2-18-5278/37 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-18-5278

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2019. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-5278

Tsiviilasi

R.-R. S. i ja G.-C. S. i hagi Tartu Näitused AS-i vastu kahju

hüvitamiseks

Hagihind

40 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I R.-R. S. (isikukood: XXX)

Hageja II G. C. S. (isikukood: XXX)

Hagejate seaduslik esindaja R. S. (isikukood: XXX; elukoht:

XXX)

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

(Ülikooli

tn

8,

Tartu,

51003;

tel:

4844

000;

e-post:

info@tarmopilv.ee)

Kostja I Stekkor Transport OÜ (registrikood: 12066613; Tähe

tn 135b, Tartu; e-post: info@stekkortransport.ee)

Kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Nurmi (e-

post: anne.nurmi@roedl.com)

Kostja II Tartu Näitused AS (registrikood: 10255416; F.R.

Kreutzwaldi tn 60, Tartu; e-post: info@tartunaitused.ee)

Kostja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks

(siret.saks@rask.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

eelistung 10.09.2018. a, kohtuistung 07.11.2018. a

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi kostja II vastu rahuldamata.

2. Jätta kostja II menetluskulud hagejate kanda.

3. Määrata kostja II menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista hagejatelt

solidaarselt kostja kasuks välja 1562 eurot.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

5. Toimetada otsus kätte pooltele.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hagejate nõue ja põhjendused

R.-R. S. ja G. C. S. esitasid 5.04.2018 Tartu Maakohtule hagi Stekkor Transport OÜ (edaspidi:

kostja I) ja Tartu Näitused AS-i (edaspidi: kostja II) vastu isiku surma põhjustamisest tuleneva

varalise kahju hüvitamiseks. Täpsustatud hagiavalduse kohaselt palusid hagejad mõista kostjatelt

välja solidaarselt R.-R. S. i kasuks kahjuhüvitise 7000 eurot ja alates hagi esitamisest 200 eurot kuni

R.-R. S. i 21-aastaseks saamiseni, s.o kuni 2.07.2022 või ühekordse summana 10 400 eurot ning G.-

C. S.i kasuks kahjuhüvitise 7000 eurot ja alates hagi esitamisest 200 eurot kuni G.-C. S.i 21-

aastaseks saamiseni, s.o kuni 8.09.2024 või ühekordse summana 15 600 eurot. Hagejad ja kostja I

sõlmisid 7.11.2018 kohtuistungil kompromissi, mille kohaselt kostja I maksab kummalegi hagejale

hüvitist 36,50 eurot kuus kuni nende täisealiseks saamiseni või õpingute jätkamisel kuni nende 21-

aastaseks saamiseni. Kohus kinnitas kompromissi 7.11.2018 määrusega, millega ühtlasi lõpetas

menetluse hagis kostja I vastu.

Hagiavalduse kohaselt 9.04.2015 hukkus Tartus aadressil F. R. Kreutzwaldi 62 elektritrauma

tagajärjel kostjale II kuuluval messiplatsil elektriliini lähedal tõstetöid teostanud kostja I töötaja L. S.

. L. S. tõstis piirdeaedu veoauto kastist maha, kuid liikus kraana noolega kõrgepingeliinide

lähedusse, mistõttu tekkis elektri ülekanne liinilt kraanale, kraanalt auto kerele ja sealt edasi

juhtimispulti käes hoidnud töötajale.

Hagejate sõnul tõstis L. S. piirdeaiad maha kõrgepingeliinide alusel maa-alal seetõttu, et kostja II

poolt ei jagatud infot selle kohta, kes ja millal tuleb piirdeaedu maha tõstma, kuid kostja I töötajatel

oli vaja järgmise töö jaoks veoautot, millel piirdeaiad asusid.

Hagejate hinnangul vastutab kostja II L. S. a surma põhjustamise eest kui suurema ohu allikat

valitsenud isik võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 alusel. Hagejad leiavad, et kõrgepingeliin on

suurema ohu allikas, kuna kõrgepingeliinist saadav elektrilöök võib olla surmav ja löögi võib saada

isegi elektriliini puudutamata. Suurema ohu allikale iseloomulik risk realiseerus, kuna L. S. suri

kõrgepingeliinist saadud elektrilöögi tagajärjel. Kuigi kostja II ei ole kahju tekitanud kõrgepingeliini

omanikuks, saab teda pidada kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks, kuna kostjal II oli

kohustus ohuala selgelt märgistada ning ära hoida kõrgepingeliinidest tuleneva ohu realiseerumine.

Kohustus ära hoida kõrgepingeliinidele iseloomuliku ohu realiseerumine tulenes Vabariigi Valitsuse

määrusest „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (ehitusmäärus) (§ 3 lg 1, § 25 lg 2, § 19 lg

6).

Märgistatud oli küll liinide alune ala, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistanuks kõrgepingeliinide

lähedusse sõitmist. Mainitud kõrgepingeliin on määruse „Ehituspaigaldise kaitsevööndi ulatus ja

kaitsevööndis tegutsemise kord“ (kaitsevööndi määrus) alusel 25 meetrit, mis korrektselt piiratud ei

olnud. Samuti oleks kostja II pidanud tulenevalt Elektriohutusseaduse (ELOS) § 12 lg-st 3 taotlema

Elering AS-ilt loa kaitsevööndis tegutsemiseks, kuid seda tehti alles pärast L. S. a hukkumist.

Hagejatel on tekkinud kahju, mis väljendub lähedase surma tagajärjel tekkinud varalises kahjus.

Hukkunul olid lapsed, kes on kaotasid pärast isa surma ühe vanema poolse ülalpidamise ning saavad

hetkel vaid toitjakaotuspensioni 127 eurot kuus. Hagejate sõnul peaks kostja II tasuma nii hagejale I

kui hagejale II 2015. a eest 1600 eurot, 2016. a eest 2400 eurot, 2017. a eest 2400 eurot ning 2018. a

eest lõplike seisukohtade esitamise aja seisuga 2200 eurot. Lisaks peaks kostja II tasuma kummalegi

hagejale 200 eurot kuni 18. a saamiseni või õpingute jätkamisel kuni 21. a saamiseni.

Kostja II seisukoht

Kostja II leiab, et hagejate nõue tema vastu ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Kostja II täpsustab, et tellis Ehitusmeister Rent OÜ-lt 9.04.2015 teenust, mis seisnes selles, et

Ehitusmeister Rent OÜ pidi tooma kohale kostja II messikeskuse alale piirdeaiad ning

bürookonteinerid. Teenuse tellimine sisaldas nii piirdeaedade/bürookonteineri transporti kui ka

paigaldust. Kostja II teavitas Ehitusmeister Rent OÜ kontaktisikut, et piirdeaiad tuleb tõsta maha

mööda territooriumi piiri käsitsi, mida teevad kostja II töötajad. 9.04.2015 asus kostja II poolt

Ehitusmeister Rent OÜ-le tehtud tellimust täitma kostja I. L. S. läks tegema tellimustööd ning

temaga läks kaasa ka Riivo Kiidjärv. 9.04.2015 hukkus Tartus aadressil F.R. Kreutzwaldi 63

elektritrauma tagajärjel kostjale II kuuluval messiplatsil elektriliini lähedal omavolilisi tõstetöid

teostanud kostja I töötaja L. S. .

Vastutuse osas VÕS § 1056 alusel leiab kostja II, et ei ole kõrgepingeliinide kui suurema ohu allika

valitseja, vaid selleks on võrguettevõtja. Samuti eeldab suurema ohu allika regulatsiooni

kohaldamine, et ohtu ei ole võimalik vältida ka kõige hoolsama käitumise puhul. Käesoleval juhul

oleks L. S. saanud ohtu vältida kõrgepingeliinidest ohutus kauguses viibimisega.

Vastutuse osas delikti üldkoosseisu alusel leiab kostja II, et ei olnud tegevusetu ning ei rikkunud

kohustusi, mis oleks põhjustanud õigusvastase kahju. Puudub ka süü ning põhjuslik seos.

Kostja II leiab, et tegemist ei olnud ehitusplatsiga, millele kohalduks ehitusmäärusest tulenevad

kohustused, vaid messi välialal asuva ekspo alaga. Ehitustöid ei teostatud. Seega puudus kostjal II

kohustus kõrgepingeliini alust tähistada. Vaatamata sellele oli kostja II markeerinud ohualad oranži

aiaga. Kostja II rõhutab, et tõstetöid ei olnud liinialusel maal planeeritud. Kooskõlastus AS-ga

Elering kõrgepingeliinide all töötamiseks ei olnud seega vajalik. Messikeskuse territooriumil ei ole

ohualade tähistamine reguleeritud. Tehnilise järelevalve amet (TAJ) on selgel seisukohal, et

ohualade tähistamine alal ei olnud reguleeritud. L. S. i poolt sooritatud tõste oli omavoliline. Keegi

ei andnud L. S. ile töökäsku sooritada tõste seal, kus õnnetus juhtus. Kostja leiab, et põhjuslik seos

on välistatud, sest tõste oli omavoliline ning L. S. oli teadlik kõrgepingeliinide olemasolust.

Ehkki kostja II vaidleb hagile vastu täies ulatuses, peab ta oluliseks ära märkida, et tema sõnul ei ole

hagis esitatud kahjunõue põhjendatud. Hageja saab toitjakaotuspensioni 127 eurot kuus, mida ei ole

kahju hüvitise puhul arvestatud. Summast tuleb maha arvutada ka hagejate ja kostja I vahel sõlmitud

kompromissi summa 36,5 eurot. Lisaks tuleb kahju hüvitist vähendada L. S. i hooletuse tõttu.

KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid

ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus

selles, et kostja I töötaja L. S. käis 9.04.2015 kostjale II kuuluvalale alale transportimas

piirdeaedasid ning bürookonteinerit. L. S. hukkus elektrilöögi tagajärjel, mis oli põhjustatud

kraana noolega kõrgepingeliinide lähedusse liikumisest.

2. Kohus käsitleb esmalt kostja II vastutust riskivastutuse sätete alusel. Hagejad leiavad, et

kostja II vastutab L. S. a surma põhjustamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1

alusel, mis näeb ette vastutuse suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. VÕS § 1056 lg 1

sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu

tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik.

Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle

kehavigastuse tekitamise või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest.

VÕS § 1056 lg 2 kohaselt loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse

või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse

rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kohus leiab, et

eeltoodu tähendab seda, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida

ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus

(vt Riigikohtu 10.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 22). Viidatud asjas leidis

Riigikohus, et asjas tuvastatu kohaselt ei oleks hageja käsi saanud kahjustada, kui ta ei oleks

ennast ohtu seadnud. Küll oleks VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla näiteks

siis, kui kostja seadme küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud hagejat.

Varasemas asjas on Riigikohus leidnud, et rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu

allikas, kuivõrd hagejat ähvardanud oht (tema käe võimalik sattumine käitatud

rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta vahele) oli mõistlikult kõrvaldatav

rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või rulltransportööri seiskamisega enne selle

tullide vahelt pinnu eemaldamist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et suurema ohu allikas on

asi või tegevus, mis teatud tunnuse tõttu kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale,

mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegevuse teostamise käigus vältida isegi

kõrgendatud hoolsust ning ettevaatusabinõusid järgides. Ohu kõrgendatus väljendub seega

objektiivses võimatuses selle realiseerumist täielikult ära hoida ning kahjulike tagajärgede

saabumise suures tõenäosuses ja/või raskuses (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Komm vlj.

Tallinn 2009, lk 691). Kohus nõustub kostjaga II, kõrgepingeliin ei olnud antud juhul

suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 tähenduses, kuna kõrgepingeliinist lähtuv oht olnuks

L. S. i poolt täielikult välditav, kui ta oleks laadinud piirdeaiad maha liinist ohutus kauguses.

3. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et otsuse tõsta aiad maha kõrgepingeliini alusel

alal võttis vastu L. S. ning seda kinnitavad tunnistajate Riivo Kiidjärve ning Margus Kikkuli

kohtuistungil vande all antud ütlused ning ka kriminaalasja menetluse raames antud ütlused.

Tunnistaja Riivo Kiidjärve kohtuistungil vande all antud ütlustest (kd I tl 190) nähtuvalt tuli

esimese, Anders Urbelilt saadud töökäsu kohaselt aiad ja soojak samasse kohta (liinidest

eemal) maha laadida. Seejärel Margus Kikkulilt saadud töökäsu kohaselt tuli aiad laadida

maha kõrgepingeliinide alusele alale, ja mitte korraga, vaid tükihaaval. Sõita tuli liini serva

pidi. Margus Kikkul pidi tooma töömehed, kes aiad maha laadivad. Kuna umbes poole tunni

jooksul töömehi ei saabunud ning uusi juhtnööre ei antud, siis otsustas L. S. aiad maha

laadida ja edasi minna. Riivo Kiidjärv kinnitas, et nad mõlemad teadsid ohtusid, mis sellega

võib kaasneda. L. S. ise otsustas kuhu aiad tõstab. See koht, kuhu ta otsustas aiad maha

panna, erines esialgsest töökäsust ja ka Margus Kikkuli poolt antud töökäsust. Auto jäeti

asfaldi peale, sest juht kartis, et vajub pinnasesse. Ka Riivo Kiidjärve kriminaalmenetluse

raames antud ütluste kohaselt (kd I tl 87-90) üks mees (Margus Kikkul) selgitas neile, et aiad

oleks vaja panna maha piki koridori ja selleks tuleks autoga mööda seda koridori sõita ja

aedasid ühekaupa maha laadida. See mees lubas saata kohale töömehe ja ise lahkus.

Ehitusmeistrist öeldi, et aedade paigutamine ei ole nende probleem, et nad peaksid aiad

lihtsalt maha laadima. Vahepeal selgus, et neil on võimalik ära teha vedu, mis hommikul

kellegi valesti parkimise tõttu ebaõnnestus ning paluti kiirustada, enne kui keegi uuesti

vajaliku koha kinni pargib. L. nägi, et kraana ei ulatu panema aedu nõutud kohale, aga ta ei

tahtnud hakata ka aedu ühekaupa maha laadima ja otsustas valida kuldse kesktee, pannes aiad

mururibale sellisesse kohta, et oleks laialivedamiseks mugav ja ei tõkestaks teed. Margus

Kikkuli kohtuistungil vande all antud ütluste (kd I tl 193) ja kriminaalasja raames antud

ütluste kohaselt (kd I tl 100-102) tema ei käskinud aedasid maha tõsta konkreetsesse kohta.

Soovis, et aiad laaditaks käsitsi maha piiri äärde.

4. Kohus leiab , et kuna kostja II ei olnud kõrgepingeliinide omanik, ei saa ta vastutada

tekkinud kahju eest VÕS § 1058 lg 1 alusel, mis näeb ette kõrgendatud ohuga ehitise

omaniku vastutuse.

5. Järgnevalt hindab kohus kostja vastutust delikti üldkoosseisu alusel. VÕS § 1043 kohaselt

teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose

kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on

põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü

puudumise (vt nt Riigikohtu 12.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14 ja selles

viidatud lahendid).

6. Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanud

surma põhjustamisega. Kuna antud juhul kannatanu surm ei saabunud kostja II aktiivse

käitumise tagajärjel, tuleb õigusvastasuse kindlakstegemisel kontrollida, kas kostja II rikkus

tegevusetusega mingit üldist käibekohustust (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Komm vlj.

Tallinn 2009, lk 643-44). Kuna kostjale II etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab

põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendusmeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud

tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg

oleks ikkagi saabunud, pole kostja II käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 8.06.2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 19).

7. Hagejate hinnangul kostja II rikkus Vabariigi Valitsuse määruse „Töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded ehituses“ (ehitusmäärus) järgmistest sätetest tulenevaid nõudeid.

Ehitusmääruse § 3 lg 1 sätestab, et ehitustööde tegemise ajal vastutavad ehitise omanik ja

ehitusettevõtja selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid

isikuid. Ehitise omanik määruse tähenduses on ehitusmääruse 11 p 5 kohaselt füüsiline või

juriidiline isik, kelle tellimusel ehitustöid tehakse. Ehitusmääruse § 25 lg 2 kohaselt tuleb

enne ehitusplatsi rajamist kindlaks määrata olemasolevate energiajaotusinstallatsioonide

asukoht ja see selgesti märgistada. Ehitusmääruse § 19 lg 6 järgi tuleb ehitusplatsil piiratud

juurdepääsuga ohualad märgistada ja rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks kõrvalisi

isikuid.

8. Hagejad jäid seisukohale, et kõrgepingeliinide alune maa-ala ei olnud nõuetekohaselt

märgistatud. Märgistatud oli küll liinide alune ala, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistaksid

kõrgepingeliinide lähedusse sõitmist. Mainitud kõrgepingeliini kaitsevöönd on 25 meetrit,

mis aga korrektselt piiratud ei olnud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kõrgepingeliini

kaitsevöönd oleks pidanud olema piiratud. Õnnetuse ajal kehtinud majandus- ja

kommunikatsiooniministri määruse „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis

tegutsemise kord“ (kaitsevööndi määrus) § 2 p 4 kohaselt õhuliini kaitsevööndi ulatus

mõlemal pool liini telge 35-110 kV pingega liinide korral oli 25 meetrit (sama näeb ette

kehtiva määruse § 10 lg 1 p 4). Samas, ehitusmääruse § 19 lg-s 6 nimetatud piiratud

juurdepääsuga ohuala ei ole sama, mis kaitsevöönd. Kostja II on esitanud kohtule

tööinspektsiooni tööinspektor-uurija Küllike Kuusiku ja Tehnilise Järelevalve Ameti ehitus-

ja elektriosakonna spetsialisti Uku L. kirjavahetuse (kd I tl 147-148). Uku L. vastuse

kohaselt ohualade tähistamine ei ole reguleeritud, ohuala peab olema nähtav. Küllike

Kuusiku e-kirjast nähtuvalt pärast õnnetuse toimumist kooskõlastas Elering AS kostja II

taotluse, kus kostja II kirjutas, et kasutab kaitsevööndis 10 meetriseid autotõstukeid ja

kraanasid. Kostja II taotles töötamise kaugust elektripaigaldisest kuni 5 m. Tööõnnetuse

uurimiskokkuvõttest (kd I tl 13) ja kriminaalasja raames Elering AS-i liinide käidukorraldaja

Aivar Ilvese antud ütlustest nähtuvalt oli ta selgitanud kostjale II, et ohuala on liini äärmise

juhtme projektsioonist 5 meetrit (kd I tl 94-96). Praegusel juhul oli kõrgepingeliini ala

märgistatud oranži piirdeaiaga, 5 meetrit äärmise juhtme projektsioonist (Anders Urbeli ja

Margus Kikkuli kriminaalmenetluse raames antud ütluste kohaselt 7,5 meetrit liini keskteljest

(kd I tl 99, 102), Aivar Ilvese ütluste kohaselt 5 meetrit äärmiste juhtmete projektsioonidest

maapinnal (kd I tl 95)). Seega saab kohus asuda seisukohale, et ohuala oli nõutavas ulatuses

piiratud.

9. Vaidlus puudub selles, et mingit märgistust, et võrkaed tähistab ohuala, või keelavaid silte sel

hetkel veel ei olnud (Aivar Ilvese kriminaalmenetluse raames antud ütlused kd I tl 95, Anders

Urbeli kriminaalmenetluse raames antud ütlused tl 99, Margus Kikkuli kriminaalmenetluse

raames antud ütlused kd I tl 102). Kohus leiab, hoiatusmärkide olemasolu ei oleks ilmselt ära

hoidnud L. S. i surma. Ohuala oli oranži piirdeaiaga selgelt nähtavalt tähistatud, samuti

nähtub tunnistaja Riivo Kiidjärve ütlustest, et nad mõlemad teadsid ohtusid, mis võib

kaasneda kõrgepingeliini alusel alal tõstetööde teostamisega. L. S. i allkirjastatud

ohutusjuhendis hüdraulilisel tõstukil töötajale on p 2.2, mille kohaselt tõstuki ülesseadmine ja

sellega töötamine elektri-õhuliini kaitsetsoonis (liinidel pingega kuni 110 kV 20 m äärmistest

juhtmetest) on lubatud ainult liini ekspluateeriva organisatsiooni poolt väljalülitatud liini

korral ja loa olemasolul, mis määrab sellise töö läbiviimise ohutud tingimused. Juhuks kui

elektri-õhuliini ei ole võimalik välja lülitada, olid juhendi p-s 2.3 ette nähtud täiendavad

nõuded. Tõstukiga töötamine vahetult elektri-õhuliini all, sõltumata liini pingest, oli juhendi

p 2.4 kohaselt keelatud. Kuigi nii Riivo Kiidjärve kui ka Margus Kikkuli ütlustest nähtuvalt

Margus Kikkul ei juhtinud L. S. i tähelepanu, et liinide all tuleks olla eriti ettevaatlik (kd I tl

190 pöördel, kd I tl 102,), juhtis Anders Urbel oma kriminaalmenetluses antud ütluste ja

kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt seoses soojaku mahatõstmisega tähelepanu, et

lähedal on kõrgepingeliinid. Need jäid küll soojakust kaugemale, aga enda sõnul ta alati juhib

eristustele tähelepanu (kd I tl 98, 193).

10. Õnnetuse toimumise ajal kehtinud elektriohutusseaduse § 12 lg 3 p 1 kohaselt

elektripaigaldise omaniku (Elering AS) loata oli keelatud elektripaigaldise kaitsevööndis

ehitada, sh tema mis tahes laadimistöid. Seega hageja hinnangul oleks Tartu Näitused AS

pidanud taotlema loa Elering AS-lt kaitsevööndis tegutsemiseks, kuid seda ei tehtud. Alles

pärast L. S. i hukkumist esitas Tartu Näitused AS Elering AS-le taotluse kaitsevööndis

töötamiseks. Kostja oli seisukohal, et tõstetöid kaitsevööndis ei olnud planeeritud ning need

olid omavolilised, mistõttu luba tööde teostamiseks ei olnud vajalik. Kohus on eelnevalt

leidnud, et käsku elektriliini läheduses tõstetööde teostamiseks ei olnud L. S. ile antud, aiad

pidid tükihaaval maha laadima kostja II töötajad. L. S. võttis vastu otsuse tõsta aiad maha

kõrgepingeliini alusel alal. Samuti on kohus eelnevalt leidnud, et ohuala suurus oli Elering

AS-ga läbi räägitud, tähistatud nõutavas ulatuses oranži piirdeaiaga ning hiljem Elering AS

väljastas loa töötamiseks elektripaigaldisest kuni 5 m. Eeltoodut arvestades asub kohus

seisukohale, et loa taotlemine tõstetöödeks ei olnud vajalik. Samuti leiab kohus, et ainuüksi

loa puudumine ei saa olla L. S. i surmaga olla põhjuslikus seoses. Ainuüksi loa puudumine ei

saa olla kohtu hinnangul isiku surma põhjuseks, vaid selleks saab olla nt teatud loa saamise

eelduseks olevate tingimuste täitmata jätmine vms.

11. Eeltoodud põhjustel kohus leiab, et hagejad ei ole tõendanud, et L. S. i surma põhjuseks oli

kostja II õigusvastane tegevusetus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kuna kohus jätab hagi kostja II vastu rahuldamata, jäävad kostja II menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel hagejate kanda. Hagejate ja kostja I vahelises suhtes kohustus kostja I vastavalt kompromissile

hüvitama hagejate menetluskuludest 500 eurot ning muud menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Kostja II on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt tema menetluskuludeks on

lepingulise esindaja kulud 3344 eurot (koos käibemaksuga). Kostja II lepingulise esindaja tunnitasu

oli 120 eurot ning ajakulu kokku 27 h ja 51 minutit. Lisaks lepingulise esindaja tasule nähtub kulude

nimekirjast äriregistri väljavõtete saamise kulu 2 eurot.

TsMS § 175 lg 1 I lause kohaselt kuuluvad lepingulise esindaja kulud hüvitamisele põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Arvestades menetluse kestust ning tehtud toiminguid, peab kohus põhjendatuks ja

vajalikuks ajakuluks kokku 13 tundi. Kostja II lepinguline esindaja on koostanud vastused ka hageja

kohtueelsetele pretensioonidele, seega oli kostja II lepinguline esindaja vaidlusega tuttav juba enne

kohtumenetluse algust. Sealjuures on esitatud hagiavaldus sisult sarnane kohtueelse pretensiooniga

(kd I tl 28-39) ning kostja II vastus kattub osaliselt kohtueelselt esitatud vastustega (kd I tl 138-144).

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagiavalduse analüüsi ja vastuse koostamise ajakulu on

põhjendatud ja vajalik 4 tunni ulatuses. Asjas toimus 10.09.2018 eelistung (kestus 1 tund ja 5

minutit) ja 07.11.2018 põhiistung (kestus 2 tundi ja 33 minutit). Kohus leiab, et kohtuistungitel

osalemise ja nende ettevalmistamise, sh tunnistajatele küsimuste koostamise ajakulu on põhjendatud

kokku 5,5 tunni ulatuses. 24.09.2018 kliendiga nõupidamise ning dokumendi koostamise ajakulu,

arvestades selle sisu ja pikkust on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik 1 tunni ulatuses,

kompromissile vastuse koostamise ajakulu on põhjendatud ja vajalik märgitud ulatuses (30 minutit)

ning kohtuistungi protokolli analüüs ja kohtukõne teeside koostamine 2 tunni ulatuses. Kostja II

lepingulise esindaja tunnitasu suurus on praktikas tavapärane. Eeltoodut arvestades määrab kohus

kostja II menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab hagejatelt kostja II kasuks välja 1562 eurot

(13 tundi x 120 eurot + 2 eurot). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus kostja II taotlusel, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni

menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

Kohtunik