3-18-1906/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2019. a, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1906

Haldusasi

V.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.08.2018 otsuse

nr 4.2-1/61881-2 ja 07.09.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/61881-

5 tühistamiseks, 27.08.2018 vastuse nr 4.2-1/63691-2

õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja kohustamiseks

lahendama kaebaja relvaloa vahetamise avalduse

Menetlusosalised

Kaebaja – V.T., volitatud esindajad Aire Põder ja Indrek

Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Ursula Tropp ja Heli Insler

Asja läbivaatamine

18. veebruari 2019 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.T. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2019 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-1906

2(10)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA; vastustaja) väljastas V.T.le (kaebaja) 01.07.2013

relvaloa kehtivusega kuni 01.07.2018.

2. Kaebaja andis relva 02.07.2018 üle vastustajale (relva ja laskemoona üleandmise-

vastuvõtmise akt nr 305-18) ja esitas 09.07.2018 vastustajale avalduse relvaloa vahetamiseks

seoses relvaloa kehtivuse lõppemisega.

3. Vastustaja keeldus 09.08.2018 otsusega nr 4.2-1/61881-2 relvaluba vahetamast. Kuna

kaebaja esitas relvaloa vahetamise avalduse ajal, mil relvaluba oli kaotanud kehtivuse, ei ole

võimalik temale väljastatud relvaluba vahetada (relvaseaduse (RelvS) § 41 lg 6 p 1 ja § 44

lg 1). Kaebaja võib soovi korral esitada avalduse relvaloa väljastamiseks RelvS § 35 alusel.

4. Kaebaja

esitas

16.08.2018

vastustajale

avalduse

relvaloa

vahetamise

tähtaja

ennistamiseks.

5. Vastustaja

keeldus

27.08.2018

vastusega

nr

4.2-1/63691-2

menetlustähtaja

ennistamisest. RelvS § 41 lg 6 p-s 1 sätestatud nõue, et relvaloa kehtivuse lõppemise korral

tuleb esitada dokumendid vähemalt 1 kuu enne loa lõppemist, on kehtestatud selleks, et PPA

jõuaks viia õigeaegselt läbi relvaloa vahetamisega seotud menetlustoimingud. Kehtetut

relvaluba ei ole võimalik vahetada. Relva käitlemisõigus ei ole peatunud ja seda ei ole

kehtetuks tunnistatud, vaid see on lõppenud koos relvaloa kehtivuse lõppemisega. Kaebaja ei

ole esitanud ühtegi tõendit mõjuva põhjuse kohta, miks ta ei saanud esitada relvaloa

vahetamise avaldust RelvS-is ettenähtud tähtaja jooksul (haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 34 lg 1).

6. Kaebaja esitas 29.08.2018 vaide vastustaja 09.08.2018 otsuse tühistamiseks ning kaebaja

02.07.2018 ja 09.07.2018 avalduste rahuldamiseks.

7. Vastustaja jättis 07.09.2018 vaideotsusega nr 4.2-1/61881-5 vaide rahuldamata.

Põhjendused:

7.1. Teeninduse ametnik selgitas 02.07.2018 kaebajale, et tal tuleb esitada relvaloa avaldus,

mitte vahetamise avaldus. Teeninduse ametnikud ei keeldu avalduse vastuvõtmisest ja vastu

võetakse ka puudusega avaldused. Ka kaebaja 09.07.2018 avaldus võeti vastu, kuigi see ei

vastanud nõuetele.

7.2. Kaebaja esitas relvaloa vahetamise avalduse ajal, mil relvaloa kehtivus oli juba lõppenud.

Relvaloa avaldus tuleb esitada mõistliku tähtaja jooksul enne loa kehtivuse lõppu, et

vastustaja jõuaks teha vajalikud toimingud.

7.3. Tulirelva ja laskemoona on õigus käidelda, sh vallata ainult kehtiva relvaloa alusel

(RelvS § 34 lg 2). Kui loa kehtivus on lõppenud ja relvaomanikul ei ole kehtivat relvaluba,

siis tähendab see, et tal ei ole õigust relva kanda ja vallata. Loa kehtivuse lõppemine ei

tähenda, et luba on peatunud.

7.4. Relvakandmisluba on relvaseaduses eraldi kategooria. See väljastatakse juriidilisele

isikule.

7.5. Kehtetut dokumenti ei ole võimalik pikendada, vaid taotleda tuleb uut luba. Seadusandja

on kehtestanud nõude, et relvaloa vahetamise avaldus tuleb esitada 1 kuu enne loa kehtivuse

lõppemist. See näitab, et relvaloa vahetamise menetlus ei saa toimuda suvalisel ajahetkel

pärast loa kehtivuse lõppemist. RelvS § 44 lg-st 1 tuleneb, et pärast relvaloa kehtivuse

lõppemist ei ole relvaomanikul õigus enam tulirelva kanda ja vallata. Loa kehtivuse peatamise

3-18-1906

3(10)

alused on sätestatud RelvS §-s 43, loa kehtivuse lõppemine nende hulka ei kuulu. Kuna

kaebajal puudub kehtiv relvaluba, tuleb relvaloa saamiseks viia läbi RelvS §-s 35 sätestatud

menetlus, mh peab taotleja sooritama teooriaeksami ja tulirelva käsitsemise ning laskeoskuse

katse.

