2-16-14987/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2019. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-14987

Tsiviilasi

OÜ Magadamah (likvideerimisel) hagi Marika Vikati ja

Sergei Smirnovi vastu juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

72 391,14 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. septembri 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Magadamah OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Magadamah OÜ (likvideerimisel)

(registrikood 11920882), esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Vastustajad (kostjad):

1. Marika

Vikat

(isikukood

XXXX),

esindaja

vandeadvokaat Erik Lepikson

2. Sergei Smirnov (isikukood XXX), esindaja Killu Kool

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 12. septembri 2018. a otsus

muutmata

ja

Magadamah

OÜ

(likvideerimisel)

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

Magadamah OÜ (likvideerimisel) kanda.

3. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus

kindlaks peale kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Magadamah OÜ (likvideerimisel) (hageja) esitas Marika Vikati (kostja I) ja Sergei Smirnovi

(kostja II) vastu hagiavalduse juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 72 931,14 eurot.

Hagiavalduse kohaselt algatati Harju Maakohtu 11.03.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-3774

hageja pankrotiavalduse menetlus ja nimetati ajutiseks pankrotihalduriks Peeter Sepper. Harju

Maakohtu 04.04.2013 määrusega lõpetati hageja pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu ja hageja kustutati registrist 10.05.2013. Harju Maakohtu 19.02.2014

määrusega tsiviilasjas nr 2-13-55196 algatati hageja likvideerimismenetlus ning likvideerijaks

määrati Peeter Sepper.

Perioodil 09.11.2011-27.11.2012 olid hageja juhatuse liikmeteks kostjad. Hageja likvideerija

Peeter Sepper selgitas ajutise pankrotihaldurina välja, et hageja arvelduskontolt kanti 05.01.2012

OÜ-le MKV Vara (uue ärinimega Grauhaus OÜ (kustutatud)) üle 21 750 eurot, selgitusega „arve

nr 1002“ ning 09.01.2012 summas 36 050 eurot, selgitusega „arve nr 1004“. Kokku kanti

Grauhaus OÜ-le 57 800 eurot.

Hageja juhatuse (kostjate) poolt 05.01.2012 ja 09.01.2012 teostatud ülekanded on OÜ-le MKV

Vara sooritatud ilma õigusliku aluseta, sest puuduvad tõendid, et OÜ MKV Vara oleks faktiliselt

teenuseid osutanud. Grauhaus OÜ kanti äriregistrisse 01.12.2011, s.o vahetult enne väidetavate

teenuste osutamist. Grauhaus OÜ asutati osakapitali sisse maksmata, st 2011. a lõpus – 2012. a

alguses puudusid Grauhaus OÜ-l vahendid (transpordi)teenuse osutamiseks.

Arvel, mille alusel teostati hageja poolt 05.01.2012 ülekanne summas 21 750 eurot, puuduvad

viited transporditeenuste osutamise oluliste andmete kohta (teenuse osutamise aeg, sihtkoht,

transporditud

kauba

nimetus,

kogus

jms).

Hageja

raamatupidamises

puuduvad

sõidulehed/saatelehed.

09.01.2012 teostatud ülekande (36 050 eurot) selgituses viidatud arve nr 1004 hageja

raamatupidamises puudub. Puuduvad tõendid, et Grauhaus OÜ oleks teenuseid hagejale

09.01.2012 ülekande teostamisele eelnevalt või järgnevalt osutanud. Grauhaus OÜ 2012. a

majandusaasta aruande tegevusaruandes kajastatu kohaselt äriühing aruandeperioodil müügitulu

ei teeninud ning rahavoogude aruande kohaselt olid aruandeperioodil rahavood äritegevusest

0 eurot. Veoteenuste osutamiseks soetati kolm kallurit 2012. a lõpus.

Likvideerija esitas 29.09.2014 Grauhaus OÜ vastu hagi 57 800 euro väljamõistmiseks tsiviilasjas

nr 2-14-58165. Pärnu Maakohus rahuldas 03.02.2016 otsusega hagi ning mõistis Grauhaus OÜ-lt

välja põhivõla 57 800 eurot ja viivised 12 858,80 eurot. Grauhaus OÜ-l puudub vara

väljamõistetud nõude rahuldamiseks.

Hageja leidis, et Grauhaus OÜ-le alusetult teostatud ülekannetega rikkusid kostjad hageja juhatuse

liikmetena olulisel määral ametikohustusi ja vastutavad (äriseadustiku) ÄS § 187 lg 2 alusel.

Tsiviilasjas nr 2-14-58165 on tuvastatud, et kostjad on hageja juhatuse liikmetena kandnud hageja

rahalistest vahenditest 57 800 eurot Grauhaus OÜ-le ning ülekanded teostati alusetult. Juhatuse

liikme hoolsuskohustusega ei ole kooskõlas kanda suur summa raha kolmandale isikule ilma

õigusliku aluseta. Kostjad võtsid hagejale põhjendamatu riski, et hageja ei saa kolmandale isikule

kantud raha tagasi ja kannab seeläbi kahju.

Raha kandmise hetkel kostjad teadsid või pidid teadma, et tegelikkuses Grauhaus OÜ hagejale

mingeid teenuseid osutada ei suuda ega kavatse. 05.01.2012 teostatud ülekandest on 8800 eurot

kantud samal päeval kostjale I. Seega pidid kostjad olema teadlikud Grauhaus OÜ majanduslikust

seisukorrast. Hageja dokumentatsioonis puuduvad andmed, et kostjad oleks võtnud midagi ette

alusetult teostatud ülekannete tagasisaamiseks. Kostjate käitumise tagajärjel on hagejale tekkinud

kahju summas 72 931,14 eurot, s.o tsiviilasjas nr 2-14-58165 Grauhaus OÜ-lt hageja kasuks välja

mõistetud summad kokku.

