3-18-424/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohtuasja number 3-18-424 Otsuse kuupäev

28. veebruar 2019 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi X kaebus Viru Vangla 19.01.2018. a otsuse nr 6-10/43833-3 tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks taotluse uuesti läbi vaatamiseks Menetlusosalised Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Viru Vangla 19.01.2018. a otsus nr 6- 10/43833-3.

3. Kohustada Viru Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja 21.12.2017. a pikaajalise kokkusaamise taotlus.

4. Välja mõista Viru Vanglalt X kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.

5. Asendada kaebaja ja tema abikaasa nimi avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 01.04.2019. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil. Asjaolud

1. X esitas 21.12.2017. a Viru Vanglale pöördumise taotledes luba pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga, vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule (tl 51).

2. Viru Vangla jättis 19.01.2018. a vastusega nr 6-10/43833-3 kaebaja taotluse rahuldamata (tl 19).

3. Kaebaja esitas 23.01.2018 vaide Viru Vangla 19.01.2018. a otsuse peale, mille Viru Vangla jättis 22.02.2018. a vaideotsusega nr 6-12/54-2 rahuldamata (tl 20–21).

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 26.02.2018. a kaebuse (tl 2–12), milles taotleb tuvastada Viru Vangla 19.01.2018. a otsuse nr 6-10/43833-3 õigusvastasus ja haldusakt tühistada ning kohustada Viru Vanglat asja uuesti otsustama. Kaebuses taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 19.01.2018. a otsuse kehtivuse peatamist ning Viru Vangla kohustamist lubada kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi Tallinna Vanglas viibiva abikaasa Y. Vastustaja on sekkunud õigusvastaselt kaebaja perekonnaellu. Kokkusaamine ei ole vastuolus vangistuse eesmärkidega ja võib suunata õiguskuulekale käitumisele nii kaebaja kui abikaasa.

5. Tartu Halduskohtu 15.03.2018. a määrusega jäeti rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus (tl 34).

6. Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018. a määrusega jäeti rahuldamata kaebaja määruskaebus halduskohtu esialgse õiguskaitse määrusele. Ringkonnakohus muutis osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi.

7. Vastustaja vastuse kohaselt on kohus tühistamisja kohustamiskaebuse menetlusse võtnud ebaõigesti, sest tegemist on kaebaja abstraktse taotlusega. Lubatav on tuvastamiskaebuse menetlemine. Kaebaja nõude rahuldamiseks puudub alus, mille tõttu tuleks ka tuvastamiskaebus jätta rahuldamata.

Kohtu seisukoht

8. Viru Vangla 19.01.2018. a otsuse nr 6-10/43833-3 (tl 19) kaalutlused on kokkuvõtlikult järgmised.

Vastustaja tuginedes vangistusseaduse (VangS) §-dele 23, 25 ja 251 leiab, et kuna ka kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust Tallinna Vanglas, siis ei saa rääkida vanglavälisest suhtlusest ning abikaasade kokkusaamine ei kannaks vanglavälise suhtluse eesmärki. Eraldihoidmise printsiibist lähtudes hoitakse mehi ja naisi vanglas eraldi. Pikaajaline kokkusaamine ei ole erandiks, mida võiks teha kaebaja osas sellest printsiibist kõrvalekaldumiseks. Kaebaja taotluse rahuldamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Olukorras, kus mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamine olla kinnipeetava resotsialiseerumisel lahutamatuks väliskontaktide säilitamise abinõuks. Abielustaatus ei anna abikaasadele piiramatuid õigusi omavaheliseks kokkusaamiseks. Õigusaktid ei näe ette kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses.

9. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja näol on tegemist süüdimõistetud ja Viru Vanglas karistust kandva kinnipeetavaga. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on abielus juba enne vangistust ning tema abikaasa kannab samuti süüdimõistetuna vanglakaristust Tallinna Vanglas.

Registrite ja Infosüsteemide Keskuse registriandmetel (tl 87–89) on kaebaja kinni peetud 05.07.2016. a ja karistuse tähtaeg on 05.07.2021. a. Kaebaja abikaasa on registriandmetel kinni peetud 09.07.2016. a ja karistuse tähtaeg on 04.07.2022. a.

10. Kaebaja on avaldanud soovi pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga, millest vangla on keeldunud põhjusel, et vangistusalased õigusaktid ei näe kinnipeetavate omavahelist kokkusaamist VangS § 23 tähenduses ette. Kohus jääb eelmenetluses (tl 27p) väljendatud seisukoha juurde, et lähtudes vaidluse esemest ja kaebuse eesmärgist (saavutada abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimalus) on kaebaja esitatud tühistamisja kohustamisnõue lubatav ja sobiv nõue vastavalt kaebuse eesmärgile. Halduskohus ei nõustu vastustaja seisukohaga (tl 49), et tühistamisja kohustamisnõue on võetud kohtu menetlusse ebaõigesti. Vastustaja põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et kuna kaebaja ei ole taotluses nimetanud konkreetset kuupäeva, siis on tegemist abstraktse taotlusega ja kohtus menetletav oleks üksnes tuvastamiskaebus preventiivsel eesmärgil.

11. Kaebaja on vanglale esitatud taotluses (tl 51) taotlenud luba pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga: “/…/ Igal vangla poolt määratud kuupäeval vastavalt koostatud graafikule.“. Seega on kaebaja olnud nõus taotluse rahuldamisega ükskõik millisel graafikujärgsel kuupäeval, mille vangla määrab. Taoliselt on taotlusest aru saanud ka vaidlustatud otsuse tegija (tl 19), kuna vastuses taotlusele on konstateeritud: “Teie pöördumisest on aru saada, et Viru Vangla määraks ise pikaajalise kokkusaamise kuupäeva.“. Ka kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse vaideotsuses (tl 20-21) ei ole vangla direktor kohtu arusaamisel vaiet rahuldamata jätnud taotluse abstraktsuse tõttu. Vastupidi, direktor on tuginedes HMS §-le 54 asunud seisukohale, et otsuse puhul on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Ka ringkonnakohus on kaebaja taotluse rahuldamata jätmist käsitlenud haldusaktina (määruse p 12 (tl 46)), sest pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumine vastab HMS § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele. Kohtuasjas nr 3-17-2501 on samade poolte vahelises vaidluses kaebaja sarnast taotlust käsitletud küll toiminguna, kui halduskohus on seisukohal, et vaidluse esemest lähtudes pole tegemist samasisuliste vaidlustega, mille tõttu ei ole teises haldusasjas tehtud lahendi põhjendused siduvad uue vaidluse lahendamisel (vrdl RKHKm 3-3-1-35-12, p 15).

Kohus märgib vastuseks vastustajale, et kui vastustaja peab kaebaja taotlust abstraktseks, oleks taotlus tulnud haldusmenetluses käiguta jätta. Kohtumenetluses, eriti pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ja taotluse suhtes sisulise otsuse tegemist, ei ole taotluse abstraktsusele viitamine ja seetõttu kaebuse ebaõigele menetlusse võtmisele rõhumine asjakohane. Käesoleval juhul on tuvastamisnõude kõrval kaebaja õiguste kaitseks tõhusam vahend tühistamisja kohustamisnõude näol (HKMS § 45 lg 2).

12. Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.

13. Kaebusega kaitstavaks õigushüveks on põhiõiguse järku õigus. Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonnaja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonnaega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Teisalt tähendab vangistuses viibimine mingiks ajaks isiku kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu sekkumine kaebaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda seetõttu iseenesest veel selle õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus nr 3-4-1-9-10, p-d

44 ja 47).

Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Halduskohus nõustub küll vastustajaga, et isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud, kuid sellest tõdemusest ei saa iseenesest tuleneda alust kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks.

14. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja perekonnaellu sekkutud seaduses sätestatud juhul ja korras. Vaidlustatud otsus evib diskretsiooniveaga haldusakti tunnuseid.

15. Asjaolu, et pikaajalise kokkusaamise regulatsioon asub normitehniliselt kinnipeetava vangistuse täideviimist reguleeriva vanglavälise suhtlemise jaos, ei tähenda, et kinnipeetava pikaajaline kokkusaamine saab toimuda üksnes vabaduses viibiva abikaasaga.

VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vastustaja kohaldatud paragrahv määratleb suhtlemise eesmärgina kontaktide säilimist lähedaste inimestega, kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad talle positiivset mõju. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus. Nende säilitamise või taasloomiseta ei ole lülitumine ühiskonda pärast vabanemist võimalik. VangS §

23 ei nimeta kinnipeetava vanglavälist suhtlemist küll tema õiguseks, kuid vangistusseaduse regulatsioon osutab üheselt vanglavälisele suhtlemisele kui õigusele. Isikute ring, kellega kinnipeetav võib suhelda, ei ole määratletud ammendavalt. Perekonnaliikmete eraldi väljatoomisega tahab seadusandja rõhutada just perekondlike sidemete tähtsust karistuse täideviimise eesmärgi saavutamisel. Lisaks kohustusele tagada kinnipeetavale tema seaduslikud õigused kui otsesele miinimumnõudele peab vangla juhtkond hoolitsema tema vanglaväliste kontaktide, kui sotsiaalsete sidemete säilimise ja arendamise eest ka laiemas tähenduses. (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tln, Juura, 2014, lk 80)

VangS § 25 lg 1 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõrasvõi kasuvanema, võõrasvõi kasulapse, venna või õega. VangS § 25 lg 1¹ p-de 1–4 kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; kokkusaaja maines on alust kahelda või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Seega saab vangla VangS § 25 lg-s 1¹ märgitud aluste esinemisel pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keelduda. Kinnipeetaval on võimalik oma põhiõigust perekonnaelule vangistuses viibides realiseerida pikaajalisel kokkusaamisel üksnes VangS §-s

25 sätestatud tingimustel. VangS-st ei tulene piirangut, millega saaks õigustada kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise mittelubamist üksnes faktiga, et ka kinnipeetava abikaasa viibib kinnipidamiskohas (vt ka Tartu RngKo 3-10-2893, p 9 ja 3-17-2501, p 11).

16. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava individuaalse täitmiskava (VangS § 16) täitmisele, suurendades kinnipeetava vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid. Vangla keelduvast otsusest ei ilmne, kuidas kahe juba süüdimõistetud ja vanglakaristust kandva omavahel abielus oleva kinnipeetava isiku perekondlike sidemete säilimine neid väljavaateid pärsiks. Abikaasade pikaajaline kokkusaamine võib omada vastupidist mõju – pereelu säilimine võib suunata mõlemad abikaasadest kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele, mis omakorda kaitseb lõppastmes ka õiguskorda (VangS § 6).

17. Kaebaja taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kaebaja ja tema abikaasa kinnipidamise kestust (2016–2021/2022, vt käeoleva otsuse p 9). Kaebaja vanglakaristus on pikaajaline. Pika vanglakaristuse kandmine toob kaasa perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvava riive. Taotluse esitamise ajaks oli kaebaja vangistuses olnud ca 1,5 aastat. Mida kauem kannab isik vanglakaristust, seda intensiivsemalt riivatakse tema põhiõigust perekonnaelule, mille realiseerimist vanglakaristuse kandmine pärsib. PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus tähendab aga muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt RKHKo 3-4-1-9-10, p 43). Arvestades, et mõlemale kinnipeetavale määratud vangistuse aeg on küllaltki pikk (5–6 a), ei saa pidada proportsionaalseks pikaajalise kokkusaamise keeldu kogu vangistusaja vältel. Kuna pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil ning vangla kohaldab vangla sisekorraeeskirja §-st 37 tulenevaid meetmeid, ei näe kohus võimalike tehniliste ebamugavuste raskuste kõrval sisulisi takistusi kahe kinnipeetava kokkusaamiseks.

18. Vastustaja on andnud ebaõige hinnangu kinnipeetavatest abikaasade suhtlusele vanglavälise suhtluse kontekstis. Samuti meeste ja naiste vanglas eraldihoidmise printsiibile, kuna Eestis sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel (PKS § 1 lg 1). Veenev ei ole seos kaebaja taotluse mitterahuldamise ja vangistuse täideviimise eesmärkide vahel, samuti, kas taotluse rahuldamine soodustab resotsialiseerumist või mitte. Vastustaja kohaldatud õigusaktid ei välista kinnipeetavatest abikaasade omavahelist kokkusaamist.

Halduskohtu hinnangul sisaldab vaidlustatud otsus ilmselgeid kaalutlusvigu, mille tõttu on tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis kuulub tühistamisele. Kuna vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, kuulub rahuldamisele ka kohustamisnõue, kuna vastustaja ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga toonud esile kohustamisnõude rahuldamist välistavaid asjaolusid. Halduskohus kohustab vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja pikaajalise kokkusaamise taotlus abikaasaga.

19. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel kuulub kaebus rahuldamisele.

20. Seoses kaebuse rahuldamisega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ((tl 25) tuginedes HKMS § 108 lg-le 1).

21. Andmesubjektide nimed tuleb asendada kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)