1-16-9978/108 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2019

Kohtuasja number

1-16-9978

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Erkki Hirsnik ja Mati Kartau

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum ja Margit Mägi

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses

-

Leonid Dulubi süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja § 3891 lg 2

järgi;

-

Priit Saare süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja § 3891–§ 22 lg 3

järgi

-

AS-i Tartu Mill süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 9. märtsi 2018. a otsus

Apellandid

Priit Saare kaitsja vandeadvokaat Mare Laur; Leonid Dulubi

kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv, Urmas Kõrgesaar ja

Kaspar Lind ning prokuratuur

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav I

-

Leonid Dulub, isikukood 37908062740, elukoht XXX

tema kaitsjad

-

vandeadvokaadid Kaspar Lind, Aivar Pilv ja Urmas

Kõrgesaar, valitud korras

Süüdistatav II

-

Priit Saar, isikukood 36505082725, elukoht XX

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Mare Laur, määratud korras

Süüdistatav III

-

Tartu Mill AS, registrikood 10666674, juhatuse liikmed

Uuno Lausing ja Ivo Raudjärv, asukoht Väike-Kaar 33, Tartu

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Jüri Leppik

Prokuratuur

-

esindaja riigiprokurör Marek Vahing

Kohtuistungi aeg

18. oktoober 2018

Kohtuistungil osalenud isikud

Leonid Dulub ja tema kaitsjad vandeadvokaadid Kaspar Lind,

Aivar Pilv ja Urmas Kõrgesaar; Priit Saar ja tema kaitsja

vandeadvokaat Mare Laur; Tartu Mill AS (juhatuse liikmed Ivo

Raudjärv ja Uuno Lausing) ning tema kaitsja vandeadvokaat Jüri

Leppik; riigiprokurör Marek Vahing

2(76)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsus osas, millega:

1) Leonid Dulub tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;

2) Priit Saar tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi;

3) Leonid Dulubilt mõisteti KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel välja 44 014 eurot;

4) konfiskeerimise asendamise täitmise tagamiseks jäeti aresti alla Leonid Dulubilt

arestitud 19 135 eurot, mis on Maksu- ja Tolliameti deposiitkontol nr 10220018670014

AS-is SEB Pank, ning 24 879 eurot, mis on Leonid Dulubi Nordea Bank Finland Plc Eesti

filiaali arvelduskontol nr XXX;

5) Leonid Dulubilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1250 eurot sundraha;

6) Priit Saarelt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja 1250 eurot sundara;

7) Eesti Vabariigilt mõisteti Leonid Dulubi kasuks välja 3639 eurot 50 senti valitud kaitsjale

makstud tasu katteks;

8) Eesti Vabariigilt mõisteti Priit Saare kasuks välja 588 eurot valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista Leonid Dulub KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;

2) mõista Priit Saar KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;

3) vabastada selles kriminaalmenetluses arestitud Leonid Dulubi vara – Leonid Dulubi

Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali arvelduskontol nr XXX olev raha ning Maksu- ja

Tolliameti deposiitkontole kantud 19 135 eurot – aresti alt;

4) mõista Eesti Vabariigilt Leonid Dulubi kasuks välja 11 279 (üksteist tuhat kakssada

seitsekümmend üheksa) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu

katteks (sh 4000 eurot apellatsioonimenetluses ja 7279 eurot sellele eelnenud

kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest);

5) mõista Eesti Vabariigilt Priit Saare kasuks välja 6000 (kuus tuhat) eurot

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

3(76)

6) lugeda maakohtu otsusega Eesti Vabariigilt Tartu Mill AS-i kasuks välja mõistetud

summaga 39 774 eurot kaetuks ka kogu Tartu Milli AS-i apellatsioonimenetluse kulu;

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo Priit Saarele apellatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suutuseks 1770 (üks tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot,

sh käibemaks 295 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

5. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib

esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul

hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib

Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel.

Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Selles kriminaalasjas anti kohtu alla

1) Leonid Dulub süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 2 ja § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuritegudes;

2) Priit Saar süüdistatuna KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud

kuritegudes ja

3) Tartu Mill AS (edaspidi Tartu Mill) süüdistatuna KarS § 3891 lg 3 järgi kvalifitseeritud

kuriteos.

4(76)

1.1. Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistus maksude maksmisest

kõrvalehoidumises (maksukohustuse varjamises) või sellele kaasaaitamises

2. L. Dulubi süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi, P. Saart KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi ja Tartu

Milli KarS § 3891 lg 3 järgi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises.

3. Tartu Milli ostujuht L. Dulub esitas P. Saare ja veel seitsme inimese kaasabil ning tegelikest

asjaoludest teadmatuses olnud raamatupidajate eksimust ära kasutades viimaste vahendusel

maksuhaldurile valeandmeid. Valeandmeid esitati maksustamisperioodide jaanuar 2012 kuni

september 2013 kohta käivates Tartu Milli käibedeklaratsioonides, tehes seda Tartu Milli

käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil. Valeandmete esitamisega varjati Tartu Milli

käibemaksukohustust 1 233 755 euro 60 sendi ulatuses.

4. Maksuhaldurile valeandmete esitamine seisnes selles, et L. Dulub kajastas süüdistuses nimetatud

käibedeklaratsioonides Bogarolo OÜ (edaspidi Bogarolo), OÜ Macodes (edaspidi Macodes) ja

OÜ Tootsi Peenar (edaspidi Tootsi Peenar) väljastatud teravilja müügiarveid, mis olid võltsitud.

Nendel arvetel näidatud tehinguid arve väljastaja ja Tartu Milli vahel tegelikult ei toimunud.

Tegemist oli näilike tehingutega maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 mõttes. Võltsarvete

väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus näilike tehingute ahela. Selle ahela moodustamises osales

kokku 34 äriühingut, mis olid U.R. juhitud kuritegeliku ühenduse kontrolli all.

L. Dulub varjas kuritegeliku ühenduse kaasabil tehinguid Tartu Milli ja viimasele tegelikult

teravilja müünud isikute vahel. Tegelikult müüsid Tartu Millile teravilja Eesti, Läti, Leedu ja

Venemaa põllumehed (teraviljakaubitsejad).

5. L. Dulub andis U.R. korraldusi ja jagas infot teravilja ja rapsi hindade ning vajalike kaubakoguste

Tartu Millile tarnimise kohta. L. Dulub korraldas ka saabunud kauba nõuetekohase vastuvõtmise

ning Tartu Millile esitatud võltsarvete eest kiire tasumise. Samuti korraldas L. Dulub Tartu Millile

saabunud

teravilja

ja

rapsi

kohta

võltsarvete

vormistamist,

juhendades

selleks

U.R. . L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjaid, kellelt soetatava kauba kohta

vormistas U.R. L. Dulubi korraldusel võltsarve. L. Dulub sai sellisel moel Tartu Millile jõudnud

kaubalt hiljemalt 2012. aasta suvest tasu vähemalt kaks eurot tonnilt.

6. L. Dulub esitas maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil.

U.R. juhitud kuritegelik ühendus oli ühenduslüli Tartu Milli ja tegelike teraviljamüüjate vahel.

Eesti teraviljakaubitsejatel oli võimalus müüa Tartu Millile kuritegeliku ühenduse kaudu vilja

ilma arveta või ilma käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli Tartu Millil ühenduse kaasabil

võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel.

Ostes teraviljakaubitsejalt kaupa ilma arve, 0%-lise käibemaksu või käibemaksuta, tähendanuks

see Tartu Millile suuremat maksukohustust, kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalust sel

puhul ei tekiks ning riigile tuleks tasuda käibemaks. Kuritegeliku ühenduse kaasabil vilja varudes

sai Tartu Mill konkurentsieelise. See seisnes selles, et Tartu Mill sai teravilja soetada ka

kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa ilma arveta või käibemaksuta. Tartu Mill sai ühenduse

kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele

5(76)

kõrgemat hinda. L. Dulub teadis, et U.R. juhitud kuritegeliku ühenduse poolt erinevate

äriühingute nimel Tartu Millile väljastatud arvetel kajastatu ei vasta tegelikkusele. Seega ta teadis,

et ta edastab raamatupidajale valeandmeid, mis jõuavad käibedeklaratsioonile, mille alusel

kujuneb

Tartu

Milli

maksukohustus.

Edastades

valeandmeid

sisaldavad

arved

käibedeklaratsioonis

kajastamiseks

raamatupidajale,

tegutses

L. Dulub

Tartu

Milli

maksukohustuse vähendamise eesmärgil ja Tartu Milli juhtkonna vaikival heakskiidul. Juhtkond

survestas L. Dulubi teenima Tartu Millile ja selle omanikele maksimaalset kasumit vahendeid

valimata. Maksukohustuse ebaseaduslik vähendamine tagas Tartu Millile konkurentsieelise,

suurema käibe ja kasumi. Kasumlikkuse tõstmiseks edastas L. Dulub raamatupidajale võltsarved,

mistõttu vähenes Tartu Milli maksukohustus.

7. L. Dulub Tartu Milli ostujuhina oli selle äriühingu juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 mõttes. Nimelt oli

Tartu Milli juhatus andnud L. Dulubile õiguspädevuse teha vilja varumisel Tartu Milli nimel

juhtimisotsuseid, suunata Tartu Milli tahet ja võtta Tartu Milli nimel äriühingule kohustusi. Lisaks

oli L. Dulubile antud talle pandud ülesannete täitmisel otsustusvabadus, samas allus ta rangelt

Tartu Milli juhtkonna korraldustele. L. Dulub oli pädev esindama Tartu Milli lepingulistes suhetes

teraviljakaubitsejatega, otsustama ja pakkuma Tartu Milli juhatuse määratud raamides

teraviljakaubitsejatele teravilja eest tasutavat hinda, otsustama koguste üle ning määrama teravilja

edasimüümisel hinna. L. Dulubil oli õigus teada Tartu Milli rahalist seisu ja jagada korraldusi

Tartu Milli raamatupidajale. Ta jagas raamatupidajale korraldusi maksete tegemise järjekorra,

kiiruse, väljastatavatele arvetele kantava maksetähtpäeva, edasimüügi hinna ja ostja kohta. Need

korraldused olid kantud soovist teenida Tartu Millile ja selle omanikele maksimaalset kasumit.

8. L. Dulub tegutses maksuhaldurile valeandmeid esitades Tartu Milli huvides. L. Dulubi tegevuse

tulemusena vähenes Tartu Milli maksukohustus. Tegelikult soetati teravili ilma arveta või ilma

käibemaksuta. Seetõttu polnuks Tartu Millil võltsarveteta võimalik sisendkäibemaksu maha

arvata. Võltsarved ja ebaseaduslikult vähendatud maksukohustus tagas Tartu Millile

konkurentsieelise, mis seisnes selles, et Tartu Millil oli võimalik soetada teravilja ka

kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa ilma arve või ilma käibemaksuta. Tartu Mill sai

kuritegeliku ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse tõttu pakkuda

teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda. L. Dulub tagas maksete kiire laekumise kuritegeliku

ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele. See võimaldas hoida Tartu Milli pidevalt

konkurentsieelises ja likviidsena. Võltsarvete alusel variäriühingutele makstud summad võeti

sularahas välja ja tasuti teraviljakaubitsejatele, mis omakorda tagas Tartu Millile kiire vilja

pealevoolu. Selliselt hoidis L. Dulub kiireid maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu.

Variäriühingutel puudus võimalus teraviljakaubitsejatele tasuda, sest neil polnud reaalset

majandustegevust. Variäriühingute esitatud võltsarvete alusel tasus Tartu Mill neile raha, mis

liikus edasi teraviljakaubitsejatele. Selline kiire vilja eest tasumine ja pidev kauba liikumine

suurendas Tartu Milli konkurentsieelist turul ning seega suurenes ka äriühingu käive. L. Dulub

tegutses konkurentsieelise saamisel ja käibe suurendamisel Tartu Milli huvides, tuginedes

juhtkonna survele ja juhistele. Vilja ostmisele vahendajate kaudu oli Tartu Mill juhtkonna vaikiv

heakskiit ja L. Dulubile oli juhtkond andnud korralduse teenida Tartu Millile ja selle omanikele

vahendeid valimata maksimaalset kasumit.

6(76)

9. P. Saar aitas maksuhaldurile valeandmete esitamisele kaasa sellega, et tema koos veel seitsme

inimesega lõi variäriühingute vahel tehtud näilike tehingute ahela. Variäriühingute nimel väljastati

võltsarveid vilja müügi kohta Tartu Millile, kes kajastas neid oma käibedeklaratsioonides. Arvetel

näidatud tehinguid arvetel näidatud osapoolte vahel tegelikult ei tehtud ja tegemist oli näilike

tehingutega. P. Saare kaasaaitamistegu seisnes selles, et ta oli variäriühingute asutaja, juhatuse

liige ja nende üle kontrolli pidaja. P. Saar otsis ka sobiva hinnaga viljamüüjate kontakte nii Eestist

kui ka Lätist, Leedust ja Venemaalt. P. Saar vahendas viljamüüjatele M.J. saadud infot selle kohta,

kelle nimele tuleb koostada viljamüügiarved, edastas kuritegelikule ühendusele viljamüüjate

esitatud arveid ning muud vajalikku informatsiooni. P. Saar sai kuritegelikku ühendusse

kuulumise ajal oma ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu. P. Saare kaasabi võimaldas Tartu

Millil esitada maksustamisperioodidel jaanuar 2012 kuni september 2013 käibedeklaratsioonides

maksuhaldurile valeandmeid.

1.2. Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistus kuulumises kuritegelikku ühendusse

10. L. Dulubi ja P. Saart süüdistatakse KarS § 255 lg 1 järgi selles, et nad moodustasid hiljemalt

2012. aasta algusest kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 15. oktoobril 2013 koos U.R. , M.J. ,

R.L. , M.K. , H.E. , M.M. ja M.J. püsiva isikutevaheliste ülesannete jaotusega ühenduse, mille

eesmärk oli maksupettuse toimepanemine ning varalise kasu saamine.

11. Hiljemalt 2012. aasta alguseks oli U.R. juhitud kuritegelik ühendus ühenduslüli Tartu Milli ja

viimasele tegelikult teravilja müünud teraviljakaubitsejate vahel. Eesti teraviljakaubitsejatel oli

võimalus müüa Tartu Millile kuritegeliku ühenduse kaudu vilja ilma arveta või ilma

käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli Tartu Millil kuritegeliku ühenduse kaasabil võimalik osta

vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel. L. Dulub varjas

kuritegeliku ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel,

kasutades võltsarveid. Teravilja tegelikeks müüjateks olid nii Eesti kui ka Läti, Leedu ja Venemaa

teraviljakaubitsejad. Võltsarvete väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus variäriühingute vahel

näilike tehingute ahela ning väljastas nende variäriühingute nimel võltsarveid vilja müügi kohta.

Arvetel näidatud tehinguid tegelikult arvetel näidatud osapoolte vahel ei toimunud ning tegemist

oli näilike tehingutega MKS § 83 lg 4 mõttes. Kuritegeliku ühenduse esitatud võltsarvete alusel

deklareeris Tartu Mill alusetult sisendkäibemaksu ja vähendas nii oma maksukohustust.

Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes

nimel koostatud võltsarvete alusel kandis Tartu Mill äriühingust välja raha, mis ühenduse kontrolli

all olevate variäriühingute kaudu jõudis sularahana tagasi ühenduse liikmeteni. Suurem osa sellest

rahast kulus teraviljakaubitsejatele kauba eest tasumiseks, ülejäänud osa rahast jäi kuritegeliku

ühenduse käsutusse. Kuritegeliku tulu moodustas Tartu Millist võltsarve alusel välja kantud

summas sisalduv käibemaks, kuna teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis

sellest summast vähemalt 20% vähem ehk summa ilma käibemaksuta.

12. L. Dulub Tartu Milli juhtivtöötaja ja kuritegeliku ühenduse liikmena andis korraldusi ja jagas infot

U.R. teravilja ja rapsi hindade ning Tartu Millile vajalike kaubakoguste tarnimise kohta. L. Dulub

korraldas saabunud kauba nõuetekohase vastuvõtmise ja Tartu Millile esitatud võltsarvete kiire

7(76)

tasumise. Samuti korraldas L. Dulub Tartu Milli saabunud teravilja ja rapsi kohta võltsarvete

vormistamist, juhendades selleks U.R. . L. Dulubil oli välja kujunenud ka kindel ringkond

viljamüüjaid, kellelt soetatavale kaubale U.R. vormistas L. Dulubi korraldusel võltsarve. L. Dulub

sai sellisel moel Tartu Milli jõudnud kaubalt hiljemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu

vähemalt kaks eurot tonnilt.

13. P. Saar kuritegeliku ühenduse liikmena aitas kaasa Tartu Milli ja teraviljamüüjate tegelike

tehingute varjamisele. Ta oli variäriühingute asutaja, juhatuse liige ja nende üle kontrolli pidaja.

Ta otsis sobiva hinnaga vilja müüjate kontakte nii Eestist kui ka Lätist, Leedust ja Venemaalt.

Korraldusi sai P. Saar peamiselt M.J. . M.J. kontrollis variäriühingute tegevust, vormistades nende

nimel dokumente äriühingute asutamise, juhatuse liikmete ja osanike vahetamise jmt toimingute

kohta. P. Saar vahendas viljamüüjatele M.J. saadud infot selle kohta, kelle nimele tuleb koostada

viljamüügiarved, edastas kuritegelikule ühendusele viljamüüjate arveid ning muud vajalikku

informatsiooni. P. Saar sai kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal oma ülesannete täitmise eest

tasu kuritegeliku ühenduse teenitud tulust.

14. Süüdistuse kohaselt kuulusid kuritegelikku ühendusse veel järgmised isikud:

1) U.R. Bogarolo juhatuse liikme ja Tootsi Peenra faktilise juhi ning kuritegeliku ühenduse

juhtfiguurina, väljastas Tartu Millile võltsarveid, saades info arvetel kajastatavate koguste ja

hinna kohta L. Dulubilt. U.R. jagas korraldusi M.J. le arvete ja raha liikumise kohta ning tegi

Bogarolo ja Tootsi Peenra arveldusarvetelt ülekandeid variäriühingutele. U.R. otsis ise

aktiivselt teravilja- ja rapsimüüjaid ning tehingu toimumisel jagas M.J. le korraldusi selle

kohta, kuhu sõita, kust kaup peale võtta ja kelle nimel kaup Tartu Millile kohale toimetada.

Raha

laekumisel

Tartu

Millilt

Bogarolole

tegi

U.R. ülekandeid variettevõtete arvelduskontodele ning pidas arvestust kuritegelikul teel

teenitud raha üle;

2) M.J. variäriühingute faktilise juhi, juhatuse liikme ja kuritegeliku ühenduse liikmena

korraldas variäriühingute asutamist, variisikute värbamist ja tehingutega seotud dokumentide

vormistamist ning liikumist, variäriühingute käibedeklaratsioonide esitamist, variäriühingute

vahel pangaülekannete tegemist, samuti sularaha väljavõtmist ning tagastamist kuritegeliku

ühenduse liikmetele. M.J. kontrolli all oli ka kauba liikumine ning autojuhtide töö

korraldamine. Samuti korraldas M.J. kuritegeliku ühenduse liikmete kasutuses olevate

telefonide ja SIM-kaartide vahetamist ning variäriühingute meiliaadresside loomist;

3) R.L. variäriühingute juhatuse liikme ja kuritegeliku ühenduse liikmena korraldas koos M.J.

ga maksete tegemist kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate varifirmade arvelduskontodelt

teistele variäriühingutele. Samuti korraldas ja organiseeris R.L. kauba liikumist, tegi

ülekandeid variäriühingute kontodele, luues sellega näiliku mulje tehingute toimumisest.

Samuti võttis ta variäriühingute arvelt välja sularaha ja korraldas koos M.J. ga kuritegeliku

ühenduse liikmete kasutuses olevate telefonide ja SIM-kaartide vahetamist ning

variäriühingute meiliaadresside loomist;

8(76)

4) M.K. oli autojuht, aga ka variäriühingute juhatuse liige, kelle tööd korraldasid peamiselt M.J.

ja R.L. . Samuti võttis M.K. variäriühingu nimel välja sularaha;

5) H.E. oli nii variäriühingute juhatuse liige kui ka autojuht, kelle tööd korraldasid peamiselt

M.J. ja R.L. ;

6) M.M. oli variäriühingute juhatuse liige, kes allus M.J. , R.L. ja U.R. korraldustele, värbas

juhatusse variisikuid, koostas variäriühingute nimel võltsarveid, tegi pangaülekandeid

variäriühingute

pangakontodele,

võttis

M.J.

,

R.L.

ja

U.R. korraldusel välja sularaha ning otsis vilja müüjaid;

7) M.J. kontrollis variäriühingute tegevust, vormistades dokumente äriühingute asutamise,

juhatuse liikmete ja osanike vahetamise jm toimingute kohta.

15. Kuritegelik ühendus korraldas 2012. a jaanuarist kuni 2013. a septembrini kokku 34 variäriühingu

tegevust. Nende äriühingute arvelduskontodele laekunud summad võeti välja kas sularahas, kanti

üle AS-i T. või kanti üle Lätis ja Leedus registreeritud äriühingute arvelduskontodele. Samuti

kanti variäriühingutele laekunud raha M.J. , R.L. ning M.M. arvelduskontodele.

2. Maakohtu otsus

2.1. Resolutiivosa

16. Tartu Maakohus tegi 9. märtsil 2018 otsuse, millega:

1) Tartu Mill mõisteti KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks;

2) L. Dulub mõisteti KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks ja tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 järgi.

Maakohus karistas L. Dulubi KarS § 255 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat, millest

KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 3 kuud 28 päeva eelvangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel mõistis kohus L. Dulubilt riigi kasuks välja 44 014 eurot.

Konfiskeerimise asendamise tagamiseks jättis maakohus arestituks osa L. Dulubilt

kohtueelses menetluses arestitud varast;

3) P. Saar mõisteti KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi õigeks ja tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1

järgi. Maakohus karistas P. Saart KarS § 255 lg 1 järgi vangistusega 3 aastat, millest

KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha 2 päeva eelvangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis

kohus mõistetud karistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

4) otsustati asitõendite ja salvestiste suhtes kohaldatavad meetmed;

5) tehti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus.

9(76)

2.2. Põhiosa

2.2.1. Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistusest maksukuriteos

17. Esmalt refereeris maakohus mitme tunnistaja ja süüdistatavate ütlusi, mille käsitlemise konteksti

ja viisi arvestades võib mõista, et kohus luges nendes ütlustes kajastuvad faktilised asjaolud ka

tõendatuks.

18. Kõigepealt viitas maakohus tunnistaja U.R. ütlustele, mille kohaselt tegeles viimane aastatel

2011–2013 koos M.J. ja R.L. ga teravilja ja rapsi äriga. Nad ostsid ja müüsid vilja Bogarolo nimel.

Vilja ostsid nad erinevatelt talunikelt, ka Lätist. Lätis käis kontakte otsimas P. Saar ja paar korda

ka M.J. . Läti firmadele tasuti ülekandega, talumeestele maksti sularahas. Bogarolo ei tasunud

ülekandega otse sellele, kellelt vilja ostis, vahepeal olid varifirmad, kes vilja ostsid ja müüsid

Bogarolole edasi, et optimeerida makse, st käibemaksu mitte maksta. Vahefirmad jätsid

käibemaksu maksmata. Lätist sai vilja kätte null protsendiga, st et ei pidanud käibemaksu maksma.

Selliselt

soetatud

vilja

müüsid

nad

Tartu

Millile,

A. OÜ-le, B. AS-ile, S. AS-ile. Ostjatega pidas läbirääkimisi tema. Tartu Millis suhtles ta ainult L.

Dulubiga. Vili toodi Tartu Milli vastuvõtupunkti Bogarolo nimel, kasvataja andmeid ei olnud vaja

esitada. U.R. sõnul edastas tema L. Dulubile andmed, et tuleb Bogarolo vili. L. Dulub saatis

vastuvõetud vilja kohta andmed tema meilile, selle alusel koostas ta arve, mille saatis L. Dulubile,

kes omakorda edastas selle raamatupidajale. Tartu Mill tasus arve isegi päevaga, teised

kokkuostjad paari päevaga. Kui Tartu Millilt laekus raha Bogarolole, kandsid nad selle edasi

järgmisele firmale. Firmasid oli palju, olid mõeldud lühikeseks ajaks, et raha välja võtta. Need

firmad deklaratsioone ei esitanud. Firmad esitasid Bogarolole arve. Väljavõetud sularahast maksti

talunikele, autojuhtidele, kanti kütusekulud. Kasumi jagasid nad omavahel – M.J. , R.L. ja U.R.

. P. Saarele maksti viljatonni pealt. L. Dulubile maksti raha kiire maksmise ja parema hinna eest

paar eurot tonni pealt. Nad said tonni pealt euro või kaks rohkem kui tavamüüjad. Raha oli vaja

võimalikult kiirelt kätte saada, et käivet teha. Tootsi Peenart hakkasid nad kasutama seetõttu, et

Bogarolo käive läks suureks ja maksuamet tundis kogu aeg huvi.

19. Tunnistaja M.J. ütluste kohaselt tekkis temal, U.R. l ja R.L. l mõte hakata tegelema viljaäriga.

Nad ostsid talunikelt vilja ja müüsid erinevatele kokkuostjatele maha. Ostu ei vormistatud, müügi

vormistamiseks oli vahele tehtud varifirmad, mida kasutati dokumentide tootmiseks, ja oli üks

firma, mis müüs vilja erinevatele kokkuostjatele. U.R. tegeles kokkuostjatega läbirääkimistega.

Talumeeste, vilja esmaste müüjatega, tegeles tema. Vili pärines Eestist ja Lätist. Kliendid Lätis

otsis P. Saar. Lätist ostes müüja väljastas arve 0%-lise käibemaksumääraga, ostjale rakendus 20%-

lise määraga käibemaks. Eestis käis äri nii, et ta sõitis talunikule hoovi peale, rääkis läbi hinna

osas, vili laaditi peale, kaaluti ära ja maksti samas sularahas ning auto sõitis kokkuostu. Talunikud

olid väga huvitatud sularahas müümisest. Viljaveoks oli neil neli veoautot, mis kuulusid nendega

seotud äriühingutele. Autojuhid said viljaveoks juhised enamasti tema käest, ka U.R. käest.

Kokkuostupunktis vilja päritolu kohta ei küsitud. Saatelehe vormistas autojuht, kes teadis ainult

seda, kelle nimel peab kauba kokkuostu viima. Tartu Mill tasus ülekandega Bogarolole, kes kandis

raha järgmisele äriühingule. See äriühing esitas Bogarolole viljamüügiarve, neid arveid koostas

10(76)

suuremas osas tema saatelehtede järgi, mis korjas õhtul autodest või kontorilaualt ära. Ülekandeid

omakorda järgmistele äriühingutele tegi R.L. , samuti tema, kasutades PIN-kalkulaatorid või ID-

kaarte, mis oli saadud juhatuse liikmeks vormistatud isikute käest. Sularaha võtsid T. ist välja

tema ja R.L. . See toodi nende kontorisse tema või R.L. kätte. Sellest maksti talunikele, tasuti

autojuhtide palgad, vajalikud kulud. Mis üle jäi, selle jagasid nad nädala lõpus ära. Ta maksis

P. Saarele kaks või kolm eurot iga leitud viljatonni eest. U.R. jutu järgi maksti L. Dulubile mõned

eurod tonni pealt kiire tasumise korraldamise eest.

20. R.L. andis U.R. ja M.J. ga samasuguseid ütlusi, et neil tekkis idee viljaäri teha ja käibemaks

endale võtta. U.R. Bogarolo oli plaani kohaselt korralik, toimiv ja kasumit teeniv firma. Alla tegid

nad keti varifirmasid, kuskilt lõikasid selle keti puruks ja võtsid sularaha välja. Algul ostsid nad

vilja

Eestis,

siis

Lätis.

Viljamüüjate

otsimisega

Lätis

tegeles

P. Saar, kes oskas vene keelt. P. Saar sai raha selle eest, et oli nii-öelda ostujuht. Tasu sai ta tonni

pealt. Varifirmasid sai igalt poolt, ka lehekuulutuse peale ostetud. Sellega tegeles M.J. . Neid sai

kogu aeg vahetatud, et käibenumber ei läheks liiga suureks.

21. P. Saare ütluste kohaselt vahendas või müüs ta M.J. le vilja, otsis teraviljatarnijaid põhiliselt Lätist.

Ettepaneku selleks tegi M.J. Kui hind ja kogus sobis, siis andis ta need andmed M.J. le, kellel olid

ostjad või ostis ise.

22. L. Dulubi ütluste kohaselt sündis kokkulepe teha eraäri U.R. ga 2012. a suvel.

U.R. ga kehtis kokkulepe, et saab tonni pealt 2 eurot. Arveldamine ja raha maksmine toimus kas

Tartu Milli kontoris või kuskil linna peal. Ta nägi vaeva, et Tartu Millis ei saaks sellest keegi

teada, sest eraärid ei olnud lubatud. Ta nõustus sellise äriga, sest tal oli suur laenukoormus, kokku

ca 100 000 eurot. Bogarolo sai erinevatelt teistest tarnijatest raha kohe kätte. Kui koormad tulid,

siis kas samal õhtul või järgmisel hommikul helistas või meilis ta U.R. andmed arve tegemiseks.

Et oma kaks eurot saada, pidi olema Bogarolole superhea hind ja kiire makse. Tasumise kiiruse

üle otsustas ostujuht. U.R. saatis Bogarolo arved tema meilile. Ta viseeris oma allkirjaga arved

enne nende väljamaksmist. Kust vili, mida Bogarolo Tartu Millile müüs, pärines, ta ei tea. Tootsi

Peenra alt müüs pärast Bogarolot vilja U.R. , mingi kogus võis olla Tootsi Peenra enda vilja. L.

Dulubi ütluste kohaselt müüs ta ka põllumeeste vilja läbi Bogarolo. Ta andis põllumeestele, kes

tahtsid sularaha eest vilja müüa, U.R. telefoninumbri. Põllumees sai vilja tonni eest vähem kui

Bogarolo, kes vilja Tartu Millile edasi müüs. Ta jälgis, et vahe oleks vähemalt viis eurot, et oleks

mida U.R. ga jagada. Tartu Millis oli hinnakoridor teravilja puhul keskmiselt 6-7 eurot ja rapsi

puhul 20 eurot – selle piires ei pidanud ostujuht hindu kooskõlastama.

23. Tartu Milli juhatuse liikme U. Lausingu ütluste kohaselt ei ole Tartu Milli jaoks oluline, kas vilja

müüakse neile käibemaksuga või ilma, hind on sama. Bogarolo, Tootsi Peenra ja Macodesi toodud

viljakogus moodustas 100 autost 1–3 autot päevas. Nendega tehtud tehingud ei eristunud

millegagi teistest, ei tekkinud kahtlust, et nad võiksid käituda maksuõiguslikult ebaseaduslikult.

Tema juhatuse liikmena andis ostujuhtidele ette hinnakoridori, mis hinnaga vilja osta.

Hinnakoridor võis olla 3–7 eurot tonnilt, mille piires sai ostujuht otsustada. Maksetähtaja määras

11(76)

ostujuht, see võis olla samast päevast kuni kolme nädalani. Seda, et L. Dulub nii käitus, ei olnud

võimalik teada saada.

24. Maakohus asus seisukohale, et L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 mõttes. Ta

töötas Tartu Millis ostujuhina. Pole oluline, et tal polnud alluvaid, vaid see, et tal oli pädevus teha

olulisi Tartu Milli tegevust mõjutavaid otsuseid. L. Dulubil oli õigus sõlmida Tartu Milli nimel

vilja ostu-müügilepinguid, millega ta võttis Tartu Millile suuri rahalisi kohustusi. L. Dulubil oli

kohustus kontrollida klientide tausta ja õigus otsustada, kellelt Tartu Mill vilja ostab. Ta pidas

hinnaläbirääkimisi, määras maksetähtaegu. Mõlemad Tartu Milli raamatupidajad kinnitavad, et

arve tasumise tähtaja leppis kokku ostujuht, arved viseeris ostujuht, kes kontrollis andmete

õigsust. Arve tasumise aja üle otsustas L. Dulub. Tootsi Peenra ja Bogarolo arved tasuti

viivituseta, samal päeval. L. Dulubil oli õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata

juriidilise isiku tahet.

25. Süüdistuse kohaselt seisnes maksuhaldurile valeandmete esitamine selles, et L. Dulub varjas

kuritegeliku ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel,

kasutades võltsarveid. Nendel arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud ja tegemist oli

näilike tehingutega MKS § 83 lg 4 mõttes.

26. Vaidlust

ei

ole

sellest,

et

M.J.

,

U.R.

ja

R.L.

moodustasid

hiljemalt

2012. aasta alguses maksukuritegude toimepanemiseks kuritegeliku ühenduse, millel oli hulk

variäriühinguid. Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-189

tunnistati M.M. , M.K. , H.E. , U.R. , R.L. ja M.J. kokkuleppemenetluses KarS § 255 lg 1 järgi

süüdi kuulumises sellesse samasse kuritegelikku ühendusse, millesse kuulumises süüdistatakse ka

L. Dulubi ja P. Saart. Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate variäriühingute kaudu liikus

talunike teravili ja raps osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes arvete alusel Tartu Milli.

Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes arvetel kajastus käibemaks ja Tartu Mill tasus kõneksolevate

äriühingute arved oma pangakontodelt tehtud ülekannetega. Osaühingutele Bogarolo, Tootsi

Peenar ja Macodes vilja eest laekunud raha kanti edasi arvukatele reaalset majandustegevust

mitteomavatele äriühingutele. Bogarolo ja Macodes ise vilja ei kasvatanud, Tootsi Peenar

kasvatas vilja, kuid enda kasvatud vilja Tartu Millile ei müünud. 2013. aasta suvel ei soovinud

Tartu Mill vilja enam vahendajatelt osta. See oli juhatuse korraldus, mis L. Dulubile ei meeldinud.

Vaatamata seisukohale, et vahendajatelt vilja ei osteta, jätkas L. Dulub Tartu Millile vilja ostmist

nii Bogarololt kui ka Tootsi Peenralt.

