2-17-15228/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

18. veebruar 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-15228

Tsiviilasi

Swedbank AS kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei

25. septembri 2017 otsusele täiteasjas nr 084/2017/1038

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse

esitaja

(avaldaja):

Swedbank

AS

(registrikood 10060701), esindaja Jüri Puust

Vastustaja:

kohtutäitur

Oksana

Kutšmei,

esindaja

kohtutäituri abi Vladimir Kutšmei

Puudutatud isikud:

1. Elise Stets (sissenõudja) (isikukood XXX), seaduslik

esindaja Kati Tamm

2. Denis Stets (võlgnik) (isikukood XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Swedbank AS-i alternatiivse taotluse tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei

24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas,

milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava

sissetulekuga, ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 24. augusti

2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles

kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava

sissetulekuga. Kohustada kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku

nõuete kohaselt kindlaks võlgniku Denis Stetsi täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgne

mittearestitav sissetulek. Ning jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Jätta rahuldamata Swedbank AS-i kaebus tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei

25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038.

3.2. Rahuldada Swedbank AS-i alternatiivne kaebus tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei

24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas,

milles kohtutäitur ei arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava

sissetulekuga. Kohustada kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku

nõuete kohaselt kindlaks võlgniku Denis Stetsi täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgne

mittearestitav sissetulek.

3.3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määramata.“

4. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

5. Jätta määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Swedbank AS (avaldaja) esitas 12. oktoobril 2017 maakohtule kaebuse, milles palus tunnistada

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1181 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta see asja

lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur) 25. septembri

2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 või alternatiivselt tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017

otsus osas, milles kohtutäitur ei ole arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava summaga.

Kaebuse kohaselt on Elise Stetsi (sissenõudja) avalduse ja Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna

18. mai 2015 määruse tsiviilasjas nr 2-15-104373 alusel algatatud Denis Stetsi (võlgnik) suhtes

täitemenetlus elatise võlgnevuse ja igakuise elatise sissenõudmiseks.

Kohtutäitur esitas 24. augustil 2017 avaldajale võlgniku eest tasutud raha arestimise akti, millega

kohustas avaldajat kandma TMS § 1181 lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole

võlgniku eest tasutud raha, mis on alates arestimisakti kättetoimetamisest avaldajale makstud

avaldaja kasuks seatud hüpoteekidega tagatud võlgniku kohustuste täitmiseks kokku 3889 euro

55 sendi ulatuses. Avaldaja esitas 1. septembril 2017 kohtutäituri arestimisakti peale kaebuse ja

avalduse kolmanda isiku vara arestist vabastamiseks. Avaldaja tugines kaebuses sellele, et

kohtutäitur on arestimisaktis määranud vääralt arestimisele mittekuuluva summa ning arestinud

kolmandale isikule kuuluva vara, millega rikutakse avaldaja omandiõigust. Kohtutäitur jättis

kaebuse 25. septembri 2017 otsusega rahuldamata.

TMS § 1181 on vastuolus PS §-ga 32, kuna riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja

omandipõhiõigust ja võlgniku kohustuse täitnud kolmandate isikute omandipõhiõigust. Säte ei ole

eesmärgipärane ning seetõttu ei toimu omandipõhiõiguse riive üldistes huvides ega ole

proportsionaalne. Lisaks koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt era- ja avalik-õiguslikke

võlausaldajaid.

Olukorras, kus kohus ei tuvasta TMS § 1181 vastuolu põhiseadusega, tuleb kindlaks teha

TMS § 1181 lg 2 järgne mittearestitav summa ning tühistada arestimisakt osas, milles see ei arvesta

mittearestitavat osa.

2. Kohtutäitur palus jätta kaebus läbi vaatamata. Kui avaldaja eesmärgiks on vaidlustada

kohtutäituri tegevust võlgniku vara arestimisel, ei ole kaebus esitatud avaldaja seadusega kaitstud

õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kui avaldaja leiab, et

arestitud on tema vara, siis ei ole kohane õiguskaitsevahend kaebus kohtutäituri otsuse peale, vaid

avaldajal tuleb esitada TMS § 222 järgne hagi.

Kaebuse läbivaatamise korral palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur ei ole avaldaja

vara arestinud. Arestitud on eelduslikult võlgnikule kuuluv raha, mida kasutati varjatult võlgniku

kohustuste täitmiseks. Avaldaja nõuded võlgniku vastu on tagatud hüpoteekidega. Avaldajal

puudub õigus vaidlustada arestimist põhjendusega, et seadusega ettenähtud miinimumi tuleks

kohaldada just avaldajale täidetud kohustuse tagasinõudmisel. Võlgniku eest täidetud kohustuse

tagasitäitmise nõude arestimisel peab kohtutäitur lähtuma võlgniku, mitte avaldaja huvidest.

Võlgnik ei ole arestimisakti vaidlustanud. Võlgniku mittearestitav sissetulek sõltub võlgniku

summaarsest sissetulekust.

3. Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2018 määrusega avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181

põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata ja avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017

otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 läbi vaatamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Maakohus leidis, et TMS § 1181 on eesmärgipärane. PS § 27 lg 3 järgi on vanematel õigus ja

kohustus oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda. Olukorras, kus vanem oma kohustusi ei täida,

on seadusandja näinud ette erinevaid riikliku sunni võimalusi. TMS § 1181 alusel arestitud summad

võimaldavad saada vahendeid vanema ülalpidamiskohustuse täitmiseks.

Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kuna TMS §-ga 1181 sätestatud omandiõiguse

piirang on ebaproportsionaalne, saab see toimuda vaid õiglase ja kohese hüvitise eest. Kohtutäitur

on arestinud võlgniku eest tasutud laenu tagasimaksed, mis on tagatud avaldaja kasuks võlgnikule

kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekidega. On üldteada, et eluasemelaenulepingute

sõlmimisel tagatakse laen suuremas ulatuses kui laenu summa. Olukorras, kus hüpoteegid on seatud

üle 10 aasta tagasi, laenu tagastatakse regulaarsete tagasimaksetega, sh koos intressidega, ning laen

on tagatud laenuandja kasuks seatud hüpoteekidega, viiks hüvitise rakendamine võlgniku eest

tasutud laenumaksete tagasitäitmise kohustuse puhul laenuandja alusetu rikastumiseni. Kaebuses

välja toodud tagasitäitmisega seonduvad täiendavad riskid laenuasutusele ei õigusta samuti hüvitise

maksmist. TMS § 1181 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kolmanda isiku suhtes mittetäidetuks,

st laenu tagasimaksed mittelaekunuks, mistõttu on laenuandjal võimalik nõuda hüpoteegi

realiseerimist.

Arvestades elatise nõude prioriteetsust teiste nõuete ees ja alaealise elatise saaja vajadust

ülalpidamisele, puudub alus TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. TMS §-

s 1181 sätestatud võimalus pöörata elatisnõude täitmisel sissenõuet kolmandale isikule täidetud

rahalisele kohustusele on proportsionaalne: see on sobiv, kuna annab täiendavaid võimalusi elatise

sissenõudmiseks elatisvõlgnike puhul, kelle tegelikke sissetulekuid ja elukvaliteeti arvestades oleks

võimalik elatist tasuda; see on vajalik, kuna võimaldab tagada lapse heaolu; ning mõõdukas,

arvestades piiranguga kaitstavate õigushüvede kaalukust.

Maakohus leidis, et avaldaja kaebus kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale tuleb jätta TsMS

§ 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Avaldaja eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust, st

TMS § 132 lg-s 1 nimetatud mittearestitava summaga arvestamata jätmist. Kaebus ei ole esitatud

avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks. TMS § 133 lg 1 järgi on võlgnikule antud

õigus pöörduda avaldusega kohtutäituri poole, kui kohtutäitur on arestinud sellised sissetulekud,

mida ei saa arestida (TMS § 131) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (TMS § 132)

suuremal määral. Võlgnik ei ole esitanud avaldust mittearestitava sissetulekuga arvestamiseks ning

muudele isikutele, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (sh hüpoteegipidaja), täitemenetluse

seadustik seda võimalust ette ei näe.