Kostja I väide, et raha liikumine oli hageja ja Kevin Vikati kokkulepe, on paljasõnaline. Kostja I

esitatud tõendid seda ei tõenda. Kokkuleppe puudumisele viitab see, et kostjatel puudus Leedu

äriühingutele arvete (30.10.2011 ja 04.11.2011) väljastamise ajal ja sellele eelneval ajal pädevus

sõlmida hageja nimel Kevin Vikatiga mistahes kokkuleppeid, kuna kostjad valiti juhatuse

liikmeteks 09.11.2011.

Samuti ei saanud kokkuleppe sisuks olla raha edasikandmine Grauhaus OÜ-le, sest nimetatud

äriühingut ei olnud arvete väljastamise ajal veel olemas. Grauhaus OÜ kanti registrisse

01.12.2011.

Kostja I väidab, et rahasumma edasikandmisel täitsid kostjad kohustust Kevin Vikati ees, samas

hageja 2011. aasta majandusaruandest nähtub, et 31.12.2011 seisuga puudusid hagejal mistahes

isikute ees kohustused. Samuti puuduvad majandusaasta aruandes viited ja selgitused selle kohta,

et hageja oleks olnud justkui „vahekehaks“ raha liikumisel. Äriühingu „vahekehaks“ olemise

korraldamine ei ole ka kooskõlas juhatuse liikme hoolsuskohustusega.

Väidetavat kokkulepet Kevin Vikatiga ei tõenda ka ringkonnaprokuratuuri määrus. Hageja poolt

Grauhaus OÜ-le kantud rahaga järgnevalt tehtud toimingud ei viita mingil moel kostja I poolt

viidatud kokkuleppele Kevin Vikatiga. Ringkonnaprokuratuuri määruses kajastatu kohaselt oleks

justkui hagejale Leedu äriühingutelt kantud raha olnud sõidukite Audi A4 ja Mercedes-Benz E350

eest. Samas 05.01.2012 sooritatud ülekandest kanti 8800 eurot kostjale I selgitusega „laenuleping

5.12.2011 tagastus“, kuigi majandusaasta aruanne laenukohustusi ei kajastanud. 05.12.2011

ülekandest kanti 12 860 eurot German Motors OÜ-le. 09.01.2012 kantud summa võeti samal

päeval MKV Vara OÜ selleaegse juhatuse liikme Martin Hiiemaa poolt sularahas välja.

Ka kriminaalmenetluses ei tuvastatud kokkuleppe olemasolu, vaid see tuleneb üksnes kannatanu

Mindaugas Silkunase ütlustest. Isegi, kui kostja I poolt väidetav kokkulepe oli, sai Grauhaus OÜ

raha ikkagi alusetult, sest alus langes hiljem ära.

Kostja I väidab, et alusetult saadu alusetult edasikandmisega ei saa kahju tekkida, jättes

tähelepanuta VÕS §-i 1027. Seega ka alusetult saadu alusetult edasikandmisega jäi täitmata

kohustus alusetult saadu tagastamiseks. Kostja I tegevuse tulemusel on kahju tekkinud ning

seejuures ei ole oluline, kas hageja sai raha õiguslikul alusel või alusetult.

Kostja II ei ole esitanud juhatuse otsust selle kohta, et juhatusel oleks olnud vastutusalad ära

jagatud nagu kostja II väidab. Juhatuse liikme hoolsuskohustuse nõuetekohane täitmine tähendab

mh kohustust olla kursis kõigi äriühingu tegemistega. Kostja II teadis või vähemalt pidi teadma,

et hageja poolt 57 800 euro kandmiseks Grauhaus OÜ-le puudus alus.

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

Nõue on alusetu ja pahatahtlik. Kõnealused rahasummad on laekunud hageja arveldusarvele loetud

päevad enne nende summade edasikandmist Grauhaus OÜ-le ning rahasummade laekumine

hagejale on samuti näiliselt alusetu, st hagejal puuduvad mistahes dokumendi raha raamise

õigusliku aluse kohta. Tegelikkuses on kõnealuse rahasumma laekumise ning edasikandmise

aluseks kokkulepe hageja ja Kevin Vikati vahel, mille kohaselt oli hageja üksnes „vahekeha“

summa edasikandmisel maksjast lõppsaajani. Hageja, omades juurdepääsu oma arveldusarvele,

teadis, et rahasumma on laekunud hagejale samuti näiliselt õigusliku aluseta. Hagejale ei ole kahju

tekkinud, kuna hagejal puudus õiguslik alus kõnealuste summade endale jätmiseks.

Hageja ei ole rikkunud hoolsus- ega lojaalsuskohustust, kuivõrd tehing ei olnud vastuolus hageja

huvidega. Hageja sai kokkuleppel Kevin Vikatiga enda arveldusarvele 57 800 eurot ning kandis

selle Kevin Vikati korraldusel Grauhaus OÜ-le. Seega täitis kostja I kokkulepet.

Isegi kui eitada kokkuleppe olemasolu Kevin Vikatiga, siis on selge, et hageja on raha saanud

alusetult. Raha saamise aluseks olid hageja väljastatud arved teenuste eest, mida hagejal ei olnud

võimalik ühelgi juhul osutada.

Viited tsiviilasjas nr 2-14-58165 tehtud lahendile ei ole asjakohased, kuivõrd kostja I ei olnud selle

menetluse pooleks, mistõttu ei ole viidatus tsiviilasjas tuvastatud asjaolud ega tehtud otsus

kostjale I siduv.

Leedu äriühingutele väljastati arved tegelikkuses detsembris 2011, kuid arve kuupäevaks märgiti

oktoober ja november. Mõlemad arved on koostatud pärast Grauhaus OÜ registreerimist.

Hageja majandusaasta aruanne tõesti ei kajasta kohustust Kevin Vikati ees, samas kajastab, et

hageja on osutanud transporditeenust Leedu äriühingutele, mis on samuti ebaõige. Ei ole üllatav,

et tehingutes n-ö vahekehana osalenud ettevõtte majandusaasta aruanne ei ole korrektne.

3. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja II jätta hageja kanda.

Kostja II ei vastuta hagiavalduse asjaoludes kirjeldatud tehingute eest, kuna ei ole nimetatud

tehinguid ja ülekandeid teinud. Hageja ei ole saanud hagiavalduses kirjeldatud tehingutega kahju.

Sel ajal, kui kostjad olid hageja juhatuse liikmed, oli juhatuse liikmetel iseseisev esindusõigus.

Seetõttu ei saanud kostja II ühingu esindamisel takistada kostja I tegevust. Iseseisva esindusõiguse

tõttu puudus ka vajadus jagada juhatuse liikmete vastutusalad.

Hageja ei ole tõendanud ühtegi ÄS § 187 lg 2 nõude eeldust (Riigikohtu 24.11.2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 13). Hageja peamine tõend rajaneb tema enda väidetel ja seletustel

ning tsiviilasjas nr 2-14-58165 otsuses esitatud asjaoludel, mis on käesolevas tsiviilasjas kostja I

poolt esitatud asjaolude ja tõendite valguses asjakohatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.

Maakohus leidis, et on tuvastatud, et hageja on esitanud arve nr 1001 summas 36 050 eurot

maksetähtajaga 14.11.2011 KD JUPITER-ile (I kd, tl 163) ning arve nr 1003 summas 21 750 eurot

maksetähtajaga 12.12.2011 A. Mickuno imone’le (I kd, tl 165). Nimetatud summad kokku 57 800

eurot on hageja arvele kantud vastavalt 09.01.2012 ning 05.01.2012 (I kd, tl 164).

05.01.2012 ning 09.01.2012 kanti hageja (endise nimega Balti Ehitus Int) pangaarvelt Grauhaus

OÜ (endise nimega OÜ MKV Vara) arvele vastavalt 21 750 eurot ja 36 050 eurot (I kd, tl 16).

Grauhaus OÜ esitas hagejale arve nr 1002 summas 21 750 eurot makstähtajaga 05.01.2012

kirjeldusega transporditeenus (I kd, tl 17).

Poolte vahel ei ole vaidlust, et OÜ Grauhaus ei ole faktiliselt mistahes teenuseid hagejale osutanud.

Tõendatud ei ole, et OÜ-l Grauhaus oleks olnud vahendeid teenuse osutamiseks. Samuti pole

vaidlust, et hageja ei ole osutanud Leedu äriühingutele teenuseid, mille alusel oleks tal olnud õigus

arveid esitada. Seega ei ole arvete koostamise aluseks olnud tehinguid tegelikult toimunud.

Pooled vaidlevad, kas kostjad hageja juhatuse liikmetena rikkusid hoolsuskohustust, kandes raha

õigusliku aluseta edasi. Kohus leidis, et käesolevas olukorras on rikutud juhatuse liikme

lojaalsuskohustust. Hagejat on juhatuse liikme poolt kasutatud nn vahekehana. Tunnistaja

Mindaugas Šilkunas kinnitas, et on tuttav Kevin Vikatiga, kuna 2011. a keskpaigast aasta lõpuni

tehti koostööd, Kevin Vikat ostis neilt sõidukeid. Leedu ettevõtted kandsid raha hagejale

sõiduvahendite eest 2011. aasta lõpus. Eesti äriühingule kanti Leedu äriühingute poolt kahe

sõiduauto raha ja pidi vastu saama sõiduautod. Kriminaalasjast on teada, et ettevõte kandis raha

edasi järgmisele ettevõttele. Lisaks ütles advokaat, et selles ettevõttes, kellele raha edasi kanti,

mingit tegevust enam ei toimunud ja sõiduvahendeid tal samuti polnud. Tunnistaja ei sõlminud

Kevin Vikatiga kokkuleppeid, mis puudutas raha kandmist Leedu äriühingute poolt hagejale.

Samas kinnitas kostja I, et raha liikumise aluseks oli Kevin Vikati ja hageja vaheline kokkulepe,

mille kohaselt kohustus hageja väljastama Leedu äriühingutele arved ning raha laekumisel kandma

raha edasi Grauhaus OÜ-le. Täpselt nii hageja ka käitus. Selliselt on kostja I tunnistanud, et hageja

kontolt tehtud tehingud tehti tema ja Kevin Vikati kokkuleppe alusel. Seda tõendavad ka

kirjavahetused Kevin Vikatiga (II kd, tl 11 jj, tl 75-78).

Kohus leidis, et sellega on kostja I eelistanud enda isiklikke huve äriühingu omadele, kasutades

hagejat enda kokkulepete täitmiseks, arvestamata hageja huve.

Kostja II on väitnud, et ei olnud teadlik kõnealuste tehingute sõlmimise asjaoludest. Kostja II on

tõendanud, et kummalgi kostjal oli hageja esindamiseks iseseisev esindusõigus (II kd, tl 29).

Kostja on tõendanud, et tema tegevus äriühingus piirdus vaid hinnapakkumiste koostamise ja

klientide otsimisega (II kd, tl 25-46). Kohus leidis, et kostja II ei ole rikkunud juhatuse liikme

kohustusi. Seega ei ole kostja II puhul täidetud kahju hüvitamise eeldused.

Vaatamata sellele, et kostja I on rikkunud hageja juhatuse liikmena hoolsuskohustust, ei ole kahju

hüvitamise eeldusena täidetud kahju hüvitamise eeldus. Kohus leidis, et kuigi hageja kontolt kanti

Grauhaus OÜ kontole 57 800 eurot ilma, et hagejal oleks selleks olnud õiguslik alus või kohustus,

oli sama summa kantud hageja kontole samuti ilma õigusliku aluseta. Hagejal puudus õigus

nimetatud summa endale jätta. Seega ei saanud selle edasikandmisega hagejale tekkida kahju.

Tsiviilasjas nr 2-14-58165 tehtud otsus ei ole praeguses asjas kohtu jaoks siduv. Asjaolu, et

nimetatud otsust ei ole võimalik täita, ei põhista juhatuse liikmete vastutust. Samuti ei ole

käesolevas asjas kohtu jaoks siduv Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus (II kd, tl 166-167), kuna

kahju hüvitamise alused on erinevad nendest, mis nõuavad tuvastamist kriminaalmenetluses.

Kohus nõustus kostjaga I, et see, milleks kasutas Grauhaus OÜ saadud raha, ei oma käesolevas

vaidluses tähtsust.

Kohus leidis, et kuna ei ole tuvastatud, et hagejale oleks kahju tekkinud, jääb kahju hüvitamise

nõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja (apellant) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega rahuldada hagi ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 72 931,14

eurot. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kohus tuvastas õigesti, et kostja I on hageja juhatuse liikmena tegutsedes oma kohustusi rikkunud.

Seega ei saa selles osas apellatsioonimenetluses sisulist vaidlust olla. Hageja jääb kõigi maakohtus

kostja I rikkumiste kohta esitatud väidete ja seisukohtade juurde.

Samas on ebaõige kohtu järeldus, et kostja II oma kohustusi ei rikkunud. Kostja II rikkus oma

kohustusi sellega, et kostja II talus alusetute maksete tegemist hageja arvelduskontolt Grauhaus

OÜ kontole ega teinud midagi selle raha edasikandmise takistamiseks ega tagasisaamiseks.

Maakohus on jätnud need hageja väited tähelepanuta. Juhatuse liige ei saa ise otsustada selle üle,

milliseid juhatuse liikme ülesandeid ja kohustusi ta täidab ja milliseid mitte. Juhatuse liige võib

kohustusi rikkuda ka tegevusetusega. Kostja II ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja

juhatuse liikmete vastutusalad ja kohustused olid ka tegelikult kostja II kirjeldatud viisil jagatud

ning selline jagamine on hagejale siduv. Seega ei rajane maakohtu sellekohane järeldus kogutud

tõenditel. Puudub ka viide materiaalõigusnormile.

Ebaõige on maakohtu järeldus, et 57 800 eurot kanti hagejale õigusliku aluseta. Hageja ei ole seda

väidet omaks võtnud, samuti puuduvad seda kinnitavad tõendid. Hageja on arvelduskontol asuva

vara omanik sõltumata sellest, kas hageja arvelduskontole tehtud ülekanneteks oli õiguslik alus.

Enne kostjate rikkumist oli hageja arvelduskontol 57 800 eurot vara. Pärast kostjate rikkumisi oli

hageja arvelduskonto jääk 0 eurot. Seega vähenes hageja varaline olukord 57 800 euro võrra, mis

on otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3).

Tsiviilasjas nr 2-14-58165 tehtud kohtulahendid ning nende täitmise võimatust kinnitavad

dokumendid tõendavadki seda, et hageja on teinud kõik endast oleneva kahju ära hoidmiseks või

vähendamiseks. Lisaks tõendab tsiviilasjas nr 2-14-58165 tehtud otsus hageja väidet, mille

kohaselt tasus hageja Grauhaus OÜ-le 57 800 eurot õigusliku aluseta.

Hageja kahju hüvitamise nõue koosneb kahest osast, õigusliku aluseta Grauhaus OÜ-le kantud

57 800 eurost ja Grauhaus OÜ-lt väljamõistetud ning tasumata viivised summas 12 858,80 eurot

ja menetluskulud summas 2272,34 eurot. Maakohtu otsusest ei selgu, miks ei ole tsiviilasjas nr

2-14-58165 tehtud kohtulahenditega väljamõistetud hüvitise näol tegemist hageja kahjuga. Hageja

jääb selles osas maakohtus esitatu juurde.

Hageja kahju on põhjuslikus seoses kostjate rikkumisega ning kostjad vastutavad oma kohustuste

rikkumise eest.

