2-18-109024/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2019, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-109024

Tsiviilasi

XX, YY ja CC hagi WW vastu elatise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 10. jaanuari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX, YY ja CC apellatsioonkaebused

Apellatsioonkaebuse hind

XX kaebuse osas 247,50 eurot

YY kaebuse osas 247,50 eurot

CC kaebuse osas 450 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): XX, YY ja CC, ühine seaduslik

esindaja QQ ja lepinguline esindaja Riho Friedrichs

Kostja (vastustaja): WW, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ene Mõtte

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta hagejate apellatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuste põhjal.

3. Pärnu Maakohtu 10. jaanuari 2019 otsus tühistada osas, millega maakohus andis

kostjale õiguse hagejatele maksmisele kuuluvast igakuisest elatisest eelnevalt maha

arvata 50% perehüvitiste seaduse § 17 lõike 3 alusel hagejatele makstud igakuisest

lapsetoetusest ning küsida hagejate esindajalt andmeid igakuiselt makstava

lapsetoetuse kohta (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 5). Tühistada sama otsus

ka osas, milles iga hageja kasuks mõisteti kostjalt välja elatis alates

1. jaanuarist 2019 suuremas summas kui perekonnaseaduse § 101 lõikes 1

sätestatud miinimummäära (käesoleval ajal 270 eurot kuus) ja perehüvitiste

seaduse § 17 lõike 3 teises lauses sätestatud lapsetoetusest 50% (käesoleval ajal

50 eurot kuus, resolutsiooni punktid 2–4) vahe. Lisaks tühistada sama otsus

menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks menetlemiseks samale

maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Punktis 3 viidatud otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles kostjalt mõisteti

iga hageja kasuks välja elatis alates 1. jaanuarist 2019 summas, mis on

perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära (käesoleval ajal

270 eurot kuus) ja perehüvitiste seaduse § 17 lõike 3 teises lauses sätestatud

2 (9)

lapsetoetusest 50% (käesoleval ajal 50 eurot kuus) vahe (käesoleval ajal 220 eurot

kuus, resolutsiooni punktid 2–4) ja määrati otsuse täitmise kord (resolutsiooni

punkt 6).

5. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja I), YY (hageja II) ja CC (hageja III, koos edaspidi kas „hagejad“ või „lapsed“)

esitasid QQ (ema) vahendusel 30. aprillil 2018 Pärnu maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse WW-lt (kostja, isa) elatise saamiseks summas 250 eurot igale hagejale. Hagejad

märkisid avalduses, et kostja ei osale nende ülalpidamises ja nad nõudsid elatist alates

30. aprillist 2018.

2. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, mistõttu anti asi üle lahendamiseks

hagimenetluses samale maakohtule. Hagejad esitasid samades nõuetes 30. juunil 2018 hagi,

mille maakohus võttis 11. juulil 2018 menetlusse.

Hagejate väitel

-

vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele pidi kostja kuni ema tööleminekuni sügisel

2014. aastal tasuma elatist 1 250 eurot kuus. Kui ema asus tööle, vähendati

kokkuleppel elatist 1 000 euroni;

-

kostja teatas oktoobris 2014, et tasub edaspidi elatist 750 eurot ning 250 eurot

kogutakse fondi (lastefond), mida saab kasutada suuremat väljaminekut nõudvate

asjade soetamiseks;

-

kostja teatas 2016. aastal, kui fondi väärtus pidanuks olema ligikaudu 4 000 eurot ja

ema palus raha suuskade ostmiseks, et lastefondi enam ei eksisteeri;

-

kostja tasus aprillis 2018 elatist 556,30 eurot, vähendades elatist alusetult ligi

200-eurose taksoarve võrra. Ema pidi kostjale 2016. ja 2017. aasta algul meelde

tuletama, et miinimumelatis suurenes, sellega kaasnes negatiivne suhtlus;

-

kostja elatise tasumise kuupäevad on muutuvad, samuti on kostja tasunud elatist

mitmes osas, mis teeb emale keeruliseks rahaasjade planeerimise;

-

hagejad tõid menetluse kestel esile oma vajalikud kulud kuus, aga möönsid, et lähtuda

tuleks kuludest vähemalt 500 eurot kuus iga lapse kohta.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja on korrapäraselt ja korrektselt lapsi üleval pidanud, mistõttu on hagi alusetu;

3 (9)

-

lapsed suhtlevad kostjaga vastavalt tsiviilasjas nr 2-15-16001 tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016 määrusele. Kuigi kostjal on lastega koos oleku ajal

suuri kulusid, nt transpordib ta omal kulul lapsi Pärnust Tallinna ning ja nende enda

juures viibimise ajal kõik ülalpidamiskulud, on ta kogu lahuselatud aja tasunud lastele

korrektselt elatist. Täiendavalt on kostja tasunud vanemate vahelisel kokkuleppel

lastega seotud erakorralised kulud, nt seoses suvelaagrite ja reisidega. Lisaks on tava,

et isa tasub kallimate tehniliste toodete eest, nagu nt jalgrattad ja mobiiltelefonid, mida

lapsed kasutavad Pärnus;

-

seni ei ole olnud probleeme maksekuupäeva erinevustega, mis on tingitud ühest

pangast teise raha ülekandmisest. Isal on tehtud 10. kuupäevale püsimaksekorraldus.

Makse kuupäevad ei erine rohkem kui 2–3 päeva;

-

elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et alates juunist 2017 suurenes kolme lapsega

pere puhul lastetoetus 500 euro võrra kuus. Arvesse võttes laste vajadusi 1 500 eurot

kuus ning riikliku peretoetust 510 eurot kuus, on kolmele lapsele makstava elatise

suuruseks kokku 495 eurot ( = (1 500 - 510) : 2), so ühele lapsele 165 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 10. jaanuari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Kohus

mõistis kostjalt välja iga hageja kasuks elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud

määras (resolutsiooni p-d 2–4), aga lubas kostjal sellest maha arvata lapsetoetuse perehüvitiste

seaduse (PHS) § 17 lg-s 3 sätestatud määras (resolutsiooni p 5 esimene lause). Lisaks otsustas

kohus, et kostjal on õigus otsuse täitmisel küsida hagejate esindajalt andmeid igakuiselt

makstava lapsetoetuse kohta (resolutsiooni p 5 teine lause). Maakohus määras ka otsuse

täitmise korra, mille kohaselt tuleb elatis maksta iga kuu 5. päevaks ema pangakontole

(resolutsiooni p 6). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

-

hagejate põhjendatud vajadused kuus on kokku 1 546 eurot, st õige ei ole kostja

seisukoht, et need on miinimummäärast väiksemad;

-

vastavalt määrustele tsiviilasjas nr 2-15-16001 on lapsed isa juures kuus vähemalt

kahel nädalavahetusel reedest pühapäevani, lisaks koolivaheaegadel. Kui lapsed

viibivad isa juures siis katab isa lastega seotud igapäevakulud ja selle võrra on lastega

koos elava vanema (ema) kulud väiksemad;

-

kuna kostja on seni tasunud elatist igale lapsele miinimummääras ei kuulu tagasiulatuv

elatis 31. detsembri 2018 seisuga väljamõistmisele;

-

alates 1. jaanuarist 2019 tuleb elatis kostjalt iga lapse kasuks välja mõista;

-

kuna lapsed viibivad kahel nädalavahetusel kuus ja osaliselt koolivaheaegadel isa

juures ja peretoetused on oluliselt kasvanud, siis on põhjendatud ja õiglane, et kostjal

on õigus elatise tasumisel miinimumelatisest pool lapsetoetustest maha arvata, st

esimese ja teise lapse kohta 30 eurot kuus ja kolmanda lapse kohta 50 eurot kuus.

Põhjendatud ei ole elatisest maha arvata lasterikka pere toetust ja lapsehooldustasu.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Hagejad esitasid 8. veebruaril 2019 ühiselt ühe dokumendina vormistatud apellatsioon-

kaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 ja mitte anda kostjale

õigust arvata tasutavast elatisest maha poolele lapsetoetusele vastavat summat.

Kaebuses tuginevad hagejad mh sellele, et maakohus ei põhjendanud, milline on see täiendav

asjaolu, mis koos peretoetuste saamise faktiga annab aluse elatise vähendamiseks.

Laste isa juures viibimine ei saa olla põhjenduseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Kostja ei esitanud ühtegi tõendit, et laste tema juures viibimisel tekivad tal lisakulud.

4 (9)

Lisaks ei ole maakohus arusaadavalt põhjendanud, miks elatise piirmäära tõus 2019. aastal toob

kaasa õiguse arvata tasutavast elatisest maha poolele lapsetoetusele vastav summa. Ainuüksi

peretoetuse saamine ei ole piisav asjaolu elatise vähendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuste põhjal. Maakohtu otsus

kuulub osaliselt tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei

saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb tühistatud osas saata läbivaatamiseks

esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei

saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuste paljusust ja ulatust.

7.1. Kuigi hagejad esitasid nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse, hagiavalduse kui ka

kaebuse ühiste dokumentidena, siis tuleb neid käsitleda eraldi avalduste ja kaebustena.

Sisuliselt esitas iga hageja kostja vastu oma eraldiseiva elatisnõude. Järelikult osaleb iga hageja

kostja suhtes menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ja hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud

kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

35-17, p 14 esimene lõik).

7.2. Maakohus valis hagejate nõuete lahendamisel otsuse resolutsiooni sõnastamiseks viisi,

millega rahuldas hagid miinimumelatise saamiseks (resolutsiooni p-d 2–4) ja andis kostjale

õiguse arvata makstavast elatisest maha 50% lapsetoetusest (p 5). Sisuliselt tähendab see elatise

nõude rahuldamist summas, mis vastab PKS § 101 lg 1 järgse miinimumelatise ja PHS § 17

lg 3 järgsest lapsetoetusest 50% vahele. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse resolutsiooni

p 5, st soovivad saada elatist miinimummääras.

7.3. PHS § 17 lg 3 kehtib alates 1. jaanuarist 2019 järgmises sõnastuses: „Lapsetoetuse suurus

pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on

lapsetoetuse suurus 100 eurot“. Hagi esitamise ajal oli toetus esimese lause järgi 55 eurot ja

teise lause järgi 100 eurot.

7.4. Maakohus ei otsustanud, kuidas tuleb hagejad PHS § 17 lg 3 mõttes järjestada: kes on

esimene ja teine laps ning kes on kolmas laps. Kaebuste hinna määramisel saab lähtuda hagejate

sündimise järjekorrast, st kolmandaks lapseks tuleb lugeda hageja III. Sellisel juhul on

hagejate I ja II kummagi kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses TsMS

§ 123, § 129 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi 247,50 eurot ( = 55 : 2 × 9) ning hageja III kaebuselt

450 eurot ( = 100 : 2 × 9).

7.5. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud.

8. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ülesehitust ja sellega

seonduvat hagejate nõuete lahendamise ja rahuldamise ulatust.

8.1. TsMS § 442 lg 5 sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, kusjuures resolutsioon peab olema

selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ühest küljest tähendab see, et

resolutsiooniga saab lahendada üksnes poolte nõudeid (vt nt Riigikohtu 23. mai 2018 määrused

tsiviilasjades nr 2-16-15457, p 12, ja nr 2-16-11216, p 10). Teisest küljest tuleneb täite-

menetluse formaliseerituse põhimõttest, et sundkorras saab täita üksnes selget lahendit

(Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-51896, p 18.3, samuti seal viidatud

16. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10; 23. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

65-12, p 9; 16. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttega ei ole vähemalt üldjuhul kooskõlas lahendus, kus kohtutäitur peab

hindama, kas teatav mahaarvamine kohtulahendiga isikult välja mõistetud summast on lubatav

5 (9)

(vrd Riigikohtu 26. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10 kolmas lõik;

25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837, p 12 teine lõik).

8.2. Vaidlustatud otsuse resolutsioonist ei nähtu, millise otsustuse tegi maakohus hagejate

nõude kohta alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, st 30. aprillist –

31. detsembrini 2018. Ka varasemates määrustes ega 12. detsembri 2018 istungi protokollis ei

sisaldu otsustusi kõnealusel perioodil elatise nõudest loobumise vastuvõtmise või hagi

tagasivõtmise kohta.

Hagejad märkisid maksekäsu kiirmenetluse avalduses, et nad nõuavad elatist alates

30. aprillist 2018. Hagiavalduses nõude alguskuupäeva ei sisaldu, aga nõude sõnastuses

kasutasid hagejad sõna „edasiulatuvalt“. TsMS § 486 lg 2 sätestab, et hagi loetakse

hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega

tulnuks hagejate avaldusi tõlgendada viisil, et nad soovivad elatist alates 30. aprillist 2018.