7.6. Vastustaja

ei

pidanud

relvaloa

vahetamisest

keeldumise

otsuses

kohaldama

kaalutlusõigust. Samuti ei pidanud ta arvestama kaebaja varasemalt sooritatud relvaeksamit.

Seadusandja ei näinud ette, et sooritatud relvaeksami tulemused jäävad ajalise piiranguta

kehtima.

7.7. Kaebaja relvaluba ei ole tunnistatud kehtetuks, vaid see kaotas kehtivuse kehtivusaja

lõppemise tõttu.

7.8. Kaebaja võttis relvaomanikuna ja relvaloa omajana kohustuse järgida RelvS-i sätteid.

Kohatu on etteheide, et vastustaja teeb kõik, et relvaloa menetlus oleks ebaefektiivne ja

keeruline. Vastustaja teeb vastupidi kõik selleks, et vältida analoogseid juhtumeid.

Relvaomanikke teavitatakse relvaloa kehtivuse lõppemisest telefonitsi või e-kirja teel, kuigi

see ei ole vastustaja kohustus. Kaebajat teavitati vahetu kontakti käigus.

8. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes

tühistada vastustaja 09.08.2018 otsus ja 07.09.2018 vaideotsus, tuvastada vastustaja

27.08.2018 vastuse õigusvastasus ja kohustada vastustajat lahendama kaebaja relvaloa

vahetamise avalduse. Põhjendused:

8.1. Vastustaja keeldus kaebaja 02.07.2018 avaldust relvaloa vahetamiseks vastu võtmast.

8.2. Kaebajale

väljastatud

relvaloa

kehtivuse

lõppemine

01.07.2018

tõi

kaasa

relvakandmisõiguse peatumise. Kuna kaebaja relvakandmisõigust ei ole peatatud, ära võetud

ega ka kehtetuks tunnistatud, ei saa teda käsitleda relvakandmisõiguseta isikuna ning politsei

on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Vastustaja 09.08.2018 otsus on vastuolus põhiseaduse

(PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse ja PS §-s 14 sätestatud tõhusa menetluse

põhimõttega, samuti rikub see PS §-s 12 kehtestatud võrdsuspõhimõtet ja PS §-st 32 tulenevat

õigust omandile. Kaebaja on juba varasemalt teooriaeksami ja tulirelva käsitsemise ning

laskeoskuse katse sooritanud.

8.3. Vastustaja teeb kõik, et relvaloa menetlus oleks ebaefektiivne, võimalikult keeruline,

aeglane, kulukas ja ebameeldiv. Vastustaja ei ole otsuste tegemisel kasutanud

diskretsiooniõigust õiguspäraselt. Uue relvaloa taotlemise menetlus on kaebaja suhtes

ebaproportsionaalne. Riigikohus leidis, et soetamisloa ja relvaloa kehtetuks tunnistamine

piirab isiku vaba eneseteostust viisil, mis võtab täielikult võimaluse kasutada relva

jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamine

eeldab loa taotlemist, millega kaasneb aja- ja rahakulu (Riigikohtu 14.12.2010 otsus asjas

nr 3-4-1-10-10, p 56). Kaebaja relvaloa vahetamisest keeldumine ja sellest tulenevalt relvaloa

kehtetuks tunnistamine ei ole mõõdukas, sest tooks kaasa relvade ning laskemoona

võõrandamise kohustuse, mis piirab kaebaja õigust omandile (PS § 32) ja eneseteostuse õigust

(PS § 19).

9. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

9.1. Relvaluba on võimalik vahetada seoses kehtivuse lõppemisega kindla ajavahemiku

jooksul, s.o 3 kuust kuni 1 kuuni enne relvaloa kehtivuse lõppemist (RelvS § 351 lg 11, § 41

lg 6 p 1). Kaebaja andis 02.07.2018 vastustajale üle relvaloa ja püstoli ning 09.07.2018 esitas

relvaloa vahetamise avalduse, tervisetõendi ja tasus riigilõivu. Seega ei esitanud kaebaja

relvaloa vahetamiseks vajalikke dokumente (sh avaldust) seaduses ettenähtud aja jooksul, vaid

3-18-1906

4(10)

pärast relvaloa kehtivuse lõppu. RelvS-is ei ole sätestatud mõistet „peatumine“. RelvS § 44

kohaselt on relvaloa omaja kohustatud pärast loa kehtivuse lõppemist relva ja selle

laskemoona üle andma politseile hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval. Vastustaja tegi

kaebajale 31.07.2018 suulise hoiatuse relva ja laskemoona üleandmise nõuete rikkumise tõttu.

Relvaloa kehtivuse peatamine, kehtivuse peatamise lõpetamine või loa kehtetuks tunnistamine

vormistatakse vastustaja otsusega (RelvS § 43 lg 5). Isik, kelle relvaloa kehtivus on lõppenud,

ei ole enam õigustatud relva kandma ega muul viisil käitlema. Asjaolu, et kaebaja suhtes ei

esine relvaloa andmist välistavaid tingimusi või et ta on varasemalt sooritanud teooriaeksami

ning tulirelva käsitsemise eksami ja laskeoskuse katse, ei oma mingit tähtsust.

9.2. Vastustaja ülesannete hulka ei kuulu relvaomanike teavitamine loa lõppemisest, kuid

vastustaja teeb seda eesmärgiga vältida relvaloa kehtivuse lõppemisega kaasnevaid tagajärgi

ja liigset halduskoormust. Kaebaja pidi teooriaeksami sooritanuna tundma RelvS-i, sh relvaloa

vahetamise

korda

ja

tingimusi,

samuti

relvaloa

kehtivuse

lõppemise

tagajärgi.

Relvaomanikuna võttis kaebaja endale kohustuse järgida RelvS-i.

9.3. Relvaloa kehtivus ja kehtivuse lõppemise tagajärjed on ette nähtud seadusega, seega

puudub vastustajal kaalutlusõigus. Vastustaja 09.08.2018 otsus vastab HMS §-s 54 toodud

haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Kaebaja on ise võtnud endalt võimaluse relvaloa

vahetamiseks RelvS §-s 41 sätestatud tingimustel ja korras. Tal on võimalik taotleda relvaluba

RelvS §-s 35 toodud tingimustel ja korras.

9.4. HMS § 34 lg 1 sätestab, kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib

haldusorgan enda algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Kaebaja ei ole

esitanud põhjust, mis takistas tal seaduses ettenähtud tähtaja jooksul taotleda relvaloa

vahetamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebajale on väljastatud relvaluba kehtivusega 01.07.2013–

01.07.2018. Relvaloa kehtivusaeg 5 aastat tuleb RelvS § 34 lg-st 7. Tegemist on

materiaalõigusliku tähtajaga, millele ei kohaldu menetlusõigusliku tähtaja kohta käiv

regulatsioon. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ka relvaloa menetluses tuleb vastustajal

lähtuda HMS-ist kui üldseadusest niivõrd kuivõrd RelvS kui eriseadus ei näe ette teisiti

(RelvS § 1 lg 11). Kuid kaebaja tuginemine relvaloa kehtivuse tähtaja määratlemisel HMS §-le

33 on ekslik, sest see reguleerib menetlustähtaega. Järelikult on ebaõige kaebaja arvamus, et

kuna 01.07.2018 oli pühapäev, siis pikenes tema relvaloa kehtivus HMS § 33 lg 3 alusel

järgmise tööpäevani ehk kuni 02.07.2018.

Tähtaegade arvutamist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 134-137.

Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva saabumist, millega

määrati kindlaks tähtaja algus ja tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel (TsÜS § 135). Tähtpäeva

saabumine määratakse tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega (TsÜS § 136 lg 1). Kui

tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta

vastaval kuul ja päeval (TsÜS § 136 lg 2). Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või

suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell

24.00, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 137 lg 1).

RelvS § 34 lg 7 näeb relvaloa kehtivusajaks ette 5 aastat. Tegemist on konkreetse aastates

arvutatava tähtajaga. Kuna kaebajale väljastati relvaluba 01.07.2013, siis lõppes relvaloa 5-

aastane kehtivusaeg 01.07.2018 kl 24.00. Tegemist ei olnud tahteavalduse esitamiseks või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevaga, mille puhul saabunuks tähtpäev puhkepäevale

3-18-1906

5(10)

järgnevalt esimesel tööpäeval (TsÜS § 136 lg 8, HMS § 33 lg 3). Tahteavalduse esitamiseks

ehk relvaloa vahetamise avalduse esitamiseks tuli tähtaeg RelvS § 41 lg 6 p-st 1. Konkreetse

kuupäevaga määratletud relvaloa kehtivustähtaeg teenib ka õigusselguse põhimõtet. Nii on

üheselt selge, mis ajani relvaluba kehtib ja puudub vajadus kontrollida, kas tegemist on

puhkepäevaga või mitte.

Eeltoodud järeldust ei muuda ka kaebaja selgitus, et tal puudus relvaloa kehtivuse viimasel

päeval 01.07.2018 võimalus oma relva vastustajale üle anda, sest tegemist oli pühapäevaga.

TsÜS § 134 lg 1 järgi on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud

tagajärjed. Relvaluba annab selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama

liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut RelvS-i ning selle alusel

kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras (RelvS § 34 lg 2). Järelikult lõpeb

isiku õigus relva käidelda relvaloa kehtivuse lõppemisel. Kuna kaebaja relvaluba lõppes

01.07.2018, puudus tal 02.07.2018 enam õigus relva käidelda, st et relv tulnuks vastustajale

üle anda hiljemalt 01.07.2018. Kuna tegemist oli pühapäevaga, tulnuks relv üle anda viimasel

tööpäeval ehk reedel, st 29.06.2018. Samasuguse kohustuse näeb ette ka RelvS § 44 lg 1, mis

ütleb, et pärast relvaloa kehtivuse lõppemist on loa omaja, vastava relva omanik, valdaja või

muu isik, kelle valduses on vastav luba, Euroopa tulirelvapass, relv ja selle laskemoon,

kohustatud need hiljemalt loa kehtivuse viimasel tööpäeval üle andma politseile. Järelikult ei

ole kaebaja tuginemine siinkohal HMS § 33 lg-le 3 põhjendatud.

11. RelvS § 41 lg 1 kohaselt vahetatakse relvaluba selle omaja avalduse põhjal mh loa

kehtivuse lõppemise korral. Relvaloa vahetamiseks tuleb PPA-le esitada kirjalik avaldus,

vahetamisele kuuluv relvaluba, foto ja tervisetõend ning tasuda riigilõiv (RelvS § 41 lg-d 3 ja

4). Relvaloa vahetamiseks nõutavad dokumendid tuleb esitada vähemalt 1 kuu enne relvaloa

kehtivuse lõppemist (RelvS § 41 lg 6 p 1). Kaebaja relvaluba kaotas kehtivuse 01.07.2018,

seega tulnuks relvaloa vahetamise avaldus esitada hiljemalt 01.06.2018. Kaebaja esitas

relvaloa vahetamise avalduse ja muud nõutavad dokumendid vastustajale alles 09.07.2018,

seega rikkus ta RelvS § 41 lg 6 p-s 1 sätestatud tähtaega enam kui kuu aja võrra. Kaebaja

väidab, et püüdis esitada vastustajale relvaloa vahetamise avalduse juba 02.07.2018, kuid

teenindusametnik ei võtnud seda vastu. Kaebaja ei ole oma väidet tõendanud. Isegi kui lugeda

see väide tõendatuks, oleks ka sellel kuupäeval esitatud avaldus olnud esitatud seaduses

sätestatud tähtaega enam kui kuu aega rikkudes. Seega puudub vajadus tuvastada, kas kaebaja

püüdis esitada relvaloa vahetamise avaldust juba 02.07.2018 või esitas ta selle alles

09.07.2018. Igal juhul oli avaldus esitatud tähtaega rikkudes.

Põhjendamatu ja eeltoodud normidega on vastuolus kaebaja poolt istungil esitatud väide, et

kuna relvaluba kaotas kehtivuse pühapäeval, siis pikenes tähtaeg kuni esmaspäevani (s.o

02.07.2018) ja kaebaja esitas seega relvaloa vahetamise avalduse tähtaegselt (s.o 02.07.2018).

Esiteks selgitas kohus juba eespool, et relvaloa kehtivustähtaeg ei ole menetlustähtaeg ja see

ei pikene järgmise tööpäevani, kui tähtpäev langeb puhkepäevale. Teiseks tuli kaebajal esitada

relvaloa vahetamise avaldus vähemalt 1 kuu enne relvaloa kehtivuse lõppemist, seega isegi

kui lugeda relvaloa kehtivus pikenenuks kuni 02.07.2018, oli relvaloa vahetamise avaldus

esitatud ikkagi tähtaega rikkudes.

12. Kaebaja esitas istungil väite, et haldusmenetlus relvaloa vahetamiseks algas vastustaja

algatusel 1,5 kuud enne relvaloa kehtivuse lõppemist, kui politseiametnik käis tema juures

relva hoidmise nõudeid kontrollimas. Kohus ei nõustu selle väitega.

HMS § 35 lg 1 võimaldab haldusmenetlust alustada ka haldusorgani initsiatiivil kas

menetlusosalise

teavitamisega

menetlusest

või

menetlusosalise

suhtes

esimese

menetlustoimingu sooritamisega (HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Tähele tuleb siiski panna, et

3-18-1906

6(10)

RelvS on HMS-i suhtes eriseadus ja kui eriseadus näeb ette üldseaduse regulatsioonist erineva

regulatsiooni, siis kohaldub eriseaduse regulatsioon. RelvS sätestab üheselt mõistetavalt, et

relvaluba vahetatakse selle omaja avalduse põhjal ja relvaloa vahetamiseks tuleb esitada

kirjalik avaldus vähemalt 1 kuu enne relvaloa kehtivuse lõppemist (RelvS § 41 lg 1, lg 3 p 1 ja

lg 6 p 1). Järelikult algab relvaloa vahetamise menetlus relvaloa omaja kirjaliku avalduse

alusel (HMS § 35 lg 1 p 1), mitte haldusorgani initsiatiivil. Selline regulatsioon on ka

põhjendatud, sest uue relvaloa saamise huvi on relvaloa omajal, mitte vastustajal, järelikult

peab relvaloa omaja näitama üles initsiatiivi relvaloa vahetamiseks. Juhul, kui ta ei ole

relvaloa vahetamisest huvitatud, puudub tal kohustus seda vahetada ja relvaluba kaotab

kehtivuse selle tähtpäeval. Haldusorgani initsiatiiv haldusmenetluse algatamiseks on

põhjendatud juhtudel, kui seadus paneb haldusorganile kohustuse midagi teha (nt järelevalve

ja kontrolli läbiviimise kohustus, planeerimise kohustus jms). Vastustajal puudub seadusest

tulenev kohustus omal algatusel relvalube väljastada ja relvaload antakse vaid isiku avalduse

alusel.

PPA-l on pärast relvaloa väljastamist õigus kontrollida riikliku järelevalve menetluse raames

relva ja laskemoona hoidmise nõuete täitmist ning nõuete rikkumise korral relvaluba

kehtetuks tunnistada (RelvS § 43 lg 1 p 3) või isikut väärteo (RelvS § 891) või kriminaalkorras

karistada (karistusseadustiku § 419). Kuigi ühe relva ja selle laskemoona hoidmiseks ei ole

vaja relvakappi, kehtivad ka selle relva ja laskemoona hoidmisele RelvS § 46 lg-s 8 toodud

reeglid, mille järgimist on PPA-l õigus kontrollida. Seega ei ole põhjendatud kaebaja istungil

esitatud väide, et tegemist ei olnud relva hoidmise nõuete kontrollimisega, vaid relvaloa

vahetamise menetluse alustamisega.

13. Kuna kaebaja esitas relvaloa vahetamise avalduse pärast seaduses ettenähtud tähtaja

möödumist ja pärast relvaloa kehtivuse lõppemist, siis keeldus vastustaja õiguspäraselt

kaebaja relvaluba vahetamast. Kehtetut relvaluba ei ole võimalik vahetada. Kui kaebaja

soovib endiselt relva omada, tuleb tal esitada uus relvaloa avaldus. Uue relvaloa taotlemine

võib küll uute eksamite läbimise kohustuse tõttu olla kaebaja jaoks koormavam, kuid sellise

tagajärje on kaebaja ise endale kaasa toonud, mitte ei ole seda põhjustanud vastustaja. Seetõttu

on kaebaja etteheited vastustajale põhjendamatud. Kaebaja pidi relvaloa omajana tundma

RelvS-i. Seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest. See, et kaebaja ei tunne seadust,

mida ta peab tundma, on tema risk. Vajadusel saanuks ta pöörduda abi ja selgituste saamiseks

vastustaja või õigusteadmistega isiku poole. Kaebaja viide sellele, et tema puhul puuduvad

RelvS-is sätestatud alused relvaloa väljastamisest keeldumiseks ning tal puuduvad rikkumised

ja karistused, ei ole praeguses asjas asjakohane, sest vastustaja ei keeldunud kaebajale

relvaluba väljastamist neil põhjustel.

14. Kaebaja väited ja etteheited on deklaratiivsed ja põhjendamata.

Kaebaja ei ole viidanud ühelegi kaalutlusnormile, millest tuli vastustajale kohustus kaalumist

teostada. Seetõttu on kaebaja etteheited kaalumise teostamata jätmise kohta põhjendamatud.

Vastustajal puudus õigus kaaluda relvaloa vahetamist olukorras, kus relvaluba oli juba

kehtivuse kaotanud.

Samuti on asjakohatud etteheited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Esiteks ei ole

kaebaja tõendanud, kellega võrreldes on teda ebavõrdselt koheldud. Kuid ka juhul, kui

vastustaja on mõningatel juhtudel pärast relvaloa kehtivuse lõppemist relvaloa vahetanud,

puudub kaebajal õigus nõuda ebaõige halduspraktika laiendamist ka talle. Võrdse kohtlemise

põhimõte ei anna õigust nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist. Kui kaebaja heidab ette

erinevat kohtlemist võrreldes nendega, kes esitasid relvaloa vahetamise taotluse tähtaegselt

või vähemalt relvaloa kehtimise ajal, siis on selline erinev kohtlemine põhjendatud, sest

3-18-1906

7(10)

tegemist on erinevas olukorras olevate isikutega ja erinevas olukorras olevate isikute erinevat

kohtlemist ei saa käsitleda põhjendamatu diskrimineerimisena. Võrdset kohtlemist saab nõuda

samas olukorras olevate isikute puhul.

Põhjendamatud on kaebaja väited proportsionaalsuse nõude rikkumise kohta. Vastustaja on

käitunud seaduse nõudeid järgides ja kohtu hinnangul ei ole selline regulatsioon PS-iga

vastuolus. Relvaloa saamine ei peagi olema lihtne ja kiire. Samuti ei järgne kaebajale uue

relvaloa taotlemisega ebaproportsionaalset tagajärge. Täiendav riigilõivu kulu (vastustaja

selgituste kohaselt 30 eurot) ei ole sellises suuruses, mida oleks põhjust pidada kaebaja jaoks

ebamõistlikult koormavaks ja tema õiguste teostamist oluliselt raskendavaks. Samuti peab

kaebaja relvaomanikuna oskama relva käsitseda, mistõttu ei tohiks relva käsitsemise

oskuseksamite läbimine olla tema jaoks keeruline ega takistada uue relvaloa saamist.

Proportsionaalsust oleks põhjust hinnata juhul, kui kaebajal esinenuks mõjuv põhjus, mis

takistas tal relvaloa vahetamise avaldust tähtaegselt esitada (nt haiglas viibimine). Praegusel

juhul kaebajal selliseid põhjusi ei olnud, mida ta ka kohtuistungil möönis. Tähtaja

möödalaskmine oli tingitud kaebaja enda hooletusest või teadmatusest. Isiku enda

hoolsuskohustuse rikkumine ei ole selline oluline asjaolu, mis annaks põhjust RelvS-i

põhiseaduspärasust kahtluse alla seada. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, et tal on tungiv

vajadus relva omada ja vahepealsel ajal kuni uue relvaloa saamiseni relva käitlemise õiguse

puudumine seaks tema elu, tervise või vara ohtu.

Kaebaja ei ole põhjendanud eneseteostuse õiguse riivet. Kuna tal ei ole takistusi uue relvaloa

taotlemiseks, siis saab ta end teostada pärast uue relvaloa saamist. Laskmishuvi on võimalik

ilma relvaloata realiseerida lasketiirus laskeinstruktori juhendamisel (RelvS § 86 lg 5).

PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus on lihtsa reservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et

omandipõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis on põhiseadusega kooskõlas. Arvestades

relvaga seotud ohtu isikute elule, tervisele ja varale, ei saa relva omamise õiguse sidumist

relvaloa kehtivusega pidada omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravaks. Ülevaate

omamine tsiviilkäibes olevatest relvadest ning relva kasutamise õiguse andmine tervise- ja

taustakontrolli läbinud isikutele teenib avalikke huve, aitab kaitsta teiste isikute õigusi ja

ühiskonna turvalisust. Teiste isikute põhiõigus elu ja tervise kaitsele on kaalukamad kaebaja

omandipõhiõigusest. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole piiratud ebaproportsionaalselt, sest tal

on võimalik taotleda uus relvaluba ja hankida uus relv, kui seni tema omandis olnud relv on

võõrandatud. Samuti olnuks tal võimalik relva üleandmisel PPA-le esitada PPA-le sama relva

kohta uus relvaloa taotlus. Kaebaja relv olnuks seni PPA juures hoiul, kuni kaebaja oleks

saanud uue relvaloa. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust pidada

RelvS-is toodud omandipõhiõigust piiravat regulatsiooni PS-iga vastuolus olevaks.

Vastustaja ei ole rikkunud ka selgitamiskohustust. HMS § 36 lg-st 1 nähtuvalt annab

haldusorgan selgitusi menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil.

Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks pöördunud relvaloa kehtivuse lõppemisega seonduvalt

vastustaja poole ja soovinud saada selgitusi, mida ta peab uue relvaloa saamiseks või relvaloa

vahetamiseks tegema. Vastustajal puudus seadusest tulenev kohustus omal algatusel kaebajat

relvaloa kehtivuse lõppemisest teavitada ja juhtida tema tähelepanu relvaloa vahetamise

võimalusele. Kuna vastustajal puudus aktiivne teavitamis- ja selgitamiskohustus, siis ei saa

talle sellekohaseid etteheiteid teha. Relvaloa kehtivusajast pidi kaebaja ise teadlik olema.

15. Vastustaja ei ole RelvS-i normide vastu eksinud ja tema tegevus on olnud õiguspärane,

mistõttu on vastustaja 09.08.2018 otsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

16. Kaebaja

esitas

16.08.2018

vastustajale

avalduse

relvaloa

vahetamise

tähtaja

ennistamiseks, mille vastustaja jättis 27.08.2018 vastusega rahuldamata.

3-18-1906

8(10)

Esiteks nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et menetlustähtaja ennistamise taotlust saanuks

lahendada juhul, kui see oleks esitatud enne relvaloa kehtivuse lõppemist, st perioodil

02.06.2018–01.07.2018. Sel juhul oleks kaebaja küll rikkunud RelvS § 41 lg 6 p-s 1 sätestatud

1-kuulist tähtaega, kuid relvaluba kehtinuks ja teoreetiliselt olnuks vastustajal võimalik tähtaja

ennistamise korral menetlus kiirendatud korras lõpule viia ja relvaluba enne kehtivuse

lõppemist ära vahetada. Kuna kaebaja esitas tähtaja ennistamise taotluse pärast relvaloa

kehtivuse lõppemist, siis puudus vastustajal võimalus tähtaega ennistada, sest relvaluba oli

juba kehtivuse kaotanud ja seda ei olnud võimalik enam vahetada.

Isegi kui nõustuda kaebaja arusaamaga, et tähtaja ennistamise taotluse saab esitada ka pärast

relvaloa kehtivuse lõppemist, siis igal juhul ei saa seda esitada pärast haldusmenetluse

lõppemist. Kaebajal tulnuks sellisel juhul esitada tähtaja ennistamise taotlus koos 09.07.2018

relvaloa vahetamise taotlusega. Kuna haldusmenetlus lõppes vastustaja 09.08.2018 otsusega,

millega keelduti kaebaja relvaluba vahetamast (HMS § 43 lg 1 p 3), siis oli kaebaja tähtaja

ennistamise taotlus esitatud liiga hilja. Pärast menetluse lõppu ei saa enam menetlustähtaega

ennistada, vaid menetluse uuendada, kui esinevad HMS §-s 44 sätestatud alused.

Menetlustähtaja ennistamine on võimalik, kui menetlustähtaeg lasti mööda mõjuval põhjusel

(HMS § 34 lg 1). Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõjuvat põhjust, mis takistas tal

tähtaegselt relvaloa vahetamise taotlust esitamast. See, et kaebaja ei tunne RelvS-i, ei ole

mõjuv põhjus, sest tal oli relvaloa omajana kohustus seda seadust tunda ja sellise kohustuse

rikkumine ei ole vabandatav. Vastustaja selgitustest nähtub, et kuigi vastustajal puudub vastav

kohustus, teavitab ta praktikas relvaloa omajaid relvaloa kehtivuse lõpptähtpäeva saabumisest

ja selgitab sellega seonduvaid kohustusi. Seega oli kaebajal vaatamata RelvS-i

mittetundmisele ka tegelikult võimalik esitada tähtaegselt või vähemalt enne relvaloa

kehtivuse lõppemist avaldus relvaloa vahetamiseks, kuid ta jättis selle tegemata. Asjakohatu

on kaebaja viide, et PPA büroode asukohad muutuvad pidevalt. Büroode asukohad ja

lahtiolekuajad on avaldatud PPA veebilehel https://www.politsei.ee/et/asukohad/teenindused

ja sellise teabe hankimine ei saanud olla kaebaja jaoks ebamõistlikult keeruline.

Kaebaja väitis kohtuistungil, et tähtaja möödalaskmise põhjustas tema juures relva hoidmise

nõudeid kontrollimas käinud politseiametnik oma eksitavate selgitustega. Esiteks ei ole

kaebaja tõendanud oma väiteid ega seda, et politseiametnik jagas talle eksitavaid selgitusi.

Teiseks ei ole kaebaja väited ka usutavad, sest ei ole eluliselt usutav, et RelvS-i nõuete

kontrolli teostav ametnik ei tunne RelvS-i ega sellest tulevat kohustust esitada relvaloa

vahetamise taotlus vähemalt 1 kuu enne relvaloa kehtivuse lõppemist. Äärmisel juhul võis

tegemist olla möödarääkimise või eksliku arusaamisega ametniku selgitustest. Igal juhul ei

olnud põhjendatud kaebaja arusaam, et politseiametnikuga relvaloa vahetamise teemal

suhtlemine käivitas haldusmenetluse ja ta ei pidanud enam midagi tegema, vaid võis ootele

jääda. RelvS § 41 lg 3 p 1 sätestab selgelt, et relvaloa vahetamiseks tuleb esitada kirjalik

avaldus. Järelikult ei ole relvaloa vahetamine suulise avalduse esitamisega seaduse järgi

võimalik.

Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 27.08.2018 vastus menetlustähtaja

ennistamata jätmise kohta on õiguspärane ja tuvastamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

17. Ebaõige on kaebaja arusaam, et relvaloa kehtivuse lõppemisega ei ole ta kaotanud

relvakandmisõigust, vaid see on peatunud. Erinevalt liiklusseadusest, mille § 124 lg 3 p 1

kohaselt mootorsõiduki juhtimisõigus peatub, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud, ei ole

sarnast regulatsiooni ette nähtud RelvS-is. RelvS § 34 lg 2 seob relva ja laskemoona

käitlemise õiguse relvaloaga. RelvS § 50 lg 1 järgi võib relva ja laskemoona kanda isik, kellel

on vastav relvaluba või relvakandmisluba. Kui relvaluba on kehtetu, puudub isikul ka õigus

3-18-1906

9(10)

relva käidelda. HMS § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ainult kehtiv haldusakt. HMS

§ 61 lg 2 järgi kehtib haldusakt kuni kehtivusaja lõppemiseni. Seega ei ole kehtetul haldusaktil

õiguslikke tagajärgi, st et kehtivuse kaotanud relvaluba ei anna kaebajale relva käitlemise ega

kandmise õigust. Seda kinnitab ka RelvS § 44 lg 1, mis kohustab relva pärast relvaloa

kehtivuse lõppemist PPA-le üle andma, ja RelvS § 44 lg 6, mis kohustab relvaloa kehtivuse

lõppemise korral relva võõrandama. Seega ei ole kaebaja relvakäitlemisõigus relvaloa

kehtivuse lõppemisega peatunud, vaid lõppenud. Uue õiguse saamiseks tuleb taotleda uus

luba. Relvaloa kehtivuse peatamist reguleerib RelvS § 43 ja sellest ei tule, et relvaloa omaja

relvakandmise või –käsitsemise õigus peatub ajal, mil relvaluba on kaotanud kehtivuse.

Relvaloa kehtivuse lõppemise ja kehtivuse peatamise erinevus nähtub RelvS § 44 lg-te 6 ja 61

võrdlusest – relvaloa kehtivuse lõppemisel on relvaomanikul kohustus relv võõrandada,

relvaloa kehtivuse peatamise korral võib relvaomanik relva võõrandada, kuid ei pea seda

tegema ja pärast peatamise aluse äralangemist on PPA kohustatud hoiulevõetud relva

omanikule viivitamatult tagastama. Need erinevad tagajärjed kinnitavad veelkord, et relvaloa

kehtivuse lõppemisel kaotab relvaloa omaja relva käitlemise õiguse, relvaloa kehtivuse

peatamise korral selline õigus vaid peatub. Kaebaja relvaluba kaotas kehtivuse, mitte seda ei

peatatud, samuti ei peatunud selle kehtivus mõnel seaduses sätestatud alusel (nt RelvS § 43

lg 14). Seega ei ole kaebaja relvakäitlemisõigus peatunud ja tal ei ole õigust nõuda pärast

relvaloa kehtivuse lõppemist relvaloa vahetamist.

18. Samadel põhjendustel on õiguspärane ka vastustaja 07.09.2018 vaideotsus.

Kaebaja heitis istungil lisaks ette vaide lahendamist vale isiku poolt. RelvS vaide lahendamist

ei reguleeri. Kuna siseministri 17.07.2014 määruse nr 33 “Politsei- ja Piirivalveameti

põhimäärus” § 3 lg 1 järgi teostab PPA üle teenistuslikku järelevalvet minister, on PPA

haldusakti või toimingu peale esitatud vaide lahendamise õigus PPA-l endal (HMS § 73 lg-d 1

ja 3). Praegusel juhul lahendas vaide vastustaja ja vaidealluvust ei ole rikutud. See, kes

konkreetselt asutuse sees peab vaide lahendama, on asutuse sisepädevuse küsimus (HMS § 8

lg 2), mis ei mõjuta haldusakti kehtivust ega õiguspärasust. Vaideotsuses on viidatud volituse

alusena PPA peadirektori 15.07.2018 käskkirjale nr 1.1-1/77. Nimetatud käskkirjaga1 on PPA

peadirektor volitanud relvaluba väljastama ja vahetama ning nendega seotud vaideid

lahendama mh Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo lubadegrupi vanemspetsialisti (käskkirja p-

d 1, 1.8, 1.11 ja 2.2). Vaidlusaluse 07.09.2018 vaideotsuse on teinud Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo lubadegrupi vanemspetsialist, seega ei ole vaideotsuse tegemisel ka

sisevolituse vastu eksitud.

19. Kuna kaebaja relvaloa vahetamise avalduse rahuldamata jätmine oli õiguspärane, samuti

oli õiguspärane tema menetlustähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmine, siis puudub

alus rahuldada kaebaja kohustamisnõuet vastustaja kohustamiseks kaebaja relvaloa

vahetamise taotlust lahendama. Neil põhjustel tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.

20. Kohus märgib, et ei kiida heaks kaebaja esindaja Indrek Põdra käitumist, kes esitas

kohtuistungil mitmeid uusi väiteid. Kohus andis 04.12.2018 määrusega menetlusosalistele

täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks tähtaja kuni 21.01.2019 ja teise

menetlusosalise poolt esitatule vastamiseks tähtaja kuni 04.02.2019. Nimetatud tähtajad anti

selleks, et menetlusosalistel oleks võimalik enne kohtuistungit asjas piisava põhjalikkusega

ette valmistuda ja oma seisukohti kaitsta. Uute üllatuslike väidete esitamine alles kohtuistungil

seadis vastustaja ebavõrdsesse olukorda, kel polnud kohtuistungiks ette valmistudes võimalik

nende väidetega arvestada. Väide, et esindajal ei olnud võimalik varem asja materjalidega

tutvuda, on asjakohatu ega õigusta kohtu antud tähtaja rikkumist. Esiteks andis kaebaja

1 Kättesaadav https://adr.politsei.ee/ppa/dokument/3525093.

3-18-1906

10(10)

volikirja tema esindamiseks praeguses asjas 16.08.2018 volikirjaga ja esindamisõigus anti nii

Aire Põdrale kui ka Indrek Põdrale. Seega oli esindajatel piisavalt aega end asja materjalidega

kurssi viia. See, et esindaja seda varem ei teinud, oli tema risk. Kaebajal oli kaks esindajat,

seega saanuks seisukohti tähtaegselt esitada ka Aire Põder, kui Indrek Põdral ei olnud see

varem võimalik. See, kuidas esindajad omavahel tööd jagavad, on nende ja kaebaja

omavaheline küsimus, mis ei õigusta tähtaja rikkumist. Seejuures selgitas kaebaja esindaja

Indrek Põder kohtuistungil, et nad aitasid kaebajat juba haldusmenetluses avalduste esitamisel.

Järelikult oli neil võimalik end haldusasja materjalidega põhjalikult kurssi viia juba enne

kohtumenetluse alustamist ja kohtu antud tähtaja rikkumine ei olnud põhjendatud.

21. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda

(HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole tema menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule

esitanud, seega jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/