3-18-154/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-154

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Aire Põder

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Heli Insler

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.09.2018 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.09.2018 otsus

haldusasjas nr 3-18-154 muutmata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-18-154

2(7)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. YY juhtis 21.04.2017 Tallinnas Pirita teel, Kloostrimetsa teel, Pärnamäe teel ja Narva

maanteel A-kategooria mootorratast, mille politseiametnikud sundpeatasid teenistussõidukiga

mootorrattale tagant otsa sõites. XX oli mootorrattal kaassõitja ja sai otsasõidu tagajärjel

kehavigastusi. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) alustas 22.04.2017 eespool nimetatud

liiklusõnnetuse kohta väärteomenetluse (väärteoasi nr 230217005498) ja lõpetas selle

19.06.2017 väärteo tunnuste puudumise tõttu. Selle otsuse vaidlustasid YY ja XX. Harju

Maakohus jättis 27.02.2017 määrusega nr 4-17-3877 YYu kaebuse ja 02.08.2017 määrusega

nr 4-17-3932 XX kaebuse rahuldamata.

2. XX esitas PPA-le taotluse 21.04.2017 toimunud otsasõiduga tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

3. PPA jättis 21.12.2017 otsusega nr 1.2-3/55-2 XX taotluse rahuldamata.

Väärteoasja nr 230217005498 materjalidest nähtub, et YY ületas asulas lubatud sõidukiirust

ca 50 km/h. Sellest anti teada eespool liikuvale patrullile ja paluti mootorratas peatada. Patrull

andis peatumismärguande, lülitades sisse sinise-punase vilkuri. Mootorratta juht eiras

peatumise märguannet ja möödus patrullist. Seejärel anti mootorratturile sinise-punase vilkuri

ja helisignaaliga peatumismärguanne, mootorrattur eiras talle antud kohustuslikku

peatumismärguannet ning jätkas sõitu. Kloostrimetsa teel oli patrullsõiduki kiirus 150 km/h,

mootorratta oma veelgi suurem. Mootorratas sõitis korduvalt vastassuunavööndis ja möödus

eesseisvast politseisõidukist vasakpoolse teepeenra kaudu. Vasakul sõidutee ääres,

ootepaviljoni juures on näha, et inimene jookseb ootepaviljoni taha. Autopatrull üritas

mootorratast peatada, blokeerides tee Narva mnt ja Kelluka tn ristmikul. Mootorratas

„pressis“ ennast bussi ja piirdeaia vahelt läbi, tekitades bussile kahjustusi. Mootorrattur jätkas

sõitu suurel kiirusel, vältides kahte vastu tulnud patrulli. Seega üritas politseiametnik YYu

juhitud mootorratast korduvalt peatada, YY eiras teadlikult ja tahtlikult peatumismärguandeid

ning möödus korduvalt tema peatamiseks kasutatud tõketest. YYu eesmärk oli politsei

korraldusi eirata ning pääseda peatumisele järgneda võivast karistusest. Kuna YY tekitas oma

käitumisega ohu kaasliiklejatele, oli tegemist kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse (KorS) §

5 lg 4 tähenduses.

Väärteoasjas nr 230217005498 tuvastati, et mootorratta juht oleks pidanud aimama

sundpeatamise kohaldamise võimalust hetkel, kui ta põikas oma mootorrattaga kõrvale

politsei korraldatud teesulust. PPA poolsed peatumise märguanded olid nõuetekohased ja

politseinikel oli õigus teostada sundpeatamist KorS § 45 lg 5 tähenduses, s.t politseisõiduki

valitud sundpeatamise viis ja taktika (tagant otsasõit ees liikuvale mootorrattale, mille juht

eiras politseiametnike korduvaid korraldusi sõiduki peatumiseks, tegi ohtlikke manöövreid ja

ületas lubatud sõidukiirust) olid kõige säästvamad, proportsionaalsed ja õigustatud.

Patrullpolitseinik valis sundpeatamise, kuna kõik teised võimalikud viisid YY peatamiseks

olid

ammendunud.

Politseiniku

tegevuses

esines

õigusvastasust

välistav

asjaolu

karistusseadustiku (KarS) § 30 järgi.

Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja oma õigusvastase tegevusega taotlejale kahju tekitanud.

Õigusvastaselt toimis mootorratast juhtinud YY, kes pani 21.04.2017 toimunud sündmuste

käigus toime liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1, § 207, § 223 lg 1, § 227 lg 3, § 230 lg 1, § 231, §

3-18-154

3(7)

234 lg 1, § 237 lg 1 ja § 242 lg 1 ning liikluskindlustuse seaduse § 81 järgi kvalifitseeritavad

väärteod ja keda on karistatud 23.08.2017 otsusega väärteoasjas nr 230217005549. Vastustajal

puudub süü (RVastS § 9 lg 1).

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

Vastustaja rikkus kaebaja õigust elule (põhiseaduse (PS) § 16) ja tervisele (PS § 28). PPA

kohaldatud meede ei olnud kaebaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades

proportsionaalne.

Politseiametniku juhitud politseisõiduk rammis 21.04.2017 teadlikult ja tahtlikult liikuvat

mootorratast, sõites sellele tagant otsa. Politseiametnik pani oma õigusvastase tegevusega ohtu

mootorrattal viibiva kaassõitja elu. Kaebaja on süütu isik, kes kaasati sündmustesse, mis

lõppesid talle valu ja kannatustega, s.o kaebaja kukkumise tagajärjel tekkis tervisekahjustus ja

psühholoogiline vapustus. Kaebajal tuvastati Ida-Tallinna Keskhaiglas parema rangluu

keskmise kolmandiku olulise nihketa murd.

Sõiduki sundpeatamise eeldused on reguleeritud KorS-s, kuid seal ei ole meetmena märgitud

politseisõidukiga teise liikuva sõiduki rammimist. KorS § 45, § 74 lg 2 ja § 781 koostoimes

võib seisva teenistussõidukiga tekitada sõiduki sundpeatamiseks teesulu. Seega oli sõiduki

sundpeatamine õigusvastane.

Politseiametnikud kasutasid sõiduki sundpeatamiseks valesid võtteid. Videosalvestiselt on

näha, et politseisõidukid püüavad sundida mootorratast peatuma teesuluga, kuid tegid seda

valesti, sest see ei tõkestanud mootorratta edasi liikumist. Pigem tekitasid politseinikud ise

liikluses ohtliku olukorra. Kaebaja tundis kaasreisijana, et politseiametnikud ei võimaldanud

tagaajamisel mootorrattajuhil enam vabatahtlikult peatuda. Politseisõiduk, mis ajas

mootorratast taga, ei hoidnud ohutut pikivahet, et mootorrattur saaks veenduda ohutus

peatumises. Videosalvestiselt on näha, et kui mootorrattur võtab hoo maha, et peatuda,

kiirendab mootorratta taga liikuv politseisõiduk ning sõidab mootorrattale ohtlikult lähedale,

mistõttu mootorratta juht kiirendab uuesti, vältimaks kokkupõrget. Politseisõidukites puudusid

sundpeatamise vahendid. Politseiametnikul on alati õigus ja võimalus lõpetada tagaajamine.

Ükski õigusakt ei nõua õiguskaitseorganitelt iga hinna eest sõiduki sundpeatamist.

Teadaolevalt ei olnud mootorratta juht eelnevalt pannud toime ühtegi kuritegu, mis

põhjustanuks tema vältimatu peatamise.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 21.12.2017 otsuse

nr 1.2-3/55-2 põhjenduste juurde ja lisades järgmist.

YY juhitud mootorratta kiirus (kohati 160 km/h ja enam) ületas tunduvalt asulas lubatud

sõidukiirust, mootorratta juht eiras korduvalt peatumise märguannet, korraldatud teesulud ei

mõjunud ja juht jätkas suurel kiirusel liikumist kesklinna poole, tekitades selliselt ohu nii

endale kui ka teistele, sh kaebajale. Tegemist oli kõrgendatud ohuga KorS § 5 lg 4 tähenduses.

Vastustaja oli korrakaitselistel kaalutlustel, vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks ja põgeneva

kahtlustatava kinnipidamiseks õigustatud peatama mootorratta sunniga. Leebemate

sunnivahendite rakendamise võimalused olid ammendunud. Sundpeatamise ajal oli

mootorratta kiirus väikseim, alates kiiruse mõõtmise alustamisest, samuti puudusid lähedal

olevad kaasliiklejad. Vastustaja jättis kasutamata relva kui äärmusliku sunnivahendi. Riigi

poolt ohu mittetõrjumine või ohtlikule olukorrale reageerimata jätmine võib viia olukorrani,

kus need, kelle õiguste kaitse ja korra peaks PPA tagama, kaotavad usalduse nii politsei kui ka

riigi vastu. Teenistussõiduki kasutamine erivahendina ei ole seadusega keelatud. KorS-i

eelnõu seletuskirjas on toodud teenistussõiduki kasutamine erivahendina vaid näidetena

3-18-154

4(7)

olukordadest, kus võib esineda vajadus selle kasutamiseks sõiduki sundpeatamiseks. Ka muud

sõiduki sunniga peatamise tehnilised vahendid (nt siil) võivad – kombineerituna peatatava

sõiduvahendi kiiruse ja muude asjaoludega – tuua kaasa tõsised tagajärjed sõidukile või selles

viibijatele. Seega ei välistanuks ka muude erivahendite kasutamine kaebajale kahju tekkimist.

Vahetult pärast sunni kohaldamist tagas vastustaja esimesel võimalusel kaebajale esmaabi

andmise ja kutsus kiirabi. YY seadis ohtu kaebaja ja kolmandate isikute elu. YY on

sotsiaalmeedias avaldanud, et tal on piinlik ja ta tunneb ennast juhtunus süüdi. Kaebaja on

pöördunud kahjunõudega vale isiku poole.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.09.2018 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et politseiametnikud sundpeatasid

patrullsõidukiga mootorratta, millel kaebaja oli kaassõitja, sellele tagant otsa sõites, tekitades

sellega kaebajale füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Toiming tehti haldusmenetluses, sest

sundpeatamise peamine eesmärk oli ohu kõrvaldamine, mitte mootorratta juhi karistamine,

seega tuleb asi lahendada RVastS sätete alusel.

RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevalt peab kindlaks tegema, kas kaebajale on kahju

tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud PPA õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas

tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kaebajale on

mootorrattalt kukkumise tagajärjel tekkinud tervisekahju, mis on fikseeritud Ida-Tallinna

Keskhaiglas. Mittevaralise kahju tekkimine üleelatu ja saadud tervisekahju tagajärjel on

usutav. Tervisekahju tekkis vastustaja sundpeatamise toimingu tagajärjel (kaebaja kukkus

mootorrattalt), seega on olemas seos kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel.

Kaebus jääb aga rahuldamata, sest PPA tegevus ei olnud õigusvastane.

Tõendid kinnitavad, et YY ületas tunduvalt asulas lubatud sõidukiirust ja rikkus mitmeid

liikluseeskirju, tekitades sellega ilmselgelt liiklusohtliku olukorra ja ohustades teisi liikluses

osalejaid. Samuti eiras ta politseiametnike antud peatumise märguandeid, manööverdas

teesulgudest mööda ja püüdis põgeneda. Kohtule esitatud videolt nr 1 nähtub, et 21.04.2017

kl 22:18:32 möödus mootorratas patrullsõidukist väga kiiresti (võrreldes teiste sõidukite

kiirusega). Pärast ca 10 sekundi möödumist suundus patrullsõiduk mootorrattale järele.

Hoonetest ja liiklusmärkidest möödumisel ning teekattelt on näha, et teenistussõidukil oli sisse

lülitatud sinine-punane vilkur. Samuti on videolt nr 1 näha, et ka eessõitval teenistussõidukil

on sisse lülitatud sinine vilkur (kl 22:18:50). Pirita teel liikumisel on näha, et teised sõidukid

aeglustavad (pidurituled süttivad) ja proovivad suunduda teepeenrale, et võimaldada

patrullsõidukil teel takistuseta liikuda. Samuti võib videost nr 2 näha (kl 22:20:49–22:22:07),

et patrullsõidukilt antakse ees sõitvale mootorrattale märku peatumiseks ühel ajal sinise ja

punase töötava vilkuriga. Videolt nr 3 on näha (kl 22:24:49–22:24:55) siniste vilkuritega

politseisõidukit, millega politseiametnikud proovisid sulgeda mootorratta läbipääsu sõidutee

vastassuuna vööndist, ent kl 22:24:53 sõidab mootorratta juht vastassuuna vööndit eraldavale

eraldusribale ja edasi vastassuunavööndist selle kõrval asuvale kõnniteele (kl 22:24:56–

22:24:57). Mootorratas manööverdas mööda teesuluks paigaldatud siniste vilkuritega

politseibussist. Kl 22:24:59 jätkab mootorratta juht sõitmist vastassuunavööndis aina kasvava

kiirusega. Kl 22:25:02 on näha, et vastassuunavööndist läheneb siniste vilkuritega sõiduk ja

kõik (mootorrattur ja patrullsõidukite juhid) jätkavad sõitmist. Mootorratta järel sõitva

patrullsõiduki möödudes jäävad samas sõidusuunas sõitvad teised sõidukijuhid teepeenrale

seisma. Videolt nr 4 on näha, et mootorratta juht ei peatu ka hoolimata kl 22:26:53

vastassuunavööndist ette sõitnud sõidukist. Kl 22:27:08 on keset teed asuval teekattemärgisel

(pikkade kriipsudega katkendjoon vastassuunavööndite vahel) siniste vilkuritega sini-valgetes

värvides

politseisõiduk,

millest

mootorrattur

möödub

kl

22:27:11–22:27:13

vastassuunavööndi sõidurada ja selle ääres asuvat jalakäijate teed eraldavat mururiba mööda,

3-18-154

5(7)

sõites kl 22:27:13–22:27:16 vastassuunavööndi kõnniteel ning seejärel mururiba ja

vastassuunavööndi sõidurada ületades. Kl 22:27:27, kui mootorrattal sõitjad lähenesid

ringristmikule, müksas patrullsõiduk mootorratast.

KorS §-s 7 on sätestatud proportsionaalsuse põhimõte. Korrakaitseorgan järgib riiklikku

järelevalvet teostades järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku

järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab;

2) kohaldab ainult sellist riikliku järelevalve meedet, mis on proportsionaalne, arvestades

meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda; 3) kohaldab

riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam

võimalik saavutada. Kuna mootorrattur tekitas liikluses ilmselgelt liiklusohtliku olukorra, ei

allunud politseiametnike peatumise märguannetele, ei peatunud teesulgude juures ja üritas

põgeneda, siis tuli politseiametnikel kasutada tõhusamaid vahendeid ohu kõrvaldamiseks ja

mootorratta peatamiseks. Leebemad meetmed ei olnud piisavalt tõhusad ja mootorrattur eiras

neid tahtlikult. Jätkuv tagaajamine olnuks teisi liiklejaid ohustav. Mootorratas sooritas politsei

eest põgenedes ohtlikke manöövreid – sõitis vastassuuna vööndis ja kõnniteel ning seadis

sellega ohtu teiste liiklejate elu ja tervise. Arvestades kiiruse ületamisega kaasnevat

liiklusohtu linnas, ei saanud vastustaja jääda ootama tagaajamise tulemust. Samuti ei olnud

asjakohaseks alternatiiviks mootorratturi n-ö minemalaskmine, sest sellega oleks vastustaja

tolereerinud mootorratturi liiklusohtlikku käitumist ja jätnud kõrvaldamata tema tekitatud ohu.

Sellise käitumisega oleks rikutud teiste isikute õigust elu, tervise ja vara kaitsele. Mootorratta

juht suundus linnas suurel kiirusel tihedama liiklusega alale ja seega suurenes võimaliku

liiklusõnnetuse oht ehk oht kahjustada teiste inimeste elu, tervist ja vara. Kuna tegemist oli

kõrgendatud ja vahetu ohuga (KorS § 5 lg-d 4 ja 5), oli vastustaja korrakaitseorganina

kohustatud sellele reageerima ja ohu kõrvaldama.

KorS § 45 lg 5 sätestab, et kui isik ei täida sõiduki peatamise märguannet, võib sõiduki

sundpeatada, korraldades teesulu või kasutades sõiduki sundpeatamise vahendit või relva või

muud erivahendit KorS 5. peatükis sätestatud korras. KorS § 74 lubab vahetuks sunniks

kasutada erivahendit. Erivahendiks on KorS § 781 p 7 järgi sõiduki sundpeatamise vahend.

KorS ega ükski muu õigusakt ei sätesta, mida täpsemalt on sõiduki sundpeatamise vahendi all

silmas peetud ja mida võib sellel otstarbel kasutada. Seega ei ole sõiduki kasutamine

sundpeatamise vahendina keelatud.

Praegusel juhul oli sundpeatamise eesmärk peatada liikluseeskirju rikkuv ja lubatud kiirust

ületav mootorratas. Kuna mootorrattur manööverdas seisvate politseisõidukitega tekitatud

teesulgudest mööda, siis järelikult ei olnud seisva sõiduki kasutamine sundpeatamise

vahendina tõhus. Vastustaja valitud meede – sõidukiga tagant otsasõit – oli praeguses

olukorras sobiv, vajalik ja proportsionaalne, sest võimaldas mootorratta juhi liiklusest

kõrvaldada, tagas liiklusohutuse ja leebemate meetmete kasutamine osutus ebatõhusaks. Siili

ja tulirelva kasutamine võinuks tuua kaasa oluliselt raskemad tagajärjed. Suurel kiirusel sõitva

mootorratta rehvide lõhkumine siiliga toob kaasa mootorratta juhitamatuse, kukkumise ja

suure tõenäosusega sõitjate surma. Tulirelva kasutamine linnas, kus lähedal asuvad elumajad,

sõiduteel olid teised liiklejad ja samuti võisid liiklejad olla kõrvalasuval kõnniteel, oleks olnud

ilmselgelt enam ohtlikum. Samuti olnuks ohtlikum sõita mootorrattale otsa eestpoolt, sest

laupkokkupõrke tagajärjel tekkiva jõuga kaasnevad vigastused oleksid üldteadaolevalt

oluliselt raskemad kui tagant otsasõidu korral. Vastustaja selgitustest ja esitatud videolt

nähtub, et mootorrattale sõideti tagant otsa hetkel, kui ta oli kiirust vähendanud, millega

vähendati mootorrattal sõitjatele kaasnevaid kahjusid. Samuti kutsus vastustaja kohe pärast

otsasõitu esmaabi andmiseks kiirabi. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi teisele meetmele, mis

oleks olnud sama tõhus mootorratta peatamiseks, kuid tema õigusi vähem kahjustav.

3-18-154

6(7)

Kaebaja väited teesulu valest kohaldamisest on alusetud. See, et mootorratas mahub teesuluks

paigaldatud mootorsõidukist mööda manööverdama, ei tähenda, et juhil puudub kohustus

peatuda. Ilmselgelt oli teesulu eesmärgiks mootorratas peatada ja juht pidi sellest aru saama.

Vastustaja selgitustest ja esitatud videotelt nähtub, et mootorratas “pressis” politseibussi ja

piirdeaia vahelt läbi, seega oli mootorratturile teada politseiametniku eesmärk ning tal oli

ilmselge kavatsus politsei peatamiskatseid vältida ja põgeneda. Mootorratta saanuks peatada

sujuva kiiruse vähendamisega, mis hoidnuks ära tagasõitva politseisõidukiga ootamatu

kokkupõrke. YY ei teinud seda, vaid suurendas kiirust. Ilmselgelt ei olnud kiiruse lisamine

tingitud kokkupõrke vältimise, vaid põgenemise soovist. Politsei asus mootorratast jälitama

just põhjusel, et see ületas lubatud kiirust. Seega põhjustas politsei poolse jälitamise YY oma

õigusvastase käitumisega, mitte vastupidi.

Kaebajal on PS §-de 16 ja 28 järgi õigus elu ja tervise kaitsele, kuid samasugune õigus on ka

teistel isikutel, keda YY mootorrattal kihutades ohustas. Kaebaja õigused ei ole kaalukamad

teiste isikute samasugustest õigustest. Vastustajal puudusid muud võimalused peatada

liiklusohtu kujutavat mootorratast, ilma et sellega ei oleks kaasnenud kaebajale kahju.

Eeltoodud põhjustel oli mootorratturi sundpeatamine sellele tagant otsasõitmisega

õiguspärane. Kuna antud juhul puudus õigusvastane tegu, siis puudub alus kaebajale tekkinud

kahju hüvitamiseks. Kaebajal on võimalik pöörduda kahju hüvitamise nõudega YY vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega rahuldada tema kaebus.

PPA tegevus oli õigusvastane. Politseiametnik rammis 21.04.2017 teenistussõidukiga

tahtlikult liikuvat mootorratast (sõitis sellele tagant otsa) ja tekitas sellega mootorrattal

kaassõitjaks olnud kaebajale kahju. KorS §-dest 45, 74 ja 781 tulenevalt võib korrakaitseorgan

sõiduki sundpeatamiseks kasutada üksnes seaduses loetletud vahetu sunni vahendeid, mis ei

hõlma liikuvat teenistussõidukit. Politsei teenistussõidukit on lubatud kasutada üksnes seisvas

asendis (sõiduki liikumist takistava teesulu tekitamiseks). Vastupidise järelduse korral oleks

see sunnivahend KorS-s või mõnes teises õigusaktis selgelt sätestatud. Halduskohus ei ole

käsitlenud kaebaja väidet, et politseiametniku tegu on KarS § 27 järgi õigusvastane ja PPA ei

saa viidata KarS §-s 30 sätestatud kohustuste kollisioonile, sest politsei õigusvastase

käitumisega on tekitatud süütule isikule (kaebajale) kahju.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kaebaja tõlgendab KorS-i sätteid liiga kitsalt. PPA eesmärk ei olnud tekitada kaebajale kahju,

vaid kõrvaldada oht, valides selleks asjaolusid arvestades eeldatavalt kõige vähem kahjulikke

tagajärgi põhjustav meede. KorS § 781 p 7 järgi on politseile lubatud erivahendiks sõiduki

sundpeatamise vahend, mida ei ole õigusaktides täpsemalt sisustatud. KorS-i seletuskirja järgi

võib olla erivahendil ka muu kasutusotstarve väljaspool vahetut sundi, nt võib erivahendiks

olla teenistussõiduk. PPA tegutses kohustuste kollisiooni olukorras, sest pidi kaitsma lisaks

mootorratta juhile ja kaassõitjale ka kõrvaliste isikute elu, tervist ja vara. Politseiametnik

arvestas kõiki talle sel hetkel teada olnud asjaolusid, sh mootorratta minimaalset kiirust ja

pidurdamist enne ringteed, mootorratta rahvarohkesse piirkonda suundumist, teesulgude

tulemuseta jäämist ja teiste erivahendite (nt tulirelva) kasutamise suuremat ohtlikkust. Pärast

mootorratta sundpeatamist tegutses PPA kiirelt, et tagada kaebajale vajalik arstiabi. KarS § 30

kohaldamise õiguspärasus on tuvastatud Harju Maakohtu 02.08.2017 otsusega väärteoasjas

nr 4-17-3932.

3-18-154

7(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA

toiming – YY juhitud mootorratta sundpeatamine sellele teenistussõidukiga tagant otsa sõites

– oli asjaolusid arvestades õiguspärane, ega pea vajalikuks kõiki halduskohtu otsuse

põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolu, et YY ületas 21.04.2017

mootorratast juhtides lubatud sõidukiirust, tegi ohtlikke manöövreid ja eiras tahtlikult

politseiametnike

nõuetekohaseid

peatumise

märguandeid,

mis

on

käsitatavad

korrarikkumistena KorS § 5 lg 1 tähenduses. Seega toimus mootorratta sundpeatamine

korrarikkumise kõrvaldamiseks olukorras, kus isik ei olnud täitnud sõiduki peatamise

märguannet (KorS § 45 lg 1 ja lg 5 ls 1).

11. Sundpeatamiseks võib korraldada teesulu või kasutada sõiduki sundpeatamise vahendit

või muud erivahendit KorS 5. ptk-s sätestatud korras (KorS § 45 lg 5). Erivahend on muu

hulgas asi, mis on ette nähtud isiku või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv

(KorS § 74 lg 2). KorS § 781 p 7 järgi on politsei erivahendiks ka sõiduki sundpeatamise

vahend. Viidatud sätte kommentaaride kohaselt on siin mõeldud näiteks „siili“ ehk mootori

jõul teel liikuva sõiduki peatuma sundimiseks mõeldud seadet, millest üle sõitmisel purunevad

sõiduki rehvid ning edasi liikumine on võimatu või raskendatud. Lisaks on tehniliste

vahenditena võimalik kasutada teele paigaldatavaid võrke, millesse sõitmisel sõiduk peatub

või millesse takerduvad rehvid. Kommentaaride kohaselt ei piira ega täpsusta KorS

erivahendina sundpeatamise vahendite liike, lubades seega kasutada ka näiteks elektroonilisi

või muid sundpeatamise vahendeid (M. Laaring jt. Korrakaitseseadus. Kommenteeritud

väljaanne. Sisekaitseakadeemia, 2017, lk 236). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja

vastustajaga, et selliseks vahendiks võib olla ka politsei teenistussõiduk.

12. Käesoleva asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas sõiduki sundpeatamisel olid KarS §-s 30

sätestatud kohustuste kollisiooni kohaldamise tingimused täidetud või mitte. Viidatud säte on

hädaseisundi eriliik, mis välistab süütekoosseisule vastava teo õigusvastasuse ja seega ka teo

toimepanija karistamise (vt ka Riigikohtu 09.03.2005 otsus nr 3-1-1-139-04, p-d 10–12;

KarS § 2 lg 2 ja § 27). Seega omab KarS § 30 kohaldamine tähtsust kriminaal- või

väärteomenetluses. Käesolevas asjas esitatud kahjunõue tuleb lahendada RVastS alusel,

hinnates PPA toimingu õiguspärasust haldusõiguse normide kohaselt, nagu halduskohus ongi

teinud.

13. Halduskohtu seisukohad seoses sundpeatamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsusega

on asjakohased ja piisavad ning kuna apellatsioonkaebuses ei ole selles osas uusi väiteid

esitatud, ei pea ringkonnakohus halduskohtu põhjenduste kordamist vajalikuks.

14. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)