Maakohus märkis hagi menetlusse võtmise 11. juuli 2018 määruse resolutsioonis siiski, et loeb

elatise nõude esitatuks alates 7. juunist 2018 ja hagejatel tuleb muust nõude alguskuupäevast

kohut seitsme päeva jooksul teavitada. Hagejad sellist teadet ei esitanud. Vastuseks maakohtu

13. novembri 2018 määruses sisalduvale küsimusele avaldasid hagejad 23. novembri 2018

menetlusdokumendis, et nõuavad elatist 30. aprillist 2018. Alles 12. detsembri 2018 istungil

avaldasid hagejad (eeldatavasti ema kaudu) kohtule, et nõuavad elatist alates 1. jaanuarist,

pidades ilmselt silmas algava, 2019. aasta jaanuari.

Eelnevast saab tervikuna järeldada, et hagejad ei soovinud enam 2018. aasta eest elatise nõude

menetlemist ega lahendamist, sest elatis oli nõude ulatuses makstud. Mõlemad pooled on

avaldanud, et nüüdseks on makstud ka kohtusse pöördumise põhjustanud ühekordselt elatisest

maha arvatud sõidukulu summa. Kuigi maakohus pidanuks hagejate tahte nõudest loobumiseks

või hagi tagasivõtmiseks välja selgitama ja tegema vastava otsustuse hiljemalt otsuses, siis saab

nii praeguses apellatsioonimenetluses kui ka asja edasisel lahendamisel lähtuda sellest, et

vaidluse all on alates 1. jaanuarist 2019 makstava elatise suurus (vrd sarnaselt nt Riigikohtu

25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 12.1).

8.3. Nagu märgitud eespool p-s 7.2, lahendas maakohus hagejate nõuded selliselt, et rahuldas

need miinimumelatise määras alates 1. jaanuarist 2019, aga lubas kostjal teha tasutavast

elatisest mahaarvamisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nõuete selline lahendamine kooskõlas

eespool p-s 8.1 kohtulahendi resolutsiooni kohta märgituga. Käesoleval juhul põhjustaks see

segadust nii otsuse täitmisel kui ka raskendab kaebuste lahendamist. Seetõttu tuleb maakohtu

otsus lisaks tühistada teatavas osas, mida kaebusega otseselt ei vaidlustatud.

8.3.1. Esiteks ei ole üheselt mõistetav vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 5 sõnastus, mille

järgi kostjale antakse teatavad õigused. Kostja ei ole käesolevas asjas nõuet esitanud, st otsuse

resolutsiooniga ei saa talle mingeid õigusi anda ega neid tuvastada. Samuti ei selgu otsuse

reolutsioonist, kuidas kostja saaks need õigused maksma panna. Kui hagejad kõik või mõni

neist pöördub kohtutäituri poole ja palub (igaüks) vastavalt täitmisele pöörata vaidlustatud

otsuse resolutsiooni p 2, 3 või 4, siis ei tarvitse olla kostjal võimalik samas täitemenetluses

tugineda resolutsiooni p 5 esimesele lausele, st tal ei õnnestu oma õigusi tõhusalt kaitsta ja

maakohtu otsus ei järgi selle mõtteks olevat sisulist lahendit.

8.3.2. Teiseks sisaldab vaidlustatud otsuse p 5 teine lause otsustust menetlusvälise isiku (ema)

kohustuste kohta. Kohus ei saa teha otsust isiku suhtes, kes ei ole menetlusosaline, sh ei saa

hagi lahendamisel anda kostjale mingit õigust isiku suhtes, kelle vastu ta hagi ei esitanud.

8.3.3. Kolmandaks jääb ebaselgeks, millise hageja nõude osas on kostjal õigus teha

mahaarvamine PHS § 17 lg 3 esimese lause, aga millisest nõudest teise lause järgi. Kui hagejad

peaksid algatama otsuse sundkorras täitmiseks igaüks eraldi täitemenetluse, siis ei ole

kohtutäituri(te)l võimalik otsustada, kes hagejatest on kolmas laps PHS § 17 lg 3 teise lause

tähenduses. Lisaks ei saa välistada, et hagejatega samas perekonnas kasvab veel lapsi, kelle

6 (9)

vanus võib samuti mõjutada iga lapse kohta arvestatud lapsetoetuse määra. Kuigi kaebuse hinna

määramisel on kirjeldatud takistus käesolevas asjas ületatav (vt eespool p 7.4), siis

täitemenetluses ei tarvitse see nii olla.

8.4. Lähtudes p-s 8.3 ja selle alapunktides märgitud kaalutlustest tuleb kaebusega vaidlustatud

resolutsiooni p 5 tühistada. Selle tulemuseks ei peaks aga tekkima olukord, et hagid on

rahuldatud sama otsuse resolutsiooni p-dele 2–4 vastavas ulatuses, sest ringkonnakohus ei saa

järgnevas kirjeldatavate oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu ise teha asjas uut sisulist

lahendit. Järelikult tuleb TsMS § 656 lg 4 alusel tühistada maakohtu otsus ka kostjalt elatise

väljamõistmise osas, mis vastab hagejate kaebuse ulatusele. Kuna maakohtu valitud

lahendusviis ei võimalda üheselt määrata, millise hageja osas kohaldub PHS § 17 lg 3 esimene

või teine lause, siis toob see kaasa tühistamise kõigi hagejate osas teises lauses märgitud

määrast lähtuvalt (praegu pool 100 eurost ehk 50 eurot).

8.5. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja järelikult on see eelnevat arvesse võttes TsMS

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, millega kostjalt mõisteti iga hageja

kasuks välja igakuine elatis summas, mis on PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära

(käesoleval ajal pool 540 eurost ehk 270 eurot kuus) ja PHS § 17 lg 3 teises lauses sätestatud

lapsetoetusest 50% (käesoleval ajal pool 100 eurost ehk 50 eurot kuus) vahe, st 220 eurot kuus

( = 270 – 220, resolutsiooni p-d 2–4) ja määrati otsuse täitmise kord (resolutsiooni p 6).

9. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1,

§ 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel

selleks seaduses ette nähtud korda (TsMS §-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud

selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes, toovad

kaasa maakohtu otsuse tühistamise vastavalt eelmises p-s 8.5 märgitud ulatusele ega võimalda

ringkonnakohtul vaidlust ise lahendada.

9.1. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd

oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse

nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes,

siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid

juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised

mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada

apellatsioonimenetluses.

9.2. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata

selge vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku

tähtaega tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1, vt Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 14 esimene lõik). Lisaks käitus maakohus menetlust juhtides

vastuoluliselt.

9.2.1. Hagiavalduse ja kostja 25. juuli 2018 vastuse järgi ei olnud pooltel vaidlust laste

vajaduste üle. Hagiavalduse p-st 1.4 oli aru saada, et kuna hagejad nõuavad elatist

miinimummääras, siis eeldavad nad iga hageja vajadusi summas 500 eurot kuus (töötasu

alammäär hagi esitamise ajal). Kostja vastuse p 3.10 järgi lähtus tema samast eeldusest. Keegi

pooltest ei väitnud, et üks või teine vanem ei suuda ülalpidamiskohustust miinimummääras

täita. Kostja sisulised vastuväited käsitlesid laste osalist viibimist tema juures ja peretoetusi.

9.2.2. Kirjeldatud olukorras jääb arusaamatuks maakohtu tegevus pooltelt ja menetlusvälistelt

isikutelt andmete nõudmiseks vanemate varalise seisukorra ja laste vajaduste kohta. Selle

asemel pidanuks kohus keskenduma poolte vaidluse sisulistele aspektidele, st selgitama

kostjale, millised tema vastuväited ja milliste asjaolude tõendatuse korral võimaldavad

vähendada elatist alla seadusega ette nähtud miinimumi.

7 (9)

9.2.3. Maakohus rikkus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada

eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline

rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-

15, p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohus ei

lahendanud ühtegi poolte taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid. TsMS § 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised

esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte

menetlusdokumentidest ei selgu käesoleval juhul eelkõige vaidlusaluste väidete osas piisavalt,

millist väidet nad soovivad millise tõendiga tõendada. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt

selgitama välja iga tõendi seose poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama.

9.2.4. TsMS § 238 lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab

tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise

määrus peab TsMS § 238 lg 4 kohaselt olema põhjendatud. Järelikult tuli maakohtul teha poolte

esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et

kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik

lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud

tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil

kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

9.2.5. Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse

esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist

määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine

kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav (Riigikohtu 1. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-13216, p 15 esimene lõik ja selles viidatud 20. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

41-14, p-d 10-11). Käesoleval juhul on eelkõige küsitav asja lahendamine mh hagejate

3. detsembri 2018 tõendite põhjal, mis esitati pärast 13. novembri 2018 määrusega

eelmenetluse lõppemiseks märgitud aja möödumist ja millele kostjal ei olnud võimalik esitada

vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid.

9.2.6. Maakohus käitus menetlust juhtides vastuoluliselt ja ebajärjekindlalt.

Maakohus kohustas 12. juuni 2018 määruses hagejaid põhjendama, millest koosneb igakuise

ülalpidamise summa ja kuidas jaotub see vanemate vahel. Samuti tuli hagejatel esitada andmed

vanemate varalise seisundi kohta. Hagejate 30. juuni 2018 avaldus neile nõuetele ei vastanud,

aga sellegi poolest otsustas maakohus selle menetlusse võtta.

Kostjalt nõudis maakohus hagi menetlusse võttes varalise seisu kohta andmete esitamist, aga

kui kostja seda korraldust ei järginud, siis ei nõudnud kohus korralduse täitmist, vaid koostas

19. septembril 2018 uue kohtunõude, milles määras tähtaja 3. oktoobrini 2018. Kohtunõude

tegi kohus pooltele kättesaadavaks 21. septembril 2018, aga esitas samal päeval päringu

Maksu- ja Tolliametile, milles nõudis samuti andmeid kostja tulu kohta. Kuigi TsMS § 230

lg-d 4 ja 5 võimaldavad kohtul nõuda andmeid nii poolelt kui ka menetlusväliselt isikult, siis

tuleb selle sätte kohaldamisel lähtuda üldreeglitest, et hagimenetluses määravad pooled

vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2) ja kostjal pidi olema esmalt võimalus kas 19. septembri 2018

kohtunõue täita või esitada selle kohta seisukohti (TsMS § 199 lg 1 p-d 4 ja 6).

Maakohus andis 13. novembri 2018 määrusega pooltele tähtajad ja määras eelmenetluse

lõpptähtaja 30. novembriks 2018. Pooltel oli võimalik esitada taotlusi ja seisukohti kuni

23. novembrini 2018 ja vastata teise poole taotlustele kuni 30. novembrini 2018. Kohus hoiatas,

et pärast seda kuupäeva ei saa enam täiendusi, tõendeid ja taotlusi esitada. Kohus ei selgitanud

määruses menetluslikku olukorda, sh ei käsitlenud vaidluse ulatust ja poolte peamisi argumente,

8 (9)

aga avaldas, et ainult peretoetuste maksmine ei ole piisav alus elatise vähendamiseks alla

miinimumi. Sellest seisukohast juhindusid hagejad 23. novembri 2018 menetlusdokumendis.

Seejärel nõudis maakohus 27. novembri 2018 kirjas hagejatelt tõendite esitamist teatavate

kulude kohta, kuigi kostja ei olnud veel hagejate 23. novembri 2018 menetlusdokumendile

vastanud ja varem määratud vastamise tähtaeg ei olnud möödunud. Kostja 30. novembri 2018

seisukohast nähtub, et näiteks eluaseme- ja sidekulude üle pooled ei vaielnud.

Hagejad järgisid kohtu 27. novembri 2018 korraldust ja esitasid 3. detsembril 2018 täiendavad

seisukohad ja tõendid, millele vastamise võimalust maakohus kostjale ei andnud. Samas on

need dokumendid toimikus.

Otsuses leidis maakohus erinevalt 13. novembri 2018 määrusest, et kostja senised väited ja

tõendid võimaldavad välja mõista elatise alla seadusega ette nähtud minimaalse määra. Seda

seisukoha muutust kohus pooltega eelnevalt ei arutanud.

9.3. Lisaks viis maakohus 12. detsembri 2018 istungi läbi selleks seaduses ette nähtud korda

sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumiseks.

9.3.1. Protokolli kohaselt arutati kompromissi ja hagejate 3. detsembri 2018 arvestust, mille

kohus otsustas toimikusse võtta, aga mida ei käsitlenud dokumentaalse tõendina. Istungi

protokollist ei nähtu, et kohus oleks uurinud tõendeid (TsMS § 399 p 5) ja arutanud enne seda

pooltega tõendite uurimise järjekorda (TsMS § 243 lg 2). Kohtul on kohustus TsMS § 400 lg 5

järgi pärast seletuste ärakuulamist võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada pooltega

seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud. TsMS

§ 401 lg 1 näeb ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist

menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid, ka see on jäänud istungil tegemata.

9.4. Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja TsMS § 50 järgi ka protokollida viisil, mis

võimaldab nii menetlusosalistel kui ka asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse

käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja

sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele

arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi,

uusi asjaolusid ja põhjendusi. TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise

põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh

kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

TsMS § 55 esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada

üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii

nagu selle näeb ette TsMS § 50 lg 1. Käesoleval juhul ei kajasta protokoll, et kohus oleks läbi

viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit.

9.5. Menetlusõiguse üldise mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus alles apellatsiooni-

menetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja

faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja

tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus

esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused

vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. Maakohtu loodud

ebaselgus tõendite osas tingib samuti asja uuesti arutamiseks saatmise.

10. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuses TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat

kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5

tähenduses.

10.1. Pooled vaidlesid peamiselt küsimuses, kas esineb alus vähendada kostjalt välja

mõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud miinimummäära peretoetuste tõttu.

9 (9)

Maakohus vähendas elatist PHS § 17 lg-s 3 märgitud toetuste võrra, aga ei põhjendanud sellise

vähendamise alust ega tuvastanud sellega seonduvaid asjaolusid. Samuti puuduvad otsusest

põhjendused, millistel kaalutlustel valis kohus vähendamise määraks just viidatud toetuse.

10.2. Maakohus eksis asjaolude tuvastamisel, kui lähtus laste isa juures viibimise aja

tuvastamisel ainult suhtluskorra määrustest. Kohtu määratud suhtluskorrast ei saa veel

järeldada, et lapsed viibivad kohtulahendis märgitud aja ülalpidamiseks kohustatud vanema

juures. Samuti ei saa kirjeldatud määruse alusel tuvastada, kas ja kui suures ulatuses kannab

vanem laste ülalpidamiskulusid. Elatise suurust ei saa määrata selle järgi, kui palju aega veedab

laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist (Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2, ja selles viidatud

8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-15, p 11).

10.3. Maakohtul tuleb pooltega arutada ja lahendada küsimus, kas olukorras, kus kostja tugineb

elatise alla seadusega ette nähtud minimaalse määra väljamõistmise alusena laste osalisele

viibimisele tema juures ja vahetul ülalpidamisel, tuleb välja selgitada kostja tegelikud kulud

laste ülalpidamiseks. Kui maakohus leiab, et kostja vastuväite edukuseks on kulude suuruse

tuvastamine vajalik, siis tuleb välja selgitada poolte sellekohased väited, jaotada tõendamis-

koormis ja anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Kui maakohus seevastu

jääb endiselt seisukohale, et elatise vähendamine on võimalik ainult laste osaliselt kostja juures

viibimise fakti tõttu, siis tuleb see asjaolu kohaselt tuvastada ja otsust põhjendada.

10.4. Lisaks viitas maakohus lapsetoetuse mahaarvamise õiguse andmisel miinimumelatise

suurenemisele ja lapsetoetuse summade arvestatavale ulatusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa elatise minimaalse määra suurenemisega põhjendada elatise väljamõistmist alla selle määra.

Eespool p-s 7.3 viidatu kohaselt muutus lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta

aastavahetusel 5 euro võrra ning jäi kolmanda ja iga järgmise lapse kohta endiseks. Kirjeldatud

muutus ei saa samuti anda alust mõista elatis välja alla seaduses sätestatud minimaalse määra.

11. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei

käsitle ringkonnakohus hagejate apellatsioonkaebuste muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta. Samuti ei ole ringkonnakohtul põhjust tuvastada asjaolusid, sest need ei

oleks asja uuesti läbivaatavale kohtule siduvad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2019 määrus

tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 16.1, samuti seal viidatud varasem praktika).

12. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm