2-17-1092/86 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali taotlus hagi läbi vaatamata

jätmiseks.

2. Tühistada Harju Maakohtu 20.07.2018 otsus osas, milles kohus mõistis AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaalilt KUNTA TEENUSED OÜ kasuks välja kahjuhüvitise

4 745 eurot ja jättis KUNTA TEENUSED OÜ menetluskulud AB „Lietuvos draudimas“

Eesti filiaali kanda, mõistes AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt KUNTA

TEENUSED OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitise 4 440 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta KUNTA TEENUSED OÜ hagi

AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt kahjuhüvitise 4 745 eurot väljamõistmiseks

rahuldamata ning KUNTA TEENUSED OÜ ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali

menetluskulud nende endi kanda.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

1) Hagi rahuldada osaliselt.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

26.02.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-1092

Kohtuasi

KUNTA TEENUSED OÜ hagi AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja

kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.07.2018 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB

„Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaali

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

15 829 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

KUNTA

TEENUSED

OÜ

(registrikood

12359143), esindaja vandeadvokaat Sven Sillar

Kostja

AB

„Lietuvos

draudimas“

Eesti

filiaal

(registrikood 12831829), esindajad vandeadvokaat

Olavi-Jüri Luik, vandeadvokaadi abi Kadi Saluste

Kolmas isik AS SEB Liising (registrikood 10281767),

esindaja Aili Kuppart

Kohtuistungi toimumise aeg

14.02.2019

2) Välja mõista AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt KUNTA TEENUSED OÜ

kasuks kindlustushüvitis 9 800 eurot, alates 20.01.2017 kuni ringkonnakohtu otsuse

tegemiseni sellelt summalt viivis 1 649,62 eurot ja alates 27.02.2019 viivis

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning kahjuhüvitis

500 eurot.

3) Jätta rahuldamata KUNTA TEENUSED OÜ taotlus otsuse täitmise viisi

kindlaksmääramiseks.

4) Jätta menetlusosaliste menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. KUNTA TEENUSED OÜ (hageja) esitas 20.01.2017 Pärnu Maakohtule hagi AB „Lietuvos

draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu kindlustushüvitise 13 000 eurot, viivise seadusjärgses

määras alates hagi esitamisest ja kahjuhüvitise 5 245 eurot (auto rentimise kulu 4 745 eurot ja

õigusabikulu 500 eurot) väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

29.03.2017 menetlusdokumendis palus hageja kindlaks määrata otsuse täitmise kord selliselt,

et kostjal tuleb hageja kasuks väljamõistetavast kindlustushüvitisest tasuda Aktsiaselts SEB

Liisingule (kolmas isik) liisingulepingust tuleneva võlgnevuse summa, mis ei ületa 5 433,1

eurot.

Hageja ja kostja sõlmisid 05.03.2016 sõiduki Cadillac Escalade’i (registreerimismärgi

nr AAAAAA) kaskokindlustuse lepingu kindlustusperioodiga 26.03.2016-25.03.2017. Sõiduki

omanik oli kolmas isik. 12.05.2016 toimus kindlustusjuhtum, mille tagajärjel auto hävines.

Nimelt läks auto sõidu ajal põlema ja hävis täielikult. 13.05.2016 teavitas hageja juhatuse liige

AA kostjat kindlustusjuhtumi toimumisest. Kahjuteade registreeriti juhtumi nr 357669 all.

Hageja seaduslik esindaja pöördus korduvalt kostja poole kahjujuhtumi kohta otsuse saamiseks,

kuid tulutult. 06.07.2016 edastas kostja hagejale kindlustusjuhtumi teatise, kus märkis, et kostja

ei pikenda kindlustusjuhtumiga seonduva asendusauto kasutamise teenust ja teatas, et pöördub

lähipäevadel prokuratuuri poole kriminaalmenetluse alustamiseks, mistõttu lükkub otsuse

tegemine edasi kuni kriminaalmenetluse tulemuse selgumiseni. Vaatamata päringutele ei

selgitanud kostja ammendavalt, miks oli kriminaalmenetluse tulem oluline praeguse juhtumi

puhul ja mis asjaolud andsid aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetluse

algatamine ei tõendanud, et üritati kindlustust petta. Tegelikult pettust ka ei olnud ja auto süttis

iseenesest. Auto oli tehniliselt väga heas korras.

Kolmas isik, kes oli sõiduki omanik ja hageja liisinguandja, esitas 18.08.2016 hagejale teatise

liisingulepingu ülesütlemisest ja nõudis tasumata jäänud maksete (kokku 5 433,1 eurot)

tasumist hiljemalt 01.09.2016. Hageja andis kostjale võimaluse enne kohtusse hagi esitamist

välja maksta kindlustushüvitis 13 000 eurot, viivis ja kahjuhüvitis 5 245 eurot ning hoiatas, et

mittetasumise korral pöördub ta oma õiguste kaitseks kohtusse. Kostja võlgnevust ei tasunud ja

jäi kindlaks, et võtab lõpliku seisukoha hüvitamise või hüvitamisest keeldumise suhtes pärast

kriminaalmenetluse lõppu.

