2-17-13456/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 12. veebruaril 2019

e-toimikus ja tsiviilkantseleis Lubja 4 Tallinnas

Tsiviilasja number

2-17-13456

Kohtuasi

Seesam Insurance AS hagi Salva Kindlustuse AS vastu

kahju ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

41 729,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Seesam Insurance AS (registrikood 10055752,

asukoht Vambola tn 6, Tallinn, 10114); volitatud esindaja

Martin Petermann

Kostja: Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984,

asukoht

Pärnu

mnt

16,

Tallinn,

10141,

e-post

salva@salva.ee) lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis

Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Seesam Insurance AS-i hagi Salva Kindlustuse AS-i

vastu kahju ja viivise väljamõistmiseks rahuldada

2. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-ilt põhinõue

36 549,61 eurot Seesam Insurance AS-i kasuks

3. Välja mõista Salva Kindlustuse AS-ilt kõrvalnõudena

välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 2260,06 eurot ning

alates 12.09.2018 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

võlgnevuse täieliku tasumiseni Seesam Insurance AS-i

kasuks

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta täies ulatuses Salva Kindlustuse AS-i

kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul,

alates

otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust

kohtuistungi pidamiseks

Hageja nõue

1. Seesam Insurance AS (edaspidi hageja) esitas hagi Salva Kindlustuse AS-i (edaspidi kostja)

vastu paludes mõista kostjalt välja hageja kasuks põhinõudena 36 549,61 eurot ja

kõrvalnõudena viivis 11.09.2017 seisuga 1 401,75 eurot ning viivis alates 12.09.2018 VÕS

§-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

2. 12.12.2017 menetlusdokumendis palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 3

alusel kõrvalnõudena välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 2260,06 eurot, alternatiivselt

VÕS § 113 lg 2 alusel kõrvalnõudena välja viivis seisuga 11.09.2017 summas 1 401,75 eurot

ning alates 12.09.2018 VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku

tasumiseni.

Hagiavalduse asjaolud

3. 18.10.2016 toimus Xxxx liiklusõnnetus, milles Xxxx OÜ sõidukijuht G K tagurdas

autorongiga, mis koosnes veokist xxxx, r/m xxxx (edaspidi veok või veok xxxx) ja haagisest

KRONE xxxx, r/m xxxx (edaspidi haagis või haagis KRONE) parkimisplatsil otsa seisvale

veokile xxxx r/m xxxx (edaspidi veok xxxx), mis kuulus liiklusõnnetuse hetkel Xxxx OG-le.

4. Veoki Xxxx tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud hageja juures.

Haagise KRONE tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud kostja

juures. Nii sündmuskohal täidetud liiklusõnnetuse blanketilt kui Xxxx OÜ poolt 26.10.2016

hagejale esitatud sõidukikindlustuse kahjuavaldusest tuleneb, et liiklusõnnetuse eest vastutab

Xxxx OÜ sõidukijuht G K.

5. Hageja hüvitas tema poolt kahju käsitlenud ja teda Xxxx esindavale kindlustusseltsile Xxxx

08.11.2016 56 008,88 eurot ja 19.01.2017 täiendavalt 17 090,33 eurot. Seega hüvitas hageja

kokku 73 099,21 eurot. Hageja esitas 20.03.2017 kostjale tagasinõude 36 549,61 eurole (50%

hageja poolt hüvitatud summast). 11.08.2017 esitas kostja hagejale vastulause, milles keeldus

hagejale nõutud summat hüvitamast.

6. Liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 8 lg 3 tuleneb, et kui Euroopa parlamendi ja

nõukogu määrusest nr 864/2007 (edaspidi Rooma II määrus) ei tulene teisiti, kohaldatakse

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele selle riigi õigust, kus kindlustusjuhtum aset leidis.

Kuna antud juhul toimus kindlustusjuhtum st liiklusõnnetus Xxxx, siis kohaldatakse LKindlS

§ 8 lg 3 kohaselt tsiviilvastutuse jaotumise asjaoludele Xxxx õigust.

7. Rooma II määruse II peatüki art 4 p-st 1 tuleneb üldreegel, et kohaldamisele kuulub selle

riigi õigus, kus kahju tekib. Kuna kannatanu sõiduk sai kahjustada ja remonditi Xxxx, siis

kahju tekkimise kohaks saab lugeda Xxxx. Seega ei tulene Rooma II määrusest, et kuuluks

kohaldamisele teistsugune reegel kui LKindlS § 8 lõikes 3 kirjas. Sama põhimõte, et

liiklusõnnetuse korral kohaldatakse kindlustusjuhtumi toimumise koha õigust tuleneb

Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktidest 52 ja 53. Samuti on

antud põhimõtet tunnistanud Riigikohus oma otsuse nr 3-2-1-45-16 punktis 15. Eeltoodust

tulenevalt saab asuda seisukohale, et Xxxx toimunud liiklusõnnetuse vastutuse tekkimise

asjaoludele kohaldatakse Xxxx õigust.

8. Lähtudes Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktis 53 toodud

juhisest, tuleb Xxxx õigusest lähtudes teha kindlaks, kes oli kohustatud kannatanule maksma

hüvitist ja vajaduse korral see, millise osa kahjust peab kannatanule hüvitama vastavalt

haagise valdaja ja veduki valdaja või juht. Xxxx Föderaalkohus jagas oma 2010 aasta otsuses

veduki ja haagise omanike tsiviilõigusliku vastutuse nende sisesuhtes pooleks, st veduki

omanik vastutab kahju kannatanu ees 50% ja haagise omanik 50%. Sellise vastutusprotsendi

jagunemist kinnitas hagejale muuhulgas Xxxx Rohelise Kaardi Büroo kahjukäsitleja J W

oma 17.11.2016 saadetud e-kirjas.

9. Xxxx õiguse kohaselt peetakse veduki ja haagise omanikke kahjustatud isiku suhtes

solidaarvõlgnikeks. See tuleneb Xxxx liiklusseaduse (xxxx) § 7 lõikest 1 ja Xxxx

tsiviilseadustiku (BGB) §-st 421. Kui üks solidaarvõlgnik kahjustatud isikule kogu

hüvitissumma välja maksab, tekib tal BGB § 426 alusel tagasinõue teise solidaarvõlgniku

vastu. Kuna hageja on hüvitanud solidaarvõlgnikuna Xxxx kogu kahju, siis on tal õigus

nõuda kostjalt kui haagise kindlustanud seltsilt tagasi 50% hageja poolt tasutud

kindlustushüvitisest.

10. LKindlS § 52 kolmanda lause kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue 4.

peatüki 3. jaos nimetamata isiku, kostja, vastu mõnel muul seadusest tuleneval alusel.

Selliseks aluseks LKindlS § 52 kolmanda lause tähenduses on VÕS § 69 lõige 2, mis näeb

ette kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude teise solidaarvõlgniku vastu, v.a

talle endale langevas osas. Seega kui Xxxx õiguse järgi vastutavad kannatanu ees veduki ja

haagise omanikud ning veduki ja haagise kindlustusandjad solidaarselt ning kui veduki

vastutuskindlustusandja maksab kogu hüvitissumma kannatanule välja, siis läheb veduki

vastutuskindlustusandjale

üle

veduki

omanikule

kui

kogu

kohustuse

täitnud

solidaarvõlgnikule kuuluv tagasinõue teise solidaarvõlgniku, haagise omanik ja tema

vastutuskindlustusandja Xxxx õiguse kohaselt vastu, sest Eesti õigus ehk VÕS § 69 lõige 2

sellise tagasinõude ülemineku ette näeb.

11. Tagasinõude ulatus ehk see, millises ulatuses nõue veduki omanikul tekib s.t millises

ulatuses see kindlustusandjale üle minna saaks, kui kindlustuslepingule kohalduv õigus

nõude üleminekut võimaldaks, määratakse Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära aga mitte

kindlustuslepingule kohalduva Eesti õiguse, vaid deliktilisele vastutusele kohalduva Xxxx

õiguse järgi. Nagu eespool on näidatud, vastutavad Xxxx õiguse kohaselt veduki ja haagise

omanik omavahelises sisesuhtes tekkinud kahju eest kuxxxxki pooles ulatuses. Seega saab

hageja nõuda kostjalt 36 549, 61 euro tasumist.

12. Kostja on oma 11.08.2017 esitatud vastulauses asunud seisukohale, et hageja ja kostja

vahelisele võlasuhte välistab LKindlS § 47 lg 1 I lause, millest tuleneb, et kui sõiduki juht

põhjustab kindlustusjuhtumi sõidukiga, mis on kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga

ühenduslüliga haakes teise sõiduki või haagisega, loetakse, et kahju põhjustas veduk. Kuna

tekkinud kahju eest vastutavate isikute ringi määrab Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära mitte

kindlustuslepingule kohaldatav Eesti õigus, vaid kahju tekkimise koha ehk Xxxx õigus, siis

LKindlS § 47 kui Eesti õiguse norm üldse kohaldamisele ei tuleks, kuna antud säte kohaldub

ainult Eesti Vabariigis toimunud liiklusõnnetustele (väite aluseks LKindlS § 8 lg 3). Samuti

tuleneb LKindlS § 8 lg 3 sõnastusest, et võõrriigis toimunud õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamisele ei kohaldata Eesti õigust, st välistatud on LKindlS §§-de 34-59 kohaldamine.

Kuna LKindlS § 47 lg 1 I lause on kahju hüvitamise säte, siis ei kuulu see kohaldamisele.

Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul LKindlS § 47 lg 1 I lause kohaldamine välistatud.

13. Vastavalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-45-16 p 15 on hageja kohustus tõendada, et hageja poolt

nõutav kahju hüvitise suurus vastab Xxxx seadustele. Kahju hüvitamise olemus ja ulatus on

sätestatud BGB § 249. BGB § 249 lg 1 sätestab, et isik, kes vastutab kahju tekitamise eest,

peab taastama olukorra, mis oleks eksisteerinud kui kahju tekitanud asjaolu ei oleks

esinenud. Seega vastab BGB § 249 lg 1 oma sisult identne VÕS § 127 lg 1. BGB § 249 lg 2

sätestab, et kui kahju seisneb asja kahjustumises, võib võlausaldaja asja taastamise asemel

nõuda vajalikku rahasummat. Antud juhul on Xxxx auto remonditud. Seega on hageja

hüvitanud kostjalt nõutava kindlustushüvitise, mis vastab Xxxx seadustele.

14. Vastavalt VÕS § 113 lg 2 muutub viivise nõue sissenõutavaks ajahetkest, mil võlausaldaja

teavitas võlgnikku oma võimalikust kahju hüvitamise nõudest. Hageja teavitas kostjat kahju

hüvitamise nõudest 20.03.2017, siis VÕS § 113 lg 2 ja TsÜS § 135 lg 1 kohaselt hakkab

viiviste arvestamine peale 21.03.2017 kuni hagi esitamiseni 11.09.2017, millele tuleb TsMS

§ 133 lg 2 alusel liita viivisenõue ühe aasta perioodi kohta. Viivis perioodil 21.03.2017-

11.09.2017 (175 päeva) 8,00% viivise määraga põhinõudelt 36 549,61 eurot on kokku

1 401,75 ja perioodil 12.09.2017-11.09.2018 (365 päeva) 8,00% viivise määraga põhinõudelt

36 549,61 eurot on kokku 2923,65 eurot. Seega hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue

kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga on 1 401,75 eurot.

15. 12.12.2017 menetlusdokumendis muutis hageja viivisenõuet selliselt, et esmajärjekorras

nõuab hageja kostjalt viivist VÕS § 113 lg 3 alusel ning kui kõnealune säte antud olukorras

ei kohaldu, siis nõuab hageja kostjalt alternatiivselt viiviseid VÕS § 113 lg 2 alusel. Hageja

märgib, et esitab viivisenõude VÕS § 173 lg 5 ja VÕS § 113 lg 3 alusel hetkest, mil hageja

täitis solidaarkohustuse. Hageja hüvitas tema poolt kahju käsitlenud ja teda Xxxx esindavale

kindlustusseltsile Xxxx 08.11.2016 56 008,88 eurot. Kui see summa jagada hageja ja kostja

vahel pooleks, siis tekiks hagejal viivsenõue kostja ees 28 004,44 euro osas, mis muutub

VÕS § 113 lg 3 ja TsÜS § 135 lg 1 kohaselt sissenõutavaks alates 09.11.2016. Hageja

hüvitas 19.01.2017 täiendavalt 17 090,33 eurot, mistõttu tekib hagejal 20.01.2017

viivisenõue kostja vastu 8545,16 eurolt. Seega hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude

summa kostja vastu hagiavalduse esitamise seisuga on VÕS § 113 lg 3 kohaselt 2260,06

eurot.

16. TsMS § 133 lg 2 kohaselt tuleb hagihinna arvestamisel sissenõutavaks muutunud

viivisenõudele lisada täiendavalt viivisenõue ühe aasta perioodi kohta alates hagiavalduse

esitamisest.

Kostja vastuväited

17. Kostja esitatud hagi ei tunnista, kuid ei vaidlusta hageja põhinõude suurust 36 549,61 eurot.

Kostja leiab, et hageja ei saa nõuda 18.10.2016 Xxxx toimunud liiklusõnnetusega seoses

hageja poolt välja makstud 73 099,21 euro hüvitamist 50% ulatuses.

18. Kostja selgitab, et kuna vaidlusalune liiklusõnnetus toimus Xxxx ning liiklusõnnetuses

tekitati kahju autorongiga, mille koosseisu kuuluvate sõidukite suhtes olid liikluskindlustus

kindlustuslepingud sõlmitud Eesti kindlustusandjatega, siis tuleb esmalt kindlaks teha,

millise riigi õigust tuleb hageja tagasinõudele kohaldada. Seejärel on võimalik hinnata, kas

kohaldatavat õigust arvestades on hagejal kostja vastu tagasinõue või mitte.

19. Euroopa Kohus on hageja poolt kostja vastu esitatud hagi aluseks olevatele asjaoludele

sarnast situatsiooni käsitlenud 21.01.2016 liidetud kohtuasjades C-359/14 ja C-475/14 tehtud

otsuses (edaspidi Euroopa Kohtu otsus). Nimetatud otsuses on Euroopa Kohus käsitlenud

veduki ja sellega ühendatud haagise osalusel toimunud liiklusõnnetusega kannatanule

tekitatud kahju kogu ulatuses hüvitanud veduki kindlustusandja tagasinõuet haagise

kindlustusandja vastu. Seejuures selgitas Euroopa Kohus oma otsuses, et tagasinõudeõiguse

olemasolu ei saa tuletada kindlustuslepingust, vaid see eeldab, et haagise valdajal tekib kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev kaasvastutus sama kannatanu suhtes. Haagise valdaja

hüvitamiskohustust tuleb käsitleda lepinguvälise võlasuhtena Rooma II määruse artikli 1

tähenduses.

20. Rooma II määruse artikli 4 kohaldatakse kõnesolevale lepinguvälisele võlasuhtele selle riigi

õigust, kus kahju tekkis. Sama riigi õigusega määratakse Rooma II määruse artikli 15

punktide a ja b kohaselt kindlaks ka vastutuse alus ja ulatus ning vastutuse jagamise alused

(Euroopa kohtu otsuse punktid 50-53). Kostja selgitab, et Rooma II määruse artikli 4

kohaselt tuleb vaidlusaluse liiklusõnnetuse puhul haagise valdaja hüvitamiskohustusele

kohalda Xxxx õigust. Kindlustusandja kohustus maksta kannatanule hüvitist tuleneb

lepingust, mis seob teda vastava kindlustusvõtjaga. Seega on hüvitamiskohustuse alus

lepinguline võlasuhe ning sellele võlasuhtele kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse nr 593/2008 (edaspidi ka Rooma I määrus) alusel. Veduki ja

sellega ühendatud haagise kindlustuslepinguid analüüsides tuleb kindlaks teha, kas nende

kaht liiki sõidukite kindlustusandjad olid tõesti nende lepingute alusel nende sõidukitega

põhjustatud õnnetuste korral kohustatud maksma kannatanule hüvitist (Euroopa Kohtu otsuse

punktid 54-55). Rooma I määruse artiklist 7 tulenevalt kohaldatakse kindlustuslepingutele

kindlustusandja asukoha õigust. Kuna nii hageja kui ka kostja asukohaks on Eesti, siis tuleb

hageja ja kostja poolt sõlmitud kindlustuslepingust tuleneva hüvitamiskohustuse olemasolu

kindlaks teha Eesti õiguse alusel.

21. Kindlustusvõtjaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja kohustus katta

kindlustusvõtja tsiviilvastutus kannatanu ees ja tingimused, mille esinemisel võib

kindlustusandja kasutada liiklusõnnetuses kannatanu õigusi õnnetuse eest vastutavate isikute

vastu sõltuvad kindlustuslepingutes suhtes kohalduvast õigusest, mis määratakse kindlaks

Rooma I määruse artikli 7 alusel.

22. Juhul, kui Rooma II määruse alusel kindlaks määratud kohaldatava õiguse kohaselt on

haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetuses kannatanul nõudeõigus nii haagise valdaja kui

ka viimase kindlustusandja vastu, on veduki kindlustusandjal pärast kannatanule hüvitise

maksmist tagasinõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, kui Rooma I määruse artikli 7

alusel määratletav kindlustuslepingule kohalduv õigus näeb ette kannatanu õiguste

ülemineku kindlustusandjale (Euroopa Kohtu otsuse punktid 56-60). Kuna antud juhul

kohaldub kindlustuslepingutele Rooma I määruse artikli 7 kohaselt Eesti õigus, siis tuleb

Eesti õiguse alusel kindlaks teha ka see, kas Eesti õigus võimaldab vaidlusaluses

liiklusõnnetuseks kannatanuks olnud isiku õiguste üleminekut hagejale.

23. Eeltoodust järeldub kokkuvõtlikult, et hagejal on kostja vastu tagasinõue üksnes juhul, kui:

haagise valdaja vastutab Xxxx õigusest tulenevalt vaidlusaluse liiklusõnnetuse tagajärjel

sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju eest 50% ulatuses, kostja on haagise

liikluskindlustuse kindlustusandjana Eesti õiguse kohaselt kohustatud maksma sõiduki

XXXX omanikule hüvitist ning hagejale on Eesti õiguse kohaselt üle läinud sõiduki XXXX

omaniku õigus nõuda kostjalt hüvitist.

24. Kostja on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja tagasinõude tekkimise eeldused täidetud,

kuna see, kas haagise valdaja vastutab sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju eest, on

Xxxx õiguse kohaselt küsitav. Lisaks, sõltuvalt sellest, kuidas sisustada LKindlS § 47

reguleerimisala, puudub kostjal hüvitamiskohustus sõiduki XXXX omaniku ees või hagejal

tagasinõue kostja vastu.

25. Hageja viitab hagiavalduses õigesti Xxxx Föderaalkohtu 27.10.2010 otsusele asjas nr IV ZR

279/081, mille kohaselt jaguneb veduki ja haagise valdajate tsiviilõiguslik vastutus nende

sisesuhtes pooleks, st mõlemad vastutavad 50% ulatuses. Kostja selgitab, et Xxxx

Föderaalkohtu kõnesolevat otsust on teravalt kritiseeritud. Kostjale teadaolevalt on Xxxx

parlament algatanud eelnõu, mille kohaselt muudetakse Xxxx liiklusseadust ja

kindlustuslepinguseadust selliselt, et vedukist ja haagisest koosneva autorongiga kahju

tekitamisel kannaks tsiviilvastutust veduki omanik. Kuna eelnõu algatamise üheks ajendiks

on Xxxx Föderaalkohtu 27.10.2010 otsus, milles on kehtivat õigust kohaldatud viisil, mis ei

vasta seadusandja tahtele, siis on tõenäoline, et ka Xxxx kehtivat õigust hakatakse kohaldama

eelnõust lähtuvalt ning Xxxx kohtupraktika muutub.

26. Kostjal ei ole haagise KRONE suhtes sõlmitud kindlustuslepingust tulenevat kohustus

sõiduki XXXX omanikule hüvitist maksta. Kostjal on Euroopa Kohtu otsuse kohaselt sõiduki

XXXX omaniku ees hüvitamiskohustus vaid juhul, kui Eesti õigus näeb vastava

hüvitamiskohustuse ette.

27. Liikluskindlustuse lepingust tulenevat kindlustusandja hüvitamiskohustust reguleerib

liikluskindlustuse seaduse 4. peatükk. Seejuures sätestab LKindlS § 47 lg 1 esimene lause, et

kui sõiduki juht põhjustab kindlustusjuhtumi sõidukiga, mis on kindlustusjuhtumi toimumise

hetkel jäiga ühenduslüliga haakes teise sõiduki või haagisega, loetakse, et kahju põhjustas

veduk. See tähendab, et Eesti õiguse kohaselt ei saa kannatanu haagise valdaja

liikluskindlustuse kindlustusandjalt kahju hüvitamist nõuda juhul, kui kindlustusjuhtum

põhjustati sõidukiga, mis oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes

haagisega. Antud juhul oligi tegemist sellise juhtumiga – liiklusõnnetus põhjustati sõidukiga

Xxxx, mis oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes haagisega

KRONE. Seega ei ole kostja kohustatud sõiduki XXXX omanikule tekitatud kahju hüvitama,

st sõiduki XXXX omanikul puudub nõudeõigus kostja suhtes.

28. Kostja selgitab täiendavalt, et ka Riigikohus on LKindlS § 47 sätestatuga sarnaselt sõnastatud

liikluskindlustuse seaduse varasema redaktsiooni § 362 kohaldades leidnud, et selle sätte

järgi on liikluskahju tekitamise eest vastutavaks kindlusandjaks haagist vedanud sõiduki

kindlustusandja ja haagise kindlustusandja ei ole kohustatud liikluskahju hüvitama. Seega on

ka Riigikohus leidnud, et haagise kindlustusandjal puudub hüvitamiskohustus kannatanu ees.

Eelnevale tugiendes leiab kostja, et kuna kostjal puudub Eesti õigusest, st LKindlS § 47 lg 1

esimesest lausest tulenevalt hüvitamiskohustus sõiduki XXXX omaniku ees, siis ei saanud

sõiduki XXXX omanikul olla sellist nõuet, mis oleks saanud hagejale üle minna. Järelikult ei

saa hagejal olla kostja vastu ka tagasinõuet.

29. Alternatiivselt puudub hagejal Eesti õiguse kohaselt tagasinõue kostja vastu. Kostja selgitab,

et juhul, kui kohus leiab, et LKindlS § 47 ei reguleeri kostja kui kindlustusandja

hüvitamiskohustust sõiduki XXXX omaniku kui kannatanu ees, siis tuleb LKindlS § 47

käsitleda õigusnormina, mis reguleerib täitmise kohustuse jagunemist ning kindlustusandjate

võimalikke tagasinõudeid veduki ja haagise kindlustusandjate omavahelises suhtes. Sellisel

juhul sätestab LKindlS § 47, millal hüvitatakse kahju veduki suhtes sõlmitud

kindlustuslepingu alusel ja millal haagise suhtes sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Kuna

LKindlS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt lasub vaidlusaluse liiklusõnnetusega seotud

hüvitamiskohustus hagejal kui sõiduki Xxxx (veduk) kindlustusandjal ning kostjal kui

haagise KRONE kindlustusandjal hüvitamiskohustus puudub, siis välistab LKindlS § 47 lg 1

ka hageja tagasinõude kostja vastu.

30. Seda, et autorongiga põhjustatud liiklusõnnetuse korral puudub kahju hüvitanud

kindlustusandjal Eesti õiguse järgi tagasinõue haagise kindlustusandja vastu, kinnitab ka

eespool viidatud Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-117-04. Nimetatud kohtuasi oli

seotud liiklusõnnetusega, mis põhjustati kahest sõidukist koosneva autorongiga. Kannatanule

tekitatud kahju hüvitas Eesti Liikluskindlustuse Fond, kes esitas hiljem tagasinõude

pukseeritava sõiduki (kohtud leidsid, et pukseeritavad sõidukit tuleb käsitleda haagisena)

kindlustusandja vastu. Riigikohus leidis, et Eesti Liikluskindlustuse Fond tagasinõue tuleb

jätta rahuldamata, kuna haagise kindlustusandjal puudub liikluskahju hüvitamise kohustus.

Seega on Riigikohus kindlustusandjate vahelist vaidlust lahendades leidnud, et kahju

hüvitanud kindlustusandjal puudub Eesti õiguse järgi tagasinõue haagise kindlustusandja

vastu.

31. Kostja selgitab, et pärast Euroopa Kohtu otsust saatis Xxxx Rohelise Kaardi Büroo

21.03.2016 kõikidele Rohelise Kaardi Büroodele kirja, mille kohaselt saab tagasinõudeõigust

teostada vaid juhul, kui sellel on piisav lepinguline alus mõlema vastutuskindlustuslepingu

näol. Seda arvestades peatas Xxxx Rohelise Kaardi Büroo ka veduki ja haagise põhjustatud

liiklusõnnetuste puhul tagasinõuete esitamise. Kostja märgib, et arusaama, mille kohaselt

puudub haagise kindlustusandjal hüvitamiskohustus juhul, kui kahju tekitatakse vedukiga

haakes olnud haagisega, toetab ka asjaolu, et haagise liikluskindlustuse maksed on kordades

väiksemad vedukite liikluskindlustuse maksetest. Seega lähtuvad kõik Eestis tegutsevad

liikluskindlustuse kindlustusandjad haagiste kindlustamisel LKindlS § 47 sätestatust, mille

kohaselt tekib haagise kindlustusandjal hüvitamiskohustus vaid väga piiratud juhtudel.

32. Haagise KRONE liikluskindlustuse kindlustusmakse peaaegu terve aasta (periood

16.09.2016 kuni 25.08.2017) eest oli kokku 37,79 eurot. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja

Eesti Kindlustusseltside Liidu kodulehekaudu kättesaadavate liikluskindlustuse teenuse

võrdlusandmete kohaselt on sõiduki Xxxx liikluskindlustuse aastamakse hageja juures

kindlustamisel kokku 8372,40 eurot. Kõige odavam liikluskindlustuse aastamakse samale

sõidukile on 2035,20 eurot. Seega oli veduki ja haagise kindlustusmaksete suuruse vahe

antud juhul 221-kordne (kui lähtuda hageja poolt sõidukile Xxxx pakutavast teenusest) või

54-kordne (kui lähtuda kõige odavamast sõidukile Xxxx pakutavast teenusest). Selline

kindlustusmaksete erinevus ei ole mõeldav juhul, kui vedukist ja haagisest koosneva

autorongiga kahju tekitamisel peaks nii veduki kui ka haagise kindlustusandja kahju

hüvitama 50% ulatuses.

33. Hageja väidab hagiavalduses, et LKindlS § 47 ei kuulu antud asjas kohaldamisele, kuna

Euroopa Kohtu otsusest tulenevalt määrab kahju eest vastutavate ringi ära kahju tekkimise

koha õigus mitte Eesti õigus. Kostja selgitab, et hageja selline seisukoht on vale. Euroopa

Kohtu otsuse kohaselt lahendatakse antud juhul Xxxx õiguse alusel üksnes küsimus sellest,

kuidas jaguneb autorongiga kahju tekitamisel vastutus veduki ja haagise valdajate vahel.

Veduki ja haagise kindlustusandjate hüvitamiskohustusele ja kindlustusandjate vahelistele

võimalikele tagasinõuetele kohaldatakse aga Eesti õigust. Seega kuulub antud vaidluses

kohaldamisele ka LKindlS § 47.

34. Ebaõige on ka hageja seisukoht, mille kohaselt tuleneb hageja tagasinõue kostja vastu VÕS §

69 lg 2 (LKindlS § 52 kolmanda lause kaudu). VÕS § 69 lg 2 reguleerib tagasinõudeid

solidaarvõlgnike vahelises suhtes. Hageja ja kostja ei ole solidaarvõlgnikud, sest erinevalt

hagejast puudub kostjal vaidlusaluse liiklusõnnetusega seoses hüvitamiskohustus. Samas,

isegi juhul, kui hageja ja kostja oleksid solidaarvõlgnikud, siis puuduks hagejal ikkagi VÕS §

69 lg 2 tulenev tagasinõue, kuna LKindlS § 47 tulenevalt peaks hageja ja kostja omavahelises

suhtes kohustuse täitma täies mahus (VÕS § 69 lg 1). Eelnevale tuginedes leiab kostja, et

hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

35. Hageja viivisenõue tuleb vähemalt osaliselt rahuldamata jätta. Hageja 20.03.2017.a

tagasinõude kohaselt pidi kostja hageja poolt nõutud rahasumma tasuma 14 päeva jooksul

alates nõude saamisest. Kostjal ei ole hageja ees rahalisi kohustusi, mistõttu ei saa hagejal

kostja vastu olla ka viivisenõuet. Kui hagejal oleks kostja vastu tagasinõue, siis tekiks viivise

arvestamise õigus kõige varem 04.04.2017, kuna kostja sai hageja nõude kätte 20.03.2017.

Seega oli kostjal hageja nõude rahuldamiseks aega kuni 03.04.2017. Viivis perioodi

04.04.2017 kuni 11.09.2017 eest on kokku 1289,61 eurot. Seda arvestades tuleb hagiavalduse

esitamise hetkeks sissenõutavaks muutnud viivisenõue rahuldamata jätta 112,14 euro

ulatuses.

36. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 113 lg

3 tähenduses ning, et õiguskirjandusest tulenevalt tuleks VÕS § 113 lg 3 käsitleda intressi

mitte viivise nõude alusena või vähendada nullini või mitte kohaldada.

Kohtuotsuse põhjendused

37. Pooltel ei ole vaidlust 18.10.2016 Xxxx haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetusega

tekitatud kahju asjaolude ega tekitatud kahju (põhinõude) suuruse üle ega selle üle, et hageja

kui veduki kindlustusandja on kannatanutele kahju hüvitanud.

38. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on tagasinõue kostja kui haagise kindlustusandja

vastu 50% kahju hüvitamiseks ning viivise kohaldamise üle.

39. LKindlS § 8 lg 3 tuleneb, et kui Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusest nr 864/2007

(Rooma II määrusest) ei tulene teisiti, kohaldatakse õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamisele selle riigi õigust, kus kindlustusjuhtum aset leidis.

40. Rooma II määruse art 2 lg 1 kohaselt hõlmab määrus kahju õigusvastaselt tekitatud kahju

tagajärgi ning art 4 lg 1 järgi, kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust,

kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning

olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed

tagajärjed.

41. Rooma II määruse art 15 (a) ja (b) järgi määratakse selle õiguse alusel kindlaks ka vastutuse

alus ja ulatus, vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mistahes piiramise ja jagamise

alused. Sama tuleneb Euroopa Kohtu 21.01.2016 otsuse C-359/14 ja C-475/14 punktidest 52

ja 53 (I kd lk 120-126) ning Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-45-16 punktist 15.

42. Kuna kannatanu sõiduk sai kahjustada ja remonditi Xxxx, siis on kahju tekkimise kohaks

Xxxx ja liiklusõnnetuse vastutuse tekkimise asjaoludele kohaldatakse Xxxx õigust.

43. Xxxx liiklusseaduse/xxxxx (StVG) § 7 lg 1 kohaselt, kui mootorsõiduki või selle küljes

vedamiseks mõeldud haagise käitamisel saab inimene surma või saab kahjustada inimese

keha või tervis või saab kahjustada asi, siis on valdaja kohustatud hüvitama kahju saanud

isikule sellest tekkinud kahjud (I kd lk 114).

44. Xxxx Föderaalkohtu (xxxx) on 27. oktoobri 2010. a otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08

leidnud, et erinevalt kahest kahju põhjustanud mootorsõidukist, on veduk ja haagis ühtne

käitamis- ja vastutusüksus, mille puhul ei saa rääkida ühelt poolt juhi ja veduki ning teisalt

juhi ja haagise vastutuse osast, sest kahju põhjustab haagisega sõidukiga (autorongiga) sama

juht sama tegevusega. Seetõttu on nende erinev vastutuse ulatus välistatud (I kd lk 32-47).

45. Kostja vastuväide, et Xxxx Föderaalkohtu kõnesolevat otsust on teravalt kritiseeritud ja

kostjale teadaolevalt on Xxxx parlament algatanud eelnõu, mille kohaselt muudetakse Xxxx

liiklusseadust ja kindlustuslepinguseadust selliselt, et vedukist ja haagisest koosneva

autorongiga kahju tekitamisel kannaks tsiviilvastutust veduki omanik, ei oma käesoleva

vaidluse lahendamisel tähendust, kuna antud ajal viidatud kohtuotsusest tulenev praktika

kehtib ning muudatused võivad seda muuta alles tulevikus.

46. Rooma II art 19 sätestab, et kui isikul on lepinguväline nõue teise isiku vastu ning kui kolmas

isik on kohustatud täitma võlausaldaja nõuet või on seda juba teinud , määratakse see, kas ja

millises ulatuses on kolmandal isikul õigus kasutada võlgniku vastu võlausaldaja õigusi, mis

tal oli nende suhet reguleerinud õiguse kohaselt, kindlaks selle õigusega, mille kohaselt oli

kolmas isik kohustatud täitma võlausaldaja nõuet.

47. Euroopa Kohus asus 21.01.2016 otsuses C-359/14 ja C-475/14 punktides 56 ja 57

seisukohale, et Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida

kohaldatakse tagasinõudele, mis on vedukijuhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule

hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud

haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse art 7 alusel, kui sellele

õnnetusele Rooma II määruse art 4 jj alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamiseks

tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse.

48. Vaidlus puudub, et hageja on tasunud kannatanule kogu nõude, seega tuleneb Rooma

määruse II artiklist 19, et hageja võtab üle võlausaldaja ehk kannatanu nõude, millele

kohaldatakse nõude loovutamise sätteid. Järelikult ei ole antud tagasinõude puhul tegemist

uue õigussuhtega.

49. Riigikohtu lahendist nr 2-16-5564 p 11 tuleneb, et kindlustusandjale läheb pärast kannatanule

kahju hüvitamist regressnõue üle seaduse alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4). Seega ei saa veduki

kindlustusandja tagasinõudeõigust haagise kindlustusandja vastu pärast hüvitise maksmist

tuletada kindlustuslepingust vaid kahju õigusvastase tekitamist reguleerivatest seaduse

sätetest. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut

VÕS § 173 lg 2. VÕS § 171 kohaselt on võlgnikul õigus esitada uue võlausaldaja vastu kõik

need vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib

kostja esitada hageja vastu kõik vastuväited, mis ta oleks saanud esitada ka kahju kannatanud

isiku vastu.

50. Kuna poolte vahel ei teki tagasinõude näol uut õigussuhet, millele kostja saaks esitada uusi

vastuväiteid, siis on nad seotud kahju põhjustaja ja kahju kannatanu lepinguvälise võlasuhte

raames esitatavate vastuväidetega. Kuna kostja kindlustusvõtja ehk haagise omanik ei saa

esitada kahju kannatanule Xxxx seadustest lähtuvalt vastuväidet, mis vabastab teda täies

ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamisest, siis ei saa sellele tugineda ka haagise omaniku

kindlustusvõtja Eestis toimuva vaidluse raames. Seega kui liiklusõnnetus toimub Eestis ja

Eesti kindlustusselts esitab tagasinõude LKindlS § 53 nimetatud alustel, siis kohaldub

tagasinõude alusena LKindlS § 53, kuid vastutuse tekkimise alus tuleneb eelduslikult VÕS §-

dest 1056-57 ja kahju suuruse alus tuleneb VÕS §-st 132. Kuna tekkinud kahju eest

vastutavate isikute ringi määrab Euroopa Kohtu juhiste kohaselt ära Xxxx õigus, siis

LKindlS § 47 kui Eesti õiguse norm kohaldamisele ei tule, kuna antud säte kohaldub ainult

Eesti Vabariigis toimunud liiklusõnnetustele.

51. Maanteeliikluse seaduse/ xxxx (StVG) § 7 lg 1 kohaselt kui mootorsõiduki või selle küljes

vedamiseks mõeldud haagise käitamisel saab inimene surma või saab kahjustada inimese

keha või tervis või saab kahjustada asi, siis on valdaja kohustatud hüvitama kahju saanud

isikule sellest tekkinud kahjud (lk 114-118).

52. Xxxx tsiviilseadustiku (BGB) §-st 421 kohaselt kui kohustus on mitmel inimesel selliselt, et

igaüks on kohustatud kogu kohustuse täitma, kuid võlausaldajal on õigus nõuda kohustust

vaid ühel korral (solidaarvõlgnik), siis võib võlausaldaja nõuda omal valikul igalt võlgnikult

kohustust täielikult või osaliselt. Kuni kogu kohustuse täitmiseni on kohustus kõigil

võlgnikel. BGB § 426 lg-te 1 ja 2 järgi on kõigi solidaarvõlgnike kohustused on võrdsed, kui

ei ole määratud teisiti. Kui mõnelt solidaarvõlgnikult ei saa nõuda temale kohustuseks olevat

summat, siis tuleb puudu jääv osa kanda teistel tagastamiseks kohustatud võlgnikel. (2) Kui

solidaarvõlgnik rahuldab võlausaldaja nõude ja võib selles ulatuses nõuda teistelt võlgnikelt

tagastust, läheb talle üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu. Üleminekut ei tohi kasutada

võlausaldaja huvisid kahjustavalt (lk 114-118).

Seega peetakse StVG § 7 ja BGB §-st 421 järgi veduki ja haagise omanikke kahjustatud isiku

suhtes solidaarvõlgnikeks ning BGB § 426 alusel tekib tagasinõue teise solidaarvõlgniku

vastu.

53. Xxxx Föderaalkohus jagas 2010 aasta otsuses (lk 32-46) veduki ja haagise omanike

tsiviilõigusliku vastutuse nende sisesuhtes pooleks, st veduki omanik vastutab kahju

kannatanud ees 50% ja haagise omanik 50%. Sellise vastutusprotsendi jagunemise

kinnitamist hagejale tõendab Xxxx Rohelise Kaardi Büroo kahjukäsitleja J W 17.11.2016

saadetud e-kiri (lk 49).

54. LKindlS § 1 lg 2 kohaselt kohalduvad kohustuslikule liikluskindlustusele võlaõigusseaduse

sätted. LKindlS § 52 kolmanda lause kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue 4.

peatüki 3. jaos nimetamata isiku vastu mõnel muul seadusest tuleneval alusel.

VÕS § 69 lõige 2 näeb ette kogu kohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude teise

solidaarvõlgniku vastu, väljaarvatud talle endale langevas osas.

Auto remondikulude kandmine kokku 73 099,21 eurot Xxxx teostatud remondi eest on

tõendatud maksmisotsuste ja maksekorraldustega (lk 8-9,12-17,22-30). Seega läheb veduki

vastutuskindlustusandjale

üle

veduki

omanikule

kui

kogu

kohustuse

täitnud

solidaarvõlgnikule kuuluv tagasinõue teise solidaarvõlgniku, haagise omaniku ja tema

vastutuskindlustusandja vastu ja hageja saab nõuda kostjalt 36 549,61 euro tasumist.

55. Kuna kindlustusmaksete arvestamine on kostja kui kindlustusandja enda riisiko, siis ei saa

hagejast väiksema kindlustusmakse kohaldamine olla hea usu põhimõtte kohaldamise ja

seeläbi hagi rahuldamata jätmise aluseks.

56. VÕS § 113 lg 3 kohaselt kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt

nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda

isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille

eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule.

57. Hageja esitas viivisenõude VÕS § 173 lg 5 ja VÕS § 113 lg 3 alusel hetkest, mil ta täitis

solidaarkohustuse 08.11.2016, mis on tõendatud hagejat esindavale kindlustusseltsile Xxxx

56 008,88 euro tasumisega (lk 8 pöördel). Seega summa jagamisel poolte vahel pooleks, on

hagejal viivsenõue kostja ees 28 004,44 eurot, mis muutub VÕS § 113 lg 3 ja TsÜS § 135 lg

1 kohaselt sissenõutavaks alates 09.11.2016. Hageja hüvitas 19.01.2017 täiendavalt

17 090,33 eurot, mistõttu tekib hagejal 20.01.2017 viivisenõue kostja vastu 8545,16 eurolt.

58. Kohus on seisukohal, et VÕS § 113 lg 3 järgi saab hageja antud nõude puhul kostjalt viivist

nõuda. Kuna Euroopa Kohtu ja Riigikohtu otsustest tuleneb, et hageja tagasinõudele

kohaldatakse nõude loovutamise sätteid, siis on ka VÕS § 173 lg 5 asjakohane säte.

Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summa kostja vastu hagiavalduse

esitamise seisuga VÕS § 113 lg 3 kohaselt 2260,06 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista. Kuna kohus rahuldab hageja esimeses järjekorras esitatud viivise nõude, siis

alternatiivselt esitatud viivise nõuet otsuses ei käsitleta.

Kostjalt tuleb hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis alates 12.09.2018 VÕS §-

s 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

59. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldas hagi täielikult, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

60. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev

kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui

maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra,

määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2

sätestatud korras.

Kohus on seisukohal, et antud asjas tuleb menetluskulud kindlaks määrata pärast kohtuotsuse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik