3-18-779/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-779

Haldusasi

OÜ Muldkeha (kuni 05.12.2018 OÜ Taavi) kaebus

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 19.03.2018

otsuse nr 1.1-1/18-045 tühistamiseks ning Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi kohustamiseks OÜ Taavi

14.12.2017 taotlust uuesti lahendama

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Muldkeha, volitatud esindajad vandeadvokaat

Allar Jõks ja vandeadvokaadi abi Mirjam Vichmann ning

nõustaja Rein Riisalu

Vastustaja – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

volitatud esindajad Ave Henberg, Margus Tähepõld ja

Indrek Laineveer

Asja läbivaatamine

05.02.2019

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Muldkeha kaebus osaliselt.

2. Kohustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lahendama kaebaja

14.12.2017 taotlus osas, mis puudutab kaebaja väidet, et kinnistutel registrikoodiga nr

10018250 ja nr 9926150 asub kaebajale kuuluv kergliiklustee.

3. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt OÜ Muldkeha kasuks välja

menetluskulud summas 5000 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

3-18-779

2(12)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-i Eesti Raudtee (Eesti Raudtee) haldusnõukogu otsusel lõpetati alates 15.09.1995

reisijatevedu Riisipere-Haapsalu raudteelõigul põhjusel, et raudtee seisukord oli reisijatele

ohtlik ja kaubavedudeks sobimatu.1

2. Eesti Erastamisagentuur, Eesti Raudtee ja OÜ Uuemõisa Taavi (13.12.2000-05.12.2018

OÜ Taavi, al 05.12.2018 OÜ Muldkeha) sõlmisid 12.12.1997 Riisipere-Haapsalu raudteelõigu

varade erastamise ostu-müügilepingu. Varade hulka kuulus kogu raudteetrass ja seonduv

taristu, mh muldkeha ja pealisehitus Riisipere-Haapsalu peateelõigul.2

3. OÜ Uuemõisa Taavi võõrandas erastamislepinguga ostetud raudtee OÜ-le Haapsalu

Raudtee ning OÜ Haapsalu Raudtee müüs 28.02.2006 Nissi ja Risti valla piires asuva raudtee

peatee muldkeha (muu hulgas) tagasi OÜ-le Taavi.3

4. Raudteeinspektsioon andis 27.05.2004 OÜ-le Haapsalu Raudtee kirjaliku nõusoleku

Riisipere-Haapsalu peatee lammutamiseks. Riisipere-Haapsalu peateelt eemaldati seejärel

liiprid ja rööpad.4

5. OÜ Taavi soovis erastada ostueesõigusega maad muldkeha ja seda teenindava ala juurde.

Maa erastamisest OÜ-le Taavi vallavalitsused keeldusid, sest muldkeha ei vasta ehitise

nõuetele. OÜ Taavi vaidlustas sellekohase otsuse kohtus. Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2008

otsusega haldusasjas 3-07-439 jäeti kaebus rahuldamata (s.o apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata) põhjusel, et kõnealune raudtee muldkeha ei ole maareformi

seaduse (MaaRS) tähenduses rajatis, mis annaks õiguse maad ostueesõigusega erastada.

6. Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega nr 857k-865k jäeti endise Riisipere-Turba

ning Turba-Ellamaa raudteelõigu alune maa riigi omandisse.5 Riigivara valitsejaks on

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM).

7. Eelviidatud raudteelõigu osaks olev kinnistu registrikoodiga 9926150 (kinnistu nr

9926150) on 04.10.2017 kinnistamisavalduse alusel kantud kinnistusraamatusse 09.11.2017

ning kinnistu registrikoodiga 10018250 (kinnistu nr 10018250) on 05.10.2017 kinnistamisaval-

duse alusel kantud kinnistusraamatusse 15.11.2017. Kinnistute omanikuks on Eesti Vabariik.

8. OÜ Taavi esitas tulenevalt ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg-test 1 ja 2, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-st 5 ja § 15 lg-st 1 ning riigivaraseaduse (RVS) § 19

lg-st 1 MKM-ile 14.12.2017 taotluse hoonestusõiguse seadmiseks enda kasuks kinnistutel nr

1 kaebuse lisa 1, BNS-i 22.09.1995 uudis „Riisipere-Haapsalu liinil suletakse rongiliiklus“ (I kd, tl 13) ja lisa 2,

BNS-i 25.09.1995 uudis „Riisipere-Haapsalu raudteeliin vajab 90 miljoni kroonist investeeringut“ (I kd, tl 14)

2 ostu-müügileping – I kd, tl 15-21

3 kaebuse p 9 ja joonealune märkus 3; ehitiste müügileping – III kd, tl 20-23

4 kaebuse p 5, vastus kaebusele p 3.16

5 korraldused – II kd, tl 142-150

3-18-779

3(12)

10018250 ja 9926150 asuva muldkeha alusele maale ning selle teenindamiseks vajalikule

maale.6

9. MKM jättis 19.03.2018 otsusega nr 1.1-1/18-045 OÜ Taavi 14.12.2017 taotluse rahulda-

mata.7

1) OÜ Taavi taotleb riigi maale (kinnistutele nr 10018250 ja nr 9926150) enda kasuks

hoonestusõiguse seadmist neil kinnistutel väidetavalt asuva OÜ Taavi omandis oleva vallas-

asjast ehitise – muldkeha – ja seda teenindava maa osas. OÜ Taavi taotlusest tuleneb, et ta ei

soovi hoonestusõigust selleks, et hakata ise muldkeha parendama ja selle peale raudteed ehitama

ja seda opereerima, vaid selleks, et muldkeha hoonestusõigus Eesti Raudteele edasi müüa. Enne

kui riik saab otsustada, kas hoonestusõiguse seada või mitte, on vaja tuvastada, kas kinnistutel

üldse asub ehitis, mille kasuks saab hoonestusõigust seada, ja kui asub, siis kas OÜ Taavi on

ehitise omanik ehk isik, kel on õigus hoonestusõiguse seadmist taotleda.

