2-18-12108/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-12108

Tsiviilasi

XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks XX-

le ning YY suhtlusõiguse peatamiseks lastega

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 27. detsembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema, vastustaja määruskaebemenetluses): XX,

lepinguline esindaja Piia Roosileht

Puudutatud isik I (isa, määruskaebuse esitaja): YY,

lepinguline esindaja Andrus Post

Puudutatud isikud II–IV (lapsed): AA, TT ja CC, ühine

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Katrin Jennsen

Eestkosteasutus: Märjamaa Vallavalitsus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 27. detsembri 2018 määrus tühistada osas, millega peatati YY

suhtlusõigus laste AA, TT ja CC suhtes ning määrati suhtlusõiguse taastamise

tingimused, samuti suhtlusõiguse peatamise avaldusega seonduvate menetluskulude

jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.

2. Saata tsiviilasi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Punktis 1 viidatud määrus on edasi kaebamata jõustunud osas, millega lõpetati XX

ja YY ühine hooldusõigus laste AA, TT ja CC suhtes ning anti laste AA, TT ja CC

hooldusõigus täielikult üle XX-le, samuti hooldusõiguse vaidluses menetluskulude

jaotuse osas, sh laste esindaja kulude väljamõistmise ja riigi kanda jätmise osas.

4. Tühistada Pärnu Maakohtu 15. augusti 2018 määrusega rakendatud esialgne

õiguskaitse.

5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

2 (6)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. XX (ema, avaldaja) esitas 13. augustil 2018 Pärnu maakohtule avalduse YY (isa,

puudutatud isik I) vastu taotlusega lõpetada nende ühine hooldusõigus laste AA (vanem poeg),

TT (keskmine poeg) ja CC (noorem poeg, koos „lapsed“, kohtumenetluses puudutatud

isikud II–IV) suhtes ja anda ainuhooldusõigus üle emale ning peatada isa suhtlusõigus oma

lastega kuni noorema poja 3-aastaseks saamiseni.

Vanemad oli abielus kuni 23. märtsini 2017, aga elasid koos lastega kuni 25. maini 2018 MMM

ühises kodus. Alates viimati märgitud kuupäevast viibib ema koos lastega XXX, sest isa käitus

emaga halvasti ja väärkohtles lapsi.

Isa on pikka aega ema alandanud, samuti käitunud temaga agressiivselt ja võimukalt laste

juuresolekul. Isa eitab ja naeruvääristab ema eluväärtusi ja nägemusi, kuigi ema hoolitseb laste

eest eeskujulikult. Lapsed isa käitumist ei mõista. Kaks nooremat poega olid kodus elades tihti

segaduses, mille eest isa neid karistas ja mispärast isa häält tõstis. Ema arvates pojad näevad

isa käitumismudelis eeskuju, et naistega tulebki halvasti käituda ja kujundavad sellest oma

käitumismudeli tulevikus. Tulemusena on keskmine poeg hakanud kiusama väiksemat venda.

Tugikeskuses viibides on ema saanud mitmekülgset abi nii endale kui ka lastele. Lapsed olid

pikka aega traumeeritud ega maganud korralikult. Kodus elades oli vanemal pojal sage

enkuprees, keskmisel pojal aga öised paanikahood, mis väljendusid nutuhoogudes ja

karjumises. Last rahustada oli raske, sellest tulenevalt oli häiritud ema ja teiste laste uni.

Kodust MMM-lt lahkudes jäid kõik ema ja laste isiklikud asjad korterisse. Isa sai oma

valdusesse ema päeviku ja jagab ema kirjutatut valimatult, nimetab ema hulluks ja soovitab

ravile pöörduda. Ka on isa asunud külvama vaenu ema õdede-vendade vahel.

Ema ja lapsed on lähisuhte vägivalla ohvrid, kes pidid pikka aega taluma füüsilist ja vaimset

vägivalda. Vanem poeg käis korduvalt nõustamisel kooli psühholoogi juures ja avaldas, et isa

on vägivaldne. Psühholoog diagnoosis tal postraumaatilise stressihäire. Isa suhtes algatati

kriminaalasi kehalise väärkohtlemise kahtlustusega.

2. Ema esitas koos avaldusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus anda talle menetluse

ajaks õigus otsustada laste elu- ja viibimiskoha ning haridusküsimuste üle ainuisikuliselt.

Maakohus rahuldas selle taotluse 15. augusti 2018 määrusega.

3. Isa vaidles avaldusele osaliselt vastu. Ta nõustus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ainult

elu- ja viibimiskoha küsimustes, aga mitte muus osas ega suhtlusõiguse peatamisega. Isa ei ole

vägivaldne, aga on laste suhtes nõudlikum kui ema. Vanemate probleemid on tingitud nende

omavahelistest suhetest, aga need ei õigusta isa ja laste suhtlusõiguse piiramist.

4. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Ta asus seisukohale, et laste

ainuhooldusõigus võiks minna üle emale ja isa suhtlusõigus lastega tuleks peatada. Suhtlus-

õiguse peatamist ei tuleks siduda mingi tähtajaga, vaid hoopis tingimusega, et isal on võimalus

see taastada, kui ta on läbinud vajalikud teraapiad ja viharavi ning spetsialist annab hinnangu,

et see on ohutu.

3 (6)

5. Kohaliku omavalitsusena esitas seisukoha Märjamaa vallavalitsus (eestkosteasutus), kes

leidis, et keeruliste peresuhete ja paarisuhte tõttu vajavad ema ja lapsed psühholoogilist abi,

teraapia- ja peretöötaja teenust, võimalusega olla eemal isaga kohtumistest ja suhtlemisest.

Vanemad ei saa ühiselt hooldusõigust teostada probleemsete peresuhete ja võimaliku

perevägivalla tõttu. Ema saab hästi hakkama laste eest hoolitsemise, pere majandamise ja lastele

turvalise keskkonna pakkumisega, mistõttu on laste huvides jääda elama ema juurde.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus rahuldas avalduse 27. detsembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus). Laste

esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja määras kindlaks hüvitatava summa, ülejäänud

menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda.

6.1. Hooldusõiguse kohta tegi maakohus vaidlustatud määruse resolutsioonis otsustuse,

millega lõpetas täielikult vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes ning andis laste

hooldusõiguse täielikult üle emale.

Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-dele 116–118, 124, 127 ja 137 ning leidis, et

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on laste ja ema huvides. Isa on pikema aja jooksul

nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väärkohelnud lapsi ja ema, kellel on selle tulemusel

tekkinud traumad ja käitumishäired, mis vajavad pikaajalist teraapilist ravi. Isal ei ole

õnnestunud kohut veenda, et ta on võimeline laste hooldusõigust teostama ka osaliselt

vastutustundlikult ja laste huve arvestaval viisil, sh selliselt et laste psüühikat ei kahjustaks

füüsiline ja emotsionaalne vägivald laste, ema ja ka juures viibivate kolmandate isikute suhtes.

6.2. Suhtlusõiguse osas otsustas maakohus vaidlustatud määruse resolutsioonis peatada isa

suhtlusõiguse laste suhtes ja märkis, et see taastatakse isa avalduse alusel, kui suhtlusõiguse

taastamine vastab laste huvidele.

PKS § 143 lg 3 sätestab, et lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud

varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud

varasemate lahendite täitmise. Lastega tegelenud spetsialistid on seisukohal, et isaga

suhtlemine võib lastele mõjuda väga kahjulikult ja seda tuleks vältida. Kohtu hinnangul on

väikelaste puhul olulisem tagada lapsele stabiilne ja turvaline arengukeskkond, kui isaga

suhtlemise jätkamine olukorras, kus isa käitub lapsi traumeerival viisil ega suuda

konfliktiolukorras kontrollida oma tegusid. Kohus nõustus laste esindaja seisukohaga, mille

kohaselt tuleks suhtlusõigus lastega peatada ja seda ei tule siduda mingi tähtajaga.

Suhtlusõiguse teostamise peatamine kindlaksmääramata ajaks annab isale võimaluse tegeleda

oma emotsionaalsete probleemidega ja püüda leida neile lahendus. Isal on võimalus

suhtlusõigus lastega taastada peale seda, kui ta on läbinud vajalikud teraapiad ja viharavi ning

spetsialist annab hinnangu, et lastega suhtlemine on lastele ohutu.

Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS

7. Isa esitas 11. jaanuaril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada

isa ja laste suhtlusõiguse peatamise osas. Menetluskulud palub isa panna menetlusosaliste endi

kanda ja tagastada talle kaebuselt tasutud riigilõiv.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Esiteks ei näe PKS § 143 ega muud sätted ette suhtlusõiguse peatamist, vaid seda saab

lapse huvides kas piirata (piiramise puhul määrab kohus tingimused, millisel juhul saab

kohustatud vanem ja õigustatud laps oma suhtlusõigust teostada) või lõpetada.

7.2. Teiseks on suhtlusõiguse piiramine või lõpetamine väga erakordne meede ja eeldab

vanemate ja laste huvide põhjalikku analüüsi, mida maakohus ei teinud. Isa seletustele ja

4 (6)

tõenditele maakohus hinnangut ei andnud, vaid otsustas suhtlusõiguse peatamise peamiselt ema

ütluste põhjal.

7.3. Kolmandaks tuvastas maakohus, et isa ja vanema poja suhe on väga halb, mis võib aga

olla tingitud sellest, et isa oli liiga nõudlik, kohati ka järsk, kindlasti aga mitte vägivaldne.

Samas on tõesti võimalik, et seniste ebakõlade tõttu vajab nendevahelise suhte taastumine aega.

Siiski ei selgu vaidlustatud määrusest, mis põhjustel peatati isa suhtlemine kahe noorema

pojaga. Menetluses ei väitnud üksi tunnistaja, spetsialist ega ka ema ise, et isa oleks nende

suhtes käitunud vägivaldselt.

7.4. Neljandaks jättis maakohus kaalumata ja kasutamata PKS § 143 lg-st 3¹ tuleneva

võimaluse määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul, kuigi isa

taotles menetluse kestel korduvalt õigust suhelda kahe noorema pojaga esialgu lastekaitse-

töötaja juuresolekul, hiljem juba iseseisvalt.

7.5. Lõpuks märkis isa, et kuigi ta on nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja selles osas

määruskaebust ei esita, palub ta siiski kaaluda, kas ühise hooldusõiguse lõpetamine täies

ulatuses on laste huvides, sest kui emaga midagi juhtub, ei ole lastel enam hooldusõiguslikku

vanemat.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks. Ema, lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutus

vaidlesid kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 29. jaanuaril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel suhtlusõiguse

osas tühistada. Ringkonnakohus ei saa ise teha tühistatud osas uut lahendit, mistõttu saadab asja

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Sisuliselt esitas ema kohtule kaks avaldust, millest ühega palus reguleerida laste

hooldusõigust ja teisega piirata isa suhtlusõigust. Määruskaebuse p 2.1 järgi vaidlustab isa

maakohtu määrust ainult suhtlusõiguse osas. Sellega on hõlmatud ka maakohtu otsustus

küsimuses, kuidas isa ja laste suhtlus taastada. Ülejäänud osas, st ühise hooldusõiguse

lõpetamise ja emale üleandmise ning hooldusõigusega seonduvate menetluskulude jaotuse, aga

ka laste esindaja kulude kandmise osas on vaidlustatud määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu

kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Isa määruskaebuse lõpus

esitatud seisukoht, et ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses ei tarvitse olla laste

huvides, pole käsitatav kaebusena vaidlustatud määrusele kõnealuses osas, sest kaebuse

muudes osades on isa selgelt oma kaebuse ulatust piiranud. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida maakohtu määruse jõustunud osa käesoleva määruse

resolutsioonis, sest maakohtul on TsMS § 563¹ teisest lausest tulenev kohustus saata määrus

selle jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse

andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.

11. Maakohus ei tuvastanud suhtlusõiguse piiramise otsustamiseks vajalikke asjaolusid ega

arutanud neid menetlusosalistega piisavas ulatuses. Samuti ei nähtu vaidlustatud määrusest ega

tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks suunanud vanemaid otsima suhtlusõiguse vaidlusele

lahendust kokkuleppel. Seetõttu tuleb saata asi maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks

5 (6)

(sarnaselt otsustatud ka nt Riigikohtu 5. novembri 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14,

vt põhjenduste kohta eelkõige p 23).

11.1. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning

mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lg 2 kohustab

vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse

kasvatamist. PKS § 143 lg 3 alusel võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle

kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta

tehtud varasemate lahendite täitmise. PKS § 143 lg 3¹ esimene lause näeb ette, et kohus võib

määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. PKS § 143 lg 5 lubab

kohtul rakendada samas paragrahvis nimetatud meetmeid ka omal algatusel.

11.2. Kui üldjuhul lahendab kohus vanemate vaidlust suhtlusõiguse üle selle vanema taotlusel,

kes soovib lapsega suhelda, siis käesoleval juhul on lastega koos elav ema palunud peatada isa

suhtlusõiguse lastega kuni noorema poja 3-aastaseks saamiseni. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et PKS § 143 lg 3 võimaldab ka lapsega koos elaval vanemal esitada avaldus

taotlusega teise vanema suhtlusõiguse piiramiseks või selle teostamise lõpetamiseks. Maakohus

pidas lubatavaks ka taotlust suhtlusõiguse peatamiseks, samuti hindas taotluse põhjendatuks,

aga ei lugenud end seotuks ema valitud ajalise piiranguga.

11.2.1. Vanema lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendab kohus TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi

hagita perekonnaasjana. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel

seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele,

kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab PKS § 143 lg 5 kohtul valida suhtluskorra

reguleerimiseks vajaliku meetme (Riigikohtu 5. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

113-14, p 22 viies lõik). Eelnev tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada

ulatuslikumalt kui seadus näeb ette vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena.

11.2.2. PKS § 143 kehtib alates 9. juulist 2014 PKS muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (Riigikogu XII koosseis, 546 SE) sõnastuses. Viidatud seadusega

ei muudetud sisuliselt praeguse kolmanda lõike sõnastust, mis vastab alates PKS jõustumisest

kehtinud sama sätte esimesele lausele. PKS võeti seadusena vastu Riigikogu XI koosseisus

eelnõuna nr 543, mis esitati parlamendile selle eelnõu kohaselt samasugusena nagu varasem

eelnõu nr 55. Viimase seletuskirja järgi võib kohus suhtlusõigusega seotud küsimusi otsustada

lapse huvidest lähtudes ja see võib sisuliselt tähendada suhtlusõiguse teostamise piiramist ühe

või mõlema vanema jaoks (lk 35).

11.2.3. PKS § 143 lg 3 ega eelmises alapunktis viidatud eelnõude sõnastusest ei nähtu seadus-

andja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Suhtlusõigus ei

eelda vanemale lapse isikuhooldusõiguse kuulumist, see õigus tuleneb lähedasest sugulus-

suhtest ja on ühtlasi osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest

(põhiseaduse § 27). Seega on õigus lapsega suhelda üldreeglina ka vanemal, kellel puudub lapse

suhtes hooldusõigus (XI koosseis, 55 SE, lk 35; vt pikemalt Göttig, T, Uusen-Nacke, T.

Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine, Võrdlev analüüs, 2017, lk 7–8,

kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/suhtlusoiguse_uuring27112017.pdf).

Kohtupraktikas on samuti rõhutatud, et suhtlusõiguse korraldamine ei sõltu hooldusõiguse

kuuluvusest (vt nt Riigikohtu 9. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21 neljas

lõik). Seega ei saa suhtlusõiguse peatamise võimalust järeldada PKS §-st 140, mis käsitleb

hooldusõiguse peatamist.

11.2.4. Maakohus on seega põhjendamatult otsustanud peatada isa suhtlusõiguse laste suhtes,

sest sellist võimalust seadus ette ei näe. Suhtlusõigust saab PKS § 143 lg 3 alusel piirata või

selle teostamise lõpetada. Siinjuures saab eespool p-s 11.2.2 viidatud eelnõu nr 546 seletuskirja

järgi piiramist sisustada eelkõige PKS § 143 lg-s 3¹ ette nähtud võimaluse kaudu (suhtlemine

kolmanda isiku juuresolekul, vt lk 13). Kohtupraktikas on peetud lubatavaks ka piirangut viisil,

6 (6)

et lahus elav vanem saab lapsega kohtuda last igapäevaselt kasvatava vanema teadmisel ja

nõusolekul (Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18 viies lõik).

11.3. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja

vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid. Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab kohaldada

tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (Riigikohtu

12. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36 teine lõik; 16. septembri 2015

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). Õige on kaebuse väide, et kahe noorema poja osas ei

ole tuvastatud, milline oht lapsi ähvardab, kui nad isaga suhtlevad. Maakohus peab asja uuel

läbivaatamisel eristama isa suhteid iga pojaga ja hindama neist igaühe puhul eraldi, kas

suhtlusõiguse piiramine või selle teostamise lõpetamine on põhjendatud.

11.4. Lapse ja vanema suhtlemise korraldamise üks eesmärk on tagada vanemale võimalus

tunda last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Teiseks tuleb suhtlemist

reguleerides arvestada vanema kohustust lapsega suhelda (Riigikohtu 5. novembri 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p-d 26 ja 28). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks

hinnanud isa kohustusi oma laste suhtes ja valinud piirangu sellest lähtuvalt.

11.5. PKS § 143 lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et ta saab lahus elava

vanemaga suhelda. Üksnes juhul, kui suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele

kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega

suhelda. Kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust piirata või selle

teostamise lõpetada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse huvidega ning

kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-

16111, p 18 neljas lõik ja selles viidatud 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16,

p 20; 14. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19). Maakohus on küll õigesti

sedastanud, et teeb lahendi laste huvidest lähtuvalt, aga määrusest ei nähtu, millised on need

huvid iga poja osas ja kuidas vastab neile isaga üldse suhtlemisvõimaluse puudumine. Lähtudes

PKS § 143 lg 1 eeldusest ei saa seni tuvastatud ja isale ette heidetava varasema käitumise põhjal

asuda seisukohale, et PKS § 143 lg-s 3¹ ette nähtud viisil suhtlusõiguse piiramine pole piisav.

12. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh

rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2, § 477 lg 1 ja § 477¹

lg 2 teise lause järgi tuleb sellest juhinduda ka hagita asja menetlust lõpetava määruse

koostamisel. Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta 15. augusti 2018

määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus

omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu 15. augusti 2018 määrusega kohaldatud esialgne

õiguskaitse tuleb tühistada, sest pärast hooldusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole

esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu

19. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18).

13. Suhtlusõigusega seonduva vaidluse menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel

läbivaatamisel. Siis saab maakohus lahendada ka isa taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu

tagastamiseks. Nimelt sõltub TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale lõivu

tagastamine sellest, kuidas otsustab kohus vastava kulu menetlusosaliste vahel jagada. Laste

esindaja 22. jaanuari 2019 tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm