3-17-1925/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2019, Tartu

Haldusasja number

3-17-1925

Haldusasi

Serhii Hupaliuki kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.

septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263 osaliselt

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebaja Serhii Hupaliuk,

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Eve Kikkas

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Viru Maakohtu 21. märtsi 2018. a otsuse täistekst

väärteoasjas nr 4-17-5204.

2. Võtta asja materjalide juurde Serhii Hupaliuki 25. juuni 2018. a menetlusdokumendi

lisana esitatud tõendid.

3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta

Serhii Hupaliuki kaebus rahuldamata.

5. Jätta Serhii Hupaliuki menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. aprill 2019.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas 15. septembri 2017. a teatisega nr 0808/2017

ennetähtaegselt Ukraina kodaniku Serhii Hupaliuki viisavaba viibimisaja ja lühendas seda

ühekordselt. Samal päeval tegi PPA kaebajale ettekirjutuse nr 1039859263 Eesti Vabariigist

lahkumiseks seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22. septembril 2017 ning kohaldas tema

suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks.

2. 21. septembril 2017 esitas Serhii Hupaliuk Tartu Halduskohtule kaebuse PPA

15. septembri 2017. a teatise nr 0808/2017 ja 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263

tühistamiseks ning tuvastamiseks, et kaebajal puudub väljasõidukohustus ja selle täitmise

nõudmine ei ole õiguslik lubatav.

3. Kaebaja täitis temale koostatud ettekirjutuse nr 1039859263 ja lahkus Schengeni liikmesriikide

territooriumilt 20. novembril 2017.

4. 9. jaanuari 2018. a määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse PPA 15. septembri 2017. a

teatise nr 0808/2017 tühistamise nõude osas.

19. veebruari 2018. a määrusega lõpetas Tartu Halduskohus menetluse PPA 15. septembri 2017. a

ettekirjutuse nr 1039859263 osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine ja pandi

kaebajale kohustuseks lahkuda Eestist.

Kohus võttis menetlusse kaebuse nõude PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse nr 1039859263

tühistamiseks osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld üheks aastaks.

5. Kaebuse kohaselt on kaebaja Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse läbi Ikla piiripunkti

31. augustil 2017 töötamise eesmärgil. OÜ Solut Invest oli esitanud vastustajale välismaalase

lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse kaebaja kohta. 15. septembril 2017 viibis ta

ehitusobjektil, et tutvuda tulevaste tööde mahuga. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja poolt

alusetult lõpetatud ennetähtaegselt kaebuse esitaja viibimisaeg, sest kaebuse esitaja on käitunud

seaduskuulekalt. Kaebajale pandud lahkumiskohustuse ega sissesõidukeeluga seoses ei ole

vastustaja osundanud ühelegi VSS § 29 lg 1 alusele. Ettekirjutus on tehtud ilma seadusliku aluseta.

6. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul töötas kaebaja Eestis seadusliku aluseta. Puudub vaidlus, et kaebaja lubatud

viisavaba viibimisaeg lõpetati ennetähtaegselt ja lühendati ühekordselt, mistõttu puudub kaebajal

seaduslik viibimisalus Eestis. Asjaolu, et Viru Maakohus tühistas PPA väärteootsused kohtasjades

nr 4-17-5204 ja 4-17-5221 ei kõrvalda PPA kahtlust, et kaebaja võib rikkuda ajutise viibimise

tingimusi.

Kaebaja ei täitnud tähtaegselt temale ettekirjutusega pandud kohustust ning lahkus Schengeni

konventsiooni liikmesriikide territooriumilt alles 20. novembril 2017, s.o kaks kuud pärast

lahkumiskohustuse tähtaega. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis vastustaja arvesse kaebaja

Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid, sidemeid Eesti ja

päritoluriigiga ning leidis, et kolmeaastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale on kõiki

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Arvestades, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad

sidemed Eestiga, on kaebajale kohaldatud üheaastane sissesõidukeeld proportsionaalne.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. 23. aprilli 2018. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA 15. septembri 2017. a

ettekirjutuse nr 1039859263 osaliselt.

8. Halduskohus selgitas, et lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse alusena kaebaja viidatud

VSS §-le 29 lg 1 ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele tulenevalt VSS §-s 27 sätestatust, kuna

asub viidatud säte asub VSS 5. peatükis.

9. VSS § 74 lg 1 ei anna otsesõnu kaalumisruumi sissesõidukeelu kohaldamise otsustamiseks või

sissesõidukeelu lühema tähtaja kehtestamiseks. Samas järeldust, et sissesõidukeelu kohaldamine

(sh sissesõidukeelu tähtaja kehtestamine) toimub kaalutlusõiguse alusel, toetavad VSS § 7 lg 2,

VSS § 71 lg 1, VSS § 74 lg 3 ja 4. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et sissesõidukeeldu kohaldatakse

välismaalase suhtes vajaduse korral.

Vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu.

Ettekirjutuses on avaldatud otsustuse faktiline alus (kaebaja töötas ebaseaduslikult PPA loata

riigis 15. septembril 2017 kell 15 elumaja ehitusel Puiestee 15 Sõmerul) ja õiguslik alus

(VSS § 2 lg 1, § 9 lg 1, 11 lg 1, § 7 lg 1 ja § 73 lg 1, VSS § 74 lg 3).

Viide VSS § 9 lõikele 1 on ebaõige, sest vastustaja ei ole teinud kaebajale seadustamisettekirjutust.

10. Sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise üheks aastaks üksnes riigis ebaseadusliku

viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud. Lisaks

ebaseaduslikule viibimisajale (töötas ebaseaduslikult) teisi raskendavaid asjaolusid ei esine ning

pigem saab välja tuua kergendavaid asjaolusid nagu enda mittevarjamine ja valmisolek

vabatahtlikult lahkuda. Ei ole alust väita, et Ukraina kodanike ebaseaduslik viibimine Schengeni

alal on sedavõrd levinud ja suur avalikku huvi ohustav probleem, et üldpreventiivsel eesmärgil

oleks põhjendatud sissesõidukeeldu seadmine, sõltumata isiku ja rikkumisega seotud asjaoludest.

Sellises olukorras oli üheaastase sissesõidukeelu kohaldamine ebaproportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

12. Vastustaja selgitab, et viisavabastus ei anna Ukraina kodaniku biomeetrilise passi omanikule

õigust Eestis töötamiseks. VMS § 104 lg 2 alusel Eestis ajutiselt viibival välismaalasel on keelatud

Eestis töötada, kui välismaalane ei ole töötamist registreerinud. Seega 15. septembril 2017 töötas

kaebaja Eestis seadusliku aluseta. Tema viisavaba viibimisaeg lõpetati PPA 15. septembri 2017

teatisega, mistõttu kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks.

Kaebaja suhtes sissesõidukeelu rakendamine on põhjendatud ning kohaldatud sissesõidukeeld on

proportsionaalne. VSS § 7 lg 2 sätestab, et vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 74 lg-st 1,

mille kohaselt lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega on sissesõidukeeld seadusest

otsetulenev. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust

omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA hindas asjaolusid kogumis ja pidas 3-aastase

sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaalseks. PPA võttis arvesse sissesõidukeelu

kohaldamisel vastustaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viisavaba viibimisaluse

ennetähtaegse lõpetamise asjaolusid, sidemeid Eestiga ja päritoluriigiga ning leidis, et 1-aastane

sissesõidukeeld on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne. Ebaseadusliku käitumisega

kaebaja ohustas avalikku korda ja sellega seotud seadusekuulekust. Arvestades, et välismaalase

Eestis töötamise tingimuste rikkumine on karistatav, samuti seda, kui intensiivseid sunnivahendeid

rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on ilmselge, et tegemist on olulise avaliku

huviga. PPA on võtnud arvesse üksnes õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks olulisi ja asjaga seotud

asjaolusid. PPA on järginud haldusõiguse üldpõhimõtteid, sh proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb S. Hupaliuk apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta selle rahuldamata.

14. Kaebaja hinnangul on menetluslikult õigustühine vastustaja katse täiendada vaidlusalust

ettekirjutust kohtumenetluses. Vastustaja ei maininud, et Viru Maakohus tegi 21. märtsil 2018

väärteoasjades 4-17-5204 ja 4-17-5221 kohtuotsused, millega tühistas vastustaja poolt

vaidlustatud otsused sarnastes asjades.

Vastustaja ei ole jätkuvalt pööranud tähelepanu asjaolule, et ettekirjutus on täies ulatuses

motiveerimata ja selles puuduvad asjaolud ja faktid, mille alusel apellant üleüldse ettekirjutuse

tegi. Väide, et väidetava töötamisega ohustas vastustaja avalikku korda, on ainetu ja tõendamata.

Kaebaja ei teinud objektil tööd vaid viibis seal, kuna temale tutvustati tulevase töö mahtu ja

spetsiifikat. Kontrollimise ajal kaebaja tsiviilriietes ning ootas koos teiste isikutega, millal tema

sealt OÜ Solut Invest poolt ära viiakse. Seejuures OÜ Solut Invest oli esitanud välismaalase

lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse kaebaja kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

16. Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus on ekslikult leidnud, nagu

oleks PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel rikkunud kaalumisreegleid ja teinud

ebaproportsionaalse otsuse.

17. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat lahkuma Eestist ja kehtestati ka

sissesõidukeeld. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab

VSS § 74 lg 1 tõepoolest sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis

samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld. VSS § 74 lg 3 sätestab, et

kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata.

Seega on haldusorganil võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks, kui see oleks

ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3) või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui see oleks

ebahumaanne (VSS § 74 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud seisukoht vastuolus

19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 (p 34) antud selgitusega, et VSS § 74 näeb PPA-le

ette kaalutlusõiguse ning igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja

milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.

Seega, vaatamata VSS 74 lg 1 sõnastusele pidi PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel

arvesse võtma asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda.

Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on ilmselge, et

tegelikult on vastustaja kaebaja suhtes siiski kaalutlusõigust kohaldanud, sest ta on lühendanud

erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu ei saa asuda

seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud.

18. Halduskohus on leidnud, et sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise üheks aastaks üksnes

riigis ebaseaduslikult viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada

võivad asjaolud. Igale riigis ebaseadusliku viibimise juhtumile ei saa läheneda automaatselt

ühetaoliselt ja ühesuguse keelu kehtivusaja määramisega. Sealjuures on halduskohus viidanud

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2017. a otsusele haldusasjas 3-16-1683.

Samas jättis halduskohus tähelepanuta, et viidatud asjas kohaldati isiku suhtes kõrgeimat,

kolmeaastast sissesõidukeeldu. Seega oli ilmne, et selles asjas tõepoolest kaalumist aset ei leidnud.

Käesolevas asjas on kohaldatud sissesõidukeeld oluliselt lühem – üks aasta. Seega pidi kaalumine

käesoleval juhul aset leidma. Kohtumenetluses ongi vastustaja seda väitnud, selgitades, et

kaalumisel võeti arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise

asjaolusid ja sidemeid Eesti ning päritoluriigiga (tl 30). Pidades silmas, et PPA lühendas seaduses

nimetatud sissesõidukeelu tähtaega oluliselt, s.o kahe aasta võrra, peab ringkonnakohus usutavaks,

et vastustaja hindaski otsuse tegemisel just nimetatud asjaolusid. Need asjaolud seonduvad ühelt

poolt kaebaja suhtes toimunud menetluse ajendiga ning teisalt kaebaja Eestis viibimise eesmärgiga

ning on selliselt asjakohased. Samuti on vastustaja hinnanud kaebaja seotust Eestiga ja sellest

tulenevat sissesõidukeelu kohaldamise mõju kaebajale.

19. Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui

ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Siinjuures on põhjendamata kaebaja etteheide,

nagu oleks PPA alles apellatsioonkaebuses asunud väitma sissesõidukeelu tähtaja määramisel

kaalutluse teostamist ja kaalumise arvesse võetud asjaolusid. Kaebaja ei ole omalt poolt välja

toonud asjaolusid, mida vastustaja täiendavalt oleks pidanud arvesse võtma ega väitnud, et mõni

vastustaja nimetatud asjaoludest oleks asjakohatu.

Halduskohus on välja toonud, et kaebajal oli valmisolek vabatahtlikult lahkuda ning ta lahkus

Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt 20. novembril 2017 (tl 15). Samas ei saa

see asjaolu olla oluline vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel, sest ettekirjutus tehti

kaebajale varem, 15. septembril 2017, ning kaebaja hilisem käitumine ei saa mõjutada seega

varasema ettekirjutuse õiguspärasusele antavat hinnangut. Pigem kinnitab see aga kaudselt

vastustaja positsiooni, sest kaebajale tehti ettekirjutus lahkuda riigist hiljemalt 22. septembril 2017

(tl 6), ent kaebaja tegi seda alles ca kaks kuud hiljem. See näitab, et kaebaja ei pruugi käituda

õiguskuulekalt.

20. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et Ukraina kodanike ebaseaduslik

viibimine Schengeni alal ei ole suur avalikku huvi ohustav probleem, mis õigustaks

sissesõidukeelu kohaldamist üldpreventiivsel eesmärgil. Välismaalaste ebaseaduslik töötamine

võib siiski olla arvestatav probleem, kuna see aitab kaasa majandus- ja maksurikkumiste

toimepanemisele ning halvemal juhul võib viia ka välismaalastest töötajate isikuõiguste olulise

rikkumiseni.

21. Sissesõidukeelu tähtaega on VSS § 74 lg-st 3 ja lg-st 4 tulenevalt võimalik lühendada või selle

kohaldamisest loobuda siis, kui see oleks isiku suhtes ebaproportsionaalne või ebahumaanne.

Kaebaja on sisuliselt ainsaks asjaoluks, miks kaebajal oleks vajalik Eestis edasi viibida, toonud

selle, et ta soovib Eestis töötada ja et tema palkamisest on huvitatud OÜ Solut Invest.

Ringkonnakohus ei saa seda soovi pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada

sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks. Üksnes

välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul

välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.

22. Kaebaja üks põhiväidetest on, et ta ei olegi Eestis ebaseaduslikult töötanud, 15. septembril

2017 viibis ta ehitusobjektil üksnes olukorraga tutvumiseks. 21. märtsi 2018. a otsusega asjas

nr 4-17-5204 Viru Maakohus tühistas kaebajale ebaseadusliku töötamise eest määratud

väärteokaristuse, leides, et töötamise fakt ei ole tõendatud.

Kaebaja väidete hindamiseks võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja

25. juuni 2018. a menetlusdokumendi lisana esitatud PPA vastuse taotlusele (tl 78), väärteoasjas

nr 4-17-5222 toimunud istungi protokolli (tl 79-85) ja välismaalase lühiajalise Eestis töötamise

registreerimise taotluse (tl 86).

23. Ringkonnakohus möönab, et samadel asjaoludel teises kohtumenetluses väärteoasja

lahendamisel tehtud otsus saab olla tõendiks ka käesolevas asjas ja kuna kaebaja on sellele

viidanud võtab Viru Maakohtu 21. märtsi 2018. a otsuse asjas nr 4-17-5204 asja materjalide juurde.

Samas ei ole väärteoasjas tehtud kohtuotsusel ette kindlaks määratud tähendust käesoleva asja

lahendamisel. Tähele tuleb panna sedagi, et tõendusstandard süüteomenetluses ja riigis ajutiselt

viibiva välismaalase viibimisaja ennetähtaegsel lõpetamisel on erinevad. Kaebaja viibimisaja

ennetähtaegse lõpetamise õigusliku alusena on vastustaja viidanud VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja

lg 2 p-le 2. Nende sätete kohaselt viibimisaeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et

välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk

ei vasta tegelikule eesmärgile; ning alus arvata, et välismaalase Schengeni konventsiooni

liikmesriikide territooriumile saabumise väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile on

eelkõige, kui on kahtlus, et välismaalane võib rikkuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide

territooriumil ajutise viibimise tingimusi. Seega kaebaja viibimisaja õiguspäraselt ennetähtaegseks

lõpetamiseks ei olnud nõutav tõsikindlalt tuvastada kaebaja töötamise fakt, oluline on üksnes

Eestis ajutise viibimise tingimuste rikkumise kahtluseks alust andvate asjaolude esinemine.

24. Vaidlust ei ole selles, et 15. septembril 2017 ei olnud kaebaja töötamine nõuetekohaselt

registreeritud (hiljem on vastustaja keeldunud kaebaja töötamise registreerimisest, leides, et

OÜ Solut Invest usaldusväärsuses tööandjana on põhjust kahelda (tl 78)). Vastavalt kohaldus

kaebaja suhtes VMS § 104 lg-s 2 sätestatud töötamise keeld. Väärteoasjas on tuvastatud, et

15. septembril 2017 ehitusobjekti kontrollimise ajal viibis kaebaja ühes samuti Eestis ajutiselt

viibivate Ukraina kodanikega objektil asuvas soojakus ja sõi. Kaebaja esitatud sama sündmuse

kohta teise isiku suhtes toimunud väärteomenetluses nr 4-17-5222 toiminud istungi protokollist

(tl 79-85) ilmneb, et isikud ise väitsid algselt, et teevad objektil fassaaditöid. 15. septembril 2017

oli ilm vihmane ning takistas tööde teostamist. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse juba kaks

nädalat varem (31. augustil 2017) töötamise eesmärgi,l on eeltoodud asjaolud piisavad, et anda

alust kahtluseks, et kaebaja rikkus Eestis ajutise viibimise tingimusi töötades, kuigi tema töötamine

ei olnud registreeritud. Kaebaja väited, et ta viibis objektil tsiviilriietes üksnes töö mahu ja

spetsiifika hindamiseks ei ole piisavad kahtluse kummutamiseks. Tavapäraseks ei saa pidada

kõrvaliste isikute viibimist ehitusobjektil töötajatele kasutamiseks mõeldud ruumides ega sedagi,

et tööde juhtimise eest vastutust mittekandev tööline hindab objekti sobivust enne tööle asumist

või saab õiguse kasutada selleks tööandja sõidukit (tl 83). Ka kaebaja poolt tõendina esitatud

välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotlus kinnitab pigem kahtlust, et

kaebajal siiski oli OÜ-ga Solut Invest töösuhe kontrollimise ajal, kuna taotlus on dateeritud juba

6. septembril 2017, s.o üheksa päeva enne vaidlusaluse kontrolli toimumist.

Seega ei lükka kaebaja esitatud väited ja tõendid ümber vastustaja arusaama, et esines alus kaebaja

viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Vastavalt ei ole alust pidada kaebaja suhtes

sissesõidukeelu kohaldamist õigusvastaseks põhjusel, nagu oleks vastustaja lõpetanud kaebaja

viibimisaja Eestis õigusvastaselt.

25. Halduskohtu väide, et kaebaja end ei varjanud, jääb sellisel kujul pinnapealseks, sest asja

materjalidest ei ilmne selgelt, kuidas ja millistel asjaoludel kaebaja ebaseaduslik Eestis viibimine

vastustajale teatavaks sai. Ei saa välistada, et kui kaebaja oleks teadnud, et teda ohustab riigist

väljasaatmine ja sissesõidukeelu kohaldamine, oleks ta üritanud seda vältida.

26. Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on ilmselge, et

tegelikult on vastustaja kaebaja suhtes siiski kaalutlusõigust kohaldanud, sest ta on lühendanud

erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Seetõttu ei saa asuda

seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud. Olukorras, kus kaebaja ei ole esile

toonud asjaolusid, millega vastustaja ei ole sissesõidukeelu määramisel arvestanud ja mis

vältimatult õigustaks sissesõidukeelu lühemat tähtaega või sissesõidukeelu kohaldamisest

loobumist, ning selliste asjaolude esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav, ei ole alust

pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.

27. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus

tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Riigi

õigusabi tasu on määratud ringkonnakohtu 13. juuli 2017. a määrusega. Hiljem ei ole kaebaja

esindaja menetlusdokumente esitanud ega taotlenud riigiõigusabi täiendava tasu määramist.

/allkirjastatud digitaalselt/