3-18-530/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.01.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-530

Haldusasi

XX

kaebus

Pärnu,

Harju

ja

Rapla

maakonnaplaneeringutes Rail Baltic raudtee trassi

asukoha määramise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – riigihalduse minister, volitatud esindajad

v.adv Martin Triipan ja adv Kaisa Laidvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.09.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.09.2018 otsus

muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.03.2019.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-18-530

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigihalduse ministri 13.02.2018 käskkirjadega nr 1.1-4/40, nr 1.1-4/41 ja nr 1.1-4/43

kehtestati maakonnaplaneeringud, millega määrati Rail Baltic raudtee asukohad vastavalt

Pärnu, Harju ja Rapla maakondades.

2. XX esitas 14.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse riigihalduse ministri 13.02.2018

käskkirjade nr 1.1-4/40, nr 1.1-4/41 ja nr 1.1-4/43 tühistamiseks.

1)

Rail Balticu maakonnaplaneeringud ei vasta maakonnaplaneeringu sisule esitatavatele

nõuetele ja nende kehtestamine on seetõttu õigusvastane. Maakonnaplaneeringu ülesanded on

kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 7 lg-s 3 antud 13-punktilise

loeteluna. Maakonnaplaneeringut sai PlanS v.r järgi koostada ja kehtestada ka

teemaplaneeringuna, mis käsitleb vaid mõnda loetletud ülesannetest, kuid praegusel juhul seda

tehtud ei ole. Kehtestatud maakonnaplaneeringud ei ole kooskõlas PlanS v.r § 7 lg 3 nõuetega,

mille kohaselt on maakonnaplaneeringu ülesanded muu hulgas maakonna ruumilise arengu

põhimõtete ja suundumuste määratlemine ja asustuse arengu suunamine. Kõnealuste

maakonnaplaneeringute puhul on tegemist maakonnaplaneeringu erijuhtumiga (mitut

kohalikku omavalitsust läbiva joonehitisega), millele seab lisanõuded PlanS v.r § 291 lg 2.

Põhjusel, et kõnealustes maakonnaplaneeringutes ei ole joonisele kantud planeeringuala piiri

ega ole piiritletud planeeringuala ka muud moodi, hõlmavad planeeringud kõiki kolme

maakonda kogu ulatuses. Maakonnaplaneeringute kehtestamisel pole järgitud ka kehtiva

planeerimisseaduse (PlanS) § 71 lg-st 3 tulenevaid nõudeid. Kogu maakonda hõlmavas

maakonnaplaneeringus tuleb vastavalt PlanS v.r § 2 lg-le 2 ning PlanS § 71 lg-le 3 käsitleda

PlanS v.r § 7 lg 3 nimetatud ülesandeid maakonna kui terviku arengu seisukohast. Eelduslikult

tuleks käsitleda kõiki ülesandeid, millel on puutumus selles maakonnas joonobjekti

kavandamisega (nt omab uue transpordiliini rajamine mõju asustuse arengu suunamisele –

PlanS v.r § 7 lg 3 p 4). Planeeringus tuleb eraldi välja tuua mõju iga maakonna arengule.

2)

Rail

Balticu

maakonnaplaneeringute

kehtestamise

käskkirjadest,

planeeringute

seletuskirjadest ega joonistest ei nähtu, et planeeringud oleks koostatud konkreetse maakonna

arengut silmas pidades. Planeeringute seletuskirjas on küll koostamise alusena mainitud iga

maakonna arengustrateegiat („Pärnumaa 2030+“, „Harju maakonna arengustrateegia 2025“,

„Raplamaa aastani 2027“), kuid väide nende planeeringulahenduse alusena kasutamisest on

paljasõnaline ega väljendu kuidagi planeeringulahenduste koostamisel ega hindamisel.

Arengustrateegiatele ei ole planeeringutes pärast esmamainimist ei vormiliselt ega sisuliselt

viidatud. Maakonnaplaneeringutes pole välja toodud, kuidas planeeringulahendus aitab kaasa

arengustrateegiatega püstitatud eesmärkide saavutamisele. Samuti puudub kõnealustes

maakonnaplaneeringutes info muude maakondlike arengudokumentide kasutamise ja nendega

arvestamise kohta. Planeeringu koostamisel oleks mh pidanud kaaluma, kuidas mõjub

olemasolevast raudteekoridorist loobumine ning tänaseks päevaks Pärnu-Lelle lõigu osas

otsustatud raudteeühenduse katkestamine senise liini raudteeäärsete asulate asustust.

Vaidlusalustes planeeringutes pole analüüsitud, kas ja kuidas mõjub keskuse tugevnemine teiste

piirkondade arvelt konkreetse maakonna arengule, ning seda mõju leevendavad meetmed.

3) Osa planeeringu ülesannete käsitlemata jätmise tõttu ei ole neid küsimusi hinnatud ka

planeeringutega samaaegselt koostatud keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) käigus

ning sellest tulenevalt on KSH aruanded puudulikud. Sellega on jäetud täitmata Eesti ja

Euroopa Liidu õigusaktidega kehtestatud nõuded. Näiteks ei ole KSH käigus hinnatud

planeeringulahenduse elluviimisega kaasnevat mõju inimese tervisele ning sotsiaalsetele

vajadustele ja varale kogu maakonnas, sh sulgemisele määratud Lelle-Pärnu raudtee äärsetes

asulates,

mille

hindamise

kohustus

tuleneb

keskkonnamõju

hindamise

ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 40 lg 4 p-st 6. Viide „olemasolevatele teadmistele ja

3-18-530

3(8)

hindamismeetoditele“ ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud

uuringutega. Samuti pidi vastustaja veenduma, et paremad alternatiivid puuduvad, pidades

seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks

juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks, hoolimata selle ebasoodsast

mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. Riigikohtu 08.08.2018 otsust asjas 3-16-1472 arvestades

ei ole vaidlusaluste planeeringutega samaaegselt tehtud KSH hindamine olnud õiguspärane.

Vaidlusaluste planeeringute koostamise käigus ei ole korraldatud Natura 2000 alade hindamist,

kuigi nii väljavalitud kui ka alternatiivsed raudteekoridorid läbivad Natura 2000 alasid.

Vaidlusalustes planeeringutes on välja toodud, et planeeringulahenduse elluviimisega kaasneb

nii otsene kui ka kaudne mõju Natura 2000 aladele, kuid Natura 2000 osas on tehtud vaid

eelhindamine.

3. Riigihalduse minister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) PlanS v.r. kehtivuse ajal algatatud, kuid PlanS kehtivuse ajal kehtestatud

maakonnaplaneeringutele populaarkaebuse esitamise lubatavuse küsimuse on ühemõtteliselt

ära lahendanud Riigikohus 08.08.2018 otsuses asjas nr 3-16-1472. Nimetatud otsuse p-s 15 asus

Riigikohus seisukohale, et kui varem kehtinud seadus nägi ette maakonnaplaneeringu

vaidlustamise populaarkaebuse vormis, siis kehtiv seadus ei näe seda ette. Kaebajal puudub

seega kaebeõigus.

2) PlanS v.r § 7 lg-st 2 tulenevalt ei pea maakonnaplaneering olema koostatud terve maakonna

territooriumi kohta, vaid võib olla territoriaalselt piiratum või ka laiem, samuti võib see

käsitleda mõnda konkreetset PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud alateemat. Juba sellest tulenevalt ei

ole põhjendatud kaebaja etteheide, justkui vaidlustatud planeeringud ei lahenda kõiki PlanS v.r

§ 7 lg-s 3 nimetatud küsimusi. Seadusest ei tulene, et kõik maakonnaplaneeringu alaliikidena

käsitletavad planeeringud peaksid käsitlema kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud teemasid.

Asjaolu, et Rail Balticu kui mitut maakonda läbiva joonehitise asukoht määratakse kindlaks

maakonnaplaneeringuga, ei tähenda, et selles planeeringus tuleb käsitleda kogu maakonna

ruumilise

planeerimise

arengusuundi.

Praegusel

juhul

on

tegemist

olemasolevat

maakonnaplaneeringut täiendava planeeringuga. Kõigis kolmes maakonnas on praeguseks

kehtestatud uued üldised maakonnaplaneeringud, mis kehtivad samaaegselt Rail Balticu

maakonnaplaneeringutega.

3) Rail Balticu maakonnaplaneeringutes on kõiki joonehitisega ja selle võimalike mõjudega

seotud

asjakohaseid

teemasid

ja

küsimusi

piisavalt

analüüsitud.

Rail

Balticu

maakonnaplaneeringute koostamise käigus viidi läbi erinevaid uuringuid, sealhulgas KSH.

KSH raames koostati alusuuringutena muu hulgas asustusstruktuuri uuring, mille käigus uuriti

rahvastiku, töökohtade ja teenuste paiknemist, samuti ettevõtlusalade paiknemist ning selle

uuringu tulemused olid sisendiks maakonnaplaneeringutele. Maakonnaplaneeringutega on

suunatud asustuse arengu põhimõtteid ja suundumusi joonehitise ümbruses ja sellest mõjutatud

piirkonnas. Samuti on raudtee rajamisel tasakaalustatud riiklikke ja kohalikke ruumilise arengu

vajadusi ja huve. Raudtee rajamisel on arvestatud ka kohalikke ruumilise arengu vajadusi ja

püütud koos omavalitsustega leida parimad võimalikud asukohad raudteetrassi koridorile.

Maakonnaplaneeringutes on arvesse võetud asustust ja regionaalset arengut.

4) KSH-st tulenevalt on võrdluskriteeriumiteks olnud näiteks kohaliku rongiliikluse

rakendamise võimalused raudtee vaba läbilaskevõime ulatuses, kohalik identiteet, kogukonna

taluvusvõime, liikumisvõimalused, barjäärid, mõju kohalikule majanduskeskkonnale,

väärtuslik maastik ja miljöö. Nende kriteeriumite lõikes on KSH raames analüüsitud Rail

Balticu rajamise laiemat mõju maakonna asustusele. Nimetatud kriteeriumite puhul ei toimunud

hindamine ainult kitsalt trassikoridoride lõikes, vaid vaadeldi laiemat piirkonda.

3-18-530

4(8)

5) Lelle-Pärnu liinil raudteeühenduse katkestamise otsus on eraldiseisev transpordipoliitiline

otsus, mis tehti pärast maakonnaplaneeringute koostamist. Maakonnaplaneeringutes on

olemasoleva raudteeühenduse küsimust arvesse võetud sellises mahus, kui planeeringu

koostamisel oli võimalik ja vajalik.

6) KSH raames tehtud Natura hindamine toimus kahes etapis – esmalt eelhindamine, millele

järgnes vajalike alade puhul Natura asjakohane hindamine. Natura hindamise käigus selgitati

välja, millised Natura alad on raudtee mõjualas ning vajavad põhjalikumat hindamist. Selliseid

alasid oli kokku 13. Natura asjakohane hindamine tuvastas kavandatava raudtee mõjud neile

aladele, millest tulenevalt töötati välja ka leevendavad meetmed. Kõigi 13 ala puhul leiti, et

leevendavate meetmete rakendamisel on ebasoodne mõju alade kaitse-eesmärkidele välistatud.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Riigikohus leidis 08.08.2018 otsuses asjas nr 3-16-1472, et kui PlanS v.r nägi ette

maakonnaplaneeringu vaidlustamise populaarkaebuse vormis (PlanS v.r § 26 lg 1), siis kehtiv

seadus sellist võimalust ei anna. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus

(EhSRS) ei reguleeri kaebeõigusega seonduvat. HKMS § 1 lg 4 sätestab üldreegli, mille

kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi.

Riigikohus märkis, et kohtukaebeõiguse küsimus ei ole osa planeerimismenetlusest, vaid osa

kohtumenetlusest, mistõttu EhSRS § 1 lg-st 1 ei tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust.

Avalikes huvides kaebuse esitamise õigust ei saa Riigikohtu hinnangul tuletada ka

õiguskindluse põhimõttest ega PlanS v.r ja PlanS maakonnaplaneeringu sätete, sh

maakonnaplaneeringu ülesannete võrdlusest. Seega asjaolust, et kehtiva PlanS järgi oleks

joonehitise asukoha valiku planeering tulnud kehtestada riigi eriplaneeringuna, millele

populaarkaebuse esitamise võimalus on PlanS-s ette nähtud, ei saa tuletada kaebeõigust

praeguses asjas, kus Rail Balticu raudtee trassi koridori asukoha määramise planeeringud

algatati ning ka kehtestati maakonnaplaneeringutena. Kuna nimetatud planeeringuid PlanS

jõustumise hetkeks veel kehtestatud ei olnud (st kaebeõigus ei olnud tekkinud) ning kuna

kaebajal puudub ka materiaalõiguslik positsioon (isiklik puutumus), mille kaitseks

õiguskindluse põhimõtet kohaldada, tuleb kaebeõiguse olemasolu Riigikohtu põhjendustest

lähtuvalt eitada. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

Populaarkaebuse esitamise võimaluse sätestamata jätmine PlanS-s ei ole põhiseadusega

vastuolus.

2)

Ka kaebuse sisulise läbivaatamise korral ei kuuluks see rahuldamisele.

Kuna maakonnaplaneeringud algatati enne PlanS jõustumist, kohaldub planeeringute

menetlusele EhSRS § 1 lg-st 1 tulenevalt PlanS v.r. Seetõttu ei ole viited PlanS § 71 lg 3 ja

PlanS muude sätete võimalikule rikkumisele asjakohased.

Kohus nõustub vastustaja käsitusega maakonnaplaneeringu (PlanS v.r § 7) ja selle eriliigi –

mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeering (PlanS v.r §

291) – õiguslikust olemusest ja ülesannetest. Seadusest ei tulene, et kõik maakonnaplaneeringu

alaliikidena käsitatavad planeeringud peaksid käsitlema kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 toodud

ülesandeid. Rail Balticu näol ei ole tegemist maakondliku projektiga, mis on ellu kutsutud

lahendama regionaalseid (maakonnasiseseid) probleeme.

Põhjendamatu

on

kaebaja

etteheide,

et

regionaalne

areng

on

Rail

Balticu

maakonnaplaneeringutes jäänud arvestamata. Raplamaa ja Pärnumaa arengustrateegiates

nähakse Rail Balticu rajamist maakonna arengus positiivses võtmes. Harju maakonna

arengustrateegias 2025 ei ole Rail Balticu mõju küll otseselt välja toodud, kuid Harjumaa

regioon võidab Rail Balticu rajamisest enim.

3-18-530

5(8)

See, kas olemasolevat Lelle-Pärnu liini on mõttekas käigus hoida või tuleb tagada alternatiivina

rongiühendusele näiteks bussiühendus, ei ole Rail Balticu trassikoridori valikut määrava

planeeringu objektiks ega ülesandeks. See on poliitiliste valikute ja rahaliste vahendite

otstarbeka kasutamise küsimus, mille kontrollimiseks puudub halduskohtul pädevus.

Eelistatavale trassialternatiivile tehti nõuetekohane KSH ja Natura hindamine. KSH ja Natura

hindamist on halduskohus põhjalikult käsitlenud haldusasjas 3-18-529 ning kohus tugineb

vastavatele põhjendustele ka praeguses asjas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohtu viidatud otsuses asjas nr 3-16-1472 on Riigikohus analüüsinud kaebeõigust

olukorras, kus vaidlusalust planeeringut käsitatakse nii PlanS v.r kui ka kehtiva PlanS kohaselt

maakonnaplaneeringuna, mis PlanS v.r järgi oli populaarkaebusega vaidlustatav, kehtiva PlanS

kohaselt enam mitte. Praeguses asjas aga on tegemist olukorraga, kus PlanS v.r järgi

maakonnaplaneeringuna algatatud planeeringut tuleb käsitada kehtiva PlanS järgi riigi

eriplaneeringuna, mis on populaarkaebusena vaidlustatav. EhSRS § 13 lg 2 järgi tuleb mitut

kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut käsitada riigi

eriplaneeringuna PlanS tähenduses. Kuna EhSRS ei sisalda kaebeõigust puudutavat erinormi

juhtumiks, kus joonehitise trassi asukohavaliku planeering on menetletud lõpuni

maakonnaplaneeringuna, on tegemist õiguslüngaga. Praeguses asjas tuleks lähtuda riigi

eriplaneeringu vaidlustamist reguleerivast sättest.

2)

PlanS v.r § 7 lg 3 sätestas maakonnaplaneeringu ülesanded. Seadus ei näinud ette nende

tingimuste täitmisel erandi tegemist. Halduskohus ei ole sisuliselt põhjendanud oma seisukohta,

et regionaalne areng ei ole Rail Balticu maakonnaplaneeringutes jäänud arvestamata. Kaebaja

ei ole väitnud, et Rail Balticu planeeringutes tuleks käsitleda kogu maakonna arengu kõiki

aspekte, vaid on rõhutanud, et planeeringute kehtestamisel oleks tulnud hinnata Rail Balticu

trassivaliku mõju kogu maakonna arengule ehk analüüsida PlanS v.r § 7 lg-s 3 sätestatud

ülesandeid määral, mil raudtee trassivalik neid mõjutab. Planeerimismenetluses oleks tulnud

analüüsida muu hulgas seda, kuidas mõjutab keskuse tugevnemine teiste piirkondade arvelt

konkreetse maakonna arengut. Rail Balticu rajamine ja olemasoleva raudtee säilitamine on

omavahel seotud. Kahe paralleelse ja potentsiaalselt alakoormatud raudteeliini käigushoidmine

on majanduslikult ebamõistlik.

3)

Tulenevalt sellest, et planeering täidab puudulikult PlanS v.r § 7 lg-s 3 sätestatud

ülesandeid, on puudulikud ka uuringud, mille alusel on koostatud KSH. Asustusstruktuuri

alusuuringus on arvestatud vaid uue trassi lähiümbrusega, jättes tähelepanuta kogu maakonna

arengu, eelkõige vana raudtee ääres paiknevad asulad, mida uue raudtee ehitamine ja vana

raudtee sulgemine kõige enam mõjutab. Lisaks on kultuuripärandi uuringus jäetud uurimata

looduslikud pühapaigad.

4)

Raplat puudutavas Rail Balticu maakonnaplaneeringu kehtestamise otsuses on erinevalt

teistest vaidlustatud otsustest märgitud, et tegemist on teemaplaneeringuga. Rail Balticu

planeeringute kehtestamise otsustes on viidatud PlanS § 71 lg-tele 2–4, kuid halduskohus on

leidnud, et planeeringute kehtestamisel tuli lähtuda PlanS v.r nõuetest, mistõttu ei hinnanud

halduskohus kaebaja väidet, et PlanS § 71 lg 3 nõudeid pole täidetud. Kui PlanS § 71 lg-d 2–4

pole vaidlusaluste planeeringute suhtes kohaldatavad, siis järelikult ei olnud planeeringute

kehtestaja teadlik, millise õigusakti nõudeid tuleb arvestada.

3-18-530

6(8)

6. Riigihalduse minister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Halduskohus leidis õigesti, et kaebajal puudub kaebeõigus. Ka asjas nr 3-16-1472

vaidluse all olnud mereplaneering tuleks kehtiva PlanS järgi kehtestada riigi eriplaneeringuna.

Seega on tegemist praegusega analoogse asjaga ning nimetatud asjas esitatud Riigikohtu

seisukohtadest tuleb lähtuda ka praeguses asjas.

2)

Vaidlustatud maakonnaplaneeringud on õiguspärased. Rail Balticu asukohta kindlaks

määravad maakonnaplaneeringud ei pidanud täitma kõiki PlanS v.r § 7 lg-s 3 nimetatud

ülesandeid. Vaidlustatud planeeringutes on arvestatud regionaalsete mõjudega, kuid need ei

pidanud lahendama kõiki regionaalseid küsimusi, nagu tavapärane maakonnaplaneering. Rail

Balticu planeeringutes on käsitletud kõiki raudtee rajamisega seonduvaid teemasid.

3)

KSH aruanne on õiguspärane ja maakonnaplaneeringute kehtestamiseks piisav. KSH

raames tuli analüüsida raudtee rajamisega kaasnevat mõju ning seda on KSH aruandes ka

tehtud. Asustusstruktuuri uuringus ei pidanud käsitlema terveid maakondi. Looduslike

pühapaikade kaitsel arvestatakse Muinsuskaitseameti seisukohti. Pühapaikade kohta selguvat

uut informatsiooni on võimalik arvesse võtta projekti realiseerimise järgmises etapis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Rail Balticu asukoht määrati PlanS v.r § 291 alusel maakonnaplaneeringuga ning EhSRS

§ 1 lg 1 kohaselt menetleti planeering lõpuni, lähtudes PlanS v.r-s sätestatud nõuetest.

Planeeringute algatamise ajal (12.04.2012) kehtinud PlanS v.r § 26 lg 1 võimaldas

populaarkaebusega

vaidlustada

kõiki

planeeringu

kehtestamise

otsuseid,

sh

maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus. Uus PlanS kaotas joonehitise planeeringu menetluse,

asendades selle riigi eriplaneeringu menetlusega. PlanS § 54 annab igale isikule õiguse riigi

eriplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku

huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. PlanS eelnõu

(Riigikogu XII koosseisu 571 SE) seletuskirja järgi on riigi eriplaneeringu puhul põhjendatud

populaarkaebust võimaldava regulatsiooni sätestamine seetõttu, et riigi eriplaneering on

maakasutus- ja ehitustingimuste seadmise aluseks (lk 103). Maakonnaplaneeringu

regulatsiooni kehtestamisel lähtuti eeldusest, et tegemist on maakonna arengut kavandava

üldise visiooniga ning sellega ei seata kinnisomandile konkreetseid kitsendusi (samas, lk 103),

mistõttu ei näe PlanS ette selle vaidlustamise võimalust.

Kaebaja on viidanud EhSRS § 13 lg-le 2, mille kohaselt käsitatakse mitut kohalikku

omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeeringut riigi eriplaneeringuna PlanS

tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud säte näeb ette erisuse EhSRS §-st 11

joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu kehtivuse osas. Kaebeõigust puudutavaid

küsimusi EhSRS ei reguleeri. Riigikohus leidis asjas nr 3-16-1472, et EhSRS § 1 lg-st 1 ei

tulene PlanS v.r § 26 lg 1 kohaldatavust. Niisamuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul tuletada

kaebeõigust joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu vaidlustamiseks populaarkaebuse

vormis EhSRS § 13 lg-st 2 ja PlanS §-st 54. Isegi kui PlanS v.r alusel menetletud joonehitise

trassi asukohavaliku planeeringu vaidlustamise võimaluse piiramine polnud seadusandja

teadlik valik, tuleb arvestada, et HKMS § 44 lg 2 kohaselt võib isik avaliku huvi kaitseks

kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebeõigus kaebajale mittekuuluva õiguse

kaitseks on isikul üksnes siis, kui vastavast seadusest ilmneb selgelt seadusandja tahe isikule

kaebeõiguse andmiseks (Riigikohtu 10.04.2001 määrus nr 3-3-1-16-01, p 5; K. Merusk, I.

3-18-530

7(8)

Pilving (koost.). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura,

2013, lk 183). Praegusel juhul ei näe seadus selgesõnaliselt sellist võimalust ette. Kuna

populaarkaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse puudumine ei riku kaebaja

subjektiivseid avalikke õigusi, ei ole põhjendatud kaebeõiguse tuletamine mitme sätte

koosmõjus tõlgendamisest.

Eelneva põhjal on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus

tuleb juba sel põhjusel rahuldamata jätta.

9. Hoolimata seisukohast, et kaebajal puudub kaebeõigus, analüüsis halduskohus kaebaja

sisulisi väiteid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleks kaebus jätta rahuldamata ka juhul, kui asuda

kaebeõiguse küsimuses teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega kaebuse väidete kohta ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu

põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. PlanS v.r §-s 291 nimetatud maakonnaplaneeringu ülesandeks on riigimaantee, raudtee või

muu joonehitise trassikoridori asukoha ja ulatuse määramine ning selleks vajaliku maa

reserveerimine, mitte ehitisest puudutatud maakondade tervikliku arengu planeerimine. PlanS

v.r § 7 lg-s 3 nimetatud ülesandeid täidab vastava maakonna kohta koostatud

maakonnaplaneering. Seega ei pea joonehitise planeeringu seletuskirjas ka analüüsima, kas

planeering peaks neid ülesandeid täitma ning kuidas mõjutab trassi asukoha valik nende

ülesannete täitmist. Raudteeliinide käigushoidmine või sulgemine on eelkõige poliitiliste

valikute ja majandusliku otstarbekuse küsimus ning selliste otsustuste kontrollimine ei ole kohtu

pädevuses (HKMS § 158 lg 3 ls 2).

11. Rahandusministri 14.02.2018 otsuse nr 1.1-4/43 resolutsioonis kehtestatava planeeringu

nimetamine teemaplaneeringuks ning vaidlustatud otsustes PlanS §-le 71 viitamine on ilmsed

ebatäpsused, mis ei mõjuta vaidlustatud otsuste sisu ega ole nende tühistamise aluseks.

12. Kultuuripärandi uuringut puudutavad väited on kaebaja esitanud esmakordselt

apellatsioonkaebuses, põhistamata, miks ta neid väiteid juba halduskohtule ei esitanud.

Ringkonnakohus jätab kõnealused väited HKMS § 198 lg 3 alusel tähelepanuta.

13. Kaebaja on palunud apellatsioonkaebuses kontrollida, kas Tallinna Halduskohtu kohtunik

Janek Laidvee, kes tegi praeguses asjas kohtuotsuse, on vastustajat esindava advokaat Kaisa

Laidvee sugulane või hõimlane.

HKMS § 13 lg 1 järgi kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-e 23–30. TsMS § 30 sätestab, et kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses

võib taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui

taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui

taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus.

Asja lahendava kohtuniku nimi tehti menetlusosalistele teatavaks halduskohtu 29.05.2018

määruses ning vastustaja esindajate nimed selgusid vastustaja 26.06.2018 vastusest

määruskaebusele ja 27.06.2018 vastusest kaebusele. Seega sai kaebaja väidatavast taandamise

alusest teada enne asja lahendamist halduskohtus.

Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul on kohtuniku ja vastustaja esindaja perenimede

kattuvus juhuslik: ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole tegemist sugulaste ega hõimlastega.

Sugulussidemete puudumist advokaat Kaisa Laidveega on kohtunik Janek Laidvee kinnitanud

ka näiteks 05.12.2017 toimunud kohtuistungil haldusasjas nr 3-17-1403. Seega ei esinenud alust

kohtuniku taandamiseks.

3-18-530

8(8)

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)