Kindlustushüvitise suurus arvutatakse auto täishävingu korral lähtuvalt auto turuhinnast Eestis

ja hagejale teadaolevalt oli hävinenud auto hind 13.05.2016 seisuga 13 000 eurot. Kostja oli

nimetatud summa tasumisega viivituses alates 20.05.2016. Kuigi kindlustuslepingus oli

soodustatud isikuks märgitud kolmas isik, oli hagejal siiski õigus nõuda täitmist endale, sest

kindlustuslepinguga ei nähtud ette soodustatud isiku õigust nõuda kindlustushüvitise maksmist

endale. Samuti ei olnud lepingus välistatud hageja õigus nõuda kindlustushüvitise maksmist

endale. Veel enam, kolmas isik ütles liisingulepingu hagejaga üles. Hageja võlg liisinguandja

ees oli väidetavalt 5 433,1 eurot. Seega oli hageja võlg kolmanda isiku ees oluliselt väiksem

kui potentsiaalne kostjal väljamaksmisele kuuluv hüvitis.

Lisaks kandis hageja nimetatud summa tasumata jätmisega kahju uue sõiduki renditasude ja

õigusabikulude näol. Nimelt oli sõiduk vajalik töötajate ja tööriistade veoks objektidele, kuid

hüvitist saamata ei saanud hageja uut autot soetada.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus lõpetada asjas menetlus, sest hagi oli menetlusse võetud

ebaõigesti või peatada menetlus kuni kriminaalasja nr 16730000321 tulemuste selgumiseni

ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja nõudis hagi rahuldamist enda kasuks, aga kindlustuspoliisis nr 855039365 oli

sõnaselgelt sätestatud, et soodustatud isik oli kolmas isik. Seega, isegi kui eeldada hagis esitatud

väidete õigusust, ei olnud hagi võimalik hageja taotletud viisil rahuldada. Sama kahjuga oli

kostja poole pöördunud ka kolmas isik ise. Kostja märkis ühtlasi, et ei anna luba hagi eseme

või aluse muutmiseks. Hagi muutmine ei võimaldanud hagi lahendada kiiremini ja

säästlikumalt.

Kuivõrd väidetava kindlustusjuhtumiga seoses oli algatatud kriminaalasi nr 16730000321

karistusseadustiku (KarS) § 212 lg 1 tunnustel, tuli tsiviilasja menetlus peatada. Oli ilmne, et

kindlustuskelmuse koosseisu alusel algatatud kriminaalmenetluse tulemustel oli oluline tähtsus

vaidluse lahendamisel: juhul kui kriminaalasjas leidnuks tuvastamist, et tegu oli

kindlustuskelmusega, puudus mistahes alus hagi rahuldamiseks. Päästjad kahtlustasid koheselt

tahtlikku süütamist, sest nägid autol selgelt eristatavaid erineva tooniga põlemislaike.

Anonüümne kohalik elanik teatas politseile, et hageja seaduslik esindaja süütas auto tahtlikult.

Hageja seadusliku esindaja tutvusringkonda kuulus mitmeid isikuid, kelle sõidukid olid

„süttinud“.

Samuti liikusid kohalike elanike hulgas jutud, et põlenud sõidukil olid juba enne põlengut

tehnilised probleemid esmajoones käigukastiga. Viimast kinnitas ka kohalik remonditöökoda.

Seega, isegi kui sõiduki süütamine ei olnud tuvastatav, süttis sõiduk halva tehnoseisundi tõttu,

mis ei olnud kindlustusjuhtum. Hageja ei täitnud kahju vähendamise kohustust, mis välistas

samuti kostjal kahju hüvitamise kohustuse. Nimelt ei kasutanud hageja tulekustutit, vaid viskas

selle maha. Hageja viivitas põhjuseta tegevusetult päästeteenistusse helistamisega

15-20 minutit.

Eelnevale lisaks vaidles hageja vastu nõude suurusele. Sõiduki tulekahjueelne väärtus oli

10 000 eurot, millest tuli maha arvestada omavastutus 200 eurot. Hageja nõue ei olnud veel

sissenõutavaks muutunud. Hageja nõue renditasu hüvitamiseks oli alusetu, sest sellises

kindlustuskaitses ei leppinud pooled kokku.

Kolmanda isiku seisukoht

3. Kolmas isik märkis, et lõpetas vastavalt 18.08.2016 hagejale edastatud teatisele viimasega

sõlmitud liisingulepingu ühepoolselt ja ennetähtaegselt, sest lepingu alusvaraks olnud sõiduk

oli hävinenud. Eelneva tõttu nõudis ta hagejalt liisingueseme jääkväärtuse 4 958,58 euro

tasumist. 22.02.2018 seisuga ei olnud nimetatud summa makstud ja sellelt oli kogunenud

viiviseid 583,12 eurot. Koos liisingulepingu ülesütlemisega oli liisinguandja õigus nõuda

kostjalt kindlustushüvitise maksmist üle läinud hagejale.

Maakohtu otsus

4. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise

9 800 eurot ja sellelt otsuse tegemise ajaks kogunenud viivise 1 174,93 eurot ning lisanduva

viivise alates 21.07.2018 seadusjärgses määras ning kahjuhüvitise 5 245 eurot. Hageja taotluse

otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4 440 euro suuruse menetluskulude hüvitise.

Kolmanda isiku menetluskulud jättis kohus tema enda kanda ja kostja menetluskulud

kindlaksmääramata.

Pooltel puudus vaidlus selles, et hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmiti 01.10.2014

liisinguleping sõiduauto Cadillac Escalade’i soetamiseks. Hageja ja kostja sõlmisid nimetatud

auto kindlustamiseks kindlustuslepingu perioodiks 26.03.2016-25.03.2017. Harjumaal Kose

vallas Sae küla lähistel metsateel süttis 12.05.2016 kella 22.00 paiku hageja seadusliku esindaja

AA kasutuses olnud sõiduauto Cadillac Escalade. 12.05.2016 kell 21.54 edastas Häirekeskuse

Põhja keskus Päästeameti Põhja päästekeskusele teate tulekahju kohta. Päästeamet seda

sündmust ei menetlenud. 13.05.2016 teatas hageja kostjale 12.05.2016 toimunud

kahjujuhtumist. 06.07.2016 esitas kostja hagejale kahjujuhtumi nr 357669 teatise, mille

kohaselt kavatses kostja teha prokuratuuri avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks ja

asjaolude tuvastamiseks ning lükkas kindlustushüvitise väljamaksmise otsuse tegemise edasi

seniks, kuni nendele on edastatud politsei poolt kriminaalmenetluse tulemus. 28.07.2016

alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja nr 16730000321 menetlust KarS § 212 lg 1

tunnustel. 18.08.2016 ütles kolmas isik liisingulepingu üles. Kriminaalasja menetlus lõpetati

08.02.2018 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal oli

nõudeõigus; kas tegemist oli kindlustusjuhtumiga; kas hagejal oli õigus nõuda asendussõiduki

rendikulu hüvitamist; kui suur oli kindlustushüvitise suurus.

Hageja kindlustushüvitise nõude õiguslik alus oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 1. Esmalt

hindas kohus, kas hagejal oli kostjalt kindlustushüvitise väljanõudmiseks õigus, sest

kaskokindlustuse poliisi kohaselt oli soodustatud isikuks kolmas isik. Üldjuhul võib asja

kahjustamisest tulenevat kahju hüvitamise nõudeõigust kasutada üksnes kahjustatud asja

omanik. Samas puudub liisinguandjal liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes

tagatishuvi krediidi tasumiseks. Riigikohus asus 23.01.2018 otsuses asjas nr 2-16-3600

seisukohale, et kindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest üksnes seetõttu, et nõude esitas

liisinguvõtja, mitte liisinguandjast omanik. Seega oli kindlustuslepingu pooleks oleval hagejal

õigus nõuda kostjalt kindlustuslepingu täitmist ning hagejal oli vastav nõudeõigus.

Järgmisena hindas kohus, kas toimunud oli kindlustusjuhtum, mille puhul tuli kostjal hüvitada

hagejale kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju (VÕS § 476 lg 1). Lähtudes kõikidest tõenditest

kogumis, s.h 02.05.2017 asjatundja arvamusest, hageja seadusliku esindaja AA ütlustest,

tunnistajate IA, AV, VV, MI, MN, KM, AT ja DS ütlustest, leidis kohus, et tõendamist ei

leidnud kostja seisukoht, et hageja seaduslik esindaja (või keegi teine) süütas sõiduauto

tahtlikult ning seeläbi pani kuriteona toime kindlustuskelmuse (KarS § 212). Selliseid

asjaolusid ei tuvastatud ka kriminaalasja nr 16730000321 kohtueelses menetluses, mis lõpetati

08.02.2018 KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Praeguses asjas ei viidud läbi tulekahju ekspertiisi tuvastamaks tulekahju tekkimise põhjuseid.

Samuti ei käsitletud võimalikke tulekahju tekkimise põhjuseid 02.05.2017 asjatundja

arvamuses. Veel ei leidnud tõendamist, et sõiduauto põleng sai alguse sõiduki tehnilisest

rikkest. Ainuüksi tunnistajate sõiduauto visuaalsest vaatlusest või järeldustest ei saanud

nimetatud asjaolu tõendatuks lugeda. Kirjeldatud asjaolude tõendamiskoormis oli kostjal kui

kindlustusandjal.

Eelnevalt kirjeldatud järelduste tegemisel jättis kohus tõenditena arvestamata kolme

telefonikõne salvestused, mis toimusid KM ja tunnistajate MN, VV ja hageja volitatud esindaja

PT vahel, sest tõendid ei olnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 kohaselt

lubatavad. Nimelt esines KM kostja esindajana, lindistades enda ja tunnistajate MN, VV ja PT

telefonikõnesid, neid kõnede salvestamisest teavitamata ja nendelt selleks nõusolekut saamata.

Siinkohal oli oluline, et KM ei lindistanud kõnesid kui eraisik, vaid tegutses kindlustusandja

kui äriühingu esindajana.

Järgnevalt hindas kohus, kas esinesid alused kostja kindlustushüvitise maksmise kohustusest

vabanemiseks VÕS-i sätete ja tüüptingimuste alusel. Kohtu hinnangul ei suurendanud hageja

pärast lepingu sõlmimist kindlustusandja nõusolekuta kindlustusriski võimalikkust. Samuti ei

vabanenud kostja täitmiskohustusest VÕS § 488 lg 3 alusel. Praegusel juhul ei saanud eeldada,

et hageja oleks saanud ära hoida 12.05.2016 toimunud kindlustusjuhtumiga seoses tekkinud

kahju. Hageja seaduslikule esindajale, kes autot juhtis, ei saanud ette heita, et ta ei asunud ise

tulekustutiga põlevat autot kustutama, kuna hinnates vastavat situatsiooni, oleks võinud

nimetatud tegevus olla intensiivse sõiduki põlengu tõttu temale ohtlik. Isegi kui hageja esindaja

oleks sõiduki kustutamiseks kasutanud tulekustutit, ei saanud asuda seisukohale, et selle

tagajärjel ei oleks sõiduk hävinenud.

Ka ei esinenud tüüptingimustes nimetatud aluseid, millele tuginedes oleks kostja vabanenud

täitmiskohustusest: tegu oli kindlustusjuhtumiga ja tõendamata oli, et sõiduki põlenguga seoses

pani keegi toime kuriteo. Väide, et kostja vabaneb täitmiskohustusest, sest hageja ei teatanud

päästeametile kindlustusjuhtumist viivitamatult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

oli kummastav. Hageja teavitas päästeametit 12.05.2016 kindlustusjuhtumist, helistades

12.05.2016 häirekeskusesse kaks korda, mis oli kohane ja piisav. Samuti ei vabanenud kostja

täitmiskohustusest üldtingimuste punktide 2.9; 14; 15.1; 15.4; 15.5; 17.1.1; 17.1.2; 17.1.3;

17.1.4 alusel.

VÕS § 450 lg 1 kohaselt muutub kindlustusandja lepingu täitmise kohustus sissenõutavaks

kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike

toimingute lõpetamisega. VÕS § 82 lg-s 3 on sätestatud, et kui kohustuse täitmise aega ei ole

kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Seega muutus

kindlustushüvitise nõue sissenõutavaks 20.05.2016, kui sõiduki jäänuki kostjale üleandmisest

ja kahjuteate esitamisest oli möödunud seitse päeva.

Hageja ei tõendanud, et sõiduki turuväärtus 13.05.2016 seisuga oli 13 000 eurot. Seevastu

kostja tõendas, et sõiduki väärtus võis olla 10 000 eurot. Sellest kuulus kindlustuspoliisi

kohaselt lahutamisele omavastutus 200 eurot. Seega sai kindlustushüvitise suurus olla

9 800 eurot.

Hageja õigus kostjalt kahjuhüvitist (asendusauto rendi kulu ja enne kohtumenetlust kantud

õigusabi kulu) nõuda tulenes VÕS § 115 lg-st 1. Kahju hüvitamise nõude eeldused olid

järgmised: 1) kostja rikkus kindlustuslepingut; 2) hagejale tekkis kahju; 3) rikkumise ja kahju

vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 4). Kohus tuvastas ülal, et kostja rikkus

lepingut, kui jättis hüvitise välja maksmata. Hageja esitas kahju hüvitamise nõudena

asendusauto rendikulu nõude 4 745 eurot, mis oli tõendatud DST Auto OÜ arvega. Hageja

esitas kahju hüvitamise nõudena ka õigusabikulude kulude nõude 500 eurot, mille hageja kandis

enne kohtusse pöördumist. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelses menetluses oli

mõistlik ja hüvitatav. Õigusabi teostamise tunnitasumäär 100 eurot oli aktsepteeritav. Nii

asendusauto rendikulu 4 745 eurot kui ka kohtueelse menetluse õigusabikulu 500 eurot tekkis

hagejal seetõttu, et kostja jättis enda kindlustuslepingust tuleneva kindlustushüvitise tasumise

kohustuse täitmata. Seega esines kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik

seos (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 4) ning kõik kahju hüvitamise nõude eeldused olid täidetud.

Lisaks soovis hageja põhinõudelt viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kohtu

hinnangul oli see põhjendatud. Alates 20.01.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.07.2018 oli

kostja viivituses 547 päeva ning viivis oli kokku 1 174,93 eurot, mis tuli kostjalt hageja kasuks

välja mõista. Kooskõlas TsMS §-ga 367 tuli kostjalt välja mõista ka pärast otsuse tegemist

lisanduv viivis.

Otsuse täitmise viisi määramise taotluse jättis kohus rahuldamata, sest kolmas isik ei esitanud

iseseisvat nõuet hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, mida ta oleks võinud

TsMS § 212 kohaselt teha kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus, esitades samas

menetluses hagi.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, sest kohus rahuldas hagi

osaliselt ja tegi otsuse kostja kahjuks. Hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku

4 440 eurot. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud jättis kohus TsMS § 167 lg 2

alusel tema enda kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ja teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kohus jättis ebaõigesti hindamata kolm telefonikõne salvestust. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8

peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. Kohus ei viidanud õigusnormile, millel põhineb kohtu järeldus, et

kõnede salvestamise puhul on oluline, kas kõnede salvestaja tegutses eraisikuna või mitte. Tegu

ei olnud lubamatu tõendiga. Ükski kolmest isikust, kelle kõnesid lindistati, ei väitnud, et nad ei

teadnud, et kõnesid lindistati. Pealegi polnud nõusolek üldse vajalik. Kindlustuslepingust

tulenes hagejale õigus kindlustuslepingust tulenevaid kõnesid salvestada ja neid tõendina

kasutada. Kõnesid teinud KM ei üritanud kedagi petta kõnede salvestamisel ja ei varjanud enda

isikut. Seadus ei keela sõnumi saajal sõnumit säilitada ja kasutada. Eelneva tõttu jõudis kohus

ebaõige järelduseni kindlustuspettuse osas.

Tegu

ei

olnud

kindlustusjuhtumiga.

Kindlustusjuhtumi

tõendamise

koormis

on

kindlustusvõtjal. Hageja ei tõendanud, et tegu oli kindlustusjuhtumiga. Tehniliselt korras auto

ei sütti iseenesest põlema. Ka maakohus ei selgitanud, mis sellise süttimise põhjuseks võis olla,

kui tegu oli korras autoga.

Maakohus rahuldas hageja kahju hüvitamise nõude 5 245 euro ulatuses, millest 4 745 eurot oli

hageja asendusauto rendikulud ja 500 eurot kohtueelsed õigusabikulud. Kohus jättis

analüüsimata kahju hüvitamise nõude ulatuse. Kindlustusandjal puudus kohustus hüvitada

asendusauto kulud, kuna pooled ei leppinud kindlustuslepingus sellises kindlustuskaitses

kokku. Hageja väitis, et kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise tõttu ei olnud

äriühingul vahendeid ja võimalusi uut sõidukit soetada ning oli seetõttu sunnitud rentima

asendusauto. Vahendite puudumine on tüüpiline ettevõtlusrisk, mis ei ole kaetud

kindlustuslepingu kaitse-eesmärgiga. Sellise kahju tekkimine ei olnud kindlustusandjale

ettenähtav. Pealegi oli tõendamata, kas hagejal tõesti puudusid vahendid auto rentimiseks ja

hüvitise mittemaksmine kostja poolt oli põhjuslikus seoses kahju tekkega.

Maakohus jättis analüüsimata, kas sõidukijuht oleks saanud teha midagi auto mahapõlemise

ärahoidmiseks. Sõiduk oli enne selle peatamist põlenud juba 15-20 minutit. Juhil oli võimalus

tuleleekide märkamisel kasutada tulekustutit ja hoida ära suurema kahju tekkimine. Selle

asemel sõitis sõidukijuht kärsahaisu tundes autoga edasi ja kui lõpuks peatas, ei tegutsenud

aktiivselt tule levimise peatamiseks, sh ei kasutanud tulekustutit tule summutamiseks. Tule

kustutamine ei olnud juhile ohtlik.

Maakohus rahuldas nõude osaliselt, kuid mõistis menetluskulud kostjalt välja tervikuna.

Menetluskulud oleks pidanud jagama proportsionaalselt.

Menetluse edasine käik ja vastused apellatsioonkaebusele

5. KUNTA TEENUSED OÜ loovutas praeguse tsiviilasja raames lahendatavad nõuded kostja

vastu 23.07.2018 TWINTES OÜ-le. TWINTES OÜ ei taotlenud õiguseelneja asendamist

endaga. Eelnevaga seoses palus kostja 14.02.2019 toimunud kohtuistungil jätta hagi

läbivaatamata.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

7. Kolmas isik seisukohta apellatsioonkaebuse osas kohtule ei esitanud. Kohtuistungil avaldas

kolmas isik, et ta toetab apellatsioonkaebust.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Tühistatud osas tuleb teha asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 9 800 eurot, alates 20.01.2017 sissenõutavaks

muutunud viivise 1 174,93 eurot, alates 21.07.2018 seadusjärgses määras viivise ja

kahjuhüvitise 5 245 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 4 440 eurot. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus

jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 9 800 eurot ületava kindlustushüvitise, jättis

rahuldamata hageja taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks ja jättis kolmanda isiku

kulud tema enda kanda. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud edasikaebetähtaja

möödumise tõttu.

Esmalt lahendab kohus kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmise kohta põhjusel, et hageja on

nõudeõiguse kaotanud kostja vastu suunatud nõude loovutamise tõttu. Ringkonnakohus

selgitab, et iseenesest ei mõjuta hagi esitamine ja selle menetlemine poole õigust loovutada

vaidlusalune nõue ning nõude loovutamine omakorda ei mõjuta asja menetlust (TsMS § 210

lg-d 1 ja 2). Õigusjärglane võib aga ei pea astuma menetlusse õiguseelneja asemel (TsMS § 210

lg 3). Kostja võib TsMS § 210 lg 4 järgi esitada vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud,

kui korraga esinevad kaks tingimust, n.o hageja on eseme võõrandanud ja asjas tehtav otsus ei

kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes. Viidatud sätte järgi ei kehti otsus

õigusjärglase suhtes, kui ta omandas vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal

kohtuotsusest või hagi esitamisest.

Praegusel juhul omandas OÜ TWINTES vaidlusaluse hageja nõude kostja vastu 23.07.2018,

s.o pärast maakohtu otsuse tegemist (II kd lk 146-149). OÜ TWINTES asutaja, ainuosanik ja

juhatuse liige on Pille Tees, kes oli ühtlasi praeguses asjas toimunud maakohtu menetluses üks

hageja volitatud esindajatest (I kd lk 173-175, 207-209). Seega teadis nõude omandaja

omandamise ajal käimasolevast vaidlusest ja asjas nr 2-17-1092 tehtav kohtulahend on

vastavalt TsMS § 460 lg 1 esimesele lausele temale siduv. Eelneva tõttu ei saa kostja tugineda

väitele, et hageja on nõudeõiguse kaotanud ning kohus ei saa jätta hagi läbi vaatamata.

Järgnevalt hindab ringkonnakohus kostja väiteid, et kostja vabanes kindlustushüvitise

väljamaksmise kohustusest, sest auto süüdati tahtlikult või see süttis halva tehnilise seisukorra

tõttu. Seejuures jättis kohus kostja väitel ebaõigesti tõendite kogumist välja kõnesalvestised,

milles omavahel vestlesid KM ja tunnistajad MN, VV ning hageja volitatud esindaja PT.

Viimase väitega ringkonnakohus nõustub, kuid on seisukohal, et nimetatud tõenditega

arvestamine ei muuda kohtu lõppjäreldust valeks. Vastavalt TsMS § 238 lg 3 p-le 1 võib kohus

keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest mh juhul,

kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga. Kui kohus

on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel TsMS § 238

lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Maakohus leidis, et kuna

KM ei hoiatanud MN, VV ja PT kõnede salvestamisest ja tegi telefonikõned äriühingu huvides,

rikuti sellega nimetatud isikute põhiseaduse (PS) §-s 43 sätestatud õigust sõnumite saladusele

ning esines alus jätta kõnede salvestustega kui tõenditega arvestamata.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 238 lg 3 p 1 kohaldamisala on tihedalt seotud hinnanguga,

kas tõend saadi ebaseadusliku jälitustegevuse kaudu või mitte. Kohtupraktikas on sedastatud,

et telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud

jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega

sellel eesmärgil lindistada, mistõttu ei teki küsimust eraviisilisest jälitustegevusest

(Riigikohtu 26.03.2009 otsus asjas nr 3-1-1-5-09, p 10). Pealegi ei proovitud kedagi telefoniga

petta: KM tutvustas ennast ja selgitas, mis põhjusel ta helistab ja informatsiooni kogub. Seega

võis vestluste lindistustega, mis toimusid KM ning MN, VV ja PT vahel, lahendi tegemisel

arvestada.

Samas ei viinud eelmises lõigus nimetatud vestlustega arvestamata jätmine ebaõige lahendi

tegemiseni osas, milles kohus lahendas hageja kindlustushüvitise nõuet. Nimelt ei lisanud

kõned midagi uut tõendite kogumisse. Inimesed, kellega vesteldi, ei olnud auto süttimise ajal

kohapeal. Kõik isikud jõudsid kas koos tuletõrjeautoga või veidi hiljem sündmuspaigale. Nad

oskasid kirjeldada vaid seda, kus nad olid auto süttimise ajal, kuidas süttimisest teada said ja

kuidas sündmuspaigale jõudsid. VV oskas kirjeldada ka tuletõrjujate kahtlusi võimaliku

süütamise osas. Samas ükski kõne ei kinnitanud kostja kahtlusi auto süütamise või auto halva

tehnilise olukorra osas.

Ringkonnakohus on veendumusel, et välja arvatud osas, milles kohus leidis, et kõnesalvestisi

ei saanud tõendina arvestada, on maakohtu käsitlus hageja kindlustushüvitise nõude

lahendamisel korrektne. Seejuures leidis maakohus põhjendatult, et auto süttimine tahtliku

süütamise või halva tehnilise seisundi tõttu ei olnud tõendatud. Maakohus uuris põhjalikult

ülejäänud tõendeid kogumis ning nendest tehtud järeldused olid veenvalt põhjendatud. Samuti

ei toonud kostja ülejäänud tõenditest välja ühtegi, mida maakohus oleks valesti hinnanud.

Eelneva tõttu nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja ei korda

neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kostja väitele, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata kindlustusjuhtumi

toimumise, mis oleks saanud olla kindlustusandja täitmisekohustuse aluseks, sest ei selgitanud

välja põhjust, miks auto süttis, märgib ringkonnakohus järgmist. Hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Sama sätte lg 2 järgi on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Eelnevast järeldub, et kindlustusvõtjal tuleb

vaidluse korral näidata, et kindlustusjuhtum on toimunud, ning kindlustusandja, kes soovib

kindlustushüvitise väljamaksmise kohustusest vabaneda, peab ära tõendama, et antud sündmus

on kindlustuskaitse alt välistatud ning tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Kohtul

hagimenetluses reeglina uurimiskohustust ei ole.

Kindlustusjuhtum on VÕS § 423 lg 1 järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise

korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmiskohustuse, s.t

kindlustusjuhtum on lepingus kokkulepitud kindlustusriski realiseerumine. Hageja ja kostja

vahel sõlmitud kaskokindlustuse poliisi ja üldtingimuste (I kd lk 5-11) järgi oli

kindlustusjuhtum auto ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, kadumine või hävimine, v.a

tingimuste p-s 2.17 välistatud juhtumid (üldtingimuste p 2.11). Pooltel ei olnud vaidlust selles,

et kindlustatud auto oli tulekahju tagajärjel hävinenud. Sellises olukorras tuli kostjal tõendada,

et sündmus oli kindlustuskaitse alt välistatud. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja sellisest

tõendamiskoormisest ka aru ja esitas kohtule erinevaid tõendeid, millega soovis tõendada, et

temal ei tekkinud kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust. Paraku ei olnud neist võimalik

kostja soovitud järeldust teha. Kindlustushüvitise sissenõutavaks muutumise kuupäevale ja

määrale kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid ei esitanud.

Kindlustushüvitise väljamõistmise osas heitis kostja hagejale ette seda, et kostja ei püüdnud

kahju vähendada, mistõttu tuli väljamõistetava kahju suurust vähendada nullini VÕS § 488

lg-tele 1 ja 3 tuginedes ning maakohus rikkus materiaalõiguse norme, kui seda ei teinud. Kostja

väitel lasi hageja autol põleda 15-20 minutit enne kui helistas hädaabinumbril. Eelnev on ka

tõendatud, kuivõrd asjatundja arvamuse järgi süttis sõiduk vahemikus kell 21.32-21.37 (I kd

lk 108 pöördel) ja hageja esindaja helistas hädaabinumbril kell 21.52 (I kd lk 117) ning

nimetatud kellaaegade vahele jääb 15-20 minutit. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et ka

siin ei ole maakohus oma analüüsis eksinud.

Hageja seaduslik esindaja AA selgitas kohtuistungil, et ta ei taibanud kohe autot peatada, kui

tundis kärsahaisu ja sõitis umbes ühe kilomeetri jagu edasi enne, kui auto seisma jättis ja auto

kapoti lahti tegi. Kui oli märganud auto kapoti all tulekollet, läks ta otsima tulekustutit, mille

leidis auto tagumise istme alt, olles eelnevalt läbi otsinud pagasiruumi. Tulekustuti

kasutamiseks tegi ta taas kapoti lahti ja veendus, et see oleks pigem ohtlik kui kasulik ja

eemaldus autost ning helistas hädaabinumbrile (II kd lk 48-51). Eelnev versioon oli usutav ja

ei olnud vastuolus ka teiste tõenditega. Ei saa hageja seaduslikule esindajale pahaks panna, et

ta püüdis enne häirekeskusesse helistamist välja selgitada, mis on autol viga, kui tõsine on

probleem ja kas ta suudab selle ise kõrvaldada. On mõistetav, et kogu nimetatud tegevus võttis

oma aja. Häirekeskusest soovitati AA-l autost eemale hoida ning ka päästekomando

meeskonnavanem IA selgitas, et põleva sõiduki ohtlikkuse tõttu ei soovitata isikutel endal

sõidukit kustutada (II kd lk 71-74). Seega leidis maakohus õigesti, et hageja ei käitunud

ebamõistlikult ning puudus alus VÕS § 488 lg 3 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks.

Järgnevalt hindab kohus kostja vastuväiteid hageja kahjuhüvitise nõudele. Kostja vaidlustas

5 245 euro suuruse kahjuhüvitise nõude rahuldamise tervikuna. Samas ei toonud ta välja ühtegi

põhjendust, miks oli tema hinnangul 500 eurose kohtueelse õigusabikulu väljamõistmine

põhjendamatu. Kaebuse tekstist nähtub, et esmajoones on tal vastuväited asendusauto

rendikuludele. Viimase osas nõustub ringkonnakohus, et asendusauto rendikulusid 4 745 eurot

ei saanud kostjalt välja mõista ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus

lahend.

Õige on, et kohustuse rikkumisel, s.o võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmisel või

mittekohasel täitmisel, võib võlausaldaja mh nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 100,

§ 101 lg 1 p 3). Olgu siinkohal öeldud, et hageja soovis kostjalt nn väikese kahju hüvitamist, s.t

kohustuse rikkumisega kaasnenud negatiivsete tagajärgede kompenseerimist. Nimelt kuulus

kindlustuskaitsesse ka asendusauto (I kd lk 5), kuid üldtingimuste p 2.10.3 järgi sai auto täieliku

hävimise korral asendusautot kasutada vaid seni, kuni kindlustusandja on teinud

hüvitamisotsuse, kuid mitte enam kui 30 päeva (I kd lk 8 pöördel). Hageja seadusliku esindaja

väitel võimaldati hagejal asendusautot kasutada u 1,5 kuud (II kd lk 49).

Maakohus tuvastas õigesti esimeste kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise, n.o hageja ja

kostja vahel oli võlasuhe ning kostja jättis hagejale ebaõigesti kindlustushüvitise välja

maksmata, mis oli ühtlasi peamine kindlustusandja kohustus (VÕS § 422). Kohustuse

rikkumise vabandatavusele kostja menetluses ei tuginenud. Samas jättis kohus tähelepanuta, et

hüvitatav kahju peab olema hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2)

ning lepingurikkumisega tekitatud kahju pidi rikkumise võimaliku tagajärjena olema

võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse

tõttu (VÕS § 127 lg 3). See tähendab, et küsimus kahju hüvitatavuse kohta taandub lõppastmes

sellele, milliseid riske võib pidada võlgniku jaoks tüüpiliseks ning nende riskide

realiseerumisest tuleneva kahju seega objektiivselt ettenähtavaks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus rikkumine seisnes kindlustushüvitise

tähtaegselt välja maksmata jätmises, ei saanud kindlustusandja jaoks objektiivselt ettenähtavaks

pidada asendusauto rentimisega tekkinud kulu. See ei vastaks poolte vahelisele mõistlikule

riskijaotusele. Selline kahjurisk kuulub võlausaldaja, mitte võlgniku tüüpilise ettevõtlusriski

hulka ning võlgnik ei saa neid omapoolsete kahjuhüvitisnõuete esitamise kaudu võlgnikule üle

kanda. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagi jätta rahuldamata osas, milles hageja palus

kostjalt välja mõista asendusauto rendikulu 4 745 eurot.

Kokku tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista taotletud 18 245 eurost 10 300 eurot

(kindlustushüvitis 9 800 eurot, kohtueelne õigusabikulu 500 eurot) ja kindlustushüvitiselt viivis

seadusjärgses määras alates hagi esitamisest 20.01.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Eelnevat silmas pidades oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks kindlustushüvitise nõudelt

kogunenud viivist 1 649,62 eurot (viivitatud päevade arv 768, viivisemäär 8%).

Menetluskulud

9. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 3 ja § 163 lg-st 1 ning pidades silmas hagi rahuldamise

proportsiooni, mis on ligilähedane 50%-le, jätab ringkonnakohus nii maakohtus kui ka

ringkonnakohtus hageja ja kostja kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kolmanda isiku

menetluskulud jätab kohus TsMS § 167 lg 2 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing