2-15-470/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-470

Tsiviilasi

M.L. hagi AS Svarmil vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7987,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.L. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. veebruar 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: M.L. (hageja) XXX; esindaja Mihkel Nukka

AS Svarmil (kostja), rk 10032567; esindajad vandeadvokaat

Allar Jõks ja advokaat Kadri Härginen

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. M.L. (hageja) esitas 13. jaanuaril 2015 hagi AS-i Svarmil (kostja) vastu, milles palus: a)

mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis saamata jäänud tulu eest 3. detsembrist 2012 kuni

31. detsembrini 2014 kokku 2937,02 eurot;

b) mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis saamata jäänud tulu eest igakuiste maksetena

alates 1. jaanuarist 2015 ning määrata hüvitise tasumise kord;

c) kohustada kostjat iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tekstiilitööstuse tegevusala

töötajate eelmise aasta palkade juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti

veebilehel www.stat.ee;

d) mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu määratud suuruses.

Hagiavalduse

kohaselt

diagnoositi

hagejal

23.11.2012

kutsehaigus,

mis

seisneb

ülekoormushaiguses, väljendudes müofastsiaalsetes valudes õlavöötmes ja paremas käes ning

mediaalses epikondüliidis paremal käes. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks märkis arst

aastad 2001 - 2012.

Kutsehaiguse on hagejale põhjustanud kokkupuude füsioloogiliste ohuteguritega, milleks on

sama tüüpi liigutused ja sundasendid. Raporti kohaselt on kostja teinud hagejale esimese

tervisekontrolli alles 02.02.2007. Nii 2007. kui 2009. aastate tervisekontrollide otsuste kohaselt

on kontrollid viidud läbi seoses masinõmbleja töökohal esinevate ohuteguritega. Raporti punkti

6 kohaselt vastavad kostja töötervishoiu ja tööohutuse juhtimissüsteemid standardile alles 2010.

aastast. Viimane tervisekontroll enne kutsehaigestumist tehti hagejale 14.12.2011.

Seoses kutsehaigusega on hagejal alates 03.12.2012 tuvastatud püsiv töövõime kaotus 40%.

21.04.2012 teatise alusel koondas kostja hageja 21.06.2012. Kostja märkis, et lähtudes hageja

kutseoskustest ja tervislikust seisundist, ei ole hagejale võimalik muud tööd pakkuda.

Hageja asus tööle õmbleja õpilasena Kiviõli õmblusvabrikus 23.10.1989. Seejärel töötas

hageja erinevate tööandjate, sh kostja juures. Hageja kostja juures töötamise aeg kogu

tööstaažist on 51,49% (3769 / 7320 x 100).

Kahju tekkimist tuleb arvestada alates 03.12.2012, s.o kuupäev, millest alates tuvastati hageja

püsiv töövõime kaotus seoses kutsehaigusega.

Alates 01.01.2015 tuleb kostjal hagejale hüvitada igakuiselt saamata jäänud tulu arvestusega,

et ühe kalendripäeva hüvitis on 6,55 eurot (igakuine hüvitis), mida tuleb iga-aastaselt

indekseerida tekstiilitööstuse tegevusalal töötasude muutumise indeksiga.

Hagejal tekkis mittevaraline kahju, kuna haigus annab igapäevases elus tunda. Tekkis ka

hirmureaktsioon ebakindluse tõttu tulevikus. Kahju suurus tuleb määrata VÕS § 127 lg 6 järgi

kohtu äranägemisel.

Kostja ei ole hageja jaoks viinud läbi juhendamist, mis sisaldas ettevõtte töökorralduse,

sisekorraeeskirjade ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide ning

töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks rakendatavate abinõude tutvustamist. Kostja oleks

pidanud hagejale selgitama, millised on õiged töövõtted riidekastide jm esemete teisaldamiseks

ning pressrauaga töötamiseks. Kostja rikkus Vabariigi Valitsuse määruse nr 13 “töövahendi

kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 1 lõikeid 1, 3 ja 4.

Piisavad ei olnud ka kostja tehtud riskianalüüsid.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostjal ei ole kutsehaigust, kuna tehtud ekspertiis seda ei kinnita.

Kostja ei ole rikkunud hageja suhtes tema väidetud töötervishoiu ja tööohutuse tagamise

nõudeid, hageja kutsehaiguse tekkimine ei ole põhjuslikus seoses kostja väidetava

tegevusetusega ning kostja on käitunud käibes vajaliku hoolsusega.

Kostja on täitnud kõik hageja etteheidetavad töötervishoiu- ja ohutusalased kohustused. Hagejat

on tööle asumisel juhendatud, kostja on süstemaatiliselt jälginud töökeskkonna ohutegureid

ning korraldanud riskianalüüside koostamise (2000, 2003, 2009, 2011, 2013), taganud

õmblejatele vajalikud ja ohutud töövahendid ning tervist säästvaks transpordiks rakendanud

raskete

esemete

transpordiks

tööle

viis

transporditöölist,

korraldanud

töötajatele

süstemaatiliselt tervisekontrolli ning taganud nii ohutu mikrokliima kui ka töökorralduse. Seega

puudub kostja tegevuses õigusvastane käitumine hageja suhtes.

Vaatamata sellele, et kahjunõude rahuldamine on välistatud juba juhul, kui üks eeldustest ei ole

täidetud, puudub hagejal kahju tekkimise (kutsehaigus) ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos.

Kuna kostja on taganud kõikide töötervishoiu- ja ohutusalaste normide täitmise, ei saa

põhjuslikku seost eksisteerida.

Kostja on töökeskkonna kujundamisel käitunud vähemalt käibes vajaliku hoolega, kui isegi

mitte öelda, et on töökeskkonna ja -ohutuse küsimustes eriti tähelepanelik. Seda tõendab

90ndatel aastatel omaalgatuslikult ergonoomiliste töötoolide, -laudade ja -abivahendite

kasutusse võtmine. Lisaks on kostja palganud Soomest töökeskkonna ja -ohutuse tõstmiseks

ettevõttevälise konsultandi ning rakendanud ettevõttes standardi 18001:2007 „Töötervishoiu ja

tööohutuse juhtimissüsteemid“. Kostja juures tegutseb 2003. aastast töökeskkonnanõukogu

ning neli töökeskkonnavolinikku, kes viivad üks kord kvartalis läbi sisekontrolli ja vormistavad

kontrollakti tulemuste kohta.

Hageja oli kutsehaiguse diagnoosimise ajal äriregistris registreeritud FIE-na ning tegutses

loomapidamisega, mille füsioloogilised ohutegurid on samad, millele tugines töötervishoiuarst

kutsehaiguse diagnoosimisel (sundasend, korduvad liigutused kätele). Lisaks tegeleb hageja

seni käsitööga ning pakub interneti vahendusel valmistatud tooteid ka müüa. Olukorras, kus

hagejale on sundasendid ja korduvad liigutused kätele vastunäidustatud, kuid ta tegeleb

käsitööga müügiks ning nõuab selle eest kostjalt ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist, on kahju

hüvitamine kostja poolt ebaõiglane. Hagejal on kohustus teha enda poolt kõik mõistlikult

võimalik, et ravida tekkinud kutsehaigust ning taastada töövõime, kuid hageja käitumine

osundab täpselt vastupidisele.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus jättis 13. juuli 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 20 136,80 eurot ja viivise

menetluskuludelt seadusjärgses määras.

Hageja töötas perioodidel 13.11.2001 kuni 10.08.2006 ning 24.11.2006 kuni 21.06.2012 kostja

juures. Kuna kosta võib vastutada kahju hüvitamise eest enne 1. juulit 2002, tuleb asja

lahendamisel kohaldada nii tsiviilkoodeksit kui võlaõigusseadust (VÕSRS § 2, 11, 22 lg 1).

Kahju hüvitamise eelduseks on TsK § 448 lg 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane

käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja

süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja

kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus

põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste

tagajärjeks (RKTKo 3-2-1-54-00). Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju

tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui

ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (Riigikohtu otsused 3-2-1-114-02 p 12, 3-2-1-109-02

p 8, 3-2-1-114-08 p 15, 3-2-1-117-08 p 11-12, 3-2-1-145-09 p 12. Süü puudumine on TsK

§ 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu lahend 3-2-1-45-99).

Alates 01. juulist 2002. a kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega

põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid (Riigikohtu lahendid 3-2-1-53-06 p 11-

13, 3-2-1-117-08 p-d 15-16). Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu

tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel

lepingu rikkumisele (VÕS § 115 lg 1) või tööandja õigusvastasele teole (VÕS §-le 1043).

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja rikkus juhendamiskohustust, ei tutvustanud kostjale

töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid akte, rikkus raskuste käsitsi teisaldamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid, ei viinud läbi esmajuhendamist ega juhendamist

ergonoomiliselt õigete töövõtete kohta töötamisel erinevate õmblus- ja muude masinatega,

pressrauaga (triikrauaga), kääride ja kärudega.

Hageja asus tööle kostja ettevõttes 13.11.2001 rõivaste masinõmblejana ning töötas kuni

10.08.2006. Enne seda oli hageja töötanud õmbleja õpilasena ja õmblejana ajavahemikul

23.11.1989 kuni 05.08.2001 Kiviõli õmblusvabrikus, AS-is Marabella, AS-s Veza (AS Vezela).

Seega oli hagejal enne kostja ettevõttesse tööle asumist piisav kogemus õmbleja töö kohta.

Hageja selgitas vande all, et valdas kõiki masinaid ning kvaliteedi kontrolörina oli tema

kohustuseks teiste õmblejate õpetamine.

Hageja vande all antud ütluste kohaselt ei selgitanud tööandja kunagi, millised on

ergonoomilised ja ohutud töövõtted. Samas selgitas hageja, et ajal, mil ta kostja ettevõttesse

tööle läks, selgitas Signe Viilop talle tööohutusnõudeid. Hageja ei ole teisaldanud raskusi 30

kg, riidepakid kaalusid üle 3 kg.

Hageja vande all ütlustest tuleneb, et kastid tõi tsehhi transporditööline. Hageja selgitas, et tal

ei olnud aega oodata, millal tuleb transporditööline ja kastid talle annab. Igal õmblejal oli üks

käru ja neid jäi isegi puudu. Tööandja arvates ei käi raskuste teisaldamine õmblejate

tööülesannete hulka.

Kostja selgituste kohaselt on hagejale läbi viinud esmajuhendamine esmakordsel tööle asumisel

(2001. a), samuti juhendamine teistkordsel tööle asumisel kostja juures 2006. a. Hageja

selgituste kohaselt ei ole dokumendid 2001. a juhendamise kohta säilinud, sest nende

säilitamise ajaks oli kehtestatud 7 aastat. Maakohus kuulas 08.12.2015 üle tunnistaja Signe

Viilopi, kelle ütluste kohaselt oli tema töövaldkonnaks tööjuhendamine. Kui uus töötaja tuli

tööle, siis esmalt tutvustati tööjuhendeid, tuleohutusjuhendit, tööohutusjuhendit ning

ergonoomilisi töövõtteid. Aastal 2001. a oli ettevõttes juhendaja-konsultant, kes õpetas

töövõtteid kõikidele. See kestis pidevalt, selle eest kandsid hoolt ka kontrolörid. Korraldati

koolitusi ja riskihindamist. Kolmel-neljal korral koostati riskianalüüse ning töötajatel oli

võimalus ergonoomika kohta saada infot stendilt. Õmbleja tööks ei olnud raskuste teisaldamine.

Hageja teistkordsel tööle asumisel kostja juures on hagejat juhendanud töökeskkonna nõukogu

esimehe asetäitja Signe Viilop (sissejuhatav ohutusjuhend, tuleohutusjuhend, esmaabi andmise

juhend), 19.03.2007 viidi läbi hageja täiendav juhendamine (õmblejate ohutusjuhend). 2009. a

on hageja osalenud õmblejate täiendkoolitusel. Sissejuhatav ohutusjuhend sisaldab tööandja ja

töötaja kohustusi ja õigusi, töötajate tervisekontrolli, üldnõudeid töökeskkonnale, tööasendeid,

raskuste käsitsi teisaldamist, ohutegureid, mis võivad põhjustada terviseriski, õpetust selle

kohta, kuidas vältida füüsilist ülekoormust.

Juhendamise läbiviimist tõendab ka tööinspektsiooni kutsehaigestumise kokkuvõte 18.03.2013.

a nr 3.1-7/12722-14, milles töötervishoiu tööinspektor Kaja Niinlaup leidis, et töötajatele on

korraldatud ettenähtud juhendamised.

Kostja on tõendanud, et raskuste teisaldamine ei kuulunud hageja tööülesannete hulka. Kostja

selgituste kohaselt rõivaste masinõmblejad teisaldavad ühekordselt maksimaalselt 3 kg raskeid

tooteid, asetades kokkuõmmeldud tooted platvormkärule. Hageja väide selle kohta, et kostjal

puudusid raskuste tõstmiseks vajalikud abivahendid, on paljasõnaline, arvestades, et hageja

kasutas õmblejana igapäevaselt viidatud platvormkäru, väikest käru ning abipindasid.

Nimetatud vahendid asuvad vahetult õmbleja töölaua kõrval ning ilma nendeta ei ole võimalik

tööd teha, sest puudub koht, millelt kokkuõmmeldavaid detaile võtta ning millele detailid pärast

õmblemist asetada.

OÜ Mediserv 2009. a tehtud töökeskkonna riskianalüüsist nähtub, et õmblejad teevad füüsiliselt

rasket tööd vähem, õmblejate raskused ei ole suured, kuid on vahel haaramiseks ebamugava

kujuga ja neid on halb transportida. Palju tõstetöid tehakse ära abivahenditega. Abivahenditena

on olemas elektrilised käsikahvelkärud, käsikahvelkärud, erinevad ratastel kärud ja ka

diiseltõstuk. Tootmishoonetes on kõikide õmblusmasinate jt seadmete juurde muretsetud

reguleeritavad töötoolid, töölaudadel on võimalik toetada käsi (on paigaldatud lisatugi),

õmblejatel on reguleeritavad ergonoomilised toolid.

Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte IV osas on välja toodud, et kostja omab kolme

sertifikaati: OHSAS 18001:2007, ISO 9001:2008 ja ISO 14001:2004, mis omistati ettevõttele

02.03.2010, enne sertifikaatide saamist telliti uus riskianalüüs Mediserv OÜ-lt. Iga aasta kaks

korda korraldatakse töökeskkonna mõõdistused, mis on aluseks ettevõtte riskianalüüsi

ümbervaatamiseks. Õmbleja töökoha riskianalüüsis on kajastamist leidnud muude ohutegurite

hulgas ka füüsilise töö raskus, sundasenditest ja sama tüüpi liigutustest tulenev terviserisk

(riskitase III B, suur risk). Riskianalüüsi alusel on koostatud tegevused ohutegurite kahjuliku

mõju vähendamiseks. Töötajatele korraldatakse virgutusvõimlemist, millest veel kõik 100%

osa ei võta. Harjutused on kergesti õpitavad ja edastatakse ettevõtte sisekanali kaudu. On

võimalus olla puhkepauside ajal rippes. Kasutusele on võetud abivahendid kangarullide

teisaldamiseks (2011. a esitatud parimale praktikale). Pooltoodete ja toodete teisaldamiseks

kasutatavate kärude rataste seisukorra üle toimub pidev kontroll ja vajadusel rataste

väljavahetamine. Puhkepauside ja lõunapausi ajal on võimalik jälgida sisekanali kaudu

mitmesugust infot, sealhulgas ka teave ohutegurite kahjulikust mõjust.

Maakohus leidis, et väärad on hageja väited, et kostja ei korraldanud riskianalüüsi ja jättis riskid

hindamata. Kostja on korraldanud esimese töökeskkonna riskianalüüsi koostamise 05.01.2000.

Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS koostas kostja tellimusel töökeskkonna

riskianalüüsi „Töökeskkonna kontrollmõõdistamise aruanne ja riskide hindamine. 2003. a

novembris uuendas kostja 2000. aastal tellitud töökeskkonna riskianalüüsi ise, täiendades seda

asjakohaste andmetega. 20.11.2009. a koostas kostja tellimusel töökeskkonna riskianalüüsi OÜ

Mediserv. Hilisemalt (20.01.2011 a ja 20.01.2012) on OÜ Mediserv koostatud töökeskkonna

riskianalüüsi täiendanud kostja töökeskkonnaspetsialist.

Kutsehaigestumise kokkuvõttes on kirjeldatud, et kostja viib sisekontrolli läbi töökeskkonna

siseauditi raames töökeskkonnaspetsialisti poolt neli korda aastas. Kontrollide teemad ja

tähtajad on kajastatud iga-aastases tööohutuse ja töötervishoiu eesmärkide ja tegutsemise kavas.

Töökeskkonna volinikud teevad kontrolli väljatöötatud aktide põhjal, mille vorm on ette antud.

Seega on ebaõiged hageja väited, nagu oleks kostja rikkunud TTOS § 13 lg 1 p-st 3 tulenevat

kohustust töökeskkonna riskide hindamiseks töökeskkonna riskianalüüsis.

Riskianalüüsidest nähtub, et raskuste tõstmine õmblejate poolt kui töökeskkonnast tulenev risk,

on kaardistatud ja hinnatud. Lisaks on välja töötatud soovitused töötajatele, kuidas vähendada

võimalikku raskuste tõstmisest tulenevat ebasoodsat mõju. Seda kinnitab ka tööinspektsiooni

kutsehaigestumise kokkuvõte, milles kirjeldatakse, et õmbleja töökoha riskianalüüsis on

kajastamist leidnud muude ohutegurite hulgas ka füüsilise töö raskus, sundasenditest ja sama

tüüpi liigutustest tulenev terviserisk. Nimetatud ohutegurid on hinnatud riskitasemega IIIB –

suur risk. Riskianalüüsi alusel on koostatud tegevused ohutegurite kahjuliku mõju

vähendamiseks.

Kuna kostja on korraldanud töökeskkonna riskianalüüsi koostamise, on töötervishoiuarstid

töötajate tervisekontrolli teostades saanud kontrolli aluseks võtta õiged algandmed. Seega ei

saanud hagejal kutsehaiguse diagnoosimine 2012. aasta lõpus olla diagnoositud liiga hilja või

kutsehaiguse sümptomite avastamine liiga hiline. Kostja ei ole hageja suhtes rikkunud

töökeskkonna riskianalüüsi koostamise ega töökeskkonna riskide hindamise kohustust. Kuna

töökeskkonna riskianalüüsid on koostatud ja riskid nõuetekohaselt hinnatud, on

töötervishoiuarstidel olnud tervisekontrollide läbiviimisel võimalik tugineda õigetele

lähteandmetele töötajate tervisliku seisundi hindamisel. Seega ei esine selles osas kahju

hüvitamise eelduseks olevat kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju

tekkimiseni.

Töökeskkonna riskianalüüsist ning hilisematest kordusmõõtmistest nähtub, et võimalike

teisaldustööde jaoks on kostja loonud sobiva sisekliima, nii ventilatsioon kui ka valgustatus on

piisav ning nõuetele vastav (II kd tl 62-152). Õmblejate tööülesannetes siiski puudusid sellised

tööülesanded, mis hõlmanuks pidevaid teisaldustöid. Riskianalüüsidest nähtub, et

teisaldustööde jaoks on töökeskkonnas piisavalt vaba ruumi, kusjuures liikumisteed olid

võimalikeks teisaldustöödeks ka vabad. Õmblejatele on ette nähtud lõunapaus ning

puhkepausid iga 2,5 h tagant (kestusega 15 minutit). Sellised tingimused tulenesid ka hageja

12.11.2001 töölepingust nr 260. 24.11.2006 sõlmitud töölepingust nr 498 nähtub, et puhkeaega

tööpäeva siseselt reguleerib töögraafik, mis näeb õmblejatele ette samasuguse puhkeaja

tööpäeva sees ka pärast uue töölepingu sõlmimist.

Kostja selgituste kohaselt on brigaadi koordinaatori kohustuseks õmblejate töövõtete ja

tööoperatsioonide jälgimine ja tööprotsessiga seotud töötajate töö korraldamine. Selline töö

eeldab palju liikumist (jalgadel seismist), kuna koordinaator liigub oma brigaadis pidevalt ringi,

jälgimaks tööoperatsioonide teostamist ja nõuetele vastavust. Sellise ülesande täitmine hõlmab

brigaadi koordinaatori tööpäeva 70% ulatuses. Ülejäänud ulatuses tegutseb brigaadi

koordinaator õmblejana. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõte IV osas on märgitud, et

tööandja on arvestanud hageja sooviga ja viinud töötaja üle 2009. a lõpus brigaadi

koordinaatoriks ja 01.02.2012 kvaliteedi kontrolöriks. Koordinaatori tööülesanneteks on töö

organiseerimine õmblusrühmas, vaba aja olemasolu korral ka õmblemine. Kvaliteedi kontrolöri

kohustuseks on jälgida, nõustada ja aidata õmblejaid õigete töövõtete ja õmblustehnoloogia

osas.

Hageja töötas kostja juures õmblejana, seega ei teinud hageja tööd, mis on seotud raskuste

teisaldamisega pidevalt üle 7 kg ega ka vahelduvalt üle 10 kg. Hageja istus õmbluslaua taga,

õmmeldes kokku ettevalmistatud õmblusdetaile. Raskused, mida õmblejad peavad tõstma,

hõlmavad valmistatud tooteid (õmblusmasina juurest abipinnale), mille tõstmiseks ei ole vajalik

püsti tõusmine, kummardamine ega küünitamine. Töötasapind ja abipind on kas sama

kõrgusega, et oleks võimalik toote nihutamine või on abipind madalam, et sellele toote

asetamine oleks füsioloogiliselt kergem. Maakohus tuvastas, et kostjal puudus kohustus hageja

tervisekontrolli suunamiseks seoses pidevate raskuste teisaldamistega.

Kostja ei ole hageja suhtes rikkunud väidetavaid raskuste teisaldamise ja tervisekontrolli

suunamisega seotud nõudeid. Seega ei esine selles osas kahju hüvitamise eelduseks olevat

kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju tekkimiseni.

Hageja suunati tervisekontrolli 2007. ja 2009. a. Mõlemal korral on töötervishoiuarst leidnud,

et hageja võib töötada rõivaste masinõmblejana. Tervisekahju saanuks hagejale tekkida mitte

tervisekontrolli saatmata jätmisest, vaid sellest, kui kostja ei oleks koostanud riskianalüüse,

kaardistanud riske ega võtnud kasutusele meetmeid nende maandamiseks. Kostja on alates

1999. aastast investeerinud ergonoomilistesse töövahenditesse.

05.01.2000

teostas

Medicover

Rootsi-Eesti

Tervisekeskuse

AS

töökeskkonna

kontrollmõõdistamise (I kd tl 98-112), millest nähtub, et kostja töökonnas olid nii valgustuse,

temperatuuri-kui ka õhunäitajad korras ja head. Tööruumid olid piisavas ja vajalikus ulatuses

valgustatud, õhukvaliteet on hea. Ainsana soovitati mõõdistustulemuste järel tööandjal

kasutada õhuniisuteid, kuna õhuniiskus ruumides oli pigem madal. Ventilatsioon oli tagatud

osaliselt ning soovitati laiendada ventilatsiooniavade ehitust kogu ettevõtte ruumidele, mida

kostja pärast soovituse saamist ka tegi. 13.01.2004 teostas AS Medicover Eesti katselabor uue

töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmise, millest nähtus, et ka müratase

tootmisruumides on lubatud piirnormides (II kd tl 187-200, III kd tl 1-13). 03.11.2009 on kostja

korraldanud valgustiheduse ja temperatuuri mõõdistamised. Valgustiheduse mõõtmise

protokoll kinnitab, et üldiselt vastasid valgustihedused töökohtadel nõuetele. Vaid peamiselt

kontoritöötajate töökohtade valgustamiseks oli vajalik täiendavate valgusallikate paigutamine.

Mõõtmistulemused tootmistööliste ruumis olid väga head (II kd tl 190-198). Õhutemperatuuri

ja suhtelise niiskuse mõõtmisprotokollist nähtub, et õhutemperatuur vastab nõuetele, kuid

endiselt on probleeme piisava õhuniiskuse tagamisega (II kd tl 199-200). 07.01.2011. a on

kostja korraldanud valgustiheduse mõõtmised, mille kohaselt vastab tootmisruumide valgustus

nõuetele.

Kostja on aastate jooksul teostanud mitmeid mõõtmisi müra suuruse tuvastamiseks

(riskianalüüside lisad). Hageja väited talvisel ajal vedelike jäätumise ja õmblusmasinate

mittetöötamise kohta tänu paksenenud õlile ei ole tõendatud ega ka õiged. Kostja tööruume

köetakse kaugküttega ning tööruumides on tagatud nõuetekohane õhutemperatuur. Nimetatut

kinnitavad ka eelnevalt viidatud õhutemperatuuride mõõdistamised talvisel ajal, millest nähtub,

et tööruumides oli töötamiseks sobilik temperatuur. Seega kostja ei ole hageja suhtes rikkunud

väidetavaid ohutu mikrokliima tagamise kohustusi. Seega ei esine selles osas kahju hüvitamise

eelduseks olevat kostja õigusvastast käitumist, mis saanuks viia hagejale kahju tekkimiseni.

Maakohus jõudis seisukohale, et kostja ei ole ohutu töökorraldamise kohustusi rikkunud.

Hageja viidatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 176 kehtib alles alates 01.07.2007. Kostja

kirjeldatud ergonoomilised ning töölaadi arvesse võtvad töötingimused loonud juba arvates

2000-ndate algusest. Ka 05.01.2000 Medicover Rootsi-Eesti Tervisekeskuse AS koostatud

töökeskkonna riskianalüüsist nähtub, et töötoolid on töötajatel sobivad, reguleeritava kõrguse

ja seljatoega.

Õigus lisapuhkusele on neil töötajatel, kes töötavad tervist kahjustavatel töödel (kuni

30.06.2009. a kehtinud puhkuseseaduse § 10 lg 1 p 2). Samas nähti Vabariigi Valitsuse

18.12.2001 määrusega nr 406 “Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde

loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” ette nende tööde loetelu,

mida peeti tervistkahjustavaks ning millel töötamisel tuli võimaldada lisapuhkust. Õmblejat ega

brigaadi koordineerijat viidatud nimekirjas ei olnud. Seega ei pidanud kostja hagejale väidetava

tervist kahjustava töö eest võimaldama lisapuhkust. Kuna kostja selgitas juba eelnevalt, et

hageja tööülesanded ei hõlmanud endas raskuste pidevat teisaldamist, puudus kostjal kohustus

ka sellel alusel hagejale lisapuhkuse andmiseks.

Kostja ei ole rikkunud hageja esile toodud töötervishoiu- ega tööohutuse alaseid nõudeid.

Kostja ei ole töökeskkonna ja -ohutuse tagamisel olnud passiivne ehk tegevusetu. Kostja on

aktiivselt edendanud ergonoomikat õmblejate töökohal ning parendanud iga-aastaselt üldisi

töötingimusi. Järelikult ei esine kahju hüvitamiseks vajalikku põhjuslikku seost hageja

tervisekahjustuse ja kostja käitumise vahel, kuna kostja on täitnud kõik töötervishoiu-ja –

ohutusalased nõuded, mistõttu ei saa hagejal kahju tekkimine olla kostja tegevusega sellises

seoses.

Maakohus ei arvestanud tunnistajate Inna Ivanova ja Svetlana Mazova ütlustega. Tunnistaja

Inna Ivanova selgitas, et ta töötas teises hoones ning tunnistaja Svetlana Mazova selgitas, et ta

ei puutunud hagejaga tööalaselt igapäevaselt kokku.

Sotsiaalkindlustusameti 16.01.2013 otsusest nr 939985, millega tuvastati hagejal püsiv

töövõimetus, nähtub, et hageja töövõime kaotuse põhjuseks oli 40% ulatuses kutsehaigestumine

ning 40% ulatuses üldhaigestumine. Kuna haigused teineteist ei võimenda, määrati hageja

töövõimetusprotsendiks 40%. Seega puudub ka põhjuslik seos püsivast töövõimetusest

tuleneva sissetuleku vähenemise ja kostja tegevuse vahel, kuna isegi juhul, kui nõustuda, et

hageja tervisekahjustuse põhjustas kostja õigusvastase käitumisega, oleks hageja töövõime

vähenenud täpselt samas ulatuses lähtuvalt hageja enda terviseseisundist ja üldhaigestumisest.

Hagejale oleks töövõime kaotus 40% ulatuses määratud ka siis, kui tal ei oleks kutsehaigust

diagnoositud. Ehk teisisõnu on hageja ka üldhaigestumise tõttu kaotanud osaliselt oma

töövõime (samas ulatuses kui kutsehaigusega).

Tööinspektsiooni kutsehaigestumise 18.03.2013 kokkuvõttest nähtub, et hageja on äriregistris

registreeritud FIE-na (äriregistri kood 12223646) arvel olnud 23.01.2012 kuni 03.05.2012,

põhitegevusalaks muu loomakasvatus, terviseriski põhjustada võivad selle tegevusala puhul

füsioloogilised ohutegurid. FIE-na töötamist oma seletuskirjas hageja ei ole kajastanud.

Kutsehaiguse uuringute ajal loomapidamisega tegelemine, sellest töötervishoiuarstide

teavitamata jätmine võis mõjutada hagejal kutsehaiguse diagnoosimist.

Maakohus ei pidanud veenvaks hageja vande all antud ütlusi, et ta ei tegelenud

loomapidamisega ja väidet, et loomakari, kus oli ka herefordi pull, kuulus tema abikaasa

sugulastele, kes müüsid karja maha 2013. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et ta on

saanud 11.12.2012 kuni 14.01.2014 PRIA toetust põllumajandusega tegelemise eest. Hageja on

registreeritud põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registris ning põllumajandusloomade

registris e hageja on PRIA klient.

02.09.2013 kuni 28.02.2014 on hageja töötanud täistööajaga OÜ-s VETDOK (loomapood)

müüjana. Pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on igakuiselt alates 2017. aastast teeninud

täiskohaga tulu ROMVET OÜ-st.

08.02.2018 kohtuistungil eksperdi antud ütlustest nähtub, et hagejale määratud kutsehaiguse

diagnoosimiseks on vajalik teha viis erinevat uuringut. Lisaks tehakse vereanalüüsid

kontrollimaks veres olevat põletikunäitu. Ekspert selgitas, et viide võimalikule epikondüliidile

tulenes vaid ühest ultraheli uuringust, mida ükski teine uuring ei kinnitanud. Ultraheliuuring ei

kinnitanud, et tegemist on kindlasti kutsehaigusega, vaid viitas, et see on üks võimalus.

Ekspert selgitas, et hagejal väidetava ülekoormushaigusega kaasneb vastavas käes ja õlas

funktsiooni langus ehk teisisõnu ei ole käes jõudu. Ekspert kinnitas, et selline oli

terviseandmetest nähtuv hageja kaebus arstidele. Ekspert selgitas istungil, et hageja kaebus käes

jõu puudumise kohta kinnitust ei leidnud, kuivõrd hageja pigistusjõud mõlemas käes oli võrdne

(D=S ehk parem ja vasak käsi on võrdsed). Seega ei kinnitanud käe pigistusjõu uuring käe

jõudluse langust.

Hagejale tehtud röntgenuuringute puhul kinnitas ekspert, et hageja õlaliigeses, küünarliigeses

ja randmetes on üksnes degeneratiivsed muudatused (tavapärane vananemine), mida esineb

kõikidel inimestel.

Kompuuteruuringut vahetult diagnoosi panemise eelselt läbi ei viidud. Ekspert kinnitas, et

korrektsel diagnoosimisel tuleb selline uuring teha. Kompuuteruuringud tehti hagejale aasta

aega enne diagnoosi panemist, millest eksperdi kinnitusel kutsehaiguse diagnoosi osas ühtegi

järeldust teha ei saa. Kompuuteruuringud ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu.

Kutsehaiguse olemasolu ei nähtunud eksperdi ütluste kohaselt ka ENMG uuringust ehk

uuringust, mis tuvastab, kas vaadeldava kehaosa lihased on pinges.

Maakohus jõudis seisukohale, et hagejale määratud kutsehaiguse diagnoos on pandud ilma

asjakohast protseduuri läbimata ja vastuolus tehtud uuringute vastustega. Ekspert kinnitas, et

hageja diagnoosimisel lähtuti ultraheliuuringu võimalikust leiust ning hageja kui patsiendi

kaebustest. Ultraheli ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu, vaid viitas, et see võib olla. Ekspert

kinnitas, et hageja kaebuse käe jõudluse languse osas lükkas ümber käe pigistusjõu uuring

(D=S). Kogumis tuleneb eksperdi ütlustest, et üks uuring kuuest (kui arvestada ka

vereanalüüsi), viitas võimalikule haigusele, mida ükski teine uuring ei kinnitanud, kusjuures

hageja kaebus käe jõudluslanguse kohta on ebaõige.

Ekspert selgitas, et kuna ükski uuring ei kinnitanud kutsehaiguse olemasolu, siis kasutati teisi

uuringuid mitte kutsehaiguse olemasolu kinnitamiseks, vaid muude haiguste välistamiseks

(diferentsiaaldiagnoosimine). Seega eeldati, et hageja kaebused on tegelikud, mida aga ükski

uuring ei kinnitanud, ning välistavate tegurite kaudu saadi teada, et muid sarnaseid haigusi

hagejal ei ole, seega järeldati, et peab olema kutsehaigus.

Ekspert selgitas, et diferentsiaaldiagnoosimise uuringuid teostav töötervishoiuarst ei tee.

Diagnoosi paneb ekspertide komisjon, kuid ekspertide komisjoni otsust diagnoosi määramise

kohta kohtule esitatud ei ole. Seega ei ole käesolevas kohtuvaidluses usaldusväärselt tõendatud

ka see, et hagejale on kutsehaiguse diagnoos üldsegi korrektselt määratud.

Isegi kui eeldada, et hagejal on kutsehaigus, ei ole hageja väidetav kahju pärast 07.10.2015

kordushindamist enam kostjalt väljamõistetav. Ekspert kinnitas kohtuistungil, et hagejal

väidetavalt oleva kutsehaiguse püsimisega tuleb enne vähenenud töövõime protsendi määramist

läbi viia tegelikud uuringud. Hagejalt võeti kordushindamisel üksnes vereproov ning ühtegi

muud uuringut kordushindamisel läbi ei viidud. Ekspert kinnitas, et üksnes vereproovi alusel

hagejal diagnoositud haiguse kestmist tuvastada ei saa.

Kuna maakohus leidis, et kostja ei vastuta hageja ees, pole põhjendatud ka mittevaralise kahju

nõue.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja

menetluskulud on põhjendatud ning vastavad asja mahule ja keerukusele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsuse peale apellatsioonkaebuse ja hiljem selle

täienduse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega:

a) mõista kostjalt välja hageja kasuks ühekordne hüvitis 10 227,61 eurot perioodi 03.12.2012-

31.08.2018 eest;

b) mõista kostjalt välja hageja kasuks perioodiline hüvitis igakuiste maksetena 1. septembrist

2018, mille suurus määratakse otsuse täitmiskorra järgi;

c) määrata otsuse täitmise kord, mille kohaselt igakuine hüvitis arvutatakse vastavalt ühekordse

hüvitise arvutustabeli põhimõtete alusel ning järgmise valemi järgi: igakuulise hüvise

arvutamiseks korrutatakse hageja indekseeritud keskmine päevatasu (31. augusti 2018 seisuga

44,00 eurot) eelmise kalendrikuu päevade arvuga. Saadud summa korrutatakse hagejal

diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määraga (31. augusti 2018 seisuga

40%), millest tuleb maha arvata (lahutada) hagejale makstav töövõimetoetuse osa, mis vastab

kutsehaigusest tulenevale püsiva töövõime kaotuse ulatusele (31. august 2018 seisuga 6,7374

eurot päevas), ning juurde teenitud töötasu osa, mis ületab säilinud töövõime protsendile

(31. augusti 2018 seisuga 60%) vastavat osa arvutuste aluseks võetud indekseeritud keskmisest

kuutasust (indekseeritud keskmise päevatasu ja eelmise kalendrikuu päevade arvu korrutis).

Saadud summast kohustub kostja maksma hagejale 51,49%;

d) kohustada kostjat iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima rõivatööstuse tegevusala

töötajate eelmise aasta palkade juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti

veebilehel www.stat.ee;

e) määrata, et hageja kohustub kostjale edastama andmed igakuise hüvitise arvutamise aluseks

olevate asjaolude muutumise kohta;

f) mõista kostjalt välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu määratud suuruses;

g) jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus maakohus TsMS § 436 lõiget 1 ja TsMS § 442 lõiget 8, kui ei märkinud otsuses,

millised seadusest tulenevad kohustused luges maakohus nõuetekohaselt täidetuks ja ei

analüüsinud kõiki asjakohaseid õigusnorme;

2) rikkus maakohus menetlusõigust tõendite hindamisel. Sellega rikuti TsMS § 442 lõiget 8.

Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid;

3) ei analüüsinud maakohus piisavalt kostja tehtud riskianalüüse;

4) ei analüüsinud maakohus piisavalt tunnistajate ütlusi. Maakohus pole arvestanud hageja,

Inna Ivanova, Svetlana Mazova ja Signe Viilopi ütlustega;

5) ei ole õige maakohtu seisukoht, et hagejal ei ole kutsehaigust. Kutsehaigus diagnoositi Põhja-

Eesti Regionaalhaiglas. Maakohus hindas valesti eksperdiarvamust, kui tuletas sellest, et

hagejal ei ole kutsehaigust;

6) on väär maakohtu seisukoht, et kostja on tõendanud, et ta täitis nõuetekohaselt ja õigeaegselt

töötervishoiunormidest tulenevat juhendamiskohustust. Kohtuotsuses ei jälgitav, milliste kostja

esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et kostja on õigeaegselt ja nõuetekohaselt eelviidatud

töötervishoiunormidest tulenevad kohustused täitnud.;

7) on väär maakohtu seisukoht, et hageja tööülesannete hulka raskuste teisaldamine ei

kuulunud;

8) on vale maakohtu seisukoht, et kostja tagas ohutu mikrokliima;

9) on väär maakohtu seisukoht, et puudub põhjuslik seos ja kahju. Maakohus kohaldas vääralt

VÕS § 127 lõiget 4;

10) on põhjendamata maakohtu seisukoht, et kostja tegeles loomapidamisega ja see võis

kutsehaiguse põhjustada;

11) määras maakohus kindlaks hageja menetluskulud põhjendamatus ulatuses;

12) pidanuks maakohus lähtuvalt hea usu põhimõttest jätma menetluskulud poolte endi kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuse kohaselt:

1) tuvastas maakohus õigesti, et hagejal puudub kutsehaigus. Ekspert Dr Kadri Hunt selgitas

08.02.2018 kohtuistungil, et diagnoosi määramiseks peab olema läbi viidud kuus erinevat

uuringut, mis peaksid kinnitama kaebuste olemasolu ja seda tegelike kliiniliste leidudena

tõendama (st lisaks hageja enda kaebusele peab ka uuring kinnitama probleemi olemasolu).

Hagejal läbiviidud uuringutest tuvastas vaid üks võimaliku kaebusele vastava leiu, kuid seda ei

kinnitanud mitte ükski teine uuring. Seega puudus alus hagejale kutsehaiguse määramiseks ning

kostja ei saa olla vastutav hagejal väidetavalt tekkinud kahju eest;

2) esitas hageja põhjendamatult hilinenult apellatsioonkaebusega 23.11.2012 kutsehaiguse

ekspertiisi komisjoni protokolli. Samas kinnitab komisjoni protokoll, et ka protseduuriliselt ei

ole hagejal kunagi asjakohaselt diagnoosi määratud. Protokolli kohaselt koosnes konsiilium

neljast liikmest, kuid protokolli on allkirjastanud vaid kolm liiget;

3) on nii töötervishoiuarsti tööinspektsioonile edastatud kutsehaigestumise teatis väljastatud

ilma asjakohaselt kinnitatud diagnoosita ning Sotsiaalkindlustusamet on omakorda teinud

otsuse töövõimelanguse kohta seoses kutsehaigusega ilma asjakohaselt määratud diagnoosita;

4) puudus maakohtul vajadus analüüsida muid kahju hüvitamise eeldusi, kuna hagejal puudus

kahju, kuna tal ei ole kutsehaigust. Samas on õiged maakohtu järeldused selle kohta, et ka teised

kahju hüvitamise eeldused on täitmata;

5) on hageja kahju valesti arvutanud. Hageja töötas alates 01.02.2012 kvaliteedi kontrolörina

ning tema kuupalgaks oli 570 eurot. 570 eurot netotöötasuna oli see summa, mida hagejal

olnuks võimalik kostja juures edasi töötades teenida. Ühekordne hüvitis saaks maksimaalselt

olla 1658,9 (1027+430,3+201,6);

6) tõendas hageja 18.04.2018 pangakonto väljavõttega, et ta on juba alates 2017. aastast

teeninud enam töötasu kui ta oleks üldse kostja juures teeninud. Kui hageja tasu ületab kostja

juures teenitud 570 eurot, puudub kostjal hüvitise maksmise kohustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 13. juuli 2018 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab

menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

7. Ringkonnakohus selgitab, et deliktiõiguse alusel kahju hüvitamise nõude eeldusteks on kahju

tekkimine ja põhjuslik seos kahju ja teo vahel (objektiivne teokoosseis), kahju põhjustanud teo

õigusvastasus, ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel (VÕS § 1043). Juhul,

kui puudub objektiivne teokoosseis, ei kontrollita enam õigusvastasust või süüd.

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei pea analüüsima kõiki kahju hüvitamise eeldusi,

kui mõne eelduse puudumisel on juba kindlalt selge, et nõuet ei saa rahuldada. Hageja ei

esitanud nõuet tuginedes lepingu rikkumisele. Seega on nõude materiaalõiguslik alus VÕS

§ 1043.

Hageja peab tõendama kutsehaiguse tekkimise, kahju ning põhjusliku seose tööandja tegevuse

(sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel (vt ka 3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-

15-16 p 23). Kui hageja selle tõendab, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et

tema on tööohutuse nõudeid täitnud (3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-15-16 p 23). Süü puudumist peab

tõendama kahju tekitaja.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas ekslikult, et hagejal kutsehaigust ei olnud.

Ekspert K. Hunt ei seadnud kahtluse alla PERHi kutsehaiguste keskuse pandud diagnoosi ja

märkis, et diagnoosi kinnitas arstidest koosnev komisjon (tl 26, kd V). Ekspert vastas jaatavalt

küsimusele, kas hagejal on kutsehaigus (tl 28, kd V). Ekspert märkis, et diagnoosi kinnitas

28. märtsil 2012 tehtud ultraheliuuring ja seda kinnitas vereanalüüs (tl 82-83, kd V). Kuigi

ekspert sedastas, et MRT ja ENMG uuringud diagnoosi ei kinnita (tl 82 pöördel, tl 83; kd V),

viitasid ultraheli ja iseloomulikud kaebused sellele, et hagejal on kutsehaigus (tl 83, kd V).

Ekspert märkis, et kompuuteruuringut (KT) ei tehtud ilmselt seetõttu, et epikondüliidi korral ei

näita see midagi. Vastusena röntgenuuringu kohta vastas ekspert, et see näitas kerakujulisi

artrootilisi muutusi õlaliigestes, mis on kerged degeneratiivsed muutused ja need on seotud

üldise vananemisega (tl 83, kd V). Samuti ütles ekspert, et röntgenuuring ei näita epikondüliiti

tavaliselt. Neid artrootilisi muutusi ei arvestatud kutsehaiguse hulka (tl 83, pöördel; kd V).

Ekspert ütles, et ultraheliuuring peab võimalikuks, et tegu on kutsehaigusega ja seejärel

tuginetakse anamneesile. Ekspert ütles, et selline diagnoosimine on meditsiiniliselt põhjendatud

(tl 85, kd V).

9. Vaatamata sellele, et KT-uuring ja röntgenuuring ei näidanud kutsehaigust, ei saa pidada

pandud diagnoosi valeks. Kui arstid ja ekspert leiavad, et ultraheliuuring koos vereprooviga on

selle kutsehaiguse diagnoosimiseks piisav, ei ole kohtul alust pidada diagnoosi valeks vaid

seetõttu, et mõni teine uuring kutsehaigust ei näita või näitab muud haigust. Seda, millised

uuringud on vaja diagnoosi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks, saavad otsustada vaid

erialateadmistega isikud ehk arstid. Sellest, kui mõni uuring näitab muud haigust kui

kutsehaigust või üldist degeneratiivset protsessi, ei saa veel järeldada, et kutsehaigust ei esine.

Isikul võib korraga olla mitu haigust.

10. Kutsehaiguse olemasolu kinnitavad ka töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimise

kohta (tl 21, kd I), otsus püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta (sh selles sisalduv ekspertarsti

N. Neglasoni hinnang 24-25, kd I), kutsehaiguse uurimiskokkuvõte (tl 26, kd I) ja väljavõte

haigusloost (tl 5-6, kd IV). Kuigi ringkonnakohtus asja juurde võetud kutsehaiguste ekspertiisi

komisjoni protokollil ei ole selle esimehe allkirja, on kutsehaigus tõendatud teiste, ülal märgitud

tõenditega.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ja hageja töövõime langus

ei ole põhjuslikus seoses kutsehaigusega. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb juhinduda

conditio sine qua non põhimõttest (VÕS § 127 lg 4). Põhjuslik seos kutsehaiguse ja kahju vahel

eksisteerib siis, kui kutsehaiguse mõttelise elimineerimise korral kaoks ka töövõimetus ja

sellest tulenev võimalik kahju.

Hagejal diagnoositi kutsehaigus 23.11.2012 (I kd lk 21) ja püsiv töövõimetus alates 03.12.2012

(I kd lk 25). Hageja esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest (tl 24-25, kd I) nähtub,

et seoses kutsehaigusega on hageja töövõimetus 40% ja seoses üldhaigestumisega on hageja

töövõimetus 40% ning kuna haigused üksteist ei võimenda, on töövõimetus 40%. See tähendab,

et isegi juhul, kui hagejal ei oleks kutsehaigust, oleks alates detsembrist 2012 tema

töövõimetuse protsent ikkagi 40% üldhaigestumise tõttu. Hagejal tuvastati kutsehaigestumine

ja üldhaigestumine samaaegselt. Asja materjalidest ei nähtu, et kutsehaigus oleks iseseisvalt

muutnud hageja töövõime ulatust. Vastupidi, asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja jätkas

pärast töövõimetuse protsendi määramist töötamist. Kuna võimalik kahju (töövõimetus) oleks

saabunud samas ulatuses ka ilma kutsehaiguseta, ei ole kutsehaigus kahjuga põhjuslikus seoses

(VÕS § 127 lg 4). Seega on põhjusliku seose puudumise tõttu täitmata kahju hüvitamise nõude

objektiivne teokoosseis (VÕS § 1043).

12. Kuigi kutsehaiguse ja kahju põhjusliku seose puudumise tõttu on kahju hüvitamise nõude

objektiivne koosseis VÕS § 1043 järgi täitmata ja sel juhul ei pea kontrollima kostja teo

õigusvastasust (VÕS § 1045), märgib ringkonnakohus siiski täiendavalt, et maakohus tuvastas

õigesti, et kostja ei ole tööohutust reguleerivaid norme rikkunud ega muul viisil õigusvastaselt

käitunud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid

TsMS § 654 lg 6 alusel. Apellandi väide, et maakohus ei analüüsinud piisavalt kõiki asjas

esitatud tõendeid, ei ole õige ning ringkonnakohus ei pea TsMS § 652 lg 4 alusel vajalikuks

apellatsioonkaebuses nimetatud õigusvastasust puudutavate tõendite uut uurimist, kuna

maakohus järgis tõendite hindamisel menetlusõigust. Kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole

täidetud, pole vajalik kontrollida ka süülisust (VÕS § 1050).

Kuna kostja ei ole õigusvastaselt käitunud, ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada isegi siis,

kui objektiivne teokoosseis oleks täidetud.

13. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et lisaks põhjuslikule seosele kutsehaiguse ja kahju

vahel tuleb nõude põhjendatuse analüüsimisel võtta seisukoht ka selle üle, kas põhjuslik seos

esineb kostja konkreetse teo ja tekkinud kahju vahel (VÕS § 1043 ja VÕS § 127 lg 4). Ainuüksi

tööandja poolt mõne tööohutusnormi rikkumine ei tähenda veel seda, et see on töötajale kahju

põhjustanud. Selleks tuleb konkreetne tööandja tegu mõttes elimineerida ja küsida, kas kahju

oleks ikkagi tekkinud (VÕS § 127 lg 4). Kuna selles tsiviilasjas on tuvastatud, et kutsehaigus

ei põhjustanud hagejale juba olemasolevast töövõimekaotusest suuremat töövõimekaotust ja

kostja järgis tööohutust reguleerivaid õigusakte, ei saa anda hinnangut tööandja õigusvastase

teo ja kahju vahel esineva põhjusliku seose kohta, kuna tööandja õigusvastast tegu ei olnud.

14. Kuna kostja ei ole hagejale kahju õigusvastaselt tekitanud, ei ole põhjendatud ka hageja

mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

15. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esineb alus kohaldada TsMS § 162 lg 4 ja jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hagejal on kutsehaigus

(vt otsuse p 9-11), on see vaatamata sellele, et hageja töövõime ei langenud kutsehaiguse tõttu

ja kostja ei põhjustanud kutsehaigust oma õigusvastase tegevusega, seotud tööga. Samuti on

hageja töövõime vähenenud tema tervisliku seisundi tõttu ning menetluskulude hageja kanda

jätmine on ebamõistlik, kuna eeldatavasti ei suuda hageja kanda kostja menetluskulusid, mis

on suured, ning see võib viia hageja väga raskesse majanduslikku olukorda, arvestades, et

hageja peab kandma ka oma menetluskulud. Samadel põhjustel jätab ringkonnakohus

menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel ka ringkonnakohtus.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi