2-17-8305/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. veebruar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-8305

Tsiviilasi

Bruker Daltonik GmbH hagi Alfa Technologies OÜ

vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. oktoobri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alfa Technologies OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

253 701,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Bruker Daltonik GmbH (registrikood

HRB8150HB,

asukoht

Fahrenheitstraße 4,

28359,

Bremen,

Saksamaa),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Karl Kask ja advokaat Triin Toom

Kostja (apellant) Alfa Technologies OÜ (registrikood

11879113),

lepinguline

esindaja

advokaat

Henrik

Kirsimäe

Asja läbivaatamise kuupäev

25. jaanuar 2019, kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Hageja Bruker Daltonik GmbH esindaja advokaat Triin

Toom

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 5. oktoobri 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Alfa Technologies OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta Alfa Technologies OÜ kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

2 (8)

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Bruker Daltonik GmbH (hageja) esitas 26. mail 2017 Harju Maakohtule hagi

Alfa Technologies OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse

224 080 eurot, viivise 11 695,15 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 27. maist 2017

kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Bruker Baltic OÜ (edaspidi nõude loovutaja) ning kostja sõlmisid 16. juunil 2011

edasimüügilepingu (edaspidi edasimüügileping), mille alusel tegutses kostja Eestis, Lätis ja

Leedus nõude loovutaja poolt turule lastud teadus- ja laboritehnika edasimüüjana.

Edasimüügilepingu kohaselt tarnis nõude loovutaja kostjale seadmeid kostja ostutellimuse

alusel ning kostja kohustus nõude loovutajale tarnitud seadmete eest tasuma.

Edasimüügilepingu alusel tellis kostja 2015. aastal mh järgmised seadmed: 1) S1 TITAN 600;

2) S1 Titan SMX429; 3) S1 TITAN 600. Seadmete müügi eest esitas nõude loovutaja kostjale

järgmised arved: 30. oktoobril 2015 arve nr 14177 summas 30 240 eurot; 5. novembril 2015

arve nr 14191 summas 13 560 eurot; 27. novembril 2015 arve nr 14186 summas 30 240 eurot.

Lisaks osutas nõude loovutaja kostjale varasemalt müüdud seadme S1 Titan SMX725

parandusteenust 2040 euro eest (arve nr 14189). Kostja pidi müüdud seadmete ja

parandusteenuse eest tasuma nõude loovutajale kokku 76 080 eurot (30 240+ 13 560+ 30 240+

2040). Kostja jättis eelnimetatud arved summas 76 080 eurot tasumata.

Lisaks edasimüügilepingule sõlmisid nõude loovutaja ja kostja 28. oktoobril 2014

müügilepingu nr 20141028 (edaspidi müügileping), mille kohaselt kohustus nõude loovutaja

müüma kostjale seadmed Scion GC/MS ja Microtof Q Systems. Seadmete tarnimise järel

väljastas nõude loovutaja kostjale arve nr 14113 summas 318 000 eurot maksetähtajaga

27. september 2015. Kostja tasus arve nr 14113 eest 6. mail 2015 60 000 eurot ning

5. juunil 2015 35 000 eurot. Ülejäänud 223 000 eurot jättis kostja tasumata.

Kuivõrd kostja ei suutnud arveid tasuda, allkirjastasid nõude loovutaja ja kostja

4. jaanuaril 2016 võlatunnistuse (edaspidi võlatunnistus), milles kostja tunnistas, et võlgneb

31. detsembri 2015 seisuga nõude loovutajale 299 080 eurot (76 080 + 223 000). Nõude

loovutaja ja kostja leppisid kokku maksegraafikus, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma

võlgnevuse neljas osas hiljemalt 31. detsembriks 2016 järgmiselt: 75 000 eurot 2016. aasta I

kvartali lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta II kvartali lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta III kvartali

lõpuks; 74 080 eurot 2016. aasta IV kvartali lõpuks. Kostja tasus maksegraafiku esimese

osamakse summas 75 000 eurot. Ülejäänud osamaksed on tasumata.

Nõude loovutaja loovutas 2. mail 2017 kokkuleppega edasimüügilepingust, müügilepingust

ning võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas 224 080 eurot hagejale. Nõude

loovutaja teavitas 23. mail 2017 kostjat oma nõude hagejale loovutamisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Edasimüügilepingu näol on tegemist turustamisteenuse

osutamise lepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõistes. Lepingu p 5 kohaselt nõustus

kostja hoidma müügijõudu ja andma endast parima, et reklaamida ja müüa tooteid Eestis, Lätis

ja Leedus. Need kostja kohustused seonduvad teenuse osutamisega, mitte nõude loovutajalt

kauba ostmisega. Kostja pole käsunditäitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ning kostjal

on nõude loovutaja vastu tasunõue. Isegi kui kostja poolt osutatud teenuse tasu suurus ei tulene

lepingust, peab nõude loovutaja maksma VÕS § 28 lg 2 ja § 627 lg 2 järgi vastavalt asjaoludele

kostjale mõistlikku tasu. Mõistliku tasu suurus 5 aasta teenuse eest on ca 100 000 eurot.

3 (8)

Kostja pole seadmeid S1 TITAN 600, S1 Titan SMX429 ega S1 TITAN 600 nõude loovutajalt

tellinud ega kätte saanud, mh pole kostja omandanud seadet S1 Titan SMX725, mistõttu pole

selle seadme remonditeenuseid kostjale osutatud. Seadmed Scion GC/MS ja Microtof Q

Systems ei ole apellandile tarnitud 28. oktoobri 2014 müügilepingu lisas toodud komplektis,

seetõttu puudub kostjal kohustus terve ostuhinna 318 000 euro tasumiseks. Kostja väiteid

tõendab nõude loovutaja juhatuse liige VS oma kinnituskirjaga.

Kostja seab kahtluse alla võlatunnistuse autentsuse. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks

on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast

põhikohustusest. Antud juhul kostja vaidleb võlatunnistuse aluseks olevale hageja nõudele

vastu.

Kostja on nõude loovutajale tasunud kokku 199 686,24 eurot. Kostja esitas 12. jaanuaril 2018

kohtule tasaarvestusavalduse, milles leiab, et turustamisteenuse osutamise eest kuulus hageja

õiguseellasel ehk nõude loovutajal tasumisele veel vastavalt VÕS §-le 28 lg 1, §-le 627 lg-le 1

ja §-le 619 kokku vähemalt 100 000 eurot. Nõude loovutaja on 16. juuni 2011 käsunduslepingu

alusel teinud kostjale makseid 12 korral - ühel korral 12 150 eurot ja ülejäänud korrad

2 700 eurot. Igakuise tasu suurus oli 2700 eurot. Lepingu sõlmimisest kuni teenuse osutamise

lõppemiseni kehtis leping 4 aastat ja 6,5 kuud. Seega on tasu suurus kokku 211 950 eurot

(78,5 kuud x 2700 eurot). Kuna nõude loovutaja on kostjale tasunud 41 850 eurot, on tasumata

170 100 eurot (211 950 - 41 850). Kostja palub hageja võimaliku nõude lugeda tasaarvestatuks

kostja tasu nõudega nõude loovutaja vastu 170 100 euro ulatuses või alternatiivselt

100 000 euro ulatuses (kui turustamisteenuse osutamise tasu ei ole eelnevate maksete alusel

võimalik tuvastada).

Nõude loovutaja ei ole kostjat kui võlgnikku nõude loovutamisest teavitanud. Kostja seaduslik

esindaja sai nõude loovutamise asjaolust teada alles hagimaterjalidest.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 5. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 224 080 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

11 695,15 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 27. maist 2017 kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus otsustas

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata pärast vaidlustatud otsuse jõustumist.

Nõude loovutaja loovutas VÕS § 164 alusel 2. mai 2017 kokkuleppega edasimüügilepingust,

müügilepingust ning võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas 224 080 eurot

hagejale. Maakohtule esitatud 23. mai 2017 e-kirjaga on tõendamist leidnud, et kostjat on

nõude loovutamisest teavitatud. Seega on hageja asunud nõude loovutaja asemele.

Maakohtu hinnangul puudub poole vahel vaidlus, et nõude loovutaja ja kostja vahel on

4. jaanuaril 2016 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Deklaratiivse

võlatunnistuse alusel nõuab hageja kostjalt põhivõla 224 080 euro ja viivise tasumist. Kuigi

hagejal polnud võla sissenõudmiseks vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse, on

hageja esitanud ka tõendid võla 224 080 euro tekkimise asjaolude kohta: edasimüügileping;

kostja 23. septembri 2015 S1 TITAN 600 ostutellimus; kostja 29. oktoobri 2015 S1 SMX429

ostutellimus; kostja 17. oktoobri 2015 S1 TITAN 600 ostutellimus; nõude loovutaja

30. oktoobri 2015 arve nr 14177, 5. novembri 2015 arve nr 14191, 27. novembri 2015 arve

nr 14186, 30. novembri 2015 arve nr 14189; kostja ja nõude loovutaja vahel 28. oktoobri 2014

sõlmitud müügileping; nõude loovutaja 31. märtsi 2015 arve nr 14113; kostja 6. mai 2015 ja

5. juuni 2015 maksekorraldused.

Maakohtu hinnangul on kostja korduvalt tunnistanud oma võlga, sh on kostja allkirjastanud

võlatunnistuse. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja tasus 2. märtsil 2016 nõude

4 (8)

loovutajale

võlatunnistuse

esimese

osamakse

summas

75 000 eurot,

selgitusega

„4. jaanuari 2016 sõlmitud kokkuleppe alusel“. Kostja ja nõude loovutaja esindajate e-

kirjavahetusest nähtub, et kostja on palunud ülejäänud võlatunnistuses märgitud võlasumma

osas maksegraafiku ja maksetähtaegade muutmist ning soovib tasumata summa 224 080 eurot

tasuda aastatel 2017-2018. Võla olemasolu ning võlatunnistuse sõlmimist kinnitab ka kostja

seadusliku esindaja SF 27. juunil 2016 allkirjastatud saldokinnitus, mille kohaselt võlgnes

kostja 31. detsembri 2015 seisuga nõude loovutajale 299 080 eurot. Nimetatud summa

299 080 eurot on sama summa, mille kostja lubas 4. jaanuari 2016 allkirjastatud

võlatunnistuses tasuda. Kostja seadusliku esindaja 5. juuli 2016 e-kirjast nähtub, et kostja ja

nõude loovutaja vaheline maksegraafiku kokkulepe allkirjastati siis, kui kostja oli nõude

loovutaja agent. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlatunnistuse allkirjastanud ning võlga

korduvalt tunnistanud. Seega on kostja andnud kehtiva võlatunnistuse.

Maakohus jättis arvestamata nõude loovutaja endise juhatuse liikme ja kostja juhatuse liikme

kinnituskirjad, kuna need ei ole usaldusväärsed tõendid.

Kostja esitas vastuväite, et nõude loovutaja ei ole kostjale müünud ega tarninud hagiavalduses

nimetatud seadmeid S1TITAN 600, S1Titan SMX429, S1 TITAN 600 ega osutanud

parandusteenust. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et nimetatud väidete näol on tegemist

sisuliste vastuväidetega võlale. Kostja on võlatunnistuse sõlmimisega loobunud vastuväidetest.

Juhul, kui kostja ei saanud nõude loovutaja käest seadmeid ega parandusteenust, oleks kostja

pidanud nimetatust olema teadlik juba võlatunnistuse sõlmimise ajal. Kohtule esitatud arvetega

on tõendatud, et kostja tasus arve nr 14113 alusel Scion GC/MS ja Microtof Q Systems eest

60 000 eurot. Seega on hageja tõendanud, et kostja pidi teadma võlatunnistuse andmise ajal

vastuväidetest. Samuti on kostja korduvalt tunnistanud võlgnevuse olemasolu ning ei ole enne

kohtumenetlust kordagi väitnud, et võlga ei eksisteeri.

Kuivõrd kostja on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud võlatunnistuse aluseks oleva

nõude puudumist, on võlatunnistus kehtiv ning kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt.

Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ning maakohus

rahuldas hageja nõude summas 224 080 eurot. Kuna kostja ei esitanud hageja viivisenõudele

sisulisi vastuväiteid, leidis maakohus, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas

11 695,15 eurot kuulub rahuldamisele. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel

välja mõista viivis põhivõlalt alates 27. maist 2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus

analüüsis

kostja

tasaarvestuse

nõuet,

mille

kohaselt

kostja

ei

ole

edasimüügilepingust tuleneva käsundi täitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ja kostjal on

hageja vastu tasunõue VÕS § 28 lg 1 ja VÕS § 627 lg 1 järgi. Esmalt tuvastas maakohus, et

nõude loovutaja tasus kostjale makseid 5. jaanuaril 2015 sõlmitud lepingus osutatud teenuste

eest, mitte edasimüügilepingu alusel. Eeltoodut tõendab pangakonto väljavõte, kust nähtuvad

arvete numbrid. Maakohus leidis, et tõendamata on kostjapoolne turundusteenuse osutamine

nii kokkulepitud kui ka mõistliku tasu eest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas 14. novembril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks on vaidlusaluse kohtuotsuse põhjendused raskesti jälgitavad ning kohati vastuolulised.

Maakohus on otsuse põhjenduses tuvastatud asjaoludest jätnud välja mitmed kostja olulised

väited.

5 (8)

Maakohus on tõlgendanud ebaõigesti nõude loovutaja ja kostja vahel 16. juunil 2011 sõlmitud

edasimüügilepingut. Tegemist pole müügilepinguga, vaid turustamisteenuse osutamise

lepinguga VÕS § 619 mõistes. Lepingu p 5 kohaselt nõustus kostja hoidma müügijõudu ja

andma endast parima, et reklaamida ja müüa tooteid Eestis, Lätis ja Leedus. Need kostja

kohustused seonduvad teenuse osutamisega, mitte nõude loovutajalt kauba ostmisega.

Teiseks pole kostja käsunditäitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ning kostjal on nõude

loovutaja vastu tasunõue. Isegi kui kostja poolt osutatud teenuse tasu suurus ei tulene lepingust,

peab nõude loovutaja maksma VÕS § 28 lg 2 ja § 627 lg 2 järgi vastavalt asjaoludele kostjale

mõistlikku tasu. Mõistliku tasu suurus 5 aasta teenuse eest on ca 100 000 eurot, mis kuulub

tasaarvestamisele TsMS § 233 lg 2 järgi.

Kolmandaks pole kostja seadmeid S1 TITAN 600, S1 Titan SMX429 ega S1 TITAN 600

nõude loovutajalt tellinud. Mh pole kostja omandanud seadet S1 Titan SMX725, mistõttu pole

kostjale selle seadme remonditeenuseid osutatud.

Seadmeid Scion GC/MS ja Microtof Q Systems ei ole apellandile tarnitud 28. oktoobri 2014

müügilepingu lisas toodud komplektis. Seetõttu puudub kostjal kohustus terve ostuhinna

318 000 euro tasumiseks. Lisaks on kostja nõude loovutaja juhatuse liikme kinnituskirjaga

tõendanud, et kostjale ei ole müüdud ega üle antud eelnimetatud seadmeid.

Neljandaks pole võlatunnistuse dokument ehtne ning kostja on võlatunnistuse puudumist

kinnituskirjadega tõendanud. Samuti pole kostja ühegi muu tegevusega võlga tunnistanud.

Apellandi endise juhatuse liikme poolt isiklikult tehtud ülekanne ei tõenda võla tunnistamist

või omaksvõttu kostja poolt, sest enne vastava ülekande tegemist olid esindaja volitused ja

esindusõigus lõppenud. Teistest hageja esitatud tõenditest ei nähtu kostja poolset tahteavaldust

võlgnevuse tunnistamise või tasumise kokkuleppe kohta.

Juhul kui võlatunnistuse puudumine kinnituskirjadega pole tõendatud, pidanuks maakohus

nõustuma TsMS § 230 alusel täiendavate tõendite kogumisega. Maakohus rikkus

menetlusõiguse norme, kui keeldus kostja taotlusega tunnistajate ülekuulamiseks.

Viiendaks, kui võlatunnistus oleks kehtiv, siis oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses

võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. Antud juhul kostja vaidleb võlatunnistuse

aluseks olevale hageja nõudele vastu.

Hageja vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2¹ tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kui hagi on esitatud võlatunnistuse alusel,

siis tuleb haginõue esmalt selle alusel lahendada. Alles siis, kui hagi ei saa rahuldada

võlatunnistuse alusel, tuleb hinnata selle rahuldamist kausaalsuhtest tulenevalt.

Praeguse vaidluse lahendamisel omab keskset tähtsust asjaolu, kas nõude loovutaja ja kostja

vahel 4. jaanuaril 2016 sõlmitud koosoleku protokolli ja maksegraafiku kokkuleppe näol on

tegemist kehtiva võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes (I kd, tl-d 29–30). Maakohus on

nimetatud dokumente analüüsinud võlatunnistusena ja sellele tuginedes nõude rahuldanud.

Kostja on alates vastusest hagiavaldusele väitnud, et kostja ei ole dokumente allkirjastanud ning

vaidlustas dokumendi ehtsuse TsMS § 277 mõttes. Sama väite on kostja esitanud ka

apellatsioonkaebuses.

6 (8)

7.1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et on

vaatamata kostja väitele tuvastanud võlatunnistuse kehtivuse, hinnates seda kogumis teiste

tõenditega. Ringkonnakohus sellise TsMS § 277 kohaldamisega ei nõustu. Kui hageja tugineb

võlatunnistuse andmisele, peab hageja selle kehtivust kostja vastuväite esitamisel ka tõendama.

Kostjal piisas dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes üksnes

väitest, et kostja ei ole sellist dokumenti allkirjastanud. Tegemist ei ole olukorraga, kus

dokumendi ehtsust võib põhistada dokumentide võrdlemise või asjas esitatud tõendite

hindamisega. Isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi ning selle saab tuvastada vastav

eriteadmistega isik. Ringkonnakohus selgitas hagejale tõendi ehtsuse tõendamiskoormist ning

asjaolu, et allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul ei ole). Vaatamata

ringkonnakohtu selgitusele ei soovinud hageja apellatsioonimenetluses esitada täiendavaid

avaldusi ega taotlusi.

7.2. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu põhjendused 4. jaanuari 2016 võlatunnistuse

kehtivuse ja selle tagajärgede kohta otsusest välja jätta (vaidlustatud otsuse p-d 11–16, 18–19).

4. jaanuari 2016 võlatunnistus tuleb otsuse tegemisel jätta arvestamata.

8. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui jätta arvestamata 4. jaanuari 2016 võlatunnistus, on

hageja nõue kostja vastu tõendatud. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi.

8.1. Järgnevalt hindab ringkonnakohus hageja väidet, et kostja on võlga tunnistanud veel

kolme võlatunnistusega. Nendeks dokumentideks on:

 27. juuni 2016 kostja saldokinnitus, milles kostja kinnitab nõude loovutaja poolt esitatud

saldokinnituses, et seisuga 31. detsember 2015 võlgnes kostja nõude loovutajale

299 080 eurot (I kd, tl 71);

 5. juuli 2016 e-kiri vastuseks nõude loovutaja e-kirjale, et kostja on nõude loovutajale

võlgu ja soovib arutada uue maksegraafiku sõlmimist (I kd, tl-d 72–73);

 8. augusti 2016 e-kiri vastuseks nõude loovutaja e-kirjale, et võlga ei saa tasuda enne

2016. aasta lõppu ja pakkus välja uue maksegraafiku (I kd, tl-d 35–36).

Kolleegium märgib, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei tähenda alati võlgniku

tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse võlatunnistusega. Ka praegusel juhul on kolleegiumi

hinnangul tegemist olukorraga, kus kostja on mitteõigustehinguliste tunnistustega möönnud

võla olemasolu, soovimata selliste tunnistuste õiguslikku siduvust. Eeltoodu tuleneb

dokumentide sisust ja nende nõude loovutajale andmise asjaoludest. Kohtupraktikas on leitud,

et sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise ja olla kohtumenetluses tõendiks

võla olemasolu kohta (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus asjas nr 3-2-1-103-16, p 27).

Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja toetuda deklaratiivsetele võlatunnistustele ning need ei

pööra praeguses vaidluses tõendamiskoormist ümber.

8.2. Hageja on esitanud dokumente müügilepingust tuleneva rahalise kohustuse ja selle

tekkimise asjaolude kohta. Kolleegium nõustub maakohtu alternatiivse põhjendusega, et hageja

kausaalsuhtest tulenev nõue on asjas esitatud tõenditega tõendatud (vaidlustatud otsuse p 17).

Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et lepingutest tulenevate nõuete

hagejale loovutamine on kehtiv (TsMS § 652 lg 1 p 1). Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude

vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal

olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Kostja on ostuhinna ja

parandusteenuse tasumise kohustuse olemasolule esitanud sisulised vastuväited. Kostja väidab,

et ta pole seadmeid ega parandusteenust saanud. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse all

olevad lepingud müügilepingud VÕS § 208 mõttes. Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 kohustub asja

müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus

omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub

7 (8)

müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Täiendavalt on nõude loovutaja

osutanud kostjale seadme parandusteenust ning teenuse osutamisest tuleneva tasunõude

õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 637 (töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustus).

Kolleegiumi hinnangul on hageja poolt esitatud tõenditega tõendatud, et nõude loovutaja on

täitnud lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt. Seega läks TsMS § 230 lg 1 järgi

lepingute mittekohase täitmise tõendamiskoormis üle kostjale. Hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning kostja saab vastaspoole esitatu

ümber lükata või sellele vastu vaielda, määrates ise, mis asjaolud ta esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg-d 1 ja 2, § 229).

8.3. Hageja on oma nõude põhjendamiseks esitanud järgmised asjaolud ja tõendid. Nõude

loovutaja ja kostja sõlmisid 16. juunil 2011 edasimüügilepingu, mille alusel tegutses kostja

Eestis, Lätis ja Leedus nõude loovutaja poolt turule lastud teadus- ja laboritehnika

edasimüüjana (I kd, tl-d 6–8 pöördel, tõlge tl-d 9–11). Kostja tegi nimetatud lepingu alusel

23. septembril 2016 S1 TITAN 600 ostutellimuse (I kd, tl 12), 29. oktoobril 2015 S1 SMX429

ostutellimuse (I kd, tl 13), 17. oktoobril 2015 S1 TITAN 600 ostutellimuse (I kd, tl 14) ja nõude

loovutaja väljastas seadmete ostuhinna tasumiseks kostjale arved (I kd, tl-d 15–17). Täiendavalt

osutas nõude loovutaja kostjale S1 Titan SMX725 parandusteenust, mille kohta väljastati arve

(I kd, tl 18). Nõude loovutaja ja kostja sõlmisid 28. oktoobril 2014 müügilepingu seadmete

Scion GC/MS ja Microtof Q system kostjale müümiseks (I kd, tl-d 19–22, tõlge tl-d 22 pöördel–

25 pöördel). Nõude loovutaja väljastas kostjale arve ostuhinna tasumiseks (I kd, tl 26). Kostja

väide, et müüdud seadmed ei vasta lepingus sätestatud nõuetele, on ümber lükatud seadmete

lõppkasutaja

Imunodiagnostika

UAB

kinnitusega

seadmete

saamise,

tasumise

ja

nõuetekohasuse kohta (I kd, tl-d 121–138 pöördel).

8.4. Kostja on korduvalt lepingutest tulenevat võlgnevust nõude loovutaja ees tunnistanud (vt

otsuse p 8.1), sh tasunud osaliselt ka ostuhinda.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja käitumisest ja osalisest võlgnevuse

tasumisest ei saa teha järeldust, et kostja on lepingutest tulenevat võlgnevust tunnistanud.

2. märtsil 2016 tehtud 75 000 euro suuruse ülekande osas märgib kolleegium, et isegi kui

eeldada, et selle ülekande tegi volitusteta isik, siis kostja seaduslik esindaja S. Frolov on selle

tehingu heaks kiitnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 129 mõttes, mida kinnitab

saldokinnitus ja ülekandele järgnevad elektronkirjad, sh 8. augusti 2016 e-kiri, milles kajastatud

võlgnevusest on maha arvestatud vaidlusaluse ülekande summa (I kd, tl 35, tõlge 36).

Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et kostja kohustus nõude loovutaja

ees on 224 080 eurot. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et on võlgnevusest tasunud

199 686,24 eurot (I kd, tl 64 pöördel). Hageja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et

kostja on 394 080 euro suurusest rahalisest kohustusest tasunud nõude loovutajale kokku

170 000 eurot. Samuti on kostja korduvalt nõude loovutajale võlgnevust suuruses 224 080 eurot

kinnitanud.

9. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu

otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud apellatsioonkaebuses esitatud nõude tasaarvestuse

väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Vastusena käsitlemata

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et need ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

9.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on edasimüügilepingut vääralt

tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Siinjuures viitab kolleegium

taaskord TsMS § 5 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt hagimenetluses peab nõude esitaja otsustama,

mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus. Seega pidi kostja tulenevalt TsMS § 230 lg-

8 (8)

st 1 tasaarvestamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et kostja ei ole tasu nõuet ei 170 100 euro ega 100 000 euro osas

tõendanud. Maakohtu sellekohane järeldus on ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kuna nõude

loovutaja nõue on sissenõutav ega ole tasaarvestusega lõppenud, siis on maakohus õigesti VÕS

§ 113 lg 1 ja § 367 alusel rahuldanud viivisenõude. Ringkonnakohus järgib selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).

9.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme

sellega, et ei lasknud kostjal oma väiteid täiendavate tõenditega tõendada (tunnistajate ütlused)

olukorras, kus leidis, et kostja väited ei ole SF ja VS kinnituskirjadega tõendatud. Kolleegium

märgib, et nimetatud kinnituskirjad on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 mõttes (I kd,

tl-d 92–94).

Esiteks, kohus analüüsib kõiki tõendeid otsuses (TsMS § 442 lg 8). Seega ei saanud maakohus

anda kostja esitatud dokumentaalsetele tõenditele n-ö eelhinnangut tõendite kogumise taotluse

lahendamisel. Poolel on õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229

nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 436 lg 2

esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Teiseks, maakohus ei rahuldanud taotlust, sest see esitati hilinenult (vt 29. augusti 2018 istungi

protokoll, I kd, tl 170 pöördel). Menetlustoimingu õigeaegsel tegemata jätmisel ei ole

menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha ja kohus ei pidanud taotlust menetlema

(TsMS § 66 ja § 331 lg 1). Maakohus andis kostjale võimaluse välja tuua asjaolusid ja esitada

tõendeid (vt 13. detsembri 2017 istungi protokoll, I kd, tl 79 pöördel). Kostja ei järginud

maakohtu poolt määratud tähtaega ega ka TsMS § 329 lg-st 2 tulenevat üldist tähtaega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja tõendite kogumise taotluse lahendamisel

menetlusõiguse norme rikkunud.

9.3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud,

selles on jäetud käsitlemata kostja olulised väited ning hindamata esitatud tõendid (TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Esiteks, maakohus

on otsuses kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja

esitatud faktiliste väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, samuti põhjendanud

osade tõenditega arvestamata jätmist (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus tuvastas küll, et

maakohus rikkus menetlusõiguse normi (TsMS § 277), mis aga ei muuda asja lahendust. Muus

osas ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide

olulisi rikkumisi tuvastanud. Teiseks, apellatsioonkaebuse põhjendustest ei selgu, kuidas need

väidetavad maakohtu minetused võisid mõjutada kohtu lõppjäreldusi.

10. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuivõrd

maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei

määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

11. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Ulvi Loonurm

Indrek Parrest