27. Kasumi teenimine on iga äriühingu tegevuse eesmärk ja ei ole sellisena etteheidetav. Ei ole

tõendeid, mis kinnitaksid süüdistuse väidet, et Tartu Milli juhtkond survestas L. Dulubi teenima

maksimaalset kasumit vahendeid valimata, sh ebaseaduslikult. Samuti ei saa ette heita seda, et

kaupa osteti ka vahendajatelt. Küsimus on selles, kas osaühingud Tootsi Peenar, Macodes ja

Bogarolo seda ka tegelikult olid või oli nende eesmärk jätta mulje selliste tehingute olemasolust,

mida tegelikult ei toimunud.

12(76)

28. L. Dulub Tartu Milli ostujuhina teadis, et vilja ei müü tegelikult Bogarolo, vaid et vili tuleb

talunikelt. L. Dulub korraldas ka ise talunike vilja müüki Bogarolo kaudu. L. Dulubi ütluste

kohaselt oli tal majanduslik huvi saada kaks eurot tonni pealt ja müüa vilja Bogarolo kaudu.

29. L. Dulubi juhiste kohaselt jõudis talunike vili Bogarolo ja Tootsi Peenra nime all Tartu Millile.

L. Dulub kohtus ja suhtles talunikega, andis neile juhiseid, mida tuleb saatelehele tarnija kohta

märkida ja millise sõidukiga vili tuuakse. See tähendab, et ta teadis ka seda, millised autod veavad

Bogarolo kaudu vormistatud vilja. L. Dulub otsustas, kui palju vilja müüakse Bogarolo kaudu,

millistele koormatele vormistatakse arved ja milliste eest tasutakse sularahas. U.R. pidi

vormistama L. Dulubilt saadud andmete alusel arved, korraldama vilja vedamise talunikelt ostjani.

Tegemist oli pikaajaliselt toimiva süsteemiga, kus kõik asjaosalised teadsid, mida nad peavad

tegema.

30. Tartu Milli tehingud osaühingutega Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes olid näilikud, kuna

nendega sooviti varjata tegelikke tehinguid viljakasvatajate ja Tartu Milli vahel. Sellised tehingud

tuleb MKS § 83 lõike 4 esimese lause kohaselt jätta maksustamisel arvesse võtmata. Kuna

osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja Macodes nimel väljastatud arved olid võltsarved, mille

alusel Tartu Milli raamatupidajad koostasid käibedeklaratsioonid, esitati Maksu- ja Tolliametile

valeandmeid. Valeandmete alusel kajastatud sisendkäibemaksu mahaarvamine on alusetu.

31. Kõik valeandmeid sisaldavad arved, mille alused Tartu Milli raamatupidajad käibedeklaratsioone

koostasid, jõudsid nendeni L. Dulubi vahendusel. L. Dulubi selline teopanus on piisav, käsitamaks

tema tegevust maksuhaldurile valeandmete esitamise vahendliku täideviimisena. Raamatupidajad,

kes käibedeklaratsioone esitasid, ei olnud arvete võltsitusest teadlikud. Maksudeklaratsioonis

valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla ka isik, kellel ei ole volitusi

maksudeklaratsiooni esitamiseks.

32. Maksuarvestuse kohaselt on Tartu Mill kajastanud käibedeklaratsioonides osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar rekvisiitidega arvete alusel liigselt soetamisel tasumisele kuuluvat

käibemaksu kokku 1 233 755 eurot 60 senti. See summa vastab KarS § 121 p 3 kohaselt eriti

suurele kahjule.

33. Selleks, et isik vastutaks KarS § 3891 järgi, peab ta tegutsema maksukohustuse vähendamise

eesmärgil. L. Dulubi eesmärk ei olnud vähendada Tartu Milli maksukohustust. Kavatsetus eeldab

KarS § 16 lg 2 kohaselt, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu

teostamise, tema poolt taotletav eesmärk on sellisel juhul liikumapanevaks jõuks. Isik tegutseb

kavatsetult ka siis, kui tema ettekujutuse kohaselt on süüteokoosseisule vastava asjaolu

toimepanemine tema eesmärgi saavutamise hädavajalikuks tingimuseks. Maksuhaldurile

valeandmete esitamine ja Tartu Milli maksukohustuse vähenemine ei olnud L. Dulubi jaoks põhi-

ega ka vahetagajärg. Talle etteheidetav tegu võis olla suunatud tööandja vara vastu, mitte riigi

maksulaekumiste vastu. L. Dulubi eesmärk oli saada U.R. ga tehtud tehingutelt isiklikku kasu. L.

Dulubil oli suur laenukoormus – kokku umbes 100 000 eurot. Kuritegeliku ühenduse kaudu teenis

ta 2012. a suvest vähemalt kaks eurot igalt Tartu Milli laekunud viljatonnilt ja seda olenemata

13(76)

sellest, kas vilja varuti käibemaksukohustuslaselt või mitte. L. Dulubi palk ei olnud olulisel määral

sõltuvuses varutud vilja kogustest. Ühegi tõendi alusel ei ole võimalik öelda, milles seisnes L.

Dulubi huvi vähendada Tartu Milli maksukoormust.

34. Tõendatud ei ole ka see, et L. Dulub tegutses Tartu Milli juhtkonna vaikival heakskiidul.

Osaühingutega Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar tehtud tehingute puhul olid hinnad ülemises

piiris või üle selle. Need olid Tartu Millile kahjulikud ostutehingud. Bogarolo ja OÜ Tootsi Peenar

puhul oli kvaliteet hinnatud pigem tegelikust kõrgemaks, et hind tuleks parem. Tõendid

kinnitavad, et L. Dulub varjas oma eraäri Tartu Milli juhtkonna eest. Kui 2012. aasta lõpus otsustas

Tartu Milli juhtkond vähendada vilja ostmist vahendajatelt, väljendas L. Dulub sellega korduvalt

rahulolematust. See kinnitab, et L. Dulubi eesmärk oli jätkata vilja varumist väljatöötatud skeemi

alusel, mis tagas talle isikliku kasu, kuid mis oli vastuolus Tartu Milli juhtkonna suunistega. Seda

kinnitab ka Bogarolo asemele Tootsi Peenra leidmine. L. Dulubi tegevus ei olnud suunatud riigi

maksulaekumiste vastu. L. Dulub võis küll pidada võimalikuks, et võltsitud arvete edastamisega

väheneb ka Tartu Milli maksukohustus, kuid see ei olnud seotud tema saavutatud põhitagajärjega.

Ta oleks saanud kaks eurot tonnilt tasu ka siis, kui Tartu Mill oleks jätnud käibedeklaratsioonid

esitamata.

35. Kuna L. Dulub ei tegutsenud Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, tuleb ta KarS

§ 3891 lg 2 järgi õigeks mõista.

36. Kuna L. Dulubi tegu ei täitnud KarS § 3891 lg 2 koosseisu, ei ole ka koosseisupärast tegu, mida

oleks võimalik KarS § 14 lg 1 alusel omistada Tartu Millile. Seega tuleb ka Tartu Mill

KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõista.

37. Täideviimisteo tuvastamatuse tõttu tuleb KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi õigeks mõista ka P. Saar.

2.2.2. Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistusest kuritegelikku ühendusse kuulumises

2.2.2.1. Kuritegeliku ühenduse olemasolust

38. On tõendatud, et U.R. l, M.J. l ja R.L. l tekkis mõte hakata tegelema viljaäriga selliselt, et osta

talunikelt vilja, müüa see äriühingu nimel maha ning jätta käibemaks tasumata. Talunikele maksti

vilja eest sularahas. Vili müüdi valdavalt Bogarolo kaudu, samuti Tootsi Peenra kaudu Tartu

Millile. Bogarolo müüs selliselt hangitud vilja ka A. OÜ-le, B. AS-ile, S. AS-ile. Bogarolo ei

tasunud ülekandega otse isikule, kellelt vilja ostis. Vahepeal olid varifirmad, kes ostsid ja müüsid

Bogarolole vilja edasi ning kelle pangakontodele liikus raha. Vahefirmade vahel tegelikke

tehinguid ei toimunud ja need äriühingud jätsid käibemaksu maksmata.

14(76)

39. U.R.

l,

M.J.

l

ja

R.L.

l

oli

välja

kujunenud

omavaheline

tööjaotus.

U.R. pidas läbirääkimisi vilja ostjatega. Tartu Millis suhtles ta selleks L. Dulubiga. Bogarolo

juhatuse liikmena sõlmis ta vilja müügilepingu Tartu Milliga, samuti A. OÜ-ga. Tema edastas L.

Dulubile info, et tuleb Bogarolo vili ja saatis arved nii Bogarolo kui ka Tootsi Peenra nimelt. M.J.

tegeles talumeestega ehk esmaste viljamüüjatega, kellele maksis vilja eest sularahas. Samuti oli

M.J. ülesandeks variäriühingute ja sinna juhatuse liikmete leidmine ning vormistamine. M.J.

vormistas viljamüügiarveid variäriühingute nimel Bogarolole. Ta jagas korraldusi autojuhtidele

selle kohta, kelle vili kuhu viia ja millise äriühingu nimel ning millised andmed kanda

saatelehtedele. Nii M.J. kui ka R.L. tegid Bogarolo pangakontole laekunud rahast ülekandeid

variäriühingutele. Ülekannete tegemiseks olid neil variäriühingute juhatuse liikmete ID-kaardid,

mis M.J. oli saanud enda valdusesse juhatuse liikmeks vormistatud isikute käest, samuti olid neil

PIN-kalkulaatorid. Variäriühingute kaudu liikunud raha jõudis sularahana R.L. kätte. Tema andis

raha vastavalt vajadusele edasi U.R. või M.J. le. R.L. tegeles ka uute juhatuse liikmete

värbamisega, tema nimel oli osa variäriühinguid ja ta käis AS-ist T. sularaha välja võtmas. Kui

Bogarolo või Tootsi Peenra arvele laekunud summa oli suur, kanti see edasi mitmele

variäriühingule. Raha oli vaja samal päeval sularahas välja võtta, et oleks suurem käive ja kasum.

Eesti talunikele tuli vilja eest kohe sularahas ära maksta, Lätis tehti arved. Variäriühingutele arveid

ei koostatud, kuna need likvideeriti mõne aja pärast. Väljapetetud käibemaksu-osa jagasid

omavahel võrdselt R.L. , M.J. ja U.R. . Kulud arvati enne maha, mingi osa jäi Bogarolosse kulude

katteks ja käibemaksu tasumiseks. Ühenduse teistel liikmetel oli kokkulepitud tasu.

40. Variäriühingutele laekus raha Bogarololt, Tootsi Peenralt ja Macodesilt. Seda raha kanti edasi

mitmetele äriühingutele, moodustades näilike tehingute ahela. Lõpuks kanti raha AS-ile T. , kust

variäriühingute juhatuse liikmeks vormistatud isikud selle sularahas välja võtsid. Osa

osaühingutest olid lühikest aega käibemaksukohustuslased. Kõiki selliseid äriühinguid

iseloomustas sage juhatuse liikmete vahetamine ja lõpuks vormistamine välisriigi kodanike

nimele. Äriregistris kajastatud tegevusvaldkonnad ei olnud seotud vilja ostu-müügi ega muu

taolise tegevusega. Äriühingute tegutsemiskohana märgiti suvalised aadressid. Kuritegelikule

ühendusele omaselt konspireeriti oma tegevust ja kasutati omavaheliseks suhtlemiseks eraldi

telefone ning vahetati numbreid. Isikud kasutasid erinevaid telefone, et vältida pealtkuulamist.

Seega tegutses ühendus, mille tuumiku moodustasid U.R. , M.J. ja R.L. . Selles täitsid erinevaid

ülesandeid veel M.J. , M.K. , M.M. , ja H.E. . Nad kõik on kuritegelikku ühendusse kuulumises

süüdi tunnistatud.

2.2.2.2. Leonid Dulubi kuulumine kuritegelikku ühendusse

41. L. Dulub ja U.R. on andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et vilja tarnimisel Bogarolo kaudu

Tartu Millile suhtlesid nad omavahel tihedalt nii meili kui ka telefoni teel. U.R. saatis L. Dulubile

info, et tuleb Bogarolo vili. L. Dulub saatis andmed vilja koguse, kvaliteedi jm kohta U.R. meilile.

Selle

alusel

koostas

U.R.

Tartu

Millile

arve,

mille

ta

saatis

L. Dulubi meilile. L. Dulub korraldas arve kiire tasumise. Samamoodi toimus Tootsi Peenra nimel

vilja tarnimine Tartu Millile.

15(76)

42. U.R. ütluste kohaselt L. Dulub ilmselt talunikelt ise vilja Tartu Millile ei ostnud, vaid saatis nende

juurde, sest talunikud tahtsid sularaha saada. Talunik helistas neile ja ütles, et on Leonidi poolt.

Mõnikord võis olla ka nii, et L. Dulub ütles, et tuleb saata auto vilja järgi ja vilja müük vormistati

Bogarolo nimel, ka siis sai Leonid Dulub kaks eurot tonni pealt. Üldiselt maksid talunikele vilja

eest nemad, 5-6 korda viis ta raha talunikele maksmiseks ka L. Dulubi kätte. Kui L. Dulub ütles

talle, kus on soodsam hind ja nad viisid vilja sinna, näiteks FarmPlanti, maksid nad Dulubile

ikkagi kaks eurot tonnilt. U.R. sõnul teistele kokkuostjate esindajatele nad ei maksnud, ei

julgenud pakkuda. L. Dulubile aga pakkus ta ise, see tuli jutuks 2012. aastal, pigem lõpupoole.

43. L. Dulubi ja U.R. telefonikõnedest nähtub, kui suurt kontrolli ja informatsiooni omas

L. Dulub ja kuidas ta jagas U.R. korraldusi ja noomis teda. U.R. ütlused tõendavad, et kui vilja

müüdi Tootsi Peenra kaudu, siis vormistasid Tartu Millile arveid tema, M.J. ja Tootsi Peenra

juhatuse liige. Arveid koostati Bogarolo kontoris. L. Dulubi sõnul pakkus Tootsi Peenra välja U.R.

, kui Tartu Milli juhtkond ei soovinud 2013. aastal enam vahendajatelt vilja osta. L. Dulubi

ütlustega on tõendatud tema teadlikkus asjaolust, et Tootsi Peenra kaudu müüs vilja U.R. .

44. L. Dulubi ütlused tõendavad, et 2012. aasta suvel leppisid nad U.R. ga kokku, et tema saab kaks

eurot tonni pealt. Varumishooajal (septembris ja oktoobris) said nad U.R. ga esmaspäeviti kokku,

vaatasid üle eelmisel nädalal tarnitud viljakogused ja U.R. maksis talle kaks eurot tonnilt.

Rekordnädalatel võis ta saada 1500 eurot. Hooaja-väliselt arveldasid nad korra kuus, summa oli

1000–1500 eurot kuus. Kui U.R. hakkas vilja müüma Tootsi Peenra kaudu, jäi kehtima sama

kokkulepe, et ta saab tonni pealt kaks eurot. U.R. ütluste kohaselt maksis ta L. Dulubile kaks

eurot, kõige rohkem kolm eurot, iga müüdud viljatonni eest, et kiirendada vilja müüki ja saada

vilja eest paremat hinda.

45. Kuritegeliku ühenduse eesmärk oli teenida tulu variäriühingute tasumata käibemaksu arvel. Sellist

tulu ka saadi ja seda jagati omavahel. Lisaks maksti sellest rahast ka autojuhtidele, P. Saarele ja

L. Dulubile, samuti äriühingute juhatuse liikmeks vormistatud isikutele. Võttes aluseks

tunnistajate ütlused, mis kattuvad ka L. Dulubi ütlustega, ja lugedes kõik kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava kasuks, tuvastas kohus, et L. Dulub sai igalt Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra

kaudu Tartu Millile müüdud viljatonnilt tasu vähemalt kaks eurot.

46. Nii nagu kuritegeliku ühenduse liikmetele, andis U.R. ka L. Dulubile omavaheliseks suhtlemiseks

teise telefoni. U.R. sõnul andis ta L. Dulubile telefoni, kuna viimane oli väga hõivatud ja telefon

oli kogu aeg kinni. Juhtkond vaatas võib-olla ka juba imelikult, et nad liiga tihti suhtlevad ja äri

teevad. L. Dulub tunnistas, et U.R. andis 2013. aasta augustikuus talle kasutamiseks Läti

numbriga telefoni, mis oli tema käes umbes kuu aega. Üks põhjus oli see, et teda oli hooajal raske

kätte saada. Teine põhjus oli see, et ta ei tundnud ennast Tartu Millis enam väga kindlalt, kuna

arvas,

et

mingi

hetk

jääb

ta

kolleegidele

oma

eraäriga

vahele.

L. Dulubi

12. septembri 2013. a telefonikõne U.R. , samuti U. Lausingu ja L. Dulubi ütlused näitavad, et L.

Dulub varjas tööandja eest oma seotust U.R. ga. L. Dulubi sõnul oleks ta kaotanud töö, kui Tartu

Milli juhtkond oleks tema eraärist teada saanud.

16(76)

47. Usutavad ei ole L. Dulubi ütlused, et tema ei ole Macodesi kaudu müüdud vilja eest raha saanud

ja et tema jaoks oli see võõras firma. L. Dulubile maksti tasu Bogarolo ja Tootsi Peenra arvete

tasumise kiirendamise eest. L. Dulub ise tunnistas, et vaid Bogarolo sai erinevatelt teistest

tarnijatest raha kohe kätte. See ei vasta tõele. Samad tasumise tähtajad on ka Macodesi arvetel.

Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra arvetel on maksetähtajaks tavaliselt arve kuupäev. Nii

Bogarolo, Tootsi Peenra kui ka Macodesi nimel tõid Tartu Milli vilja valdavalt samad sõidukid,

mis kuulusid kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele osaühingutele või mida kasutasid

sellega seotud isikud. Samuti korraldas L. Dulub vilja liikumist Macodesi kaudu. Seda tõendab

tema meilivahetus.

48. On tõendatud, et L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade ning vajaminevate

viljakoguste kohta, samuti selle kohta, millist vilja kuhu tarnida, et saada võimalikult head hinda.

U.R. ja M.J. said L. Dulubilt arvete vormistamiseks vajalikud andmed. Samuti korraldas L. Dulub

Tartu Millis arvete kiire tasumise. L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjaid

talunikke,

kelle

vilja

müüki

korraldas

ta

U.R. firma kaudu, jagades selleks U.R. ka korraldusi. See oli nii näiteks vilja ostmisel U.J., V.K.

ja E.F.. Oma tegevuse eest sai L. Dulub hiljemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu vähemalt

kaks eurot tonnilt. L. Dulubi selline tegevus aitas kuritegelikul ühendusel võimalikult kiiresti ja

soodsate hindadega talunikelt ostetud vilja maha müüa ja saada raha uue vilja ostmiseks. Suur

käive tagas suurema teenimisvõimaluse. Seega oli L. Dulubil väga oluline roll kuritegeliku

ühenduse eesmärkide saavutamisel.

49. Järelikult kuulus L. Dulub enam kui kolmest isikust kuuluvasse ühendusse, mille liikmetel oli

omavaheline tööjaotus, kõik andsid oma rollist tuleneva panuse ühenduse eesmärkide

realiseerimiseks. Selle ühenduse tegevus oli suunatud maksukuritegude toimepanemisele ja selle

läbi varalise kasu saamisele. Kuritegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 1 nägi

karistusena ette kuni kolmeaastase vangistuse, praegu kuni viieaastase vangistuse. Kuritegelik

ühendus, mille eesmärk oli panna toime maksupettusi, tegutses vähemalt 2012. aasta algusest kuni

selle liikmete kinnipidamiseni oktoobris 2013. Liikmeskond oli väga püsiv, kõigil oli välja

kujunenud ülesanded, mis toetasid edukat pikaajalist tegutsemist. Samas täideti vastavalt

vajadusele ka erinevaid ülesandeid ning tegevust oleks saanud jätkata ükskõik millise liikme

väljalangemise korral. Kohus ei nõustunud L. Dulubi kaitsja seisukohaga, et ühendus ei oleks

saanud maksukuritegusid toime panna ilma L. Dulubita. Bogarolo kaudu müüdi talunikelt ostetud

vilja

ka

teistele

äriühingutele

peale

Tartu

Milli,

s.o

A. OÜ-le,

B. AS-ile ja S. AS-ile. U.R. sõnul ei julgenud nad peale L. Dulubi teistele ostujuhtidele raha

pakkuda. See ei tähenda, et olukorras, kus L. Dulubil ei oleks olnud võimalik olnud oma rolli täita,

ei oleks tema asemele leitud teist isikut, kes oleks tema ülesanded üle võtnud. Tartu Mill oli vaid

üks mitmest äriühingust, mida oli võimalik plaani elluviimiseks ära kasutada, ja L. Dulub oli vaid

üks isikutest, kes tegeles vilja varumisega.

50. L. Dulubile inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 255 lg 1 redaktsioon

nõudis kuritegeliku ühenduse puhul varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamist. Varalise kasu

saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget

17(76)

eraldi. R.L. , M.J. ja U.R. ütlused tõendavad, et nad lõid ühenduse käibemaksupettuste

toimepanemiseks, et saada seeläbi varalist kasu. Kuritegelikku ühendusse kuulumine on lõpule

viidud kuritegelikku ühendusse astumisega. KarS § 255 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud ka

siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole veel jõudnud kavandatud kuritegu toime panna ega

sellest kasu saada.

51. Bogarolo arved, samuti L. Dulubi ja U.R. vaheline meilivahetus tõendavad, et vähemalt 2012.

aasta jaanuarist on U.R. ja L. Dulub vilja varumise teemal väga tihedalt suhelnud ning L. Dulub

on

taganud

Bogarolo

arvete

tasumise

valdavalt

samal

päeval.

Sellega

panustas

L. Dulub U.R. loodud ühenduse eesmärki saada võimalikult kiiresti raha talunikelt uue vilja

soetamiseks, tagades sellega kiire ja suure käibe ning võimaluse saada Bogarolo kaudu tagasi

võimalikult suur käibemaksusumma. 2012. a märtsikuu meilidest alates on näha, kuidas L. Dulub

annab Tartu Milli raamatupidajale korraldusi Bogarolo arvete kiireks tasumiseks ja vahendab

U.R. infot vilja liikumise kohta. Kogumis tunnistajate ütlustega kinnitavad tõendid, et L. Dulub

andis teopanuse kuritegeliku ühenduse heaks vähemalt 2012. aasta algusest.

52. L. Dulub pani KarS 255 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toime kaudse tahtlusega. L. Dulub teadis, et

Bogarolo on seotud maksupettusega. Seda tõendavad U.R. ütlused, mille kohaselt lõpetas L.

Dulub neilt vilja ostmise ajal, kui Maksu-ja Tolliamet kontrollis Bogarolot, kuid pärast kontrolli

ostmine jätkus. Asjaolu, et L. Dulub oli mures maksuhalduri kontrolli pärast, kinnitab ka

14. oktoobri 2013. a telefonikõne raamatupidajale. L. Dulubi enda ütlused tõendavad, et ta andis

põllumeestele, kes tahtsid sularaha eest vilja müüa, U.R. telefoninumbri, 4–5 korral tasus ta

talunikele vilja eest U.R. lt saadud sularahaga. Selline tegevus ei seondu ostujuhi ülesannetega. 9.

mai 2013. a telefonikõnest T.M. nähtub, et L. Dulubi initsiatiivil lepiti kokku, et nisukoorma eest

T. M Tartu Millile arvet ei tee, vaid see müüakse Bogarolo kaudu. L. Dulubi 14. mai 2013. a

kõnest M. T on näha, kuidas L. Dulub pakub müüjale erinevat hinda, olenevalt sellest, kas ta müüb

paberiga või ilma. Need kõned kinnitavad, et L. Dulub pidi pidama võimalikuks ja möönma, et

ostes talunikelt vilja sularaha eest ja vormistades selle käibemaksukohustuslasest osaühingu

kaudu, pannakse toime maksukuritegu.

53. L. Dulub suhtles vilja varumise teemal vahetult ainult U.R. ga. Samas ta teadis, et sel viisil nagu

Bogarolo kaudu müüdi vilja ka Tootsi Peenra kaudu, kuigi viimase nimel oli lepingu sõlminud

M.T.. L. Dulub tagas vilja müügil samasugused tingimused ka Macodesile. Ta pidi teadma,

Macodesi nimel toovad vilja samad sõidukid, mida kasutas U.R. . Ainuüksi sellest pidi L. Dulub

aru

saama,

et

sama

skeemi

taga

oli

rohkem

inimesi

kui

U.R.

.

L. Dulub möönis, et U.R. l võis olla keegi, kes aitas teda vilja varumisel kuna ta tõi tuhandeid

tonne. Seega pidas L. Dulub võimalikuks ja möönis, et ta kuulub vähemalt kolmeliikmelisse

ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud maksukuritegude

toimepanemisele. Iga ühenduse liige ei pea teadma maksupettuse toimepanemise täpsetest

asjaoludest, piisab abstraktsest teadmisest, milliseid kuritegusid plaanitakse toime panna. See

tähendab, et L. Dulub ei pidanudki teadma maksupettuseks moodustatud varifirmade olemasolust,

nende vahel arvete ja raha liikumisest vmt.

18(76)

2.2.2.3. Priit Saare kuulumine kuritegelikku ühendusse

54. Tõendid kinnitavad P. Saare seotust M.M. , R.L. ja M.J. ga. P. Saar oli teadlik ka U.R.

olemasolust. Tõendid näitavad ka P. Saare tegevust käibemaksupettuse toimepanemisel kasutatud

äriühingute moodustamisel ja juhatuse liikmete vahetamisel. P. Saare teadlikkust sellest, et nad

tegelesid variäriühingute moodustamisega, tõendab ka M.J. arvuti vaatlusprotokoll.

55. P. Saar tegeles viljamüüjate otsimisega Eestist, Lätist ja Leedust. Talle maksti raha tonni pealt.

P. Saar teadis, et Lätis kokkuostetav vili vormistatakse läbi C. OÜ, mille juhatuse liikmeks oli

M.M. . Kuritegelikus ühenduses oli P. Saare üks ülesanne äriühingutesse uute juhatuse liikmete

ja osanike leidmine. Tõendid näitavad P. Saare laialdasemat seotust M.J. , R.L. ja U.R. aetava

viljaäriga. Salaja pealtkuulatud telefonikõned kajastavad P. Saare teadlikkust, et nende tegevus ei

ole seaduslik. Muu hulgas tuleb telefonikõnedest väga selgelt välja, et P. Saar oli teadlik sellest,

et tehinguid tehakse selliste äriühingute nimel, millel pole äritegevust. P. Saar oli teadlik M.M.

osalemisest viljaäris ja seda, et see ei toimu seaduslikul viisil. P. Saarele oli teada seegi, et

viljaäriga seoses kasutati vahetatavaid telefone, mis seadusliku äritegevuse korral ei oleks olnud

vajalik.

Järelikult

kuulus

P. Saar

M.J.

,

R.L. ja U.R. loodud kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksukuritegude

toimepanemine.

56. P. Saare üheks ülesandeks kuritegelikus ühenduses oli variäriühingute asutamine, uute juhatuse

liikmete otsimine ja ise nende ühingute juhatuse liikmeks olemine. Teiseks ülesandeks oli vilja

müüjate otsimine. Vene keele oskuse tõttu tegi ta seda valdavalt Lätis ja Leedus. Samuti oli tema

ülesanne vilja müüjatega läbirääkimiste pidamine, arvete koostamiseks M.J. saadud

informatsiooni vahendamine, samuti vahendas ta vajadusel infot transpordi kohta. P. Saar sai

nende ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu 2–3 eurot viljatonnilt.

57. P. Saare poolt kuritegeliku ühenduse heaks tehtud teod eraldivõetuna ei ole kriminaalkorras

karistatavad, kuid ei peagi seda olema. Kuritegelikku ühendusse kuulumiseks ei pea isik tingimata

kuritegelikult käituma, vaid tema tegevus võib olla ka selline, et see ei ole karistatav ühegi teise

sätte järgi. Isik kuulub kuritegelikku ühendusse, kui ta aitab oma tegevusega ühenduse

eesmärkidele kaasa ja allub organisatsiooni tahtele. Seda P. Saar ka tegi.

58. P. Saar oli teadlik sellest, et lisaks M.J. le tegeleb ebaseadusliku viljaäriga R.L. ja M.M. . Koos

M.J. ga tegelesid nad käibemaksupettuste ahelas kasutatud äriühingute moodustamisega. Seega

oli P. Saar teadlik, et lisaks temale kuulub ühendusse, mille eesmärk on maksukuritegude

toimepanemine, veel vähemalt kaks inimest.

59. P. Saar pani KarS 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Tõendid kinnitavad P. Saare teadlikkust sellest, et toime pannakse maksukuritegusid. P. Saar

tegeles äriühingute moodustamisega, sinna juhatuse liikmete leidmisega, olles teadlik sellest, et

tegemist on mittetegutsevate äriühingute ja juhatuse fiktiivsete liikmete ehk nn tankistidega. Tema

19(76)

enda mälupulgal oli juhis, mida teha maksuvõlgades äriühingutega, sh skeem, mida järgis

kuritegelik ühendus, s.o omanike ja juhatuse mitmekordne vahetamine.

2.2.3. Konfiskeerimise asendamisest

60. On tõendatud, et L. Dulub sai hiljemalt 2012. aasta augustist 2013. aasta septembrikuuni vähemalt

kaks eurot tasu igalt osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar kaudu Tartu Millile müüdud

viljatonnilt. Arvestas kokku viljatonnid, mis on märgitud osaühingute Bogarolo, Tootsi Peenar ja

Macodesi arvetel ajavahemikus 2012. aasta augustikuust kuni 2013. aasta septembrikuuni, selgub,

et kuritegelik ühendus vedas sel perioodil Tartu Millile vähemalt 22 007 tonni vilja. Seega sai

L. Dulub kuritegelikku tulu vähemalt 44 014 eurot. Selle kohta, et L. Dulubilt ära võetud 19 135

eurot on just kuritegelikul teel saadud raha, ei ole tõendeid, mistõttu ei ole võimalik seda

konfiskeerida KarS 831 lg 1 alusel. Samas on võimalik mõista süüdistatavalt välja kindel

rahasumma juhul, kui süüteoga saadud vara on ära tarvitatud. Kuna L. Dulub sai kuritegelikku

tulu vähemalt 44 014 eurot, tuleb konfiskeerimise asendamiseks temalt välja mõista 44 014 eurot.

61. Kuna L. Dulubilt arestitud vara väärtus ületab temalt konfiskeerimise asendamiseks välja

mõistatava summa, tuleb arestitud varast jätta konfiskeerimise asendamise täitmise tagamiseks

aresti alla ainult osa.

2.2.4. Karistustest

62. L. Dulub ja P. Saar on varem kriminaalkorras karistamata. Karistust raskendavaid ega

kergendavaid asjaolusid ei ole.

63. L. Dulubi tuleb karistada nelja aasta pikkuse vangistusega. L. Dulubi süü on suur, kuna tal oli

oluline roll skeemis, mis võimaldas kuritegelikul ühendusel pika aja jooksul maksukuritegusid

toime panna. Ta teenis kuritegeliku ühenduse kaasabil märkimisväärset tulu. Samas on L. Dulub

varem karistamata ja ta ei ole uusi õiguserikkumisi toime pannud, mistõttu on võimalik mõista

talle sanktsiooni keskmisest väiksem vangistus. Kuriteo toimepanemisest on möödunud viis

aastat, mil L. Dulub on elanud õiguskuulekalt. Seetõttu võib vangistuse jätta KarS § 73 lg 1 alusel

tingimisi nelja-aastase katseajaga kohaldamata.

64. P. Saare süü on võrreldes L. Dulubi süüga oluliselt väiksem. Ta ei omanud kuritegelikus

ühenduses keskset rolli. Tema tegevuse tulemusel leitud viljakogused ei olnud suured, ülejäänud

panus oli pigem abistava iseloomuga (variäriühingute moodustamine ja nendega seonduv).

P. Saare süüle vastavaks karistuseks on vangistus KarS § 255 lg 1 sanktsiooni alammääras ehk

kolm aastat. P. Saar on varem karistamata isikuna elanud viimased viis aastat seaduskuulekalt.

Seetõttu on põhjendatud kohaldada tema suhtes KarS § 73 ja jätta vangistus tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

65. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid:

20(76)

1) L. Dulubi kaitsjad vandeadvokaadid Kaspar Lind, Aivar Pilv ja Urmas Kõrgesaar, kes

taotlevad maakohtu otsuse tühistamist L. Dulubi süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 255 lg 1 järgi ning paluvad mõista oma kaitsealuse selles süüdistuses õigeks. Samuti

taotlevad kaitsjad menetluskulu jätmist riigi kanda;

2) P. Saare kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega P. Saar tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi, ning palub teha uue

otsuse, millega P. Saar mõistetaks KarS § 255 lg 1 järgi õigeks;

3) prokuratuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti õigeks Tartu Mill

KarS § 3891 lg 3 järgi, L. Dulub KarS § 3891 lg 2 järgi ja P. Saar KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3

järgi. Prokuratuur taotleb Tartu Milli süüditunnistamist KarS § 3891 lg 3 järgi, L. Dulubi

süüditunnistamist KarS § 3891 lg 2 järgi ja P. Saare süüditunnistamist KarS § 3891 lg 2–

§ 22 lg 3 järgi. Apellant palub mõista süüdistatavatele karistused, mida prokuratuur taotles

maakohtus kohtuvaidluses. Menetluskulu palub prokuratuur jätta süüdistatavate kanda.

66. Apellatsioonivastuse esitasid:

1) L. Dulubi kaitsja vandeadvokaat K. Lind, kes palub jätta prokuratuuri apellatsiooni

rahuldamata;

2) P. Saare kaitsja, kes leiab, et L. Dulubi kaitsjate apellatsioon on põhjendatud, prokuratuuri

apellatsioon aga põhjendamatu;

3) prokuratuur, paludes jätta mõlema süüdistatava kaitsjate apellatsioonid rahuldamata;

4) Tartu Milli kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes toetab L. Dulubi ja P. Saare kaitsjate

apellatsioone, kuid vaidleb vastu prokuratuuri apellatsioonile.

1. Apellatsioonid

1.1. Leonid Dulubi kaitsjate apellatsioon

67. Kaitsjate väitel ei ole vaidlust, et U.R. , M.J. ja R.L. moodustasid hiljemalt 2012. a alguses

maksukuritegude toimepanemiseks kuritegeliku ühenduse, kuhu kuulusid veel M.J. , M.K. , M.M.

ja H.H. . See on tuvastatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsusega asjas nr 1-14-189,

millega kuritegeliku ühenduse liikmed süüdi tunnistati. Tõendatud on seegi, et kuritegelik

ühendus müüs variäriühingute kaudu vilja mitmele kokkuostjale, sh Tartu Millile. Need asjaolud

ei võimalda aga asuda seisukohale, et kuritegelikku ühendusse kuulus ka L. Dulub. Tema

käitumises ei ole KarS § 255 lg 1 objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid.

68. Ühendus, mille liikmeks oli väidetavalt ka L. Dulub ei olnud suunatud süütegude

toimepanemisele, mistõttu langeb ära ka kuritegeliku ühenduse objektiivse koosseisu keskne

tunnus. Maakohus on kõik süüdistatavad maksusüütegudes õigeks mõistnud. Teod, mille

21(76)

toimepanemisele ühendus väidetavalt suunatud oli, ei täitnud ka maakohtu enda hinnangul

kuriteokoosseisu. Maakohus ei saanud maksusüütegude toimepanemist eitades asuda seisukohale,

et L. Dulub kuulus maksusüütegude toimepanemisele suunatud kuritegelikku ühendusse. Asjaolu,

et R.L. , M.J. ja U.R. on eelnevalt kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud, ei tähenda vältimatult

nende süüd.

69. Mitte ükski kohtu viidatud tõend ei kinnita L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse ega tema

arusaamist, et ta teeb koostööd kuritegeliku ühendusega. L. Dulub suhtles Tartu Milli viljaoste

korraldades isikliku kasu saamise eesmärgil ainult U.R. ga. L. Dulub ei teadnud midagi

kuritegelikust ühendusest: ta ei tundnud selle teisi liikmeid, ei suhelnud kellegagi nendest, ei

teadnud midagi kuritegeliku ühenduse töö- ega rollijaotusest. M.J. , R.L. , M.J. , M.K. ja M.M.

ei tundnud L. Dulubi, ei kohtunud temaga ega ole temaga oma ülesannete täitmisel suhelnud. See,

et

U.R.

andis

L. Dulubile

telefoni,

ei

näita

seda,

et

L. Dulub kuulus kuritegelikku ühendusse. Samuti ei osuta L. Dulubi kuulumisele kuritegelikku

ühendusse see, et ta suhtles tihedalt U.R. ga. See oligi tema kui Tartu Milli ostujuhi töö, sest U.R.

korraldas suurtes kogustes vilja müüki. See, et talunikelt osteti vilja U.R. kaudu, ei viita L.

Dulubile

kui

kuritegeliku

ühenduse

liikmele,

vaid

üksnes

L. Dulubi

soovile

U.R. korraldatud viljamüügitehingute kaudu raha teenida. Mida rohkem U.R. vilja müüs ja

selleks L. Dulubi infot kasutas, seda rohkem L. Dulub teenis. L. Dulubi poolt vilja müüjale tehingu

tingimuste kohta info andmine oli tema kui ostujuhi tööülesanne ega võimalda teda pidada

kuritegeliku ühenduse liikmeks. L. Dulubi huvi oli kitsalt isiklik ega puudutanud kuritegeliku

ühenduse kui sellise tegevust ja eesmärke. L. Dulub võis tegutseda omakasu motiivil, aga seda ei

saa samastada kuritegeliku ühenduse huviga. Kohtu väide, et L. Dulubil oli kuritegeliku ühenduse

tegevuse üle kontroll, on sisustamata ja tõendid seda asjaolu ei kinnita. Vilja ei müüdud ainult

Tartu Millile. Ka kohtu järeldus, et kuritegelik ühendus kasutas maksupettuse toimepanemiseks

Tootsi Peenart ei tõenda L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse.

70. Apellandid ei nõustu maakohtu järeldusega, et tasu maksmine L. Dulubile näitab tema tihedat

seotust ja olulisust organisatsioonis. L. Dulub tegi koostööd ainult U.R. ga ning sai vahendustasu

kaks

eurot

igalt

viljatonnilt,

mis

viimase

korraldamisel

müüdi.

Tasu

maksis

U.R.

isiklikult.

Käibemaksutagastustest

laekunud

tulu

jagasid

omavahel

U.R.

,

R.L. ja M.J. .

71. Puuduvad tõendeid selle kohta, et U.R. juhtis mingit kindla struktuuri ja ülesannete jaotusega

kuritegelikku ühendust, kuhu kuulus ka L. Dulub. Teised väidetava kuritegeliku ühenduse liikmed

peale U.R. ei teadnud midagi ei L. Dulubist kui ühenduse liikmest ega tema väidetavast rollist

sellises ühenduses. Kui analüüsida L. Dulubi suhtlust U.R. ga, siis sellest ei nähtu, et L. Dulub

oleks allutanud ennast kuritegeliku ühenduse tahtele, s.t et ta oleks saanud U.R. lt korraldusi ja

allunud tema juhistele. L. Dulubi ja U.R. suhtlusest ei nähtu korralduste andmist ja nende täitmist.

L. Dulub tegutses varalise kasu saamise eesmärgil koos U.R. ga. See ei kujuta endast aga

kuritegelikku ühendust. L. Dulubi ütluste kohaselt korraldas ta U.R. tarnitud vilja eest kiirema

arvete tasumise. Samas korraldas L. Dulub kiirema tasumise veel mitmele kliendile (S.A. OÜ, P.

22(76)

OÜ, V. OÜ). Vilja eest kiirem tasumine ei olnud mingi eriline privileeg, mille andmine tõendaks

L. Dulubi kuulumist kuritegelikku ühendusse.

72. Nii süüdistuse kui ka kohtuotsuse pinnalt jääb ebaselgeks kuriteo toimepanemise aeg ehk see,

millal L. Dulub väidetavasse kuritegelikku ühendusse kuulus. Süüdistuse pinnalt jääb ebaselgeks,

kas L. Dulub oli kuritegeliku ühenduse liige kohe esimesest tehingust Bogarologa (ehkki ta selle

eest veel tasu ei saanud) või siis omandas liikmestaatuse aja jooksul (ja hakkas siis ühel hetkel

tasu ka saama).

73. Süüdistuse kohaselt kuritegeliku ühenduse juhiks olnud U.R. pidanuks saama vajadusel asendada

L. Dulubi kellegi teisega. See eeldanuks võimalust mõjutada Tartu Milli personaliotsuseid. Seda

U.R. aga teha ei saanud. Seetõttu tekib küsimus, kuidas saanuks väidetav kuritegelik ühendus

vajadusel asendada L. Dulubi ühenduse struktuuris ja kuidas jätkunuks sellisel juhul sarnastel

tingimustel vilja müük Tartu Millile. Maakohus on viidanud ka sellele, et Tartu Mill oli vaid üks

mitmest äriühingust, mida oli võimalik plaani elluviimiseks ära kasutada. See viitab aga sellele,

et L. Dulubil polnud kuritegeliku ühenduse toimimiseks olulist rolli, sest ühendus sai vilja müüa

ükskõik kellele.

74. L. Dulubi käitumises pole ka KarS § 255 lg 1 subjektiivse koosseisu tunnuseid. L. Dulub suhtles

ainult U.R. ga. Puuduvad tõendid selle kohta, et L. Dulub oleks teadnud midagi selle kohta, et

U.R. on seotud kuritegeliku ühendusega, milles toimib rollijaotus. L. Dulub ei tundnud nendest

isikutest mitte kedagi ning samuti ei teadnud ka teised ühenduse liikmed L. Dulubi. Samuti ei

olnud L. Dulubil teadmist kohtuotsuses kirjeldatud sündmustest ja toimingutest, mis puudutavad

erinevaid äriühinguid, mida ühenduse liikmed kasutasid. Juba seetõttu on küsitav, kuidas pidi L.

Dulub teadma, et ta kuulub püsivasse ühendusse, millel on vähemalt kolm liiget. Maakohus on

sisuliselt leidnud, et L. Dulub pidi eeldama, et U.R. ei tegutsenud üksinda, ning sellest omakorda

saab järeldada L. Dulubi teadlikkust kuritegelikust ühendusest. Selline teadmine pole aga L.

Dulubi tahtluse jaatamiseks piisav.

75. Kohus seostas L. Dulubi põhjendamatult ka Macodesi tehingutega ning see on kaasa toonud väära

otsuse konfiskeerimise küsimuses.

1.2. Priit Saare kaitsja apellatsioon

76. Maakohus kohaldas vääralt KarS § 255 lg-t 1. P. Saare suhtes rakendatud ebaõiglus saab alguse

juba seadusloomest. KarS § 255 aluseks oleva Palermo konventsiooni kujundamisest võtsid

muuhulgas osa ebademokraatlike riikide valitsused. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et selles

konventsioonis on definitsioonid laialivalguvad ja ebatäpsed. Kuritegelikku ühendust defineerides

tegid riigid järelandmisi põhjusel, et saavutada kokkuleppeid piiriüleses koostöös. Seejärel on

Riigikogu suutnud ratifitseerida konventsiooni, ilma et konventsioonist oleks olnud õige tõlge.

Selle jätkuks kehtestas seadusandja KarS § 255 kujul, mis ei vasta karistusseaduse määratletuse

põhimõttele. Seaduse teksti pinnalt pole võimalik mõista, milles seisneb „ühenduse püsivus“,

„ülesannete jaotus“ ja „tegevuse suunamine“.

23(76)

77. Maakohus on andnud väidetavale kuritegelikule ühendusele süüdistusega võrreldes uue

identiteedi. See tähendab, et kohus on väljunud süüdistuse raamidest. Süüdistus rajanes väitel, et

P. Saar kuulus koos teistega kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksupettuse

toimepanemine. Maksupettuseks, millega kuritegelik ühendus tegeles, olevat olnud L. Dulubi

aitamine selles, et viimane saaks esitada Tartu Milli käibedeklaratsioonides valeandmeid. Samas

leidis kohus, et P. Saar kuulus kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli maksukuritegude

toimepanemine. Milles väidetud maksupettus seisnes, pole kohus märkinud. Kui süüdistuse põhjal

võis aimata, milles seisnes see teise astme kuritegu, mille toimepanemisele väidetava ühenduse

tegevus suunatud oli, siis kohtuotsusest ei selgu, kes jätsid maksuhaldurile andmed esitamata või

esitasid valeandmeid.

78. Isegi kui jätta kõrvale KarS § 255 lg 1 puudused, ei olnud praegusel juhul tegemist kuritegeliku

ühendusega. P. Saar ei ole kuritegelikku ühendusse kuulunud. Esiteks ei nähtu süüdistusest ega

kohtuotsusest, kuidas P. Saar allus mingisuguse organisatsiooni tahtele. Kohtuotsus ei kajasta

seda, milline tõend kinnitab P. Saare allumist, kellele P. Saar allus, millises tegevuses P. Saare

allumine seisnes ja milline oli selle väidetava „alluvuse“ intensiivsus. Kõiki asjaolusid hinnates

tuleb P. Saare tegevust õigusteenuse osutamisel ja viljamüüjate kontaktide vahendamisel pidada

süüdistatava iseseisvaks äriks. Maakohus pole sisuliselt hinnanud väidetava kuritegeliku

ühenduse püsivust. Kohus pole selgitanud, kas väidetud majandusahel oleks toiminud, kui sellest

oleks välja langenud L. Dulub või U.R. . Vastus sellele küsimusele on eitav. Kuritegeliku

ühenduse ülesannete jaotus eeldab ühenduse liikmetelt vähemalt otsest tahtlust. Isik peab

vähemalt teadma oma kohta mingis kolmest ja enamast isikust koosneva kuritegevusega seotud

seltskonna struktuuris. Alles seejärel oleks võimalik rääkida sellest, et isik panustab kuritegeliku

ühenduse eesmärgi saavutamisse. P. Saar ei teadnud mingist ühendusest. Seetõttu on paratamatu,

et ta ei teadvustanud ka enda kohta mingis struktuuris, ei teadnud ühenduse eesmärke ega saanud

panustada ühenduse eesmärkide saavutamisse.

79. Maakohus hindas tõendeid meelevaldselt ja andis neile uue sisu. P. Saar on piisavalt selgitanud

enda tegevust vilja vahendamisel. Tema iseseisva äritegevuse sisu oli leida müüjad. See, kellele

ostja vilja edasi müüs ja kuidas ostja käitus maksusuhetes, jäi väljapoole P. Saare teadmist. Väide,

et P. Saare üheks ülesandeks oligi äriühingutesse uute juhatuse liikmete ja osanike leidmine, on

kohtu fantaasia.

1.3. Prokuratuuri apellatsioon

80. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, et L. Dulubi eesmärk oli vaid isikliku kasu

teenimine, mitte Tartu Milli maksukohustuse vähendamine. Maakohtu põhjendused puudutavad

L. Dulubi tegevuse motiivi, mitte eesmärki. L. Dulubi teo motiiv ei ole aga oluline. Pelgalt isikliku

kasu saamise motiiv ei saa olla põhjus, miks ei saa maksukurjategijat süüdi mõista. Olukorras, kus

kohus on tuvastanud L. Dulubi käitumises maksukohustuse varjamistegevuse, peegeldab see juba

iseseisvalt süüdistatava käitumise eesmärki. Võltsarvetega läbi viidud varjamistegevus on juba

iseenesest suunatud KarS §-ga 3891 kaitstava õigushüve vastu. Pole oluline, kelle maksukohustuse

vähendamise eesmärgil toimepanija tegutseb.

24(76)

81. On juhtumeid, kus äriühingu töötaja tegutseb selgelt äriühingu vara vastu suunatud kuriteo

toimepanemise eesmärgil ja kasutab selleks võltsarveid. Sellisel juhul puudub aga reeglina

vastusooritus. Selles kaasuses sai Tartu Mill vilja, mille kogumise eesmärgil L. Dulub tegutses.

L. Dulub ei tegutsenud Tartu Milli vara vastu käibemaksu osas. Selles osas oli tema tahe selgelt

suunatud riigi maksulaekumiste vastu. Riik on usaldanud maksukohustuslastele käibemaksu osas

sisuliselt maksuarvestaja rolli, eeldades, et maksukohustuslased arvestavad lisandunud väärtuse

maksu õigesti ja tasuvad tasumisele kuuluva maksu riigieelarvesse. Seetõttu pole ka õige väita, et

L. Dulubi tegevus oli suunatud Tartu Milli vara vastu. Seda, et L. Dulub tegutses eesmärgiga

vähem makse maksta, iseloomustab seegi, et Tartu Mill küsis võltsarvete alusel arvestatud

käibemaksu riigilt tagasi. Maakohtu hinnangul oli L. Dulubi tegutsemise eesmärk vaid isikliku

kasu saamine, s.o igalt viljatonnilt kahe euro teenimine. Selliselt on maakohus jätnud sisuliselt

analüüsimata prokuröri süüdistuskõnes esitatud käsitluse L. Dulubi eesmärkide kohta.

82. Juhtivtöötaja kvaliteediga isiku puhul, kui ta tegutseb riigi maksulaekumiste vastu ja juriidilise

isiku huvides, järgneb juriidilise isiku otsevastutus. See ei eelda äriühinguga seotud teiste isikute

heakskiitu ega halvakspanu. Seadusandja tahet väljendab selgelt KarS § 371, mis sätestab

juriidilise isiku vastutuse välistamise vaid pädeva esindaja teo puhul. Olles tuvastanud, et L. Dulub

oli Tartu Milli juhtivtöötaja, tugines maakohus asjakohatult väitele, et L. Dulub tegevus ei

toimunud äriühingu omanike või juhtkonna heakskiidul. Süüdistuse ja süüdistuskõne sellekohased

väited olid mõeldud vaid juhuks, kui kohus leiab, et L. Dulub ei olnud Tartu Milli juhtivtöötaja,

vaid pädev esindaja.

83. Maakohus jättis süüdistuskõnes toodud väited analüüsimata. Prokurör palub ringkonnakohtul

võtta seisukoha apellatsioonis esitatud väidete kohta, arvestades seejuures kõigi süüdistuskõnes

esitatud argumentidega, mida apellant ei soovi kordama hakata.

2. Apellatsioonivastused

2.1. Leonid Dulubi kaitsja apellatsioonivastus

84. Teatud asjaoludel on ühe teoga võimalik realiseerida mitu eesmärki. Praegusel juhul ei ole see aga

nii, sest väidetav varalise kasu saamine Tartu Millilt ja maksude maksmisest kõrvalehoidumine

on pandud toime teineteisest sõltumatult. Maksuhaldurile valeandmete esitamine ega Tartu Milli

maksukohustuse võimalik vähenemine ei olnud L. Dulubi jaoks põhi- ega ka vahetagajärjeks.

Talle ette heidetud tegu võis olla suunatud tööandja vara, mitte aga riigi maksulaekumiste vastu.

Isegi kui L. Dulub teadis, et nende tehingute alusel tekkinud andmeid esitatakse

maksudeklaratsioonides ja et need ei ole õiged, oli see kõrvaltagajärg ega olnud seotud saavutatud

põhitagajärjega. Seega ei esitanud L. Dulub maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli

maksukohustuse vähendamise eesmärgil.

85. Süüdistuses on lähtutud sellest, et maksupettuse on toime pannud vilja ostja ehk Tartu Mill.

Tegelikult nähtub asja materjalidest, et maksupettuse panid toime vilja müüjad. Kõige selgemalt

kinnitab seda järeldust see, et riigile laekumata jäänud maksude arvelt said kasu just vilja müüjad

25(76)

(nn põllumehed) ja neid aidanud isikud eesotsas U.R. ga. Asjaolu, et sellistest tehingutest sai

mingil perioodil kasu ka L. Dulub, ei tähenda et tema tegevus peaks kaasa tooma Tartu Milli

vastutuse. L. Dulubi huvi raha saada ei ole samastatav Tartu Milli huviga.

86. Prokuröri poolt L. Dulubile taotletav 9-aastane reaalne vangistus ei vasta L. Dulubi väidetava süü

suurusele. Väidetava kuritegeliku ühenduse juhtfiguuri U.R. reaalne vangistus piirdus vahi all

viibitud nelja kuuga. Ka väidetava kuritegeliku ühenduse teiste liikmete reaalne vabadusekaotus

on mõõdetav kuudes.

2.2. Priit Saare kaitsja apellatsioonivastus

87. Prokuratuuri apellatsioonis käsitletakse üksnes L. Dulubi ja Tartu Milliga seonduvat, kuid

apellandi taotlus P. Saare maksukuriteo süüditunnistamiseks ja karistamiseks on täielikult

põhjendamata. Seetõttu tuleks prokuratuuri taotlus P. Saare süüditunnistamist puudutavas osas

jätta tähelepanuta.

88. Paljasõnaline on prokuratuuri väide, et Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid

ebaõiged. On tuvastatud, et Tartu Mill ostis süüdistuses märgitud äriühingutelt teravilja. Jääb

arusaamatuks, milles seisnes nende tehingute kohta käivate arvete võltsitus.

2.3. Prokuratuuri apellatsioonivastus

89. Ebaõige on kaitsjate seisukoht, et KarS § 255 lg 1 vältimatuks eelduseks on mõne teise kuriteo

tuvastamine. KarS § 255 objektiivsesse koosseisu kuulub küll see, et ühenduse tegevus peab

olema suunatud kuritegude toimepanemisele, kuid see tähendab üksnes kuritegeliku tegevuse,

mitte karistusõiguslikult koosseisupärase teo tuvastamist.

2.4. Tartu Milli kaitsja apellatsioonivastus

90. Tuvastatud asjaoludel panid maksupettuse toime vilja müüjad, mitte ostja Tartu Mill. Lätist

ostetud vilja puhul seisnes maksuõigusrikkumine selles, et väidetava kuritegeliku ühenduse

kontrolli all olevad Eesti äriühingud C. OÜ (hilisema ärinimega E. OÜ) ja V OÜ, kes müüsid vilja

edasi Bogarolole, jätsid selliselt müügilt käibemaksu deklareerimata ja tasumata.

91. Prokuratuuri apellatsioonis puudub sisuline põhjendus, sh viited tõenditele. Prokurör osutab

üksnes enda maakohtus peetud süüdistuskõnele. Selline blanketne apellatsioon ei vasta nõuetele

ja tuleks jätta ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata.

92. Prokuratuur on meelevaldselt samastanud objektiivse ja subjektiivse kuriteokoosseisu, leides, et

kui isiku käitumises on tuvastatud maksukohustuse varjamine, siis peegeldab see juba iseseisvalt

tema käitumise eesmärki. Menetlusõiguslikult võivad objektiivsed asjaolud näidata isiku

psüühilist suhtumist oma teosse, kuid materiaalõiguslikult ei saa objektiivse ja subjektiivse

koosseisu tunnuseid samastada. Asjaolust, et isik vähendab maksukohustust, ei saa järeldada, et

ta teeb seda kavatsetult. Isegi, kui L. Dulub sai aru, et tema tegude tõttu võivad Tartu Milli

26(76)

käibedeklaratsioonid sisaldada valeandmeid, pole ühtegi tõendit, et Tartu Milli maksukohustuse

vähendamine oli tema lõppeesmärk või hädavajalik vahe-eesmärk vahendustasu saamiseks.

93. L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud tegevus ei olnud KarS § 14 lg 1 mõttes Tartu Milli huvides.

Sellest, et vilja ostmine oli Tartu Milli huvides, ei saa järeldada, et ka väidetav maksupettus leidis

aset Tartu Milli huvides. L. Dulub tegutses Tartu Milli huvide vastaselt, kuritarvitades vara

küsides oma ametialast positsiooni Tartu Millis. Ühtlasi peab KarS § 14 lg-s 1 sätestatud tunnus

„juriidilise isiku huvides“ olema hõlmatud süüdistatava tahtlusest (kavatsetuse vormis).

94. Süüdistuse väide, et L. Dulub tagas maksete võimalikult kiire laekumise kuritegeliku ühenduse

kontrolli all olevatele variäriühingutele, mis võimaldas hoida Tartu Milli pidevalt

konkurentsieelises ja likviidsena, on ebaloogiline. See, kui L. Dulub tagas maksete võimalikult

kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele, tähendab seda, et

Tartu Mill jäi võimalikult kiirelt oma rahast ilma. Seega ei hoidnud selline tegevus Tartu Milli

likviidsena ja arvete kiirest tasumisest ei saanud Tartu Mill konkurentsieelist.

95. Alusetu on ka prokuratuuri väide, et Tartu Mill sai konkurentsieelise, ostes kaupa mitte

ühendusesiseselt 0%-lise käibemaksuga, vaid väidetava kuritegeliku ühenduse kontrolli all

olevatelt äriühingutelt käibemaksumääraga 20%. Mõlema variandi puhul oli Tartu Millil õigus

sisendkäibemaks maha arvata, s.t lõppkokkuvõttes oli mõlemal juhul Tartu Milli ostukuluks hind

ilma käibemaksuta.

96. Võrreldes käibemaksuta hindu, millega Läti põllumajandusettevõtted müüsid kauba kuritegeliku

ühenduse kontrolli all olevatele äriühingutele, nende hindadega, millega Bogarolo müüs kauba

edasi Tartu Millile, on selge, et Bogarololt ostmine ei saanud anda konkurentsieelist. Bogarolo

käibemaksuta müügihind on alati kõrgem Läti äriühingute käibemaksuta müügihinnast. Samuti

pole prokuratuur ära näidanud, et Bogarololt soetamisel oleks kauba ostuhind olnud keskmisest

turuhinnast soodsam. Vastupidi, Tartu Mill on tõendanud, et reeglina oli Bogarolole makstud hind

keskmise lähedane, tavapäraselt aga isegi mõnevõrra kõrgem keskmisest Tartu Milli makstavast

soetushinnast. L. Dulub sai tasu selle eest, et ta tagas arve kiire tasumise ja maksimaalselt kõrge

hinna. L. Dulubi soosiva tegevuse tulemusena oli kauba hind reeglina ca viis eurot tonnilt kõrgem.

Seega kahjustas L. Dulub oma käitumisega Tartu Milli huve.

97. Juhul kui L. Dulub tegutses mõne teise maksumaksja (nt Bogarolo) maksukohustuse vähendamise

eesmärgil, siis ei ole tähtsust, kas ta oli Tartu Milli juhtivtöötaja.

98. Prokuratuuri taotletavad karistused – sh Tartu Millile küsitav rahaline karistus summas 10 miljonit

eurot – on ebaproportsionaalne isegi süüdistusversiooni aluseks võttes.

3. Ringkonnakohtu istung

99. Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled enda kirjalike seisukohtade juurde.

Süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid kaitsjate apellatsioone, paludes need rahuldada, ja

27(76)

vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile, paludes jätta selle rahuldamata. Prokurör taotles

prokuratuuri apellatsiooni rahuldamist ja kaitsjate apellatsioonide rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Süüdistuse kvaliteedist

100. Kolleegium peab vajalikuks juhtida sissejuhatavalt tähelepanu sellele, et süüdistuse sisus on

olulisi puudusi, mille tõttu ei vasta see täiel määral kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 154 lg 3 p-st 2 tulenevale selguse ja täpsuse nõudele. Süüdistuses ei ole küll vigu, mis

muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks.

Kvaliteetsema süüdistuse läbitöötamine ja sellele hinnangu andmine võtnuks aga nii

kohtumenetluse pooltelt kui ka kohtutelt eelduslikult vähem aega, lihtsustanuks menetlust ja

soodustanuks keskendumist materiaalõiguslikult olulistele küsimustele.

101. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks

(vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14,

kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2018. a otsus asjas nr 1-17-1327, p 13 jpt). Süüdistuse selgus

eeldab muu hulgas süüdistuse teksti jälgitavust. Riigikohus on korduvalt juhtinud prokuratuuri

tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p-d 26–28;

18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51 ja 22. veebruari 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-109-15, p 197 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohus lisab, et selges ja

täpses süüdistuses on karistusõiguslikult relevantsete sündmuste käigu elulised asjaolud –

vajadusel koos nende mõistmiseks vajalike taustafaktidega – kirjeldatud sidusa narratiivina nii, et

see oleks ülemääraste raskusteta mõistetav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole

kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuse selguse nõuet on rikutud ka siis, kui süüdistuses

on sisemised vasturääkivused. Kõneksolevas kontekstis ei ole tähtsusetu ka juriidiliste mõistete

korrektne kasutamine. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-15-10510,

p 31.) Süüdistuse selguse nõue eeldab sedagi, et selles tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634 ja

22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197).

102. Menetletavas asjas koostatud 17-leheküljelise süüdistuse jälgitavust kahandabki esmalt asjaolu,

et seal on palju sellist teksti, mis kordub (kas täielikult või peaaegu) sõna-sõnalt üha uuesti ja

uuesti. Näiteks on Tartu Milli süüdistuses tarbetult ära toodud sisuliselt kogu L. Dulubile

KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud süüdistuse tekst. Riigikohus on selgitanud, et juriidilise isiku

süüdistuses on põhjendamatu korrata asjaolusid, mis on juba ära toodud füüsilisest isikust

süüdistatava käitumise kirjelduses, ja piirduda tuleks KarS §-s 14 sätestatud eeldustele vastavate

faktiliste asjaolude kirjeldamisega (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 199). P. Saarele

KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi esitatud kaasaaitamis-süüdistuses on põhjendamatult suures

mahus kajastatud L. Dulubile KarS § 3891 lg 2 järgi esitatud täideviimis-süüdistuse teksti.

28(76)

Oluliselt ülevaatlikuma tulemuse andnuks see, kui prokuratuur piirdunuks kaasaaitamis-

süüdistuses täideviija põhitegu kirjeldades vaid viitega sama süüdistusakti sellele osale, mis

kajastab täideviija süüdistuse sisu. Sellisele viitele tulnuks lisada kaasaaitaja teopanuse kirjeldus.

Veelgi jälgitavam olnuks süüdistus aga ilmselt siis, kui prokuratuur koostanuks nii L. Dulubi

täideviimisteo kui ka P. Saare kaasaaitamisteo kohta ühtse kirjelduse, kus oleks välja toodud nii

täideviija kui ka kaasaaitaja teopanus ja mis kajastunuks süüdistuses vaid korra (vrd ka Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634). L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud

süüdistuste sisu kattub peaaegu sõna-sõnalt, mistõttu olnuks süüdistuse mahu ülepaisutamise

vältimiseks ja ülevaatlikkuse tagamiseks õigem koostada mõlema süüdistatava kohta üks

teokirjeldus, kus oleks muu hulgas välja toodud L. Dulubi ja P. Saare personaalne roll väidetavas

kuritegelikus ühenduses.

103. Kohati on asjatuid kattuvusi ka ühele ja samale süüdistatavale esitatud süüdistuses. Näiteks on

nii Tartu Millile kui ka L. Dulubile esitatud maksukuriteo-süüdistuse erinevates osades mitu korda

korratud väidet, et maksukohustuse vähendamiseks kasutas Tartu Mill kuritegelikku ühendust,

mis võimaldas Tartu Millil varuda vilja konkurentsieelises; et ühenduse kaasabil oli Tartu Millil

võimalik osta vilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid seda müüa arveta või käibemaksuta; et tegelikult

soetati vilja „ilma arveta“ või „ilma käibemaksuta“ teraviljakaubitsejatelt; et L. Dulub edastas

Tartu Milli raamatupidajatele käibedeklaratsioonides kajastamiseks võltsarveid; et L. Dulub oli

raamatupidajale arveid esitades teadlik, et tegemist on võltsarvetega. Samuti on L. Dulubile ja

P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses arvestatavas mahus taasesitatud väiteid, mis

on ära toodud L. Dulubi ja Tartu Milli maksukuriteo-süüdistuses. Umbes pooleleheküljeline loend

nn variäriühingutest, mida kuritegelik ühendus kasutas võltsarvete väljastamiseks, on koos

selgitusega nende äriühingute pangakontodele laekunud raha edasise saatuse kohta süüdistuses

ära toodud kokku viiel korral. Umbes lehekülje-pikkune ülevaade sellest, millistes Tartu Milli

käibedeklaratsioonides milliste arvete alusel millises summas alusetult sisendkäibemaksu

deklareeriti, kajastub aga süüdistuses kolmel korral. Samuti on süüdistuses kolmel korral loetelu

käibemaksuseaduse normidest, mida Tartu Milli käibedeklaratsioonides valeandmeid esitades

rikuti. Sellised põhjendamatud ja mahukad kordused muudavad süüdistuse ebaülevaatlikuks.

104. Arvukate ja mahukate sõna-sõnaliste kattuvuste kõrval on L. Dulubi, P. Saare ja Tartu Milli

süüdistustes lahknevusi, mis ei ole seletatavad süüdistatava teopanuse eripäraga, vaid pigem

prokuratuuri ebajärjekindlusega, mõjudes samas mõneti segadusttekitavalt. Näiteks räägitakse

L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, et Tartu Millilt laekunud raha kasutati

mh selleks, et tasuda vilja eest „teraviljakaubitsejatele“. P. Saare süüdistuses on samas kontekstis

aga juttu tasumisest „põllumeestele“. Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et need mõisted

tähistavad üht ja sama müüjate ringi. P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse neljas

lõik, mis suuremas osas kattub L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse neljanda

lõiguga, lõpeb järgmise lausega, mida L. Dulubi süüdistuses aga ei ole: „Kuritegeliku tulu

moodustas Tartu Mill AS-lt võltsarve alusel välja kantud summas sisalduv käibemaks, kuna

teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis sellest summast vähemalt 20% vähem

ehk summa ilma käibemaksuta.“ Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör osundatud lause

puudumist L. Dulubi süüdistusest inimliku eksitusega. L. Dulubi ja Tartu Milli süüdistuses

29(76)

nimetatakse L. Dulubi Tartu Milli juhtivtöötajaks, P. Saare süüdistuses aga lihtsalt töötajaks.

Siinkohal ei saa jätta märkimata, et selliseid ebakõlasid ei oleks saanud tekkida, kui L. Dulubile

ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta oleks koostatud ühtne teokirjeldus.

105. Pidades silmas juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eelduste asukohta deliktistruktuuris,

on ebaloogiline ka süüdistuse ülesehitus, mis algab Tartu Milli süüdistusega ja kus alles seejärel

on ära toodud L. Dulubi süüdistus. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juriidilise isiku

vastutust ette nägev KarS § 14 lg 1 omistamisnorm, mis sätestab tuletatud (derivatiivse) vastutuse

põhimõtte ehk tingimused, mille täidetuse korral saab inimese kuriteo omistada ka juriidilisele

isikule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27

koos seal toodud viidetega). Seega tuleb üldjuhul esmalt kindlaks teha füüsilise isiku

koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu ning alles siis asuda kontrollima seda, kas selle

süüteo eest on seaduses ette nähtud juriidilise isiku vastutus; kas teo toime pannud inimene on

juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja ning kas tegu on pandud toime

juriidilise isiku huvides. Järelikult olukorras, kus kriminaalasjas süüdistatakse samas kuriteos nii

füüsilist kui ka juriidilist isikut, on loogiline tuua esmalt ära füüsilise ja alles seejärel juriidilise

isiku süüdistus. Seejuures, nagu eelnevalt märgitud, pole juriidilise isiku süüdistuses vaja kõiki

kuriteo asjaolusid korrata, vaid piisab asjakohasest viitest füüsilise isiku süüdistusele, millele

lisandub KarS § 14 lg 1 tunnustele vastavate asjaolude kirjeldus.

106. Deliktistruktuurist tuleneva õigusliku küsimuse lahendamise metoodika (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 9.4) aspektist veelgi

arusaamatum on prokuröri süüdistuskõne ülesehitus. Selle asemel, et alustada oma käsitlust

sellest, kas L. Dulub täitis KarS § 3891 lg 2 (a) objektiivse ja (b) subjektiivse koosseisu, pidas

prokurör vajalikuks võtta süüdistuskõnes esimesena vaatluse alla hoopis küsimuse, kas L. Dulub

oli Tartu Milli juhtivtöötaja. Paraku on kõnealune minetus kandunud edasi ka maakohtu otsusesse,

kus maksukuriteo-süüdistuse sisuline analüüs algab samuti vastuse otsimisest sellele, kas

L. Dulub oli Tartu Milli juhtivtöötaja (KoTo, kd 66, tl 23 jj). Süüdistuskõne ülesehitus ei vasta ka

ülejäänud osas kuigivõrd suurel määral deliktistruktuurile.

107. Naastes süüdistuse valupunktide juurde, märgib kolleegium, et lisaks põhjendamatutele

tekstikordustele vähendavad selle jälgitavust ka võrdlemisi arvukad sisulised ja keelelised

ebakorrektsused. Samuti võiks väidetavate kuritegude kirjeldus olla oluliselt sidusam.

108. Keeleliselt jätab süüdistuse kvaliteet omajagu soovida. Süüdistuses leidub kantseliitlikke või

muul põhjusel vigaseid lausungeid, nagu näiteks see, et „AS Tartu Mill tegutses oma juhtivtöötaja

Leonid Dulubi tegevuse läbi […]“. Tervelt kaheksal korral räägitakse süüdistuses

„variäriühingutest koosnevast näilike tehingute ahelast“, ehkki tehingute ahel saab mõistetavalt

koosneda vaid tehingutest, mitte äriühingutest. Läbivalt on süüdistuses kasutatud palju

umbisikulist kõneviisi, mis vähendab teksti mõistetavust. Süüdistuses pruugitakse ka keeleliselt

ebaõnnestunud konstruktsioone, nagu näiteks „kuritegeliku ühenduse grupiliikmed“, „vilja

varumine konkurentsieelises“; „hoidis maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu“. Lauses, milles

on juttu sellest, et L. Dulub kontrollis raamatupidaja(te), tegevust räägitakse läbisegi kord kahest

30(76)

raamatupidajast mitmuses, siis jälle raamatupidajast ainsuses (ehkki kontekst sellist eristamist ei

õigusta). Need näited pole kaugeltki ammendavad.

109. Süüdistuse tekstis on probleeme ka terminoloogiaga. Nii käsitatakse mõistet „ettevõte“ läbivalt

äriühingu sünonüümina. Äriühing ei ole aga ettevõte. Ettevõtte mõiste sätestab tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 661, mille kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

Võlaõigusseaduse § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja

selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.

Seega ei ole ettevõtte näol tegemist (juriidilise) isikuga, vaid sisuliselt isikule kuuluva

varakogumiga. Ettevõte erinevalt äriühingust ei ole mitte õigussubjekt, vaid õiguse objekt.

„Ettevõtet“ tuleb eristada „ettevõtjast“, kelleks on äriseadustiku (ÄS) § 1 kohaselt füüsiline isik,

kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste

osutamine on püsiv tegevus, ning samas seaduses sätestatud äriühing. Äriühing on täisühing,

usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. Seaduses võib ette näha ka teisi äriühinguid.

(ÄS § 2 lg 1) Tavakodaniku avalduses ettevõtte mõiste käsitamine juriidilise isiku või äriühingu

sünonüümina ei vääriks isegi mainimist. Prokuratuurilt tuleb aga eeldada enamat. Kolleegium

möönab, et arveid väljastanud osaühingute tituleerimine „ettevõteteks“ ei muuda süüdistust

iseenesest ebaselgeks ega raskenda selle lugemist. Samas õõnestab sedavõrd algeline viga

juriidilise termini kasutamisel süüdistuse autoriteeti üldisemal tasandil.

110. Süüdistuses kasutatakse läbivalt ja kokku kümneid kordi ka mõistet „variäriühing“. Üheski

seaduses variäriühingu mõistet ei defineerita ja ka õigusteoorias pole sellel terminil selgepiirilist

sisu. Märgitu ei tähenda, et variäriühingu mõistet ei tohiks õigustekstides, sh süüdistuses üldse

pruukida. Seda tehes tuleb aga esmalt täpsustada, mida konkreetsel juhul variäriühingu all silmas

peetakse ehk millised asjaolud muudavad äriühingu variäriühinguks. Menetletavas asjas on

prokuratuur tituleerinud rea äriühinguid süüdistuses variäriühinguteks lisaselgituseta ja sellise

enesestmõistetavusega, nagu oleks tegemist mõistega, mille maht on üheselt üldteada.

111. Süüdistust läbivalt iseloomustav probleem on see, et eelteadmisteta lugejal – kelle hulka

kuuluvad ka kriminaalasja arutama asuva kohtukoosseisu liikmed – on selle pinnalt väga raske

mõista, milline on täpselt see sündmuste käik, mille toimumist prokuratuur väidab. Teisisõnu pole

süüdistuse tekst sidus. Prokurör ei ole süüdistust kirjutades arvestanud sellega, et erinevalt temast

ei ole süüdistusakti lugejal väidetavast kuriteosündmusest taustainfot, millega täita süüdistuse

tekstis olevad lüngad ja luua endale terviklik pilt sellest, millisena prokuratuur toimunut näeb.

Mitmel juhul viidatakse süüdistuses ühele või teisele faktile sellise enesestmõistetavusega, nagu

see peaks olema lugejale süüdistuse eelneva teksti põhjal teada. Tegelikult on aga tegemist

asjaoluga, mis seletatakse lahti alles (lehekülgi) hiljem või mida pole süüdistuses üldse lähemalt

käsitletud. Väidetavate kuritegude n-ö skeem on pelgalt süüdistuse teksti pinnalt raskesti

mõistetav või jääb vähemalt ebamääraseks. Tõsi, pärast tutvumist prokuröri maakohtus tehtud

avaldustega, sh süüdistuskõnega muutub süüdistusse märgitu ja süüdistusversioon põhijoontes

oluliselt arusaadavamaks. See aga ei tee olematuks süüdistuse enda puudusi, sest

süüdistusversioon peab olema üheselt mõistetav juba enne kohtuliku arutamise algust. Riigikohtu

praktika kohaselt eeldab süüdistuse selguse ja täpsuse nõue, et süüdistuse sisu oleks piisavalt

31(76)

arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud

avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Iseenesest ebatäpset või -selget

süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt,

mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 67)

112. Eelmises punktis märgitu ilmestamiseks osutab kolleegium näitena esmalt Tartu Milli ja

L. Dulubi maksukuriteo- süüdistuse osa (a) algusele, mis kõlab järgmiselt:

Maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine seisnes selles, et Leonid Dulub varjas kuritegeliku

ühenduse kaasabil tegelikke tehinguid AS Tartu Mill ja teravilja tegelike müüjate vahel, kasutades võltsarveid.

Teravilja tegelikeks müüjateks olid nii Eesti kui välisriikide (Läti, Leedu, Venemaa) teraviljakaubitsejad, keda

kõiki ei olnud isikuliselt võimalik kriminaalmenetluses tuvastada.

113. Viidatud tekstis räägitakse Tartu Milli ja teravilja tegelike müüjate vahel tehtud tehingute

varjamisest. See mõjub lugejale mõnevõrra ootamatult, sest eelnevalt pole süüdistuses märgitud,

et Tartu Mill ostis kokku vilja ja kajastas viljaostutehinguid sisendkäibemaksu-arvestuses (see

ilmneb alles süüdistuse hilisemast tekstist). Seetõttu tekitab süüdistuse selline algus lugejas tunde,

et ta justkui peaks juba teadma midagi sellist, mida ta süüdistuse eelneva teksti põhjal tegelikult

teada ei saa. Sarnane probleem, mis seisneb selles, et lugejalt eeldatakse kuriteo asjaolude kohta

teadmisi, mida tal süüdistuse eelneva teksti põhjal olla ei saa, kummitab käsitletavat süüdistust

läbivalt. Eelmises punktis tsiteeritud lause tegelike viljaostu-tehingute varjamise kohta on

segadusttekitav veel ka järgmisel põhjusel. See kui käibemaksukohustuslane varjab (jätab

käibemaksuarvestuses kajastamata) tegelikud ostutehingud (sisendkäibe) ei ole iseenesest

maksuõiguslikult etteheidetav, sest sellisel juhul äriühingu deklareeritav maksukohustus võrreldes

tegelikuga hoopis suureneb. Karistatav rikkumine võib olla hoopis see, kui tegelike ostutehingute

asemel kajastatakse käibedeklaratsioonides (sisendkäibemaksuarvestuses) mingeid muid

(näilikke) ostutehinguid, mida tegelikult ei tehtud. Süüdistusest tervikuna on võimalik aru saada,

et just selliste näilike ostutehingute kajastamist Tartu Milli sisendkäibemaksuarvestuses ongi

prokuratuur süüdistatavatele ette heitnud. Käsitletava n-ö sissejuhatava lause sõnastus on seega

aga ebatäpne ja eksitav. Lause tulnuks formuleerida nii, et sellest nähtunuks etteheide, mille

kohaselt kajastati käibemaksuarvestuses selliseid näilikke viljaostutehinguid, mis olid tehtud

tegelike tehingute varjamiseks.

114. Maksukuriteo-süüdistus jätkub nii:

Võltsarvete väljastamiseks lõi kuritegelik ühendus variäriühingutest koosneva näilike tehingute ahela ning

väljastas nende variäriühingute nimel võltsarveid vilja müügi kohta. Nendel arvetel näidatud tehinguid

tegelikult arvetel näidatud osapoolte vahel ei toimunud ning tegemist oli näilike tehingutega maksukorralduse

seaduse (RT I 2002, 26, 150; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega) § 83 lg 4 mõttes. Tartu Mill AS on

kajastanud raamatupidamise arvestuses sisendkäibemaksu deklareerimisel kuritegeliku ühenduse liikmete

kontrolli all olevate äriühingute Bogarolo OÜ, OÜ Macodes ja OÜ Tootsi Peenar nimel koostatud võltsarveid.

115. Jättes kõrvale juba eelnevalt osutatu, et näilike tehingute ahel ei saa koosneda äriühingutest,

märgib kolleegium, et süüdistuses pole täpsustatud, mida kõnealuse „ahela“ all mõeldakse ja

32(76)

millise sisuga tehingutest ahel koosnes. Hiljem on süüdistuses küll toodud loetelu kümnetest

äriühingutest, „millest moodustati näilike tehingute ahel“, kuid n-ö ahelasse kuuluvate tehingute

sisu pole lahti seletatud.

116. Süüdistuse kohaselt olid Tartu Milli käibemaksuarvestuses kajastatud tehingud osaühingutega

Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar näilikud ja neid poleks tohtinud Tartu Milli

käibedeklaratsioonide koostamisel arvesse võtta seetõttu, et arvetel märgitud osapoolte vahel

selliseid tehinguid tegelikult ei tehtud. Seevastu prokuröri süüdistuskõnes põhjendatakse samadel

ostuarvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka arvamise lubamatust hoopis asjaoluga,

et ostja (Tartu Mill) teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata

(KoTo, kd 65, tl 87 pöördel–88). Viimati märgitud juhul ei saa aga rääkida ostutehingu

näilikkusest MKS § 84 lg 4 mõttes. Selline vastuoluline käsitlus tekitab segadust.

117. Pärast loetelu äriühingutest, „millest moodustati näilike tehingute ahel“, on Tartu Milli ja

L. Dulubi maksukuriteo-süüdistuses märgitud järgmist:

Nimetatud äriühingute arvelduskontodele laekunud summad võeti välja kas sularahas, kanti üle AS-i T. või teostati

ülekanded Lätis ja Leedus registreeritud erinevate äriühingute arvelduskontodele; samuti kanti variäriühingutele

laekunud summasid M.J. , R.L. ning M.M. eraisiku arvelduskontodele.

118. Süüdistuse käsitletavas osas pole aga kirjas, kellelt ja mille eest „summad“ äriühingute

arvelduskontodele laekusid ja kuidas nende summade laekumine ning hilisem sularahas

väljavõtmine oli seotud väidetava valeandmete esitamisega Tartu Milli käibedeklaratsioonides.

See, et kõnealuses lõigus peetakse silmas Tartu Millilt võltsarvete alusel laekunud raha, saab

selgeks alles lehekülgi hiljem L. Dulubile KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse teksti põhjal.

119. Maksukuriteo-süüdistuse osa (a) lõpeb järgmise kokkuvõtliku lausega:

Seega maksuhaldurile esitatud andmete ebaõigussisu seisnes selles, et võltsarvetel näidatud tehinguid neil

kajastatud osapoolte vahel ei toimunud.

120. Esiteks on sõnade järjekord selles lauses vale („neil kajastatud osapooltel“ järgneb sõnale

„tehinguid“, ehkki ilmselt on siiski mõeldud „võltsarvetel“, mitte „tehingutel“ kajastatud

osapooli). Teiseks on väär rääkida maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsuse asemel

nende „ebaõigussisust“. Ebaõigussisu on spetsiifiline karistusõiguslik termin, mida kasutatakse,

iseloomustamaks karistatavas teos avalduvat õigushüve kahjustamise viisi ja ulatust. Praegusel

juhul on aga prokuratuur ilmselgelt silmas pidanud seda, et maksuhaldurile esitatud andmed ei

vastanud tõele ehk teisisõnu olid ebaõiged („ebaõige“ ja „ebaõigus“ pole sünonüümid;

ebaõigussisu saab olla teol, mitte aga arvel). Kolmandaks võib KarS §-s 3891 nimetatud andmete

ebaõigsus seisneda küll näiteks selles, et maksudeklaratsioonis kajastatakse tõele mittevastaval

(võltsitud) arvel olevaid andmeid, kuid mitte pelgalt selles, et arvel märgitud tehingut tegelikult

ei toimunud (tehingu mittetoimumine iseenesest ei tähenda andmete esitamist maksuhaldurile).

33(76)

121. Tartu Milli ja L. Dulubi maksukuriteo süüdistuse osa (b) algab tõdemusega, mille kohaselt esitas

L. Dulub maksuhaldurile valeandmeid Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil.

Sellele järgneb aga järgmine tekst, mis ei seostu KarS § 3891 subjektiivse koosseisuga:

Hiljemalt 2012. aasta alguseks oli U.R. juhitud kuritegelik ühendus ühenduslüliks AS-i Tartu Mill ja tegelike

müüjate – tervaviljakaubitsejate vahel. Eesti teraviljakaubitsejatel oli võimalus müüa AS-ile Tartu Mill

kuritegeliku ühenduse kaudu vilja ilma arveta või ilma käibemaksuta. Välisriikidest tarnides oli AS-il Tartu Mill

ühenduse kaasabil võimalik osta vilja käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära

asemel.

122. Lisaks jääb osundatud lõigu ja ka sellele eelneva ning vahetult järgneva teksti põhjal

arusaamatuks, milles seisnes väidetava kuritegeliku ühenduse kui „ühenduslüli“ roll ja kuidas

toimus vilja müük kuritegeliku ühenduse vahendusel. Selle seletab prokurör (niivõrd-kuivõrd)

lahti alles märksa hiljem.

123. Väide, et välisriikidest tarnides oli Tartu Millil ühenduse kaasabil võimalik osta vilja

käibemaksumääraga 20% ühendusesisese 0%-lise käibemaksumäära asemel, on sõnastatud samuti

ebaõnnestunult. Esiteks pole süüdistuses lahti seletatud, kuidas oli Tartu Millil vilja välisriikidest

tarnides võimalik ühenduse kaasabil osta seda teistsuguse käibemaksumääraga. Siin on jälle

tegemist olukorraga, kus prokurör omistab enda teadmised kuriteo asjaoludest ka süüdistuse

lugejale. Teiseks on maksuõiguslikult ebakorrektne väita, et kauba ühendusesisesel soetamisel on

käibemaksumäär 0%. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 5 kohaselt tekib kauba

ühendusesisese soetamisel (KMS § 8) üldjuhul käive. KMS § 12 lg 1 järgi on sellise käibe

maksustatav väärtus kauba müügihind. KMS § 15 lg 1 kohaselt on käibemaksumäär

20% maksustatavast väärtusest, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2–4 sätestatud juhtudel.

KMS § 15 lg-d 2–4 ei näe kauba ühendusesisese soetamise korral ette 0%-list käibemaksumäära.

Käibemaksukohustuslane peab kauba ühendusesisese soetamise korral deklareerima ostetud

kauba hinnalt käibemaksu pöördmaksustamise korras, ehkki kui ta kasutab kaupa oma ettevõtluses

võib ta sama summa KMS § 29 lg 3 p 4 alusel sisendkäibemaksuna maha arvata. See ei tähenda

aga seda, et kauba ühendusesisese soetamise korral oleks käibemaksumäär 0%, nagu süüdistuses

kirjas.

124. Võrdlemisi raskesti mõistetav on ka süüdistuse järgnev tekst, mis kõlab nii:

Ostes teraviljakaubitsejalt kaupa ilma arve, 0%-lise käibemaksu või käibemaksuta, tähendanuks see

AS-ile Tartu Mill suuremat maksukohustust, kuna sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalust sel puhul ei

tekiks ning riigile tuleks tasuda käibemaks. Maksukohustuse vähendamiseks kasutas AS Tartu Mill U.R.

juhitavat kuritegelikku ühendust, mis võimaldas AS-il Tartu Mill varuda teravilja seega konkurentsieelises –

ühenduse kaasabil oli AS-il Tartu Mill võimalik soetada teravilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid müüa seda

arveta või käibemaksuta ja AS Tartu Mill sai ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud maksukohustuse

tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda.

125. Osunduse esimene lause on ebaselge. Tõenäoliselt on prokuratuur üritanud sellega öelda midagi

umbkaudu järgmist: juhul, kui Tartu Mill oleks kajastanud tegelikult tehtud viljaostutehinguid

maksuarvestuses õigesti, poleks tal olnud õigust nendelt tehingutelt sisendkäibemaksu maha

34(76)

arvata, sest vilja tegelik müüja kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu ei lisanud ega

nõuetekohast arvet ei väljastanud. Süüdistusse kirjapandu seda mõtet aga kuigivõrd arusaadavalt

ei väljenda. Samuti jääb võrdlemisi ebaselgeks üldsõnaline viide sellele, et Tartu Mill „kasutas“

maksukohustuse vähendamiseks kuritegelikku ühendust. Arusaamatust tekitab seegi, kuidas on

väide, et Tartu Mill sai kuritegeliku ühenduse kaasabil ebaseaduslikult vähendatud

maksukohustuse tõttu pakkuda teraviljakaubitsejatele kõrgemat hinda, loogiliselt ühildatav

KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses sisalduva väitega, et Tartu Milli poolt võltsarvete alusel

tasutud summas sisalduv käibemaks moodustas kuritegeliku ühenduse kriminaaltulu. Kui riigil jäi

mingi summa käibemaksuna saamata, siis ei saanud selle summa võrra korraga rikastuda nii Tartu

Mill kui ka kuritegelik ühendus.

126. Tartu Millile KarS § 3891 lg 3 järgi esitatud süüdistuse osas (d) on L. Dulubi kui Tartu Milli

juhtivtöötaja pädevust kirjeldades mh märgitud, et ta pidi otsuseid vastu võttes lähtuma „AS Tartu

Mill ja selle omanike kasumi maksimeerimise huvidest“. Seejärel antakse süüdistuses ülevaade

sellest, milliseid tööalaseid korraldusi oli L. Dulub õigustatud jagama Tartu Milli

raamatupidajatele. See ülevaade lõpeb jällegi tõdemusega, et L. Dulubi poolt raamatupidajatele

maksete tegemise järjekorra, kiiruse jmt kohta antavad korraldused „olid kantud soovist teenida

AS-ile Tartu Mill ja selle omanikele maksimaalset kasumit“. Kolleegiumile jääb osutatud

märkuste eesmärk nende konteksti arvestades arusaamatuks. Soovi maksimeerida Tartu Milli

kasumit ei saa L. Dulubile ette heita. See oli tema töölepinguline (õiguslik) kohustus tööandja ees.

Mõistetavalt ei tohi töötaja tööandja kasumi suurendamiseks seadust rikkuda (sh maksupettust

toime panna). Süüdistuse viidatud tekstilõikudes ei räägita aga kasumi teenimisest kui väidetava

ebaseadusliku tegevuse eesmärgist, vaid kui L. Dulubi üldisest tööalasest sihist. Seejuures

kõneldakse Tartu Millile kasumi teenimise eesmärgist sellise alatooniga, nagu oleks see juba

iseenesest kuidagi taunitav ja viitaks isiku tegevuse ebaseaduslikkusele. Sarnaselt on süüdistuse

teksti mõistnud ka maakohus, märkides oma otsuse lehekülje 31 viimases lõigus igati õigustatult,

et kasumi teenimine on iga äriühingu majandusliku tegevuse eesmärk ja ei ole sellisena

etteheidetav. Tõenäoliselt ei mõelnud prokuratuur seda nii, aga järjekordselt väga ebaõnnestunud

ja kohmakas sõnastus tekitab süüdistuse kõneksolevate lõikude lugemisel mulje, nagu polekski

kriminaalkoodeksi § 146 veel kehtetuks tunnistatud.

127. Maksukuriteo-süüdistuse lõpuosas esitatud väited selle kohta, kuidas L. Dulub tagas maksete

võimalikult kiire laekumise kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevatele variäriühingutele,

„hoides“ kiireid maksetähtaegu ja pidevat kauba vastuvõttu, pole KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo

koosseisuliste tunnuste ega ka KarS § 14 lg-s 1 ette nähtud juriidilise isiku vastutuse eelduste

aspektist asjakohased. Samuti jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks viitas prokuratuur nende

normide hulgas, mida L. Dulub ja Tartu Mill oma käitumisega prokuratuuri hinnangul rikkusid,

ka KMS § 27 lg 1 esimesele lausele, mis näeb ette, et maksustamisperiood on kalendrikuu.

128. L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses pole sellist kuriteo asjaolude

ladusat kirjeldust, mis annaks eelteadmisteta lugejale sidusa ja kergesti jälgitava ülevaate

prokuratuuri versioonist selle kohta, kuidas kuritegeliku ühenduse moodustunud inimeste grupp

tegutses ja milline oli L. Dulubi ning P. Saare roll. Esmalt korratakse mõlemale süüdistatavale

35(76)

KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses umbes poolel leheküljel neid samu asjaolusid, mis on

juba ära toodud Tartu Millile ja L. Dulubile esitatud maksukuriteo-süüdistuses. Seejärel antakse

ülevaade üksikute kuritegeliku ühenduse liikmete teopanusest. Seda on aga tehtud võrdlemisi

üldsõnaliselt ja samas „hakitult“. Esmalt selgitab prokuratuur L. Dulubi rolli kuritegelikus

ühenduses, tehes seda järgmiselt:

Leonid Dulub Tartu Mill AS juhtivtöötaja ja kuritegeliku ühenduse liikmena andis korraldusi ja jagas infot U.R.

teravilja ja rapsi hindade ning vajalike kauba koguste tarnimise osas Tartu Mill AS-i; saabunud kaubale korraldas

Leonid Dulub nõuetekohase vastuvõtmise ning Tartu Mill AS-le esitatud võltsarvete eest kiire tasumise. Samuti

korraldas Leonid Dulub Tartu Mill AS-ile saabunud kaubale (teravili, raps) võltsarvete vormistamist, juhendades

selleks U.R.. Leonid Dulubil on välja kujunenud ka oma kindel ringkond vilja müüjaid, kellelt soetatavale kaubale

vormistati Leonid Dulubi korraldusel võltsarved U.R. poolt. Leonid Dulub sai sellisel moel AS-i Tartu Mill jõudnud

kaubalt vähemalt 2012. aasta suvest kokkulepitud tasu vähemalt 2 eurot tonnilt.

129. Oluliselt paremini jälgitava tulemuse andnuks see, kui süüdistus olnuks üles ehitatud

kuritegelikule ühendusele omistatava tegevuse sisemisest loogikast lähtuva tervikliku ülevaatena,

mitte aga ühenduse üksikute liikmete kaupa nende n-ö ametijuhendite kirjeldusena. Märgitu ei

tähenda, et süüdistus ei oleks pidanud kajastama väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete

teopanuseid, vaid seda, et need võinuksid nähtuda kuritegeliku ühenduse tegevuse sidusast

kirjeldusest. Näiteks väide, et L. Dulub andis U.R. korraldusi ja jagas infot, on esitatud kontekstis,

mis jätab lahtiseks, milline roll oli kõnealusel tegevusel väidetava kuritegeliku ühenduse

toimimises.

Pealegi

pole

süüdistuses

täpsustatud,

milliseid

korraldusi

L. Dulub

U.R. andis. Üldsõnaline ja seetõttu lugejale suuresti arusaamatu on ka väide, et L. Dulub korraldas

saabunud kaubale võltsarvete koostamist, juhendades selleks U.R. . Selle kohta, milles selline

juhendamine seisnes, saab süüdistuse lugeja mõningast infot alles hiljem, kui prokuratuur

kirjeldab U.R. rolli kuritegelikus ühenduses. Väide, et L. Dulubil oli välja kujunenud ka oma

kindel

ringkond

viljamüüjaid,

kellelt

soetatavale

kaubale

vormistas

U.R. L. Dulubi korraldusel võltsarved, on selgelt mõistetav üksnes siis, kui lugejal on

süüdistusversiooni kohta eelteadmised, mida ta süüdistuse enda tekstist ei saa.

130. Tervikuna ei ole väidetavale kuritegelikule ühenduse toimimise asjaolud süüdistuse põhjal küll

täiesti arusaamatud, kuid siiski üsna raskesti jälgitavad.

131. Eeltoodud põhjusetel ongi kolleegium seisukohal, et selles kriminaalasjas esitatud süüdistus ei

vasta täiel määral süüdistuse selguse ja täpsuse nõudele. Kriminaalasja arutamine selliste

puudustega süüdistusakti alusel pole küll käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

ega tingi menetluse tulemina valminud kohtuotsuse tühistamist, kuid samas andnuksid need

maakohtule küllaldase aluse süüdistusakt KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.

(Vt lähemalt Tartu Ringkonnakohus 22. juuni 2018. a määrus asjas nr 1-15-10510, p-d 26–28.)

Apellatsioonimenetluses süüdistusakti prokuratuurile tagastamine aga mõistetavalt enam

võimalik ei ole.

(II) Leonid Dulubi, Priit Saare ja Tartu Milli süüdistusest maksude maksmisest

kõrvalehoidumises (maksukohustuse varjamises) või sellele kaasaaitamises

36(76)

1. Prokuratuuri apellatsioonist ehk kuriteo subjektiivse koosseisu täidetusest

132. Prokuratuur vaidlustab maakohtu järeldust, mille kohaselt ei vasta L. Dulubi tegu KarS § 3891

lg 2 subjektiivsele koosseisule. Nimelt leidis esimese astme kohus, et süüdistatav ei esitanud

raamatupidajate kaudu Tartu Milli käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid mitte

äriühingu maksukohustuse vähendamise eesmärgil, vaid selleks, et saada U.R. ga tehtud viljaostu-

tehingutelt isiklikku kasu (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 33–35). Kuna maakohtu

hinnangul ei leidnud L. Dulubi koosseisupärane tegu kinnitust, langes ära ka P. Saare kui

kaasaaitaja ja Tartu Milli kui juriidilise isiku vastutus (vt käesoleva otsuse punktid 36–37).

Prokuratuuri hinnangul kohaldas aga maakohus vääralt materiaalõigust, kuna käsitles L. Dulubi

teo eesmärgi asemel selle motiive. Samuti ei olevat kohus vastanud süüdistuskõnes esitatud

väidetele (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 80–83).

1.1. Apellatsiooni ja selles viidatud süüdistuskõne jälgitavusest

133. Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt Tartu Milli kaitsjaga mõningal määral nõustuvalt, et

prokuratuuri apellatsioon vastab üksnes osaliselt KrMS § 321 lg 2 p-st 4 tulenevale nõudele, mille

kohaselt märgitakse apellatsioonis mh apellatsiooni motiivid. Nimelt lõpetab prokuratuur oma

iseenesest võrdlemisi lakoonilise apellatsiooni põhiosa järgmise lausega: „Seetõttu palun

ringkonnakohtul võtta seisukohad apellatsioonis esitatud väidete osas, arvestades seejuures

kõikide minu süüdistuskõnes esitatud argumentidega, mida ma ei soovi siinkohal kordama

hakata.“ Niisiis tugineb prokuratuur apellatsioonis esitatud taotluse põhistamisel 69-leheküljelise

süüdistuskõne tekstile (KoTo, kd 65, tl 82–116), tegemata samas konkreetseid viited

süüdistuskõne nendele osadele, milles märgitule maakohus prokuratuuri hinnangul vastamata

jättis ja millele prokuratuur ootab ringkonnakohtu hinnangut. Kolleegiumi arvates ei vasta selline

blanketne apellatsioon, nagu kaitsja seda nimetab, täiel määral KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttele.

Riigikohtu praktikas on käsitletud juhtumit, kus prokuratuuri apellatsioonis oli arvukalt viiteid

prokuröride maakohtus peetud süüdistuskõne teesidele. Kassatsioonikohus luges sellise

apellatsiooni küll nõuetele vastavaks, kuid möönis samas, et arvukad viited süüdistuse teesidele

võisid

teatud

määral

vähendada

apellatsiooni

jälgitavust

(vt

lähemalt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 679–682). Tolles

kohtuasjas viitas prokuratuur aga süüdistuskõne osadele, seostades sellised viited konkreetsete

apellandi väidetega. Apellatsiooni põhjal oli mõistetav, et seal, kus viidati lehekülgedele

süüdistuse teesidest, peeti silmas nendel lehekülgedel paiknevat teksti tervikuna, mitte üksnes

ebamäärast osa sellest tekstist. Seega ei olnud süüdistatavad ja kaitsjad olukorras, kus nad oleksid

pidanud mõistatama, millele apellant tugineb. Tekst, millele viidati, oli käsitletava küsimuse

seisukohalt tervikuna asjasse puutuv. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 680) Menetletavas

asjas on aga olukord mõnevõrra teistsugune: prokuratuur on teinud apellatsioonis ühe üldise viite

69-leheküljelise süüdistuskõne tekstile tervikuna, paludes sellega sisuliselt lugeda kogu

süüdistuskõnes märgitu apellatsiooni osaks. Seejuures on apellatsiooni temaatika oluliselt kitsam

kui see, millest on juttu süüdistuskõnes. Märgitu muudab prokuratuuri kui apellandi argumendid

raskesti jälgitavaks. Siiski ei ole prokuratuuri apellatsiooni põhiosa puudused sedavõrd tõsised, et

ringkonnakohtul oleks alus jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata, nagu taotleb

37(76)

seda Tartu Milli kaitsja, või nõuda prokuratuurilt KrMS § 326 lg 1 ja § 321 lg 2 p 4 alusel puuduste

kõrvaldamist. Apellatsiooni põhiosa ei piirdu üksnes viitega süüdistuskõnele, vaid selle tekstis on

argumente, millele kolleegium saab vastata. Sellise apellatsiooni koostamisega võttis prokuratuur

lihtsalt riski, et mõni tema argumentidest jääb kohtul leidmata ja seega ka vastuseta.

134. Ühtlasi tuleb tõdeda sedagi, et ka maakohtus peetud süüdistuskõne tekst, mille prokuratuur

palub lugeda apellatsiooni osaks, on võrdlemisi raskesti jälgitav. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei

vasta süüdistuskõne temaatiline ülesehitus deliktistruktuurile. Teiseks on tekstis omajagu kõlavat

retoorikat, mis aga pahatihti ei mõju veenvalt, sest napib seda tugistavaid fakte (tõendeid) või

materiaalõiguslikult vettpidavaid argumente. Tihtipeale jääb arusaamatuks, kuidas refereeritavate

tõendite põhjal mingile järeldusele jõutakse. Teemakäsitlus on sageli hüplik. Näiteks kannab

süüdistuskõne 2. peatükk (lk 12 jj) pealkirja „Leonid Dulubi tegutsemise eesmärk“. Selle esimeses

alapeatükis „2.1. Taust“ antakse ülevaade KarS § 3891 lg 1 sisust ja Riigikohtu halduskolleegiumi

praktikast selle kohta, millal on tegemist maksupettuses osalemisega. Alapeatükk lõpeb järgmise

sedastusega:

Mis oli LD eesmärk? Vastus: tagada Tartu Millile teravili. 100 000 tonni aastas. 80% aastavajadusest

sügishooajal, mis tonnides on 80 tuhat tonni. Tuhanded autod. Iga päev oli hoov autosid täis Tartu Millis. LD enda

sõnad, mis siin kohtusaalis kõlasid.

Kuidas seda saavutada? Ja kuidas seda saavutada nii, nagu seda tehti varem, enne 2013. aastat, siis kui veel KMi

mehi aktsepteeriti? Sest isegi kui suured kokkuostjad on muutunud õiguskuulekamaks, siis on palju

teraviljakaubitsejaid, kes tahavad endiselt vilja müüa nö mustalt, ilma arveta.

Kuidas olla igale kliendile, neid oli LD-l 150 kanti, meelepärane. Kuidas pakkuda konkurentsieelist? Kuidas on

see võimalik?

Ja kõike eeltoodut arvestades, kuidas olla meelepärane oma tööandjale, ettevõtte omanikele, kes nõuavad tulemusi,

kes nõuavad käivet, kes nõuavad kasumit igalt tehingult?

Austatud kohus, vastus on lihtne. Just nii, nagu süüdistus seda kajastab. Ebaausalt. Makse maksmata.

Võltsarvetega.

Kogu LD tegevus oli lõppkokkuvõttes suunatud maksulaekumiste vastu. Sinna ma jõuan.

135. Siinkohal võiks eeldada, et prokuratuur asub nüüd käsitlema neid tõendeid, mis kinnitavad äsja

kirjeldatud L. Dulubi tegevuse eesmärki. Selle asemel järgneb aga ligikaudu paarikümne-

leheküljeline ülevaade tõenditest selle kohta, et süüdistuses osutatud viljaostuarvetel märgitud

müüjad ei olnud vilja tegelikud müüjad – ehk sisuliselt objektiivse kuriteokoosseisu analüüs

(seejuures on jätkuvalt tegemist süüdistuskõne 2. peatükiga, mis pealkirja kohaselt peaks

käsitlema L. Dulubi tegevuse eesmärki). See, millistele tõenditele tuginedes prokuratuur väidab,

et L. Dulub esitas osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved Tartu Milli

raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, jääbki süüdistuskõne

põhjal suuresti selgusetuks.

136. Arvestatav osa süüdistuskõnest on pühendatud selgitustele, mille seost menetlusesemega on

keeruline mõista. Samuti on süüdistuskõnes tehtud mõnest faktist arusaamatuid või väga

kaugeleulatuvaid järeldusi. Näiteks viitab prokurör süüdistuskõne leheküljel 31 Tartu Milli

juhatuse liikme U. Lausingu poolt töökaaslastele saadetud e-kirjale, milles U. Lausing tegi

ettepaneku saada seoses Tartu Milli suhtes toimuva maksumenetlusega kokku jurist Ivoga.

38(76)

Prokurörile piisab sellest, järeldamaks, et Tartu Milli juhtkond oli paanikas, selgitamata küll,

kuidas väidetav paanika seondub L. Dulubile, Tartu Millile ja P. Saarele esitatud süüdistusega.

Esitatud süüdistuse sisu arvestades jääb täiesti arusaamatuks, miks on prokuratuur pidanud

süüdistuskõne

lehekülgedel

29–30

asjakohaseks

käsitleda

Tartu

Milli

väidetavat

hoolsuskohustuse rikkumist toidukäitlejana.

137. Need on vaid mõned näited probleemidest, mis muudavad süüdistuskõne – ja praeguses

kontekstis seega ka apellandi põhjendused – võrdlemisi ebaselgeks.

1.2. KarS § 3891 lg 2 subjektiivsest koosseisust üldiselt

138. Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 3891 lg 2 tunnistas

karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil

või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam. 1. jaanuarist 2015 jõus oleva

KarS § 3891 lg 2 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine

või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude

suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või

suurendatakse alusetult tagastusnõuet eriti suurele kahjule vastava summa võrra.

139. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS §-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis

eeldab maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes

kavatsetust. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus

ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele

kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 17.1 ja 16. novembri

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka KarS § 3891

praeguse, s.o 1. jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis, ehkki menetletavas asjas oleks

kõneksoleva kuriteokoosseisu praegune redaktsioon kohaldatav üksnes KarS § 5 lg 2 esimeses

lauses sätestatud juhul (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-54-15, p-d 35–45).

140. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks

süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda

võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et

süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Riigikohus on

selgitanud, et kavatsetus tahtluse vormina tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise

eesmärgiks seadmist, s.t mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 38 ja 2. märtsi 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-141-04, p 10.2). Süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumine ei pea olema

tingimata toimija ainukene tegutsemismotiiv, kuid see peab mõjutama toimija tahte kujunemist

lähima ja vahetu sihina. Seega näiteks kui keegi paneb kindlustushüvitise saamiseks maja põlema,

39(76)

teades, et majas on inimesed, kes tulekahjus hukkuvad, on tal maja hävimise suhtes kavatsetus

(KarS § 16 lg 2), inimeste surma kui kõrvaltagajärje suhtes aga otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3),

sest majaelanike hukkumine (erinevalt maja hävimisest) pole kindlustushüvitise saamise

eeltingimus, vaid selle vältimatu kõrvalmõju.

141. Eeltoodust tulenevalt saab ka maksukohustuse vähendamise eesmärgist KarS § 3891

subjektiivse koosseisu mõttes rääkida üksnes juhul, kui toimepanija liikumapanevaks jõuks, mis

viib selleni, et ta jätab maksuhaldurile andmed esitamata või esitab valeandmeid, on soov

vähendada (varjata) maksukohustust. Juhul, kui isik jätab maksuhaldurile andmed esitamata või

esitab valeandmeid mingil muul põhjusel kui maksukohustuse vähendamine, teades küll samas,

et tema teo tõttu maksukohustus väheneb, ei täida toimepanija KarS § 3891 subjektiivset

koosseisu. Näiteks kui äriühingu töötaja esitab tööandjalt raha väljapetmiseks viimase

raamatupidajale võltsitud kuludokumendi, teades, et heauskne raamatupidaja kajastab arvet ka

äriühingu maksudeklaratsioonides, ei vastuta töötaja KarS § 3891 järgi. Seda seetõttu, et ta esitas

raamatupidajat ülekaaluka teadmisega valitsedes maksuhaldurile vahendlikult valeandmeid mitte

selleks, et vähendada alusetul tööandja maksukohustust (ehkki ta teab, et nii juhtub), vaid selleks,

et saada tööandjalt alusetult kuluhüvitist. Tööandja maksukohustuse vähenemine on tema jaoks

vaid tööandja vastu suunatud pettuse ebaoluline kõrvaltagajärg, mis pole samas tema eesmärgi

saavutamiseks vältimatult vajalik. Seega vastutab selline ebaaus töötaja üksnes tööandja vastu

toime pandud kelmuse (KarS § 209) ja võltsitud dokumendi kasutamise (KarS § 345 lg 1) eest,

mitte aga tööandja maksukohustuse varjamise (KarS § 3891) eest.

142. Ringkonnakohus on varem käsitlenud juhtumit, kus töötaja pettis tööandjalt võltsarvete abil

raha välja ja sellega kaasnes – töötajale teadaolevalt – tööandja maksukohustuse vähenemine.

Töötaja ostis tööandjale vajaliku materjali eraisikutelt, võltsitud dokumentide kohaselt näidati aga

materjali müüjana käibemaksukohuslasest äriühingut. Seetõttu tegi tööandja ülekande kolmanda

isiku kontrolli all olevatele äriühingutele. Raha võeti kontodelt välja, füüsilistele isikutele maksti

summa ilma käibemaksuta, „üle jäänud“ käibemaksusumma aga jagati omavahel ära. Sellises

olukorras asus ringkonnakohus seisukohale, et alles hilisemalt aset leidnud maksude

deklareerimine tööandja poolt ei olnud hädavajalik tingimus, ilma milleta ei oleks töötaja saanud

panna toime pettust enda tööandja suhtes. Samuti puudusid tõendid, et pettuse toimepanemisel oli

töötaja samaaegseks kõrvaleesmärgiks või sihiks tööandja makskohustuse vähendamine.

Vaatamata asjaolule, et töötaja pidi talle teadaolevate asjaolude põhjal tööandja maksukohustuse

vähenemist möönma, ei tegutsenud ta selle asjaolu suhtes kavatsetult. (Vt Tartu Ringkonnakohtu

21. juuni 2012. a otsus asjas nr 1-11-2017, p 7 jj)

1.3. Kas Leonid Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil?

143. Süüdistuse kohaselt – ja nii tuvastas ka maakohus – edastas L. Dulub Tartu Milli

raamatupidajatele tasumiseks osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar viljamüügiarveid,

mis olid võltsitud, sest nendel kajastatud tehinguid märgitud kujul tegelikult ei tehtud. Arvetel

näidatud tehingud olid süüdistuse kohaselt ja ka maakohtu hinnangul näilikud. Seda seepärast, et

tegelikult ei müünud Tartu Millile arvetele kirjutatud viljakoguseid mitte osaühingud Bogarolo,

40(76)

Macodes ja Tootsi Peenar, vaid (osaliselt tuvastamata) kolmandad isikud, keda süüdistuses

nimetatakse teraviljakaubitsejateks või põllumeesteks, maakohtu otsuses ka viljakasvatajateks.

L. Dulub viis kõnealused arved tasumiseks raamatupidajatele, teades seejuures, et tegemist on

võltsarvetega. Samuti teadis L. Dulub võltsarveid raamatupidajatele edastades seda, et viimased

kajastavad neid arveid Tartu Milli käibedeklaratsioonides ja seetõttu väheneb arvetel märgitud

käibemaksusumma võrra alusetult Tartu Milli käibemaksukohustus. Raamatupidajad, kes

kajastasid Tartu Milli käibedeklaratsioonides L. Dulubilt saadud võltsarveid, süüdistuse kohaselt

arvete ebaõigsusest ei teadnud. Seega esitas L. Dulub süüdistuse ja maakohtu otsuse järgi

maksuhaldurile valeandmeid vahendlikult, valitsedes Tartu Milli käibedeklaratsioone esitanud

raamatupidajaid ülekaaluka teadmisega.

144. Vastamaks küsimusele, kas L. Dulub edastas osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar

arved raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, tuleb leida põhjus,

miks L. Dulub süüdistuses kirjeldatud kombel toimis.

145. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt sai L. Dulub U.R. lt vähemalt kaks eurot tasu igalt

viljatonnilt, mille Tartu Mill omandas osaühingute Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar

väljastatud võltsarvete alusel. Maakohus tuvastas L. Dulubi enda ja mitme tunnistaja ütluste

alusel, et just kõnealuse tasu saamiseks soetas L. Dulub Tartu Millile U.R. vahendatud vilja

osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel. Ühtlasi asus maakohus

seisukohale, et uuritud tõendid ei kinnita, nagu olnuks L. Dulubi eesmärk võltsarveid esitades

vähendada Tartu Milli maksukohustust. (Vt maakohtu otsuse lk 37–38)

146. Prokuratuuri apellatsioonis ei osutata ühelegi tõendile, mille maakohus oleks L. Dulubi

käitumise eesmärki tuvastades tähelepanuta jätnud või mida kohus oleks valesti hinnanud.

Prokuratuuri arvates kohaldas maakohus L. Dulubil maksukohustuse vähendamise eesmärgi

olemasolu eitades vääralt materiaalõigust, käsitledes L. Dulubi teo eesmärgi asemel selle motiivi.

Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu.

147. Kolleegium märgib, et ainukene viis saavutamaks seda, et Tartu Mill maksaks U.R. vahendatud

vilja eest ja L. Dulubile laekuks igalt viljatonnilt kaks eurot, oli esitada osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar arved tasumiseks Tartu Milli raamatupidajatele. Samas ei olenenud L.

Dulubi poolt U.R. lt „lisatasu“ saamine sellest, kas Tartu Milli raamatupidajad kajastavad

osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid hiljem ka Tartu Milli

käibedeklaratsioonidel, suurendades arvetel näidatud käibemaksusummade võrra Tartu Milli

sisendkäibemaksu.

Seega,

nagu

maakohus

õigesti

leidis,

ei

olnud

Tartu

Milli

käibemaksukohustuse vähenemine L. Dulubi tegevuse eesmärk ega eesmärgi (U.R. lt raha

saamise) saavutamise hädavajalik tingimus. L. Dulub soovis teenida (vähemalt) kaks eurot

viljatonnilt ja ta saanuks seda raha ka siis, kui Tartu Mill oleks jätnud osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar arved oma käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu-real kajastamata.

L. Dulub oli arveid raamatupidajatele viies kahtlemata teadlik, et raamatupidajad kajastavad

arveid Tartu Milli käibemaksuarvestuses ja seetõttu väheneb Tartu Milli käibemaksukohustus.

41(76)

Tartu Milli käibemaksukohustuse vähenemine oli L. Dulubi jaoks tema tegevuse kõrvaltagajärg,

mille suhtes tal oli otsene tahtlus, mitte aga kavatsetus.

148. Prokuratuuri apellatsioonis põhjendatakse L. Dulubil Tartu Milli maksukohustuse varjamise

eesmärgi olemasolu sellega, et „kui kohus on tuvastanud maksukohustuse varjamistegevuse

LD käitumises, peegeldab see juba iseseisvalt LD käitumise eesmärki.“ Ringkonnakohtu istungil

märkis prokurör sellist käsitlust selgitades, et kui keegi võtab varjamistegevuse ette, siis selles

iseenesest peegeldubki see eesmärk, sest „sa ei tee seda niisama“. Maksukohustuse vähendamise

eesmärk peegelduvat objektiivsest koosseisust läbi varjamistegevuse. Ringkonnakohtu

küsimustele vastates ei osanud prokurör tuua ühtki näidet sellise olukorra kohta, kus keegi esitab

maksudeklaratsioonis teadlikult valeandmeid ja maksukohustus väheneb, kuid toimepanijal pole

seejuures maksukohustuse vähendamise eesmärki.

149. Eelnev annab ringkonnakohtule aluse nõustuda Tartu Milli kaitsja apellatsioonivastuses

märgituga, mille kohaselt on prokuratuur ekslikult samastanud KarS § 3891 objektiivse ja

subjektiivse koosseisu. Kohtupraktikas on küll üldtunnustatud arusaam, et subjektiivse

kuriteokoosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel on võimalik lähtuda muu

hulgas objektiivse sündmustiku analüüsist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-16-05, p 10) ehk teo objektiivsest avaldumisest (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8). See on aga puhtalt

tõendamisvõte, mida seejuures tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult.

Materiaalõiguslikult pole aga mitte kunagi võimalik väita, et kuriteo objektiivse koosseisu

täidetuse korral tuleb automaatselt lugeda täidetuks ka subjektiivne kuriteokoosseis. Selline

tõlgendus muudaks osa seadusandja poolt ette nähtud kuriteokoosseisu tunnustest sisutühjaks.

Prokuratuuri pakutav tõlgendus redutseeriks KarS § 3891 ühe tunnuse – milleks on teo

toimepanemine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise

eesmärgil – tähenduse nullini. Tõlgendus, mille puhul kaotaks normi mingi osa regulatiivse toime,

pole üldjuhul kooskõlas tõlgendamisteooria põhialustega.

150. Ehkki

apellatsioonis

ei

täpsustata,

mida

apellant

peab

silmas

„maksukohustuse

varjamistegevuse“ all, võib ringkonnakohtu istungil kõlanud prokuröri selgituste põhjal mõista, et

jutt on Tartu Millile soetatud vilja kohta võltsarvete esitamisest. Kolleegium märgib, et kõnealune

„varjamistegevus“ on vaadeldav L. Dulubile etteheidetava teo välise avaldumisena. Selle

üksikasjad võivad anda kaudseid viiteid, mille abil hinnata, kas ka subjektiivse koosseisu

tunnustele vastavad asjaolud olid olemas või mitte. Samas ei saa sellest, et L. Dulub esitas Tartu

Milli raamatupidajatele viljaostude kohta tõele mittevastavaid arveid, automaatselt järeldada, et ta

tegi seda just Tartu Milli maksukohustuse vähendamiseks. Nagu eelnevalt selgitatud, võib

äriühingu töötaja poolt tööandja raamatupidajale võltsarvete esitamine olla kantud ka mingist

muust eesmärgist, nt soovist tööandjalt raha välja petta vmt. Seega olukorras, kus tuvastatakse, et

äriühingu töötaja on esitanud tööandja raamatupidajale tasumiseks maksuarvestuses kajastatavaid

arveid, mis ei vasta tegelikkusele, tuleb igal üksikjuhul eraldi tuvastada, kas töötaja tegi seda

tööandja maksukohustuse vähendamiseks või mingil muul eesmärgil.

42(76)

151. Kolleegium ei näe prokuratuuri apellatsiooni põhjal alust seada kahtluse alla maakohtu tõenditel

põhinevat järeldust, et L. Dulubi eesmärk osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid

raamatupidajatele esitades oli isikliku kasu saamine, mitte aga Tartu Milli maksukohustuse

vähendamine.

152. Prokuratuur, eitamata küll L. Dulubi soovi saada isiklikku kasu, leiab, et L. Dulub tegutses

U.R. vahendatud vilja soetades ja Tartu Milli raamatupidajatele selle kohta osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar võltsarveid edastades samaaegselt ka Tartu Milli maksukohustuse

vähendamise eesmärgil. Kolleegiumi hinnangul on prokuratuuri selline väide esiteks tõendamata

ja teiseks vastuolus süüdistuses endas välja toodud faktiliste asjaoludega. Nii on P. Saarele KarS

§ 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses väidetud mh järgmist:

Kuritegeliku ühenduse kontrolli all olevate äriühingute Bogarolo OÜ, OÜ Tootsi Peenar ja OÜ Macodes nimel

koostatud võltsarvete alusel kandis Tartu Mill AS ettevõttest välja rahalisi vahendeid, mis läbi erinevate ühenduse

kontrolli all olevate variäriühingute jõudsid sularahana tagasi ühenduse liikmeteni, millest osaga tasuti

põllumeestele kauba (teravili, raps) eest (ilma käibemaksuta) ning ülejäänud osa jäi kuritegeliku ühenduse

käsutusse. Kuritegeliku tulu moodustas Tartu Mill AS-lt võltsarve alusel välja kantud summas sisalduv käibemaks,

kuna teravilja ja rapsi tegelikele müüjatele (talumeestele) jõudis sellest summast vähemalt 20% vähem ehk summa

ilma käibemaksuta.

153. Ka ringkonnakohtu istungil kohtu küsimustele vastates kinnitas prokurör, et süüdistusversiooni

kohaselt läks Tartu Milli poolt vilja eest osaühingutele Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar

tasutud summadest „vähemalt“ 20% ehk arvetel märgitud käibemaksu-osa täielikult väidetavale

kuritegelikule ühendusele ehk U.R. ja temaga seotud isikutele. Kolleegium nendib, et sellises

olukorras, kus kogu osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvetel märgitud

käibemaksusumma läks U.R. ja teiste väidetavalt kuritegeliku ühenduse moodustanud isikute

vara hulka, pole alust väita, et Tartu Mill saanuks nn teraviljakaubitsejatelt võltsarvetega vilja

ostes majandusliku eelise. L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud tegevus ei asetanud Tartu Milli

majanduslikult paremasse olukorda, kui see olnuks siis, kui väidetava kuritegeliku ühenduse

vahendustegevust ja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid poleks kasutatud.

Olgu selle järelduse ilmestamiseks toodud järgmine näide.

154. Põllumehel X oli kogus vilja, mida ta soovis müüa 10 000 euro eest. Süüdistusversiooni järgi

toimus selle vilja müük Tartu Millile kuritegeliku ühenduse vahendusel lihtsustatult nii, et X sai

ühenduse liikme käest sularahas 10 000 eurot ja mingit arvet müügi kohta ei vormistatud. Ühendus

viis selle vilja Tartu Millile ja vormistas viimasele viljakoguse kohta nt Bogarolo nimel võltsarve

summas 12 000 eurot (10 000 eurot+20%). Tartu Mill tasus Bogarolole arve alusel 12 000 eurot

(millest 2000 läks kuritegeliku ühenduse liikmete tuluks) ja arvas samal arvel näidatud

käibemaksusumma 2000 eurot alusetult (kuna vilja tegelik müüa polnud Bogarolo, vaid X)

sisendkäibemaksuna riigile tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha. Seega oli Tartu Milli

kulu kõnealuse viljakoguse soetamisel 12 000 eurot – 2000 eurot = 10 000 eurot. Tartu Milli kulu

oleks olnud täpselt sama suur, kui ta oleks ostnud sama viljakoguse otse põllumees X-lt. Juhul,

kui põllumees olnuks käibemaksukohustuslane, pidanuks ta ise esitama Tartu Millile arve summas

12 000 eurot. Sellest 2000 olnuks käibemaks, mille X pidanuks tasuma riigile ja Tartu Mill

43(76)

saanuks sisendkäibemaksuna maha arvata. Juhul, kui X müünuks Tartu Millile vilja „ilma arveta

või ilma käibemaksuta“, poleks Tartu Mill saanud küll ostutehingult sisendkäibemaksu

(2000 eurot) maha arvata ja tema käibemaksukohustus riigi ees kujunenuks selle summa võrra

suuremaks. Samas olnuks Tartu Milli kogukulu vilja ostmisel ikkagi sama, sest sellisel juhul

tulnuks X-le tasuda 12 000 euro asemel 10 000 eurot. Järelikult ei andnud vilja ostmine väidetava

kuritegeliku ühenduse vahendusel ja võltsarveid kasutades Tartu Millile süüdistusversioonis

kirjeldatud kuriteo-skeemi kohaselt rahalist võitu. Tartu Milli kogukulu oli selle skeemi puhul

täpselt sama, mis olnuks siis, kui vili oleks ostetud n-ö tegelikult müüjalt otse. Erinevus oli vaid

selles, et esimesel juhul laekus tehingult 2000 eurot väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele,

teisel juhul oleks sama summa laekunud (tegeliku müüja või siis Tartu Milli enda suurema

käibemaksukohustuse näol) riigile. Tartu Milli vara hulka poleks kõneksolevad 2000 eurot

jõudnud aga kummagi ostuviisi korral.

155. Seega põhjus, miks süüdistuses käsitletud viljaostutehingute kohta vormistati osaühingute

Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arved, oli see, et suunata nendelt tehingutelt riigile tasumisele

kuuluv käibemaksu-osa väidetava kuritegeliku ühenduse liikmete (mitte aga Tartu Milli) vara

hulka. L. Dulubi tegevuse tagajärjel vähenes küll Tartu Milli maksukohustus, kuid vähemalt sama

summa võrra suurenes Tartu Milli jaoks vilja eest makstav hind. Süüdistuses käsitletud tehingute

puhul oli Tartu Mill L. Dulubi, U.R. jt jaoks sisuliselt „vahend“ selleks, et suunata riigi

maksulaekumised väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele. Seda arvestades pole alust väita, et

L. Dulubi tegevus vilja ostmisel osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar vahendusel ja

nende äriühingute arvete edastamine Tartu Milli raamatupidajatele oli kantud eesmärgist

vähendada Tartu Milli maksukohustust. See ei välista võimalust, et L. Dulub tegi kunagi mingeid

teisi viljaostu-tehinguid Tartu Milli maksukohustuse vähendamiseks.

156. L. Dulubi eesmärk süüdistuses märgitud tehingute tegemisel ja nende kohta raamatupidajate

andmete esitamisel oli saada tasu eeskätt selle eest, et viljaostutehingutelt tasumisele kuuluv

käibemaksusumma jõuaks riigi asemel U.R. ja tema kaasosaliste käsutusse (lisaks pidi

L. Dulub tagama U.R. ka head tarnetingimused). Kuna L. Dulub võinuks Tartu Millile vilja ostes

saavutada viimasele majanduslikult vähemalt samaväärse tulemuse ka maksuseadust rikkumata,

pole alust arvata, et Tartu Milli maksukohustuse vähendamine oli see põhjus, miks

L. Dulub ostis vilja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar vahendusel (või nende

arveid kasutades). Seda, et L. Dulub lähtus süüdistuses märgitud viljaostutehinguid tehes

U.R. (ja iseenda), mitte Tartu Milli huvidest kinnitab teiste argumentide kõrval kaudselt seegi, et

oli juhuseid, kus L. Dulub informeeris U.R. , et mõni teine kokkuostja maksab vilja eest paremat

hinda kui Tartu Mill. Sellisel juhul korraldas U.R. vilja müümise sellele teise kokkuostjale,

makstes L. Dulubile ka sellelt tehingult vahendustasu (KoTo, kd 64, tl 14 ja 17–18). Juhul, kui L.

Dulubi eesmärk U.R. vahendusel vilja soetades olnuks Tartu Milli maksukohustuse vähendamine,

olnuks tal vaevalt põhjust anda U.R. infot soodsamate hindade kohta teiste kokkuostjate juures.

157. Väidet, et L. Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, on

prokuratuur põhjendanud ka sellega, et vilja ostmine süüdistuses kirjeldatud viisil – ehk siis

selliselt, et vilja tegelik müüja ja käibemaksuarvestuses kajastataval ostuarvel näidatud müüja ei

44(76)

lange kokku – oli Tartu Millile vajalik konkurentsieelise saavutamiseks. Vastasel korral polnuks

Tartu Millil võimalik nii suurt kogust vilja osta ja äriühingu käive ning kasum jäänuksid

väiksemaks. Süüdistuse kohaselt andis väidetava kuritegeliku ühenduse abi kasutamine Tartu

Millile konkurentsieelise, kuna võimaldas soetada teravilja ka kaubitsejatelt, kes soovisid müüa

seda arveta või käibemaksuta.

158. Jättes praegu kõrvale küsimuse, kas see, kui oleks tuvastatav, et L. Dulub käitus süüdistuses

kirjeldatud viisil just prokuratuuri osutatud konkurentsieelise saavutamiseks, annaks aluse jaatada

L. Dulubi tegutsemist Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil, märgib kolleegium

järgmist.

159. Prokuratuuri väide konkurentsieelise saavutamise – ja selle nimel tegutsemise – kohta on

oletuslik ja tõendamata. Maakohus tuvastas – ja seda pole ka apellant vaidlustanud –, et

osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel ostis Tartu Mill vilja kokku

22 007 tonni (KoTo, kd 66, tl 70). Arvestades viljaturu mahtu, pole alust kahelda, et Tartu Mill

oleks saanud hankida sellise koguse vilja ka kelleltki teiselt ja seda nii, et viljaostutehingud oleksid

olnud maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja õigesti deklareeritud. Muu hulgas ei saa

aprioorselt välistada, et süüdistuses nimetatud tegelikud viljamüüjad (põllumehed) olnuksid nõus

müüma sama vilja Tartu Millile koos nõuetekohaselt vormistatud arvega ja tehingu enda käibena

deklareerima, kui selle summa võrra, mis süüdistuse kohaselt läks kuritegeliku ühenduse

liikmetele, oleks Tartu Mill maksnud vilja eest kõrgemat hinda (prokuratuur ei ole sellist

võimalust tõendipõhiselt kummutanud). Seega taandub küsimus konkurentsieelise tekkimisest

järgnevale: kas juhul, kui Tartu Mill hankinuks kõneksolevad 22 007 tonni vilja maksuõiguslikult

korrektselt vormistatud ja deklareeritud tehingu(te)ga, olnuks selle viljakoguse soetamise

kogukulu Tartu Milli jaoks suurem võrreldes kuluga vilja ostmisel süüdistuses kirjeldatud kombel.

Üksnes jaatav vastus sellele küsimusele võimaldaks asuda seisukohale, et Tartu Mill sai

süüdistuses kirjeldatud viisil vilja soetades konkurentsieelise.

160. Prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid seda, et Tartu Milli kulu oli süüdistuses

märgitud viisil vilja hankides väiksem, kui see olnuks sama viljakoguse ostmisel maksuõiguslikult

korrektselt vormistatud ja deklareeritud tehingutega. Tõendamaks väidet konkurentsieelise

tekkimisest, tulnuks prokuratuuril eeskätt tõendada, et hind, mida Tartu Mill maksis vilja eest

osaühingutele Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar (või nende vahendusel teravilja tegelikele

müüjatele) oli Tartu Milli jaoks soodsam, kui see olnuks siis, kui sama vili oleks ostetud n-ö puhta

vilja turult (nagu prokurör seda nimetas).

161. Kommenteerides ringkonnakohtu palvel Tartu Milli kaitsja argumenti, et hind, millega Tartu

Mill ostis vilja väidetavalt kuritegelikult ühenduselt, oli Tartu Milli teiste ostutehingutega

võrreldes kõrgem (vt ka KoTo, kd 65, tl 124–125), märkis prokurör, et kaitsja selline väide on

tõendamata. Samas möönis riiklik süüdistaja aga sedagi, et prokuratuuril pole kaitsja väidet

kummutavaid tõendeid, sest süüdistuse kontseptsiooni kohaselt ei ole oluline, mis see täpne hind

oli. Ringkonnakohus ei saa siinkohal prokuröriga nõustuda: väites süüdistuses, et Tartu Mill sai

kuritegeliku ühenduse vahendustegevust kasutades vilja ostmisel konkurentsieelise, pidanuks

45(76)

prokuratuur ka tõendama – mitte üksnes deklareerima –, et selline konkurentsieelis ka tõepoolest

saavutati. Väidet, et n-ö puhta vilja turult ei oleks Tartu Mill saanud nii palju vilja osta, pole

prokuratuur mitte kuidagi tõendanud. Samuti on tõendamata, et Tartu Mill sai süüdistuses

kirjeldatud viisil vilja kokkuvõttes soodsamalt kui seda olnuks võimalik saada sellis(t)e

alternatiivtehingu(te)ga, mis olnuksid vormistatud ja deklareeritud maksuõiguslikult korrektselt.

Ringkonnakohtu istungil väitis prokurör, et sellist asjaolu on võimatu tõendada. Kolleegium

siinkohal prokuratuuri pessimismi ei mõista. Tartu Milli ostetud teravilja näol on tegemist laialt

levinud börsikaubaga. Seega eelduslikult on selle turuhind ühel või teisel ajahetkel võrdlemisi

lihtsasti tuvastatav (vähemalt ei ole prokuratuur ära näidanud, miks see eeldus praegusel juhul

paika ei pea). Seega pidanuks prokuratuuril olema ka võimalik esitada tõendeid selle kohta,

milline olnuks Tartu Milli kogukulu siis, kui ta oleks ostnud süüdistuses märgitud arvetel

kajastatud viljakoguse maksuõiguslikult korrektselt vormistatud ja nõuetekohaselt deklareeritud

alternatiivtehingu(te)ga. Kuid isegi juhul, kui prokuratuuril peaks olema õigus selles, et

hüpoteetiliste alternatiivtehingu(te) hinda pole võimalik tõendada, ei anna see alust jaatada Tartu

Milli konkurentsieelist. Väidetava konkurentsieelise tõendamise koormus lasub prokuratuuril. See

tähendab, et kui prokuratuur ei suuda tõendada, et vilja ostmine süüdistuses kirjeldatud viisil oli

Tartu Millile majanduslikult soodsam kui sama viljakoguse ostmine maksuõiguslikult korrektselt

vormistatud alternatiivtehingu(te)ga, jääb tõendamata ka süüdistuse väide, et Tartu Mill sai

konkurentsieelise ja selle saavutamine oli L. Dulubi teo eesmärk. Just nii see menetletavas asjas

ongi: süüdistuses esitatud väide, et L. Dulub ostis kuritegeliku ühenduse vahendusel põllumeestelt

vilja ja edastas raamatupidajatele viljaostu kohta osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar

võltsarveid selleks, et Tartu Millil tekiks konkurentsieelis, on ringkonnakohtu hinnangul

tõendamata.

162. Süüdistusversiooni vastu räägib ka maakohtu tuvastatud asjaolu, mida prokuratuur ei ole

vaidlustanud, et U.R. maksis L. Dulubile kaks eurot igalt viljatonnilt mh selle eest, et

L. Dulub tagaks osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvete alusel müüdavale viljale

võimalikult kõrge hinna (ostujuhina oli L. Dulub talle ette antud „hinnakoridori“ raamides pädev

vilja ostuhinda määrama). Kõrgem hind sai tulla üksnes Tartu Milli arvel. Samuti on tuvastatud,

et L. Dulub varjas oma koostööd U.R. ga Tartu Milli juhatuse eest. Juhul, kui L. Dulubi

süüdistuses kirjeldatud käitumine olnuks suunatud Tartu Millile konkurentsieelise tekitamisele,

polnuks põhjust seda juhtkonna eest varjata.

163. Süüdistuskõne alapeatükis 2.2.5 („Tartu Milli sisekliima ja silmakirjalikkus“), samuti

alapeatükkides 3.2–3.3 on osutatud tõenditele, mis prokuratuuri hinnangul kinnitavad, et Tartu

Milli nõukogu esimees R. Puhk ja juhatuse liige U. Lausing olid üldiselt teadlikud ja kiitsid heaks

vilja ostmise sellistelt vahendajatelt, kes käibemaksukohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Samuti

olevat vilja ostmine taolistelt vahendajatelt olnud Tartu Millile kasumlikum kui vilja ostmine

põllumeestelt. Kolleegium ei välista, et prokuratuuri selline väide peab paika. Sellest ei saa(ks)

aga veel järeldada, et L. Dulub tegutses ka süüdistuses märgitud tehinguid tehes ja osaühingute

Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele edastades Tartu Milli

maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Menetletavas asjas tuvastatu kohaselt ei teadnud

R. Puhk, U. Lausing ega ükski kolmas Tartu Milli esindaja L. Dulubi kokkuleppest U.R. ga ega

46(76)

kiitnud selle alusel toimunud tegevust heaks. Prokuratuuri väide, et käibemaksukohustuse täitmata

jätnud vahendajatega tehtud viljaostutehingud olid Tartu Millile üldiselt kasumlikumad kui vilja

ostmine n-ö puhta vilja turult, võib küll olla tõene, kuid seda järeldust ei saa aprioorselt laiendada

tehingutele, mida on kirjeldatud süüdistuses. Nimelt on süüdistuses käsitletud viljaostu-tehingute

eripära see, et nende puhul läks kogu käibemaksu-osa väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele.

Samas on just müüjate/vahendajate poolt riigile maksmata jääv käibemaks see allikas, mille arvel

on ebaausatel vahendajatel võimalik müüa vilja soodsama hinnaga. Selle tulemusel toimub

sisuliselt see, et ostuhinna kaudu jagavad ühelt poolt vahendaja (ja müüa) ning kokkuostja riigi

raha omavahel ära. Praegusel juhul pole aga tuvastatav – ja seda ei väida ka prokuratuur –, et

kuritegeliku ühenduse liikmed jaganuksid riigi arvel saadud tulu Tartu Milliga, müües Tartu

Millile vilja turu- või soetamishinnast odavamalt. Vastupidi – maakohtu tuvastatu kohaselt maksis

U.R. L. Dulubile mh selle eest, et viimane määraks Tartu Milli poolt osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar kaudu ostetavale viljale võimalikult kõrge hinna. See vähendas

tehingute kasumlikkust Tartu Milli seisukohalt.

164. Seetõttu vajanuks eraldi tõendamist prokuratuuri väide, mille kohaselt olid süüdistuses

kajastuvad viljaostutehingud Tartu Milli jaoks ikkagi kasumlikumad kui olnuksid

maksuõiguslikult

korrektselt

vormistatud

alternatiivtehingud,

luues

Tartu

Millile

konkurentsieelise. Prokuratuur pole seda aga tõendanud. Süüdistuskõnes toodud analoogia teiste

viljavahendajatega tehtud tehingutega või Tartu Milli üldise praktikaga (modus operandi) pole

süüdistuses käsitletud tehingute eripära tõttu asjakohane. Isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et

mingeid

teisi

tehinguid

nn

viljavahendajatega

tehti

ja

deklareeriti

Tartu

Milli

maksudeklaratsioonides äriühingu maksukohustuse vähendamiseks, ei saaks sellest järeldada, et

ka süüdistuses kirjeldatud tehingute tegemisel oli L. Dulubi eesmärk vähendada Tartu Milli

maksukohustust. Tahtluse objektiks peavad olema süüdistatavale menetletavas asjas etteheidetava

rikkumise asjaolud.

165. Seda, et prokuratuuri väide süüdistuses käsitletud viljaostutehingutega Tartu Millile

konkurentsieelise tekitamisest on spekulatiivne, kinnitab kolleegiumi arvates ka prokuröri vastus

ringkonnakohtu küsimusele, kas prokuratuur on teinud kasvõi umbkaudse arvestuse selle kohta,

kui suur oli Tartu Milli majanduslik võit võrreldes olukorraga, kus sama viljakogus oleks ostetud

maksuõiguslikult korrektselt deklareeritud tehingutega. Prokurör märkis, et seda ei pea välja

arvutama ja tema jaoks on sellise majandusliku võidu olemasolu „loogiline“, kuna tõenditest tuleb

välja, miks vilja vahendajatelt osteti. Kolleegium märgib veelkord, et prokuratuuri osutatud

tõendid ei puuduta selliseid juhtumeid, nagu praegune, kus käibemaksu-osa läks tervikuna

väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetele ja kus vilja müüja või vahendaja maksis L. Dulubile

mh ka selle eest, et saada Tartu Millilt võimalikult soodsad tarnetingimused (sh hind).

166. Eeltoodud põhjustel pole võimalik põhjendada L. Dulubi tegutsemist Tartu Milli

maksukohustuse vähendamise eesmärgil ka sellega, et L. Dulubi ettekujutuses oli osaühingute

Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar võltsarvete kajastamine Tartu Milli käibemaksuarvestuses

KarS § 16 lg 2 ls 2 mõttes hädavajalik tingimus Tartu Millile konkurentsieelise tekitamiseks. Pole

47(76)

tuvastatav, et L. Dulub käitunuks süüdistuses kirjeldatud viisil Tartu Millile konkurentsieelise

saamiseks.

167. Vahekokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et L. Dulub ei

täitnud KarS § 3891 lg 2 subjektiivset koosseisu, sest ta ei esitanud osaühingute Bogarolo,

Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli raamatupidajatele Tartu Milli maksukohustuse

vähendamise eesmärgil.

168. Kuna osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine

ei ole võimalik ilma täideviimiseta, on maakohus põhjendatult KarS § 3891 lg 2 – § 22 lg 3 järgi

õigeks mõistnud ka L. Dulubi maksukuriteole kaasaaitamises süüdistatava P. Saare.

169. Niisamuti on maakohus õigesti toiminud Tartu Milli KarS § 3891 lg 3 järgi õigeks mõistes, sest

KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme,

juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud

deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle

toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku

käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27) Kuna süüdistuses Tartu Millile omistatud

L. Dulubi tegu ei vasta KarS § 3891 lg 2 subjektiivsele koosseisule, langeb sõltumata muudest

asjaoludest ära ka Tartu Milli karistusõiguslik vastutus.

170. Maakohtu otsustus mõista L. Dulub õigeks KarS § 3891 lg 2 järgi, P. Saar KarS § 3891 lg 2–

§ 22 lg 3 järgi ja Tartu Mill KarS § 3891 lg 3 järgi jääb eeltoodud põhjustel muutmata ja

prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

2. Apellatsiooni piiride väliselt objektiivsest koosseisust: Tartu Milli käibedeklaratsioonides

esitatud andmete ebaõigsusest

2.1. Viljamüügitehingute tegelike poolte tuvastamisest

171. Nii Tartu Milli kui ka L. Dulubi kaitsja apellatsioonivastuses leitakse, et käsitletaval juhul ei

esitanud maksuhaldurile valeandmeid mitte Tartu Mill, vaid maksupettuse panid toime hoopis

vilja müüjad (süüdistuses nimetatud teraviljakaubitsejad või põllumehed), kes jätsid oma

müügikäibe nõuetekohaselt deklareerimata. Samas ei taotleta üheski apellatsioonis, et

ringkonnakohus muudaks maakohtu järeldust, mille kohaselt esitas Tartu Mill osaühingute

Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka

arvates maksuhaldurile valeandmeid. Seetõttu – ja arvestades asjaolu, et alapeatükkides

1.2–1.3 toodud põhjustel tuleb süüdistatavad maksukuriteos niikuinii õigeks mõista, – ei kujunda

kolleegium lõplikku seisukohta küsimuses, kas Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud

andmed olid KarS § 3891 mõttes valed või mitte. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida

tähelepanu lünkadele prokuratuuri ja maakohtu argumentatsioonis, mille põhjal jõuti järeldusele,

et Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid ebaõiged.

48(76)

172. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Tartu Mill tõepoolest ostis osaühingute Bogarolo, Macodes ja

Tootsi Peenar arvetel märgitud viljakogused ja tasus loetletud äriühingutele arvetel märgitud

summad. Pelgalt vilja ostmise fakt ei andnud Tartu Millile aga veel alust nendelt tehingutelt

sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Tähtis on see, kas vili soetati arvetel märgitud isikutelt.

Käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole

käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (Riigikohtu

halduskolleegiumi 11. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-65-14, p 9 ja kriminaalkolleegiumi

4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 35). Lisaks eeldab sisendkäibemaksu mahaarvamise

õiguse tekkimine KMS § 31 lg 1 kohaselt KMS § 37 nõuetele vastava arve olemasolu. Nõuetele

vastavale arvele peab KMS § 37 lg 7 p 2 järgi olema märgitud mh arve esitanud

maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number. Arvel märgitud

käibemaksukohustuslaseks peab olema isik, kes kaupa müüs või teenust osutas. (Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-49-13, p 15)

173. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on leitud, et tegelikult ei müünud Tartu Millile vilja

mitte arved väljastanud osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar, vaid kolmandad isikud,

keda nimetatakse põllumeesteks, teraviljakaubitsejateks või -kasvatajateks. Seetõttu olid arvetel

märgitud tehingud TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilikud, kuna nendega sooviti varjata tegelikke

tehinguid viljakasvatajate ja Tartu Milli vahel. Sellised tehingud tuleb jätta MKS § 83 lg 4 kohaselt

maksustamisel arvesse võtmata. (Vt ka maakohtu otsuse lk 35)

174. Kolleegium nõustub prokuratuuri ja maakohtuga selles, et kui vilja tegelikud müüjad ei olnud

mitte osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar, vaid keegi muu, puudus Tartu Millil

seaduslik alus nende äriühingute arvetel märgitud käibemaksusummasid enda sisendkäibemaksu

hulka arvata ja nii toimides esitati maksuhaldurile KarS § 3891 tähenduses valeandmeid. Samas ei

ole prokuratuuri ja maakohtu põhjenduste alusel lõpuni jälgitav, miks on kõigil süüdistuses

kajastatud juhtudel välistatud võimalus, et vilja Tartu Millile üleandmise hetkeks oli selle omand

tsiviilõiguslikult kehtivalt üle läinud osaühingule Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar.

175. Maakohtu otsuses on eeskätt tunnistajate ütlustele viidates tuvastatud, mil viisil põllumeeste vili

Tartu Milli jõudis. Üldjuhul ostsid U.R. , M.J. jt väidetava kuritegeliku ühenduse moodustanud

inimesed, kelle juhtimise ja kontrolli all olid ka osaühingud Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar,

vilja otse põllumeestelt. Näiteks sõitis M.J. talunikule hoovi peale, rääkis läbi hinna, vili laaditi

peale, kaaluti ära ja selle eest maksti samas sularahas (välismaisetele müüjatele mõnikord ka

ülekandega). Selliste viljaostude kohta mingit arvet ega muid dokumente ei vormistatud.

Viljaveoks oli neli veoautot, mis kuulusid väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetega seotud

äriühingutele.

Nende

samade

inimeste

palgatud

autojuhid

vedasid

U.R. või M.J. juhiste alusel vilja veokitega põllumeeste juurest Tartu Milli vastuvõtupunkti. Seal

anti see Tartu Millile üle osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar nimel. L. Dulub saatis

vastuvõetud vilja kohta andmed U.R. meilile, selle alusel koostas U.R. arve, mille saatis L.

Dulubile, kes omakorda edastas selle Tartu Milli raamatupidajale. Tartu Mill tasus ülekandega

Bogarolole, Macodesile või Tootsi Peenrale. Oli ka juhtumeid, kus osaühingute Bogarolo,

Macodes

või

Tootsi

Peenar

nimel

müüdi

Tartu

Millile

49(76)

L. Dulubi leitud müüjate (põllumeeste) vilja. Sellisel juhul tasuti põllumehele vilja eest

U.R. lt saadud rahaga, pärast esitas aga nt Bogarolo arve Tartu Millile.

176. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle

omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (asjaõigusseaduse

§ 92 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtu tuvastatud asjaoludel välistada, et

põllumehelt ostetud vilja laadimisel veokisse ja veoki põllumehe juurest lahkumisel läks vilja

valdus põllumehelt üle osaühingule Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar. Ühtlasi võisid

põllumehe ja osaühingu Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar juhatuse liikme või viimase

volitatud esindaja tahteavaldused moodustada asjaõiguskokkuleppe, mille alusel läks ka vilja

omand koos valdusega kas põllumehelt või vilja vedajalt üle mõnele mainitud osaühingutest.

Seejuures ei välista sellise asjaõiguskokkuleppe kehtivust ka see, kui võõrandaja (põllumees) ei

teadnud omandaja (äri)nime. Ühtlasi pole tsiviilõigusliku omandi tekkimise seisukohalt tähtsust,

millisel eesmärgil ja kui kauaks osaühing Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar vilja omandas.

Riigikohus on selgitanud, et see, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda

asjaõiguslepingut veel näilikuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2018. a otsus

nr 4-16-9132/51, p 22). Seadus ei välista asja omandamist eesmärgiga see kohe edasi võõrandada.

177. Maakohtu otsuses pole käsitlust selle kohta, miks ei olnud osaühingud Bogarolo, Macodes ja

Tootsi Peenar vilja Tartu Millile üleandmise ajal tsiviilõiguslikult selle tegelikud omanikud ega

müüjad. Vastates ringkonnakohtu küsimusele, kes oli prokuratuuri käsitluses Tartu Millile üle

antud vilja tegelik omanik vahetult enne vilja üleminekut Tartu Milli omandisse, märkis prokurör,

et selleks peaks vaatama iga tehingut eraldi ja et sellisel kujul pole seda analüüsitud. Seega pole

ka prokuratuur vilja kuuluvuse küsimusele lähemat tähelepanu pööranud. Märgitu osutab

argumentatsioonilüngale, mis ei võimalda lugeda lõpuni veenvaks prokuratuuri ja maakohtu

seisukohta, et vilja tegelikeks müüjateks ei olnud arved väljastanud osaühingud Bogarolo,

Macodes või Tootsi Peenar.

178. Tõsi, ka juhul, kui asuda seisukohale, et tsiviilõiguslikult oli vilja Tartu Millile üleandmise ajal

selle omanik arvel märgitud osaühing Bogarolo, Macodes või Tootsi Peenar, ei tähendaks see

automaatselt seda, et sama äriühing tuleks lugeda ka maksuõiguslikult süüdistuses käsitletud

viljaostutehingute teiseks pooleks (müüjaks). Nimelt sätestab MKS § 84, et kui tehingu või

toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse

maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu

tegelikule majanduslikule sisule. Seega pole välistatud ka järeldus, et ehkki vilja omand oli enne

selle üleandmist Tartu Millile põllumehelt tsiviilõiguslikult kehtivalt üle läinud näiteks

Bogarolole, tuleb MKS § 84 alusel maksuõiguslikult vilja müüjana käsitada ikkagi põllumeest.

Selleks oleks vaja tuvastada eeskätt tehingu majandusliku sisu puudumine (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 15) ja õiguse

kujundusvõimaluste

kuritarvitamisele

viitav

tehingu

ebakohasus

(vt

nt

Riigikohtu

halduskolleegiumi13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-79-11, p 23). Menetletavas asjas ei

ole prokuratuur ega maakohus MKS § 84 kohaldamise eeldusi kontrollinud, vaid on tuginenud

üksnes MKS § 83 lg-le 4. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist

50(76)

välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk

õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud

tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks

tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele,

mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete

kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava vormi maksukohustuse

vähendamise eesmärgil. Muuhulgas peab MKS § 84 kohaldamiseks tehing olema mittekohaselt

vormistatud

maksukohustuse

vähendamise

eesmärgil. (Riigikohtu

halduskolleegiumi

27. septembri 2017. a otsus nr 3-14-53226/100, p 13)

179. Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas ei pruugi tuginemine MKS § 83 lg-le 4 olla vale,

kuid selleks tulnuks veenvalt välistada võimalus, et süüdistuses käsitletud tehingute objektiks

olnud vilja omand läks tsiviilõiguslikult kehtivalt üle arve väljastanud osaühingule Bogarolo,

Macodes või Tootsi Peenar. Nagu märgitud, pole prokuratuur ega maakohus seda teinud:

küsimust, kellele põllumehed müüdava vilja omandi üle andsid, lihtsalt ei analüüsitud. Juhul, kui

olemasolevad tõendid ja nendest ilmnevatele faktidele antav õiguslik hinnang ei võimaldaks

osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar omandi tekkimist üheselt välistada, tuleks Tartu

Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmete (eba)õigsuse sedastamiseks järgnevalt kontrollida

MKS § 84 kohaldamise eeldusi.

180. Põhimõtteliselt oleks MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamise eelduste olemasolu pädev kontrollima

ka ringkonnakohus. Menetletavas asjas ei pea kolleegium seda aga vajalikuks, kuna – nagu

eelnevalt märgitud – tuleb kõik süüdistatavad L. Dulubil maksukohustuse vähendamise eesmärgi

puudumise tõttu maksukuriteos õigeks mõista olenemata sellest, kas Tartu Milli

käibedeklaratsioonides esitatud andmed olid ebaõiged või mitte. Küll tähendab eelmärgitu seda,

et isegi nõustumisest prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohtadega ei oleks piisanud

selleks, et tunnistada L. Dulub, Tartu Mill ja P. Saar neile esitatud maksukuriteo-süüdistuses

süüdi.

2.2. Prokuratuuri tuginemisest õiguste kuritarvitamise kontseptsioonile

181. Süüdistuses nimetatakse Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmete ebaõigsuse

põhjusena üksnes seda, et sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvetel näidatud tehinguid ei

teinud arvetel märgitud pooled. Seevastu prokuröri süüdistuskõne lehekülgedel 12–13 on

sisendkäibemaksu deklareerimise alusetust põhjendatud vaid sellega, et vilja ostja (Tartu Mill

L. Dulubi kaudu) teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata. Prokurör

viitas seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-15

väljendatud seisukohtadele.

182. Jättes

kõrvale

küsimuse,

kas

süüdistuskõnes

toodud

põhjendus

Tartu

Milli

käibedeklaratsioonides kajastatud andmete ebaõigsuse kohta väljub süüdistuse piiridest või mitte,

märgib kolleegium järgmist. Haldusasjas nr 3-3-1-30-15 on Riigikohtu halduskolleegium,

tuginedes Euroopa Kohtu poolt käibemaksudirektiivile antud tõlgendusele, mille kohaselt ei saa

51(76)

liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil, tõepoolest leidnud, et

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kasutamise eelduseks on ostja heausksus. Olukorras, kus

ostja teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata, pole müüjale arve

alusel käibemaksu tasumine kui kulutus tehtud eeldusega, et käibemaks kantakse üle riigile.

Sellises olukorras on ostja teadlikult aidanud kaasa käibemaksupettuse toimepanemisele, ta pole

heauskne ja tal pole õigust sisendkäibemaksu maha arvata. (Riigikohtu otsus asjas

nr 3-3-1-30-15, p-d 17–18)

183. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et esiteks käsitletakse kõneksolevas lahendis olukorda, kus

tehingu toimumine arvel näidatud poolte vahel pole kahtluse all. Praegusel juhul väidab

prokuratuur aga vastupidist. Juhul, kui sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvel näidatud

tehingut tegelikult (arvel näidatud poolte vahel) ei toimunud – nagu süüdistuses väidetakse – on

arvel näidatud käibemaksusumma ostja sisendkäibemaksuna deklareerimine alusetu olenemata

sellest, kas ostja teadis, et (tegelik või näiline) müüja käibemaksu riigile ära ei maksa. Seega ei

ole prokuratuuri viide süüdistusversiooni arvestades päris asjakohane.

184. Veelgi olulisem on aga see, et enne Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud lahendit asjas

nr 3-3-1-30-15 tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium 3. novembril 2014 otsuse asjas

nr 3-1-1-40-14. Viimati osutatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et Euroopa Kohtu

praktikast õiguse kuritarvitamise keelu kohta ei saa järeldada, nagu võiks riik piirata

sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust üksnes õiguse kuritarvitamise keelule viidates, ilma

riigisisesest õigusest tuleneva seadusliku aluseta. Euroopa Kohtu kõnealuse praktika kohaselt ei

saa isik riigisisese õiguse kohaldamise vältimiseks tugineda Euroopa õigusele, kui see tähendaks

viimase kuritarvitamist. See ei tähenda aga luba piirata isiku seadusest tulenevaid õigusi

riigisiseses õiguses ette nähtud alustest sõltumatult. Eesti õiguses tuleneb seaduslik alus tehingute

maksuõiguslikuks ümberhindamiseks eeskätt MKS § 83 lg-st 4 ja §-st 84, mille kohaldamisel on

võimalik arvestada ka Euroopa Kohtu praktikas käsitletud õiguse kuritarvitamise kriteeriume.

Karistusõiguse kontekstis tuleb täiendavalt arvestada, et vastavalt üldtunnustatud põhimõttele ei

tohi direktiivi toime viia riigisisese karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse riigisisesest

seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse. Selleks, et isikut

mingi sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangu rikkumise eest karistada, peab see piirang süüteo

koosseisulist tunnust sisustava normina täiendavalt vastama ka põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1

tulenevale määratletusnõudele. (Vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p-d 79–87.)

185. Tuleb möönda, et asjas nr 3-3-1-30-15 ja 3-1-1-40-14 väljendatud Riigikohtu seisukohtade

vahel näib olevat vähemalt teatud dissonants. Samas ei annaks halduskolleegiumi (hilisem) otsus

asjas nr 3-3-1-30-15 praeguses kriminaalmenetluses kohtule alust jätta kriminaalkolleegiumi

seisukohtadega asjas nr 3-1-1-40-14 arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti

seaduse tõlgendamisel on pädev muutma üksnes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis,

erikogu või üldkogu. Kuna viimased ei ole asjas nr 3-1-1-40-14 antud tõlgendust revideerinud, on

tegemist jätkuvalt ajakohase kohtupraktikaga.

52(76)

186. Seetõttu ei nõustu kolleegium prokuratuuri süüdistuskõnes toodud (alternatiivse) käsitlusega,

mille kohaselt saab Tartu Milli käibedeklaratsioonides esitatud andmed lugeda ebaõigeks (ka) sel

põhjusel, et L. Dulub oli osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli

raamatupidajatele esitades teadlik, et müüjad arvetel märgitud käibemaksu riigile üle ei kanna.

3. Ekskurss: ebalojaalse töötaja karistusõiguslikust vastutusest

187. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist.

Olukorras, kus äriühingu töötaja võtab kelleltki tasu tööandja poolt antud pädevuse kasutamise

eest viisil, mis on vastuolus tööandja parimate huvidega, rikkudes nii oma üldist

lojaalsuskohustust tööandja ees (töölepingu seaduse § 15 lg 1 ja § 16 lg 1), vastutab ta muude

eelduste olemasolul KarS § 4023 lg 1 järgi altkäemaksu võtmise eest erasektoris. Enne 1. jaanuari

2015 oli selline käitumine olenevalt juhtumi asjaoludest olla karistatav KarS § 293 lg 1 või

§ 294 lg 1 järgi. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas

nr 3-1-1-84-14, p 40 ja 13. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p-d 38–39.) Tööandja

esindajana esindatavale kahjuliku tehingu tegemine võib ühtlasi – olenevalt juhtumi tehioludest –

olla karistatav kas KarS § 201 järgi tööandaja vara omastamisena või § 2172 järgi tööandja

usalduse kuritarvitamisena.

188. L. Dulubi süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei ole piisavad, andmaks õiguslikku

hinnangut sellele, kas L. Dulub rikkus U.R. lt saadud tasu eest süüdistuses märgitud

viljaostutehinguid tehes ja osaühingute Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar arveid Tartu Milli

raamatupidajatele tasumiseks esitades oma kohustusi Tartu Milli ees. Sel põhjusel ja pidades

silmas KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut, pole kolleegiumil võimalik kontrollida, kas L. Dulub

võis toime panna pistise või altkäemaksu võtmise (erasektoris), mis alates 1. jaanuarist 2015

karistatav üksnes pädevuse „kuritarvitamise“ korral. Samuti pole süüdistuse alusfaktid piisavad,

kontrollimaks L. Dulubi käitumise vastavust mõne varavastase kuriteo tunnustele.

(III) Leonid Dulubi ja Priit Saare süüdistusest kuulumises kuritegelikku ühendusse

1. Kuritegelikust ühendusest üldiselt

1.1. Seadus ja kohtupraktika

189. L. Dulubile ja P. Saarele etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 255 lg 1

redaktsioon nägi ette karistuse kuulumise eest kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse

isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil

ning mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär

on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. 1. jaanuaril 2015

jõustunud ja praegu kehtiv KarS § 255 lg 1 sõnastus kattub varasemaga, välja arvatud osas, et

kuritegeliku ühenduse olemasolu ei eelda enam varalise kasu saamise eesmärki. Seega avardab

pärast süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemist jõustunud KarS § 255 lg 1 redaktsioon

karistusõigusliku vastutuse eeldusi, halvendades nii isiku olukorda. Järelikult tuleb L. Dulubi ja

53(76)

P. Saare teo karistatavuse hindamisel KarS § 5 lg-te 1 ja 3 kohaselt aluseks võtta KarS § 255 lg 1

redaktsioon, mis oli jõus enne 1. jaanuari 2015.

190. Riigikohus on KarS § 255 lg 1 enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsiooni kohta märkinud, et

kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma

tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa

võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle

püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus.

Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel

(kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole

pürgimist. Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See

tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest

kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus

seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme

vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Varalise kasu saamise eesmärk

iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget eraldi.

KarS § 255 puhul piisab subjektiivses koosseisus kaudsest tahtlusest. Isik peab vähemalt

võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on

suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele. KarS §-s 255 sätestatud

kuriteokoosseis on formaalne delikt, mis tähendab, et koosseis on täidetud kuritegelikku

ühendusse astumisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse

tegevus oli suunatud. Seetõttu tuleb vastutus KarS § 255 järgi kõne alla juba siis, kui kuritegeliku

ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-09, p 13 jj) Kuritegelik ühendus

kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-127-13, p 7).

191. Eelnevalt osutatud kuritegeliku ühenduse tunnuseid on oluliselt täpsustatud ja edasi arendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi äsjases ehk 21. veebruari 2019. a otsuses nr 1-16-6452/340, mida

kolleegium käsitleb lähemalt hiljem.

1.2. Põhiseaduslik taust

192. KarS § 255 lg 1 kõik koosseisulised tunnused olid ja on seaduses sõnastatud avaralt ja samas

väga abstraktselt. Üksnes grammatilist tõlgendusmeetodi kasutades võiks selle kuriteokoosseisu

järgi süüdi tunnistada väga suure osa nendest, kes panevad kuriteo toime või plaanivad seda teha

vähemalt kolmeliikmelises kaastäideviijate grupis ehk ühiselt ja kooskõlastatult (KarS § 21 lg 2

ls 1). Planeeritava kuriteo puhul võib karistamine kuritegelikku ühendusse kuulumise eest kõne

alla tulla aga isegi juba enne kavandatava süüteo jõudmist katsestaadiumi (KarS § 25), sest

KarS § 255 lg 1 koosseis on täidetud juba kuritegelikku ühendusse astumisega, mitte nende

kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud. See avardab

veelgi KarS § 255 lg 1 kohaldamisala, võimaldades selle kuriteokoosseisu järgi karistada tegevuse

eest, mis materiaalses mõttes on käsitatav kuriteo ettevalmistamisena. Seejuures võivad tõusetuda

54(76)

täiendavad probleemid seoses kuritegeliku ühenduse piiritlemisega KarS §-s 221 ette nähtud

kuriteo kaastäideviimise kokkuleppest. Lisaks võidakse KarS § 255 lg 1 järgi karistada ka isikut,

kes kuritegeliku ühenduse liikmete toime pandud või kavandatava kuriteo täideviijaks ega sellest

osavõtjaks ei kvalifitseerukski.

193. KarS § 255 lg-s 1 ette nähtud tunnused, mille kohaselt peab kuritegelik ühendus koosnema

kolmest või enamast isikust ja olema suunatud selliste kuritegude toimepanemisele, mille eest

näeb seadus sanktsiooni ülemmäärana ette vähemalt kolmeaastase vangistuse, on küll selged ja

konkreetsed, ent samas äärmiselt avarad ega ole spetsiifiliselt iseloomulikud organiseeritud

kuritegevusele. Sageli pannakse kuritegu toime vähemalt kolmekesi. Kuritegusid, mille

sanktsiooni ülemmäär ulatub vähemalt kolme aastani, on karistusseadustikus arvukalt. Ka varalise

kasu saamise eesmärk, mida KarS § 255 lg 1 eeldas enne 1. jaanuari 2015, on kuriteo

toimepanijatele sageli omane.

194. KarS § 255 lg 1 objektiivse koosseisu ülejäänud tunnused – püsivus ja isikutevaheline

ülesannete jaotus – on sellised, mis vähemalt teatud määral iseloomustavad samuti paljusid kolme-

või enamaliikmelisi kaastäideviijate gruppe, millesse kuulumise eraldi kriminaliseerimine ei ole

KarS §-ga 255 kaitstava õigushüve seisukohalt vajalik ja mida seadusandja kõnealust

kuriteokoosseisu kehtestades vaevalt silmas pidas. Ka iga n-ö tavalise kuritegeliku grupi tegevus

võib olla suunatud rohkem kui ühe kuriteo toimepanemisele, samuti võib see grupp tegutseda

mõnevõrra pikemat aega või evida selleks vähemalt struktuurset potentsiaali, olles seega mingil

määral püsiv. Isikutevahelise ülesannete jaotuseta pole kuriteo kaastäideviimine enamasti aga

üldse mõeldav (näiteks on selge ülesannete jaotus kolmeliikmelises kaupluseröövlite grupis, mille

üks liige valvab tankla ukse juures, teine hoiab kinni tanklatöötajat ja kolmas tühjendab

sularahakassat). Hästi korraldatud grupis võib ülesannete jaotus olla ka alalisem. Seega ei ole

püsivus ja isikutevaheline ülesannete jaotus sellised n-ö kvalitatiivsed koosseisutunnused, mille

olemasolu iseenesest annaks piisava aluse käsitada kuritegude (kuriteo) toimepanemisele

suunatud isikute gruppi kuritegeliku ühendusena. Rääkimaks kuritegelikust ühendusest peab nii

ühenduse püsivus kui ka ülesannete jaotus (struktuur) mitte lihtsalt olemas olema, vaid evima

sellist mõõdet, mis annavad sellele ühendusele organiseeritud kuritegevuse kvaliteedi. Järelikult

annavad ühenduse püsivus ja isikutevaheline ülesannete jaotus vaid võrdlemisi üldisi pidepunkte,

otsustamaks, millal omandab isikute koostöö kuritegude (või kuriteo) toimepanemisel sellise uue

kvaliteedi, et on alust rääkida kuritegelikust ühendusest.

195. Seadus ei sätesta kriteeriume, millele tuginedes otsustada, millal muutub kuritegusid toime

panevate isikute ühendus nii „püsivaks“ ja nende „ülesannete jaotus“ (struktuur) piisavalt

keerukaks, asumaks seisukohale, et tegemist on kuritegeliku ühendusega KarS § 255 lg 1 mõttes.

Seepärast tekitab KarS § 255 lg 1 sõnastus esmalt ohu, et vastus küsimusele, kas mingi vähemalt

kolmeliikmeline kuritegusid toime panev või seda teha kavatsev isikute grupp on käsitatav ka

kuritegeliku ühendusena, satub ebaproportsionaalselt suurel määral sõltuvusse konkreetse

menetleja subjektiivsest hinnangust ja sõnaosavusest enda siseveendumuse argumenteerimisel.

On paratamatu ja isegi hädatarvilik, et õiguse rakendajale jäetakse seaduses sätestatud

kuriteokoosseisu tunnuste sisustamisel teatud tõlgendusruum. Teisalt aga ei tohi kuriteokoosseis

55(76)

olla sedavõrd ebamäärane, et see kujuneks sisuliselt delegatsiooninormiks, millega seadusandja

jätab teo karistatavuse eelduste kindlaksmääramise de facto õiguse rakendaja ülesandeks. Nagu

Riigikohuski on selgitanud, tuleneb PS § 23 lg-st 1 karistusõiguses kehtiv määratletusnõue

(nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus

karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab

selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline

karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. (Riigikohtu üldkogu

21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50) Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi

adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks

tõlgendamisega avatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-89-13, p 8.1). Siiski ei tähenda karistusseaduse määratletusnõue täielikku keeldu

kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.2). Piisab, kui isik saab asjasse puutuva sätte sõnastusest, vajaduse korral

kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, aru, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta

kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest

määratakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus nr 1-16-5792, p 12).

KarS § 255 lg 1 muudab karistusseaduse määratletusnõude aspektist problemaatiliseks tõik, et see

norm koosneb tervikuna väga abstraktsetest ja/või väga avaratest koosseisutunnustest, kusjuures

neid tunnuseid pole seaduses ka eriti arvukalt. Menetletava asja kontekstis väärib märkimist seegi,

et R. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi süüksarvatava teo toimepanemise ajal aastatel

2012–2013 ei olnud Eestis kohtupraktikat, mis andnuks väga selgeid pidepunkte kõnealuse

kuriteokoosseisu tunnuste sisustamiseks.

196. Ühtlasi loob kuritegeliku ühenduse mõiste ebamäärasus ja avarus eeldused isikute ebavõrdseks

kohtlemiseks (PS § 12 lg 1 ls 1), kuna mingi käitumise kvalifitseerimine KarS § 255 lg 1 järgi

satub ebaproportsionaalselt suurel määral sõltuvusse konkreetse menetleja tõlgendusest. Samuti

ei saa välistada riigivõimu omavoli keelu (PS § 13 lg 2) rikkumist. See võib väljenduda näiteks

selles, et seaduse põhjal liialt halvasti prognoositav risk, et ta võidakse süüdi tunnistada ka

kuritegelikku ühendusse kuulumises, sunnib kahtlustatavat nõustuma kokkuleppega enda

süüditunnistamiseks mingites kergemates kuritegudes, vastutasuna selle eest, et prokuratuur ei

esita talle süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises. Vähemalt kaudsele survele selliste

kokkulepete sünniks osutab ka ühe uurimuse raames tehtud ekspertintervjuude analüüsist ilmnev

menetleja seisukoht, et „kui KÜ jäetakse kvalifitseerimata, siis on võimalus kohtus saada kiirem

lahend mõnes lihtmenetluse vormis, kus siis süüdistatavad on nõus kergema karistusega“. Samas

uurimuses osutati teise menetleja selgitusele, et „kaitsjate poolt on surve suur, et saaks § 255 maha

ja siis võiks kokkuleppele minna.“ (Vt Siiri Ruuto. Kuritegeliku ühenduse kvalifitseerimise

õiguspraktika Eestis aastatel 2007–2013. Magistritöö. Sisekaitseakadeemia. Sisejulgeoleku

instituut.

Tallinn

2014,

lk

63. Kättesaadav:

https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/67/2014_Ruuto%20.pdf?sequence=1

&isAllowed=y)

197. Teiseks tuleb kuritegeliku ühenduse mõiste sisustamisel silmas pidada ka KarS § 255 lg 1

sanktsiooni, milleks on kolme- kuni kaheteistaastane vangistus (ühtlasi näeb KarS § 256 lg 1

56(76)

kuritegeliku ühenduse organiseerimise eest ette viie- kuni viieteistaastase vangistuse). Arvestades

asjaolu, et kuritegeliku ühenduse tegevus võib olla suunatud ka kõigest kuni kolmeaastase

vangistusega karistatavate kuritegude toimepanemisele, osutab sedavõrd range sanktsioon sellele,

et kuritegeliku ühenduse olemasolu iseenesest peab endas kätkema märkimisväärset avaliku rahu

ohustavat potentsiaali, mis moodustab toimepandavate või kavandatavate üksikkuritegude kõrval

kvalitatiivselt iseseisva ja raske rikkumise. See omakorda eeldab kuritegeliku ühenduse mõiste

kitsendavat tõlgendust. Pole mõeldav, et sedavõrd range karistus lisanduks konkreetsete

üksikkuritegude eest ette nähtud karistustele pelgalt selle eest, et kuritegu pannakse toime (või

seda kavandatakse) vähemalt kolmeliikmelises grupis, isegi kui grupi liikmed on välja töötanud

põhjaliku teoplaani ja jaganud omavahel ülesanded. Vastasel korral võiks KarS § 255 lg 1

(ja § 256 lg 1) sattuda vastuollu PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga.

Nimelt on Riigikohus selgitanud, et meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt

ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks

ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse

vabaduse võtmise keeluga. PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb,

et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo

raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale

proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui

sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei

ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise

eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 39) Ringkonnakohus on

seisukohal, et kui tõlgendada KarS § 255 lg-t 1 nii, et kuritegelikuks ühenduseks kvalifitseerub

mis tahes vähemalt kolmeliikmeline isikute grupp, millel on mõningane püsivus ja

liikmetevaheline ülesannete jaotus ning mille tegevus on suunatud selliste kuritegude

toimepanemisele, mille eest näeb seadus sanktsiooni ülemmääras ette vähemalt kolmeaastase

vangistuse, on KarS § 255 lg 1 vastuolus PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise

keeluga.

198. Eelnevalt osutatud probleeme ei muuda olematuks seegi, et KarS § 255 lg-s 1 sätestatud

kuritegeliku ühenduse definitsioon põhineb suurel määral (ehkki mitte päris täpselt) Riigikogu

poolt ratifitseeritud Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (nn Palermo konventsioon) (RT II 2003, 1, 1)

art 2 sätetel. Esiteks tuleneb PS § 123 lg-st 1 põhiseaduse prioriteet välislepingu ees. Teiseks ei

sätesta Palermo konventsioon osalisriigi kohustust näha kuritegelikku ühendusse kuulumise eest

ette KarS § 255 lg-s 1 sätestatuga võrreldavalt ranget sanktsiooni, mis juba iseenesest eeldab

kuritegeliku ühenduse mõiste kitsendavat tõlgendamist. Rahvusvahelises võrdluses ongi

KarS § 255 lg 1 sanktsioon pigem range. Kolmandaks on Palermo konventsiooni eesmärk

edendada koostööd rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks (art 1).

Selle eesmärgiga ei ole vastuolus, kui osalisriik täpsustab riigisiseses õiguses kehtivat kuritegeliku

ühenduse mõistet, minemata seejuures vastuollu konventsiooni üldise mõttega.

57(76)

199. Ka Euroopa Liidu nõukogu 24. oktoobri 2008. a raamotsuse 2008/841/JSK (ELT L 300,

11.11.2008, lk 42–45) art 1 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse mõiste on võrdlemisi avar ja

üldsõnaline. Seegi ei takista kuritegeliku ühenduse mõiste täpsustamist liikmesriigi õiguses,

järgides raamotsuse üldisi eesmärke. Raamotsuse puhtgrammatilisel tõlgendamisel võib tekkida

küsimus selle kooskõlast Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-tega 1 ja 3 ning vajadusest

taotleda selle kohta Euroopa Kohtult eelotsust. Siiski tuleb märkida, et raamotsuse art 1 lg-s 1

kasutatav formuleering „mille otseseks või kaudseks eesmärgiks on rahalise või muu ainelise kasu

saamine“ annab võimaluse kuritegeliku ühenduse mõiste oluliseks kitsendamiseks. Seda

seepärast, et viidatud normis peetakse eesmärgist kõneldes silmas mitte konkreetseid kuritegusid,

vaid ühendust ennast. Seetõttu on võimalik jätta kuritegelike ühenduste ringist välja sellised

kooslused, millel ei ole konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist ületavat

ülimuslikku ühist huvi (vt selle kohta täpsemalt käesoleva otsuse punkt 205).

1.3. Lahendus: KarS § 255 lg 1 põhiseaduskonformne (kitsendav) tõlgendamine

200. Õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb

eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega

kooskõlas ei ole. Normi ei ole alust põhiseadusvastaseks tunnistada, kui normi on võimalik

tõlgendada põhiseaduspäraselt. (Vt ka nt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus asjas

nr 3-2-1-73-04, p 36; kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-100-10, p 11

ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. detsembri 2017. a otsus nr 5-17-12/9, p 32)

Ringkonnakohus asub vähemalt praeguse kriminaalasja lahendamise kontekstis seisukohale, et

KarS § 255 lg 1 põhiseaduskonformne tõlgendamine võimaldab jätta selle sätte suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata.

201. Vältimaks KarS § 255 lg 1 sattumist vastuollu ühelt poolt karistusseaduse määratletusnõude ja

teisalt meelevaldse vabaduse võtmise keeluga, tuleb nii ühenduse püsivusele kui ka selle liikmete

ülesannete jaotusele esitada rangeid nõudmisi. Selle tulemusena saab kuritegeliku ühendusena

kvalifitseerida üksnes sellised kuritegude toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel on

n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või vähemalt

üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. Siiski ei ole vähemalt konkreetset

kohtuasja lahendades võimalik anda kuritegeliku ühenduse ammendavat definitsiooni, vaid sätte

teleoloogiline reduktsioon tuleb ette võtta koosseisutunnuseid täpsustavate tingimuste

mitteammendava ja osaliselt alternatiivse, kuid samas kaaluka kogumi abil.

202. Ringkonnakohtu hinnangul on just sellise lahendustee valinud ka Riigikohus, asudes äsja

seisukohale, et kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini

organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. Tõdemus, et

seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse

kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset

õigushüve, viitab üheselt, et KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid

58(76)

ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik

ning avalikku julgeolekut ohustav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus

nr 1-16-6452/340, p 37)

203. Järgnevalt käsitlebki kolleegium neid KarS § 255 lg 1 koosseisutunnuseid kitsendavaid

tingimusi, mille põhjal otsustada, kas konkreetsel juhul on tegemist kuritegeliku ühendusega.

204. Nagu Riigikohus otsuses nr 1-16-6452/340 selgitas, on KarS § 255 nn organisatsioonidelikt,

mis tähendab seda, et selle liikmete toimepandud kuriteod peavad olema spetsiifiliselt seotud

ühenduse ja selle eesmärkidega. Kuriteo toimepanemise ajal peavad isikud seega tegutsema

teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ning see tegu pannakse toime viimase

huvides ja selle eesmärke silmas pidades. Organisatsiooni liikmete omavaheline tihe seos

tähendab üldjuhul ka ühenduse identiteedi olemasolu (n-ö oleme meie ja on nemad), mis

võimaldab neil tunda end ühtse, kokku kuuluva tervikuna. (Vt viidatud otsuse p 39) Kuritegelik

kooslus ei saa olla loodud ning koos püsida pelgalt selle liidri autoriteedile tuginevalt, kuna tema

ühendusest eemaldamine (nt surm või ka vahistamine) tooks sisuliselt vältimatult kaasa senise

organisatsiooni lagunemise. Ühenduse väljakujunenud ja kindel struktuur võimaldab omakorda

eksisteerida üksikliikmetest kõrgemal tahtel, seda üksikliikmetele vajadusel peale suruda, neid

vajadusel välja vahetada ja asendada ning tegutseda sihipäraselt konkreetse eesmärgi nimel, mis

seda ühendust iseloomustab. (Vt viidatud otsuse p 42)

205. Eelnevast järeldub ringkonnakohtu arvates, et kuritegelikul ühendusel tervikuna peab olema

mingi ülimuslikum ühine huvi ja eesmärk, mis ületab konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude

toimepanemist. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et seaduses kasutatud sõnastus „tegevus on

suunatud“ viitab üheselt kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni teatud selgepiirilisele

eesmärgistatusele (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452/340, p 42). Järelikult ei saa liikme allumine

kuritegeliku ühenduse tahtele põhineda vaid tema pragmaatilisel soovil teha teistega mõnda aega

koostööd (sh alluda kuriteo toimepanemise käigus kellegi juhistele), saamaks osa tulust, mis

kaasneb konkreetse kuriteo või kuritegude toimepanemisega (sh mingi kuritegeliku skeemi

pikemaajalise toimimisega). Veel vähem tohib kedagi pidada kuritegeliku liikmeks pelgalt

seetõttu, et ta osutab kuritegusid toime panevatele isikutele mingit teenust üksnes põhjusel, et ta

on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust.

206. Kuritegelikku ühendust iseloomustab ühe tunnusena ka organisatsiooni tahe, millele selle

liikmed alluvad. Just eeskätt see ühenduse tahe loob spetsiifilise ohu õiguskorrale, kuna ta ei ole

tavajuhtumil ühenduse üksikliikme poolt juhitav ning võimaldab vajadusel suruda üksikliikme

tahte tahaplaanile. Ühenduses peavad eksisteerima selle liikmete poolt tunnustatud ja siduvate

otsuste tegemise jaoks pädevad isikud või isikute kogumid. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452, p 40)

Ühtlasi eeldab kuritegeliku ühenduse olemasolu üldjuhul teatud reeglite olemasolu, millele

tuginevalt selle struktuur moodustub, koos püsib, üksikliikme tahte vajadusel tahaplaanile surub

ning seeläbi pürib seatud eesmärkide poole. On raske ette kujutada kindlalt toimivat kuritegelikku

struktuuri, mille liikmed on omavahel äärmiselt lõdvalt seotud, kuid toimivad siiski n-ö ühtse

organismina ühise eesmärgi nimel. (Samas, p 43)

59(76)

207. Ringkonnakohus leiab, et ka välise toimemehhanismi poolest peab kuritegelik ühendus olema

selline, et ühenduse eksistents iseenesest kujutaks endast märkimisväärset ohtu avalikule

julgeolekule kui karistusseadustiku 16. peatüki 1. jaoga kaitstavale õigushüvele. See on nii näiteks

juhul, kui ühendus kasutab oma eesmärkide vahetuks saavutamiseks või seda toetavaks

tegevuseks vägivalda või teisi hirmutavaid meetmeid, ostab ära riigiametnikke, mõjutab või üritab

mõjutada poliitikat, meediat, avalikku haldust või majandust, on saavutanud või üritab saavutada

turgu valitsevat või vähemalt olulist positsiooni mingil (kriminaalsel) tegevusalal. Mida

mitmekesisem on isikute grupi toimepandavate kuritegude ampluaa ja kriminaaltulu teenimise

viiside valik, seda suurema tõenäosusega kvalifitseerub see grupp kuritegelikuks ühenduseks.

Siiski pole välistatud ka monofunktsionaalne kuritegelik ühendus, kuid üldjuhul peaks seda

iseloomustama vähemalt selgelt äratuntav potentsiaal kriminaalset tegevusala vahetada, kui

senine kuritegelik skeem osutub mingil hetkel jätkusuutmatuks, ja oma eksistents säilitada, selmet

lihtsalt laiali minna. Kuritegeliku ühendusega ei ole tegemist, kui see on moodustatud süüteo

vahetuks toimepanekuks juhuslikult. Juhuslikud ei ole sellised kooslused, mille liikmed

planeerivad oma kuritegusid mitte üksnes väga lihtsal tasandil ja mille puhul on sisse seatud mitte

üksnes väga algeline tööjaotus.

2. Kuritegeliku ühenduse olemasolust menetletavas asjas. Leonid Dulubi ja Priit Saare

kuulumisest sellesse ühendusse

2.1. Kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse tähendusest

208. Menetletavas kriminaalasjas on ühe tõendina kohtule esitatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari

2014. a jõustunud otsus kriminaalasjas nr 1-14-189 (KoTo, kd 164–189). Selle kohtuotsusega

tunnistati U.R. , M.J. , R.L. , H.E. , M.K. ja M.M. kokkuleppemenetluses süüdi muu hulgas KarS

§ 255 lg 1 järgi kuulumises sellesse samasse kuritegelikku ühendusse, millesse kuulumises

süüdistatakse

menetletavas

asjas

L. Dulubi

ja

P. Saart. Maakohtu vaidlustatud otsuse leheküljel 28 on sellele kohtuotsusele viidatud. Maakohtu

vaidlustatud otsuse lehekülje 26 teisest lõigust ja 55 neljandast ning viiendast lõigust nende

koostoimes võib välja lugeda seisukoha, nagu oleks 14. jaanuari 2014. a otsusega kuritegeliku

ühenduse olemasolu tuvastatud ja praeguses menetluses tuleb lahendada üksnes küsimus, kas

sellesse ühendusse kuulusid ka L. Dulub ja P. Saar.

209. Seetõttu vajab esmalt selgitamist, kas asjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse alusel saab

kuritegeliku ühenduse olemasolu lugeda tuvastatuks või kas see kohtuotsus on käsitatav vähemalt

ühe tõendina, mida saab praeguses asjas kuritegeliku ühenduse olemasolu tuvastamisel kasutada.

Kolleegiumi hinnangul on vastus mõlemale küsimusele eitav.

210. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises

kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang

antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja

arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada

EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on

60(76)

olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja

leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu

asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole

kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite

asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses

kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud

asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude

kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad

faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri

kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)

211. Eelnevast järeldub, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses mingi

tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel tuvastatuks mingi faktilise asjaolu

X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu

X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk siis sisuliselt varasemas asjas lahendi

teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas

kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse

tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis

mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes

tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud

süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed õigused. Ühtlasi ei ole kriminaalasja lahendav

kohus mingile faktikogumile (karistus)õiguslikku hinnangut andes seotud õigusliku hinnanguga,

mis anti samale faktikogumile kriminaalasjas, mis toimus mõne teise süüdistatava suhtes.

212. Järelikult pole kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsus menetletavas asjas ei mingite

faktiliste asjaolude tõendamisest vabastamise alus ega isegi mitte lubatav tõend tõendamiseseme

asjaolude

kindlakstegemiseks.

Selle

kohtuotsusega

saaks

tõendada

näiteks

U.R.

süüditunnistamise ja karistamise fakti, selle toimumise aega jmt asjaolusid. Need asjaolud ei kuulu

aga menetletavas asjas tõendamiseseme asjaolude hulka ega mõjuta hinnangut L. Dulubi ja

P. Saare süüdistuses kirjeldatud teo tuvastatuse kohta. Niisamuti pole kõneksoleval kohtuotsusel

menetletavas asjas tähendust L. Dulubi ja P. Saare teole antava karistusõigusliku hinnangu

aspektist. Seetõttu jätab ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-14-189 tehtud kohtuotsuse

menetletavas asjas tõendikogumist välja. Nii kuritegeliku ühenduse olemasolu kui ka L. Dulubi

ja P. Saare kuulumine sellesse ühendusse tuleb menetletavas asjas tuvastada nende süüdistatavate

suhtes uuesti ja sõltumata varasemas kriminaalasjas teiste isikute suhtes tehtud kohtuotsuse sisust.

2.2. Väidetavale kuritegelikule ühendusele etteheidetav tegevus

213. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt kuulusid L. Dulub ja P. Saar koos U.R. , M.J. , R.L. ,

M.K. i, H.E. , M.M. ja M.J. ga kuritegelikku ühendusse, mis tegutses 2012. aasta algusest 15.

oktoobrini

2013.

Kuritegeliku

ühenduse

juht

oli

U.R. . Kuritegelik ühendus oli süüdistuse kohaselt suunatud maksupettuse toimepanemisele ja

61(76)

varalise kasu saamisele, vahendades põllumeeste vilja Tartu Millile ja väljastades vilja müügi

kohta Tartu Millile võltsarveid.

214. Maakohus tuvastas väidetava kuritegeliku ühenduse tegevuse kokkuvõtlikult järgmisel kujul

(lähemalt vt käesoleva otsuse punktid 17–20, 22, 26, 29, 38–48, 51, 55–56):

• U.R. l, M.J. l ja R.L. l tekkis mõte hakata tegelema viljaäriga selliselt, et osta talunikelt vilja,

müüa see äriühingu nimel maha ning jätta käibemaks riigile tasumata.

• Talunikele maksti vilja eest sularahas. Vili müüdi Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra

kaudu Tartu Millile, aga ka teistele suurtele vilja kokkuostjatele, nagu A. OÜ, B. AS ja S.

AS.

• Bogarolo, Macodes ja Tootsi Peenar ei tasunud ülekandega otse isikule, kellelt nad vilja

ostsid. Vahepeal olid nn varifirmad, kelle nimelt vormistati Bogarolole, Macodesile või

Tootsi Peenrale vilja müügi kohta arve ja kelle pangakontodele Bogarolo, Macodes ja Tootsi

Peenar raha edasi kandsid. Kõiki selliseid äriühinguid iseloomustas sage juhatuse liikmete

vahetamine ja lõpuks vormistamine välisriigi kodanike nimele. Äriühingute asukohaks

märgiti suvalised aadressid. Vahefirmade vahel tegelikke tehinguid ei tehtud ja need

äriühingud jätsid käibemaksu riigile maksmata. Variäriühingutele arveid ei koostatud, kuna

need likvideeriti mõne aja pärast.

• U.R. pidas läbirääkimisi vilja ostjatega. Tartu Millis suhtles ta selleks L. Dulubiga. U.R.

saatis L. Dulubile info, et tuleb nt Bogarolo, Macodesi või Tootsi Peenra vili. L. Dulub

saatis andmed saabunud vilja koguse, kvaliteedi jm kohta U.R. meilile. Selle alusel koostas

U.R.

Tartu

Millile

arve,

mille

ta

saatis

L. Dulubi

meilile.

L. Dulub korraldas arve kiire tasumise Tartu Milli poolt. Tartu Mill tasus arve valdavalt

selle esitamise päeval. L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade ning

vajaminevate viljakoguste kohta, samuti selle kohta, millist vilja kuhu tarnida, et saada

võimalikult head hinda. L. Dulubil oli välja kujunenud ka kindel ringkond viljamüüjaid

talunikke, kelle vilja müüki korraldas ta U.R. firma kaudu, jagades selleks U.R. korraldusi.

L. Dulub ka noomis U.R. . L. Dulub sai igalt Bogarolo, Macodesi ja Tootsi Peenra kaudu

Tartu Millile müüdud viljatonnilt tasu vähemalt kaks eurot. Seda tasu maksis U.R. L.

Dulubile selle eest, et kiirendada vilja müüki ja saada Tartu Millilt vilja eest paremat hinda.

L. Dulubi tegevus aitas kuritegelikul ühendusel võimalikult kiiresti ja soodsate hindadega

talunikelt ostetud vilja maha müüa ja saada raha uue vilja ostmiseks. Suur käive tagas

suurema teenimisvõimaluse. Sellega panustas L. Dulub U.R. loodud ühenduse eesmärki

saada võimalikult kiiresti raha talunikelt uue vilja soetamiseks, tagades sellega kiire ja suure

käibe ning võimaluse saada Bogarolo kaudu tagasi võimalikult suur käibemaksusumma.

• M.J. tegeles talumeestega ehk esmaste viljamüüjatega, kellele maksis vilja eest sularahas.

Samuti oli M.J. ülesandeks variäriühingute ja sinna juhatuse liikmete leidmine ning

vormistamine. M.J. vormistas viljamüügiarveid variäriühingute nimel Bogarolole. Ta jagas

62(76)

korraldusi autojuhtidele selle kohta, kelle vili kuhu viia ja millise äriühingu nimel ning

millised andmed kanda saatelehtedele.

• P. Saar tegeles viljamüüjate otsimisega Eestist, Lätist ja Leedust. Samuti oli tema ülesanne

vilja müüjatega läbirääkimiste pidamine, arvete koostamiseks M.J. saadud informatsiooni

vahendamine, samuti vahendas ta vajadusel infot transpordi kohta. P. Saar sai nende

ülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu 2–3 eurot viljatonnilt. P. Saar oli teadlik, et

tehinguid tehakse selliste äriühingute nimel, millel pole äritegevust. P. Saarele oli teada

seegi, et viljaäriga seoses kasutati vahetatavaid telefone, mis seadusliku äritegevuse korral

ei oleks olnud vajalik. P. Saare ülesandeks oli ka variäriühingute asutamine, uute juhatuse

liikmete otsimine ja ise nende ühingute juhatuse liikmeks olemine. P. Saar oli teadlik sellest,

et

lisaks

M.J.

le

tegeleb

ebaseadusliku

viljaäriga

R.L.

ja

M.M. .

• Variäriühingutele laekus raha Bogarololt, Tootsi Peenralt ja Macodesilt. Seda raha kanti

edasi mitmetele äriühingutele. Lõpuks kanti raha AS-ile T. , kust variäriühingute juhatuse

liikmeks vormistatud isikud selle sularahas välja võtsid. Variäriühingute kaudu liikunud

raha jõudis sularahana R.L. kätte. Tema andis raha vastavalt vajadusele edasi U.R. või M.J.

le. R.L. tegeles ka uute juhatuse liikmete värbamisega, tema nimel oli osa variäriühinguid

ja ta käis sularaha välja võtmas.

• Väljapetetud

käibemaksu-osa

jagasid

omavahel

võrdselt

R.L.

,

M.J.

ja

U.R. . Kulud arvati enne maha, mingi osa jäi Bogarolosse kulude katteks ja käibemaksu

tasumiseks. Ühenduse teistel liikmetel oli kokkulepitud tasu. Tegevust konspireeriti ja

pealtkuulamise vältimiseks kasutati omavaheliseks suhtlemiseks eraldi telefone ning

vahetati numbreid.

2.3. Tegevuse suunatusest kuritegude toimepanemisele

215. KarS § 255 lg 1 kohaselt peab kuritegeliku ühenduse tegevus olema suunatud teise astme

kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme

kuritegude (n-ö sihtkuritegude) toimepanemisele. Niisiis kujutab sihtkuritegu, mille

toimepanemisele on väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus suunatud, endast KarS § 255 lg 1

koosseisulist tunnust, mida tuvastamata ei saa kedagi kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi

tunnistada. Tõsi, tegemist võib olla ka alles kavandatava kuriteoga, mis ei pea olema kuritegeliku

ühenduse tekkimise ajaks lõpule viidud ega isegi mitte katsestaadiumi jõudnud. Ka tegelikult

toime pandud sihtkuriteo korral ei ole nõutav, et kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdistatav

või keegi teine oleks selles kuriteos varem süüdi tunnistatud või et ta tunnistataks selles kuriteos

süüdi samas menetluses, milles lahendatakse KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistust.

Kuritegeliku ühenduse liige ei pea isegi kuuluma sihtkuriteo toimepanijate ringi. Küll aga on

KarS § 255 lg 1 kohaldamiseks vältimatult vajalik, et sihtkuritegu kujul, nagu see toime pandi või

nagu väidetava kuritegeliku ühenduse liikmed selle (tulevast) toimepanemist endale ette kujutasid

63(76)

(teadvustasid), täidaks kõik tunnused mõnes sellises kuriteokoosseisus, mille sanktsioon näeb ette

vähemalt kuni kolmeaastase vangistuse.

216. Kolleegium ei nõustu prokuröri ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et

KarS § 255 lg 1 kohaldamiseks ei pea tuvastama mitte ühenduse tegevuse suunatust kuriteole,

vaid „kuritegelikule tegevusele“, mis prokuröri arvates hõlmavat muu hulgas ka sellist käitumist,

mis ei täida kuriteo subjektiivset koosseisu. Prokuröri viide kuritegelikule tegevusele on

meelevaldne esmalt juba seetõttu, et KarS § 255 lg 1 tekstis räägitakse sõnaselgelt ühenduse

tegevuse suunatusest „kuritegude toimepanemisele“, mitte „kuritegelikule tegevusele“. Kuid

sõltumata sellest ei saaks kuritegelikuks nimetada tegevust, mille puhul jääb mõni kuriteo – olgu

siis objektiivse või subjektiivse koosseisu – tunnus täitmata. Subjektiivse koosseisu mittetäitmine

välistab teo kuritegelikkuse täpselt samamoodi nagu ka teos objektiivse kuriteokoosseisu

puudumine.

217. Seega tuleb KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses piisava täpsuse ja selgusega (vahetult või

viiteliselt) kirjeldada ka sihtkuriteo (-kuritegude) asjaolusid – olgu siis tegelikult aset leidnud või

ühenduse liikmete ühistes plaanides ette nähtud kujul. KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistust

menetlev kohus peab need asjaolud tuvastama ja lisaks jõudma järeldusele, et käitumine, millele

kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud, moodustab mõne sellise kuriteo, mille eest seadus

võimaldab

mõista

vähemalt

kuni

kolmeaastase

vangistuse.

(Vrd

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 170) Seejuures on oluline

silmas pidada, et kuritegeliku ühenduse tegevus ei saa olla suunatud illusoordelikti(de)

toimepanemisele. See tähendab, et kui ühenduse liikmed kujutavad enda tegevuse elulisi

asjaolusid ette õigesti, kuid arvavad ekslikult, et nende käitumine on karistatav (piisavalt raske)

kuriteona, ei saa neid muudest asjaoludest olenemata KarS § 255 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll

aga pole KarS § 255 lg 1 kohaldamine välistatud siis, kui ühenduse liikmete (kavandatav) tegevus

küll ei täida(ks) sihtkuriteo koosseisu, kuid isikud kujutavad oma tegevuse elulisi asjaolusid

ekslikult ette sellisel kujul, et need vastaksid selle kuriteo tunnustele.

218. L. Dulubile ja P. Saarele KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatakse ainult üht

kuritegu, mille toimepanemisele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. See on see sama

väidetav maksukuritegu, milles menetletavas asjas süüdistatakse KarS § 3891 lg 2 järgi

L. Dulubi, KarS § 3891 lg 3 järgi Tartu Milli ja KarS § 3891 lg 2–§ 22 lg 3 järgi P. Saart.

Ringkonnakohus asus otsuse II osa alapeatükkides 1.2 ja 1.3 maakohtuga nõustuvalt seisukohale,

et L. Dulub ei täitnud süüdistuses märgitud viljaostutehinguid tehes ja Bogarolo, Macodesi ja

Tootsi Peenra arveid Tartu Milli raamatupidajatele edastades KarS § 3891 lg 2 subjektiivset

koosseisu, kuna ta ei tegutsenud Tartu Milli maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Sel põhjusel

ei täida süüdistuses maksupettusena kirjeldatud valeandmete esitamine Tartu Milli

käibedeklaratsioonides KarS § 3891 üheski lõikes ette nähtud kuriteo koosseisu. Ühtlasi pole

kriminaalasjas andmeid, mis viitaksid võimalusele, et L. Dulub ise, P. Saar või väidetava

kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed (U.R. jt) kujutasid ekslikult ette faktilisi asjaolusid, mis

tõele vastavuse korral võimaldaks teha järelduse, et L. Dulub tegutses Tartu Milli maksukohustuse

vähendamise eesmärgil.

64(76)

219. Seega see käitumine, millele kuritegeliku ühenduse tegevus R. Dulubile ja P. Saarele esitatud

süüdistuse järgi suunatud oli, ei vasta kuriteo tunnustele. Süüdistuses keskendutakse kuritegeliku

ühenduse

sihtkuritegu

kirjeldades

üksnes

valeandmete

esitamisele

Tartu

Milli

käibedeklaratsioonides

ega

osutata

mingitele

muudele

võimalikele

kuritegudele

(nt kaasaaitamisele valeandmete esitamisele tegelike viljamüüjate ehk nn põllumeeste või vilja

vahendajate käibedeklaratsioonides). Seetõttu ei saa ringkonnakohus KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5

sätestatut silmas pidades ka tuvastada, kas isikute ühendus, millesse kuulumises L. Dulubi ja

P. Saart süüdistatakse, võis olla oma tegevuse suunanud mõne muu (süüdistuses nimetamata)

sihtkuriteo toimepanemisele.

220. Kokkuvõttes ei ole L. Dulubile ja P. Saarele esitatud süüdistuse põhjal tuvastatav, et isikute

ühendus, millesse nad väidetavalt kuulusid, oleks oma tegevuse suunanud kuritegude

toimepanemisele. Järelikult tuleb L. Dulub ja P. Saar KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista juba

põhjusel, et puudub kuritegeliku ühenduse tunnus, mille kohaselt peab isikute ühenduse tegevus

olema suunatud kuritegude toimepanemisele.

2.4. Ühenduse püsivusest ja isikutevahelisest ülesannete jaotusest

221. L. Dulubile ja P. Saarele etteheidetav käitumine ei vastaks KarS § 255 lg 1 tunnustele aga isegi

juhul, kui asuda vastupidiselt eelmärgitule seisukohale, et süüdistatavate ja teiste süüdistuses

nimetatud kuritegeliku ühenduse liikmete tegevus oli suunatud maksukuriteo toimepanemisele, ja

eeldada kõigi süüdistuses kirjeldatud ning maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude õigsust.

Seda seetõttu, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud kujul polnud L. Dulubi,

P. Saare ja teiste süüdistuses märgitud isikute koostöö püsivus ning isikutevaheline ülesannete

jaotus kuritegelikule ühendusele omase kvaliteediga. Isikute koostöö ja integratsioon ei ületanud

taset, mida võib pidada iseloomulikuks tavalisele kaastäideviijate grupile. Teisisõnu puuduvad

kuritegeliku ühenduse materiaalsed tunnused, mille kolleegium markeeris käesoleva osa

alapeatükis 1.3.

222. Maakohtus peetud süüdistuskõne alapeatükis 4.4 põhjendas prokurör seda, miks L. Dulub ja

P. Saar kuulusid tema arvates kuritegelikku ühendusse, järgmiselt:

Tegemist on kuritegeliku ühendusega, kuna selle loomise ja toimimise eesmärk oli selle tegevuse läbi võimalikult

pika aja jooksul võimalikult suure varalise kasu saamine. Selleks, et eesmärk realiseeruks, mõeldi välja erinevaid

viise, mis takistaks Maksu- ja Tolliametil nende tegevuse jälile jõuda: vahetati variühinguid, valiti kohti, kuhu

nn tehingupartnereid registreerida, vahetati äriühingute juhte, vahetati telefone, et telefonilise suhtluse kaudu ei

oleks võimalik nende tegevust avastada ja takistada varalise kasu saamist. Kõikidel kuritegeliku ühenduse liikmetel

oli teada oma ülesanne, millega ta tegelema pidi: alumise tasandi liikmed olid need, kes täitsid ülesandeid: leida

variühingule juht, vormistada äriühingu jaoks vajalikud dokumendid, teha arve, võtta raha välja, toimetada see

R.L. või M.J. ni, kes siis koos U.R. seda raha jagasid. Kogu tegevus oli põhjalikult läbi mõeldud ja selleks, et

nende skeemi avastamine oleks võimalikult keeruline, siis tehti kogu skeem korralikult läbi: ühelt poolt liikusid

erinevate lülide vahel arved ja teistpidi liikus raha ülekannete näol ülevalt alla tagasi.

Ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana selle tahtele allub ja oma tegevusega ühenduse eesmärkide

saavutamisele kaasa aitab. Seega eeldab ühenduse liikmeks olemine kavandatud püsivat või vähemalt

pikemaajalist aktiivset panust ühenduse tegevusse. Antud juhul on see tuvastatud nii LD kui ka Priit Saare puhul.

65(76)

Lihtsalt väljendudes võiks resümeerida, et kuritegeliku ühendusena tuleb käsitleda sellist grupilist kuritegevust,

kus on välja töötatud põhjalik teoskeem ja jagatud ülesanded selliselt, et vastavalt süüdlaste ettekujutusele oleks

tagatud võimalikult kauakestev ja järjepidev tulu saamine ilma sealjuures õigusasutuste tähelepanu pälvimata.

223. Maakohtu otsuses pole eraldi materiaalõiguslikku põhjendust selle kohta, miks tuvastatud

asjaoludel saab rääkida kuritegeliku ühenduse olemasolust ja L. Dulubi ning P. Saare kuulumisest

sellesse ühendusse. Kohtuotsuse põhiosa erinevatest lõikudest võib küll välja lugeda mõningaid

asjaolusid, mis näivad olevat olnud kohtu jaoks otsustava tähtsusega, asumaks seisukohale, et

praegusel juhul oli tegemist kuritegeliku ühendusega ja et L. Dulub ja P. Saar olid selle ühenduse

liikmed. Need asjaolud paistavad olevat olnud – niivõrd-kuivõrd see on kohtuotsuse põhjal

mõistatav – järgmised:

• U.R. , M.J. , R.L. , M.J. , M.K. , M.M. ja H.E. on tunnistatud süüdi kuritegelikku

ühendusse kuulumises;

• kuritegelikule ühendusele omaselt konspireeriti oma tegevust ja kasutati omavaheliseks

suhtlemiseks eraldi telefone ning vahetati numbreid;

• L. Dulub ja U.R. suhtlesid Tartu Millile Bogoralo kaudu vilja tarnimisel omavahel

tihedalt;

• L. Dulub omas suurt kontrolli ja informatsiooni, ta jagas U.R. korraldusi ja noomis teda;

• L. Dulub sai U.R. lt vähemalt kaks eurot tasu igalt viljatonnilt, mis müüdi Tartu Millile

Bogarolo, Macodesi või Tootsi Peenra kaudu. L. Dulubile maksti tasu arvete tasumise

kiirendamise eest.

• L. Dulub jagas U.R. informatsiooni teravilja ja rapsi hindade, vajaminevate viljakoguste

kohta, samuti millist vilja kuhu tarnida, et saada võimalikult head hinda.

L. Dulubilt said U.R. ja M.J. (Macodes OÜ meilile) kõik arvete vormistamiseks vajalikud

andmed. Samuti korraldas L. Dulub arvete kiire tasumise.

• L. Dulubil oli välja kujunenud kindel ringkond viljamüüjatest talunikke, kelle vilja müüki

ta korraldas läbi U.R. firma, jagades selleks U.R. korraldusi.

• Olukorras, kus L. Dulubil ei oleks olnud võimalik oma rolli täita, oleks tema asemele leitud

teine isik, kes oleks tema ülesanded üle võtnud;

• L. Dulub teadis, et Bogarolo on seotud maksupettusega.

• L. Dulub pidi aru saama, et sama skeemi taga oli rohkem inimesi kui U.R. .

• Tõendid kinnitavad P. Saare seotust M.M. ga, R.L. ga, samuti M.J. ga. Priit Saar oli teadlik

ka U.R. olemasolust.

66(76)

• P. Saar tegeles käibemaksupettuse toimepanemisel kasutatud äriühingute moodustamise

ja nende juhatuse liikmete vahetamisega. P. Saar teadis, et ta tegeleb variäriühingute

moodustamisega, samuti oli ta teadlik nn tankistide olemasolust.

• P. Saar tegeles viljamüüjate leidmisega Lätist ja talle maksti 2–3 eurot viljatonnilt.

• Tõendid kogumis näitavad P. Saare laialdasemat seotust M.J. , R.L. ja

U.R. aetava viljaäriga.

• P. Saar oli teadlik sellest, et tehinguid tehakse erinevate äriühingute nimel, millel on ainult

keha, st puudub sisuline äritegevus. P. Saar teadis, et viljaäri ei toimu seaduslikul viisil.

224. Ringkonnakohus märgib sissejuhatavalt, et maakohus on põhiliselt käsitlenud vaid asjaolusid,

mis puudutavad L. Dulubi ja P. Saare seost väidetava kuritegeliku ühendusega. Asjaolusid, mille

põhjal kohus järeldas, et U.R. , M.J. , R.L. jt moodustasid kuritegeliku ühenduse, on otsusest

raske leida. Kohtuotsuse põhjal võib mõista, et kuritegeliku ühenduse olemasolu on loetud

tuvastatuks Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2014. a otsuse alusel. Käesoleva otsuse osas III/2.1

märgitud

põhjustel

kolleegium

sellise

lähenemisega

ei

soostu:

L. Dulubi

ja

P. Saar suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tuleb varasemast kohtuotsusest sõltumatult

tuvastada ka kuritegeliku ühenduse olemasolu, mitte üksnes süüdistatavate kuuluvus sellesse

ühendusse. Vastasel korral tekib olukord, kus L. Dulub ja P. Saar saavad teostada kaitseõigust

üksnes küsimuses, kas nad olid süüdistuses nimetatud isikute ühenduse liikmed, mitte aga

küsimuses, kas selline ühendus üldse eksisteeris ja kas see moodustas kuritegeliku ühenduse

KarS § 255 lg 1 mõttes. Märgitu asetaks L. Dulubi ja P. Saare menetluslikult halvemasse olukorda

võrreldes sellega, kus nad olnuksid siis, kui neile esitatud süüdistust oleks menetletud samas

kriminaalasjas koos U.R. jt isikute süüdistusega.

225. Ühtlasi pole maakohtu otsuses osutatud faktid sellised, et nende põhjal saaks teha

materiaalõiguslikult vettpidava järelduse, mille kohaselt kuulusid L. Dulub ja P. Saar KarS § 255

lg-s 1 nimetatud kuritegelikku ühendusse.

226. Põhjendamaks seisukohta, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud isikute

koostööd ei saa õiguslikult hinnata kuritegeliku ühendusena KarS § 255 lg 1 mõttes, osutab

kolleegium järgnevale.

227. Prokuratuuri hinnang, et „kuritegeliku ühendusena tuleb käsitleda sellist grupilist kuritegevust,

kus on välja töötatud põhjalik teoskeem ja jagatud ülesanded selliselt, et vastavalt süüdlaste

ettekujutusele oleks tagatud võimalikult kauakestev ja järjepidev tulu saamine ilma sealjuures

õigusasutuste tähelepanu pälvimata“, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tohi

kuritegelikku ühendust mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude

toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi (Riigikohtu otsus nr 1-16-6452, p 37).

Menetletavas asjas ongi U.R. jt isikute käitumine – kui eeldada sihtkuriteo tuvastatavust –

67(76)

vaadeldav keskmisest mõnevõrra paremini organiseerunud kaastäideviijate grupi tegutsemisena,

millel ei ole kuritegelikule ühendusele omaseid tunnusjooni.

228. U.R. jt tegevus oli suunatud väga konkreetse ja võrdlemisi lihtsakoelise ning levinud

maksupettuse-skeemi rakendamisele vilja vahendamisel. Põllumeestelt osteti sularaha eest

n-ö mustalt vilja, see müüdi erinevatele suurtele kokkuostjatele käibemaksukohustuslasteks

registreeritud äriühingute nimel edasi, müügitehingult riigile tasumisele kuuluv käibemaks jäeti

aga deklareerimata ja tasumata. Nähtuvalt tunnistajate ütlustest sai selline tegevus alguse kolme

teineteist aastaid tundnud mehe – U.R. , M.J. ja R.L. – ühisest ideest ajada viljaäri nii, et

„käibemaks endale võtta“ (KoTo, kd 63, tl 170 ja 185–186; kd 64, tl 2).

229. Kriminaalasjas pole tõendeid, mis kinnitaksid seda, et väidetava kuritegeliku ühenduse

liikmetel olnuks mingi ülimuslik ühine huvi, mis ületanuks nende soovi teha koostööd

maksukuriteo edukaks toimepanemiseks ja sel kombel raha teenida. Miski ei viita sellele, et

inimesi hoidnuks koos veel midagi peale arusaamise, et omavaheline koostöö on vajalik

rakendatava maksupettuse-skeemi toimimiseks. Seega ammendus nende huvi konkreetse kuriteo

või kuritegude toimepanemisega. Pole tuvastatav, et väidetava kuritegeliku ühenduse liikmetel

olnuks selge grupi-identiteet; et väidetav kuritegelik ühendus tunginuks olulisel määral oma

liikmete ellu ja muutunuks nende välise identiteedi või sisemise minapildi osaks. Puudub alus

arvata, et kui kõnealune maksupettuse-skeem oleks end mingil hetkel ammendanud, oleks

väidetav kuritegelik ühendus ikkagi säilinud, vahetades tegevusala ja asudes toime panema

mingeid muid kuritegusid. Süüdistuses kuritegeliku ühenduse liikmetena nimetatud isikute

käitumine viitab sellele, et nende jaoks oli tegemist ühekordse „äriprojektiga“, mida sooviti

viljeleda senikaua, kuni see on võimalik ja tulus. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt õnnestus

see alla kahe aasta (siis sekkusid õiguskaitseorganid).

230. Prokurör avaldas ringkonnakohtu istungil arvamust, et väidetaval kuritegelikul ühendusel oli

suur sisemine potentsiaal. Kolleegiumile jääb aga selgusetuks, millistel tõenditel ja argumentidel

riikliku süüdistaja selline seisukoht põhineb. Lisaks pole andmeid selle kohta, et väidetavas

kuritegelikus ühenduses eksisteerinuks mingid ühendust koos hoidvad reeglid või

käitumiskoodeks. Niisamuti ei saa rääkida väljakujunenud kindlast struktuurist. Selliste reeglite

ja struktuurina ei saa vaadata igapäevast töökorraldust ja alluvussuhteid, mis olid vajalikud kitsalt

maksupettuse toimepanemiseks. Samuti puudus väidetaval kuritegelikul ühendusel selgepiiriline

hierarhia. U.R. , M.J. ja R.L. olid enam-vähem võrdsed partnerid, kes jagasid tegevuskuludest

üle jäänud sissetuleku sisuliselt esimesel võimalusel omavahel võrdselt ära. Neil oli ka alluvaid

abilisi (nt autojuhid), kes said oma teenete eest tasu, kuid nendegi puhul oleks ilmne liialdus

rääkida allumisest organisatsiooni tahtele. Pigem oli tegemist inimestega, kes osutasid

U.R. , M.J. le ja R.L. le kindla tasumäära alusel teenust (olgu selleks siis nt vilja transportimine,

äriühingute asutamine või viljamüüjate otsimine). Pole andmed, et süüdistuses nimetatud

inimesed pannuksid tegusid toime teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ja

et nad toimetavad viimase huvides ning selle eesmärke silmas pidades. Tuvastatud ei ole ka

näiteks ühiskassa, aruandmis-kohustuse, liikmemaksude, range distsipliini vmt olemasolu.

Niisamuti pole andmeid, et väidetav kuritegelik ühendus andnuks oma liikmetele mingeid

68(76)

sotsiaalseid vmt tagatisi. Süüdistuses nimetatud isikud olid omavahel vaid lõdvalt seotud. Pole

võimalik väita, et nad moodustanuksid sellise isikute ühenduse, millel olnuks n-ö iseseisev tahe,

mis surunuks ühenduse üksikute liikmete tahte tahaplaanile.

231. Tegevusmeetodid, mida kirjeldatakse süüdistuses ja maakohtu otsuses, ei osuta samuti sellele,

et tegemist olnuks sellise koostöö-vormiga, mille olemasolu juba iseenesest ohustaks avalikku

julgeolekut. Oma eesmärkide saavutamiseks ei kasutatud vägivalda ega muid hirmutamisvõtteid.

Pole tuvastatud avalike teenistujate äraostmist, poliitilise mõju ega meedia mõjutamise katseid.

Tõsi, ametipädevuse kasutamise eest maksti eraõigusliku juriidilise isiku Tartu Milli töötajale

L. Dulubile. Samas pole tuvastatud, et tegemist olnuks üldise praktikaga. U.R. on andnud ütlusi,

mida pole muude tõenditega kummutatud, et teiste vilja kokkuostjate esindajatele ei julgenud nad

raha pakkuda (KoTo, kd 64, tl 11). Prokuratuur pole ära näidanud ega tõendanud ka näiteks seda,

et väidetava kuritegeliku ühenduse tegevus mõjutas tuntaval määral Eesti viljaturu toimimist või

moodustanuks olulise osa Eesti käibemaksupettuste kogumahust. Mingitele sellekohastele

suhtarvudele prokuratuur osutanud ei ole. Kõneksoleva isikute ühenduse puhul pole täheldatavad

ka mingid muud tunnused, mis annaksid aluse väita, et lisaks kahjule, mida põhjustati riigi

maksulaekumistele, kätkes süüdistuses kirjeldatud isikute koostöö endas sellist potentsiaali, mis

juba iseenesest – s.o konkreetse sihtkuriteo toimepanemisest olenemata – kujutanuks endast

tajutavat ohtu avalikule julgeolekule.

232. Ringkonnakohtu istungil märkis prokurör, põhjendades seda, miks menetletavas asjas on

tegemist kuritegeliku ühendusega, et kõnealusest isikute grupist õhkus iseseisvat negatiivset

võimu. Kolleegium erinevalt prokurörist sellist negatiivset võimu süüdistuses kirjeldatud ja

maakohtu otsuses tuvastatud asjaolude pinnalt ei taju. Samas on kõneksoleva argumendi puhul

tegemist hea näitega selle kohta, kuivõrd subjektiivseks võib KarS § 255 lg 1 kohaldamisala

piiritlemine kujuneda. Ühtlasi peab kolleegium pigem oletuslikuks ja spekulatiivseks prokuröri

arvamust, et väidetaval kuritegelikul ühendusel oli suur kasvupotentsiaal.

233. Prokuratuur, väites kuritegeliku ühenduse olemasolu, on asetanud prominentsele kohale

argumendi, mille kohaselt oli maksupettuse toimepanemisele suunatud tegevus hästi

konspireeritud. Muu hulgas on riiklik süüdistaja pööranud suurt tähelepanu telefonide sagedasele

vahetamisele (see tõik on välja toodud isegi süüdistuse tekstis). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

praeguses asjas tuvastatav seda laadi konspiratsioon, mis iseloomustaks spetsiifiliselt just

kuritegelikku ühendust. Riigikohus on selgitanud, et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda

kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes

oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki

sammu kuriteo varjamiseks. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas

nr 3-1-1-112-16, p 36) Asjaolu, et süüdistuses loetletud inimesed vahetasid pealtkuulamise

vältimiseks sageli telefone ja ka n-ö varifirmasid, mida kasutati maksupettuse toimepanemisel, ei

räägi iseenesest kuritegeliku ühenduse olemasolu kasuks ega kahjuks. Tegemist on selliste

ettevaatusabinõudega, mida võib toimepandava kuriteo varjamiseks sageli kasutada ka tavaline

kaastäideviijate grupp. Süüdistuses kirjeldatud konspiratsioonivõtted ei kujuta endast midagi

69(76)

erakordset. Mis puudutab nn varifirmade sagedast vahetamist jmt samme, siis neid saab pidada

iseloomulikuks paljudele vähegi suurema ulatusega käibemaksupettustele.

234. Ka kuriteoplaani-keerukus, mida prokuratuur näib väitvat, kuid mida kolleegiumi arvates ei saa

selles asjas jaatada, pole iseenesest kuigivõrd kaalukas põhjendus kuritegeliku ühenduse

olemasolu kinnitamiseks. Ka üksikkurjategija või tavalised kaastäideviijad võivad toime panna

väga keerukaid kuritegusid. Tõsi, kui sihtkuriteo keerukus tingib ka toimepanijate-vahelise

ülesannete jaotuse keerukuse, võib see ühe argumendina rääkida selle kasuks, et isikud

moodustasid kuritegeliku ühenduse. Menetletavas asjas tuvastatud asjaoludel oli aga tegemist

võrdlemisi tavalise maksupettuse ja algelise tööjaotusega, mis ei andnud kaugeltki välja

kuritegelikule ühendusele iseloomulikku organiseerituse taset.

235. Neil põhjustel ei vasta L. Dulubi ja P. Saare tegu KarS § 255 lg 1 objektiivsele koosseisule ka

sel põhjusel, et süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud asjaoludel pole ühendus,

millesse nad väidetavalt kuulusid käsitatav „püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega

ühendusena“ KarS § 255 lg 1 mõttes.

2.5. Leonid Dulubi kuulumisest kuritegelikku ühendusse

236. Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui vastupidiselt eelmärgitule oleks

võimalik jaatada süüdistuses väidetud kuritegeliku ühenduse olemasolu, ei saaks L. Dulubi lugeda

selle ühenduse liikmeks, vaid üksnes n-ö koostööpartneriks.

237. Kolleegiumile jääb mõistetamatuks prokuratuuri käsitlus, mille kohaselt astus L. Dulub sellega,

et ta hakkas U.R. lt raha vastu võtma, väidetava kuritegeliku ühenduse liikmeks. Samavõrd

arusaamatuks jäävad ka süüdistuskõne lehekülgedel 37 ja 38 toodud kaks näidet, mis justkui

peaksid prokuratuuri järeldust toetama ja millele prokurör viitas ka ringkonnakohtu istungil.

238. Maakohus tuvastas, et U.R. maksis L. Dulubile vähemalt kaks eurot igalt Bogarolo, Macodesi

ja Tootsi Peenra kaudu müüdud viljatonnilt vastutasuna selle eest, et L. Dulub Tartu Milli

ostujuhina tagaks U.R. vahendatavale viljale võimalikult soodsad tarnetingimused. U.R. ja L.

Dulubi omavahelised suhted ei ole iseloomulikud ühe ja sama kuritegeliku ühenduse

kaasliikmetele. L. Dulub ei allunud ühenduse tahtele kui selle liige, vaid ta tegi väidetava

ühendusega koostööd pragmaatilistel kaalutlustel, et teenida igalt U.R. vahendatavalt viljatonnilt

kaks eurot. Ükski prokuratuuri kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud asjaolu ei anna alust väita, et

L. Dulubile läinuksid korda väidetava ühenduse huvid kui sellised ja ta allutanuks oma isiklikud

huvid nendele. L. Dulub ei olnud U.R. , M.J. ja R.L. meeskonna liige, vaid nende „äripartner“,

kes tegi väidetava ühendusega koostööd kindla tasutariifi alusel isiklikust saamahimust. Ilmekalt

kinnitab eeltoodud järeldust ka maakohtu poolt jälitustoimingu protokollidele tuginedes tuvastatu,

mille kohaselt jagas L. Dulub U.R. korraldusi ja isegi noomis teda. Meenutagem siinkohal, et

süüdistuse kohaselt oli U.R. väidetava kuritegeliku ühenduse juht, L. Dulub aga selle realiige.

Pole kuigivõrd tavapärane, et kuritegeliku ühenduse liige jagaks ühenduse juhile käske ja

noomitusi.

70(76)

239. Ühtlasi oleks juhul, kui menetletavas asjas saaks jaatada kuritegeliku ühenduse olemasolu,

L. Dulubi puhul tõendamata KarS § 255 lg 1 subjektiivne koosseis. Prokurör on süüdistuskõne

leheküljel 58 ise tõdenud järgmist:

Kogutud tõenditest nähtub tõepoolest, et LD on vahetult suhelnud ainult U.R.. Aga LD möönis kohtuistungil antud

ütlustes, et ta pidas võimalikuks, et lisaks U.R. tegeles nimetatud teemaga veel teisigi inimesi, kuna AS-le TM

müüdud vilja/rapsi kogus oli nii suur („toodi ju tuhandeid tonne vilja“), et sellega pidi tegelema rohkem kui üks

inimene.

240. Sarnase lähenemise on oma otsuse lehekülje 63 kahes esimeses lõigus omaks võtnud ka

maakohus, leides, et ehkki L. Dulub suhtles vilja varumise teemal üksnes U.R. ga, pidi ta eeskätt

toodava vilja kogust arvestades aru saama, et skeemi taga on rohkem inimesi kui

U.R. . Seetõttu pidas L. Dulub maakohtu arvates võimalikuks ja möönis, et ta kuulub vähemalt

kolmeliikmelisse ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja suunatud

maksukuritegude toimepanemisele.

241. Kolleegium märgib, et L. Dulubi arusaamast, mille kohaselt ei saanud U.R. kogu

viljavahendust korraldada üksi, pole võimalik automaatselt järeldada, et ta pidas võimalikuks ja

möönis ka vähemalt kolmeliikmelise kuritegeliku ühenduse olemasolu. Pole tuvastatud, et

L. Dulubil olnuks mingit infot selle kohta, kas U.R. viljaäris eelduslikult abistavad isikud on U.R.

tegevuse ebaseaduslikkusest teadlikud või toimetavad heauskselt. Veel vähem on alust väita, et L.

Dulub vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et U.R. ja tema eeldatavad kaastöölised (kellega

L. Dulub kokku ei puutunud) moodustavad püsiva ja isikutevahelise ülesannete jaotusega

ühenduse. Järelikult ei saaks isegi siis, kui jaatada kuritegeliku ühenduse olemasolu ja seda, et L.

Dulub

oli

objektiivselt

selle

liige,

asuda

seisukohale,

et

ta

täitis

ka

KarS § 255 lg 1 subjektiivse koosseisu.

2.6. Vahekokkuvõte

242. Neil põhjustel ei vasta L. Dulubi ega P. Saare käitumine KarS § 255 lg-s 1 ette nähtud kuriteo

koosseisule. Maakohus kohaldas süüdistatavaid kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi

tunnistades ebaõigesti materiaalõigust. Seega tuleb kohtuotsus kõnealuses osas tühistada ja

süüdistatavad KarS § 255 lg 1 järgi õigeks mõista.

(IV) Kokkuvõte ja menetluskulu

1. Apellatsioonimenetluse tulemus

243. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 9. märtsi 2018. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue

otsuse.

244. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esmalt L. Dulubi ja P. Saare süüditunnistamises ning

karistamises KarS § 255 lg 1 järgi ning mõistab mõlemad süüdistatavad kuritegelikku ühendusse

71(76)

kuulumises õigeks. L. Dulubi õigeksmõistmine tingib ka tema suhtes tehtud konfiskeerimise

asendamise otsustuse ning selle tagamisabinõu tühistamise. Ühtlasi tuleb kolleegiumil määrata

P. Saare valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses osalemise eest riigi õigusabi tasu ja teha uus

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

L. Dulubi ja P. Saare kaitsjate apellatsioonid rahuldatakse, prokuratuuri apellatsioon jääb

rahuldamata.

245. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusi (süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse § 12) pole kohtule esitatud.

2. Menetluskulu

246. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik

(v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid, mis praeguses asjas ei aktualiseeru). Maakohus mõistis Tartu

Milli täielikult õigeks ja L. Dulubi ning P. Saare osaliselt õigeks. Sellest tulenevalt mõistis

maakohus riigilt Tartu Milli kasuks välja hüvitise kogu viimasel selleks ajaks tekkinud

menetluskulu (valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja kuluhüvitise) katteks. Nii

L. Dulubi kui ka P. Saare menetluskulu (kaitsjatasu) jagati süüdistatava ja riigi vahel pooleks.

Kuna käesoleva otsuse tulemusena mõistetakse kõik süüdistatavad kogu neile esitatud süüdistuse

mahus õigeks, tuleb ka kõigi süüdistatavate apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu täies

ulatuses hüvitada riigil. Lisaks jääb KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda ka süüdistatavate

apellatsioonimenetluse kulu, sest ringkonnakohus teeb selles asjas KrMS 337 lg 1 p-s 4 nimetatud

lahendi.

247. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude

hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud

kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku

suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa

kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) KrMS § 191 lg 3 annab ringkonnakohtule

pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust,

sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (vrd nt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1066).

2.1. Leonid Dulubi menetluskulu

248. L. Dulubi kaitsja vandeadvokaat K. Lind esitas maakohtule taotluse hüvitada L. Dulubile

valitud kaitsjale makstud tasu summas 7279 eurot (KoTo, kd 65, tl 65 jj). Õigusteenuse maht oli

kokku 47 tundi ja 5 minutit ning tunnihind 120–130 eurot. Maakohus luges sellise kaitsjatasu

suuruse mõistlikuks ja otsustas L. Dulubi osalise õigeksmõistmise tõttu, et riigil tuleb sellest

hüvitada L. Dulubile pool ehk 3639 eurot 50 senti.

72(76)

249. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga kõnealuse kaitsjatasu mõistlikkuse kohta.

Kuna aga ringkonnakohus mõistab L. Dulubi õigeks süüdistuse kogu mahus, tuleb riigil

L. Dulubile hüvitada apellatsioonimenetlusele eelnenud kriminaalmenetluses tekkinud

menetluskulu täies ulatuses ehk summas 7279 eurot.

250. Apellatsioonimenetluses lisandusid L. Dulubi kaitsjate hulka vandeadvokaadid A. Pilv ja

U. Kõrgesaar, kaitsjana jätkas ka vandeadvokaat K. Lind. Kolm kaitsjat esitasid ühise

apellatsiooni.

Ringkonnakohtu

istungil

esitati

kohtule

kaks

taotlust

L. Dulubi

apellatsioonimenetluse kulu hüvitamiseks. Ühe taotluse kohaselt osutas advokaadibüroo Attela

(K. Lind) L. Dulubile apellatsioonimenetluses õigusabi mahus 17 tundi 45 minutit tasumääraga

130 eurot tund (lisandub käibemaks). Kaitsja palub L. Dulubile selle kulu katteks välja mõista

2769 eurot. Teise taotluse kohaselt osutas advokaadibüroo Leadell Pilv (U. Kõrgesaar ja A. Pilv)

L. Dulubile apellatsioonimenetluses õigusabi mahus 59 tundi 59 minutit tunnihinnaga

140–150 eurot (lisandub käibemaks). Selles taotluses palutakse riigilt L. Dulubi

apellatsioonimenetluse kulu katteks välja mõista 12 348 eurot 20 senti. Seega taotletakse

L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist kogusummas 15 117 eurot 20 senti.

251. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelmises punktis märgitud summat ei saa pidada

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks. KrMS § 175 lg 2 sätestab, et kui

menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu

suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega

tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele

kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks

võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks

tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-63-13, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59).

252. Menetletavas asjas ei ole taotlustele lisatud spetsifikatsioonidest tuvastatav, et kaitsjatele oleks

makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest. Ühtlasi jääb kolleegiumile

ebaselgeks, miks oli olukorras, kus kogu esimese astme kohtu menetluses kaitses L. Dulubi üksnes

K. Lind, apellatsioonimenetluses vajalik veel kahe kaitsja lisandumine, millega kaasnes

paratamatult ka nende tutvumine kriminaalasja materjalidega ja sellest tingitud kulu. Väärib

märkimist, et kesksed kaitseargumendid, millele tuginedes vaidlustati L. Dulubi süüditunnistamist

KarS § 255 lg 1 järgi, olid välja kujunenud juba maakohtu menetluses ja need kajastuvad ka

K. Linnu kaitsekõne teesides (KoTo, kd 65, tl 136–138). Apellatsioonis mingeid põhimõtteliselt

ja kvalitatiivseid uusi (materiaalõiguslikke) argumente ei ole, vaid see keskendub maakohtu

üksikute põhjendite vaidlustamisele. L. Dulubi kaitsjate apellatsiooni maht ega käsitluse keerukus

pole selline, et sellise kaebuse koostamist ja esitamist ei saaks mõistlikult eeldada ka ühelt

kogenud vandeadvokaadilt, kes on pealegi osa võtnud kohtulikust arutamisest maakohtus. Sellises

olukorras oleks süüdistatavale kolmele kaitsjale makstud tasu täielik hüvitamine ilmses vastuolus

KrMS § 175 lg 2 mõttega. L. Dulubil oli KrMS § 42 lg 2 järgi küll õigus valida endale

apellatsioonimenetluseks kolm kaitsjat, kuid KrMS § 175 lg 2 kohaselt ei tähenda see automaatselt

seda, et riigil tuleb kõigi nende kaitsjate töö eest makstav tasu L. Dulubile hüvitada. Tegemist ei

73(76)

ole olukorraga, kus mitme kaitsja osavõtt olnuks apellatsioonimenetluse eseme keerukust ja

mahukust arvestades kaitseõiguse tagamiseks selgelt vajalik. Samuti ei ole tuvastatav, et ühe

kaitsja osavõtt vähendas samavõrra teise kaitsja tööd ja sellest tingitud kulu. Menetletavas asjas

võtab kolleegium L. Dulubi apellatsioonimenetluse kulu kindlaksmääramisel aluseks K. Linnu

taotluse summas 2769 eurot. Seda summat tuleb siiski mõnevõrra suurendada, sest eelduslikult

mõningal määral teiste kaitsjate osavõtt K. Linnu töömahtu ja seega ka tema esitatava arve suurust

vähendas. Kokkuvõttes peab kolleegium põhjendatuks lugeda L. Dulubi apellatsioonimenetluse

kuluks (mõistliku suurusega kaitsjatasuks) 4000 eurot.

253. Kokku tuleb riigil hüvitada L. Dulubile menetluskulu summas 11 279 eurot (7279 eurot+

4000 eurot).

2.2. Tartu Milli menetluskulu

254. Tartu Milli kaitsja palus maakohtus hüvitada oma kaitsealusele valitud kaitsjale makstud tasu

summas 43 456 eurot (ilma käibemaksuta, sest Tartu Mill on käibemaksukohustuslane), millest

maakohus pidas põhjendatuks tasu summas 37 821 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks mõistis

maakohus süüdistatava kasuks välja hüvitise kaitsja sõidukulu katteks summas 1953 eurot. Kokku

mõistis kohus riigilt süüdistatava menetluskulu katteks välja 39 774 eurot.

255. Ringkonnakohtu istungil esitas Tartu Milli kaitsja kohtule taotluse hüvitada tema kaitsealusele

apellatsioonimenetluse kulu summas 4305 eurot (ilma käibemaksuta). Taotluses toodud

spetsifikatsiooni kohaselt osutas kaitsja apellatsioonimenetluses Tartu Millile õigusabi

kogumahus

30,75

tundi,

mis

hõlmab

mh

prokuratuuri

apellatsiooniga

tutvumist,

apellatsioonivastuse koostamist, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamist ja kohtuistungil

osalemist, samuti muid ettevalmistavaid toiminguid. Õigusabi tunnitasu määr oli 140 eurot (ilma

käibemaksuta).

256. Pidades silmas KrMS § 191 lg-s 3 sätestatud pädevust, ei jaga kolleegium maakohtu arvamust,

et 37 821 eurot (ilma käibemaksuta) oli apellatsioonimenetlusele eelnevas kriminaalmenetluses

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasu. Selline kaitsjatasu on kriminaalasja

keerukust ja mahukust ning Tartu Milli süüdistuse mahtu arvestades ülemäärane. Kolleegiumi

hinnangul kinnitab seda järeldust ka Tartu Milli makstud kaitsjatasu võrdlus L. Dulubi poolt enne

apellatsioonimenetlust valitud kaitsjale makstud tasuga, milleks oli 7279 eurot. Seejuures oli

L. Dulubi süüdistuse maht märksa suurem. L. Dulubi ja Tartu Milli süüdistati ühes ja samas

maksukuriteos, kuid L. Dulub pidi end lisaks kaitsma ka KarS § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuse

eest. L. Dulubi kaitsja poolt maakohtule esitatud avalduste juriidilise argumentatsiooni kvaliteet

ei ole kaugeltki mitte madalam kui see on Tartu Milli kaitsja avalduste puhul. Märgitu taustal jääb

kolleegiumile arusaamatuks, millega on põhjendatav Tartu Milli kaitsja poolt maakohtule esitatud

taotluses märgitud 262,965 tunni suurune õigusteenuse maht (mida maakohus küll pisut

vähendas), samas kui L. Dulubi kaitsjal kulus enne apellatsioonimenetlust õigusteenuse

osutamiseks 47 tundi 5 minutit. Ehkki mõningane erinevus võib olla seletatav näiteks Tartu Milli

74(76)

varasema astumisega menetlusse vmt aspektidega, pole enam kui viiekordne ajakulu erinevus

kolleegiumi hinnangul õigustatud.

257. Olukorras, kus prokuratuur ei ole maakohtu poolt Tartu Milli kasuks välja mõistetud

menetluskulu hüvitise suurust vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus praeguses asjas siiski õigeks

hakata maakohtu määratud summat omal algatusel otseselt vähendama. Küll aga leiab kolleegium,

et maakohtu poolt ülemääraselt suures summas välja mõistetud menetluskulu hüvitis annab

kolleegiumile KrMS § 191 lg-st 3 tulenevalt aluse lugeda selle kuluhüvitisega kaetuks ka kogu

Tartu Milli apellatsioonimenetluse kulu. Taolist „tasaarvestust“ on varem kasutatud ka Riigikohtu

praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15,

p 135). Seega Tartu Millile kolleegium täiendavat menetluskulu hüvitist ei määra, lugedes

süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu täielikult hüvitatuks maakohtu otsusega määratud

menetluskulu hüvitisega.

2.3. Priit Saare menetluskulu ja tema kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus

258. P. Saar esitas maakohtule taotluse hüvitada talle 6000 eurot kohtueelses menetluses valitud

kaitsjale makstud tasu (KoTo, kd 65, tl 79–80). Maakohtus kaitses P. Saart määratud kaitsja,

kellele kohus määras riigi õigusabi tasu kogusummas 4824 eurot (KoTo, kd 65, tl 3–7; 10–13 ja

16–18). Maakohus, mõistes P. Saare osaliselt õigeks, jättis riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu täielikult riigi kanda ja määras, et riik peab hüvitama P. Saarele

valitud kaitsjale makstud 6000 eurost 588 eurot. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt

mõistetakse P. Saar talle esitatud süüdistuses täielikult õigeks, tuleb kogu valitud kaitsjale

makstud tasu KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada riigil, s.o riigilt tuleb P. Saare kasuks välja mõista

588 euro asemel 6000 eurot. Maakohtu otsustus riigi õigusabi tasu riigi kanda jätmise kohta jääb

muutmata.

259. P. Saare määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule kaks taotlust tasu määramiseks P. Saarele

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. 28. mail 2018 esitatud taotluse kohaselt kulus

kaitsjal apellatsiooni koostamiseks ja kohtuotsuse ning kohtupraktika ja kliendi seisukohtadega

tutvumiseks üheksa tundi (18 pooltundi). Ühtlasi palub kaitsja suurendada riigi õigusabi tasu

piirmäära justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 2 lg 1 alusel

500%. Kaitsja palub määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo tasu 1800 eurot, millele lisandub

käibemaks 360 eurot. 19. oktoobril 2018 esitatud taotluses palub kaitsja määrata

OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo kaitsja poolt kohtuistungil osaletud 7 tunni eest riigi õigusabi tasu

350 eurot, millele lisandub käibemaks 70 eurot.

260. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning

justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) 7. detsembrini 2018

kehtinud redaktsiooni § 1 lg-test 1, 2, 4, 6 ja 10, § 2 lg-st 1 ning § 6 lg-test 3 ja 5, leiab, et kaitsja

taotlused on põhjendatud osaliselt.

75(76)

261. Tasude ja kulude korra § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest

kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine,

kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte

üle 300 euro ühes kohtuastmes. Tasude ja kulude korra § 1 lg 6 kohaselt juhindutakse sellest

tasumäärast ka apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 näeb ette, et kohus,

uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel

suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti,

kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata.

P. Saare kaitsja põhjendab tasumäära suurendamise taotlust asja äärmise töömahukuse, maakohtu

otsuse suure mahu ja ka selle üllatuslikkusega, mis tingis vajaduse uurida täiendavalt

õiguskirjandust ja kohtupraktikat ning kujundada uus kaitsepositsioon. Kolleegium möönab, et nii

kriminaalasi ise kui ka maakohtu 74-leheküljeline otsus on keskmisest mahukam, kuid samas

mitte eriliselt mahukas. Kaitsja väide kohtuotsuse üllatuslikkuse kohta jääb kolleegiumile

arusaamatuks: ringkonnakohus maakohtu otsust üllatuslikuks pidada ei oska. Kaitsjal oli võimalik

rajada oma apellatsioon suurel määral maakohtus käsitletud argumentidele ja asjaoludele, millega

ta oli eelnevast tuttav. Ringkonnakohus möönab, et vaidlusese on selles kriminaalasjas keskmisest

mahukam ja keerukam, kuid seda siiski mitte eriti suurel määral. Kokkuvõttes leiab kolleegium,

et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra

§ 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb

suurendada 300%, mitte 500%. Seega rahuldab ringkonnakohus 28. mai 2018. a riigi õigusabi

tasu taotluse osaliselt, s.o summas 1200 eurot (lisandub käibemaks 240 eurot).

262. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 sätestab, et kohtuistungil osalemise eest arvestatakse tasu

30 minuti kaupa ja lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Tasu arvestamisel lähtutakse

menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi alguse ja istungiprotokollis märgitud

kohtuistungi lõpu kellaajast. Kui advokaat ei ole istungi alguses kohal, siis lähtutakse kohtuistungi

protokollis märgitud advokaadi istungile saabumise ajast. Kohtuistungil osalemise aja hulka

arvestatakse kõik istungi katkestused, mis kohtu poolt teatavaks tehtuna kestavad kuni 30 minutit.

Menetlusosalistele teatavaks tehtud kohtuistungi vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit, ei

kuulu tasustatava aja hulka. Pärast katkestust jätkuva kohtuistungil osalemise aja algus määratakse

lõike teises ja kolmandas lauses sätestatust lähtudes. Menetletavas asjas algas ringkonnakohtu

istung kohtuistungi protokolli kohaselt kell 11.00 ja lõppes kell 17.49. Kell 12.55–14.00 oli

kohtuistungi pikem vaheaeg, ülejäänud vaheajad olid lühemad kui 30 minutit. Seega oli

kohtuistungi tasustatava aja kestus 5 tundi 44 minutit, mis tuleb ümardada 5,5 tunniks ehk

11 pooltunniks. Sellele vastav riigi õigusabi tasu on tasude ja kulude korra § 6 lg-st 5 tulenevalt

275 eurot, millele lisandub käibemaks 55 eurot.

263. Kokku

on

P. Saarele

apellatsioonimenetluses

osutatud

riigi

õigusabi

eest

OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo määratav tasu 1770 eurot (sh käibemaks 295 eurot).

264. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis

nimetatud riigi õigusabi tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu jätta

KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

76(76)

Juhan Sarv

Erkki Hirsnik

Mati Kartau

(allkirjastatud digitaalselt)