4. Avaldaja esitas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse peale määruskaebuse, milles palus

tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata

ning tühistada Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada

avaldaja kaebus.

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2018 määrusega Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018

määruse osas, milles maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale

täiteasjas nr 084/2017/1038 läbi vaatamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning

saatis avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale maakohtule uueks

lahendamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et täitemenetluse seadustik ei näe muudele isikutele

peale võlgniku ette võimalust vaidlustada mittearestitava sissetuleku arvestamata jätmist. TMS § 5

lg 1 järgi on täitemenetluse osalisteks mh isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. TMS § 1181

lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalisena kohustusena

makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Kohtutäitur

nõudis 24. augusti 2017 arestimise aktiga avaldajalt talle võlgniku eest tasutud 3889 euro 55 sendi

üleandmist ning kuna kohtutäitur ei rahuldanud avaldaja kaebust, on avaldajal õigus vaidlustada

kohtutäituri otsust. Põhjendatud on avaldaja väide, et arestimisaktist ei nähtu arestitava summa

kujunemine ega see, kas kohtutäitur on arvestanud mittearestitava sissetulekuga.

Osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega

vastuolus olevaks, on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018

määrus osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse

osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega

vastuolus olevaks, ning tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja

lahendamisel kohaldamata.

7. Riigikohus keeldus 13. juuni 2018 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 679

ja § 695 alusel, st menetlusse võtmist võimaldavate aluste puudumise tõttu.

MAAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

8. Tartu Maakohus jättis 21. novembri 2018 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 25. septembri

2017 otsusele täiteasjas nr 084/2017/1038 rahuldamata.

Maakohus märkis, et avaldaja taotlus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks on

lahendatud ja jõustunud, mistõttu maakohus seda enam ei käsitle.

Maakohus nõustus avaldajaga, et arestimisaktis tuleb ära märkida mittearestitava summa ulatus,

kuna nii võlgniku kui ka täitja (kolmanda isiku) jaoks peab olema ühemõtteliselt ja selgelt

arusaadav, millises ulatuses summa igakuiselt arestimisele ei kuulu. Kuigi mittearestitav summa on

jäänud arestimisaktis numbriliselt märkimata, kajastub selles teave mittearestitava summa kohta,

mistõttu ei too selline formaalne puudus kaasa arestimisakti tühistamist. Akti sisulist tähendust see

avaldaja jaoks ei muuda. Võlgnikul, kelle kaitseks mittearestitav summa on kehtestatud, on õigus

pöörduda täituri poole, kui täitur on selle ebaõigesti määranud.

Võlgniku eest tema vanemate poolt tasutud laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna

TMS § 130 lg 1 mõttes, mille alusel saaks TMS § 1181 lg-s 1 ja 2 sätestatut kohaldada seadusega

ettenähtud mittearestitava summa ulatuses arestimise piiranguna. Võlgniku eest kohustuse täitmise

aluseks võib olla kinge või mõni muu võlgniku ja tema vanemate vaheline kokkulepe.

Täitemenetluse käigus on saanud teatavaks, et võlgnik ei tööta ning tal puuduvad mistahes

sotsiaalmaksuga maksustatavad või muud sissetulekud (TMS §-d 130 ja 131) ning kohtutäitur on

selle põhjal leidnud, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruseks on null eurot. Kuna

täitemenetluse seadustikust ei tulene, kas mittearestitav sissetulek tuleb määrata igale võlgnikule

igal juhul või on kohtutäituril õigus seadusega ettenähtud sissetuleku suuruse määramisel lähtuda

konkreetse võlgniku sissetulekute liikidest ja suurustest, ei ole iseenesest välistatud, et võlgniku

mittearestitava sissetuleku suuruseks võib olla null, kui võlgnikul sissetulekut ei ole.

Mittearestitava sissetuleku suurus ja liigid on kehtestatud eeskätt võlgniku kaitseks ning kui võlgnik

leiab, et arestitud on sellised sissetulekud, mida ei saa üldse arestida (TMS § 131) või kui sissetulek

on arestitud seadusega lubatust (TMS § 132) suuremal määral, on võlgnikul õigus pöörduda TMS

§ 133 lg 1 järgi igal ajal kohtutäituri poole. TMS § 1181 kehtestamise eesmärgiks oli elatisnõuete

prioriteetsus ning võlgnikul tuleb arvestada, et kui kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus

arestitakse, jääb võlgniku kohustus kolmanda isiku suhtes täitmata ning kolmandal isikul on õigus

nõuda võlgnikult täitmist. Kolmanda isiku õigusi ei saa kahjustada see, kas ja mil viisil võlgnik oma

õigusi temale seadusega ettenähtud mittearestitava summa määramisel täitemenetluses realiseerib.

Maakohus ei nõustunud, et TMS § 1181 lg 1 kohaldamisel ei tule lähtuda arestimise piirangu

ühekordsuse põhimõttest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 21. novembri 2018

määrus ning teha uus määrus, millega jätta vaidluse lahendamisel TMS § 1181 kohaldamata,

tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus ning edastada vastav lahend Riigikohtule.

Alternatiivselt palub avaldaja tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus ja 24. augusti 2017

arestimisakt osas, milles kohtutäitur ei ole arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava

summaga. Avaldaja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäituri kanda.

Erinevad

kohtukoosseisud

saavad

samas

asjas

saata

asja

lahendamiseks

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile sõltumata menetlusosalise taotlusest või taotluse

rahuldamata jätmisest. Kohus teostab põhiseaduslikkuse kontrolli iseseisvalt. Avaldaja on jätkuvalt

seisukohal, et TMS § 1181 on vastuolus põhiseadusega ning jääb selles osas oma varasemates

menetlusdokumentides väljendatud seisukohtade juurde ja palub neid ringkonnakohtul arvestada.

Olukorras, kus võlgniku eest tasutakse makseid kolmandate isikute poolt, tuleb arestimisel alati

lähtuda seadusjärgsest miinimumsummast ja see arestimisaktis ära märkida. Kolmandate isikute

tasutu suurendab võlgniku vara ning riivab kolmandate isikute õigusi, mistõttu on seadusandja

näinud sellises olukorras ette seadusjärgse miinimumi igakordse kindlaksmääramise.

See, kas võlgnik taotleb miinimumi kindlaksmääramist, ei saa mõjutada avaldaja omandiõiguse

riive suurust. Täitemenetluse seadustiku alusel on võimalik arestida vaid summa, mis ületab

mittearestitava sissetuleku. Sätte eesmärgiks on võlausaldajale kuuluva raha arestimise ulatuse, st

võlausaldaja

omandiõiguse

riive

suuruse

kindlaksmääramine,

mitte

ainult

võlgnikule

miinimumsumma tagamine. Ringkonnakohus on 17. märtsi 2018 määruses nõustunud, et

kohtutäituril tuleb mittearestitava miinimumiga arvestada ka võlausaldaja huvides.

Kohtutäituri õigus vara arestida tekib, kui rahalise kohustusena makstud summa ületab

seadusjärgset miinimumi. Kui arestimisaktis puudub miinimumsumma ja selle kujunemise aluseks

olevad andmed, on arestimisakt õigusvastane.

Maakohus ja kohtutäitur on asunud arestimisakti tagantjärele põhjendama. Enne kohtutäituri

kohtumenetluses edastatud teavet ei olnud selge, kas miinimumsummast on üldse lähtutud, mistõttu

kuuluvad arestimisakt ja kohtutäituri otsus igal juhul tühistamisele.

Täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on toodud kolmandale isikule

täidetud rahalise kohustuse arestimise kohta näide, mille puhul võlgnikul ei ole ametlikku

sissetulekut, kuid miinimumsumma on siiski kindlaks määratud. See viitab sellele, et

miinimumsumma on sätestatud võlausaldaja kaitseks.

Maakohus leidis ebaõigesti, et mittearestitava summa arestimisaktis märkimata jätmine on

formaalne puudus, mis ei too kaasa arestimisakti tühisust. Mittearestitava summaga määratakse

võlausaldaja omandipõhiõiguse riive ulatust, kuna makstud summad on läinud võlausaldaja

omandisse. Kohtul tuleb seega lähtuda miinimumsumma objektiivset ulatusest (TMS § 132 lg 1).

Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid ei saa

käsitleda võlgniku sissetulekuna TMS § 130 lg 1 mõttes, mille puhul saaks kohaldada

mittearestitava sissetuleku piirangut.

Isegi kui kohus leiab, et miinimumsumma tuleks kindlaks määrata subjektiivselt, tuleks võlgniku

eest tasutut pidada tema sissetulekuks, kuna tema varakoosseis suurenes selle arvel.

Jääb ebaselgeks, mis on maakohtu tõlgenduse korral TMS § 1181 lg-s 2 sätestatud miinimumsumma

eesmärk ja milline on sätte rakendusala.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on avaldaja taotlus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks

lahendatud ning selle osas tehtud lahend on jõustunud.

Kohtutäitur ei nõustu, et TMS § 1181 kohaldamisel tuleks lähtuda n-ö miinimumi objektiivsest

summast. TMS § 1181 lg-tes 1 ja 2 räägitakse konkreetsele võlgnikule seadusega ettenähtud

mittearestitavast sissetulekust. Mittearestitav sissetulek tuleb määrata iga võlgniku puhul eraldi,

arvestades sissetuleku arestimise piiranguid (TMS §-d 131 ja 132). Kui seadusandja tahe olnuks

kehtestada TMS § 1181 alusel arestimisele mittekuuluvat miinimumi universaalse summana, oleks

seda tehtud viitega TMS § 132 lg-s 1 sätestatud sissetuleku suurusele.

TMS § 1181 käsitleb seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, mitte mittearestitava

sissetuleku suurust. Sissetulekute liigid on sätestatud TMS § 130 lg-s 11. Võlgnik ei ole

täitemenetluse jooksul sissetulekut, sh seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, saanud.

Võlgniku eest avaldajale täidetud rahalised kohustused ületavad seega täies ulatuses võlgnikule

ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Laenumaksete tasumist võlgniku vanemate poolt ei saa

pidada võlgniku sissetulekuks, mistõttu on kohtutäituri korraldus kanda võlgniku eest avaldajale

makstud raha täies ulatuses kohtutäiturile õige.

Lapse elatisnõude täitmise korral on võimalik lapse elatisnõude katteks kinnipidamisi teha nii pea,

kui võlgnikul on mingigi sissetulek (v.a TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetulekud). Avaldaja

TMS § 1181 tõlgendus kaldub sellest põhimõttest kõrvale. Täitemenetluse seadustiku muutmise

seaduse (803 SE) seletuskiri kinnitab kohtutäituri seisukohti. Seletuskirjas on käsitletud seda, mida

tähendab TMS § 1181 mõttes võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitav sissetulek ning selleks

on TMS §-de 131 ja 132 alusel määratud sissetulek.

Avaldajal ei ole õigust nõuda, et võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetulekuga

arvestaks kohtutäitur just avaldajale tehtud arestimisaktis.

Paljasõnaline ja eluliselt ebausutav on avaldaja väide, et arestimisakt rikub tema omandiõigust.

Arestimisakti alusel kohtutäiturile raha ülekandmise korral jääb võlgniku laenukohustus avaldaja

ees ülekantud summade ulatuses mittetäidetuks ning avaldajale jääb alles nõudeõigus võlgniku

vastu. Avaldaja nõue võlgniku vastu on tagatud avaldaja kasuks võlgniku kinnisasjale ja

korteriomandile seatud hüpoteekidega ning avaldaja saab oma nõude võlgniku vastu rahuldada

hüpoteekidega koormatud vara arvel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus

leiab, et Tartu Maakohtu 21. novembri 2018 määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata avaldaja alternatiivse taotluse tühistada kohtutäituri 24. augusti 2017

arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei

arvestanud täitemenetluse seadustiku § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga, samuti

menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab kohtutäituri 24. augusti 2017

arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsuse täiteasjas nr 084/2017/1038 osas, milles kohtutäitur ei

arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga ja kohustab kohtutäiturit määrama

arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku TMS § 1181 lg 2 järgne

mittearestitav sissetulek ning jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus elatise võlgnevuse ja igakuise elatise

sissenõudmiseks. Kohtutäitur on 24. augusti 2017 arestimisaktiga kohustanud avaldajat kandma

TMS § 1181 lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgniku eest tasutud raha,

mis on avaldajale makstud alates arestimisakti kättetoimetamisest 3889 euro 55 sendi ulatuses.

Avaldaja esitas kohtule kaebuse kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur

jättis rahuldamata avaldaja 1. septembri 2017 kaebuse kohtutäituri arestimisakti peale. Avaldaja

palus tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel

kohaldamata ning tühistada kohtutäituri 25. septembri 2017 otsus. Alternatiivselt palus avaldaja

tühistada kohtutäituri 24. augusti 2017 arestimisakt ja 25. septembri 2017 otsus osas, milles

kohtutäitur ei arvestanud TMS § 1181 lg 2 järgse mittearestitava summaga.

Maakohus jättis vaidlustatud määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus ei käsitlenud avaldaja

taotlust tunnistada TMS § 1181 põhiseadusega vastuolus olevaks, asudes seisukohale, et see on

lahendatud maakohtu 28. veebruari 2018 jõustunud määrusega. Võlgniku mittearestitava sissetuleku

kindlaksmääramise osas leidis maakohus, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid

ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna TMS § 130 lg 1 mõttes, mistõttu ei kohaldu TMS § 1181 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud arestimise piirangud. Samuti märkis maakohus, et mittearestitava sissetuleku

suurus ja liik on kehtestatud eeskätt võlgniku huvides ja kaitseks.

13. Määruskaebuse esitaja on õigesti märkinud, et erinevad kohtukoosseisud võivad samas asjas

jätta kohtuasja lahendamisel seaduse sätte kohaldamata ja tunnistada selle põhiseadusega vastuolus

olevaks ning edastada vastava lahendi Riigikohtule. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et taotlus jätta

kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusvastaseks, ei ole protsessuaalne taotlus,

vaid õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne (vt nt Riigikohtu

20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 46).

Samas on ringkonnakohus seisukohal, et TMS § 1181 ei ole põhiseadusega vastuolus. Maakohus on

28. veebruari 2018 määruses põhjalikult analüüsinud TMS § 1181 põhiseaduspärasust ning

ringkonnakohus nõustus 17. aprilli 2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega.

Ringkonnakohus jääb jätkuvalt selle juurde ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

14. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kohtutäituril oli õigus arestida võlgniku eest

avaldajale täidetud rahaline kohustus täies ulatuses.

TMS § 1181 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga

kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui

võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku

ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku. TMS § 1181 lg 2 esimese lause

järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud summa, mis

ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku.

Eelviidatud sätetest nähtub selgelt, et kohtutäitur peab elatisevõlgniku eest kolmandale isikule

tasutud raha arestimisel tegema kindlaks võlgniku mittearestitava sissetuleku ja seda sõltumata

võlgniku taotlusest, kuna üheks arestimise eelduseks on, et võlgniku eest kolmandale isikule tasutud

rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületaksid võlgniku mittearestitava sissetuleku.

Seda kinnitab ka kohtutäiturimäärustiku lisa 44 ehk elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimise akti

vorm, milles tuleb ära märkida igakuine summa, mis arestimisele ei kuulu ja mida kolmas isik võib

võlgniku rahaliste kohustuste täitmiseks vastu võtta. Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 2 kohaselt peab

kohtutäitur ametitoimingute vormistamisel kasutama määruse lisades 5-44 olevaid aktivormide

tekste ning vajaduse korral võivad kohtutäiturid lisada aktivormidele täiendavat teavet

täitemenetluste kohta. Võimalust aktivormidest teksti välja jätta ei ole kohtutäituritele ette nähtud.

Praegusel juhul ei ole kohtutäitur 24. augusti 2017 arestimisakti vormistamisel lähtunud

kohtutäiturimäärustiku lisast 44 ning on arestimisaktist vastuolus TMS § 1181 lg-ga 2 ja

kohtutäiturimäärustiku § 20 lg-ga 2 jätnud välja osa, mis puudutab mittearestitavat sissetulekut.

15. Puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur ei ole 24. augusti 2017 arestimisaktis võlgniku

mittearestitavat sissetulekut sõnaselgelt märkinud.

Kohtutäitur on avaldanud täite- ja kohtumenetluses vastandlikke seisukohti selle osas, miks ei ole

arestimisaktis võlgniku mittearestitavat sissetulekut kindlaks määratud. 25. septembri 2017 otsuses,

millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse arestimisakti peale rahuldamata, asus kohtutäitur

seisukohale, et võlgniku eest kolmandatele isikutele täidetud rahaliste kohustuste arestimisel tuleb

lähtuda arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttest ning avaldajal puudub õigus nõuda, et

seadusega ettenähtud miinimumi kohaldataks just avaldajale täidetud kohustuse tagasitäitmisel.

Kohtutäituri põhjendus viitas seega sellele, et kohtutäitur on võlgniku mittearestitava sissetulekuga

võlgniku muu sissetuleku arestimisel juba arvestanud. Samal seisukohal oli kohtutäitur ka vastuses

avaldusele (kd I, tl 39-46), kus ta märkis mh, et kuivõrd võlgniku suhtes läbiviidav täitemenetlus ei

ole viinud lapse elatisnõude täitmiseni, on põhjendatud arvestada võlgnikule seadusega ettenähtud

mittearestitav sissetulek TMS § 1181 lg 1 mõttes lähtudes TMS 132 lg-s 11 sätestatust ning see ei

pea olema suurem kui 235 eurot.

12. septembri 2018 menetlusdokumendis on aga kohtutäitur asunud seisukohale, et võlgniku

mittearestitava sissetuleku suurus on null eurot, kuna võlgnik ei ole täitemenetluse jooksul

sissetulekuid saanud.

16. Riigikohus on leidnud, et arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st

sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele

kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa

ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-

16, p 12; 4. märtsi 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 11). Ringkonnakohus nõustub

kohtutäituriga, et arestimise piirangu ühekordsuse põhimõttest tuleb lähtuda ka TMS § 1181 lg 1

alusel võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse arestimisel.

Samas ei nähtu käesoleva asja asjaoludest, et kohtutäitur oleks võlgniku mittearestitava

sissetulekuga juba arvestanud. Vastupidi, kohtutäitur on 12. septembri 2018 menetlusdokumendis

kinnitanud, et alates 24. juulist 2017 võlgnik ei tööta ja tal puudub hiljemalt alates 16. augustist

2018 igasugune sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek. Eelnevast nähtub, et võlgnikul puudus

muu sissetulek, mille puhul kohtutäitur oleks saanud arvestada mittearestitavat sissetulekut. Seetõttu

ei saanud kohtutäitur mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramata jätmist põhjendada arestimise

piirangu ühekordsuse põhimõttega.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituriga selles, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suurus

on null eurot. TMS § 1181 võimaldab kohtutäituril arestida võlgniku eest kolmandale isikule

täidetud rahalise kohustuse ning sättest ei tulene, et arestitav rahaline kohustus peab vastama

TMS § 130 lg-s 11 sätestatud sissetuleku mõistele. Ka täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (803 SE) seletuskirjas toodud näites

TMS § 1181 rakendamise kohta on määratud TMS § 132 lg 1 alusel kindlaks võlgniku mittearestitav

sissetulek olukorras, kus võlgnikul sissetulek puudub ja tema kontol laekumisi näha ei ole, kuid

võlgnik tasub kas ise või tema eest tasutakse pangale laenu tagasimakset, üüri ja autoliisingu makset.

Kui lähtuda kohtutäituri seisukohast, et võlgniku mittearestitav sissetulek tuleks TMS § 1181 lg-te

1 ja 2 alusel arestimist teostades kindlaks määrata üksnes juhul, kui võlgnikul on ka muid

sissetulekuid, kaotaks säte oma mõtte, kuna sellisel juhul saaks võlgniku mittearestitava sissetuleku

kindlaks määrata võlgniku muust sissetulekust.

18. Eelnevast lähtuvalt on kohtutäitur jätnud 24. augusti 2017 arestimisaktis õigusvastaselt võlgniku

seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku kindlaks määramata.

Kohtutäitur pidanuks arestimisaktis võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrama TMS §-

de 131 ja 132 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et võlgniku mittearestitav sissetulek

tuleks kindlaks määrata objektiivselt, st alati TMS § 132 lg-s 1 sätestatud määras. TMS § 1181 lg-d

1 ja 2 näevad ette konkreetse võlgniku seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku kindlaks

tegemise ja vastupidine tõlgendus oleks vastuolus TMS § 1181 kehtestamise eesmärgiga, milleks oli

lapse elatisnõuete sissenõudmise tõhustamine.

Arvestades seda, et kohtutäitur on 12. septembri 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et

sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule

rahuldamisele ning see nähtub ka kohtutäituri esitatud andmetest, tulnuks kohtutäituril käesoleval

juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha TMS § 132 lg 11 alusel. TMS § 132 lg 11

alusel on kohtutäituril praegusel juhul võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust ning kui arestitav summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida

kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.

19. Ringkonnakohus nõustub küll maakohtuga, et mittearestitava sissetuleku suurus ja liigid on

seaduses kehtestatud eeskätt võlgniku huvideks ja kaitseks, kuid praegusel juhul on mittearestitava

sissetuleku kindlaksmääramata jätmine viinud ka avaldaja õiguste rikkumiseni. Kui kohtutäitur

oleks nõuetekohaselt kindlaks määranud võlgniku mittearestitava sissetuleku, olnuks avaldajal

õigus võtta see võlgniku rahalise kohustuse täitmiseks vastu ja avaldaja pidanuks kohtutäituri

ametialasele kontole kandma üksnes mittearestitavat summat ületava osa. Arvestada tuleb ka seda,

et võlgnikul on õigus oma mittearestitavat sissetulekut vabalt valitud viisil kasutada, mh võib

võlgnik selle eest tasuda laenumakseid.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei too võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramata

jätmine kaasa 24. augusti 2017 arestimisakti ja 25. septembri 2017 otsuse täielikku tühistamist, vaid

need kuuluvad tühistamisele osas, milles neis ei ole arvestatud TMS § 1181 lg 2 järgse

mittearestitava sissetulekuga. Ringkonnakohus kohustab kohtutäiturit määrama arestimisaktis

täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku TMS § 1181 lg 2 järgne mittearestitav

sissetulek.

21. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata, muudab ta TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral vastavalt

ka menetluskulude jaotust. Kuna määruskaebuse osaline rahuldamine viib avaldaja kaebuse osalise

rahuldamiseni, on põhjendatud jätta menetluskulud maakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1

teise lause alusel samuti menetlusosaliste endi kanda. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus

menetlusosaliste menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

22. Avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu summas 50 eurot. Riigilõivu seaduse

(RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg 10

järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

Avaldaja on seega riigilõivu tasunud enam 35 euro suuruses summas. Ringkonnakohus selgitab, et

TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud

ettenähtust rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati

oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

TsMS § 150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust,

millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke