3-18-1299/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.02.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1299

Haldusasi

XX ja YY kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.06.2018

maksuotsuse nr 12.2-5/016983 tühistamiseks ning

Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks tagastada XX-lt

kinnipeetud

696,46

eurot

ja

arvestada

intressi

maksusumma tagastamiseni

Menetlusosalised

Kaebajad – XX ja YY, esindajad vandeadvokaadid

Kersti Kägi ja Andres Aavik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Pille Lehis

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.11.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX ja YY apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX ja YY apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

09.11.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-1299 muutmata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-18-1299

2(5)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 01.06.2018 maksuotsusega nr 12.2-5/016983 XX

ja YY tasuma solidaarselt tulumaksu 3968,19 eurot.

XX ja YY esitasid abikaasade ühise residendist füüsilise isiku 2016. a tuludeklaratsiooni, kuid

ei deklareerinud kinnisasja võõrandamisest saadud kasu. Maksuhaldur tuvastas, et XX ja tema

endine abikaasa SS omandasid 14.10.2004 XXX asuva kinnistu ostuhinnaga 40 000 krooni

(2556,47 eurot), millele lisanduvad vara parendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud

kulud 19 310,29 eurot, seega on kinnistu soetamismaksumus kokku 21 866,76 eurot. XX

võõrandas kinnistu 03.08.2016 hinnaga 48 500 eurot, millest on õigus maha arvata

võõrandamisega otseselt seotud kulud 6792,30 eurot. Kasu vara võõrandamisest oli seega

19 840,94 eurot, millelt tuleb tulumaksuseaduse (TuMS) § 15, § 37 lg 1, § 38 lg 1 ja § 46 lg 1

järgi määrata abikaasadele solidaarselt tasumiseks täiendav tulumaks 3968,19 eurot.

2. XX ja YY esitasid 02.07.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 01.10.2018)

01.06.2018 maksuotsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks tagastada XX arvelduskontolt

maksuotsuse alusel kinnipeetud 696,46 eurot ja arvestama ning tasuma maksukorralduse

seaduse (MKS) § 116 lg-s 1 ettenähtud intressi MKS § 117 lg-s 1 sätestatud määras alates

maksusummade ülekandmisest kuni maksusumma tagastamiseni XX pangakontole.

Maksusumma

määramise

metoodika

on

väär.

MTA

seisukoht

on

vastuolus

perekonnaseaduses (PKS) sätestatuga. XXX kinnistu kuulus alates 14.10.2004 XX ja SS

ühisvara hulka. Samamoodi kuulus abikaasade ühisvara hulka Tallinnas KKK asuv

korteriomand. XX ja SS lahutasid oma abielu 19.10.2012 ning 09.03.2015 sõlmitud ühisvara

jagamise ja asjaõiguslepinguga omandas XX lahusvarana XXX kinnistu ja SS KKK

korteriomandi. Seega oleks tulnud lugeda XXi poolt 03.08.2016 võõrandatud XXX kinnistu

soetamise hetkeks 09.03.2015 ja selle soetamismaksumuseks 45 000 eurot. Sellise arvutuse

kohaselt ei saanud XX tehingust kasu, vaid kahju. Vara müügist saadud kahju ei maksustata

tulumaksuga. XX praegusel abikaasal YY-l puudub võõrandatud kinnistuga sisuline

puutumus.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Maksuotsuses on XX poolt kinnistu soetamise hetk ja seega ka kinnistu soetamismaksumus

õigesti määratletud. Omand ehk täielik õiguslik võim asja üle tekib hetkel, kui asi

omandatakse, mitte hetkel, kui abikaasade ühisvara jagamise tulemusena muutub ühisomand

ühe abikaasa ainuomandiks. Ühisvara jagamisel ei toimu asja uut omandamist, vaid muutub

üksnes omandi liik. Asjale väärtuse andmine ühisvara jagamise hetke seisuga on oluline,

veendumaks, kas üks abikaasa peab teisele hüvitama kaotatud omandi väärtuse. XX ja SS

hindasid kummagi abikaasa ainuomandisse jäänud kinnisasja väärtuseks 45 000 eurot.

4. Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand (asjaõigusseaduse

(AÕS) § 68 lg 1, § 70 lg 1). XX sai XXX kinnistu omanikuks 14.10.2004 lepinguga.

3-18-1299

3(5)

Ainuomandit eristab ühisomandist üksnes see, et abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras

ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes (PKS § 25). Varaühisus lõpeb, kui abielu

lahutatakse (PKS § 35 p 3). Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel

kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt (PKS § 37 lg-d 1 ja 3; AÕS § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2).

Ühisomandi lõpetamisel ei muutu asja omanike ring, vaid omandisuhte olemus. Ühisvara

jagamise tulemusena lõppes SS omandiõigus XXX kinnistule, kuid XX-l jätkus selle kinnistu

omandiõigus varasemast suuremas ulatuses ning ühtlasi lõppes XX omand KKK

korteriomandile, mis jäi SS ainuomandisse.

Tulenevalt TuMS § 15 lg-st 1 maksustatakse tulumaksuga kasu (TuMS § 37) ükskõik millise

võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest.

Kasu vara müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe. Kaebajate

seisukoht, et ühisvara väärtus määratakse vara jagamise aja seisuga, on õige, kuid

maksustamisel ei ole sellel tähtsust, kuna XX omandas XXX kinnistu ühisomandisse

14.10.2004 ja ühisvara jagamine muutis vaid vara omandirežiimi. Seega on maksuhaldur

kinnistu soetamise aja õigesti määranud. Vara väärtus on alates selle soetamisest 14.10.2004

suurenenud ja keegi teine ei pea vara müügist saadud kasult tulumaksu tasuma ega ole seda ka

teinud.

Kuni 31.12.2016 kehtinud TuMS § 46 lg 1 2. lause järgi vastutavad ühise tuludeklaratsiooni

esitanud abikaasad juurde maksmisele kuuluva tulumaksu tasumise eest solidaarselt ning neile

väljastatakse

ühine

maksuteade.

Kuna

YY

esitas

oma

abikaasa

XX-ga

ühise

tuludeklaratsiooni, on vastustaja õigesti käsitlenud maksuotsuse adressaadina ka YY.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX ja YY paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus

otsus, millega tühistada 01.06.2018 maksuotsus ja rahuldada kohustamisnõuded.

09.03.2015 sõlmitud ühisvara jagamise lepinguga lõpetasid XX ja SS kaasomandi abielu

kestel ühisomandisse soetatud asjadele. Ühisomandi asemel tekkis kummagi abikaasa

ainuomand, mis nähtub ka kinnistusraamatu kannetest. Omanikukande muutmise alus on

09.03.2015 leping. Kaasomandi lõpetamisel tuleb kaasomand jagada AÕS § 77 lg-s 2

sätestatud viisil. XX ja SS lõpetasid kaasomandi selliselt, et mõlemale jäi pool kaasomandist,

kuid kaasomandi lõpetamisel muutus kummalegi abikaasale jäänud asjade omandisuhe – XX

sai ainuomandisse XXX kinnisasja ja SS korteriomandi. Seega lõppes kaasomand ja selle

asemel tekkis kahe isiku ainuomand. PKS § 48 lg 1 järgi määratakse ühisvara väärtus ühisvara

jagamise aja seisuga. Endised abikaasad määrasid ühisvara jagamise ajal ühisvara

maksumuseks 90 000 eurot ja hindasid kummagi ainuomandi väärtuseks 45 000 eurot. See on

üsna objektiivne, kuna ca 1,5 aastat hiljem müüs kaebaja XXX kinnistu 48 500 euro eest. Kui

ühisvara jagamises ei oleks kokkuleppele jõutud, tulnuks XX-l maksta SS-le kinnisasja

omandamise eest hüvitist 22 500 eurot. Praegusel juhul toimus aga vahetustehing, kus

kumbagi endist abikaasat tuleb käsitada tema poolt üle antava eseme suhtes müüjana ja temale

üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana (võlaõigusseaduse §-d 254 ja 255).

Maksustamisel, sh soetusmaksumuse väljaselgitamisel ei ole tähtsust, kuidas müügist saadud

kasu kasutatakse, sh kas raha laekub vahetult tulu saajale või kantakse raha võlgade katteks

kolmandale isikule (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-63-14, p 11). Seega kokkuvõttes ei ole XX

XXX kinnisasja müügist tulu saanud.

6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1299

4(5)

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4), märkides apellatsioonkaebusele

vastuseks järgmist.

8. TuMS § 15 lg 1 lause 1 järgi maksustatakse tulumaksuga kasu ükskõik millise

võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme (vara) müügist või vahetamisest. TuMS § 37 järgi

on vara müügist saadud kasu või kahju müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna

vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või

vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Soetamismaksumuseks

loetakse TuMS § 38 lg 1 kohaselt kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle

parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud.

9. Kui abikaasade vahel on vararežiimiks varaühisus, moodustub nende ühisvara

(ühisomand) varaühisuse kestel omandatud esemetest ja varalistest õigustest (PKS § 25;

erandiks PKS §-s 27 lahusvarana nimetatud vara). Ühisvara, sh selle hulka kuuluvate

kinnisasjade omanikud on mõlemad abikaasad ühiselt, s.o neil mõlemal on ühisomandisse

kuuluvate kinnisasjade üle täielik õiguslik võim, mida nad saavad teostada ühiselt (AÕS § 68

lg 1). Abikaasade omandi osad ühises kinnisasjas ei ole kindlaks määratud (AÕS § 70 lg 4).

Abielu lõppedes lõpeb ka varaühisus (PKS § 35 p 3), kuid kuni ühisvara jagamiseni kehtivad

selle suhtes ühisvara valitsemise sätted, s.o abikaasad teostavad oma ühisvaraga seotud õigusi

ja kohustusi jätkuvalt ühiselt (PKS § 28 lg 1, § 37 lg 2; vt ka Riigikohtu 31.10.2018 otsus nr

2-16-9519, p-d 20 ja 21). Ühisvara jagamine on varaühisuse varasuhte lõpetamise spetsiifiline

viis, mis sisuliselt tähendab kummagi abikaasa omandi osa suuruse kindlaksmääramist,

kohaldades AÕS-s sätestatud kaasomandi lõpetamise regulatsiooni (PKS § 37 lg-d 1 ja 4).

10. Endised abikaasad XX ja SS soetasid XXX kinnistu 14.10.2004 ühisomandisse. XX oli

14.10.2004–09.03.2015 selle kinnistu ühisomanik koos SS-ga. Ühisvara jagamise järel

(09.03.2015) sai XX XXX kinnistu ainuomanikuks ja SS kaotas omandi sellele kinnisasjale.

Abikaasade ühisvara hulka kuulunud KKK korteriomandi puhul oli olukord vastupidine.

Mõlema kinnistu väärtuse hindasid abikaasad ühisvara jagamise hetkel võrdseks.

Ringkonnakohus leiab, et TuMS tähenduses ei soetanud XX XXX kinnistut ühisvara jagamise

käigus uuesti. Ühisvara jagamise tulemusena ei suurenenud ega vähenenud XXi (ega SS)

varaline seis, st abikaasade vahel ei toimunud kinnistute võõrandamist (müüki või

vahetamist). Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaks tegemine ühisvara jagamise

hetke seisuga oli vajalik XX ja SS ainuomandisse jääva osa õiglaseks määratlemiseks ja

vajadusel teisele poolele makstava hüvitise suuruse kindlakstegemiseks. TuMS § 15 lg 1, § 37

lg 1 ja § 38 lg 1 järgi saab XXX kinnistu soetamismaksumuseks olla selle omandamiseks,

parendamiseks või täiendamiseks tegelikult tehtud ja dokumentaalselt tõendatud kulu, mitte

ühisvara jagamise käigus abikaasade poolt antud hinnang kinnistu väärtusele. Maksuhaldur on

soetamismaksumuse määratlemisel arvesse võtnud kulud, mille kohta XX on esitanud

kuludokumendid, sh ühisvara jagamise tehingu kulud. Seega on maksuotsuses õigesti leitud,

et TuMS tähenduses soetas XX XXX kinnistu 14.10.2004 ja võõrandas selle 03.08.2016.

Muus osas ei ole kaebajad maksuhalduri metoodikat vaidlustanud.

11. Eelnevat arvestades ei ole halduskohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks alust.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuna otsus tehakse kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud

kuludokumente, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3-18-1299

5(5)

(allkirjastatud digitaalselt)