2-18-15715/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

25.02.2019, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15715

Kohtuasi

Lääneranna valla Lääneranna Vallavalitsuse

kaudu avaldus XX (X) psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.11.2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja

Lääneranna

vald

Lääneranna

Vallavalitsuse kaudu, esindaja vallavanem Mikk

Pikkmets

Puudutatud

isik

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Irina Bušujeva

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.11.2018 määrus ja teha uus määrus, millega jätta

rahuldamata Lääneranna valla Lääneranna Vallavalitsuse avaldus XX korduvaks

paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Jätta puudutatud isiku XX lepingulise esindaja kulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse

isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige,

tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja

valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas

tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohus lubas 19.10.2018 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku

XX (puudutatud isik) suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 26.11.2018,

sest temal esines raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja teisi ohustav käitumine.

Sõltuvalt oma seisundist oli XX võimetu otsustama ravi vajaduse üle.

2. Lääneranna vald Lääneranna Vallavalitsuse kaudu esitas 19.11.2018 avalduse haiglaravi

pikendamiseks kolme kuu võrra. Puudutatud isik hospitaliseeriti 17.10.2018 ja raviasutuses

viibimist pikendati esialgse õiguskaitse korras 40 päevani. Senine ravi puudutatud isiku

psüühilist seisundit oluliselt ei parandanud, millest andsid kinnitust puudutatud isiku I peaaegu

igapäevased kõned ja sõnumid Lääneranna valla erinevatele sotsiaaltöötajatele, mille sisud olid

alati äreva tooniga. Tema kõnedest nähtus, et ta ei pidanud enda ravi vajalikuks ja süüdistas

oma olukorras naabreid, sotsiaaltöötajaid, tööandjat.

3. Maakohus võttis avalduse menetlusse ja määras ekspertiisi. Ekspert märkis, et puudutatud

isikul esines orgaaniline maania ja kerge vaimne alaareng väga tugevalt väljendunud

raskekujuliste käitumishäiretega, mis piirasid tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. Ekspert prognoosis, et puudutatud isiku ühiskonnaohtlikkus lähiajal oli väga kõrge ja

esines suur tõenäosus raskete tagajärgedega teo sooritamiseks. Ravi peaks kestma kuni kolm

kuud. Muu ravi kohaldamine ei olnud võimalik.

Maakohtu määrus

4. Maakohus rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 26.02.2019. Samuti

määras kohus, et puudutatud isiku suhtes tuleb psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal

kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast

ravimite manustamist. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuli lugeda lõpetatuks 26.02.2019

või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste ära langemisega.

Kohtule esitatud materjalidest nähtus, et puudutatud isiku seisundi ei olnud oluliselt paranenud.

Psühhiaatrid märkisid, et puudutatud isik oli endiselt düsfoorilises meeleolus, ebaadekvaatselt

hüperaktiivne, püsimatu ja sekeldav, rääkis kogeldes kiiresti, palju ja valjuhäälselt, allus vaid

korduvatele keelamistele/juhendamistele. Endiselt kavatses ta "karistada" vallavalitsuse

töötajaid, ei suutnud kriitiliselt hinnata ja kontrollida oma käitumist, ei mõistnud

pommiähvardust kui kuritegu. Psühhiaatrite hinnangul vajas puudutatud isik tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi jätkamist täiendavalt kuni kolme kuu vältel arvestades tahtest olenematu

ravi määramise otsusest. Ekspert arvas, et praegusel juhul ei olnud võimalik puudutatud isiku

suhtes kohaldada peale psühhiaatrilise haiglaravi muud psühhiaatrilist abi ning ravi kestvus

peaks olema kuni kolm kuud. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse

õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest see ei

oleks aidanud kaasa asja lahendamisele.

Puudutatud isikul esines ravitav häire, mille sümptomid takistasid isikul enda haigusseisundi ja

ravivajaduse mõistmist ning üldtunnustatud reaalsuses toime tulemist ning põhjustasid ohtu

isiku enda või ümbritsevate elule, tervisele, sotsiaalsele turvalisusele ja julgeolekule. Tal oli

paljude aastate jooksul ilmnenud väga tõsised käitumise raskused. Ta pani toime korduvaid

huligaansusi, vargusi, ähvardas tappa sotsiaaltöötajaid, oma hooldekodude endist personali

ning viimati tegi pommiähvarduse. Oma peaaju kahjustuse foonil võis tema käitumine olla väga

tasakaalutu, impulsiivne, arvamatu ja potentsiaalselt agressiivne. Ta oli korduvalt ähvardanud

ennast ära tappa. Tal ei olnud kriitikat oma korduvate inadekvaatsete, ohtliku käitumise

avalduste ja tegude osas. Nimetatu näitas, et isik ei olnud haiguse tõttu võimeline käesoleval

hetkel hakkama saama ning võis ilma ravita kahjustada enda julgeolekut ja tervist ning teda

ümbritsevate inimeste tervist. Eelneva tõttu oli põhjendatud puudutatud isiku korduvaks

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks põhjendatud ja tuli rahuldada.

Määruskaebus ja avaldaja seisukoht

5. Puudutatud isik esitas maakohtu määrusele kaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada.

Kohtu põhjendused tuginesid vananenud informatsioonil. Ta õppimisvõime ei olnud enam

alanenud, sest mõne aasta eest ei õppinud ta mitte ainult lugema vaid ka kirjutama. Puudutatud

isikul ei olnud enam probleeme seaduses sätestatu järgimisega, v.a hiljutine pommiähvardus,

mille ta tegi tähelepanu saamiseks ning mida ta sügavalt kahetseb. Samuti sai ta hakkama oma

elu korraldamisega, sh hoidis kodus puhtust ja maksis oma arved. Puudutatud isik teadis, mis

on õige ja mis vale ning vastutas oma tegude eest. Puudutatud isik ei olnud ohtlik ei endale ega

teistele. Ka pommiähvarduse tegemisest ei saanud seda järeldada, sest pommi soojamüüri sees

ei olnud.

6. Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isiku seisund ei olnud

paranenud: puudutatud isik oli pidevalt ärev, ta valetas ja manipuleeris sotsiaaltöötajatega kuni

nende ähvardamiseni. Puudutatud isik vajas kõrvalabi, kes aitaks tal jälgida eelarve kasutamist,

korraldada igapäevast asjaajamist ning ravimite korrapärast võtmist. Avaldajani oli jõudnud

info, et puudutatud isik oli võtnud erinevaid laene. Samas ei olnud avaldajal võimalik tema üle

kontrolli teostada, sest ta keeldus pidevast tugiisikuteenusest ja koduteenusest ning

päevakeskuses käis valikuliselt. Puudutatud isik oli varem internetist ostnud püstoli ja kuna see

ei töötanud, helistas ta politseisse, kes konfiskeeris selle. Eelnevast nähtus puudutatud isiku

ettearvamatu ja kontrollimatu käitumine sotsiaaltöötajate ja vabatahtlike abistajate suunal.

7. Psühhiaatriakliiniku juhataja palus samuti jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isikul

oli psüühikahäire, mistõttu võis ta käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega

ohustada nii ennast kui teisi. Tema suhtes algatati kriminaalmenetlus karistusseadustiku

(KarS) § 283 lg 1 p 2 järgi, sest tegi pommiähvarduse.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

tühistada ning teha uus lahend, millega jätta avaldus rahuldamata (TsMS § 667 lg 2).

Määruskaebus tuleb rahuldada.

Maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 p 1 ja psühhiaatrilise

abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 alusel, s.t kohus leidis, et puudutatud isik oli psüühiliselt haige,

haiglaravita jätmisel ohustaks isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kohus rikkus eelneva otsustuse tegemisel menetlusõigusnorme ja kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust. Maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse üksnes avalduse ja

ekspertiisiakti alusel, millele tuginedes ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik kohtul

langetada otsust isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mis lähtus puudutatud isiku huvist,

tema tervislikust seisundist ja muudest olulistest asjaoludest

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise avalduse lahendamiseks tuleb isikule reeglina määrata

esindaja (TsMS § 535 lg 1). Esindaja määramine ei ole kohustuslik, kui menetletakse isiku

korduvat kinnisesse asutusse paigutamist ja kui eelmisest ekspertiisist või ärakuulamisest ei ole

möödas kauem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi

muutunud. Sellisel juhul määratakse isikule esindaja, kui ta soovib esindajat määruse peale

määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg-d 2 ja 3).

Veel peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ja

selgitama talle menetluse kulgu (TsMS § 536 lg 1). Kuid ka see põhimõte ei ole absoluutne.

Nimelt ei ole isiku ärakuulamine tema korduva kinnisesse asutusse paigutamise korral vajalik,

kui eelmisest ärakuulamisest ei olnud möödas enam kui üks aasta (TsMS § 5391 lg 2). Samuti

tuleb kohtul mh ära kuulata valla- või linnavalitsus, isikuga koos elavad perekonnaliikmed,

isiku nimetatud usaldusisik, kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik

(TsMS § 536 lg 2) ning nende ärakuulamine ei ole kohustuslik TsMS § 536 lg-s 21 ja

§ 5391 lg-s 2 sätestatud juhtudel.

Kuivõrd puudutatud isik oli varem kinnisesse asutusse paigutatud (nt viimati 16.12.2014 Harju

Maakohtu määrusega asjas nr 2-14-60495) ja ta oli kohtu poolt ära kuulatud esialgse õiguskaitse

rakendamise menetluses 19.10.2018, ei olnud puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja

määramine ning kohtu poolt tema ja perekonnaliikmete ärakuulamine kohustuslik. Samas oli

isiku ärakuulamine või temale esindaja määramine ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul

otstarbekas ja kohtumenetluses puudutatud isiku huvide maksimaalseks tagamiseks vajalik.

Seevastu ei mõjutanud isiku korduv kinnisesse asutusse paigutamine kohtu kohustust ära

kuulata mh isiku nimetatud usaldusisik ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema

määratud ametiisik eeldusel, et ei esine TsMS § 536 lg-s 21 nimetatud asjaolusid.

Isikule esindaja määramine või tema ja TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikute ärakuulamine oli

praegusel juhul väga oluline, sest puudutatud isiku suhtes kohaldati enne praegust

põhimenetlust esialgset õiguskaitset esmajoones ühe vihapurske tõttu, mis tagantjärgi hinnates

ei kujutanud ohtu tema enda või teiste isikute elule ja tervisele, sest pommiähvarduse tegemisest

hoolimata ei olnud tema korteris pommi ning puudutatud isiku tegevuse peamine eesmärk oli

tähelepanu saada. Samuti nähtus isiku kinnisesse asutusse paigutamise avaldusest, et avaldaja

hinnangul esines vajadus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, sest puudutatud isik oli

lärmakas, ebatsensuurse eneseväljendusega, tüütu ning temaga oli raske kui mitte võimatu

koostööd teha.

Eelnev pidi kohtul tekitama kahtluse, kas puudutatud isik siiski vajab tahtevastast paigutamist

psühhiaatriahaiglasse. Selle oleks saanud kõrvaldada kas temale esindaja määramisega ja

esindajalt arvamuse küsimisega, puudutatud isiku ärakuulamisega või tema viimase aja

käekäiku teadvate inimeste ärakuulamisega. Nimelt on esindaja peamine eesmärk isiku

kinnisesse asutusse paigutamise menetluses seista puudutatud isiku huvide eest ning tagada, et

kohtuni jõuaks kogu vajalik informatsioon asja õigeks lahendamiseks. Samuti et kohtu

eksimuse korral saaks esindaja kaebustega tagada kokkuvõttes asja õige lahendamise. Isiku

ärakuulamine tagab, et otsus isiku kinnisesse asutusse paigutamise või paigutamata jätmise

kohta lähtub nii puudutatud isiku tervislikust seisundist kui ka muudest olulistest asjaoludest.

Ainus toiming, mille kohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tegi,

oli ekspertiisi määramine. Ekspertiisiaktist nähtus, et puudutatud isikul oli orgaaniline maania

ja kerge vaimne alaareng väga tugevasti väljendunud raskekujuliste käitumishäiretega, tema

ühiskonnaohtlikkus oli reaalselt väga kõrge ja oli suur tõenäosus, et ta võib sooritada uue

raskete tagajärgedega teo ning tema suhtes muu abi kasutamine ei olnud võimalik.

Määruskaebuse esitaja ei vaielnud vastu eksperdi esimesele väitele, kuid leidis, et eksperdi

hinnang puudutatud isiku ohtlikkusele tehti vananenud andmete pinnalt ja maakohus, tuginedes

üksnes ekspertiisiakti puudulikele ja lakoonilistele järeldustele, rikkus menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus nõustub, et suur osa ekspertiisiaktist kajastab puudutatud isiku tegevust ja

käitumist aastate tagusel perioodil, millest ei saanud teha järeldusi isiku ohtlikkuse kohta

käesoleval ajal. Puudutatud isiku hilisema käitumise osas kirjeldas ekspert vaid, et meditsiiniõe

päeviku andmetel oli puudutatud isik osakonnas väga valjuhäälne, lärmaks, kippus pidevalt

personali nn patsutama, käitumine oli familiaarne, sekeldav, väga püsimatu, maniakaalne,

kõikjale sekkuv, piirideta. Tal oli palju erinevaid ja pidevalt muutuvaid soove, nõudmisi. Kohati

muutus ta ilma välise põhjuseta ärevaks, agressiivseks. Samuti oli ta on oma käitumise ja

vaimse seisundi suhtes kriitikata, ei suutnud oma käitumist kontrollida. Paaril korral hakkas

märatsema ja karjuma selliselt, et lausa lõua lihased läksid krampi. Üritas korduvalt

kaashaigetelt toitu ära varastada, suitsetas palatis. Puudutatud isikul olid suured ja

põhjendamatud nõudmised vallavalitsuse töötajate suhtes, on neid korduvalt sõimanud ja

ähvardanud. Tal oli puudulik kriitika oma käitumise ja ka inkrimineeritava teo suhtes.

Puudutatud isiku meeleolu oli maniakaalne, ülev, kõrgenenud. Ringkonnakohus on seisukohal,

et pelgalt halva käitumise tõttu ei ole põhjust isik kinnisesse asutusse paigutada.

Samuti ei tõenda ekspertiisiakt isiku ohtlikkust piisavalt, mis annaks aluse isiku kinnisesse

asutusse paigutamiseks. Eksperdiarvamus ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku

ohtlikkuse kohta, vaid eksperdil tuleb põhjendada, milles võib isiku ohtlikkus iseendale või

teistele praegusel väljenduda. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (Riigikohtu 30.04.2013 määrus asjas nr 3-2-1-44-13, p 14; 19.02.2014 määrus asjas

nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Samas kajastus ekspertiisiaktis vaid asjaolude kirjeldus ja

lõppejäreldus. Kusjuures enamik kirjeldatud asjaoludest olid aset leidnud aastaid varem ja olid

aktuaalsuse tänaseks kaotanud.

Seega ei olnud üksnes ekspertiisiaktile tuginedes võimalik väita, et esines PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud eeldus puudutatud isiku paigutamiseks ravile haigla psühhiaatriaosakonda

(haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut). Eelneva tõttu puudus vajadus analüüsida, kas muu psühhiaatriline abi ei olnud

küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Sellises olukorras tuleb kõik kahtlused tuleb lugeda isiku

kasuks (vt ka Riigikohtu 19.02.2014 määrust asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.2). Eespool toodud

põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta avaldus

rahuldamata.

Menetluskulud jätab kohus TsMS § 172 lg 3 alusel puudutatud isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing