, et sai V.K.

surmast teada järgmisel päeval, mõeldes, et V.K. jäi joobes, sigarett käes, magama.

Maakohtu hinnangul on V. Ivanovi selgitused ja tehtud järeldused V.K. surma põhjuste kohta

selgelt väärad, hälbides talle tegelikkuses teada olnud asjaoludest. Maakohtu tuvastatud

asjaoludest olid nii V. Ivanov kui A. Golovanov teadlikud hiljemalt kella 19.27st, et V.K.

tervislik seisund ühes tema elus olemisega on kaheldav. Kuna nad väljusid V.K. korterist veidi

enne kella 22 ja nad kumbki pole avaldanud, et 19.27st kuni kella 22 oleks V.K. näidanud

mingeidki elumärke või teadvusele tulnud ning nende korterist väljumise järgselt saabus

samasse korterisse koheselt ka tuletõrje, siis ei saanud ei V. Ivanov ega A. Golovanov teha

järeldusi, et V.K. surma põhjuseks võis olla hooletu suitsetamine. Maakohus möönab, et asjaga

puutumises mitteoleva isiku ehk kõrvaltvaataja jaoks, võis neil taoline teoreetiline teadmine

küll eksisteerida, end kohtu hilisemalt käsitatavad asjaolud välistavad sellegi. Seega hooletust

suitsetamisest tulesurma põhjuse avaldamine V. Ivanovi poolt osutab vähemalt kaudselt

asjaolule, et A. Golovanovi ja V. Ivanovi idee võis olla sellise mulje loomine.

5.9. Maakohus märgibki, et süüdistuse hüpotees nii V.K. kui tema korteri süütamise kohta

baseerub uuritud tõenditele, andes aluse süütamise tõendatuks lugemiseks. Samuti on maakohtu

veendumusel tõendatud, et V.K. süüteainet sisaldanud vedelikuga ülevalamise ja tema

süütamise, samuti tulekahju tekitamise pandi toime A. Golovanov ja V. Ivanov.

5.10. Maakohtu hinnangul on täielikult välistatud, et A. Golovanovi ja V. Ivanovi korterist

väljumise järgselt ilmutas V.K. koheselt/viivitamatult elumärke, tema n-ö teadvus taastus, ta

asus hooletult suitsetama, jäi suitsetades uuesti magama ning hukkus, lükkab ümber ka

tunnistajana ütlusi andnud Y. I. Kõrvutades siia juurde ka ekspertarvamuses toodu, mille

kohaselt saabus V.K. surm pärast rindkere tömbi trauma saamist minutite/kümnete minutite

jooksul, siis välistab ka see võimaluse, et V.K. kella 22 paiku teadvusele tuli, sigareti võttis,

selle süütas, siis suri ning põlevast sigaretist end põlema pani ja sellega ka korteri süttimise

põhjustas.

5.11. Maakohus hinnangul annavad aluse asuda seisukohale, et V.K. valati üle süüteainet

sisaldava vedelikuga ja ta süüdati järgmised tõendid: 27.11.2017 koostatud sündmuskoha

vaatlusprotokoll, sündmuskoha vaatlus järgmisel päeval, ekspertiisiakt 17E-AP0050,

DNAekspertiisi akt 17E-GE1303, M.M. ütlused. Nendes tõenditest tulenevad kaalukad

asjaolud, toetamaks süüdistuse hüpoteesi, et V.K. valati üle süüteainet sisalduva vedelikuga.

Tähendust evib seegi, et M.M. ütlustest tuleneb, et tema korteris viibimise ajal keemilist lõhna

ei tundnud, seega keemiline lõhn V.K. kehale, tal seljas olnud riietele ja korteris olnud

esemetele sai sinna tekkida pärast seda, kui V.K. oli naasnud tagasi oma koju ja kus jätkati

ühist alkoholitarvitamist A. Golovanovi ja V. Ivanoviga.

5.12. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik ka see, et V.K. võis end ise süüteainet sisaldava

vedelikuga üle valada.

Maakohus ei pea kuigi tõenäoliseks, et üks või teine isik end mingitel asjaoludel süüteainet

sisaldava vedelikuga üle kallab. Teiseks pole V.K. ga üheaegselt korteris viibinud A.

Golovanov ja V. Ivanov viidanud, et V.K. midagi taolist tegi. Kolmandaks pole A. Golovanov

ja V. Ivanov avaldanud ka mõnda muud versiooni, mil viisil keemilist lõhna eritanud

põlevvedelik V.K. kehale, tema riietele ja tema kodu elutoa põrandale sattus. Maakohus osutab

ka, et tugeva keemilise lõhna olemasolu on kriminalistid kirjeldanud olukorras, kus korterit oli

eelnevalt seoses tulekahjuga päästjate poolt tuulutatud ja niisamuti kasutati korteris tule

kustutamiseks vett. Tugevat keemilist lõhna on kriminalistid jaatanud ka järgmisel päeval ehk

olukorras, kus korterit oli veega kustutatud, korteris oli viidud läbi tuulutamist, sh oli korter

seisnud mõnda aega n-ö loomulikus tuulutuses (korteri aknad olid katki). St, et korteris olnud

keemiline lõhn pidi olema tugev, korteris viibinud isikule kahtlusteta tajutav/tuntav.

Seega jääb ainuvõimalikuks variandiks, et süüteainet sisaldav vedelik sattus V.K. kehale, tema

riietele ja tema korteri elutuppa ajal ja põhjustel, mille osas A. Golovanov ja V. Ivanov on

otsustanud vaikida – n-ö vaikimise periood hõlmab aga ajavahemikku, mil A. Golovanov ja V.

Ivanovi pidasid võimalikuks, et V.K. võib olla surnud, sellest teadlikkusest oli vähemalt A.

Golovanovil tekkinud šokk ning nad kiirustades V.K. korterist kella 22 paiku lahkusid.

Lisaks arvestades V.K. lahangu välisvaatlusel tuvastatut pidi V. K olema otseses tulekoldes

mõnevõrra pikema ajal vältel, sest valdavalt IV järgu põletused ehk söestumine ja III järgu

põletused, s.o põletuskolded kogupindalaga 50-60 % ei saa tekkida lühikesest kokkupuutest

lahtise tulega. Selline seisukoht lükkab aga täielikult ümber A. Golovanovi ja V. Ivanovi

versiooni toimunu kohta, sh selle, et nende korterist väljumise hetkel korteris mingit põlemist

ei olnud. Tuvastatu kohaselt väljusid nad korterist mõni aeg enne kella 22, esimene teavitus

päästeametile tulekahju kohta, sh musta suitsu olemasolu kohta väliskoridoris tehti kell 21.52,

esimene päästeauto saabus sündmuskohale 21.57 ja juba kell 22.07 leidsid päästjad korterist

laiba. Söestumiseni termilised kahjustused ei saanud maakohtu hinnangul tekkida kajastatud

lühikese ajavahemiku vältel ja seda enam olukorras, kus päästjate saabudes hukkunu tules

polnudki.

5.13. Maakohus analüüsis sündmuskoha vaatlusprotokolle ja nende lisaks olevaid fotosid.

Maakohus leiab, et käsitletud tõenditele tuginedes prokuratuuriga nõustuvalt, et pärast V.K.

surma, valati V.K. üle süüteainet sisaldava vedelikuga ja ta süüdati.

Välistatud on seegi, et korter ja/või V.K. läksid põlema mõnel muul põhjusel kui seda on

süütamine. Süütamisest erineva põhjuse jaatamine jätaks kõigepealt vastuseta küsimuse, miks

oli surnukeha juures tugev keemiline lõhn, miks see oli V.K. l seljas olnud riietel (põlenud

jopefragmendil) ja tema leidmiskoha juures vaipkatte osal, ent mitte kusagil mujal korteris.

Seejuures kinnitas ekspertiis, et tema jopefragmendil ja vaibatükil olid põlevvedeliku jäägid.

Samuti jääks vastuseta küsimus, kuidas sai V.K. , kes päästjate saabudes otseses tulekoldes

polnud, saada valdavalt IV ja kuid ka III astme põletusi ja seda 50-60% ulatuses kehapinnast.

Teiseks avaldas kohtus tunnistajana ütlusi andnud Y. I, et nende, s.o päästjate saabudes korteri

elutoas kaks suurt tulekollet - neist üks ühelpool diivani otsas, teine teiselpool. Tunnistaja

selgitas, et süütamise-väliste põhjuste kohaselt tekib tulekahju ühest tulekoldest, mis areneb

ühes suunas. Nagu märgitud, oli päästjate saabudes korteri elutoas kaks suurt tulekollet. Seega

kajastatud asjaolud nende koostoimes välistavad tulekahju muul põhjusel, kui seda on

süütamine.

5.14. Maakohtu hinnangul on põhjendatud süüdistuse hüpotees, et V.K. kallasid süüteainet

sisaldava vedelikuga üle ja süütasid A. Golovanov ja V. Ivanov.

Maakohtus uuritud tõenditest ei nähtu ka, et pärast M.M. lahkumist korterist oleks seal viibinud

V.K. st, A. Golovanovist ja V. Ivanovist erinevaid isikuid. Samas nendib maakohus, et A.

Golovanovi ja V. Ivanovi ütluste kohaselt jäi korteri uks pärast nende lahkumist lukustamata,

mistõttu ei saa välistada, et peale nende lahkumist võis keegi menetluses tuvastamata isik

viibida V.K. korteris, pannes toime süütamise. Tõstatatud versiooni võimalikkust toetab ka

Päästeameti vastusest nähtuv, et päästjate korterisse sisenedes oli korteri uks suletud, ent mitte

lukustatud. Seega oli tuvastamata isiku(tel) juurdepääs V.K. korterile. Paraku toetab tõstatatud

versiooni võimalikkust vaid süüdistatavate hüpoteetiline selgitus ühes asjaoluga, et

päästetöötajate saabudes oli V.K. korteri uks lukustamata. Kaitse-poole hüpoteetiline väide

ühes lukustamata uksega on ümber lükatav aga järgmiste aspektidega, s.o süüdistatavate

korterist lahkumise aeg, kiirustatud lahkumine, tulekahjust teavitamise esmane aeg, esimese

päästeauto saabumine sündmuskohale.

Kirjeldatud ajamääratlusi võrreldes esineb alus järelduseks, et sisuliselt juba A. Golovanovi ja

V. Ivanovi korterist väljumisel pidi korteris olema ulatuslikult lahtist tuld, millega kaasus paks

must suits trepikotta. Seda kinnitab sisuliselt ka A. Golovanovi ja V. Ivanovi käitumine korterist

väljumisel. Nagu nad ise avaldasid, väljusid nad korterist kiirustades, trepist alla mindi 2-3

trepiastme kaupa. Tuleb aga arvesse võtta, et V. Ivanov on kohtuistungil kestvalt märkinud, et

ta oli tugevas alkoholijoobes ja V.K. mitmel korral istuma panna üritades kukkus ta ise

korduvalt – seda tema enda väidetu kohaselt tugeva alkoholijoobe tõttu. Sellest tuleneb, et V.

Ivanovil olid mõningased alkoholi tarvitamisest tingitud tasakaaluhäired (lisaks ei mäleta ta

väidetavailt mingeid aspekte kuidas ta pärast koju jõudis), mistõttu korterist kiirustades

lahkumiseks, treppidest sisuliselt joostes alla minekuks pidid olema mingid põhjused. Kuna

päästeametile tehti kutsung tulekahju kohta kell 21.52 ning teavituse kohaselt oli selleks

hetkeks musta suitsu täis juba väliskoridor/trepikoda, siis on maakohus veendumusel, et juba

A. Golovanovi ja V. Ivanovi korterist väljumise hetkeks oli korter leekides. Ühtlasi oli see

ilmselgelt ka põhjuseks, miks A. Golovanov ja V. Ivanov pidid korterist kiirustades lahkuma.

Teisisõnu jäi tulekahju korterisse just A. Golovanovist ja V. Ivanovist ja nad olid sellest ka

teadlikud.

Lisaks on isikuliste tõendiallikate ütlustest sedastatav, et võõrastel isikutel puudus korterimaja

trepikotta vaba juurdepääs – kannatanu O.B. ütlused, tunnistajate P. A, M.M. ütlused. Maja

trepikoda on varustatud fonolukuga ning eelduslikult 26.11.2017 sündmuste ajal fonolukk

töötas ning sissepääs võõrastele oli takistatud.

5.15. Seega selleks, et jaatada kaitse-poole versiooni võimalikkust, et peale A. Golovanovi ja

V. Ivanovi korterist väljumist sisenes korterisse menetluse käigus tuvastamata isik, kelle

tegevus on põhjuslikus seoses tulekahjuga, peaksid uuritud tõendid tõendama, et peale seda,

kui A. Golovanov ja V. Ivanov olid mõned hetked enne kella 22 väljunud V.K. korterist, pidi

kõigepealt lukustatud trepikotta sisenema tuvastamata isik, jõudma 4. korrusele ja suunduma

korterisse 73, kust leidis eest surnud V.K. . Seejärel pidanuks too tuvastamata isik leidma

süüteainet sisaldava vedeliku (eeldusel, et ta seda just kaasa ei võtnud), et sellega V.K. üle

valada ja põlema panna. Samuti pidi V.K. põlemine kestma sedavõrd piisava aja, et V.K. l said

tekkida III ja IV järgu põletused ehk söestumine ning seda 50-60% ulatuses kehapinnast.

Paralleelselt sellega pidi korteri põleng jõudma põlemisastmesse, et see tekitaks musta suitsu

määral, et sellega oleks olnud hõlmatud kortermaja trepikoda ning tingiks kell 21.52

päästekeskusesse helistamise. Lisaks pidi too tuvastamata isik suutma selle kõige juures

korterist 73 ja trepikojast (märkamatult) väljuda.

Analüüsides eelkirjeldatu teostamiseks vajalikke käitumisakte ja neile tegevustele eelduslikult

kuluvat aega, on ilmselge, et eelkirjeldatud käitumisaktid ühes neile kuluva ajalise kuluga ei

mahutu selle ajamääratluse sisse, mil A. Golovanov ja V. Ivanov korterist lahkusid ja päästjad

korterisse sisenesid. Seega on kaitse-poole viide kellelegi tuvastamata isikule hüpoteetiline,

kirjeldatud asjaolud välistavad tuvastamata isiku sekkumise või puutumuse V.K. korteris

toimunud sündmustega ning mingisugustki kõrvaldama kahtlust, et V.K. korteris toimunuga

on seotud A. Golovanovist ja V. Ivanovist erinev(ad) ja tuvastamata isik(ud), tõusetunud ei ole.

Seega on V.K. ja tema korteris toimunu kahtlusteta seostatav A. Golovanovi ja V. Ivanoviga.

5.16. Süütamine on inkrimineeritav nii A. Golovanovile kui V. Ivanovile.

Kuna V.K. surma ja tulekahju vahel põhjuslik seos puudub, küll on V.K. surm põhjuslikus

seoses A. Golovanovi käitumisaktiga ja viimasele ka objektiivselt omistatav ning kohus

kirjeldas eelnevalt, et süütamise said toime panna vaid A. Golovanov ja/või V. Ivanov, siis on

A. Golovanovi motiiv – teise kuriteo varjamine – juba iseenesest küllaldane inkrimineerimaks

süütamist temale. Taolise veendumuse paikapidavust kinnitab kaudselt ka A. Golovanovi

kohtuistungil antud väga detailne selgitus tuletikuga sigareti süütamise kohta. Maakohus luges

selles osas A. Golovanovi ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist välja.

Maakohtu seisukoha õigsust kinnitavad ka tunnistajana menetlusse kaasatud V.S. ütlused.

Nimelt märkis A. Golovanov kohtuistungil, et pärast V.K. korterist lahkumist läks ta V.S.

juurde, kelle korterisse oli eelnevalt oma asjad jätnud. Seda, et A. Golovanov V.S. juurde läks,

kinnitavad V.S. kohtuistungil antud ütlused. Kuigi maakohtu hinnangul on V.S. ütlused

vähemalt osaliselt kohtukõlbmatud nende ebausaldusväärsuse tõttu – ta on andud kohtueelsel

menetlusel kohtuistungil avaldatust erineva sisuga ütlusi ega pole osanud mõistuspäraselt ja

arusaadavalt põhjendata ütluste muutmist, mistõttu taolises õiguslikus olukorras pole isiku

ütlused, s.o ei kohtumenetluses ega kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavad tõendid,

siis tuleb nentida, et osaliselt on V.S. ütlused lubatavad – nendes puuduvad vastuolud ja

tingivad menetlusõiguslikult ütluste osalise kohtukõlblikkuse.

Nii märgibki maakohus, et V.S. kinnitas, et täpset kuupäeva mäletamata tuli A. Golovanov

hilisemal ajal tema korterisse asjade järgi. A. Golovanovi riided olid mustad (sarnane pori-

määrdumisele) ja ta puhastas kaltsudega A. Golovanovi jope seljaosa. Väljas oli tol ajal lumine

ja porine ilm. Samuti avaldas ta, et tema mäletamist mööda puhastas A. Golovanov ka oma

pükse ning jope ja pükste puhastamine toimus lappidega. Lisaks märkis tunnistaja, et tema

elukohast XXX majani on ligikaudu 200-300 meetrit. Analüüsides eelnevat järeldab kohus, et

A. Golovanovi riided olid V.S. juurde jõudes ulatuslikult ja nähtavalt määrdunud. A.

Golovanov ei avaldanud kohtuistungil, et V.K. korterist lahkumise järgselt oleks toimunud

mingeid sündmusi, mille käigus tema riideid mustusega (pori-laadne) said määrduda. Kuna aga

V.K. majanaabrite ütluste kohaselt oli koridor täitunud musta suitsu ja tahmaga, siis kinnitab

ka A. Golovanovi riiete pori-laadne must määrdumine, et A. Golovanov oli otseses puutumused

tulega kaasneva tolmu ja tahmaga.

V. Ivanovi võimaliku puutumuse hindamisel osutab maakohus A. Golovanovi kohtumenetluses

korduvalt avaldatule, et V. Ivanovi võttis osa kõigest korterist toimunust, v.a V.K. löömine. V.

Ivanovi kaitsja küsimusele, mis korteris toimus, vastas A. Golovanov, et seda tuleb kaitsjal

küsida oma kaitsealuse käest; kui tema kaitsealune oleks rääkinud selle kohta, mis korteris

toimus; tema ehk A. Golovanovi kaudu kaitsja V. Ivanovini ei pääse. Analoogset seisukohta

kordas A. Golovanov ka prokuröri küsimustele vastates. Nimelt palus prokurör A. Golovanovil

täpsustada, mida viimane mõtles V. Ivanovi kaitsja küsimustele vastates, et V. Ivanov võttis

vahetult osa kõigest. Vastuseks märkis A. Golovanov, et ta pidas selle all silmas kõike seda,

mis korteris toimus. Analüüsides A. Golovanovi antud vastuste sisu, iseäranis seda, milles A.

Golovanov vastas V. Ivanovi kaitsjale, et viimane ise küsiks oma kaitsealuse käest korteris

juhtunu kohta ning ühtlasi on sellest välja loetav, et V. Ivanov pole oma kaitsjale kõiki detaile

avaldanud, siis leiab maakohus, et need tõendavad kaudselt, et just süütamisega seonduvad

asjaolud on need, millede käsitlemist kohtuistungil välditi ning mille osas A. Golovanov

märgib, et V. Ivanov kõigest osa võttis.

Nimelt tunnistas A. Golovanov kohtuistungil V.K. löömist, mööndes, et tema tehtud löögid

võivad olla kausaalseoses V.K. surmaga. A. Golovanov kinnitas ka, et ei näinud, et V. Ivanov

oleks V.K. löönud. Seega pole vähemalt objektiivselt võetuna süüdistatavatel midagi enamat

varjata. Ehk teisisõnu - kui midagi enamat korteris toimunud poleks, puuduks A. Golovanovil

objektiivne alus selliste vastuste andmiseks, nagu ta andis – ehk viidata sellele, et V. Ivanov

võttis korteris osa kõigest ning kõike täpsemalt küsigu V. Ivanovi kaitsja oma kaitsealuse käest.

Ometi väljendas A. Golovanov oma taolist seisukohta korduvalt ja tema väljendusviis osutab

üheselt mingile V. Ivanovi osavõtuteole – tuvastatu kohaselt on välistatud, et selleks teoks on

või võiks olla V.K. löömine.

Tunnistajate D. P ja K. G ütlustest tuleneb, et järgmise päeva ehk 27.11.2017 varahommikul

sõideti ühiselt – st A. Golovanovi ja V. Ivanoviga tööle Rakveresse. K. G selgitas aga

kohtuistungil, et eelneval õhtul V. Ivanoviga tal ühendust võtta ei õnnestunud, ent järgmisel

päeval V. Ivanoviga kohtudes, oli tema seisund tavapärane. Samas nähtub, et kui K. G teavitas

V. Ivanovi V surmast, siis V. Ivanov vastas talle, et isegi ei mäleta mingit V. Seejärel selgitas

ta V. Ivanovile, millisest V on jutt, ent V. Ivanov sellele mingit reaktsiooni ei ilmutanud. Samas

mõne aja pärast sai V. Ivanov aru, millisest V jutt oli. Täiendavalt selgitas V. Ivanov talle

esmaspäeval, et oli eelmisel päeval olnud ühiselamus joomas. V. Ivanov on koheselt asunud

end distantseerima V.K. st ja V.K. korteris toimunud sündmustest. Seejuures on ta

kolmandatele isikutele andnud mõista, et ei teagi millisest V.K. st on jutt, rääkimata sellest, et

ta oleks avaldanud oma viibimisest eelneval õhtul V.K. korteris – vastupidi, ta on asunud

otsesõnu väitma, et viibis eelmisel õhtul mujal – Sillamäe ühiselamus.

Kui V. Ivanov andis kohtuistungil tõeseid ütlusi – et V.K. oli nende korterist lahkumise järgselt

elus ning korterist midagi ei juhtunud, siis puudus V. Ivanovil vajadus anda tegelikkusele

mittevastavaid vastuseid oma eelmise õhtu tegevuste ja viibimiskoha kohta aga ka selle kohta,

et V.K. isikut ta justkui esialgu ei mäletagi. Taoline vastuoluline käitumine kinnitab veelgi, et

V.K. korteris juhtus midagi oluliselt enamat, sh midagi sellist, mida oli vaja varjata. Kuna V.

Ivanovil puudus põhjust varjata A. Golovanovi tegu ehk V.K. löömist, siis saab selle varjamise

põhjusena vaadata süütamisega seotud asjaolusid. Kuna A. Golovanov märkis istungil

korduvalt, et V. Ivanov võttis osa kõigest korterist toimunust ja vaieldamatult on see

objektiivselt vaadatuna tegu, mida inimene võiks soovida varjata, end sellest distantseerida, siis

leiab maakohus tuginedes A. Golovanovi ja K. G ütlustele ning V. Ivanovi enda avaldatule

tuginedes, et tõendamist on leidnud, et V. Ivanov ja A. Golovanov kallasid ühiselt V.K. üle

süüteainet sisaldava vedelikuga ja süütasid V.K. .

5.17. Süüdistuse kohaselt tekkis korteripõleng V.K. süütamise tagajärjena. Maakohtu

hinnangul ei kinnita uuritud tõendid, et korteripõleng on põhjuslikus seoses V.K. põlema

panemise/põlenguga ehk et korteripõleng sai alguse V.K. põlema panemisest.

Päästetöid teostanud I. I selgitas, et tulekolded olid elutoas lähima ja kaugema seina ääres

diivani otstes. Sealsamas diivani ees põrandal oli ka inimene. Täiendavalt selgitas tunnistaja, et

elutoas oli kaks tulekollet, ent leitud inimene ise tulekoldes polnud nagu ta polnud ka diivanil,

mis põlenud oli. Samuti tekib tavaliselt tulekahju ühest koldest, kust see areneb edasi ühes

suunas - areneb välja ühest kohast teise kohta ulatudes, liikudes edasi ehk „süües“ ära tema teel

olevad esemed. Samuti märkis tunnistaja, et hukkunu polnud diivanil ja põrand tema all polnud

põlenud.

Analüüsides tunnistaja ütlusi, on maakohus seisukohal, et tunnistaja ütlused ei kinnita, et

korteripõleng sai alguse just V.K. süütamisest/tema põlema panemisest. Tunnistaja kirjeldab,

et tule levik kandub ühest kohast teise viisil, millega see hävitab kõik teel olevad esemed.

Maakohtu poolt juba varasemalt käsitletud sündmuskoha vaatlusprotokollid ühes fotodega ei

võimalda teha järeldust, et V.K. st alguse saanud põleng oleks hävitanud selle laienemisel enda

teele jäänud esemed. Fotodelt nähtub vastupidine - V.K. ümber on küllaldaselt kergesti

süttivaid või sulavaid esemeid, mis on suuremate kahjustusteta. Võttes aluseks ka I. I märgitu

selle kohta, et päästjate korterisse sisenedes leiti korterist kaks teineteisest sõltumatut tulekollet,

leiab maakohus, et kõrvuti V.K. süütamisega süütasid V. Ivanov ja A. Golovanov täiendavalt

ka korteri, misjärel lahkusid korterist kiirustades.

Seega asub maakohus korteri tulekahjuga seoses süüdistuses toodust mõnevõrra erinevale

seisukohale. Maakohtu hinnangul jääb kohus süüdistusest mõnevõrra erinevale seisukohale

asumine KrMS § 268 lg 5 esimese lause piiridesse. Süüdistuses on süüdistatavatele ette

heidetavaks mh tulekahju tekitamine korteris aadressil XXX , Sillamäe. Asjaolu, et maakohus

ei näe põhjuslikkust V.K. süütamise ja sellest tekitatava tulekahju vahel korteris, pole

vaadeldav süüdistuses käsitlemata faktilistele asjaoludele tuginemisena – nii süüdistuses toodu

kui maakohtu tuvastatu kajastavad mõlemad V. Ivanovi ja A. Golovanovi pool tulekahju

tekitamist korteris aadressil XXX , Sillamäe.

5.18. KarS § 404 lg 1 järgi esitatud süüdistuse objektiivne koosseis eeldab kõrvuti süütamise

tuvastamisega ka süütamisega kaasneva ohu põhjustamist inimese elule või tervisele.

Vaadeldaval juhul on inimeste elule ja tervisele süütamisega kaasnenud ohu tekkimist alust

jaatada enam kui küllaldaselt. Tegemist on pühapäevase päevaga. Samuti asus süüdatud korter

5-korruselise korterimaja 4. korrusel. Kannatanu A.K. , A. V, O. B ütlustega loeb maakohus

tõendatuks, et korteri põlema panemisega levis naaberkorteritesse ja trepikotta must suits ning

ving, mis põhjustas tervisehäireid korteris viibinud inimestele. Kõrvuti sellega kaasnes

suitsukahjustustega ka vara rikkumine/hävimine/korteris olnud esemete kasutuskõlbmatuks

muutumine. Lisaks toimetati lapseealine A. A vingugaasi mürgituse kahtlusega haiglasse

tervisekontrolli. Maakohus luges üldtuntuks, et lõhnatu ja värvitu vingugaas on (üli)mürgine,

olles sagedasti just tulekahjuohvrite esmaseks surma põhjustaks. Selle levimine korterimajas

pühapäevaõhtusel ajal, mil inimesed on üldjuhul kodus, valmistumaks järgnevaks töö- ja

koolinädalaks ning vastu uneaega, on kahtlusteta hinnatav ohu põhjustamisena inimeste elule

ja tervisele. Maakohtu hinnangul tekkis oht sellegagi, et XXX maja oli varustatud

gaasitorustikuga. Seega tekkis korteri süütamisega ka vähemalt abstraktne oht gaasiplahvatuse

tekkimiseks. Arusaadavalt võinuks gaasiplahvatus kaasa tuua mistahes tagajärgi – sh kõige

raskemaid ehk inimese/inimeste surma.

5.19. Maakohus on seisukohal, et süütamise osas tegutsesid V. Ivanov ja A. Golovanov tahtluse

intensiivseimas vormis ehk kavatsetult. V. Ivanovi ja A. Golovanovi eesmärgiks oli luua XXX

, Sillamäe korteris olukord, mis võimaldaks V.K. surma põhjuseks pidada hooletut suitsetamist.

Seega oligi nende eesmärgiks esmalt V.K. süütamine (eelkõige näo ja piirkonna süütamine),

mis viitaks justkui sellele, et tulekahju sai alguse suitsetamisest. V.K. süütamisele järgnenud

korteri põlema panemine pidi nende kujutluse kohaselt tagama n-ö täiendavate jälgede

kaotamise, mis võiks neid endid V.K. surma põhjustega siduda. KarS §-s 404 nimetatud ohu

põhjustamise osas tegutsesid V. Ivanov ja A. Golovanov kaudse tahtlusega. Nad pidid aru

saama ja möönsid, et ulatuslik tulekahju, mis nende korterist lahkumise hetkeks oli tekkinud,

võib põhjustada ohu teiste inimete inimeste elule ja tervisele.

5.20. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid maakohus ei sedastanud.

A. Golovanovi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria, -psühholoogia kompleksekspertiisiakti

kohaselt ei tuvastatud A. Golovanovil psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

hõlmatud määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“; „ajutine raske

psüühikahäire“ või „muu raske psüühikahäire“. Neid häireid ei esinenud A. Golovanovil ka mh

26.11.2017, mis oleks takistanud või piiranud tal ümbrusest või oma tegude iseloomust

arusaamist ning sihipärast arutlemist või käitumist. Ka ei esinenud tal 26.11.2017 sellist

emotsionaalset seisundit, mis oleks oluliselt mõjutanud tema võimet ümbritsevast, oma

käitumisest või selle võimalikest tagajärgedest arusaamist.

V. Ivanovi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria, -psühholoogia kompleksekspertiisiakti

kohaselt ei tuvastatud V. Ivanovil psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

hõlmatud määratlustega „vaimuhaigus“, „nõrgamõistuslikkus“, „nõdrameelsus“; „ajutine raske

psüühikahäire“ või „muu raske psüühikahäire“. Neid häireid ei esinenud V. Ivanovil ka

26.11.2017, mis oleks takistanud või piiranud tal ümbrusest või oma tegude iseloomust

arusaamist ning sihipärast arutlemist või käitumist. Ka ei esinenud tal 26.11.2017 sellist

emotsionaalset seisundit, mis oleks oluliselt mõjutanud tema võimet ümbritsevast, oma

käitumisest või selle võimalikest tagajärgedest arusaamist.

5.21. Maakohus jättis tõendikogumist välja A. Golovanovi suhtes koostatud indikaatorvahendi

kasutamise protokolli 30.11.2017 kuupäevaga. Kõnealune tõend tõendab, et A. Golovanovi

suhtes kasutati 30.11.2017 kell 9.28 indikaatorvahendit, mis andis positiivse tulemi alkoholi

tarvitamisele. See tõend ei seostu ega ole puutumuses vähimalgi määral vaatluse all olevate

kuritegude toimepanemisega. Samuti jättis maakohus käsitlemata sihtasutuse Ahtme Haigla

tõendi nr 128, milles on kajastatud V. Ivanovi pöördumisi meditsiiniasutusse. Maakohus ei

käsitlenud kõnealust tõendit põhjusel, et toodud tõendis kajastatud asjaolusid on käsitletud juba

tema suhtes koostatud kompleksekspertiisi aktis ehk tegemist on sisuliselt korduvtõendiga.

Samuti jättis maakohus tõenditena käsitlemata V. Ivanovi kinnituse selle kohta, et ta on nõus

läbima alkoholivastase ravi. Kohus möönab, et see küll viitab isiku valmisolekule tegeleda oma

alkoholiprobleemiga, ent tema kinnitus ei saa kaasa aidata ega aita kaasa sündmustiku

tuvastamisele.

Ka ei pidanud maakohus võimalikuks tugineda sündmustiku tuvastamisel S. V ütlustele.

Tutvudes kohtuotsuse tegemise faasis täiendavalt tema kohtumenetluses antud ütlustega, leiab

maakohus, et tema kohtueelse menetluse ütluste vastuvõtmiseks alused puudusid. Ütluste

vastuvõtmisel tugines kohtus asjaolule, et S. V ütlused kohtuistungil olid adekvaatsed, ent ta

osutas, et ta ei mäleta vähimatki, et oleks kohtueelsel menetlusel mingeidki ütlusi andnud.

Seejuures märkis ta, et on viimase aasta jooksul läbi teinud mitu operatsiooni, esitades kohtule

ka vastava dokumentatsiooni. Analüüsides aga tema kohtumenetluses antud ütlusi, nähtub, et

ta andis ütlusi 26.11.2017 õhtul toimunud asjaolude kohta valikuliselt. St, et ta on osaliselt

sündmusi mäletanud ja mittemäletamine seondub asjaoludega, mida ka tema elukaaslane V.S.

justkui ei mäletanud. Maakohtu veendumusel puudub siinkohal alus rääkida juhuslikkusest.

Tunnistaja polnud mitte oma tervislikust seisundist võimetu ütlusi andma, vaid viitab selgelt,

et tunnistaja ei soovinud ütlusi anda. Kuna S. V kohtueelse menetluse ütluste vastuvõtmiseks

menetlusõiguslikud alused puudusid ja ei esine KrMS § 288 lg 10 teise lause kohast alust tema

kohtumenetluses antud ütluste arvestamiseks, siis jättis maakohus S. V ütlused tõendikogumist

täielikult välja.

6. Maakohus võtab seisukoha A. Golovanovi süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi.

Maakohtu hinnangul kinnitab tõendikogum A. Golovanovi poolt talle KarS § 121 lg 1 järgi

inkrimineeritava kuriteo toimepanemist osaliselt.

6.1. Prokuratuuri taotlusel võttis maakohus vastu KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel kannatanu T. K

kohtueelse menetluse ütlused ühes ütluste lisaks oleva patsiendikaardiga. Vastuvõetud tõendite

kohaselt on T. K kohtueelsel menetlusel kannatanuna küsitletud kahel korral – 24.05.2016 ja

12.05.2017. Analüüsides tema antud ütlustes kajastuvat sisulist teavet, leiab maakohus, et T.K.

ütlused võrdlusena kahe ülekuulamise, patsiendikaardilt nähtuva ning A. Golovanovi poolt

kohtuistungil väljendatuga on kattuvad vaid osaliselt.

Analüüsides 24.05.2016 ülekuulamisel T. K poolt avaldatut, 27.05.2016 koostatud äratundmist,

SA Ida-Viru Keskhaigla patsiendikaarti, 12.05.2017 T. K kannatanuna ülekuulamisel avaldatut

ja A. Golovanov maakohtu istungil avaldatut, leiab maakohus, et tõendamist on leidnud, et

21.05.2016 kella 16 paiku toimus Sillamäel, Mere pst kaupluse Desjatka juures A. Golovanovi

ja T. K vahel konflikt, mille käigus lõi A. Golovanov T. K rusikaga näkku. Löögi tagajärjel T.

K kukkus ja kaotas löögi tõttu esihambad. Esihammaste välja kukkumine annab aluse

järelduseks, et T. K esines ka huule ja suuõõne vigastus.

Küll leiab maakohus, et tõendikogum ei võimalda teha järeldusi, et kukkumisega oleks T.K.

kaotanud teadvuse või et A. Golovanovi löögiga oleks põhjuslikus seoses süüdistuses nimetatud

pindmine peavigastus ja pealaenaha pindmine vigastus. Maakohus möönab, et oma teisel

ülekuulamisel on T.K. osutanud kukkumise järgsele teadvusekaole ja ilmselt baseerub

süüdistuses toodud pindmise peavigastuse ja pealaenaha pindmise vigastuse kohta

patsiendikaardist nähtuvale, ent maakohus ei pidanud võimalikuks nendega süütegu tõendatuks

lugemist.

Teadvusekadu pole kannatanu avaldanud esimesel ülekuulamisel ega ka meditsiiniasutuses,

kuhu ta 23.05.2016 kiirabiga toimetati. Kõrvuti nende asjaoludega, on põhjust osutada ka

A. Golovanovi ütlustele, et löögi järgselt tõusis kannatanu kohe püsti ja hakkas kusagile

liikuma. Seega nähtub, et väidetav teadvusekadu on kannatanu ütlustesse ilmnenud alles

kannatanu 12.05.2017 ehk ligikaudu aasta hiljem antud ütlustes. Maakohtu hinnangul puuduvad

objektiivsed põhjused, millega õigustada kannatanu-poolset kohest täieliku teabe andmata

jätmist löögiga kaasnenud terviseseisundi kohta. Kui ka möönda, et uurimisasutusele jäi vastav

teave mingitel põhjustel andmata, ei pidanud maakohus võimalikuks, et patsiendi seisundi

tuvastamiseks olulise informatsioonina jäi teadvusekadu fikseerimata patsiendikaardil. Kui siia

juurde kõrvutada ka A. Golovanovi avaldatu, et löögi järgselt tõusis kannatanu koheselt püsti

ja hakkas liikuma, siis leiab maakohus, et analüüsitud asjaolud nende kogumis välistavad

löögijärgse teadvusekao. Ühtlasi tähendab see, et T.K. ütlused osas, milles ta kirjeldas

löögijärgselt teadvusekadu, luges maakohus ebausaldusväärseks ja jätab need tõendina

arvestamata.

6.2. Süüdistuses on sisustatud T.K. esinenud tervisekahjutust ka pindmise peavigastuse ja

pealaenaha pindmise vigastusega. Vastav teave kajastub vaid patsiendikaardil. T.K. ise pole

löögijärgsele pindmisele peavigastusele või pealaenaha pindmisele vigastusele osutanud ja ka

patsiendikaardiga tutvudes pole sealt võimalik sedastada, mille alusel nende tervisekahjustuste

olemasolu on jaatatud. Kuna tõendid ei võimalda seostada pindmist peavigastust ja pealaenaha

pindmist vigastust A. Golovanovi õigusvastase käitumisega – ja veelgi enam, pole ka mõistetav,

kus vastavad vigastused paiknesid või kas need üleüldse olemas olid, siis leiab maakohus, et

tervisekahjustuse põhjustamine, milles A. Golovanovile on ette heidetavaks T.K. le pindmise

peavigastuse ja pealaenaha pindmise vigastuse tekitamine, on tõendamata ning selles osas tuleb

A. Golovanov õigeks mõista.

6.3. T.K. märkis, et rusikalöök näkku põhjustas talle valu. Maakohus leiab, et vaadeldaval juhul

on alus jaatada ka karistusõiguslikult relevantse valu olemasolu. Nimelt nähtub, et A.

Golovanovi rusikalöök tabas T.K. näkku ja löök oli sedavõrd tugev, et põhjustas tema

kukkumise ja esihammaste väljakukkumise. Vigastus ise, mis kannatanule tekkis, on tegelik,

objektiivselt valuaistinguid põhjustav ning seda ka keskmise elukogemusega objektiivse

kõrvalseisja jaoks. Eirata ei saa sedagi, et tugev rusikalöök õrna, tundlikkusse ja valu vähem

taluvasse piirkonda ehk näkku annab aluse jaatada kannatanul karistusõiguslikult relevantse

valu ja tervisekahjustuse tekkimist.

6.4. Kuna A. Golovanov pidi selliselt käitudes möönma kannatanule tervisekahjustuse või valu

tekkimise võimalikkust, teo välise pildi kohaselt oli A. Golovanovi käitumine suunatudki

kannatanu tervisekahjustuse või valu tekitamisele, et kannatanu-poolsed teda häirivad

käitumisaktid lõpetada, siis on alust jaatada A. Golovanovi teos KarS § 121 nii objektiivse kui

subjektiivse koosseisu täidetust, millest viimase realiseeris A. Golovanov tahtluse

intensiivseimas vormis ehk kavatsetusega.

7. Maakohus võtab seisukoha A. Golovanovi süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi.

7.1. A. Golovanov on oma süüd vaatlusaluse episoodiga seonduvalt tunnistanud ja ta andis

ütlusi, et teab küll, et tegi kõned, ent nende täpset sisu ei mäleta. Tol päeval oli tal hommikust

alates tarvitanud alkoholi ja oli kõnede tegemisel joobes. Tol ajal tal kasutuses olnud

telefoninumbrit ta täpselt ei mäleta, kuid teab, et viimased numbrid olid 96 ja kinnitab, et

süüdistuses nimetatud telefoninumbrit kasutas just tema. Lisaks kinnitas A. Golovanov, et

viibis päästjate saabudes kaupluse kõrval. A. Golovanovi selgituste kohaselt oli tegemist halva

naljaga, mis juhtus teistkordselt.

7.2. Süüdistuses toodut tõendavad ka tunnistaja S. P ütlused, kes avaldas, et täitis 14.06.2017

tööülesandeid patrullteenistuse välijuhina, kui sai kõrgema kategooria väljakutse sisuga, et Viru

pst 2a Sillamäel asuvas kaupluses on pomm, mis pidi 5 minuti pärast lõhkema. Sellele

informatsioonile reageerisid kõik ekipaažid, sh tema ning sündmuskohal teostati evakuatsioon,

kehtestati liikumiskeeld ning jäädi ootama demineerijaid. Nende saabudes kontrollisid nad

hoone üle – see oli puhas. Seejärel üritasid nad kindlaks teha helistaja isikut, ent telefon oli

välja lülitatud ning positsioneerimist polnud võimalik läbi viia. Evakueerimisel pandi kauplus

kinni, see tehti hiljem lahti, kuid kauplusest otsiti lõhkekeha. See võis kesta tunni. Hiljem tuli

uurimise käigus välja, et kõne tegi A. Golovanov.

7.3. Antud episoodiga seoses andis kannatanu Järva TÜ esindaja, kes märkis, et on antud

episoodiga esitatud tsiviilhagi 69,93 euro suurusele summale ja nõue esitati põhjusel, et

14.06.2017 tehtud pommiähvaruse tõttu oli kauplus poolteist tundi suletud. Jutt käib Sillamäel

asuvast kauplusest Konsum, mis kuulub Järva TÜ alla.

7.4. Eelnevat analüüsides märgib maakohus, et KarS § 263 lg 1 p 2 kohaselt on kuriteona

karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud relva või

relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades.

KorS § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või

määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk.

On selge, et KorS §-s 54 toodud avaliku koha määratlusega on hõlmatud ka kauplus, kuna

kauplus on eesmärgipäraselt mõeldud kasutamiseks määratlemata isikute ringile. Maakohtu

hinnangul on süüdistuses blanketse normiga seonduvalt kohaselt viidatud ka KorS § 55 lg-le 1,

mis keelab avalikus kohas käituda teist isikut häirival ja ohtu seadval viisil. Samuti on õige, et

A. Golovanov ähvardas lõhkeaine kasutamisega, mis vastab KarS § 263 lg 1 p-s 2 nimetatud

kvalifitseerivale koosseisutunnusele.

7.5. Maakohus märgib aga, et süüdistuses on jäänud kajastamata kas ja keda A. Golovanovile

etteheidetava teoga häiriti või ohustati ning seda asjasse mittepuutuvate isikute kontekstis.

KarS § 263 koosseisu seisukohast ei evi tähendust mitte see, kas A. Golovanovi käitumine võis

kedagi hüpoteetiliselt häirida, vaid see, et tema käitumine reaalselt mõnda kõrvalist isikut häiris.

Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu enda konkreetses avaldumisvormis ning seda

teo toimepanemise hetkel. Kuna süüdistuses ei ole kajastatud, kes olid need asjasse puutumatud

isikud, keda A. Golovanovi tegu häiris või keda ohtu seati ning kohtul ei ole võimalik neid

asjaolusid ka süüdistusest väljuvalt omaalgatuslikult sisustada, siis on KarS § 263 lg 1 p 2

objektiivse koosseisu tunnused täitmata ning A. Golovanov tuleb talle KarS § 263 lg 1 p 2

esitatud süüdistuses õigeks mõista.

8. Maakohtu seisukoht mõistetava karistuse osas.

8.1. A. Golovanovi karistus.

8.1.1. Kohtuistungil taotles riiklik süüdistaja A. Golovanovile eluvastase kuriteo (KarS § 113

süüdistus) toimepanemise eest karistuseks 12-aasta pikkust vangistust ehk sanktsioonimäära

keskmisest määrast rangema karistuse mõistmist. Maakohtu hinnangul ei vasta prokuratuuri

taotletud karistuse määr A. Golovanovi teosüüle.

Prokuratuuri taotletud karistuse määr lähtub eeldusest, et eluvastane kuritegu pandi toime

grupis ning see väljendus kannatanu valimatus üle keha rusikate ja jalgadega peksmises, mis

päädis kannatanu rindkerele astumises ning seal hüppamises. Maakohtus ei leidnud aga

süüdistuses püsitatud hüpotees täiel määral tõendamist – nii pole tõendatud, et eluvastane

süütegu pandi toime grupis või et kannatanut oleks valimatult pekstud või et asututud või

hüpatud oleks tema rindkerele. Tuvastamist leidis see, et A. Golovanov lõi kahel korral näo/pea

piirkonda ja seejärel 2-3 korral jalaga ülakeha/rindkere piirkonda. Sellest surmaga on

põhjuslikus seoses vaid jalalöögid. Seega järeldub, et süüdistuse maht selle tõendatuse aspektist

vaadatuna on oluliselt vähenenud ning taoline muutus peab kajastuma ka isikule mõistetavas

karistuses.

Hinnates A. Golovanovi süü suurust eluvastase kuriteo toimepanemisel, leiab maakohus, et

A. Golovanovi teosüüd ei saa tuvastatud asjaolude kontekstis hinnata kuigi suureks. Seda

põhjusel, et 2-3 jalalööki, mis olid põhjuslikus seoses kannatanu surmaga, ei anna alust rääkida

suurest (teo)ebaõigluse määrast. Maakohtu veendumusel evib kaalu seegi, et eluvastase kuriteo

pani A. Golovanov toime tahtluse madalaimas vormis, s.o kaudse tahtlusega ehk teisisõnu ta

üksnes möönis oma teoga kahjulikku tagajärge. Vaadeldaval juhul on alust jaatada ühe karistust

kergendava asjaolu esinemist ehk süü tunnistamist. Nii kinnitas A. Golovanov maakohtus

kannatanu löömist, mööndes sedagi, et löögid võisid olla põhjuslikus seoses kannatanu

surmaga. Karistust raskendavad asjaolud maakohtu hinnangul puuduvad.

A. Golovanovile tuleb eluvastase kuriteo toimepanemise eest mõista karistus, mis jääb

sanktsioonimäära keskmisest määrast allapoole, olles võrdeline 8 aasta pikkuse vangistusega.

8.1.2. KarS § 121 lg 1 näeb karistusena karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase

vangistuse.

Hinnates rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust, leiab maakohus A. Golovanovi andmeid

kajastava karistusregistri väljatrükile, millest nähtuvalt on A. Golovanov varasemalt korduvalt

kriminaalkorras karistatud isikuks. Üha uute kuritegude, sh varasemast karistatusest eriliigiliste

kuritegude lisandumine, ühes asjaoluga, et juba varasemalt on A. Golovanovi korduvalt

karistatud põhiõigusi enim riivava karistusliigi ehk vangistusega, osutab selget asjaolule, et talle

varasemalt mõistetud karistused, sh vangistused teda õiguskuule teele suunanud ei ole. Seega

esineb alus seisukohaks, et kui varasem korduv põhiõigusi enam riivav karistusliik tema

õiguskuulekust pole taganud, saab seda veel vähem tagada võimalik rahaline karistus. Rahaline

karistus on ebapiisav ja ammendunud karistusliik ja varasemale karistatusele tuginedes tuleb

A. Golovanovi karistada vangistusega. Maakohus võttis arvesse sedagi, et käesoleva

kohtuotsusega mõistab kohus A. Golovanovi süüdi ka eluvastase kuriteo toimepanemises,

karistades teda pikaajalise vangistusega. Pikaajalise vangistuse mõistmine piirab vaieldamatult

tal objektiivselt ka rahalise karistuse mõistmise korral selle reaalset täitmist.

Võttes arvesse kehalise väärkohtlemisega kannatanule põhjustatud valu ja tervisekahjustust,

leiab maakohus, et A. Golovanovi teosüü on hinnatav sellisena, mis on võrdeline

sanktsioonimäära keskmisesse määra jääva karistusega. Samas tunnistas A. Golovanov oma

süüd, andis tõendikogumiga haakuvaid ütlusi, mistõttu on tema puhul sedastatav karistus

kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Maakohtu hinnangul karistust raskendavad

asjaolud puuduvad. A. Golovanovile tuleb mõista karistuseks KarS § 121 lg 1 järgi 5 kuud

vangistust.

8.1.3. KarS § 404 lg 1 näeb karistusena karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistuse. Mis puudutab rahalise karistuse kohaldamise võimalikkust, siis jääb maakohus oma

varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et rahaline karistus karistusliigina on A. Golovanovi

puhul end ammendunud, välistades selle kohaldamise.

Hinnates A. Golovanovi teosüüd, märgib maakohus, et kuigi tuvastatu kohaselt realiseerisid

A. Golovanov ja V. Ivanov süütamise koosseisutunnused ühiselt ja kohtu hinnangul osutavad

teo tehiolud süüdistatava erilisele hoolimatusele, pole antud juhul olnud võimalik tuvastada

A. Golovanovi konkreetset osakaalu. Seega, tuginedes in dubio pro reo põhimõttele, esineb

alus rääkida karistuse määrast, mis jääb keskmisest sanktsioonimäärast allapoole. Samas nendib

maakohus, et KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist on A. Golovanov

eitanud. Vaieldamatult on see tema õigus, ent näitab ka, et ta pole mõistnud oma teo

hukkamõistetavust ega selle teoga kaasunud tagajärgi. Lisaks sellele on antud kuriteoga

sedastavad karistust raskendavad asjaolud – süüteo toimepanemine grupis (KarS § 58 p 10);

teise süüteo varjamiseks (KarS § 58 p 9). Karistust kergendavad asjaolud puuduvad.

Märgitut arvestades leiab maakohus, et A. Golovanovi tuleb KarS § 404 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistada 3 aasta pikkuse vangistusega.

8.1.4. A. Golovanovile tuleb mõista karistus ka KarS § 64 lg 1 alusel.

Riiklik süüdistaja taotles karistusettepanekus absorptsiooniprintsiibi rakendamist ehk KarS

§ 64 lg 1 alusel karistuse mõistmist viisil, et lugeda kergemad karistused kaetuks raskema

karistusega. Maakohus nõustub prokuratuuri ettepanekuga osaliselt. Seda põhjusel, et kui

eluvastane süütegu saab tõepoolest hõlmata ka tervisekahjustamise, siis süütamisega

kahjustatakse eluvastasest süüteost oluliselt erinevaid õigushüvesid. Seega tulenevalt asjaolust,

et A. Golovanovi poolt kahjustati kuritegude toimepanemisega erinevaid õigushüvesid, ei pea

kohus võimalikuks KarS § 64 lg 1 alusel karistuse mõistmist riikliku süüdistaja taotletud viisil,

vaid rakendab kumulatsiooniprintsiipi, millega liidab mõistetud põhikaristused osaliselt.

Maakohus leiab, et eelkajastatud süüd ning muidu karistuse mõistmisel arvestatavaid aspekte

arvesse võttes tuleb A. Golovanovile mõista KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks 8 aasta ja 6 kuu

pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvestatakse karistuse hulka kahtlustatavana

kinnipidamine.

Karistusaja alguseks tuleb lugeda aga 30.11.2017, kui A. Golovanov kahtlustatavana uuesti

kinni peeti ning millele järgnes põhiõigusi enam riivava tõkendiliigi kohaldamine Viru

Maakohtu 01.12.2017, 24.01.2018 ja 20.03.2018 kohtumääruste alusel.

8.2. V. Ivanovi karistus KarS § 404 lg 1 järgi.

V. Ivanovi puhul on välistatud rahalise karistuse kohaldamise võimalikkus. Nii osutab

maakohus, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on V. Ivanov varem kriminaalkorras karistatud

isikuks ja teda karistati Viru Maakohtu 17.08.2016 otsusega 8 kuu pikkuse tingimisi

vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata. Katseaja pikkuseks on 1

aasta ja 6 kuud. Märgitust järeldub, et varasem vangistus tema õiguskuulekust taganud ei ole,

ta on jätkanud kuritegude toimepanemist ja seda katseajal. Maakohtu veendumusel osutab uue

kuriteo toimepanemine katseajal esmalt sellele, et rahaline karistus V. Ivanovi käitumist

õiguskuulekale teele ei suunaks, viidates rahalise karistuse kui karistusliigi ammendumisele, ja

teiseks - V. Ivanovi pole õiguskuulekale suunanud ka teadmine, et uue kuriteo toimepanemisel

pööratakse varasema karistuse ärakandma osa täies mahus täitmisele. Seega ei pidanud

maakohus võimalikuks rahalise karistuse kohaldamist – see lihtsalt ei täida oma eesmärki –

ning kohaldatavaks karistusliigiks on vangistus. Lisaks nähtub kaitsja esitatud tõendist, et

V. Ivanovile on peatatud töövõimetuspensioni maksmine. See raskendaks tal ka võimaliku

rahalise karistuse täitmist. Sh võtab maakohus arvesse, et V. Ivanovil tuleb täita ka kohustus

kannatanute tsiviilhagide hüvitamise näol ning tasuda talt välja mõistetavad menetluskulud.

Maakohtu hinnangul on V. Ivanovi teosüü võrdne A. Golovanovi teosüüga. Siingi arvestas

maakohus, et kuigi tuvastatu kohaselt panid A. Golovanov ja V. Ivanov süütamise toime koos

ja ühiselt ning maakohtu hinnangul osutavad teo tehiolud süüdistatava erilisele hoolimatusele,

pole antud juhul olnud võimalik tuvastada V. Ivanovi konkreetset osakaalu. Seega, tuginedes

in dubio pro reo põhimõttele, esineb alus rääkida karistuse määrast, mis jääb keskmisest

sanktsioonimäärast allapoole. Samas nendib maakohus, et KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava

süüteo toimepanemist on V. Ivanov eitanud. Vaieldamatult on see tema õigus, ent näitab ka, et

ta pole mõistnud oma teo hukkamõistetavust ega selle teoga kaasunud tagajärgi.

Erinevalt A. Golovanovist jaatab maakohus V. Ivanovi puhul ühe karistust kergendava asjaolu

esinemist ja selleks on kahetsus. V. Ivanov on küll eitanud süütamise toimepanemist, kuid ta

on kohtuistungil kestvalt märkinud, et tal on kahju, mis V.K. ga juhtus. Maakohtu veendumusel

on see kahetsus siiras ja maakohus käsitles seda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1

p 3 mõttes. Lisaks sellele on antud kuriteoga sedastavad karistust raskendavad asjaolud – süüteo

toimepanemine grupis (KarS § 58 p 10); teise süüteo varjamiseks (KarS § 58 p 9). Märgitut

arvestades leiab maakohus, et V. Ivanovi tuleb KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise eest karistada 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

Kuna V. Ivanov pani KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime Viru Maakohtu

17.08.2016 otsusega määratud katseajal ja selle kohtuotsuse alusel mõistetud 8 kuu pikkune

vangistus on kandmata, siis tuleb V. Ivanovi mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel, st et

maakohus mõistab V. Ivanovile kohtuotsuste kogumis 3 aasta 2 kuu pikkuse vangistuse.

V. Ivanovi karistusaja alguseks tuleb lugeda 30.11.2017, kui ta kahtlustatavana kinni peeti ning

millele järgnes põhiõigusi enam riivava tõkendiliigi kohaldamine Viru Maakohtu 01.12.2017,

24.01.2018 ja 27.03.2018 kohtumääruste alusel.

9. Maakohtu seisukoht tsiviilhagide osas. Kohtueelsel menetlusel esitasid kannatanud Järva

Tarbijate Ühistu, T.K. , A.K. ja A.K. tsiviilhagid.

9.1. Kannatanu Järva Tarbijate Ühistu esitas tsiviilhagi summas 69,93 eurot, kus ta taotleb

ühistu Sillamäe Konsum kauplusele tehtud pommiähvarduse tõttu kahjuna töötajate töötasude

hüvitamist. Süüdistatav A. Golovanov võttis kohtuistungil kannatanu Järva Tarbijate Ühistu

esitatud tsiviilhaginõude õigeks.

Vaatamata eelmärgitule osutab maakohus, et kohus mõistab käesoleva otsusega A. Golovanovi

süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks. KrMS § 310 lg 2 sätestab, et õigeksmõistva

kohtuotsuse korral jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Seega puudub kohtu menetlusõiguslik

alus Järva Tarbijate Ühistu hagi osas sisulise otsustuse tegemiseks ja see hagi jääb läbi

vaatamata.

9.2. Kannatanu T.K. esitas tsiviilhagi summas 445 eurot, kus ta nõuab tervisekahjustuse

tekitamisega seotud kantud tervishoiuteenuste kulude hüvitamist. Süüdistatav A. Golovanov

võttis kohtuistungil kannatanu T.K. esitatud tsiviilhaginõude õigeks, mistõttu kuulub hagi

rahuldamisele TMS § 440 lg 1 alusel.

9.3. Kannatanu A.K. esitas tsiviilhagi summas 600 eurot, kus ta nõuab tulekahju tõttu talle

kuuluva põlenud naaberkorterile tekkinud kahju hüvitamist. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi

juurde tekkinud kulude suurust tõendavad tšekid kogusummas 558,34 eurot ning on lisaks

hagiavalduses ja kohtuistungil täpsustanud, et kulud olid märgatavalt suuremad, kuid vastavaid

tšekke esitada ei ole. Kannatanu täpsustab, et kulud olid suuremad just korteri taastamisele

kulunud remondikulude ja teenuse tõttu, kuna töid ei teostatud ise, vaid selleks oli tellitud

vastav teenus.

Arvestades seda, et tulekahju tulemusel sai kannatanu korter tugevaid kahjustusi, luges

maakohus eluliselt usutavaks, et lisaks hagiavaldusele lisatud tšekkidele olid korteri

elamiskõlbulikuks taastamisele kuluvad remondikulud ja –teenus, mis on ilmselgelt seostatavad

tulekahju tulemusel saadud kahjustustega osutatud vähemalt summas 41,66 eurot. Otsuses

toodud põhjendustel luges maakohus tõendatuks, et kahju on aset leidnud ning selle panid toime

A. Golovanov ja V. Ivanov tekitades süütamiskuriteoga kannatanule kahju. Nõude suurus on

tõendatud kannatanu kohtule esitatud tšekkidega ja antud ütlustega ning on eluliselt usutav.

A.K. i tsiviilhagi summas 600 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hagi summas 600

eurot tuleb välja mõista kahju tekitajatelt, s.o A. Golovanovilt ja V. Ivanovilt solidaarselt.

9.4. Kannatanu A.K. esitas tsiviilhagi summas 2000 eurot, kus ta nõuab tulekahju tulemusel

elukohana kasutatud üürikorteri olnud kahjustatud ja kaotatud isiklike tarbeesemete kahju

hüvitamist. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi juurde tekkinud kulude suurust tõendavad tšekid

juuksesirgendaja ja televiisori kohta summas 638,99 eurot. Kannatanu täpsustas, et muid

tšekke/kuludokumente tal esitada nende utiliseerimise tõttu ei ole.

Maakohus leiab, et A.K. i hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja seda 638,99 euro suuruses

summas. Viidatud osas on kannatanu nõue põhjendatud ja tõendatud. Maakohtu varasemalt

käsitletud asjaolude kohaselt toimus XXX, Sillamäe kortermajas põleng, millega kaasunud

kahjustused ulatusid ka teiste inimeste, sh A.K. i korterini, kus said tahma kahjustusi korteris

olnud esemed. Kohtuistungil avaldas A.K. küll seda, et korteris kahjustusi saanud esemete

väärtus küündib 2000 euroni, ent kahju on dokumentaalselt tõendatud 638,99 euro suuruses

summas. Seega kuulub süüdistatavatelt solidaarselt välja mõistmisele 638,99 eurot. Ülejäänud

osas ehk 1 361,01 euro suuruses summas jääb A.K. i hagi rahuldamata.

Apellatsioonid

10. Viru Maakohtu 15.10.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Jaanika

Kõrgmaa, kes palub:

- tühistada maakohtu otsus osas, millega A. Golovanov mõisteti KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks

ning teha tühistatud osas uus otsus, millega karistada A. Golovanovit KarS § 263 lg 1 p 2 järgi

karistuseks vangistus; tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti Järva TÜ tsiviilhagi läbi

vaatamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kannatanu Järva TÜ poolt

esitatud tsiviilhagi summas 69,93 eurot ning mõista välja A. Golovanovilt; tühistada maakohtu

otsus osas, millega mõisteti V. Ivanov KarS § 113 lg 1 järgi õigeks ning teha tühistatud osas

uus otsus, millega karistada V. Ivanov KarS § 113 lg 1 järgi 8 aasta vangistusega; karistada

V. Ivanov ning A. Golovanov KarS § 148 lg 1 järgi 8 kuu vangistusega;

- tühistada maakohtu otsus A. Golovanovile ning V. Ivanovile KarS 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuste osas ning teha uus otsus, millega mõista A. Golovanovile KarS § 121 lg 1, KarS

§ 263 lg 1 p 2, KarS § 113 lg 1 ning KarS § 404 lg 1 ja KarS § 148 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

tegude eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust ning V. Ivanovile KarS

§ 113 lg 1, KarS § 404 lg 1 ning KarS § 148 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat ja 10 kuud vangistust.

10.1. A. Golovanovi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeksmõistmise osas märgib prokurör järgmist.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna süüdistuses ei ole kajastatud, kes olid need

asjasse puutumatud isikud, keda A. Golovanovi tegu häiris või keda ohtu seati ning kohtul ei

ole võimalik neid asjaolusid ka süüdistusest väljuvalt omaalgatuslikult sisustada, siis tuleb

A. Golovanov KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks mõista. Prokurör leiab, et maakohus on jätnud

tähelepanuta Riigikohtu praktika osas, mille kohaselt puudub nõue nimeliselt tuvastada isikuid,

keda häiriti või ohustati, vaid piisab sellest, et objektiivselt on ilmne kõrvaliste isikute häirimine

või ohustamine.

Nimelt Riigikohtu kolleegium on leidnud, et nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi

kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud

füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema

süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud

tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa

või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp

turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena

KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud

kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt

tõsikindlalt jaatada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.3; Riigikohtu otsus nr 3-1-1-15-17,

p 30)

A. Golovanovile KarS § 263 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse sisus on välja toodud, et inimesed

evakueeriti kauplusest, ruumid otsiti läbi leidmaks võimalikku lõhkeseadet ning toimunud

otsingute ajal katkestati töö kaupluses. Seega on süüdistuses määratletud isikute ring, kelle

õigusrahu rikuti ning kelle tavapärane elurütm oli 14.06.2017 häiritud ning ohustatud – need

on inimesed, kes kauplusest evakueeriti. Lisaks kuna süüdistuses on märgitud, et kaupluse töö

katkestati, siis on objektiivselt tuvastatav seegi, et häiritud kõrvalisteks isikuteks olid ka need

isikud, kes ei saanud sooritada oma tavapäraseid sisseoste kauplusest. Kellaaeg 17.07st kuni

kella 17.42ni, kui A. Golovanov tegi pommiähvarduse, on aeg, mil inimesed tavapäraselt

lõpetavad töö ning teevad õhtuseid sisseoste kaupluses.

Maakohus oleks pidanud lähtuvalt teokirjeldusest kontrollima, kas selline häiritud või

ohustatud isikute ring oli olemas. Lisaks oleks pidanud maakohus arvestama Riigikohtu

praktikat nn näiliku pommiähvarduse puhul. Riigikohus on asunud seisukohale, et teatades, et

rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult

põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse

operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest

jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu. (Riigikohtu otsus 3-1-1-

7-07, p 14)

Tunnistaja S. P ütlused tõendavad, et 14.06.2017 täites oma tööülesandeid patrullteenistuse

välijuhina, sai ta kõrgema kategooria väljakutse sisuga, Viru pst 2a Sillamäel asuvas kaupluses

on pomm, mis pidi 5 minuti pärast lõhkema. Sellele informatsioonile reageerisid kõik

ekipaažid, sh tema ning sündmuskohal teostati evakuatsioon, kehtestati liikumiskeeld ning jäädi

ootama demineerijaid. Nende saabudes kontrollisid nad hoone üle – see oli puhas. Seejärel

üritasid nad kindlaks teha helistaja isikut, ent telefon oli välja lülitatud ning positsioneerimist

polnud võimalik läbi viia. Evakueerimisel pandi kauplus kinni, see tehti hiljem lahti, kuid

kauplusest otsiti lõhkekeha. See võis kesta tunni. Hiljem tuli uurimise käigus välja, et kõne tegi

A. Golovanov.

Kannatanu Järva TÜ esindaja oma ütlustega kinnitab, et 14.06.2017 tehtud pommiähvaruse

tõttu oli kauplus poolteist tundi suletud.

Praegusel juhul on avaliku korda ning teiste isikute rahu objektiivselt rikutud, mida tõendab

asjaolu, et A. Golovanovi poolt tehtud pommiähvardusele reageerisid kõik ekipaažid,

sündmuskohal teostati evakuatsioon, kehtestati liikumiskeeld, oodati demineerijaid ning

katkestatud oli kaupluse töö.

A. Golovanovi 14.06.2017 teos on tuvastatud avaliku korra raske rikkumine, millega häiriti

asjasse mittepuutuvaid isikuid ning prokurör taotleb A. Golovanovi süüdi mõistmist KarS § 263

lg 1 p 2 järgi, mõistes karistuseks 2 aastat vangistust, lähtuvalt tema süüst ning sellest, et ta on

oma süüd tunnistanud. Süüdimõistva otsuse tegemisel kuulub rahuldamisele ning

A. Golovanovilt väljamõistmisele ka Järva TÜ poolt esitatud tsiviilhagi, kuna süüdistatav

A. Golovanov võttis kohtuistungil kannatanu Järva TÜ esitatud tsiviilhaginõude õigeks.

10.2. Apellandi seisukoht V. Ivanovi KarS § 113 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtus uuritud tõendikogum ei võimalda

V. Ivanovi siduda vähimalgi määral V.K. vigastuste ja tervisekahjustamisega ning leiab, et

maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, seejuures tuginedes otsuse tegemisel

põhjendamatult süüdistatava V. Ivanovi ütlustele.

Prokurör on seisukohal, et arvestades V. Ivanovi ütlusi tulnuks maakohtul need täiel määral kui

ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. Seega asjaolu, et maakohus tugines V. Ivanovi

ütlustele, on tinginud ebaõigele järeldusele jõudmise V. Ivanovi kuriteosündmuses osalemise

osas.

Maakohus on tuginenud V. Ivanovi ütlustele, mille kohaselt ta ei löönud V.K. ning korteris

olles proovis ainult V.K. liigutada. Prokurör rõhutab, et maakohus on lugenud

ebausaldusväärseks V. Ivanovi ütlused selles osas, mis puudutab põhjust, miks V. Ivanov asus

V.K. ümber paigutama. Samas luges maakohus ütlused osas, mis puudutab ümberpaigutamist

usaldusväärseteks, ning maakohtu hinnangul oli V.K. tavapäratu hingamine põhjuseks, miks

läks V. Ivanov maas lamava ja akontaktse V.K. juurde viimase asendi muutmiseks. V. Ivanov

on küll oma ütlustes kinnitanud, et pani tähele V.K. hingamist, kuid ei ole väitnud, et see oli

põhjuseks, miks ta asus V.K. liigutama. Seega on selline maakohtu väide oletuslik ning ei

tugine asjas kogutud tõenditele. Lisaks on mõistetamatu, et juhul kui V. Ivanovi põhjus V.K.

liigutamiseks oli tingitud V.K. ebatavalisest hingamisest, miks pidanuks V. Ivanov seda

põhjust varjama.

V. Ivanovi ütlused, et ta ainult soovis V.K. liigutada, ei ole muude tõenditega kinnitust leidnud.

A. Golovanovi ütlustega on tõendatud, et ajal kui ta oli vannitoas, kuulis ta küll mingit liikumist,

kuid ei midagi muud. V. Ivanov oma ütlustes on selgitanud, et V.K. liigutamise ajal ta kukkus

mitu korda ning müra, mida kuulis allkorruse naaber võis olla tingitud muuhulgas ka tema

kukkumistest. Sellise müra olemasolu A. Golovanov ei kinnita, nagu ei kinnita A. Golovanov

ka seda, et V. Ivanovi puhul võiks olla tegemist inimesega, kes asuks esmaabi osutama. V.

Ivanov ei selgitanud A. Golovanovile oma tegevust ega palunud abi A. Golovanovilt, et viia

lõpule tema soovitud V.K. ümber paigutamine.

A. Golovanov ei kinnita oma ütlustes, et ta nägi, kuidas V. Ivanov V.K. lõi. Samas kinnitab A.

Golovanov, et V. Ivanov jäi 5-10 minutiks V.K. ga üksi ning vannitoast väljudes nägi A.

Golovanov, et V. Ivanov on kummargil V.K. juures ning tema jope, püksid ning jalanõud on

verised. Seejuures on A. Golovanov kirjeldanud verd V. Ivanovi riietel kui vereklompe. Lisaks

on A. Golovanov kinnitanud vastuseks kaitsja V. Denikini küsimusele, konflikti nägemise

kohta V. Ivanovi ning V.K. vahel, et V. Ivanov võttis vahetult osa kõigest, mis seal toimus.

Prokuröri täpsustavale küsimusele, mida A. Golovanov selle all täpselt mõtles, kinnitas A.

Golovanov uuesti, et kõike, mis toimus korteris. Maakohus on hinnanud, et seda saab vaadelda,

et V. Ivanov osales süütamises, kuid prokuröri hinnangul arvestades, et küsimus oli esitatud

seoses konfliktiga, siis tõendavad A. Golovanovi ütlused seda, et V. Ivanov osales ka

peksmises. See on kooskõlas ka maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et V. Ivanov on olnud

V.K. ga kontaktis viisil, mis tegi võimalikuks V.K. bioloogilise materjali - vere - sattumise V.

Ivanovi jalanõudele ning jopele. Ning prokurör on jätkuvalt seisukohal, et kui välja arvata V.

Ivanov`i ütlused, et ta V.K. ei löönud ning veri tekkis tema riietele V.K. liigutamisest, siis

teised tõendid kinnitavad, et veremäärdumised said tekkida teistsugusest kontaktist V.K. ga,

nimelt tema suhtes vägivalla kasutamisest.

Seda toetab eksperdiarvamus, mille kohaselt oli tegemist hulgimurdudega, nii paremal asuvatel

roietel kui ka vasakul asuvatel roietel, mitmel anatoomilisel joonel, tuvastati ka rinnaku

ristmurd ning roidemurdude sümmeetrilisus. Seega löögid oli sooritatud erinevatesse

kohtadesse, seejuures nii paremale kui ka vasakule poole. A. Golovanovi ütluste kohaselt olid

tema jalalöögid ühetaolised. Ta sooritas need ühest kohast üksteise järel, mistõttu pidanuks need

tabama pigem ühte kohta, mis ei haaku ekspertiisiga tuvastatud roidemurdude

sümmeetrilisusega ning viitavad, et peale A. Golovanovi pidi olema ka teine lööja.

Maakohus on asunud seisukohale, et valimatu peksmine kahe isiku poolt tähendab, et V.K.

verd/verepritsmeid pidanuks leiduma ka muudes kohtades – seda nii korteris, kuid

vaieldamatult eeldanuks see ka täiendavaid veremäärdumisi ka V. Ivanovi ja A. Golovanovi

riietel. Maakohtu antud seisukoht on oletuslik ning ei tugine asjas kogutud tõenditele.

Maakohus on jätnud tähelepanuta ekspert M. V ütlused, mille kohaselt roidemurdudega võib,

aga ei pruugi tekkida palju verd. Seega ei pruukinud rindkere löömisel tekkida täiendavalt

verepritsmeid ning arvestades, et kannatanu oli sel ajal lamavas asendis, siis ninaverejooksust

tulenev veremäärdumine oli lokaalne. Seda kinnitavad A. Golovanovi ütlused, mille kohaselt

tema rusikalöögist hakkas V.K. ninast verd jooksma ning V.K. kukkus. Verd nägi A.

Golovanov V.K. näol ning põrandal V.K. näo juures. Veremäärdumised V. Ivanovi riietel on

tuvastatud, sh on A. Golovanovi ütlustega tõendatud, et V. Ivanovi püksid eest olid verega

määrdunud altpoolt ülesse. Mis puudutab korteris tuvastatud veremäärdumisi, siis arvestades

asjaolu, et korter oli põlema süüdatud, siis saab jaatada vähemalt osade kuriteojälgede hävimist

selle tagajärjel ning ei saa teha sündmuskoha vaatlusprotokollist tõsikindlaid järeldusi korteris

esinenud veremäärdumiste ulatuse osas pärast V.K. suhtes eluvastase süüteo toimepanemist.

V. Ivanov osales V.K. suhtes toime pandud eluvastases süüteos ning prokurör taotleb V.

Ivanovi süüdi mõistmist KarS § 113 lg 1 järgi. Taotletava karistuse osas märgib prokurör, et

kuigi prokurör taotles esimese astme kohtult Ivanovile karistuseks 12 aastat vangistust, siis

lähtuvalt maakohtu esitatud põhjendustest A. Golovanovile KarS § 113 lg 1 järgi karistuse

mõistmisel, vähendab prokurör taotletavat karistuse määra ning taotleb V. Ivanovile KarS §

113 lg 1 eest karistuseks 8 aastat vangistust.

10.3. Prokuröri seisukoht V. Ivanovi ning A. Golovanovi süüdimõistmises KarS § 404 lg 1

järgi.

Prokurör nõustub maakohtu järeldustega osas, millega maakohus luges tuvastatuks, et

V. Ivanov ning A. Golovanov panid toime KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Samas on

maakohus asunud korteri tulekahjuga seoses süüdistuses toodust mõnevõrra erinevale

seisukohale. Maakohus märkis, et süüdistuse kohaselt tekkis korteripõleng V.K. süütamise

tagajärjena, kuid maakohtu hinnangul ei kinnita uuritud tõendid, et korteripõleng on põhjuslikus

seoses V.K. põlema panemise/põlenguga ehk et korteripõleng sai alguse V.K. põlema

panemisest.

Prokurör leiab, et kui maakohus asus süüdistusest mõnevõrra erinevale seisukohale, leides, et

V.K. süütamise ja sellest tekitatava tulekahju vahel korteris ei ole põhjuslikku seost, st V.K.

süütamine ning korteri süütamine olid kaks erinevat tegu, oleks pidanud kohus omal algatusel

kontrollima asjaolu, kas A. Golovanov ning V. Ivanov võisid V.K. süütamisel täita lisaks ka

KarS § 148 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisu.

Riigikohus on leidnud, et KrMS § 306 lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava

teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab

süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku

olukorra väljaselgitamisel. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul

uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku

hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise

kvalifikatsiooni vastu kaitsta.(Riigikohtu 11.06.2018 otsus nr 1-17-1629)

Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et tulenevalt süüdistuses esitatud faktilistest

asjaoludest, on etteheidetavaks teoks mh tulekahju tekitamine korteris aadressil XXX ,

Sillamäe. Süüdistusest tulenevalt on etteheidetavaks teoks ka V.K. süütamine ning kohus on

otsuses lugenud tuvastatuks, et kõigepealt süütasid A. Golovanov ning V. Ivanov V.K. , kes

süütamise ajaks oli juba surnud, ning seejärel süütasid A. Golovanov ning V. Ivanov veel eraldi

korteri. Seega on maakohus asunud kahte tegu piiritlema, võtmata seisukohta, kas A.

Golovanovi ning V. Ivanovi tegevus V.K. süütamisel võis vastata KarS § 148 lg-s 1 sätestatud

kuriteo koosseisule.

Käesoleval juhul süütasid V. Ivanov ja A. Golovanov V.K. laiba tema korteris põlema, mis

vastab inimese laiba üldtunnustatud tavadele mittevastavale kohtlemisele. Prokurör märgib, et

kuigi riiklik süüdistaja ei ole ise süüdistuse esitamisel kvalifitseerinud A. Golovanovi ning V.

Ivanovi tegevust KarS § 404 lg-le 1 lisaks ka KarS § 148 lg 1 järgi, siis lähtuvalt maakohtu

esitatud põhjendustest, millega apellant nõustub, tulnuks maakohtu poolt kvalifitseerida V.

Ivanovi ning A. Golovanovi tegevus korteri ning V.K. süütamisel lisaks KarS § 404 lg-le 1 ka

KarS § 148 lg 1 järgi. Sisuliselt on kohus A. Golovanovi ning V. Ivanovi süü tuvastanud,

mistõttu tulnuks maakohtul A. Golovanov ning V. Ivanov süüdi mõista ka KarS § 148 lg 1 järgi

ning mõista karistus vastavalt nende süü suurusele. Prokurör leiab, et tuvastatud asjaolud

annavad aluse rääkida keskmisest suuremast süüst ning mõista karistus keskmisest määrast

kõrgemas ulatuses, 8 kuud vangistust.

10.4. Prokurör ei vaidlusta maakohtu otsust A. Golovanovile ning V. Ivanovile mõistetud

üksikkaristuste osas, kuid lähtuvalt apellandi poolt esitatud taotlustest tekib küsimus

liitkaristuste moodustamisel. A. Golovanovi süüdimõistmisel lisaks KarS § 263 lg 2 p 1 järgi

ning

KarS

§

järgi

on

liitkaristuse

moodustamisel

võimalik

rakendada

kumulatsiooniprintsiipi ning liita mõistetud põhikaristused osaliselt.

Prokurör taotleb A. Golovanovile liitkaristusena KarS § 121 lg 1, KarS § 263 lg 1 p 2, KarS

§ 113 lg 1 ning KarS § 404 lg 1 ja KarS § 148 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest KarS

§ 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Ka V. Ivanovi süüditunnistamisel lisaks

KarS § 113 lg 1 ning 148 lg 1 järgi on prokuröri hinnangul võimalik rakendada

kumulatsiooniprintsiipi ning mõista V. Ivanovile KarS § 113 lg 1, KarS § 404 lg 1 ning KarS §

148 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat 10

kuud vangistust.

11. Viru Maakohtu 15.10.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu V.K. , kes palub

tühistada maakohtu otsuse A. Golovanovile ja V. Ivanovile KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud

karistuse osas ning mõista karistuseks mitte vähem kui 15 aastat vangistust.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus mõistnud liiga kerge karistuse varem süüdimõistetud

tapjale A. Golovanovile ja põhjendamatult õigeks mõistnud V. Ivanovi. A. Golovanov ja

V. Ivanov tulid ettekavatsetult koos V.K. tapma, neil oli põlev vedelik, et süüdata ja kuriteo

jäljed peita ning kui tuli oleks jõudnud gaasitorumi oleks olnud palju ohvreid.

12. Viru Maakohtu 15.10.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav V. Ivanovi

kaitsja jurist Vitali Denikin, kes palub rahuldada apellatsiooni ning:

- teha uus otsus, millega tühistada maakohtu otsus osas, millega V. Ivanov mõisteti süüdi KarS

§ 404 lg 1 järgi, rahuldati A.K. tsiviilhagi summas 600 eurot ja A.K. tsiviilhagi summas 638,99

eurot, karistuse mõistmisega kaasneva sunniraha summas 750 eurot osas, ekspertiisitasude

summas 1429,50 eurot (s.o ekspertiis nr 17EAP0050 ½ osas summas 289,50 eurot,

kompleksekspertiisi nr 8/8 summas 1140), määratud kaitsja õigusabikulude väljamõistmise

osas summas 68 eurot ning V. Ivanovi kanda jäetud lepingulise kaitsja kulude osas summas 980

eurot ulatuses;

- uue otsusega mõista V. Ivanov KarS § 404 lg 1 järgi õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt

V. Ivanovi kasuks välja lepingulisele kaitsjale makstud tasu 980 eurot;

- juhul kui Tartu Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse V. Ivanovi süüditunnistamises KarS

§ 404 lg 1 järgi muutmata, vähendada V. Ivanovile mõistetud karistust ning mõista V. Ivanovile

karistuseks KarS § 404 lg 1 järgi 1 aasta 2 kuud vangistust;

- välja mõista Eesti Vabariigilt V. Ivanovi kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud.

12.1. Apellandi arvates on maakohus asja lahendamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme, samuti on kohaldatud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid

ebaõigesti, mis on kaasa toonud osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise süüdistatava suhtes.

Kaitsjale on keeleliselt mõistetav maakohtu poolt kirjeldatud tekst ning kogu sündmuste

kirjeldus, kuid järeldusi, miks maakohus on siiski lugenud, et tegemist on V. Ivanovi poolt

süütamise toimepanemisega ei ole võimalik objektiivselt tuvastada, samuti ei ole võimalik

tuvastada usaldusväärseid tõendeid V. Ivanovi KarS § 404 lg1 järgi süüdi mõistmiseks. Lisaks

ei ole kõrvaldatud põhjendatud kahtlus, mis kriminaalõiguse üldpõhimõtete kohta

tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Käesolevas kriminaalasjas tõlgendati aga kahtlust

süüdistatava V. Ivanovi kahjuks.

Üksnes rõõna eesmärgil A. Golovanovi poolt esitatud ennast õigustavad ütlused koos viidetega,

et V. Ivanovi kaitsjal ei õnnestu kogu süüd A. Golovanovile lükata ei saa olla usaldusväärseks

tõendiks antud kohtuprotsessis. Kaitsja hinnangul on A. Golovanov esitanud need ning ka

maakohtu poolt viidatud väited (et V. Ivanovi kaitsjal tuleb ise küsida V. Ivanovilt, mis

tegelikkuses juhtus) üksnes vältimaks vastust küsimusele ning vältida vastuolusid, mis

ilmnevad tema vastuse ja teiste asjas kogutud tõendite vahel (muuhulgas tema poolt varasemalt

kohtueelses menetluses antud ütluste vahel). Muud objektiivset põhjust vaikida A. Golovanovil

ei olnud, kuna A. Golovanovi ja V. Ivanovi puhul ei ole tegemist heade sõpradega või

lähituttavatega.

12.2. Asjaolu, et A. Golovanov ei ole võtnud vastutust KarS § 404 lg 1 toimepanemise osas on

V. Ivanovi kaitsja välja toonud ka kohtuistungil esimese astme kohtumenetluses, viidates S.V

ja V.S kohtueelses menetluses antud ütlustele taotledes isikud kohtulikul uurimisel üle kuulata.

Kuna aga A. Golovanovil eelvangistuses olles piiranguid ei olnud (sh telefonikõnede

piiranguid), siis on ilmselge, et A. Golovanov, pärast kaitsja poolt A. Golovanovile kohtueelse

toimiku sisu tutvustamist, suutis hoiatada tunnistajaid, et just need S. V ja V.S. ütlused on

põhjus, miks teda suure tõenäosusega mõistetakse süüdi nii KarS § 113 lg 1 järgi kui ka KarS

§ 404 lg 1 järgi. Kohtueelses menetluses on mõlemad tunnistajad (s.o elukaaslased S. V ja V.S.

) kinnitanud, et (vt ka S. V kohtueelse menetluse ülekuulamise protokoll) “„/.../ meie juurde tuli

Artjom Golovanov, ta jättis meie juurde kotti asjadega ja läks ära. Tagasi tuli A. Golovanov

meie juurde hilja õhtul, pärast 22.00. Ta oli üksinda, nagu alati ebakaines olekus. Seljas oli tal

mingisugused musta värvi rõivad, kuid mis täpselt seljas oli, ma ei mäleta. Kuid mäletan, et

jalas olid kõrged kollased saapad. Meie juures A. Golovanov nägi, et saapad on tal määrdunud

verega, eriti verine oli ühe saapa otsaesine, milline täpselt saabas oli rohkem verine ma ei

mäleta. A. Golovanov läks vannituppa ning pesi saapad puhtaks. Meie küsimuste peale A.

Golovanov vastas, et tappis kellegi ära ning pani ta põlema, seda rääkides ta naeris./.../. „

Antud ütlused osas: „Meie küsimuste peale A. Golovanov vastas, et tappis kellegi ära ning pani

ta põlema, seda rääkides ta naeris./.../.“ olid ette loetud tunnistajatele S.V ja V.S nii mälu

värskendamiseks kui ka hilisemalt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrolli

eesmärgil (vt 13.08.2018. a kohtuistungi protokoll alates kell 11.37:39 jj) „. Kuid isikud

kavatsetult andsid kohtuistungil valeütlusi. S. V viitas, et ei mäleta ütluste andmist ning V.S.

teatas, et ta kirjutas alla uurimisorganite survel!? Samuti ei ole kaitsjale teada tunnistajate

võimalusest ütluste andmisest keelduda, olukorras kui ei esine seaduses toodud ütluste andmise

keeldumise alused. V. Ivanovi kaitsja on kindlal arvamusel, et S. V ja V.S. on andnud

kohtuistungil valeütlusi (isikud kavatsetult varjasid fakti, et A. Golovanov on nii tapmise kui

ka süütamise fakti neile üles tunnistanud. Lisaks ei ole antud teo puhul A. Golovanov maininud,

et tegi seda kellegagi koos).

Kaitsja hinnangul maakohus ei kaalunud S. V ja V.S. valeütluste andmise eesmärki ega

kõrvutanud seda A. Golovanovi ütlusega. Samuti sellega, et A. Golovanov ei ole süütamises

süüd tunnistanud. Sellega on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme ning just sellel tagajärjel

on ebaõigesti kohaldatud KarS § 404 lg 1 V. Ivanovi suhtes.

12.3. Arvestades eeltoodud vastuolusid on enam kui kummastav, et maakohus asus seisukohale,

et A. Golovanov puhastas S. V ja V.S. elukohas oma riided korteri põlengust saadud tahmast

(ning pidas võimalikuks antud ulatuses V.S. ütlusi usaldusväärse tõendina kasutada).

Kaitsja hinnangul rikkus maakohus menetlusõigust, arvestades A. Golovanovi ütlusi süütamise

asjaolude tõendamisel (ning neid meelevaldselt tõlgendades). On ilmselge, et maakohtu poolt

toodud A. Golovanovi väidete kontekstis A. Golovanovi eesmärgiks oli üksnes süü

ülekandmine (rõõn) antud süüdistuses (või põhjendatud kahtlusele osutamine), kuna isik

mõistis, et KarS § 113 järgi esitatavast karistusest tal ei ole võimalik pääseda.

Tulenevalt toodud põhjustel ning ka tulenevalt V. Ivanovil motiivi puudumisest V.K.

süütamiseks, kaitsja hinnangul ei ole võimalik A. Golovanovi ütlusi antud situatsioonis

arvestada ning lähtuda nendest kohtuotsuse tegemisel. Kaitsja hinnangul on maakohus

ebaõigesti tõlgendanud ja hinnanud A. Golovanovi ütlused (s.o rikkus menetlusõigust) ning

seetõttu ebaõigesti kohaldanud KarS § 404 lg 1. Lisaks puudus V. Ivanovil mistahes motiiv

V.K. süütamiseks ega mistahes tegevuse varjamiseks. Kaitsja on eelnevalt välja toonud ning

Viru Maakohus on nõustunud, et KarS § 113 lg 1 alusel esitatud süüdistus on täiesti alusetu ja

põhjendamatu. Seetõttu ei olnud V. Ivanovil vajadust ega mistahes põhjust A. Golovanovi

kuriteoga tekitatud jälgede varjamiseks, erinevalt A. Golovanovist.

12.4. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et V. Ivanov on andnud puhtsüdamlikke ütlusi

süüdistusega seotud asjaolude kohta nii kohtueelses menetluses (seda korduvalt) kui ka

kohtumenetluses, vastates niivõrd paljudele kaitsja, prokuröri ja maakohtu küsimustele.

Seejuures ei ole leitud mistahes sisulisi vastuolusid V. Ivanovi poolt kohtueelses menetluses

(korduvalt) antud ütluste ja kohtuistungil antud ütluste vahel. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks

ei ole maakohus pidanud V. Ivanovi ütlusi usaldusväärseteks. Ainult üheks vähetähtsaks

asjaoluks, mida enne kaitsja vahetust on kaitsealune välja toonud, et kohtueelse menetleja poolt

oli valesti kirja pandud prokuratuuri poolt kohtule avaldatud 01.12.2017 protokollis 26.11.2017

V.K. ga toimunud kohtumise kirjeldus, mis tegelikkuses leidis aset V.K. maja ees (antud osa

ei oma aga käesolevas kriminaalasjas mistahes otsustavat tähtsust). Selle kohta on kaitsealune

andnud selgituse ka kohtusaalis, et tegemist on ebaõigesti kirja pandud lausega. Ülejäänud osas

ei olnud prokuratuur V. Ivanovi ütlusi kahtluse alla seadnud. V. Ivanov ei ole takistanud või

raskendanud uurimise läbiviimist ja tõe tuvastamist ning on seeläbi kaasa aidanud menetluse

seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamisele.

12.5. Kaitsja peab oluliseks ka välja tuua, et kõik maakohtusse kutsutud ning V. Ivanovi vähegi

teadvad tunnistajad (nt K.G., M.M., D.P.) kirjeldasid teda kui rahulikku, mittekonfliktset ja

mitte agressiivset isikut, kellega ei ole probleeme olnud. Lisaks kinnitasid isikud, et V. Ivanovil

ei olnud konflikti V.K. ga. Tööandja XXX esindaja D. P tõi välja, et V. Ivanovi puhul tegemist

on hea töötajaga, keda saab iseloomustada positiivsest küljest. D. P ütlustest ei ole ühtlasi

võimalik teha järeldused, et V. Ivanov on süütamise toime pannud. D. P vastas ka teistele kaitsja

küsimustele, mis annavad alust järeldada, et V. Ivanov ei ole midagi varjanud. Nimelt D. P

selgitas, et X korteri esikus olnud V. Ivanovi jalanõud olid avalikult, ta ei soovinud neid ega

mistahes plekke varjata. Samuti ei tundunud tunnistajale, et V. Ivanov soovis samas korteris

paiknevaid pükse või mistahes kuriteo jälgi varjata. Tunnistaja selgitas, et V. Ivanov ei käitunud

imelikult või erinevalt nendel päevadel vahetult enne V. Ivanovi vahistamist. D. P selgitas, et

V. Ivanov oli sama rahulik ja suhtleja. Tunnistaja elas seejuures koos V. Ivanoviga samas

korteris Rakveres.

Ka K.G. ütlustest ei ole ühtlasi võimalik teha järeldused, et V. Ivanov on süütamise toime

pannud. Mis puudutab K.G. ütlusi siis väärib mainimist, et isik oli kohtus agressiivne ning

võimalik, et ka alkoholi tarvitatuna. Lisaks on A. Golovanov K.G. naise vend. Samas ei ole ka

arvestades neid asjaolusid võimalik K.G. ütlustest jõuda maakohtu poolt tehtud järeldusele, et

V. Ivanov on asunud end distantseeruma kuriteo varjamise eesmärgil. Enamgi ei ole V. Ivanov

kunagi öelnud K.G. le, et viibis 26.11.2017 õhtul Sillamäe ühiselamus. Kaitsja on hinnangul,

et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud K.G. ütlusi. Seejuures vastab tõele, et V. Ivanov oli

ühiselamus nädalavahetusel, mis eelnes ärasõidule Rakveresse tööle.

K.G. selgitas V. Ivanovi kohta: Ta helistas, et on ühiselamus ja seal tarvitab alkoholi. Ja mina

kõndides hakkasin sõimama ja siis ütlesin talle lõpeta joomine, et peaks tööle minema ju

esmaspäeval ta ütles, et oli ühiselamus. Ütlesin olgu võtame ühendust telefonitsi hiljem, sest

mina sel ajal just läksin poodi ja ütlesime teineteisele olgu helistame hiljem ja siis juba hiljem

kell 9.40 paiku helistasin talle, tema korteris oli vaikus ja tahtsin talle öelda purkide kohta,

pärast ta ütles, et oli purjus. Mina küsisin temalt miks sa ei võtnud toru, ta ütles, et mina magasin

purjus olles.

K.G. lisas: „oleme istunud kodus midagi siis tähistanud siis kõik lahkusime nagu seekord, päras

helistas mulle V, et ta on kuskil ühiselamus ja hiljem ma ei suutnud temale helistada. Mina aina

helistasin V too ei võtnud kõne vastu, sain aru et too magab välja ja tahtsin talle öelda, et too

korjaks purgid toidu jaoks enne pühapäeva. Mina ei saanud teda kätte ja ma ei jõudnud nendeni

kui sain nendega tänaval kokku see oli kell 6 paiku hommikul selle maja juures, kus me sõitsime

välja.

Tunnistaja K.G. on ka selgitanud, et helistas V. Ivanovile pühapäeval kell 10.00.

K.G. ütles kohtuistungil: Algul ma ütlesin talle V kohta ta üles, et ei mäleta isegi mingit V, kui

naine helistas mulle ja ütles, et keegi V põles korterisse ära, ütlesin talle kas sa mäletad seda V.

Selgitasin V. Ivanovile mis V on tegemist, ei olnud tema poolt mingit reageeringut, sest kui

inimene paneks kuriteo toime siis ma oleks tema juures näinud mingit reageeringut.

12.6. Lisaks jääb maakohtu otsusest arusaamatuks, milleks oli V. Ivanovil üleüldse tarvis

süütamine toime panna ja kellegi teise isiku (kes ei ole isegi sõber) poolt toime pandud kuriteo

varjamiseks. V. Ivanovil ei olnud konflikti V.K. ga ning ta ei ole kunagi soovinud või möönnud

V.K. surma. V. Ivanov sai V.K. surmast teada üksnes 26.11.2017 järgneval töönädalal. V.

Ivanov selgitas kohtuistungil, et ta arvamuseks V.K. surmast oli see, et isik võis sigaretiga

magama jääda. Märkimisväärne, et vaatamata sellele, et V. Ivanov oli saanud teadlikuks V.K.

surmast ei ole ta teinud mitte midagi selleks, et süüdistusena esitatud kuriteo nn jälgi varjata,

kuigi isikut peeti kinni alles 30.11.2017. Ehk ta viibis Rakveres tööl selleks ajaks lausa 4

tööpäeva. Vaatamata sellele ei ole tema teinud mistahes samme selleks, et vabaneda riietest ja

jalatsitest, mis olid verega määrdunud (nii oleks eeldatavasti käitunud iga inimene, kes

mõistaks, et V.K. on surnud ning kahtlus võib ka temale osutada). Samuti ei ole tunnistaja D.

P märganud mistahes ebatavalist käitumist V. Ivanovi puhul 27.11.2017 hommikul, kui viimast

autoga Sillamäelt peale võttis ja Rakverre viis või terve töönädala jooksul. Ebatavalist käitumist

ei märganud ka tunnistada K.G. .

Kõik see viitab, et V. Ivanov ei saanud isegi möönda V.K. korteris viibimise ajal ega ka pärast

seda, et V.K. võib surra (V. Ivanov ei teadvustanud ega saanud isegi möönda, et tegemist võib

olla V.K. verega).

On oluline välja tuua, et ekspert M. V kinnitas kohtuistungil ning ka tulenevalt ekspertiisiaktist

nr 17E-IDS0059/304 sisaldus V.K. veres 3,64 mg/g ja uriinist 5,24mg/g etanooli. „Selline

etanooli verekontsentratsioon vastab elaval isikul raskele alkohoolsele joobele“. Suure

tõenäosusega ka V. Ivanovi veres sisaldus sarnane kogus alkoholi ning on ilmselge, et V.

Ivanovi poolt eeltoodud liigutuste tegemisel võis see avaldada mõju olukorra tajumisele.

12.7. Käesoleval juhul ei ole süüdistaja ega lõppkokkuvõttes maakohus in dubio pro reo

põhimõtet järginud ega tõendanud süüdistuses esitatud asjaolusid ega KarS § 404 lg 1

objektiivse ja subjektiivse koosseisu realiseerimist V. Ivanovi puhul. Seega on V. Ivanovile

esitatud süüdistus ja süüdi mõistmine KarS § 404 lg 1 järgi põhjendamatu ning tõendamata.

V. Ivanov ei ole kunagi möönnud, et V.K. elu või tervisele ohu põhjustamist. V. Ivanovil

puudus erinevalt A. Golovanovist motiiv süütamiseks. Kaitsja hinnangul on A. Golovanov

tegelikkuses omapoolsetes ütlustes küll välja öelnud, et võis põleva tiku visata põrandale ning

sellest on võimalik teha suuremaid järeldusi kui A. Golovanovi emotsionaalsetest ja rõõna

eesmärgil esitatud väidetest, nagu oleks V. Ivanov osalenud kõiges mis korteris toimus.

12.8. Lisaks menetluslikele probleemidele viitab kaitsja, et isegi kui maakohus asus

seisukohale, et V. Ivanov on siiski süüdi KarS § 404 lg 1 järgi oleks maakohus pidanud mõistma

A. Golovanovist väiksemat karistust (määr), kuna isikute teosüü ei saa olla võrdne (muuhulgas

ei esine V. Ivanovi poolt motiivi kuriteo varjamiseks). A. Golovanov, olles kohtuotsuse

kohaselt V.K. tapmises süüdi mõistetud, mõisteti süütamise eest karistuseks 3 aastat vangistust.

V. Ivanov, kellel puudus aga mistahes motiiv süütamiseks, sai karistuseks 2 aastat 6 kuud

vangistust.

Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud V. Ivanovi puhul karistust kergendava asjaoluna

kahetsuse. Seega oleks maakohtul igal juhul võimalik kohaldada 2 aasta 6 kuu pikkusest

karistusest lühem vabaduse võtmise karistus. Rahalise karistuse kohaldamine ei olnud võimalik

üksnes eelnevalt V. Ivanovile 17.08.2016 kohtuotsusega mõistetud karistust arvestades.

Kokkuvõttes, isegi kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks KarS § 404 lg 1 järgi V. Ivanovi

õigeks mõista leiab kaitsja, et isiku suhtes on võimalik kohaldada leebemat karistust.

Lisaks on ka kohtupraktikas peetud võimalikuks kohaldada väiksemat karistuse määra, mõistes

kriminaalasjades KarS § 404 lg 1 järgi 1 aasta 7 kuud, kriminaalasjas nr 1-18-5577 - 1 aasta.

Kriminaalasjas nr 1-18-3594 - 6 kuud, jne. Suures osas on tegemist tingimisi täitmisele

pööramata karistustega.

12.9. Seoses tulekahjuga on esitanud tsiviilhagi üksnes üks korter ja isikud A.K. , kes ei ole

korteri omanik ja korteri väidetav üürnik A.K. . Hagiavaldusega kaasas ei ole ja kriminaalasja

materjalides ei ole ühtegi tõendid, mis võimaldaks tuvastada, et isikutel üleüldse kahju tekkis.

Kahtlus tekkis just seetõttu, et tekkis arusaamatus pesumasinaga, kui A.K. soovis hüvitist

pesumasina eest, mida tegelikkuses ta ei ole kunagi soetanud ning küsimuseks oli ka see, kas

üleüldse pesumasin oli. Kuna hagiavaldus oli esitatud pahatahtlikult alusetu rikastumise

eesmärgil (eelkõige A.K. i poolt) siis isik andis ütlusi omakasu eesmärkidel, kaitsja hinnangul

üritas tunnistaja kirjeldada situatsiooni raskemana kui see tegelikkuses oli. Viimast kinnitavad

ka politseiniku ja tuletõrjuja ütlused.

Kuna V. Ivanov vaidlustab süüdistust KarS § 404 lg 1 järgi siis palub ta õigeks mõistva

kohtuotsuse tegemisel tühistada kohtuotsuse ka välja mõistetud tsiviilhagide, menetluskulude

ja sunniraha näol. Muus osas V. Ivanov tsiviilhagisid ei vaidlusta.

Vastused apellatsioonidele

13. Tartu Ringkonnakohtu 07.11.2018 teatisega anti menetlusosalistele aega teatada oma

seisukohad esitatud apellatsiooni osas ning kas nad soovivad asjas suulist menetlust.

14. Tähtaegselt esitas oma seisukohad kannatanu V.K. kui ka süüdistatav V. Ivanovi kaitsja

apellatsiooni osas prokuratuur. Vastuses leitakse, et kannatanu V.K. i apellatsioon tuleks

rahuldada ning jätta süüdistatava V. Ivanovi kaitsja V. Denikini poolt esitatud apellatsioon

rahuldamata.

14.1. Süüdistatava V. Ivanovi kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata. Prokuröri hinnangul ei ole süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud selliseid

kaalukaid argumente, mis tingiksid maakohtu seisukohtade ümberhindamist.

Prokurör on seisukohal, et maakohus on otsuses väga põhjalikult hinnanud A. Golovanovi

ütluste usaldusväärsust. Maakohus on kõrvutanud A. Golovanovi ütlusi teiste kogutud

tõenditega, mistõttu ei ole alust asuda seisukohale, et A. Golovanovi ütlused osas, milles ta on

kinnitanud, et V. Ivanov osales kõiges korteris toimuvas, ei ole usaldusväärsed. A. Golovanov

on V. Ivanovi osalust kinnitanud oma ütlustes korduvalt, vastuseks nii kaitsja kui ka prokuröri

küsimusele.

A. Golovanovi sellekohaseid ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks ka tunnistajate S. V ning V.S.

ütlused. Maakohus ei ole pidanud võimalikuks tugineda tunnistaja S. V ütlustele. Maakohus

võttis küll kohtuistungil tema kohtueelses menetluses antud ütlused vastu, kuid võrreldes neid

tunnistaja V.S. ütlustega, leidis, et tegemist ei olnud tervislikust seisundist tuleneva

võimetusega ütlusi anda, vaid soovimatusega ütlusi anda. Seega jõudis maakohus põhjendatult

järeldusele, et puudus menetlusõiguslik alus S. V kohtueelses menetluses antud ütluste

vastuvõtmiseks, mistõttu ei saanud kohus tugineda S. V kohtueelses menetluses antud ütlustele.

14.2. Maakohtul puudus ka võimalus tugineda V.S. kohtueelses menetluses antud ütlustele,

mis oli kohtuistungil avaldatud tulenevalt KrMS §-st 289. Riigikohus on korduvalt asunud

seisukohale, et tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel

uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames.

Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu

KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu

kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult

vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. See tähendab, et

ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotledes on võimalik

demonstreerida seda, et kuna kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt

lahknevad, siis on põhjust kohtus antud ütluste usaldusväärsust seada kahtluse alla. Kohtus

antud ütluste usaldusväärsuse lõplik hindamine on aga mõistetavalt kohtu pädevuses. (3-1-1-

101-15)

Seega omasid V.S. kohtueelses menetluses antud ning istungil avaldatud ütlused tähendust

ainult tema ütluste usaldusväärsuse kontrolli mõttes ning seda ongi maakohus teinud,

põhjendades, millises osas ei ole V.S. ütlused usaldusväärsed ning millises osas on. KrMS §

312 p 2 kohaselt on kohtul kohustus otsuse põhiosas märkida tõendid, mida kohus ei pea

usaldusväärseks ning põhjendus, miks kohus neid usaldusväärseks ei pea. Kohtul ei ole aga

ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel pädevust tuvastada, kas on antud valeütlusi või mitte.

Riigikohtu praktika jaatab seisukohta, et teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema

iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. (3-1-1-100-07). Mingite ütluste lahknemine neist

tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib

olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. (3-1-1-81-100)

Seega ei pidanud maakohus hindama, kas tegemist oli valeütluste andmisega ning süüdistatava

kaitsja apellatsioonis toodud väide, et S. V ja V.S. andsid kavatsetult valeütlusi on puhtalt

oletuslik.

14.3. Prokurör ei nõustunud, et V. Ivanov on andnud puhtsüdamlikke ütlusi ning aidanud kaasa

menetluse seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamisele. V. Ivanovi antud ütlused on olnud

äärmiselt abstraktsed ning ei ole sisaldanud sellist infot, mis ei oleks tulenenud muudest

tõenditest. Seega ei saa rääkida sellest, et V. Ivanovi ütlused oleksid kaasa aidanud asjas oluliste

asjaolude tuvastamisele. Vastupidi, V. Ivanov viibides kuriteosündmuse ajal korteris ei ole oma

ütluste kohaselt näinud ei seda, kuidas A. Golovanov V.K. lõi ega seda, kuidas V.K. ning

korter põlema süttis. Ometi viibis V. Ivanov samal ajal samas korteris. V.K. löömine toimus

tema ees ning tegemist oli korduvate löökide, mis ei saanud märkamata jääda.

14.4. Prokurör omapoolses apellatsioonis on vaidlustanud V. Ivanovi õigeksmõistmist KarS

§ 113 lg 1 järgi ning on seetõttu seisukohal, et V. Ivanovi motiiviks süüdata V.K. , oli kuriteo

varjamine, kuna ka V. Ivanov osales V.K. suhtes toime pandud eluvastases süüteos. Kuid isegi

juhul, kui lähtuda maakohtu seisukohast, et V. Ivanov ei osalenud V.K. tapmises, ei tähenda

see, et V. Ivanovi osalus süütamises on tõendamata.

Süüdistatava kaitsja on oma apellatsioonis tõstatanud küsimuse, miks oleks pidanud V. Ivanov

asuma kellegi teise kuritegu süütamisega varjama ning leidnud, et V. Ivanovil puudus süütamise

toimepanemiseks motiiv. Prokurör rõhutab, et V. Ivanov ei ole tulekahju osas sisulisi ütluseid

andnud, seega on tal olnud põhjus tulekahju tekkimise asjaolude varjamiseks. Samas on

V. Ivanov oma ütlusest kinnitanud, et kui nad A. Golovanoviga korterist lahkusid, oli V.K.

elus. Kohtuotsuses on ümber lükatud võimalus, et V.K. sai A. Golovanovi ning V. Ivanovi

korterist lahkumise ajaks olla elus, seega tuvastatud, et V. Ivanovi ütlused selle kohta, et V.K.

oli elus, ei vastanud tegelikkusele. Samuti on maakohus kummutanud versioonid selle kohta, et

korterisse võinuks pärast A. Golovanovi ja V. Ivanovi lahkumist siseneda veel keegi ning V.K.

süüdata. Seega maakohus on otsuses põhjendatult ning kooskõlas kogutud tõenditega leidnud,

et V. Ivanov pani koos A. Golovanoviga toime süütamise ning nende motiiviks oli kuriteo

varjamine, eesmärgiga luua ettekujutus sellest, et V.K. surma põhjuseks on hooletu

suitsetamine.

14.5. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ning kohtuotsuses toodud põhjendusi, ei

saa prokuröri hinnangul rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb tõlgendada süüdistatava

V. Ivanovi kasuks. Käesoleval juhul on maakohus hinnanud erinevaid kaitseversioone ning

igasugused kõrvaldamata kahtlused välistanud.

14.6. V. Ivanovile karistuse mõistmisel KarS § 404 lg 1 järgi on maakohus lähtunud

väljakujunenud kohtupraktikast, arvestanud nii kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid

ning teosüüd ning alus leebema karistuse mõistmiseks ei ole.

Maakohus on V. Ivanovilt ning A. Golovanovilt solidaarselt välja mõistnud tsiviilhagid A. K

ning A.K. i kasuks, sh A.K. i hagi on rahuldatud osaliselt. Maakohus on hagide rahuldamisel

lähtunud kuludokumentidest ning ka A. K ütlustest, mistõttu on hagide rahuldamine

põhjendatud ning kogutud tõenditega kooskõlas.

15. Tähtaegselt esitas oma seisukohad prokuröri ja kannatanu apellatsiooni osas ka süüdistatav

V. Ivanovi kaitsja V. Denikin, kes leiab et prokuratuuri apellatsioonkaebus KarS § 148 lg 1

esitatud (uue) süüdistuse osas on ilmselgelt põhjendamatu; jätta rahuldamata prokuratuuri ja

kannatanu apellatsioonkaebused; välja mõista V. Ivanovi kasuks apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud.

16. Kannatanu apellatsiooni osas märgib kaitsja järgmist.

16.1. V. Ivanovi kaitsja ei tuvastanud, et kannatanu V.K. i apellatsiooni piires oleks kohus asja

lahendamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, samuti kohaldatud ebaõigesti

materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti, mis võiks kaasa tuua ebaõige

lahendi.

Kaitsja toob siinkohal välja, et kannatanu apellatsioonkaebusest ei ole võimalik tuvastada,

millist menetlusõiguse normi (ja kas) on maakohus rikkunud või milliseid tõendeid on

ebaõigesti hinnanud. Samuti ei nähtu kannatanu apellatsioonkaebusest, millist õigusnormi on

maakohus ebaõigesti rakendanud. Sisuliselt on kannatanu esitanud apellatsioonkaebuse üksnes

põhjusel, et ei ole nõus asjaoluga, et A. Golovanov on n-ö saanud tema hinnangul liiga väikese

karistuse KarS § 113 lg 1 järgi ning V. Ivanov oli mõistetud õigeks sama sätte järgi.

Kaitsja on hinnangul, et kannatanu V.K. i puudumine kohtuistungitel ning mitte tutvumine

kohtuasjas avaldatud asjaoludega ongi toonud kaasa kannatanu ebaõige hinnangu vaadeldavate

sündmuste osas ning nende subsumeerimisele. Samuti on just need asjaolud toonud üldist

rahulolematust Viru Maakohtu kohtuotsusega.

Erinevalt kannatanu paljasõnalistest väidetest, ühtegi tõendit selle kohta, et tegemist oleks

kavatsetud tapmisega ei ole kriminaalasjas kogutud. Seda ei kinnitanud ka tunnistaja M. M, kes

parasjagu viibis V.K. l külas, millal isikud ühiselt alkoholi tarvitasid.

Kuna kohtuotsusest on expressis verbis näha (ja tõendatud), et isikud M. M, A. Golovanov, V.

Ivanov ja V.K. viibisid V.K. korteris ühise alkoholi tarvitamise eesmärgil, siis on kannatanu

poolt apellatsioonkaebuses toodud väited väärad ning ei oma mistahes seost V.K. korteris

faktiliselt toimunud asjaoludega. Tegemist on üksnes sugulase kättemaksu sooviga, vahendeid

valimata.

Kaitsja hinnangul kannatanu ei arvesta V. Ivanovi käitumist ning ei teadvusta asjaolu, et

V. Ivanov ei ole kunagi soovinud V.K. le surma, kehavigastusi või tervisekahjustusi tekitada.

Seega ei saa kõne all olla ka KarS § 113 lg 1 rakendamine.

Kaitsja peab vajalikuks pöörata eraldiseisva tähelepanu kannatanu V.K. i poolt Viru Maakohtus

antud ütlustele, mille kohaselt ta väitis, et V.K. elas tavapärast elu ning alkoholi tarvitas üksnes

pidupäevadel?!. Kohtumenetluses leidis aga tõendamist, et V.K. tarvitas alkoholi

põhimõtteliselt igapäevaselt ja suurtes kogustes, jäädes pidevalt magama ka kortermaja

trepikojas, lisaks oli korteri seisukord äärmiselt "räpane". Seega ei saa nimetada V.K. elustiili

kuidagi tavaliseks. Viimast kinnitasid ka tunnistajatena/kannatanutena üle kuulatud naabrid ja

teised isikud (nt M. M). Kannatanut ei ole mitte kunagi huvitanud tõde käesolevas protsessis,

vaid isik lähtus üksnes kättemaksu soovist. Oma ütlustes kannatanu üritas maksimaalselt

ilustada V.K. isikut. Kannatanu ilustavad väited ei leidnud aga järgneva kohtumenetluse käigus

kinnitust.

Lisaks eeltoodule on kannatanu poolt taotletav karistuse määr äärmiselt suur, ehk maksimaalne

antud normi piires. Kannatanu ei ole arvestanud V. Ivanovi poolt süüteo avastamisele aktiivset

kaasaaitamist. V. Ivanov on korduvalt andnud kohtueelse menetluse raames ütlusi kõigile

uurijat huvitanud asjaolude kohta. Jäädes samade ütluste juurde ka asja kohtulikul arutamisel.

Kaitsja on arvamusel, et kannatanu V.K. ei arvesta, et tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid

võimaldavad V. Ivanovi suhtes kohaldada vastutust kergendavaid asjaolusid. Lisaks ei ole

kannatanud arvestanud alaealise lapse olemasolu ja seda, et V. Ivanov last rahaliselt toetab.

Kannatanu ei arvesta ka V. Ivanovile pandud diagnoose, alkoholiprobleemi ning asjaolu, et isik

on kindlalt väljendanud soovi eluviisi muutmiseks ning alkoholiprobleemidest vabanemiseks.

Kannatanu ei teadvusta ka seda, et taoline situatsioon ja kaitsealuse sattumine antud olukorda

tekkis eelkõige kaitsealuse alkoholi- ja terviseprobleemide tõttu. Kaitsja esitas kohtumenetluses

tõendina V. Ivanovi käsikirjalise avalduse, kus V. Ivanov kinnitab, et on valmis läbima

alkoholisõltuvuse vastast kuuri. V. Ivanovi poolt väljastatud kirjalik kinnitus (mis on eelnevalt

võetud kaitsja taotluse alusel kriminaalasja materjalide juurde) tõendab, et V. Ivanov teadvustab

alkoholiga seotud probleeme (mis on ka V. Ivanovi suhtes tehtud ekspertiisi aktis kajastamist

leidnud ning soovib astuda samme selle situatsiooni parandamiseks).

Samuti osundab kaitsja asjaolule, et V. Ivanovile oli määratud terviseprobleemide tõttu

töövõimetuspension (muuhulgas käega seotud probleem). V. Ivanovi terviseprobleemid on

kajastatud ka viimase suhtes 20.05.2018 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi aktis nr.8/8.

16.2. Prokuratuuri apellatsiooni osas peab kaitsja üllatavaks, et prokuratuur on oma

apellatsioonis asunud ette heitma V. Ivanovile uue kuriteokooseisu (mida ei ole ei kohtueelses

menetluses ega kohtumenetluses kahtlustusena/ süüdistusena esitatud), ning mida ei ole ka

eelnevalt mainitud. Apellatsioonkaebuses ei ole aga teadaolevalt uute asjaolude esiletoomine

võimalik. Seega palub V. Ivanovi kaitsja jätta läbi vaatamata (alternatiivselt rahuldamata) KarS

§ 148 lg 1 järgi esitatud uue ja eelnevalt kahtlustuses ega süüdistusaktis (ning ka

kohtumenetluses)

kajastamata

süüdistuse.

Tegemist

on

ilmselgelt

põhjendamatu

apellatsioonkaebusega. Süüdistaja tuleb välja alles apellatsioonkaebuses uue süüdistusega,

taotledes selle läbivaatamist kirjalikus menetluses. Süüdistaja ei ole esitanud V. Ivanovile

süüdistust KarS § 148 lg 1 järgi. Heites ette KarS § 404 lg 1 toimepanemist. Seega on kaitsja

hinnangul tegemist uue süüdistusega, mida V. Ivanovile ette heidab. Kaitsja on põhjalikult

käsitlenud põlenguga seotud asjaolud omapoolses apellatsioonkaebuses ning palub neid

arvestada ka vastusena prokuratuuri apellatsioonkaebusele.

16.3. Vastuses apellatsioonkaebusele süüdistuse KarS § 113 lg 1 osas märgib kaitsja, et

kaitsealune on andnud puhtsüdamlikke ütlusi süüdistusega seotud asjaolude kohta nii

kohtueelses menetluses (seda korduvalt) kui ka kohtumenetluses, vastates niivõrd paljudele

kaitsja, prokuröri ja kohtu küsimustele. Üheks asjaoluks, mida enne kaitsja vahetust on

kaitsealune välja toonud, et kohtueelse menetleja poolt oli valesti kirja pandud prokuratuuri

poolt kohtule avaldatud 01.12.2017 protokollis 26.11.2017 V.K. ga toimunud kohtumise

kirjeldus, mis tegelikkuses leidis aset V.K. maja ees. Antud osas on kaitsealune andnud

selgituse ka kohtusaalis, et tegemist on ebaõigesti kirja pandud lausega.

Ülejäänud osas ei olnud prokuratuur V. Ivanovi ütlusi kahtluse alla seadnud. Ka 26.11.2017

V.K. ga esmakohtumise osas on leidnud kinnitust fakt, et tegelikult kohtuti maja ees

(muuhulgas M.M., Artjom Golovanovi ütlustega, et isikud kohtusid maja ees). V. Ivanov ei ole

takistanud või raskendanud uurimise läbiviimist ja tõe tuvastamist ning on seeläbi kaasa

aidanud menetluse seisukohalt oluliste asjaolude tuvastamisele.

Kaitsealune kinnitas, et ta hästi mäletab V.K. korteris aset leidnud asjaolud, seda vaatamata

tarbitud alkoholi kogusele ja faktile, et alkoholi tarvitamine V. Ivanovi poolt kestis alates

24.11.2017 V. Ivanov selgitas, et ta ei ole tekitanud kehavigastusi või tervisekahjustusi V.K. le

ega kunagi soovinud neid tekitada, samuti selgitas Vitaly Ivanov, et olukorras kus V.K. lamas

põrandal oli V. Ivanovi sooviks ümber ümberpaigutada V. K diivanile, et välistada pärast

põrandal alkoholijoobes magamist V.K. l tekkivaid ebameeldivusi (nt valud põrandal

magamisest või organite külmetust, mis võis tekkida külmal põrandal magades). V. Ivanov

selgitas, et tema on ise saanud vastavaid ebameeldivusi tunda, jäädes külmale põrandale

magama ning teab seda oma kogemusest. V. Ivanov selgitas, et ta oli alkoholijoobes ja mõned

korrad kukkus just tasakaalu kaotamise tõttu. Antud tegevus ei olnud kuidagi suunatud V.K.

vastu, hoopis vastupidi, V. Ivanov üritas V.K. aidata.

Mis puudutab A. Golovanovi lööke V.K. suhtes, siis V. Ivanov kirjeldas, et kuulis mitu lööki.

Ka A. Golovanov on ise kinnitanud, et A. Golovanovil oli konflikt V.K. ga ning A. Golovanov

on kannatanut löönud nii pea piirkonda käega kui ka rindkere piirkonda (jalaga). Ühtlasi A.

Golovanov kinnitas, et V. Ivanovil ei olnud konflikti V.K. ga, samuti ei ole A. Golovanovi poolt

antud ütluste kohaselt A. Golovanov näinud, et V. Ivanov tekitaks kehavigastusi,

tervisekahjustusi või lööke või muud valu V.K. suhtes. A. Golovanovi ütlustest ei ole võimalik

tuvastada, et V. Ivanov oleks üleüldse soovinud kehavigastusi, tervisekahjustusi või surma V.K.

le tekitada. Ekspert M. V kinnitas, et põletuskoleded V.K. l olid surmajärgsed. Maakohus

hindas ka prokuratuuri poolt esitatud väiteid, et väidetavalt peksmise käigus astusid V. Ivanov

ja A. Golovanov kannatanud V.K. rindkerele, millel väidetavalt hüppasid. Kaitsjale jääb

mõistmatuks, milleks V. Ivanov ja A. Golovanov pidid üleüldse soovima V.K. surma.

Viru Ringkonnaprokuratuur jätab ütlemata, et A. Golovanovi puhul on tegemist kogenud ja

väga tugevas vormis oleva poksijaga (isiku staaž poksi alal on ca 10 aastat).

On oluline prokuratuuri apellatsioonkaebusele veel kord vastusena välja tuua, et ekspert M. V

kinnitas kohtuistungil ning ka tulenevalt ekspertiisiaktist nr 17EIDS0059/304 sisaldus V.K.

veres 3,64 mg/g ja uriinist 5,24mg/g etanooli. See fakt kinnitab kohtuistungil avaldatud

asjaolusid, mille kohaselt on V.K. , M. M, A. Golovanov ja V. Ivanov ühiselt alkoholi

tarvitanud (viimast on kinnitanud ka tunnistajad M. M ja P. A ning mõlemad süüdistatavad.)

Seega puudus isikutel mistahes motiiv V.K. tapmiseks.

Kaitsja on seisukohal, et maakohus on äärmiselt põhjalikult kontrollinud kõiki asjas esitatud

tõendeid ning hinnanud neid kogumis, tehes KarS § 113 lg 1 järgi loogilise otsuse. Kaitsja

kordab, et mistahes motiivi V.K. tapmiseks või kehavigastuste tekitamiseks V. Ivanovil ei

olnud. V. Ivanov on andnud selle kohta väga põhjalike ütlusi.

Kaitsja leiab, et taoline situatsioon ja kaitsealuse sattumine antud olukorda tekkis eelkõige

kaitsealuse alkoholi- ja terviseprobleemide tõttu. Kaitsja esitas kohtumenetluses tõendina

V. Ivanovi käsikirjalise avalduse, kus V. Ivanov kinnitab, et on valmis läbima alkoholisõltuvuse

vastast kuuri. V. Ivanovi poolt väljastatud kirjalik kinnitus (mis on eelnevalt võetud kaitsja

taotluse alusel kriminaalasja materjalide juurde) tõendab, et V. Ivanov teadvustab alkoholiga

seotud probleeme (mis on ka V. Ivanovi suhtes tehtud ekspertiisi aktis kajastamist leidnud ning

soovib astuda samme selle situatsiooni parandamiseks). Seega on esitatud süüdistus täiesti

alusetu ja põhjendamatu. Asjas pole ühtegi tõendit, mis viitaks V. Ivanovi poolt löökide

teostamisele kannatanu suhtes (nt käevigastused V. Ivanovil või muu,), samuti puudub mistahes

põhjus miks V. Ivanov oleks pidanud kannatanut lööma või soovis tervisekahjustusi,

kehavigastusi tekitada või oleks soovinud viimase surma. Seega ei saa kõne all olla ka KarS §

113 lg 1 rakendamine.

16.4. Käesoleval juhul ei ole süüdistaja eelnimetatud põhimõtet järginud ega tõendanud

süüdistuses esitatud asjaolusid. Seega on V. Ivanovile esitatud süüdistused KarS § 113 lg 1 ja

KarS § 404 lg 1 järgi põhjendamatud ja paljasõnalised

Kaitsja kordab veelkord üle oma apellatsioonis toodud seisukohad.

17. Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2018 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti

menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 20.12.2018.

Nimetatud ajaks esitas menetluskulude nimekirja süüdistatav V. Ivanovi kaitsja jurist

V. Denikin. 17.12.2018 esitas seisukohad süüdistatav A. Golovanov, kes ise polnud

apellatsiooni esitanud. Ta kinnitas endiselt, et kasutas kannatanu V. Ivanovi suhtes vägivalda.

Süütamise süüdistuse osas väidab süüdistatav, et kannatanu korter oli nagu prügimägi ja

suitsetamise järgselt visati suitsukonid põrandale, mida kustutati jalaga. Kui nad V. Ivanoviga

korterist lahkusid, siis nad lahtist tuld ei näinud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

18. Ringkonnakohus, olles uurinud esitatud apellatsioone, vastuseid apellatsioonidele,

maakohtu otsust, istungite protokolle, leiab, et Viru Maakohtu 15.10.2018 otsus tuleb osaliselt

tühistada A. Golovanovi õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, kannatanu

Järva Tarbijate Ühistu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ja süüdistatava A. Golovanovi

kaitsjatasu summas 300 eurot riigi kanda jätmises seoses tema osalise õigeksmõistmisega.

Süüdistatav A. Golovanov tuleb süüdi tunnistada KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ja mõista talle

karistus.

19. Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse

kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2,

mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning

missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Seega ei pea

ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele

maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub

(RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18).

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et esitatud apellatsioonide väited on olulises osas maakohtu

otsuses käsitlemist leidnud.

20. Kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise

kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige

ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud

kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib

„põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Oluline on samuti

asjaolu, et olukord, kus kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsuses

põhjenduste puudumist (RKKKo nr 3-1-1-100-12).

21. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha vastavalt prokuröri ja kannatanu apellatsioonidele

V. Ivanovi õigeksmõistmise osas KarS § 113 lg 1 järgi seoses kannatanu V.K.

tapmissüüdistusega (I), vastab kaitsja väidetele seoses V. Ivanovi süüdistusega KarS § 404 lg 1

järgi ja analüüsib prokuröri väiteid seoses taotlusega A. Golovanov ja V. Ivanov süüdi

tunnistada süüteos KarS § 148 lg 1 järgi (II), käsitleb A. Golovanovi süüdistust seoses

süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 õigeksmõistmisega (III), võtab seisukoha A. Golovanovile ja

V. Ivanovile mõistetud karistuste osas (IV), lahendab menetluskuludega seonduva (V) ning

võtab lõpetuseks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI).

Süüdistatav A. Golovanov ja tema kaitsja käesolevas asjas maakohtu otsust vaidlustanud ei ole.

I

22. Prokuröri apellatsioonis on keskne taotlus, et süüdistatav V. Ivanovi osas tuleb maakohtu

õigeksmõistev otsus tapmissüüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi tühistada ja V. Ivanov selles

kuriteos süüdi tunnistada.

22.1. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhiosa on kogutud

tõendusteabe osas süüdistatavate süüdistuses KarS § 113 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi sügavuti

tõendite detailidesse süüviv ja sellest tulenevalt on ka esitatud analüüs põhjalik ja mahukas.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjalikku otsust korrata.

22.2. Prokuröri arvates on asjas küllaldaselt tõendeid, et V. Ivanov V.K. tapmises süüdi

tunnistada. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Mingeid uusi tõendeid või teistsugust

tõendite analüüsi pole riiklik süüdistaja pärast maakohtu otsust esitanud. Maakohus on aga

samm sammult kõiki tõendeid põhjalikult käsitlenud, süüvides ka tõendites esinevatesse

vastuoludesse.

22.3. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et aktiivse alkoholitarbimise keskkonnas

toimepandud kuritegude puhul polegi tihtipeale võimalik kõiki vastuolusid kõrvaldada. Seda

lihtsakoelisel põhjusel, et asjaosalised, kes peaks midagi sündmusest mäletama olid tõepoolest

raskes alkoholijoobes või siis kaitseväitena avaldavad, et nad olid raskes joobes ning ei tea

uuritavate oluliste tegevuste osas vastuseid anda.

22.4. Käesolevas asjas on süüdistatav A. Golovanov tunnistanud oma vägivaldset tegevust

kannatanu V.K. suhtes ja kinnitanud, et ta lõi teda esmalt paaril korral rusikaga näkku ja hiljem

jalaga kaks-kolm korda. Siinjuures ei välista A. Golovanov, et jalalöögid võisid kannatanut

tabada rindkerre. Kogu menetluse vältel on A. Golovanov kinnitanud, et ta ei näinud olukorda,

kus kaassüüdistatav V. Ivanov oleks kannatanu suhtes vägivalda kasutanud.

22.5. Ringkonnakohus uuris samuti vastavalt apellatsiooni taotlusele kriminaalasjas kogutud

tõendeid ja tõdeb olukorda, et süüdistatava V. Ivanovi süüd V.K. tapmises kinnitavaid veenvaid

tõendeid asjas esitatud pole.

Prokuröri süüdistuse kohaselt peksis V. Ivanov „koos A. Golovanoviga V.K. rusikate ja

jalgadega valimatult üle kogu keha.“ Esitatud tõenditest pole võimalik tõsikindlalt ja

usaldusväärselt järeldada, millal V. Ivanov kannatanut rusikate ja jalgadega peksis või veelgi

enam, mis ajal ta peksis kannatanut koos A. Golovanoviga.

22.6. Samuti ei nõustu ringkonnakohus nagu maakohuski versiooniga V. Ivanovi süüdistuse

osas, et „astudes peksmise käigus kannatanu rindkerele hüppas seal, mille tulemusena tekitas

kannatanule

rindkere

tömbi

trauma

koos

rinnaku

ja

mõlemapoolsete

roiete

hulgimurdudega…“.

Maakohtu istungil ütlusi andnud kohtuarst-ekspert M. V on selgitanud, et kannatanul tuvastatud

rindkere tömptrauma puhul võis olla üheks tekkemehhanismiks hüppamine rindkere peale, kuid

„loomulikult, see ei välista teisi mehhanisme, näiteks otseselt lööke rindkere pihta…“ (Ko To

1. kd, lk 183-184). Seega prokuröri versioon süüdistatavate poolt kannatanu rindkerele

hüppamisest osutub hüpoteetiliseks, sest muud tõendid peale eksperdi väljapakutud oletuse

seda kindlalt ei kinnita.

22.7. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt kasutas füüsilist vägivalda ja

põhjustas kannatanu V.K. surma ainult süüdistatav A. Golovanov.

Siinkohal ringkonnakohus ei soostu prokuröri seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti tõendeid

hinnanud, keskendudes põhjendamatult V. Ivanovi ütlustele. Süüdistatav V. Ivanov on

maakohtus avaldanud, mis ta uuritava sündmuse kohta teab ja talle ei saa ette heita seda, et tema

ütlused pole kaassüüdistatava A. Golovanovi ja tema enda tegevuse osas sedavõrd detailirohked

nagu prokurör neid sooviks kuulda.

Süüdistatav V. Ivanov on kogu kriminaalasja menetluse vältel kinnitanud, et tema pole

kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Maakohus on vaatamata mõningatele kahtlustele

tuvastanud lõppjäreldusena õieti, et puuduvad asjaolud, mis seaks tema sellekohased ütlused

kahtluse alla. Põhimõtteliselt riimuvad V. Ivanovi ütlused A. Golovanovi ütlustega ühisest

alkoholitarvitamisest koos kannatanuga viimase korteris ning tekkinud konfliktist

A. Golovanovi ja V. Ivanovi vahel.

Uurides V. Ivanovi maakohtus antud ütlusi on jälgitav, et mitmetele ebamugavatele küsimustele

ei soovi ta konkreetset vastust anda või siis selgitab toimunu mittenägemist tähelepanematusega

jne. Nii on V. Ivanov väitnud, et kannatanu löömist A. Golovanovi poolt ta ei näinud. Maakohus

pidaski selles osas V. Ivanovi ütlusi mitteusaldusväärseks.

22.8. Prokurör leiab, et V. Ivanov on andnud ebausaldusväärseid ütlusi mitte ainult tulekahjuga

seonduvalt, vaid ka eelneva korteris toimunud sündmuse osas ja tema ütlused tulnuks

maakohtul täiel määral tõendikogumist välja jätta. Prokuröri arvates olukord, kus maakohus

tugines siiski mõningal määral V. Ivanovi ütlustele, on tinginud ebaõigele järeldusele jõudmise

V. Ivanovi kuriteosündmuses osalemise osas.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, sest kohtupraktika ei keela ka ütluste osalist

usaldusväärseks pidamist. Kui isegi oletuslikult V. Ivanovi ütlused tervikuna kõrvale jätta, ei

tekita see ringkonnakohtu arvates kuidagi olukorda, kus allesjäänud tõendid võimaldaksid

V. Ivanovi tapmissüüdistuses süüdi tunnistada.

22.9. Edasiselt on prokurör V. Ivanovi tapmissüüdistuse tõendamiseks toetunud olukorrale, kus

A. Golovanovi ütluste kohaselt läks ta 5-10 minutiks vannituppa ja sealt väljudes nägi, et

V. Ivanov on kummargil V.K. juures ning tema jope, püksid ning jalanõud on verised.

A. Golovanovile on esitatud maakohtus küsimus, et kui te viibisite vannitoas, kas te kuulsite,

mis toimus elutoas ning sellele on ta vastanud, et „vesi jooksis. Seal oli mingit liikumist, kuid

täpsemalt ei oska öelda.“ Vannitoast tulles nägi ta, et V. Ivanov on kannatanu juures, mõni

hetk hiljem on täpsustanud, et „ma ei oska kindlalt öelda, kas ta oli kummardudes või tema

kõrval“ (Ko To 2. kd, lk 30-31).

V. Ivanov on maakohtus kinnitanud, et ta oli korteris tugevas alkoholijoobes, kuid teab, et temal

kannatanuga mingit konflikti polnud. Tema ise mingeid vigastusi V.K. le ei tekitanud (Ko To

2. kd, lk 44-45). Ta püüdis kannatanut põrandalt üles tõsta, kuid „esimese püüde peale

kukkusin…üritasin üles tõsta ennast ja jälle kukkusin, siis tõusin jalule ja püüdsin veel teda

tõsta,“ see tal ei õnnestunud. (Ko To 2. kd, lk 51).

A. Golovanov nägi verd kannatanu V.K. näol ja põrandal V.K. näo juures ning

veremäärdumisi V. Ivanovi riietel. V. Ivanov on kannatanule lähenemise osas veel selgitanud,

et „ma tulin tema juurde, tahtsin teda kas käest või õlast võtta. Ei hoidnud ennast jalul ja

kukkusin maha. Kui tõusin üles, siis veel mitmel korral kukkusin,“….otsustasin teda ümber

paigutada, kuid „see ei õnnestunud. Ta oli pikali ja norskas pisut, aga liigutusi ei teinud“ (Ko

To 2. kd, lk 44p). Süüdistatav selgitas, et kannatanu veri võis tema riietele sattuda V. Ivanovi

enda kukkumise tagajärjel kontaktist kannatanuga, sest kannatanul ja tema ümber oli verd.

Maakohtu hinnangul oli kannatanu V.K. tavapäratu hingamine selleks põhjuseks, miks V.

Ivanov läks teda ümber keerama.

22.10. Prokuröri arvates kinnitab V. Ivanovi süüd asjaolu, et A. Golovanov, vastates maakohtus

kaitsja ja prokuröri küsimustele V. Ivanovi osaluse kohta konfliktis vastas, et „V. Ivanov võttis

osa kõigest, mis seal toimus.“

Maakohus leidis, et A. Golovanovi eeltoodud väljendit saab vaadelda kui V. Ivanovi osalemist

süütamises, prokurör leiab, et nimetatud väljendit tuleb käsitleda üldisemalt ja järeldada, et

V. Ivanov osales ka peksmises. Selles osas sisaldub apellatsioonis järgmine lõik „See on

kooskõlas ka maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et V. Ivanov on olnud V.K. ga kontaktis

viisil, mis tegi võimalikuks V.K. bioloogilise materjali - vere - sattumise V. Ivanovi jalanõudele

ning jopele. Ning prokurör on jätkuvalt seisukohal, et kui välja arvata V. Ivanov`i ütlused, et ta

V.K. ei löönud ning veri tekkis tema riietele V.K. liigutamisest, siis teised tõendid kinnitavad,

et veremäärdumised said tekkida teistsugusest kontaktist V.K. ga, nimelt tema suhtes vägivalla

kasutamisest.“

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millised on need eelnimetatud „teised tõendid“, mis

kinnitavad V. Ivanovi poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamist, sest sisuliselt neid ju pole.

Prokurör soovib tõendada, et kannatanu peksjaid oli kaks isikut, kuid olemasolev tõendite

kogum ei anna kohtule seda kindlat siseveendumust, et V. Ivanov oli lisaks A. Golovanovile

kannatanu peksja.

22.11. A. Golovanov on kinnitanud, et V. Ivanovil ei olnud konflikti V. K, samuti ei ole A.

Golovanovi poolt antud ütluste kohaselt ta näinud, et V. Ivanov tekitas kehavigastusi V. K

lüües või pekstes.

Asjas pole tuvastatud põhjust või motiivi, miks V. Ivanov pidi kannatanu suhtes vägivaldselt

käituma.

22.12. Prokurör on juba maakohtus omistanud tähelepanu kannatanu D. V ütlustele, kes kuulis

V.K. korterist müra ning leiab kannatanu V.K. l tuvastatud vigastuste põhjal, et D. V kuuldud

heli sai olla V.K. peksmisest tekkinud müra. Prokurör möönab samas maakohtu vaidlustes, et

isegi kui jaatada, et osa mürast, mida D. V kuulis oli tingitud süüdistatava V. Ivanovi

kukkumisest, siis jääb ikkagi selgusetuks, millest tekkis ülejäänud müra. Ringkonnakohus

leiab, et D. V polt tajutud ebamääraste helide ja müra põhjal ei ole võimalik V. Ivanovi

tapmissüüdistuses süüdi tunnistada.

22.13. Käesolevas asjas on riikliku süüdistaja taotlus, et kohus ka V. Ivanovi kannatanu

tapmises süüdi tunnistaks, kuid paraku ei ole kogutud tõendusteave asjas sellise mahu ja

kaaluga, mis võimaldaks kahtlusteta V. Ivanovi osas süüdimõistev otsus teha. KrMS § 7 lg 3

kohaselt aga kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus

tõlgendatakse tema kasuks.

22.14. Puutuvalt kannatanu apellatsiooni, märgib ringkonnakohus, et selles ei sisaldu samuti

mingeid kaalukaid asjaolusid või viiteid tõenditele, mille hindamise tulemusena oleks

ringkonnakohtul põhjust vaagida maakohtu poolt V. Ivanovi õigeksmõistmisest erinevale

seisukohale asumist.

22.15. Eeltoodud põhjendustel ei kuulu rahuldamisele prokuröri ja kannatanu V.K. i

apellatsioonid taotluses V. Ivanov süüdi tunnistada KarS § 113 lg 1 järgi.

II

23. Prokurör nõustub üldplaanis maakohtu järeldusega, millega maakohus luges tuvastatuks, et

A. Golovanov ja V. Ivanov panid toime KarS § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

Ringkonnakohus leiab, et kohus on põhjalikult tõendeid uurides tuvastanud KarS § 404 lg 1

süüdistuse objektiivse koosseisu täidetuse, samuti süüdistatavate süütamisteo subjektiivse

koosseisu tunnused.

Maakohus leidis, et tulenevalt süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest, on etteheidetavaks

teoks mh tulekahju tekitamine korteris aadressil XXX , Sillamäel. Maakohus, võttes aluseks ka

tunnistaja I. I ütlused, et päästjate korterisse sisenedes leiti korterist kaks teineteisest sõltumatut

tulekollet, leidis, et kõrvuti kannatanu süütamisega süütasid V. Ivanov ja A. Golovanov

täiendavalt ka korteri. Samas kohus leidis, et asudes süüdistusest mõnevõrra erinevale

seisukohale jääb kohus KrMS § 268 lg 5 piiridesse. Nii süüdistuses toodu kui kohtu tuvastatu

kajastavad mõlemad V. Ivanovi ja A. Golovanovi poolt tulekahju tekitamist Sillamäel XXX.

23.1. Ringkonnakohus uuris samuti sündmuskoha vaatlusprotokolle 26.11.2017 ja 27.11.2017

ning seeläbi kujunes kohtul objektiivne üldpilt, et korteris avastatud põlemiskahjustused

(sealhulgas kannatanu laibal) ei saanud tekkida lühikese aja jooksul ning selleks pidid

süüdistatavad tegutsema kindla eesmärgiga ja leidma ka põlevvedeliku, et taolisel kujul põleng

tekiks.

Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kannatanu pea oli tugevasti söestunud, samas sündmuskoha

vaatlusprotokolli järgi oli kannatanu läheduses kergesti süttivaid materjale, kiled jms, mis olid

jäänud tulest puutumata, kuid see annab tunnistust, et tegemist oli süütamisega, sest taheti

hävitada A. Golovanovi vägivalla tagajärjel fikseerunud vigastusi ja kuriteo üldpilti kannatanu

näol ja kehal. Seda just kannatanu pea põletamise osas, mis oli söestunud.

Kaitseväitena on leitud, et korteris tekkis põleng mahavisatud suitsukonist, või A. Golovanovi

versiooni järgi mahavisatud kustutamata tikust, kuid see on ümber lükatud eksperdi

arvamusega, et korteris oli mitu tulekollet. Maakohtus on V. Ivanov mitmete kaitseversioonide

puhul välja pakkunud ka selle, et ilmselt jäi kannatanu joobes magama, sigarett käes, millise

versiooni on maakohus järjekordselt ümber lükanud.

Maakohtus üle kuulatud kohtuarst-ekspert kinnitas, et on vähe tõenäoline olukord, kus

kannatanu pärast talle tekitatud vigastusi tuli teadvusele ja veelgi enam, et temal tuvastatud

vigastuste puhul oli ta võimeline suitsetama.

Maakohus on süüdistuse osas esitatud kaitseväidetele omistanud põhjalikku tähelepanu ning

need ümber lükates tuvastanud, et kannatanu ei saanud põlengut ise põhjustada (sealhulgas

kummutanud versiooni, et kannatanu tarvitas ise sigaretti ja seeläbi korteri süütas või ennast ise

süüteainet sisaldava keemilise vedelikuga üle valas). Põlengu põhjuseks oli süüteaine

olemasolu ja tegemist oli tõsise tulekoldega, sest kannatanul tuvastati kehapinnal osaliselt

söestumine ja 3 järgu põletused, mis ei saanud tekkida lühikese ajavahemiku jooksul.

23.2. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohaga, et V. Ivanovi süü V.K. tapmises on

tõendamata, leiab nagu maakohuski, et see ei pea veel tähendama et V. Ivanovi osalus

süütamises on tõendamata. Maakohus on põhjalikult ja detailideni käsitlenud uuritava tapmise

ja süütamise ajapiire ning samuti tuleb nõustuda kohtu järeldusega, et süüdistatavad pole

avaldanud asetleidnud süütamisest kõiki asjaolusid.

Süüdistatava kaitsja on apellatsioonis kaitseväitena tõstatanud küsimuse, miks oleks V. Ivanov

pidanud asuma kellegi teise kuritegu süütamisega varjama ning leidnud, et V. Ivanovil puudus

süütamise toimepanemiseks motiiv. Siinkohal on õige on märkida, et V. Ivanov ei ole tulekahju

osas sisulisi ütluseid andnud, millest saab järeldada, et tal oleks põhjus tulekahju tekkimise

asjaolude varjamiseks. Maakohtu otsuses on ümber lükatud võimalus, et kannatanu sai

A. Golovanovi ning V. Ivanovi korterist lahkumise ajaks olla elus ning järeldati, et V. Ivanovi

ütlused selle kohta, et V.K. oli elus, ei vastanud tegelikkusele.

Asjas teostati põlevvedelikuekspertiis (Ekspertiisiakt nr 17E-AP0050, Ko To 1. kd, lk 116-

118), mille arvamuse kohaselt sündmuskohalt XXX, Sillamäel elutoast äravõetud esemetel kui

ekspertiisiobjektidel tuvastati põlevvedeliku jääke. Põlevvedeliku jääkide võimalik olemasolu

tuvastati elutoast võetud vaibatükil ja kannatanu riietel. Sündmuskohal saabunud isikud tundsid

tugevat keemilist lõhna. Maakohtu põhjalikust tõendite analüüsist saab järeldada, et ilmselgelt

on süüdistatavad valinud süütamise osas süü eitamise positsiooni.

23.3. Ringkonnakohus leiab, et kuidagi ei saa usutavaks pidada kaitseversiooni, mille kohaselt

pärast A. Golovanovi ja V. Ivanovi lahkumist tuli kannatanu korterisse keegi võõras ja pani

toime süütamise. Selle paljasõnalise väite kinnituseks ei leidu asja juures ühtegi tõsiseltvõetavat

tõendit. Samas pole ka eluliselt usutav, et pärast süüdistatavate lahkumist lühikese ajavahemiku

jooksul oli põhjust kellelgi kõrvalisel isikul siseneda V.K. korterisse ja see süüdata. Selleks

peaks olema mingi mõistlikult usutav motiiv, kuid seda pole asjas tuvastatud. Küll oli motiiv

süüdistatavatel, sest A. Golovanov oli äsja toime pannud kannatanu suhtes kuriteo ja otsustati

värskeid kuriteojälgi varjata. On leidnud tuvastamist, et kuna trepikojal oli välisukse fonolukk,

siis polnud kannatanu korterisse ligipääs juhuslikule isikule võimalik. Ajavahemik A.

Golovanovi ja V. Ivanovi korterist lahkumise ning põlengu tekkimise vahel oli liiga väike, et

keegi võõras oleks V.K. korteri süüdanud. Selle kaitseversiooni lükkab ümber maakohtu

detailne kellaaegade analüüs süüdistatavate korterist lahkumise ja päästeautode saabumise osas.

Maakohtus küsitleti aktiivselt A. Golovanovit kaassüüdistatava V. Ivanovi tegevuse osas

korteris. Ringkonnakohus ei jaga V. Ivanovi kaitsja seisukohta, et maakohus on A. Golovanovi

ütlusi valesti tõlgendanud ja et tuvastatud on justkui A. Golovanovi eesmärk süüstada alusetult

V. Ivanovi. Süüdistatav A. Golovanov on selgitanud, et V. Ivanov võttis „kõigest osa“, kuid

ei ole kinnitanud, et nägi V. Ivanovi kannatanu suhtes vägivalda kasutamas. Kui V. Ivanov

poleks milleski osaline, puuduks A. Golovanovil mingi mõistlik põhjendus taoliselt

küsimustele vastata. Maakohtule oli kogu kohtuistungi ajal jälgitav süüdistatavate ja kaitsjate

omavaheline suhtlus ning muuhulgas on maakohus osundanud, et süütamisega seotud asjaolud

olid need, millede käsitlemist istungil välditi, kuid seejuures oli aru saada A. Golovanovi

väljendi riimumine V. Ivanovi tegevusega võttis „kõigest osa.“

Seega tulenevalt maakohtu põhjalikust tõendite tervikpildi analüüsist on ringkonnakohtu

arvates kohus õieti järeldanud, et V. Ivanovi süü KarS § 404 lg 1 järgi on tõendamist leidnud.

24. Seoses maakohtu järeldusega leiab prokurör, et kui maakohus asus süüdistusest mõnevõrra

erinevale seisukohale ja leidis, et V.K. süütamine ning korteri süütamine olid kaks erinevat

tegu, oleks pidanud kohus omal algatusel kontrollima asjaolu, kas A. Golovanov ning V. Ivanov

võisid V.K. süütamisel täita lisaks ka KarS § 148 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisu. Siinjuures

viitas prokurör Riigikohtu lahendile nr 1-17-1629 ja KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt

võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses

esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane

võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

Prokurör leiab seega, et maakohtul tulnuks kontrollida, kas süüdistatavate tegevuses ei esine

KarS § 148 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu, s.o kas tegemist polnud laiba rüvetamisega,

käesoleval juhul seega inimese laiba üldtunnustatud tavadele mittevastavale kohtlemisele.

Käesoleval juhul süütasid V. Ivanov ja A. Golovanov V.K. laiba tema korteris põlema, mis

vastab inimese laiba üldtunnustatud tavadele mittevastavale kohtlemisele.

24.1. Prokurör märgib, et kuigi riiklik süüdistaja ei ole ise süüdistuse esitamisel kvalifitseerinud

A. Golovanovi ning V. Ivanovi tegevust KarS § 404 lg-le 1 lisaks ka KarS § 148 lg 1 järgi, siis

lähtuvalt maakohtu põhjendustest, millega apellant nõustub, tulnuks maakohtu poolt

kvalifitseerida V. Ivanovi ning A. Golovanovi tegevus korteri ning V.K. süütamisel lisaks KarS

§ 404 lg-le 1 ka KarS § 148 lg 1 järgi.

Ringkonnakohus ei soostu prokuröri seisukohaga, et maakohus oleks pidanud lisaks

süüdistusele KarS § 404 lg 1 järgi täiendavalt kaaluma veel võimalust süüdistatavate süüdi

tunnistamiseks KarS § 148 lg 1 järgi.

Prokurör on osundanud Riigikohtu lahendile nr 1-17-1629, milles on viitega KrMS § 306 lg 1

p 3 märgitud, et teole karistusõigusliku hinnangu andmine hõlmab ka kohtu aktiivset rolli

materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel ja lähtudes uurimisel tuvastatud faktilistest

asjaoludest võib kohus muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut teole kui süüdistataval

on olnud küllaldane võimalus ennast selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6).

24.2. Ilmselgelt osutuks süüdistatavatele süüdistus KarS § 148 lg 1 järgi üllatuseks, sest

nimetatud süüteokoosseis asub karistusseadustikus isikuvastaste süütegude peatükis, KarS

§ 404 lg 1 kui süütamine on aga hoopis üldohtlike süütegude peatükis. KarS § 148 lg 1

süüteokoosseis pole olnud riikliku süüdistaja poolt sõnagagi päevakorral ega pälvinud seega

menetlusosaliste tähelepanu isegi maakohtu kohtuvaidlustes (Ko To 2. kd, lk 71-73). Sellega

esmakordselt välja tulla apellatsioonimenetluses pole süüdistatavate kaitseõiguse tagamise

seisukohalt põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et põhimõtteliselt on riiklik süüdistaja apellatsioonis välja tulnud uue

süüdistusega ja taotleb asja apellatsioonikorras läbivaatamisel esmakordselt süüdistatavate

süüditunnistamist KarS § 148 lg 1 järgi. V. Ivanovi kaitsja on prokuröri apellatsiooni osas

esitanud küll prokuröri seisukohaga mittenõustuva vastulause.

24.3. Maakohus on otsuses lugenud tuvastatuks, et kõigepealt süütasid A. Golovanov ning

V. Ivanov V.K. , kes süütamise ajaks oli juba surnud, ning seejärel süütasid A. Golovanov ning

V. Ivanov veel eraldi korteri.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud omistamata tähelepanu

süüteokoosseisule KarS § 148 lg 1 tunnustel. Lisaks sellele, et vajalikul määral pole sel juhul

tagatud süüdistatavate kaitseõigus, tuleb olemasolevate tõendite valguses näha ka tervikpilti.

Süüdistatavate eesmärk ja tahtlus polnud suunatud kannatanu laiba üldtunnustatud tavadele

mittevastavale kohtlemisele, vaid süütamisega taheti hävitada kuriteojälgi ja muuhulgas ka

kannatanu laibal ja selle ümbruses asuvaid võimalikku tõendusteavet.

III

25. Prokurör vaidlustas apellatsioonis A. Golovanovi õigeksmõistmise süüdistuses KarS § 263

lg 1 p 2 järgi ja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna süüdistuses pole kajastatud, kes olid

need asjasse puutuvad isikud, keda A. Golovanovi tegu häiris või keda ohtu seati ning kohtul

ei ole võimalik neid asjaolusid ka süüdistusest väljuvalt omaalgatuslikult sisustada, siis tuleb

süüdistatav õigeks mõista.

25.1. Ringkonnakohus leiab, et riikliku süüdistaja apellatsioon selles osas väärib tähelepanu.

Nõustuvalt prokuröriga tuleb asuda seisukohale, et maakohus kohaldas materiaalõigust

ebaõigesti ning on ekslikult jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika osas, mille kohaselt

puudub nõue nimeliselt tuvastada isikuid, keda häiriti või ohustati, vaid piisab sellest, et

objektiivselt on ilmne kõrvaliste isikute häirimine või ohustamine.

25.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi

kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud

füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema

süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud

tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa

või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp

turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena

KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud

kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt

tõsikindlalt jaatada (RKKKo nr 3-1-1-29-10, p 7.3; RKKKo nr 3-1-1-15-17, p 30)

25.3. Asjas on vastuvaidlematult tuvastamist leidnud, et uuritava sündmuse ajal 14.06.2017

inimesed evakueeriti Konsumi kauplusest Viru pst 2a Sillamäel, ruumid otsiti läbi leidmaks

võimalikku lõhkeseadet ning toimunud otsingute ajal katkestati töö kaupluses. Seega on

süüdistuses määratletud isikute ring, kelle õigusrahu rikuti ning kelle tavapärane elurütm oli

14.06.2017 häiritud ning ohustatud – need on inimesed, kes kauplusest evakueeriti. Lisaks kuna

süüdistuses on märgitud, et kaupluse töö katkestati, siis on objektiivselt tuvastatav seegi, et

ilmselgelt olid häiritud kõrvalisteks isikuteks ka need isikud, kes ei saanud sooritada oma

tavapäraseid sisseoste kauplusest. Kellaaeg 17.07st kuni kella 17.42ni, kui A. Golovanov tegi

pommiähvarduse, on aeg, mil inimesed tavapäraselt lõpetavad töö ning teevad õhtuseid

sisseoste kaupluses.

25.4. Maakohus lähenes esitatud süüdistusele kitsamalt, leides, et kuna nimeliselt polnud välja

toodud keda A. Golovanovi tegevus häiris, siis süüdistus on liiga üldine ja sellega pole

süüteokoosseis täidetud.

25.5. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on selline häiritud või ohustatud isikute ring

olemas. Esmalt kaupluse külastajad, kes olid sunnitud evakueeruma, samuti kaupluse töötajad,

kes pidid pommiähvardusele vastavalt tegutsema. Siinkohal on õige osundada ka kõrgema

kohtu praktikale nn näiliku pommiähvarduse puhul. Riigikohus on asunud seisukohale, et

teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja

tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse

operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest

jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu (RKKKo nr 3-1-1-7-07, p

14).

25.6. Asjas on tuvastamist leidnud, et A. Golovanovi telefoni teel Häirekeskusele tehtud

ähvardus peatsest plahvatuse toimumisest Konsumi kaupluses vallandas terve sündmuste ahela,

millesse oli kaasatud kümneid inimesi. Süüdistatav A. Golovanov pole eitanud, et ta kõned

Häirekeskusele tegi. Maakohtus ta kinnitas, et oli joobeseisundis kui helistas Häirekeskusesse

ja pärast helistamist sai aru, et sellel helistamisel on tagajärjed ja järgneb karistus. Kohtu

küsimustele vastates on A. Golovanov kohati ebamääraselt selgitanud, et tal pole aimugi, miks

ta taolise kõne tegi, siis jälle pakub välja, et arvatavasti pidi see olema halb nali (Ko To 2. kd,

lk 28p).

25.7. Nimetatud süüteoepisoodis on 18.08.2017 koostatud asitõendi protokoll, millest nähtub,

et vaatluse all oli CD plaat Häirekeskuse väljakutse salvestusega. Salvestis kajastab kaheksat

audiofaili 14 juunist 2017 kella 17.07st kuni 17.42ni, mis on tehtud telefoniabonendilt X

Häirekeskuse numbrile 112. Protokolli kohaselt on kõikidel failidel üks ja sama meesterahva

hääl, kes segaselt ja kokutades kasutab ebatsensuurseid väljendeid, teatades kõnes, et „pani

kaupluse Maxima alla pommi“, seejärel teatab, et „teil on kauplus mineeritud“, „teil on jäänud

elada 5 minutit“ ning „lasen teid kõiki õhku“. Nimetatud tõend kinnitab, et süüdistuses

märgitud kuupäeval ja kellaaja vahemikul tehti Häirekeskuse numbrile 112 telefonikõned, mille

sisuks oli plahvatuse tekitamine kaupluses.

25.8. Abonentnumbri X osas koostas uurimisasutus sideettevõtjalt saadud andmete protokolli,

millest nähtub, et kõnealuselt numbrilt tehti perioodil 01.05.2017 kuni 15.06.2017 80 kõnet

numbrile X ning samalt numbrilt helistati abonentnumbrile X 56. korral. Politsei andmebaaside

kohaselt kuulub abonentnumber X N.T.. Samuti olid samal perioodil kõneühendused

abonentnumbriga X, mis kuulub S.K.. Mõlemad viidatud isikud kuulati maakohtus

tunnistajatena üle ja nad kinnitasid, et telefoniabonent X oli A. Golovanovi kasutuses. Nii

märkis N. T, et number võis kuuluda A. Golovanovile, kuna number tema telefonis oli

salvestatud A. Golovanovi nime alla. P. K avaldas, et tunneb A. Golovanovit hästi, tema

telefoninumber tal meeles polnud, ent uurimisasutuses viibides palus uurija tal kõnelause

numbri valida ja see oli salvestatud kui A. Golovanovi kontakt. Neist tõenditest saab järeldada,

et abonentnumber, millelt ähvardava sisuga kõned tehti, oli A. Golovanovi kasutuses.

25.9. Tunnistaja S. P ütlused tõendavad, et 14.06.2017, täites oma tööülesandeid

patrullteenistuse välijuhina, sai ta kõrgema kategooria väljakutse sisuga, et Viru pst 2a

Sillamäel asuvas kaupluses on pomm, mis pidi 5 minuti pärast lõhkema. Sellele

informatsioonile reageerisid kõik ekipaažid, sh tema ning sündmuskohal teostati evakuatsioon,

kehtestati liikumiskeeld ning jäädi ootama demineerijaid. Nende saabudes kontrollisid nad

hoone üle – see oli puhas. Seejärel üritasid nad kindlaks teha helistaja isikut, ent telefon oli

välja lülitatud ning positsioneerimist polnud võimalik läbi viia. Evakueerimisel pandi kauplus

kinni ja see tehti hiljem lahti ning lõhkekeha otsimine võis kesta tunni. Hiljem tuli uurimise

käigus välja, et kõne tegi A. Golovanov.

25.10. Kannatanu Järva TÜ esindaja on ütlustes kinnitanud, et 14.06.2017 tehtud

pommiähvarduse tõttu oli kauplus poolteist tundi suletud.

Kogutud tõendusteabe puhul pole kahtlust, et avalikku korda ning teiste isikute rahu rikuti

objektiivselt, mida tõendab asjaolu, et A. Golovanovi poolt otsese tahtlusega tehtud

pommiähvardusele reageerisid kõik ekipaažid, sündmuskohal teostati evakuatsioon, kehtestati

liikumiskeeld, oodati demineerijaid ning katkestatud oli kaupluse töö. Ähvardus oli seotud

vähemalt lõhkeaine kasutamisega.

25.11. Ringkonnakohus tuvastas seega, et A. Golovanovi 14.06.2017 teos on tuvastatud avaliku

korra raske rikkumine, millega häiriti asjasse mittepuutuvaid isikuid. Seoses süüdimõistmisega

nimetatud kuriteoepisoodis kuulub rahuldamisele ning A. Golovanovilt väljamõistmisele ka

Järva TÜ poolt esitatud tsiviilhagi ja süüdistatav A. Golovanov võttis kohtuistungil kannatanu

Järva TÜ esitatud tsiviilhaginõude ka õigeks. Järva TÜ tsiviilhagi summas 69,93 eurot kuulub

seega rahuldamisele.

IV

26. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu V.K. , kes palub tühistada maakohtu

otsuse A. Golovanovile KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista karistuseks

mitte vähem kui 15 aastat vangistust. Apellatsiooni kohaselt on maakohus mõistnud liiga kerge

karistuse A. Golovanovile ja põhjendamatult õigeks mõistnud V. Ivanovi.

Eelpool ringkonnakohus analüüsis, miks maakohtu otsus V. Ivanovi õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi jääb muutmata. Seega V. Ivanovile mõistetud karistuse

karmistamine enam kaalumisele ei kuulu, seda enam, et maakohus on niigi põhjalikult

analüüsinud V. Ivanovile süüdistuses KarS § 404 lg 1 järgi mõistetud karistuse liiki ja määra

(Ko To kd 2, lk 120p – 121).

Süüdistatav A. Golovanovile mõistetud karistuse osas süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi on

maakohus esitanud jälgitavad põhjendused (Ko To kd 2, lk 119p-120). Maakohus on selgitanud,

miks ei ole põhjendatud karistada A. Golovanovit vangistusega 12 aastat nagu taotles prokurör.

Siinjuures on kohus õigustatult viidanud isiku süüle, mis on esialgse süüdistusega võrreldes

vähenenud. Karistuse mõistmisel raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, kergendavaks

asjaoluks pidas süü tunnistamist, kuna kohtus antud ütlustes kinnitas kannatanu löömist.

Seega V.K. i apellatsiooni taotlus süüdistatavatele mõistetud karistuse karmistamiseks jääb

rahuldamata.

26.1. Samuti jääb rahuldamata V. Ivanovi kaitsja alternatiivne taotlus kaitsealusele süüdistuses

KarS § 404 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on esitanud selged

põhjendused, miks on süüdistatava isiku puhul välistatud rahalise karistuse kohaldamine.

Muuhulgas on maakohus märkinud, et varasem vangistus pole taganud V. Ivanovi

seaduskuulekust ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemist ja seda veel katseajal. On täiesti

arusaadav, et rahaline karistus ei täida käesoleval juhul oma eesmärki.

Maakohus on juba märkinud, et süüdistatava A. Golovanovi ja V. Ivanovi teosüü kuriteos KarS

§ 404 lg 1 järgi on hinnatav võrdsena. Samas on maakohus kaalunud kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid. Kohus leidis, et V. Ivanovi on põhjendatud karistada sanktsiooni

keskmises määras, s.o vangistusega 2 aastat ja 6 kuud ning KarS § 65 lg 2 alusel mõistis

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 2 kuud vangistust.

26.2. Ringkonnakohus tunnistab A. Golovanovi süüdi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi. Prokurör taotles

A. Golovanovi süüdi tunnistamisel KarS § 263 lg 1 p 2 järgi mõista talle karistuseks 2 aastat

vangistust. Nimetatud süüteo sanktsioon annab võimaluse kaaluda karistusliigina rahalist

karistust või vangistust. Rangem karistusliik näeb ette kuni 5 aastat vangistust. Arvestades isiku

süüd, leiab ringkonnakohus, et rahaline karistus kaalumisele ei tule. Käesoleva kuriteo puhul

saab kergendava asjaoluna arvestada, et A. Golovanov on oma süüd tunnistanud. Raskendavaid

asjaolusid kohus ei tuvastanud. Mõistetav vangistus saab olla alla keskmise määra ja kohus

peab põhjendatuks karistada A. Golovanovit 2 aasta pikkuse vangistusega.

Kohus ei nõustu aga prokuröri poolt taotletud lõpliku liitkaristuse moodustamisel

kumulatsiooniprintsiibi rakendamisega ja leiab, et mõistes kuritegude kogumi eest karistuse,

olukorras, kus ringkonnakohtus lisandus süütegu KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, on põhjendatud

mõista A. Golovanovile karistus KarS § 64 lg 1 järgi, lugedes kergema karistuse kaetuks

raskeima karistusega, s.o 8 aastat ja 6 kuud vangistust.

27. Maakohus on V. Ivanovilt ning A. Golovanovilt solidaarselt välja mõistnud tsiviilhagid

A. K ning A.K. kasuks, sh A.K hagi on rahuldatud osaliselt. Maakohus on hagide rahuldamisel

lähtunud kuludokumentidest ning ka A. K ütlustest, mistõttu on hagide rahuldamine

põhjendatud ning kogutud tõenditega kooskõlas.

V

28. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka väljamõistetavate menetluskulude osas.

29. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja mõistab A. Golovanovi süüdi

ka KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, siis muutub ka maakohtus kindlaks määratud menetluskulude

väljamõistmine.

Kuna maakohus mõistis A. Golovanovi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks, siis on maakohus

osalise õigeksmõistmisega jätnud riigi kanda kaitsjatasu summas 300 eurot. Ringkonnakohtu

hinnangul, kuna kohtukolleegium teeb süüdimõistva otsuse, tühistades maakohtu osalise

õigeksmõistva otsuse, tuleb A. Golovanovilt välja mõista ka menetluskulud summas 300 eurot.

Kuna maakohus on andnud A. Golovanovile õiguse tasuda maakohtu otsusega välja mõistetud

menetluskulusid kogusummas 7369,62 eurot 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest, siis ei

leia ringkonnakohus, et ka ringkonnakohtu menetluses väljamõistetava menetluskulude

tasumise tähtaeg peaks olema lühem. Seega tuleb A. Golovanovil KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda

ka väljamõistetud kaitsjatasu summa 300 eurot 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

30. Samuti tuleb võtta seisukoht ringkonnakohtumenetluses tekkinud menetluskulude osas.

Menetluskulude nimekirja esitas süüdistav V. Ivanovi kaitsja jurist Vitali Denikin.

Kliendilepingu kohaselt on kaitsja tunnitasu 80 eurot töötunnis, millele käibemaksu ei lisandu.

Ringkonnakohtu menetluses on esitatud 2 arvet. Lisaks kahele arvele on esitatud ka neile

vastavad maksekorraldused.

Õiguskaitse OÜ (Law Office OÜ tänane ärinimi) on väljastanud 19.10.2018 arve

nr 19102018VD I.I., kes sõlmis kliendilepingu kahtlustatav V. Ivanovi esindamiseks, summas

1520 eurot, mis koosneb õigusteenuse osutamisena apellatsiooni koostamisest kokku 19 tunni

ulatuses. Tasumise kohta on olemas maksekorraldus.

Õiguskaitse OÜ on väljastanud 09.11.2018 arve nr 09112018VD1 V. Ivanovile summas 960

eurot, mis koosneb õigusteenusena vastuse koostamisest kannatanu ja prokuröri

apellatsioonidele kokku 12 tundi. Tasumise kohta on olemas maksekorraldus.

Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna kuni 153

eurot, millele võib lisanduda käibemaks (RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; RKTKm 3-2-1-115-14,

p 14). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta

arvesse mh seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte

(RKKKo 3-1-1-64-15, p 73). (RKKKo 3-1-1-84-15)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle

otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud

õigusteenuse

vajalikkust.

Seejuures

on

kohtul

kaalutlusruum,

hindamaks

tehtud

kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele

kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud

kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks

liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr-d 3-1-1-99-11, p-d 9-12;

3-1-1-60-14, p 10.1).

Vaatamata sellele, et käesolevalt ei ole tegemist advokaadiga, vaid juristiga, leiab

ringkonnakohus, et kaitsja töötunni hind on põhjendatud ning kaitsja apellatsioonimenetluses

osutatud õigusteenused on olnud vajalikud ning kuuluvad tervikuna rahuldamisele.

Ringkonnakohtu menetluse tulemusena jäetakse süüdistatav V. Ivanovi kaitsja apellatsioon

rahuldamata ning rahuldamata jääb ka prokuröri ja kannatanu apellatsioon V. Ivanovi osas.

Seega tuleb arvestada menetluskulude osas ka proportsiooni, et osa V. Ivanovile osutatud

õigusteenuse kulusid tulenevad prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonidest.

Tulenevalt sellest tuleb jätta apellatsiooni koostamisega seotud kulud KrMS § 185 lg 2 alusel

süüdistatava kanda, kuna ringkonnakohus teeb V. Ivanovi osas KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud

lahendi. Seega apellatsiooni koostamisega seotud õigusteenus summas 1520 eurot jääb

süüdistatav V. Ivanovi enda kanda, kuna tema huvides on apellatsioon esitatud.

KrMS § 185 lg 1 kohaselt osas, kus kulud tekkisid seetõttu, et apellatsiooni esitaja oli riik,

kannab menetluskulud riik. Kuna prokurör taotles V. Ivanovi süüditunnistamist ka KarS § 113

lg 1 järgi ning tulenevalt sellest tuli esitada süüdistatava kaitsjal ka vastuväited esitatud

apellatsioonile, jäävad menetluskulud selles osas riigi kanda. Riigi kanda jäävad menetluskulud

summas 960 eurot.

VI

31. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, 340 lg-st 1,

lg 4 p-dest 3, 5 ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 15.oktoobri 2018 otsuse A. Golovanovi

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, kannatanu Järva Tarbijate Ühistu

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ja süüdistatava A. Golovanovi kaitsjatasu summas 300 eurot

riigi kanda jätmises seoses tema osalise õigeksmõistmisega. Kohus tunnistab A. Golovanovi

süüdi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ja mõistab talle karistuse. Prokuröri apellatsioon kuulub

rahuldamisele osaliselt, kannatanu V.K. ja süüdistatava V. Ivanovi kaitsja apellatsioonid tuleb

jätta rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/