3-18-250/34 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-250

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13.11.2017

otsuse nr 4.2-1/49904-1 ning 08.01.2018 vaideotsuse nr

4.2-1/49904-4 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

vaadata asi uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Grete Lind

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Margit Maidla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2018. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2018. a

otsus haldusasjas nr 3-18-250 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-18-250

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei-

ja

Piirivalveamet

alustas

XX

suhtes

16.04.2017

kriminaalmenetlust

kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX karistusseadustiku (KarS) § 424 tunnustel

(mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis).

2. PPA peatas 04.05.2017 otsusega nr 4.2-1/41728-1 tulenevalt 16.04.2017 alustatud

kriminaalmenetlusest XX relvaloa nr RL771016 ning tulirelva passi nr 003879 kehtivuse. XX-

le kuuluvad relvad anti hoiule Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonda.

3. Pärnu Maakohtu 29.07.2017 otsusega nr 1-17-9032 mõisteti XX süüdi KarS § 424 järgi ja

karistati rahalise karistusega 3940 eurot ning võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks

kuuks. Kohtuotsus jõustus 13.10.2017.

4. PPA lõpetas 13.11.2017 otsusega nr 4.2-1/49904-1 XX relvaloa peatatuse ja tunnistas

relvaloa relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 ja lg 5 ning § 44 lg 6 alusel

kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on alkoholijoobes sõiduki juhtimine tegu, millega

seatakse ohtu teiste inimeste elu ja tervis ning vara turvalisus. Tegemist on tahtliku teoga ning

PPA hindab seda juba ühekordse käitumisena teoks, millega on isik usaldusväärsuse

kaotanud. Seetõttu ei kaalu XX kohta antud positiivsed iseloomustused üles toimepandut. Kui

isik käitub vastutustundetult suurema ohu allika kasutamisel, on põhjendatud kahtlus, et ta

võib sarnaselt käituda ka muu suurema ohu allika ‒ tulirelva ‒ käitlemisel. Relvaloa kehtetuks

tunnistamine piirab XX õigusi ja eneseteostusvõimalusi, kuid XX pidi relvaomanikuna olema

teadlik sellest, et kui ta juhib mootorsõidukit alkoholijoobes ja teda karistatakse

kriminaalkorras, võidakse tema relvaluba tunnistada kehtetuks. PPA-l on kohustus peatada

soetamisloa ja relvaloa kehtivus, kui relvaloa omajat on väärteomenetluse korras karistatud

sõiduki juhtimise eest alkoholipiirmäära ületades, s.o liiklusseaduse § 224 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Seega ei saa jätta kehtima isiku, kes on toime

pannud sarnase raskema süüteo (kuriteo), relvaluba. Ka peatab PPA kaalutlusõiguseta relvaloa

kehtivuse, kui loa omanik on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või

süüdistatav mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Seega ei saa kuidagi olla seaduseandja

tahe, et süüdimõistva kohtuotsuse korral võiks isiku usaldusväärsus taastuda.

5. XX esitas PPA 13.11.2017 otsusele vaide, mille PPA jättis 08.01.2018 vaideotsusega nr

4.2-1/49904-4 rahuldamata.

6. XX esitas 02.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13.11.2017 otsuse nr 4.2-

1/49904-1 ja 08.01.2018 vaideotsuse nr 4.2-1/49904-4 tühistamiseks ning ettekirjutuse

tegemiseks asi uuesti läbi vaadata.

Kaebaja relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus ning

vaideotsus on põhjendamata, kaalutlemata ja ebaproportsionaalne. PPA on tuginenud üksnes

kuriteo toimepanemise faktile, jätnud kõrvale kaebaja isikuomadused, kuriteo asjaolud,

3-18-250

3(10)

käitumise nii enne kui ka pärast kuriteo toimepanemist, sh käitumise relvaloa omanikuna.

Samuti on PPA rikkunud isiku õigust olla ära kuulatud.

Kriminaalkorras karistatud isiku puhul relvaloa vaagimisel tuleb alati arvestada süüteo aluseks

olevate asjaolude ning individuaalse süüga (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-10-10). Käesoleval

juhul on jäetud kriminaalsüüteo puhul arvestamata individuaalse süüga ning süüteo aluseks

olevate asjaoludega. Kaebajat on karistatud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis), kuid arvestamata on jäetud kuriteo

asjaoludega ja toimepanemise ajenditega. Kaebaja on andnud ütlusi, et teda rünnati kuriteo

toimepanemise ööl, mille tulemusena sai kaebaja kehavigastusi. Tulenevalt kaebaja

tervislikust olukorrast oli tema valitud vahend ohu kõrvaldamiseks objektiivselt vajalik ja

subjektiivselt kantud tahtest saada kontroll tervisliku seisundi üle, sest kaebajal puudus muu

võimalus.

Asjaolu, et kaebajat rünnati, kinnitavad vigastused ja nende asukoht. Kriminaalasja raames

koostatud fototabelist nähtuvalt on kaebaja näol vigastused ninal, kulmuluul ning vasakul

kõrvalestal, samuti vasaku käe välimisel küljel. Kuna kaebaja ei teadnud haigla asukohta

(lisaks puudus telefon, mille navigatsiooni abil sõita haiglasse), siis istus ta autorooli

eesmärgiga jõuda sõbra juurde, kes viiks ta haiglasse, kontrollimaks kehavigastuste tagajärgi.

Kui kaebaja peeti kinni, siis ta selgitas koheselt, et teda rünnati, mistõttu ta soovis autoga

jõuda sõbrani ning seejärel haiglani.

Kaebaja eluviis ega varasem käitumine ei anna alust järelduseks, et isik võib tulevikus relvi

väärkasutada. Kaebajal puuduvad varasemad või hilisemad karistused seoses joobes sõiduki

juhtimisega või relvade väärkasutamisega või seoses isikuvastaste tegudega. Kaebajal ei ole

ka pärast 2017. a aprillikuist sündmust etteheidetavaid probleeme esinenud. Kaebaja on

kirglik jahi- ja spordimees. Isiku õigus soetada ja omada relva on hõlmatud Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Kuriteo eest

karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks

nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva. Kaebaja on olnud relvaomanik

juba ca 20 aastat ning selle aja jooksul ei ole tal olnud ühtegi õigusrikkumist seoses relvadega

– ei hoiustamisel, kandmisel ega kasutamisel. Otsuste tegemisel ei ole arvestatud kaebaja

isikuomadustega ehk kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega, mistõttu on rikutud

kaalutlusõigust. Arvestades kaebaja teo põhjuseid ja isikuomadusi ning tema varasemat

käitumist seoses relvapidamisega, ei kaalu antud juhul avalik huvi üles kaebaja huvisid. PPA

ei ole arvestanud sellega, et relvaluba on üks turvalisuse tagamise vahendeid. Kaebajale on

relvaluba väljastatud mh enese- ja vara kaitseks ehk relvaluba on konkreetsele isikule

väljastatud luba konkreetsel eesmärgil (RelvS § 28 lg 1 p 3).

Kaebaja on jäetud menetluses ära kuulamata. PPA-l oli kaebaja suhtes negatiivne otsus

langetatud enne kaebaja ärakuulamist ja asjas tähtsust omavate tõendite uurimist. PPA

inspektor helistas kaebajale 16.10.2017 ja informeeris, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks.

Kuna kaebajale ei selgitatud piisavalt tema õigusi, siis ei saa järeldada, et ta on enne otsuse

tegemist ära kuulatud.

7. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsused on

õiguspärased ja piisavalt motiveeritud ning kaalutlusõigust on nõuetekohaselt teostatud.

Kaebaja sai kriminaalkaristuse KarS § 424 eest, mis tähendab, et kaebaja juhtis sõidukit

kriminaalses joobes. Kriminaalses joobes sõiduki juhtimine on suur ohu allikas ja inimene ei

ole võimeline enam adekvaatselt mõtlema, veel vähem mootorsõidukit juhtima. Seda enam

tekib kahtlus, kas selline inimene on sobilik relva omama. Vastustaja on arvesse võtnud, et

kaebajal on ka teine kehtiv kriminaalkaristus (ametialase kuriteo toimepanemise eest). Kuigi

3-18-250

4(10)

tegemist pole üldohtliku kuriteoga, on see piisav, iseloomustamaks kaebajat ja näitamaks, et

isik ei ole käitunud seaduskuulekalt, mis omakorda näitab isiku suhtumist õiguskorda ja

suutmatust järgida kehtivaid õigusnorme. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas nagu ka sõiduk

ning kui isik käitub vastutustundetult sõidukiga, siis on põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib

sarnaselt käituda ka tulirelvaga.

Kaebaja väited ninaluumurrust ja tõsistest kehavigastustest ei ole õiged. Kiirabi käis

arestimajas ning soovitas kaebaja viia EMO-sse. Kaebaja viidi Hiiumaa Haiglasse, kus talle

teostati peaaju kompuutertomograafia. Haigla ambulatoorsest epikriisist on näha, et kaebajal

ei tuvastatud ninaluumurdu. Tulemustes on märgitud ‒ koljuluud traumaatiliste muutusteta.

Kriimustused ei ole tõsised kehavigastused. Vastustaja ei nõustu, et kaebajal ei olnud muid

võimalusi oma tervislikust olukorrast selguse saamiseks, kui joobes olekus sõiduki juhtimine.

Esiteks jääb arusaamatuks, millist ohu kõrvaldamist kaebaja silmas on pidanud. Teiseks, kui

isikul on tugev verejooks, siis ta polegi võimeline sõidukit juhtima. Kolmandaks oli kaebajal

muid võimalusi: a) kaebaja väite kohaselt sai ta peksa, kui ta väljus Luige baarist. Seega oleks

kaebaja saanud baari tagasi minna ja paluda abi, nt kutsuda kiirabi, politsei, paluda haiglasse

viia, b) kaebaja oleks saanud paluda abi mõnelt möödaminejalt juhul, kui kõndis baarist

eemale. Hiiumaa Haigla ambulatoorsest epikriisist nähtub, et kaebaja on väitnud, et sai

16.04.2017 kella 03.00 paiku Käinas baari juures peksa. Politseiametnik KK on aga

ülekuulamise protokollis väitnud, et 16.04.2017 kell 07.30 nägi ta pärast vahetuse lõpetamist

koju sõites kaebajat, kes taarus tugevalt. Politseiametniku väite kohaselt vaatas ta kaebajale

mööda sõites otsa ning seega teab kindlalt väita, et see isik oli kaebaja. Kuna kaebajal ei olnud

sellel hetkel mingeid vigastusi näos ega kehal näha ning tundus, et kaebaja saab ise sihtpunkti

jõudmisega hakkama, siis ei pakkunud politseiametnik eraisikuna abi ega hakanud kaebajast

teatama ka patrullile. 06.09.2017 määrusega lõpetati kriminaalasi kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p-i 1 alusel. Seega pole tõendatud, et kaebajat rünnati.

Haldusmenetlust läbi viinud OS kinnitusel küsis ta uurijalt kriminaalasja asjaolude kohta, sh

seonduvalt kaebaja peksmisega, ning uurija selgitusel ei ole kaebaja väidetav peksmine,

samuti asjaolu, et kaebajal oleks olnud tõsised kehavigastused, tõendatud. Kuigi

haldusmenetluses ei hinnata ümber kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, omab tähtsust

asjaolu, miks kaebaja istus sõiduki rooli kriminaalses joobes. Politseiametnik VP, kes oli

vahetult sündmuskohal, kui kaebaja jäi joobes juhtimisega vahele, on ülekuulamise protokollis

öelnud, et kaebaja väitis, et soovis sõita sõbra juurde, et seal duši all käia, riided vahetada ja

praamile minna, et sõita Tallinnasse. Kaebaja ei palunud ennast haiglasse viia ja tal ei

jooksnud verd ninast, kui politsei ta kinni pidas.

Vaidlusalune otsus on eesmärgipärane. Riigikohus on korduvalt märkinud, et relva omamine

ei ole igaühe põhiõigus, kuid võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse

õigusega, mida võib piirata. Kodu ja elu kaitseks on ka teisi, palju ohutumaid vahendeid kui

tulirelv. Tulirelv on üks ohtlikumaid kaitsevahendeid. Teiste inimeste õigus elu, tervise ja

avaliku korra kaitsele kaaluvad igal juhul üles kaebaja soovi tegeleda jahipidamisega. Kaebaja

on ise oma õigusvastase käitumisega toonud kaasa selle, et teda ei saa usaldada tulirelva

käsitsema. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on vajadus ennetada ohtu

inimeste elule ja tervisele ning tagada avaliku julgeoleku kaitse. Kuna tegemist oli

kriminaalses joobes mootorsõiduki juhtimisega ja tegemist on isikuga, kes on kuriteo eest

karistatud ja omab kehtivat kriminaalkaristust, siis on kaebaja muutunud vastustaja jaoks

ebausaldusväärseks ja võib olla relva omajana ohtlik teistele isikutele. Vaidlusalune otsus on

kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.

Vaidlusaluses otsuses on toodud ära kaebaja iseloomustused. Otsuses on leitud, et

alkoholijoobes sõiduki juhtimine on kuritegu, mis on toime pandud tahtlikult, mitte

3-18-250

5(10)

ettevaatamatusest, ning vastustaja peab seda juba ühekordse käitumisena teoks, millega on

isik usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu ei kaalu kaebaja kohta antud positiivsed

iseloomustused üles toimepandut.

Väär ja tõendamata on kaebaja väide, et teda ei ole ära kuulatud, samuti väide selle kohta,

nagu oleks talle telefoni teel öeldud, et relvaluba tunnistatakse igal juhul kehtetuks.

Teeninduse spetsialisti, kes kaebajaga telefoni teel rääkis, kinnitusel ei ole ta kaebajale

öelnud, et igal juhul tuleb negatiivne otsus. Spetsialist selgitas kaebajale, et kuna on jõustunud

kohtuotsus kaebaja osas, siis tuleb teha kaalutletud otsus relvaloa suhtes. Kaebajal paluti saata

enda arvamus juhtunu kohta ja ka selle kohta, miks relvaluba kaebaja arvates peaks kehtima

jääma, mida on kaebaja ka teinud. Samas ei ole ta aga selgitanud, miks ta joobes sõidukit

juhtis, vaid leidis, et relvaloa kehtetuks tunnistamine oleks tema jaoks juba kolmas karistus

jms. Isik ei saa loota sellele, et kui kord juba on relvaluba antud, siis igal juhul, olenemata

tema käitumisest, see kehtima jääbki. Seadusandja on joobes juhtimist pidanud suurema ohu

allikaks. RelvS § 36 lg 1 p 11 sätestab, et relvaluba ei anta isikule, kes on väärtoemenetluse

korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades, mis

tähendab, et kui isik on jäänud isegi kerges joobes juhtimisega vahele, siis igal juhul on ta

seadusandja silmis kaotanud usaldusväärsuse ja relvaluba ei anta. Ka siis, kui relvaluba on

juba soetatud, peab isik käituma seaduskuulekalt ja vastavalt relvaloa omanikule kehtestatud

nõuetele. RelvS § 36 lg 2 sätestab, et relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld ei laiene

isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Seega ei ole tegemist inimest

kogu elu saatva keelu/piiranguga ja pöördumatu olukorraga. Karistuse lõppemisel on kaebajal

võimalus uuesti taotleda relvaluba.

8. Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Vastustaja on õigesti leidnud, et tulirelv nagu ka mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikad

ning kui isik käitub vastutustundetult, juhtides sõidukit kriminaalses joobes, siis on

põhjendatud kahtlus, et ta võib sarnaselt käituda ka tulirelvaga.

Riigikohus on korduvalt oma kohtulahendites osutanud asjaolule, et relva omamine ei ole

igaühe põhiõigus, kuid võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud vaba eneseteostuse

õigusega, mida võib teatud juhtudel ja seadusega kooskõlas piirata. Kodu ja elu kaitseks on ka

teisi, tunduvalt ohutumaid vahendeid, kui seda on tulirelv. Pikaaegne relvaomanik, nagu seda

on kaebaja, peab oma käitumises olema eriti hoolikas ja vastutustundlik ning tundma hästi

RelvS nõudeid. Selline isik peaks aru saama, et pannes toime süüteo (kuriteo), millega

ohustab enda ja teiste isikute elu, tervist või turvalisust, võib ta kaotada õiguse tulirelva

käsitseda ning tegeleda nt jahipidamisega. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei piira isiku vaba

eneseteostuse õigust lõplikult, vaid see on ajutine meede, mille üheks eesmärgiks on suunata

isik (relvaomanik) õiguskuulekale käitumisele, hoidmaks ära süütegude toimepanemist

tulevikus.

Isikule väljastatud relvaloa kehtima jäämise otsustamisel peab PPA prognoosima isiku

sobivust relvaomanikuks edaspidi. Sobivaks saab inimest pidada siis, kui ei ole põhjust arvata,

et ta võib ohustada teiste isikute elu, tervist või turvalisust. Kuna tulirelva näol on tegemist

suurema ohu allikaga, siis on ka vastutus tulirelva omanikul kõrgem, sama kehtib ka

mootorsõiduki juhi osas. Nende eelviidatud kõrgema ohu allikate väärkasutamisega

põhjustatud või ka nendega seotud õnnetustest tingitud tagajärjed on võrreldavad, seetõttu on

põhjendatud paralleeli tõmbamine isiku mootorsõiduki ja tulirelva käsitsemisse suhtumise

ning sellega seotud ohtude tajumise vahele. Isiku puhul, kellele tuleb joobeseisundis pähe

vastutustundetu mõte sõita autoga, olles kriminaalses joobes, ei saa täielikult välistada, et ta

3-18-250

6(10)

sarnase alkoholist tingitud taju muutuse ajel võib ka tulirelva käsitsemist pidada piisavalt

ohutuks või lausa õigustatuks.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et tal ei olnud muid võimalusi oma tervislikust seisundist selguse

saamiseks, kui juhtida sõidukit alkoholijoobes. Kui kaebaja väitel oli tal tugev verejooks

ninast ning ta tervislik seisund oli raske, siis kõigi eelduste kohaselt ei oleks ta üldse olnud

võimeline sõidukit iseseisvalt juhtima. Sellist kaebaja käitumist ei saa millegagi põhjendada

ega õigustada. SA Hiiumaa Haigla ambulatoorsest epikriisist ei nähtu, et kaebaja elu oleks

olnud ohus või tervislik seisund raske ning et tal oleks tuvastatud eluohtlikud/rasked

vigastused vms, mis viitaks ohule elule või tervisele. Epikriisist nähtub, et kaebajal on

pindmised vigastused (seda võib näha ka kohtule esitatud fototabelist) ning et pea (sh nina)

piirkonnas traumaatilisi muutusi ei sedastatud. Kaebaja on haiglas väitnud, et sai 16.04.2017

kella 03.00 paiku Käinas baari juures peksa. 06.09.2017 määrusega lõpetati kriminaalasi

kaebaja ründamise osas KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel. Seega ei ole kaebaja ründamise fakt

tõendamist leidnud. Kaebajal oli võimalus paluda abi, mida ta aga ei teinud. Tunnistaja ütluste

kohaselt ei palunud kaebaja end haiglasse viia ning tal ei jooksnud verd ninast, kui politsei ta

kinni pidas.

Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et käesoleval juhul ei ole otsuste tegemisel arvestatud

kõikide asjas tähtsust omavate asjaoludega, sh kaebaja isikuomadustega/käitumisega, mistõttu

on rikutud kaalutlusõigust. Kaebaja väide selle kohta, et vastustaja on jätnud enda kogutud

tõendid tähelepanuta, on paljasõnaline ja tõendamata. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses

on välja toodud asjaolud ja kaebaja kohta antud iseloomustused, millest järeldub, et vastustaja

on otsust tehes muu hulgas ka isikut iseloomustavat materjali hinnanud. PPA on hinnanud nii

kaebaja isikut kui ka tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema suhtes on rikutud ärakuulamisõigust. PPA

teeninduse spetsialist OS palus XX-l saata oma põhjendatud arvamus juhtunu kohta, mida

kaebaja on ka teinud. Kaebajale oli teada, millise sündmusega seoses temalt seletust palutakse

ning mida ta peaks selgitama. Puuduvad tõendid selle kohta, et haldusmenetluses oleks

vastustaja piiranud kaebajat selgituste andmisel.

Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on toodud asjaolud ja põhjendused, millega kohus

nõustub neid üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja kohta

antud positiivsed iseloomustused, mida hinnati koos teiste tõenditega, ei kaalu üles

toimepandut. Vastustaja ei ole kaalutlusõigust rikkunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. XX palub 16.07.2018 apellatsioonkaebuses (täiendatud 16.01.2019) tühistada

halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Ainuüksi faktist, et kaebaja on kokkuleppemenetluse raames KarS § 424 alusel süüdi

mõistetud, ei piisa relvaloa kehtetuks tunnistamiseks, vaid menetleja peab motiveeritud otsuse

vastuvõtmiseks arvestama kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud teo ja teo

toimepanemise muude oluliste asjaoludega (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-16-08). PPA ega

halduskohus ei ole järginud Riigikohtu juhtnööre ja on lähtunud pelgalt kaebaja karistamise

faktist. PPA otsusest ei nähtu põhjendusi ja otsus on motiveerimata. Halduskohtu järeldused ei

tulene loogiliselt esitatud asjaoludest ega tõenditest, mistõttu on kohus rikkunud

3-18-250

7(10)

põhjendamiskohustust. Halduskohtu otsus on erapoolik, arvestamata on jäetud kõik kaebaja

tõendid ja argumendid. Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Kohus ei saa teada seda, kuidas kaebaja hetkel, kui ta võttis vastu otsuse juhtida

mootorsõidukit, end tundis või kas isiku jaoks oli hirm oma tervise pärast põhjendatud. Pelgalt

asjaolu, et kaebaja peksmise suhtes kriminaalasi lõpetati, ei kinnita, et kaebajal ei olnud

tervisekahjustusi või kaebaja ei tundnud hirmu oma tervise pärast. Selleks, et inimene tunneks

hirmu oma tervise pärast, ei pea ta olema teadvusetu või võimetu juhtima sõidukit. Vaidlust ei

saa olla selles, et kella 9 ajal, kui politsei pidas kaebaja mootorsõidukiroolist kinni (ehk pärast

seda, kui väidetavalt nägi kaebajat KK), olid kaebajal tervisevigastused. Oluline on märkida,

et PPA ei ole otsuse ega vaideotsuse tegemisel KK ütlustele tuginenud. Arusaamatu on,

kuidas saab politseiametnik, kes kaebaja kriminaalasjaga ei tegelenud, tuvastada maanteel ja

isiku selja tagant, et tegemist on kaebajaga, rääkimata kehavigastuste tuvastamisest.

Arusaamatu on ka see, kuidas sai kaebajale võõras KK teada, kuhu kaebaja soovis minna

sellisel kellaajal maantee ääres üksi liikudes. Eelnev annab alust kahelda selles, kas KK üldse

nägi kaebajat. Kohus on ebaõigesti tuginenud KK ütlustele ja hinnanud politseiametnik VP

ütlusi selektiivselt, sh kontekstist väljarebituna. Kohtu viidatud VP ütlused ei lükka ümber

asjaolu, et kaebajal oli hirm oma tervise pärast, mistõttu pidas ta sel hetkel põhjendatuks

istuda rooli. Ka OS ei saa teada seda, kuidas kaebaja end tundis hetkel, kui otsustas istuda

autorooli. Tähtsust ei oma pelgalt pindmised kehavigastused, vaid ka kaebaja subjektiivsed

tunded, sh hirm. Kohtu järeldused OS ütluste osas on vastuolus OS istungil antud ütlustega.

OS kinnitas 03.05.2018 kohtuistungil, et PPA ei peagi kuriteo toimepanemise elulisi

asjaolusid arvesse võtma. Seega ei saagi olla PPA otsuses kuriteo toimepanemise asjaolusid

arvestanud. Kohus ei ole toonud välja põhjendusi, mis lükkaksid ümber asjaolu, et kaebajal

olid kehavigastused ja need olid niivõrd tõsised, et ta viidi haiglasse kontrolli.

PPA on otsuse tegemisel rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja vestles telefoni teel

OS-ga, kes ütles, et sellise teo eest võetakse relvad ära kolmeks aastaks ning küsimuse peale,

kas relvaluba jääb alles, vastas, et ei jää. PPA on vaideotsuses möönnud, et kaebajale ei ole

selgitatud piisavalt ärakuulamisõiguse sisu.

Otsuses ei ole arvestatud kaebaja isikuomadusi. Ka kohus ei ole neid käsitlenud. Pelgalt

formaalne viitamine, et iseloomuomadused ei kaalu üles kaebaja tegu, ei ole

põhjendamiskohustuse täitmine ega kaalutlusõiguse teostamine. Kuriteo eest süüdimõistmine

ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Tulirelv on küll

suurema ohu allikas, kuid see ei saa olla põhjuseks, et obligatoorselt tuleks iga KarS § 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud isiku relvaluba kehtetuks tunnistada.

Mootorsõiduki joobes juhtimises seisnevat kuritegu ei saa pidada selliseks kuriteoks, mille

puhul kaalutlusõigust ei tuleks teostada. Kaebajal on põhjendatud huvi, et luba jääks alles, sest

ta on relvaluba omanud 20 aastat jahipidamiseks, vastava spordialaga tegelemiseks ning enese

ja vara kaitseks.

10. Politsei-

ja

Piirivalveamet

palub

03.09.2018

kirjalikus

vastuses

jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja on selgitanud, et kui politsei kaebaja kinni pidas, siis ei jooksnud tal ninast verd;

kaebaja ei palunud end haiglasse viia; ei väitnud, et ta kardab oma tervise pärast ja et tal on

ninaverejooks olnud pikemat aega. Seda kinnitab VP oma ütlustes. Lisaks nähtub nii VP

ütlustest kui kaebusest, et enne kaebaja politseijaoskonda toimetamist sõitis kaebaja koos

politseiametnikega oma sõbra juurest läbi, et mobiiltelefon võtta ning alles siis sõideti

politseijaoskonda. Seega ei vasta väited tõsistest vigastustest tõele, muidu oleks kaebaja

palunud end kohe haiglasse toimetada. Kiirabi kutsumine politseijaoskonda ei tähenda seda, et

3-18-250

8(10)

politseiametnikud pidasid vigastusi tõsisteks. Jaoskonnas puudub velsker ning kui kinnipeetav

väidab, et tal on paha olla, tuleb üldjuhul kutsuda kiirabi. Haiglas diagnoositi kaebajal üksnes

kriimustused, mitte tõsised vigastused. Esialgses kaebuses valetas kaebaja kohtule, et tal oli

ninaluumurd, esitades selle tõendamiseks kiirabikaardi väljavõtte, kuid jättis kohtule esitamata

haigla ambulatoorse epikriisi väljavõtte, millest nähtub, et kaebajale tehti pea

kompuutertomograafia ning ninaluumurdu ega ühtegi tõsist vigastust ei tuvastatud. Kaebaja

välja toodud hirm ei ole asjaolu, mille tõttu võiks juhtida kriminaalses joobes sõidukit.

OS ei ole kinnitanud kohtuistungil, et kuriteo elulisi asjaolusid ei peagi arvesse võtma, vaid

seda, et ta ei pea hakkama seda (mis need elulised asjaolud olid) kaebajale selgitama. Seda

enam, et esialgses telefonivestluses oli ta neid asjaolusid juba rääkinud. Samas ei keelanud

ega suunanud OS kaebajat, milliseid selgitusi ta kirjalikult võib esitada. Seega ei ole õiged

kaebaja väited, et OS ütles, et relvaluba ei jää kindlasti alles.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Halduskohtu otsus ei ole erapoolik, põhjendamispuudustega ning samuti ei ole

halduskohus hinnanud ekslikult tõendeid.

12. PPA on kaebaja relvaloa tunnistanud kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6

koosmõjus, mis PPA 13.11.2017 otsuse tegemise ajal kehtis redaktsioonis, mille kohaselt

tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui isikut on kriminaalkorras karistatud. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 14.12.2010 otsusega nr 3-4-1-10-10 RelvS

§ 43 lg 3 p-i 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas,

milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu

isikut ja tema toimepandud tegu. Riigikohus andis otsus p-s 67 politseiasutustele juhise,

millest tuleb seni, kuni seadusandja ei ole RelvS regulatsiooni muutnud, lähtuda:

kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda viidatud

Riigikohtu otsusest ning RelvS § 43 lg-st 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui

loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu

seda liiki relva soetama või omama. Niisiis tuli PPA-l kaebaja relvaloa kehtetuks

tunnistamisel hinnata lisaks kriminaalkorrast karistamise faktile ka kaebaja isikut ja tema

toimepandud tegu, võttes seisukoha mh, kas toimepandud tegu võiks viidata teiste isikute

turvalisust ohustavale elustiilile või käitumisele. Ringkonnakohtu arvates on PPA oma

kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud

vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Arvestades, et kaebaja mõisteti süüdi KarS § 424 alusel

mootorsõiduki joobes juhtimises, ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et tegemist oli teiste

isikute turvalisust ohustava käitumisega. Ringkonnakohus märgib lisaks, et alates 01.07.2018

kehtib RelvS § 36 lg 1 p 6 redaktsioonis, mille kohaselt ei anta relvaluba isikule, keda on

karistatud elu- või tervisevastase kuriteo eest, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest

või kuriteo eest, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või KarS §-des 231–239 või

§-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteo eest. Ehkki viidatud redaktsioon ei

ole PPA 13.11.2017 otsuse õiguspärasuse hindamisel kohaldatav, annab see ometi

indikatsiooni (koosmõjus Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-10-10 antud juhistega), et

mootorsõiduki joobes juhtimine on sellist liiki kuritegu, mille eest karistatust omades peaksid

esinema väga kaalukad argumendid, et relvaluba karistatud isikule alles jätta.

Ringkonnakohus praeguse vaidluse puhul sellised kaalukaid argumente ei näe.

13. Kaebaja heidab PPA-le ja halduskohtule ette, et analüüsimata on jäetud kuriteo elulised

asjaolud. Kaebaja peab selliseks eluliseks asjaoluks, mis õigustab joobes autorooli istumist,

3-18-250

9(10)

hirmu enda tervise pärast (oht tervisele). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja seisukohta

hirmust oma tervise pärast, s.o asjaolu, mis sundis teda joobes autorooli istuma, on hinnatud

vaideotsuses ning tuginedes süüteomaterjalidele leitud, et see versioon ei leidnud kinnitust.

Haldus- ja vaidemenetluses kogutud tõenditest kogumis nähtub küll, et kaebajal olid

kinnipidamisel kehavigastused ja tal oli halb olla, kuid reaalne hirm oma tervise pärast ei

olnud siiski primaarne põhjus autorooli istumiseks. Kaebaja 17.04.2017 ülekuulamise

protokollist nähtub, et kaebaja istus autorooli selleks, et sõita oma sõbra AV juurde, kuhu ta

oli jätnud oma mobiiltelefoni, et A viiks ta haiglasse. Tuleb aga tähele panna, et sama

protokolli järgi oli kaebajat väidetavalt rünnatud kell 03.00 öösel (asja lahendamisel ei oma

sisulist tähtsust, kas kaebaja sai kehavigastusi ründe või kukkumise tagajärjel) ja kaebaja peeti

kinni alles järgmisel hommikul kell 09.30 paiku. Niisiis jäi kehavigastuste saamise ja

väidetava abi otsimise vahele tundidepikkune periood, mis muudab kaebaja väited hirmust

terviseohu ees ebausutavaks. Kui oht kaebaja tervisele olnuks tõsine, oleks kaebaja ilmselt

kasutanud erinevaid alternatiive kohe kiirabi kutsumiseks või haiglasse saamiseks. Kui

kaebaja otsustas oodata hommikuni, siis kella 09.00 ajal liigub piisavalt inimesi, kellelt abi

küsida; olemas on naabrid ja takso kasutamise võimalus jne, et vältida joobes sõiduki

juhtimist. Kaebaja kinnipidamisel osalenud politseinik VP 26.04.2017 ütlustest nähtub, et

vastuseks politseiametnike küsimusele, kuhu ja miks ta autoga sõitis, vastas kaebaja, et ta

sõitis oma sõbra AV juurde, et seal duši all käia, riided vahetada ja praamile minna, et sõita

Tallinnasse: pojal on järgmisel päeval Tallinnas võistlused, kuhu ta peab kindlasti jõudma.

19.10.2017 seletuskirjas PPA-le ei märgi kaebaja hirmu oma tervise pärast ega põhjuseid

joobes juhtimiseks üldse. Niisiis ei kinnita asjas kogutud tõendid seda, et kaebaja istus

autorooli hädaolukorras n-ö oma tervise päästmiseks ning sellisele seisukohale saab asuda ka

juhul, kui jätta tõendite kogumist välja ja tähelepanuta KK ütlused. Õige on küll kaebaja

väide, et halduskohus ega ka ükski politseiametnik ei saanud teada, kuidas kaebaja end tundis,

kuid PPA ja halduskohus said hinnata, kas esitatud tõendite valguses on kaebaja esitatud

seisukoht hirmust tervise pärast eluliselt usutav ja reaalne või pigem tagantjärgi enda

õigustamiseks välja toodud. Reaalset ohtu kaebaja tervisele ei kinnita ka kaebaja

ambulatoorne epikriis. Politsei poolt kaebaja hilisema haiglasse kontrolli toimetamise ja

kaebaja joobes autorooli istumise vahel puudub põhjuslik seos. Halduskohus ei ole hinnanud

VP ütlusi selektiivselt, kuna neis ütlustes puudub mis tahes viide kaebaja hirmule oma tervise

pärast. OS ei ole 03.05.2018 kohtuistungil ütluste konteksti arvestades öelnud, et PPA ei peagi

kuriteo toimepanemise elulisi asjaolusid arvesse võtma, vaid et relvaloa kehtetuks

tunnistamisel ei uurita enam kuriteo asjaolusid, vaid seda teeb kohus isikut kuriteo eest

karistades.

14. Ärakuulamisõiguse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid

kordamata. Ärakuulamisõigus oli kaebajale tagatud, kui kaebajale anti teada, milline otsus

tema relvaloa suhtes tõenäoliselt tehakse ja anti võimalus oma seisukohtade esitamiseks, mida

kaebaja ka kasutas. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja suutnud esitada seisukohti, mis PPA

13.11.2017 otsuse õiguspärasuse kahtluse alla seaksid. Mis puudutab kaebaja isikut

iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega arvestamist, siis PPA 13.11.2017 otsusest

nähtuvalt olid PPA-le need andmed teada, kuid kaebaja pikaajaline relvakogemus,

relvasportlaseks ja jahimeheks olek ega tubli jahimehe kuvand ei saanud kaaluda üles tema

sooritatud kuriteo ohtlikkust teiste isikute turvalisusele. Ringkonnakohus nõustub selle

seisukohaga ning lisab, et konkreetse kuriteo ja selle sooritamise asjaolusid arvestades ei olegi

võimalik analüüsida kaebaja iga huvi ja iseloomuomadust eraldiseisvalt võrrelduna avaliku

huviga isikute turvalisuse kaitseks, vaid erinevate väärtuste kaalumisel saab tugineda ikkagi

nende väärtuste kogumile. Tegemist ei olnud isiku korduva karistamisega, vaid temast

potentsiaalselt tuleneva ohu ennetamisega teiste isikute turvalisuse suhtes. Seejuures ei pea

PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest

3-18-250

10(10)

tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Kaalumisel ei saa PPA võtta

arvesse enda usaldust relvaloa omaja suhtes – relvaloa andmisel või kehtetuks tunnistamisel

sellise kriteeriumi arvesse võtmist ette ei ole nähtud ning isiku subjektiivsed õigused ei sõltu

ametivõimu usaldusest. Selline sõnakasutus otsuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga

mõjutanud kaalumise tulemust.

15. Kõike eelnevat kokku võttes jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS

§ 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja

kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)