6. Kostja I (vastustaja I) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja I jätta hageja kanda.

Kostja I ei nõustu hagejaga, et pooltel puudub vaidlus kohustuste rikkumise osas. Kostja I ei ole

kinnitanud, et rahaülekande tegemine oli juhatuse liikme kohustuse rikkumine. Juhatuse liikme

kohustuse rikkumist saab jaatada selles, et kostja I tolereeris Grauhaus OÜ väljastatud arvetel

olevat ebaõiget selgitust. Arve tasumisega täideti hageja ja Kevin Vikati kokkulepet ega rikutud

juhatuse liikme kohustusi. Hageja on jätnud tähelepanuta, et igasugune juhatuse liikme kohustuste

rikkumine ei ole põhjuslikus seoses väidetava kahjuga ega tekita kahjunõuet rikkuja vastu.

Kuna kostja I ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-58165 menetlusosaliseks, siis ei saanud kostja I viidatud

asjas oma seisukohti esitada. Seega ei saa lugeda kostja I suhtes siduvaks lahendit asjas, mille

pooleks kostja I ei olnud.

Hageja on kaebuses kinnitanud, et ta ei ole Kevin Vikatiga sõlminud mistahes kokkuleppeid

57 800 euro tasumiseks. Selline kinnitus on vale ja vastuolus asjas kogutud tõenditega.

Kokkuleppe puudumist ei saa kinnitada hageja lepinguline esindaja ja likvideerija, kuna nad ei

olnud kokkuleppe osalisteks.

Kuivõrd hagejal puudusid vara ja töötajad, siis ei saanud hageja Leedu ettevõtetele

transporditeenust osutada. Hageja on küll vältinud menetluses selgitamast, millisel alusel ta raha

Leedu äriühingutelt sai, kuid on siiski möönnud, et Leedu äriühingud ei saanud ülekantud raha

eest seda, mida nad oleksid pidanud saama.

Isegi, kui maakohus on rikkunud mõnda õigusnormi, siis ei ole see ühelgi juhul toonud kaasa

ebaõiget kohtulahendit. Kostja I jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde.

7. Kostja II (vastustaja II) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja II jätta hageja kanda.

Hageja ei ole maakohtus asja menetlemisel kordagi heitnud kostjale II ette alusetute maksete

tegemise talumist, takistamist või tagasinõudmist. Sellisel juhul oleks saanud ka kontrollida, kas

kahju oleks tekkinud ka juhul, kui kostja II oleks nõutaval viisil tegutsenud, st nõudnud makseid

Grauhaus OÜ-lt tagasi.

Hageja ei ole maakohtu tõendanud, et tegemist oleks olnud alusetute maksetega ja seetõttu oleks

kostja II pidanud raha ülekandmist takistama või esitama tagasinõudeid. Kostja I tõendas, et

kostja I oli sõlminud Kevin Vikatiga kokkuleppe, mille alusel kanti saadud raha hageja kontolt

edasi Grauhaus OÜ-le.

Kostja II ei nõustu hagejaga, et kostja II ei ole tõendanud, et hageja juhatuse liikmete vastutusalad

ja kohustused olid jagatud. Kostja II esitas tõendid, et kostja II tegeles ettevõttes klientide

otsimisega ja hinnapakkumiste koostamisega. Kuna mõlemal juhatuse liikmel oli iseseisev

esindusõigus, siis puudus vajadus jagada juhatuse liikmete vastutusalad. Samuti puudus kostjal II

õiguslik alus takistada kostjat I äriühingut esindada.

Hageja ei ole tõendanud kostja II poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumist, samuti ei ole

tõendanud, et kostja I ja Kevin Vikati vahel sõlmitud kokkuleppe alusel toimunud rahade

liikumine on tekitanud hagejale kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatule märgib ringkonnakohus alljärgnevat.

9. Esmalt on vaidluse all, kas hagejal on tekkinud varaline kahju, mis on esitatud nõude

lahendamise keskseks materiaalõiguslikuks eelduseks.

Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 järgi hõlmab otsene varaline kahju eeskätt

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise.

Hageja on oma nõude rajanud asjaolule, et teatud aja seisuga oli pangakontol rahalisi vahendeid

57 800 euro ulatuses ja kostjate tegevuse tagajärjel jäi äriühing sellest rahast ilma, seega vähenes

äriühingu vara vastavas mahus. Täpsemalt nähtub pangakonto väljavõtetest (I kd tl 40), et

05.01.2012 laekus Leedu äriühingult A. Mickuno imone’lt 21 750 eurot ning samal päeval tehti

hageja kontolt ülekanne samas summas MKV Vara OÜ-le ning 09.01.2012 laekus UAB KD

Jupiter-ilt 36 050 eurot, mis samuti samal päeval kanti üle MKV Vara OÜ-le.

Hageja käsitab kahjuna seega asjaolu, et enne kostjate rikkumist (rahaülekanded Grauhaus OÜ-le

ehk varasema ärinimega MKV Vara OÜ-le) oli hageja arvelduskontol kokku 57 800 eurot vara,

kuid selle järgselt oli hageja arvelduskonto jääk 0 eurot. Seega vähenes hageja varaline seis 57 800

euro võrra, mis on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Asjaolu, et raha ülekandmine

Grauhaus OÜ-le toimus õigusliku aluseta, on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-14-58165. Pärnu

Maakohtu 3. veebruari 2016. a otsusega nimetatud tsiviilasjas on Grauhaus OÜ-lt Magadamah OÜ

(likvideerimisel) kasuks välja mõistetud põhivõlg 57 800 eurot ja viivis 12 858,80 eurot. Vaidlust

ei ole iseenesest selle üle, et Grauhaus OÜ-l puudub vara, äriühing on äriregistrist kustutatud ja

seega ei ole võimalik tema vara arvel kohustust täita.

Kostjad tuginesid väidetele, mille kohaselt pangakontol olevad rahalised vahendid ei kuulunud

tegelikult Magadamah OÜ (likvideerimisel) vara hulka, vaid sisuliselt oli tegemist teisele isikule

(äriühingule) kuuluva rahaga, mille käsutamise õigust hagejal ei olnud. Ka maakohus asus

vaidlustatud otsuses seisukohale, et hagejal ei ole aga kahju tekkinud, kuivõrd hageja

arvelduskontole oli vaidlusalune summa 57 800 eurot kantud samuti õigusliku aluseta, s.o hagejal

puudus õigus nimetatud summa endale jätta.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ainuüksi asjaolu, et hageja pangaarvele laekus teatud

ajahetkel raha, piisav asumaks seisukohale, et tegemist oli hageja varaga TsÜS § 66 mõttes. TsÜS

§ 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. See

tähendab muuhulgas, et vara kindlakstegemisel ei tule piirduda vaid üksikutele varalistele

hüvedele viitamisega, vaid lähtuda tuleks varalisest seisust tervikuna, kusjuures õigustele

korrespondeeruvad enamasti ka kohustused. Samuti eeldab vara kuulumine isikule, et isikul on

põhimõtteliselt õigus seda vara omal äranägemisel käsutada, sh otsustada selle kasutamise viiside

üle.

Igasugune vara üleandmine teisele isikule ei too vältimatult kaasa vara omandiõiguse, sh vara

käsutamise õiguse, üleminekut. Vara üleandmine võib olla ajutise iseloomuga, seisnedes mh

näiteks lühiajalises hoiustamises. Saajal vara suhtes õiguste tekkimise eeldused on seotud vara

olemusega, kuid esmajoones peab olema tuvastatud nii üleandja kui saaja tahe tuua kaasa õiguslik

tagajärg, mille kohaselt üleantav vara peaks minema saaja omandisse. Lisaks, isegi kui ese antakse

saaja omandisse üle, võivad sellega olla seotud lepingujärgsed kohustused või tingimused, nt

kohustus teostada varaga seotud õigusi üleandja või mõne kolmanda isiku huvides, sh anda vara

teatud aja jooksul üle kolmandale isikule. Sellisel juhul võib tegemist olla nn usaldusomandi laadse

suhtega (vt selle mõiste kohta Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus nr 3-2-1-80-05, p 22, p 26).

11. Asjaolust, et hageja pangakontole laekus kahe maksena raha kokku summas 57 800 eurot, ei

tulene seega veel automaatselt, et rahasumma tuli lugeda hagejale kuuluvaks.

Eelöeldut ei muuda ringkonnakohtu arvates ka Riigikohtu lahendites (14. detsembri 2011. a otsus

nr 3-1-1-89-11 (p 19.1) ja 21. aprilli 2008. a otsus nr 3-1-1-83-07 (p 14) väljendatu, et panga

arveldukontol olev raha on käsitatav arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga (kontopidaja)

vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub

kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse

jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud

kohustused kolmanda isiku ees. Praegusel juhul nimelt ei ole vaidlusaluseks küsimuseks see,

millisel isikul on õigus esitada arvelduslepingust tulenevaid varalisi nõudeid panga vastu. Seega

asjaolust, et raha kanti lühikeseks ajaks hageja pangakontole, ei tulenenud hagejale veel

automaatselt absoluutset õigust (omandit) vaidlusaluste rahasummade suhtes.

Kostjate väitel oligi raha saamisel ja edasikandmisel tegemist sisuliselt käsundi täitmisega. Hageja

sai kokkuleppel Kevin Vikatiga enda arveldusarvele 57 800 eurot ning kandis Kevin Vikati

korraldusel nimetatud rahasumma edasi MKV Vara OÜ-le (s.o Grauhaus OÜ varasem ärinimi).

Niisugune korraldus vastab põhimõtteliselt käsunduslepingu tunnustele (VÕS §§ 619 jj). Käsundi

täitmise eesmärgil käsundisaajale (s.o praeguses kontekstis hagejale) üle antud rahalised vahendid

on mõeldud üksnes ettenähtud otstarbeks, mitte käsundisaaja poolt vabaks kasutamiseks. Kui

käsundisaaja on käsundi täitnud (teinud käsundi esemeks oleva tehingu või toimingu, s.o kandnud

käsundiandja korraldusel selleks ettenähtud rahasumma üle käsundiandja poolt viidatud isikule),

siis puudub käsundisaajal õiguslik alus nõuda raha endale tagastamist. Kostjatel tuli seega

tõendada, et rahasummad (kokku 57 800 eurot) kanti hageja pangakontole kokkulepete alusel,

millest tulenevalt ei pidanud hagejal tekkima raha suhtes otsustusõigust, vaid hageja pidi selle raha

lühikese aja möödudes edasi kandma.

12. Hageja pangakontole kandsid raha Leedu äriühingud UAB KD Jupiter (36 050 eurot viitega

arvele nr 1001, dateeritud 31.10.2011, arve sisuks on edastusteenused ja logistika) ning

A. Mickuno imone (21 750 eurot viitega arvele nr 1003, dateeritud 04.11.2011, arve sisuks on

transporditeenused). Vaidluse all ei ole see, et hageja tegelikult Leedu äriühingutele niisuguseid

teenuseid ei osutanud. Ka maakohus on tuvastanud, et arvete koostamise aluseks olnud tehinguid

tegelikult ei toimunud.

Muuhulgas tuleneb ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.03.2012. a määruses toodud asjaolude

kirjeldusest, et raha saadi Leedu äriühingutelt sõiduautode müügist, kuigi arved nr 1001 ja 1003

olid koostatud hoopis edastusteenuste, logistika ja transporditeenuste kohta. Kannatanu esindaja

Mindaugas Šilkunas andis kriminaalasjas ütlusi selle kohta, et Kevin Vikatile anti müügiks üle

4 sõiduautot, kuid kahele sõidukile (Audi A4 ja Mercedes-Benz E350) leiti ostja siiski Leedust.

Seetõttu kanti kokkuleppel Kevin Vikatiga nimetatud sõidukite eest Kevin Vikati poolt osutatud

äriühingu Balti Ehitus OÜ (hilisema ärinimega Magadamah OÜ) arvele 21 750 ja 36 050 eurot

ning sõidukid pidi tagastatama. Sama sisuga ütlusi andis Mindaugas Šilkunas tunnistajana

maakohtu 03.04.2018. a istungil, s.o et Leedu äriühingud UAB KD Jupiter ja A. Mickuno imone

kandsid raha üle kahe sõiduauto eest ja pidid vastu saama sõidukid. Nende väidetega on kooskõlas

Kevin Vikati kirjalikult antud selgitused toimunud tehingute kohta (II kd tl 11-12). Autod kuulusid

seejuures MKV Vara OÜ-le, kuid Leedu partner ei soovinud tasuda otse nimetatud äriühingule.

Maakohus on samuti nõustunud väidetega, et raha hageja pangakontole kandmise kohta olid

kokkulepped Kevin Vikatiga ja asja materjalide kohaselt toimusidki raha ülekanded nende

kokkulepete järgi. Maakohus on järgnevates põhjendustes küll märkinud, et hageja kontole kanti

rahasummad õigusliku aluseta ning samuti kanti raha hageja kontolt edasi MKV Vara OÜ-le

õigusliku aluseta, mis on mõnevõrra vastuolus eelnevalt väljendatuga, et ülekannete aluseks olid

kokkulepped (käsund). Siiski ei ole tegemist maakohtule etteheidetava vastuolulisusega ning see

ei ole kohut viinud ka valedele järeldustele.

13. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb asja materjalidest tervikuna, et hageja pangakontole

ülekantud raha ei pidanud muutuma hageja varaks. Puuduvad viited tahteavalduste kohta, millest

saaks järeldada, et raha pidi minema hageja omandisse. Selle asemel on põhistatud, et kokkulepete

kohaselt pidigi hageja kandma rahasummad koheselt üle järgmisele adressaadile. Kõik asjaolud

kogumis viitavad sellele, et Leedu äriühingud maksid sõiduautode Audi A4 ja Mercedes-Benz

E350 eest, mis olid selle aja seisuga MKV Vara OÜ omandis. Asja materjalidest tuleneb, et

hagejale endale mingit vara, sh sõidukeid, ei kuulunud. Seega on asja materjalidega kinnitust

leidnud, et hageja pangakontot kasutati rahasumma edasikandmiseks lõppadressaatidele kohtule

täpsemalt avaldamata eesmärkidel.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma

tähtsust see, milleks kasutas OÜ MKV Vara hageja poolt ülekantud raha.

14. Riigikohus on korduvalt (vt RKTKo 3-2-1-54-17, p 10) selgitanud ÄS § 187 lõikes 2 sätestatud

nõude rahuldamise eeldusi järgmiselt:

juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

Riigikohtu praktika järgi jaguneb nimetatud eelduste osas asjaolude tõendamise koormis selliselt,

et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja

et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja

nõuab. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku

ettevõtja hoolsusega. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa

tehingu tagajärjel on iseenesest selline kahju, mis on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral

hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas (vt ka Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

20-14, p 13).

15. Maakohus pidas juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks asjaolu, et äriühingut kasutati juhatuse

liikme poolt nn vahekehana. Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi äriühingu arvelduskonto

kasutamine paaril korral rahaülekannete vahendamiseks ehk n-ö vahekehana tegutsemine

iseenesest veel olla automaatselt vastuolus äriühingu huvidega, eriti kui niisugune tegevus oli

lühiajaline (sisuliselt ühekordne). Juhatuse liikme tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada

kõiki asjaolusid kogumis, sh ka hageja kui äriühingu tegevusprofiili.

Kostjad on muuhulgas esile toonud, et hagejal kui äriühingul ei ole alates äriregistrisse kandmisest

(06.04.2010)

kuni

lõpetamiskandeni

(10.05.2013)

olnud

mitte

mingisugust

muud

majandustegevust peale vaidlusaluse nelja ülekande (kaks ülekannet Leedu äriühingult hagejale

ning kaks samas summas toimunud ülekannet MKV Vara OÜ-le). Pole olnud töötajaid ega vara.

Seega ei ole ka sisulisi viiteid selle kohta, et rahaülekannete kahel korral vastuvõtmine ja ka raha

kahel korral edasikandmine oleks mingil tajutaval viisil kahjustanud äriühingu huve.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud väited, nagu oleksid kostjad võtnud menetluses

omaks juhatuse liikme kohustuste rikkumise. Kostja I on küll möönnud kohustuse rikkumist osas,

milles juhatuse liige tolereeris MKV Vara OÜ poolt väljastatud arvetel olevat ebaõiget selgitust ja

märkis ebaõige selgituse ka Leedu ettevõtetele esitatud arvetele. Selline juhatuse liikme tegevus

aga ei ole asjaoludest nähtuvalt toonud kaasa kahju tekkimist ning sellest ei sõltunud, kas

äriühingul oleks tekkinud õiguslik alus jätta Leedu äriühingutelt laekunud raha endale või mitte.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kummagi kostja puhul esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid

asuda seisukohale, et juhatuse liikmed on rikkunud oma hoolsuskohustust äriühingu suhtes viisil,

mis tõi kaasa ulatusliku rahalise kahju tekkimise.

16. Hageja suhtes algatati tema enda soovil pankrotiavalduse menetlus, mis lõpetati Harju

Maakohtu 4. aprilli 2013. a määrusega nr 2-13-3774 pankrotti välja kuulutamata. Kohtumääruse

põhjenduste kohaselt puudus võlgnikul vara, kohustusi oli vähemalt 4083,63 euro ulatuses.

Ajutine haldur oli seisukohal, et puuduvad reaalsed vara tagasivõitmise või tagasinõudmise

võimalused.

Kohtute infosüsteemi andmetel on ajutine haldur likvideerija õigustes esitanud 21. novembril

2013. a Harju Maakohtule avalduse täiendava likvideerimise läbiviimiseks seoses sellega, et peale

võlgniku äriregistrist kustutamist ilmnes vara olemasolu (maksete laekumine jaanuaris 2012

Leedu äriühingutelt kogusummas 57 800 eurot, mis kanti koheselt õigusliku aluseta üle OÜ-le

MKV Vara (hilisema ärinimega OÜ Grauhaus). Harju Maakohtu 19. veebruari 2014. a määrusega

nr 2-13-55196 on algatatud likvideerimismenetlus ja määratud likvideerijaks P. Sepper, kes on

esitanud hagid tsiviilasjas nr 2-14-58165 ning käesolevas tsiviilasjas.

Kui tsiviilasjas nr 2-14-58165 esitati hagi õigusliku aluseta saadu tagastamiseks, siis praeguses

tsiviilasjas on tegu hagiga juhatuse liikmete vastu. Nõude üheks keskseks eelduseks on ÄS § 187

lg 2 järgi, et juhatuse liikmete (kostjate) tegevusega oleks tekkinud osaühingule kahju.

17. Olukorras, kus äriühingul on puudunud igasugune majandustegevus (v.a 2011. a detsembris ja

2012. a jaanuaris toimunud pangaülekanded) ja ka pankrotimenetlus on lõppenud raugemisega, ei

ole ringkonnakohtu arvates põhistatud kahju olemasolu. Äriühingule juhatuse liikmete kohustuste

rikkumisega kahju tekitamist ei nimetatud hageja maksejõuetuse põhjusena. Praeguses asjas ei ole

esitatud ka andmeid võlausaldajate kohta, kelle nõuded oleksid jäänud hageja maksejõuetuse tõttu

ja/või hageja juhatuse liikmete kohustuste rikkumise tõttu rahuldamata. Kostjad on esile toonud

asjaolu, et apellandi (Magadamah OÜ (likvideerimisel)) ainuosanikuks oli Haktoline Konsult OÜ

(reg koodiga 11526863), kes on ärireregistrist kustutatud juba 15.12.2015. Omakorda kuulus

Haktoline Konsult OÜ osaühingule Saktolin (reg koodiga 10625362), mis on samuti registrist

kustutatud. Seega puuduvad osanikud, kelle õiguste kaitseks saaks kahju hüvitamine olla

põhjendatud.

Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hagejale kahju tekkimine ei ole asjas kinnitust

leidnud. Kuna on põhistamata, et hageja pangakontole laekunud rahasummad tulnuks lugeda

hagejale kuuluvaks varaks, siis ei ole raha edasikandmisega tekkinud hageja varalises sfääris

puudujääki. Kahju puudumisel jättis kohus õigesti hagi rahuldamata.

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-14-58165 tehtud lahend,

millega OÜ-lt Grauhaus on hageja, OÜ Magadamah (likvideerimisel) kasuks välja mõistetud

põhivõlg 57 800 eurot ja viivised, ei ole kohtule praeguse asja lahendamisel siduv. Pärnu

Maakohtu 03. veebruari 2016. a otsuse nr 2-14-58165 kirjeldavast ja põhjendavast osast nähtuvalt

ei tuginetud selles vaidluses praeguses asjas esiletoodud asjaoludele, s.o et raha ülekanne oleks

olnud seotud mingite muude kokkulepetega ning et OÜ Magadamah (likvideerimisel) oleks olnud

raha ülekandmisel üksnes vahelüliks. Ka TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel. Praegusel juhul on esile toodud varasema vaidlusega võrreldes erinevad asjaolud.

Samuti ei ole asja lahendamisel olulise tähtsusega hageja väited, mille kohaselt kostjad kui

äriühingu juhatuse liikmed teadsid vaidlusalustel ülekannetel õigusliku aluse puudumisest ning

nad ei ole midagi teinud raha tagasisaamiseks. Vastavalt eeltoodule ei pruukinud ülekanded

asjaolude tervikpildist lähtudes toimuda õigusliku aluseta, vaid pigem käsundilaadsete

kokkulepete alusel. Sellega seoses on asjakohatud ka etteheited, et juhatuse liikmed ei astunud

omalt poolt samme raha tagasisaamiseks. Kui puuduvad andmed, et raha oleks tulnud lugeda

hagejale kuuluvaks, siis ei saanud juhatuse liikmetel olla ka õiguslikke aluseid selle

tagasinõudmiseks.

19. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust ja märkis, et

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist, siis ei käsitle

ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 174 lg 4 kohaselt määrab seega

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast asjas tehtava kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/