2-16-5113/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-5113

Tsiviilasi

GG, Manfield Associates Ltd hagi Osaühingu

Shchukin house, SS, PP vastu võla ja viiviste nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu

Shchukin

house,

SS

ja

PP

ühine

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Kostjate apellatsioonkaebuse hind GG nõude osas

233 123,69 eurot

Kostjate apellatsioonkaebuse hind Manfield Associates

Ltd nõude osas 223 303,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I GG (sünd XX.XX.XXXX, elukoht XXX)

Hageja II Manfield Associates Ltd (registrikood 1386628,

asukoht Akara Bldg, 24 De Castro Street, Wickhams Cay

1, Road Town, Torola, Briti Neitsisaared)

Hagejate ühised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja

Anneli Aab

Kostja I Osaühing Shchukin house (registrikood

12167834)

Kostja II SS (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja III PP (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostjate ühised esindajad vandeadvokaadid Raivo Laus ja

Daniil Savitski

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsus tühistada osas, millega Osaühingult

Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt GG kasuks välja seisuga

25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5320 eurot ületavas osas; ja

Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt Manfield Associates

Ltd kasuks välja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5600 eurot

ületavas osas; ning

2 (10)

Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt välja alates

26. aprillist 2016 sissenõutavaks muutuv viivis GG kasuks summas 224,34 eurot

päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni ja Manfield Associates Ltd kasuks

summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni.

Samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jaotas menetluskulud.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks

muutunud viivis 5320 eurot ületavas osas ja alates 26. aprillist 2016 viivis summas

224,34 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni Osaühingult Shchukin

house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt GG kasuks välja mõistmata ning seisuga

25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5600 eurot ületavas osas ja alates

26. aprillist 2016 viivis summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku

rahuldamiseni Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt Manfield

Associates Ltd kasuks välja mõistmata.

Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsuse resolutsiooni terviklikuks

sõnastuseks:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Mõista Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt GG kasuks

välja põhivõlgnevus summas 125 664,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivis summas 5320 eurot ning alates 26. aprillist 2016 viivis 0,2% päevas

12. oktoobri 2015 ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu p-s 1.4

sätestatud 23 750 euro suurustelt põhinõude osamaksetelt kuni põhinõude

(95 000 eurot) täitmiseni.

3.3. Mõista Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt Manfield

Associates Ltd kasuks välja põhivõlgnevus summas 120 371,36 eurot ja

sissenõutavaks

muutunud

viivis

summas

5320

eurot

ning

alates

26. aprillist 2016 viivis 0,2% päevas 12. oktoobri 2015 ajatamise teel

võlgnevuse restruktureerimise lepingu p-s 1.4 sätestatud 25 000 euro

suurustelt põhinõude osamaksetelt kuni põhinõude (100 000 eurot) täitmiseni.

4. Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud GG nõude osas 15% ulatuses

hageja I kanda ja 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning Manfield Associates

Ltd nõude osas 15% ulatuses hageja II kanda ja 85% ulatuses solidaarselt kostjate

kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

3 (10)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. GG (hageja I) ja Manfield Associates Ltd (hageja II) esitasid 31. märtsil 2016 maakohtule hagi

Osaühingu Shchukin house (kostja I), SS (kostja II) ja PP (kostja III) vastu võlgnevuse ja viivise

nõudes. Hagejad on hagiavaldust täpsustanud 25. aprillil 2016 ja 2. mail 2016. Hagiavalduse

kohaselt on hageja I ja kostja I sõlminud 7. mail 2014 laenulepingu nr 07-05/2014 (laenuleping

I), mille alusel andis hageja I kostjale I laenu summas 20 000 eurot ja laenusumma on kostjale

I üle kantud. Pooled muutsid laenulepingut I lisadega, muudeti intressimäära ja pikendati laenu

tagasimaksmise tähtaega. Kokkuvõttes tuli laenulepingu I ja selle lisade alusel: perioodil 13.

mai 2014 – 30. juuni 2014 tasuda intressi summas 10% aastas ning perioodil 1. juuli 2014 – 31.

märts 2015 tasuda intressi summas 20% aastas, laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015.

Lisaks sõlmisid hageja I ja kostja I 1. juulil 2014 laenulepingu nr 01-07/2014 (laenuleping II),

mille alusel andis hageja I kostjale I laenu summas 50 000 eurot. Pooled muutsid laenulepingut

II lisadega, millega anti täiendavat laenu 25 000 ning pikendati laenu tagastamise tähtaega.

Seega on laenulepingu II ja selle lisade alusel kostja I saanud kokku laenu summas 75 000

eurot, millelt tuleb tasuda intressi summas 20% aastas järgmiselt: perioodil 3. juuli 2014 – 10.

detsember 2014 tuleb tasuda intressi 20% summalt 50 000 eurot, perioodil 11. detsember 2014

– 31. märts 2015 tuleb tasuda intressi 20% summalt 75 000 eurot laenu tagastamise tähtaeg on

31. märts 2015.

Hageja II ja kostja I sõlmisid 14. jaanuaril 2015 laenulepingu nr 14-01/2015 (laenuleping III),

mille alusel andis hageja II kostjale I laenu summas 30 000 eurot. Laenulepingu III alusel on

kostjale I kahe osamaksega üle kantud (26 000 + 4 000 =) 30 000 eurot. Laenulepingu III

lisaga I pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30. juunini 2015. Laenulepingu III ja selle

lisa alusel tuleb kostjal I tasuda hagejale II laenu kasutamise eest intressi 20% aastas.

Hageja II ja kostja I sõlmisid 27. veebruaril 2015 laenulepingu nr 27-01/2015/2 (laenuleping

IV), mille alusel andis hageja II kostjale I laenu kokku summas 70 000 eurot ja laenusumma on

kostjale I üle kantud. Laenulepingu IV kohaselt tuleb laenu kasutamiselt maksta intressi 20%

aastas ning laenulepingu IV kohaselt on laenu tagastamise tähtaeg 30. juuni 2015. Lisaks

laenulepingule IV sõlmiti ka käendusleping, millega kostja I osanikud ja juhatuse liikmed,

kostja II ja kostja III, käendasid laenulepingu IV täitmist.

Hageja I ja kostjad sõlmisid oktoobris 2015 laenulepingute I ja II osas laenude refinantseerimise

lepingu (refinantseerimisleping I), millega pooled leppisid kokku laenulepingutest I ja II

tuleneva võlgnevuse suuruses seisuga 1. juuli 2015 summas 112 169,44 eurot, uues

intressimääras 15% aastas (summalt 112 169,44 eurot) ning laenu tasumise maksegraafikus ja

tingimustes. Refinantseerimislepingus I on ka kostjate II ja III isiklik käendus nii

refinantseerimislepingust I kui ka laenulepingutest I ja II tulenevate kostja I kohustuste

tagamiseks. Samuti sõlmisid hageja II ja kostjad oktoobris 2015 laenulepingute III ja IV osas

laenude refinantseerimise lepingu (refinantseerimisleping II), millega pooled leppisid kokku

laenulepingutest III ja IV tuleneva võlgnevuse suuruses seisuga 1. juuli 2015 summas

107 444,45 eurot, uues intressimääras 15% aastas (summalt 107 444,45 eurot) ning tasumise

maksegraafikus ja tingimustes. Refinantseerimislepingus II on ka kostjate II ja III isiklik

käendus nii refinantseerimislepingust II kui ka laenulepingutest III ja IV tulenevate kostja I

kohustuste tagamiseks.

Laenulepingud ja refinantseerimislepingud kajastavad poolte tegelikke tahteavaldusi. Kostjad

ei ole lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Sellest tulenevalt nõuab hageja I

kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 125 664,83 euro ja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks

muutunud viivise 25 574,76 euro ning alates hagi esitamisest (26. aprill 2016) kuni põhinõude

4 (10)

täitmiseni tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 224,34 eurot päevas väljamõistmist.

Hageja II nõuab kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 120 371,36 euro ja seisuga 25. aprill

2016 sissenõutavaks muutunud viivise 24 497,46 euro ning alates hagi esitamisest (26. aprill

2016) kuni põhinõude täitmiseni tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 214,89 eurot päevas

väljamõistmist. Menetluskulud palusid hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

Kostjatel ei ole vastuväited hagis esitatud ajaliste faktide osas, millised hagejad esitasid seoses

laenulepingute sõlmimise ja nende refinantseerimisega. Kostjad ei vaidlusta ka asjaolu, et nad

on rahalised vahendid kätte saanud. Kostjad on seisukohal, et tegemist on näilike tehingutega

ning tegelikkuses soovisid hagejad ja kostjad laenulepingute varjus täita teisi kohustusi.

Hageja I ning kostjad tegid koostööd, mille kohaselt pooled ostsid ühiselt kunstiteoseid (maale)

edasimüügi eesmärgil. Maalide ostmist pidid pooled ühiselt finantseerima, seejärel valmistama

maalid ette müügiks ning edasimüümisest saadava kasumi jagama vastavalt lepingutele.

Kokkuvõttes oli poolte vahel sõlmitud 13 maalide ühisostu lepingut. Kostjad on informeerinud

hagejat I kuludest, mis on kaasnenud maalide ehtsuse ja ajaloo välja selgitamisega ning

vastavalt kokkuleppele kanti need kulud võrdselt. Rahaliste vahendite liikumise lihtsustamiseks

sõlmiti iga kulu tarbeks laenuleping ja kulude suurenemisel laenulepingute lisad. Maalide

müügi kasumist pidid kostjad saama oma töö eest maalide müügiks ettevalmistamisel 18%

komisjonitasu. Hiljem leppisid pooled kokku, et jagavad siiski kasumi võrdselt, mistõttu

sõlmitigi hagejate ja kostjate vahel sellised laenulepingud, et esitatud laenudelt arvestatakse

intressi keskmiselt 18% aastas selleks, et laenu tagastamise summa sisaldaks ka komisjonitasu.

Sealt kujunes intressiks 10–20%, mis hiljem fikseeriti refinantseerimislepingutes 15%.

Tegelikkuses oli poolte tahe laenulepingute sõlmimisel mitte võtta ja anda laenu, vaid

lihtsustada hageja I müügieelsete kulude finantseerimise kohustuse täitmist. Hagejad ei saanud

niisama rahalisi vahendeid kostjatele üle kanda, sest üks hagejatest on Vene Föderatsiooni

kodanik, kellel on valuuta operatsioonid raskendatud, ja teine on ametite kõrgendatud huvi all

offshore firma. Samuti on hagejate viivisenõuded esitatud ebakorrektselt ja tegelikkusest

suuremad.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 27. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Menetluskulud jättis

maakohus solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub laenulepingute ja refinantseerimislepingute sõlmimise

osas. Refinantseerimislepingutes on kokku lepitud Eesti kohtualluvuses. Samas leidis

maakohus, et hagi allub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg 1 alusel (üldine

kohtualluvus) Eesti kohtule. Kohaldatava õiguse kindlaks tegemisel lähtus kohus esialgu

refinantseerimislepingute kokkuleppest, kuid kuna kokkulepe ei ole kehtiv ja kohaldada tuleb

rahvusvahelise eraõiguse seadust (REÕS), siis tuleb lähtuda lepingule iseloomulikust

kohustusest, mis praegusel juhul on laenu tagastamise kohustus, mille peab täitma kostja I.

Kuna kostja I on Eesti äriühing, tuleb refinantseerimislepingutele kohaldada Eesti õigust.

Laenulepingute ja refinantseerimislepingute näol ei ole tegemist näilike tehingutega, kuivõrd

asjas ei leidnud tuvastamist, et tegelikkuses oli laenulepingute varjatud eesmärk maalide

ühisostu lepingute alusel tekkinud kõrvalkulude kandmine. Hagejad tõendasid, et maalide

ühisostu lepinguid finantseeriti eraldi. Kohut ei veennud kostjate väited, et tehingud vormistati

laenulepingutena, et lihtsustada rahaliste vahendite liikumist. Maalide ühisostu lepingutest

tulenevate maskete ülekanded toimusid, raha liikus ja takistusi ei esinenud.

5 (10)

Kostjad ei ole tõendanud tehingute näilikkust. Kostja II vande all antud seletus on vastuolus

hageja I vande all antud seletuse ning teiste asjas esitatud ja kogutud tõenditega. Pooled ei

sõlminud üksnes laenulepinguid, vaid leppisid täiendavalt kokku tähtaegade muutmises. Kui

tegemist oli üksnes rahaliste vahendite ülekandmise lihtsustamisega, puudus vajadus

tähtaegade muutmiseks. Lisaks puudus ka vajadus käenduslepingute sõlmimiseks olukorras,

kus väidetavalt laenu ei antud ja seda tagasi maksma ei pidanud. Pärast laenulepingutes kokku

lepitud tähtaegade möödumist asusid hagejad aktiivselt laenu tagasi nõudma.

Pole usutav, et kui kostjate hinnangul olid hagejate nõuded alusetud, sõlmisid kostjad siiski

refinantseerimislepingud, millega fikseeriti ära võlgnevuse suurus ning anti käendused.

Kostjate käitumine refinantseerimislepingute sõlmimisel näitab, et tegelikkuses tunnistasid

kostjad laenulepingute sõlmimist ja võlgnevust hagejate ees.

Maakohus lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1, § 142 lg-st 1 ja § 65 lg-st 1 ja rahuldas

kostjate vastu esitatud hagi põhivõlgnevuse osas (mis sisaldas endas intressi). Lisaks mõistis

kohus VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 367 ja refinantseerimislepingute p 2.1 alusel kostjatelt

solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata.

Kostjad leiavad, et maakohus on tõendeid hinnates teinud valed järeldused. Kostja II vande all

antud seletusest ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt ei saanud maakohus teha järeldust, et

poolte vahel on laenusuhted. Laenulepingud on näilikud ning nende eesmärk ei olnud kostjatele

laenu andmine, vaid maalide ostmise finantseerimine. On loomulik, et kui on tehtud näilik

tehing, et jätta mulje laenusuhtest, siis kogu sellega kaasnev dokumentatsioon viitabki

laenusuhtele. Hagejate poolt esitatud tõendid tõendavad üksnes maalide soetamiskulude

kandmist, kuid hagejad ei ole maalide verifikatsiooniga seotud kulusid kandnud. Pooled

pikendasid tähtaegu hetkeni, kui maalid on müüdud ja rahalisi vahendeid saab jagada. Kostja

II vande all antud seletusega on tõendatud, millised kokkulepped olid ja kuidas koostöö jagunes

– teise etapi jaoks kandis hageja I raha üle laenu näol. Seda kinnitas ka hageja I oma selgitusega.

Hagejate vastus apellatsioonkaebusele

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega kostjatelt mõisteti solidaarselt seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis:

hageja I kasuks 5320 eurot ületavas osas ja hageja II kasuks 5600 eurot ületavas osas ning alates

26. aprillist 2016 sissenõutavaks muutuv viivis: hageja I kasuks summas 224,34 eurot päevas

ja hageja II kasuks 214,89 eurot päevas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega jätab seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 5320 eurot ületavas osas

ja alates 26. aprillist 2016 viivise summas 224,34 eurot päevas kuni nõude täieliku

rahuldamiseni kostjatelt solidaarselt hageja I kasuks välja mõistmata ning seisuga

25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 5600 eurot ületavas osas ja alates

26. aprillist 2016 viivise summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni

kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja mõistmata ning jaotab poolte menetluskulud

maakohtu poolt määratust erinevalt.

Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Maakohus

on

tuvastanud

järgmised

olulised

asjaolud,

mida

pooled

ei

ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud:

6 (10)

 hageja I ja kostja I sõlmisid 7. mail 2014 laenulepingu nr 07-05/2014, mille alusel andis

hageja I kostjale I laenu 20 000 eurot. Pooled muutsid laenulepingu I sõlmitud lisadega

intressimäära ja pikendasid laenu tagasimaksmise tähtaega. Laenulepingu I ja selle lisade

alusel: intressimäär perioodil 13. mai 2014 – 30. juuni 2014 on 10% aastas ning perioodil

1. juuli 2014 – 31. märts 2015 on 20% aastas, laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts

2015 (I kd, tl 25–30, koos tõlkega III kd, tl 43–60).

 hageja I ja kostja I sõlmisid 1. juulil 2014 laenulepingu nr 01-07/2014, mille alusel andis

hageja I kostjale I laenu 50 000 eurot. Laenulepingu II sõlmitud lisade alusel sai kostja I

täiendavat laenu 25 000 ning pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega.

Laenulepingu II ja selle lisade alusel on kostja I saanud kokku laenu 75 000 eurot,

intressimääraga 20% aastas järgmiselt: intressimäär perioodil 3. juuli 2014 – 10.

detsember 2014 summalt 50 000 eurot, perioodil 11. detsember 2014 – 31. märts 2015

summalt 75 000 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015 (I kd, tl 36–41,

koos tõlkega III kd, tl 52–97).

 Hageja II ja kostja I sõlmisid 14. jaanuaril 2015 laenulepingu nr 14-01/2015, mille alusel

andis hageja II kostjale I laenu 30 000 eurot intressimääraga 20% aastas. Laenulepingu

III lisaga I pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30. juunini 2015 (I kd, tl 49–53,

koos tõlkega III kd, tl 193–219).

 Hageja II ja kostja I sõlmisid 27. veebruaril 2015 laenulepingu nr 27-01/2015/2, mille

alusel andis hageja II kostjale I laenu 70 000 eurot intressimääraga 20% aastas ja laenu

tagastamise tähtajaga 30. juuni 2015 (I kd, tl 59–61, koos tõlkega III kd, tl 232–249).

Laenulepingu IV p-s 4.5 leppisid pooled kokku, et kostja II ja kostja III käendavad

laenulepingu IV täitmist.

 Hageja I ja kostjad I, II ja III sõlmisid 12. oktoobril 2015 laenulepingute I ja II osas

ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu (refinantseerimisleping I), milles

pooled fikseerisid laenulepingutest I ja II tuleneva võlgnevuse seisuga 1. juuli 2015

summas 112 169,44 eurot, leppisid kokku intressimääras 15% aastas (summalt

112 169,44 eurot) ning laenu tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Samuti andsid

kostjad II ja III isikliku käenduse nii refinantseerimislepingust I kui ka laenulepingutest

I ja II tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks (I kd, tl 69–73, koos tõlkega IV kd, tl

113–129).

 Hageja II ja kostjad I, II ja III sõlmisid 12. oktoobril 2015 laenulepingute III ja IV osas

ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu (refinantseerimisleping II), milles

pooled fikseerisid laenulepingutest III ja IV tuleneva võlgnevuse seisuga 1. juuli 2015

summas 107 444,45 eurot, leppisid kokku intressimääras 15% aastas (summalt

107 444,45 eurot) ning tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Samuti andsid kostjad

II ja III isikliku käenduse nii refinantseerimislepingust II kui ka laenulepingutest III ja

IV tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks (I kd; tl 74–77, koos tõlkega IV kd, tl 113–

129).

 Notar Liia Aigro tõendas mõlemal refinantseerimislepingul kostjate II ja III allkirjade

ehtsust.

 Laenusaajale, s.o kostjale I, on laenulepingutes kokku lepitud summad üle kantud.

Eeltoodud asjaolud võtab ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks TsMS § 652 lg 1 p-st 1 tulenevalt.

8. Esmalt kontrollib ringkonnakohus, kas asi allub Eesti kohtule. TsMS § 75 lg 1 sätestab kohtule

kohustuse omal algatusel kontrollida nii rahvusvahelist kui ka riigisisest kohtualluvust.

Hageja I on Vene Föderatsiooni kodanik ja hageja II asukohaks on Briti Neitsisaared.

Kostjateks on Eestis asuv äriühing (kostja I) ja kaks Vene Föderatsiooni kodanikku (kostjad II

ja

III).

Refinantseerimislepingud

sisaldavad

kohtualluvuse

kokkulepet.

Refinantseerimislepingute p-s 3.5 on kokku lepitud, et asi allub Eesti kohtule. Menetlusosaliste

7 (10)

suhtes, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, tuleb kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades

(edaspidi õigusabileping). Õigusabilepingu art 21 lg 2 järgi arutavad lepingupoolte kohtud asja

ka muudel juhtudel, kui selleks on kirjalik nõusolek. Teiste menetlusosaliste puhul tuleb

kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli I (uuesti

sõnastatud) määrus) mille art 25 lg 1 p a) võimaldab kokkuleppest tulenevat kohtualluvust.

Praeguses asjas esitatud asjaoludel ei esine kohtute ainupädevust ega kohtualluvuse kokkuleppe

tühisust. Tegemist ei ole tarbijalepingutega Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tähenduses.

Kolleegiumi hinnangul tuleneb Eesti kohtualluvus kohtualluvuse kokkuleppest, mitte TsMS §

79 lg-st 1 (mis sätestab riigisiseselt üldise kohtualluvusena füüsilise isiku elukoha ja juriidilise

isiku asukoha). Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi kohtualluvuse osas

(vaidlustatud otsuse p 16).

9. Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb

asi lahendada. Maakohus on leidnud, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus (vaidlustatud otsuse

p 17). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase lõppjäreldusega, kuid muudab

maakohtu põhjendusi.

Refinantseerimislepingute p-s 3.5 on pooled kokku leppinud kohaldatavas õiguses, milleks on

New Yorgi osariigi (Ameerika Ühendriigid) seadusandlus. Sellega on muudetud ka

laenulepingute kohaldatava õiguse kokkuleppeid. Kuna õigusabileping kohaldatavat õigust ei

reguleeri, siis tuleb kõigi menetlusosaliste puhul lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrusest (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I määrus). Rooma I määruse art 3 lg-st 1 kohaldatakse

lepingu

suhtes

lepingupoolte

valitud

õigust.

Ringkonnakohtu

hinnangul

vastab

refinantseerimislepingutes sisalduv kokkulepe art 3 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Samas ei välista

Rooma I määrus, et pooled lepivad kokku, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust,

kui selle suhtes kohaldati varem, kas kokkuleppe või muude määruse sätete alusel (art 3 lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et ka praeguses asjas on pooled kohtumenetluses kokku leppinud, et

vaidluse lahendamisele kohaldatakse Eesti õigust (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005 otsus asjas

nr 3-2-1-165-04, p 17). Seda kinnitab kostjate vastus hagile (vt kostjate 17. oktoobri 2016

menetlusdokument, p VII, VI kd, tl 110) ja täiendavalt kinnitasid sellist kokkulepet hagejad

apellatsioonimenetluses (vt 10. jaanuari 2019 menetlusdokument, p 2.4, VIII kd, tl 25). Kostjad

ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsust motiivil, et kohus

kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Kolleegium märgib lisaks, et poolte kohalduva

õiguse valik ei lähe vastuollu Rooma I määrusega, sest refinantseerimislepingute suhtes

kohtualluvuse erisätteid määrus ette ei näe.

10. Hagejate nõuded kostjate vastu tulenevad refinantseerimislepingutest, lähtudes lepingutes

sätestatud tähtaegadest ja kõrvalkohustustest. Vaidlust ei ole, et refinantseerimislepingute

alusel raha kostjale I üle ei kantud, vaid fikseeriti seisuga 1. juuli 2015 olemasolevate

kohustuste suurus ja määrati uued tasumise tähtajad ning intressi- ja viivisemäärad. Maakohtu

otsuse

põhjendustest

saab

teha

järelduse,

et

maakohtu

arvates

muudeti

refinantseerimislepingutega laenulepinguid ning tegemist ei ole uute kohustuste loomisega.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenu- ja refinantseerimislepingute näol on tegemist näilike

tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Kostjad vaidlustavad

maakohtu otsust põhjendusel, et maakohus on teinud esitatud ja kogutud tõenditest valed

järeldused.

12. Maakohus tuvastas, et laenu- ja refinantseerimislepingud ei ole näilikud ja seega on kehtivad.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei hinnanud lepingute

eesmärgi tuvastamisel tõendeid nõuetekohaselt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud

tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi piisavalt põhjendanud

8 (10)

(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) ning ei ole lepingute kehtivuse asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme. Kostjad kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus

nõustub (TsMS § 654 lg 6).

13. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu näilikkuse

tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida

tegelikult sooviti. Kui hagejal laenuandjana oli kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid

nõude rahuldamiseks (laenulepingust tuleneva rahasumma tagasimaksmise kohustus), siis

tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub praegusel juhul kostjatel. Poolel on õigus

määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist

asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt rajab

kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega ei saa kostjad esimese astme

kohtule ette heita, et kohus, hinnates esitatud ja kogutud tõendeid kogumis, ei tuvastanud laenu-

ega refinantseerimislepingute näilikkust. Maakohus on põhjendanud, et kostja II vande all antud

seletus ei haaku teiste asjas esitatud ja kogutud tõenditega, mistõttu ei saa kostjate väiteid

lugeda nimetatud tõendiga tõendatuks (vaidlustatud otsuse p 21). Kolleegiumi hinnangul ei

pidanud hagejad tõendama, et nad on täitnud maalide ühisostu lepingutest tulenevad

kohustused, sest hagejad ei pidanud tõendama, et nõue kostjate vastu ei tulene mõnest muust

võimalikust võlasuhtest. Kostjate väited, et laenulepingutega sooviti lihtsustada hageja I ja

kostja I vahelisi raha ülekandeid, on ümber lükatud hagejate poolt esitatud maksekorraldustega,

millest nähtuvalt ülekanded poolte vahel toimusid, raha liikus ja takistusi ei olnud (VI kd, tl

138–283).

14. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel otsuse põhjendusega, et hageja I ja

hageja II refinantseerimislepingutest tulenevad põhi- ja intressinõuded kostja I vastu tuleb VÕS

§ 396 lg 1 alusel rahuldada. Samuti on maakohus õigesti nende nõuete osas VÕS § 142 lg 1 ja

§ 65 lg 1 alusel tuvastanud kostja II ja kostja III kui käendajate solidaarkohustuse olemasolu,

millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).

15. Viivisenõude rahuldamise osas leiab ringkonnakohus, et maakohus on eksinud VÕS § 113 lg

6 vastu ning mõistnud viivise välja ka intressilt. Maakohus VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei

analüüsinud. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus peab arvestama omal

algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus asjas nr 3-2-1-

184-12, p 31 kolmas lõik). Ringkonnakohus nõudis selleks pooltelt seisukohti ja hagejatelt

TsMS § 340¹ lg 1 järgi arvestuse esitamist, millest nähtuks selgelt, et refinantseerimislepingute

põhinõue, millelt arvestatakse täiendavalt viivist, ei sisalda varasemate laenulepingute alusel

arvestatud intressi (sh viivist).

Hagejad täiendavat arvestust ringkonnakohtule ei esitanud. Küll aga esitasid hagejad enda

nägemuse

viivisekokkuleppe

tõlgendamisest.

Hagejate

hinnangul

ei

kohaldu

refinantseerimislepingute viivisekokkuleppele VÕS § 113 lg 6 keeld, sest pooled on kokku

leppinud viivise nõudmises kindla summana ja iga osamakse tasumisega viivitamisel tuleb

viivis välja mõista vastavalt refinantseerimislepingutele kas 224,34 eurot või 214,89 eurot

päevas.

Kolleegium hagejate ülaltoodud käsitlusega ei nõustu ning leiab, et hagejad püüavad VÕS §

113 lg 6 kohaldumist kunstlikult vältida. Lähtudes kohtule esitatud asjaoludest on

refinantseerimislepingute eesmärgiks laenulepingute tähtaegade pikendamine, mistõttu on

tegemist laenulepingute muutmisega. Pooled on refinantseerimislepingute p-s 2.1 kokku

leppinud viivisemääras 0,2% päevas, mis arvutatakse võlgniku rahaliste kohustuste summalt.

Nimetatud rahaliste kohustuste summa sisaldab endas põhinõudelt arvestatud intressi.

9 (10)

16. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral.

Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on selgitanud, et VÕS

§ 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks

on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud

kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist

(Riigikohtu 3. juuni 2015 otsus asjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16-17 ja selles viidatud praktika).

Samas aga ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks

muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seega ei keela seadus arvestada

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi.

Refinantseerimislepingute p-st 1.2 nähtub, et võlgnevus, millelt arvestatakse täiendavalt p 1.4.5

järgi intressi ja p 2.1 järgi viivist, sisaldab laenulepingute alusel arvestatud intressi (IV kd, tl

121, 134–135, p-d 1.2 ja 1.3). Kuna kolleegium hagejate selgitusega ei nõustu, siis ei ole

refinantseerimislepingute viivise kokkuleppele VÕS § 113 lg 6 kohaldumine välistatud.

17. Hagejate alternatiivse käsitluse kohaselt tuleb refinantseerimislepingutes sätestatud

maksegraafikute alusel laenulepingute põhiosa tagasi maksta nelja võrdse osamaksega. Kostjad

ei ole vastuväiteid ega omapoolseid selgitusi selles osas esitanud. Asja materjalide põhjal

nõustub kolleegium hagejate käsitlusega.

Kolleegium ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et vaatamata osamaksete sissenõutavaks

muutumise tähtajale, on siiski poolte kokkuleppel võimalik nõuda viivist kogu võlgnevuselt

(vaidlustatud otsuse p 30). Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust.

Lähtuda tuleb sellest, et pooled on põhinõude tasumise tähtaega pikendanud ja alles osamakse

sissenõutavaks muutumise kuupäevast (VÕS § 82 lg 7) satub võlgnik VÕS § 113 lg 1 mõttes

rahalise kohustuse täitmisega viivitusse.

18. Ringkonnakohtule esitatud andmete põhjal saab kohus teha viivisenõude osas uue arvestuse,

lähtudes iga osamakse sissenõutavaks muutumise tähtajast. Vastavalt alltoodud tabelile on

seisuga 25. aprill 2016 refinantseerimislepingute alusel sissenõutavaks muutunud viivis:

refinantseerimislepingu I järgi 5320 eurot ja refinantseerimislepingu II järgi 5600 eurot.

Makse tähtaeg

Laenulepingu põhiosa Viivis

Refinantseerimisleping I

30.01.2016

95 000

23 750

0,2% päevas

4085

30.03.2016

23 750

1235

30.04.2016

23 750

30.06.2016

23 750

Refinantseerimisleping II

30.01.2016

100 000

25 000

0,2% päevas

4300

30.03.2016

25 000

1300

30.04.2016

25 000

30.06.2016

25 000

Alates 26. aprillist 2016 tuleb kostjatelt hagejate kasuks refinantseerimislepingute p-de 1.4 ja

2.1 alusel välja mõista viivis protsendina 0,2% päevas sissenõutavaks muutunud osamaksetelt

kuni kohustuse täitmiseni.

19. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

Menetluskulude jaotus

20. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni

kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab

tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse

10 (10)

korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on hagi rahuldanud ning jätnud

menetluskulud sellest lähtudes TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel täies ulatuses solidaarselt

kostjate kanda.

21. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Kolleegiumi hinnangul jääb kummagi hageja nõue seoses viivisenõude

ümberarvestusega rahuldamata 15% ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maa- ja

ringkonnakohtus hageja I menetluskulud 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate

menetluskulud 15% ulatuses hageja I kanda ning hageja II menetluskulud 85% ulatuses

solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 15% ulatuses hageja II kanda.

22. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes

ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest