2-17-19184/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek

Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-19184

Tsiviilasi

XX hagi Monquer OÜ vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Aslan Liivak

Kostja (vastustaja) Monquer OÜ (registrikood 12306767),

lepinguline esindaja Andrei Tšerednik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tähelepanuta XX 13. jaanuari 2019 menetlusdokumendis esitatud taotlused

mõista Monquer OÜ-lt välja varaline kahju 1500 eurot ja rahaliste kohustuste

täitmisega viivitamisel viivis (taotluse p-d 4 ja 5).

2. Jätta rahuldamata XX apellatsioonimenetluses esitatud taotlus dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks.

3. Võtta vastu XX 31. jaanuaril 2019 esitatud vastaspoole menetluskulude kohta

esitatud seisukoht.

4. Tühistada Harju Maakohtu 15. novembri 2018 otsus osas, milles jäeti XX

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Tühistada maakohtu otsus ka

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas maakohtus.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada XX mittevaralise kahju

hüvitamise nõue osaliselt ja jaotada menetluskulud.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Lugeda otsuse resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks:

„1. Jätta hagi varalise kahju 2200 euro nõudes rahuldamata.

2. Rahuldada XX mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt ja välja mõista

Monquer OÜ-lt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

3. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.“

2 (12)

7. Apellatsioonimenetluses kantud XX menetluskulud jätta 50% ulatuses Monquer

OÜ kanda ja Monquer OÜ menetluskulud tema enda kanda.

8. Rahuldada XX apellatsioonimenetluse kulude suuruse kindlaksmääramise ja

Monquer OÜ väljamõistmise taotlus osaliselt.

9. Määrata XX menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 612,50 eurot ja

mõista OÜ-lt Monquer XX kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks

612,50 eurot.

Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud tuleb tasuda Osaühingu Õigusbüroo LIIVAK&SUURVÄLI

pangakontole EE692200221013645545.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 26. detsembril 2017 Harju Maakohtule hagi Monquer OÜ (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista varaline kahju 2200 eurot. 20. juulil 2018 esitatud

hagiavalduse täienduses palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu

äranägemisel.

Hagiavalduse kohaselt toimus 18. detsembril 2015 hageja ja YY (edaspidi fotograaf) koostöös

pildistamine SeeSee Stuudios. Lepingu sisuks oli, et pildistamine toimub üksnes osapoolte

isiklikuks otstarbeks, portfoolios enese tutvustamiseks ning mitte ärilisel eesmärgil (erialases

terminoloogias collaboration shoot).

Portfoolio tarbeks tehtud pilt ilmus septembris 2016 ajakirjas Hooaeg kostja reklaamis, millega

kostja reklaamis juveelitoodete „Antler“ sarja. Lisaks selgus, et hageja pilti kasutati kostja

reklaamimiseks kodulehel, Facebooki lehel ja Instagrami kontol alates 19. augustist 2016.

Järelpärimisele vastates selgitas kostja, et pildid andis talle kasutamiseks fotograaf. Kostja oli

oma majandus- ja kutsetegevuses teadlik, et piltide kasutamiseks oli vajalik ka modelli

nõusolek. Kostja tunnistas kirjas hagejale, et oli teadlik, et piltide kasutamiseks litsents teise

autori poolt puudub. Sellest hoolimata ei pöördunud kostja hageja poole nõusoleku saamiseks

ning otsustas pilte kasutada.

Kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu ei ole hagejal võimalik ühegi teise juveelitooteid müüva

ettevõttega Euroopas teha modellinduses koostööd, kuna teda seostatakse kostja ehetega.

Endiselt on hageja pilt üleval kostja reklaamina Internetis, hoolimata kostjale esitatud

pretensioonidest. Kostja käitumine on vastutustundetu ning pahatahtlik. Kuna hageja ei saa

teiste juveelitootjatega koostööd teha, puudutab see hageja sissetulekuid ja avaldub saamata

jäänud tuluna. Professionaalse modelli päevatöö hinnaks on 500 – 700 eurot.

3 (12)

Kostja rikastus hagejale kuuluva autoriõiguse arvelt. Hageja ja fotograaf lõid ühisautorsuse

käigus visuaalseid teoseid. Hageja litsentsitasu sarnase töö eest on minimaalselt 1500 eurot ühe

aasta kohta. Rikkumine on kestnud üle aasta. Hageja kirjutas juba 5. oktoobril 2016 kostjale

palve võtta kõik pildid maha ja kompenseerida rikkumine. Kostja ei saa olla heauskne piltide

ostja, kes ei pidanud teadma, et ka modellil on autoriõigus teosele. Tegemist ei olnud kindlasti

esimese korraga, kus kostja selliste tehingutega kokku puutub.

Eeltoodust lähtuvalt on hageja autoriõiguste rikkumisega tekitatud kahju suuruseks 2200 eurot,

millest saamata jäänud litsentsitasu on 1500 eurot ja hagejale maksmata töötasu 700 eurot.

Alternatiivselt nõudis hageja kostjalt hüvitist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 ja § 1039

alusel. Mittevaralise kahju hüvitist nõuab hageja põhjusel, et kostja on ilma hageja loata

kasutanud tema kujutist. Mittevaraline kahju tuleb välja mõista kohtu õiglasel äranägemisel,

kuid tuleb arvestada, et rikkumise ulatus hõlmas Euroopat ja Aasiat.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.

Kostja ei ole seotud 18. detsembril 2015 toimunud pildistamisega. Kostjal puudub teave

pildistamise tingimuste kohta. Kostja ei ole seotud hageja ja fotograafi vaheliste kokkulepetega.

Vahendaja leidis juhuslikult fotograafi ning tegi talle ettepaneku osta vaidlusalused pildid

kostja reklaami jaoks. Fotograaf, kes oli teose autor ning kelle käes oli algmaterjal, nõustus

sellega. Kolme pildi eest tasuti kokku 300 eurot. Kostja oli heauskne ostja ja eeldas, et teose

autoril on olemas kõik õigused. Samuti leiab kostja, et hagejal ei olnud tehtud piltidele

autoriõigust.

Kostja eemaldas pildid koheselt, kui sai teada, et hageja ja fotograafi vahel on konflikt. Enam

ei eksisteeri kaubamärki Monquer. Hageja ei ole tõendanud, et Kaubamaja ajakirjas Hooaeg

avaldatud pildil reklaamitakse kaubamärki Monquer. Ebausutavad on hageja väiteid, et hageja

reklaamis kasutamise tõttu arvab terve maailm, et hageja töötab üksnes kostjale. Modelli ameti

hulka kuulub kauba reklaamimine. Hageja viited töövõtulepingule on alusetud, sest kostja ei

ole hagejaga töövõtulepingut sõlminud. Hageja väited saamata jäänud tulust on alusetud.

Fotograaf on pakkunud hagejale tasu, millest hageja on keeldunud.

Kostja ei kasutanud hageja kujutist õigusvastaselt. Hageja ei ole tõendanud, millistel

tingimustel ta fotograafiga lepingu sõlmis. Kostja sai autorilt õiguse kasutada pilte oma

majandus- ja kutsetegevuses.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 15. novembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

4. Maakohus tugines autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 28 lg-tele 1 ja 2, § 29 lg-le 1, § 30

lg-tele 1 ja 6 ning leidis, et hageja väited tema autoriõiguste rikkumise kohta on alusetud. Asjas

kogutud tõenditest ei saa järeldada, et hageja oli fotograafi tehtud piltide kaasautoriks. Ekslik

on hageja arusaam, nagu oleks piltidel kujutatud isikul automaatselt autoriga sarnased

autoriõigused teostele. Samuti on hageja varalise kahju nõuded tõendamata.

Hageja esitas kohtule kaks pilti ja kostja kodulehelt tehtud ekraanitõmmise koos ühe pildiga.

Ainuüksi hageja võetud poosidest ei saa järeldada, et need olid hageja välja mõeldud ja

kunstiliselt sedavõrd originaalsed, et hageja oleks andnud fotograafiga võrdväärse kunstilise

panuse teose loomisse. Asjas kogutud tõenditest ei saa teha järeldusi selle kohta, et hagejal

oleks olnud piltidel kujutatu (sealhulgas valitud pooside, esitletud ehete, jumestuse, valgustuse,

võttenurga jne) osas mistahes loomingulist panust. Kostja Facebooki konto väljavõttest nähtub,

4 (12)

et piltide juures on viidatud hageja nimele, fotograafi nimele, samuti teistele pildistamisel

osalenud isikute nimedele. Hagejale on viidatud üksnes kui modellile, mitte kui piltide autorile.

Kostja poolt esitatud sõnumite vahetusest fotograafiga nähtub, et fotograaf avaldas kostjale

pildid enda kui autori nime all. Kostja Facebooki kontol avaldati pildid samuti fotograafi kui

piltide autori nime all. Fotograafi panus piltide kunstilisse loomisse oli sisuline, sest ta töötles

pilte kunstiliselt ja tehniliselt. Hageja ei ole üheski osas tõendanud oma väiteid loomingulise

panuse kohta.

Hageja sõnumite vahetusest fotograafiga 28. novembril 2015 ei saa teha järeldusi selle kohta,

et hageja oleks olnud piltide kaasautoriks ja sõlminud fotograafiga mõne kokkuleppe

autoriõiguste teostamiseks. Sõnumitest ei saa järeldada isegi seda, et hageja oleks fotograafiga

sõlminud kokkulepet selle kohta, et fotograaf ei tohi kasutada pilte ärilistel eesmärkidel ega

anda nende kasutamiseks kolmandatele isikutele litsentse. Samuti ei ole hageja tõendanud, et

ta

oleks

teinud

fotosessiooniga

seoses

mistahes

kulutusi,

sealhulgas

kulutusi

jumestuskunstnikule, stilistile, ehete rentimisele ja pildistamisele.

5. Maakohus tugines AutÕS § 81⁷ lg 1 p-le 1 ja leidis, et kuna hageja ei tõendanud, et ta on

autor, kelle teost kostja õigusvastaselt kasutas, ei kuulu varalise kahju nõue rahuldamisele. Ka

ei ole hageja varalise kahju nõue tõendatud. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et tegelikult tasus

kostja kolme pildi eest litsentsitasu 300 eurot. Hageja ei ole tõendanud, miks tema, kui väidetav

kaasautor, pidi saama kostjalt litsentsitasu mitu korda suuremas summas või millest tuleneb

tema nõue päevatasule. AutÕS-ist ega VÕS-ist ei tulene, et teose õigusvastase kasutamise

korral oleks autoril olnud õigus nõuda lisaks saamata jäänud litsentsitasule päevatasu

hüvitamist.

6. VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel ei ole samuti võimalik hageja varalise kahju hüvitise

nõuet rahuldada. Hageja kahju nõudena esitatud saamata jäänud litsentsitasu ja saamata jäänud

töötasu ei kujuta kostja poolt rikkumise teel saadut. Lisaks on nõude esitamise eelduseks VÕS

§ 1037 lg 1 alusel see, et rikkuja on kasutanud ilma loata õigustatud isiku omandit. Kostja ei

ole kasutanud ilma autori loata teost, sest hageja ei olnud piltide autoriks ning autor (fotograaf)

andis kostjale piltide kasutamiseks loa. VÕS § 1039 lg 1 alusel nõude esitamine eeldaks, et

kostja oleks rikkunud hageja autoriõigusi, mis antud asjas tõendamist ei leidnud.

Hageja mittevaraline kahju nõue ei kuulu hüvitamisele. Kohus hindas rikkumist isikuandmete

kaitse seaduse (IKS, RT I 2007, 24, 127, kehtiv kuni 15. jaanuarini 2019) § 10 lg 1, § 12 lg-te 1

ja 2, reklaamiseaduse (RekS) § 6 lg 1 ning VÕS § 1046 ja § 1050 alusel. Asjas kogutud

tõenditest võib järeldada, et hageja oli andnud fotograafile nõusoleku enda pildistamiseks ehk

enda kujutise kasutamiseks. Hageja pöördumisest fotograafi poole ei saa järeldada, et hageja ei

oleks olnud nõus piltide edasise kasutamisega kolmandate isikute poolt. Piltidest endist nähtub

ja hageja on kinnitanud, et ta poseeris tahtlikult, millest võib samuti järeldada tema nõusolekut

oma kujutise kasutamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta sõlmis fotograafiga kokkuleppe, mis

piiras piltide edasist kasutamist.

VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kostja hageja õiguste rikkumise eest, sest ta on tõendanud

temalt oodatava hoolsuskohustuse täitmist. Fotograafi kinnitusel pidi ta tasu jaotama kõigi

vahel ja kostja võis järeldada, et fotograafil on olemas hageja nõusolek tema kujutise

kasutamiseks. Hageja ja fotograafi vahelise kokkuleppe väidetava rikkumise eest kostja ei

vastuta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja jätkas hageja õiguste rikkumist ehk hageja kujutiste

kasutamist pärast seda, kui sai teadlikuks hageja nõudest. Lisaks ei ole hageja tõendanud oma

väiteid piltide avalikult kättesaadavuse aja ega leviku kohta.

5 (12)

7. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kostja

esindaja ajakulu on põhjendatud 11 t 15 min ulatuses tasumääraga 100 eurot tund, s.o rahaliselt

kokku 1125 eurot (= 11,25 × 100).

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue

otsusega hagi mittevaralise kahju 2000 euro hüvitamise nõudes rahuldada. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Maakohus eksis järeldusega, et kui antakse endast luba pilte teha, antakse automaatselt ka luba

oma kujutise kasutamiseks ja piltide avalikustamiseks. Hageja ei ole nõustunud temast tehtud

piltide avalikustamisega. Eraviisiliselt tehtud privaatseid pilte ei saa anda kõigile kasutamiseks

ilma pildil oleva isiku nõusolekuta. Asjaolust, et hageja pöördus ise pildistamiseks fotograafi

poole, ei saa järeldada nõusolekut piltide edasiseks kasutada andmiseks kolmandatele isikutele.

Kostja eiras infot modelli nõusoleku puudumise kohta, tegutsedes oma majandus- ja

kutsetegevuses omakasupüüdlikult kasu saamise eesmärgil.

Kuivõrd kostja kasutab oma majandus- ja kutsetegevuses sageli modellidest tehtud pilte, on tal

teadmine tema tegevusega seonduvast terminoloogiast, samuti kõrgendatud hoolsuskohustus,

kuna ta tegeleb igapäevaselt oma toodete reklaamiga. Kostja süüline käitumine on tõendatud.

Arvestada tuleb sellega, et hageja puhul ei ole tegu tavalise inimesega, vaid modelliga, kelle

igapäevane elatis sõltub tema kujutisõiguse müümisest. Elukutselise modelli puhul tähendab

tema kujutise seostamine mingi kindla brändi või tootega seda, et teised ehete müüjad ei soovi

temaga koostööd teha. Tegu on tõsise riivega rahvusvahelise modelli elukutses, millel on

tõsised rahalised tagajärjed.

Kostja vastus apellatsioonkaebusele

9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu põhjendused

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada õigusnormi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium

saab teha uue otsuse, millega mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt rahuldab.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Kolleegium määrab esmalt kindlaks apellatsiooniastmes vaidluse all olevad nõuded (I),

seejärel lahendab menetluslikud taotlused (II) ning käsitleb hageja apellatsioonkaebuse väiteid

kostja õigusvastase käitumise ja hageja isikuõiguse rikkumise kohta (III). Lõpetuseks otsustab

kolleegium maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude üle (IV).

I

12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).

Maakohtu menetluses palus hageja:

 mõista kostjalt välja autoriõiguse rikkumisega tekitatud varaline kahju 2200 eurot,

millest saamata jäänud litsentsitasu on 1500 eurot ja saamata jäänud töötasu 700 eurot;

 mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.

Maakohus jättis varalise kahju 2200 euro ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded

rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles märgib, et taotleb esimese astme kohtu

6 (12)

otsuse vaidlustamist täies ulatuses, vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue lahendi tegemist

järgmiselt: 1) jätta menetluskulud kostja kanda; 2) mõista kostjalt välja hageja menetluskulud;

3) mõista kostjalt välja mittevaraline kahju 2000 eurot (tl 122–123 pöördel). Hageja tasus

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 225 eurot (tl 127).

12.1. 7. jaanuari 2019

määrusega

määras

ringkonnakohus

tähtaja,

mille

jooksul

menetlusosalised võisid esitada seisukohti ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja (tl 136).

Kirjalike

seisukohtade

esitamise

tähtaja

jooksul

esitas

hageja

vastuse

kostja

apellatsioonkaebuse vastusele ning esitas selles järgmised taotlused: 1) jätta menetluskulud

kostja kanda; 2) mõista kostjalt välja hageja menetluskulud; 3) mõista kostjalt välja

mittevaraline kahju 2000 eurot; 4) mõista kostjalt välja varaline kahju 1500 eurot; 5) mõista

kostjalt välja rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras; 6) teha menetluskulude jaotus, jättes menetluskulud kostja kanda ja

hüvitatavatelt menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Lisaks esitas hageja koos menetlusdokumendiga asja juurde võtmiseks täiendavad

tõendid.

12.2. Eeltoodust tulenevalt vajab esimese astme kohtu otsuse vaidlustamise ulatus täpsustamist.

TsMS § 633 lg 2 p 2 järgi märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus,

märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust

ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Kolleegiumi hinnangul on hageja TsMS § 632 lg-s 1

sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul esitatud kaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist

ja uue otsuse tegemist üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Tulenevalt hageja

apellatsioonkaebuses selgelt väljendatud taotlusest (missugust ringkonnakohtu lahendit hageja

taotleb), kaebuse põhjendustest ja tasutud riigilõivu suurusest, oli hageja tahe ja

apellatsiooniese apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel selge.

TsMS § 634 lg 1 järgi võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta ja täiendada,

muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud.

Kaebuse muutmisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Seega on

apellatsioonkaebuse muutmine lubatav korralise edasikaebamise tähtaja kestel. Kolleegium

leiab, et 13. jaanuaril 2019 esitatud menetlusdokumendi taotluse p 4 näol on tegemist

apellatsioonkaebuse muutmisega TsMS § 634 lg 1 mõttes ja ringkonnakohus jätab selle

tähelepanuta. Kuna taotlus on esitatud vahetult enne kohtuotsuse tegemist, võtab kohus

seisukoha käesolevas kohtuotsuses.

12.3. Kolleegium leiab, et 13. jaanuaril 2019 esitatud menetlusdokumendi taotluse p 5 näol on

tegemist uue nõudega, mida ei ole esimese astme kohtus menetletud. Viivisenõude hilisema

esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Viivisenõude näol on

tegemist uue nõude esitamisega. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid

haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt

Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus asjas nr 3-2-1-113-11, p 55). Hageja saab taotleda

apellatsioonkaebuses vaidlustatud otsuse tühistamist ning ei saa esitada uusi nõudeid, mille

menetlemist maakohtus pole taotletud.

Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium hageja 13. jaanuaril 2019 kaebuse muutmise ja uue

nõudena esitatud viivisenõude tähelepanuta (menetlusdokumendi taotluse p-d 4 ja 5).

II

13. Hageja esitas vastuses kostja apellatsioonkaebuse vastusele taotluse täiendavate tõendite

(modellileping, modellitasu saamise maksekorraldus, eksperthinnang ja selle eesti keelne tõlge)

juurdevõtmiseks. Esitatud tõenditega soovib hageja tõendada tekkinud varalise kahju 1500 euro

suurust (modellileping ja maksekorraldus) ja et hageja on modell (eksperthinnang ja selle eesti

7 (12)

keelne tõlge). Hageja põhistab tõendite apellatsiooniastmes esitamist sellega, et kostja ei olnud

kuni käesoleva ajani vaidlustanud, et hageja näol on tegemist modelliga ning hagejal ei olnud

võimalik varem neid dokumente Filipiinidelt tuua.

13.1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud

juhtudel. TsMS § 652 piirab oluliselt uute tõendite esitamist apellatsioonimenetluses.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hilisem tõendite esitamine praegusel juhul põhjendatud. Hageja

on ringkonnakohtule esitanud dokumendid elektrooniliselt, mistõttu pidi olema võimalik nende

dokumentide väidetav välisriigist kättesaamine ja elektrooniliselt edastamine ka maakohtu

menetluse ajal. Teiseks, ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et tõendite esitamise tingis

kostja uus vastuväide. Kostja on 9. mai 2018 menetlusdokumendis esitanud väite, kus ta seab

kahtluse alla, kas hageja tegutseb modellina (menetlusdokumendi p 5, tl 79).

Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus

täidetud, s.o tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele

teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste

ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus ei ole rikkunud nõude kvalifitseerimis- ega

selgitamiskohustust, mis annaks aluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite

vastuvõtmiseks.

Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus hageja taotluse tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata.

Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid ka tagastada.

14. Hageja esitas 23. jaanuaril 2019 täpsustatud menetluskulude nimekirja ja 31. jaanuaril

2019 seisukoha vastaspoole menetluskuludele. Kostja vaidles vastu nimetatud dokumentide

vastuvõtmisele, kuna need on esitatud tähtaega rikkudes.

14.1. Esmalt märgib kolleegium, et hageja on esitanud menetluskulude nimekirja täpsustuse

vastavalt kohtu 21. jaanuari 2019 nõudele ning see on esitatud tähtaegselt.

Tulenevalt 7. jaanuari 2019 määrusest said pooled esitada seisukoha vastaspoole

menetluskulude kohta kuni 22. jaanuarini 2019. Hageja esitas seisukoha 31. jaanuaril 2019.

Samas leiab kolleegium, et nimetatud menetlusdokumendi vastuvõtmine ja menetlemine ei

põhjusta menetluse lahendamise viibimist TsMS § 331 lg-st 1 tulenevalt.

III

15. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust osas, milles hageja nõuab kostjalt

mittevaralise kahju hüvitamist. Apellatsiooniastmes on hageja kindlaks määranud mittevaralise

kahju hüvitise suuruse. Tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 4 mõttes.

16. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega

ja tulenevalt TsMS § 438 lg 1 esimesest lausest hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

Hagiavalduse täpsustusest tulenevalt nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist nii

VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja VÕS § 1046 järgi. VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja

p 7 ei välista teineteist, mistõttu oli hagejal nõudeõigus mõlema sätte alusel (vt Riigikohtu

20. juuni 2012 otsus asjas nr 3-2-1-169-11, p 13).

8 (12)

16.1. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on oma kauba reklaamimisel hageja

kujutisega piltide kasutamisega rikkunud hageja isikuõigusi. Maakohus tuvastas, et hageja

andis fotograafile nõusoleku enda pildistamiseks ehk enda kujutise kasutamiseks. Samuti

tuvastas maakohus, et kostja kasutas hagejat kujutavat kolme pilti reklaamiks oma kodulehel

(www.monquer.com) ja sotsiaalmeediakontol (tl 94–95). Ajakirjast Hooaeg (Kaubamaja ajakiri

püsiklientidele) ei nähtu, et sellega reklaamitakse kostjat või tema kaupa ning pole tõendatud,

et kostja edastas pildi ajakirja toimetusele (tl 93, 96). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

eeltoodud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on esitatud ja kogutud

tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS §

436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt.

16.2. Hageja ei ole määranud, millises järjekorras ta soovib, et kohus nõude õiguslikke aluseid

kontrollib. Seega jääb kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on nõuet võimalik hageja esitatud

ja tõendatud asjaoludel rahuldada. Kolleegium leiab, et praeguses asjas võivad kaitsenormidena

olla kohaldatavad RekS-i ja IKS-i sätted, mistõttu on otstarbekas alustada kostja tegevuse

õigusvastsuse analüüsimist VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Kui kohus ei tuvasta RekS-i ega

IKS-i nõuete rikkumist, tuleks vajadusel hinnata, kas kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi

VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks saavad olla kõik

eelnimetatud õigusnormide alusel tuvastatud rikkumised ja mittevaralise kahju hüvitamise

kohustuse tekkimiseks piisab ühest rikkumisest.

17. Kolleegium käsitleb hageja nõude lahendamist VÕS § 1045 lg 1 p 7, § 1045 lg 3 ja § 1050

alusel ja kontrollib esmalt RekS-i sätete kohaldamist, kuna tuvastatud asjaoludel kasutas kostja

pilte oma ehete reklaamimiseks. VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane

eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Sama

paragrahvi lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise

kahju eest. Kolleegiumi hinnangul saab VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormiks olla RekS- i

säte, mis reguleerib isiku kaitset reklaamis.

Reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta,

teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise

avalikes huvides suunamise eesmärgil (RekS § 2 lg 1 p 3). Kostja on käsitatav reklaami tellijana,

kes tellis reklaami läbi vahendaja ja kelle huvides reklaam avalikustati (RekS § 2 lg 1 p 5). Pilt,

mis avaldati kostja kodulehel, on samuti reklaamina käsitatav, sest see ei sisalda RekS § 2 lg 2

p 1 ega kaubandustegevuse seaduse § 10 mõttes kaubanduslikku teavet. Seega on avaldatud

pildid käsitatavad reklaamina.

17.1. RekS § 6 lg 1 järgi ei tohi reklaamis ilma isiku eelneva kirjaliku nõusolekuta viidata

isikule ega mis tahes viisil kasutada isikut, sealhulgas tema häält, kujutist või pildimaterjali

tema kohta. Sisuliselt on tegemist IKS-is sätestatud sarnase kaitsenormiga (IKS § 10 lg 1), mille

kohaselt on üldjuhul isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul. Samas

on RekS § 6 lg-s 1 sätestatud rangem nõue – kirjaliku nõusoleku olemasolu. Sellise meetme

kehtestamisega on riik täitnud oma positiivse kohustuse kaitsta efektiivselt isiku eraelu, mis

hõlmab ka isiku kujutisega pildi kuritarvitamise vastast kaitset (Euroopa Inimõiguste Kohtu 7.

veebruari 2012 otsus asjas Von Hannover v. Saksamaa (nr 2), 40660/08 ja 60641/08, § 98).

Seega tuli piltide reklaamis kasutamisel lähtuda RekS § 6 lg-st 1.

17.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud poolte tõendamiskohustuse jagamisel. Kui

vaidlus on selle üle, kas kostjal oli hageja nõusolek oma kauba reklaamis hageja kujutise

kasutamiseks, siis seda asjaolu pidi tõendama kostja. Samas, RekS § 6 lg 1 kohaldamisel ei oma

viidatud menetlusõiguse normi rikkumine asja lahendamisel tähtust, sest poolte vahel puudub

9 (12)

vaidlus, et hageja kirjalikku nõusolekut kostjal polnud. Seega ei mõjutanud nimetatud

menetlusõiguse normi rikkumine asja lõpplahendust.

17.3. Maakohus on kostja rikkumist hinnanud VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg-te 1 ja 2 ja §

1050 alusel ja leidnud, et kostja ei ole kahju tekitamises süüdi. See, et maakohus ei ole alustanud

kostja tegevuse õigusvastasuse analüüsi VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 sätetest, on kolleegiumi

hinnangul viinud asja ebaõige lahendamiseni.

Praeguses asjas puudub vaidlus, et kostjal ei olnud hageja kirjalikku nõusolekut tema kujutise

reklaamis kasutamiseks. RekS-i sätted ei sisalda sarnaselt IKS § 11 lg-ga 2 erandit ega anna

kohtule kaalumisruumi isikuandmete avalikustamise lubamiseks andmesubjekti nõusolekuta.

17.4. VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine

sellise kahju tekkimise eest. Kolleegiumi hinnangul on RekS-i säte mõeldud kaitsma

kannatanut reklaamis tema kujutise kasutamise tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju eest.

17.5. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei

ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on

süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kolleegium leiab, et kostja, eeldades, et piltide

reklaamis kasutamiseks on olemas hageja vastav nõusolek RekS § 6 lg 1 mõttes, jättis käibes

vajaliku hoole olulisel määral järgimata (VÕS § 104 lg 4). Kostja poolt välja toodud asjaolud

(piltide ostmine fotograafilt ja reklaamiteenuse vahendaja kasutamine) ja esitatud tõendid ei

lükka eeltoodud kolleegiumi seisukohta ümber. Küll aga viitavad eeltoodud asjaolud sellele, et

kostja ei teadnud piltide reklaamis kasutamisel RekS § 6 lg-s 1 sätestatud keelust, mistõttu ei

ole tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega VÕS § 104 lg 5 mõttes.

18. Kuna kostja tegevus oli õigusvastane, tuleb asjaolusid arvestades kostjalt hageja kasuks

välja mõista mõistlik rahasumma. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahjuna 2000 euro

väljamõistmist.

Üldjuhul määrab mittevaralise kahju tekkimise korral kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. VÕS § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik

rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel

rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse

pärast rikkumist. Sama sätte lg-st 6 tuleneb, et isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju

hüvitise määramisel võib kohus lisaks eeltoodud lg-s 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada

kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja

varalist seisundit.

Kuivõrd mittevaralise kahju täpset suurust tõendada ei ole võimalik, siis on mittevaralise kahju

hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

18.1. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni

alusel. Kuna hageja on kahjuhüvitise summa kindlaks määranud, siis tuleb kohtul kontrollida,

kas 2000 eurot on hüvitiseks mõistlik rahasumma. Nii nagu eraeluliste andmete õigusvastase

avaldamise juhtumite korral, saab ka praeguses asjas kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel

arvestada esmalt rikkumise ulatust (nt seda, kas pildid avaldati üksnes paberväljaandes või

lisaks ka Internetis). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast

kujunemist kohtuasjas.

10 (12)

18.2. VÕS § 134 lg 6 kohaldamisel selgitab kolleegium, et kohtupraktikas on leitud, et hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda sisuliselt üksnes kostjat puudutavatest

majanduslikest näitajatest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 25).

Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista

kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina käibest (vt eelpool viidatud otsuse p

26). VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse

määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele.

Igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest

mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud varalise kahju

hüvitamise põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis

väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna

hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse

rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001 otsus asjas nr 3-2-1-105-

01).

18.3. Hageja väidab, et tulenevalt kostja õigusvastasest tegevusest, seostatakse hagejat nüüd

kindla brändi või tootega, mistõttu ei soovi teised ehete müüjad temaga koostööd teha. Hageja

väitel mõjutab see hagejat kui rahvusvahelist modelli ka rahaliselt, sest ta ei saa oma kujutist

teistele müüa. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitatavad piltide avaldamise

järel väidetavalt tekkinud probleemid modelli kutsetegevuses, sest nimetatud kahju on varaline

kahju. Praeguses asjas ei ole hageja sellist tulevikku suunatud varalise kahju hüvitamise nõuet

esitanud.

18.4. Kolleegium, arvestades rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, piltide avaldamise

viisi ja kohta Internetis ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua

ebaõiglase hüvitise määramise, leiab, et hageja nõue kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohus

võtab arvesse kostja suhtumist oma rikkumisse, kostja vabandas hageja ees (tl 93) ja eemaldas

pildid koheselt pärast hagejalt teate saamist ning kostja ei pannud rikkumist toime tahtlikult ega

kasutanud hageja kujutist ebasündsas ega negatiivses kontekstis. Eeltoodust tulenevalt määrab

kohus mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot.

IV

19. Kolleegium märgib, et menetlusosalise taotlused menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ei ole eraldi võetuna hagi esemeks

(TsMS § 363 lg 1 p 1). Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja sisulise lahendamise

tulemusest ning TsMS § 173 lg 2 järgi tuleb kohtul märkida menetluskulude jaotus

kohtulahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle.

20. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna hagi kuulub osaliselt rahuldamisele, tuleb muuta

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Hagi jääb rahuldamata varalise nõude osas ja kuulub rahuldamisele mittevaralise kahju

hüvitamise osas (maakohtus taotles hageja mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel).

Arvestades hagi rahuldamise ulatust, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jäävad maakohtu

menetluskulud poolte endi kanda. Seega ei ole vajadust määrata maakohtu menetluskulusid

kindlaks rahaliselt.

11 (12)

20.1. Hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulude jagamisel

kohaldab ringkonnakohus TsMS § 162 lg-t 4, kuna kostja kulude hagejalt väljamõistmine oleks

hageja suhtes ebaõiglane, sest sisuliselt saavutas hageja menetluse tulemusena enda soovitu.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt üksnes seetõttu, et ringkonnakohus ei

nõustu hageja poolt välja pakutud mittevaralise kahju hüvitise suurusega. Eeltoodust tulenevalt

jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulud 50%

ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda.

21. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

21.1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest hindab ringkonnakohus hageja menetluskulude

vajalikkust ja põhjendatust. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja

ja selle täpsustuse kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku

1279,93 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 1000 eurot, riigilõivust 225 eurot ja

dokumentide tõlke kulust 54,93 eurot.

Hageja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane, et saaks tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on

kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

Kostja vaidleb hageja menetluskulude suurusele vastu ja leiab, et need on ebamõistlikult suured.

Kostja hinnangul saab lugeda põhjendatud ajakuluks 3,5 tundi. Tõlkekulu on ebavajalik kulu,

kuna kohus ei saa tõendeid asja juurde võtta.

21.2. Kohtukuluks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Asja

läbivaatamise kuludeks on mh tõlgikulud (TsMS § 143 p 1). Kohtuvälised kulud on

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1).

21.3. Hageja on apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 225 eurot. Arvestades menetluskulude

jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 112,50 eurot.

21.4. Kohus mõistab TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et osa hageja

menetluskulude nimekirjas toodud esindaja toimingutest ei ole vajalikud ega põhjendatud.

Kolleegiumi hinnangul on vajalikud ja põhjendatud menetlustoimingud apellatsiooniastmes:

maakohtu otsuse analüüs ja apellatsioonkaebuse koostamine 3 tundi; kostja vastusega

tutvumine 1 tund; vastus kostja vastusele 1 tund; kokku 5 tundi. Kolleegium märgib, et 13.

jaanuari 2019 menetlusdokument sisaldas apellatsioonkaebuse täiendust ja uut nõuet, mida

ringkonnakohus ei menetlenud. Seega ei ole ka põhjendatud selle menetlustoiminguga

kaasnevate kulude jätmine kostja kanda.

Samuti ei võtnud ringkonnakohus asja juurde tõendeid, mistõttu ei ole põhjendatud panna

tõendite tõlkekulu hüvitamise kohustust kostjale.

21.5. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 100 eurot. Arvestades asja mahtu ja

keerukust, hageja esindaja kvalifikatsiooni ning keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat

tasu, saab kolleegiumi hinnangul lugeda hageja esindaja tööühiku hinda 100 eurot

(käibemaksuga) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlikuks ja põhjendatuks.

21.6. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks osaliselt, s.o (= 5 x 100) 500 eurot esindaja kulu (käibemaksuga)

ja 112,50 eurot riigilõiv, kokku 612,50 eurot.

12 (12)

Vastavalt hageja taotlusele, tuleb kostjal TsMS § 445 lg 1 esimese lause alusel väljamõistetavad

menetluskulud

kanda

Osaühingu

Õigusbüroo

LIIVAK&SUURVÄLI

pangakontole

EE692200221013645545.

22. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

23. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Meeli Kaur

Margo Klaar

Indrek Parrest