2) OÜ Taavi ostis 1997. a erastamislepinguga Eesti Raudteelt Riisipere-Haapsalu raudtee kui

vallasasja. Tol ajal koosnes nimetatud raudteelõik muldkehast ja pealisehitisest ning oli

aktiivselt kasutusel raudteeveoks. OÜ Haapsalu Raudtee, kellele OÜ Taavi oli peale ostu

raudtee üle andnud, otsustas 2004. a-l raudtee vabatahtlikult likvideerida. OÜ Haapsalu Raudtee

lasi Raudteeinspektsiooni 27.05.2004 kirjaliku nõusoleku alusel eemaldada raudteelt täielikult

pealisehitise. Nii kehtiva kui 2004. a kehtinud raudteeseaduse (RdtS) järgi on raudtee rajatis,

mis koosneb muldkehast ja pealisehitisest. Pärast 2004. a ei eksisteeri enam raudteed, sest alles

on üksnes muldkeha.

3) OÜ Taavi järeldus, et ehitise mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kehtivast EhS-ist ja

RdtS-ist on väär. Seda, kas muldkeha on ehitis, tuleb hinnata maareformi seaduste kontekstis.

Nimelt käsitletakse ehitist vallasasjana ja maast eraldi õiguskäibes olevana üksnes maareformi

kontekstis. AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 omavad tähendust vaid maareformi kontekstis, sest

reguleerivad ehitise kui vallasasja omaniku õigust nõuda hoonestusõiguse seadmist pärast seda,

kui maareformi menetluse lõppemise tulemusel on maa kantud kinnistusraamatusse.

Maareformi kontekstis on ehitise mõiste avatud MaaRS § 6 lg-s 3.

4) Kuna kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 ei asu olemasolevaid ehitisi, ei ole MKM-il

võimalik hoonestusõigust millegi osas seada ja OÜ Taavi taotlus hoonestusõiguse seadmiseks

tuleb jätta rahuldamata.

5) Kui OÜ Taavi või isik, kellelt ta ostis muldkeha, oleks säilitanud raudtee ja hoidnud seda

korras, oleks tekkinud MaaRS järgi õigus erastada raudtee alune ja selle teenindamiseks vajalik

maa. Kuna OÜ Taavi ja isik, kellele ta vahepeal raudtee üle andis, otsustasid vabatahtlikult ja

oma ärihuvidest lähtuvalt raudtee likvideerida, selmet sellesse investeerida ja seda käigus hoida,

siis on asjakohatu rääkida, et riik võõrandas omandi. OÜ Taavi ja OÜ Haapsalu Raudtee olid

või vähemasti pidid olema ettevõtjatena teadlikud, et kui nad likvideerivad maareformi

objektiks olevatel maadel ehitise maareformi seaduste tähenduses, siis ei kaitsta maareformi

erisätete alusel nende omandiõigust ehitisest järelejäänud pinnasekuhja osas maa riigi

omandisse jätmisel.

6) Mis puutub OÜ Taavi seisukohta, et tema õiguspärane ootus, et MKM käsitleb muldkeha

ehitisena, tuleb MKM-i asekantsleri 11.11.2015 kirjast, siis selle kirjaga ei antud OÜ-le Taavi

siduvat ja selget lubadust muldkeha ehitisena käsitleda. Isegi kui möönda, et asekantsleri kirja

saab mitmel viisil tõlgendada, ei teki OÜ-le Taavi õiguspärast ootust haldusorgani ühest

ebaselgest ja OÜ-le Taavi mitte adresseeritud kirjast.

6 taotlus – I kd, tl 59

7 otsus – I kd, tl 88-91

3-18-779

4(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. OÜ Muldkeha (kuni 05.12.2018 OÜ Taavi) esitas 18.04.2018 Tallinna Halduskohtule

kaebuse (täiendatud 03.01.2019, 18.01.2019, 25.01.2019) MKM-i 19.03.2018 otsuse tühista-

miseks ning MKM-i kohustamiseks kaebaja 14.12.2017 taotlust uuesti lahendama.8

1) Vaidluse põhiküsimus on, kas hoonestusõigust saab seada kaebajale kuuluvale Riisipere-

Haapsalu raudtee muldkehale, millelt on muldkeha konserveerimise eesmärgil demonteeritud

amortiseerunud rööpad ja pehkinud liiprid ning millele on koostöös avaliku võimuga rajatud

kergliiklustee (Läänemaa Tervisetee).

2) Minister on jätnud olulises osas kaebaja 14.12.2017 taotluse lahendamata. Kaebaja soovis

hoonestusõiguse seadmist selleks, et võõrandada hoonestusõigus Riisipere-Turba raudteelõigu

taastajaks määratud Eesti Raudteele ning tagada omaniku kohustuste täitmine, sh rajatud

kergliiklustee kaitse. Kaebaja taotles hoonestusõiguse seadmist seega kahel alusel: raudtee

muldkehale või raudtee muldkehale rajatud ehitisregistrisse kantud kergliiklusteele. MKM

lahendas taotluse ainult raudtee muldkeha puudutavas osas. Kuna minister on jätnud taotluse

osaliselt lahendamata, siis on tegemist sellise kaalutlusveaga, mis iseenesest toob kaasa

haldusakti õigusvastasuse.

3) Kaebaja ei ole erastamislepingut rikkunud ega raudteed likvideerinud. 1997. a-l erastati

Riisipere-Haapsalu raudtee kaebajale koos kohustusega kolme aasta jooksul investeerida

540 000 krooni ja säilitada samaks ajaks kaubavedu. Kaebaja ületas investeeringu kohustuse ja

säilitas kaubaveod 2004. a-ni. Riigil oli teada, et eraomanikuga kokku lepitud investeeringu-

mahud on ebapiisavad raudteetaristu jätkusuutlikuks majandamiseks pika aja jooksul. Selleks,

et konserveerida raudtee muldkeha ja ballast, demonteeris kaebaja Raudteeameti loal ja

kokkuleppel MKM-iga 2004. a-l pehkinud liiprid ja amortiseerunud rööpad. Demonteerimise

kohustus tulenes kehtivast õigusest, sh RdtS-ist. Rööbaste ja liiprite demonteerimine ei ole

samaväärne raudtee pealisehitise ega raudtee likvideerimisega ega lõpeta kaebaja omandiõigust

säilinud muldkehale ja ballastile. Minister leidis ebaõigesti, et kaebaja omandiõigus on ehitise

haihtumise tõttu lõppenud ning jättis seetõttu ebaõigesti kaebaja taotluse rahuldamata.

4) MKM-i keelduv otsus ignoreerib asjaolu, et pärast amortiseerunud pealisehitise demon-

teerimist on kaebaja koostöös riigiasutuste ja eraettevõtjatega säilitanud raudteetammi (ballast

ja muldkeha) ning otsinud võimalusi raudtee taastamiseks, sh pidanud kuni 2016. a maini

läbirääkimisi MKM-iga. Alles pärast seda, kui MKM teatas, et Riisipere-Haapsalu raudtee

esimest osa Riisiperest Turbani hakkab taastama Eesti Raudtee, hakkas kaebaja pidama

läbirääkimisi selleks, et võõrandada raudteetamm kui ehitis. Seetõttu on ekslikud MKM otsuses

sisalduvad etteheited, et kaebaja ei ole soovinud raudteed taastada, vaid üritab müüa endale

mittekuuluvat kasutuskõlbmatut vara – muldkeha.

5) Riik teadis Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha erastades, et ta võõrandab vara, mille

väärtus seisnes eelkõige muldkehas. Erastamise hetkel oli selge, et rööpad ja liiprid tuleb

lähiaastatel demonteerida. Avalik võim on kaebajaga koostöös rajanud muldkehale Läänemaa

Tervisetee ja sõlminud lepingu selle kasutamiseks kuni aastani 2021. MKM on kuni 2017. a

sügiseni käsitlenud kaebajat muldkeha omanikuna. Kui riik jõudis oma tegevuses reaalselt

Riisipere-Turba raudtee taastamiseni, muutis ta muldkeha omandiõiguse osas oma seisukohta,

soovides muldkeha alusele maale seada hoonestusõiguse Eesti Raudtee kasuks. Seega on riik

käitunud vastuoluliselt. Seetõttu on ebaõige ja üllatav ministri seisukoht, et kaebaja ei olegi

enam kõne all oleva muldkeha omanik ning puudub ehitis, millele hoonestusõigust seada.

8 kaebus – I kd, tl 2-12A; kaebuse täiendused – III kd, tl 28-31, 41-42, 59-62

3-18-779

5(12)

6) Ministri seisukoht, et pealisehitise eemaldamise tõttu ei ole muldkeha enam ehitis, on ka

õiguslikult ainetu. Muldkeha aluse maa riigi omandisse jätmisega on maareform lõpuni viidud.

Kui maareform on lõpule viidud, siis ei kohaldu ka MaaRS (vt MaaRS § 2). Järelikult tuleb

käesolevas asjas hoonestusõiguse taotluse lahendamisel lähtuda muldkeha staatuse määratle-

misel nii EhS-ist kui ka RdtS-st. Nende koostoimes on muldkeha käsitletav ehitisena.

Seadusandlus eristab muldkeha ja sellele toetuvat tee pealisehitist või rööbasteed erinevate

rajatistena. Seega ei toeta kehtiv õigus ministri järeldust, et rööbaste ja liiprite eemaldamise

järgselt ehitis kaob. Ka kohtupraktika kohaselt on rööbasteeta muldkeha raudteeinfrastruktuuri

osa (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-16-1970). Muldkeha ei ole tekkinud looduslike

protsesside tulemusel, vaid eesmärgipärase inimtegevuse tulemusel. Seega ei saa muldkeha

ehitise staatus lõppeda liiprite ja rööbaste demonteerimisega. Teedeinsener Henri Toom´i arva-

muse kohaselt sisaldab muldkeha trassil Riisipere-Haapsalu 179 821 tonni killustiku ja 611 536

tonni killustiku all olevat liivast ja muust täitepinnasest muldkeha. Ehitusmaterjalina maksab

Riisipere-Rohuküla lõigul asuv muldkeha kokku 3,4 miljonit eurot ilma transpordikuluta.

Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha on kasutatav raudtee taastamiseks. Seega eelviidatud

uuringu andmed kinnitavad, et raudtee muldkeha kui selline faktiliselt eksisteerib ka täna.

7) TalTechi lektori Ain Kendra eksperthinnangu kohaselt kinnitavad nii raudtee muldkeha

kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis, kestvus ja terviklikkus, et raudtee muldkeha näol

on tegemist funktsionaalselt tervikliku rajatise ehk ehitisega. Muldkeha eesmärk, eraldiseisvalt

selle pealisehitisest, on tagada pealisehitisele vajalikud töötingimused (sh stabiilsus, elastsus)

ning hajutada pealisehitisele langev koormus aluspinnasele. Seetõttu kvalifitseeritakse

muldkeha alusrajatise ehk ehitisena.

8) AÕSRS § 13 lg 5 ja 15 lg 1 ongi ettenähtud juhtudeks, kui maareformi lõppedes selgub, et

kinnistatud maal asub teise isiku vara, kes ei ole soovinud või kellel on puudunud õigus saada

maa omanikuks. Seetõttu on ekslik ja asjassepuutumatu vastustaja järeldus, et AÕSR saab

kohaldada ainult maareformiga seonduvalt.

9) MKM on oma praktikas varasemalt käsitlenud raudtee muldkeha õigesti ehitisena, kuid

asunud käesoleval juhul vastuoluliselt teistsugusele seisukohale. Nii on MKM Edelaraudtee

Infrastruktuuri AS-ile (Edelaraudtee) kuuluvat muldkeha, millelt on eemaldatud pealisehitis,

pidanud ehitiseks ja valmistanud ette hoonestusõiguse seadmise korralduse. Teisisõnu on

MKM-i seisukoht Edelaraudteele kuuluva muldkeha ja ballasti puhul see, et raudteetamm ilma

pealisehitiseta st rööbasteeta on ehitis. Ka on MKM lubanud Edelaraudteel ehitusmaterjalina

minema vedada muldkeha sisaldava ehitusmaterjali. Seega kohtleb MKM sarnases olukorras

olevaid ettevõtjaid ebavõrdselt.

10) Kui ka lähtuda sellest, et raudtee muldkeha ei ole ehitis (millega kaebaja ei nõustu), on igal

juhul ehitiseks kergliiklustee. Kergliiklustee õiguslikku staatust on riik tunnustanud, registreeri-

des selle rajatisena ehitisregistris. Sellele on väljastatud kasutusluba ning tee olemasolu on

nähtav Maa-ameti kaardirakenduselt. Vastustaja järeldus, et kinnistutel asuv kergliiklustee ei

ole ehitis, on ebaõige. Esiteks ei sisalda vaidlustatud haldusakt ega MKM-i seisukoht vastavat

õiguslikku argumentatsiooni. Teiseks on nii kehtiv EhS kui ka kergliiklustee ehitamise ajal

kehtinud ehitusseadus lugenud kergliiklusteed ehitiseks. Kuivõrd kergliiklustee ja raudtee

muldkeha on ehitisregistrisse kantud ning ehitisregistri vastutaval töötlejal ehk vastustajal on

kohustus tagada registris olevate andmete terviklus ning autentsus, puudub alus kahtlemiseks,

et raudtee muldkeha on rajatis ehk ehitis. Ehitisregistrisse kanti jalgrattateena vaidlusalune

rajatis 23.02.2006. Seega tunnustati kergliiklusteed kui ehitist juba enne OÜ Haapsalu Raudtee

ja OÜ Taavi vahelise muldkeha müügilepingu sõlmimist (28.02.2006). Ehitisregistri kande

informatiivsest tähendusest ei saa teha järeldust, et ehitisregistrisse kantud objekt ei olegi ehitis.

Vastupidisel juhul kaotab ehitisregistri pidamine üldse tähenduse.

3-18-779

6(12)

11) Vastustaja arvates ei olnud enne 01.03.2006 kinnistul kergliiklusteed. Selline järeldus on

ekslik. Ehitise omanike ja tehniliste andmete teatis on esitatud 15.02.2006 ning esmane kanne

on tehtud 23.02.2006 ehk enne 01.03.2006. Pärast vaidlusalustel kinnistutel olnud raudtee

rööbaste ja liiprite eemaldamist 2004. a-l muutus muldkeha kui ehitise kasutamise otstarve.

Alates sellest ajast on see kergliiklusteena kasutusel olnud ning see rekonstrueeriti aastal 2007.

Seega ei ole pärast 01.03.2006 ehitatud uut ehitist.

12) MKM on kaebaja taotlust ja kaebust ebaõigesti mõistnud ja seetõttu jõudnud ebaõigele

järeldusele. Kaebaja ei ole taotlenud hoonestusõigust raudteele. Tegemist on olulise

kaalutlusveaga. Käesoleva vaidluse üks põhiküsimus seisneb seega selles, kas ehitiseks saab

lugeda ainult tervikliku ja toimiva raudtee või on ehitiseks ka muu raudtee sihtotstarbeliseks

toimimiseks vajalik rajatis või raudtee sihtotstarbeliseks toimimiseks vajalikule rajatisele

ehitatud ja ehitisregistrisse kantud kergliiklustee, mille sihtotstarbeliseks toimimiseks on

kõnealune muldkeha samuti vajalik. Selle küsimuse lahendamisest sõltub, kas riigimaal asub

teisele isikule, st OÜ-le Muldkeha kuuluv ehitis, mille juurde on tulenevalt AÕSR §-st 13 ja 15

õigus hoonestusõigust taotleda.

13) Vastustaja põhiseisukoht on, et ehitiseks (rajatiseks) saab olla ainult raudtee kui tervik,

mitte aga raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalik rajatis. Selline järeldus on vastuolus

vastustaja enda poolt kehtestatud määrusega. Majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse

nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (määrus nr 51) § 1 lg 1 kohaselt tähistatakse ehitise

kasutamise otstarve vastavalt sama määruse lisas esitatud loetelule kasutamise otstarbe

nimetusega ja viiekohalise koodiga. Ehitised, mis kuuluvad gruppi 21000, on määruse lisa

kohaselt transpordirajatised. Nii kehtiva õiguse kohaselt kui ka kaebajale kuuluva muldkeha

ehitisregistrisse kandmise hetkel on kergliiklustee transpordirajatis koodiga 21100 „Teed“ ja

muldkeha transpordirajatis koodiga 21219 „Muu raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalik

rajatis“. Järelikult on ka MKM tema poolt antavates õigusaktides kehtestanud, et kergliiklustee

on transpordirajatis ja raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalik muldkeha on rajatis. Kui

vastustaja mõtleb tõsiselt, et vaidlusalused kanded tuleks registrist kustutada, siis tuleks

tühistada ka määrus nr 51, mis peab nii jalgrattateed kui ka muldkeha ehitiseks. Sellisel juhul

kaotaks mõtte ka EhS § 3 lg 1.

14) MKM arvates on ehitiste puudumine mh tuvastatud Nissi Vallavalitsuse 04.02.2009

korraldusega, millega jäeti rahuldamata OÜ Taavi taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks,

ning Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti

jõustunud kohtulahendiga haldusasjas 3-07-439. Selline järeldus on ebaõige. Kaebajat ei ole

kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse, mistõttu ei saa ka sellest menetlusest tulla

kaebaja jaoks õiguslikult siduvaid järeldusi. Kohtulahend asjas nr 3-07-439 ei ole käesolevas

asjas menetlusosalistele siduv.

11. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub 01.06.2018 vastuses (täiendatud

18.01.2019 ja 25.01.2019) jätta kaebus rahuldamata.9

1) Üldreegli järgi ei ole kellelgi subjektiivset õigust nõuda hoonestusõiguse seadmist riigi

maale. Selline erikord kehtib vaid maareformi konteksti. AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 on

kehtestatud selleks, et kaitsta maareformi käigus nende isikute õigusi, kellel on võõral maatükil

AÕSRS § 13 lg 1 mõistes vallasasjast ehitis. Maareformi käigus ei kaitsta seega igasuguste

ehitiste omanike õigusi, vaid üksnes nende ehitiste omanike õigusi, kes omavad vallasasjast

ehitisi maareformi erinormide kontekstis. Ehitise definitsiooni maareformi kontekstis avab

MaaRS § 6 lg 3. MaaRS § 6 lg 3 viitas kuni 01.07.2015 ehitise mõiste sisustamisel suuresti

ehitusseadusele ning alates 01.07.2015 on sättes endas toodud ehitise definitsioon ja puudub

9 vastus kaebusele - III kd, tl 7-13; täiendus – III kd, tl 47-50, 78-79

3-18-779

7(12)

viide EhS-ile. Seletuskiri põhjendas muudatust nii: „Maareformi seaduses säilitatakse kehtiva

EhS-i ehitise definitsioon, et mitte muuta maareformi läbiviimisel ehitistena käsitletavaid asju.“

Eelnevast nähtub, et maareformi kontekstis ei ole ehitise mõiste sisustamisel asjakohane lähtuda

01.07.2015 jõustunud EhS-ist, vaid lähtuma peab MaaRS § 6 lg 3 toodud definitsioonist. Kuna

nimetatud normis on säilitatud enne 01.07.2015 kasutusel olnud ehitise mõiste, siis saab

maareformi kontekstis ehitise mõiste sisustamisel arvestada ka varasema ehitusseaduse ning

MaaRS § 6 lg 3 kohta jõustunud kohtupraktikaga.

2) Raudtee rööbaste ja liiprite jäädava eemaldamise järel lakkas raudtee olemast terviklik

rajatis ning muutus riigile kuuluva maatüki oluliseks osaks. Nimelt loeb AÕSRS § 13 lg 1

maatükist eraldi õiguskäibes ja MaaRS kaitset saavaks üksnes neid ehitisi, mis vastavad MaaRS

§ 6 lg 3 kriteeriumitele, teised asjad loetakse maatüki oluliseks osaks.

3) Nissi Vallavalitsus on 04.02.2009 korralduses nr 41 leidnud, et kaebajal ei ole õigust

erastada maad ei muldkeha ega kergliiklustee osas, sest viidatud objektid pole kumbki ehitis

maareformi õigusaktide kontekstis. Kaebaja ei ole otsust vaidlustanud. Asjaolu, et kinnisasjadel

puuduvad ehitised, mida tuleks maareformi õigusaktides sätestatud meetmetega kaitsta, on

tuvastatud ka Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega, millega jäeti kinnistute piires asuv

maa riigi omandisse, ning nende korralduste aluseks olevate asjakohaste Nissi Vallavalitsuse

04.07.2017 korraldusega nr 158. Kaebaja ei ole neid vaidlustanud. Lisaks on Tallinna

Ringkonnakohus 18.02.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-439 tuvastanud, et kõnealune

muldkeha ei ole ehitis maareformi õigusaktide ja tol ajal kehtinud ehitusseaduse mõistes. Praegu

soovib kaebaja uuesti avada juba aastaid tagasi lahendatud küsimust.

4) OÜ Taavi (OÜ Uuemõisa Taavi) erastas 1997. a vabatahtlikult Riisipere-Haapsalu raudtee.

OÜ Uuemõisa Taavi soetas 5200 kroonise ostuhinna ja 540 000 kroonise investeerimis-

kohustuse eest 5 915 316 krooni väärtuses varasid. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et ta ei oleks

teadnud, mis seisus raudtee ta ostis. Seega ostis OÜ Uuemõisa Taavi täie teadlikkusega raudtee

sellises seisus nagu ta oli, saades ühtlasi aru, et ta ostis raudtee kui vallasasja ning tal puudus

lepingust tulenev omandiõigus raudtee alusele maale. OÜ Taavi eesmärke raudtee ostul avab

kõige paremini lepingule lisatud äriplaan. Äriplaanist tuleb välja, et OÜ Taavi oli raudteed ostes

teadlik, et riik ei soovi edasi investeerida raudteesse. OÜ-l Taavi oli eesmärk erakapitali toel

säilitada raudtee kaubavedude jätkamiseks. Raudteed majandades sai aga OÜ Haapsalu

Raudtee, kellele OÜ Uuemõisa Taavi oli varad võõrandanud, peagi aru, et raudtee majandamine

ei ole tasuv tegevus ning erakapital ei tule sellega toime. OÜ Haapsalu Raudtee tegi riigile 2003.

a-l ja 2004. a-l mitu ettepanekut, et riik taasriigistaks Riisipere-Haapsalu raudtee ja kurtis, et tal

puuduvad vahendid raudtee remondiks. MKM ütles, et riik ei taasriigista raudteed ega andnud

ühtegi siduvat lubadust sellega seoses. Kuna OÜ-l Haapsalu Raudtee ei õnnestunud raudteed

riigile tagasi müüa ning polnud soovi sinna edasi erakapitali investeerida, otsustati raudtee

likvideerida. Keegi ei sundinud OÜ-d Haapsalu Raudtee selleks tegevuseks, see oli äriühingu

äriline otsus. Sealjuures müüs OÜ Haapsalu Raudtee raudtee likvideerimise käigus maha

väärtuslikud rööpad (vanametall), väheväärtuslikud puidust liiprid asetati muldkeha kõrvale,

sest tõenäoliselt ei soovinud kulutada vahendeid liiprite kui ohtlike jäätmete äraveoks ja

käitlemiseks. MKM-ile ei ole teada, millise tasu sai OÜ Haapsalu Raudtee rööbaste müügist,

kuid arvestades rööbaste hulka, kattis see eelduslikult perioodil 1997-2004 tehtud

investeeringud mitmekordselt. Järelejäänud muldkeha muutus reformimata riigimaa oluliseks

osaks, kuna OÜ Haapsalu Raudtee oli likvideerinud tervikliku ehitise MaaRS § 6 lg 3 ja AÕSRS

§ 13 lg 1 mõttes. Need maareformi õigusaktide normid kehtisid sisuliselt tänasel kujul ka 2004.

a-l. OÜ Haapsalu Raudtee oli raudtee-ettevõtja, kes pidi mõistma oma tegevuse õiguslikke

tagajärgi, sealjuures maareformi õigusaktide kontekstis. Siinjuures ei ole tegu ka materiaalse

ebaõiglusega, sest sisuliselt sai OÜ Haapsalu Raudtee raudtee likvideerimise käigus endale

kõige väärtuslikuma vara (rööpad).

3-18-779

8(12)

5) Kaebaja väidab kaebuses, et rööbaste ja pehkinud liiprite eemaldamist nõudis toona

kehtinud RdtS. See väide on õige, kuid kaebajal on jäänud märkimata, et OÜ Haapsalu Raudtee

lasi raudtee pealisehitise täielikult amortiseeruda, sest ei näinud ärilist mõtet sinna investeerida.

Seega otsustas OÜ Haapsalu Raudtee, et talle on tulusam rööpad maha müüa ja 1997. a ostetud

varast loobuda, kui raudteesse investeerida ja säilitada raudtee kui tervikrajatis. Kui OÜ

Haapsalu Raudtee oleks raudteed parandanud ja käigus hoidnud, ei oleks tulnud rööpaid ja

liipreid jäädavalt eemaldada. Seega oleks tegu olnud tervikliku rajatisega ning OÜ Haapsalu

Raudtee või isik, kellele ta enne 01.03.2006 oleks raudtee kui tervikrajatise müünud, oleks

saanud sinna MaaRS alusel maad erastada või hiljem hoonestusõiguse taotleda.

6) Kõnealustel kinnistutel ei asu ehitisi, mistõttu oli otsus jätta kaebaja taotlus hoonestus-

õiguse seadmiseks rahuldamata juba sel põhjusel õiguspärane. Hoonestusõigust ei saa seada ka

põhjusel, et kaebaja pole muldkeha omanik. Kaebaja ostis muldkeha OÜ-lt Haapsalu Raudtee

28.02.2006. Enne seda kuupäeva olid raudteelt jäädavalt eemaldatud liiprid ja rööpad ning

järelejäänud muldkeha ei olnud ehitis maareformi seaduste mõttes. Kuna terviklik raudteerajatis

oli likvideeritud, muutus muldkeha riigile kuuluva maatüki oluliseks osaks enne 28.02.2006 ega

olnud seejärel enam AÕSRS § 13 kohaselt maatükist eraldi õiguskäibes. Sellega ei saanud keegi

teine enam tehinguid teha. Seetõttu on kaebaja ja OÜ Haapsalu Raudtee vaheline muldkeha

müügileping tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 mõttes. Muldkeha

võõrandamise lepingut tõestanud notar viitas lepingus, et ei ole veendunud selles, et OÜ

Haapsalu Raudtee on muldkeha omanik ja et tal on muldkeha käsutusõigus, kuid pooled nõudsid

siiski lepingu tõestamist.

7) Kaebaja üritab kaebuses väita, et esitas hoonestusõiguse taotluse alternatiivselt muldkehale

ning kergliiklusteele. MKM on 19.03.2018 otsuses tuvastanud, et kinnistutel ei asu ühtegi

olemasolevat ehitist – ei raudteerajatist ega tavalist teed, mille kasuks hoonestusõigust seada.

Sellega on MKM lahendanud kaebaja taotluse täies ulatuses. Kaebaja väited, et ta esitas

hoonestusõiguse taotluse alternatiivselt muldkeha ja tee osas, on ühtlasi otsitud ja valed. Kõik

kaebaja taotluses esitatud väited on suunatud selle põhjendamisele, et muldkeha on

raudteerajatis ja käsitletav iseseisva raudtee-ehitisena, mistõttu tuleks MKM-il kaebaja kasuks

hoonestusõigus seada. Kaebaja mainib kergteed üksnes ühe lausega. Kergtee osas puuduvad

taotluses igasugused põhjendused. Asjaolu, et kinnisasjadel ei asu ühtki ehitist, sealhulgas teed,

on tuvastatud ka Harju maavanema 03.08.2018 korraldustega.

8) Ehitisregistri kandel vaidlusealuse objekti osas on üksnes informatiivne tähendus ning see

ei tõenda, et tegu on ehitisega maareformi õigusaktide kontekstis. Isegi kui muldkehale oleks

tänaseks rajatud tee, ei oleks MKM-il AÕSRS § 13 lg-st 5 ja § 15 lg-st 1 tulenevalt kohustust

kaebaja kasuks hoonestusõigust seada, sest kaebaja ei ole tee omanik. AÕSRS § 13 lg 6 järgi

said vallasasjast ehitised olla eraldi õiguskäibes kuni 01.03.2006. Kaebaja omandas 28.02.2006

OÜ-lt Haapsalu Raudtee muldkeha, mitte tee. Nii 28.02.2006 OÜ Haapsalu Raudtee ja kaebaja

vahel sõlmitud muldkeha müügilepingust, kui kaebusele lisatud materjalidest tuleneb, et mingit

teed seal selle kuupäeva seisuga ei olnud. OÜ Haapsalu Raudtee ja kaebaja vaheline muldkeha

müügileping oli tühine. Isegi kui peale 01.03.2006 rajati muldkehale tee (mida MKM leiab, et

pole rajatud), on see tee riigile kuuluva maatüki oluline osa ega kuulu kaebajale.

9) Kaebaja üritab küll viidetega ehitisregistri kannetele näidata, et juba seisuga 23.02.2006

asus kinnistutel kergliiklustee, kuid see väide on vale. 23.02.2006 ei kantud ehitisregistrisse

kergliiklusteed, vaid üksnes endise raudtee muldkeha. 28.02.2006 muudeti ehitisregistris

andmeid väidetava muldkeha omaniku osas. Ehitisregistrist nähtub, et alles 09.03.2006 taotleti

ehitusluba jalgrattatee ehitamiseks, mis viitab, et alles siis hakati objekti kavandama.

10) Kui ehitis faktiliselt puudub, ei saa seada piiratud asjaõigust, mis eeldab ehitise olemasolu.

Kaebaja poolt viidatud õigusaktide eelnõudes, ajalehe artiklites ja kirjavahetuses, mis ei olnud

3-18-779

9(12)

isegi adresseeritud kaebajale, väljendatud seisukohad ei loo alust asjaõiguse, sealhulgas

omandiõiguse tekkeks. Teisisõnu ei loonud MKM-i väljendatud seisukohad kaebajale omandi-

õigust kinnistutel asuva muldkeha osas.

11) TalTechi lektori üldine kirjeldus muldkehadest pole vaidluse kontekstis asjakohane ega

tõenda, et vaidlusalune objekt on ehitis maareformi kontekstis.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus rahuldab OÜ Muldkeha kaebuse osaliselt, põhjendades seda alljärgnevalt.

13. Kaebaja on vaidlustanud MKM-i 19.03.2018 otsuse, millega jäeti rahuldamata kaebaja

14.12.2017 taotlus kinnistutele nr 10018250 ja nr 9926150 tema kasuks hoonestusõiguse

seadmiseks AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel.

AÕSRS § 13 lg 5 sätestab, et ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa

omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestus-

õiguse seadmist.

AÕSRS § 15 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul

alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse

seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates

nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja

jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud

riigimaal või munitsipaalomandis oleval maal asuv ehitis. Kui maa omanik keeldub

hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe

hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates

ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat

kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis

vallasasi.

14. Viidatud AÕSRS sätted seonduvad hoonestusõiguse seadmisega maareformi objektiks

oleval maal asuva ehitise kui vallasasja osas. Väljapool maareformi puudub õiguslik

konstruktsioon, mille sisuks ja eesmärgiks oleks kinnistusraamatusse kandmata maale

õiguslikul alusel ehitise püstitamine, mis osaleks õiguskäibes maatükist eraldi. Teiste sõnadega

ei saa AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 omada tähendust väljapool maareformi.

Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda AÕSRS § 13 lg-s 5 ja § 15 lg-s 1 sisalduva ehitise

mõiste sisustamisel selle tähendusest maareformi kontekstis. Maareformi kontekstis sisustab

ehitise mõistet MaaRS § 6 lg 3. Kuni 01.07.2015 sisustas MaaRS § 6 lg 3 ehitise mõistet

ehitusseaduse kaudu / viitega ehitusseadusele ning alates 01.07.2015 (s.o alates EhS

jõustumisest) sisaldub MaaRS § 6 lg-s 3 iseseisev ehitise definitsioon, mis vastab kuni

01.07.2015 kehtinud ehitusseaduses sisaldunud ehitise mõistele.

15. Vaidlusaluse muldkeha vastavust ehitise mõistele maareformi kontekstis on analüüsinud

kohtud haldusasjas nr 3-07-439 ning jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole ehitisega. Viidatud

vaidluse sisuks oli asjaolu, et kaebaja soovis MaaRS § 22 lg 1 alusel ostueesõigusega erastada

kõnealuse muldkeha kui ehitise alust ja teenindamiseks vajalikku maad. Kohalik omavalitsus

(Risti vallavalitsus) jättis kaebaja taotluse rahuldamata ning kohtud jätsid kaebaja sellekohase

kaebuse rahuldamata põhjusel, et raudtee muldkehal puudus pärast lammutamist terviklikule

rajatisele omane iseseisev funktsioon (Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2007 otsusega kaebuse

rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.02.2008 otsusega kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Riigikohus jättis 16.04.2008 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmata).

3-18-779

10(12)

Käesolevas asjas (MKM-ile 14.12.2017 esitatud taotluses) soovib kaebaja sama muldkeha

alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist enda kasuks,

sisustades muldkeha jätkuvalt ehitisena. Kuna tegemist on samuti maareformi kontekstis

esitatud taotlusega, sarnaselt eelviidatud haldusasja nr 3-07-439 esemega, siis on asjakohased

ka haldusasjas nr 3-07-439 antud hinnangud muldkeha sisustamiseks ehitisena. Kohus ei näe

käesolevas asjas alust sisustada ehitise mõistet erinevalt ning nõustub selles osas haldusasjas nr

3-07-439 tehtud ringkonnakohtu lahendi põhjendustega.

Seega leiab kohus, et kõnealune raudtee muldkeha ei ole eraldiseisvana AÕSRS § 13 lg 5 ja §

15 lg 1 tähenduses ehitis, mille alusele ja teenindamiseks vajalikule maale oleks kaebajal õigus

nõuda enda kasuks hoonestusõiguse seadmist viidatud AÕSRS sätete alusel. Kõnealusel

muldkehal puudus pärast lammutamist (s.o rööbaste ja liiprite kui pealisehitise eemaldamist)

terviklikule ehitisele omane iseseisev funktsioon.

16. Eeltoodud järeldust ei mõjuta kohtu hinnangul ka asjaolu, et alates 01.07.2015 kehtiv EhS

§ 3 lg 1 defineerib ehitise mõistet mõnevõrra erinevalt võrreldes MaaRS § 6 lg-ga 3 ja kuni

01.07.2015 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg-ga 1.

Kuni 01.07.2015 kehtinud ehitusseadus ja MaaRS defineerivad ehitist kui aluspinnasega

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja.

EhS defineerib ehitist kui inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele

toetuvat asja, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda

eristada teistest asjadest.

Olgugi, et EhS § 3 lg 1 ei sisalda sõna „terviklik“ (millele on muu hulgas rajatud haldusasjas nr

3-07-439 tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendus), siis ei saa sellest järeldada, et asja mõistet

tuleks al 01.07.2015 sisustada varasemast erinevalt. EhS-i eelnõu seletuskiri10 selgitab, et

„Mõistest on välja jäetud mitmeti mõistetavad ja üleliigsed mõisteosad. Näiteks, kuivõrd ehitis

on asi, siis ei ole vaja mõistes rõhutada asja terviklikkust. Kui ei ole teisiti määratletud, tuleb

terviklikkust alati eeldada.“

Seega ei viiks eeltoodust erinevale järeldusele ka see, kui lähtuda AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1

kontekstis EhS § 3 lg-s 1 sisalduvast ehitise mõistest.

17. Erinevaks järelduseks ei anna alust ka kaebaja poolt viidatud RdtS § 21 lg 1 p 2 ja § 3 p 2.

RdtS § 21 lg 1 p 2 kohaselt koosneb raudteeinfrastruktuur järgmistest osadest, mis on raudteega

ehituslikult või sihtotstarbeliselt seotud: 1) raudteemaa; 2) rööbastee ja muldkeha, mille hulka

kuuluvad süvendid, veeviimarid, rennid, truubid, taimed mulde nõlvade kaitseks ning piirded,

hekid, tarad ja tulekaitsevööndid.

RdtS § 3 p 2 kohaselt on raudtee maatükiga püsivalt ühendatud funktsionaalselt terviklik rajatis,

mille olulised osad on muldkeha ja sellele toetuv tee pealisehitus, mis koosneb rööbastest,

pöörmetest, liipritest ja ballastist.

Viidatud sätted toetavad seisukohta, et ehitisena tuleb sisustada raudteed kui funktsionaalselt

terviklikku rajatist, mis koosneb mh nii muldkehast kui pealisehitusest. Kohus ei sea seejuures

kahtluse alla kaebaja seisukohta, et muldkehal on eraldiseisev funktsioon – selleks on kanda

raudtee pealisehitust, samas ei saa muldkeha pidada eraldiseisvana ehitiseks juriidilise termini

tähenduses. Seejuures ei ole määravat tähendust, kas rääkida hiljuti rajatud muldkehast, mis

võimaldab sellele paigaldada pealisehituse, või raudtee likvideerimise (pealisehituse

eemaldamise) tulemusena säilinud muldkehast, millele võib tulevikus olla võimalik

10 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897c-f9b761fb9b92/Ehitusseadustik

3-18-779

11(12)

(ümberehitamise tulemusena) taas pealisehitus rajada. Kummalgi juhul ei saa muldkeha

sisustada ehitisena, millele saaks eraldiseisvana väljastada ehitis- või kasutusluba. Vastupidist

järeldust ei saa teha ka kaebaja viidatud määrusest nr 51.

18. Kohtu hinnangul saab ka 12.12.1997 erastamislepingust järeldada, et erastati terviklik

raudtee, eesmärgiga jätkata selle sihtotstarbelist kasutamist (vt eelkõige lepingu p-d 1.4 ja 4.1-

4.2). Lepingust ei saa järeldada, et selle peaeesmärgiks ja -sisuks oleks muldkeha võõrandamine

lahus muust varast, millest raudtee koosneb/koosnes.

19. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, et hoonestusõiguse seadmise taotluses (ja ka

05.02.2018 seisukohas, mis on esitatud vastusena haldusakti eelnõule „Hoonestusõiguse

seadmise menetluse algatamisest keeldumine“) on kaebaja keskendunud sellele, et muldkeha

on raudteerajatis ja käsitletav iseseisva raudtee-ehitisena. Selles osas on vastustaja põhjendatult

leidnud, et muldkeha näol ei ole tegemist iseseisva ehitisega, nagu kohus eelnevalt tuvastas.

Samas on kaebaja toonud 14.12.2017 taotluses mh esile, et muldkeha on kantud ehitisregistrisse

jalgrattateena, samuti on kaebaja 05.02.2018 seisukohas põhjendanud, et kõnealustel kinnistutel

asub kaebajale kuuluv vara, st raudteetaristu ja kergliiklustee. Sellises olukorras ei saanud

vastustaja kohtu hinnangul lahendada taotlust täielikult / igakülgselt ilma, et otsuses oleks

esitatud sisuline seisukoht kaebaja väite osas, et kinnistutel asub talle kuuluv kergliiklustee.

Sisuliselt tuleneb kaebaja seisukohtadest, et ta käsitab muldkeha ehitisena kahel alusel: tegemist

on iseseisva raudtee-ehitisega ja/või tegemist on teega kui rajatisega / ehitisega. Vastustaja on

põhjendanud enda otsustust üksnes selles osas, kas muldkeha on eraldiseisvana raudtee-ehitis,

kuid ei ole võtnud põhjendatud seisukohta selles, kas kinnistutel asub tee kui rajatis ning kui

asub, siis kelle omandis see on ja millest koosneb (kas muldkeha on tee kui rajatise osa).

20. Kohtupraktikas on järjekindlalt asutud seisukohale, et põhjenduste esitamine kohtu-

menetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas

kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Erand-

juhtudel on peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist, kui on

ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma. Samuti võib erandina

esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid

kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (vt

Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12 p-d 19-20).

Käesolevas kohtumenetluses vastustaja poolt esitatud seisukohad kõnealuses küsimuses

(kergliiklusteed puudutavas osas) ei saa kohtu hinnangul asendada põhjenduste puudumist

kaebaja 14.12.2017 taotlust lahendavas haldusaktis. Samuti ei veena vastustaja seisukohad

kohut sellest, et kaebaja taotluse lahendamisel kergliiklusteed puudutavaid väiteid sisuliselt

analüüsiti ning juhinduti sellistest kaalutlustest nagu on esitatud käesolevas kohtumenetluses.

Kohtu hinnangul ei saa pidada ka ilmselgeks, et kõnealustel kinnistutel nr 10018250 ja nr

9926150 ei asu teed kui rajatist. Seda muu hulgas põhjusel, et poolte vahel ei ole vaidlust

Läänemaa Tervisetee olemasolus, Läänemaa Tervisetee on kantud ehitisregistrisse11, selle

rajamiseks ja kasutamiseks on sõlmitud mitmeid lepinguid, mh SA-ga Põhja-Läänemaa

Turismi- ja Spordiobjektide Halduskeskusega12, ning on saadud Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuselt toetust13.

21. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et puudub alus vaidlustatud MKM-i 19.03.2018 otsuse

tühistamiseks, kuivõrd osas, milles see kaebaja 14.12.2017 taotluse lahendab (s.o küsimus, kas

muldkeha on iseseisev raudtee-ehitis), on otsus põhjendatud ja õiguspärane. Seetõttu puudub

11 ehitisregistri kood 220297691; ehitisregistri väljavõtted – III kd, tl 37, 54-57, 63-71

12 kaebuse lisad 7 ja 10 – I kd, tl 29-30 ja 34

13 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 25.04.2006 otsus – I kd, tl 32

3-18-779

12(12)

alus ka MKM-i kohustamiseks kaebaja taotlust selles osas uuesti lahendama. Küll aga tuleb

MKM-i kohustada lahendama kaebaja taotlus osas, milles see on lahendamata (s.o küsimuses,

kas kõnealustel kinnistutel asub kaebajale kuuluv tee kui rajatis). Kohtu hinnangul on

viimatinimetatud nõue hõlmatud kaebaja kohustamisnõudega (s.o lahendama uuesti kaebaja

14.12.2017 taotlus).

22. Kohus rahuldab seega kaebuse osaliselt. Kohus kohustab MKM-i lahendama kaebaja

14.12.2017 taotlust (uuesti) osas, mis puudutab kaebaja väidet, et kinnistutel nr 10018250 ja nr

9926150 asub talle kuuluv kergliiklustee (mis annab kaebaja hinnangul omakorda aluse

kinnistutele hoonestusõiguse seadmiseks tema kasuks). Ülejäänud osas jääb kaebus

rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud HKMS § 108 lg 2 kohaselt proportsio-

naalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetlus-

kulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6

kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 25 298,30 eurot, sh õigusabi

23 433,30 eurot (sisaldab käibemaksu), millest 1864,80 eurot on istungil osalemise tasu, ning

õigusabi osutamisega seotud otsesed kulud 1865 eurot (riigilõiv, kinnistusraamatu ja äriregistri

päringud, ekspertiisi kulud). Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid

(II kd, tl 127; III kd, tl 85-93, 105-107).

Kohtu hinnangul saab kaebaja menetluskulusid pidada vaidluse sisu ja mahtu arvestades

vajalikuks ja põhjendatuks summas 10 000 eurot (HKMS § 109 lg 6). Erinevaid õiguslikke

analüüse on konkreetse vaidluse lahendamiseks võimalik teostada ning sellega seonduvat

allikmaterjali ja tõendeid koondada väga suures mahus, millest ei saa samas järeldada, et see

oleks efektiivseks õiguskaitseks hädavajalik ning sellega seonduv kulu peaks kuuluma teiselt

menetlusosaliselt täies mahus väljamõistmisele.

Kohus rahuldab kaebuse hinnanguliselt pooles ulatuses, seega tuleb mõista vastustajalt kaebaja

kasuks välja viimase menetluskulud kokku summas 5000 eurot (HKMS § 108 lg 2).

Vastustaja ei ole enda menetluskulude hüvitamist taotlenud ega kuludokumente kohtule

esitanud, seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik