1-18-8582/46 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

4.veebruar 2019

Otsuse tegemise aeg ja koht

6.veebruar 2019.a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-18-8582

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Urmas Reinola, Orvi Koik

Kea Lemming

Kriminaalasi

Sergei Volontsevitš süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi

lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 13. novembri 2018.a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Sergei Volontsevitš ja tema kaitsja adv.

Gennadi Kull

Süüdistatav

Kaitsja

Prokurör

Sergei Volontsevitš (ankeetandmed maakohtu otsuses)

Adv. Gennadi Kull

Alan Rüütel

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 13. novembri 2018 otsus

muutmata.

Süüdistatava Sergei Volontsevitši ja tema kaitsja

adv.

Gennadi

Kulli

apellatsioonid

jätta

rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroole OÜ Kull AB seoses

adv. Gennadi Kulli poolt Sergei Volontsevitši

apellatsioonimenetluses

riigi

õigusabi

osutamisega makstavaks tasuks 120 eurot (sh

käibemaks).

Välja

mõista

Sergei

Volontsevitšilt

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest

kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve

tuludesse

eurot,

mis

tuleb

tasuda

kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul.

Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude

tasumiseks edastatakse Sergei Volontsevitšile

eraldi dokumendina.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb

esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik

ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav

võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja

või

advokaadi

vahendusel.

Menetluskulude

peale

võib

esitada

määruskaebuse ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 13. novembri 2018 otsusega mõisteti Sergei Volontsevitš süüdi 1., 7.,

12., 14. oktoobri 2017 ning 6. ja 12. novembri 2017 episoodides KarS § 199 lg 2 p 9

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu

vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ning

vähendatud karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel

moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 21. veebruari 2018 otsusega kriminaalasjas 1-

18-665 mõistetud karistusega 8 kuud vangistust, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 1

aasta ja 2 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvati maha Harju Maakohtu 21.

veebruari 2018 otsuse alusel ära kantud 8 kuud vangistust ja loeti lõplikuks

ärakandmata liitkaristuseks 6 kuud vangistust.

S. Volontsevitš tunnistati süüdi 12. augusti 2018 ja 6. septembri 2018 episoodides

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2

alusel mõisteti vähendatud karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti

S. Volontsevitšile liitkaristus suurendades vaidlustatud kohtuotsusega KarS § 65 lg 1

ja § 64 lg 1 alusel mõistetud ära kandmata karistust e 6-kuulist vangistust pärast

eelmist kohtuotsust toime pandud varguse episoodide (12. augusti 2018. a ja 6.

septembri 2018) eest mõistetud karistuse (4 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks

ära kandmata liitkaristuseks 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati S.

Volontsevitši karistusaja algust alates 6. septembrist 2018, mil S. Volontsevitš peeti

kahtlustatavana kinni.

Sergei Volontsevitš mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt

toime vargusi, uuesti

-

01.10.2017 kella 03.00 ajal Tallinnas XXX asuvas ööklubis M, võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis FF’ile kuuluva ja KK kasutuses

oleva mobiiltelefoni Apple iPhone 6, IMEI kood 359263063208202, väärtusega

350 eurot, milles oli SIM-kaart, väärtusega 13,50 eurot, mille ümber oli musta-

valge kirju ussinaha mustriga ümbris, väärtusega 5 eurot, kaardisahtlitega,

milliste vahel oli KK nimele välja antud isikutunnistus, erkroheline

garderoobinumber, ilma väärtuseta, ehk asju kokku summas 368,50 eurot.

-

ajavahemikul 07.10.2017 kell 23.30 kuni 08.10.2017 kell 02.00 Tallinnas KKK

asuvas klubis K, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis

DD’le kuuluva mobiiltelefoni Samsung Galaxy S7 Edge Pink Gold, IMEI kood

356376082036298, väärtusega 600 eurot.

-

12.10.2017 kella 00.30-01.00 vahel Tallinnas VVV asuvas klubis H, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis OO’ile kuuluva

mobiiltelefoni iPhone SE, 32 GB, IMEI kood 356605080345685 väärtusega 330

eurot.

-

14.10.2017 kella 05.30-06.30 vahel Tallinnas PPP asuvas klubis C, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis VV’ile kuuluva

mobiiltelefoni Huawei Honor 8, IMEI kood 861349033992503, väärtusega 250

eurot, mille sees oli Elisa operaatori kõnekaart, ilma väärtuseta, ning ümber oli

läbipaistev silikoonist ümbris, väärtusega 2 eurot, millega tekitas varalist kahju

summas 252 eurot.

-

06.11.2017 kella 08.54 paiku, olles LLL Tallinnas asuvas bussijaamas, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis EE-le kuuluva rahakoti

maksumusega 10 eurot, kus olid sularaha 150 eurot ning tema nimele välja

antud Eesti Vabariigi isikutunnistus, Norra Kuningriigi juhiload, Eesti Vabariigi

tõstukiload, Swedbank pangakaart, Norra Kuningriigi DNB pangakaart ning

erinevad kliendikaardid, kõik kokku maksumusega 160 eurot.

-

12.11.2017 kella 21.20 ajal Tallinnas MMM L OÜ trepikoja koridoris, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis TT’ile kuuluvast

käekotist TT’ile kuuluva rahakoti, väärtusega 15 eurot, milles olid TT nimele

välja antud isikutunnistus, TT nimele välja antud SEB pangakaart ja firma K OÜ

nimele välja antud LHV pangakaart, erinevad kliendikaardid, ilma väärtuseta ja

sularaha summas 200 eurot. Seega vargusega tekitati TT’ile varaline kahju

summas 215 eurot.

-

12.08.2018 kella 19:28 ajal Tallinnas AAA asuvas R AS kaupluses, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis ühe pudeli Grant´s viskit

väärtusega 14,99 eurot, ning möödus kassast jättes kauba eest tasumata ning

oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga. Kaup rikutud kujul

tagastatud kauplusele.

-

06.09.2018 kella 14:27 paiku Tallinnas TTT asuvas R AS kaupluses, võõra

vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, võttis kaks pudelit viskit

„Whisky J.Walker Black Label 40% 0,5l“ maksumusega 30,99 eurot pudel

seega kauba kogumaksumusega 61,98 eurot ning möödus kassast jättes kauba

eest tasumata ning oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga.

Kaup rikkumata ja tagastatud kauplusele.

APELLATSIOONIDE SISU:

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

Kaitsja leiab, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm. S. Volontsevitš

tunnistas tehtut ja avaldas siirast kahetsust. Kaitsja väitel leiab S. Volontsevitš, et

kohus on liialt vähesel määral arvestanud asjaoluga, et ta on andnud ütlusi kaitsjata,

puhtsüdamlikult ausalt ja midagi varjamata on tunnistanud üles teod, mida ta on

sooritanud. Kohtuistungile kaitsjat ei vajanud, sest tulenevalt eelnenust lootis, et kohus

võtab arvesse tema kohtueelset käitumist ning määrab leebema karistuse.

Süüdistatav ise vaidlustab maakohtu otsust nii süü kui ka karistuse osas. Oma

apellatsiooni alustab süüdistatav sellest, et vaidlustab maakohtu otsust karistuste

liitmise osas, mis puudutab kuritegusid, mis on toime pandud enne eelmist kohtuotsust

ja leiab, et liitkarisus oleks võinud siiski olla selline, et uue otsusega mõistetud karistus

neelduks eelmise otsusega juba ära kantud karistusega ning et tal jääks kanda ainult

kahe 2018 aastal toimepandud kuriteo eest ära kandmiseks mõistetud 4 kuud. Seejärel

selgitab süüdistatav, et temale tundub, et nende 2017 episoodide eest karistamisega

on teda justkui topelt karistatud. Aega selleks, et teda 2017. a episoodides oleks süüdi

mõistetud juba varem, oli küllaga ja see, et neid alles praegu menetletakse, on

prokuröri ja uurija süü. Loetledes apellatsioonis kõik kuus 2017 episoodi kuupäeva,

väidab apellant veelkord ja tundub, et juba lõplikult, et nende eest mõistetud

karistusega ta ei nõustu. Palub, et ringkonnakohus annulleeriks karistuse, mis

mõistetud nende 2017. a episoodide eest, sest karistuse on ta tegelikult ära kandnud.

Seejärel olles taotlenud kergemat karistust kõigi kuriteo episoodide eest, milles ta on

süüdi mõistetud, teatab S. Volontsevitš, et tegelikult on enne eelmist kohtuotsust

toimepandud kuritegudest tema poolt toime pandud vaid üks kuritegu – bussijaamast

toimepandud vargus- ja seda ta tunnistab. Teised tunnistas ta üles politsei ettepanekul

ja sigarettide eest. Temale tõi arestimajja sigarette kapten AA, kes vähemalt kaks

korda nädalas käis temale arestimajja suitsu toomas. Tema saatis oma

ülestunnistused alati posti teel. Ka varasemalt on ta enda peale võtnud varguseid,

mida ta tegelikult toime ei ole pannud. Politseinik väitis talle, et karistust ta nende eest

juurde ei saa, ainult tsiviilhagid lisanduvad. Tal on ka olemas alibi, et kuritegude

toimepanemise ajal oli ta Vilniuses ja käis kasiinos isikut tõendava dokumendiga.

Hiljem tuleb süüdistatavale meelde ja ta esitab apellatsiooni täienduses ka alibi ja

nimelt, ta tuli vanglast välja 27.09.2017 ja sõitis kohe oktoobri alguses Saksamaale ja

seejärel Hollandisse. Sõitis läbi Poola ja kuna tal passi ei olnud, oli ainult ID kaart, siis

usub, et ka selle kohta on kuskil andmed olemas. Ta ostis Vilniuses bussipiletid ja neid

saab osta ainult dokumendi alusel. Samuti oli see Berliinis, kui ostis bussipileteid. Ka

ostis ta telefonikaardi Varssavis, mille registreerimiseks oli samuti ID kaarti vaja. Ta ei

saanudki neid kuritegusid toime panna. Ka tema tolleaegse telefoninumbri

kõneeristuste järgi on võimalik tema alibit selles osas kontrollida e kindlaks teha seda,

et ta viibis kuritegude toimepanemise ajal välismaal.

Apellatsioonikohtu

istungil

toetas

kaitsja

apellatsioone,

süüdistatav

taotles

kriminaalasja tagastamist prokuratuurile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonide argumendid ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Süüdistatav väidab, et tema ei ole toime pannud 5 varguse episoodi, millistes ta on

süüdi mõistetud. Ta oli nende toimumise ajal väljaspool Eestit ja soovib, et kohus

kontrolliks tema alibit. Kohtueelsel uurimisel võttis ta need vargused omaks politseiniku

palvel ja tegi seda vastutasuks sigarettide eest, mis talle toodi. Oma kaitseväited esitas

süüdistatav ka maakohtule, kuid seda alles pärast seda, kui maakohus oli

nõupidamistuppa lahkunud. Kokkuvõtvalt tuginevad süüdistatava väited selgitustele.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik (KrMS § 63 lg 1)

annab loetelu tõenditest, millele kohus saab otsuse tegemisel tugineda. Selles loetelus

ei ole sellist tõendit nagu selgitus.

Tõendiks on kahtlustatava ja süüdistatava ütlused. Ütlusi on S.Volontsevitš andnud

ainult kohtueelses menetluses kahtlustatavana ja ta tunnistas oma süüd kõigis

varguseepisoodides.

Maakohtu istungil kinnitas S.Volontsevitš, et ei soovi ütlusi anda. Seejärel on

süüdistatav vastanud kohtu küsimusele, kas ta oma süüd tunnistab, et tunnistab

osaliselt. Kui kohus hakkas süüdistatavat küsitlema tsiviilhagide osas, siis teatas

süüdistatav, et ta ei tunnista kõiki vargusi. Põhjendused, miks ta ütlusi muutis ja

väidetava alibi. esitas süüdistatav esmakordselt alles pärast seda, kui kohus oli

lahkunud nõupidamistuppa.

Sellist vabas vormis esitatud jutustust, mis on esitatud pärast maakohtus toimunud

kohtulikku uurimist ei saa pidada süüdistatava ütlusteks. Vastavalt KrMS § 237 lg-le 5

toimub lühimenetluses süüdistatava küsitlemine üldmenetluse reeglite järgi, s.t

ristküsitluse korras. Ristküsitlus tähendab seda, et ülekuulatav annab ütlusi kaitsja ja

prokuröri küsimustele vastates, kusjuures seaduses on ette nähtud kindel küsitlemise

kord. Kui süüdistatav on vastavalt KrMS § 45 lõike 4 punktile 3 kaitsjast loobunud, siis

küsitleb süüdistatavat esimesena prokurör ning seejärel küsitlevad teda teised

menetlusosalised kohtuniku määratud järjekorras. Maakohtu istungiprotokolli

andmetel ristküsitluse reeglitele vastavat küsitlemist toimunud ei ole, sest S.

Volontsevitš ei soovinud küsitlemist. Tõsi, vastavalt KrMS § 237 lg-le 6 võib kohtunik

menetlusosalisi küsitleda. Kuna süüdistatava ülekuulamise kord on eraldi reguleeritud

sama paragrahvi viiendas lõikes, ei või see küsitlemine aga olla suunatud ütlustena

tõendite kogumisele. S.t selline küsitlemine ei või asendada süüdistatava ristküsitlust

(vt ka M. Sillaots. § 237 – E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.). Kriminaalmenetluse

seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012, lk 564).

Kuna S.Volontsevitš ise kinnitas kohtuistungil, et ütlusi ta anda ei soovi, ning tema

kirjalikud selgitused ei ole kuidagi ühitatavad süüdistatava ülekuulamise reeglitega, ei

kujuta tema selgitus endast ütlusi ning selle puhul ei ole tegemist tõendiga KrMS § 63

lg 1 tähenduses.

Seega saab S.Volontsevitši süü hindamisel tugineda ainult tema kahtlustatavana

antud ütlustele. Nendes väitis S. Volontsevitš, et ta pani toime kõik 8 temale

inkrimineeritud varguse episoodi. Maakohus on süüdistatava ütlusi hinnanud

süüküsimuse otsustamisel.

Maakohus on hinnanud ka neid selgitusi, millised süüdistatav saatis kohtule juba

pärast kohtuvaidlusi ja kõrvutanud neid kahtlustatava antud ütlustega. S. Volontsevitši

kirjalikult esitatud väited luges kohus ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus nendib,

et maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, kas ja millise tõendina maakohus neid

süüdistatava selgitusi käsitas. Kuna kohus seega ei tuginenud nendele väidetele, ei

toonud nende ekslik tõendina käsitamine kaasa ebaõiget lahendit.

Süüdistatav taotleb apellatsioonis, et kohus asuks kontrollima tema alibit.

Süüdistatava taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras.

Lühimenetluse olemus seisneb KrMS § 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja

arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud

tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames

võimalik uusi tõendeid koguda. Viitamine mingitele võimalikele tõenditele, mida kohtule

esitatud ei ole, ei saa ilmselgelt tuua edu. Samal põhjusel on asjakohatud nii

apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil esitatud väited, et süüdistatav ei ole toime

pannud 2017. a episoodidest 5 episoodi.

Eelnev ei tähenda seda, et süüdistataval ei oleks olnud oma kaitseversiooni

kinnituseks võimalust esitada ise tõendeid või taotleda nende kogumist. S.

Volontsevitš on jätnud kõik sellised võimalused kasutamata. Maakohus on

menetlusseadustiku nõuete kohaselt pakkunud süüdistatavale võimalust anda

maakohtus ütlusi. Süüdistatav seda võimalust kasutada ei soovinud. Samas peaks ka

tavainimesele olema arusaadav, et just ütlused on need, mille raames on võimalik

esitada oma versioon toimunust.

Hoolimata sellest, et süüdistatav tuli välja uue versiooniga toimunust, ei avaldanud ta

maakohtus seda ega ka seisukohta, et selle versiooni kohta oleks vaja koguda

mingisuguseid tõendeid.

Nagu eespool märgitud, lühimenetluses kohus uusi tõendeid vastu võtta ei või. Samas

oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus

võimalik

lühimenetlusest

loobuda.

See

oleks

tähendanud

kriminaaltoimiku

prokuratuurile tagastamist ja võimalust koguda täiendavaid tõendeid. Kuna aga ei

süüdistatav maakohtus üldse ei väitnud, et oleks vaja koguda mingisuguseid

täiendavaid tõendeid, ei tõusetunud maakohtus ka küsimust, kas ja mis korras see

võimalik oleks.

S. Volontsevitš väitis ringkonnakohtu istungil, et ta ei suutnud end maakohtus kaitsta,

sest tal ei olnud kaitsjat. Kaitsjast loobumine oli süüdistatava tahte väljendus ja kohtule

ta taotlust kaitsja määramiseks ei esitanud. Riigi õigusabi taotles süüdistatav alles siis,

kui talle oli mõistetud karistus, mis ei vastanud tema ootustele. Maakohtus antud

S.Volontsevitši vastused küsimustele ja muud sõnavõtud näitavad, et ta sai toimuvast

kohtuistungist ja sellest, milles teda süüdistatakse, täielikult aru.

Arvestades eeltoodut ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alust maakohtule ette heita

seda, et maakohus tegi kriminaalasjas otsuse ega tagastanud omal algatusel

kriminaalmenetluse materjale prokuratuurile.

Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et eeltoodud seisukoht on kohtupraktikas omaks

võetud ning just sarnasele järeldusele tuli Tallinna Ringkonnakohus ka oma otsuses

21.04.2016 kriminaalasjas nr 1-16-1276. Kohtuotsus jõustus 31.08.2016 Riigikohtu

loakogu määrusega.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et S.Volontsevitši sarnane käitumine –

tunnistab oma süüd kohtueelses uurimises, nõustub lühimenetlusega, kohtus ütlusi

anda ei soovi, saades teada, milline karistus teda ootab, hakkab süüd vaidlustama,

alibit esitama jms – ei ole esmakordne. Prokurör viitas sellisele käitumismustrile

apellatsioonikohtu istungil ning KIS kinnitas seda. Kui S.Volontsevitš nõustub temale

pakutava karistusega, sõlmib ta kokkuleppe. Muudel juhtudel, tunnistab end süüdi,

nõustub lühimenetlusega, ütlusi maakohtus anda ei soovi ning seejärel, kas kuuldes

prokuröri poolt taotletavat karistust, saadab kohtule pärast kohtuvaidlusi avalduse,

milles eitab süüd ja /või kirjutab samateemalise apellatsiooni. Just selline S.

Volontsevitši käitumine on sedastatav ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 15.06.2012

kriminaalasjas nr 1-12-2572.

Veel vaidlustavad apellandid mõistetud karistust. Süüdistatava peamine taotlus on, et

enne eelmist kohtuotsust tuvastatud varguste eest mõistetud karistus kaetaks eelmise

kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ära kantud karistusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S. Volontševitšile karistuse mõistmisel

arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub

üheselt, et karistuse mõistmisel on juba arvestatud ka süüdistatava poolt kohtuistungil

avaldatud puhtsüdamliku kahetsusega.

Apellatsioonides väidetakse, et süüdistatav lootis kergemale karistusele, kui

maakohus temale mõistis. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa sellised lootused olla

tõsiseltvõetavad,

sest

vaidlustatud

maakohtu

otsusega

on

süüdistatavat

karistusõiguslikult koheldud pigem leebelt. Süüdistatava apellatsiooni eesmärgiks on

vähendada lõplikku liitkaristust, selliselt, et KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristusest ei tekiks kandmata karistust, mis omakorda välistab KarS § 65 lg 2 alusel

karistuse mõistmise ja kanda jääks vaid sisuliselt kahe 2018. a episoodi eest mõistetud

karistus.

Põhjendamaks

suhteliselt

leebet

karistusõiguslikku

kohtlemist

selgitab

kohtukolleegium omalt poolt järgmist.

Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud süüdistatava poolt 8 varguse episoodi

toimepanemine. Nendest 6 on toime pandud enne eelmist kohtuotsust e enne Harju

Maakohtu 21. veebruari 2018 otsust. Kaks kuriteoepisoodi on toime pandud pärast

eelmist kohtuotsust ja ka pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära

kandmist. Maakohus on põhjendatult moodustanud lõpliku ära kandmisele kuuluva

karistuse selliselt, et kohaldanud enne KarS § 65 lg 1 sätteid ja seejärel saades sellest

liitkaristusest ühe KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmiseks vajaliku liidetava e

hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluva kahe kohtuotsuse järgi mõistetud

karistusest veel ära kandmata osa, mis nö jäi üle pärast juba eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistuse täielikult ära kantud karistuse e 8 kuu maha arvamist, liitis selle

täielikult e nii nagu nõuab seda KarS § 65 lg 2 kahe kuriteo episoodi eest mõistetud

karistusele. Kohtukolleegium rõhutab, et selline liitkaristuse mõistmise nö tehniline külg

on kooskõlas Riigikohtu valitsevate seisukohtadega. Esiteks, just sellises järjekorras

liitkaristuse mõistmise näeb ette Riigikohtu otsus 1-17-7807 18. detsembrist 2018.

Teiseks, oma otsuses 3-1-1-112-04 on Riigikohus võtnud igati adekvaatse ja

ainuvõimaliku seisukoha ka selles osas, et olenemata asjaolust, et eelmise

kohtuotsusega mõistetud karistus on juba täielikult ära kantud, moodustab selle ära

kandmata osa e KarS § 65 lg 2 ühe liidetava ikkagi see karistuse osa, mis KarS § 65

lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud ja täielikult

ära kantud karistuse maha arvamist alles jääb. Jaatades küll maakohtu poolt

liitkaristuse mõistmise nö tehnilise poole adekvaatsust, ei saa kohtukolleegium

märkimata jätta seda, et KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise sõnaline

ülesehitus ei vasta küll seaduse tekstile. KarS § 64 lg 1, mille kohaselt moodustatakse

liitkaristus ka KarS § 65 lg 1 järgi, ei näe ette sellist varianti, et üks üksikkaristus

loetakse osaliselt kaetuks teise üksikkaristusega. Seadus räägib siiski raskeima

üksikkaristuse suurendamisest või kergema karistuse kaetuks lugemisest raskeima

karistusega. Kuna aga maakohtu poolt liitkaristuse mõistmine selles osas on sisult

õige, maakohtu väär sõnakasutus ei mõjuta mingilgi määral mõistetud karistuse

seaduslikkust ja põhjendatust ning et KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus ei ole

ka tegelikult lõplik karistus, mis vaidlustatud kohtuotsusega süüdistatavale mõisteti ja

mis tal ka reaalselt ära kanda tuleb, siis ei näe kohtukolleegium selles ka alust

korrektiivide tegemiseks maakohtu otsuse resolutsioonis.

Enne eelmist kohtuotsust toime pandud, kuid vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud 6

varguseepisoodi eest on maakohus mõistnud süüdistatavale 1 aasta ja 6 kuud

vangistust, mida on vähendatud 1/3 võrra. Arvestades, et karistus on mõistetud 6

varguse episoodi eest, siis ei saa kindlasti rääkida alla sanktsiooni keskmäära

mõistetud karistuse puhul sellisest karistusest, mis oleks üleliia range karistus.

Maakohus on arvestanud selle karistuse mõistmisel nii süü suurust, kui ka

süüdistatava isikut ja selle karistuse kergendamiseks puudub põhjendatud alus.

Sisuliselt e aritmeetiliselt on iga varguse episoodi eest ära kandmisele kuuluv karistus

2 kuud.

Järgmiseks on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuse KarS § 65 lg 1 järgi e

moodustanud liitkaristuse nende kuritegude eest, mis oleks olnud karistuseks siis, kui

kõik need varguse episoodid, mis praegusel juhul on tuvastatud kahe kohtuotsusega,

oleksid tuvastatud ühe otsusega e kui kõik varguse episoodid, mis on toime pandud

enne eelmist maakohtu otsust st nii need 6 episoodi, mis on tuvastatud vaidlustatud

kohtuotsusega, kui ka need 5 varguse episoodi, millised olid tuvastatud eelmise

kohtuotsusega ja milliste eest süüdistatavale oli mõistetud 8 kuud vangistust e kokku

11 varguse episoodi, oleks olnud koos arutusel kohtumenetluses, need oleks

tuvastatud ühe otsusega ning nende eest oleks mõistetud ka üks karistus.

Teoreetiliselt võinuks süüdistatavale kahe kohtuotsusega ära kandmisele kuuluv

karistus 11 varguse eest olla 1 aasta ja 8 kuud e 20 kuud 11 varguse eest e

aritmeetiliselt/sisuliselt alla 2 kuu iga varguse eest. See on karistus, mida võimaldaks

seadus mõista KarS § 65 lg 1 alusel karistuste täieliku liitmise korral, mis on seaduse

järgi lubatud. Ka selline karistus 11 varguse eest ei oleks kindlasti olnud ülemäära

range karistus. Maakohus aga kohaldas seaduses ettenähtud pisut kergemat

võimalust e suurendas raskemat karistust, s.o 1-aastast vangistust mitte 8 kuu võrra,

vaid ainult 2 kuu võrra. Seega on 11 varguse eest süüdistatavale mõistetud 14 kuud

vangistust, mis on ilmselgelt leebe kohtlemine ning sellise karistuse vaidlustamiseks

ei ole võimalik sisuliselt esitada mingeid väiteid, mis võiks kaasa tuua selle karistuse

kergendamist. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et liitkaristus ei saa olla lühem ega

ka võrdne, kui on üks liidetav (seadus nimelt lubab katta karistusi vaid selliselt, et

kergem loetakse raskemaga kaetuks, mitte ei saa teineteist katta võrdsed

karistusmäärad) e antud juhul ei oleks see saanud olla ei lühem ega võrdne, kui 8

kuud. Seega sisuliselt suurenes karistus 11 varguse eest võrreldes karistusega, mis

oli mõistetud 5 episoodi eest vaid 6 kuu võrra e jällegi, pöördudes piltliku ettekujutuse

loomiseks aritmeetika poole, on see 1 kuu e minimaalseim seaduses ettenähtud

vangistusmäär iga varguse eest.

Lühikese aja möödudes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära

kandmist ja vanglast vabanemist hakkas süüdistatav taas toime panema samaliigilisi

kuritegusid. Enne vahistamist jõudis ta toime panna 2 vargust. Kui isik hakkab sisuliselt

koheselt pärast samaliigiliste kuritegude eest karistuse ära kandmist toime panema

samaliigilisi kuritegusid, ei saa karistuse mõistmise põhimõtetest tulenevalt tema

karistamine uute kuritegude eest olla leebem, kui seda oli eelmine karistus. Ka

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 seda põhimõtet jaatanud ja selgitanud, et

samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste

mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste

toimepanemisest. Mõistes süüdistatavale uute kuritegude eest e 2 varguse episoodi

eest 6 kuud vangistus, mida on veel 1/3 võrra ka vähendatud, on maakohus on

maakohus tsiteeritud Riigikohtu seisukohta – küll minimaalselt -, kuid siiski, järginud. 2

kuriteoepisoodi eest ära kandmisele kuuluva 4 kuud ei ole kohtukolleegiumi hinnangul

võimalik enam kuidagi lühemaks muuta.

Kuna kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ühtegi põhjendatud alust vähendada maakohtu

poolt mõistetud üksikkaristusi aga ka kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi eest

kahe kohtuotsuse järgi mõistetud liitkaristust, siis puudub ka seaduslik alus KarS § 65

lg 2 järgi mõistetud lõpliku liitkaristuse vähendamiseks. Seaduse järgi tuleb nimetatud

paragrahvi järgi liitkaristuse mõistmisel liita täielikult varem mõistetud karistuse ära

kandmata karistus ja uute kuritegude eest mõistetud karistus.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p.1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.novembrist 2018.a S.Volontsevitši suhtes

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud.

Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluste kohaselt 2 tundi,

mille eest on tasu 120 eurot (käibemaks 20 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust

põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud

väljamõistmisele süüdistatavalt.

/allkirjastatud digitaalselt/